3-2-1-117-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-117-14

Määruse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Salva Kindlustuse AS-i hagi korteriühistu Õhtu Põik 2

vastu 736 euro 9 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-38396

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Salva Kindlustuse AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984),

esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja korteriühistu Õhtu Põik 2 (registrikood 80047725),

esindaja vandeadvokaat Anu Talu

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-38396 ja

saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Salva Kindlustuse AS-le määruskaebuselt 9. juunil 2014 tasutud kautsjon 50

(viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 21. augustil 2013 Pärnu Maakohtule korteriühistu Õhtu

Põik 2 (kostja) vastu hagi, milles nõudis 736 euro 9 sendi suuruse kahju hüvitamist.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja hüvitanud Õhtu põik 2 korteri nr 18 omanikule (kindlustusvõtja)

kindlustuslepingu alusel kahju, mis tekkis korteris nr 29 purunenud küttetoru tõttu. Kostja on

kohustatud hüvitama hagejale tekkinud kulutused, kuna ta ei kontrollinud torude tehnilist seisukorda

ning ei teinud õigel ajal hooldustöid. Hageja tugines hagiavalduses võlaõigusseaduse (VÕS) §-le

1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5 ning korteriomandiseaduse (KOS) § 2 lg-le 2 ja korteriühistuseaduse

(KÜS) § 2 lg-le 1. Hageja viitas kostja vastutuse alusena ka tema põhikirja p-le 2.2 ning leidis lisaks,

et kostja vastutuse alternatiivseks aluseks on VÕS § 100, § 103 lg 1 ja § 115.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja tekitas talle õigusvastaselt kahju. Kostjal ei ole korteriühistuna hea

usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust tagada keskküttetorustiku korrasolek.

Keskküttetorustiku korrasoleku peavad tagama korteriomanikud ja viimased on seda ka teinud,

vahetades 2007. a-l keskküttetorustiku. Arvestades torustiku iga, oli kostjale ja korteriomanikele

teadaolevalt torude tehniline seisukord hea ning need ei vajanud hooldust. Kahjujuhtumi põhjustas

torustiku puudustega detail, mida kostja ei saanud ette näha. Seega ei rikkunud kostja temalt

oodatavat hoolsuskohustust elamu küttesüsteemide hooldamisel ning ta ei ole süüliselt käitunud.

3. Pärnu Maakohus jättis 10. aprilli 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei tõendanud hageja, et kostja ei taganud korteriomanike kaasomandis

oleva torustiku korrasolekut ega kontrollinud torude tehnilist seisukorda ja ei teinud õigel ajal

hooldust. Tõendatud ei ole, millal ja kuidas pidi kostja torustikku kontrollima. Torud vahetati 2007. a-

l, mistõttu ei saa eeldada, et toru purunes vanuse tõttu. Hageja (otsuses ekslikult kostja) ei viita

ühelegi normile, mis kohustaks ja määraks kindlaks torude kontrollimise aja. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja tekitas talle õigusvastaselt kahju. Kostja on tõendanud, et ta ei ole kahju

tekitamises süüdi. KÜS § 2 lg 1 reguleerib korteriühistu ja tema liikmete vahelist võlasuhet ega tekita

korteriühistule lepinguvälist kohustust. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-161-12 tulenevalt ei ole

korteriühistul hea usu põhimõttest tulenevat üldist käibekohustust tagada keskküttetorustiku

korrasolek. Torude korrasoleku tagamise kohustus on elamu korteriomanikel. Hagi ei saa rahuldada

hageja viidatud VÕS §-de 1043, 1045, 100, 103 ja 115 ega KÜS § 2 lg 1 alusel, sest tõendatud ei ole

kostja õigusvastane tegu või süü, samuti põhjuslik seos kostja tegevuse või tegevusetuse ja kahju

tekkimise vahel. Samuti pole hageja tõendanud, et kostja oleks kohustust rikkunud või vastutaks

kohustuse rikkumise eest või oleks kohustatud kahju hüvitama.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Hageja arvates kohaldas maakohus valesti korteriühistuseadust ja rikkus tõendite hindamisel

menetlusõiguse norme. Kostjal oli kohustus hooldada keskküttetoru õigel ajal ja tagada selle

korrasolek. Kuna kostja ei ole kordagi purunenud toru üle vaadanud, ei saa ta väita, et toru oli korras

ning kahju ei tekkinud tema tegevusetuse tõttu. Sellest, et viis aastat tagasi paigaldatud toru purunes,

saab järeldada, et see ei olnud korras.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 22. mai 2014. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest ja tagastas selle hagejale.

Määruse kohaselt menetles maakohus hageja nõuet kooskõlas TsMS § 405 lg-s 1 sätestatuga

lihtmenetluses. Seega saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei märkinud

otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10, et annab loa otsuse peale kaevata.

Maakohus ei ole otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud

menetlusõigust või selgelt valesti tõendeid hinnanud. Seega ei teki küsimust niisuguste rikkumiste

mõjust lahendile. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu hinnangutega, ei anna alust vastupidist

järeldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Ringkonnakohus ei vastanud ühelegi apellatsioonkaebuse väitele ega põhjendanud oma seisukohta, et

kaebuse menetlemiseks ei ole alust. Ringkonnakohus oleks pidanud kaebuse menetlusse võtma, sest

maakohus jättis hageja nõude aluseks oleva võlasuhte kvalifitseerimata ja kõik hageja esitatud

tõendid analüüsimata. Maakohus rikkus selgitamiskohustust, sest ei juhtinud hageja tähelepanu

vajadusele esitada lisatõendeid. Maakohus tugines otsuse tegemisel kohtupraktikale, mis ei ole selles

asjas oluline. Lisaks ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg 7 nõuetele.

7. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu.

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrust ei pea ringkonnakohus põhjendama

TsMS § 654 lg-s 5 ettenähtud mahus. Maakohus analüüsis hageja nõuet nii lepingulisel kui ka

lepinguvälisel alusel ning jõudis järeldusele, et hagi tuleb jätta rahuldamata mõlemal alusel.

Maakohus asus seisukohale, et kostja lepingulise kohustuse rikkumine ei ole tõendatud. Hageja

esitatud tõendid ei kinnitanud tema väidetud asjaolusid. Maakohus ei rikkunud selgituskohustust ega

jätnud hageja seisukohtadega arvestamata. Maakohus viitas asjakohasele kohtupraktikale.

Lihtmenetluses võis maakohus teha otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, mistõttu ei ole

põhjendatud hageja etteheited maakohtu otsuse kirjeldava osa puudumise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, ringkonnakohtu

määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

9. Hageja nõuab kostjalt 736 euro 9 sendi suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga selles, et tegemist on asjaga, mida maakohus saab TsMS § 405 alusel lahendada

lihtsustatud korras, kuna hageja nõue on varaline ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 2000 eurole. Ringkonnakohus ei pea sellises asjas esitatud apellatsioonkaebust

TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või selgelt

rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see ei võinud oluliselt mõjutada

lahendit.

10. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus alusetult hageja apellatsioonkaebust menetlemast.

Apellatsioonkaebusest tulenevalt ei olnud ilmne, et maakohus ei ole selgelt valesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ning et see ei võinud oluliselt mõjutada asja lahendust. Seega ei ole täidetud

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmiseks.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui korteriühistu peab hüvitama hagejale kindlustushüvitise,

mille viimane oli maksnud korteriomanikust kindlustusvõtjale. Hageja leidis, et kindlustusjuhtum

tekkis kostja tegevusetuse tõttu, sest ta ei taganud küttetorude korrasolekut. Hageja tugines oma

nõudes VÕS §-dele 1043, § 1045 lg 1 p-le 5, KOS § 2 lg-le 2, KÜS § 2 lg-le 1 ning alternatiivselt

VÕS §-le 100, § 103 lg-le 1 ja §-le 115. Maakohus leidis, et hageja ei ole kahju hüvitamise eeldusi

tõendanud ning kostja ei vastuta hageja viidatud sätete alusel. Kolleegium ei nõustu maakohtu

järeldustega. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude valesti deliktiõigusliku kahju hüvitamise

nõudena, jättes kontrollimata kostja vastutuse muud alused.

12. Hageja nõuab kostjalt keskküttetorustikust tekkinud kahju hüvitamist. KOS § 1 lg-st 2 ja §-st 2

tulenevalt kuuluvad elamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ühiskommunikatsioonid, nagu

ühiskasutuses olevad torustikud (sh keskküttetorustikud) korteriomanike kaasomandisse vaatamata

sellele, et need läbivad korteriomandi reaalosa (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 27). Kaasomandisse kuuluvast ühiskommunikatsioonist,

nt keskküttetorustikust tekkinud kahju eest võivad vastutada kõik korteriomanikud ja korteriühistu

solidaarselt (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 28).

Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et korteriühistul on KOS § 15 lg-te 5 ja 6 järgi

mh kohustus tagada kaasomandi eseme korrashoid (vt nt Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 30). Samuti on kolleegium varem leidnud, et korteriühistu vastutuse

aluseks saab olla mh tema tegevusetus, sh tehnosüsteemide korrasoleku kontrollimise või

parandamise korraldamata jätmine, samuti selleks vajalike otsuste tegemata jätmine ja/või

korteriomanikelt raha kogumata jätmine (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 51). Lisaks on

kolleegium varem avaldanud seisukohta, et kirjeldatud olukorras saab nõude aluseks olla VÕS § 115

lg 1 (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 30). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Eeltoodu

kohaselt võib kostja vastutada elamu keskküttetorustiku korrasoleku tagamata jätmise tõttu kahju

põhjustamise eest nt KOS § 15 ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Kolleegium märgib veel, et kostja vastutus

võib olla välistatud VÕS § 103 alusel, st juhul, kui kohustuse rikkumine on vabandatav.

13. Lisaks nõustub kolleegium hagejaga, et maakohus lähtus asja lahendades ekslikult Riigikohtu

17. detsembri 2012. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12 avaldatud seisukohast. Viidatud asjas

nõudis kindlustusandja korteriühistult kolmandale isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

Praeguses asjas tugineb hageja sellele, et kostja jättis väidetavalt täitmata oma kohustuse

korteriomaniku ees. Seega ei ole maakohtu viidatud seisukoht asjakohane ega ka analoogia korras

rakendatav.

14. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon hagejale tagastada.

15. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3

teise lause järgi asja lahendamisel ringkonnakohtu otsustada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull