3-1-1-77-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-77-14 Otsuse kuupäev 2. detsember 2014 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Väärteoasi Oleksandr Badʼonkini karistamises liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsus väärteoasjas nr 4-14- 3180 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Oleksandr Badʼonkini kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri prefekt Kristian Jaani Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 5. november 2014, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Põhja prefektuuri 27. märtsi 2014. a otsusega võeti Oleksandr Badʼonkinilt liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 3 alusel neljaks kuuks ära juhtimisõigus. Kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud asjaolude kohaselt juhtis O. Badʼonkin 4. märtsil 2014 kell 13:17 Harjumaal Saku alevikus Saku- Tõdva tee 1. kml, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km tunnis, mootorsõidukit kiirusega 105 +/- 4 km tunnis. Seega ületas O. Badʼonkin suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km tunnis ja rikkus LS § 15 lg 1 p-i 2 nõudeid. 2. O. Badʼonkin esitas kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale kaebuse, milles taotles karistusotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Alternatiivselt taotles O. Badʼonkin karistuse kergendamist. Kaebuses märgiti kokkuvõtlikult järgmist. 2.1. Menetlusalune isik viibis suurimat lubatud sõidukiirust ületades kohustuste kollisiooni olukorras. Nimelt helistas O. Badʼonkinile tema südamehaige abikaasa ja teavitas enesetunde halvenemisest. Kuna abikaasaga olid jäänud lapselapsed, pidi menetlusalune isik koju kiirustama ega saanud sõidukiiruse piirangut järgida. Eelnevast nähtuvalt on teo õigusvastasus KarS § 30 alusel välistatud. 2.2. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on liiga range. O. Badʼonkin kahetseb väärteo toimepanemist. Samuti on liiklus Saku-Tõdva teel kell 13:17 hõre. Seega ei ohustanud menetlusalune isik oma tegevusega teisi liiklejaid.

3. Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja karistusotsus muutmata ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1. Kohtuväline menetleja leidis põhjendatult, et O. Badʼonkin pani toime LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo. Suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja H. K. ütlustega. Arvestades, et menetlusaluse isiku ütluste kohaselt soovis ta jõuda koju haige abikaasa juurde, rikkus ta kiirusepiirangut kavatsetult. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.2. Karistuse määramisel on võetud arvesse kõiki KarS § 56 lg-s 1 loetletud kriteeriume. LS § 227 lg 3 sätestab karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Praeguses asjas märkis kohtuväline menetleja, et O. Badʼonkinit on suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest varasemalt karistatud, ja välistas seetõttu rahatrahvi määramise. Juhtimisõiguse äravõtmise määra valikul võeti lähtekohaks sanktsiooni keskmine määr - kuus kuud - ning arvestades kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust, vähendati juhtimisõiguse äravõtmise aega kahe kuu võrra. 3.3. Väide, et O. Badʼonkin ei ohustanud teisi liiklejaid, on alusetu. Inimesel kulub ootamatult ilmnenud ohule reageerimiseks umbes 1,5 sekundit. Mida suurem on sõidukiirus, seda pikema maa liigub mootorsõiduk enne, kui juht jõuab pidurdamist alustada. Samuti on suurema kiiruse korral pidurdusmaa pikem. On üldteada, et 50 km tunnis sõitva mootorsõiduki reageerimismaa on 15 m, pidurdusmaa 20 m ja peatumisteekond 40 m. 105 km tunnis sõitva sõiduki reageerimismaa on aga juba 31,5 m, pidurdusmaa 110,25 m ja peatumisteekond koguni 141,75 m. Eelnevat nähtuvalt poleks O. Badʼonkin suutnud juhul, kui talle oleks sattunud ootamatult ette teine liikleja, liiklusõnnetuse vältimiseks piisavalt kiiresti reageerida. Kuna O. Badʼonkin ei taju temast enesest tulenevat ohtu ja peab suurima lubatud sõidukiiruse ületamist normaalseks, tuleb ta liiklusest kõrvaldada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni O. Badʼonkini kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist. 4.1. Maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Riigikohus on asunud varasemas praktikas seisukohale, et VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Praeguses asjas osutas menetlusalune isik maakohtule esitatud kaebuses oma teo õigusvastasust välistavale asjaolule ja selgitas suurima lubatud sõidukiiruse ületamist kohustuste kollisiooniga, kuid maakohtu otsuses jäeti need väited analüüsimata. Maakohus konstateeris üksnes üldsõnaliselt, et õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 4.2. Maakohtu otsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Ühelt poolt märgitakse maakohtu otsuse põhjendavas osas, et kohtuväline menetleja arvestas O. Badʼonkini karistamisel kergendava asjaoluna kahetsust, ja seetõttu jättis kohus kohtuvälise menetleja otsuse

muutmata. Samas aga asutakse maakohtu otsuses seisukohale, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Eelneva tõttu pole kohtuotsuse lugejal võimalik aru saada, kas maakohtu hinnangul karistust kergendavad asjaolud esinevad või mitte. Juhul, kui maakohus tuvastas karistust kergendavate asjaolude puudumise, tulnuks kohtuvälise menetleja otsus motiivide osas tühistada. 4.3. Maakohus asus alusetult seisukohale, et O. Badʼonkin pani väärteo toime kavatsetult. Isegi juhul, kui leida, et O. Badʼonkini tegu oli õigusvastane ja ta kujutas teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid endale ette, saab O. Badʼonkini võtta KarS § 31 lg 1 kohaselt vastutusele ettevaatamatusest toime pandud teo eest. 4.4. Hinnates O. Badʼonkini teo ohtlikkust, tõi maakohus välja erinevatest sõidukiirustest tulenevad reageerimis-, pidurdusja peatumisteekondade pikkused. Iseenesest on õige, et kiiremini liikuv sõiduk kujutab endast suuremat ohtu, kuid praegusel juhul pole tõendatud, et maakohtu poolt esile tõstetud arvud käivad O. Badʼonkini sõiduki kohta. Kuna pidurdusja peatumisteekonna pikkus sõltub ka konkreetsest sõidukist ning ilmaja teeoludest, eeldas kõnealuste teekondade väljaarvutamine eksperimentide sooritamist ja eriteadmiste rakendamist. Kuna maakohus lükkas esile tõstetud arvudele tuginedes ümber menetlusaluse isiku väited selle kohta, et tema tegu ei kujutanud kaasliiklejatele reaalset ohtu, asus maakohus lubamatult eksperdi rolli. 4.5. Maakohus asus alusetult seisukohale, et O. Badʼonkin peab suurima lubatud sõidukiiruse ületamist normaalseks ja ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Menetlusalune isik selgitas maakohtule esitatud kaebuses, et ta tegutses kohustuste kollisiooni olukorras. Ka juhul, kui tuvastada kohustuste kollisiooni puudumine, pole alust arvata, et sõidukiiruse ületamine on O. Badʼonkini arvates normaalne ja tavapärane. O. Badʼonkin ületas suurimat lubatud sõidukiirust soovist tõtata appi oma lähedasele. Samuti ei tekita varasem karistatus veendumust, et O. Badʼonkinit mõjutab uute rikkumiste toimepanemisest hoiduma vaid juhtimisõiguse äravõtmine. LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritav väärtegu oli praegusest rikkumisest kergem ja sätestab karistusena rahatrahvi. 5. Kassatsioonile esitas vastuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri prefekt Kristian Jaani, kes leiab kokkuvõtlikult järgmist. 5.1. Maakohtu otsus on seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohus arutas väärteoasja täies ulatuses ja lahendas kõik VTMS §-s 133 loetletud küsimused. 5.2. O. Badʼonkin ei viibinud kohustuste kollisiooni olukorras. KarS § 30 kohaselt on teo õigusvastasus välistatud juhul, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 20. mai 2009. a otsuses nr 3-1- 1-42-09, et hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. (Vt viidatud otsuse p 11). Praeguses asjas oli O. Badʼonkinil võimalik pöörduda abikaasa aitamiseks päästeteenistuse poole, kuid ta jättis selle tegemata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Kolleegiumi hinnangul heidab kaitsja maakohtule põhjendatult ette menetlusaluse isiku teo õigusvastasuse analüüsimata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt nt Riigikohtu kriminaalikolleegiumi 5. juuni 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-32-14 ja 27. märtsi 2014. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-14, p 6). Kuna praegusel juhul taotles O. Badʼonkin kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuses karistusotsuse tühistamist ja kirjeldas asjaolusid, mis tema arvates välistasid teo õigusvastasuse, oleks maakohus pidanud andma nendele väidetele omapoolse hinnangu. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamiskohustust. 7. Samas ei kujuta ülalmärgitud minetus endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes ega too vältimatult kaasa väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Nimelt asus Riigikohtu kriminaalkolleegium 30. juuni 2014. a otsuses nr 3-1-1-14-14 seisukohale, et üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral − on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (Vt viidatud otsuse p-d 699 ja 700). Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi põhjendamiskohustuse rikkumisele. Kuna praeguses asjas puudutab põhjendamiskohustuse rikkumine üksnes menetlusaluse isiku teo õigusvastasuse hindamist, pole tegemist kohtuotsuse põhjenduse kui terviku puudumisega. 8. Eelnevast nähtuvalt tuleb Riigikohtul otsustada, kas maakohtu viga on võimalik kassatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegiumi hinnangul saab sellele küsimusele vastata jaatavalt. Maakohtule esitatud kaebuse kohaselt on O. Badʼonkini teo õigusvastasus välistatud KarS § 30 alusel kohustuste kollisiooni tõttu. Nimelt pidi O. Badʼonkin kiirustama väärteoprotokollis märgitud ajal koju südamehaige abikaasa juurde, kelle enesetunne oli halvenenud ja kellega olid jäänud lapselapsed. Seetõttu polnud tal võimalik kiirusepiirangut järgida. Kuna praeguses asjas on maakohus pidanud menetlusaluse isiku ütlusi suurima lubatud sõidukiiruse ületamise motiivide osas usaldusväärseks ja neile subjektiivse koosseisu tuvastamisel tuginenud, on teo õigusvastasuse analüüsimiseks vaja anda O. Badʼonkini poolt kirjeldatud asjaoludele õiguslik hinnang. Seda saab teha ka Riigikohus. 9. Tulenevalt KarS §-st 30 on kohustuste kollisiooni tõttu isiku käitumise õigusvastasus välistatud juhul, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust, tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid

ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohustuste kollisoon on hädaseisundi (KarS § 29) eriliik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-04, p 10). Täiendavalt märgib kolleegium, et kui omavahel kollideeruvad tegutsemisja tegevusetuskohustus, tuleb kohaldada hädaseisundi eeskirju. Praeguses asjas on tegemist kahe kohustusega, millest üks on kohustus mitte tegutseda (s.o mitte ületada suurimat lubatud sõidukiirust) ja teine kohustus tegutseda (s.o abistada abikaasat). Järelikult on tegemist tegevusetusja tegevuskohustuste kollisooniga. Seega tuleb käesoleval juhul O. Badʼonkini vastutus lahendada KarS § 29 alusel. 10. Kolleegiumi hinnangul ei viibinud O. Badʼonkin suurimat lubatud sõidukiirust ületades hädaseisundis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-09, p 11). Isegi juhul, kui eeldada, et menetlusaluse isiku abikaasa elu ja tervis oli haigushoo tõttu vahetus ohus ning O. Badʼonkin oli kohustatud abikaasat abistama, olnuks O. Badʼonkinil võimalik vajadusel häirekeskusesse helistada ja abikaasale kiirabi kutsuda. O. Badʼonkin jättis selle aga tegemata. Olukorras, kus menetlusalusel isikul oli võimalik oma abikaasa elu ja tervise päästmiseks päästeteenistuse poole pöörduda, pole kiirusepiirangu rikkumine ega teiste liiklejate elu ja tervise ohustamine õigustatud. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt oli O. Badʼonkini tegu õigusvastane. Arvestades, et O. Badʼonkin ei eksinud suurimat lubatud sõidukiirust ületades ühegi asjaolu osas, polnud maakohtul alust kohaldada ka KarS § 31 lgt 1. 11. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka ülejäänud kassatsiooni väited. Nii puudub vastuolu maakohtu otsuse resolutiivja põhiosa vahel. Kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse seaduslikkust analüüsitakse maakohtu otsuse leheküljel 5. Seejuures vastatakse O. Badʼonkini kaebuses esitatud etteheitele puhtsüdamliku kahetsuse tähelepanuta jätmise kohta ja selgitatakse, et kohtuväline menetleja võttis puhtsüdamlikku kahetsust arvestades O. Badʼonkinilt juhtimisõiguse ära kahe kuu võrra lühemaks ajaks kui LS § 227 lg 3 sanktsiooni keskmine määr. Tõsi, maakohus on otsuse leheküljel 6 konstateerinud küll üldsõnaliselt, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, kuid arvestades varasemat sisulist analüüsi, on kolleegiumi hinnangul kohtuotsuse lugejale selge, et kohus pidas silmas, et teisi karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Kuna maakohus pole kohtuvälise menetleja otsuse seaduslikkuses kordagi kahelnud, on üheselt arusaadav, et maakohus on KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendava asjaolu osas kohtuvälise menetlejaga nõustunud. 12. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsjaga selles, nagu oleks maakohus asunud eksperdi rolli. Hinnates menetlusaluse isiku teo ohtlikkust, on maakohtu otsuses võrreldud küll erinevatest sõidukiirustest tulenevaid reageerimis-, pidurdusja peatumisteekondade pikkusi, kuid need

arvandmed toetavad üksnes üldarusaama, et suurema kiirusega sõiduk kujutab endast suuremat ohtu. Seetõttu ei pidanudki maakohtu otsuses välja toodud arvud konkreetselt O. Badʼonkini sõiduki kohta käima. Asjaoluga, et suurema kiirusega sõiduk kujutab endast suuremat ohtu, nõustub kaitsja kassatsiooniski. 13. Viimaks on kolleegiumi hinnangul arvestatud praeguses asjas ka kõiki KarS §-s 56 sätestatud kriteeriume. Nii on maakohus analüüsinud kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse seaduslikkuse kontrollimisel O. Badʼonkini teo ohtlikkust ja asjaolu, et O. Badʼonkini enda hinnangul ei kujutanud lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 51 km tunnis teistele liiklejatele ohtu. Arvestades menetlusaluse isiku kergekäelist suhtumist toimepandud rikkumise ohtlikusse ja tema varasemat karistatust sarnase teo toimepanemise eest, leidis maakohus, et O. Badʼonkin tuleb liiklusest ajutiselt kõrvaldada. Edasi nõustus maakohus kohtuvälise menetlejaga KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust kergendava asjaolu osas ja märkis, et seda on juhtimisõiguse äravõtmise pikkuse määramisel juba arvestatud. Kolleegiumi hinnangul ei anna suurima lubatud sõidukiiruse ületamise motiivid praeguses asjas alust O. Badʼonkini karistust kergendada. Kuna O. Badʼonkin ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varasemalt sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad juhtimisõiguse äravõtmist ka eripreventiivsed kaalutlused. 14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 23. mai 2014. a otsuse muutmata ja O. Badʼonkini kaitsja kassatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/