3-3-1-66-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-66-14 Otsuse kuupäev 27. november 2014 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Põld, liikmed Tõnu Anton ja Indrek Koolmeister Kohtuasi E. R. kaebus Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30. novembri 2010. a otsuse nr 686078, Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28. veebruari 2011. a otsuse, Lääne-Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a kokkuvõtte nr 3.1-4.5/142-7 ja Lääne-Eesti Päästekeskus viivituse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning Päästeametilt 4341 euro 60 sendi suuruse varalise kahju ja 10 847 euro mittevaralise kahju väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1501 Menetluse alus Riigikohtus E. R. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta E. R. kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1501 muutmata. 2. Jätta menetlusosaliste kantud kulud menetlusosaliste endi kanda. 3. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. E. R. tundis end 2. augustil 2010 tööülesannete täitmisel halvasti ning ta toimetati haiglasse. Samal päeval väljastas arst talle töövõimetuslehe, mille järgi töövabastuse põhjuseks on üldhaigestumine. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30. novembri 2010. a otsusega nr 686078 tuvastati, et E. R. kaotas töövõimest 80% ning töövõime kaotuse põhjuseks on üldhaigestumine. 2. E. R. esitas 7. jaanuaril 2011 Lääne-Eesti Päästekeskusele taotluse maksta talle ühekordset hüvitist kahe aasta palga ulatuses seoses töövõime osalise kaotusega, mis tõi kaasa tema päästeteenistusest vabastamise. 3. Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28. veebruari 2011. a otsusega lõpetati E. R. õnnetusjuhtumi uurimine. Otsuses leiti, et 2. augusti 2010. a töövõimetuslehe väljastanud arst ei teavitanud tööandjat ega Tööinspektsiooni tööõnnetusest. Arsti teavitamiskohustus tuleneb Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määruse nr 75 "Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord" (määrus nr 75) § 1 lg-st 1. Seega ei näinud arst seost juhtunu ja töötaja töö vahel. 4. augustil 2010 väljastati E. R.le uus töövõimetusleht, millel oli samuti töölt vabastamise põhjuseks märgitud haigestumine. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo

30. novembri 2010. a otsusega nr 686078 määrati E. R. töövõime kaotuse protsendiks 80 ning põhjuseks üldhaigestumine. 4. Lääne-Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a kokkuvõttes nr 3.1-4.5/142-7 leiti, et E. R. 7. jaanuari 2011. a taotlus jääb rahuldamata. Tööinspektsioon on uurimise käigus tuvastanud, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. 5. E. R. esitas 11. mail 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30. novembri 2010. a otsuse nr 686078, Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28. veebruari 2011. a otsuse ning Lääne-Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a kokkuvõtte nr 3.1- 4.5/142-7 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1172). Haldusasja menetlus lõpetati 6. augustil 2012 kaebusest loobumise tõttu. 6. E. R. pöördus 11. juulil 2011 uuesti Päästeameti poole, paludes haiguslugu üle vaadata. Päästeamet küsis seepeale 28. juulil 2011 tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonilt eksperdihinnangu. TKE 27. oktoobri 2011. a protokollis nr 22 leiti, et E. R. puhul oli südameinfarkti otseseks vallandavaks faktoriks tööülesannete täitmisega kaasnenud raske füüsiline pingutus koos emotsionaalse pingega ning seega oli tegemist tööõnnetusega. 7. Päästeteenistujale ja päästetööl osalevale vabatahtlikule päästjale töövõimetuslehel oldud ravipäevade eest päevaraha arvestamiseks ning ravija ravimikulude hüvitamiseks moodustatud komisjon asus 18. novembri 2011. a koosoleku protokolli nr 20 punktis 2.1 tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangule tuginedes seisukohale, et teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse tõttu püsivalt töövõimetuks tunnistatud E. R.-le ühekordse hüvitise maksmise taotlus on õigustatud ning see tuleb edastada Siseministeeriumile. 18. augustil 2012 maksti kaebajale hüvitist 10 847 eurot. 8. Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 5. juuni 2012. a õnnetusjuhtumi täiendava uurimise kokkuvõttes nr 8.3-34/3782 leiti vastuseks E. R. 10. aprilli 2012. a taotlusele, et 2. augustil 2010 E. R.-l tekkinud südamelihase infarkt ei ole käsitatav tööõnnetusena töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 lg 1 mõttes. 9. E. R. esitas 12. juulil 2012 halduskohtule kaebuse, taotledes Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30. novembri 2010. a otsuse nr 686078, Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28. veebruari 2011. a otsuse, Lääne-Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a kokkuvõtte nr 3.1-4.5/142-7 ning Lääne-Eesti Päästekeskuse viivituse õigusvastasuse kindlakstegemist. Samuti palus kaebaja Päästeametilt välja mõista varalise kahju 4341 eurot 60 senti ning mittevaralise kahju 10 847 eurot. Kaebust põhjendati järgmiselt: 1) Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30. novembri 2010. a otsus nr 686078 on õigusvastane osas, millega tuvastati püsiva töövõimetuse tekkimise alusena üldhaigestumine. Sotsiaalministri 23. septembri 2008. a määruse nr 57 "Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu" § 10 lg 6 kohaselt on päästeteenistuses teenistusülesannete täitmisel või päästetöödel saadud vigastus või päästeteenistusega seotud haigus püsiva töövõimetuse põhjuseks, kui Sotsiaalkindlustusamet teeb kindlaks vastava põhjusliku seose. Otsuse nr 686078 tegemisel tugineti vaid perearsti koostatud

terviseseisundi kirjeldusele. Arvesse on jäetud võtmata muud sotsiaalministri 23. septembri 2008. a määruse nr 58 "Püsiva töövõimetuse ekspertiisiks ning puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks vajalike dokumentide loetelu ja vormid" § 2 p-s 5 sätestatud dokumendid (tööõnnetuse raport, tervisekontrolli andmed). Otsuse nr 686078 õigusvastasus mõjutas lõplikku haldusakti, s.o Lääne- Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a kokkuvõtet; 2) Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28. veebruari 2011. a otsus on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 54 ja § 56 lg-ga 2. Tööõnnetuse uurimiseks tuli välja selgitada ka tööõnnetuse asjaolud ja põhjused. Vastustaja piirdus vaid meditsiiniliste dokumentide tsiteerimisega. Otsusest ei nähtu, et on uuritud nt tööandja töötervishoiuja tööohutusalast dokumentatsiooni, et välja selgitada võimalikud rikkumised, mis oleksid võinud otsustamist mõjutada. Otsus on eelhaldusakt, mis tõi kaasa Lääne-Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a kokkuvõtte õigusvastasuse; 3) Lääne-Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a kokkuvõte nr 3.1-4.5/142-7 on õigusvastane eelkõige seetõttu, et selle tegemisel tugineti õigusvastastele dokumentidele. Kaebaja taotluse rahuldamiseks olid kõik eeldused. Põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja kaebaja haigestumise vahel on tuvastatud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 27. oktoobri 2011. a otsusega; 4) kaebaja esitas Lääne-Eesti Päästekeskusele 7. jaanuaril 2010 taotluse hüvitise määramiseks (taotlus registreeritud 10. jaanuaril 2010). Siseministri 10. septembri 2010. a määruse nr 49 "Päästeteenistuja ja päästetööl osaleva vabatahtliku päästja hukkumise, surma või töövõimetuks jäämise korral makstava hüvitise ja kulude arvutamise, määramise ning maksmise kord ja ulatus" § 3 kohaselt tuli taotluse läbivaatamise kokkuvõte koostada 10 tööpäeva jooksul. Vastustaja viivitas kokkuvõtte koostamisega 21. jaanuarist 2011 kuni 18. aprillini 2012, mil hüvitis maksti välja; 5) Lääne-Eesti Päästekeskuse viivituse tõttu tekkis kaebajal varaline kahju 4341 eurot 60 senti. Hüvitise maksmisega viivitati 464 päeva, mil saamata jäänud hüvitis oli vastustaja kasutuses nn laenuna, mille pealt tuleb arvestada intressi. Põhisumma odavnes inflatsiooni tõttu, mis koos viivisega on kaebajale tekitatud kahjuks; 6) kaebajale tekitatud mittevaralise kahju suuruseks on 10 847 eurot. Mittevaraline kahju on kaebajale tekitatud juba tööõnnetusega, mille tõttu kaebaja elukvaliteet halvenes. Kaebaja oli neli kuud haiguslehel ja töövõimest 80%. Kaebaja kaotas töökoha ja tema sissetulekud vähenesid oluliselt. Kaebaja rahalised kohustused, nt eluasemelaenu maksmine, ei vähenenud. Vastutustunde suurenemine pere heaolu eest tõi 2011. a alguses kaasa tervise halvenemise, mis tingis veel ühe operatsiooni. Kaebaja asus omandama uut eriala Pärnu Kutsehariduskeskuses ning sõitmine Pärnu ja Häädemeeste vahel toob kaasa lisakulutusi. Kaebaja on pidanud pikka aega tõendama, et tegemist oli tööõnnetusega. Samal ajal on kaebaja tervise halvenemise tõttu korduvalt pöördunud arstide poole. Kaebaja pöördumised, tööõnnetuse pidev tõendamine, sh ka kohtumenetluses osalemine põhjustas kaebaja tervise halvenemise ja elukvaliteedi langemise. Pingeline aeg kestis peaaegu 15 kuud, põhiliselt kuni hüvitise maksmiseni, kuid mitte ainult, sest ka pärast seda soovis kaebaja, et pädevad haldusorganid tunnistaksid enda tehtud otsused õigusvastaseks, kuid sai jälle keelduvad otsused. Arvestades, et infarktist taastumise aeg on tavapäraselt 3 aastat, kuid ülalkirjeldatud pingelises

olukorras kaebaja tervise taastumine aeglustus, on piisavaks mittevaralise kahju hüvitiseks kahe aasta palk, s.o 10 847 eurot. 10. Tallinna Halduskohus jättis 30. detsembri 2013. a otsusega kaebuse rahuldamata. 11. E. R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. 12. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) asja lahendamisel ei ole määrav, kas 2. augustil 2010 ning hiljem väljastatud töövõimetuslehtedel oleks pidanud töövabastuse põhjuseks olema märgitud haigestumine või tööõnnetus. Päästeamet on 18. novembri 2011. a otsusega leidnud, et "teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse tõttu püsivalt töövõimetuks tunnistatud E. R.-le ühekordse hüvitise maksmise taotlus on õigustatud". Nimetatud otsuse alusel on kaebajale 18. aprillil 2012 tema kahe aasta palga suurune hüvitis välja makstud. Kuigi 18. novembri 2011. a otsuses ei ole selle tegemise õiguslikule alusele viidatud, näitavad makstud hüvitise määr ning otsuses viidatud faktilised asjaolud, et kohaldatud on päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 14 lg 3 p 2. Aktsepteerida ei saa Päästeameti poolt kohtuistungil esitatud käsitlust, mille kohaselt maksti hüvitis välja ilma õigusliku aluseta ning üksnes seetõttu, et "taheti maksta". Seega lähtub ringkonnakohus alljärgnevalt sellest, et 2. augustil 2010 toimunut võib pidada tööõnnetuseks PäästeTS § 14 lg 3 p 2 tähenduses; 2) kaebaja on vaidlustanud vastustajate otsused ja tegevuse eesmärgil saada täiendavat kahjuhüvitist ning esitatud tuvastamisnõuetel pole eraldi sisu ja eesmärki. Seetõttu ei keskendu ringkonnakohus üksikute haldusaktide ja toimingute õiguspärasuse kontrollimisele, vaid tuvastab üksnes selle, kas kaebajale kahju tekkimine oli üldse võimalik, 3) varalise kahju nõude osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega, milles leiti, et Päästeamet ei ole hüvitise väljamaksmisel õigusvastaselt viivitanud. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu vastavaid põhjendusi (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kuigi kaebaja toob õigesti esile, et tema 11. juuli 2011. a korduva taotluse menetlema hakkamisel uuendas Päästeamet varasema menetluse, ei järeldu sellest, et menetlustähtaegasid tuleb hakata lugema 7. jaanuari 2011. a taotluse registreerimisest, s.o 10. jaanuarist 2011; 4) lisaks märgib ringkonnakohus, et kaebaja esitatud intressija inflatsiooniarvestuse kohaldamine on praegusel juhul küsitav. Kaebajal ei teki õigust saada kindlat hüvitist vahetult seaduse alusel, vaid pärast asjakohase haldusakti väljastamist. Kui haldusorgan haldusakti väljaandmisel viivitab, on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist, kuid kahjuhüvitise ning intressi-, viiviseja inflatsioonimäära vahele ei saa asetada võrdusmärki. Kahju hüvitamise eeldused on sätestatud riigivastutuse seaduse §-s 7. Kaebaja ei ole asjakohastele alustele viidanud; 5) samuti ei ole kaebaja põhistanud mittevaralise kahju nõuet. Ringkonnakohus leiab, et PäästeTS § 14 lg-s 3 toodud hüvitis ongi ette nähtud selleks, et katta tervisekahjuga seotud ebameeldivused. Selleks, et isikul tekiks riigi vastu veel mingi rahaline nõue, peab õiguste riive olema tavapärasest

intensiivsem. Kaebaja ei ole taolist riivet esile toonud. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et mittevaralise kahju tekitas talle Päästeameti 12. aprilli 2011. a kokkuvõte. Samas otsustas Päästeameti pädev komisjon 18. novembril 2011 kaebajale hüvitise välja maksta. Asjaolu, et Siseministeerium kandis raha üle alles 18. aprillil 2012, ei olnud enam Päästeameti kontrolli ja vastutuse all. Kuigi Päästeameti 12. aprilli 2011. a keeldumine võis kaebajat emotsionaalselt mõjutada ning sissetulekute vähenemine tema elukorraldust pingestada, ei nähtu kaebuses toodud mittevaralise kahju põhistusest, et mittevaraline kahju oleks tekkinud 12. aprilli 2011. a keeldumise tõttu. Põhistusest selgub, et ebamugavused olid seotud eelkõige saadud tervisevigastusega, kuid selle eest on kaebajale hüvitis juba välja makstud. Kaebaja viitab, et infarktist taastumise aeg on 3 aastat ning Päästeameti tegevus on taastumise aega pikendanud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja selline väide on paljasõnaline. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 13. E. R. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud Päästeameti, Sotsiaalkindlustusameti ja Sotsiaalministeeriumi kanda solidaarselt. Kassaator väidab järgmist: 1) kohtud ei ole käsitlenud kaebaja nõudeid Tööinspektsiooni ja Sotsiaalkindlustusameti vastu. Ringkonnakohus on üllatuslikult leidnud, et haldusaktide õigusvastasust ei tulegi tuvastada, kuna sellel nõudel puudub eraldiseisev sisu ja eesmärk; 2) ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Kohus leidis, et kaebajaga juhtus tööõnnetus, kuid nõustus sellega, et kaebus jääb rahuldamata; 3) ebaõige on kohtute järeldus, et Päästeamet ei ole viivitanud kaebaja taotluse menetlemisel. Päästeamet oleks pidanud nõudma Tööinspektsioonilt tööõnnetuse uurimist ja tulemuse tähtaegset esitamist, mitte lihtsalt ootama. Tööinspektsioon esitas oma tulemused hilinemisega. Päästeameti viivitamine muutus õigusvastaseks alates 21. veebruarist 2011. Viivitas ka Tööinspektsioon; 4) arusaamatu on kohtu põhjendus, miks ei saanud kaebajal tekkida varalist kahju intressi ja viivise näol. Kohtud ei ole käsitlenud hüvitise nõuet vähem saadud haigushüvitise osas; 5) ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja mittevaraline kahju on täielikult kaetud kaebajale makstud hüvitisega. Kaebaja mittevaraline kahju on tekkinud mitte ainult 12. aprillil 2011. a toimunud hüvitisest keeldumisest, vaid ka paljudel muudel põhjustel. 14. Päästeamet on seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kassaatori kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 15. Otsuse parema jälgitavuse huvides esitab kolleegium kokkuvõtlikult kaebaja nõuded ning haldusja ringkonnakohtu seisukohad. 16. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebaja järgmist: 1) tuvastada, et õigusvastased on: a) Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni 28. veebruari 2011. a otsus, millega leiti, et tegemist ei ole

tööõnnetusega TTOS § 22 lg 1 mõttes, ja lõpetati õnnetusjuhtumi uurimine, b) Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30. novembri 2011. a otsus osas, milles tuvastati kaebaja töövõime kaotuse põhjusena üldhaigestumine, c) Lääne-Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a otsus, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus määrata talle PäästeTS§ 14 lg-s 3 sätestatud hüvitis ja d) Lääne-Eesti Päästekeskuse toiming, mis seisnes eelnimetatud taotluse läbivaatamisega viivitamises; 2) välja mõista Päästeametilt hüvitis tekitatud varalise kahju eest. Varaline kahju koosneb kaebaja väitel inflatsiooni tõttu kaotatud rahast, intressist ja viivisest PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise maksmisega viivitatud aja eest; 3) välja mõista Päästeametilt hüvitis mittevaralise kahju eest. Mittevaralist kahju põhjendab kaebaja sellega, et pöördumised arstide poole ja tööõnnetuse pidev tõendamine, ka kohtumenetluses osalemine, ning sellest tekkinud pinge põhjustas tervise halvenemise, tervise taastumise aeglustumise ja elukvaliteedi languse. 17. Halduskohus tugines nelja arsti antud haiguslehtedele ja Pärnu Haiglalt Lääne Tööinspektsiooni teabenõudele saadetud vastusele ning leidis töövõimetuslehti, arvamust ja selgitusi hinnates, et kaebaja haigus ägenes kutsetöö ajal, kuid haigestumist ei põhjustanud tööõnnetus, vaid eelnev krooniline haigus. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu järgi oli aga tegemist tööõnnetusega. Samas on Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 502 lg 1 järgi see komisjon nõuandev komisjon, mille eesmärk on eelkõige tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamine ja ettepanekute tegemine selle parandamiseks. Komisjoni hinnangul pole õiguslikke tagajärgi. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnang ei muuda ega paranda töövõimetuslehega tuvastatud töövabastamise põhjust. Kaebaja pole suutnud kohtumenetluses esitada põhjendatud argumente ega tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid tööõnnetuse kohta. Eeltoodut arvestades ei olnud vastustajatel võimalik tuvastada tööõnnetust. Seega ei saanud ka võimalikud menetlusja vorminõuete rikkumised mõjutada asja sisulist otsustamist, mistõttu kaebus otsuste õigusvastasuse tuvastamiseks pole põhjendatud. Päästeamet esitas PäästeTS § 14 lg-s 3 nimetatud hüvitise maksmise taotluse ettenähtust viis päeva hiljem. Selline viivitus pole nii raske rikkumine, et saanuks kaebajale tekitada varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Kohus ei anna hinnangut Siseministeeriumi toimingutele kaebaja taotluse menetlemisel, sest Siseministeeriumi toiminguid Vabariigi Valitsuse reservist raha saamisel pole vaidlustatud. Kuna tööõnnetus pole tõendatud, siis pole mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud. 18. Ringkonnakohus ei pidanud asja lahendamisel määravaks, kas töövõimetuslehtedel tulnuks töövabastuse põhjusena märgkida haigestumine või tööõnnetus. Kuna Päästeamet lähtus kaebajale ühekordse hüvitise maksmisel PäästeTS § 14 lg-st 3, siis lähtus ringkonnakohus sellest, et tegemist oli tööõnnetusega selle sätte mõttes. Ringkonnakohus ei käsitlenud üksikute haldusaktide ja toimingute õiguspärasust, sest vastustajate

otsuseid ja tegevust vaidlustati täiendava kahjuhüvitise saamiseks ning tuvastamisnõuetel pole iseseisvat eesmärki. Ringkonnakohus tuvastas üksnes seda, kas kahju tekkimine oli üldse võimalik. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Päästeamet ei viivitanud hüvitise väljamaksmisel õigusvastaselt. Sellest, et Päästeamet uuendas kaebaja 11. juuli 2011. a korduvat taotlust menetledes varasema menetluse, ei järeldu, et menetlustähtaegu tuleb arvutada 7. jaanuari 2011. a taotluse registreerimisest (10. jaanuarist 2011). Kui haldusakti andmisega viivitatakse, siis on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist. Kahjuhüvitise ning intressi-, viiviseja inflatsioonimäära vahele ei saa panna võrdusmärki. Kahju hüvitamise eeldusi reguleerib RVastS § 7. Kaebaja pole viidanud asjakohastele alustele. PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitis on ette nähtud selleks, et katta tervisekahjuga seotud ebameeldivused. Selleks, et isikul tekiks riigi vastu veel mingi rahaline nõue, peab õiguste riive olema tavapärasest intensiivsem. Kaebaja pole taolist riivet näidanud. Kaebaja väitis, et mittevaralise kahju tekitas Päästeameti 12. aprilli 2011. a kokkuvõte. Samas otsustas Päästeameti pädev komisjon 18. novembril 2011 kaebajale hüvitise välja maksta. Päästeameti kontrolli ja vastutuse all ei olnud, et Siseministeerium kandis raha üle alles 18. aprillil 2012. Kuigi Päästeameti 12. aprilli 2011. a keeldumine võis kaebajat emotsionaalselt mõjutada ning sissetulekute vähenemine tema elukorraldust pingestada, ei nähtu kaebuses toodud mittevaralise kahju põhistusest, et mittevaraline kahju tekkis 12. aprilli 2011. a keeldumisest. Põhistusest selgub, et ebamugavused olid seotud eelkõige saadud tervisekaotusega, kuid selle eest on hüvitis välja makstud. Paljasõnaline on kaebaja väide, et Päästeameti tegevus pikendas infarktist taastumist. II 19. Päästeteenistuse seadus ei sätesta kohustust tasuda hüvitise määramise ja maksmisega viivitamise eest viivist ja intressi ning kompenseerida inflatsiooni. Intressi ei ole avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda, kui avalik-õiguslik norm ei näe ette intressi maksmise kohustust või õigust selle maksmist nõuda. Seda kinnitab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg 1, mis eraõiguses seostab intressi maksmise kohustuse sellise kohustuse sätestamisega seaduses või lepingus. Viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium on seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Ehkki haldusasjas nr 3-3-1- 81-13 tehtud otsuse punktis 13 on kolleegium nentinud, et riigivastutuse seadus ei näe õiguskaitsevahendina ette viivise tasumist, ei ole need seisukohad omavahel vastuolus, sest viidatud asjas ei pidanud kolleegium otsustama, kas viivis on avalik-õiguslikus suhtes võimalik olukorras, kus riigivastutuse seadus ega eriseadus seda ette ei näe. Sellise seisukoha võtmine ei olnud asja lahendamiseks vajalik, sest selles asjas vastustaja toetuse maksmisega ei viivitanud.

Inflatsiooni tõttu kaotatud raha ei ole aga kolleegiumi arvates avalik-õiguslikus suhtes võimalik nõuda. Kõigepealt pole see ette nähtud ei avalik-õiguslike ega ka eraõiguslike sätetega. Teiseks on viivis (viivitusintress) määratud kompenseerima ka inflatsioonikadusid. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi on üldiseks viivisemääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 20. PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatakse järgmist: "Asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel püsivalt töövõimetuks tunnistatud päästeteenistujale maksab riik hüvitist, lähtudes Sotsiaalkindlustusameti esmakordse püsiva töövõimetuse ekspertiisiga tuvastatud töövõime kaotuse ulatusest järgmiselt [...]". Kolleegium on seisukohal, et PäästeTS § 14 lg-s 3 on sätestatud avalik-õiguslik regulatsioon ja seetõttu on selles sättes nimetatud hüvitise määramise ja maksmise üle peetav vaidlus avalik-õiguslik, sõltumata sellest, kas päästeteenistuja tegutses töölepingu alusel või riigiametnikuna. HKMS § 4 lg 1 järgi on selline vaidlus halduskohtu pädevuses. 21. PäästeTS § 14 lg-s 3 ei sätestata sõnaselgelt, et hüvitist makstakse üksnes siis, kui püsiva töövõimetuse tekkimine on põhjuslikus seoses asutuse põhiülesannete täitmisel saadud vigastuse või tekkinud haigusega. Sellest sättest võib välja lugeda, et hüvitise määramiseks piisab, kui püsiv töövõimetus on tingitud asutuse põhiülesannete täitmise ajal saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel, st hüvitise saamiseks ei ole nõutav põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud tervisekahjustuse vahel. Seevastu teised seadused, näiteks kaitseväeteenistuse seaduse § 196 lg 7, näevad selgelt ette, et ühekordse hüvitise maksmine on võimalik, kui püsiv töövõimetus on tekkinud teenistusülesannete täitmisega põhjuslikus seoses olnud tervisekahjustusest. Kolleegium on siiski seisukohal, et PäästeTS § 14 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud hüvitise maksmiseks ei piisa, et püsiv töövõimetus on tekkinud asutuse põhiülesannetest tulenevate teenistuskohustuste täitmisel, vaid et nõutav on ka põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja püsiva töövõimetuse tinginud vigastuse või haigestumise vahel. Seda järeldust kinnitab sotsiaalministri 23. septembri 2008. a määrus nr 58 "Püsiva töövõimetuse ekspertiisiks ning puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks vajalike dokumentide loetelu ja vormid" § 2 lg 1 p 5, mille järgi päästeteenistuses teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse või teenistusega seotud haiguse korral püsiva töövõimetuse põhjuse tuvastamiseks on vajalikud dokumendid, millest nähtub põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja vigastuse või haigestumise vahel. 22. Seega ei erine tööõnnetuse mõiste PäästeTS § 14 mõttes tööõnnetuse mõistest TTOS § 22 lg 1 mõttes, hoolimata sellest, et erinevalt TTOS § 22 lg 1 teisest lausest ei sätesta PäästeTS § 14, et tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus samas sättes loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Seda järeldust kinnitab ka PäästeTS §-s 15 sätestatud volitusnormi alusel antud 10. septembri 2010. a määruse nr 49 § 1 lg-s 3 tehtud viide TTOS § 24 lg 6 alusel kehtestatud korrale. TTOS § 24 lg 6 järgi kehtestab tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise korra Vabariigi Valitsus. Nimetatud kord on vastu võetud 3. aprilli 2008. a määrusega nr 75.

III 23. Kolleegium on seisukohal, et halduskohtule esitatud nõuded tuvastada Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo, Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni ja Lääne-Eesti Päästekeskuse vaidlustatud otsuste õigusvastasus ei saa aidata kaebajat Päästeameti vastu esitatud kahjunõuete läbivaatamisel ega esitatud kujul omada ka iseseisvat, kahjunõudega mitteseotud muud eesmärki. Kahjunõuet ei saaks rahuldada ka siis, kui rahuldada tuvastamisnõue ja tunnistada osaliselt õigusvastaseks Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo otsus ja tervikuna õigusvastaseks Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni otsus. Nimetatud otsuste õigusvastaseks tunnistamine ei tähenda, et püsiva töövõime kaotuse põhjuseks on üldhaigestumise asemel tagasiulatuvalt nüüd tööõnnetus. 24. Ka siis, kui tuvastada Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo ja Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni otsuste õigusvastasus ning tagantjärele tuvastada, et kaebaja püsiva töövõimetuse põhjuseks oli tööõnnetus, ei oleks võimalik tunnistada õigusvastaseks Lääne-Eesti Päästekeskuse 12. aprilli 2011. a otsust, millega jäeti rahuldamata kaebaja 10. jaanuari 2011. a taotlus PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise saamiseks, ning rahuldada nõue välja mõista rahaline hüvitis PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise maksmisega viivitamise eest. Päästeamet ei saanud 10. jaanuari 2011. a taotluse läbivaatamisel 12. aprillil 2011 ignoreerida seda, et tööõnnetust ega põhjuslikku seost tööõnnetuse ja püsiva töövõime kaotuse vahel ei olnud tuvastatud. PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise määramine ja viivitus hüvitise välja maksmisel on välistatud, sest tööõnnetust ega põhjuslikku seost tööõnnetuse ja püsiva töövõime kaotuse vahel ei olnud 10. jaanuari 2011. a taotluse läbivaatamise ajaks (12. aprilliks 2011) tuvastatud. Seega ei saa olla seisukohal, et Päästeamet on 10. jaanuari 2011. a taotlusega nõutud rahalise hüvitise määramisel ja välja maksmisel viivitanud. 25. Kaebaja esitas 11. juulil 2011 korduva taotluse PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise saamiseks ning asja materjalidest nähtuvalt maksti talle hüvitist selle taotluse alusel. Järelikult tuleb analüüsida seda, kas Päästeamet või mõni teine haldusorgan viivitas selle taotluse alusel hüvitise määramise ja maksmisega. 26. Kaebajale maksti PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitis välja 18. aprillil 2012. Kolleegiumile jääb kohtuasja materjalidest aga selgusetuks, millise haldusaktiga on kaebajale see hüvitis määratud. Siseministri 10. septembri 2010. a määrusega nr 49 vastu võetud korra § 3 lg 3 näeb ette, et taotluse läbivaatamise kokkuvõtte kinnitab päästeasutuse juht. Kohtutoimikus on üksnes päästeteenistujale ja päästetööl osalevale vabatahtlikule päästjale töövõimetuslehel oldud ravipäevade eest päevaraha arvestamiseks ning ravija ravimikulude hüvitamiseks moodustatud komisjoni 18. novembri 2011. a protokoll nr 20, mille p-s 2.1 otsustati järgmist: "Tuginedes TKE hinnangule on komisjon seisukohal, teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse tõttu püsivalt töövõimetuks tunnistatud E. R.-le ühekordse hüvitise maksmise taotlus on õigustatud ning see edastatakse koos vajaliku lisadokumentatsiooniga Siseministeeriumile." Sellest hoolimata peab kolleegium vaidluse, mis sisuliselt on 11. mai 2011. a kaebusega alanud ja

6. augusti 2012. a määrusega lõpetatud haldusasja nr 3-11-1172 jätk, mõistliku aja jooksul lahendamise huvides võimalikuks lähtuda sellest, et hüvitis on määratud 18. novembril 2011. 27. Kaebajale PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise määramisel ei lähtutud tõenditest, mis on loetletud siseministri 10. septembri 2010. a määrusega nr 49 vastu võetud korras. Hüvitise määramisel lähtuti tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 27. oktoobri 2011. a protokollist nr 22, milles leiti järgmist: "Patsiendil tekkinud südameinfarkti otseseks vallandavaks faktoriks oli tööülesannete täitmisega kaasnenud raske füüsiline pingutus koos emotsionaalse pingega, seega oli tegemist tööõnnetusega." TTKS § 502 lg 1 järgi on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine. Komisjoni pädevus on sätestatud sama paragrahvi lõikes 2. Selles sättes ei ole töövõimetuse põhjuse tuvastamise pädevust ette nähtud. Seega ei saanud kaebajale PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise määramisel lähtuda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni seisukohast. 28. Kolleegium lähtub asja edasi lahendades sellest, et oli olemas kehtiv haldusakt, millega kaebajale määrati PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitis, ning juhindub HMS §-61 lg-st 2, mille järgi haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguste lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, ega pööra asja lahendamisel enam tähelepanu sellele, et kaebaja püsiva töövõimetuse põhjuse määras kindlaks komisjon, kelle pädevuses ei olnud seda teha. Kolleegium märgib, et haldusakti, millega kaebajale määrati PäästeTS § 14 lg 3 alusel hüvitis, ei ole tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni pädevuse puudumise tõttu võimalik kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistada ega hüvitist tagasi nõuda, hoolimata sellest, et jõus on ka praeguses asjas vaidlustamata jäetud Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 5. juuni 2012. a kokkuvõte, mille tegevusse kaasati ekspertarst ja milles leiti endiselt, et tegemist ei ole tööõnnetusega. Hüvitise tagasinõudmine oleks vastuolus HMS § 67 lg-ga 2. 29. Halduskohus, analüüsides Päästeameti tegevust kaebaja taotluse menetlemisel, tuvastas Päästeameti viietööpäevase viivituse – Päästeamet, kellel 2011. eelarvaasta lõpus ei olnud hüvitise maksmiseks raha, edastas materjalid Siseministeeriumile siseministri 10. septembri 2010. a määrusega nr 49 vastu võetud korra § 4 lg-ga 3 ettenähtust viis tööpäeva hiljem (12. detsembril 2012). Halduskohus ei pidanud sellist viivitust nii raskeks kaebaja õiguste rikkumiseks, et mõista Päästeametilt välja viivitusega tekitatud varaline kahju. Sellega halduskohus ja ringkonnakohus ka piirdusid, nentides, et Siseministeeriumi vastu pole kaebust esitatud, ja võtmata arvesse, et tegelikult maksti hüvitis välja 18. aprillil 2012. Kolleegiumi arvates pidanuksid kohtud asja lahendamisel nägema, et ka Siseministeeriumil ja Rahandusministeeriumil on oma osa hüvitise maksmiseks Vabariigi Valitsuse reservist raha saamisel ning HKMS § 18 lg 2 alusel oleks tulnud vastustajatena kaasata ka Siseministeeriumi ja

Rahandusministeeriumi. Kolleegium on aga seisukohal, et see rikkumine ei saa praegusel juhul kaasa tuua kohtuotsuste tühistamist, sest kohtutoimikutest nähtub selgelt asjade järgnev käik, mida kaebaja pole kahtluse alla seadnud. Siseministri 10. septembri 2010. a määrusega nr 49 vastu võetud "Päästeteenistuja ja päästetööl osaleva vabatahtliku päästja hukkumise, surma või töövõimetuks jäämise korral makstava hüvitise ja kulude arvutamise, määramise ning maksmise kord ja ulatus" § 4 lg 4 näeb ette, et kui Päästeameti eelarvest ei ole võimalik PäästeTS § 14 lg-s 3 ettenähtud hüvitise maksmisega kaasnevaid kulusid katta, siis vaatab Siseministeerium taotluse läbi ja esitab taotluse saabumisele järgnevast päevast arvates 30 kalendripäeva jooksul taotluse raha eraldamiseks Vabariigi Valitsuse reservist vastavalt kehtivale korrale. Vabariigi Valitsuse 16. novembri 1999. a määrusega vastu võetud "Vabariigi Valitsuse reservist raha eraldamise ja selle kasutamise kord" § 3 lg 1 p-st 1 tulenevalt pidi Siseministeeriumi esitama taotluse Rahandusministeeriumile. Vabariigi Valitsuse see määrus ei näinud Rahandusministeeriumile taotluse läbivaatamiseks ette tähtaega, välja arvatud kiireloomulised taotlused. Asja materjalidest ei nähtu, et praegusel juhul pidi tegemist olema kiireloomulise taotlusega. Ükski õigusakt ei anna alust järelduseks, et antud juhul sai olla tegemist kiireloomulise taotlusega. Haldusasja nr 3-11-1172 toimiku I kd lehel 239 on Siseministeeriumi 19. märtsi 2012. a teavituskiri Rahandusministeeriumile. Sellest nähtub selgelt, et Siseministeerium esitas 16. jaanuaril 2012 Rahandusministeeriumile taotluse saada Vabariigi Valitsuse reservist teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse tagajärjel püsivalt töövõimetuks tunnistatud päästjale hüvitise maksmiseks raha ja et Siseministeerium loobus 19. märtsi 2013. a kirjaga sellest taotlusest, kuna hüvitis makstakse Päästeameti 2012. a eelarvest. Eeltoodut arvestades ei ole võimalik asuda seisukohale, et Siseministeerium ja Rahandusministeerium olid ilmselges viivituses. Siseministeerium esitas Rahandusministeeriumile taotluse tähtajaks ning taotluse menetluse aeg Rahandusministeeriumis ei olnud ebamõistlikult pikk. Samuti ei saa ebamõistlikult pikaks pidada ajavahemikku 19. märtsist 2012 kuni 18. aprillini 2012, mil Päästeamet maksis hüvitise kaebajale välja. Seega ei ole varalise kahju hüvitamise nõue põhjendatud ka 11. juuli 2011. a taotluse menetlemise osas. 30. Kolleegium on seisukohal, et kuna ei ole kinnitust leidnud, et PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise saamiseks esitatud taotluste läbivaatamisel viivitati õigusvastaselt, siis ei ole alust rahuldada ka Päästeameti vastu esitatud kaebust mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kassatsioonkaebusest nähtuvalt seostab kassaator Päästeameti viivituse ka sellega, et Päästeamet pidanuks nõudma Tööinspektsioonilt tööõnnetuse uurimist ja tulemuste tähtaegset esitamist. Kolleegium on seisukohal, et kehtivast õigusest ei tulene Päästeameti õigust ega kohustust mõjutada Tööinspektsiooni tegevust. Kolleegium märgib, et Päästeamet ei ole, jättes Tööinspektsiooni kaebajaga 2. augustil 2010 toimunust informeerimata, rikkunud ka Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 2008. a määrusega nr 75 vastu võetud "Tööõnnetuste ja kutsehaiguste registreerimise, teatamise ja uurimise korra" § 2 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustust teavitada Tööinspektsiooni. Nende sätete järgi tuleb Tööinspektsiooni viivitamatult teavitada arstilt asjakohase teatise saamisel või töötajal silmanähtava

füüsilise vigastuse korral. 31. Halduskohtule esitatud kaebust on võimalik mõista ka nii, et mittevaralist kahju on tekitanud ka teised vastustajad, kelle vastu ei ole halduskohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitatud. Nimelt kõneleb kaebaja pädevatest haldusorganitest ja nende otsustest, kasutades mitmuse vormi. Mittevaralist kahju põhjendab kaebaja sellega, et pöördumised arstide poole ja tööõnnetuse pidev tõendamine, ka kohtumenetluses osalemine, ning sellest tekkinud pinge põhjustas tervise halvenemise, tervise taastumise aeglustumise ja elukvaliteedi languse. Kolleegium on seisukohal, et väited, et teiste vastustajate tegevus põhjustas tervise halvenemise ja pikendas haigusest taastumise aega, on paljasõnalised. Ka ei võimalda RVastS § 9 lg 1 välja mõista elukvaliteedi languse tõttu tekkinud mittevaralist kahju, isegi kui haldusja kohtumenetlusse astumine on tingitud vastustajate õigusvastasest tegevusest. IV 32. Kolleegium peab vajalikuks peatuda ka kassaatori ja kohtute järgmistel seisukohtadel. 33. Kassaator väidab, et halduskohus pole hinnanud kõigi vastustajate tegevust. Kolleegium selle ei nõustu seisukohaga. Halduskohus leidis, et tööõnnetus ei ole tuvastamist leidnud ja võttis sellest tulenevalt seisukoha, et vastustajatel ei olnud võimalik tuvastada tööõnnetust. Leides, et tööõnnetust ei toimunud ja kõneldes seejärel vastustajatest mitmuses on halduskohus sisuliselt käsitlenud nõudeid kõigi vastustajate vastu. 34. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ringkonnakohus leidis, et kaebajaga juhtus tööõnnetus, kuid jättis siiski kaebuse rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohtu selles seisukohas sisemist vastuolu. Ringkonnakohus leidis, et toimunud oli tööõnnetus PäästeTS § 14 mõttes, kuid jättis varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata seepärast, sest selles sättes nimetatud hüvitise väljamaksmisega ei viivitatud. Päästeametilt mittevaralise tervisekahju väljamõistmata jätmist põhjendas ringkonnakohus sellega, et kaebaja väide, et Päästeameti tegevus pikendas infarktist taastumise aega, on paljasõnaline. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus oli ebatäpne, kui rääkis kaebajaga toimunud tööõnnetusest PäästeTS § 14 mõttes. Nagu eespool märgitud, ei ole tööõnnetuse toimumine nõuetekohaselt tuvastatud, olgugi et kaebajale on PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitis välja makstud. Ka on ebatäpne kõnelda tööõnnetusest PäästeTS § 14 mõttes. PäästeTS § 14 lg 3 peab silmas tööõnnetust, mille määratlus on antud TTOS § 22 lg-s 1. Raskestimõistetavad on ringkonnakohtu seisukohad, et PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitis on ette nähtud selleks, et katta tervisekahjuga seotud ebameeldivused, ja tavapärasest intensiivsemat riivet õigustesse on vaja selleks, et isikul tekiks riigi vastu veel mingi rahaline nõue. Kolleegium on seisukohal, et PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise maksmine ja hüvitise suurus on sõltuvad riive intensiivsusest – töövõime kaotuse ulatusest ja sellest, kas töövõime kaotus tõi või ei toonud kaasa teenistusest vabastamist – ning see peab korvama tööõnnetusega tekitatud mittevaralise ja varalise kahju. Kuid kolleegium ei pea praeguse asja lahendamisel mõistlikuks spekuleerida selle üle, milliseid mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise avalik-õiguslikke nõudeid on võimalik esitadqa tööülesannete täitmise tõttu töövõime kaotanud päästeteenistujal, kes on saanud PäästeTS § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise. Kolleegium märgib vaid seda, et PäästeTS § 14 lg 3 eesmärgiks pole hüvitada selles sättes nimetatud hüvitise saamise taotluse menetlemisega õigusvastaselt tekitatud kahju. 35. Kassaator väidab, et kohtud ei ole käsitlenud nõuet vähem saadud haigushüvitise osas. Sellist varalise kahju hüvitamise nõuet ei ole aga halduskohtule esitatud. Ka siis, kui kaebuses oleks selgelt taotletud hüvitist vähem saadud haigushüvitise eest, ei oleks kohtud saanud seda nõuet rahuldada, sest tööõnnetust ei ole tuvastatud. 36. Kolleegium on seisukohal, et Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo ja Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni otsuste õigusvastasust ei olnud vaja tuvastada olukorras, kus kohus leidis, et PäästeTS seaduse § 14 lg-s 3 sätestatud hüvitise maksmisel ei viivitud ja Päästeteenistuse tekitanud mittevaralist kahju. Sellises olukorras ei saanud üllatuslik olla ringkonnakohut seisukoht, et haldusaktide õigusvastasust ei tule tuvastada, sest tuvastamisnõudel puudub eraldiseisev eesmärk. V 37. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. 38. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte kantud menetluskulud nende endi kanda. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse. Jüri Põld, Tõnu Anton, Indrek Koolmeister