3-1-1-75-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-75-14

Määruse kuupäev

26. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kolmanda isiku AS-i T vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. juuli 2014. a määrus kriminaalasjas

nr 1-14-4602

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i T esindaja vandeadvokaadi abi Karl-Morten Jõgi,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör Kristiina Laas

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. juuli 2014. a määrus ja saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Mõista riigilt AS-i T kasuks välja 600 (kuussada) eurot Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. Kanda see summa

Advokaadibüroo RASK OÜ arvelduskontole EE562200221055583050 Swedbank AS-is.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Prokuratuuri arestimistaotlus

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas 26. mail 2014 Tartu Maakohtule taotluse arestida süüteoga

saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks 12 000 AS-ile T kuuluvat AS-i S aktsiat ja

seada Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse AS-ile T kuuluvatele AS-i S aktsiatele Eesti Vabariigi

kasuks võõrandamise keelumärge.

2. Taotluse kohaselt menetleb Politsei- ja Piirivalveamet kriminaalasja, milles muu hulgas

kahtlustatakse N. R.-i, A. Š, A. V.-i ja K. R.-i KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi omastamises

järgmistel asjaoludel.

3. N. R. oli 7. märtsist 2005 kuni 17. maini 2011 AS-i P (uue ärinimega L AS) nõukogu liige ja

27. maist 1999 kuni 7. novembrini 2013 OÜ F juhatuse liige. 1. novembril 2010 võttis N. R. koos

AS-i P nõukogu teiste liikmete A. V. ja K. R.-iga vastu otsuse müüa AS-i P kinnistu asukohaga

Xxxxxxxxx X, Xxxxx 25 000 000 krooni eest OÜ-le F. Seejuures ei määratud kindlaks

müügihinna tasumise tingimusi ega lepingu täitmise tagatisi. AS-i P nõukogu volitas lepingut

sõlmima aktsiaseltsi juhatuse liikme A. Š. A. Š. sõlmis 11. novembril 2010 OÜ-ga F (esindaja

N. R.) kinnistu müügilepingu, mis ei näinud ette ostuhinna tasumise tagatisi. Müügilepingu

kohaselt pidi OÜ F tasuma ostuhinna AS-i P pangakontole hiljemalt 30. juuniks 2011. Seda OÜ F

ei teinud. Sõlmides müügilepingu selle täitmist tagamata ja leppides kokku, et OÜ F ei peagi

müügihinda tasuma, pööras N. R. grupis koos A. Š., A. V.-i ja K. R.-iga AS-i P vara OÜ F kasuks.

Sellega tekitati AS-ile P kahju 25 000 000 krooni ehk 1 597 791 eurot 20 senti.

4. Lisaks kahtlustatakse N. R.-i, R. K.-d ja K. L.-i KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi rahapesus

järgmistel asjaoludel.

5. Varjamaks AS-ilt P OÜ F kasuks omastatud Xxxxxxxxx X kinnistu päritolu ja omandiõigust ning

vältimaks maksejõuetu OÜ F pankrotimenetlusest tulenevaid tagajärgi, sõlmis N. R. 8. juunil

2012 kokkuleppel K. L.-iga ja R. K. teadmisel ning nõusolekul lepingu, millega OÜ F müüs

kinnistu 650 000 euro eest K. L.-i kontrolli all olevale OÜ-le B. Lepingu kohaselt pidi OÜ B

müügihinnast 200 000 eurot tasuma 90 päeva jooksul lepingu sõlmimisest ja 450 000 eurot

hiljemalt 31. detsembriks 2012. Seda summat OÜ B ei tasunud.

6. Selleks, et legaliseerida Xxxxxxxxx X kinnistut ja saada omastatud kinnistust varalist kasu,

sõlmisid OÜ B ja OÜ C 31. jaanuaril 2013 Xxxxxxxxx X kinnistu tagasiostuõigusega

müügilepingu (hinnaga 575 000 eurot) ja asjaõiguslepingu. OÜ C kohustus tasuma OÜ-le B 125

000 eurot hiljemalt lepingu sõlmimise päeval ja 450 000 eurot ühe kuu jooksul kinnistut

koormava hüpoteegi kustutamisest. Hüpoteek kustutati 25. veebruaril 2013. OÜ C tasus 125 000

eurot OÜ B pangakontole. 31. jaanuaril 2013 kanti sellest summast 100 000 eurot N. R.-i, K. L.-i

ja R. K. korralduste alusel N. R.-i isiklikule pangakontole ja 20 000 eurot AS-i T (osanik R. K.)

pangakontole selgitusega "laen", ehkki ülekannete tegelik sisu oli kinnistu müügihinna tasumine.

7. Pärast kinnistule seatud hüpoteegi kustutamist, tasus C OÜ 7. ja 8. märtsil 2013 OÜ-le B 200 000

eurot, millest N. R.-i, K. L.-i ja R. K. korralduste alusel kanti 100 000 eurot AS-ile T selgitusega

"laen".

8. Ostuhinnast 250 000 euro tasumise vormistasid OÜ C ja OÜ B tasaarveldusena.

9. Kahtlustatavate eesmärk oli varjata Xxxxxxxxx X kinnistu ebaseaduslikku päritolu ja

omandiõigust ning abistada N. R.-i oma tegude õiguslikest tagajärgedest hoidumisel.

Kahtlustatavad andsid kuriteo tulemusel saadud kinnistu üle OÜ-le B, et saada kinnistu müügist

kasu.

10. AS-ilt P omastatud kinnistu jõudis OÜ-sse C, mille eest OÜ C tasus mh AS-ile T kokku 120 000

eurot. OÜ B tegi AS-ile T ülekandeid, mille selgituses viidati laenule. Tegelikult äriühingute

vahel laenusuhet polnud. Järelikult sai AS T 120 000 eurot toimepanija arvel ja ilma kohustuseta

teha vastusooritus (kingitusena). Tegemist on KarS § 831 mõttes kuriteoga saadud varaga, mis on

praeguseks ära tarvitatud. Seetõttu on kohaldatav KarS § 84.

11. Eeltoodust tulenevalt on alus arestida süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise

tagamiseks AS-ile T kuuluvat vara väärtuses, mis vastab kuriteoga saadud vara väärtusele. Eesti

Väärtpaberite Keskregistri ja äriregistri teabesüsteemi andmetel kuulub AS-ile T mh 1 000 000

AS S aktsiat nimiväärtusega 10 eurot.

Maakohtu määrus

12. Tartu Maakohtu 28. mai 2014. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati ja konfiskeerimise

asendamise tagamiseks arestiti 12 000 AS-ile T kuuluvat AS-i S aktsiat nimiväärtusega 10 eurot.

Selleks seati Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse 12 000 AS-ile T kuuluvale AS-i S aktsiale

võõrandamise keelumärge Eesti Vabariigi kasuks.

13. Maakohus märkis, et kontrollides kriminaalasja materjale, on piisav alus arvata, et prokuratuuri

taotluses nimetatud isikute käitumises võivad esineda neile inkrimineeritavate kuritegude

tunnused. Arvestades esitatud kahtlustuste sisu ja kogutud tõendeid, on alust arvata, et

kahtlustuses toodud tegevusega sai AS T kuritegelikku tulu 120 000 eurot, mis on praeguseks ära

tarvitatud.

Määruskaebus

14. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse AS-i T esindaja Laura Laumets, kes taotles

maakohtu määruse tühistamist ja menetluskulude jätmist Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kanda.

Ringkonnakohtu määrus

15. Tartu Ringkonnakohtu 4. juuli 2014. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

16. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas on kogutud piisavalt tõendeid,

mis annavad alust arvata, et kahtlustatavad võivad olla toime pannud neile inkrimineeritavad

kuriteod.

17. Väide, nagu oleks OÜ B AS-ile T laenu andnud, ei pea paika. Eelkõige lükkavad selle versiooni

ümber tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid, mis näitavad, et AS-ile T tehtud

ülekannete eesmärk oli tasuda Xxxxxxxxx X kinnistu müügihind. Kuna on põhjendatud kahtlus,

et K. L. pani toime rahapesu, ja AS-i T väited laenu saamise kohta on ümber lükatud, on AS-ile T

üle kantud 120 000 eurot käsitatav kuritegeliku tuluna. Tegemist oli K. L.-i rahaga, mille

kahtlustatav sai Xxxxxxxxx X kinnistu edasimüümise tulemusena.

18. Kuigi AS-i T kuriteo toimepanemises ei kahtlustata, on KarS § 831 lg 2 p 1 alusel võimalik

konfiskeerida ka kolmandale isikule kuuluv vara. AS T omandas kõnealused 120 000 eurot

täielikult K. L.-i arvel ilma vastusoorituseta. Kuna AS T poolt omandatud kuritegelik tulu on ära

tarvitatud, on võimalik kohaldada KarS § 84.

19. Arestitava vara väärtus on vastavuses süüteo tulemusel saadud vara väärtusega ja seega on AS-i T

põhiõiguste riive lubatav. Arestitavate aktsiate väärtuse hindamisel lähtus ringkonnakohus

aktsiate nimiväärtusest. Kuna KarS § 84 alusel võidakse AS-ilt T välja mõista 120 000 eurot ja

AS-i S ühe aktsia nimiväärtus on 10 eurot, on põhjendatud arestida 12 000 aktsiat.

20. Konfiskeerimise tagamiseks vara arestimisel ei ole kohus seotud arestitava vara omaniku

soovidega arestitava vara valimisel. Ringkonnakohus ei saa omaalgatuslikult muuta vara, mida

arestitakse, vaid kohtul tuleb otsustada, kas prokuratuuri taotluses toodud vara arestimine on

põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

AS-i T määruskaebus

21. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse AS-i T esindaja vandeadvokaadi abi

Karl-Morten Jõgi, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud kogusummas 2790 eurot (sh menetluskulud

ringkonnakohtus) palub määruskaebuse esitaja jätta Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kanda.

22. Kolmanda

isiku

esindaja

leiab

esmalt,

et

ringkonnakohus

rikkus

kohtulahendi

põhistamiskohustust ega ole sisuliselt vastanud ühelegi määruskaebuse esitaja väitele.

Kohtumäärusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus leidnud, et OÜ B AS-ile T

laenu ei andnud. Ringkonnakohus viitas laenu võtmist eitades vaid üldsõnaliselt "olemasolevate

tõenditele" ja "kriminaalasja materjalidele". Seejuures jättis kohus täielikult tähelepanuta

määruskaebuses esitatud seisukohad ja tõendid, millest nähtuvalt on AS T OÜ-lt B laenu võtnud.

23. Lisaks puuduvad kohtumääruses põhjendused selle kohta, miks on konfiskeerimise asendamise

tagamise meetme kohaldamine praegusel juhul vajalik. Riigikohus on leidnud, et vara

arestimiseks tuleb muu hulgas tuvastada, et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude

või varalise karistuse täitmine võib ilma vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt

raskemaks (määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 13). Seega üksnes riigi võimalik konfiskeerimise

asendamise nõue AS-i T vastu ei anna alust jaatada aresti vajalikkust. AS T tõendas

ringkonnakohtule, et tal ei tekiks konfiskeerimisotsustuse täitmisega raskusi, sest 2012. a lõpu

seisuga oli aktsiaseltsil vara umbes 33,8 miljoni euro väärtuses ja 3. juuli 2014. a seisuga oli

äriühingu pangakontodel raha üle 3,45 miljoni euro. Kohtud ei ole põhjendanud, millistest

asjaoludest tulenevalt on olemas risk, et AS T võib jätta võimaliku kohtuotsuse konfiskeerimise

asendamise kohta täitmata.

24. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et alus konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks on

olemas, on aktsiate arestimine ebaproportsionaalne meede. Esiteks on tegemist ületagamisega,

sest arestitud aktsiate turuväärtus on nende nimiväärtusest tunduvalt kõrgem. Aktsiate väärtuse

hindamine nimiväärtuse alusel on meelevaldne. Teiseks oleks prokuratuur tulenevalt KrMS §-st

1414 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 378 saanud taotleda ning kohus kohaldada

mõnd isiku õigusi vähem riivavat tagamismeedet. AS-i S aktsiate arestimine kahjustab oluliselt

AS-i T majandustegevust. AS-i T vara arestimine tähendab äriühingu usaldusväärsuse langust

äripartnerite, eelkõige pankade ees. See toob kaasa raskusi krediitide ja garantiide saamisel ning

teenindamisel. Olukorras, kus prokuratuur on taotlenud isikut ebaproportsionaalselt koormava

tagamisabinõu kohaldamist, tuleb kohtul taotlus rahuldamata jätta.

Prokuratuuri vastus

25. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta ringkonnakohtu ja maakohtu määrused

muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Prokuratuuri seisukohad on kokkuvõtlikult

järgmised.

26. Kohtud on nõutaval tasemel põhistanud põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu.

27. Riigi konfiskeerimisnõude tagamine on vajalik, kuna AS T käitumine viitab võimalusele, et

vastasel korral võib konfiskeerimisnõue jääda täitmata.

28. Aktsiate arestimine on konfiskeerimisnõude tagamiseks proportsionaalne. AS-il T ei ole vara,

mille arestimine takistaks aktsiaseltsi majandustegevust väiksemal määral. AS-i T esindaja, kes väidab,

et prokuratuur oleks pidanud taotlema konfiskeerimise tagamiseks vähem koormava meetme

kohaldamist, ei ole nimetanud ühtegi alternatiivi aktsiate arestimisele.

29. AS T ei ole avalikustanud oma 2013. a majandustulemusi (majandusaasta aruanne on esitamata).

Seetõttu puuduvad avalikult kättesaadavad usaldusväärsed andmed, hindamaks aktsia väärtust

muul moel kui nimiväärtuse alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

30. Riigikohus annab esmalt hinnangu põhistustele, millele tuginedes maakohus ja ringkonnakohus

vara arestisid, ning põhjendab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist (I),

käsitleb seejärel KrMS § 1414 kohaldamisega seonduvat (II) ja lahendab lõpuks

määruskaebemenetluse kulude hüvitamise taotluse (III).

I

31. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus ja ringkonnakohus ei ole vara

arestimist nõuetekohaselt põhistanud, rikkudes nii KrMS § 3051 lg-t 1.

32. Vara arestimise (KrMS § 142) määrusest peab üheselt ja selgelt nähtuma nii põhjendatud kahtluse

olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 8 jj) kui ka vara

arestimise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas

esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või varalist karistust, ja et

tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse täitmine võib ilma

vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (Riigikohtu määrus asjas

nr 3-1-1-97-13, p 13 jj). Kolleegium märgib, et osutatud põhimõtted kehtivad mutatis mutandis ka

8. märtsil 2014 jõustunud KrMS § 1414 kohaldamisel.

33. Ehkki vara arestimise üheks eelduseks oleva kuriteokahtluse kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud

tõendamis- ja põhistamisstandard (vt lähemalt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 9), peab

vara arestimise määrusest siiski alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu

selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Seejuures ei piisa üldist laadi

arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Määruses tuleb esitada selged põhjendused,

millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus

arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava saaja suhtes, kes on vara päritolu

varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse põhjendamine peab tuginema

kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda üldsõnalise tõdemusega, et

toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et kohtunik on veendunud

kuriteokahtluse olemasolus. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 8.)

34. Käesolevas asjas on maakohus esitanud üksnes loetelu tõenditest, mis väidetavalt kinnitavad

kuriteokahtluse olemasolu. Seda, mil moel kuriteokahtlus nendest tõenditest ilmneb,

kohtumäärusest teada ei saa. Ringkonnakohus pole maakohtu sellist põhistust täiendanud,

deklareerides samuti kuriteokahtluse kohta käivate tõendite piisavust ja leidnud, et maakohus on

need oma määruses õigustatult välja toonud.

35. Seega ei vasta kohtute põhjendused kuriteokahtluse olemasolu kohta seadusest ja kohtupraktikast

tulenevatele nõuetele.

36. Lünklikud ja ebapiisavad on ka kohtute need argumendid, mis puudutavad vara arestimise alust.

Seda järgmistel põhjustel.

37. Maakohus konstateeris, et arvestades esitatud kahtlustuse sisu ja kogutud tõendeid, on alust

arvata, et kahtlustuses toodud K. L.-i tegevusega sai AS T 120 000 eurot kuritegelikku tulu, mis

on praeguseks ära tarvitatud. Ringkonnakohus lisas, et AS-i T väide, mille kohaselt oli kõnealuse

120 000 euro näol tegemist seaduslikult saadud laenuga, ei pea paika, kuna selle väite lükkavad

ümber "tunnistajate ütlused ning dokumentaalsed tõendid, mis näitavad, et AS-le T tehtud

ülekannete eesmärk oli tasuda kinnistu Xxxxxxxxx X, Xxxxx müügihind." See, milliste

tunnistajate millistest ütlustest ja millistest dokumentaalsetest tõenditest ringkonnakohus

eeltoodud järelduse tegi, ei ilmne ei esimese ega teise astme kohtu määrusest.

38. Maakohtu määrusest ei nähtu, kas AS-ile T üle antud 120 000 eurot käsitati omastamise, rahapesu

või mõlema nimetatud kuriteoga saadud varana. Ka ringkonnakohus ei ole seda küsimust selgelt

käsitlenud. Kolleegium leiab, et vara arestimisel süüteoga saadud vara konfiskeerimise (KarS

§ 831) või selle asendamise (KarS § 84) tagamiseks peab vara arestimise määrusest nähtuma,

millise kuriteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks vara aresti kohaldatakse

(vt ka Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p-d 14-21). See võib osutuda oluliseks näiteks

kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel, otsustamaks, kas vara tuleb aresti alt vabastada või

mitte.

39. Maakohtu ja ringkonnakohtu määruses puudub üldse põhjendus selle kohta, miks on alust arvata,

et riigi konfiskeerimisnõude täitmine võib vara arestimata (konfiskeerimisnõuet tagamata)

osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-13,

p 13). Seda vaatamata asjaolule, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses tugines AS T

otsesõnu sellele, et arvestades tema vara, sh käibevahendite mahtu, ei tekiks tal võimaliku

konfiskeerimisotsuse täitmisega raskusi. Kolleegium märgib, et kohtu järeldus varalise nõude

tagamise vajalikkuse kohta ei pea olema tõsikindel. Siiski peab määrusest nähtuma, millistest

asjaoludest tulenevalt näeb kohus ohtu, et vara aresti või muud tagamismeedet kohaldamata võib

tulevase kohtulahendi täitmine raskeneda või sootuks võimatuks muutuda.

40. Riigikohus on varem leidnud, et vara arestimisel kehtiva proportsionaalsuse põhimõtte järgmiseks

peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku

süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust

(vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12,

p 17). Tuvastades arestitavate aktsiate väärtuse nende nimiväärtuse alusel, pole prokuratuur ja

kohtud käesolevas asjas seda kohustust täitnud. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga, et

aktsiate väärtust ei saa hinnata nende nimiväärtuse alusel. Aktsia nimiväärtus on arvestuslik

näitaja, mis kajastab aktsia osakaalu aktsiakapitalist (äriseadustiku (ÄS) § 2221 lg 2), mitte aga

aktsia võimalikku turuväärtust. ÄS § 2221 lg 1 kohaselt võib aktsia välja lasta ka nimiväärtuseta.

Samuti näeb seadus otsesõnu ette, et aktsia väljalaskehind võib olla suurem aktsia nimiväärtusest

või arvestuslikust väärtusest (ülekurss) (ÄS § 225 lg 2). Aktsia nimiväärtus võib - ent ei pruugi -

kajastada

selle

turuväärtust

üksnes

vahetult

pärast

aktsia

väljalaskmist.

Riigikohtu

tsiviilkolleegium on selgitanud, et osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik

keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. novembri 2008. a

otsus asjas nr 3-2-1-101-08, p 12). Aktsia väärtuse hindamiseks on erinevaid meetodeid (vt

lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-145-04). Vara

arestimise menetluses ei ole sageli võimalik tuvastada börsil noteerimata aktsiate täpset väärtust,

sest see on reeglina töö- ja ajamahukas protseduur. Märgitu ei tähenda aga seda, nagu võiks

menetleja arestitavate aktsiate väärtuse tuvastamisel tugineda ainult aktsiate nimiväärtusele. Küll

on vara arestimise menetluses üldjuhul aktsepteeritav arestitavate aktsiate väärtuse tuvastamine

üksnes aktsiaseltsi raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse alusel.

41. Eelnevalt

kirjeldatud

kohtulahendi

põhistamiskohustuse

rikkumised

on

käsitatavad

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700).

42. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on

vastuoluline või puudulik või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse

üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb kohtuasi - juhul, kui Riigikohus ei saa rikkumist ise

kõrvaldada, - saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui

menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (Vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-

1-97-13, p-d 22-26).

43. Prokuratuuri arestimistaotlusele põhjendatud hinnangu andmine eeldab praegusel juhul faktiliste

asjaolude tuvastamist, mida Riigikohus KrMS § 390 lg 1 ja § 363 lg 5 kohaselt teha ei või.

Seetõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu 4. juuli 2014. a määrus KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6

ja § 362 p-st 2 juhindudes tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

KrMS § 390 lg 1, § 361 lg 2 ja § 341 lg 3 alusel saadab kolleegium kriminaalasja arutada

ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule.

II

44. 8. märtsil 2014. a jõustunud KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise,

tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks võib vara arestida sama seadustiku §-s 142 sätestatud

korras või kohaldada muid TsMS §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Seega erinevalt

varem kehtinud õiguslikust olukorrast (vt selle kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-7-13, p 8) ei piirdu konfiskeerimise või selle

asendamise tagamise abinõude ring enam üksnes vara arestiga.

45. Hagi tagamise kontekstis on nii Riigikohtu tsiviil- kui ka kriminaalkolleegium märkinud, et hagi

tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata kostjat rohkem, kui on vaja hagi rahuldava kohtuotsuse

täitmiseks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-2-1-26-09, p 9

ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 39). Nii

sätestab TsMS § 378 lg 4 esimene lause, et hagi tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et

kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud

huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Alates 8. märtsist 2014 peab eeltoodud põhimõtet

järgima ka konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamise abinõu valikul.

46. AS T on nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses väitnud, et AS-i S

aktsiate arestimine kahjustab oluliselt tema majandustegevust ja prokuratuur võinuks taotleda

mõne isikut vähem koormava tagamismeetme kohaldamist. Samas ei ole määruskaebuses

osutatud ühelegi alternatiivsele tagamisabinõule. Väär on kaebaja seisukoht, et olukorras, kus

prokuratuur on taotlenud isikut liigset koormava tagamisabinõu kohaldamist, peab kohus

prokuratuuri taotluse üldse rahuldamata jätma. Kohtul on õigus kohaldada tsiviilhagi,

konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamiseks ka prokuratuuri taotluses

nimetamata abinõud, mis ühelt poolt on võimaliku nõude tagamiseks piisav, ent teisalt koormaks

kohustatud isikut (tagamismääruse adressaadiks olevat kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat

või kolmandat isikut) vähem kui meede, mille kohaldamist taotleb prokuratuur (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2010. a määrus asjas nr 3-2-1-10-10, p 12). Seejuures tuleb arvestada,

et teatud juhtudel ei saa ühe või teise tagamisabinõu koormavust hinnata abstraktselt, vaid see

oleneb tagamisotsustuse adressaadi olukorrast (nt majandustegevuse isepärast). Sellises olukorras

on prokuratuuri taotluses nimetatud tagamisabinõu asemel mõne muu meetme kohaldamisel

oluline kohustatud isiku enda hinnang meetme koormavusele. Kohustatud isik saab

tagamisabinõu asendamist taotleda esmajoones ringkonnakohtule esitatavas määruskaebuses.

Juhul kui tema pakutud asendusmeede on õiguslikult lubatav ja nõude tagamiseks piisav, ei või

ringkonnakohus üldjuhul tagamisabinõu asendamisest keelduda. Kuna aga AS T pole viidanud

ühelegi alternatiivsele konfiskeerimise tagamise abinõule, mida ta eelistaks AS-i S aktsiate

arestimisele, ja selline alternatiiv pole juhtumi asjaoludest tulenevalt ka ilmne, leiab kolleegium,

et tagamisabinõu liigi valikul pole kohtud seadust rikkunud.

47. Käesolevas asjas taotleb prokuratuur rahalise nõude tagamist. Sellest tulenevalt pidanuksid

kohtud, olles tuvastanud põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluse, KrMS § 1414 lg 1

mõttest ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt kohaldama ka TsMS § 385. Osutatud

paragrahvi esimene lause näeb mh ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse

kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses

pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause

kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle

rahaga või pangagarantiiga.

48. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et TsMS §-s 385 sätestatud võimalus saavutada raha

maksmise või pangagarantii esitamisega hagi tagamise määruse täitmise lõpetamine, on sisuliselt

samuti hagi tagamise abinõu. Sellisel juhul tagab võimaliku hagi rahuldava kohtuotsuse täitmist

makstud raha või esitatud pangagarantii. Arvestada tuleb sellega, et kohus on nõutud raha

maksmisel või pangagarantii esitamisel kohustatud senise hagi tagamise tühistama ning

kaalutlusruumi selle otsustuse tegemisel ei ole. Seega tuleb juba rahasumma määramisel

TsMS § 385 järgi lähtuda samadest põhimõtetest, millest tuleb lähtuda hagi tagamisel,

sh TsMS § 378 lg 4 kohaselt arvestada hagi hinda. Samuti kehtib hagi tagamise asendamisel

põhimõte, et asendamisega ei tohi vähemalt üldjuhul hageja positsiooni oluliselt halvendada. (Vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-2-1-150-11, p 9.)

49. Võimaliku rahalise nõude väärtusele vastava rahasumma deponeerimine tagab selle nõude

täielikult ja sellisel juhul ei ole enam alust kohaldada nõude tagamiseks mingit muud meedet.

Seega on tagamismääruse adressaadil võimalik vabaneda esmaselt kohaldatud tagamisabinõust

tingitud riivest, kui ta tasub kohtu määratud rahasumma või annab pangagarantii. Sõltuvalt

olukorrast võib kõnealune võimalus leevendada isiku õiguste riivet, kahjustamata seejuures

tagatava nõude omaniku õigustatud huve.

50. Eelnevat tuleb ringkonnakohtul silmas pidada ka määruskaebuse uuel arutamisel. Juhul kui kohus

tuvastab põhjendatud kuriteokahtluse ja aluse AS-ile T kuuluvate AS-i S aktsiate arestimiseks,

tuleb koos aktsiate arestimisega kohtumääruse resolutiivosas ette näha, et kui AS T tasub kohtu

deposiitkontole 120 000 eurot või annab selles summas pangagarantii, lõpetatakse AS-i S aktsiate

arest (sellise otsustuse võimaliku sõnastuse kohta vt mutatis mutandis nt asjas nr 3-2-1-150-11

tehtud Riigikohtu 2. veebruari 2012. a määruse resolutsiooni punkt 2.4 või asjas nr 3-2-1-135-12

tehtud Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määruse resolutsiooni punkti 2.4).

III

51. Kolmanda isiku lepinguline esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada AS-ile T vara

arestimise menetluses valitud esindajale makstud tasu 2790 eurot (ilma käibemaksuta).

Määruskaebuse esitaja palub kanda kuluhüvitise Advokaadibüroo RASK OÜ pangakontole.

52. Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt kulus advokaat Karl-Morten Jõgil toiminguteks, mis

seondusid Tartu Maakohtu 28. mai 2014. a määruse vaidlustamisega ringkonnakohtus, kokku 13

tundi 45 minutit ja toiminguteks, mis seondusid Tartu Ringkonnakohtu 4. juuli 2014. a määruse

vaidlustamisega, kokku 9 tundi 30 minutit. Advokaadi tunnitasu määr oli 120 eurot.

53. Kolleegium märgib esmalt, et ehkki ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses taotleti

menetluskulude jätmist Lõuna Ringkonnaprokuratuuri (riigi) kanda, ei esitanud kolmas isik ega

tema esindaja kohtule tegeliku menetluskulu kohta mingeid andmeid. Need esitati alles

Riigikohtule. Kolleegium on asunud varem seisukohale, et taotlus menetluskulude hüvitamiseks

tuleb esmaselt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist

nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi

vaatamata. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-35-

13, p 20; 25. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-22-11, p 16 ja 28. detsembri 2009. a otsus asjas

nr 3-1-1-100-09, p-d 33-37.) Seega osas, mis puudutab ringkonnakohtus toimunud

määruskaebemenetluse kulu hüvitamist, tuleb kolmanda isiku esindaja taotlus jätta läbi

vaatamata.

54. Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud õigusabi tasu 1140 eurot (9,5 h x 120 €/h)

ei ole praeguses asjas KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega. Tegemist pole

kriminaalasja

lõpliku

lahendamisega,

vaid

vara

arestimise

küsimuses

toimuva

määruskaebemenetlusega. Arvestades vaidluse mahtu ja keerukust, loeb kolleegium valitud

esindajale makstud tasu mõistlikuks viie tunni ulatuses ehk summas 600 eurot. See summa tuleb

KrMS § 187 lg 1 alusel riigilt AS-i T kasuks välja mõista. Lähtudes AS-i T esindaja taotlusest,

tuleb riigil see summa tasuda Advokaadibüroo RASK OÜ pangakontole.

Saale Laos, Jüri Ilvest, Hannes Kiris

/allkirjastatud digitaalselt/