3-2-1-122-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-122-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Agro Foods Line hagi Olga Pronskaja (end.

Iljuhhina) vastu 10 916 euro ja 53 sendi ning viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr

2-12-39597

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olga Pronskaja (end. Iljuhhina) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

12 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Agro Foods Line (registrikood 12054018),

esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko

Kostja Olga Pronskaja (end. Iljuhhina), esindaja

vandeadvokaat Hillar Villers

Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-39597 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Olga Pronskajale kassatsioonkaebuselt 9. juunil 2014 tasutud kautsjon 125

(ükssada kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Agro Foods Line (hageja) esitas 2. oktoobril 2012 Viru Maakohtule hagi Olga Pronskaja

(end. Iljuhhina) (kostja) vastu 10 916 euro 53 sendi saamiseks. Hageja palus 8. novembril 2013

esitatud hagiavalduse täpsustuse kohaselt lõpliku nõudena kostjalt välja mõista võlgnevuse

10 916 eurot 53 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 845 eurot 37 senti ning seaduses sätestatud

määras viivise põhivõlalt alates 18. septembrist 2013 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palus, juhul

kui kostja tõendab, et poolte vahel ei olnud laenulepingulist suhet, mõista kostjalt hageja kasuks välja

10 916 eurot 53 senti alusetu rikastumise sätete järgi ning viivis sellelt nõudelt seaduses sätestatud

määras alates 18. septembrist 2013 kuni kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid hageja (seadusliku esindaja Igor Nikitenko isikus)

ja kostja veebruaris 2011 suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja pidi kandma kostja

pangakontole ajavahemikul 7. märtsist 2011 kuni 2. aprillini 2012 10 916 eurot 53 senti. I. Nikitenko

(hageja ainuasutaja ja juhatuse liige) (edaspidi juhatuse liige) soovis temaga lähedases suhtes olevat

kostjat aidata ja oli valmis vormistama hageja ja kostja vahel kirjaliku laenulepingu, kuid kostja

keeldus sellest. Hageja tegi oma kontolt regulaarseid ülekandeid kostja kontole selgitusega, et

ülekanded tehakse laenulepingu kohaselt. Hageja teatas kostjale 23. juuli 2012. a kirjaga laenulepingu

ülesütlemisest alates 25. septembrist 2012 ja palus 10 916 euro 53 sendi tagastamist. Kostja raha ei

tagastanud. Alternatiivnõudena palus hageja rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et pooled ei sõlminud laenulepingut. Juhatuse liige ja kostja

olid lähedastes suhetes ja elasid koos alates 2010. a detsembrist kuni suhte lõppemiseni 2012. a

aprillis. Omavahelisi suhteid arvestades osutas juhatuse liige tavapärase hoolitsuse märgina kostjale

kui armastatud naisele vabatahtlikult finantsabi. Tegemist on kõlbelise mittetäieliku kohustusega,

mida ei saa seaduse kohaselt tagasi nõuda. Kostja leiab samuti, et hageja täitis juhatuse liikmelt

saadud käsundi kanda raha üle kostjale ning tal ei ole nõuet kostja vastu. Väidetavalt sõlmitud

laenulepingule saab kohaldada ka näiliku tehingu sätteid. Seega on väidetav tehing tühine. Juhatuse

liikme ja kostja tegevus on käsitatav ka pettusena.

3. Viru Maakohus jättis 20. detsembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjendustel ei ole hageja tõendanud, et pooled sõlmisid laenulepingu.

Maakohus leidis, et juhatuse liige täitis hageja kaudu võlaõigusseaduse (VÕS) § 4 lg 2 p-s 2

sätestatud mittetäielikku (kõlbelist) kohustust, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Juhatuse

liige ja kostja elasid ajavahemikul detsember 2010 kuni aprill 2012 sisuliselt vabaabielu ja soovisid

luua peret ning abielluda. Kuna juhatuse liige teadis, et kostja oli materiaalselt vähem kindlustatud

kui tema hageja osanikuna, siis soovis ta nendel perioodidel, kui ta viibis Venemaal, anda kostjale

raha igapäevaste ja muude vajaduste rahuldamiseks. Juhatuse liikme ja kostja kirjavahetusest nähtub,

et nad ei täitnud laenulepingut, vaid juhatuse liikme tahteks oli täita mittetäielikku (kõlbelist)

kohustust, kasutades selleks hagejat. Eeltoodut tõendavad ka kahe tunnistaja ja kostja vande all antud

ütlused. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui täideti

mittetäielik kohustus.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas 12. mai 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega

hageja alternatiivse nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 10 916 eurot 53 senti, viivise otsuse

tegemise seisuga 592 eurot 63 senti ja sealt edasi põhinõude rahuldamata osalt kuni põhinõude

rahuldamiseni viiviseVÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus leidis, et

maakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja menetlusõigust ning hindas ebaõigesti tõendeid.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus valesti, et hagi jääb rahuldamata, kuna

juhatuse liige täitis hageja kaudu VÕS § 4 lg 2 p-s 2 sätestatud mittetäielikku (kõlbelist) kohustust.

Pooled ei vaidle selle üle, et rahaülekannete tegemise ajal olid juhatuse liige ja kostja lähedastes

suhetes ning lisaks hageja kontolt tehtud ülekannetele kandis juhatuse liige raha kostja kontole ka

oma isiklikult kontolt ning tasus muude kostja kulutuste (reisid jms) eest. Juhatuse liikme vande all

antud seletuse kohaselt oli tal kostjaga lähedane suhe ja ta soovis, et kostja lahutaks abielu, kuid

juhatuse liige eitas kooselu (vabaabielu) kostjaga. Juhatuse liikme ja kostja vande all antud seletused

on selles osas vastuolus ning asjaolu, et kostja oli abielus ja ei pidanud vajalikuks juhatuse liikmega

lähedase suhtlemise ajal astuda samme oma abielu lahutamiseks, toetab pigem juhatuse liikme

väiteid. Juhatuse liikme ja kostja vaheliste suhete täpsel iseloomul ei ole samas asja lahendamisel

määravat tähtsust. Asja materjalidest nähtuvalt eristas juhatuse liige kostjale raha andmisel selgelt

hageja konto kaudu tehtud ülekandeid isiklikult kontolt tehtud ülekannetest (ja muudest kostja heaks

tehtud kulutustest, mille tegemisel hageja kontot ei kasutatud). Ignoreerida ei saa ka hageja kontolt

kostjale tehtud ülekannete selgitusi „ülekanne (dogovor zajma)", s.o laenuleping. Veenvad ei ole

kostja väited, et ülekannetel märgiti selline selgitus vajaduse tõttu näidata hageja majandustegevust.

Kostja on vande all antud seletuses tunnistanud, et ta vajas täiendavalt raha oma laenukohustuste tõttu

ja ka lapse koolituskuludeks. Ülekannete selgitusi arvestades ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et

juhatuse liige soovis lisaks isiklikult kontolt kostja heaks tehtud kulutustele anda ka vaidlusaluse

küllaltki märkimisväärse rahasumma kostja käsutusse nende isiklike suhete tõttu.

Hageja ei ole laenulepingu sõlmimist tõendanud. Üksnes raha ülekandmine kostja arvelduskontole ei

anna alust lugeda laenuleping sõlmituks. Puuduvad tõendid, et kostja oleks teinud tahteavaldusi

vaidlusaluse rahasumma saamiseks laenuleping sõlmida. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus

hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi

saada. Seega pidi kostja asjas tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi

maksma. Hageja on palunud alternatiivselt juhuks, kui poolte vahel ei tuvastata võlasuhet, mõista

sama rahasumma kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumise sätete alusel. Ka Riigikohus on

selgitanud, et juhul, kui laenuleping ei osutu tõendatuks, on samade asjaolude alusel võimalik hageja

nõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal

hagejalt saadud 10 916 eurot 53 senti hagejale tagastada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Selle rahasumma

kostjale ülekandmiseks ei olnud õiguslikku alust (s.o hageja väidetud laenulepingut) ning kostja ei

ole tõendanud, et tal oli alus hagejalt raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (tegemist ei ole

kostja väidetud mittetäieliku kohustusega). Seaduslik ja põhjendatud on ka hageja nõue VÕS § 113

lg 1 ja § 94 lg 1 alusel viivise saamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse

või alternatiivselt jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis valesti, et juhatuse liige ei täitnud hageja kaudu kostja suhtes mittetäielikku

(kõlbelist) kohustust. Ringkonnakohus jättis kõlbelist kohustust tõendava kirjavahetuse tähelepanuta

ja andis tõendile väära hinnangu. Ekslik on seisukoht, et isikutevahelistel lähedastel suhetel ei ole

asjas määravat tähtsust. Ringkonnakohus rikkus ka põhjendamiskohustust.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et pooled ei sõlminud laenulepingut. Samas jättis ringkonnakohus

tähelepanuta kostja vastuväite pooltevahelise käsundi (VÕS § 619) kohta – hageja täitis kostjale raha

andes juhatuse liikmelt saadud käsundit ning hagejal ei ole nõuet kostja vastu.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 1028, kui jättis hageja alusetu rikastumise nõude eeldused

tuvastamata. Viidatud sätet saab kohaldada vaid juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita

oma kohustust saaja vastu. Praeguses asjas hageja teadis, et ta ei ole kohustatud sooritust tegema.

7. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

9. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja väite, et

hageja täitis kostjale raha andes juhatuse liikmelt saadud käsundit. Juhul kui ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, peab ta järgima kõiki kohtulahendi kohta sätestatud

menetlusõiguse norme. Muu hulgas peab kohus TsMS § 442 lg 8 järgi võtma seisukoha kõigi poolte

esitatud väidete, asjaolude ja tõendite kohta. Selle sätte rikkumine kujutab endast menetlusõiguse

normi olulist rikkumist TsMS § 669 lg 2 mõttes.

Küsimus, kas hageja täitis kostjale makseid tehes juhatuse liikme käsundit, on praeguse asja

lahendamise seisukohast tähtis. Nimelt on VÕS § 1028 jj alusel õigus nõuda alusetu soorituse

tagasitäitmist vaid isikul, kes suurendas teise isiku vara tema enda oletatava kohustuse täitmiseks.

Juhul kui hageja täitis kostjale makseid tehes juhatuse liikmelt saadud käsundit, ei ole tegemist tema

enda, vaid juhatuse liikme sooritusega. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus juhul, kui ta

tühistab maakohtu otsuse, võtma tõendeid hinnates selge seisukoha, kas kostjale raha ülekandmised

olid hageja enda või tema juhatuse liikme sooritused kostjale. Juhul kui hageja soovis

rahaülekannetega VÕS § 78 lg 1 järgi täita juhatuse liikme kohustust, ei saa hagi rahuldada

VÕS § 1028 lg 1 alusel (vt ka käesoleva otsuse p 10).

10. Juhul kui ringkonnakohus leiab ka asja uuel läbivaatamisel, et hageja ei ole tõendanud, et kostja

võlgneb talle raha laenulepingust tulenevalt, ning on tõendatud, et hageja ei teinud kostjale

rahaülekandeid juhatuse liikme käsundi alusel (vt käesoleva otsuse p 9), peab ringkonnakohus võtma

seisukoha, kas esinevad alusetust rikastumisest tuleneva nõude alused VÕS § 1028 lg 1 järgi.

Kolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, et selle sätte kohaldamise eeldusena peab hageja

väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu

7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1

kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust,

mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles

seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või

tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.

Ringkonnakohus ei ole eelnimetatud asjaolusid tuvastanud ning seetõttu oli VÕS § 1028 lg 1

kohaldamine põhjendamatu. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selleks, et hagi saaks

VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada, tegema kindlaks, missuguse oma arvatava kohustuse täitmiseks

tegi hageja kostjale rahaülekanded. Kostja saab omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud

soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel muu hulgas hindama, kas hageja soovis

rahaülekannete tegemisega täita enda mittetäielikku kohustust VÕS § 1028 lg 2 p 1 mõttes. Samuti

saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu,

tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei

pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14).

Ringkonnakohus on lugenud tuvastatuks, et hageja tehtud rahaülekannete selgitusi arvestades ei ole

põhjendatud asuda seisukohale, et juhatuse liige soovis lisaks isiklikult kontolt kostja heaks tehtud

kulutustele anda ka vaidlusaluse küllaltki märkimisväärse rahasumma kostja käsutusse nende isiklike

suhete tõttu. See tuvastatud asjaolu annab selgust üksnes küsimuse kohta, kas tegemist oli juhatuse

liikme mittetäieliku kohustuse täitmisega. Oluline oli aga tuvastada, kas hageja tahtis täita mingit

oma kohustust, st kas tegemist oli hageja sooritusega kostjale (vt käesoleva otsuse p 9).

Välistatud ei ole, et hageja tegi rahaülekanded kostjale selleks, et VÕS § 78 lg 1 järgi täita juhatuse

liikme muud tegelikku või olematut kohustust kostjale, nt pidades silmas laenulepingu täitmise

eesmärki. Ka sellisel juhul ei saaks hagi rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest tegemist oleks mitte

hageja, vaid juhatuse liikme sooritusega kostjale.

11. Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu

otsustada.

12. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Malle Seppik, Tambet Tampuu