3-2-1-120-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-120-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

F. H hagi A. H vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-16353

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. H kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4050 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja F. H, seaduslik esindaja Nadežda Lazarenko,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov

Kostja A. H, lepinguline esindaja vandeadvokaat Alan Biin

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-16353 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kostja kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Hageja vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Tagastada otse.info OÜ-le 29. mail 2014 A. H kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100

(ükssada) eurot.

5.Arvata Advokaadibüroo Magnusson OÜ poolt 22. septembril 2014. a F. H

vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100 eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F H (laps, hageja) esitas 10. aprillil 2013 Harju Maakohtule hagi A. H (isa, kostja) vastu 2000 euro

suuruse igakuise elatise saamiseks alates augustist 2010.

Hagiavalduse kohaselt sündis hageja 17. novembril 1998 ja elab alates 2010. aasta augustist koos

emaga Hollandis. Isa hagejat materiaalselt ei toeta, ema ei ole üksi võimeline hagejat ülal pidama.

Ema tuluks on lapsetoetus 225 eurot kuus. Hageja igakuine vajadus on 2010 eurot (eluasemekulu

700 eurot, toidukulu 700 eurot, transpordikulu 160 eurot, sidekulu 40 eurot, tervishoiukulu 100 eurot,

hügieenitarvete kulu 30 eurot, koolikohustuse täitmise kulu 20 eurot, riiete ja jalanõude kulu 80 eurot

ning muud vältimatud püsikulud 180 eurot). Maakohtu istungil nõustus hageja esindaja 1500 euro

suuruse igakuise elatise väljamõistmisega.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei olnud hagejal õigust hagiga kohtusse

pöörduda ja asja menetlus tuleb lõpetada. Harju Maakohus kinnitas 26. septembril 2008 tsiviilasjas

nr 2-08-54607 (isa avaldus lapse elukoha ja lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks)

kompromissi, milles vanemad leppisid kokku hageja elukohas, suhtlemiskorras ja ülalpidamises.

Kokkuleppe kohaselt kannab hageja ülalpidamiskulud see vanem, kelle juures hageja parasjagu

viibib. See kokkulepe on kehtiv. Samuti on hageja nõue tõendamata. Kui hageja ülalpidamine

Hollandis on kulukas ja hageja ema ei suuda hagejat üksi ülal pidada, siis on kostja valmis kandma

kõik tema ülalpidamisega seotud kulud Eestis, nagu näeb ette vanemate vahel sõlmitud kokkulepe.

Ka võib hageja perekonnaseaduse järgi nõuda elatist tagasiulatuvalt kõige varasemalt alates

10. aprillist 2012 (aja eest kuni üks aasta enne elatisehagi esitamist).

3. Harju Maakohus rahuldas 18. septembri 2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja elatusraha 450 eurot kuus alates 11. aprillist 2013 kuni hageja 18-aastaseks saamiseni

või kuni põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses,

kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Elatusraha tuleb kanda lapse ema arvelduskontole.

Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjendustel ei ole alust asja läbi vaatamata jätmiseks või menetluse lõpetamiseks.

Kohtule esitatud kompromissi p 1.1 kohaselt jääb laps elama isa juurde ning viimane kannab kõik

tema Eesti Vabariigis viibimise ajal tekkivad ja koolikohustuse täitmisega seotud kulud.

Kompromissi punkti 1.2 järgi veedab laps koolivaheajad ema elukohas ning viimane kannab kõik

tema kulud sõiduks ema elukohta ja seal viibimiseks. Kokkulepe on jõus ning selle kohaselt kannab

lapsega seotud kulud see vanem, kelle juures laps viibib. Praeguseks on lapse elukorraldus muutunud,

laps elab ema juures Hollandis. Varem kokku lepitud lapsele ülalpidamise andmise viisi on asjaolude

muutumisel võimalik muuta ning seadus ei takista selleks kohtusse pöördumast.

Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 97 p-le 1 ja § 99 lg-le 1. Arvestades mõlema

vanema võrdset panust lapse ülalpidamisse, oleksid hageja nõudest lähtuvalt tema kulud ühes kuus

4000 eurot. Samas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid lapse niisugust elulaadi. Lapse ema

väitest, et ta ei tööta ning sissetulekuks on ainult lapsetoetus, ei saa järeldada lapse sedavõrd suuri

kulutusi. Arvestada tuleb, et hageja saab 2013. a novembris 15-aastaseks. Hinnates hageja esitatud

dokumentaalseid tõendeid, mis tõendavad hageja ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi, kuid ka seda, et

osa hagejale tehtavatest kulutustest on üldtuntud, mida tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 231 lg 1 kohaselt tõendada ei ole vaja, on põhjendatud hageja kuludeks 900 eurot kuus

(eluasemekulu 156 eurot, toidukulu 200 eurot, transpordikulu 75 eurot, sidekulu 56 eurot, kulu

tervishoiule 80 eurot, kulu hügieenitarvetele 30 eurot, kulu koolikohustusele 60 eurot, riiete ja

jalanõude kulu 100 eurot, muud vältimatud püsikulud 143 eurot), millest kummagi vanema kanda

jääb võrdne osa 450 eurot.

Elatis 450 eurot kuus tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates hagi esitamisest. Hageja nõue

elatise saamiseks PKS § 108 alusel tagasiulatuvalt alates augustist 2010 tuleb jätta kompromissi

arvestades rahuldamata. Tugineda tuleb TsMS § 459 lg 1 p-s 1 ja lg-s 2 sätestatule. Hagi esitamisega

soovitakse sisuliselt muuta lapse ülalpidamise viisi, mis on kompromissis juba kokku lepitud. Kui

hagejat ei rahuldanud seni kehtiv ülalpidamise kord, oli tal võimalus kohtu poole pöörduda juba

varem. Kompromissi järgi puudus kostjal kohustus maksta elatist aja eest, mil laps viibis ema juures.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, paludes tühistada

maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata tema nõue elatise saamiseks tagasiulatuvalt ühe aasta

eest enne hagiavalduse esitamist, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus rahuldada hagi

ka selles osas ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. aprilli 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hageja nõude enne hagiavalduse esitamist tagasiulatuva aja eest elatise

saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas uue otsusega hagi selles osas osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja kahjuhüvitise 5400 eurot ühe aasta jooksul enne hagiavalduse esitamist maksmata elatise

katteks. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse

menetluskulud jäid kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus tühistatud osas menetlusõiguse norme ja kohaldas

ebaõigesti materiaalõigust ning see tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Maakohus jättis asjas

põhjendamatult kohaldamata PKS § 108. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks ühe aasta jooksul enne hagi

esitamist täitnud seadusest tulenevat alaealise lapse ülalpidamise kohustust. Seega eelduslikult võib

hageja nõuda temalt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisega tekitatud kahju tagasiulatuvalt ühe aasta

eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Hageja vanemate sõlmitud kompromiss tagasiulatuva nõude

rahuldamist ei takista. TsMS § 459 lg 2 sätestab tõepoolest, et korduvate kohustuste kohta tehtud

kohtuotsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib

nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Praeguses asjas ei olnud aga hageja kompromissi pooleks.

Vanematevaheline kompromiss ei saa piirata ega välistada lapse seadusest tulenevat õigust elatise

nõuet esitada (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-69-13). Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-

78-13 selgitanud, et vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus

sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva

elatise nõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal

ülalpidamiskohustust täitnud. Samuti selgitas Riigikohus, et kui vanem on kuni kohtule lapse

elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist

tagasiulatuvalt välja mõista. Tsiviilasja nr 2-08-54607 materjalidest nähtuvalt oli kompromissi

eelduseks, et laps elab alaliselt isa juures Eestis ning sel ajal kannab isa kõik poja elamise ja

koolikohustusega seotud kulud. Samuti oli lepitud kokku, et koolivaheajad veedab laps ema juures

Hollandis ja sinna sõidu ning seal viibimisega seotud kulud kannab ema. Asjas ei vaielda selle üle, et

pooled muutsid kokkuleppel alates 2010. aastast lapse elukohta (laps asus alaliselt elama ema juurde

Hollandisse). Sellega muutsid vanemad faktilist olukorda määral, mis annab aluse öelda, et nad

lõpetasid võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1 mõttes kokkuleppel nendevahelise kompromissilepingu.

Seega ei anna kompromissileping kostjale alust keelduda elatise maksmisest lapse ülalpidamiseks ühe

aasta jooksul enne elatisenõude kohtusse esitamist.

Muus osas menetlusõiguslikke ega materiaalõiguslikke rikkumisi ei ole ning nõustunud maakohtu

põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus vastas kostja apellatsioonkaebuses tõendi – hageja seadusliku esindaja

arvelduskonto võõrkeelse väljatrüki – hindamise kohta esitatud väidetele ning märkis, et hageja

seaduslik esindaja esitas dokumentaalsed tõendid oma väidete tõendamiseks, kuid kostja omapoolseid

tõendeid kogu menetluse ajal ei esitanud. Seega ei lükanud kostja hageja väiteid ümber ja maakohtul

oli alus võtta otsuse tegemisel aluseks hageja esitatud tõendid. Ringkonnakohus märkis, et ka

apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid ei anna alust muuta maakohtu põhjendusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus ei hinnanud menetlusõiguse norme rikkudes tõendeid nõuetekohaselt ning ei täitnud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et igakuise elatise suuruseks tuleb määrata 450 eurot.

Hageja ei ole tõendanud kulude suurust ja kohus on otsuse rajanud oletustele ning arvamustele, mitte

tõenditele. Virtuaalses postkastis oleva kirja väljatrükk ei võimalda järeldada, et pangakonto kuulub

hageja esindajale või et sellel olevad andmed on seotud hageja igapäevaste vajadustega. Suvaliste

numbrite väljatrükk ei ole piisav alus kostjalt kulude väljamõistmiseks. Laps vajab toitu ja sellele

tehakse kulutusi, kuid kostja vaidleb vastu toidukulude suurusele. Kohtupraktika kohaselt loetakse

PKS § 101 lg 1 järgi antav elatis piisavaks ning see sisaldab kõiki lapsele vajalikke kulutusi. Isegi kui

lähtuda maakohtu seisukohast, et Hollandis on toidu hind Eestiga võrreldes 10% kõrgem, ei saa

hageja mõistlikuks toidukuluks lugeda 200 eurot kuus, sest see on ebamõistlikult tasakaalust väljas.

Toimikus olevad fotod ei saa tõendada toidu maksumust või kulude kandmist. Maakohus on hageja

tervisekulude suuruseks hinnanud 80 eurot, tunnistades otsuses, et selle tõendamiseks ei ole esitatud

ühtegi tõendit. Kohus mõistis kostjalt välja kolm korda suurema elatise kui seaduses sätestatud elatise

määr, ilma et sellises ulatuses kulutusi oleks tõendatud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-78-13 tehtud

lahendis leidnud, et PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määrast suuremaid kulutusi tuleb tõendada.

Kostja arvates ei ole vaja detailselt tõendada kuni 200 euro suurust elatist.

Ringkonnakohus rikkus ka materiaalõiguse norme, kui mõistis kostjalt välja 5400 euro suuruse

kahjuhüvitise. Ringkonnakohus on jätnud valesti vanematevahelise kompromissiga arvestamata.

Lapse elama asumisega ema juurde ei muutunud vanematevahelise kokkuleppe sisu, vaid kokkuleppe

kohaselt läks lapse kulude kandmise kohustus üle lapse isalt emale. Asjaolude muutus ei toonud

kaasa kokkuleppe muutmist VÕS § 13 lg 3 mõttes, nagu valesti leidis ringkonnakohus. Pooltevahelist

kokkulepet on võimalik muuta, kuid hagi esitamise hetkeks ei olnud seda tehtud, seega sai hageja

nõuda elatise väljamõistmist üksnes alates hagi esitamisest. Arvestada tuleb ka, et kokkuleppe

sõlmimise hetkel ei olnud elatise nõudeõigust lapsel endal, vaid tema vanemal. Kokkuleppest

tulenevalt ei saa kostjalt elatist välja mõista hagi esitamisele eelnenud aja eest.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse

kaebusega vaidlustatud osas muutmata.

8. Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles

jäeti muutmata maaohtu otsus, millega jäeti esimese astme kohtus kantud menetluskulud kummagi

poole enda kanda. Hageja leiab, et selline menetluskulude jaotus ei ole õige ega õiglane. Hageja

nõuded rahuldati ning TsMS § 162 lg 2 järgi tuli kostjal kanda ka menetluskulud maakohtus. Kostja

peaks kandma menetluskuludest vähemalt ¾ suuruse osa.

9. Kostja palus jätta hageja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks õigesti välja elatise 450 eurot kuus alates hagiavalduse esitamisest

(kassatsioonkaebuses peab kostja mõistlikuks igakuiseks elatiseks 200 eurot) ja aasta eest enne

elatisehagi esitamist.

12. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule

esitamist. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hageja nõue tagasiulatuvalt elatise

saamiseks tuleb jätta rahuldamata, ning mõistis viidatud sätte alusel kostjalt välja 5400 eurot.

Kolleegium märgib esmalt, et PKS § 108 järgi saab õigustatud isik tagasiulatuvalt nõuda

ülalpidamiskohustuse täitmist ja lisaks sellele ka kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju

hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista elatise alates augustist 2010.

Seega tuli kohtul lahendada hageja nõue tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmiseks, mitte kahju

hüvitamise nõue, milleks ringkonnakohus seda ekslikult pidas (vt ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon).

13. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult

asjas esitatud kompromissiga arvestamata ja järeldas sellest tulenevalt ekslikult, et hagejal on õigus

nõuda kostjalt PKS § 108 järgi elatist kompromissist olenemata tagasiulatuva aja eest enne

hagiavalduse esitamist.

Tuvastatud asjaoludel on Harju Maakohus kinnitanud 26. septembri 2008. a määrusega tsiviilasjas

nr. 2-08-54607 hageja vanemate kompromissi, mille kohaselt kannab lapsega seotud kulud see

vanem, kelle juures laps viibib. Ringkonnakohus jättis kohtuliku kompromissiga arvestamata, kuna

leidis, et vanemad on kompromissi VÕS § 13 lg 1 mõttes vastastikusel kokkuleppel lõpetanud. Oma

järelduse rajas ringkonnakohus asjaolule, et alates 2010. aastast muutsid vanemad lapse elukohta –

laps asus alaliselt elama ema juurde Hollandisse. Kolleegium ringkonnakohtu järeldusega ei nõustu.

VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse

lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks. Nii ei

nähtu otsusest, mis asjaoludel sellised tahteavaldused tehti või milles need seisnesid. Nõustuda tuleb

kassatsioonkaebuse väitega, et ainuüksi lapse elukoha muutmisest ei saa lapse vanemate vahel elatise

kohta sõlmitud kompromissi lõppemist järeldada.

PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel

kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb

ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades

kokkuleppega ettenähtut. Riigikohus on selgitanud, et viidatud sätte teise lause järgi tuleb lapse

elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

Kolleegium leiab, et vanemate kokkulepet lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta tuleb lapse

elatisenõude lahendamisel arvestada ka juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud kohtumenetluses ja

kinnitatud kohtumäärusega. Jõustunud kohtuotsus on TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalistele

kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS §-st 432 tulenevalt, kui menetlus on lõpetatud, ei saa

hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme

üle. Kui menetlus on lõpetatud kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja

protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti.

Riigikohus on TsMS §-st 432, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 järeldanud, et elatise kohta tehtud

kohtuotsus või kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta välistab samas asjas kohtusse

pöördumise (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25).

Vaatamata eeltoodule sätestab seadus võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise

muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. TsMS § 459 lg 2 järgi võib

jõustunud otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib

nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Viidatud sätteid selgitades on Riigikohus asunud

seisukohale, et seadus ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud

kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-

09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades

(vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et

TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei

saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12).

Kuivõrd kehtivas seaduses sätestatakse analoogne regulatsioon PKS §-s 108, siis jääb kolleegium

viidatud lahendis märgitud seisukoha juurde ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades.

Ringkonnakohus põhjendas kompromissi arvestamata jätmist muuhulgas asjaoluga, et kohtuliku

kompromissi sõlmisid vanemad, kuid elatisehagi on esitanud laps, kes ei olnud kohtumenetluses

pooleks. Praeguses asjas on tuvastatud, et vanemate kompromiss lapsele ülalpidamise andmise kohta

jõustus 26. septembril 2008, seega vana PKS-i kehtivuse ajal, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli

õigustatud nõudma tema vanem (PKS § 61 lg 1). Asjaolu, et uue PKS-i kohaselt on elatisenõude

õigustatud esitama laps ise (PKS § 97 p 1), ei mõjuta vana PKS-i alusel tehtud lapse ülalpidamist

puudutava lahendi sisu ega tähendust. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on

esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks lapse ülalpidamise kohustuse täitmine. Ülaltoodut

silmas pidades leidis ringkonnakohus ekslikult, et TsMS § 459 lg 2 asjas ei kohaldu.

14. PKS § 100 lg 1 esimese lause kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise

maksmisega (elatis). Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja

mõista elatis 450 eurot kuus.

Ülalpidamise ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse

esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist

tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste

rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb

tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15). Arvestades

Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2013. a määrusega nr 6 kehtestatud 320 euro suurust kuutasu

alammäära täistööajaga töötamise korral, tuli praeguses asjas hagi esitamise seisuga maksta lapsele

elatist PKS § 101 lg 1 järgi 160 eurot. Mõistes kostjalt hageja kasuks välja perioodilise elatise üle

nimetatud seadusest tuleneva määra, tuli kohtutel seega arvestada ja juhtida vajadusel poolte

tähelepanu sellele, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad igakuised kulutused üle selle määra

peavad olema põhjendatud ja tõendatud.

Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus 450 euro suuruse elatise

väljamõistmisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5),

kui jättis vastamata kostja apellatsioonkaebuse väidetele toidukulu (200 eurot kuus) ja tervisekulu

(80 eurot kuus) suuruse põhjendamatuse kohta. Maakohtu otsuse kohaselt on toidukulu lapse üldteada

vajadus ning 15-aastase lapse mõislikuks toidukuluks saab pidada 200 eurot kuus. Millistel

kaalutlustel leidis maakohus, et hageja mõistlikuks toidukuluks saab pidada rahasummat, mis ületab

seaduses sätestatud elatise miinimumsuuruse, otsusest ei nähtu. Lisaks märkis maakohus, et statistilisi

näitajaid arvestades on Hollandis toit 10% kallim kui Tallinnas. Otsusest puudub aga selgitus,

millistel andmetel või tõenditel selline järeldus põhineb. Tervisekulu osas tugines maakohus hageja

seadusliku esindaja seletusele ja möönis, et selle kulu kohta ei ole tõendeid esitatud. Kostja leidis

apellatsioonkaebuses, et kõnealuseid kulusid ei ole tõendatud, mistõttu maakohtu otsus ei ole selles

osas põhjendatud. Olukorras, kus maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata, millistele tõenditele

on rajatud tema järeldus toidu- ja tervisekulu suuruse kohta, ei saanud ringkonnakohus TsMS § 654

lg-le 6 tuginedes jätta kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Sama paragrahvi lg 5 järgi pidi

ringkonnakohus võtma kostja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud

tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Seda ringkonnakohus ei teinud.

Piisav ei ole ka eluasemekulu käsitlus ringkonnakohtu otsuses. Apellatsioonkaebuses vaidlustas

kostja ka lapse elamiskulu 156 eurot kuus, leides, et maakohtu otsuse põhjal ei ole mõistetav, milliste

tõendite alusel on kohus sellise kulu tuvastanud. Ringkonnakohus vastas küll kostja väidetele, mis

puudutasid võõrkeelseid tõendeid ja nende tõlkimist, otsusest ei nähtu aga, et kohus oleks selgitanud,

millistest hageja pangakonto andmetest saab järeldada, et hageja eluasemekulu suurus on 156 eurot

kuus. Sellist põhjendust ei sisalda ka maakohtu otsus. Jätnud vastamata kostja väidetele eluasemekulu

suuruse kohta, rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 nõudeid.

15. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades otsustada poolte väidete ja

tõendite alusel kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmise üle, arvestades muuhulgas asjas esitatud

kompromissi vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise kohta.

16. Hageja vastukassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Kolleegium ei tuvastanud, et ringkonnakohus

oleks menetluskulude jaotamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Vastuapellatsioonkaebuses

vaidlustas hageja küll maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, kuid ei esitanud põhjendusi,

miks tuleks seda jaotust muuta. Ringkonnakohus põhjendas oma otsuses siiski, miks ta peab

maakohtu menetluskulude jaotust õigeks. Nõustuda ei saa vastukassatsioonkaebuse seisukohaga,

nagu ei oleks menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel tähtsust elatisehagi rahuldamise ulatusel,

sest see seisukoht ei põhine seadusel. Rahuldanud hagi osaliselt, kohaldasid kohtud menetluskulude

jaotamisel põhjendatult TsMS § 163 lg-t 1, mis võimaldab sellisel juhul jätta menetluskulud kummagi

poole enda kanda. Seejuures on ringkonnakohus õigustatult arvestanud ka hagi rahuldamise

ulatusega.

17. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulude

jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada vastavalt asja lahendamise

tulemusele.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. Kostja palus kautsjoni tagastada otse.info OÜ-le.

Vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Jaak Luik, Henn Jõks, Malle Seppik