3-2-1-103-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-103-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Aleph Projects hagi OÜ Claris Investments vastu

nõude tunnustamiseks OÜ Claris Holding (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-51459

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Aleph Projects kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Aleph Projects (registrikood 11385463), esindaja

vandeadvokaat Anto Variku

Kostja OÜ Claris Investments (registrikood 11245963),

esindaja vandeadvokaat Monica Pihlak

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-51459 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Simson & Variku OÜ-le (konto nr EE762200221049759683)

OÜ Aleph Projects kassatsioonkaebuselt 5. mail 2014 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Aleph Projects (hageja) esitas 5. detsembril 2012 Harju Maakohtule hagi OÜ Claris

Investments (kostja) vastu nõude tunnustamiseks OÜ Claris Holding (pankrotis) (pankrotivõlgniku)

pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada tema nõuet 25 863 eurot 5 senti võlgniku

pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja pankrotivõlgniku vahel 1. juunil 2007,

10. detsembril 2007 ja 1. jaanuaril 2009 sõlmitud erinevate teenuste osutamise lepingutest, mis

puudutavad pankrotivõlgnikule kuulunud kinnistutele elamute projekteerimist. Hilisema täpsustuse

kohaselt tuleneb nõue vaid 1. juunil 2007 sõlmitud lepingust (leping). Pankrotivõlgniku

põhivõlgnevuseks lepingust tulenevate nõuete alusel on 17 617 eurot 89 senti, viivis pankroti

väljakuulutamise seisuga oli 8245 eurot 17 senti. Hageja esitas nõudeavalduse pankrotivõlgniku

pankrotimenetluses, kuid nõue jäi 4. septembri 2012. a nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmata, sest

nõudele vaidles vastu kostja.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et hageja ei ole tõendanud, et on asunud lepingut täitma.

Lepingud, millele hageja tugineb, on sõlmitud lähikondsete vahel ja on näilikud.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. juuli 2013. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 25 863 euro 5 sendi

suurust nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses.

Nõuete kaitsmise koosolekul 4. septembril 2012 vaidles kostja hageja esitatud nõudele vastu.

PankrS § 106 lg 1 järgi, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet

tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi

alusel kohus.

Hageja ja pankrotivõlgnik sõlmisid lepingu Audru valda planeeritava Leonardo Golf Village'i

arenduse kohta. Lepingu koguhind oli 2 197 572 eurot, millele lisandus käibemaks 18%.

Pankrotivõlgnik pidi tööde eest tasuma vastavalt üleandmis-vastuvõtmisaktile ja hageja arvele.

Viiviseks leppisid pooled kokku 0,1% tasumata summas päevas. Lepingu sõlmimise asjaolude üle

pooled ei vaidle. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud töö tegemist lepingu alusel. Maakohus asus

seisukohale, et hageja on esitanud piisavalt tõendeid lepingu alusel töö tegemise kohta,

sh (all)töövõtulepingud ja arhitektuurse osa projekti. Ka tuleb arvestada, et pankrotihaldur ei ole

hageja nõudele pankrotimenetluses vastu vaielnud. Seetõttu ei ole ka kostjal põhjust arvata, et

tehingud on tagasivõidetavad või näilikud. Pankrotihaldur ei ole esitanud tagasivõitmise nõuet. Seega

on hageja tõenditega ümber lükatud kostja väide tehingu näilikkusest. Hageja on lepingut täitnud,

tehes lepingujärgsed tööd. Tegemist ei ole näiliku lepinguga ja seetõttu puudub vajadus analüüsida

kostja väidet lepingupoolte lähikondsuse kohta.

Kostja väitis muuhulgas, et hageja ei ole lepingu alusel arvet esitanud, samuti ei ole tõendatud, et

pankrotivõlgnik oleks lepingu alusel midagi hagejale tasunud. Hageja vaidles sellele vastu ja märkis,

et lepingu alusel esitati 23. detsembril 2010 arve nr 2100 38 343 euro 15 sendi saamiseks

maksetähtajaga 22. jaanuar 2011, millest pankrotivõlgnik tasus 20 725 eurot 26 senti, kuid jättis

tasumata 17 617 eurot 89 senti. Hageja on eelnimetatud arve maakohtule esitanud ja on sellega

tõendanud arve esitamise fakti, kuid arve osalise tasumise kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid.

Hageja on arve osalist tasumist tõendanud raamatupidamisprogrammi väljavõttega, mis ei ole

vaidluse korral aga piisavalt usaldusväärne tõend. Raamatupidamisprogrammi, mille koostajaks on

tõendi esitaja ise, tõelevastavust ei ole võimalik objektiivsetest allikatest kontrollida. Usaldusväärne

tõend oleks näiteks pangakonto väljavõte. Samas ei välista nimetatu aga hageja nõuet, kuna hageja

on töid teinud ja tööde eest arve esitanud.

Seega tuvastas maakohus, et leping on kehtiv, hageja on töid teinud ning esitanud pankrotivõlgnikule

arve nr 2100 38 343 euro 15 sendi saamiseks. Arve tasumise kohta puuduvad tõendid. Maakohus

pidas võimalikuks tunnustada hageja 25 863 euro 5 sendi suurust nõuet PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi

teise rahuldamisjärgu nõudena.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata. Ta leidis, et hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid ja

nõude suuruse kujunemist, kuna esitatud ei ole tõendeid pooltevaheliste lepinguliste kohustuste

täitmise kohta, kohustuse täitmise rikkumise kohta ning rikkumisest tuleneva nõudeõiguse kohta.

Lepingud on sõlmitud lähikondsete vahel. Maakohus on vääralt leidnud, et kuna pankrotihaldur ei

ole hageja nõudele pankrotimenetluses vastu vaielnud, siis pankrotivõlgnik aktsepteerib nõuet, ning

et hageja tõenditega on ümber lükatud kostja väide tehingu näilikkusest. PankrS § 103 lg 2 järgi on

võlausaldajal sõltumata haldurist õigus esitada nõudele vastuväidet. Kui haldur ei ole mingil põhjusel

tagasivõitmise nõuet esitanud, ei saa see olla aluseks nõude aktsepteerimisele. Halduril on

tagasivõitmise nõuete esitamiseks aega kuni 4. maini 2015 (PankrS § 118 lg 3).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. märtsi 2014. a (otsuses ekslikult 2013) otsusega maakohtu

otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja esitas 17. mail 2012 pankrotivõlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse 25 863 euro 5 sendi

saamiseks. Põhivõla suuruseks oli 17 617 eurot 88 senti. Nõudeavalduse kohaselt tuleneb nõue

kolmest disainiteenuse lepingust, mis olid sõlmitud 1. juunil 2007, 10. detsembril 2007 ja 1. jaanuaril

2009. Kohtule esitatud hagiavalduses on hageja viidanud nõude alusena samadele teenuse osutamise

lepingutele – pankrotivõlgnikule kuulunud kinnistutele elamute projekteerimisega seotud teenused.

Mingeid täpsemaid andmeid hagiavaldus ei sisalda.

30. mail 2013 edastas hageja kohtule menetlusdokumendi, milles kordas varasemat, kuid täpsustas, et

praegune vaidlus põhineb siiski vaid 1. juuni 2007. a lepingul. Hageja väitel on pankrotivõlgnik

jätnud osaliselt tasumata arve nr 2100, mille järgi tuli tal tasuda hagejale koos käibemaksuga

599 940 krooni ehk 38 343 eurot 15 senti, väidetavalt hageja ja tema alltöövõtjate tehtud tööde eest

Leonardo Golf Village'i arhitektuursete ja eriosade projekteerimisel. Hageja väitel jättis

pankrotivõlgnik arvest nr 2100 tasumata 275 660 krooni 7 senti ehk 17 617 eurot 89 senti.

Kostja vaidles hagile vastu, sest hageja ei ole tõendanud, et ta oleks pankrotivõlgnikule lepingu

alusel mingeid töid või toiminguid teinud ning et tal võiks olla võlgniku vastu tasu nõue. Kostja

väitel on hageja ja pankrotivõlgniku vaheline leping näilik ja seetõttu tühine: leping on sõlmitud

isikute vahel, kes olid lähikondsed ja omasid seega ühist majanduslikku huvi. Lepingu sõlmimise ajal

oli hageja juhatuse liikmeks Enrico Gino Levi, pankrotivõlgniku juhatuse liikmeks Riccardo Lelmi,

hageja osanikuks (2/5 osakapitalist) oli AS Erel Group, kelle aktsionärideks (kummalgi 1/2

aktsiatest) olid Enrico Gino Levi ja Riccardo Lelmi. Kostja hinnangul oleks seetõttu alust tehing

tagasi võita.

Maakohus asus seisukohale, et hageja on lepingu alusel töid teinud ja seetõttu on tal õigus nõuda

tasu. Ringkonnakohus sellega ei nõustunud. Alltöövõtulepingud ja kolmandate isikute hagejale

esitatud arved, mille tasumise kohta andmed puuduvad, ei tõenda tööde tegemist pankrotivõlgnikule

ja seega ka hageja õigust tasule, seega ei saa tunnustada hageja nõuet pankrotivõlgniku

pankrotimenetluses. See, et hageja on sõlminud lepinguid OÜ-ga Saloste Maastikuarhitektuuribüroo

ja OÜ-ga Pikoprojekt, ei tõenda tema nõude aluseks olevaid asjaolusid. Ka tõendina esitatud CD-st ei

ole võimalik teha järeldust 1. juunil 2007 sõlmitud lepingu alusel hageja üle antud tööde kohta.

Ühtegi kahepoolset dokumenti, millest nähtuks lepingujärgse väidetava töö üleandmine ja

vastuvõtmine, ei ole kohtule esitatud. Samuti on arve esitamine ja maksete tegemine seatud lepingus

sõltuvusse üleandmise-vastuvõtmise aktist ning vaid seejärel esitab töövõtja tellijale arve (lepingu

p 8.1). Nii on ka arvel nr 2100 viide 23. detsembri 2010. a üleandmise-vastuvõtmise aktile, kusjuures

teenuse kirjeldus arvel on üldsõnaline („[...] teenused [...] projekteerimisel, joonised [...]"). Tööde

üleandmise kohta ei ole hageja esitanud kohtule mingeid tõendeid. Maakohus on õigesti leidnud, et

hageja esitatud raamatupidamislik väljavõte eelviidatud arve osalist tasumist ei tõenda. Pealegi ei

oleks arve osalisel tasumisel praegusel juhul ka tähtsust, sest kostja on tööde tegemisele vastu

vaielnud, mistõttu tuli hagejal oma nõuet tõendada. Hageja ei ole asjakohaseid tõendeid esitanud ega

ole ka muul viisil muutnud eluliselt usutavaks, et arve aluseks olevad tööd on tehtud ja üle antud.

Asjaolu, et pankrotihaldur ei ole hageja nõudele pankrotimenetluses vastu vaielnud ega

tagasivõitmise nõuet esitanud, ei muuda kostja kahtlusi alusetuiks. Maakohtu sellekohane käsitlus ei

ole õige. Hageja ei ole oma nõuet põhjendanud, nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud ega

nõude suuruse kujunemist selgitanud.

Eeltoodud põhjustel ei ole võimalik järeldada, et hagejal on nõue pankrotivõlgniku vastu, mida

pankrotimenetluses tunnustada. Pigem annaksid tuvastatud asjaolud alust hinnata 1. juuni 2007. a

lepingut tühisena TsÜS § 89 lg 2 tähenduses, nagu väidab kostja. Kuigi üks lepingupool menetluses

ei osale ja kostja ei ole lepingupooleks, on tal pankrotimenetluses õigus tugineda tehingu näilikkusele

ning kohtul õigus tehingut sisuliselt hinnata. Kostja on kohtu ette toonud asjaolud, mis viitavad

sellele, et hagejal ja pankrotivõlgnikul võis lepingu sõlmimisel puududa tegelik tahe osutada lepingus

nimetatud teenust ja selle eest tasuda. Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et hagi

aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud, ei pidanud ta vajalikuks anda sisulist hinnangut lepingu

kehtivusele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asja uueks

arutamiseks maakohtule või ringkonnakohtule.

Hageja esitas menetluse jooksul maakohtule 1. juuni 2007. a lepingust tuleneva nõude tõendamiseks

mitmeid tõendeid, sh CD-plaadi lepingu alusel üleantud arhitektuurse osaga koos viitega

veebileheküljele ning 14. jaanuari 2011. a kahepoolse kokkuleppe lepingu peatamiseks koos hageja

üleantud dokumentide ja tööde loeteluga.

Riigikohtu 14. detsembri 2011. a otsuse nr 3-2-1-128-11 p-s 27 viidatakse, et juhul kui

ringkonnakohus hindab maakohtus hinnatud tõendeid ümber, peab ta otsuses põhjendama, miks ta

tõendeid teisiti hindab. Riigikohtu asjas nr 3-2-1-104-13 tehtud otsuse p-s 14 öeldakse, et juhul kui

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht

kõigi väidete ja vastuväidete kohta, mille pooled on maakohtu menetluses esitanud (TsMS § 654

lg 5). Ringkonnakohus on rikkunud veel ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 654 lg 5).

Riigikohus on 30. jaanuaril 2013 asjas nr 3-2-1-177-12 tehtud otsuse p-s 10 leidnud, et juhul kui

maakohus on ringkonnakohtu arvates rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha

pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei piira

TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. TsMS §-s 3 sätestatu eeldab, et kohus peab

pooltele ja teistele protsessiosalistele selgitama, milliste nende nõuete ja vastuväidete aluseks

märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks

küllaldased, tehes pooltele ja protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kohus

hindab TsMS § 232 lg-st 1 juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohus on väljendanud selgelt, et nõue on jäetud tunnustamata, kuna hageja esitatud

tõenditest ei nähtu, et hageja oleks täitnud nõudele alust andvad kohustused. Hageja esitatud

tõenditest on objektiivselt võimalik järeldada vaid seda, et hagejal oli töövõtulepingutest tulenev

kohustus teha tööd, mille eest ta raha nõuab, kuid mitte seda, et tööd oleks tegelikkuses ka tehtud.

Ringkonnakohus selgitas, et 1. juuni 2007. a lepingu p 8.1 kohaselt tehakse maksed vastavalt projekti

konkreetse osa edenemisele ja üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. Alles pärast üleandmise-

vastuvõtmise akti oli hagejal võimalik esitada arve ja nõuda aktiga vastuvõetud tööde eest tasumist,

kuna lepingu kohaselt tuli arve koostada akti põhjal. Hageja kassatsioonkaebuses loetletud tõendid ei

kinnita mingis osas ringkonnakohtu seisukohti kummutavaid väiteid. Ringkonnakohus on täiesti

arusaadavalt selgitanud, et kuigi tõenditest nähtub hageja kohustus tööd teha, ei ole hageja esitanud

ühtki tõendit, millest nähtuks, et nõude aluseks olevaid töid oleks tehtud.

Ringkonnakohus on tõendeid hinnanud põhjalikult ja seda on otsusest ka selgelt näha. Näiteks

ringkonnakohtu selgitus, et „ka lepingus on arve esitamine ja maksete tegemine seatud sõltuvusse

üleandmise-vastuvõtmise aktist ning vaid seejärel esitab töövõtja tellijale arve (lepingu punkt 8.1)",

viitab üheselt tõendite hindamisele.

Arusaamatuks jääb, missuguse tõendi oleks kostja pidanud hageja arvates esitama tööde

mittetegemise kohta. Kostja sai vaid põhjendada, millised tõendid tõendaksid tööde tegemist ja mis

dokumendid peaksid hagejal 1. juuni 2007. a lepingu kohaselt olemas olema, kui tööd on tegelikkuses

tehtud, nt üleandmise-vastuvõtmise akt, millele arve nr 2100 viitab.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Hageja esitas pankrotivõlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse 25 863 euro 5 sendi saamiseks.

Kostja võlausaldajana vaidles hageja nõudeavaldusele vastu. Hageja täpsustas menetluses, et nõue

tuleneb 1. juunil 2007 sõlmitud disainiteenuse lepingust, mille alusel hageja esitas pankrotivõlgnikule

arve nr 2100 38 343 euro 15 sendi tasumiseks. Pankrotivõlgnik jättis eelnimetatud arvest tasumata

17 617 eurot 89 senti. Kostja arvates ei ole hageja tõendanud, et ta oleks pankrotivõlgnikule mingeid

töid teinud ning et tal võiks olla võlgniku vastu tasu nõue.

Maakohus asus seisukohale, et hageja on lepingu alusel töid teinud ja seetõttu on tal ka tasu nõue

pankrotivõlgniku vastu. Maakohus leidis, et hageja on esitanud piisavalt tõendeid lepingu alusel töö

tegemise kohta, sh alltöövõtulepingud ja arhitektuurse osa projekti. Ringkonnakohus on vastupidi

maakohtule jätnud hagi rahuldamata, tuginedes sellele, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud.

Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 kohaselt tõendeid hinnata ning on üldjuhul seotud

ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludega. TsMS § 688 lg 4 kohaselt saab Riigikohus üksnes

kontrollida, kas asjaolude tuvastamisel on rikutud menetlusõiguse norme.

10. Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab

ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtta

seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning TsMS § 442 lg 8

kolmanda lause ja § 639 lg 1 kohaselt tuleb otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid. Kolleegium

nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohus rikkus viidatud norme sellega, et jättis käsitlemata hageja

esitatud 14. jaanuari 2011. a kahepoolse kokkuleppe 1. juunil 2007 sõlmitud töövõtulepingu

peatamiseks koos hageja üleantud dokumentide ja tööde loeteluga (I kd, tl 34 inglise keeles; I kd,

tl 136 tõlge). Ringkonnakohus ei ole seda tõendit oma otsuses üldse käsitlenud. TsMS § 442 lg 8

kolmas lause sätestab, et kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab

kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Tõendi

hindamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 mõttes. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata eelviidatud tõendit kogumis teiste tõenditega.

11. Ringkonnakohtu seisukoht, et CD-st ei ole võimalik teha järeldust lepingu alusel üle antud tööde

kohta, ei vasta TsMS § 442 lg 8 kolmandale lausele, mille kohaselt, kui kohus mõnda tõendit ei

arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kolleegium on varem leidnud, et kohus peab TsMS § 442

lg 8 kolmanda lause mõtte kohaselt oma otsuses võtma seisukoha, kas ja missugust asjas tähtsat

asjaolu üks või teine tõend tõendab (vt 14. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-84-14, p 20).

Kolleegium selgitab, et tõendite esitamisel peab pool TsMS § 236 lg 3 kohaselt põhjendama, millise

asjas tähtsa asjaolu tõendamiseks ta tõendit esitada soovib. Sama kohustus tuleneb hagejale ka

TsMS § 363 lg 1 p-st 3. Kohtutoimikust ei nähtu, mida soovib hageja tõendada esitatud CD-ga,

st milliseid andmeid CD kajastab ja millist asjaolu ta selle tõendiga tõendada soovib. Pool peab

kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool

välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb (vt ka Riigikohtu 16. detsembri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 17). Kui aga pool on oma eeltoodud kohustust eirates

esitanud tõendi ja kohus on selle vastu võtnud, siis tuleb kohtul küsida temalt selgitust, mida esitatud

tõendiga tõendada soovitakse. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus küsima hagejalt

selgitust, millist asjaolu ja millise materjaliga CD-l ta tõendada soovib. Ringkonnakohus saab anda

hagejale TsMS § 236 lg 3 täitmiseks TsMS § 340 1 lg 1 alusel tähtaja ja jätta tõendi arvestamata

TsMS § 3401 lg 2 järgi, kui puudusi ei kõrvaldata.

12. Ülejäänud tõendite hindamisel on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul järginud TsMS § 653

nõudeid.

13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses väidetuga, et ringkonnakohus on rikkunud

selgitamiskohustust, jättes pooltele selgitamata täiendavate tõendite esitamise võimaluse. Pooled on

juba maakohtus vaielnud selle üle, kas hageja nõue on esitatud tõenditega põhjendatud, ning seetõttu

on pooltel olnud võimalus esitada oma asjaolude tõendamiseks juba maakohtule ammendavalt

tõendid. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus juhtima hageja tähelepanu võimalusele esitata

täiendavaid tõendeid.

14. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel

sõltuvalt selle tulemusest.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Malle Seppik, Henn Jõks, Tambet Tampuu