3-1-1-54-14 · Riigikohus

Konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse 3-1-1-54-14 juurde

Käsitletav kohtuotsus on kahtlemata igati seaduslik ja põhjendatud selles mõttes, et kajastab

õigesti KrMS § 339 lg-s 1 ja § 341 lg-s 1 sätestatu võimalikku grammatilist tõlgendamist. Arvan

siiski, et kassatsioonimenetluse esemeks olnud olukord koos menetlusökonoomia argumendiga

oleks võimaldanud ka teiste tõlgendusmeetodite, eriti teleoloogilise tõlgendamise, kasutamist ja

selle tulemina teistsugust lahendust. Enda mõttekäiku selgitaksin järgmisel moel.

1. Vaevalt saab kahelda sellise reegli menetlusökonoomilises ebaotstarbekuses, mis kohustab

kriminaalasja kohtuliku arutamist uue kohtukoosseisuga algusest peale ja täies mahus uuesti läbi

viima siis, kui varasema kohtuliku arutamise ainsa puudusena on tuvastatud kohtuotsuse

kuulutamata jätmine. Kokkuleppemenetluse puhul võib ehk kõnealuse reegli ilmne

ebamõistlikkus jääda palja silmaga vaadates ka nähtamatuks. Kuid Riigikohtu käsitletav lahend

kohustab ju uue kohtukoosseisuga täies mahus uuesti arutama ka üldmenetluse asju, kui

tuvastatakse, et kohtuotsus on jäänud kuulutamata. Ja sellisel juhul ei saa reegli ebamõistlikkus

enam kuidagi jääda märkamatuks. Lisaksin siia juurde, et pean õiguslikult väga küsitavaks

käsitletava otsuse p-s 6.5, aga ka otsuses nr 3-1-1-75-13 kajastatud mõttekäiku, mille kohaselt

võiksid kohtud KrMS § 339 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud rikkumiste tuvastamisel kasutada ka

täiendavaid kriteeriume (menetluse mõistlik aeg, menetluse liik) otsustamaks, kas juhinduda

KrMS § 341 lg-s 1 sätestatust või mitte. KrMS § 341 lg-s 1 selline kaalumisruum puudub.

2. Õnneks sellist reeglit, millest on eelmises punktis juttu, seaduses otsesõnu ei olegi. See tähendab,

et kohtuotsuse kuulutamata jätmist ei nimetata KrMS § 339 lg-s 1 kriminaalmenetlusõiguse

selliseks absoluutseks rikkumiseks, mis tingib KrMS § 341 lg-s 1 sätestatu kohaldamist ja

kriminaalasja teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks saatmist.

3. Eelmärgitut arvestades, minu arvates seaduses parema võimaluse puudumisel ja seadusandja

mõtet (ei ole mingit mõtet hakata kriminaalasja uuesti arutama, kui viga on pelgalt vaid otsuse

kuulutamata jätmises) järgides pean võimalikuks ja otstarbekaks käsitada kohtuotsuse

kuulutamata jätmist kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes,

mis, kooskõlas KrMS § 341 lg-s 3 sätestatuga, võimaldab saata kriminaalasja uueks arutamiseks

(täpsemalt siis vaid kohtuotsuse kuulutamiseks) samale - seega kriminaalasja eelnevalt juba

arutanud kohtukoosseisule. Kõnealuses keerukas valikusituatsioonis ei peaks minu arvates

takistuseks olema ka KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise

lisatingimus, et selle rikkumisega peab kaasnema või võib kaasneda ebaseaduslik või

põhjendamatu kohtuotsus. „Võib kaasneda“ võimaldab piisavalt tõlgendusruumi.

4. Kõnealuses olukorras keskendumine ainuüksi kohtuotsuse kuulutamata jätmisele (kui

menetlusõiguse rikkumisele) pööramata tähelepanu sellele, et kohtuotsuse mittekuulutamisel (!)

ei osalenud ka kaitsja (KrMS § 339 lg 1 p 3) ja prokurör (KrMS § 339 lg 1 p 4) võiks olla

lubamatu ( kuidas saab sisuliselt suurema rikkumise jätta tähelepanuta!) siis, kui ka lõpptulemina

kuidagi kaitsja ja prokuröri õigusi rikutaks. Selline oht aga puudub: kohtuotsuse kuulutamisel nad

ju osalevad ja saavad täies mahus enda õigusi kasutada.

5. Teoreetiliselt võiks kõnealuse probleemi lahendamiseks kaaluda ka sellist mõttekäiku, mille

kohaselt me püüaksime lugeda näiteks KrMS § 339 lg 1 p-s 3 sätestatut järgmisel moel „ kaitsja

ei ole kohtumenetluses (välja arvatud kohtuotsuse kuulutamine) osalenud, kuigi kaitsja osavõtt oli

kohustuslik“. Kui Riigikohus hakkaks kõnealust sätet selliselt - seega koos omapoolse (sulgudes

oleva) tekstiga lugema, siis edasiselt oleks põhimõtteliselt ilmselt võimalik väita umbes nii, et

kuigi kohtuotsuse kuulutamine on kohtuliku arutamise staadiumi üks lahutamatu osa, ei saa see

osa enam kohtuotsust sisuliselt mõjutada ja seega ei saa KrMS § 339 lg 1 p-s 3 ettenähtud

rikkumine kohtuotsuse kulutamisel aktualiseeruda. Ja nüüd edasi tuleks juba valida ilmselt kahe

võimaluse vahel: kas öelda, et kohtuotsuse kuulutamata jätmine ongi täiesti normaalne ega tingi

üldse kriminaalasja tagasisaatmist ( sellist seisukohta enamlevinud arusaama kohaselt tänases

õiguskorras ilmselt siiski ei toetata) või siis otsida võimalust KrMS § 339 lg-st 2 lähtuvalt

kriminaalasja saatmiseks kohtuotsuse kuulutamiseks kriminaalasja eelnevalt juba arutanud

kohtukoosseisule. Viimatinimetatud võimaluseni oluliselt lühemat ja sirgemat teed on aga juba

kajastatud eelnevalt p-s 3.

6. Leian siiski, et eelmises punktis nimetatud teoreetiline võimalus saabki jääda vaid teoreetiliseks:

kui Riigikohus hakkaks ise KrMS § 339 lg 1 p 3 teksti lisama uusi sõnu (välja arvatud

kohtuotsuse kuulutamine), ei toimiks ta minu meelest KrMS § 2 p-st 4 lähtuvalt. Tegemist ei ole

mitte olukorraga, mida seadusandja ei ole lahendanud, vaid olukorraga, mille seadusandja on

lahendanud ebaotstarbekalt.

7. Kõrvalpõikena põgusalt ka kohtuotsuse kuulutamisest ja selle õiguslikust tähendusest.

Kahtlemata ei saa üldjuhul kohtuotsuse kuulutamisel kohtuotsuse sisu enam muutuda (kuigi

kohtupraktikas on ka seda juhtunud). Kuid mingil juhul ei saa väita, et kohtuotsuse kuulutamisel

puudub igasugune, eriti aga õiguslik tähendus. Esmalt tuleb väga oluliseks pidada KrMS § 315

lg-s 3 sätestatu kohtu kohustust, mille kohaselt peab kohus veenduma selles, et õigeks- või

süüdimõistetu saaksid otsusest õigesti aru ja vajadusel tuleb otsust ka kannatlikult selgitada. Ja

teiseks on kohtuotsuse nõuetekohane kuulutamine vältimatult vajalik ka tagamaks KrMS § 315

lg-s 7 sätestatud võimaluste realiseerumist.

8. Kokkuvõtvalt veel vaid seda, et eelnevalt märgitu püüab pakkuda vaid tõlgendusvõimalusi

seadusandja mitte kõige õnnestunumale tegutsemisele. Kui aga käsitletavas kohtulahendis

kajastatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika jääb muutumatuks ja kui teisalt nõustutakse

sellega, et pelgalt vaid kohtuotsuse kuulutamata jätmine ei peaks kunagi kaasa tooma

kriminaalasja kohtuliku arutamist uue kohtukoosseisuga algusest peale ja täies mahus, siis jääb

üle loota vaid seadusandja sekkumisele.

Riigikohtunik

Eerik Kergandberg

/allkirjastatud digitaalselt/

Ühinen riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamusega.

Riigikohtunik

Hannes Kiris

/allkirjastatud digitaalselt/