3-2-1-100-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-100-14

Määruse kuupäev

Tartu, 19. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Õ. M avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning

hooldusõiguse üleandmiseks Õ. M ja M. N avaldus ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ning hooldusõiguse

üleandmiseks M. N

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-204

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. N määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Õ. M

Avaldaja M. N, esindaja vandeadvokaat Kati Raudsepp

Puudutatud isik R. M, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Argo Küünemäe

Eestkosteasutus Tallinna Linnavalitsus (Põhja-Tallinna

Linnaosa Valitsuse kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

20. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-204 osas,

millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 31. oktoobri 2013. a määruse p-d 2, 3 ja 4,

millega maakohus määras lõpetada Õ. M otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise

korraldamisel, määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja ja määras, et

erieestkostja on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Jätta tühistatud osas jõusse

Harju Maakohtu 31. oktoobri 2013. a määrus.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus muutmata.

3. Harju Maakohtu 31. oktoobri 2013. a määrus lugeda tervikuna jõustunuks.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Jätta Õ. M ja M. N apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende endi

kanda ja lapse esindamise kulud riigi kanda.

6. Tagastada Malle Rummale (konto nr EE383300335387730001) M. N määruskaebuselt

11. aprillil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õ. M (avaldaja I, ema) esitas 3. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule avalduse ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks alaealise R. M (puudutatud isik, laps) suhtes ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks

emale ning lapse ja M. N (avaldaja II, isa) senise suhtluskorra lõpetamiseks.

Avaldaja I avalduse kohaselt leppisid vanemad pärast pikka kohtuvaidlust 18. oktoobril 2012 kokku

lapse hooldusõiguse ja suhtlemise küsimustes. Juba esimesel nädalavahetusel oktoobris pärast

kohtumääruse täitmisele asumist ei toonud isa last õigeks ajaks tagasi. Novembris oli isa aegadel, mil

ta pidi lapsega kohtuma, ilmselgelt joobes ja lapsega kohtuma ei ilmunudki. 22. detsembril sai isa lapse

enda valdusse ja avalduse esitamise aja seisuga 3. jaanuaril 2013 on lapse viibimiskoht emale

teadmata. Avaldaja I on pöördunud lapse tagasisaamiseks politseisse ja lastekaitseametnike poole.

Avaldajale I sai teatavaks, et isa viibib lapsega Soomes, ja avaldaja I esitas lapseröövi avalduse

Justiitsministeeriumile.

2. M. N (avaldaja II) esitas 4. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule taotluse ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks ja lapse hooldusõiguse täielikult isale üleandmiseks. Alternatiivselt taotles ta vanemate ja

lapse suhtluskorra määramist.

Avaldaja II väitel lõppes poolte kooselu augustis 2010. Laps jäi elama emaga ja isa jätkas lapsega

suhtlemist. Lapse emal on tõsised alkoholiprobleemid. Tal esinevad kahenädalased joomaperioodid,

mille ajal ta ei suuda tagada lapsele vajalikku hoolitsust. Lapse ema joomaperioodide ajal on laps

elanud päevi ja nädalaid isa juures, isa on lapse eest hoolitsemisega väga hästi hakkama saanud.

3. Eestkosteasutus leidis, et ainuhooldusõiguse andmine kummalegi vanemale ei ole põhjendatud,

mõlemal vanemal on lapsega tugev emotsionaalne side ja lähedussuhe.

4. Lapsele riigi poolt määratud esindaja leidis, et vanemate ühist hooldusõigust tuleks jätkata.

5. Harju Maakohus määras 31. oktoobri 2013. a määrusega, et ema ja isa ühist hooldusõigust lapse

suhtes tuleb jätkata. Maakohus lõpetas ema otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise

korraldamisel ning määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse

igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Ema ja isa avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmiseks jättis maakohus rahuldamata, kuid rahuldas isa taotluse

lapse ja vanemate vahelise suhtluskorra määramiseks. Maakohus tühistas esialgse õiguskaitse

kohaldamise määrused. Ema ja isa menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda, lapse esindamise

kulud riigi kanda.

Maakohus leidis, et ema on rikkunud lapse isikuhooldusõigust selliselt, et teeb järjepidevalt takistusi

isa ja lapse suhtlemisele. Samuti ei ole lapse ema läinud kohtu määratud perelepitusele, mis aitaks

vanematel paremini ühist hooldusõigust teostada. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud põhjuseid, miks

peaks lapse ja isa suhtlemist takistama. Lapse heaolu tagamiseks tuleb tema ema isikuhooldusõigust

piirata nendes küsimustes, mis puudutab lapse ja isa suhtlemist. Perekonnaseaduse (PKS) § 122 lg 1

kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud

erieestkostja. PKS § 209 lg 1 kohaselt isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud

eestkostja, määratakse erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa teha, ja

lg 3 kohaselt erieestkostja määramisel ei kohaldata eestkostja määramise sätteid. Maakohus määrab

lapsele tema ja isa vahelise suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse eestkosteasutuse

pädev ametnik. Kuna lapse igakordne elukoht võib muutuda, ei määra kohus konkreetset kohalikku

omavalitsust, kelle ametnik asub erieestkostet teostama.

Maakohus määras kindlaks ka vanemate ja lapse suhtlemise korra, sh reguleeris suhtlemist selliselt, et

ema ei tohi lapse juuresolekul joobes olla ning laps antakse üle isale juhul, kui ema on joobes.

6. Avaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ja uue määrusega rahuldada ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, muuta määruse p 6.1, 6.3,

6.9, 6.10 ning sõnastada määrus selliselt, et kohtumised isaga toimuvad erieestkostja juuresolekul,

p 6.9 sõnastada selliselt, et kumbki vanem ei tohi lapse juuresolekul tarvitada alkoholi ega

narkootikume, ja p 6.10 selliselt, et kui keegi vanematest on joobes, asub lapse eest hoolitsema teine

vanem.

7. Avaldaja II vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning maakohtu määruse

muutmata. Menetluskulud palus avaldaja II jätta avaldaja I kanda.

8. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et määruskaebus on alusetu ning et maakohtu

määrus tuleb jätta muutmata.

9. Eestkosteasutus leidis, et last ei saa jätta ilma võimalusest suhelda isaga. Kohalikul omavalitsusel ei

ole võimalust, et keegi ametnikest viibiks lapse ja isa kohtumiste juures. Tallinna linn ostab sellist

teenust Tallinna Perekeskuselt ning kui ema ei usalda last isaga kohtumistele kolmandate isikute

juuresolekuta, siis edaspidised kokkusaamised peaksid esialgu toimuma Tallinna Perekeskuses sealsete

sotsiaaltöötajate järelevalve all.

10. Harju Maakohus võttis kaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. märtsi 2014. a määrusega määruskaebuse osaliselt, tühistas

maakohtu määruse p-d 2, 3 ja 4, millega maakohus oli määranud lõpetada ema otsustusõiguse lapse

suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel ning määranud lapsele lapse ja isa suhtlemise

korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Ülejäänud

osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ema ja isa menetluskulud jättis

ringkonnakohus nende endi kanda ja lapse esindamise kulud riigi kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 alusel

tühistada erieestkostja määramist puudutavas osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1,

mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja.

Erieestkostjaks võib sellisel juhul olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, nagu ka kohus on

määranud. Sellise erieestkostja saab üldjuhul määrata konkreetsete toimingute tegemiseks. Lapsega

suhtlemise korraldamiseks saab erieestkostja määrata ajutiselt asjaolu tõttu, mis ei võimalda kohtul

lapse ja vanema suhtluskorda kindlaks määrata. Sellisel juhul tuleb erieestkostja ülesannete täitmise

ajaks vanema ja lapse suhtlemise korra määramise asjas menetlus TsMS § 355 alusel peatada.

Lapsega koos elava vanema isikuhooldusõiguse piiramine suhtlusõigust puudutavas küsimuses on

Riigikohtu arvates käsitletav vanemast tuleneva mõjuva põhjusena, mis annab alust suhtlemiskorra

määramise asjas menetlus peatada kuni vanema isikuhooldusõigust piiravate abinõude rakendamise

lõpetamiseni PKS § 123 lg 2 järgi (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-6-12, p 24). Selles asjas ei

tuvastanud maakohus asjaolusid, mille tõttu pole suhtluskorda võimalik määrata ja mis tuleb

erieestkostja abiga enne suhtluskorra määramist lahendada. Vastupidi, maakohus määras, et laps elab

enamiku ajast emaga, ja määras täpse korra, millal ja kuidas isa suhtleb lapsega. Ka määruskaebuse

esitaja ei välista suhtluskorra määramist, vaid palub üksnes määratud suhtluskorda muuta. Maakohtu

määrusest ei nähtu erieestkostja ülesandeid ema asemel suhtlemise korraldamisel olukorras, kus lapse

ja isa suhtluskord on kindlaks määratud. Eeltoodu alusel tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse

osas, milles maakohus lõpetas ema otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel,

määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja ja määras, et erieestkostjaks on

lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Ülejäänud osas määruse tühistamiseks ei ole alust.

Maakohus on pooltele ühise hooldusõiguse jätmist ja suhtluskorra määramist piisaval määral

põhjendanud. Ringkonnakohus järgis seda põhjendust ja TsMS §-st 659 ning § 654 lg-st 6 tulenevalt ei

pidanud vajalikuks põhjendust korrata. Ainuhooldusõiguse üleandmine ainult ühele vanematest ei

olnud praegusel juhul lapse huvides.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Avaldaja II esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse

tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse p-d 2, 3 ja 4 avaldaja I

otsustusõiguse lõpetamise ja lapsele erieestkostja määramise kohta (ringkonnakohtu määruse

resolutiivosa p 1), ning jätta jõusse maakohtu määrus. Määruskaebusega seotud avaldaja II

menetluskulud palus avaldaja II jätta avaldaja I kanda ning lapsele määratud esindaja kulud riigi kanda.

Määruskaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi ning tühistas maakohtu

määruse osas, mida ei olnud määruskaebuses vaidlustatud. Ema on vaidlustanud maakohtu määruse

üksnes osas, mis puudutab ema poolt ühise hooldusõiguse lõpetamiseks esitatud avalduse rahuldamata

jätmist ning isa ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Määruskaebuse resolutiivosast tulenevalt

palutakse ringkonnakohtul tühistada maakohtu määrus osaliselt ja teha uus määrus, millega rahuldada

ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning muuta maakohtu määruse resolutiivosa p 6.1, 6.2,

6.9 ja 6.10. Samuti nähtub ema määruskaebuse resolutiivosast, et erieestkostja määramist ei

vaidlustata, kuivõrd määruskaebuse esitaja ise palub muuta suhtlemiskorda selliselt, et kohtumised

toimuksid erieestkostja juuresolekul. Seega vaidlustati määruskaebuses vaid maakohtu 31. oktoobri

2013. a määruse resolutiivosa p 1, 5 ja 6 (viimast osaliselt). Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu

määruse resolutiivosa p-d 2, 3 ja 4, s.o erieestkostja määramist puudutavas, kuid vaidlustamata osas.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt PKS § 209, tõlgendades seda sätet ja olukordi, mil erieestkostjat

saab määrata, liialt kitsendavalt. On ilmne, et olukorras, mil vanemad elavad lahus ja lapsega koos elav

vanem takistab teisel vanemal lapsega suhelda (ehk otsustab, et laps ei suhtle teise vanemaga), ei ole

lapsest lahus elaval ja temaga suhelda soovival vanemal tegelikult võimalik selles küsimuses oma

otsustusõigust teostada. Seega saaks selles küsimuses faktiliselt otsustusõigust teostada üksnes lapsega

koos elav vanem – ema. Kuna maakohus aga lõpetas isa ja lapse suhtlemise küsimuses ema

otsustusõiguse, puudub ka emal õiguslik võimalus selles küsimuses otsustusõigust teostada. Seega on

täidetud PKS § 209 lg-s 1 sätestatud eeldus lapsele erieestkostja määramiseks – isa ja lapse suhtlemist

võimaldavad toimingud on sellised, mida kumbki vanematest teha ei saa. PKS § 209 lg 4 sõnastusest

nähtub otseselt, et erieestkostet ei määrata üksnes ühekordsete, vaid ka pikema aja vältel kestvate

toimingute tegemiseks. Kohtud on emapoolse hooldusõiguse kuritarvitamise (lapsel isaga suhtlemise

takistamise) tuvastanud ning kohtul on õigus ja kohustus võtta lapse heaolu tagamiseks tarvitusele

abinõusid, sh lõpetada ema otsustusõigus kirjeldatud küsimuses.

13. Avaldaja I leiab, et põhjendatud ei ole avaldaja II määruskaebuses toodud palve jätta

määruskaebusega seotud menetluskulud avaldaja I kanda.

14. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leiab, et määruskaebus on põhjendatud.

15. Eestkosteasutus leiab, et asjaolusid arvestades võiks lapse ja isa kokkusaamise sageduseks olla paar

korda kuus, soovitatavalt Tallinna Perekeskuses sotsiaaltöötaja juuresolekul, et vajadusel lapse isa

nõustada. Erieestkostja määramine ei lahenda kujunenud olukorda, kuna lapsega seotud küsimustes

tuleb vanematel omavahel kokku leppida.

16. 1. oktoobri 2014. a määrusega jättis Riigikohus rahuldamata avaldaja II taotluse muuta Tallinna

Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ning § 695 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas

maakohtu määruse p-d 2, 3 ja 4, millega maakohus määras lõpetada avaldaja I otsustusõiguse lapse

suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel, määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks

erieestkostja ja määras, et erieestkostja on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik.

TsMS § 691 p 5 ja § 695 alusel tuleb selles osas jätta jõusse maakohtu määrus. Ringkonnakohtu

määrus jääb muutmata osas, millega maakohtu määrus jäeti muutmata. Lõpptulemusena tuleb seega

maakohtu määrus lugeda jõustunuks. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.

18. Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu määruse resolutsiooni punktid, millega maakohus määras

lõpetada avaldaja I otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel (maakohtu määruse

resolutsiooni p 2), määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja (maakohtu

määruse resolutsiooni p 3) ja määras, et erieestkostja on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik

(maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata.

Määruskaebuses Riigikohtule palub avaldaja II tühistada ringkonnakohtu määruse just selles osas, mille

ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas. Osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu määruse

muutmata (maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1, 5 ja 6), ei ole ringkonnakohtu määrust

vaidlustatud.

19. Maakohtu määruse tühistamisel erieestkostjat puudutavas osas leidis ringkonnakohus mh Riigikohtu

14. märtsi 2012. a määrusele asjas nr 3-2-1-6-12 tuginedes, et lapsega suhtlemise korraldamiseks saab

PKS § 209 lg 1 alusel määrata erieestkostja ajutiselt asjaolu tõttu, mis ei võimalda kohtul lapse ja

vanema suhtluskorda kindlaks määrata, ning et sellisel juhul tuleb erieestkostja ülesannete täitmise ajak

vanema ja lapse suhtlemise korra määramise asjas menetlus TsMS § 355 alusel peatada.

Ringkonnakohus märkis, et maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mille tõttu pole suhtluskorda võimalik

määrata ja mis tuleks erieestkostja abiga enne suhtluskorra määramist lahendada. Ringkonnakohtu

hinnangul ei nähtu maakohtu määrusest erieestkostja ülesandeid ema asemel suhtlemise korraldamisel

olukorras, kus lapse ja isa suhtluskord on kindlaks määratud. Sellises olukorras pidas ringkonnakohus

erieestkostja määramist põhjendamatuks.

20. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus erieestkostja määramise võimaluse kohta PKS § 209

lg 1 alusel on liialt kitsendav. PKS § 209 lg 1 võimaldab isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele

on määratud eestkostja, määrata erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa

teha. Eelkõige määratakse erieestkostja päritud või kinkena saadud vara valitsemiseks, kui pärandaja võ

kinkija on määranud, et vanemad või eestkostja ei tohi seda vara valitseda.

Riigikohus on erieestkostja määramise küsimust käsitlenud ülalviidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12 tehtud

lahendis. Nimetatud asjas taotleti suhtluskorra määramist olukorras, kus laps ei tundnud oma bioloogilis

isa, kes oli esitanud suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse. Riigikohus leidis, et sellises olukorras on

kohtul õigus määrata PKS § 209 lg 1 alusel vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja ehk

erieestkostja, kelle ülesandeks on vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse

heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja

kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundmaõppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib

ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Riigikohus märkis veel, et erieestkostja

ülesannete täitmise ajaks tuleb avaldaja ja lapse suhtlemise korra määramise asjas menetlus TsMS § 355

alusel peatada (vt Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p-d 23 ja 24).

Kolleegium leiab, et PKS § 209 lg-st 1 ja ka Riigikohtu eelnimetatud lahendist ei tulene, nagu saaks

PKS § 209 lg 1 alusel erieestkostja määrata vaid juhul, kui suhtluskorda puudutav menetlus peatatakse j

suhtluskorda kindlaks ei määrata. Selles lahendis pidas Riigikohus põhimõtteliselt võimalikuks määrata

lapse ja vanema suhtlemise korraldamiseks vahendaja erieestkostja näol ega välistanud erieestkostja

määramist ka olukorras, mil määratakse kindlaks vanemate suhtluskord lapsega. Praegusel juhul on

maakohus erieestkostja määramist põhjendanud asjaoluga, et erinevad meetmed, mida kohus on

kohaldanud isa ja lapse suhtlemise võimaldamiseks, pole tulemusi andnud ning ema on järjepidevalt

rikkunud lapse õigust isaga suhelda. Lapse heaolu tagamiseks piiras maakohus ema isikuhooldusõigust

küsimustes, mis puudutavad lapse ja isa suhtlemist, võttes lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses

temalt otsustusõiguse ja määrates isa ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja. Maakohtu lahend ei

ole kolleegiumi arvates vastuolus PKS § 209 lg-ga 1 ega ka eespool viidatud Riigikohtu lahendis

esitatud seisukohtadega.

PKS § 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on

määratud erieestkostja, samuti kohtuasjas, kus on määratud muu esindaja. Maakohus piiraski avaldaja I

hooldusõigust lapse ja isa suhtlemise küsimustes ning määras seda korraldama erieestkostja. Et lapse ja

vanemate suhtlemiskord on maakohtu lahendis kindlaks määratud ja ringkonnakohtu lahendit ei ole

vaidlustatud osas, millega maakohtu määrus jäeti selles osas muutmata, saab erieestkostja otsustada

lapse ja isa suhtlemise korraldamise üle osas, milles see maakohtu määrusega on reguleerimata.

Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles ringkonnakohus maakohtu

määruse tühistas.

Kuna suhtluskorda puudutavas osas ei ole kaebust Riigikohtule esitatud ning ei ole tuvastatud, et kohtud

oleksid suhtluskorda määrates oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis annaks aluse tühistada

kohtute määrused kaebusest olenemata, tuleb muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

Tulenevalt TsMS § 691 p-st 5 ja §-st 695 peab kolleegium võimalikuks jätta jõusse maakohtu määruse.

21. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et õige on avaldaja II väide, et

ringkonnakohus on tühistanud maakohtu määruse osas, mida avaldaja I ringkonnakohtule esitatud

määruskaebuses ei vaidlustanud. Üldjuhul kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 659 ja § 651 lg 1).

TsMS § 656 lg-tes 1 ja 2 on loetletud alused, mil ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, ning tulenevalt TsMS §-st 65

ja § 656 lg-st 4 saab ringkonnakohus juhul, kui menetlusnormi oluline rikkumine puudutab lahendi seda

osa, mille peale ei kaevatud, otsustada, kas lahendi see osa tühistada. Seega on ringkonnakohus

iseenesest õigustatud maakohtus menetlusnormi olulise rikkumise korral tühistama maakohtu lahendi ka

osas, mille peale ei ole kaevatud. Sel alusel maakohtu määruse tühistamise korral oleks ringkonnakohtu

aga tulnud põhjendada, millised rikkumised seda tingivad. Ringkonnakohus ei ole seda teinud.

Praegune asi on hagita perekonnaasi. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse

sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Hagita perekonnaasjadele

kohalduvad erisused on sätestatud TsMS 48. ja 56. peatükis. Kui ringkonnakohus pidas võimalikuks

tühistada maakohtu lahendi vaidlustamata osas hagita menetluse erisustele tuginedes, oleks tulnud

sedagi määruses põhjendada. Ka sellist põhjendust ringkonnakohtu määrus ei sisalda.

Arvestades aga asjaolu, et kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise tõttu ja jõustab maakohtu määruse, ei ole maakohtu lahendi peale esitatud kaebuse piiridel

asja lahendamise seisukohalt tähtsust.

22. Avaldaja II 17. oktoobri 2014. a taotlus enda elukohajärgse eestkosteasutuse menetlusse kaasamisek

tuleb jätta rahuldamata. Taotlust on põhjendatud asjaoluga, et avaldaja I vahetab koos lapsega sageli

elukohta, lapse elukohajärgne eestkosteasutus vahetub seega samuti ning mõistlikum on, kui

erieestkostjaks määrataks avaldaja II elukohajärgse eestkosteasutuse pädev ametnik. Seega soovib

avaldaja II tegelikult taotlusega muuta määruskaebust. TsMS § 674 lg 1 ja § 695 kohaselt ei ole

määruskaebuse muutmine pärast määruskaebuse esitamise tähtaega lubatud.

23. Et maakohtu poolt hagita perekonnaasjas tehtud lõpplahend tuleb lugeda tervikuna jõustunuks, on

kaotanud õigusliku tähenduse Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrus, millega täpsustati

Harju Maakohtu 16. oktoobri 2013. a esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud suhtluskorda.

24. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel jätab kolleegium avaldajate I ja II apellatsioonimenetluses ja

kassatsioonimenetluses kantud kulud nende endi kanda ning lapse esindamise kulud riigi kanda.

25. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada.

Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu