3-3-1-44-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-44-14 Otsuse kuupäev 13. november 2014 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld Kohtuasi A kaebus Viru Vangla 2. novembri 2011. a käskkirja nr 6.-2/1396-T tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-68 Menetluse alus Riigikohtus Viru Vangla kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-68. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 3. Käesoleva otsuse avaldamisel asendada A, B ja C nimed tähtedega A, B ja C. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaebaja A on Viru Vangla kinnipeetav. Vangla arst dr B diagnoosis kaebajal 22. oktoobril 2011 allergilise kontaktdermatiidi, s.o välistest teguritest põhjustatud nahapõletiku, mis tekib ärritava või sensibiliseeriva (allergiat tekitava) aine sattumisel nahale. Tervisekaardile on samal päeval märgitud anamnees mõlema labakäe lööbe kohta. 2. 1. novembril 2011 kooskõlastas vangla arst dr C kaebaja tööle määramise. Kooskõlastuse kohaselt võib kaebaja tervisekaardi andmetel töötada. Viru Vangla peaspetsialist-üksuse juht määras 2. novembri 2011. a käskkirjaga nr 6-2/1396-T kaebaja tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana ajavahemikul 4. november 2011 kuni 3. veebruar 2012. 3. Dr B poolt 7. novembril 2011 tervisekaardile tehtud märkmete kohaselt oli mõlema labakäe lööve võrreldes oktoobriga suurenenud. Kaebaja esitas 8. novembril 2011 käskkirja peale vaide. Kaebaja palus 16. novembri 2011. a avalduses veel kord käskkirja tühistada, viidates enda haigusele. Viru Vangla jättis 19. detsembri 2011. a vaideotsusega nr 6-12/419-2 vaide rahuldamata. Vangla arst dr B andis 21. novembril 2011 tõendi, milles on märgitud järgmine otsus: "Kinni peetav isik on võimeline töötama, kuid mitte töökohal, kus ta võib kokku puutuda olmekeemiaga. Kindlasti vajalikud kaitsekindad." 23. jaanuaril 2012 kooskõlastas kaebaja koristajana tööle määramise ka dr B, märkides, et tervisekaardi andmetel võib kaebaja töötada. 4. Kaebaja esitas 10. jaanuaril 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub Viru Vangla 2. novembri 2011. a käskkirja tühistada. Kaebaja leiab, et käskkiri on õigusvastane ja põhjendamata

(vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 2 p 3, lg 3, § 38, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, § 56 lg-d 1–3, justiitsministri 7. veebruari 2007. a määruse nr 9 "Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord" § 3). Kaebaja ei saa teha tööd, mis nõuab kodukeemia kasutamist. Arsti kvalifikatsioonita isikutel puudub õigus otsustada konkreetse töö ohtlikkuse üle. Koristustöid ei saa teha kodukeemiat kasutamata. Kaitsekindad ei välista kokkupuudet kodukeemiaga. Kaebajal tekib allergiline reaktsioon ka kodukeemia lõhna sissehingamisel. Vangla ei selgitanud välja kaebaja kutseoskusi, soove ja tervislikku seisundit ega kaalunud teiste võimalike tööülesannete andmist. Valvur võib teadmatusest määrata kaebajale töö eriti ohtliku kemikaaliga. Käskkiri ei ole oma õigusjõudu kaotanud. Kaebusega kaasneb preventiivne huvi. Samasisuliste käskkirjade koostamine võib tuua kaasa lisakoormust ning pöördumatuid kahjustusi. 5. Tartu Halduskohus jättis 14. juuni 2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt kooskõlastas kaebaja töölemääramise vangla arst. Diagnoosi määramine ja kinnipeetava töövõimele hinnangu andmine on tervishoiuteenus. Selle õiguspärasuse kontrollimine pole halduskohtu pädevuses. Arsti 21. novembri 2011. a tõendi kohaselt võib kaebaja teha olmekeemiaga seotud tööd kaitsekinnastega. Kontaktdermatiidi puhul saab kaitsekinnastega ärritust põhjustavat kokkupuudet vältida. Viru Vangla ei võimaldanud kaebajal enne tööle määramist esitada vastuväiteid ja arvamusi. See puudus ei toonud kaasa vale otsust. Töötamise kohustus on kinnipeetavale pandud põhiseaduse (PS) §-ga 29 ega olene tema tahtest. Vahet tuleb teha käitistes töötamisel ja majandustöödel. Kinnipeetava nõusolek on vajalik ainult vangla territooriumile rajatud käitistes töötamisel. Füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi arvestava tööga kindlustatakse kinnipeetav üksnes võimaluse korral. Kui seda ei ole võimalik teha, rakendatakse ta vanglateenistuse äranägemisel tööle majandustöödele (VangS § 37 lg 5, § 38 lg-d 1 ja 3, § 39 lg 3). Käskkiri vastab vorminõuetele (määruse nr 9 § 4 lg 1). Määruse nr 9 § 3 reguleerib käitistes töötamist ega ole kohaldatav majandustööde puhul. 6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. veebruari 2014. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse, rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas Viru Vangla 2. novembri 2011. a käskkirja õigusvastaseks ajavahemiku 21. november 2011 kuni 3. veebruar 2012 osas. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 11 eurot 65 senti. Otsuse põhjendused olid järgmised: a) ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on käskkirja kehtivusaeg lõppenud ja seda ei saa enam tühistada. Tagantjärele on võimalik tuvastada käskkirja õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25); b) arst diagnoosis kaebajal 22. oktoobril 2011 allergilise kontaktdermatiidi. Sellest hoolimata kooskõlastas arst töötamise. 2. novembri 2011. a käskkirja õiguspärasust tuleb hinnata ex ante positsioonist, s.t hilisemad asjaolud saavad mõjutada üksnes hilisemat aega. Vangla ei pea kontrollima arsti kooskõlastuse õigsust, v.a juhul, kui kooskõlastus ei vasta ilmselgelt tegelikule olukorrale, nõnda et sellest arusaamiseks ei pea olema meditsiiniharidust. Käskkiri oli selle andmise ajal õiguspärane; c) käskkiri muutus alates 21. novembrist 2011 õigusvastaseks seoses dr B tõendiga. Selles tõendis

asus arst seisukohale, et kaebaja ei ole võimeline töötama töökohal, kus ta võib kokku puutuda olmekeemiaga. Käskkirja ei saa mõista nii, et kaitsekinnastega võib kaebaja teha ka olmekeemiaga seotud tööd. Tõendit tuleb mõista nii, et kaitsekindad on vajalikud igal juhul ning lisaks on välistatud töö, kus isik võib kokku puutuda olmekeemiaga. Kontaktdermatiidi puhul ei ole kaitsekindad piisavaks kaitsevahendiks. Vanglas kehtivast koristaja ohutusjuhendist nähtub, et koristamisega kaasneb keemiline risk. Kemikaalid võivad põhjustada mürgistusi, silmakahjustusi, nahapõletust jne. Koristaja puutub oma töös tavapäraselt kokku olmekeemiaga (p 3.4, 6.2, 6.4–6.6, 6.13, 6.14). Ka kaitsekindaid kasutades võivad veepritsmed sattuda tundlikule nahale. Arst tegi 21. novembril 2011 kindlaks kaebaja osalise töövõimetuse (VangS § 37 lg 2 p 3, lg 3). Käskkiri oleks tulnud sellest alates ära muuta; d) kui arst rikkus 1. novembri 2011. a kooskõlastusega kaebaja õigusi, on kaebajal võimalik esitada arsti vastu hagi tsiviilkohtumenetluse korras; e) HMS § 40 lg 2 p-st 4 tulenevalt ei olnud kaebajat tarvis ära kuulata. Kinnipeetav on kohustatud töötama, erandit sellest kohustusest praegu ei esinenud (VangS § 37 lg 1). Käskkiri on vaid kinnipeetava seadusliku kohustuse konkretiseerimine. Ärakuulamine ei oleks saanud mõjutada haldusorgani otsust. Vangla ülesanne ei ole pidada kinnipeetavaga läbirääkimisi. Need kahjustaks seaduse eesmärgi saavutamist, lükates töökohustuse täitmise tarbetult edasi (vt ka ringkonnakohtu seisukoht asjas 3-11-1373); f) töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg 1 ei ole asjassepuutuv. VangS § 37 on eriregulatsioon. Kinnipeetava töökohustus ei tulene PS §-st 29. Kohustus tööd teha saab tuleneda vaid seadusest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Viru Vangla palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teist lauset. Põhjendamatu on viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-29-12. Ringkonnakohus tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole kohtumenetluses esitatud. Haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga. Apellatsioonkaebuses ei väidetud, et kinnipeetavat oleks kohustatud töötama ajal, mil tööle määramise käskkiri oli ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane. Ringkonnakohus ei näidanud materiaalõiguslikku alust, mis kohustaks vanglat omal algatusel edasiulatuvalt kehtetuks tunnistama kinnipeetava tööle määramise käskkirja, kui selle kehtivuse ajal ilmnevad uued asjaolud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium kontrollib esmalt, kas ringkonnakohus võis tühistamiskaebuselt minna üle tuvastamiskaebusele (I). Seejärel selgitab kolleegium, millise aja seisuga (II) ning millistest õigusnormidest ja tõenditest lähtudes (III) tuleb kohtul kontrollida vaidlustatud käskkirja. I

9. Kaebaja vaidlustas enda tööle määramise käskkirja selle kehtivusajal. Nii halduskui ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli käskkirja kehtivusaeg möödunud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et haldusakti ei ole võimalik tühistada pärast kehtivusaja möödumist. 10. See ringkonnakohtu seisukoht ei ühti kolleegiumi praktikaga. Kolleegium on asjas nr 3-3-1-41-11 tehtud 5. detsembri 2011. a otsuse p-des 10–12 selgitanud, et haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. Haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista seega tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). 11. Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. Kuigi praeguseks ajaks on käskkirjast tulenenud kaebaja kohustus töötada lõppenud, tuleb kaebaja varasemaid töökohustusi hinnata muu hulgas selle käskkirja alusel. Kaebajat ei ole küll enam võimalik distsiplinaarkorras karistada käskkirjast tuleneva kohustuse rikkumise eest, kuid täielikult ei saa välistada, et õiguslik hinnang kaebaja käitumisele käskkirja kehtivusajal ei või muutuda aktuaalseks nt kaebaja ennetähtaegse vabastamise kaalumisel. Vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seetõttu ei ole tühistamiskaebus praegu muutunud täielikult ainetuks. Järelikult puudus ringkonnakohtul alus minna tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele. See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3- 1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. 12. Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3- 1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. Kui haldusakt on aga täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Nendes sätetes käsitletud olukord on haldusakti kehtivusaja lõppemisele märksa lähedasem kui puudulikult põhjendatud haldusakti jõussejätmine HMS § 58 alusel. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise

nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. II 13. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkiri oli selle andmise hetkel õiguspärane, kuid muutus asjaolude muutumise tõttu tagantjärele õigusvastaseks. 14. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus seadusega. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Sama põhimõtet väljendab HMS § 54, mille kohaselt peab haldusakt olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega. Asjaolude muutumise, nagu ka uute tõendite korral peab haldusorgan haldusmenetluse uuendama ja kestvalt isiku õigusi piirava haldusakti kehtetuks tunnistama (HMS § 44 lg 1 p-d 1 ja 2, § 65 lg 3). Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. Ka kassatsiooniastmes on seetõttu vaidluse esemeks käskkirja õiguspärasus tervikuna. 15. Tööle määramise käskkiri piiras selle kehtivusajal kaebaja õigusi kestvalt. Ringkonnakohtu tuvastatud hilisema töövõimetuse valguses ei ole välistatud, et vangla rikkus haldusmenetluse uuendamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise kohustust. See, et vangla ei sunni töövõimetuse ilmnemisel kinnipeetavat kehtiva käskkirja alusel tööle ja et kinnipeetav võib vaatamata käskkirja kehtivusele hädaabinõuna keelduda tervist ohustavast tööst (TTOS § 14 lg 5 p 4; kolleegiumi 30. mai 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10, 12), ei tähenda, et tööle määramise käskkirja võiks jätta muutmata. Käskkirja kehtima jätmine olukorras, kus töötamine on tegelikult välistatud, säilitab õigusliku ebakindluse. Käskkirja kehtetuks tunnistamist pidi vangla kaaluma hiljemalt 19. detsembri 2014. a vaideotsuses, sest selleks ajaks oli arst ringkonnakohtu hinnangul töövõimetuse tuvastanud. III 16. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et käskkiri oli selle andmise aja seisuga õiguspärane. Käskkiri oli esmalt õigusvastane kaebaja ära kuulamata jätmise tõttu. HMS § 40 lg 3 p 4 praegu ei rakendu. HMS § 40 lg 3 p-s 4 peetakse ennekõike silmas olukordi, kus ärakuulamine avaldaks haldusakti adressaadile haldusakti andmise kavatsuse või muud olulist informatsiooni, mis muudaks haldusakti andmise mõttetuks. 17. Sisuliselt on ringkonnakohus pidanud praeguses asjas ära kuulamata jätmise faktiliseks aluseks hoopis viivitusega kaasnevat ohtu. Selline olukord on reguleeritud HMS § 40 lg 3 p-s 1. Sellel alusel võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ärakuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ärakuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav. Ärakuulamine toimub vormivabalt (HMS § 5 lg 1), selleks oleks näiteks piisanud

lühikesest vestlusest või kirjaliku seisukoha esitamiseks võimaluse andmisest. Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinnipeetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus). Praegusel juhul ongi sellised asjaolud tagantjärele ilmnenud (vt otsuse p 20). Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks. 18. Juba eelnev on piisav, et pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Samas ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et arsti võimalik viga 1. novembri 2011. a kooskõlastuse andmisel ei saa tingida käskkirja õigusvastasust. 19. VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet. Arst ei andnud 1. novembril 2011 kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist oli haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus oli osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostati käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4 lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). Praegu ei vaidlustata tervishoiuteenust, vaid vangla haldusakti. 20. Ringkonnakohus ei järginud tõendite kogumis hindamise ja vastuolude kõrvaldamise põhimõtet (HKMS § 61 lg 2). Kui lähtuda järeldustest, mida ringkonnakohus tegi arsti 21. novembri tõendist (töövõimetus), siis on varasem 1. novembri tõend 21. novembri tõendiga vastuolus. Haigus, mis ringkonnakohtu hinnangul välistas kaebaja töövõime alates 21. novembrist, diagnoositi juba enne käskkirja andmist 22. oktoobril. Kuigi haigusnähud olid 7. novembriks võrreldes oktoobriga süvenenud (lisaköide, tl 7), ei saa ainuüksi selle põhjal eeldada, et sama haigus oleks kaebajal võimaldanud varem töötada. Arsti 21. novembri 2011. a otsuse põhjal tehtud ringkonnakohtu järeldused loovad vähemalt kahtluse, et kaebaja oli juba tööle määramise ajal töövõimetu. 21. Muu hulgas võis täpsem hinnang kaebaja töövõimele jääda andmata just kaebaja ära kuulamata

jätmise tõttu. Ainuüksi seepärast on tõendamiskoormus kahtluste ümberlükkamiseks vanglal. Praeguse kaebuse saaks jätta rahuldamata vaid juhul, kui vangla tõendab ja kohus veendub, et kaebaja oli vaatamata arsti 21. novembri otsusele 2. novembri seisuga veel töövõimeline. IV 22. Minnes üle tuvastamiskaebusele ja jättes korrektselt tuvastamata kaebaja töövõime käskkirja andmise ajal, on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. See võib olla kaasa toonud asja ebaõige lahendamise. Riigikohus ei saa neid puudusi ise kõrvaldada, sest see eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist. Seepärast tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada kassatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata ning asi tuleb saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks (HKMS § 199 lg 2 p 3 ja § 230 lg 3). Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 23. Kuna asja menetlus jätkub, ei jaota Riigikohus menetluskulusid (HKMS 109 lg 4). Kassatsiooniastmes ei ole pooled kohtule kuludokumente esitanud. Kautsjoni tasumisest oli vastustaja vabastatud (HKMS § 107 lg 9). 24. Kaebaja ja vangla arstide nimed tuleb kolleegium hinnangul otsuse avaldamisel asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld