3-4-1-32-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-32-14

Määruse kuupäev

7. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris, Indrek

Koolmeister, Jaak Luik ja Ivo Pilving

Kohtuasi

AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A.O. Imbi

(pankrotis),

Akke

AS

(likvideerimisel),

AS

Tartu

Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar

(likvideerimisel), OÜ Belesta, AS Baltic Computer Systems,

Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS

(pankrotis) ja AS Latvijas Kugnieciba kaebus Riigikogu

15. veebruari 2012. a otsuse „Riikliku VEB Fondi

sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine" tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-

4-12

Menetluse alus

AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A.O. Imbi

(pankrotis),

Akke

AS

(likvideerimisel),

AS

Tartu

Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar

(likvideerimisel), Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi

Valduse

AS

(pankrotis)

ja

AS

Latvijas

Kugnieciba

teistmisavaldus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta teistmisavaldus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20. jaanuaril 1993 võttis Riigikogu vastu otsuse „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud

Eesti pankade kontod", mille punkti 4 kohaselt kompenseeriti Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega

Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) ja Balti Ühispanga (UBB) klientide nõuded nimetatud pankade

vastu, mis olid seotud endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontodega, samuti

pankade endi nõudeõigus endise NSV Liidu Välismajanduspanga vastu osas, mis ületas klientide

nõudeõiguste summat.

2. Tallinna Ringkonnakohus kohustas 22. oktoobri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-04-469 Eesti

Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi (VEB Fond) sertifikaatidega tagatud

nõuete hüvitamise küsimuse.

3. Riigikogu võttis 15. veebruaril 2012 vastu otsuse „Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud

nõuete hüvitamine". Otsus nägi ette VEB Fondi väljalastud sertifikaatidega tagatud nõuete

hüvitamise sertifikaatide omanikele sihtasutuse VEB (likvideerimisel) vara müügist laekuva raha

arvel likvideerimismenetluse käigus (punkt 1). Otsusega tunnistati kehtetuks Riigikogu 20. jaanuari

1993. a otsus „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod" (punkt 2).

4. AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel),

AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar (likvideerimisel), OÜ Belesta,

AS Baltic Computer Systems, Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) ja

AS Latvijas Kugnieciba esitasid 5. märtsil 2012 Riigikohtule kaebuse Riigikogu 15. veebruari

2012. a otsuse tühistamiseks.

5. Riigikohtu üldkogu jättis 20. novembri 2012. a otsusega asjas nr 3-4-1-4-12 kaebuse rahuldamata.

6. AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel),

AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), Aktsiaselts Volta, OÜ Kommunaar (likvideerimisel),

Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) ja AS Latvijas Kugnieciba

esitasid 12. augustil 2014 Riigikohtule teistmisavalduse. Kaebuse esitajad paluvad tühistada

Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a otsus ja Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus.

TEISTMISAVALDUSE PÕHJENDUSED

7. Kaebajad leiavad, et Eesti Vabariik on rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

esimese protokolli artiklit 1 (vara kaitse) ning konventsiooni artiklit 13 (õigus tõhusale menetlusele

enda kaitseks) ja artiklit 6 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele). Riigi tegevuse tulemusel on

kaebajad jäetud ilma varalisest õigusest (pangakontol olnud rahast), nende vara on sundvõõrandatud

ilma õiglase hüvitiseta.

8. Eesti Vabariik on jätnud täitmata Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2010. a otsuse, millega

riiki kohustati otsustama VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus.

Ringkonnakohtu otsuse täitmiseks võttis Riigikogu vastu 15. veebruari 2012. a otsuse, millega

tühistas kaebajate suhtes kehtinud soodustava halduse üksikakti (Riigikogu 20. jaanuari 1993. a

otsus), loomata sealjuures täiendavat reaalset kompensatsiooni pakkuvat lahendust.

9. VEB Fondi ainsaks varaks oli NSV Liidu Välismajanduspanga vastu suunatud nõue, millele on

võimalik lahendus leida üksnes poliitilisel teel. Fondi vara müügil varale ühtegi pakkumist ei tehtud

ja fondi likvideerija kinnitusel sertifikaadiomanikele mingit hüvitist ei maksta. Seega ei saa kaebajad

mingit hüvitist oma pangakontol olnud raha eest.

10. Riigikontrolli 12. juuni 2014. a aruandes ja Riigikogu erikomisjoni 18. juuni 2014. a

lõpparuandes ilmnevad uued asjaolud ja tõendid, mis ei olnud ega võinud olla kaebajatele varem

teada, kuna Eesti Pank on avalikkusele esitanud teadvalt väärteavet ja pangakontosid puudutav on

kaitstud pangasaladusega. Samuti esitati väärteavet Riigikogule 20. jaanuari 1993. a otsuse

vastuvõtmisel.

11. Riigikontroll tuvastas, et 1991. aasta lõpus ei lõppenud laekumised ja väljamaksed NSV Liidu

Välismajanduspangas asuvatelt Eesti pankade korrespondentkontodelt täielikult. Külmutatud kontode

jäägid NSV Liidu Välismajanduspangas vähenesid ka pärast Riigikogu otsuse vastuvõtmist jaanuaris

1993.

12. UBB ja PEAP-i klientidel ei olnud NSV Liidu Välismajanduspangas kontot, mis seostaks UBB ja

PEAP-i külmutatud raha konkreetsete hoiustajatega, mistõttu külmutatud 890,5 miljonit krooni oli

täies ulatuses pankade raha. Pole teada, kuidas jõuti Riigikogu otsuse seletuskirjas järelduseni, et

533,5 miljoni krooni väärtuses oli pankade hoiustajate raha. Pankade endi rahana käsitati Riigikogu

1993. a otsuses summat, mille UBB ja PEAP olid pärast oma kontode külmutamist NSV Liidu

Välismajanduspangas maksnud klientidele välja teiste klientide hoiuste ja panga enda võetud laenude

arvel, kuni ajani, mil UBB-le ja PEAP-ile kehtestati moratoorium.

13. VEB Fondi loomisel koheldi Eesti pankade hoiustajaid ebavõrdselt. Mitmed pankade kliendid,

kelle ülekanded tehti UBB ja Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsuse (hiljem PEAP-i) kontodel

NSV Liidu Välismajanduspanga kaudu, said pärast külmutamist 1992. aastal oma raha välja võtta või

välja kanda. Teine osa klientidest jäi oma rahast ilma, kuna nende nõuded kanti VEB Fondi ja nemad

jättis Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega hüvitiseta. Riigi otsus oleks pidanud puudutama kõiki

hoiustajaid proportsionaalselt (Riigikontrolli aruande punkt 149).

14. Hoiustajate nõuded kanti VEB Fondi suvaliselt. Ehkki Riigikogu 1993. a otsuse kohaselt pidi

Eesti Pank välja selgitama UBB ja PEAP-i hoiustajad, kelle raha on seotud NSV Liidu

Välismajanduspangas külmutatud kontodega, ei ole tõendeid, et Eesti Pank oleks määranud kindlaks,

millistest andmetest ja kriteeriumidest lähtuvalt valiti hoiustajad, kelle nõue kanti VEB Fondi. Eesti

Panga 25. jaanuari 1993. a käskkiri näitab, et Eesti Pank jättis otsustamise, millised hoiustajad jäävad

rahast ilma, PEAP-i hooleks. Lisaks sellele kanti VEB Fondi UBB ja PEAP-i hoiustajate nõudeid

26 miljoni krooni väärtuses rohkem, kui oli kirjas Riigikogu 1993. a otsuse seletuskirjas.

15. Riigikontrolli hinnangul puudus nõude iseseisva realiseerimise mehhanism. NSV Liidu

Välismajanduspank ei tunnistanud VEB Fondi ega selle sertifikaate. Arhiivis pole säilinud tõendeid

nõude edukast iseseisvast realiseerimisest ja Põhja-Eesti Pank ei ole sõlminud ühtki nõudeõiguse

loovutamise kokkulepet (Riigikontrolli aruande punktid 257–260).

16. Riigikontrolli aruandes on avalikustatud Eesti Panga 29. mai 1998. a kiri nr 769, millest nähtub,

et 1998. a mais on edastatud Vene residentide nõuete kohta andmed NSV Liidu Välismajanduspanka.

Eesti Pank ei teavitanud Venemaa residendist Elegant Lodzikut ega tema õigusjärglast Magnesium &

Metals Limitedt võimalusest Venemaalt raha kätte saada, mistõttu pole Magnesium & Metals

Limitedt raha saanud.

17. Ettevõte TSL International sai Eesti Panga kaasabil NSV Liidu Välismajanduspangast kätte 32,3

miljonit dollarit Eesti pankade korrespondentkontodel külmutatud raha. Eesti Panga 1995. a aprilli

ametlik kiri NSV Liidu Välismajanduspangale sisaldas valeandmeid ja andis TSL Internationalile

õiguse nõuda endale ligikaudu pool NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud rahast.

18. Eesti Panga president Vahur Kraft esitas Riigikogu uurimiskomisjonile ja Riigikontrollile kaks

võltsitud dokumenti: TSL Internationali 12. detsembri 1994. a kiri NSV Liidu Välismajanduspangale

ja NSV Liidu Välismajanduspanga juhatuse esimehe 14. septembri 1994. a kiri TSL Internationali

omanikule Aleksander Mattile.

19. Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni liige avaldas, et Venemaalt ligi pool nn VEB Fondi

külmutatud rahast kätte saanud isikud on teada, kuid teave on tunnistatud riigisaladuseks.

20. Avaldajad leiavad, et kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei

reguleeri teistmisavalduse esitamist, tuleks efektiivse õiguskaitse põhimõttest tulenevalt analoogia

alusel kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 22. peatükis sätestatud

teistmismenetlust. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-4-12 vaadati läbi kaebust Riigikogu

halduse üksikakti peale. Kõigile haldusaktidele, mis vaadatakse läbi halduskohtutes, rakendub

vastava aluse esinemisel teistmismenetlus. HKMS § 240 lg 1 kohaselt võib jõustunud kohtuotsuseid

menetlusosalise avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul teistmise korras uuesti läbi vaadata.

HKMS § 240 lg 2 p 10 kohaselt on kohtulahendi teistmise aluseks muuhulgas see, kui esineb oluline

asjaolu või tõend, mis kohtulahendi tegemise ajal oli olemas, kuid ei olnud ega võinud olla

menetlusosalisele teada ja mille esitamisel või millele tuginemisel menetluses oleks ilmselgelt tehtud

teistsugune kohtulahend.

21. Juhul kui HKMS-i teistmismenetlust ei saa analoogia korras laiendada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlusele, tuleks vastava regulatsiooni puudumine põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduses tunnistada vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-ga 14 ja § 15 lg-ga 1.

22. Juhul kui Riigikohus uuendab menetluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 3-4-1-4-12,

jäävad avaldajad kõigi juba esitatud seisukohtade juurde. Avaldajad rõhutavad, et Tallinna

Ringkonnakohtu 22. novembri 2010. a jõustunud kohtuotsus on täitmata. Tallinna Ringkonnakohus

rahuldas sertifikaadiomanike kohustamiskaebuse, samuti on lõplikult lahendatud sertifikaadiomanike

menetluslikke õigusi puudutavad küsimused. Seetõttu on mõistetamatu Riigikohtu üldkogu otsuse

seisukoht, et sertifikaatidest tuleneb üksnes nõudeõigus VEB Fondi vastu (Riigikohtu üldkogu otsuse

p 36), ja üldkogu hinnang, et sertifikaatidest ei tulene nõudeõigust kellegi teise vastu (Riigikohtu

üldkogu otsuse p 37).

23. Riigikohtu üldkogu on rikkunud halduskohtumenetluse seadustikust tulenevaid nõudeid otsuse

koostamisel, jättes hindamata kaebajate põhiväited ja põhitõendid, mis on esitatud kirjalikes

menetlusdokumentides. Samuti jättis Riigikohtu üldkogu otsusega kaebuse lõppnõuetes toodud

taotlused lahendamata, kuid ei põhjendanud, miks neid taotlusi ei lahendatud. Riigikohtu üldkogu on

moonutanud Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2006. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-82-06

ja Tallinna Ringkonnakohus 22. oktoobri 2010. a otsust.

24. 6. oktoobril 2014 esitasid kaebajad Riigikohtule täiendava seisukoha, milles märkisid, et Tallinna

Ringkonnakohtu haldusasja nr 3-04-469 eelmenetluses pidas ringkonnakohus kohustamiskaebust

lubatavaks (10. juuli 2006. a määrus) ja leidis, et kaebused on esitatud tähtaegselt (16. novembri

2007. a määrus). Seetõttu polnud Riigikohtu üldkogul võimalust õiguskaitsevahendite ja kaebuse

tähtaegsuse juurde tagasi pöörduda ning ei saanud ringkonnakohtu otsuse täitmist puudutava

Riigikogu otsuse kontrollimisel revideerida juba jõustunud otsusega lõppenud menetlust puudutavaid

asjaolusid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Riigikohtu üldkogu menetles asjas nr 3-4-1-4-12 kaebust, milles paluti tühistada Riigikogu

15. jaanuari 2012. a otsus „Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine".

Riigikohtu üldkogu jättis kaebuse 20. novembri 2012. a otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-4-12

rahuldamata.

26. Riigikohtu pädevus on sätestatud PSJKS §-s 2, mille punkti 3 kohaselt lahendab Riigikohus

muuhulgas taotlusi ja kaebusi Riigikohtu otsuste peale. Riigikogu otsuste peale esitatud kaebuste

menetlemise kord on sätestatud PSJKS 3. peatükis „Kaebused Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja

Vabariigi Presidendi otsuste peale". Ei nimetatud menetluses ega üheski teises põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluses ei ole nähtud ette võimalust jõustunud

kohtulahendeid teista. Seega ei kuulu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses

tehtud otsuse teistmine Riigikohtu pädevusse ja teistmisavaldus tuleb jätta läbi vaatamata.

27. Kolleegium ei nõustu samuti kaebajate väitega, et selline regulatsioon on põhiseaduse vastane.

Selline lahendus ei riku ühtegi kaebajatele põhiseadusest tulenevat õigust.

28. Riigikohus on möönnud, et PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust õiglasele ja tõhusale

menetlusele võib riivata ka võimaluse puudumine vaidlustada jõustunud kohtulahend (Riigikohtu

üldkogu 10. aprilli 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-1-2-2-11, p-d 51–52). See ei tähenda siiski, nagu

peaks teistmisvõimalus olema igasuguse lõpliku kohtuotsuse puhul. Tuleb arvestada, et kohtuotsuse

seadusjõud tagab õiguskindlust, mis on põhiseaduse ühe aluspõhimõtte, õigusriigi põhimõtte

(PS § 10) oluline osa. Õiguskindlus kaitseb riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa

tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse

seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine,

kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu. Kohtuotsus peab seda looma kestvalt

olukorras, kus on pikemat aega valitsenud vaidlus selle üle, mis on õige (vt Riigikohtu

üldkogu 10. aprilli 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-1-2-2-11, p 66).

29. Kolleegium möönab, et Riigikogu otsuse õiguslikku olemust arvestades poleks põhimõtteliselt

välistatud regulatsioon, mille kohaselt lahendatakse selle peale esitatud kaebused

halduskohtumenetluses. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et seadusandjal on avar otsustusruum eri

kohtumenetluste vaidlustamiseseme kujundamisel. Riigikogu otsuse vaidlustamise korra lülitamise

kasuks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaldamisalasse räägib muu hulgas

kaalutlus koondada parlamendi vastuvõetud aktide peale esitatud kaebuste läbivaatamine riigi

kõrgema kohtu kätte ja korraldada nende lahendamine samas menetluskorras. Kolleegium ei näe

põhjust kahelda seadusandja sellise otsustuse põhiseaduspärasuses. Arvestades, et põhiseaduslikkuse

järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks

teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust. Toodud põhjustel pole

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtulahendite osas analoogia korras

kohaldatavad ka halduskohtumenetluses koostatud kohtulahendite teistmismenetluse sätted.

30. Lisaks eeltoodule peab kolleegium täiendavalt vajalikuks märkida veel järgmist.

31. Kaebajad väidavad praeguses asjas, et teistmisvõimaluse puudumine rikub nende põhiõigust

õiglasele ja tõhusale menetlusele (PS § 14 ja § 15 lg 1), mida nad soovivad kasutada oma

materiaalsete põhiõiguste (PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigus ja PS §-s 12 tagatud

võrdsuspõhiõigus), samuti PS §-s 14 tagatud põhiõiguse menetlusele ja korraldusele rikkumise vastu.

32. Kaebajad leiavad, et teistmine on neile PS §-st 14 tulenevate õiguste kaitseks vajalik, sest

üldkogu otsus on vastuolus ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsusega. Kolleegium märgib, et

ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuli riigil vaid otsustada „Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud

nõuete hüvitamise küsimus". Ringkonnakohus leidis, et ükski õigusakt ei loonud otsuse tegemise ajal

riigile kohustust hüvitada „fondis olevad nõuded" (ringkonnakohtu otsuse p-d 16 ja 19).

Ringkonnakohus leidis vaid, et 20. jaanuari 1993. a otsusega lõi riik menetluse, mida 2012. a seisuga

ei saanud enam lugeda piisavaks. Ringkonnakohtu hinnangul pidi riik PS §-st 14 tulenevalt otsustama

sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimuse. Samas rõhutas ringkonnakohus, et hüvitise

instrument ja suurus sõltub riigi kaalutlusõigusest (p 19–20).

33. Otsusega 15. veebruarist 2012 täitis Riigikogu ringkonnakohtu otsusega seadusandjale pandud

kohustuse, lahendades sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimuse. Vaadates läbi Riigikogu

15. veebruari 2012. a otsuse peale esitatud kaebust, võrdles Riigikohtu üldkogu kompenseeritavat

vara (sertifikaatidega tagatud nõuded) ning kompensatsiooniks antud hüve (sihtasutuse VEB vara

müügist eeldatavalt laekuv raha) ja tõdes, et hüvitise määramisel ei ole tehtud kaalumisvigu ning

kaebajate väited nende õiguste rikkumisest aastatel 1993 kuni 2012 ei puutu hüvitise suuruse

hindamisel asjasse (üldkogu otsuse p 42, 50, 55, 61, 65). Need väited võiksid olla relevantsed

kohtuvaidlustes kahju hüvitamise, sundvõõrandamishüvitise või alusetu rikastumise üle, kuid mitte

Riigikogu kõnealuse otsuse õiguspärasuse hindamisel (üldkogu otsuse p 67–68, 76).

34. Järelikult ei riku Riigikogu 15. veebruari 2012. a ega Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a

otsus PS §-st 14 tulenevaid õigusi, mis eeldaksid Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a

kohtuotsuse seadusjõu katkestamist. Ükski kaebajate avalduses toodud asjaolu või tõend ei ole

selline, mille esitamine või millele tuginemine oleks üldkogu seisukohti arvestades saanud tuua kaasa

Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse kehtetuks tunnistamise.

35. Osa teistmisavalduses nimetatud faktilistest asjaoludest (külmutatud raha kuuluvus pankadele,

mitte klientidele) oli teada juba Riigikohtu üldkogu 20. novembri 2012. a otsuse tegemise ajal, teiste

võimalikkust üldkogu oma otsuses möönis (hoiustajate ebavõrdne kohtlemine, maksed pärast arvete

külmutamist). Ülejäänud teistmisavalduses märgitud asjaolud ei ole üldkogu otsuse põhjendusi

arvestades Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse õiguspärasuse hindamisel asjassepuutuvad. Need

asjaolud võivad heal juhul viidata kaebajate õiguste rikkumisele riigi, UBB, PEAP ja Eesti Panga

tegevuse või tegevusetusega aastatel 1993–2012. Need asjaolud ei tähenda üldkogu seisukohti

arvestades aga, et Riigikogu oleks 15. veebruari 2012. a otsuses pidanud määrama VEB Fondi

sertifikaatidega tagatud nõuete eest teistsuguse hüvitise.

36. Riigi, UBB, PEAP ja Eesti Panga tegevuse või tegevusetuse vastu on kaebajatel tagatud piisav

õiguskaitse haldus- ja tsiviilkohtumenetluse kaudu. Riigikogu otsuse vastu tagati kaebajatele piisav

kaitse Riigikohtus toimunud menetluses. Seega ei riku teistmisvõimaluse puudumine kaebajate

viidatud põhiõigusi.

37. Eeltoodust lähtudes ja PSJKS §-le 2 tuginedes jätab kolleegium teistmisavalduse läbi vaatamata.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Ivo Pilving