3-2-1-110-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-110-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 05. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Martin Soni Investments OÜ hagi Andrus Milleri vastu

võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-53654

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrus Milleri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5799 eurot 95 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Martin Soni Investments OÜ (registrikood 10587584),

esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

Kostja Andrus Miller, esindaja vandeadvokaat Maire Arm

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-53654 muutmata.

2. Jätta Andrus Milleri kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Andrus Milleri kassatsioonkaebuselt 21. aprillil 2014 tasutud kautsjon 100 (ükssada)

eurot riigituludesse.

4. Jätta kassatsioonimenetluse kulud Andrus Milleri kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Martin Soni Investments OÜ (hageja) esitas 4. novembril 2011 kohtule hagiavalduse, milles palus

mõista Andrus Millerilt (kostja) välja põhivõla 5538 eurot 32 senti ja kuni põhivõla kohase täitmiseni

seaduses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kostja saanud laenu, kuid ei ole seda hoolimata nõude

esitamisest tagasi maksnud.

Hageja kandis 11. aprillil 2007. a kostjale üle 40 000 krooni selgitusega „laenu andmine" ja

8. veebruaril 2008. a 4400 krooni selgitusega „laen". Kokku kandis hageja kostjale üle 2837 eurot

68 senti.

P. Pihelpuu kandis kostjale 20. septembril 2007. a üle 2255 krooni 80 senti selgitusega „kokkuleppel"

ning tasus kostjale antud laenu arvel kostja korraldusel kostja eest 2006. ja 2008. aastal MTÜ-

le Neeme Sadam liikmemaksu. P. Pihelpuu nõue kostja vastu on kokku 2700 eurot 64 senti.

21. märtsil 2011. a sõlmisid hageja ja P. Pihelpuu nõude loovutamise lepingu, millega viimane

loovutas nimetatud nõuded hagejale.

21. veebruaril 2011. a nõudsid hageja ja P. Pihelpuu, et kostja täidaks oma kohustused kahe nädala

jooksul. Kostja ei vastanud nõuetele. Seega võlgneb kostja hagejale 5538 eurot 32 senti ning peab

maksma rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu ka viivist seaduses sätestatud suuruses.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Pooltel oli käsundi- mitte laenusuhe. Kostja osutas põhiliselt äriühingu Uitro Saar OÜ vahendusel

hagejale ja viimasega samasse kontserni kuuluvatele ettevõtetele (AS Vana Viru TT, AS Martin Soni

Grupp) juhtimisteenuseid. Peamiseks käsundussuhtest väljuvaks ülesandeks, mida kostja lisaks

eraviisiliselt täitis, oli AS-i Vana Viru TT omandis olnud Tallinnas Lossi plats 4–6 asuva

korteriomandi suurendamine pööningukorruse arvel ja naabritega kaasomandi valdamise ja

kasutamise korra kokkuleppimine. Arvestades naabrite isiksusi, kõikvõimalikke erisoove ning

asjaolusid, et AS Vana Viru TT soovis oma ainukasutusse jääva kaasomandiosa maksimaalset

suurenemist, kuid ei olnud nõus selle eest tasuma rahas, vaid ehitus- ja heakorratöödes, kestsid

läbirääkimised naabritega rohkem kui aasta ja kasutuskorra kokkulepe sõlmiti alles 16. mail 2008. a.

Summad, mida hageja võis 2007. või 2008. aastal kostja pangakontole kanda, on olnud käsundisaaja

tasu. Makse vastuvõtja ei saa mõjutada, mida maksja oma selgitusse kirjutab, ning ainuüksi asjaolu,

et makse selgituseks on märgitud „laen", ei tähenda, et poolte vahel tekkis laenusuhe. Ka asjaolust, et

P. Pihelpuu on väidetavalt tasunud kostja eest MTÜ Neeme Sadam liikmemaksu, ei saa tuleneda, et

poolte vahel tekkis laenusuhe. Tegemist võiks olla alusetu rikastumise nõudega, kuid kostja ei ole

tema eest liikmemaksu väidetava tasumise tõttu rikastunud, seetõttu ei pea kostja seda ka hüvitama.

Arvestades kostja ning P. Pihelpuu ja tema ettevõtete vahelist pikemaajalist koostööd, võib poolte

vahel olla mittetäielikke kohustusi võlaõigusseaduse (VÕS) § 4 lg 1 tähenduses, mille võimalik

täitmine saab toimuda poole äranägemisel lähtuvalt tema soovidest ja võimalustest. Olenemata

sellest, millisel õiguslikul alusel hageja oma hagiavalduses toodud väidetavaid nõudeid esitab või

kuidas neid tõendada üritab, on need aegunud.

3. Harju Maakohus jättis 10. mai 2012. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu hinnangul ei saa üksnes maksekorraldusel tehtud märke järgi lugeda tähtajatut

laenulepingut sõlmituks. Hageja võib sellise märkega maksekorraldusega täita ka teisi täitmata

kohustusi saajale. Samuti ei tähista sõna „laen" laenu andmist, vaid seda võib mõista ka kui laenu

tagastamist. Ka sõna „kokkuleppel" ei tähista kohtu hinnangul laenulepingu sõlmimist. Hageja väited

kostjale raha laenuna andmise kohta muudab ebausaldusväärseks ka asjaolu, et juhul kui kostja

väidetavat laenu ei tagastanud, puudus hagejal igasugune mõistlik põhjus kostjale raha juurde anda.

Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et pooled oleksid vastastikku teinud tahteavaldusi

laenulepingu sõlmimiseks.

Kostja väitel oli pooltel käsundisuhe ning raha, mida hageja võis kostja kontole kanda, oli

käsundisaaja tasu. Kohtule esitatud arvetest ja e-kirjadest nähtub, et kostja on Uitro Saar OÜ

vahendusel osutanud AS-ile Vana Viru TT haldusteenust ning täitnud käsundit ka isiklikult sellele

aktsiaseltsile kuulunud Lossi plats 4–6 korteriomandi reaalosa suurendamise eesmärgil. Kostja

vastuväite kohaselt on hageja nõue ka aegunud, käsundusleping lõppes 16. mail 2008. a, mil sõlmiti

Lossi plats 4–6 kasutuskorra kokkulepe.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat, alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Käsundisaaja tasunõue

muutub VÕS § 628 lg 1 järgi sissenõutavaks teenuse osutamise järel, s.o praegusel juhul 17. maist

2008. a. Aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud pöörduma kohtusse hiljemalt 17. mail 2011. a.

Hageja pöördus kostja vastu kohtusse 4. novembril 2011, s.o hilinenult.

Nõude tunnustamisega aegumine ei katkenud. Kohtule esitatud e-kirjast P. Pihelpuule nähtub, et

tegemist on pakkumusega kompromissiks ning see sisaldab vastastikuseid kohustusi ja tingimusi,

mistõttu ei saa seda nimetada nõude õigeksvõtuks.

Hageja väitel on esialgne võlausaldaja P. Pihelpuu tasunud kostjale antud laenu arvel kostja juhiste

alusel MTÜ-le Neeme Sadam liikmemaksu 40 000 krooni. Ainuüksi makse tegemine MTÜ-le Neeme

Sadam ei loo laenusuhet kostja ja P. Pihelpuu vahel. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks

andnud juhiseid MTÜ-le Neeme Sadam raha maksmise kohta. Hageja on leidnud, et makstud

rahasummad tuleb tagastada sõltumata sellest, kas tegemist on lepingulise suhte või alusetu

rikastumisega. Ka alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu oleks TsÜS § 151 lg 1 alusel

aegunud – 30. detsembri 2006. a. makse osas 31. detsembril 2009 ja 17. veebruari 2008. a makse osas

18. veebruaril 2011.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja

vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta

selle rahuldamata.

7. Riigikohus rahuldas 15. mai 2013. a otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse

ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, juhtides tähelepanu sellele, et kohtud

pidid hageja esiletoodud asjaolude alusel hageja raha saamisele suunatud nõuded ise kvalifitseerima.

Hageja nõue saada kostjalt tagasi raha, mille ta tasus kostja eest liikmemaksuna MTÜ-le Neeme

Sadam, võib olla käsitletav käsundita asjaajamisena ja sellise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat

nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja nõuded saada tagasi raha, mille hageja maksis kostjale

ülekannetega, märkides selgitusse „laenu andmine" ja „laen", tuleb lahendada sellest lähtudes, kas

kostja tõendab, et tal oli alus raha saada. Maakohus asus seisukohale, et tegemist oli käsundiga, kuid

maakohtu põhjendustest ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus sellele järeldusele jõudis.

Ringkonnakohtu otsus on tõendite hindamise osas vastuoluline. Õige on kaebuse väide, et hageja

20. septembri 2007. a ülekande kohta ei ole kohtud üldse seisukohta võtnud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. märtsi 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 5538 eurot 32 senti, seisuga 20. märts 2014 sisenõutavaks muutunud viivise 1348 eurot

94 senti ja alates 21. märtsist 2014 kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras. Kõik menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja kandis 11. aprillil

2007. a kostja kontole 40 000 krooni selgitusega „laenu andmine" ja 8. veebruaril 2008. a

4400 krooni selgitusega „laen". Oma nõude 21. märtsi 2011. a loovutamislepinguga hagejale

loovutanud P. Pihelpuu kandis 20. septembril 2007. a kostja kontole 2255 krooni 80 senti selgitusega

„kokkuleppel".

Hageja nõue kostja kontole kantud raha tagasisaamiseks tuleb rahuldada. Olukorras, kus hageja on

tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega

pidi kostja tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Kostja

väitel oli pooltel käsundisuhe, mitte laenusuhe, ning kostja osutas äriühingu Uitro Saar OÜ

vahendusel hagejale ja viimasega samasse kontserni kuuluvatele ettevõtetele (AS Vana Viru TT,

AS Martin Soni Grupp) juhtimisteenuseid ning käsundisuhte ajal ja pärast seda täitis käsundiandjate

ülesandeid ka eraviisiliselt. Käsundisaajal on õigus saada käsundiandjalt tasu. Kostja esitatud arvetelt

nähtub, et Uitro Saar OÜ on esitanud AS-ile Vana Viru TT haldusteenuste arved. Arved on tasutud.

Kostja oli Uitro Saar OÜ juhatuse liige. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks

täitnud isiklikult käsundit AS-ile Vana Viru TT kuulunud Lossi plats 4–6 korteriomandi reaalosa

suurendamise eesmärgil. Kohtule esitatud e-kirjad on kostja kirjutanud AS-i Vana Viru TT nimel ja

need ei tõenda kostja isiklikku käsundi täitmist hagejale või tema õiguseellasele. AS-i Vana Viru TT

pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja sai 2007. a aprillist kuni 2008. a jaanuarini nimetatud

äriühingult töötasu. Eeltoodust järeldub, et kostja tegi toiminguid Lossi plats 4–6 korteriomandiga

AS-i Vana Viru TT töötajana. Seda kinnitavad ka P. Pihelpuu tunnistajana antud ütlused. Nimetatud

ütlustega on tõendatud ka asjaolu, et tunnistaja laenas kostjale sageli raha ja lasi mõnikord teha

ülekande mõne äriühingu kontolt. Need ütlused on kooskõlas raha ülekannetele märgitud

selgitustega. Hageja ja P. Pihelpuu esitasid kostjale 21. veebruaril 2011 nõude laenud tagastada.

Kostja nõustus 3. märtsi 2011. a e-kirjas tagastama 10 000 eurot (mis sisaldab ka sadamaraha

40 000 krooni). Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ta andis selles e-kirjas hoopis nõusoleku

korvata Maariba OÜ ja OÜ Neeme Kala ebaeduka majandustegevuse tagajärjed. Eeltoodud

asjaoludega on ümber lükatud kostja väide, et ta ei ole hagejaga (või tema õiguseellasega) mitte

kunagi laenulepinguid sõlminud ega hagejalt laenu saanud. Seega on poolte vahel laenusuhe

VÕS § 396 lg 1 tähenduses.

Hageja nõue ülekantud raha tagasisaamiseks ei ole aegunud, sest 11. aprillil 2007, 20. septembril

2007 ja 8. veebruaril 2008 laenuna üle kantud raha tagastamise tähtaega ei olnud kindlaks määratud.

Hageja ja P. Pihelpuu esitasid 21. veebruaril 2011 kostjale nõude laenud tagastada ja andsid selleks

tähtaja 5. märtsini 2011. Seega algas aegumine 6. märtsil 2011 ja hagi esitamise ajaks ei olnud

TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg möödunud. Seega tuleb hagi selles osas

VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel rahuldada.

Hageja nõue tagastada kostja eest tasutud liikmemaksud tuleb samuti rahuldada. Maksekorraldustega

on tõendatud, et P. Pihelpuu tasus MTÜ-le Neeme Sadam kostja nimel 30. detsembril 2006. a

liikmemaksu 25 000 krooni ja 17. veebruaril 2008. a 15 000 krooni, s.o kokku 40 000 krooni

(2556 eurot 47 senti). 21. märtsil 2011 loovutas P. Pihelpuu nimetatud nõude kostja vastu hagejale.

Hageja arvates tuleb nõue rahuldada sõltumata sellest, kas seda saab käsitleda laenuna või alusetu

rikastumisena. Kostja arvates ei saa liikmemaksu tasumise tagajärjel tekkida laenusuhet. Tegemist on

alusetu rikastumisega, kuid kostja ei ole rikastunud ning ta ei ole kunagi palunud P. Pihelpuul enda

eest liikmemaksu tasuda. Pärast ringkonnakohtu istungil nõude kvalifikatsiooni arutamist leidis

hageja, et liikmemaksu tasumist saab käsitleda käsundita asjaajamisena, kuid kostja vaidles sellele

vastu ja leidis jätkuvalt, et tal ei olnud liikmemaksu tasumise kohustust ja seda ei ole tasutud tema

eest ega tema korraldusel. Liikmemaksu tasumisega tekkis kostja ja P. Pihelpuu vahel käsundita

asjaajamise suhe VÕS § 1018 lg 1 tähenduses, sest P. Pihelpuu täitis kostja raha maksmise kohustuse

(VÕS § 78). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli MTÜ Neeme Sadam liige. Mittetulundusühingute

seaduse § 12 lg 4 ja MTÜ Neeme Sadam 2006. ja 2008. aastal kehtinud põhikirja kohaselt oli ühingu

liige kohustatud tasuma liikmemaksu. Liikmemaksu tasumist tõendab MTÜ Neeme Sadam konto

väljavõte ja selle alusel koostatud tabel liikmemaksude tasumise kohta. Liikmemaksude laekumised

on kajastatud 2007. ja 2008. a majandusaasta aruannete osaks olevates tulemi aruannetes.

Tunnistajate T. Kipperi ja P. Pihelpuu ütlused liikmemaksude suuruse ja tasumise kohta on nimetatud

kirjalike tõenditega kooskõlas. Kostja nõustus 3. märtsi 2011. a e-kirjas 40 000 krooni sadamaraha

tagastama. MTÜ Neeme Sadam põhikirja järgi oli liikmemaksu tasumise kohustus seotud

liikmelisusega, mitte muude tingimustega. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, mitut ujuvvahendit keegi

MTÜ liikmetest sadamas hoidis. Seega oli MTÜ-l Neeme Sadam kostja vastu liikmemaksu

nõudeõigus ja P. Pihelpuul tekkis kostja eest liikmemaksu tasudes VÕS § 78 lg 4 ja VÕS § 1023 lg 1

järgi õigus nõuda, et kostja hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused, s.o 40 000 krooni. Kuna

liikmemaksu tasumine oli liikmetele kohustuslik, võis P. Pihelpuu pidada selliste kulutuste tegemist

mõistlikult vajalikuks.

Nõue ei ole aegunud, sest sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme

aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.

Kuna kostja on viivituses põhivõla tasumisega, tuleb kostjalt välja mõista ka viivis seaduses

sätestatud määras kuni põhivõla kohase täitmiseni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus pooltele üllatuslikult, et pooled

olid sõlminud laenulepingud, kuigi varasemas menetluses olid kohtud asunud seisukohale, et pooltel

ei ole laenusuhet. Ringkonnakohus ei arutanud pooltega võimalust asuda esitatud tõendeid hinnates

seisukohale, et pooltel oli laenusuhe. Kostja sai sellest teada alles ringkonnakohtu otsust lugedes.

Ringkonnakohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud ega toonud välja, milliste normide ja tõendite

alusel ta järeldas, et pooltel oli laenusuhe. Pooled ei ole teinud vastastikuseid tahteavaldusi

laenulepingu sõlmimiseks. Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks selgelt, et pooled sõlmisid

laenulepingu. Asjaolu, et kostjale on raha üle kantud, ei anna alust asuda seisukohale, et pooltel oli

laenuleping. Laenulepingu tuvastamiseks tuleb tuvastada poolte tahteavaldused laenulepingu

sõlmimiseks. Seega hindas ringkonnakohus vääralt tõendeid ja kohaldas valesti materiaalõiguse

normi.

Ringkonnakohus asus materiaalõiguse normi vääralt kohaldades ja tõendeid valesti hinnates

seisukohale, et kostjal oli kohustus tasuda MTÜ-le Neeme Sadam liikmemaksu. Asjas ei ole

tõendatud, et kostjal oli kohustus tasuda MTÜ-le liikmemaksu, sest MTÜ üldkoosoleku protokolle ei

ole kohtule tõendina esitatud. Muude tõenditega ei saa kostja kohustust tõendada. 3. märtsi 2011. a

kirjas ei võtnud kostja sadamatasu maksmise nõuet õigeks, vaid pakkus kompromissi. Seega võib olla

hagejal nõue MTÜ Neeme Sadam vastu alusetult makstu tagasisaamiseks, mitte aga nõue kostja vastu

käsundita asjaajamisest tulenevalt. Ringkonnakohus ei ole kostja vastuväiteid sellele nõudele

hinnanud.

Ringkonnakohus moonutas hagi aluseks olevaid asjaolusid, kui kvalifitseeris selle nõude käsundita

asjaajamiseks, kuigi hageja tugines sellele, et P. Pihelpuu tasus liikmemaksu kostja suulise korralduse

alusel kostjale antud laenu arvel.

10. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Laenusuhte tuvastamine ei saanud tulla kostjale üllatuslikult, sest hageja on sellele algusest peale

tuginenud. Ringkonnakohus arutas kohtuistungil õiguslikku olukorda ja selgitas tõendamist vajavaid

asjaolusid, sh anti kostjale võimalus tõendada oma väidet käsundisuhte kohta. Ringkonnakohus

hindas tõendeid õigesti ja otsus on jälgitav.

Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kostjal oli kohustus tasuda liikmemaksu MTÜ-le Neeme Sadam,

ning tegi seda põhjendatult asjas esitatud tõendite alusel. Samuti kohaldas ringkonnakohus õigesti

käsundita asjaajamise sätteid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust

tühistada. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 kohaselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea

vajalikuks neid korrata.

12. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei rikkunud pooltevahelist

laenusuhet tuvastades menetlusõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Ekslik

on kostja arusaam, nagu oleks laenusuhte tuvastamine üllatuslik seetõttu, et varem ei olnud kohtud

laenusuhet tuvastanud. Kuna hageja on kogu menetluses tuginenud sellele, et pooltel oli laenuleping,

sai kostja esitada sellele oma vastuväited, mida ta ka tegi. Seega ei saanud poolte õigussuhte

kvalifitseerimine laenusuhtena tulla kostjale üllatuslikult.

Nõustuda ei saa ka kostja väitega, nagu oleks ringkonnakohus hinnanud tõendeid vääralt ja asunud

materiaalõigust valesti kohaldades seisukohale, et pooltel oli laenuleping. Ringkonnakohtu

põhjendustest nähtub selgelt, milliste tõendite alusel luges ringkonnakohus laenusuhte tuvastatuks,

menetlusõiguse normide rikkumist tõendite hindamisel ei ole kolleegium tuvastanud. Ainuüksi

asjaolust, et pooltel ei olnud kirjalikku laenulepingut, millest nähtuks kummagi poole sõnaselge tahe

sõlmida laenuleping, ei saa järeldada laenulepingu puudumist. TsÜS § 68 lg 1 järgi võib

tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib mh olla

kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3).

Hinnanud poolte vastastikust käitumist, leidis ringkonnakohus põhjendatult, et sellest saab järeldada

laenulepingu sõlmimist.

Samas asjas varem tehtud otsuses juhtis kolleegium tähelepanu sellele, et olukorras, kus hageja on

tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada

(vt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). Seega pidi kostja vaidlusaluses

asjas tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Seega isegi

juhul, kui ringkonnakohus ei oleks tuvastanud laenulepingut, oleks tulnud hagi kostja vastu kostjale

üle kantud raha tagastamiseks rahuldada, sest hageja on tõendanud raha ülekandmise, kuid

ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tal oli peale laenulepingu muu alus raha

saada.

13. Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse

normi ka MTÜ-le Neeme Sadam makstud liikmemaksu osas hagi rahuldades.

Ringkonnakohus kvalifitseeris nõude õigesti käsundita asjaajamise sätete alusel ega ole hageja nõuet

seejuures moonutanud. Kuigi hageja tugines menetluse alguses asjaolule, et P. Pihelpuu, kes oma

nõude hagejale loovutas, andis kostjale liikmemaksu tasumiseks laenu ja tasus selle arvel ise

liikmemaksu, on hageja menetluses sellest käsitlusest loobunud ja nõustunud, et tegemist võib olla

käsundita asjaajamisega. Kolleegium kordab samas asjas varem tehtud otsuses väljendatud

seisukohta, et tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud

õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab tuvastatud asjaoludele ise seadust (vt Riigikohtu 15. mai

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12).

Kohaldades VÕS § 1018, tuvastas ringkonnakohus tõendeid kogumis hinnates õigesti, et kostjal oli

kohustus tasuda MTÜ-le Neeme Sadam sadamamaksu ja P. Pihelpuu maksis selle tema eest, mistõttu

tal oli õigus nõuda VÕS § 1023 alusel käsundita asjaajamisel tekkinud kulude hüvitamist kostjalt.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna liikmemaksu tasumine oli liikmetele kohustuslik, võis

P. Pihelpuu pidada selliste kulutuste tegemist mõistlikult vajalikuks. Niisugune kostja kohustuse

täitmine vastab kostja eeldatavale tahtele (VÕS § 1018 lg 1 p 2). Ringkonnakohus tuvastas, et kostja

on 3. märtsi 2011. a e-kirjas nõustunud, et peab maksma hagejale tema eest tasutud sadamatasude

katteks 40 000 krooni. Kostja nõustumisest saab järeldada asjaajamise heakskiitmist VÕS § 1018 lg 1

p 1 mõttes. Asjaolu, et kostja ei nõustu e-kirjale antud hinnanguga, ei tähenda, et ringkonnakohus

oleks seda tõendit vääralt hinnanud.

14. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171

lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.

Menetlusosalistel on käesoleva otsuse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates otsuse

jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud

korras.

Ants Kull, Henn Jõks, Malle Seppik