3-2-1-98-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-98-14

Määruse kuupäev

Tartu, 5. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

H. T eestkostja määramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-46157

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. T määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja T. K

Avaldaja M. T

Puudutatud isik H. T, määratud esindaja vandeadvokaadi abi

Tõnu Mets

Tartu Linnavalitsus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2014. a ja Tartu Maakohtu 18. detsembri 2013. a

määruse resolutsiooni tsiviilasjas nr 2-13-46157, lisades, et T. K avaldus tuleb rahuldada

täielikult ja M. T avaldus osaliselt. Samuti muuta osaliselt nende määruste põhjendusi.

2. Sõnastada Tartu Maakohtu 18. detsembri 2013. a määruse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

2.1. Rahuldada T. K avaldus täielikult ja M. T avaldus osaliselt.

2.2. Määrata H. T eestkostjaks kuni 17. detsembrini 2016 T. K.

2.3. Kohus otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise hiljemalt 17. detsembril 2016.

2.4. Eestkostja on kohustatud:

• esitama kohtule kirjaliku nimekirja eestkostetava vara kohta hiljemalt 28. veebruariks 2014.

Nimekirjas esitatakse teave kuni nimekirja koostamiseni vara koosseisus toimunud muutuste

kohta (PKS § 202 ja § 184);

• esitama eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta kohtule

iga-aastase kirjaliku aruande (iga aasta 1. juuniks, esimene aruanne esitada 1. juuniks 2014).

Aruandes tuuakse eraldi välja tehtud kulutused ning lisatakse neid tõendavad dokumendid.

Igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta näidatakse aruandes ära igas kuus

keskmiselt kuluva summa suurus ja neid tõendavaid dokumente ei lisata (PKS § 202 ja § 194

lg 2);

• teatama kohtule, kui eestkostja saab teada asjaoludest, mis võimaldavad eestkoste lõpetada

või eestkostja ülesandeid piirata või laiendada (PKS § 206 lg 2).

2.5. Kohus kontrollib iga kolme aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on

eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või

kitsendada.

2.6. Eestkostja on määratud H. T kõigi asjade ajamiseks ning H. T ei ole õigust iseseisvalt

tehinguid teha. H. T on tunnistatud valimisõiguse tähenduses teovõimetuks ning ta kaotab

hääleõiguse.

3. Arvata M. T määruskaebuselt 4. aprillil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. K (avaldaja I) esitas 1. oktoobril 2013 maakohtule avalduse, milles palus määrata oma emale,

H. T (puudutatud isik) eestkostja, et kaitsta tema isiklikke ja varalisi õigusi ning tagada talle vajalik

ravi ja vajadusel hoolekandeteenused.

Avalduse põhjenduste kohaselt on puudutatud isiku arusaamisvõime piiratud. Ta ei tunne ära

tuttavaid isikuid, ei mõista enda ümber toimuvat ega käi enam ise väljas. Puudutatud isiku hooldajaks

on määratud tema teine tütar M. T (avaldaja II), kes on võõrandanud puudutatud isikule kuulunud

kolmetoalise korteriomandi ning ostnud saadud raha eest enda nimele uue ühetoalise korteriomandi.

Puudutatud isiku arvates kuulub korteriomand, milles ta elab, temale.

Kohtuistungil jäi avaldaja I oma avalduse juurde ja palus määrata ennast puudutatud isiku

eestkostjaks. Avaldaja I märkis, et puudutatud isik saaks elada tema korteriomandi müügist saadud

raha eest ostetud ühetoalises korteris, hooldekodus või avaldaja I juures.

2. Avaldaja II esitas 27. novembril 2013 maakohtule avalduse, milles palus määrata ennast

puudutatud isiku eestkostjaks ja liita enda avaldus avaldaja I avalduse alusel algatatud menetlusega.

Avalduse põhjenduste kohaselt vajab puudutatud isik eestkostet, kuid eestkostja määramisel tuleb

arvestada asjaolu, et avaldaja I ei ole seni puudutatud isikust huvitunud ega tema eest hoolitsenud.

Seda on teinud avaldaja II. Puudutatud isiku soovil määras Tartu Linnavalitsus avaldaja II puudutatud

isiku hooldajaks. Avaldaja II on puudutatud isikut pidevalt abistanud ja seda nii siis, kui puudutatud

isik sai veel üksi hakkama, kui ka nüüd, mil ta vajab kõrvalist abi. Avaldaja II võttis puudutatud isiku

enda juurde elama. Remondi ajaks paigutas avaldaja II puudutatud isiku ajutiselt hooldekodusse, kuid

nüüd elab puudutatud isik taas avaldaja II juures, kus tal on oma tuba. Puudutatud isik on korduvalt

kinnitanud, et soovib elada koos avaldajaga II.

Avaldaja I on huvitatud vaid puudutatud isiku korteriomandi müügist saadud rahast, mitte aega

puudutatud isiku eest hoolitsemisest. Avaldajal I on puue, alkoholiprobleemid ja raskused võlgade

tasumisega.

Kohtuistungil selgitas avaldaja II, et puudutatud isiku korteriomand müüdi, kuna puudutatud isik ei

suutnud selle kommunaalmakseid tasuda. Müügist saadud rahast osteti ühetoaline korter, tehti

korteris remont ja osteti uus mööbel. Maakler vormistas dokumendid, et puudutatud isikul on õigus

uues korteris elada, kuid kuna puudutatud isik ei saanud notari juurde tulla, jäi see tingimus

korteriomandi müügilepingusse lisamata. Puudutatud isik tahtis, et avaldaja II hoolitseks tema eest

surmani ja seetõttu andis raha tema kasutusse.

3. Puudutatud isik avaldas 5. detsembri 2013. a ärakuulamisel kohtule, et ta ei saa iseseisvalt

hakkama, hetkel elab üksi ning väljas eriti ei käi. Avaldaja II aitab puudutatud isikut kogu aeg – käib

teda vaatamas, toob süüa, küsib, kas midagi on vaja. Pensioni annab puudutatud isik avaldaja II kätte.

Avaldajaga I ta eriti ei suhtle, sest avaldaja I ei käi teda vaatamas. Avaldaja I tarvitab alkoholi ja tal

pole kunagi raha. Hooldekodus talle meeldis, aga oma kodus on ka hea. Eestkostjaks soovis

puudutatud isik avaldajat II, sest viimane on aus ja korralik ning temaga on läbisaamine parem kui

avaldajaga I.

4. Puudutatud isikule määratud esindaja oli seisukohal, et puudutatud isik vajab eestkostet, kuid

eestkostjaks võiks määrata kolmanda isiku või kohaliku omavalitsuse. Avaldajad ei sobi puudutatud

isiku varalisi huve kaitsma ja pikas perspektiivis võib see puudutatud isikule kahjulik olla, sest suur

osa eestkostest on eestkostetava varaliste õiguste ja huvide kaitse.

5. Tartu Linnavalitsus oli seisukohal, et puudutatud isik vajab eestkostet. Tutvunud avaldajaga I ja

tema tööandja antud iseloomustusega, leidis Tartu Linnavalitsus, et avaldaja I sobib isikuomaduste

poolest eestkostjaks. Kohtuistungil avaldas Tartu Linnavalitsuse esindaja, et avaldaja I sobib

eestkostjaks paremini kui avaldaja II, sest avaldaja II on käitunud puudutatud isikuga ebaväärikalt,

kui müüs tema korteri. Kui avaldajad ei sobi eestkostjaks, on Tartu Linnavalitsus nõus eestkostjaks

hakkama.

6. Tartu Maakohus tuvastas 18. detsembri 2013 määrusega puudutatud isiku piiratud teovõime ja

määras puudutatud isiku eestkostjaks avaldaja I. Menetluskulud jättis maakohus iga menetlusosalise

enda kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga tõendatud, et

puudutatud isik on dementne, mistõttu ei ole ta püsivalt võimeline oma tegudest aru saama ega neid

juhtima ning ta vajab eestkostjat, kelle ülesanneteks on eestkostetava igapäevaelu korraldamine, ravi

ja hoolduse tagamine, eestkostetava pensioni ja sotsiaaltoetuste ning muude rahaliste vahendite

käsutamine, eeskostetava ülalpidamiseks ja hoolduseks vajaminevate rahaliste toimingute tegemine,

asjaajamised ametiasutustes, kus on vajalik seadusliku esindaja olemasolu, eestkostetava eest

hoolitsemine, lähtudes eestkostetava huvidest, vajadusel eestkostetava nimel tema varaliste tehingute

tegemine. Seega on puudutatud isikul piiratud teovõime ja talle tuleb määrata eestkostja.

Perekonnaseaduse (PKS) § 204 lg 1 järgi määratakse eestkostjaks füüsiline isik, kes oma

isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat

määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid. Mõlemad avaldajad on andnud

nõusoleku hakata puudutatud isiku eestkostjaks.

Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isik müüs 26. oktoobril 2012 talle kuulunud Tartus

Xxxx XX–XXX asuva korteriomandi. Müügilepingu p 2.2 järgi kanti müügist saadud raha avaldaja II

kontole. Kokkuleppe järgi pidi avaldaja II ostma puudutatud isikule ühetoalise korteri.

Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et avaldaja II ostis 31. oktoobril 2012 ühetoalise korteri Tartus

Xxxxxxxxx XX–XX. 4. detsembril 2013 on selle korteriomandi omanikuks saanud avaldaja II poeg.

Seega on puudutatud isiku korteriomand müüdud. Kinnistusraamatu andmetel ei kuulu talle ühtki

kinnisasja. Küll on aga avaldaja II poja omandisse ostetud korteriomand. Seega on avaldaja II

käitunud heade kommete vastaselt ja kahjustanud sellega puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve.

Arvestades avaldaja II käitumist ja asjaolu, et avaldaja I soovib puudutatud isiku eest hoolitseda ning

sobib isikuomadustelt eestkostjaks, tuleb puudutatud isiku eestkostjaks määrata avaldaja I ning seda

kõigi puudutatud isiku asjade ajamiseks. Avaldaja I eestkostjaks määramist toetaks ka Tartu

Linnavalitsus.

7. Avaldaja II esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, milles

eestkostjaks määrati avaldaja I, ning teha uue määruse, millega määrata puudutatud isiku eestkostjaks

avaldaja II või Tartu Linnavalitsus. Samuti palus avaldaja II määrata täpselt kindlaks eestkostja

ülesanded.

8. Avaldaja I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata või rahuldamise korral

määrata eestkostjaks Tartu Linnavalitsuse.

9. Tartu Linnavalitsus toetas määruskaebust osaliselt, paludes määrata Tartu Linnavalitsuse

puudutatud isiku eestkostjaks ning määrata eestkostja ülesanded.

10. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas määruskaebust osaliselt, nõustudes määruskaebusega

osas, milles eestkostja ülesanded on määramata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tartu Ringkonnakohus jättis 4. märtsi 2014. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, kuid

täiendas maakohtu määruse resolutsiooni eestkostja volituste ulatuse ja tähtaja osas. Muus osas jättis

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis

ringkonnakohus riigi kanda.

Põhjendatud ei ole määruskaebuses esitatud seisukoht, et asja lahendanud maakohtu kohtunik pidi

end tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 27 lg 2 alusel taandama. Asjaolu, et kohtunik ja

avaldaja I töötasid aastatel 1988–1993 koos ettevõttes Tartu Maja, ei anna alust kahelda kohtuniku

erapooletuses. Samuti ei anna selleks alust avaldaja II kahtlused, mis on tingitud sellest, et teda ei

määratud eestkostjaks.

Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus menetles üksnes avaldaja I avaldust ja jättis

avaldaja II seisukohad arvestamata. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja I esitas maakohtule

avalduse puudutatud isikule eestkostja määramiseks. Kuigi ka avaldaja II esitas avalduse puudutatud

isikule eestkostja määramiseks, tuleb tema avaldust käsitada tema seisukohana puudutatud isikule

eestkostja määramise menetluses. Eestkostja määramine lahendatakse hagita menetluse sätete järgi

ning juhul, kui kohus on avalduse isikule eestkostja määramiseks menetlusse võtnud, siis teine isik,

kes soovib enda määramist isiku eestkostjaks, ei pea selleks avaldust esitama. Maakohus on

eestkostja määramisel hinnanud PKS § 204 lg 1 kohaselt nii avaldaja I kui ka avaldaja II

isikuomadusi ja võimeid.

Avaldaja II ei ole nõus, et eestkostjaks määrati avaldaja I. Maakohus lähtus eestkostjat määrates

õigesti PKS §-st 204 ja määras põhjendatult eestkostjaks avaldaja I. Tartu Linnavalitsuse arvamuse

kohaselt sobib avaldaja I eestkostjaks, samuti on puudutatud isikule määratud esindaja vastuses

määruskaebusele kinnitanud, et avaldaja I eestkostjaks määramine vastab puudutatud isiku huvidele.

Avaldaja II ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et avaldajal I on alkoholiprobleemid ja raskused

puudutatud isikuga läbisaamisel. Asjaolu, et avaldaja I on osaliselt töövõimetu kõrgvererõhktõve

tõttu ning on kasutanud laenuteenuseid, ei tähenda, et ta ei sobiks eestkostjaks. Kuigi puudutatud isik

on ärakuulamisel avaldanud, et soovib eestkostjaks avaldajat II, on tema esindaja kinnitanud, et

terviseseisundi ja puuduliku arusaamisvõime tõttu tuleb tema ärakuulamisel avaldatud seisukohta

suhtuda kriitiliselt. Puudutatud isiku muutlikku meelt kinnitavad ka asjas esitatud tõendid. Seega

tuleb puudutatud isiku seisukoht jätta PKS § 204 lg 3 alusel tähelepanuta. Maakohus leidis õigesti, et

puudutatud isiku korteriomandi müügi ja müügist saadud raha kasutamisega võis avaldaja II

kahjustada puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Avaldaja II ei ole toonud esile asjaolusid, et tema

sobiks paremini puudutatud isiku eestkostjaks.

Kuigi PKS § 205 lg 1 järgi võib sobiva füüsilise isiku puudumise korral määrata eestkostjaks ka

juriidilise isiku, ei olnud maakohtul alust kaaluda võimalust määrata eestkostjaks Tartu Linnavalitsus,

sest puudutatud isikul on kaks tütart, kes mõlemad on nõus eestkostjaks hakkama.

Maakohtu määrust tuleb muuta osas, milles maakohus määras eestkostja viieks aastaks, kuigi

Riigikohus on 29. jaanuari 2014. a määruses asunud seisukohale, et eestkostja määramisel tuleb

lähtuda PKS § 203 lg-s 4 sätestatud kolmeaastasest tähtajast. Samuti tuleb maakohtu määrust

täiendada sellega, et määrata eestkostja kõigi puudutatud isiku asjade ajamiseks ja märkida, et

puudutatud isikul ei ole õigust ise tehinguid teha.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Avaldaja II esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega

määrati eestkostjaks avaldaja I, ja teha uue määruse, millega määrata eestkostjaks avaldaja I või Tartu

Linnavalitsus.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et maakohtu kohtunik

ei pidanud end taandama, kuigi töötas aastaid avaldajaga II koos ja juhtis menetlust selgelt avaldajat I

eelistades, kui lasi kohtuistungil avaldajal I rääkida ning märkis avaldaja II vastuväidete kohta, et

need ei ole olulised.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et maakohus ei ole avaldaja II esitatud avaldust menetledes

menetlusõiguse normi rikkunud. Avaldaja II esitas sarnaselt avaldajale I avalduse puudutatud isikule

eestkostja määramiseks ja palus liita avaldused ühte menetlusse, kuid maakohus ei ole seda teinud.

Seega ei ole maakohus avaldaja II avaldust lahendanud.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks tuleb eelistada eestkostjana avaldajat I, mitte avaldajat II. Jääb

selgusetuks, milliseid isikuomadusi kohtud kaalusid ning miks ei arvestatud asjaolu, et avaldaja I on

osaliselt töövõimetu, tal on alkoholiprobleem ja ta on võlgades, mis viitab ohule kuritarvitada

puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Samuti jätsid kohtud põhjendamatult arvestamata puudutatud

isiku soovi ja tema esindaja arvamuse, et eestkostjaks tuleks määrata Tartu Linnavalitsus.

Kohtud asusid põhjendamatult seisukohale, et avaldaja II on käitunud heade kommete vastaselt ja

kahjustanud puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve. Avaldaja II ei ole käitunud heade kommete

vastaselt, sest puudutatud isik müüs oma korteriomandi ja andis müügist saadud raha avaldajale II

enne insulti, s.o ajal, mil tema arusaamisvõime ei olnud piiratud. Avaldaja II ja puudutatud isik

leppisid kokku, et korteriomandi müügist saadud rahast peab avaldaja II puudutatud isikut kogu elu

ülal, mida avaldaja II on seni ka teinud.

Kohtumääruse resolutsioonist ei tulene üheselt, milliste ülesannete täitmiseks on eestkostja määratud.

Kuna puudutatud isik elab avaldaja II juures, täidab faktiliselt eestkostja ülesandeid avaldaja II, kuid

õiguslikult on eestkostjaks avaldaja I.

13. Avaldaja I vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse

muutmata. Juhul kui kohtu arvates ei peaks avaldaja I sobima eestkostjaks, tuleb puudutatud isiku

eestkostjaks määrata Tartu Linnavalitsus, kelle nõudel peaks avaldaja II kandma kõik puudutatud

isiku kulud, mis ületavad puudutatud isiku pensioni. Õige ei ole kaebuse väide, et puudutatud isik

elab avaldaja II juures. Alates 16. märtsist 2014 elas puudutatud isik avaldaja I juures ning pärast

terviseriket paigutas avaldaja I puudutatud isiku hooldekodusse, kus tema eest hoolitsetakse.

Avaldaja I sõlmis oma nimel hoolduslepingu, kuid hoolduskulud peab kandma avaldaja II, kes lasi

puudutatud isikul korteriomandi müüa ja sai raha sellest endale.

14. Puudutatud isikule määratud esindaja ei toetanud määruskaebust ja palus jätta selle rahuldamata.

Kohtud lahendasid asja objektiivselt ja määrasid põhjendatult eestkostjaks avaldaja I, kes on

praeguseks asunud ka selgitama puudutatud isikule kuulunud korteriomandi müügitehingu asjaolusid.

Asjaolu, et avaldaja I on osaliselt töövõimetu ja kasutanud laenuteenuseid, ei tähenda, et ta ei sobiks

eestkostjaks, sest hooldekodu töötajate edastatud info kohaselt on puudutatud isiku ja avaldaja I

suhted südamlikud ning avaldaja I hoolitseb puudutatud isiku eest. Puudutatud isiku arvamusega ei

saa arvestada, sest tema arvamus on menetluse vältel olnud muutlik ja mõjutatud sellest, kelle

juuresolekul ta seda avaldab. Juhul kui kohtu arvates ei peaks avaldaja I eestkostjaks sobima, tuleks

määrata eestkostjaks Tartu Linnavalitsus.

15. Tartu Linnavalitsus ei toetanud määruskaebust ja palus jätta selle rahuldamata ning

ringkonnakohtu määruse muutmata. Tartu Linnavalitsus jäi varem avaldatud seisukohale, et

avaldaja I sobib puudutatud isiku eestkostjaks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määruse resolutsiooni ja osaliselt ka põhjendusi.

17. Avaldaja II vaidlustas ringkonnakohtu määruse osas, millega määrati puudutatud isiku

eestkostjaks avaldaja I, mitte avaldaja II. Riigikohus kontrollib TsMS § 695 ja § 688 lg 1 järgi

ringkonnakohtu määrust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.

18. Avaldaja II arvates jättis ringkonnakohus põhjendamatult maakohtu määruse eestkostja valiku

osas muutmata esmalt seetõttu, et maakohtus menetles asja kohtunik, kes oleks pidanud end

taandama, kuna töötas aastatel 1988–1993 samas ettevõttes avaldajaga I ega saanud olla seetõttu asja

lahendades erapooletu.

Kolleegiumi arvates asus ringkonnakohus põhjendatult seisukohale, et asjaolusid arvestades ei olnud

alust kahelda maakohtu kohtuniku erapooletuses. Seda tehes ei ole ringkonnakohus diskretsioonipiire

ületanud, mistõttu ei ole kolleegiumil alust selles osas ringkonnakohtu määrust tühistada.

19. Avaldaja II väitel tuleb kohtute määrused vaidlustatud osas tühistada ka seetõttu, et tema avaldus

on jäetud lahendamata.

Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis

avaldaja II esitatud avalduse menetlusse võtmata ja praeguse kohtuasjaga liitmata. Kuna avaldaja II

esitas 27. novembril 2013 maakohtule avalduse, milles palus määrata ennast puudutatud isiku

eestkostjaks, ja taotles avalduse liitmist avaldaja I avalduse alusel alustatud kohtumenetlusega,

sh tasus avalduse eest ka riigilõivu, ei saanud maakohus käsitada avaldajat II kohtumenetluses

puudutatud isikuna. Sellest tulenevalt on väär ka ringkonnakohtu seisukoht, et avaldajat II tuli

käsitada menetluses puudutatud isikuna, kuna avaldaja I oli juba esitanud avalduse eestkostja

määramiseks.

Kolleegiumi arvates ei ole aga tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 697

mõttes, mis toonuks kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maa- ja ringkonnakohtu määrust

tühistada. Kolleegiumi arvates tuli küll avaldajat II käsitada kohtumenetluses avaldajana TsMS § 198

lg 1 p 2 tähenduses, kuid tulenevalt eestkostja määramise kohtumenetluse olemusest ei ole sellel

rikkumisel praeguse asja lahendamisel olulist tähtsust.

Nimelt on piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramine TsMS § 475 lg 1 p 5 järgi

hagita asi. TsMS § 476 järgi algatab kohus hagita menetluse omal algatusel või avalduse alusel, kui

seaduses ei ole sätestatud, et kohus võib menetluse algatada üksnes avalduse alusel. PKS §173 lg 1

esimese lause järgi koosmõjus PKS §-ga 202 otsustab kohus piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkoste seadmise üle hagita menetluses kas omal algatusel või avalduse alusel. Kuna kohus saab

eestkoste seadmise otsustada ka omal algatusel, sh kui kohtule teatatakse PKS § 171 lg 2 järgi

koosmõjus PKS §-ga 202 eestkostet vajavast piiratud teovõimega täisealisest isikust, ei ole eestkostja

määramise menetluses avaldusel sellist tähendust nagu üksnes avalduse alusel toimuvas hagita

menetluses. Isikule eestkostja määramiseks kohtule avalduse esitamise peamine ülesanne on anda

kohtule märku vajadusest algatada eestkostet vajavale piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkostja määramise menetlus, kuid eestkoste määramise menetluse algatamiseks ei ole avaldust

tingimata vaja. Tulenevalt kohtu aktiivsest rollist sellises hagita menetluses juhib menetlust kohus

ning erinevalt hagi- või üksnes avalduse alusel toimuvast hagita menetlusest ei saa menetlusosalised

menetluse eset TsMS § 4 lg-te 2 ja 3 tähenduses käsutada. Samuti peab kohus TsMS § 5 lg 3 esimese

lause järgi sellises hagita menetluses selgitama ise asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja koguma

selleks vajalikud tõendid.

Praeguses asjas on kohtud puudutatud isikule eestkostjat määrates selgitanud välja olulised asjaolud,

kaalunud nii avaldaja I kui ka avaldaja II avalduses esile toodud asjaolusid kummagi eestkostjaks

sobivuse kohta ning puudutatud isikule eestkostjat määrates lahendanud tegelikult nii avaldaja I kui

ka avaldaja II avalduse.

Kuna avaldaja II ei ole toonud esile, et tema puudutatud isikuks pidamine oleks toonud talle

menetluses kaasa muid negatiivseid tagajärgi kui see, et kohtud jätsid tema avalduse lahendamata ja

rahuldamata, ei ole kolleegiumi arvates alust maa- ja ringkonnakohtu määrust menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu tühistada ega uueks läbivaatamiseks saata.

Kolleegiumi arvates tuleb siiski maakohtu määrust täiendada, kuna määruse resolutsioonis on jäänud

märkimata, kas ja millises osas tuleb avaldused rahuldada. TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi

koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 tuleb hagita asja lahendades kohtul mh otsustada, kas avaldus tuleb

rahuldada. Kuna kumbki avaldaja taotles puudutatud isikule eestkostja määramist, sh taotles kumbki

avaldaja enda määramist eestkostjaks, ja maakohus määras puudutatud isiku eestkostjaks avaldaja I,

tuleb avaldaja I avaldus rahuldada täielikult ja avaldaja II avaldus osaliselt.

20. Avaldaja II arvates ei ole lisaks eeltoodule kohtud piisavalt põhjendanud, miks tuleb puudutatud

isikule eestkostjat määrates eelistada avaldajat I avaldajale II, sh miks ei tule arvestada avaldaja II

esile toodud asjaolusid avaldaja I isikuomaduste kohta ja puudutatud isiku soovi. Samuti asusid

kohtud avaldaja II arvates vääralt seisukohale, et avaldaja II ei sobi puudutatud isiku eestkostjaks,

kuna ta on käitunud heade kommete vastaselt ja kahjustanud puudutatud isiku varalisi õigusi ja huve.

Kolleegiumi arvates on kohtud asunud kõiki asjaolusid arvestades siseveendumuse alusel

põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku eestkostjaks tuleb määrata avaldaja I.Kolleegiumil ei

ole alust kohtute otsustuses kahelda ega sellesse sekkuda. Kohtud on arvestanud asjas esitatud

asjaolusid ja piisavalt põhjendanud, miks ei ole avaldaja II esiletoodud asjaoludel tähtsust ning miks

ei saa puudutatud isiku avaldatud soovi arvestada. Kolleegium järgib selles osas TsMS § 695 ja § 689

lg 5 järgi ringkonnakohtu määruse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.

Õige ei ole aga kohtute põhjendus, et avaldaja II ei sobi eestkostjaks selle tõttu, et ta on puudutatud

isiku korteriomandi müügiga kahjustanud heade kommete vastaselt puudutatud isiku varalisi õigusi ja

huve. Avaldaja II väidab, et tal oli kokkulepe puudutatud isikuga, et ta peab korteriomandi müügist

saadud rahast puudutatud isikut kogu elu ülal. Kohtud ei ole võtnud seisukohta avaldaja II väite

kohta, et tema on puudutatud isikut seni ülal pidanud ja avaldaja I ei ole. Maakohtu järeldus, et

kokkuleppe järgi pidi avaldaja II ostma korteriomandi müügist saadud raha eest puudutatud isikule

korteri, on põhjendamata. Sellist kokkulepet ei nähtu iseenesest ka avaldaja II ja puudutatud isiku

vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingust. Eeltoodu tõttu tuleb eelnimetatud põhjendus maakohtu

määrusest välja jätta. See ei muuda aga kolleegiumi arvates kohtumääruse lõppjäreldust.

21. Kuna puudutatud isiku eestkostjaks määrati avaldaja I, siis on asjassepuutumatu määruskaebuse

väide, et kohtud jätsid eestkostja ülesanded selgelt määramata. Kuna avaldajat II ei määratud

eestkostjaks, siis ei riiva eestkostja ülesannete kindlaksmääramine tema seadusega kaitstud õigusi ja

huve.

Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada, et ringkonnakohus täiendas maakohtu määrust ja lisas, et

eestkostja tuleb määrata puudutatud isiku kõigi asjade ajamiseks. Ringkonnakohus on eestkostja

ülesanded selgelt määranud. Küsimus, kus puudutatud isik faktiliselt elab, ei seostu eestkostja

ülesannete selgusega.

22. Eeltoodud põhjendustel ei ole alust määruskaebust rahuldada. Kuna kolleegium jätab

määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja II

määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kuigi kassatsioonimenetluse kulud tuleks määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta üldjuhul

(TsMS § 171 lg 1 järgi) määruskaebuse esitaja kanda, on kolleegiumi arvates põhjendatud jätta need

praeguses asjas TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu