3-2-1-93-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-93-14

Määruse kuupäev

Tartu, 3. november 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Priit Kajari hagi Hans Luige vastu 1 513 700 euro ja

viivise saamiseks ning Aleksandr Gude hagi Hans Luige

vastu 234 300 euro ja viivise saamiseks. Hans Luige

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-50505

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Priit Kajari määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Priit Kajari esindaja vandeadvokaat Martin Tälli

Kostja Hans Luik esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Priit Kajari määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2014. a määruse

peale tsiviilasjas nr 2-11-50505 läbi vaatamata.

2. Tagastada Priit Kajarile (konto nr EE812200221042770452, Swedbank AS) 17. aprillil 2014

tasutud kautsjon 50 ( viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Priit Kajari (hageja I) ja Aleksandr Gude (hageja II) esitasid 20. oktoobril 2011 Harju Maakohtule

ühise hagi Hans Luige (kostja) vastu. Hageja I palus kostjalt enda kasuks välja mõista

1 513 700 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 412 854 eurot ja põhivõla tasumisega viivitamise

eest viivise võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud määras alates 21. oktoobrist 2011 kuni põhivõla

tasumiseni. Hageja II palus kostjalt enda kasuks välja mõista 234 300 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 63 900 eurot ning põhivõla tasumisega viivitamise eest viivise VÕS-s sätestatud

määras alates 21. oktoobrist 2011 kuni põhivõla tasumiseni.

Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

2. Harju Maakohus jättis 24. jaanuari 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate

kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. juuni 2013. a otsusega hagejate ühise apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda.

Hagejate kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus 23. septembri 2013. a määrusega menetlusse võtmata

ja kassatsiooniastme menetluskulud hagejate kanda.

3. Kostja esitas 22. oktoobril 2013 Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse.

Kostja palus määrata enda menetluskuludena kindlaks 69 921 eurot (sh käibemaks) alljärgnevalt:

• tasu lepingulise esindaja (advokaadi) õigusabi eest kokku 53 283 eurot 96 senti;

• tasu asjatundja Artur Suitsu (Grant Thornton Rimess OÜ; Rimess) arvamuste eest kokku

4212 eurot;

• tasu Ernst & Young Baltic (EY) AS-i 30. märtsi 2012. a arvamuse eest TPMM (Advisory)

Osaühingu (TPMM) eksperdihinnangule 12 425 eurot 4 senti.

Lisaks palus kostja hagejatelt välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud suuruses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja avalduse järgi üritasid hagejad asjatundjate arvamustega tõendada neile väidetavalt tekitatud

kahju suurust. Nad esitasid hulga mahukaid arvamusi, mis majanduslike meetoditega üritasid määrata

kindlaks ühinemisest põhjustatud aktsiate väärtuse vähenemist. Et neid arvamusi analüüsida ja neile

vastuväiteid esitada, oli ka kostjal vaja kasutada asjatundjaid. Samuti esitasid hagejad kohtu kaudu

küsimusi erikontrolli aruande koostanud A. Suitsule, mis põhjustas kostjale lisakulutusi A. Suitsu

poolt küsimustele vastuse koostamise näol. Kostja poolt kahe lepingulise esindaja kasutamine oli

kohtuasja mahukust ja keerukust arvestades õigustatud.

4. Hagejad palusid jätta avaldus rahuldamata.

Hagejate arvates osutati kostjale õigusabi liigkõrge tunnihinna eest, õigusabikuludena saaks

mõistlikku tunnihinda 110 eurot arvestades välja mõista maksimaalselt 33 968 eurot (lisandub

käibemaks). Lisaks on ajakulu menetlustoimingule osaliselt põhjendamatu.

Rimessile tehtud kulutusi ei pea hüvitama, kuna esitatud arve sisaldab toiminguid 6. juuli 2012. a ja

5. novembri 2012. a kirja koostamisele, mille väljamõistmist vastaspoolelt ei saa pidada vajalikuks

ega põhjendatuks.

EY kulutusi ei tule hüvitada, kuna esitatud arve on väljastatud konsultatsiooniteenuste eest, mis on

käsitatavad nõustaja kulutustena, mida ei hüvitata. Samuti on kulutused 12 425 eurot 4 senti

ülepaisutatud ning jääb selgusetuks, miks ja millises ulatuses on need seotud käesoleva asja

menetlemisega.

5. Harju Maakohus rahuldas 15. novembri 2013. a määrusega avalduse osaliselt ning mõistis

hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja kulud esindajatele 26 680 eurot ja hagejalt I lisaks kostja

kasuks kulud esindajatele 7537 eurot 34 senti. Samuti mõistis maakohus hagejatelt solidaarselt välja

viivise 26 680 eurolt ning hagejalt I lisaks ka 7537 eurolt 34 sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni nõude täitmiseni.

Maakohus leidis, et kahe esindaja kasutamine oli mõistlik. Kõrgeim mõistlik õigusabi tunnihind on

164 eurot (lisandub käibemaks). Ajakulu lepingulistele esindajatele on põhjendatud osaliselt.

Lepinguliste esindajate kulud on põhjendatud kokku 34 217 euro 34 sendi ulatuses.

Tasu asjatundja A. Suitsu arvamuse eest 4212 eurot ja EY-le 12 425 eurot 4 senti ei saa hagejatelt

välja mõista. Tegemist ei ole tõendi esitamise kuludega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 161 lg 1 järgi, mille alusel saab kulusid hüvitada, makstes hüvitise otse eksperdile. Kohus

ei ole ekspertiisi määranud ning A. Suitsu ega EY eksperte otseselt kaasanud. Asjatundja

arvamustega seotud kulud on käsitatavad nõustaja kuludena, mida TsMS § 175 lg 2 kohaselt ei

hüvitata. Eelnevat kinnitavad nimetatud kuludega seotud arved, millest nähtub, et tegemist on

A. Suitsu arvamuse koostamisega ja EY osutatud konsultatsiooniteenustega.

Kuna kohtuotsustes ei ole täpsustatud, mis proportsioonis menetluskulud hagejate kanda jäävad, tuleb

menetluskulud neilt välja mõista solidaarselt. Kuna hagejalt II väljamõistetava lepingulise esindaja

kulu piirmäär on Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 järgi 26 680 eurot, kannab

piirmäära ületavas osas (7537 eurot 34 senti) menetluskulud hageja I.

Menetluskuludelt tuleb maksta viivist TsMS § 177 lg 2 kohaselt.

6. Kostja palus määruskaebuses tühistada maakohtu määrus osas, milles taotlus jäeti rahuldamata,

ning määrata kindlaks kostja menetluskulud (kokku 65 721 eurot) koos viivisega. Kostja palus lugeda

määruskaebuse tähtaegseks või selle esitamise tähtaja ennistada.

Hagejad vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta see menetlusse võtmata, kuna kaebust ei

esitatud tähtaegselt, või rahuldamata.

Harju Maakohus ennistas kaebetähtaja, kuid määruskaebust ei rahuldanud, vaid saatis selle

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse 26. veebruari 2014. a määrusega osaliselt ja

tühistas maakohtu määruse osas, millega dokumentaalsete tõendite saamise kulud 16 637 eurot

4 senti jäeti hagejatelt välja mõistmata. Ringkonnakohus mõistis hagejatelt solidaarselt välja ka

nimetatud summa ja viivise sellelt.

Ringkonnakohtu määruse järgi oli määruskaebus tähtaegne. Rimessi arves näidatud kulu ei ole

nõustaja kulu. Kostja on esitanud A. Suitsu koostatud dokumendid (eriteadmistega isiku arvamuse),

mis on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 tähenduses, ja nende saamiseks tehtud kulutused on

käsitatavad menetluskuludena. TsMS § 138 lg 2 järgi on menetluskuludeks kohtukuludena asja

läbivaatamise kulud, mille hulka kuulub ka dokumentaalse tõendi saamise kulu (TsMS § 143 p 2).

Kuna kohtud jätsid menetluskulud hagejate kanda, on kostjal õigus nõuda ka nimetatud kulutuste

hüvitamist. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et need kulutused ei olnud vajalikud ega

põhjendatud. Neile asjatundja koostatud dokumentidele on otsuse põhjendavas osas viidanud ka

maakohus. Seetõttu ei ole alust väita, et kõnealuseid kulutusi ei tule hagejatel kostjale hüvitada.

Ringkonnakohtu eeltoodud hinnang kehtib ka EY arve kohta. Eriteadmistega isiku koostatud ja

kohtule esitatud vastav dokument on tõendina toimikusse lisatud ja kohus on sellele otsuses ka

tuginenud. Arvestades tsiviilasja sisulist keerukust ning vajadust kasutada vaidluse lahendamiseks

spetsiifilisi eriteadmisi, ei ole alust pidada kostjale esitatud arves märgitud summat ega arve lisas

nimetatud töö ajalist mahtu ülepaisutatuks. Kostja kulutused 12 425 eurot 4 senti tuleb hüvitada. Nii

tuleb hagejatelt solidaarselt välja mõista täiendavalt kokku 16 637 eurot 4 senti.

Õigusabikulude osas nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga. 164 eurot (millele lisandub

käibemaks) ületav õigusabi tunnihind, arvestades ka esindajate erakordset kvalifikatsiooni, on

ebamõistlikult kõrge.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja I palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles ringkonnakohus

tühistas maakohtu määruse ja mõistis 16 637 eurot 4 senti täiendavalt hagejatelt kostja kasuks välja.

Hageja I arvates on ringkonnakohtu määrus põhjendamata. Analoogne motiveerimiskohustus nagu

õigusabikulude puhul on kohtul ka olukorras, kus hinnata tuleb dokumentaalse tõendi saamise kulude

väljamõistmist. Kohus peab hindama üksikasjalikult toiminguid ja neile kulutatud aega, et hinnata,

kas taotletud kulutusi saab pidada mõistlikeks ja vajalikeks. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, et

analüüsitud oleks, mis toiminguid viidatud arvete kohaselt tehti, kas ja miks on kõik viidatud

toimingud vaadeldavad dokumentaalse tõendi saamise kulutustena ning kas sedavõrd suuri kulutusi

(16 637 eurot 4 senti) saab ja tuleb pidada mõistlikeks, põhjendatuteks ja vajalikeks ning hagejatelt

välja mõista.

9. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

10. Hageja II pidas määruskaebust põhjendatuks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et hageja I määruskaebus tuleb jätta TsMS § 682 lg 1 ja § 695 alusel läbi

vaatamata. Määruskaebus on ekslikult võetud Riigikohtu menetlusse, sest see on esitatud pärast

kaebetähtaja möödumist.

12. Ringkonnakohus tegi vaidlustatud määruse 26. veebruaril 2014, määruskaebuse esitas hageja

Riigikohtule 17. aprillil 2014 (VIII kd, tl 165, 166). Tulenevalt TsMS § 698 lg-st 2 on Riigikohtule

määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest

alates. Seega on keskse tähendusega küsimus, millal ringkonnakohtu vaidlustatud määrus hagejale I

kätte toimetati.

13. Kohtutoimikust nähtub, et AET-süsteemi kaudu on hagejale I edastatud määrus

kättetoimetamiseks 28. veebruaril 2014, kuid seda ei ole sel viisil kätte toimetatud (VIII kd, tl 156).

See tähendab, et hageja I ei ole TsMS § 3111 lg 3 nõuetele vastavalt seda määrust infosüsteemis

avanud. Ka ei ole toimikus andmeid määruse hagejale I muul viisil elektroonilise kättetoimetamise

kohta.

14. Järgnevalt nähtub kohtutoimikust, et Tallinna Ringkonnakohus andis määruse hagejale I

kättetoimetamiseks Aktsiaseltsile Eesti Post (EP) hageja I enda kohtule avaldatud (vt nt VIII kd,

tl 135, 166) aadressil (Trummi 23a–32, Tallinn). EP on tagastanud määruse ringkonnakohtule

teatisega (VIII kd, tl 160 jj), mille järgi on määrust üritatud kahel korral (3. märtsil 2014 kell 11.20

ja 7. märtsil 2014 kell 18.00) viidatud aadressil kätte toimetada ning et saadetis on tagastatud

ringkonnakohtule „hoiutähtaja möödumisel". Kättetoimetamisteatisel oleva templi järgi on see

tagastatud ringkonnakohtule 24. märtsil 2014.

Riigikohtu järelepärimise peale teatas hageja I esindaja, et tal ei ole postiasutuse jäetud teateid

kättetoimetamise kohta, mistõttu ei saa ta neid ka esitada (VIII kd, tl 193). EP (Omniva) kinnitas

Riigikohtule dokumendi kahe väljastuskatse toimumist vastavalt teenuse tüüptingimustele, mispeale

oli saadetis aadressijärgses postkontoris 11. märtsist 2014, saajale postitati sellekohane teade

järgmisel tööpäeval ja saadetis tagastati saatjale 24. märtsil 2014 (VIII kd, tl 197). Samuti edastas EP

Riigikohtule tavapäraselt postisaadetise saabumise kohta edastatava teate formulari (VIII kd, tl 200),

millel olevatel andmetel teavitatakse saajat saadetisest ja selle postiasutuses hoidmise tähtajast. Seega

on hagejale I postiteenuse osutaja väitel saadetud teade selle kohta, et saadetis on postkontoris hoiul.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja I määrusele postkontorisse järele läinud.

15. Kolleegiumi arvates võimaldavad TsMS §-d 326 ja 327 lugeda EP poolt saadetise hoiustamist

postkontoris iseenesest kättetoimetamiseks. Hageja I kohtule avaldatud aadressile on tehtud kaks

kättetoimetamiskatset eri aegadel vähemalt kolmepäevase vahega. Seejärel on talle edastatud ka EP

teade saadetise hoiustamise kohta postkontoris.

Paraku ei ole kolleegiumil esitatud dokumentidest lähtudes alust arvata, et hagejale I eeldatavasti

saadetud EP tüüptingimuste kohane teade saadetise kohta (formular, vt VIII kd, tl 200) sisaldas

TsMS § 327 lg 2 teise lause ja lg 3 kohaseid andmeid. Nimelt ei ole teatele eeldatavasti märgitud, et

hoiustamisega loetakse dokument kolme päeva möödumisel edastamisest kättetoimetatuks ja et

sellest võib alata menetlustähtaja (kaebetähtaja) kulgemine. Iseenesest ei välistaks saadetise

kättetoimetatuks lugemist asjaolu, et hageja I saamist eitab.

Seetõttu ei saa kolleegium pidada vaidlustatud määrust postiteenuse osutaja juures hoiustamisega

kättetoimetatuks. Küll märgib kolleegium, et kohtul oleks mõistlik kasutada selliseid

kättetoimetamisteatisi, mis võimaldaks TsMS § 327 tingimuste täitmist kontrollida ja võimalusel ka

nt eelistada dokumendi hoiustamisele selle mahajätmist (ja selle dokumenteerimist) TsMS § 326

kohaselt. Selline kättetoimetamine tagab saajale suurema tõenäosusega dokumendiga tutvumise

võimaluse ja võimaldab kättetoimetamise ka kiiremini läbi viia.

16. Edasi on kohtutoimikus ringkonnakohtu teade hagejale I selle kohta, et ringkonnakohus on

hoiustanud määruse TsMS § 327 lg 1 alusel oma kantseleis. Muu hulgas on viidatud, et määrus

loetakse TsMS § 327 lg 3 alusel kätte toimetatuks kolme päeva möödumisel teate edastamisest,

millest algab ka määruse peale edasikaebamise tähtaeg (VIII kd, tl 161). See teade on dateeritud

28. märtsiga 2014, hageja I aadress on seal märgitud küll ekslikult (Trummi 2a–32, Tallinn).

Hageja I on määruskaebuses märkinud, et määrus loeti talle kätte toimetatuks 4. aprillist 2014, kuigi

tegelikult sai ta määruse kätte hiljem (VIII kd, tl 166). Riigikohtu järelepärimise peale teatas hageja I

esindaja, et hageja I sai ringkonnakohtu 28. märtsi 2014. a teatise 1. aprillil 2014 ning tema arvates

on määrus kätte toimetatud hagejale I kolme päeva möödumisel teatise edastamisest ehk 4. aprillil

2014 (VIII kd, tl 188). Hageja I esitas Riigikohtule ka koopia ümbrikust, millele on

kättetoimetamiskuupäevana märgitud 1. aprill 2014 (VIII kd, tl 191).

17. Kolleegiumi arvates nähtub esitatud dokumentidest, et kahele EP kättetoimetamiskatsele järgnes

ringkonnakohtu poolne menetlusdokumendi hoiustamine kohtukantseleis TsMS § 327 lg 1 kohaselt.

Teatis hoiustamise kohta saadeti ringkonnakohtust välja 28. märtsil 2014 ja hageja I ise kinnitas, et

sai selle kätte 1. aprillil 2014, olgugi et hageja I aadress oli teatisel valesti märgitud. Teade ise vastab

oma tekstilt TsMS § 327 lg 2 teise lause ja lg 3 nõuetele.

Tulenevalt TsMS § 327 lg 3 esimesest lausest saab määruse lugeda kättetoimetatuks kolme päeva

möödumisel teate edastamisest. Edastamine tähendab kolleegiumi arvates selle sätte tähenduses

postitamise korral dokumendi ärasaatmist. Seega tuleb kolme päeva arvestada dokumendi

ärasaatmise kuupäevast ehk 28. märtsist 2014. TsMS § 62 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 135 lg 1 ja § 136 lg 6 järgi tähendab see, et määruse saab lugeda kättetoimetatuks 1. aprillist 2014.

Ekslik on hageja I arusaam, et kolme päeva hakatakse arvutama 1. aprillist 2014. Ka hageja I enda

edastatud saadetise ümbrikule on kättetoimetamise kuupäevana märgitud 1. aprill 2014.

18. Eelneva põhjal saab vaidlustatud ringkonnakohtu määruse lugeda kättetoimetatuks 1. aprillist

2014. See kehtib sõltumata sellest, millal hageja I tegelikult määruse kätte sai.

Kolleegiumil on toimiku põhjal ka alust arvata, et hagejal I oli piisavalt võimalusi ennast määruse

sisust aegsasti informeerida ning ta võib olla teadlikult hoidunud määrust vastu võtmast. Ta ei avanud

vaatamata eeldatavale teate saatmisele ja teadlikkusele ringkonnakohtu menetlusest määrust

infosüsteemis, ei võtnud vastu kahel korral postisaadetist ega läinud postkontorisse sellele järele.

19. Kuna vaidlustatud määrus toimetati hagejale I kätte 1. aprillil 2014, möödus TsMS § 698 lg 2

järgne määruskaebuse esitamise tähtaeg 16. aprillil 2014. Määruskaebus esitati aga 17. aprillil 2014,

seega hilinenult ja tuleb jätta läbi vaatamata.

20. Kolleegium märgib, et isegi kui hageja I määruskaebus oleks tähtaegne, saaks ta vaidlustada

ringkonnakohtu määrust üksnes ennast puudutavas osas.

Hageja II tähtaegselt määruskaebust ei esitanud. Määruskaebuseks ei saa lugeda ka pärast

määruskaebuse esitamise tähtaega Riigikohtule esitatud hageja II seisukohta hageja I

määruskaebusega nõustumise kohta. Toimikus sisalduva teate kohaselt on hagejale II kohtumäärus

kätte toimetatud 7. märtsil 2014 (VIII kd, tl 159).

21. Ka juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et menetluskulude jätmine hagejate kanda nende osasid

märkimata ei olnud põhimenetluses õige. Kumbki hageja esitas kostja vastu eraldi nõude ja seda

tulnuks arvestada ka menetluskulude jaotamisel.

22. Kuigi määruskaebus jääb läbi vaatamata, peab kolleegium vajalikuks selgitada dokumentaalsete

tõendite saamise kulude hüvitamise kohta järgmist.

Kolleegium leiab, et asjatundja arvamuse saamise kulud on dokumentaalsete tõendite saamise kulud

TsMS § 143 p 2 mõttes, seega asja läbivaatamise kulud. TsMS ei sisalda otsesõnu sätet, mis

kohustaks kohut hindama dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul selle vajalikkust ja põhjendatust

sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi. Samas on kolleegiumi arvates

vastavalt kohaldatavad kahju hüvitamise üldreeglid, mh VÕS § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks

varaliseks kahjuks mh kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud. Asja läbivaatamise kulude

hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks ei ole hüvitada menetlusosalisele ülemääraseid kulutusi, mis

viimane on tõendi saamiseks teinud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende

mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtute poolt kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata

tehtud töö vajalikkust, st kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik ja

mõistlik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka

suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates vajadusel mh võimalikke alternatiive kulu kandmiseks.

23. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetluskulusid

TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata.

24. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb hagejale I TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel

tagastada.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Villu Kõve