3-1-1-56-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-56-14

Otsuse kuupäev

3. november 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Juri Tšervjakovi süüdistuses KarS § 423 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2014. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-13-5224

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanute R. P. ja T. P. esindaja vandeadvokaat Indrek

Sirk, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuur, süüdimõistetu Juri Tšervjakovi

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskman-Getsu

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2014. a kohtuotsus kannatanu R. P. huvides nii

varalise- kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudes esitatud tsiviilhagi lahendamise osas ja

saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse

tegemiseks.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2014. a kohtuotsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Lugeda menetluskulude hulka kannatanute poolt neile õigusabiteenuse osutamise eest

maakohtu menetluses kantud 1498.14 eurot ja kassatsioonimenetluses kantud 388. 80 eurot, mis

tuleb välja mõista riigilt. Ringkonnakohtul määrata kindlaks riigilt väljamõistetavate kulude

jaotus kummalegi kannatanule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Tšervjakov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 422 lg 1 järgi selles et tema, täites Tallinna

Autobussikoondise AS-i (käesoleval ajal Tallinna Linnatranspordi AS) bussijuhina tööülesandeid,

juhtis 30. mail 2012 kella 17.26 ajal Tallinnas Veerenni ja Luite tänavate ristmikul suunaga Luite

tänavalt Veerenni tänavale, autobussi Volvo Säffle B10M-55 registreerimismärgiga 388 TAK. Ta

liikus lubava rohelise fooritulega ristmikule vasakpöörde sooritamiseks Veerenni tänavale (LS § 56 lg

1), jäi seisma ning lasi eesõigust omava sõiduki läbi. Edasi sõites jättis ta aga veendumata, et tema

manööver ei takista teisi liiklejaid. Selliselt toimides ei olnud ta tähelepanelik jalakäija kui

vähekaitstud liikleja suhtes (LS § 33 lg 1), kes oli alustanud Veerenni tänaval lubava rohelise

fooritulega reguleeritud ülekäiguraja ületamist. Sõites ülekäigurajale välja (LS § 17 lg 5 p 2), jättis J.

Tšervjakov sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, et ta suudaks selle peatada eespoolse

nähtavusulatuse piires mis tahes etteaimatava takistuse ees (LS § 50 lg 3 p 1, 2). Ta sõitis reguleeritud

ülekäigurajal otsa jalakäijale K. P.-le (LS § 35 lg 11), kes otsasõidu tulemusel kukkus asfaldile ja sai

tervisekahjustused, millesse ta 5. juunil 2012 haiglas suri.

2. Kannatanu R. P. (hukkunu õde) esitas hagiavalduse, milles palus VÕS § 1043 alusel hüvitada talle

igakuiselt toitja kaotusega tekkinud varalise kahju 200 eurot ning õe ja toitja kaotusega seoses

tekkinud mittevaralise kahju 2000 eurot ( I kd, tl 54).

3. Vandeadvokaat Indrek Sirk esitas hukkunu teise õe T. P. esindajana hagiavalduse tsiviilkostjalt

liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 134 lg 3 alusel ja kohtu õiglasel

äranägemisel. Hagiavalduses leiti, et olemas on VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud erandlikud asjaolud, sest

õe surm oli T. P.-le emotsionaalselt raske kogemus. (vt I kd, tl 117-120)

4. Harju Maakohtu 14 novembri 2013. a otsusega mõisteti J. Tšervjakov tõendamatuse tõttu

süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi õigeks. Tsiviilhagid jättis kohus täies ulatuses lahendamata.

5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokuratuur ja kannatanute esindajana vandeadvokaat

I. Sirk.

5.1 Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendamata ja tuleb seetõttu tühistada ning kriminaalasi

saata maakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt palus prokurör ringkonnakohtul endal teha uus

otsus ja tunnistada J. Tšervjakov KarS § 422 lg 1 järgi ning karistada teda.

5.2 Kannatanute esindaja I. Sirk taotles samuti apellatsioonis J. Tšervajakovi süüditunnistamist, ent

juhtis tähelepanu ka kannatanute tsiviilhagide lahendamata jätmisele ja sellest tulenevalt KrMS § 306

lg 1 p 11, § 310 lg-te 2 ja 3 ning § 312 p 8 nõuete rikkumisele.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2014. a otsusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses.

J. Tšervjakovi kuritegu kvalifitseeriti ümber, ta tunnistati süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja teda karistati

1-aastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3-aastaseks katseajaks täitmisele

pööramata.

Tsiviilhagid

mittevaralise

kahju

hüvitise

väljamõistmiseks

jäeti

rahuldamata

põhjendusega, et VÕS § 134 lg 3 kohaselt tuleb hukkunu lähedastele hüvitada mittevaralist kahju

vaid erandlike asjaolude olemasolul. Ka Riigikohus on ringkonnakohtu sõnade kohaselt seisukohal, et

lähedase kaotuse fakt iseenesest ja sellega kaasnev lein ning lähedase kaotusest tingitud elukvaliteedi

langus selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

19-08). Ringkonnakohus ei tuvastanud ka mingeid teisi erandlikke asjaolusid, mis tingiksid

mittevaralise kahju hüvitamist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kannatanute T. P. ja R. P. esindaja I. Sirk, kes

taotleb eeskätt ja põhiliselt ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega kannatanute

hagide rahuldamist.

7.1. Esmalt märgib kassaator, et ringkonnakohus on põhistanud üksnes T. P.-le mittevaralise kahju

hüvitamata jätmist. R. P. mittevaralise kahju hüvitamise küsimuses aga puudub ringkonnakohtu

otsuses põhistus. R. P. varalise kahju nõuet ei ole ringkonnakohus aga üldse läbi vaadanud.

7.2. Kassaator möönab, et kui T. P.-l puudub alus mittevaralise kahju hüvitise saamiseks (nagu on

seda leidnud ringkonnakohus), siis R. P.-l on selleks veelgi vähem alust. Eeltoodu ei tähenda aga

kassaatori arvates seda, et kohus võiks jätta R. P. hagiavalduse põhistusteta rahuldamata.

7.3. Erinevalt ringkonnakohtust on kassaator seda meelt, et T. P. puhul saab rääkida VÕS § 134 lg-s 3

nimetatud erandlikest asjaoludest. Need tekkisid siis, kui ta käis haiglas vaatamas enda koomas õde.

Kassaator nimetab kohtupraktikast ka kolme tema arvates analoogilist juhtumit, mil mittevaraline

kahju hüvitati.

8. Kannatanute esindaja kassatsiooni III osa kannab alapeakirja „Tahtlusest ja ettevaatamatusest“.

Selles möönab kassaator esmalt, et tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 piirdub kannatanu

kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagiga seonduvaga. Kuid, nagu märgib kannatanute esindaja, soovivad

kannatanud sellegipoolest toetada prokuröri kassatsiooni J. Tšervjakovile süüksarvatud kuriteo

kvalifikatsiooni küsimuses. Kassaatori sõnade kohaselt kinnitavad rahvusvahelised uuringud tõsiasja,

et ülekäigurajad on jalakäijatele ohtlikud ja liiklusõnnetusi toimub seal lubamatult palju. Isegi muidu

õiguskuulekad ja vastutustundlikud autojuhid kinnitavad sageli, et nad ei näinud ülekäigurajal

liikunud jalakäijat, inimesed aga lähtuvad sageli postulaadist, et mida ma ei näe, seda ei ole olemas.

Sõidukijuhi kohustused ülekäigurajale lähenedes ning ohutuse tagamisel LS § 35 lg 4 kohaselt

kooskõlas LS § 35 lg-ga 11, on aga sellised, et autojuht peab veenduma jalakäija puudumises, mitte

tema mittenägemises. Kui ühiskonnas ja inimeste teadvuses toimub mõtlemise muutus ja

sõidukijuhid hakkavad veenduma jalakäijate puudumises ülekäigurajal, on võimalik liiklusohutuses

saavutada kvalitatiivne hüpe. Kokkuvõtvalt leiab kassator, et õigusteadus ja kohtupraktika saaksid

eelkirjeldatud mõtlemise muutumisele kaasa aidata liiklusnõuete tõlgendamisega selliselt, et

nähtavusulatuses ülekäigurajal jalakäijat mittenägev juht paneb LS § 35 lg-tes 4 ja 11 ettenähtud

rikkumised alati toime vähemalt kaudse tahtlusega ja mitte mingil juhul ettevaatamatusest tingitult.

9. Kassatsiooni esitasid ka prokuratuur ja J. Tšervjakovi kaitsja, kuid need otsustas Riigikohus jätta

menetlemata.

10. Kassatsioonivastuses nõustub prokurör tsiviilhagide küsimuses kannatanute esindajaga.

11. Riigikohtule 30. septembril 2014. aastal saabunud täiendavas taotluses märkis kannatanute

esindaja, et jääb tsiviilhagide küsimuses kassatsioonis esitatud põhitaotluse juurde. Täiendavalt palus

ta läbi vaadata menetluskulude hüvitamise taotlused ja hüvitada 1498,14 eurot maakohtus, 652, 20

eurot ringkonnakohtus ja 388, 80 eurot kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium nõustub kassaatoriga esiteks selles, et ringkonnakohus on ilma põhjendusteta jätnud

lahendamata R. P. tsiviilhagi varalise kahju nõudes. Kolleegiumi hinnangul on see käsitatav

kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 ja § 306 lg 1 p 11 alt 1 mõttes. Puutuvalt

tsiviilhagidesse mittevaralise kahju nõudes nendib kolleegium, et kuigi ringkonnakohtu otsuse

resolutsioonis ja ka selle otsuse punkt 10 alguses märgib ringkonnakohus, et jätab nii T. kui ka R. P.

need nõuded rahuldamata, ei ilmne kolleegiumi arvates ringkonnakohtu edasisest käsitlusest

tõepoolest piisava selgusega, millised põhjendused puudutavad üksnes T. P. ja millised R. P. nõuet.

Seega tuleb kokkuvõtvalt nõustuda kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsuses on R. P. mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine jäänud nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohtu

selline eksimus on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena.

13. Samas leiab kolleegium, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ei ole mittevaralise kahju

hüvitamise küsimuses hälbitud VÕS § 134 lg-s 3 sätestatust ja selle sätte kohaldamise

kohtupraktikast.

14. Kassaator märgib õigesti, et tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 piirdub kannatanu kassatsiooniõigus

vaid tsiviilhagiga seonduvaga. Seetõttu ei olnud kassaator kannatanu esindajana õigustatud

kassatsioonis tõstatama kuriteo kvalifikatsiooni õigsuse küsimust (vt eelnevalt otsuse p 8) ja

omakorda ka Riigikohtul puudub pädevus käesoleva kohtuasja raames selles küsimuses siduvat

seisukohta esitada.

15. Eelnevat kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2014. a otsus tuleb

tühistada kannatanu R. P. huvides nii varalise- kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudes esitatud

tsiviilhagi lahendamise osas vastavalt KrMS § 339 lg 2 ja § 306 lg 1 p 11 ning § 339 lg 1 p-s 7 ja

saata kriminaalasi KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel selles osas ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule

uue kohtuotsuse tegemiseks.

16. Kassaator on taotlenud menetluskulude hüvitamist 1498.14 eurot maakohtus, 652. 20 eurot

ringkonnakohtus ja 388. 80 eurot kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest.

16.1. Kolleegium tõdeb, et ringkonnakohtu otsusega on õigesti lahendatud kannatanute esindajale

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabiteenuse eest makstud summa 652. 20 eurot väljamõistmine

riigilt. Selles osas ringkonnakohtu otsust ei tühistata.

16.2. Ringkonnakohus on aga jätnud tähelepanuta, et kannatanud taotlesid ringkonnakohtult ka

õigusabiteenuse eest maakohtus kantud kulude hüvitamist summas 1498.14 eurot. Taotlusele lisatud

kuluarvutustest lähtudes leiab kolleegium, et tegemist on mõistliku suurusega kuludega. Kuna

ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 ettenähtud lahendi, siis, vastavalt KrMS § 185 lg-le 1

tuleb ka need menetluskulud riigilt välja mõista.

16.3. Arvestades seda, et Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb selles asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 6

ettenähtud lahendi, tuleb vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 riigilt välja mõista ka kannatanute poolt

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kantud kulutused summas 388. 80 eurot.

17. Vaatamata eelmises punktis märgitule ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendada

menetluskulude küsimust lõplikult, sest kassaator ei ole täpsustanud - millises ulatuses tuleb

menetluskulu riigilt välja mõista T. P. ning millises ulatuses R. P. kasuks. Kolleegium leiab, et

kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus on kannatanutel ja nende esindajal võimalus nõuet

täpsustada ja omakorda ringkonnakohtul võimalus kohtukulude küsimus lõplikult lahendada.

(Allkirjastatud digitaalselt)