3-1-1-73-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-73-14

Määruse kuupäev

30. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Saale

Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Urmas Velleste süüdistuses KarS §-de 120, 121,

122 ja § 136 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

30. aprilli

2014.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11-12883

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Silla

(Sild) taotlus Urmas Velleste vahistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. oktoober 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta prokuröri taotlus Urmas Velleste vahistamiseks rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi menetluses on kriminaalasi nr 3-1-1-73-14 Urmas Velleste

süüdistuses karistusseadustiku (KarS) §-de 120, 121, 122 ja § 136 lg 1 järgi, milles 29. oktoobril 2014

vaadati kirjalikuks menetluses läbi prokuröri ja kaitsja kassatsioonid.

2. 23. oktoobril 2014 esitas Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild lähtudes

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 41 Riigikohtule taotluse U. Velleste vahistamiseks.

Taotluse kohaselt kannab süüdistatav Tartu Maakohtu 19. juuni 2009. a otsusega mõistetud

vangistust, mille tähtaeg lõpeb 31. oktoobril 2014. Praeguses kriminaalasjas tühistas Tallinna

Ringkonnakohus 20. detsembri 2013. a määrusega U. Vellestele kohaldatud tõkendi vahistamine

põhjusel, et ta kannab eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistust. Seega ei ole menetluses olevas

kriminaalasjas praegu U. Vellestele tõkendit valitud. Arvestades U. Velleste varasemat käitumist, s.t

katseaja kontrollnõuete rikkumist, kõrvalehoidumist kohtumenetlusest ja jõustunud kohtulahendi

täitmisest, on tõenäoline, et vabanemisel hakkab süüdistatav kohtumenetlusest või kohtulahendi

täitmisest kõrvale hoiduma. Seetõttu tuleb vabaduses viibiv süüdistatav vahistada, et tagada

süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine.

3. U. Velleste kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi palub jätta prokuröri taotluse rahuldamata, leides, et

KrMS § 130 lg 2 kohaldamise vahistamise alusena välistab KrMS § 130 lg-s 4 sätestatu. KrMS § 130

lg-s 41 toodud vahistamise aluse osas on aga Riigikohus 28. novembri 2012. a määruses asjas nr 3-1-

1-94-12 märkinud, et sellel alusel on vahistamine üldjuhul võimalik kohtuotsusega ja vaid erandjuhul

pärast otsuse tegemist, kui kõnealuse sätte kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast otsuse

tegemist. Ringkonnakohtu otsusega süüdistatava suhtes tõkendit ei kohaldatud ja pärast otsuse

tegemist ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et süüdistatav hakkab vangistuse

kandmisest kõrvale hoiduma. Taotluse aluseks olevad asjaolud olid teada juba kriminaalasja

menetlemise ajal maakohtus. Tõkendi tühistamist prokuratuur ei vaidlustanud. Lisaks võib

KrMS § 130 lg-st 4 järeldada, et Riigikohus vahistamistaotlusi ei lahenda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4. Prokurör taotleb U. Velleste vahistamist KrMS § 130 lg 41 alusel, leides, et tõkendi puudumise

korral võib süüdistatav hakata karistuse kandmiselt vabanemisel kohtumenetlusest või kohtulahendi

täitmisest kõrvale hoiduma. Kriminaalkolleegium märgib, et osutatud sätte järgi on kohus õigustatud

vabaduses viibiva süüdistatava vahistama üksnes süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse

täitmiseks. KrMS § 130 lg 41 alusel ei saa isikut vahistada kohtumenetlusest kõrvalehoidumise ohu

korral. Juhul kui kohtu alla antud ja vabaduses viibiv süüdistatav kohtu kutsel ei ilmu ja hoidub

kohtumenetlusest kõrvale, on tema vahistamine võimalik KrMS § 130 lg 4 alusel maakohtu või

ringkonnakohtu määrusega.

5. Üheks KrMS § 130 lg-s 41 sätestatud vahistamise aluse eelduseks on süüdistatava viibimine

vabaduses. Vabaduses viibivana KrMS § 130 lg 41 mõttes ei saa käsitada süüdistatavat, kes parajasti

kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41

alusel on võimalik üksnes edasilükkava tingimusega - alates teises kriminaalasjas mõistetud

vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 14).

Arvestades, et U. Velleste kannab käesoleval ajal teises kriminaalasjas mõistetud vangistust, saab

tema vahistamine KrMS § 130 lg 41 kohaselt kõne alla tulla üksnes edasilükkava tingimusega, s.o

alates 31. oktoobrist 2014.

6. U. Velleste vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel tehtava vahistamismäärusega ei ole

kassatsioonimenetluses siiski võimalik järgmistel põhjustel.

6.1 Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on KrMS § 130 lg 41 alusel üldjuhul võimalik üksnes

kohtuotsusega. Erandina on see võimalik ka kohtumäärusega, aga seda vaid olukorras, kus

KrMS § 130 lg 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle

jõustumist. Praeguses kohtuasjas ei saa rääkida selliste erandlike asjaolude ootamatust ilmnemisest,

mis tingiks U. Velleste vahistamise süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise

tagamiseks. Kaitsja osutab õigesti, et taotluses kirjeldatud asjaolud olid kohtumenetluse pooltele

teada juba varem, sh ka ringkonnakohtu määrusega tõkendi tühistamise ajal. Lisaks on oluline

märkida, et ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsusega kohaldatud tõkendi vahistamine, ei

hinnanud nende asjaolude vastavust KrMS § 130 lõikele 41. KrMS § 363 lg 5 järgi ei saa Riigikohus

tuvastada faktilisi asjaolusid ja tõkendi kohaldamine oleks seetõttu vastuolus kassatsioonimenetluse

olemusega (KrMS § 352 lg 1).

6.2 Vahistamise näol on tegemist kriminaalmenetluse tagamise vahendiga, mis riivab oluliselt

kahtlustatava või süüdistatava põhiõigusi. Eelöeldut silmas pidades on vahistatule seoses tema

vabaduspõhiõiguse ja süütuse presumptsiooni riivega KrMS § 136 ning § 384 lg 1 ja § 137 lg 1 alusel

ette nähtud võimalus esitada vahistamismääruse peale määruskaebus ning taotleda vahistuse

põhjendatuse kontrolli, tagamaks Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga nõutaval määral nii tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalust kui ka

kohast, s.o õiglast ning tõhusat kohtumenetlust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari

2007. a määrus asjas nr 3-1-1-126-06, p 9). Olukorras, kus isiku vahistamise küsimus tuleks KrMS §

130 lg 41 alusel lahendada Riigikohtul, ei oleks selline otsustus KrMS § 390 lg 1 ja § 363 lg 6 järgi

vaidlustatav. See tähendab, et vahistatul puuduks võimalus esitada enda õiguste kaitseks kaebus ja

teisalt ei oleks tagatud õiglane ning tõhus kohtumenetlus vahistamise vaidlustamiseks.

6.3 Kolleegium märgib sedagi, et KrMS § 130 lg 41 kohaselt on isiku vahistamise eelduseks vajadus

tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Sellest tulenevalt on KrMS § 130

lg 41 alusel vahistamine õigustatud vaid juhul, kui vahistamise küsimust lahendaval kohtul ei ole

kahtlusi veel jõustumata süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse õiguspärasuses -

lahendatakse küsimust vangistuse täitmise tagamisest, mitte aga vangistuse enese õiguspärasusest.

Kirjeldatud olukorraga oli tegemist ka eespool osutatud kohtuasjas nr 3-1-1-94-12, kus kohus

lahendas prokuröri vahistamistaotlust alles pärast seda, kui ta oli teinud enda siseveendumusele

tuginevalt ja KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimuste kaalumise tulemusel süüdimõistva kohtuotsuse.

Käesolevas asjas jätkub kassatsioonimenetlus, mille raames kriminaalkolleegium 29. oktoobril 2014

arutas kirjalikus menetluses prokuröri ja kaitsja kassatsioone, milles on esitatud rida väiteid

kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste kohta. Kolleegium tõdeb, et nende väidete hulgas on

argumente, mis ei võimalda enne Riigikohtu otsuse tegemist kahtlusteta jaatada U. Vellestele

mõistetud vangistuse õiguspärasust.

7. Leides, et esineb oht, mille kohaselt võib süüdistatav teises kriminaalasjas mõistetud karistuse

kandmiselt vabanemisel hakata süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma, oli prokuröril

võimalik vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2013. a määrust osas, millega tühistati

U. Velleste suhtes kohaldatud tõkend vahistamine ja taotleda KrMS § 130 lg 41 alusel tema

vahistamist edasilükkava tingimusega või esitada ringkonnakohtule KrMS § 130 lg 41 alusel taotlus

süüdistatava vahistamiseks edasilükkava tingimusega süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 134 lg-st 1 ning § 352 lg-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium prokuröri taotluse U. Velleste vahistamiseks rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/