3-2-1-96-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-96-14

Määruse kuupäev

Tartu, 29. oktoober 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

J. H avaldus ühise hooldusõiguse ja laste perekonnanime

muutmiseks ainuotsustusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-35731

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. H määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (isa) J. H, esindaja vandeadvokaadi vanemabi Helen

Hääl

Puudutatud isikud (lapsed) E. T, E. T ja H. T, esindaja

vandeadvokaat Andres Lusmägi

Puudutatud isik (ema) K. T , esindaja vandeadvokaat Marje

Mängel

Harku Vallavalitsus

Tallinna linn, Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu

Asja läbivaatamise kuupäev

29. september 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-35731 muutmata.

2. Jätta J. H määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata J. H määruskaebuselt 30. mail 2014 OÜ Advokaadibüroo Concordia tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

4.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud J. H kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. H (avaldaja, isa) esitas avalduse, milles palus määrata, et E. T, H. T ja E. T (puudutatud isikud,

lapsed) vanematel, s.o avaldajal ja K. T (puudutatud isik, ema) on laste suhtes ühine hooldusõigus,

kuid emal on ainuotsustusõigus laste igakordse viibimis- ja elukoha küsimuses Eesti Vabariigi piires

ning isal on ainuotsustusõigus laste perekonnanime taastamise küsimuses. Samuti palus avaldaja

tunnistada perekonnaseaduse (PKS) § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Avalduse kohaselt kinnitas Harju Maakohus 30. märtsi 2009. a määrusega laste ema ja isa

kokkuleppe, mille kohaselt jäid lapsed elama ema juurde ning millega määrati kindlaks isa ja laste

suhtlemise kord. Isa pöördus toona kohtusse lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, sest ema

takistas tal lastega suhelda. Isa osaleb aktiivselt laste elus ja kasvatamisel ning on praeguseni lastega

suhelnud rohkem kui suhtlemise kokkuleppes ette nähtud.

1. juulil 2010 jõustunud PKS § 214 lg 3 järgi sai laste ema laste ainuhooldusõiguse ning asus seda

kuritarvitama. Ema vahetas isa teadmata ja nõusolekuta laste koolid ja lasi ära muuta laste

perekonnanime. Isa sai 2. juulil 2013 teada, et Tallinna Perekonnaseisuameti 21. juuni 2013. a

otsustega nr 49-OT4-2013/336, 49-OT4-2013/337 ja 49-OT4-2013/338 anti lastele uus

perekonnanimi „Xxxx" varasema „Xxxxx" asemele. Samal ajal sai isa teada ka seda, et uue

perekonnaseaduse jõustumise tõttu ei ole tal enam oma laste hooldusõigust.

Avaldaja osaleb aktiivselt laste elus ja soovib ka edaspidi lapsi kasvatada ning lapsi puudutavates

küsimustes kaasa rääkida. Kuna kohtuliku kokkuleppe sõlmimise ajal säilisid vanematel toona

kehtinud perekonnaseaduse järgi võrdsed õigused ja kohustused ka siis, kui vanemad leppisid kokku,

et lapsed elavad ühe vanema juures, on avaldajale arusaamatu, miks PKS § 214 lg 3 järgi isa õigused

ja kohustused lõppesid. Selline rakendussäte on vastuolus põhiseaduse (PS) § 27 lg-tega 3 ja 4 ning

õiguskindluse põhimõttega, mistõttu tuleb see jätta kohaldamata.

Olukorras, kus avaldaja hoolitseb laste eest, ei ole põhjendatud jätta teda hooldusõigusest ilma üksnes

põhjusel, et vanemad on varem kohtulikus kompromissis kokku leppinud laste elukohaks ema

elukoha. Kuna viidatud rakendussätte järgi tekib olukord, kus vanem jääb hooldusõigusest ilma, on

tegemist perekonnaellu sekkumisega, milleks peab olema küllaldane alus ning asjast puudutatud

isikud peavad olema kaasatud sellise otsustuse tegemisse. Asjast puudutatud isikutele, sh avaldajale

ja lastele ei ole tagatud õigust olla ära kuulatud, sest vanema õiguste muudatused tulenesid seaduse

rakendussättest. See säte ei vasta ka laste parimatele huvidele, milleks on üldjuhul säilitada sidemed

oma bioloogilise perekonnaga ja kasvada üles turvalises keskkonnas.

2. Lastele määratud esindaja toetas avaldust ja palus selle rahuldada. Vanemate ühine hooldusõigus ja

laste ema ainuotsustusõigus laste elu- ja viibimiskoha määramisel vastab laste huvidele, sest nii

saavad mõlemad vanemad laste eest hoolitseda, lapsi kasvatada ja osaleda laste jaoks oluliste otsuste

langetamisel. Avalik võim on sekkunud põhjendamatult vanemate eraellu ja perekondlikesse

suhetesse, kui andis PKS § 214 lg 3 kohaselt ainuhooldusõiguse vanemale, kellele kuulus seaduse

jõustumisel sisuliselt üksnes otsustusõigus määrata laste elukoht. Esindaja kohtus ka lastega, kuid

lapsed ei osanud kohtumisel oma arvamust asja kohta avaldada.

3. Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (linnaosa valitsus) toetas avaldust ja leidis, et

kõiki asjaolusid arvestades on vanemate ühine hooldusõigus põhjendatud, sest laste huvist lähtudes

on loomulik, et laste eest hoolitsevad mõlemad vanemad hoolimata nende lahuselust. Isa on lastest

alati hoolinud ega ole lapsi mingil moel kahjustanud.

4. Harku Vallavalitsus (vallavalitsus) toetas avaldust ja palus selle rahuldada. Laste isa on osalenud

laste kasvatamises samaväärselt laste emaga, mistõttu on vanemate ühise hooldusõiguse taastamine

põhjendatud. Laste perekonnanime muutmine ei olnud laste huvides. Nime muutmine on tekitanud

lastes segadust.

5. Puudutatud isik (ema) vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtumäärusega

kinnitatud kompromissi järgi elavad lapsed emaga. Seega on emale antud hooldusõigus jõustunud

kohtulahendi alusel. Avaldaja ei ole esile toonud ega tõendanud, et asjaolud oleksid vahepeal

muutunud. Seega ei ole alust talle hooldusõigust anda. Isa ei ole täitnud laste ülalpidamise kohustust

ega sobi hooldusõigust teostama, sest ta kuritarvitab alkoholi ega ole usaldusväärne. Laste

perekonnanime muutmisel arvestati laste soovi.

6. Harju Maakohus rahuldas 28. veebruari 2014. a määrusega avalduse osaliselt, lõpetas ema

ainuhooldusõiguse ja määras vanematele ühise hooldusõiguse, andes emale laste viibimiskoha

küsimuses ainuotsustusõiguse. Avalduse saada laste perekonnanime muutmiseks ainuotsustusõigus ja

taotluse tunnistada PKS § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks jättis maakohus rahuldamata.

Riigi õigusabikulud jättis maakohus riigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt sai ema 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 214 lg 3 alusel laste

ainuhooldusõiguse, sest Harju Maakohtu 30. märtsi 2009. a määrusega oli kinnitatud vanemate

kompromiss, mille kohaselt elasid lapsed emaga. Vanemad ei ole esitanud PKS § 214 lg 4 alusel

perekonnaseisuametnikule ühist avaldust ühise hooldusõiguse saamiseks.

Kuna 30. septembri 2009. a kohtumäärusega anti ühele vanemale kehtiva perekonnaseaduse mõttes

otsustusõigus ainult laste viibimiskoha, sealhulgas elukoha määramise üle, siis muus osas oleks

vanematel PKS § 214 lg 1 alusel olnud laste suhtes ühine hooldusõigus, kuid tulenevalt PKS § 214

lg-st 3 loetakse vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse

elukohaks määranud.

Arvestades laste huve ja vanemate õigusi, tuleb vanematele anda PKS § 138 lg 1 alusel ühine

hooldusõigus. Kuna ainuhooldusõigus ei kuulu laste emale kohtulahendi alusel, vaid seaduse

muudatuse tõttu, ei tule asjas kohaldada PKS § 138 lg 1 kolmandat lauset, st oluline ei ole, et asjaolud

võrreldes kohtulahendi tegemise ajaga oleksid muutunud. Laste huvides on see, et neil on kaks

vanemat, kellel on soov ja võimalused lapsi kasvatada ning perekonnaseadusest tulenevad

kohustused. Asjas ei ole tõendatud asjaolusid, mis annaksid aluse keelata isal laste kasvatamisel

osaleda.

Põhjendatud ei ole avaldaja taotlus saada otsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks, et lapsed

saaksid tagasi sünnijärgse, s.o isa perekonnanime. Isale otsustusõiguse andmine ei oleks laste

huvides, kuna tooks kaasa laste perekonnanime veelkordse muutmise ning põhjustaks lastele asjatuid

psüühilisi pingeid. Emal oli hooldusõigusliku vanemana PKS § 214 lg 3 ja nimeseaduse (NS) § 16

lg 1 järgi õigus muuta laste perekonnanime. Ema avalduse alusel on lastele antud ema

perekonnanimi. Vanemad lapsed on ärakuulamisel avaldanud, et neile meeldib uus perekonnanimi.

Lapsed saavad täisealisena ise oma nime üle otsustada. Veenvad ei ole avaldaja väited, et poisslapsed

peaksid saama isa perekonnanime ja seda edasi kandma ning et laste identiteedi peaks määrama just

isa perekonnanimi. Seadustes selliseid põhimõtteid ei leidu.

PKS § 214 lg 3 ei ole vastuolus PS § 27 lg-tega 3 ja 4. Seega ei ole alust algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlust. Avaldaja tõstatatud küsimus on perekonnaseaduses selgelt ja üheselt

reguleeritud. PKS § 214 lg 4 järgi võisid vanemad kolme aasta jooksul, alates kehtiva

perekonnaseaduse jõustumisest, esitada perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse

hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt. Samuti on lapse vanemal, kellel ei ole lapse

hooldusõigust PKS § 138 lg 1 kohaselt, õigus kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt

või täielikult temale üle. Seega ei takista PKS § 214 lg 3 vanematel teostada PS § 27 lg-st 3

tulenevaid õigusi ja kohustusi laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel, samuti ei vähene

vanemate ja laste kaitse. Võimalik põhiõiguste riive ei ole piisavalt intensiivne, on sisult sobiv ja

mõõdukas. Lisaks on PKS § 145 lg 4 järgi ka hooldusõiguseta vanemal otsustusõigus juhul, kui laps

viibib teise vanema nõusolekul tema juures. Seega on vanemale tagatud PS § 27 lg-tes 3 ja 4

sätestatud õigused ja kohustused ka juhuks, kui tema otsustusõigust on piiratud. PKS § 214 lg-s 3

sätestatud piirang on vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust.

7. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas,

millega maakohus jättis avalduse rahuldamata, ja teha uue määruse, millega avaldus täielikult

rahuldada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuleb lisaks vanematele ühise hooldusõiguse

andmisele kõrvaldada ka vahepeal ainuhooldusõiguse tõttu lastele tekkinud negatiivsed tagajärjed,

sh laste perekonnanime muutmine. Kuna ühist hooldusõigust ei anta tagasiulatuvalt, ei ole kehtivas

õiguses vanemale efektiivseid meetmeid oma õiguste taastamiseks ning PKS § 214 lg 3 tuleb

tunnistada PS § 27 lg-tega 3 ja 4 vastuolus olevaks.

8. Lastele määratud esindaja ja vallavalitsus toetasid määruskaebust.

9. Laste ema ja linnaosa valitsus vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

10. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. mai 2014. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus avaldaja

kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus menetlusõiguse normi ega

kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, maakohtu määrus on piisavalt põhjendatud ja selle

järeldused on kooskõlas asja materjalidega.

Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus lähtus laste huvidest, sh leidis

õigesti, et veel kord laste perekonnanime muutmine ei ole laste huvides, sest põhjustaks neile asjatuid

psüühilisi pingeid. Maakohus leidis õigesti, et laste emal oli hooldusõigusliku vanemana PKS § 214

lg 3 ja NS § 16 lg 1 järgi õigus laste perekonnanime muuta. Laste huvides on perekonnanime

stabiilsus. Maakohus ei ole asja lahendamisel ületanud diskretsioonipiire. Seega ei ole alust maakohtu

otsustusse sekkuda. Maakohtu põhjendused on arusaavad ning nendeni jõudmine (siseveendumuse

tekkimine) selgelt jälgitav.

Arvestades Riigikohtu praktikat, ei ole PKS § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus. Riigikohus leidis

16. juuni 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10 (p 36), et asja lahendades tuleb arvestada

sellega, et kui kohus on enne 1. juulit 2010 määranud lapse elukohaks ühe vanema elukoha, loetakse

1. juulil 2010 jõustuva PKS § 214 lg 3 järgi, et vanema hooldusõigus kuulub alates uue

perekonnaseaduse jõustumisest sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud,

ja avaldaja saab taotleda ainuhooldusõiguse üleandmist PKS § 138 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu

määruse tühistada osas, milles avaldus jäi rahuldamata, ja teha uue määruse, millega anda isale

otsustusõigus laste perekonnanime ühekordseks muutmiseks ning tunnistada PKS § 214 lg 3

põhiseadusega vastuolus olevaks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei lähtunud kohtud otsustusõiguse küsimust lahendades laste

huvidest (PKS § 123 lg 1). Maakohus asus õigesti seisukohale, et asjas ei olnud alust ühist

hooldusõigust lõpetada, ning taastas selle. Samas jätsid kohtud põhjendamatult kõrvaldamata ühise

hooldusõiguse lõppemisest tulenenud negatiivse tagajärje, s.o laste perekonnanime muutmiseks isale

ainuotsustusõiguse andmata.

Kohtud asusid vääralt seisukohale, et PKS § 214 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega. Olukord, kus

vanem jääb uue seaduse jõustumisel ainuüksi formaalse aluse tõttu ilma hooldusõigusest, on

vastuolus PS § 27 lg-tega 3 ja 4. Asjaolu, et Riigikohus on ühes lahendis viidanud PKS § 214 lg-le 3,

ei tähenda, et Riigikohus oleks võtnud seisukoha selle põhiseaduspärasuse kohta.

13. Laste ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Emal oli

ainuhooldusõiguse tõttu õigus laste perekonnanime muuta. Puudub alus muuta tagasiulatuvalt

hooldus- või otsustusõigust. Kohus selgitas välja laste soovi. Laste perekonnanime muutmine oli

kooskõlas laste huvidega. PKS § 214 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega.

14. Lastele määratud esindaja toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada.

Kohtud asusid põhjendamatult seisukohale, et laste perekonnanime taastamine ei oleks laste huvides

ja tekitaks lastele psüühilisi pingeid.

ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 8 järgi on lapsel õigus säilitada oma identiteet ning osalisriik

peab kindlustama lapsele vajaliku kaitse, kui laps on jäetud ebaseaduslikult ilma mõnest identiteedi

elemendist, sh nimest. Kohtud jätsid põhjendamatult tunnistamata PKS § 214 lg 3 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja pidasid seeläbi põhjendamatult ema tegevust laste perekonnanime muutmisel

seaduslikuks.

15. Linnaosa valitsus ei toetanud määruskaebust. Lapsed on selgelt väljendanud soovi kanda ema

perekonnanime ja on väsinud vanemate konfliktist. Lastele meeldivad mõlemad vanemad ja mõlemad

perekonnanimed.

16. Vallavalitsus toetas määruskaebust. Kuna kumbki vanem ei esitanud eelmises kohtumenetluses

nõuet määrata kindlaks laste elukoht, oli sisuliselt tegemist vanema ja lapse suhtlemise korra

määramise asjaga, mis lõppes vanemate kompromissiga, kus vanemad leppisid kokku laste elukoha ja

suhtlemise korra. Seega ei ole kohtulahendit, millega oleks määratud laste elukoht ühe vanema

juurde, ning PKS § 214 lg 3 ei kohaldu. Eeltoodu tõttu on vanematel ühine hooldusõigus ja puudub

vajadus seda taastada, kuid taastada tuleb laste sünnijärgne perekonnanimi. Kuna vanematel oli ühine

hooldusõigus laste perekonnanime muutmise ajal, on laste nime muutmine tühine. Ema on laste

perekonnanime vahetades kahjustanud laste huve ning jätnud lapsed põhjendamatult ilma nende

sünnijärgsest identiteedist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust TsMS § 701 lg 3 alusel ringkonnakohtu

määrust tühistada, ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

18. Maakohus lõpetas laste ema ainuhooldusõiguse ja määras vanematele laste suhtes ühise

hooldusõiguse, välja arvatud otsustusõigus laste viibimiskoha üle, mille andis laste emale.

Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata.

Avaldaja vaidlustas määruse üksnes osas, millega jäeti rahuldamata tema taotlus saada

ainuotsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks ja tunnistada PKS § 214 lg 3 põhiseadusega

vastuolus olevaks. Seega on Riigikohtus vaidluse all üksnes see, kellel peaks olema otsustusõigus

laste perekonnanime muutmise üle – kas vanematel ühiselt või laste isal.

Riigikohus kontrollib TsMS § 695 ja § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu määrust kassatsiooni korras

üksnes osas, mille peale on kaevatud.

19. Kolleegium märgib esmalt, et arvestades avaldaja nõuet (saada ainuotsustusõigus laste

perekonnanime muutmiseks) ja kassatsiooni piire, ei saa kolleegium praeguses asjas kontrollida

PKS § 214 lg 3 põhiseaduspärasust, sest PKS § 214 lg 3 ei ole asjassepuutuv.

PKS § 214 lg 3 asjassepuutuvuse kontrollimiseks tuleb selgitada, kas avaldaja nõue saada

ainuotsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks tuleks rahuldada, kui PKS § 214 lg 3 oleks

põhiseadusega vastuolus ja seda ei saaks kohaldada (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2013. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-13-13, p 11).

Iseenesest on õige avaldaja käsitlus, et kui PKS § 214 lg 3 oleks põhiseadusega vastuolus, oleks

avaldajal ja laste emal PKS § 214 lg 1 järgi alates 1. juulist 2014 olnud ühine hooldusõigus. Praegu

on aga vanemate ühine hooldusõigus taastatud, välja arvatud laste elukoha küsimuses, milles

vanemad on olnud ühel meelel, ja avaldaja taotleb laste perekonnanime küsimuses ainuotsustusõiguse

andmist endale. Kolleegiumi arvates ei võimaldaks PKS § 214 lg 3 kohaldamata jätmine anda ühele

vanematest mingis lapsele olulises küsimuses ainuotsustusõigust. Seejuures ei ole asjaolul, et

PKS § 214 lg 3 järgi ei olnud vanematel vahepeal ühist hooldusõigust, ainuotsustusõiguse küsimuse

lahendamisel tähtsust. Seega ei sõltu avaldaja määruskaebuse rahuldamine PKS § 214 lg 3

kohaldamisest ja kolleegium ei saa selle sätte põhiseaduspärasust kontrollida.

20. Nõustuda ei saa ka avaldaja väitega, nagu oleksid kohtud põhjendamatult jätnud rahuldamata

avaldaja taotluse saada ainuotsustusõigus.

Vanemad peavad lapse perekonnanime muutmist otsustades pidama silmas lapse igakülgset heaolu,

st lähtuma lapse perekonnanime muutmise üle otsustades lapse huvidest, mitte muudest, sh enda

subjektiivsetest kaalutlustest.

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad ei jõua lapse nime muutmises kokkuleppele, võib kumbki

vanem PKS § 119 lg 1 esimese lause järgi taotleda, et kohus annaks last puudutavas olulises

küsimuses otsustusõiguse temale. Sellist taotlust lahendades peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi lähtuma

esmajoones lapse huvidest, arvestades mh kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus lapse

elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi,

s.o ilma teise vanemata (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19).

Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest

lähtudes otsustada.

21. Laste perekonnanime muutmise üle otsustades märkis ringkonnakohus õigesti, et laste huvides on

nende perekonnanime stabiilsus.

Lapse nime kontinuiteedi põhimõte tuleneb nii Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 9 lg 1 teisest

lausest kui ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 7 lg-st 1, mille järgi on igal lapsel alates

sünnihetkest õigus oma nimele, ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 8 lg 1 järgi peavad

osalisriigid austama lapse õigust säilitada oma identiteet (sh nimi). Eeltoodust tulenevalt on

eelduslikult lapse huvides tema senise nime säilitamine ning nime muutmine on põhjendatud vaid

üksikutel juhtudel.

Praeguses asjas kaalusid kohtud laste huve ja asusid seisukohale, et lastele nende endise

perekonnanime andmine tähendaks veel kord laste nime muutmist ning see ei oleks laste huvides, sest

põhjustaks lastele asjatult psüühilisi pingeid. Seejuures asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et

maakohus ei ole seda otsustades diskretsioonipiire ületanud, mistõttu ei ole ka kolleegiumil alust

maakohtu otsustusse sekkuda ja kohtumäärusi selles osas tühistada.

22. Lisaks märgib kolleegium, et isegi juhul, kui avaldaja saaks õiguse otsustada laste perekonnanime

muutmise üle, võiks laste perekonnanime muutmine olla takistatud lapse perekonnanime kohta

seaduses sätestatud piirangute tõttu.

Lapsele perekonnanime andmine ja selle muutmine on reguleeritud nimeseaduses. NS § 8 lg 1 järgi

antakse lapsele vanemate ühise perekonnanime korral vanemate perekonnanimi, vanemate erinevate

perekonnanimede korral ühe vanema perekonnanimi ja seadusliku isa puudumise korral ema

perekonnanimi. Seega antakse lapsele tema vanema(te) perekonnanimi ja see näitab lapse

perekondlikku kuuluvust.

Lapse perekonnanime muutmine ei ole, arvestades lapse nime kontinuiteedi põhimõtet, üldjuhul ilma

seaduses sätestatud aluseta lubatud. Nimeseaduse järgi on lubatud anda lapsele uus perekonnanimi

eelkõige juhul, kui toimuvad õiguslikud muudatused lapse perekondlikes suhetes, sh lapse põlvnemist

(NS § 8¹) või lapsendamist (NS §-d 13 ja 14) puudutavalt. Lisaks saab vanem taotleda lapsele uue

perekonnanime andmist olukorras, kus vanem taotleb endale uut perekonnanime (NS § 16 lg 1).

Muudel juhtudel ei näe nimeseadus ette lapse perekonnanime muutmise võimalust.

Ülalmärgitut arvestades ei saa vanem(ad) ka hooldusõiguse või vastava otsustusõiguse olemasolu

korral lapse perekonnanime alati oma soovi kohaselt muuta, arvestamata seaduses sätestatud

piiranguid. Seega võiks ka avaldajale otsustusõiguse andmise korral jääda avaldaja taotlus lastele

endise perekonnanime andmiseks rahuldamata, kui nimeseaduse järgi ei ole alust laste nime muuta.

23. Eeltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata avaldaja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1

järgi määruskaebuse esitaja kanda.

Kolleegium selgitab, et menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva

jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest oma menetluskulude kindlaksmääramiseks

TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras maakohtusse.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Malle Seppik