3-2-1-83-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-83-14

Määruse kuupäev

Tartu, 22. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Tatjana Iljuškina kaebus kohtutäitur Mati Roodese

2. septembri 2013. a ja 28. oktoobri 2013. a otsuste peale

täiteasjas nr 007/2011/83331

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-42564

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tatjana Iljuškina määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Tatjana Iljuškina esindaja vandeadvokaat Rainer

Kuulme

Puudutatud isik Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal,

esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch

Kohtutäitur Mati Roodes

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-42564

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Tatjana Iljuškina kanda.

3. Arvata määruskaebuselt 28. aprillil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. septembril 2013 esitas Tatjana Iljuškina (avaldaja) Harju Maakohtule kaebuse Tallinna

kohtutäitur Mati Roodese 2. septembri 2013. a otsuse peale täiteasjas nr 007/2011/83331. Avaldaja

palus tühistada kohtutäituri otsuse, millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus tühistada vara

arestimise 31. juulil 2013 koostatud akt, ning tühistada eelnimetatud akt. Samuti palus avaldaja

tühistada kohtutäituri otsuse osas, millega kohtutäitur pöördus kohtu poole eksperdi määramiseks

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 74 alusel, kuna avaldaja ei ole vastavasisulist taotlust esitanud.

Eelviidatud täiteasi algatati avaldaja vastu 7. oktoobril 2011 sissenõudja Nordea Bank Finland Plc

(Eesti filiaali kaudu) täitmisavalduse alusel. Täitedokumendiks on notariaalne dokument ja

sissenõude sisuks hüpoteegi realiseerimine, nõude suuruseks 308 570 eurot 90 senti.

Kohtutäitur arestis 31. oktoobril 2011 avaldajale kuuluva kinnisasja (Saue vallas Kiia külas

kaasomandina kuuluva kinnisasja osa) ning määras arestimisel asja hinnaks 300 000 eurot. 25. juulil

2013 vabastas kohtutäitur avaldaja kinnisasja arestist TMS § 77 lg 4 alusel, kuna asja ei õnnestunud

mõistliku aja jooksul müüa. Samal päeval edastati avaldajale teade kinnisasja uuest arestimisest.

31. juulil 2013 koostas kohtutäitur uue kinnisasja arestimise akti, milles on kinnisasja hinnaks

märgitud 60 000 eurot. Seega on avaldaja kinnisasja arestitud kaks korda.

Avaldaja esitas 6. augustil 2013 kohtutäiturile kaebuse, milles palus 31. juuli 2013. a arestimisakt

tühistada ja kustutada registrisse kantud keelumärge. Avaldaja põhjendas kaebust sellega, et

kohtutäituri eesmärk oli avaldaja arvates alandada kinnistu hinda rohkem kui 70% võrra esimese

enampakkumise alghinnast. Selline hinna alandamine on vastuolus TMS § 100 lg-s 5 sätestatud

keeluga. Kinnisasja hinda on võimalik alandada üksnes 90 000 euroni. Hinna alandamine enam kui

70% on avaldajale otsese varalise kahju tekitamine. Kohtutäitur jättis 2. septembril 2013 avaldaja

kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur leidis, et kuna avaldaja ei nõustunud kohtutäituri määratud

arestimishinnaga, tuleb avaldajal esitada kohtule taotlus, et määrata kinnisasja hindamiseks ekspert.

Avaldaja leidis 12. septembril 2013 maakohtule esitatud määruskaebuses, et väljakujunenud praktika

kohaselt müüvad kohtutäiturid kinnistuid aastaid ja ei vabasta üldjuhul kinnistuid arestist. Arestist

vabastamise tegelik eesmärk – arestitud kinnisasja hinna alandamine rohkem kui 70% esimese

enampakkumise alghinnast – on ebaseaduslik. Viimase enampakkumise korraldas kohtutäitur

alghinnaga 90 000 eurot, kuid uue arestimise käigus määras kohtutäitur vara hinnaks 60 000 eurot.

Arvestades TMS § 100 lg-t 5, on uus arestimine vara varjatud allahindamine. Avaldaja ei ole esitanud

kohtutäiturile taotlust määrata TMS § 74 kohaselt kinnisasjale ekspertiis, vaid taotluse tühistada

kinnisasja arestimise akt.

2. Avaldaja esitas 29. oktoobril 2013 maakohtule kaebuse ka kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsuse

peale täiteasjas nr 007/2011/83331. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsus,

millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus, milles avaldaja taotles tühistada enampakkumine, mille

kohta on avaldatud teade 1. oktoobril 2013 „Ametlikes Teadaannetes", ning muuta enampakkumise

alghinda ja korraldada enampakkumine alghinnaga 90 000 eurot. Samuti palus avaldaja rahuldada

esialgse õiguskaitse taotlus ning peatada täitemenetlus.

Avaldaja esitas kohtutäiturile 7. oktoobril 2013 kaebuse enampakkumise tühistamiseks ja alghinna

muutmiseks. Kohtutäitur jättis selle kaebuse 28. oktoobri 2013. a otsusega rahuldamata. Kohtutäituri

28. oktoobri 2013. a otsuse vaidlustamise avalduses märkis avaldaja, et kohtutäitur avaldas Ametlikes

Teadaannetes 5. oktoobril 2013 kuulutuse avaldajale kuuluva kinnisasja enampakkumisel müümise

kohta alghinnaga 60 000 eurot. Kinnisasja arestimisel 31. oktoobril 2011 määras kohtutäitur kinnistu

turuhinnaks 300 000 eurot ning korraldas selle alghinnaga enampakkumise. Kohtutäitur korraldab

enampakkumisel kinnistu müüki madalama hinnaga kui TMS § 100 lg 5 võimaldab. Vara uuesti

arestimine on sisuliselt vara täiendav allahindamine. Kohtutäitur rikkus teadvalt TMS § 100 lg-t 5,

mis keelab vara alla hinnata rohkem kui 70% vara esimese enampakkumise alghinnast.

Avaldaja palus maakohtul peatada täitemenetlus täiteasjas nr 007/2011/83331.

3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur korraldas 13. detsembrist 2011 kuni 6. juunini

2013 vara müümiseks seitse enampakkumist ning hindas sellel ajal vara alla 70%. Vara müüa ei

õnnestunud.

Sissenõudja esitas 11. juulil 2013 avalduse vara arestist vabastamiseks, kuna kinnistu on alla hinnatud

70%, ning kinnistu uuesti arestimiseks. Sissenõudja teatas, et soovib uut kinnisasja arestimist hinnaga

60 000 eurot ja enampakkumise korraldamist. Kohtutäitur vabastas 25. juulil 2013 avaldajale kuuluva

kinnisasja arestist ning teatas samal päeval menetlusosalistele kinnisasja uuest arestimisest ja palus

esitada seisukohad arestimishinna kohta. 31. juulil 2013 arestis kohtutäitur kinnisasja osa alghinnaga

60 000 eurot. Vara uuesti arestimine ei kahjusta võlgnikku ebamõistlikult, arvestades sissenõudja

õigust saada nõue rahuldatud hüpoteegieseme müügist. Täitemenetluse seadustiku regulatsioon ei

keela arestitud vara uuesti arestimist. Kinnisasja tegelik turuhind selgub enampakkumise käigus.

Kuna täitemenetluses rahuldatakse sissenõudja nõue hüpoteegieseme müügist, tuleb kaitsta

sissenõudja õigusi, et vara säiliks.

4. Puudutatud isik vaidles kaebusele vastu. Täitemenetlust reguleerivad õigusaktid ei keela arestist

vabastatud vara uuesti arestida. Hinnaga mittenõustumise korral on avaldajal õigus taotleda eksperdi

määramist. Avaldaja oma õigust kasutada ei soovinud, millest tuleb järeldada, et ta oli arestimise

hinnaga nõus. Täitemenetlus on algatatud hüpoteegi realiseerimiseks.

5. Harju Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2013. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas

täitemenetluse kuni kohtulahendi jõustumiseni.

6. Harju Maakohus liitis 4. novembri 2013. a määrusega avaldaja esitatud kaebused ühte menetlusse.

7. Harju Maakohus rahuldas 9. detsembri 2013. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri

2. septembri 2013 ja 28. oktoobri 2013 otsuste peale täiteasjas nr 007/2011/83331 ja jättis

menetluskulud puudutatud isiku kanda.

Vaidlusaluses täitemenetluses on täitedokumendiks notariaalne dokument (TMS § 2 lg 1 p 19).

27. juuni 2007. a müügilepingu p 4.1 järgi seadis avaldaja puudutatud isiku kasuks esimesele vabale

järjekohale 5 875 000 krooni suuruse hüpoteegi igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele

sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu p 4.2 kohaselt tagab hüpoteek

puudutatud isiku nõudeid avaldaja ja Mark Chagalli vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja

tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Täitetoimikus olevatest laenulepingutest nähtuvalt

andis puudutatud isik laenu avaldajale ja Mark Chagallile.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg 1 sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on

hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist kas sundenampakkumise või sundvalitsemise teel.

Hüpoteegipidaja valis nõude sundtäitmiseks sundenampakkumise. Sundtäitmise korraldajaks on

kohtutäitur, kes täitemenetluse algatamisel arestib kinnisasja (üleskirjutamine, käsutamise keelamine)

(TMS § 142). Kinnisasja arestimise aktis peab olema muu hulgas märgitud kinnisasja hind

(TMS § 143 p 4). 31. oktoobri 2011. a kinnisasja arestimise aktis on märgitud avaldajale kuuluva

kinnisasja osa hinnaks 300 000 eurot. Kuus enampakkumist on nurjunud ning kohtutäitur on

alandanud kinnisasja hinda maksimaalselt lubatud ulatuses 90 000 euroni (TMS § 100 lg 5). Pärast

seda vabastas kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kinnisasja arestist ning arestis kinnisasja uuesti

hinnaga 60 000 eurot. Avaldaja arvates ei oleks kohtutäitur tohtinud kinnisasja arestist vabastamise

järel seda kohe uuesti arestida 60 000 eurose hinnaga. TMS § 77 lg 4 alusel oli kohtutäituril kohustus

asi arestist vabastada, kuna selle müük mõistliku aja jooksul on ebaõnnestunud.

TMS § 101 lg 1 kohaselt 3võib kohtutäitur sissenõudja või võlgniku avalduse alusel arestitud asjad

müüa muul viisil kui suulisel või elektroonilisel enampakkumisel, kui enampakkumine on nurjunud

või võib eeldada, et asja ei õnnestu enampakkumisel müüa või asja enampakkumisel eeldatavalt

saadav tulem on oluliselt väiksem, võrreldes asja muul viisil müües saadava tulemiga. TMS § 101

lg 5 lubab asja müüa ka sissenõudjale. Juhul kui ostuhind on väiksem kui sissenõudja nõue või

sellega võrdne, kohaldub TMS § 93 lg 4. Seega reguleerib täitemenetluse seadustik olukorda, kus

enampakkumine, ka kordusenampakkumine, nurjub ning kohtutäituril puudus alus sissenõudja

avalduse alusel teha ülalkirjeldatud toiminguid, mille tegemist täitemenetluse seadustik ette ei näe.

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse ringkonnakohtule.

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. aprilli 2014. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue

määruse, millega jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri vaidlustatud otsuste peale rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis esmalt, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse normi, kuna on jätnud

selgelt põhjendamata, miks ta rahuldab avaldaja kaebuse kohtutäituri 28. oktoobri 2013 otsuse peale

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 465 lg 2 p 8). Samuti ei ole maakohus määruse

resolutsioonis võtnud selget ja ühemõttelist seisukohta kohtutäituri otsuste kohta (TsMS § 442 lg 5).

Resolutsioonis üksnes selle määramisest, et avaldaja kaebused rahuldatakse (määruse resolutsiooni

p 1), ei piisa, kuna kohtumääruse resolutsioonis tuleb võtta selge seisukoht ka vaidlustatud

kohtutäituri otsuste kohta, eriti juhul, kui need tuleks kohtu arvates tühistada.

Ringkonnakohus leidis, et avaldaja kaebused kohtutäituri otsuste peale tuleb jätta rahuldamata

järgmistel põhjustel.

Vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks notariaalne kokkulepe ning nõude sisuks hüpoteegi

realiseerimine. AÕS § 276 lg 1 järgi võib asja pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul,

kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui

nõuet ei ole kohaselt täidetud. Hüpoteegi puhul on AÕS § 325 lg 1 järgi isikul, kelle kasuks hüpoteek

on seatud (hüpoteegipidajal), õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja

arvel. AÕS § 352 lg 1 järgi, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus

nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Vaidluse asjaoludest nähtuvalt arestis kohtutäitur 31. oktoobril 2011 avaldaja kinnisasja ja määras

selle hinnaks 300 000 eurot. Vaatamata korduvatele enampakkumistele ja kinnisasja allahindamisele

kuni 70% esimese enampakkumise alghinnast, ei õnnestunud kohtutäituril kinnisasja müüa.

Kohtutäitur vabastas 25. juulil 2013 otsusega kinnisasja arestist ja arestis 31. juulil 2013 sama

kinnisasja uuesti, määrates hinnaks 60 000 eurot. Avaldaja vaidlustab kohtutäituri tegevuse

põhjendusega, et kohtutäituril ei olnud tulenevalt TMS § 100 lg-st 5 õigust kinnisasja hinna

alandamise eesmärgil eeltoodud toiminguid teha ning alandada lõppastmes asja hinda üle 70%

esimese enampakkumise alghinnast.

Ringkonnakohus avaldaja seisukohaga ei nõustunud. Õige on see, et TMS § 100 lg 5 järgi ei või asja

alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast. Kuigi seadus ei sätesta selget

reeglit juhuks, kui asja ei õnnestu müüa isegi 70% allahinnatuna, asus ringkonnakohus seisukohale, et

TMS § 100 lg-s 5 sätestatud allahindluse piirmäär saab kehtida üksnes asja enampakkumisel n-ö

sama arestimisakti alusel, kuna TMS § 74 lg 1 järgi asi hinnatakse arestimisel ja asja hind märgitakse

arestimisakti ning TMS § 82 lg 1 järgi on enampakkumisel asja alghind hindamise tulemusena saadud

ja arestimisakti märgitud hind. Seega on kohtutäitur asja allahindamisel TMS § 100 lg 5 alusel

paratamatult seotud arestimisaktiga ja selles märgitud asja hinnaga. Juhul aga, kui kohtutäitur

vabastab asja arestist ja arestib selle uuesti, siis saab TMS §-s 74 sätestatud korras ja tingimustel asja

uuesti hinnata. Sel juhul ei ole tegemist asja n-ö varjatud allahindamisega TMS § 100 lg 5 mõistes,

vaid asja uuesti hindamisega TMS § 74 järgi. Arvestades kinnisasjade hindade sageli

märkimisväärseid muutusi kinnisvaraturul, on selline uuesti hindamise võimalus igati põhjendatud.

Pealegi ei sätesta täitemenetluse seadustik, sealhulgas ka TMS § 77 lg 4, sama asja uuesti arestimise

keeldu. Avaldaja kaebuse seisukohad, et kohtutäitur ei saa sama asja täitemenetluses uuesti arestida

ning asi tuleb vabastada ka käsutuskeelust, on vastuolus pandipidaja seadusest tuleneva õigusega

rahuldada nõue pandi arvel, kuna hüpoteegieseme arestist vabastamine ei too tagajärjena kaasa

hüpoteegi kustutamist. Järelduseni, et kinnisasja võib uuesti arestida, tuleb jõuda ka seeläbi, et

hüpoteegi realiseerimise eesmärgil toimuva täitemenetluse lõpetamine ilma kinnisasja müümata ei

anna hüpoteegi kustutamiseks alust ning hüpoteegipidajal oleks õigus ka täitemenetluse lõpetamise

korral pöörduda kohe sama hüpoteegi realiseerimise eesmärgil uue täitemenetluse algatamiseks täituri

poole. Uue täitemenetluse algatamisel tuleks kohtutäituril korraldada uus arestimine ning määrata uus

kinnisasja hind. Menetlusökonoomia põhimõttega oleks aga vastuolus see, kui täitemenetlus tuleks

lõpetada selleks, et sama õiguse samal viisil realiseerimiseks tuleks algatada uus täitemenetlus.

Olemasoleva täitemenetluse lõpetamine ning uue algatamine ei kaitseks ka võlgniku huve, võrreldes

selle olukorraga, kui uus hind määratakse samas täitemenetluses.

Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et asja enampakkumisel müügi nurjumisel saab asja

müüa TMS § 101 alusel muul viisil. Ringkonnakohus märkis, et ka sellisel juhul, kui asja müük peaks

vaidlusaluses täiteasjas toimuma muul viisil kui enampakkumisel, on maakohtu lahend, millega

maakohus rahuldas avaldaja kaebuse kohtutäituri arestimise akti tühistamisest ja keelumärke

kustutamisest keeldumise otsuse peale, ebaõige, kuivõrd ka asja müümiseks muul viisil peab asi

tulenevalt TMS § 52 lg-st 1 olema arestitud. Maakohus on vaidlustatud lahendis asunud vääralt

seisukohale, et TMS § 101 reguleeribki asja müüki olukorras, kus enampakkumine, ka

kordusenampakkumine, on nurjunud. Esiteks on asja müügiks muul viisil TMS § 101 alusel vaja

sissenõudja või võlgniku vastavat avaldust, kuid praegusel juhul ei ole kumbki neist esitanud avaldust

kinnisasja müügiks muul viisil. Teiseks on ka vara muul viisil müümiseks sätestatud hinna

alandamise piirmäär, mis TMS § 101 lg 4 kohaselt on 50 protsenti arestimisaktis märgitud hinnast.

Ringkonnakohus leiab, et kui enampakkumiste käigus on võlgniku vara juba alla hinnatud 70%, kuid

jäänud ostjate huvi puuduse tõttu siiski müümata, ei oleks asja hinna tõstmine 20 protsendi võrra asja

muul viisil müügi rakendamise otstarbel mõistlikkuse printsiibist lähtudes lahendus olukorrale ega

aitaks mingil viisil kaasa hüpoteegi realiseerimisele ja lõppastmes nõude rahuldamisele.

Seetõttu puudub alus rahuldada ka avaldaja kaebust kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsuse peale.

Avaldaja väide, et kohtutäitur ei saanud panna võlgniku kinnisasja enampakkumisele hinnaga alla

90 000 euro, ei ole põhjendatud. Kuna kohtutäitur määras asja uuesti arestimisel 31. juulil 2013

kinnisasja hinnaks 60 000 eurot ja avaldaja ei ole seda hinda TMS § 74 lg 7 alusel vaidlustanud, siis

oli kohtutäitur õigustatud enampakkumist korraldama. Avaldaja viide TMS § 100 lg-le 5 ei ole

siinkohal asjakohane, sest kohtutäitur ei pidanud arvestama varasemas, 25. juulil 2013 tühistatud

arestimisaktis määratud asja hinda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Avaldaja esitas määruskaebuse Riigikohtule.

Avaldaja leiab, et kohtutäituril ei ole õigust asja alla hinnata rohkem kui 70% esimese

enampakkumise alghinnast. TMS § 100 lg 5 näeb imperatiivselt ette, et asja ei või alla hinnata

rohkem kui 70 protsenti esimese enampakkumise alghinnast, mistõttu ei ole kohtutäituril õigust

sellest nõudest kõrvale kalduda ka juhul, kui kinnisasi vahepeal arestist vabastatakse ja seejärel uuesti

arestitakse. Vastupidine tõlgendus muudaks TMS § 100 lg 5 täielikult sisutühjaks, sest sel juhul võiks

asja korduva arestist vabastamise ja uuesti arestimisega ning igakordse uue alghinna määramisega

sisuliselt välistada TMS § 100 lg 5 kohaldumise. TMS § 100 lg-st 5 ei tulene, et asja võib selles sättes

sätestatust rohkem alla hinnata sel juhul, kui asi vahepeal arestist vabastatakse ja uuesti arestitakse.

Selleks, et asja arestimisel määrataks arestimisakti asja tegelik turuhind, mis võimaldab asja

enampakkumisel müüa, näeb TMS § 74 ette nii võlgnikule kui ka sissenõudjale võimaluse hinda

vaidlustada ja kaasata eksperti hinna määramiseks. Asjaolu, et algselt määratud hinnaga ei pruugi

ikkagi olla võimalik kohe kinnisasja müüa, ei ole aga TMS kohaselt aluseks sellele, et TMS § 100 lg-

s 5 sätestatud allahindluse piirmäärast kõrvale kalduda.

Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi seaduse sättele, mille alusel võib asja alla hinnata rohkem

kui 70% esimese enampakkumise alghinnast juhul, kui asi vahepeal arestist vabastatakse ja seejärel

uuesti arestitakse.

Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kuna ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni

kohaselt on ringkonnakohus jätnud küll muutmata kohtutäituri 2. septembri 2013. a otsuse, jättes

samas aga lahendi resolutsioonis üldse võtmata seisukoha kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsuse

kohta.

12. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu. Seadus ei sea vara allahindamise eelduseks muid

täiendavaid kriteeriume kui kordusenampakkumise korraldamise fakti, mis tähendab, et eelmine

enampakkumine nurjus eelduslikult liiga kõrge alghinna tõttu.

Täitemenetlust reguleerivates õigusaktides ei ole sätestatud ühtset reeglit selle kohta, kuidas toimida

olukorras, mil võlgnikule kuuluvat vara ei õnnestu müüa isegi 70% allahinnatult. Samas ei keela

täitemenetlust reguleerivad õigusaktid arestist vabastatud vara samas täitemenetluses uuesti arestida.

Praeguses asjas ei ole tegemist vara allahindamisega TMS § 100 lg-s 5 sätestatud korras, vaid

võlgnikule kuuluva vara uuesti arestimise ning hindamisega TMS § 74 kohaselt. Vara uuesti

arestimine madalama hinnaga kui hind, millega vara üritati eelmise arestimisakti kohaselt müüa, ei

riiva võlgniku huve, arvestades sissenõudja õigust saada oma nõue rahuldatud hüpoteegieseme

müügist. Kui kinnisasja alghind on võrreldes tegeliku turuhinnaga määratud madal, tõuseb asja

tegelik müügihind enampakkumisel tehtud ülepakkumiste käigus.

Avaldaja taotleb ka 31. juulil 2013 koostatud kinnisasja arestimise akti tühistamist. Kohtutäitur leiab,

et täiteasjas ei esine ühtegi TMS §-s 55 sätestatud arestimisakti tühistamise asjaolu.

13. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et sama asja

on võimalik ühes täitemenetluses mitu korda arestida ja ümber hinnata ning TMS § 100 lg-s 5

sätestatud allahindluse piirmäär kehtib üksnes sama arestimisakti alusel, mistõttu olid kohtutäituri

mõlemad vaidlustatud otsused seaduslikud.

Avaldaja ei selgitanud, millisel muul viisil saaks kohtutäitur täita enda kohustust kasutada kõiki

seadusega lubatud võimalusi, saavutamaks täitemenetluse eesmärk ehk sissenõudja nõue rahuldada

olukorras, kus luhtunud on juba seitse enampakkumist ning kinnisasja alghind on ilmselgelt liiga

kõrge.

Ringkonnakohus on selgitanud, et TMS ei keela arestitud asja samas täitemenetluses uuesti arestida.

Asja uuel arestimisel on kohtutäituril TMS § 74 lg 1 järgi kohustus asi hinnata. Seega tuleb eristada

asja allahindamist korduva enampakkumise jaoks TMS § 100 lg 5 mõistes ja asja uuesti hindamist

TMS § 74 lg 1 mõistes. Asja korduv arestimine ei välista TMS § 100 lg 5 kohaldumist. Sätte

kohaldamisel lähtutakse lihtsalt uuel arestimisel määratud ja selle akti alusel esimese enampakkumise

alghinnast. Võlgnikul on võimalik asja korduva arestimise korral arestimisakti märgitud hind

vaidlustada ning nõuda asja hinna määramiseks sõltumatu eksperdi määramist.

Alusetud ja arusaamatud on avaldaja väited, nagu muudaks asja korduval arestimisel selle hindamine

esimesel arestimisel märgitud hinnast üle 70% madalama hinnaga arestimise tühiseks. Hinnaga

mittenõustumine ei ole arestimisakti tühistamise eelduseks. Hinnaga mittenõustumisel on võimalik

seda vaidlustada iseseisvalt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas kohtutäituril on õigus täitemenetluse käigus asi alla

hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise alghinnast. Ringkonnakohus on seisukohal, et

kohtutäituril on selleks õigus. Avaldaja aga leiab, et ringkonnakohus on eelviidatud seisukohale

asudes kohaldanud valesti materiaalõiguse norme.

15. TMS § 100 lg 5 kohaselt ei või asju alla hinnata rohkem kui 70% esimese enampakkumise

alghinnast. Kohtutäitur arestis 31. oktoobril 2011 avaldaja kinnisasja ja määras selle hinnaks

300 000 eurot. Viimasel enampakkumisel hindas kohtutäitur kinnisasja alla maksimaalses võimalikus

ulatuses, s.o 70% esimese enampakkumise alghinnast ning määras asja alghinnaks 90 000 eurot.

Sellise hinnaga ei õnnestunud kinnisasja enampakkumisel müüa. Sissenõudja avalduse alusel

vabastas kohtutäitur 25. juuli 2013. a otsusega avaldaja kinnisasja arestist ja arestis seejärel 31. juulil

2013 sama kinnisasja uuesti, määrates kinnisasja hinnaks 60 000 eurot.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi seadus ei sätesta selget reeglit juhuks, kui

asja ei õnnestu müüa isegi 70% allahinnatult, tuleb asuda seisukohale, et TMS § 100 lg-s 5 sätestatud

allahindluse piirmäär saab kehtida üksnes asja enampakkumisel n-ö sama arestimisakti alusel. Seadus

ei sea vara allahindamise eelduseks muid täiendavaid kriteeriume kui kordusenampakkumise

korraldamist, mis tähendab, et eelmine enampakkumine nurjus eelduslikult liiga kõrge alghinna tõttu.

Seda tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et kui asja ei õnnestu mõistliku aja jooksul müüa, vabastab

kohtutäitur asja TMS § 77 lg 4 alusel arestist ning vara arestist vabastamisest teavitab viivitamata

sissenõudjat. Seega on kohtutäituril õigus asi aresti alt vabastada siis, kui asja müümine ei ole

õnnestunud mõistliku aja jooksul. Asja vabastamine arestist ei tähenda seda, et täitemenetlus

lõpetatakse TMS § 48 alusel. Ringkonnakohus on põhjendatult viidanud, et kui kohtutäitur oleks asja

aresti alt vabastamise järel täitemenetluse lõpetanud, oleks sissenõudjal olnud võimalik sama

täitedokumendi alusel kohe uus täitemenetlus alustada, mis juhul ei ole kohtutäitur asja arestimisel

samuti seotud eelmisel arestimisel määratud hinnaga.

Kohtutäituril on õigus asi uuesti arestida ning TMS § 74 lg 1 alusel uuesti asi hinnata.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tuleb eristada asja allahindamist korduva enampakkumise

jaoks TMS § 100 lg 5 mõistes ja asja uuesti hindamist TMS § 74 lg 1 mõistes. Kohtutäitur lähtub asja

hindamisel selle harilikust väärtusest ning samuti võib kohtutäitur lasta vara hinnata eksperdil

(TMS § 74 lg-d 5 ja 6). Kui aga võlgnik või sissenõudja ei nõustu kohtutäituri määratud hinnaga, on

neil võimalik esitada kaebus kohtutäiturile TMS §-s 217 sätestatud korras. Sellisel juhul taotleb

kohtutäitur TMS § 74 lg 8 järgi uue hindamise korraldamiseks kohtult eksperdi määramist. TMS § 82

lg 1 järgi on enampakkumisel asja alghind hindamise tulemusena saadud ja arestimisakti märgitud

hind. Ringkonnakohus on õigesti tuginenud TMS §74 lg 1, § 82 lg 1 ja § 100 lg 5 koosmõjule.

16. Kolleegium märgib, et vara uuesti arestimine madalama hinnaga kui hind, millega üritati vara

müüa eelmise arestimisakti alusel, ei riiva ebaproportsionaalselt võlgniku huve, arvestades

sissenõudja õigust saada oma nõue rahuldatud hüpoteegieseme müügist. Võlgnikku kaitseb

mh TMS § 53 lg 2, mille kohaselt vara ei arestita, kui võib eeldada, et arestitavate esemete müügist

saadud rahast jätkub üksnes täitekulude katteks.

17. Õige on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole määruse resolutsioonis võtnud seisukohta

kohtutäituri 28. oktoobri 2013. a otsuse kohta. Kolleegium on seisukohal, et sellega ei ole praegusel

juhul ringkonnakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Ringkonnakohtu määruse

põhjendavast osast on selgelt näha, et ringkonnakohus jätab avaldaja kaebused rahuldamata nii

kohtutäituri 2. septembri 2013. a otsuse kui ka 28. oktoobri 2013. a otsuse peale. Ringkonnakohus

tühistas oma määruse resolutsioonis tervikuna Harju Maakohtu 9. detsembri 2013. a määruse, millega

maakohus oli rahuldanud avaldaja kaebuse kohtutäituri 2. septembri 2013 ja 28. oktoobri 2013

otsuste peale täiteasjas nr 007/2011/83331.

18. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

19. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171

lg 1 alusel avaldaja kanda.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik