3-3-1-42-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-42-14

Otsuse kuupäev

22. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Villu

Kõve, Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Heidi Reiljani ja Madis Nõmmiku kaebus Konkurentsiameti

27. märtsi 2013. a otsuse nr 9.2-2/13-005 p-de 3 ja 4

tühistamiseks ning Konkurentsiameti kohustamiseks

järelevalve jätkamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus

haldusasjas nr 3-13-896

Menetluse alus Riigikohtus

Heidi Reiljani ja Madis Nõmmiku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Heidi Reiljani ja Madis Nõmmiku kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

30. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-896.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada Heidi Reiljani ja Madis Nõmmiku kaebus osaliselt ning

tühistada Konkurentsiameti 27. märtsi 2013. a otsuse nr 9.2-2/13-005 resolutsiooni p-d 3 ja 4.

4. Teha Konkurentsiametile ettekirjutus vaadata Heidi Reiljani ja Madis Nõmmiku avaldus

uuesti läbi.

5. Mõista Konkurentsiametilt Heidi Reiljani ja Madis Nõmmiku kasuks solidaarselt välja

menetluskulud 1710 eurot.

6. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Kiili KVH tegi kohaliku omavalitsuse määratud vee-ettevõtjana Heidi Reiljanile ja Madis

Nõmmikule Kiili vallas asuva Kasteheina 36 kinnistu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumis-

pakkumise hinnaga 8484 eurot 2 senti. Heidi Reiljan ja Madis Nõmmik esitasid 30. septembril 2011

Konkurentsiametile avalduse, leides, et liitumistasu on ebamõistlikult suur, ning palusid kontrollida

selle vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele.

2. Konkurentsiamet leidis 27. märtsi 2013. a otsuses nr 9.2-2/13-005 järgmist:

1) liitumispakkumine ei ole kooskõlas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega (resolutsiooni p 2);

2) Konkurentsiamet ei tee OÜ-le Kiili KVH ettekirjutust liitumistasu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

seadusega vastavusse viimiseks, sest haldusakt, mida pole võimalik täita, on haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 63 lg 2 p 5 alusel tühine (resolutsiooni p 3);

3) järelevalvemenetlus OÜ Kiili KVH suhtes tuleb lõpetada (resolutsiooni p 4).

Otsuse põhjenduste kohaselt on Konkurentsiamet järelevalvemenetluse käigus välja selgitanud, et OÜ

Kiili KVH on rajanud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni detailplaneeringu alusel, mis ei vasta ühis-

veevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Liitumistasu

peab baseeruma kulutustel, mille vee-ettevõtja on teinud liitumise võimaldamiseks kooskõlas ühis-

veevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega. Liitumispakkumine ja kulud ei ole kooskõlas seadusega, sest

ühisveevärk ja -kanalisatsioon ei ole rajatud seadust järgides. Liitumistasu oleks seadusega

vastavuses siis, kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon oleks rajatud kohaliku omavalitsuse kinnitatud

arendamise kava või selle puudumisel detailplaneeringu alusel, mis oleks sisaldanud muu hulgas

vähemalt ÜVVKS § 4 lg-s 2 toodud nõudeid, sh ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni tehnilist lahendust

ja selle hinnangulist maksumust.

OÜ-l Kiili KVH ei ole võimalik viia rajatud ühisveevärki ja -kanalisatsiooni tagantjärele ühisveevärgi

ja -kanalisatsiooni seadusega vastavusse, ja seetõttu pole tal ka võimalik koostada seadusega

kooskõlas olevat liitumispakkumist. Kuna HMS § 63 lg 2 p 5 alusel on haldusakt, mida ei ole

võimalik täita, tühine, ei ole Konkurentsiametil ÜVVKS § 155 lg 1 alusel võimalik teha OÜ-le Kiili

KVH ettekirjutust liitumistasu seadusega vastavusse viimiseks. Olukorras, kus OÜ Kiili KVH on

kulutused tarbijate liitmiseks siiski teinud, soovitab Konkurentsiamet pooltel liitumistasu suuruses

kokku leppida või kui kokkuleppele ei jõuta, siis lahendada võimalikud vaidlused väljanõutava

liitumistasu suuruse üle tsiviilkohtus.

3. Heidi Reiljan ja Madis Nõmmik esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Konkurentsi-

ameti 27. märtsi 2013. a otsuse 9.2-2/13-005 resolutsiooni p-de 3 ja 4 tühistamist ja Konkurentsi-

ameti kohustamist järelevalve jätkamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks. Kaebajad leidsid järgmist:

1) otsus rikub nende subjektiivseid õigusi, sest Konkurentsiamet ei ole otsust tehes täitnud oma

seadusest tulenevat kohustust teostada järelevalvet ja on seega jätnud kaebajate kui tarbijate õigused

kaitsmata;

2) Konkurentsiamet on ebaõigesti samastanud OÜ Kiili KVH rajatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

ning liitumistasu seadusega kooskõlla viimise. Vastustaja oleks pidanud tegema OÜ-le Kiili KVH

ettekirjutuse viia liitumistasu seadusega kooskõlla, arvates liitumistasust maha kulutused, mis ei ole

tehtud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kohaselt. Liitumistasu on alati võimalik seadusega

kooskõlla viia. Sealjuures pole välistatud, et mõnedel juhtudel võib liitumistasu selle tulemusena

väheneda 0 euroni ja kulud, mida ettevõtja on seadust mitte järgides teinud, jäävad ettevõtja enese

kanda;

3) otsuse põhjendustest ei selgu, mis takistab täitmast ettekirjutust, mille vastustaja oleks pidanud

tegema;

4) Konkurentsiamet ei ole otsuse p-s 3 sisalduvat otsustust tehes kaalunud selle mõju kaebajatele.

Ettekirjutuse tegemisest keeldumise tõttu on kaebajad sunnitud tasuma ebaseaduslikku liitumistasu;

5) otsuse p 4 on õigusvastane koosmõjus otsuse p-ga 3. Järelevalvemenetlust ei saa lõpetada enne,

kui on tagatud tuvastatud õigusrikkumise kõrvaldamine ja liitumispakkumise seadusega kooskõlla

viimine.

4. Konkurentsiamet vaidles kaebusele vastu ja leidis, et kaebus on põhjendamatu. Selle väited ei

anna alust otsuse p-de 3 ja 4 tühistamiseks ega Konkurentsiameti kohustamiseks järelevalve

jätkamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks. Konkurentsiamet leidis järgmist:

1) OÜ-l Kiili KVH kui Kiili vallavolikogu kinnitatud vee-ettevõtjal oli õigus ja kohustus arendada

ühisveevärki ja -kanalisatsiooni Kasteheina 36 kinnistu liitmiseks, järgides ÜVVKS § 4 lg-tes 1, 2 ja

2¹ sätestatud tingimusi. Kiili valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas ei olnud

Kasteheina 36 liitumiskoha liitumist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ette nähtud. Seetõttu pidi OÜ

Kiili KVH, lähtudes ÜVVKS § 4 lg-st 1, rajama ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni detailplaneeringu

alusel tingimusel, et detailplaneering sisaldab ÜVVKS § 4 lg-tes 2 ja 21 nimetatud nõudeid.

Kehtestatud detailplaneeringus ei ole järgitud ÜVVKS § 4 lg-tes 2 ja 21 nimetatud ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni arendamise kava miinimumnõuded. Detailplaneeringule ei ole lisatud

dimensioneeritud vee- ja kanalisatsioonirajatiste põhiskeemi, millega määratakse tehniline lahendus,

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendusmeetmete ajakava ega nende hinnangulist maksumust. Detail-

planeeringus määrati kindlaks, et planeeringuala ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni projekteerimis-

küsimused lahendatakse pärast detailplaneeringu kinnitamist koostatavas kanaliseerimisprojektis.

Sellega jättis Kiili vallavolikogu vee-ettevõtjale sisuliselt õiguse otsustada tehnilise lahenduse,

arendusmeetmete ajakava ning hinnangulise maksumuse üle iseseisvalt ja ilma Kiili vallavolikoguga

kooskõlastamise kohustuseta. Kui ühisveevärk- ja kanalisatsioon rajati eelkirjeldatud tingimustel, siis

polnud isikul, kes arvas, et tema õigusi on rikutud, võimalik detailplaneeringu menetlemise käigus

kõiki kohaseid õiguskaitsevahendeid kasutada. OÜ Kiili KVH on rajanud ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni vastuolus ÜVVKS § 4 lg-tes 1, 2 ja 2¹ nimetatud nõuetega;

2) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses ei ole kindlaks määratud, kuidas lahendada olukorda, kus

ühisveevärk ja -kanalisatsioon on valmis ehitatud ÜVVKS § 4 lõigetega 1, 2 ja 2¹ vastuolus olevana.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3, vabariigi valitsuse seaduse § 70 lg 1, § 72 lg 1 ja HMS § 3 lg 1 järgi

saab Konkurentsiamet seisukoha võtta vaid seaduses sätestatud normide alusel. Konkurentsiameti

volitused on sätestatud ÜVVKS § 154 lg-s 2 ning § 155 lg-s 1. Võttes arvesse, et kõnealune olukord

on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses reguleerimata, ei ole Konkurentsiametil pädevust võtta

kohaliku omavalitsuse tegevuse või tegevusetuse kohta seisukohta ning kohustada kohalikku

omavalitsust lahendama ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse nõuetele mittevastava

detailplaneeringu kooskõlastamisest tekkinud segadus. Seadusest ei tulene Konkurentsiametile õigust

otsustada ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemi tehnilise lahenduse üle. Seega ei ole Konkurentsi-

ametil õiguskaitsevahendeid olukorra efektiivseks lahendamiseks;

3) OÜ Kiili KVH ja kaebajad peaksid jõudma omavahel kokkuleppele liitumistasu suuruses või

vajaduse korral pöörduma tsiviilkohtu poole. Kokkulepe võib OÜ-le Kiili KVH tähendada, et kõik

kulud, mida ta arenduse käigus tegi, ei pruugi liitumistasudega kaetud saada, kuid selline kahju

kandmine annaks motivatsiooni tulevikus enne ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arenduse teostamist

veenduda, et arendus on kooskõlas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega;

4) selleks, et oleks võimalik kohaldada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses sätestatud liitumis-

tasu arvestamise aluseid, peaks Konkurentsiamet nõudma OÜ-lt Kiili KVH ühisveevärgi ja

-kanalisatsiooni kooskõlla viimist seadusega. Seda ei ole võimalik tagantjärele teha. Seega ei saa

Konkurentsiamet teha OÜ-le Kiili KVH ettekirjutust liitumistasu ÜVVKS-ga vastavusse viimiseks

tulenevalt HMS § 63 lõige 2 punktist 5. Kuivõrd OÜ Kiili KVH on ehitamisel kandnud kulusid

kokku 35 019 eurot 67 senti, oleks ebamõistlik nõuda uue ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamist

võimaldamaks kaebajatel liituda seadusega kooskõlas oleva liitumistasu eest. Liiatigi kui arvestada,

et uus rajatis võib osutuda olemasolevaga identseks;

5) Konkurentsiamet ei nõustu, et otsuse resolutsiooni p-s 3 sisalduvat otsustust tehes ei kaalunud nad

selle mõju kaebajatele. Haldusmenetluse seaduses sätestatud kaalutlusõigus ei anna Konkurentsi-

ametile õigust hinnata otsuse mõju menetlusosalistele ning teha selle alusel otsus, mis on vastuolus

seadusega;

6) ettekirjutuse tegemine on Konkurentsiameti kaalutlusõigusel põhinev otsustus olukorras, kus

järelevalvemenetluse käigus on tuvastatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse nõuete rikkumine

liitumistasu arvestamisel. ÜVVKS § 154 lõike 2 alusel tehtava järelevalvemenetluse käigus

tuvastatud seaduse nõuete rikkumine ei too endaga automaatselt kaasa ettekirjutuse tegemist.

Seadusandja ei ole ÜVVKS § 155 lõikes 1 sätestatuga pannud Konkurentsiametile mitte kohustust

teha ettekirjutus, vaid andnud talle selleks õiguse.

5. Kolmas isik OÜ Kiili KVH ei nõustunud kaebusega ning leidis, et otsuse punktid 3 ja 4 tuginevad

kehtinud õigusele ning on sellega kooskõlas.

6. Tallinna Halduskohus jättis 9. septembri 2013. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

Konkurentsiameti teostatav järelevalve seisneb vastavalt pädevusele seaduse ja selle alusel antud

õigusaktide nõuete täitmise kontrollis ehk teisisõnu seaduslikkuse/õiguspärasuse kontrollis. Vaidlust

ei ole selle üle, et Konkurentsiamet on järelevalve teostamise käigus kontrollinud OÜ Kiili KVH

liitumispakkumise vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele ning tuvastanud, et ühis-

veevärk ja -kanalisatsioon Kasteheina 36 kinnistu liitmiseks on valmis ehitatud ÜVVKS § 4

lg-tega 1, 2 ja 21 vastuolus olevana. Sellest järelduvalt on tehtud otsustus, et liitumispakkumine ei

vasta seadusele. Vaidlus taandub sellele, kas tuvastatud asjaolude järgi oli Konkurentsiamet

õigustatud/kohustatud ettekirjutust tegema. ÜVVKS § 155 lg-s 1 on üheselt määratud, et seadusest

tulenevate nõuete rikkumise lõpetamiseks või seadusest tulenevate nõuete rikkumise ärahoidmiseks

on järelevalve teostajal õigus teha vee-ettevõtjale ettekirjutus. ÜVVKS § 155 lg-s 1 ei ole järelevalve

teostajale pandud kaalutlusõigust välistavat ettekirjutuse tegemise kohustust. ÜVVKS § 155 lg-s 1

sätestatud Konkurentsiameti õigus teha ettekirjutus nõuete rikkumise lõpetamiseks on nii volitus-

normiks kui ka järelevalve teostajale kaalutlusõigust andvaks sätteks. Järelevalve teostaja ei ole

väitnud, et ettekirjutust polnud vaja teha. Vastustaja on leidnud, et ettekirjutus liitumistasu vastavusse

viimiseks seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega oleks haldusakt, mida ei ole võimalik

täita. Konkurentsiamet on piisavalt põhjendanud seda, miks ei ole võimalik teha kaebajate soovitud

ettekirjutust. Järelevalvemeetme kasutamata jätmise üle on otsustatud kaalutlusvigadeta ning

Konkurentsiamet on toiminud temale antud pädevuse ja volituste piires.

7. Kaebajad esitasid ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Kohus leidis, et otsuse p-l 2 puudub eraldiseisvalt igasugune

regulatiivsus. ÜVVKS § 155 lg 1 kohaselt on Konkurentsiametil õigus teha ettekirjutusi. Vee-

ettevõtja tegevuse õiguspärasus tuvastatakse ettekirjutuse tegemise menetluse käigus. Kui

Konkurentsiamet otsustab jätta ettekirjutuse tegemata, pole tal ka põhjust tuvastada, et liitumistasu ei

vasta seadusele. Liitumistasu õigusvastasuse üle otsustatakse tehtava ettekirjutuse või järelevalve-

menetluse lõpetamise otsuse põhjendavas osas, mitte resolutiivosas, kusjuures HMS § 60 lg 2

kohaselt on siduv vaid haldusakti resolutiivosa. See aga ei mõjuta praeguse asja lõpplahendust.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse rikkumise tuvastamine ei tähenda alati, et vee-ettevõtjale

tuleb teha ettekirjutus liitumistasu seadusega kooskõlla viimiseks. Kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon

on rajatud nõuetekohase ehitusloa alusel ning kinnistu eelmine omanik on aktsepteerinud selle

tehnilisi tingimusi, siis ei saa rääkida ebaseaduslikust ühisveevärgist ja -kanalisatsioonist ainuüksi

seetõttu, et ehituslubade väljastamise aluseks olnud detailplaneering ei vastanud täielikult ÜVVKS

§-le 4. Konkurentsiamet ei ole tuvastanud, et liitumistasu ei vasta ÜVVKS §-le 6. Kui

Konkurentsiamet teeb ettekirjutuse viia liitumistasu õigusaktidega kooskõlla, peab ta viitama

konkreetsetele puudustele, mille tõttu ei ole liitumistasu kohane. Vee-ettevõtjal peab olema võimalik

neid puudusi kõrvaldada. Praegusel juhul ei ole vee-ettevõtjal selleks võimalust. Tal on vaid võimalus

vähendada liitumistasu nullini, sest ta ei saa asendada varasemat detailplaneeringut. Taoline lahendus

on vee-ettevõtjale liigselt koormav ega ole kooskõlas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

eesmärgiga. Liitumistasu vastuolu õigusaktidega peab olema sisuline, mitte formaalne. Kuna

Konkurentsiameti pädevuses ei ole kontrollida ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni tehnilise lahenduse

otstarbekust, ei saa Konkurentsiamet ka praeguses asjas väita, et kehtiv detailplaneeringu lahendus on

tarbijat liigselt koormav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Heidi Reiljan ja Madis Nõmmik paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja

teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassaatorid leiavad järgmist:

1) ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et Konkurentsiametil on liitumistasu vastavuse kontrolli-

misel üksnes ettekirjutuse tegemise, mitte eraldiseisvalt liitumistasu seadusele vastavust puudutavate

otsuste tegemise õigus. Selline pädevus tuleneb Konkurentsiametile ÜVVKS § 154 lg-st 2;

2) vaidlust ei ole selles, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamisel ja rajamisel ei lähtutud

ÜVVKS §-st 4. Kulud, mida vee-ettevõtja kannab ÜVVKS § 4 nõudeid rikkudes, ei ole põhjendatud

kulud ÜVVKS § 6 lg-te 1 ja 9 tähenduses. Ringkonnakohtu seisukohast saab järeldada, et ÜVVKS

§-st 4 tulenevad ühisveevärgi arendamise ja rajamise nõuded on formaalsed. Ringkonnakohtu otsus

võtab vee-ettevõtjalt vajaduse lähtuda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamisel ÜVVKS §-s 4

sätestatust ning võimaldab ühisveevärki ja -kanalisatsiooni rajada ilma, et kinnitatud oleks

arendamise kava või kehtestatud ÜVVKS § 4 lg 2 nõuetele vastav detailplaneering. Ringkonnakohus

on jätnud arvestamata, et ÜVVKS § 4 eesmärgiks on muu hulgas tarbijate õiguste tagamine.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamist puudutavad küsimused peavad piisava põhjalikkusega

olema lahendatud detailplaneeringus, mille menetlemise käigus on isikul, kes leiab, et tema õigusi

rikutakse, võimalik kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kasteheina 36 kinnistu ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni rajamisel ei saanud keegi vaidlustada detailplaneeringut, kuna kinnistute omanik,

planeeringu tellija ja planeeringu kehtestaja oli üks ja sama isik e Kiili vald;

3) ehkki Konkurentsiamet on seisukohal, et liitumistasu ei ole kooskõlas ÜVVKS § 6 nõuetega ning

liitumistasu metoodikaga, ei ole kaebajad saanud sisulist vastust oma avaldusele, milles paluti

kontrollida liitumistasu suurust, põhjendatust ja metoodikale vastavust. Puudub hinnang kulu-

komponentide seaduslikkuse ja põhjendatuse kohta;

4) kui liitumistasu ebaseaduslikkusega kaasneb tarbijate õiguste riive, on Konkurentsiametil kohustus

kasutada talle antud õigust ettekirjutuse tegemiseks. Ettekirjutuse tegemata jätmine võiks olla

põhjendatud üksnes ülekaaluka avaliku või kolmanda isiku huvi korral, mida praeguses asjas ei esine;

5) Konkurentsiameti otsuse p-s 3 toodud seisukoht ei ole õige, sest liitumistasu on võimalik

seadusega kooskõlla viia. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta HMS § 63 lg 2 p 5 kohaldamise

kohta.

10. Konkurentsiamet jääb varem esitatud seisukohtade ja seletuste juurde ning palub jätta

kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja rõhutab, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus toimib

tervikuna, st liitumistasu arvutamisel saaks kohaldada ÜVVKS §-s 6 sätestatud norme, kui

ühisveevärk ja -kanalisatsioon oleks kooskõlas ÜVVKS §-s 4 sätestatud nõuetega. Praeguse, ühis-

veevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses reguleerimata olukorra (kus ühisveevärk ja -kanalisatsioon on

rajatud vastuolus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusega) lahendamiseks ei ole Konkurentsiametil

vajalikke õiguskaitsevahendeid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium selgitab esmalt kassaatorite kaebeõigust Konkurentsiameti otsuse vaidlustamisel (I),

seejärel annab hinnangu vaidlustatud kaalutlusotsuse õiguspärasusele (II). Lõpuks lahendab

kolleegium kassatsioonkaebuse ning jaotab menetluskulud (III).

I

12. Vaidlustatud 27. märtsi 2013. a otsuses nr 9.2-2/13-005 on Konkurentsiamet jätnud vee-

ettevõtjale ettekirjutuse liitumistasu seadusega kooskõlla viimiseks tegemata (resolutsiooni p 3) ning

lõpetanud asja menetluse (resolutsiooni p 4). Kaebajad taotlevad vaidlustatud otsuse resolutsiooni

p-de 3 ja 4 tühistamist ja Konkurentsiameti kohustamist järelevalve jätkamiseks ja ettekirjutuse

tegemiseks.

Kolleegium on varem (vt nt 13. oktoobri 2010. a otsust asjas nr 3-3-1-44-10, p 15 ning 23. oktoobri

2013. a määrust asjas nr 3-3-1-29-13, p 17) öelnud järgmist: "Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda

järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui

pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse

algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib

kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks

järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui

järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve."

13. Eeltoodud juhiste järgi tuleb kolleegiumi hinnangul esmalt selgitada, kas ühisveevärgi ja

-kanalisatsiooni seadusest tulenev Konkurentsiameti järelevalvepädevus ja ettekirjutuse tegemise

aluseks olev volitusnorm andsid Konkurentsiametile järelevalvemenetluse algatamise ja järelevalve-

meetme rakendamise küsimustes kaalutlusõiguse. Konkurentsiameti järelevalvepädevust reguleerib

ÜVVKS (siin ja edaspidi 1. jaanuar 2011 kuni 14. juuli 2013 kehtinud redaktsioonis) § 154 lg 2. See

sätestas, et veeteenuse hinna ning liitumistasu vastavust seadusele ja ÜVVKS § 6 lõikes 3 nimetatud

metoodikale kontrollib ning nende kohta teeb otsuseid ja ettekirjutusi vastavalt oma pädevusele

Konkurentsiamet või valla- või linnavalitsus. Konkurentsiameti volitus ettekirjutuse tegemiseks

tulenes ÜVKKS § 155 lg-st 1, mille kohaselt on Konkurentsiametil ÜVVKS-st tulenevate nõuete

rikkumise lõpetamiseks või ärahoidmiseks vastavalt oma pädevusele õigus teha ettekirjutus liitumis-

tasu või veeteenuse hinna vastavusse viimiseks ÜVVKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega.

Kolleegium leiab, et eeltoodud sätetest tulenes Konkurentsiameti kaalutlusõigus nii järelevalve

algatamiseks kui ka ettekirjutuse tegemiseks. Sätted andsid Konkurentsiametile üldise kontrolli-

pädevuse ning ei kohustanud iga isiku pöördumise alusel menetlust läbi viima. Ettekirjutuse tegemine

oli sõnaselgelt sätestatud Konkurentsiameti volitusena. Seega puudus kaebajatel õigus nõuda

järelevalve algatamist või kindla sisuga ettekirjutuse tegemist.

14. Järgmiseks tuleb hinnata, kas õigusnormid, mis sätestavad Konkurentsiameti järelevalve ÜVVKS

§ 6 täitmise üle, kaitsevad ka kaebajate kui vee-ettevõtja klientide õigushüve.

Lisaks järelevalvemenetlust reguleerivatele pädevus- ja volitusnormidele (ÜVVKS § 154 lg 2;

ÜVKKS § 155 lg 1) tuleb siinkohal võtta arvesse ka nende normide eesmärki, millest kinnipidamise

kontrollimist on selles asjas kaebajad Konkurentsiametilt taotlenud. ÜVVKS § 154 lg-s 2 nimetatud

liitumistasu seadusele vastavuse kontrollimist reguleeris täpsemalt ÜVVKS § 6 lg 2 teine lause,

millest tulenevalt on Konkurentsiametil vastavalt oma pädevusele õigus kontrollida liitumistasu

suurust, selle põhjendatust ja vastavust metoodikale.

15. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine muu hulgas

täitevvõimu kohustus. Vajaduse korral peab täitevvõim kaitsma isikuid ka eraõiguslikes suhetes, sh

eriti siis, kui suhted on eraõiguslikud vaid vormi poolest ja tegelikult täidetakse nende kaudu

haldusülesandeid. Kolleegium on varem leidnud, et Konkurentsiameti järelevalve ülesanne on kaitsta

ka turuosalisi (vt 23. oktoobri 2013. a määrust asjas nr 3-3-1-29-13, p 17).

Selleski asjas ei saa kolleegiumi hinnangul Konkurentsiameti järelevalvet pidada üksnes avalikes

huvides läbiviidavaks. Selle järelevalve eesmärk on kaitsta ka vee-ettevõtja kliendi kui tarbija õigusi

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadusega vastolus oleva tegevuse eest. Ühisveevärgi ja

-kanalisatsiooni seaduse alusel tekkivates suhetes on tarbija vee-ettevõtjaga võrreldes üldjuhul

nõrgemas positsioonis. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on nentinud, et ühiskanalisatsiooni teenuse

osutamisel on vee-ettevõtja üldjuhul monopoolses seisundis (vt 22. novembri 2011. a otsust asjas

nr 3-2-1-113-11, p 38). Kaitstavaks õigushüveks on selles järelevalvemenetluses vee-ettevõtja kliendi

omandiõigus (PS § 32 lg 2 esimene lause), mida põhjendamatult suure liitumistasu nõudmine rikuks.

Niisuguses olukorras on järelevalvemenetlust taotlenud isikutel õigus järelevalvemenetluses tehtud

otsuse kohtulikule kontrollile.

Kuna järelevalvemenetluse jätkamise üle otsustab Konkurentsiamet kaalutlusõiguse alusel, piirdub

sisuline kohtulik kontroll kaalutlusreeglitest kinnipidamise hindamisega (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 158 lg 3).

II

16. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Järgnevalt selgitab kolleegium, miks ta leiab, et selles asjas esineb oluline kaalumisviga.

17. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebajad palusid kontrollida neile vee-ettevõtja poolt tehtud

liitumispakkumise vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele. ÜVVKS § 6 lg 1 sätestab, et

kohaliku omavalitsuse volikogu määratud vee-ettevõtjal on õigus võtta ühisveevärgi ja -kanalisat-

siooniga liitujalt põhjendatud liitumistasu, arvestades samas seaduses sätestatut. ÜVVKS § 6 lg 2

esimese lause kohaselt arvutab liitumistasu suuruse vee-ettevõtja, lähtudes liitumistasu arvutamise

metoodikast.

Konkurentsiamet leidis läbiviidud menetluse tulemusena, et vee-ettevõtja tehtud liitumispakkumine

ei vastanud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele. Sellise järelduseni jõuti, kuna detailplaneering

ei vastanud ÜVVKS § 4 lg-tes 1 ja 2 nimetatud tingimustele. Kolleegium märgib, et liitumistasu

vastavuse kontrollimist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele reguleerib ÜVVKS § 6, mitte

ÜVVKS § 4.

ÜVVKS § 6 lg 9 kohaselt võib vee-ettevõtja võtta liitumistasu vaid tehtud kulutuste ulatuses, mis on

vajalikud kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Konku-

rentsiamet võis kontrollida (vt käesoleva otsuse p-s 12 selgitatud järelevalvepädevust), kas

liitumistasus kajastatud kulud on vajalikud trasside ühendamiseks ning ühisveevärgi ja -kanalisat-

siooni arendamiseks. Liitumistasu suurus, vajalikkus, põhjendatus ja vastavus metoodikale ei sõltu

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kui rajatise vastavusest detailplaneeringule ega detailplaneeringu

õiguspärasusest, nagu leidis ekslikult Konkurentsiamet vaidlustatud otsuses. ÜVVKS § 2 lg 1

kohaselt on ühisveevärk ja -kanalisatsioon olemas ka siis, kui selle rajamise aluseks olnud detail-

planeering on puudulik.

18. Seega on Konkurentsiamet ettekirjutuse tegemisest keeldumisel tuginenud asjakohatutele

faktidele (põhjendustele). Konkurentsiamet võib keelduda ettekirjutuse tegemisest ka muudel,

seaduse ja kaalutlusreeglitega kooskõlas olevatel põhjustel, kuid mitte tuginedes asjakohatule

takistusele, mida seadusest ei tulene.

19. Eeltoodud põhjustel on Konkurentsiamet otsuse resolutsiooni punktides 3 ja 4 teinud kaalutlus-

vea. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 4 kohaselt, kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või

sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni)

alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks

otsustamiseks. Kolleegium leiab, et praeguses asjas tuleb Konkurentsiametil ettekirjutuse tegemist

uuesti kaaluda.

20. Kolleegium märgib lisaks, et 1. juulil 2014 jõustunud korrakaitseseaduse (KorS) § 4 lg 2 ei piira

veeteenuse hinna ja liitumistasu õiguspärasuse kontrollimist ega vee-ettevõtjale ettekirjutuse tegemist

veetarbijate õiguste kaitseks viimase taotluse alusel ning kohtusse pöördumist kaebusega, millega

veetarbija vaidlustab järelevalvemenetluse alustamata jätmist või lõpetamist ja taotleb vee-ettevõtjale

ettekirjutuse tegemist. Praegu kehtiv ÜVVKS § 154 lg 2, mille kohaselt kontrollib Konkurentsiamet

liitumistasu vastavust asjakohastele seadusesätetele, on erinorm KorS § 4 suhtes. Nagu kolleegium

eespool (p 15) leidis, on järelevalve eesmärk praegusel juhul kaitsta ka veetarbijate õigusi.

Konkurentsiameti järelevalveotsuste põhimõtteline kohtulik kontroll ei tähenda, et Konkurentsiamet

peab ka ÜVVKS § 154 lg 2 alusel alati järelevalve algatama ja ettekirjutuse tegema. See oleks

vastuolus ÜVVKS § 154 lg-ga 3, mis ei anna veetarbijale taotluse esitamise õigust. Saades veetarbija

märgukirja järelevalve teostamise ettepanekuga, võib Konkurentsiamet keelduda järelevalve või

ettekirjutuse tegemisest ka maakohtusse pöördumise võimalusele viidates, kui õiguste kaitsmine hagi

esitamise teel ei ole ebamõistlikult koormav. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et tarbijal

võib olla keeruline hankida hagi esitamiseks vajalikku teavet ja tõendeid liitumistasu suuruse

õigusvastasuse kohta.

Praegusel juhul ei ole vastustaja keeldunud ettekirjutust tegemast põhjusel, et kaebajatel oleks enda

õiguste kaitseks mõistlikum pöörduda maakohtusse. Kohus ei tohi asuda kaalutlusõigust teostama

täitevvõimu asutuse eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kolleegium ei saa seetõttu hinnata muude

õiguskaitsevahendite efektiivsust riikliku järelevalve kõrval.

III

21. Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 9. septembri 2013. a

otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2014. a otsuse haldusasjas nr 3-13-896. Kolleegium

teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Heidi Reiljani ja Madis Nõmmiku kaebuse Konkurentsiameti

27. märtsi 2013. a otsuse nr 9.2-2/13-005 peale osas, millega taotleti otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4

tühistamist.

22. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse, otsustab ta ka menetluskulude jaotuse. HKMS § 108 lg 1

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kulu-

dokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja

arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast

istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta.

Halduskohtus on kaebajad taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 510 eurot (s.o 480 eurot

advokaaditasu ja 30 eurot riigilõiv). Taotlusele on lisatud Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus 30. aprilli

2013. a arve nr 9392 ja pangakonto väljavõte tasu laekumise kohta. Apellatsiooniastmes on kaebajad

taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 630 eurot (s.o 600 eurot advokaaditasu ja 30 eurot

riigilõiv). Taotlusele on lisatud Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus 31. oktoobri 2013. a arve nr 9788 ja

pangakonto väljavõte tasu laekumise kohta. Kolleegiumi hinnangul tõendavad dokumendid, et kulud

on kantud.

Kassatsiooniastmes taotlevad kaebajad menetluskulude väljamõistmist summas 620 eurot (570 eurot

advokaaditasu ja 50 eurot kautsjonid). Taotlusele on lisatud Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus

31. märtsi 2014. a arve nr 10082 ja pangakonto väljavõte tasu laekumise kohta. Kolleegiumi

hinnangul tõendab dokument, et kulud on kantud.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kolleegium leiab, et selles asjas on menetluskulude väljamõistmine vastustajalt põhjendatud täies

ulatuses, v.a kautsjon, mis tagastatakse. Seega tuleb Konkurentsiametilt kaebajate kasuks solidaarselt

välja mõista menetluskulu kokku 1710 eurot (510 eurot + 630 eurot + 570 eurot).

23. Kautsjonid tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Ivo Pilving, Jüri Põld