3-2-1-65-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-65-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. oktoober 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Suitor OÜ hagi Foorum SPA OÜ vastu lepingust tuleneva

võlgnevuse 44 731 euro 76 sendi saamiseks või

kasutuseelise hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-19699

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Foorum SPA OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 040 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Suitor OÜ (registrikood 11502452), esindaja

vandeadvokaat Merilin Valdmaa

Kostja Foorum SPA OÜ (registrikood 11193060), esindaja

vandeadvokaat Toivo Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-19699 osas,

milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu otsuse ja mõistis uue otsusega kostjalt hageja

kasuks välja 15 040 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Rahuldada Foorum SPA OÜ kassatsioonkaebus.

3. Tagastada OÜ-le BeautySkin (arvelduskontole nr EE462200221050528463) Foorum SPA OÜ

kassatsioonkaebuselt 27. veebruaril 2014 tasutud kautsjon 150 (ükssada viiskümmend) eurot 40

senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Suitor OÜ (varasema ärinimega Plentiful OÜ) (hageja) esitas 27. aprillil 2011 Harju Maakohtule

Foorum SPA OÜ (kostja) vastu hagi. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja koostöölepingust

tuleneva võlgnevuse 5154 eurot 89 senti. Lisaks esitas hageja leppetrahvi nõude 5159 eurot 75 senti,

inventari soetusmaksumuse hüvitamise nõude 32 120 eurot 9 senti ning tasumata arvetelt viivise

nõude 2297 eurot 3 senti. Menetluse käigus esitas hageja ka alternatiivse nõude (juhul kui kohus

leiab, et hageja ei olnud koostöö- ja muid lepinguid kehtivalt üle võtnud) hüvitada ära kasutatud

inventari hariliku väärtuse 12 180 eurot, kostjalt hageja kasuks välja mõista osutatud teenuse eest tasu

5154 eurot 89 senti, tagastamata inventari soetusmaksumuse 15 040 eurot ning hüvitada saadud

kasutuseelis 10 500 eurot.

Take Me Home OÜ (HOME) ja kostja sõlmisid 17. jaanuaril 2007 kahe aasta pikkuse koostöölepingu

(kokkulepe), millega HOME (lepingus nimetatud teenindajana) andis kostja (lepingus nimetatud

rentnikuna) valdusesse kokkuleppes nimetatud koguse inventari (hommikumantlid, rätikud,

saunalinad, sussid, jalamatid) ning osutas ka inventari puhastusteenust. 30. mail 2008 andis HOME

kokkuleppe hagejale üle ning hageja jätkas kostjale puhastusteenuse osutamist. Kostja jätkas

puhastusteenuse tarbimist. Kostja tasus hagejale ühe esitatud arvetest, kuid jättis teised arved

tasumata. 27. juunil 2008 edastas hageja kostjale kokkuleppe p 14.1 alusel kokkuleppe erakorralise

ülesütlemise avalduse ja tasu, leppetrahvi ning inventari tagastamise nõude. Kostja ei tagastanud

tema valduses olevat hageja inventari.

Kostja andis oma käitumisega heakskiidu kokkuleppe ülevõtmisele. Kokkuleppe ülesütlemiseks andis

aluse nelja arve tasumata jätmine (5154 euro 89 sendi ulatuses). Viivise ja leppetrahvi suurus tulenes

kokkuleppes märgitud määradest. Kokkuleppe p 5.1 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et inventar

on teenindaja omand ning kostjale võimaldatakse valdus lepingus sätestatu kohaselt. Kokkuleppe p-

s 12.4 on pooled väljendanud oma tahet, et lepinguperioodi lõppemisel tuleb inventar teenindajale

tagastada. Kostja on nimetatud kohustust rikkunud ja sellega hagejale kahju põhjustanud.

Alternatiivselt tuleb hageja nõue rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, kuna kostja on saanud

hageja omandis oleva inventari kasutamise tõttu kasutuseeliseid. Hagejal on õigus tagasi saada

kokkuleppe alusel üleantud inventar, selle kasutamisest saadud kasu või inventari hävimise korral

inventari harilik väärtus tagasinõudmise õiguse tekkimise aja seisuga. Kostja on saanud eelduslikult

kasutuseeliseid hagejale kuuluva inventari kasutamisest ning on seeläbi hoidnud kokku kulusid.

Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja valduses 144 hommikumantlit, 300 väikest näorätikut, 99

näorätikut, 113 käterätikut, 264 saunalina, 149 paari susse ning 97 jalamatti.

Juhul kui kohus leiab, et hageja ei olnud kokkulepet kehtivalt üle võtnud, siis tulenevalt kokkuleppe

eritingimuste p-st 5 tuleb kokkulepe lugeda lõppenuks alates 17. jaanuarist 2009. Seega toimus

hagejale kuuluvate esemete alusetu omandamine 2009 ning esemete hävimise korral tuleb inventari

väärtus hüvitada 2009. a seisuga.

HOME ja kostja olid kokkuleppe eritingimustes leidnud, et miinimumarve suurus on 798 eurot

90 senti. Hiljemalt 17. jaanuaril 2009 lõppes leping ning alates sellest hetkest tuli inventar hagejale

tagastada. Kuivõrd inventari hagejale ei tagastatud, siis tuleb eeldada, et alates nimetatud kuupäevast

sai kostja kasutuseeliseid. Arvestades eelnevat, on kostja praeguseks hetkeks viivituses 27 kuud.

Seega on kostja saadud kasutuseelised kokku 798,90 × 27 ehk 21 570 eurot 30 senti. Hageja

vähendas kasutuseeliste nõuet 10 500 euroni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja on HOME-lt lepingu

üle võtnud. Isegi juhul, kui kostja oleks lepingu üle võtnud, ei tuleneks sellest hagejale õiguslikke

järelmeid, kuivõrd sellekohane tehing oleks tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 179 lg-s 1

sätestatud piirangust ning tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 87 sisalduvast

printsiibist tühine. Hagejal puudus õigus öelda üles leping, mille pooleks ta ei ole.

3. Harju Maakohus jättis 22. aprilli 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi peab lepingu ülevõtmiseks olema sõlmitud ühe lepingpoole ja

lepingut üle võtta sooviva isiku vaheline leping ning antud teise poole nõusolek. Kostja ei ole oma

nõusolekut koostöölepingu ülevõtmiseks andnud. 30. juunil 2008 teatas kostja hagejale sõnaselgelt, et

kostjal puuduvad hagejaga mistahes lepingulised suhted. Maakohus leidis tõendeid hinnates, et

17. jaanuaril 2007 sõlmitud koostööleping ei läinud hagejale üle, kuna kostja ei ole koostöölepingu

üleandmisele oma kirjalikku nõusolekut andnud, samuti on muul viisil (heakskiit kõnes või

käitumuslikult) koostöölepingu üleandmine välistatud.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud ettevõtte, sh koostöölepingu, üleminekut hagejale Hageja

on kohtule esitanud 30. mail 2008 sõlmitud vara üleandmise akti, mis tõendab vallasasjade valduse

üleminekut HOME-lt hagejale, mitte aga majandusüksuse üleminekut hagejale. Muid tõendeid,

millest nähtuks ettevõtte üleminek hagejale, ei ole esitatud. Ettevõtte üleminekut ei ole samuti

kajastatud hageja 2008. a majandusaasta aruandes.

Vallasasjade omandi üleminek erinevalt kinnisasjade omandi üleminekust ei vii asja uuele omanikule

kaasa asjaga seotud kasutuslepinguid, vaid need jäävad kestma endiste lepingupoolte vahel. 30. mai

2008 vara üleandmise akti kohaselt kinnitab HOME, et hageja on täitnud 30. mai 2008

müügilepingust tulenevad kohustused ja seega on hagejale üle läinud vara omand, mis on rendile

antud kostjale 17. jaanuari 2007 koostöölepingu alusel. Kohtule on esitatud 30. mail 2008 sõlmitud

müügilepingu täitmise kviitung, mitte aga omandi üleminekut tõendav kokkulepe. Maakohus leidis,

et avalikus registris olevast ning hageja 2008. a majandusaasta aruandest ei nähtu, et hageja oleks

omandanud mingit muud vara peale masinate ja seadmete.

Hageja kasutuseelise nõue tugineb asjade soetusmaksumusele (asjade soetamiseks tehtud

kulutustele), mis ei ole mitte kasutuseelis, vaid eseme väärtus TsÜS § 65 järgi. Olukorras, kus kohus

ei tuvastanud, et hagejale oleks HOME ja kostja sõlmitud koostööleping üle läinud, on koostööleping

jätkuvalt kehtiv HOME ja kostja vahel, millest tulenevalt ei saanud kostja kasutada hageja omandit

viisil, mis tooks kaasa hageja alusetu rikastumise nõude tekkimise kostja vastu. Samuti ei ole hageja

omandanud kostja kasutuses olnud vara omandiõigust. Kostja ei saa alusetult rikastuda, kui ta kasutab

vara, mille kasutamiseks on tal kehtiv koostööleping. Kasutuseelisele tuginev nõue saab tekkida aja

eest, mil asja omaniku tahte vastaselt omandit rikutakse. Eelmärgitu saab tekkida hetkest, mil isik

saab teada asjade kasutamise õigusliku aluse puudumisest. Ülalmärgitud põhjendustel maakohus

leidis, et hageja nõue ei ole põhjendatud.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi kas põhinõude või

alternatiivnõude osas rahuldada.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. jaanuari 2014. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt

alternatiivnõude rahuldamata jätmises kostja valduses olevate vallasasjade väärtuse hüvitamiseks ja

tegi selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja valduses oleva

ja kasutuskõlbmatuks muutunud vallasasjade väärtuse hüvitamiseks 15 040 eurot. Ringkonnakohus

jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles hageja põhinõue jäi rahuldamata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus otsust põhinõude kohta põhjendanud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et tõendatud ei ole kostja nõusolek selle kohta, et hageja võtab koostöölepingu

VÕS § 179 alusel üle. Seega ei saa hageja oma nõudes tugineda VÕS §-le 179. Samuti ei ole

tõendatud HOME-lt ettevõtte üleminek hagejale.

Oma lõplikes seisukohtades ja apellatsioonkaebuses palus hageja välja mõista kostjalt alternatiivselt,

juhul kui kohus leiab, et kokkuleppe üleminek hagejale ei ole tõendatud, alljärgnevad summad:

1) hävinenud inventari hariliku väärtuse 12 180 eurot 41 senti;

2) kostja valduses oleva inventari hariliku väärtuse 15 040 eurot;

3) inventari kasutamisest saadud kasutuseelised 10 500 eurot;

4) osutatud teenuse eest 5154 eurot 89 senti ja sellelt nõudelt viivist 1796 eurot 26 senti.

Teenuse arvete tasumise nõue on põhjendamatu, kuna ei ole tõendatud, et hageja oleks kostjale

osutanud teenuseid.

Samuti ei ole hageja tõendanud, millises koguses ja milline HOME inventar anti üle ja jäi kostja

valdusesse. Seega tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda kostja omaksvõtust tema valduses oleva

inventari koosseisu kohta (89 hommikumantlit, 80 froteerätikut, 100 käterätikut, 198 saunalina, 100

paari susse).

Maakohus on andnud ebaõige hinnangu 30. mai 2008 vara üleandmise aktile. Ringkonnakohus leidis,

et aktiga tõendas hageja HOME-lt inventari ostmist, omandiõiguse üleminekut ja väljanõudeõigust

kostja vastu asjaõigusseaduse (AÕS) § 93 alusel. Samas eelnimetatud tõend ei tõenda seda, et aktis

kirjeldatud vara ka kostja valdusesse anti ja oli tema valduses 30. mail 2008. Eelnimetatud asjaolu

tõendamiskoormus oli hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi.

Kuivõrd hageja tõendas, et kostjal puudub õiguslik alus HOME inventari valdamiseks ning hagejal

on kostja valduses oleva vara osas väljanõudeõigus, siis on hageja alternatiivne nõue VÕS § 1027

alusel põhjendatud. Apellatsioonimenetluses ilmnes, et kostja valduses olev vara ei ole

kasutamiskõlblik, seetõttu on hageja õigustatud nõudma VÕS § 1032 lg 2 alusel kahjustatud vara

väärtuse hüvitamist.

Alusetult saadud asjade väärtust tuleb hinnata selle aja seisuga, mil rikastumise nõue tekkis

(VÕS § 1032 lg 2). Hageja on hinnanud seda 2009. a seisuga. Hageja on nõudes tuginenud inventari

soetusmaksumusele. Kostja ei ole hageja märgitud maksumust ümber lükanud. Koostöölepingus on

märgitud inventari soetusmaksumus. Nendele hindadele ongi hageja oma nõudes tuginenud. Kostja

omaksvõtust tulenevalt tuleb hagi rahuldada 15 040 euro ulatuses (89 hommikumantli, 80

froteerätiku, 100 käterätiku, 198 saunalina, 100 paari susside soetusmaksumus).

Kasutuseelise nõue ei ole tõendatud. Hageja tugineb 10 500 euro väljamõistmise nõudes

koostöölepingu eritingimustele. Kuna hageja ei ole selle lepingu pool, ei saa ta sellele ka tugineda.

Vallasasjade kasutuseeliste väärtuse määramisel tuleb arvestada nende väärtuse vähenemist

kasutamise tõttu. Sellist arvestust ei ole hageja esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta maakohtu

otsus muutmata ja hagiavaldus rahuldamata.

Kostja arvates rahuldas ringkonnakohus hagi ebaõigesti VÕS § 1027 ja § 1032 lg 2 alusel. Kohtud ei

tuvastanud kostja ja HOME sõlmitud koostöölepingu üleminekut hagejale. Järelikult ei saanud

eksisteerida ka kohustust, mille alusel saadud soorituse oleks kostja pidanud tagastama. Maakohus

tugines alternatiivnõude lahendamisel õigesti VÕS §-le 1037 ja jättis õigesti hagi rahuldamata, kuna

hageja tugines inventari soetusmaksumusele. Kasutuseelise väärtust aga hageja ei tõendanud.

Ringkonnakohus on seega valesti leidnud, et kostja ei lükanud ümber asjade soetusväärtust. Kostja ei

pidanudki seda tegema, sest selle arvestamine ei ole VÕS § 1037 kohaldamisel asjakohane.

Hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu järeldust, mille kohaselt ei ole 30. mai 2008

akt omandi üleminekut tõendav kokkulepe. Ringkonnakohus tuvastas selle järelikult TsMS § 652 lg-

t 5 rikkudes omal algatusel. Isegi juhul, kui ringkonnakohtul olnuks õigus tõendit hinnata, on seda

hinnatud valesti. Menetluses esitatud tõendid viitavad, et hagejal ei tekkinud inventari omandit.

Kohtuotsusest ei selgu, milliste tõendite põhjal järeldas ringkonnakohus, et inventar on muutunud

kasutuskõlbmatuks. VÕS § 1032 lg 2 kohaldamise eelduseks on aga saadu väljaandmise võimatus.

Isegi kui VÕS § 1032 oleks praeguses vaidluses kohaldatav, tulnuks tagastamisel arvestada asja

hariliku väärtuse vähenemist. Pikema aja vältel kasutatud pesutarvikutel puudub väärtus, mis oleks

ligilähedanegi soetusväärtusele. Ajaks, mil hageja väidetavalt inventari omandas, oli pesutarvikute

kasutusiga juba suuresti läbi.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu otsuse ja

mõistis uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja 15 040 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jääb

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Kolleegium vastab kõigepealt kassatsioonkaebuse menetlusõiguslikule väitele, mille kohaselt

rikkus ringkonnakohus TsMS § 652 lg-t 5. Nimetatud lõike kohaselt ringkonnakohus ei kogu, uuri

ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud

juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud

asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja

ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks.

Hageja apellatsioonkaebuses (III kd, tl 62 jj) ei ole eraldi alajaotuses sõnaselgelt välja toodud, et

maakohtu otsus vaidlustatakse ka 30. mai 2008. a akti põhjal tehtud hinnangu osas, milles maakohus

leidis, et akt ei tõenda inventari omandiõiguse üleminekut hagejale. Siiski on apellatsioonkaebuses

mh märgitud (rasvases kirjas), et maakohtu otsus vaidlustatakse täies ulatuses. TsMS § 652 lg 5

kohaldamise kontekstis on aga olulisem, et hageja on apellatsioonkaebuse p-s 2.1.3 vaidlustanud

maakohtu järeldusi ettevõtte (mitte)ülemineku kohta. Ettevõtte ülemineku kohta oli tõendina

mh esitatud sama 30. mai 2008. a akt. Ettevõtte üleminekust või mitteüleminekust tulenevalt saab

hinnata ka inventari omandiõiguse üleminekut (mitteüleminekut) ettevõtte koosseisus. Seetõttu oli

ringkonnakohtul kolleegiumi hinnangul õigus hinnata küsimust, kas hageja on saanud inventari

omanikuks. Omandiõiguse ülemineku kohta ei ole kolleegiumil tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3–5

võimalik ise asjaolusid tuvastada. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus eeltoodud asjaolude

tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

10. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus kohaldanud asjas ebaõigeid materiaalõiguse norme,

VÕS § 1027 ja § 1032 lg-t 2. See on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi ning on aluseks

ringkonnakohtu otsuse tühistamisele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pooltevahelist õigussuhet ja

sellest tulenevalt hageja nõudeid uuesti hinnata.

Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu kohaldatud VÕS § 1027 on viiteline norm, millest

iseenesest ei tulene iseseisvaid alusetu rikastumise nõudeid. Tõenäoliselt pidas ringkonnakohus

silmas VÕS § 1028.

Praeguses asjas tuvastatu ei anna alust ka VÕS § 1028 kohaldamiseks. VÕS § 1028 jj, sh § 1032 lg 2

reguleerivad soorituskondiktsiooni, mille kohaselt saab isikule olemasoleva või tulevase kohustuse

alusel tehtud sooritusega antu temalt tagasi nõuda, kui soorituse aluseks olnud kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, milles seisnes praeguses asjas hageja sooritus kostjale ja

milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Ringkonnakohtu otsusest nähtub vastupidine,

s.t hagejale ei ole üle läinud HOME ja kostja vaheline koostööleping ega ka ettevõte. Kohtute

tuvastatud asjaolude kohaselt võis kostjale soorituse teha HOME, andes 2007. a-l kostja valdusesse

inventari 17. jaanuari 2007. a koostöölepingu täitmiseks. Ringkonnakohus on põhjendanud

soorituskondiktsiooni kohaldamist hageja väljanõudeõigusega kostja vastu, kuid jätnud

soorituskondiktsiooni eeldused tuvastamata.

11. Kuigi VÕS § 1032 lg 2 praegusel juhul ei kohaldu, peab kolleegium vajalikuks märkida, et ekslik

on iseenesest ka ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 1032 lg 2 järgi tuleb kasutuskõlbmatu inventari

väärtuse hüvitamisel lähtuda selle soetusmaksumusest. Ringkonnakohus on küll õigesti leidnud, et

inventari väärtust tuleb hinnata selle hetke seisuga, mil rikastumise nõue tekkis (kui alusetu

rikastumise nõue põhineks inventari äratarvitamisel), ringkonnakohtu otsuse järgi 2009, kuid

millegipärast lähtunud hageja esitatud inventari soetusmaksumusest. Hageja on aga inventari

soetusmaksumuse võtnud 17. jaanuari 2007. a koostöölepingust (võrdle lepingu eritingimused (I kd,

tl 13) ja hageja lõplikud seisukohad (III kd, tl 37)). Sellisena ei saa olla tegemist väärtusega, mis

inventaril oli rikastumisnõude tekkimise hetkel. Soetusmaksumuse järgi inventari hüvitamise õiguse

võis hagejale anda koostööleping, kuid kohtud on tuvastanud, et see leping hagejale üle ei läinud.

12. Kolleegium selgitab hageja võimalike nõuete kohta järgmist. Juhul kui hageja on inventari

omanik, võivad esitatud asjaoludel hageja nõuded (nõuete õigusliku kvalifitseerimise kui kohtu

kohustuse kohta vt otsuse p 15) kostja vastu põhineda erinevatel õiguslikel alustel.

Omanikuna võib hagejal kõigepealt olla AÕS § 80 alusel kostja vastu vindikatsiooninõue, st õigus

nõuda asja välja ebaseadusliku valdaja valdusest. AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe

vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Asja väljanõudmisel on hageja positsioon menetluses

olnud ebajärjekindel. Hageja algses hagiavalduses ei ole vindikatsiooninõuet esitatud. Hageja

4. augusti 2011. a menetlusdokumendist (I kd, tl 92) nähtuvalt on hageja esindajad käinud 2008. a

augusti lõpus edutult kostja ruumides, et inventar tagasi nõuda. Hagiavalduse 29. märtsi 2012. a

terviktekstis on hageja leidnud, et tal puudub huvi esemete tagastamise vastu, sest kostja on ära

kasutanud nende positiivse tarbimisväärtuse (I kd, tl 185). Hageja 29. jaanuari 2013. a seisukohtades

on aga esitatud nõue kohustada kostjat üle andma hagejale kuuluv inventar ühes üleandmise ja

vastuvõtmise aktiga (II kd, tl 153, 155), selgitades seda siiski kohtuistungil, et tegemist ei ole uue

nõude, vaid tõendite hindamiseks vajaliku taotlusega (III kd, tl 6 ja 6 pöördel). Hageja lõplikest

seisukohtadest tulenevalt ei ole ta vindikatsiooninõuet esitanud (III kd, tl 28 jj).

13. Välistatud ei ole hageja nõue kostja vastu deliktiõiguse sätete alusel AÕS § 84 lg 1 ja

VÕS § 1043 jj järgi. AÕS § 84 lg 1 alusel on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja

või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju võlaõigusseaduse kahju

õigusvastase tekitamise sätete kohaselt. Tegemist on omanikule ebaseadusliku ja pahauskse valdaja

vastu seaduse alusel tekkiva võlaõigusliku nõudega. AÕS § 84 lg 1 eeldab esmalt asja hävimist või

väärtuse vähenemist. Kolleegiumi hinnangul tuleb asja hävimiseks AÕS § 84 lg 1 tähenduses lugeda

ka asja majandusliku väärtuse oluline/olemuslik vähenemine pahauskse valduse perioodil.

Teiseks eeldab AÕS § 84 lg 1 asjaolu tuvastamist, et isik on pahauskne valdaja. AÕS § 35 lg-s 3

sätestatud heauskse valduse eelduse tõttu peab praeguses vaidluses hageja tõendama, et kostja on või

oli pahauskne valdaja. Kolleegium märgib, et ainuüksi vallasasja omandiõiguse üleminek ei lõpeta

asja suhtes varem sõlmitud kasutuslepingut, see jääb võlasuhtena kehtima lepingu sõlminud poolte

vahel (VÕS § 2 lg 1). Kui aga kasutusleping alust valdamiseks ei anna, võis kostja muutuda

eelduslikult inventari ebaseaduslikuks valdajaks inventari müügist alates. Juhul, kui kostja oli

inventari ebaseaduslik valdaja, kuid heauskne, võib ta inventari hävimise või väärtuse vähenemise

korral vabaneda vastutusest AÕS § 84 lg 3 järgi. Vajadusel tuleb kontrollida ka AÕS § 84 lg 4

eeldusi.

Kui kostja pahausksus peaks osutuma tõendatuks, määravad kahju ulatuse VÕS § 127 jj. VÕS § 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud. Praegusel juhul (kui tuvastatakse kostja pahausksus) ei saa kohaldada VÕS § 132 lg 1

esimese lause üldpõhimõtet, mille kohaselt tuleb asja hävimisest (sh ka majandusliku väärtuse

olemuslik vähenemine) või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.

Pärast inventari omandiõiguse üleminekut ja kostja võimalikuks pahauskseks valdajaks muutumise

hetkel ei olnud kostja valdusesse jäänud inventar eelduslikult uus. Seetõttu on võimalik VÕS § 127

lg-t 1 ja § 132 lg 1 teist lauset koostoimes kohaldada. VÕS § 132 lg 1 teise lause kohaselt, kui asja

väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel võrreldes uue samaväärse asja väärtusega oluliselt

vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.

Kolleegium märgib, et asja omanikul on õigus nõuda VÕS § 132 lg 4 järgi ka kahjuhüvitisena

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel samaväärse asja kasutamise kulusid juhul, kui kahjustatud asi

oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks (VÕS § 132

lg 4 esimene lause); kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda saamata jäänud kasutuseeliste

hüvitamist (teine lause).

14. Riigikohus on 7. mail 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14 tehtud määruse p-s 12 selgitanud järgmist:

„Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta

asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes

VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et ebaseaduslikus valduses olevate

vallasasjade allesoleku korral tuleb asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda

ebaseaduslikule valdajale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et

tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi – eelkõige juhul, kui omanik on

kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade

väljaandmise asemel hüvitada kahju (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08,

p 21; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12)."

Kolleegium nõustub kassatsioonkaebusega, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu tõendeid, mille alusel

on ringkonnakohus hinnanud inventari kasutuskõlbmatuks. Ringkonnakohus ei ole TsMS § 654 lg-t 4

rikkudes põhjendanud otsuses sedastatut, mille kohaselt: „Apellatsioonimenetluses ilmnes, et kostja

kasutuses olev vara ei ole kasutuskõlblik [...]."

15. Kolleegium selgitab, et tuvastatud asjaolude ja asja materjalide kohaselt ei ole hageja esitanud

kostja vastu sõnaselget kahju hüvitamise nõuet. Siiski on Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt

kohtu kohustus kohaldada asjas õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole

TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte

kvalifikatsiooniga, vt nt Riigikohtu 27. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-14, p 12. Samuti

on Riigikohus olnud TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 alusel seisukohal, et apellatsioonkaebuses

maakohtus õigussuhtele antud kvalifikatsiooni (maakohus kohaldas deliktiõigust) vaidlustamata

jätmine ei tähenda, et ringkonnakohtul oleks õigus hinnata vaid deliktiõiguse sätete kohaldamist,

vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 16.

Riigikohtu järjepidev seisukoht on ka see, et õiguse kohaldamine ei tohi olla pooltele üllatuslik,

vt nt Riigikohtu 22. septembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 24.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus koos pooltega analüüsima, kas hageja esitatud

asjaolud võivad anda alust kvalifitseerida hageja nõue AÕS § 84 lg 1 (või lg 4) ja VÕS § 1043 jj järgi

esitatavaks kahju hüvitamise nõudeks (või tuleb kohaldada AÕS § 84 lg-t 3). Samuti peab pooltele

olema tagatud õigus esitada kahju hüvitamise nõude kohta tõendeid, kui kohtu selgitamiskohustuse

täitmata jätmise tõttu ei ole pooled seda senises menetluses teha saanud. Kohus peab kolleegiumi

hinnangul selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete

alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise

juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel.

16. Lisaks võib hageja nõue tuleneda ka AÕS § 85 lg-st 1 koostoimes VÕS § 1037 lg-ga 1. AÕS § 85

lg 1 kohaselt vastutab valdaja omaniku ees asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest

VÕS §-de 1037−1040 kohaselt. Kasuna AÕS § 85 lg 1 ja TsÜS § 62 tähenduses saavad kõne alla

tulla asja viljad ja kasutuseelised; praeguse vaidluse iseloomu arvestades ilmselt vaid kasutuseelised.

Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu

hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid, vt Riigikohtu 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-46-09, p 15; Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26.

Viite tõttu VÕS §-le 1037 on aga hõlmatud ka kõikvõimalikud nõuded VÕS § 1037

(rikkumiskondiktsioon) alusel. VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on

rikkunud hageja nõusolekuta eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul eelkõige kasutamise

või äratarvitamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel

on harilik väärtus. Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel saaduks

rikkumisega omandatud kasutuseelised. Praegusel juhul saab kostja kasutuseeliseks olla kasu, mida ta

võis saada seetõttu, et ei pidanud rentima inventari teistelt isikutelt. Rikkumise teel saadu harilikku

väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause). Hariliku väärtuse

tõendamiskoormus on hagejal.

Hageja on asjas esitanud kasutuseelise saamise nõude, tuginedes lõplikes seisukohtades (III kd,

tl 28 jj) kasutuseelise väärtuse arvutamisel 17. jaanuari 2007. a lepingus kokkulepitud miinimumarve

suurusele. Ringkonnakohus on leidnud, et kuna hageja ei olnud selle lepingu pool, ei saanud ta ka

sellele lepingule tugineda, ja et hageja ei ole esitanud vallasasja amortisatsiooni arvestust ega

kasutuseelist tõendanud. Kolleegiumi hinnangul ei tähenda asjaolu, et hageja ei ole lepingu pool,

keeldu tugineda teiste isikute vahelises lepingus kokkulepitule kui harilikku väärtust tõendavale

tõendile. Praegusel juhul võib hageja tuginemine lepingule olla asjakohane, sest miinimumarve

hagejale kuuluva inventari kasutamise eest võib olla vähemalt üheks tõendiks selle kohta, milline

võis olla inventari väärtus siis, kui kostja oleks pidanud seda rentima mõnelt teiselt isikult. Sellega

tuleb asja uuel läbivaatamisel arvestada.

17. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kostjale tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu