3-1-1-48-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-14

Otsuse kuupäev

16. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Tarvi Kalnini süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-10-90

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarvi Kalnini kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Elle Keeman

Kannatanu Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu),

esindaja Anu Toomemägi

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsus osas, millega mõisteti

Tarvi Kalninilt Eesti Vabariigi kasuks välja 655 eurot 20 senti määratud kaitsjale makstud

tasu katteks, ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, muutes ja täiendades

kohtuotsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo LEX 1 Tarvi Kalninile kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 561 (viissada kuuskümmend üks) eurot

60 senti (sh käibemaks 93 eurot 60 senti). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Tarvi Kalnin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 1 järgi

kokkuvõtlikult selles, et tema OÜ Kalnin juhatuse liikmena esitas aastatel 2006 ja 2007 Peeter

Õunapuu

kaasaaitamisel

osaühingu

maksudeklaratsioonides

maksuhaldurile

tahtlikult

valeandmeid.

2. 2006. aasta juuni, augusti, oktoobri ja detsembri ning 2007. aasta veebruari, märtsi ja juuni

kohta

esitatud

OÜ

Kalnin

käibedeklaratsioonides

suurendas

T. Kalnin

alusetult

sisendkäibemaksu, kasutades selleks OÜ Asmakos arveid, mille alusel OÜ Kalnin tegelikult

kaupu ega teenuseid ei soetanud. OÜ Kalnin jättis riigile tasumata käibemaksu 842 441 krooni.

3. 2006. aasta juuni, juuli, augusti, oktoobri ja detsembri ning 2007. aasta veebruari, märtsi ja

juuni kohta esitatud OÜ Kalnin tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja

töötuskindlustuse maksete deklaratsioonides (edaspidi tulu- ja sotsiaalmaksu-deklaratsioonides)

jättis T. Kalnin deklareerimata OÜ Asmakos arvete alusel tehtud sularahaväljamaksed ja nendelt

tasumisele kuuluva tulumaksu 1 417 342 krooni.

4. Peeter Õunapuu anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgi T. Kalnini teole

kaasaaitamises, mis seisnes selles, et P. Õunapuu koostas OÜ Asmakos arveid, mis ei kajastanud

tegelikke majandustehinguid.

Tsiviilhagi

5. 18. detsembril 2007 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse

kaudu) kohtueelsele menetlejale (Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonnale) tsiviilhagi, milles

paluti mõista kahju tekitajatelt Eesti Vabariigi kasuks välja 2 259 782 krooni koos sellele

lisanduva intressiga. Tsiviilhagi põhiosa kohaselt oli see esitatud OÜ Kalnin vastutavate isikute

vastu ja haginõue koosnes tähtajaks tasumata käibemaksust summas 842 441 krooni ning

tulumaksust summas 1 417 341 krooni. Tsiviilhagi aluseks olevate asjaoludena viidati Maksu- ja

Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 6. novembri 2007. a kuriteoteates ja 18. detsembri

2007. a maksuarvestuses toodud asjaoludele.

6. 19. detsembril 2008 esitas kannatanu Lääne Ringkonnaprokuratuurile avalduse, mis kandis

pealkirja "Tsiviilhagist loobumine" ja milles mh märgiti järgmist: "Maksu- ja Tolliameti Lääne

maksu- ja tollikeskus kannatanu Eesti Vabariigi esindajana teatab käesolevaga, et loobub

TsMS § 429 lg 1 alusel kriminaalasjas nr 07930000199 tsiviilhagiga esitatud OÜ Kalnin

maksuvõla nõudest 2 259 782 krooni, kuna esitab sama maksunõude maksumenetluses."

7. 2. veebruaril 2011 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse

kaudu) Pärnu Maakohtule tsiviilhagi, milles palus tunnistada Eesti Vabariigi kriminaalasjas

kannatanuks ja mõista T. Kalninilt ning P. Õunapuult solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks

4 283 149 krooni ehk 273 743 eurot 11 senti.

8. Tsiviilhagis tugineti kokkuvõtlikult sellele, et T. Kalnin esitas P. Õunapuu kaasabil aastatel

2006–2007 OÜ Kalnin käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides

valeandmeid, mistõttu jäi riigile maksudena laekumata 2 259 783 krooni 42 senti.

Deklareerimiskohustuse rikkumise ajal oli OÜ Kalnin maksevõimeline ja kui riik olnuks oma

maksunõudest teadlik, õnnestunuks see täies ulatuses sisse nõuda. Hiljem muutus OÜ Kalnin

maksejõuetuks ja 17. septembril 2010 kuulutas kohus välja OÜ Kalnin (uue ärinimega

OÜ Pulkjan) pankroti.

Maakohtu otsus

9. Pärnu Maakohtu 28. augusti 2013. a otsusega tunnistati T. Kalnin KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi

ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse

tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega tunnistati P. Õunapuu

süüdi ja teda karistati KarS § 3891 – § 22 lg 3 järgi.

10. Kohus mõistis T. Kalninilt ja P. Õunapuult solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja

273 743 eurot 11 senti.

Maakohtu seisukohad

11. Põhjendamatu on T. Kalnini kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse

mõistliku aja möödumise tõttu. Tegemist on keskmisest keerukama kriminaalasjaga.

Kriminaalasja kohtulik menetlus vältas 17 istungipäeva. Tõendite maht oli suur ja tõendid

vastukäivad. Lisaks on kannatanu esitanud mahuka tsiviilhagi. Kohus on kaitsjate taotlusel

kriminaalasja arutamise mitmel korral edasi lükanud.

12. Süüdistus on tõendatud. OÜ Asmakos arved, mis T. Kalnin OÜ Kalnin raamatupidajale esitas

ja mille alusel raamatupidaja osaühingu maksudeklaratsioonid koostas, ei kajastanud tegelikke

majandustehinguid. OÜ-de Kalnin ja Asmakos vahel sõlmitud töövõtulepingud olid näilikud. OÜ

Asmakos arvetel näidatud ehitustöid küll tehti, kuid mitte OÜ Asmakos poolt ja arvetel näidatud

summade eest. Tehtud töö eest tasuti töötajatele sularahas mustalt, kirjalikke lepinguid sõlmimata

ja ilma arveteta. OÜ Asmakos arved olid fiktiivsed ja tegelikult kanti raha maksupettuse

eesmärgil äriühingust välja. OÜ-l Asmakos puudus majandustegevus. T. Kalnin oli teadlik, et OÜ

Asmakos tegelikult teenust ei osutanud, vaid seda tegi tundmatu kolmas isik.

13. Eeltoodust tulenevalt polnud OÜ-l Kalnin õigust OÜ Asmakos arvete alusel

sisendkäibemaksu maha arvata ja seda tehes esitati maksuhaldurile valeandmeid, millega jäi

riigile laekumata 842 441 krooni käibemaksu. Kuna OÜ Asmakos OÜ-le Kalnin arvetel näidatud

teenuseid ei osutanud, ei ole OÜ Asmakos arved nõuetele vastavad algdokumendid ja OÜ Kalnin

pidi nende arvete alusel tehtud väljamaksetelt tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3

alusel tulumaksu maksma. On tuvastatud, et OÜ Kalnin maksis aastatel 2006 ja 2007 fiktiivsete

arvete alusel välja kokku 4 814 672 krooni, mis jäeti deklareerimata. Sellega jäi riigile laekumata

tulumaksu summas 1 417 342 krooni. Kokku jäi riigile maksudena laekumata 2 259 783 krooni

ehk 144 426 eurot 39 senti. Järelikult vastab T. Kalnini käitumine KarS § 3891 lg-s 1 sätestatud

kuriteokoosseisule.

14. Samuti tuvastas kohus, et P. Õunapuu pani T. Kalnini teole kaasa aidates toime

KarS § 3891 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

15. Põhjendades kannatanu tsiviilhagi rahuldamist, märkis maakohus muu hulgas järgmist.

16. Nõustuda ei saa T. Kalnini väitega, et kannatanu tsiviilhagi ei ole võimalik läbi vaadata, kuna

kohus pole seda eraldi määrusega menetlusse võtnud. Kriminaalasi saabus kohtusse ja tsiviilhagi

esitati enne 1. septembrit 2011, s.o ajal, mil kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2631 veel ei

kehtinud ja kannatanu võis hagi esitada kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus.

17. Kriminaalasja kohtueelses menetluses 19. detsembril 2008 loobus Maksu- ja Tolliameti Lääne

maksu- ja tollikeskus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 alusel hagi esitamisest

OÜ Kalnin maksuvõla nõudes summas 2 259 782 krooni, põhjendades seda sooviga esitada sama

maksunõue maksumenetluses. Kuna kannatanu loobus hagist kohtueelses menetluses ja kohus ei

ole teinud määrust hagist loobumise vastuvõtmise ning menetluse lõpetamise kohta, ei välista

TsMS §-s 432 sätestatu kannatanu õigust esitada tsiviilhagi uuesti kohtumenetluses. Lisaks ei ole

kannatanu pöördunud kohtusse hagiga sama kostja vastu. Kohtueelses menetluses oli hagi

esitatud OÜ Kalnin vastu, kohtumenetluses aga T. Kalnini ja P. Õunapuu vastu.

18. Kohus ei nõustunud ka T. Kalnini kaitsja seisukohaga, et tsiviilhagis esitatud kannatanu nõue

on aegunud. Tsiviilhagis nõutakse hüvitist kahju eest, mis on tekitatud ajavahemikus 2006. aasta

juunikuust kuni 2007. aasta juulikuuni, seega vähem kui 10 aastat tagasi. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 150 lg-s 1 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja algust ei saa lugeda

kriminaalmenetluse alustamisest, kuna sel ajal ei olnud veel lõplikult tuvastatud kahju tekitajad

ega ka tekitatud kahju lõplik suurus. Kahju lõplik suurus tehti kindlaks kohtueelse menetluse

lõpuleviimisega, mil süüdistatavatel tekkis võimalus tutvuda kriminaaltoimikuga. Alles siis sai

kannatanu teada nii kahjust kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust. Kuna kohtueelne menetlus

viidi lõpule 1. juunil 2010, tsiviilhagi esitati kohtule aga 2. veebruaril 2011, siis ei ole kannatanu

nõue ka TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud.

19. Kannatanu nõue summas 273 743 eurot 11 senti on põhjendatud. Perioodil 2006. a juunist

2007. a juulini oli OÜ-l Kalnin maksukohustuse täitmiseks küllaldaselt vara ja kui maksuhaldur

oleks deklareerimata jäetud nõudest teadnud, oleks ta saanud selle sisse nõuda. Varjatud

maksunõude ilmsikstulekul aga äriühingul enam maksukohustuse täitmiseks vara polnud.

Lähtudes Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatud seisukohtadest, tuleb kannatanu

nõue T. Kalnini vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel rahuldada.

Tulenevalt VÕS § 1045 lg-st 4 vastutab P. Õunapuu tekitatud kahju eest T. Kalniniga solidaarselt.

Apellatsioon

20. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Kalnin, kes taotles kohtuotsuse

tühistamist enda süüditunnistamise ja tsiviilhagi rahuldamise osas ning palus end õigeks mõista ja

tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Alternatiivselt taotles süüdistatav tsiviilhagi rahuldamata jätmist

nõude aegumise või tõendamatuse tõttu.

Ringkonnakohtu otsus

21. Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukohad

22. Põhjendatud ei ole apellandi taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 alusel

menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Menetlusaja kulgu süüdistatava suhtes tuleb

arvestada 2008. aasta jaanuarist. Tegemist on keskmisest keerukama ja mahukama

kriminaalasjaga. Kohtueelne menetlus oli aktiivne ja prokuratuur koostas süüdistusakti 2010. a

jaanuaris. Kohtumenetlus lükkus korduvalt edasi põhjustel, mis ei olenenud kohtust, nagu näiteks

haigestumised ja kaitsja vahetamise vajadus. Samuti oli maakohus sunnitud kohtuistungeid edasi

lükkama seetõttu, et kaitsjad, kes taotlesid kohtult (täiendavate) tunnistajate ülekuulamist, ei

taganud nende ilmumist kohtuistungile. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks

kohtuistungeid edasi lükanud objektiivse põhjuseta.

23. Maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhistatud. Kohus hindas kõiki tõendeid kogumis ja kohtu

siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Maakohus on tuvastatud faktilised

asjaolud sidunud KarS §-s 3891 ette nähtud koosseisuliste tunnustega ja põhistatult lugenud

süüdistatava süü tõendatuks.

24. Maakohus võttis kannatanu tsiviilhagi menetlusse seaduslikult. Kannatanu esitas tsiviilhagi

maakohtule 2. veebruaril 2011. Tsiviilhagi edastati pooltele ja neile anti aega hagiavaldusega

tutvuda. KrMS § 2631 hakkas kehtima alles 1. septembril 2011. Enne seda kuupäeva kehtinud

KrMS § 38 lg 1 p 2 andis kannatanule õiguse esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise

lõpetamist maakohtus.

25. Nõustuda ei saa ka apellandi väitega, nagu tulnuks tsiviilhagi jätta läbi vaatamata, kuna

kannatanu oli hagist varem loobunud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-167-12 sedastanud, et hagist

loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selle osas TsMS § 429

lg 1 esimese lause ja § 431 lg 1 esimese lause alusel menetluse lõpetanud. Praegusel juhul ei

olnud tegemist hagist loobumisega kohtumenetluses. Kohus ei ole teinud menetluse lõpetamise

määrust, mistõttu polnud maakohtul seaduslikku alust kannatanu 2. veebruari 2011. a

hagiavaldust läbi vaatamata jätta.

26. Kannatanu nõue ei ole TsÜS § 150 lg-te 1 ega 3 järgi aegunud. Süüdistatavate õigusvastased

teod on toime pandud 2006. aastast 2007. aasta juulini. Lõplik ja kohtu poolt vastu võetud

hagiavaldus on esitatud 2011. aasta veebruaris. Seega ei ole möödunud TsÜS § 150 lg-s 3

ettenähtud absoluutne aegumistähtaeg. Maksu- ja Tolliameti esmane tsiviilhagi esitati kohtueelses

menetluses 2007. aasta detsembris vahetult pärast menetluse alustamist seoses OÜ Kalnin poolt

võimaliku maksualase süüteo toimepanemisega. Tsiviilhagi on esitatud kahju tekitajate vastu.

Eelnevalt käsitletud põhjustel ei toonud 2007. a esitatud hagist loobumine kaasa selles osas

menetluse lõpetamist ja seega pole alust ka rääkida hagi aegumisest. 2011. aastal esitas kannatanu

lõpliku ja täpsustatud tsiviilhagi, kus on ära toodud nii tekitatud kahju kui ka täpsustatud kahju

tekitamise asjaolud ning kahju tekitajate ring.

27. Tsiviilhagis esitatud nõue on tõendatud. Maakohus on otsuses ära näidanud, et ajal, mil

OÜ Kalnin maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid, ületas osaühingu vara kohustusi. Seega

oli OÜ Kalnin sel ajal maksevõimeline. Ajaks, mil maksuhaldur sai siduvalt teada maksunõudest

ehk maksuotsuse tegemise ajaks 31. oktoobril 2008, ei olnud OÜ Kalnin enam suuteline

maksukohustust täitma. Enne maksuotsuse suhtes toimunud vaidemenetluse lõppu kuulutati

17. septembril 2010 välja OÜ Kalnin (uue ärinimega OÜ Pulkjan) pankrot. Pankrotimenetluses ei

olnud riigi esitatud kahjunõuet võimalik realiseerida. Seega riigi maksunõue põhisummas

2 259 782 krooni, mis selle tekkimise ajal oli sissenõutav, muutus ajaks, mil maksuhaldur sai

maksunõudest siduvalt teada, äriühingu varatuse tõttu täielikult väärtusetuks. Põhjendatud on ka

maksuintressisumma arvamine tekitatud kahju hulka.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

28. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Kalnini kaitsja vandeadvokaat

R. Käbi, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalmenetluse

lõpetamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

29. Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsiooni argumentatsioonile, miks üks või teine tõend

tuleks asjaolude tuvastamisel ümber hinnata. Kuigi apellatsioonis toodi välja probleemsed

tõendid, on kohus piirdunud vaid maakohtu järeldustega nõustumisega, omapoolseid vastuseid

andmata. T. Kalnin on seisukohal, et süüdistuses nimetatud arved on autentsed ja kajastavad

tegelikkust. Töid tegi just OÜ Asmakos, täpselt nii nagu kajastub dokumentides.

OÜ-le Asmakos maksti sularahas. Süüdistus ja kohtuotsused on sisemiselt ebaloogilised. Kui OÜ

Kalnin koostöö OÜ-ga Asmakos oli näilik, siis puuduvad ka sularaha väljamaksed ja kohustus

väljamaksetelt tulumaksu tasuda.

30. KarS § 3891 lg 1, mille järgi kohtud T. Kalnini süüdi tunnistasid, jõustus 15. märtsil 2007.

Prokuratuur ja kohtud jätsid tähelepanuta, et suurem osa süüdistuses kirjeldatud T. Kalnini

käitumisest jääb sellest kuupäevast varasemasse perioodi. Süüdistuses ei ole ära näidatud, kas ja

kui, siis millise sätte järgi oli T. Kalninile süüksarvatud tegu karistatav enne 15. märtsi 2007 ja

millise karistuse seadus teo eest ette nägi. Sisuliselt on kohtud rikkunud KarS § 5 lõiget 3.

Süüdistusakt ja kohtuotsused on vastuolus Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-97-06 väljendatud

seisukohaga, mille kohaselt peaks juba süüdistuses kajastuma karistusseaduse kõik muudatused

alates teo toimepanemisest kohtuliku arutamise lõpuni. Kassaator leiab, et tegemist on sedavõrd

olulise kaitseõiguse rikkumisega, mis tingib asja saatmise tagasi maakohtusse, mh nõuetekohase

süüdistusakti koostamiseks.

31. Kohtud menetlesid ja rahuldasid ebaseaduslikult tsiviilhagi, millest kannatanu oli varasemas

menetluses loobunud. Kohtute seisukoht, et hagist loobumine jõustub TsMS § 429 lg 1 kohaselt

üksnes loobumise vastuvõtmise kohta kohtumääruse tegemisel, ei arvesta kriminaalmenetluse

eripära. Kohtueelses menetluses peab olema võimalik mitte üksnes tsiviilhagi esitada, vaid ka

sellest siduvalt loobuda.

32. Süüdistatav ja kaitsja lähtusid kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kannatanu

loobumisavaldusest ega pidanud seega pöörama tähelepanu tsiviilhagi puudutavate tõendite

kogumisele. Kannatanu esitas tsiviilhagi uuesti üle kahe aasta pärast sellest loobumist. Selle aja

vältel oli süüdistataval põhjust arvata, et tal ei tule riigiga tsiviilnõude üle vaielda. Vahepeal ei

juhtunud mitte midagi sellist, millest süüdistatav võinuks järeldada, et loobumine ei ole lõplik.

Kohtud on ekslikult märkinud, nagu poleks tsiviilhagist loobumine puudutanud T. Kalninit, vaid

üksnes OÜ-d Kalnin. Tsiviilhagi, millest kannatanu hiljem loobus, oli esitatud kuriteo toime

pannud isikute, mitte OÜ Kalnini vastu.

33. Isegi kui kohtud ei aktsepteerinud kannatanu 19. detsembri 2008. a avaldust tsiviilhagist

loobumisena,

tulnuks

seda

käsitada

materiaalõiguslikust

nõudest

loobumisena.

Oma 19. detsembri 2008. a avalduses on hageja väljendanud tahet süüdistatava suhtes nõudest

loobuda, millega ilmselt on olnud päri ka süüdistatav. Sellega on nõue süüdistatava suhtes

VÕS § 207 lg 1 alusel lõppenud ja hagi tulnuks jätta rahuldamata.

34. Kohtud menetlesid tsiviilhagi, mille menetlusse võtmise kohta ei olnud kohtumäärust tehtud.

Ehkki KrMS § 2631 jõustus alles 1. septembril 2011, ei tähenda see seda, et kohtud poleks

pidanud järgima TsMS § 372 lg-s 1 hagi menetlusse võtmise kohta kehtestatud reegleid.

35. Kohtud jätsid ekslikult arvestamata nõude aegumisega. Süüdistatav on kogu kohtumenetluse

kestel tsiviilhagi vaidlustamisel tuginenud muu hulgas aegumise vastuväitele. Maksu- ja

Tolliametil oli juba detailse kuriteoteate esitamisel 6. novembril 2007 piisavalt infot, et näha

T. Kalninit potentsiaalse kahju eest vastutajana. Seda kinnitab seegi, et kuriteoga tekitatud kahju

osas esitati hagi juba 18. detsembril 2007. Seega aegus nõue juba 2010. aasta lõpuks. Kuna hagi

on esitatud 2011. aastal ja süüdistatav tugines menetluses aegumisele, tulnuks kohtutel jätta

tsiviilhagi nõude aegumise tõttu rahuldamata. Seda mitte tehes rikkusid kohtud TsÜS § 142 lg 1

ja § 150 lg 1.

36. Kui kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised tingivad kriminaalasja saatmise uueks

arutamiseks madalama astme kohtule, palub kassaator Riigikohtul hinnata edasiseks menetluseks

kuluvat aega ja lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel.

Prokuratuuri kassatsioonivastus

37. Kassatsioonivastuses palub prokuratuur jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata.

38. Prokuratuur leiab, et maakohus ja ringkonnakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust ega

ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kuriteo kvalifitseerimisel lähtusid kohtud jätkuva kuriteo

viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku sättest.

Kannatanu kassatsioonivastus

39. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) palub jätta ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi

puudutavas osas muutmata ja kassatsiooni rahuldamata, põhjendades oma taotlust järgmiselt.

40. Kuna kannatanu ei ole kohtumenetluses tsiviilhagist loobunud, ei ole ta loobumisega seotud.

Kassaator pole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, millest saaks järeldada, et uurijale või

prokurörile esitatud hagist loobumise avaldus on siduv ka kohtumenetluses.

41. Kuna kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagis ja sellest loobumise avalduses ei ole toodud

kahtlustatavate ega tsiviilkostjate nimesid, ei saanud T. Kalninil olla ootust, et kohtumenetluses

tema vastu hagi ei esitata.

42. Enne 1. septembrit 2011 ei olnud tsiviilhagi menetlusse võtmiseks kohtumääruse koostamine

nõutav.

43. Kohtud on piisavalt põhjendanud, miks pole kannatanu nõue aegunud.

Riigikohtu kirjalik küsimus

44. Riigikohus esitas KrMS § 3601 alusel kohtumenetluse pooltele järgmise kirjaliku küsimuse:

"Kas T. Kalninile karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud

osateod, mis süüdistuse kohaselt on toime pandud enne 15. märtsi 2007, võisid toimepanemise

ajal olla karistatavad KarS § 386 lg 1 järgi maksude väärarvutusena?"

Prokuratuuri vastus

45. 15. märtsini 2007 oli maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine, mille tulemusena jäi

maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, karistatav KarS § 386 järgi. See norm tunnistati

kehtetuks, kuid sisuliselt jäi paragrahvis kirjeldatud tegu ka edaspidi karistatavaks KarS § 3891

järgi.

46. T. Kalnin OÜ Kalnin juhatuse liikmena esitas maksuhaldurile valeandmeid, mille tulemusel

jäi maksudena laekumata 2 259 783 krooni, pannes seega toime KarS § 3891 lg 1 järgi

kvalifitseeritava süüteo. Kuna aga süüdistuses kirjeldatud teod jäävad ajavahemikku 10. juulist

2006 kuni 20. juulini 2007 ja KarS § 3891 lg 1 hakkas kehtima 15. märtsil 2007, oli süüdistuses

kirjeldatud tegu karistatav KarS § 386 lg 1 järgi.

T. Kalnini kaitsja vastus

47. Kaitsja märgib, et tal puudub kindel seisukoht, miks süüdistuses kirjeldatud tegude

kvalifitseerimine KarS § 386 lg 1 järgi oleks täiesti välistatud. Samas pole kaitsja ka veendunud,

et süüdistuses kirjeldatud teod täidavad KarS § 386 lg 1 koosseisu. Kassaator palub kohtul

seadust tõlgendada ja selles küsimuses seisukoht kujundada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

48. Otsuse I osas annab Riigikohus hinnangu kohtute järeldustele süüdistuse tõendatuse

küsimuses (A) ja kontrollib T. Kalninile etteheidetava teo karistatavust enne 15. märtsi 2007 (B).

Otsuse

II osas käsitleb kolleegium kassaatori väiteid seoses kannatanu tsiviilhagi rahuldamisega,

peatudes esmalt kannatanu 19. detsembri 2008. a avalduse õiguslikul tähendusel (A), hinnates

tsiviilhagi kohtu menetlusse võtmise seaduslikkust (B) ja kontrollides seejärel nõude aegumist

(C).

Lõpuks

võtab

kolleegium

kokku

kassatsioonimenetluse

tulemuse

ja

otsustab

kassatsioonimenetluse kulud ning nende hüvitamise (III).

I

(A)

49. Faktiliste asjaolude tuvastamisel on kohtud järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, mh

põhistanud piisavalt kõiki järeldusi, milleni tõendeid hinnates jõuti. Kohtuotsuse põhistused on

veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Riigikohus ei või

KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu jätab kolleegium tähelepanuta

kassaatori väited, milles seatakse kahtluse alla kohtute tuvastatud asjaolud, eeskätt järeldus, et OÜ

Asmakos arved olid näilikud.

50. Kaitsja vaidlustab eraldi ka T. Kalnini süüditunnistamist valeandmete esitamises OÜ Kalnin

tulumaksukohustuse kohta. See, kas ja kui, siis millises ulatuses tekkis OÜ-l Kalnin OÜ Asmakos

näilike arvete alusel tehtud väljamaksetelt tulumaksukohustus (TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3),

oleneb sellest, kas ja kui, siis millises ulatuses viidi see raha OÜ Kalnin ettevõtlusest välja.

Seejuures tuleb silmas pidada, et süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste

algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust

tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p-d 22–23).

Käesolevas asjas ei ole süüdistatav tõendanud ega kohtud tuvastanud, et raha, mis OÜ Kalnin OÜ

Asmakos võltsarvete alusel välja maksis, kasutati täielikult või osaliselt osaühingu ettevõtluses.

Seega pole põhjust väita, nagu oleks T. Kalninile tehtud etteheide valeandmete esitamises OÜ

Kalnin tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides alusetu.

(B)

51. T. Kalnini tegu on õigesti kvalifitseeritud 15. märtsil 2007 jõustunud KarS § 3891 lg 1 järgi.

52. Samas on põhjendatud kassaatori etteheide, et süüdistuses ega kohtuotsustes pole ära

näidatud, millise sätte järgi oli süüdistuse kohaselt juulist 2006 juulini 2007 toime pandud

T. Kalnini tegu karistatav enne 15. märtsi 2007.

53. Kolleegium on varem selgitanud, et süüdistuses peavad kajastuma kõik karistusseaduse

muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku

arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu

tuleb lõpuks kvalifitseerida. See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas

kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel

juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal

kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi

olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva

karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 18.)

54. Riigikohus asus eelmises punktis viidatud kohtuasjas seisukohale, et see, kui süüdistuses ei

kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud

karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas

tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. Ehkki süüdistuses tuleb

kajastada kõik asjasse puutuvad karistusseaduse muudatused, ei ole selle nõude järgimata jätmisel

tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluse

käigus kõrvaldada. (Vt otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 19.) Küll peab süüdistatav olema teadlik

sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise

ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu kohaldatav

õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik ja tal peab olema võimalus sellele vastuväiteid

esitada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-

05, p 25 ja 29. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-97-06, p 25).

55. Käesolevas asjas küsis Riigikohus KrMS §-s 3601 sätestatud korras nii kaitsjalt kui ka

T. Kalninilt, samuti prokuratuurilt põhistatud vastust küsimusele, kas T. Kalninile KarS § 3891

lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud osateod, mis süüdistuse kohaselt on toime pandud enne

15. märtsi 2007, võisid toimepanemise ajal olla karistatavad KarS § 386 lg 1 järgi maksude

väärarvutusena.

56. Olles poolte arvamused (vt otsuse punktid 45–47) ära kuulanud, leiab Riigikohus, et

T. Kalninile süüdistuses ette heidetud ja kohtute poolt tuvastatuks loetud käitumine oli enne

15. märtsi 2007 kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 järgi.

57. KarS § 386 lg 1 sätestas, et maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud

dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamise eest, mille tulemusel tasumisele kuuluv

maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele,

hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse alusel tagastamisele,

hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, kui süüdlasele on sama teo eest

kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati

või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, karistatakse rahalise karistuse või kuni

kolmeaastase vangistusega.

58. Deklareerides OÜ Kalnin käibedeklaratsioonides alusetult suurt sisendkäibemaksu ja jättes

osaühingu

tulu-

ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonides

ettevõtlusega

seotud

väljamaksed

deklareerimata, esitas T. Kalnin maksudeklaratsioonis maksuhaldurile maksuarvutuse, mille

tulemusel tasutav maksusumma oli väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast.

Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt jäi sellega riigile maksudena laekumata kokku

2 259 783 krooni. Samuti on kohtud tuvastanud T. Kalnini tahtluse (kavatsetus) maksuhaldurile

valeandmeid esitada ja sellega OÜ Kalnin deklareeritavat maksukohustust alusetult vähendada.

Seega oli T. Kalnini käitumine enne 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 386 lg 1 järgi.

59. KarS § 386 lg 1 ja § 3891 lg 1 sanktsioonid on võrdsed. Seega pole ka alust väita, et kui

kohtud oleksid karistuse mõistmisel arvestanud, et suurem osa T. Kalninile etteheidetavast

käitumisest jäi KarS § 386 lg 1 kehtivusaega, võinuks talle mõistetud karistus kergem olla.

60. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et T. Kalnini süüditunnistamisel ja karistamisel ei ole

KarS § 5 lg 3 nõudeid rikutud.

II

61. Seoses kaitsja väidetega, mis puudutavad kannatanu tsiviilhagi läbivaatamist ja rahuldamist,

märgib kolleegium järgmist.

(A)

62. Esmalt leiab kassaator, et kuna kannatanu oli 19. detsembril 2008 Lääne

Ringkonnaprokuratuurile tehtud avaldusega loobunud 18. detsembril 2007. a kohtueelsele

menetlejale esitatud tsiviilhagist, polnud tal 2. veebruaril 2011 enam õigust Pärnu Maakohtule

tsiviilhagi esitada. Seega puudus ka kohtutel alus tsiviilhagi läbi vaadata. Kolleegium sellise

arvamusega ei nõustu.

63. Ehkki kannatanu 19. detsembri 2008. a avalduses (vt otsuse punkt 6) räägitakse tsiviilhagist

loobumisest ja viidatakse TsMS §-le 429, nähtub avalduse tekstist üheselt, et kannatanu ei soovi

tsiviilhagis näidatud nõude maksmapanekust lõplikult loobuda, vaid üksnes esitada selle nõude

väljaspool kriminaalmenetlust (maksumenetluses).

64. Kannatanu avalduse mõtte väljaselgitamisel on oluline arvestada 18. detsembri 2007. a

tsiviilhagi sisu ja tsiviilhagi esitamise ning 19. detsembri 2008. a avalduse vahelisel ajavahemikul

toimunud muudatust kohtupraktikas.

65. Nimelt tugines kannatanu 18. detsembri 2007. a tsiviilhagis üksnes asjaolule, et OÜ Kalnin

käibedeklaratsioonides ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides esitati maksustamis-

perioodidel juuni 2006 kuni juuni 2007 valeandmeid ning osaühing jättis tasumata

842 441 krooni käibemaksu ja 1 417 341 krooni tulumaksu. 28. jaanuaril 2008 tegi Riigikohus

otsuse asjas nr 3-1-1-60-07, asudes varasemast kohtupraktikast erinevale seisukohale, et juhatuse

liikme deklareerimiskohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud äriühingu maksuvõlg iseenesest ei

ole käsitatav riigile tekkinud kahjuna, kuna riik saab nõuda maksuvõla tasumist äriühingust

maksumaksjalt (vt viidatud otsuse punktid 41 ja 46). Seega tuginedes vaid nendele asjaoludele,

millele viidati 18. detsembri 2007. a tsiviilhagis, saanuks riik esitada üksnes maksunõude OÜ

Kalnin vastu või – maksukorralduse seaduse (MKS) §-des 40 või 41 sätestatud eelduste

olemasolul ka – maksuvõla tekkimise eest vastutava kolmanda isiku vastu. Samas selgitas

Riigikohus otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 sedagi, et maksunõue on võimalik esitada

maksumenetluses, mitte aga tsiviilhagiga kriminaalmenetluses (vt viidatud otsuse punkt 38).

Riigikohtu osutatud seisukoha valguses on mõistetav, et kannatanu tahe 19. detsembri 2008. a

avalduse esitamisel ei olnud suunatud oma nõudest loobumisele, vaid üksnes selle

maksmapanekule kohases menetluses. Seda kinnitab ka see, et juba 31. oktoobril 2008 oli Maksu-

ja Tolliamet teinud OÜ Kalnin suhtes maksuotsuse, millega kohustati OÜ-d Kalnin tasuma sama

maksuvõlga, mille tekkimise asjaolusid kirjeldati ka 18. detsembri 2007. a tsiviilhagis.

66. Eelnevat arvestades ei ole kannatanu 19. detsembri 2008. a avaldus käsitatav tsiviilhagist

loobumise avaldusena TsMS § 429 lg 1 mõttes. Pelgalt see, et kannatanu hindas oma

tahteavaldust menetlusõiguslikult vääralt, ei anna alust väita, et tegemist oli tsiviilhagist

loobumisega.

67. Samuti ei ole kannatanu 19. detsembri 2008. a avaldus käsitatav nõudest loobumisena

VÕS § 207 mõttes. Lisaks avalduse sisule räägib nõudest loobumise vastu ka see, et MKS § 4 lg-

st 2 tuleneva legaliteedipõhimõtte kohaselt ei saa maksuhaldur üldjuhul maksunõudest või selle

sissenõudmisest loobuda.

68. Kannatanu käitumist 2. veebruari 2011. a tsiviilhagi esitamisel või sellele eelneval perioodil ei

saa pidada ka vastuoluliseks või eksitavaks, nagu kassaator sisuliselt väidab (vt otsuse punkt 32).

69. 2. veebruari 2011. a tsiviilhagist nähtuvalt tugines kannatanu seda esitades asjaolule,

et 31. oktoobri 2008. a maksuotsuse täitmine osutus OÜ Kalnin (uue ärinimega OÜ Pulkjan)

maksejõuetuse tõttu võimatuks. Seetõttu esitas kannatanu T. Kalnini ja P. Õunapuu vastu

tsiviilhagi, nõudes neilt hüvitist kahju eest, mis riigil tekkis seetõttu, et maksunõue OÜ Kalnin

vastu oli ajal, mil selle sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis, muutunud

mittesissenõutavaks (väärtusetuks). Sellise, VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava

nõude esitamine on võimalik ka kriminaalmenetluses tsiviilhagiga (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 46 jj; 24. septembri

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 15 jj ning 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11,

p 15 jj). See, et 19. detsembril 2008 võttis kannatanu oma esimese – sisuliselt maksunõudes

esitatud – tsiviilhagi tagasi, mitte ei täiendanud seda viidetega riigi maksunõude väärtusetuks

muutumisele, on tõenäoliselt põhjendatav sellega, et detsembris 2008 ei olnud kannatanu veel

maksunõude väärtusetuks muutumisest teadlik.

70. Kuna eeltoodud põhjustel ei ole kannatanu 19. detsembri 2008. a avaldus käsitatav

tsiviilhagist loobumisena, ei pea kolleegium praeguses asjas vajalikuks võtta seisukohta

küsimuses, kas kriminaalmenetluses on üldse võimalik tsiviilhagist TsMS § 429 mõttes loobuda

enne, kui tsiviilhagi on jõudnud kohtu menetlusse. Samas ei ole kannatanul kohtueelses

menetluses takistusi uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi avaldust tagasi võtta.

71. Seoses kassaatori etteheitega, et süüdistatav ei saanud kohtueelse menetluse lõpuleviimise ajal

arvestada tsiviilhagi esitamisega ega seega ka selle kohta tõendeid koguda, märgib kolleegium

järgmist. Tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud KrMS § 38 lg 1 p 2 võimaldas kannatanul tsiviilhagi

esitada kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus. Seega ei tulenenud seadusest nõuet, mille kohaselt

pidanuks süüdistatav tsiviilhagi esitamisest teadma ja saama selle menetlemiseks ette valmistuda

juba hiljemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Kohtu ülesanne oli tagada, et süüdistataval

oleks piisavalt aega ja võimalusi esitada vastuväiteid ja tõendeid ka juhul, kui kannatanu esitas

tsiviilhagi alles kohtuliku uurimise käigus. Käesolevas kriminaalasjas esitas kannatanu tsiviilhagi

kohtuliku arutamise algstaadiumis. Pärast seda jätkus esimese astme kohtu menetlus veel üle kahe

aasta, mil toimus arvukalt kohtuistungeid. Seega eelduslikult oli süüdistataval piisavalt aega, et

end tsiviilhagis esitatud nõude vastu kaitsta. Vähemalt ei ole kassaator osutanud konkreetsetele

asjaoludele, mis annaksid alust vastupidist väita.

(B)

72. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et enne KrMS § 2631 jõustumist 1. septembril 2011

ei pidanud kriminaalasja arutav kohus tegema tsiviilhagi menetlusse võtmiseks eraldi määrust.

TsMS §-s 372 nimetatud määruse tegemine ei olnud kriminaalmenetluses kohustuslik. Seejuures

tuleb arvestada, et TsMS § 372 reguleerib kohtule esitatud hagiavalduse menetlusse võtmist

eelmenetluses. Enne 1. septembrit 2011 kehtinud kriminaalmenetlusõiguse kohaselt jõudis

kohtueelses menetluses uurijale või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi kohtuni üldjuhul alles

kohtuliku uurimise alguses koos kriminaaltoimikuga, mille prokurör pärast oma avakõnet kohtule

esitas (vt KrMS § 285 lg 2 enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis). Lisaks oli kannatanul

õigus esitada tsiviilhagi otse kohtule kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus (KrMS

§ 38 lg 1 p 2 enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis). Järelikult oli tsiviilhagi menetlusse

võtmisel

kriminaalmenetluses

tegemist

erisusega,

mis

ei

võimaldanud

juhinduda

tsiviilkohtumenetluse korrast (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-79-09, p 9). Seda kinnitab kaudselt ka KrMS § 2631 kehtestamine 1. septembrist

2011.

73. Seetõttu leiab kolleegium, et maakohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kui võttis

2. veebruari 2011. a tsiviilhagi menetlusse KrMS § 145 lg 1 p-s 3 nimetatud protokollilise

määrusega (kohtutoimiku (KoTo), kd 1, tl 210), mitte aga eraldi kirjalikult vormistatud ja

põhistatud määrusega.

74. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium, et ka pärast 1. septembrit 2011 ei anna tsiviilhagi

menetlusse võtmise kohta määruse tegemata jätmine ehk kohtu poolt KrMS § 2631 nõuete

rikkumine üldjuhul alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Tegemist on kohtu veaga, mis on

võimalik menetluse käigus parandada. Olukorras, kus tsiviilhagi puudused on jäänud

eelmenetluses kõrvaldamata, on vajadusel kohaldatav TsMS § 3401 (vt ka Riigikohtu

erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 45).

(C)

75. T. Kalnini kaitsja tugineb muu hulgas kannatanu nõude aegumisele. Nii maakohus kui ka

ringkonnakohus lükkasid selle vastuväite tagasi, leides, et nõue ei ole aegunud (vt otsuse

punktid 18 ja 26).

76. Kannatanu on esitanud T. Kalnini vastu VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude.

77. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivad esmajoones

TsÜS § 150 lg-d 1 ja 3. TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 150 lg 3 näeb ette, et kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2

sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest.

78. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud

avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses

tehakse täitedokumendiks olev otsus. Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka

kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-58-07, p 10 ja

tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-88-12, p 12).

79. Esmalt käsitlebki kolleegium seda, millal kannatanu nõude aegumine peatus.

80. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et käesolevas asjas peatus kannatanu nõude aegumine

juba 18. detsembril 2007. a, mil kannatanu esitas kohtueelses menetluses uurimisasutusele

esimese tsiviilhagi. See hagiavaldus oli esitatud nõude adressaati või adressaate nimeliselt välja

toomata (vt otsuse punkt 5). Riigikohus on varem selgitanud, et kriminaalmenetluses esitatud

tsiviilhagil saab olla nõude aegumist peatav toime vaid juhul ja alles hetkest, kui see tsiviilhagi –

kas iseseisvalt või koostoimes süüdistusaktiga – võimaldab lisaks hagi alusele ja esemele

ühemõtteliselt kindlaks määrata ka isiku(d), kelle vastu hagis toodud nõue on esitatud.

Uurimisasutusele või prokuratuurile sellise tsiviilhagi esitamine, milles ei ole nõude adressaati

nimeliselt välja toodud, iseenesest TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaja kulgemist ei peata

ega välista ka TsÜS § 150 lg-s 1 ette nähtud aegumistähtaja kulgemist pärast seda, kui kannatanu

on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud (vt lähemalt Riigikohtu erikogu

22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p-d 43–44). Järelikult 18. detsembri 2007. a

tsiviilhagi esitamine nõude aegumist ei peatanud. Lisaks võttis kannatanu 18. detsembri 2007. a

tsiviilhagi 19. detsembril 2008 tagasi.

81. Kolleegium leiab, et kannatanu nõude aegumine peatus – eeldusel, et aegumistähtaeg ei olnud

varem möödunud – TsÜS § 160 lg 1 alusel 2. veebruaril 2011, mil kannatanu esitas uue tsiviilhagi

Pärnu Maakohtule. Seega sõltub vastus küsimusele, kas kannatanu nõue on aegunud, sellest, kas

kahju põhjustanud tegu või sündmus leidis aset enne 2. veebruari 2001 (TsÜS § 150 lg 3) või kas

kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne 2. veebruari

2008 (TsÜS § 150 lg 1).

82. Käesolevas kriminaalasjas leidsid kahju põhjustanud tegu ja sündmused aset alates aastast

2006. Järelikult ei ole kannatanu nõue TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud.

83. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas nõue võib olla aegunud TsÜS § 150 lg 1 järgi. Selleks on vaja

kindlaks määrata see aeg, mil kannatanu kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai

või pidi teada saama.

84. Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka

teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset

ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et

koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud

aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama

kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju

hüvitama kohustatud isikust. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ka

juhul, kui õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust ei teadnud, kuid oleks

pidanud teadma. Üldjuhul võib eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju

hüvitama kohustatud kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil

menetleja võimaldab tal KrMS § 224 lg 2 korras tutvuda kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad

faktilised asjaolud osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule. Samas ei ole

välistatud, et kannatanu teab kahju hüvitama kohustatud isikust juba enne kohtueelse menetluse

lõpuleviimist. Asjaolud, millest nähtub, et kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju

hüvitama kohustatud isikust enne seda, kui tal võimaldati kriminaaltoimikuga tutvuda, peab

esitama ning tõendama kohtumenetluse pool, kes aegumisele tugineb. (Vt lähemalt Riigikohtu

erikogu 22. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p-d 39–41.)

85. Kassaator leiab, et Maksu- ja Tolliametil oli juba kuriteoteate esitamisel 6. novembril 2007

piisavalt infot, et näha T. Kalninit potentsiaalse kahju eest vastutajana. Kolleegium nõustub

kaitsjaga selles osas, et 6. novembri 2007. a kuriteoteate sisu arvestades oli riigil Maksu- ja

Tolliameti kaudu kuriteoteate esitamise ajaks TsÜS § 150 lg 1 mõttes piisav teadmine nii

valeandmete

esitamisest

OÜ

Kalnin

maksudeklaratsioonides,

deklareerimata

jäetud

maksukohustuse suurusest kui ka asjaolust, et deklareerimiskohustuse rikkumise eest võib

vastutada T. Kalnin. Tulenevalt Riigikohtu eespool viidatud seisukohtadest 28. jaanuari 2008. a

otsuses asjas nr 3-1-1-60-07, ei ole need asjaolud aga veel piisavad, järeldamaks, et T. Kalnin

tekitas deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile kahju. Teadmine riigil kahju olemasolust

eeldas

täiendavalt

teadmist

sellest,

et

deklareerimiskohustuse

rikkumisega

varjatud

maksukohustus oli selle tekkimise ajal sisse nõutav, kui ka sellest, et maksunõude täitmine ei ole

maksunõude ilmsikstulekul enam täielikult või osaliselt võimalik (näiteks äriühingust

maksumaksja lõppemise, tema maksevõimetuse või maksuvõla aegumise tõttu) (vt otsus asjas

nr 3-1-1-60-07, p 54). Maksunõude ilmsikstuleku ajana tuleb üldjuhul käsitada aega, mil

maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik

maksumaksjat

siduvalt

kohustada

oma

maksuvõlga

tasuma

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 33 ja 23. märtsi 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 15.7).

86. Arvestades seda, et maksuhaldur tegi OÜ Kalnin suhtes maksuotsuse 31. augustil 2008 ja

esitas veel 19. detsembril 2008 prokuratuurile avalduse, milles väljendas kavatsust esitada OÜ

Kalnin maksuvõla nõue maksumenetluses, pole alust arvata, et kannatanu teadnuks OÜ Kalnin

maksevõimetusest juba enne 2. veebruari 2008. On usutav, et riik ei saanud OÜ Kalnin

maksejõuetusest teada oluliselt enne osaühingu pankroti väljakuulutamist 17. septembril 2010

(pankrotiavalduse esitaja oli teine võlausaldaja). Süüdistatav ega kaitsja ei ole kannatanu nõude

aegumisele tuginedes ära näidanud ja tõendanud, et kannatanu teadis või pidi teadma OÜ Kalnin

vastu suunatud maksunõude reaalväärtuse vähenemisest juba enne 2. veebruari 2008.

87. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et kannatanu tsiviilhagis esitatud nõue ei ole ka

TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud.

III

88. Kuna Riigikohus ei tuvastanud alust kriminaalasja esimese või teise astme kohtule uueks

arutamiseks saata, puudub ka vajadus hinnata kriminaalasja edasiseks menetlemiseks eelduslikult

kuluvat aega ning kaaluda kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel (vt otsuse

punkt 36). Samas märgib kolleegium, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses on

põhjendatud, miks ei ole käesolevas kriminaalasjas menetluse mõistlik aeg veel möödunud, ja

kassatsioonis ei ole esitatud argumente, mis kohtute sellise järelduse õigsuse kahtluse alla seaks.

89. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, täiendab Riigikohus Tallinna

Ringkonnakohtu 7. veebruari 2014. a otsuse põhjendusi järeldusega, et T. Kalninile süüksarvatud

osateod, mis on toime pandud enne 15. märtsi 2007, olid toimepanemise ajal karistatavad KarS

§ 386 lg 1 järgi. Samuti asendab kolleegium ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendused

kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude aegumise kohta käesoleva otsuse põhjendustega.

90. Kuna juba ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima enne 15. märtsi 2007 aset leidnud

osategude karistatavust nende toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi

ning täpsustama materiaalõiguslikult korrektselt maakohtu põhjendusi kannatanu nõude aegumise

kohta, tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi asemel ekslikult KrMS

§ 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi. Olukorras, kus Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on

ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka

õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava

kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust

apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21). Seetõttu tühistab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p 7 ja

§ 362 p 2 alusel ringkonnakohtu otsuse osas, milles T. Kalninile apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi tasu mõisteti temalt KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kasuks välja, ja jätab selle

menetluskulu riigi kanda.

91. T. Kalnini kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata tema poolt T. Kalninile

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo LEX 1

tasu 561 eurot 60 senti (sh käibemaks 93 eurot 60 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal

kassatsiooni koostamiseks 10 pooltundi. Kaitsja lähtub tasu arvestamisel erikoefitsiendist 1,3.

92. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1,

§ 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 26. novembri 2013. a otsuse

(1. jaanuaril 2014 jõustunud redaktsioonis) punktidest 4, 5, 8 ja 21 juhindudes rahuldada.

KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Saale Laos

/allkirjastatud digitaalselt/

Eerik Kergandberg

/allkirjastatud digitaalselt/

Lea Kivi