3-2-1-79-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-79-14

Määruse kuupäev

Tartu, 15. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Leo Tammiksaare hagi Rein Nettani vastu 600 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-8715

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Leo Tammiksaare määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Leo Tammiksaar, esindaja vandeadvokaat Priit

Palmiste

Kostja Rein Nettan

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-8715 ja

saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Leo Tammiksaarele (konto nr EE872200221003115483) määruskaebuselt

23. aprillil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leo Tammiksaar (hageja) esitas 19. veebruaril 2013 Rein Nettani (kostja) vastu hagi 600 euro ja

lisanduva viivise saamiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt avaldas kostja 2012. aasta lõpupoole telefonikõnes ja e-kirjas

hagejale soovi rentida hagejalt auto Opel Blitz ja külgkorviga mootorratas Zündapp ning küsis

hinnapakkumist. Sõidukeid soovis kostja rentida filmi „German Child" tarbeks, mida rootslased

filmivad Tallinnas 29.-30. novembril 2012. Telefonitsi ja e-kirjadega tahteavalduste edastamise teel

leppisid hageja ja kostja omavahel kokku auto Opel Blitz ja külgkorviga mootorratta Zündapp

rentimise tingimused ja maksumuse. Hageja ülesandeks jäi sõidukite üleandmine kostja palgatud ja

saadetud sõidukite transportijale. Kostja kohustus tasuma hagejale 600 euro suurust renti pärast

filmivõtete lõppemist. Hageja täitis oma kohustuse ja andis sõidukid kostja saadetud transportijale

üle. Kostja ei maksnud hagejale renditasu.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja ei ole kasutuslepingu pooleks. Kostja tegutses 2012. aasta novembris Tre Vänner

Produktion AB ja Kopli Kinokompanii OÜ vahel sõlmitud lepingu alusel rekvisiitorina „Hidden

Child" filmivõtetel, mis pidid toimuma 29. ja 30. novembril 2012 Tallinnas Lennusadamas ja Patarei

vangla territooriumil. Kostja otsis rekvisiitideks teise maailmasõja aegseid Saksa ja viimase

liitlasvägede militaarautosid. Valiku tegi filmikunstnik E. Noren. Teiste hulgas tuli E. Noreni valiku

alusel teha ettepanek hagejale osaleda 29. novembril 2012 kell 6.00 filmivõtetel Tallinnas

Lennusadamas autoga Opel Blitz ja mootorrattaga Zündapp.

Hagejaga ei ole vanasõidukite kasutuslepingut sõlmitud. Kostja edastas telefoni teel hagejale

ettepaneku osaleda vanasõidukitega filmivõtetel. Olulised tingimused olid, et sõidukid peavad olema

iseseisvalt liikumisvõimelised ning olema Lennusadamas kohal kell 6.00 ja omanik või tema

volitatud isik peab kohapeal tagama käivitamise jm kasutamisse puutuvate küsimuste lahendamise.

Telefoni teel lepiti hagejaga kokku, et sõidukite kasutamise eest filmivõtetel maksab filmistuudio

Kopli Kinokompanii OÜ hagejale võttepäeva lõpus 600 eurot. Lepingut hagejaga ei sõlmitud, sest

aktseptiks loetavat tegu ei ole hageja teinud – hageja ei toonud liikumisvõimelisi vanasõidukeid

29. novembri 2012 hommikul kella 6.00-ks Lennusadamasse võtteplatsile.

3. Pärnu Maakohus jättis 27. veebruari 2014. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus arutas asja

pooltega eelistungil ja vahetult selle jätkuna toimunud kohtuistungil. Poolte nõusolekul jätkas kohus

menetlust kirjalikus menetluses.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle:

• hageja omab teise maailmasõja aegseid vanasõidukeid: autot Opel Blitz ja mootorratast Zündapp;

• 2012. aasta novembris pöördus kostja telefoni ja e-kirja teel hageja poole küsimusega, kas hageja

on nõus tasu eest oma vanasõidukeid rentima rootslaste filmi „German Child" (hilisem pealkiri

„Hidden Child") võteteks Tallinnas 29.-30. novembril 2012;

• vanasõidukite filmivõtetel osalemise hinnaks leppisid pooled kokku hageja küsitud summa 600

eurot, mis pidi hagejale makstama pärast filmivõtteid sularahas;

• hageja sõidukeid kokkulepitud ajal – 29. novembril 2012 kell 6.00 – võttepaigas Tallinna

Lennusadamas ei olnud ning need ei osalenud filmivõtetel.

Hageja väitel sõlmisid pooled telefonitsi ja e-kirjadega vanasõidukite filmivõtetel kasutamiseks

rendilepingu, sõidukite võttepaika toimetamine oli kostja kohustus. Hageja täitis oma lepingulised

kohustused sellega, et andis vanasõidukid üle kostja tellitud ja saadetud vedajale. Kostja on

kohustatud täitma enda kohustuse ja maksma hagejale kokkulepitud tasu.

Kostja eitab lepingulise suhte olemasolu ja lepingu sõlmimise kavatsust. Hageja oli teadlik, et kostja

tegutseb filmikompanii rekvisiitorina ja sõidukite rendileping oleks sõlmitud hageja ja Kopli

Kinokompanii OÜ vahel juhul, kui hageja oleks olnud sõidukitega kokkulepitud ajal võttepaigas.

Sõidukite võttepaika vedamine oli hageja kohustus.

Maakohtul tuli vaidluse lahendamiseks välja selgitada, kas ja kellega oli hageja sõlminud

vanasõidukite rendilepingu. Kui leping sõlmiti kostjaga, siis millistel tingimustel ning kas kostja on

lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud.

Hagiavaldusele lisatud e-kirjaga ja poolte vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja pöördus

hageja poole, et teada saada, kas ja millise tasu eest on hageja nõus oma vanasõidukeid filmivõteteks

laenama. Nii nähtub hageja ütlustest, et kostja pöördus tema poole, tutvustas end kui R. Nettan, kes

töötab rootslaste heaks, kes teevad filmi, ning üks osa tema tööst on vanasõidukite rentimine ja kaks

hageja sõidukit pakuksid talle huvi. Hageja ütluste kohaselt oli kindlasti teemaks hind. Hageja andis

nõusoleku sõidukite kasutamiseks. Kokku lepiti ka tasumise kord: raha pidi võttepaigas üle antama

samal ajal, kui tasutakse teiste võtetel kasutatud sõidukite omanikele.

Kostja kinnitas vande all antud ütluses, et hagejaga sai kokku lepitud, mis kuupäeval ja kellaajal

peavad hageja sõidukid Lennusadamas olema, kokku oli lepitud tasu suurus, lepingu sõlmimine ja

tasu maksmine võttepaigas. Kostja teatas hagejale, et filmikompanii on nõus hüvitama

transpordikulud.

Eeltoodust järeldub, et vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel olid pooled kokku leppinud kõigis

olulistes rendilepingu tingimustes: rendiese, selle kasutamise kuupäev ja koht ning tasu suurus ja

maksmise tingimused. Seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt tuleb leping hageja

vanasõidukite rentimiseks filmivõtete jaoks lugeda sõlmituks. Asjaolu, et kostja väidetel teatas ta

hagejale, et leping sõlmitakse kirjalikult võttepäeval Lennusadamas, ei anna alust lugeda, et

rendilepingut suuliselt ja e-kirjade vahetamise teel ei olnud sõlmitud. VÕS § 11 lg 1 sätestab, et

lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud

lepingu kohustuslikku vormi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu

teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Vallasasjade

rendilepingule ei ole seaduses kohustuslikku vorminõuet kehtestatud. Asjas ei ole ka tõendeid, millest

nähtuks, et pooled leppisid TsÜS § 77 lg 2 kohaselt kokku tehingu kirjalikus vormis. Sellist

kokkulepet ei saa järeldada kostja vande all antud ütlustest selle kohta, et kostja teatas hagejale, et

leping sõlmitakse võttepaigas. Lepingu võimalik hilisem vormistamine kirjalikult ei tähenda, et

leping on enne sõlmitud suuliselt ja e-kirjade vahetamise teel.

Maakohus leidis aga, et hagejaga sõlmitud rendilepingu teiseks pooleks ei olnud kostja. Asjas

kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja pidi olema ja ka oli teadlik, et kostja ei sõlminud

rendilepingut isiklikult enda nimel.

Kostja on juba esimeses e-kirjas hagejale lisanud enda nimele ametinimetuse „rekvisiitor". Samuti

kinnitas hageja vande all ütlusi andes, et kostja ei öelnud, et tegutseb Kopli Kinokompanii OÜ nimel,

vaid ütles, et tegutseb rootslaste grupi huvides. Hageja kinnitas hiljem istungil, et teadis alati, et on

mingid rootslased.

Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille põhjal ta võinuks kostjaga läbirääkimisi pidades

mõistlikult järeldada, et kostja teeb filmi füüsilise isikuna isiklikult ja enda nimel ning kogub selleks

rekvisiite. Vastupidi – juba esimeses e-kirjas hagejale on kostja selge sõnaga märkinud, et tema on

rekvisiitor ja et filmi teevad rootslased. Kohtu hinnangul on üldiselt teada asjaolu, et filme toodetakse

üldjuhul produktsioonifirmade egiidi all. Lisaks on mõistlik eeldada, et kui kostja eraisikuna oleks ise

olnud filmi „Hidden Child" tootja, siis oleks ta ka kirjades hagejale viidanud endale kui

produtsendile, mitte esinenud rekvisiitorina.

Kopli Kinokompanii OÜ juhatuse esimees K. Kaljas kinnitas, et kostja töötas 21. novembrist 2012

kuni 3. detsembrini 2012 käsundi alusel Kopli Kinokompanii OÜ filmiprojekti „Hidden Child"

rekvisiitorina. Kohtu hinnangul ei jäta rekvisiitori ülesannete täitmiseks antud käsund ruumi

kahtlusteks, kas kostja võis käsundi raames pidada läbirääkimisi filmivõteteks rekvisiitide

rentimiseks. Kostja selgitas vande all ütlusi andes, et ta on Kirisilm OÜ ainuosanik ning ta ei mäleta,

kas Kopli Kinokompanii OÜ sõlmis käsunduslepingu tema kui eraisikuga või Kirisilm OÜ-ga, samas

kostja välistas, et oleks suhelnud hagejaga Kirisilm OÜ esindajana. Sõltumata sellest, kellega Kopli

Kinokompanii OÜ käsunduslepingu sõlmis, ei saanud käsundist tulla kostjale kohustust sõlmida

rekvisiitide rendilepinguid eraisikuna enda nimel. VÕS § 628 lg 3 kohaselt peab käsundiandja

vabastama käsundisaaja tema poolt käsundi täitmiseks kolmandate isikute ees võetud kohustustest.

Seetõttu ei oleks kohtu seisukohta muutnud käsundi sisu ja täitmise kohta hageja taotletud tõendite

kogumine. Kohtul puudub alus kahelda Kopli Kinokompanii OÜ tõendi õigsuses. Nagu kohus

eespool põhjendas, oli hagejale juba 2012. aasta novembris ning detsembris kostjaga suheldes teada,

et hageja ei tegutse mitte enda erahuvides, vaid filmikompanii huvides.

Hagis on nõutud rendilepingu täitmist. Kohus tuvastas, et kostja ei ole rendilepingu pooleks. Seetõttu

ei ole tähtsust, millised olid rendilepingu järgi rendilevõtja kohustused ning kes pidi tagama renditud

sõidukite õigeaegse kohalejõudmise võttepaika. Seetõttu puudub vajadus analüüsida ja hinnata, kas ja

kuidas rendilepingu pooled oma lepingulisi kohustusi täitsid. Võimalikust kostja ja J. Tammanni

vahel sõlmitud veolepingu rikkumisest ei saa hagejale kostja vastu renditasu maksmise nõuet tekkida,

mistõttu kohus ei analüüsi hageja sõidukite transportimisega seotud poolte väiteid ja tunnistajate

ütlusi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 21. aprilli 2014. a määrusega apellatsioonkaebust TsMS § 637

lg 21 alusel menetlusse võtmast ja otsustas selle hagejale tagastada pärast määruse jõustumist.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

mõttes, sest hagihind ei ületa 2000 eurot. Maakohus ei andnud luba otsust edasi kaevata TsMS § 442

lg 10 tähenduses. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele

edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21

tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud praeguses asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud

aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Maakohus menetles asja lihtmenetluses, kuid ei juhtinud poolte tähelepanu lihtmenetluse erisustele,

mille tõttu ei saanud pooled aru, mis osas kohus lihtmenetluse tõttu üldistest menetlusreeglitest

kõrvale kaldub. Hageja hinnangul menetles maakohus sellises olukorras asja sisuliselt tavakorras.

Lisaks on hageja seisukohal, et tsiviilkohtumenetluses ei saa asja menetlemine toimuda samal ajal nii

lihtmenetluses kui ka kirjalikus menetluses. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul õigust keelduda hageja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

Kui eeldada, et maakohus menetles asja ikkagi lihtmenetluses, siis ringkonnakohus on jätnud oma

määruse täiesti põhjendamata. Samuti ei ole õige väita, et apellatsioonkaebusel ei olnud ilmselgelt

edulootust. Maakohus oleks pidanud rendilepingu teise poole ehk kostja kindlakstegemiseks lisaks

TsÜS §-le 115 tuginema ka TsÜS § 75 lg-le 1.

Kuna maakohus märkis otsuses edasikaebamise korra ja tähtaja, mis Riigikohtu praktikas selgitatu

kohaselt ei ole küll võrdustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsuse

edasikaebamiseks, tuleb siiski eeldada maakohtu luba otsus edasi kaevata.

6. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, ringkonnakohtu

määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

8. Hageja nõuab kostjalt 600 euro suuruse võla ja sellele lisanduva viivise väljamõistmist. Hageja

tugines VÕS §-dele 100, 101, 108 ja 399. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga selles, et tegemist on

asjaga, mida maakohus saab TsMS § 405 alusel lahendada lihtsustatud korras, kuna hageja nõue on

varaline ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Sellises asjas esitatud

apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses

ei ole antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti

hinnatud tõendeid ja see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.

9. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus alusetult hageja apellatsioonkaebust menetlemast.

Apellatsioonkaebusest tulenevalt ei olnud kolleegiumi arvates ilmne, et maakohus ei ole selgelt

rikkunud materiaalõiguse normi. Ilmne ei olnud ka see, et see ei võinud oluliselt mõjutada asja

lahendust. Seega ei ole täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmata jätmiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja sõlmis kostjaga vanasõidukite rendilepingu ning kas kostja

on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Maakohus tuvastas, et vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel olid pooled kokku leppinud kõigis olulistes rendilepingu tingimustes: rendiese, selle

kasutamise kuupäev ja koht ning tasu suurus ja maksmise tingimused. Rendilepingu sõlmituks

lugemisel tugines maakohus hagiavaldusele lisatud e-kirjale ja poolte vande all antud ütlustele,

millest nähtus, et kostja pöördus hageja poole, et teada saada, kas ja millise tasu eest on hageja nõus

oma vanasõidukeid filmivõteteks laenama. Lisaks kinnitas kostja vande all antud ütlustes, et hagejaga

sai kokku lepitud, mis kuupäeval ja kellaajal peavad hageja sõidukid Lennusadamas olema. Samuti

leidis maakohus, et kuna vallasasjade rendilepingule ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku

vorminõuet, võisid pooled sõlmida rendilepingu ka suuliselt ja e-kirjade vahetamise teel. Küll leidis

maakohus aga, et hagejaga sõlmitud rendilepingu teiseks pooleks ei olnud kostja. See tulenes

maakohtu arvates esitatud tõenditest, mille järgi hageja pidi olema ja ka oli teadlik, et kostja ei

sõlminud rendilepingut enda nimel.

11. Kolleegium ei nõustu maakohtu sellise seisukohaga. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha

esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava

nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Esindamine eeldab üldjuhul, et esindaja

väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei

tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samuti võib tehingu tegemine

esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116). Esindaja tehtava

tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning

kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes.

Praeguses vaidluses on maakohus jaotanud valesti tõendamiskoormuse. Üldise tõendamiskoormuse

reegli kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema

nõuded ja väited. Seega tuleb kostjal tõendada, et ta ei sõlminud lepingut ise, vaid esindas teist isikut.

Esindusõigus võib TsÜS § 117 lg 2 järgi tuleneda seadusest või selle võib anda tehinguga (volitus).

Kui leiab tõendamist, et kostja sõlmis lepingu teise isiku nimel, tuleb TsÜS § 118 alusel hinnata kas

talle oli selleks antud volitus. TsÜS § 118 lg 1 kohaselt annab esindatav volituse tahteavalduse

tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Sama

paragrahvi teine lõige võimaldab lugeda volituse antuks, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või

käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud

volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel

esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust (vt ka 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

112-12, p 12).

12. Apellatsioonkaebuse menetlemisel on võimalik hageja väidetele sisuliselt vastata ja eelkõige

hinnata, kas hagejele oli selge, et kostja tegutses tehingu tegemisel teise isiku – kas Kopli

Kinokompanii OÜ või kindlaks määramata Rootsi filmikompanii – esindajana ning et tehing peab

seetõttu hakkama kehtima esindatava ja mitte kostja suhtes. Ainuüksi sellest, et kostja kirjutas

esimeses e-kirjas oma nime alla „rekvisiitor" ei järeldu, et ta tegutses kas Rootsi filmikompanii või

Kopli Kinokompanii OÜ nimel. TsÜS § 116 lg 2 kohaldamine eeldab, et majandus- või

kutsetegevuses teise isiku nimel tehingu tegemisel peab olema tehingu teisele poolele äratuntav,

millise teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses isik tegutseb.

13. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et ekslik on hageja arusaam, et maakohus ei

menetlenud asja lihtmenetluses, sest menetlus toimus ka kirjalikus menetluses. Toimikust nähtub, et

maakohus on 21. märtsi 2013. a määruses märkinud, et asi lahendatakse lihtmenetluses. Samuti on

maakohus teatanud, et menetlusosalistele tagatakse õigus olla ärakuulatud. Kolleegium on korduvalt

oma praktikas väljendanud seisukohta, et lihtmenetlus ei ole hagimenetluse eriliik ja väikese

hagiginnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme.

Samuti on kolleegium leidnud, et maakohus peab juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse erisustele,

kui ta kavatseb üldistest menetlusreeglitest erisusi teha (vt selle kohta nt 6. aprilli 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Kuigi kohtutoimikust ei nähtu, et maakohus oleks pooltele teatavaks

teinud, mis osas maakohus tavamenetlusest kõrvale kaldub, ei järeldu sellest, et maakohus ei

lahendanud asja lihtmenetluses. Kuna asja hind on alla 2000 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga

TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus ei teinud asja menetlemisel lihtsustusi

ega märkinud ka otsuses, et kaebust selle peale ei pruugi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi

menetleda. Eelnevat seisukohta on kolleegium korduvalt väljendanud ka varem (vt Riigikohtu

6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11; 22. novembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 12;

29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-44-11, p 37). Ka on võimalik lihtmenetlus korraldada kirjalikus menetluses.

Maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, st ei ole

välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg-le 21

tuginedes (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38; 9. mai 2012. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-12, p 9). Küll tuleneb aga seadusest, et lihtmenetluses tehtud otsus on

põhimõtteliselt edasikaevatav tavakorras ning maakohtul tuleb otsuse resolutsiooni juures

TsMS § 442 lg 6 esimese lause järgi märkida otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg (vt nt 6. aprilli

2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 13). Seetõttu ei nõustu kolleegium hagejaga, et

praeguses asjas tuleb eeldada maakohtu luba otsuse edasikaebamiseks.

14. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

15. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3

teise lause järgi asja lahendamisel ringkonnakohtu otsustada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu