3-1-1-44-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-44-14

Määruse kuupäev

10. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

Kolmanda isiku M. K. apellatsioonitähtaja ennistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-13-1999

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K. esindaja vandeadvokaadi abi Sirle Kalma

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

prokuröri abi Jane Pajus

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

10. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2014. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-1999 muutmata

ja M. K. esindaja vandeadvokaadi abi Sirle Kalma määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 3. aprilli 2013. a otsusega tunnistati teiste hulgas süüdi Erki Noorak

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2, § 392 lg 2 p 2, § 418 lg 2 p 1 ning § 4181 lg 1 järgi.

Teda karistati nende kuritegude toimepanemise eest vangistusega 5 aastaks ja 7 kuuks ja 28 päevaks.

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti sellest koheselt ärakandmiseks vangistus 7 kuud ja 28 päeva.

Lisaks konfiskeeris maakohus kohtuotsusega KarS § 184 lg 5 p 2 ja § 83² lg 1 alusel sõiduauto Lexus

SC430, mis oli 16. novembri 2012. a esemete üleandmise vastuvõtmise aktiga nr 3776 antud hoiule

Politsei- ja Piirivalveameti logistikabüroo majanduskeskuse Lõuna majandustalitusele. Kohtuotsus

jõustus 19. aprillil 2013.

2. Maakohtu otsuse peale esitas 20. veebruaril 2014 kolmanda isiku M. K. esindaja vandeadvokaadi

abi Sirle Kalma apellatsiooni koos apellatsioonitähtaja ennistamise taotlusega. Apellatsioonis leiti, et

kohtuotsusega konfiskeeritud sõiduauto Lexus SC430 kuulub M. K.-le, kes oli kaasatud kolmanda

isikuna kohtueelsesse menetlusse, kuid keda ei kaasatud kokkuleppemenetlusse. Kolmas isik ei olnud

teadlik kokkuleppe sõlmimisest ja kohtuotsusega sõiduki konfiskeerimisest, kuna viibis pikemalt

Soome Vabariigis.

3. Tartu Maakohtu 25. veebruari 2014. a määrusega jäeti kolmanda isiku apellatsiooni tähtaeg

ennistamata. Maakohus leidis, et apellatsioonitähtaja möödalaskmiseks puudusid mõjuvad põhjused

ja kolmanda isiku taotluse põhistused on paljasõnalised.

4. M. K. esindaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse maakohtu määruse peale. Kaebuses

märgiti, et kolmandalt isikult ei küsitud luba kokkuleppemenetluse kohaldamiseks ega saadetud talle

kohtuotsust. M. K., kes viibis Eestist eemal, sai temale kuuluva sõiduauto konfiskeerimisest teada

alles 5. veebruaril 2014 enda tütrelt. M. K. teadis küll E. Nooraku süüdimõistmisest, kuid mitte

sõiduauto konfiskeerimisest ning leiab, et kuna E. Noorakul ega M. K. tütrel ei ole juriidilist haridust,

ei osanud nad tulenevalt sellest selgitada M. K.-le kõiki kohtuotsuse resolutiivosa punkte.

5. Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2014. a määrusega jäeti kolmanda isiku määruskaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et kaebuses toodud asjaolud pole käsitatavad mõjuva põhjusena KrMS §

172 lg 2 tähenduses ja kaebaja väited on paljasõnalised. Samuti on kriminaalasjas ümber lükatud

kolmanda isiku väide, et sõiduauto kuulus temale.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kolmanda isiku esindaja vandeadvokaadi abi S. Kalma

määruskaebuse Riigikohtule. Määruskaebuse taotlused ja nende põhistused on lühidalt järgmised.

Maakohus kohaldas kokkuleppemenetlust ja tegi kohtuotsuse M. K. õigusi riivavalt, jättes ta

kokkuleppemenetlusse kaasamata. Kolmandale isikule kuuluva sõiduki konfiskeerimisega on seega

rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 172 lg 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise

mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud

kohtuotsusest. Õiguslikult ei ole kohtuotsust kolmandale isikule kuulutatud ega kätte toimetatud,

mistõttu apellatsioonitähtaeg pole tema suhtes kulgema hakanud. Kolmas isik ei pidanud teadma

tema vara konfiskeerimisest, seni kuni kohus polnud talle seda selgitatud. Kohtud pole arvestanud

kolmanda isiku tõenditega, mille kohaselt kuulus sõiduk talle. Asjaolude väljaselgitamise kohustus

lasub kohtul, mitte kolmandal isikul. Samuti on kohtud rikkunud põhistamiskohustust. Seepärast

tuleb

maakohtu

ja

ringkonnakohtu

määrused

tühistada

ja

ennistada

kolmanda

isiku

apellatsioonitähtaeg.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Juhul kui kokkuleppes määratletakse kokkuleppemenetluse ese selliselt, et selles menetluses

kolmanda isiku õiguste üle ei otsustata, pole ka tema nõusolek kokkuleppemenetluseks vajalik.

KrMS § 318 lg 21 kohaselt ei saa kolmas isik apelleerida kohtuotsust, mis ei puuduta tema seadusega

kaitstud õigusi ja vabadusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a kohtuotsus asjas nr 3-1-

2-4-12, p 29). Tartu Maakohtu 3. aprilli 2013. a kohtuotsusega otsustati “KarS § 184 lg 5 p 2 ja § 83²

lg 1 alusel konfiskeerida sõiduk Lexus SC430, registreerimisnumbriga 193BDS, väljalaske aasta

2004, VIN kood JTHFN48Y400054820, mis on esemete üleandmise vastuvõtmise aktiga nr 3776

16.11.2012. a antud hoiule Politsei- ja Piirivalveameti logistikabüroo majanduskeskuse Lõuna

majandustalitusele”. Nähtuvalt kohtuotsuse esemeks olevast kokkuleppest ei otsustatud sellega M. K.

õiguste üle. Seega jättis maakohus põhjendatult läbi vaatamata M. K. apellatsiooni ja rahuldamata

apellatsioonitähtaja ennistamise taotluse ning ringkonnakohus rahuldamata määruskaebuse maakohtu

määruse peale.

8. Järgnevalt selgitab kolleegium määruskaebuse esitajale, milliseid on M. K. võimalused enda

omandiõiguse kaitseks. Seejuures ei võta kolleegium seisukohta M. K. nõude sisulise põhjendatuse

osas.

8.1 Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu

konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus

konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga

konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata,

jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima.

See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile

üle (Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-3-12, p 56). Konfiskeeritud asja

(väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib esitada

tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda

omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda

valdusse (Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-3-12, p 64).

8.2 Isik, kellele konfiskeeritud asi konfiskeerimise ajal tegelikult kuulus, kuid kelle suhtes

konfiskeerimisotsustust ei tehtud, saab asja vindikatsioonihagiga enda valdusse nõuda üksnes

niikaua, kui ta on asja omanik ja asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses. Isik, kellele riik

konfiskeeritud vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel

omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma. Juhul kui asja omanik

kaotab AÕS § 95 lg-s 1, sama paragrahvi lõike 3 kolmandas lauses või § 561 lg-s 1 sätestatud

juhtudel omandiõiguse, ei ole tal enam õigust esitada asja omandiõiguse saanud isiku vastu AÕS § 80

alusel vindikatsioonihagi asja valduse saamiseks. Seega üldjuhul saab konfiskeeritud asja omanik

esitada

vindikatsioonihagi

konfiskeeritud

asja

omandiõiguse

tunnustamiseks

ja

valduse

väljanõudmiseks üksnes riigi vastu ja seda seni, kuni konfiskeeritud asi on riigi omandis ning otseses

valduses. Kui riik on konfiskeeritud asja võõrandanud, ei saaks asja varasem omanik seda tagasi ka

juhul, kui tal oleks võimalik kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustus vaidlustada ja ta saavutaks

selle tühistamise. Konfiskeerimisotsustuse tühistamine ei mõjutaks AÕS § 95 või § 561 lg 1 alusel

toimunud konfiskeeritud asja omandi üleminekut. (Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas

nr 3-1-2-3-12, p 67).

8.3 Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95

lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda

riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. KarS § 85 lg 2 teine lause näeb ette, et riik maksab

kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832

lg-s 2 sätestatud juhtudel. (Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-3-12, p 70)

Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1)

tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle

konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3

või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. Kahjuhüvitisnõude tekkimine ei eelda

kriminaalasja menetleja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust. Isikul on õigus hüvitisele ka siis,

kui menetleja ei teadnud ega pidanudki teadma võimalusest, et konfiskeeritav ese ei kuulu

(kavandatava) konfiskeerimisotsustuse adressaadile, vaid mõnele teisele isikule. Samuti ei eelda KarS

§ 85 lg 2 teisest lausest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamine konfiskeerimisotsustuse tühistamist

(Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-3-12, p 71). KarS § 85 lg 2 teise lause

alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata

halduskohtumenetluses (Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-3-12, p 75).

8.4 M. K.-le teadaolevalt on tema sõiduauto Lexus SC430 avalikul enampakkumisel võõrandanud.

Juhul, kui M. K. on sõiduki omandi AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel kaotanud, on tal

võimalik KarS § 85 lg 2 teise lause alusel esitada halduskohtumenetluses riigi vastu nõue sõiduauto

Lexus SC430 konfiskeerimisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 1 ja §-st 363 jätab

kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2014. a määruse muutmata ja kolmanda isiku esindaja

kaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/