3-1-1-45-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-45-14

Otsuse kuupäev

10. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Kaupo Inno süüdistuses KarS § 117 lg 1 − § 13

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-7270

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaupo Inno kaitsja vandeadvokaadi abi Hannes Toodu,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsus ja Harju Maakohtu

21. oktoobri 2013. a otsus.

2. Mõista Kaupo Inno KarS § 117 lg 1 - § 13 lg 1 järgi õigeks.

3. Kassatsioon rahuldada.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Kaupo Inno kasuks välja 1092 (üks tuhat üheksakümmend kaks)

eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Jätta kõik ülejäänud

kriminaalmenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda.

5. Kaupo Innolt alusetult vabaduse võtmise päevade arv on 32 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaupo Inno tunnistati Harju Maakohtu 21. oktoobri 2013. a otsusega süüdi ning teda karistati

KarS § 117 lg 1 - § 13 lg 1 järgi vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 73 alusel jäeti

mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata nii, et ühekuulise vangistuse kannab K. Inno ära

kohe ning üks aasta ja viis kuud vangistust jääb kolmeaastase katseajaga tingimisi kohaldamata.

2. K. Inno tunnistati süüdi oma 7-aastase poja E. I. surma ettevaatamatus põhjustamises

tegevusetusega. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt lahkus K. Inno 24. aprillil 2012

kell 15.48 kodust ja jättis E. I. üksinda lukustatud korterisse. K. Inno ei kontrollinud, kas E. I. teab,

kus korterivõtmed asuvad, ja kas ta saab vajadusel korterist väljuda. Samuti ei kontrollinud K. Inno,

kas E. I.-l on töökorras telefon. Soovides korterist lahkuda, pani E. I. end kella 19.55 paiku riidesse,

läks rõdule ja hakkas 4. korruse rõdult alla ronima, kuid libises ja kukkus asfaldile ning suri saadud

vigastustesse 27. aprillil 2012 kell 02.10 Tallinna Lastehaiglas.

Maakohus märkis, et tulenevalt perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 116 lg-st 2 ja põhiseaduse

(edaspidi PS) §-st 27 on vanem kohustatud hoolitsema oma alaealise lapse eest ning hoidma last tema

elu ja tervist ähvardavate ohtude eest. Järelikult oli K. Innol kohustus hoida ära kahjulik tagajärg.

K. Inno oleks pidanud enne lahkumist kontrollima korterivõtmete olemasolu ning ütlema ja näitama

E. I.-le, kus võtmed asuvad. Kui E. I. oleks võtmete asukohta teadnud, poleks ta hakanud korterist

lahkumiseks rõdult alla ronima. Samuti oleks K. Inno pidanud kontrollima, kas E. I.-l on töökorras

telefon.

K. Inno käitus ka hoolsusvastaselt. Kuna E. I. oli oma ea tõttu arusaamisvõimetu ning kuna talle

meeldis turnida ja liiga kõrgele ronida, oleks keskmine kohusetundlik isik näinud ette E. I.-le

kõrgusest tulenevat ohtu ja seda vähendanud. Iseenesest on mõeldav, et 7-aastane laps jäetakse üksi

koju, kuid K. Inno jättis oma poja üksinda väga pikaks ajaks. Seejuures teadis K. Inno, et laps soovis

kodust lahkuda ning et lapsele meeldib ronida ja turnida.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Inno kaitsja vandeadvokaadi abi Hannes Toodu, kes

taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist.

3.1. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et E. I. ei teadnud korterivõtmete asukohta. Nii

süüdistatava kui ka kannatanu I. I. ütluste kohaselt olid E. I.-le tehtud eraldi võtmed.

3.2. Maakohus jättis alusetult rahuldamata kaitsja taotluse selgitada ekspertiisi abil välja E. I.

arengutase. Eesti seadused ei sätesta, kui vana lapse võib üksinda koju jätta. Seetõttu tuleb tuvastada,

kas E. I. oli piisavalt arusaamisvõimeline ja iseseisev, et teda üksinda koju jätta. Ekspertiisist

keeldumisel selgitas maakohus, et Eesti kriminaalõigus ei tunne postuumse kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi mõistet ja üldjuhul on ekspertiisi tegemiseks vaja isikut küsitleda. Ka on noorem kui 10-

aastane isik arusaamisvõimetu. Kaitsja maakohtuga ei nõustu. KarS § 147 kohaselt on alla 10-aastane

isik arusaamisvõimetu vaid karistusseadustiku IX peatüki 7. jaos sätestatud kuritegude osas. Samuti

tehakse tsiviilasjades surmaeelse vaimse seisundi või arengutaseme väljaselgitamiseks psühhiaatria-

ja

psühholoogiaekspertiise.

Järelikult

on

selliste

ekspertiiside

tegemine

võimalik

ka

kriminaalmenetluses.

3.3. Jättes välja selgitamata, kas E. I.-d võis üksi koju jätta, rikkusid kohtud in dubio pro reo-

põhimõtet. E. I.-l oli vanust üle 7 aasta. Sellises eas lapsed käivad tihtipeale iseseisvalt koolis ja on ka

koolist koju tulles üksinda kodus. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et alla 10-aastased lapsed on

arusaamisvõimetud, siis ei tohiks neid üldse üksinda koju jätta.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 21. oktoobri 2013. a

otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

4.1. Maakohus tegi tõenditest õiged järeldused. I. I. ütluste kohaselt olid E. I.-le tehtud küll eraldi

võtmed, kuid kuna E. I. püüdis korterist lahkuda rõdu kaudu, ei teadnud ta siiski võtmete asukohta.

4.2. Maakohus keeldus ekspertiisist põhjendatult. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis

tõendamisvajadusest lähtudes. Kuna praeguses asjas viitab korterist väljapääsemiseks 4. korruse

rõdult allaronimine ilmselgelt E. I. arusaamisvõimetusele, pole ekspertiisi tegemine vajalik. Samuti

eeldab isiku arengutaseme tuvastamine isiku küsitlemist. Praegusel juhul pole see võimalik.

Tsiviilasjades tehtavate surmajärgsete ekspertiiside all peab kaitsja silmas ilmselt pärimisega seotud

ekspertiise, kus tuvastatakse, kas isik oli testamendi tegemise ajal arusaamisvõimeline. Sellistes

olukordades on isikutel esinenud mingi aja jooksul aga psüühilised või vaimsed terviseprobleemid,

mis annavad aluse kahelda isiku teovõimes ja mille kohta koostatud materjalide põhjal on eksperdil

võimalik oma arvamus anda. Praegusel juhul pole E. I. arengutaseme kohta selgunud mingeid

selliseid asjaolusid, mis polnud temaga lähedalt seotud isikutele teada. E. I. ema, treener ja

lasteaiakasvataja kinnitasid maakohtu istungil, et E. I. oli arengutasemelt nagu iga temavanune laps.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni K. Inno kaitsja

H. Toodu, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja märgib, et ta juhtis apellatsioonis tähelepanu tõendite

hindamisel aset leidnud veale, kuid ringkonnakohus jättis sellele vastamata. E. I. arengutaseme

väljaselgitamise osas kordab kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohti.

6. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel, kelle

hinnangul on kaitsja kassatsioon alusetu. Prokurör nõustub nii korterivõtmete asukoha kui ka

ekspertiisi tegemata jätmise osas ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegiumi hinnangul heidab kaitsja alusetult ringkonnakohtule ette, et osa apellatsiooni väiteid

on jäetud tähelepanuta. K. Inno huvides esitatud apellatsioonis ei nõustutud maakohtu seisukohaga, et

E. I. polnud korterivõtmete asukohast teadlik, ja märgiti, et nii süüdistatava kui ka kannatanu I. I.

ütluste kohaselt olid E. I.-le tehtud eraldi võtmed. Ringkonnakohtu otsuse punktis 4.2 mööndi, et E. I.

jaoks võisid eraldi võtmed tehtud olla, kuid leiti, et see ei osuta siiski E. I. teadlikkusele võtmete

asukohast. Eelnevast nähtuvalt vastas ringkonnakohus apellatsiooni argumentidele.

8. Tähelepanu väärib aga vaidlus 7-aastase lapse arusaamisvõime ja lapsevanema garandikohustuse

nõuetekohase täitmise üle. Kõigepealt nõustub kolleegium kohtutega selles, et nähtuvalt PS §-st 27 ja

PKS § 116 lg-st 2 on vanem kohustatud oma lapse eest hoolitsema. Sellest on tuletatav vanema

garandikohustus last tema elu ja tervist ähvardavate ohtude eest kaitsta. Kuna praeguses asjas

süüdistatakse K. Innot oma poja surma ettevaatamatus põhjustamises tegevusetusega, pidid kohtud

tema süüküsimuse lahendamiseks pärast garandikohustuse tuvastamist objektiivse koosseisu tasandil

kontrollima aga seda, kas K. Inno käitus E. I. huvide kaitsmisel nõutava hoolsusega. Seejuures tuli

arvestada, et hoolsuskohustus tähendab igaühelt nõutava, ühiskonnas vajaliku hoolsuse ülesnäitamist.

Isik peab olema piisavalt hoolikas, et tajuda olemasolevat ohtu mingile õigushüvele ja see oht ära

tunda. Hoolsus tähendab ka kohustust tunnetada ohtu, tajuda tingimusi, milles viibitakse. Eelnevast

nähtuvalt saab objektiivset hoolsuskohustuse rikkumist K. Innole ette heita vaid juhul, kui ta eiras

lapsevanema

jaoks

kohustuslikku

vastutustundliku

käitumise

nõuet.

Pärast

objektiivse

hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamist pidid kohtud kontrollima hoolsusetu teo tulemusel saabuva

tagajärje ettenähtavust ja välditavust. Viimaks tuli konstrueerida ka nõutav tegevus (praeguses asjas

konkreetne tegu, mille K. Inno pidi garandikohustusest tulenevalt tegema, kuid mille ta jättis

tegemata) ning põhjuslik seos nõutava teo tegemata jätmise ja saabunud tagajärje vahel.

9. Kolleegiumi hinnangul pole kohtud arusaadavalt selgitanud, millega K. Inno hoolsuskohustust

rikkus ja millise teo oleks ta pidanud oma garandikohustuse nõuetekohaseks täitmiseks tegema. Nii

on maakohtu otsuses leitud, et E. I. oli oma ea tõttu arusaamisvõimetu. Samas heidetakse K. Innole

ette seda, et ta ei teavitanud üksinda koju jäävat E. I.-d korterivõtmete asukohast. Kohusetundlikult

oleks K. Inno käitunud maakohtu hinnangul siis, kui ta oleks võimaldanud E. I.-l omapead kodust

lahkuda. Kolleegiumi arvates on selline mõttekäik vastuoluline. Arvestades, et arusaamisvõimetu

isiku elu ja tervist ohustab eeskätt tema enda suutmatus välismaailmas objektiivselt eksisteerivaid

ohte teadvustada ja nendele ohtudele vastavalt käituda, poleks kodust lahkumise võimaldamine

arusaamisvõimetu isiku turvalisust taganud. Järelikult polnud maakohtul alust heita K. Innole ette

seda, et ta ei teavitanud E. I.-d korterivõtmete asukohast. Tõsi, maakohus leidis ka seda, et K. Inno

oleks pidanud kontrollima, kas E. I.-l on töökorras telefon, kuid pole samas selgitanud, kas ja kuidas

oleks kirjeldatud viisil käitumine E. I. surma ära hoidnud.

10. Kolleegium möönab, et vanema kohustus näha ette ja ennetada lapse käitumisest talle endale

lähtuvaid ohte sõltub lapse võimest tajuda ja hinnata nii välismaailma tingimusi kui ka omaenda

võimeid. Seejuures tuleb arvestada, et normaalse arenguga lapse vaimne võimekus kasvab aja jooksul

järk-järgult, kuni laps omandab võime iseseisvalt oma käitumise riske hinnata ja sellest lähtuvalt

tegutsemisotsuse vastu võtta. Eelnevast tulenevalt muutub ka vanema garandikohustus: kui alguses ei

teadvusta laps endale mistahes välismaailmas objektiivselt eksisteerivat ohtu ja vanemal tuleb tagada

lapse pidev järelevalve, siis lapse arenemisega muutub vanema järelevalvekohustus üha väiksemaks

kuni viimaks kaob sootuks. Hindamaks kas, millistes olukordades ja millisel määral on konkreetne

laps suuteline ümbritsevast maailmast ja omaenese võimetest aru saama, tuleb lähtuda tema senisest

käitumisest. Näiteks juhul, kui laps on varem vanema korraldusi üldjoontes järginud ja korduvalt

edukalt üksinda kodus olnud, pole vanemal objektiivset alust kodust lahkudes karta, et sel konkreetsel

korral kõik nii hästi ei lähe. Kui laps on varem aga vanema keeldudest üle astunud või kui kodune

keskkond on mingil põhjusel tavapärasest ohtlikum, võib vanemal olla kohustus astuda lapse elu ja

tervise kaitsmiseks täiendavaid samme.

11. Praeguses asjas leidsid kohtud, et E. I. oli arusaamisvõimetu, kuid põhjendasid oma seisukohti

erinevalt. Maakohus märkis, et Eesti karistusõiguses loetakse kõik alla 10-aastased lapsed

arusaamisvõimetuteks. Seoses sellega selgitab kolleegium, et KarS § 147 kohaselt loetakse alla 10-

aastased isikud arusaamisvõimetuteks vaid karistusseadustiku 10. peatüki 7. jaos sätestatud

seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude mõttes. See, et alla 10-aastane laps ei saa veel aru

seksuaalsuhete tähendusest ega ole võimeline selleks omapoolset nõusolekut andma, ei anna aga alust

järeldada, et ta pole võimeline ka millestki muust aru saama. Eelnevast nähtuvalt pole muudes

eluvaldkondades alla 10-aastaste laste arusaamisvõime osas võimalik KarS §-le 147 tugineda. Samuti

on maakohtu seisukoht alla 10-aastaste laste arusaamisvõimetuse osas vastuolus ülejäänud

kohtuotsuse põhjendustega. Nimelt möönis maakohus, et 7-aastase lapse järelevalveta jätmine on

iseenesest mõeldav. Järelikult on alla 10-aastased lapsed ka maakohtu hinnangul võimelised mingil

määral iseseisvalt hakkama saama ja seega pole põhjust neid täielikult arusaamisvõimetuteks lugeda.

12. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt osutab E. I. arusaamisvõimetusele see, et ta hakkas kodust

lahkumiseks 4. korruse rõdult alla ronima. Kolleegiumi hinnangul ainuüksi eelnevast K. Inno

süüditunnistamiseks ei piisa. Hoolsuskohustuse rikkumise jaatamiseks oleksid kohtud pidanud ära

näitama ka objektiivsed asjaolud, mis oleks pidanud andma K. Innole aluse E. I.-st iseendale lähtuvat

ohtu enne kodust lahkumist ette näha. Seda pole praeguses asjas tehtud. Kolleegiumi arvates märgib

kaitsja põhjendatult, et tänapäeva Eesti ühiskonnas käivad 7-aastased lapsed tihtipeale iseseisvalt

koolis ja on ka koolist koju tulles üksinda kodus kuni vanemad töölt saabuvad. Eelnevast tulenevalt

on 7-aastase lapse ajutiselt üksinda kodusesse keskkonda jätmine sotsiaalselt adekvaatne tegu.

Arvestades, et praegusel juhul pole tuvastatud ühtki asjaolu, mis annaks alust arvata, et võrreldes iga

teise 7-aastase lapsega oleks E. I. elu ja tervise kaitsmisel pidanud näitama üles kõrgendatud hoolsust,

pole võimalik K. Innole hoolsuskohustuse rikkumist ette heita. Järelikult pole tema süüditunnistamine

põhjendatud. Asudes vastupidisele seisukohale, kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2014. a otsuse ja Harju Maakohtu

21. oktoobri 2013. a otsuse, mõistab K. Inno temale esitatud süüdistuses KarS § 117 lg 1 - § 13 lg 1

järgi õigeks ja rahuldab kaitsja kassatsiooni.

14. K. Inno kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada K. Innole kassatsiooni koostamise eest

valitud kaitsjale makstud tasu summas 1092 eurot (sh käibemaks 182 eurot). Taotlusele lisatud arve

kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 7 tundi. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1

kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.

Kolleegiumi hinnangul on kassatsiooni koostamiseks kulunud aeg põhjendatud ja taotletav tasu

mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse, tuleb valitud

kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt K. Inno kasuks välja

mõista. KrMS § 181 lg 1 kohaselt tuleb riigi kanda jätta ka kõik ülejäänud kriminaalmenetluse kulud.

15. Märkides, et K. Innol tuleb karistuseks mõistetud vangistusest üks kuu kohe ära kanda, vahistas

maakohus K. Inno KrMS § 130 lg 41 alusel istungisaalis ja luges vangistuse kandmise algusajaks

süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aja 21. oktoobri 2013. Tallinna Vangla teatise kohaselt vabanes

K. Inno vanglast 21. novembril 2013. Seoses õigeksmõistva otsuse tegemisega tekib K. Innol

KrMS § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse

(edaspidi AVVKHS) § 2 lg 1 kohaselt õigus hüvitisele vangistuses viibitud aja eest alates

21. oktoobrist 2013 kuni 21. novembrini 2013. Hüvitise saamiseks tuleb AVVKHS § 4 lg 2 kohaselt

esitada Rahandusministeeriumile kirjalik avaldus kuue kuu jooksul Riigikohtu otsuse tegemise

päevast. Avaldusele tuleb lisada Riigikohtu otsuse ärakiri.

/allkirjastatud digitaalselt/