3-1-1-46-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-46-14

Otsuse kuupäev

10. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Tamur Tsäkko süüdistuses KarS § 2172 lg 1 ja

§ 300 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. veebruari 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-12-9126

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tamur Tsäkko kaitsja vandeadvokaat Toomas Pikamäe,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. veebruari

2014. a otsus Tamur Tsäkko KarS § 2172 lg 1 järgi süüditunnistamises, samuti talle mõistetud

karistuse osas.

2. Tunnistada Tamur Tsäkko süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi.

3. KarS § 63 lg 1 alusel karistada Tamur Tsäkkot KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 300 järgi vangistusega

4 (neli) kuud.

4. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta vangistus täitmisele pööramata, kui Tamur Tsäkko ei pane

3-aastase (kolmeaastase) katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Tamur Tsäkko kasuks välja 3408 eurot 15 senti (sh käibemaks)

(kolm tuhat nelisada kaheksa eurot ja viisteist senti), sealhulgas 1923 eurot 41 senti (tuhat

üheksasada kakskümmend kolm eurot ja nelikümmend üks senti) apellatsioonimenetluses ja

1484 eurot 74 senti (tuhat nelisada kaheksakümmend neli eurot ja seitsekümmend neli senti)

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tamur Tsäkko anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 2172 lg 1 ja § 300 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Süüdistuse kohaselt seisnesid usalduse kuritarvitamine

ja riigihangete teostamise nõuete rikkumine T. Tsäkko poolt lühidalt järgnevas.

1.1 T. Tsäkko töötas alates 1. juulist 2009 Maanteeameti peadirektorina. 25. mail 2009 vastu võetud

Maanteeameti põhimääruse § 12 p-des 1, 7, 14, 20 ja 21 sätestatust tulenevalt oli T. Tsäkkol õigus

võtta riigile rahaliselt hinnatavaid kohustusi ja ta pidi järgima riigi varalisi huve.

1.2 2009. aastal toimus riigihange, millega otsiti ehitajat maantee nr E20 Loo-Maardu teelõigu

remontimiseks. Hanketingimuste kohaselt pidi mõlemas sõidusuunas olema juba renoveerimise ajal

kaks sõidurada (nn 2+2-lahendus). 18. detsembril 2009 andis T. Tsäkko kolm käskkirja, millega loeti

edukaks AS-i Merko Ehitus, Tallinna Teede AS-i ja SIA Merks ühispakkumine.

1.3 11. veebruaril 2010 tegid AS-i Merko Ehitus esindajad Maanteeameti esindajatele ettepaneku

muuta riigihanke dokumentides sätestatud vahetähtaegu; samuti sooviti, et pakkuja võiks

renoveerimistööde ajaks ehitada tee, mille mõlemas sõidusuunas on vaid üks sõidurada (1+1-

lahendus). 15. veebruaril 2010 selgitas Maanteeameti juures tegutseva riigihangete komisjoni sekretär

K. R. AS-i Merko Ehitus esindajale A. E.-le, et enne hankelepingu allkirjastamist lepingut muuta ei

või, kuivõrd enne allkirjastamist on tegu hankedokumentidega; lepingut võib muuta pärast selle

allkirjastamist vaid objektiivsetel asjaoludel. Samal päeval esitas AS-i Merko Ehitus projektijuht A.

A. Maanteeameti ametnikule A. P.-le kooskõlastamiseks tulevase remondi tegemist täpsustavad

dokumendid. 17. veebruaril 2010 edastas A. P. need dokumendid mitmele Maanteeameti ametnikule,

sh T. Tsäkkole. Dokumente edastades selgitas A. P. nende saajatele, et kui dokumentides olevaga

nõustuda, peab ehitaja teetööde ajaks ehitama 1+1-, mitte aga 2+2-lahendusega maanteelõigu.

1.4 17. veebruaril 2010 toimus Maanteeameti ja AS-i Merko Ehitus esindajate vahel koosolek.

Koosolekul lepiti esiteks kokku, et pärast hankelepingu sõlmimist hakkab Maanteeamet valmistama

ette lepingu muudatust, sätestamaks töödele algul kokkulepitust erinevaid vahetähtaegasid. Teiseks

sõlmiti kokkulepe, et ajutise lahendusena ehitatakse 1+1-tüüpi tee ja ehitaja tagab selle, et kummalgi

sõidusuunal on ühe sõiduraja laiune kindlustatud teepeenar, võimaldamaks liikluse sujuvat kulgemist

ka siis, kui mõni sõiduk on avarii tõttu peatunud. Maanteeametile jäi võimalus nõuda ehitajalt igal

hetkel, et viimane ehitaks 2+2-lahendusega tee, kui 1+1-skeem ei taga liikluse sujuvat toimimist.

Vastavad kokkulepped kanti koosoleku protokolli. Protokolli allkirjastasid AS-i Merko Ehitus

juhatuse liige T. R. ja T. Tsäkko ning mitmed teised isikud.

1.5 18. veebruaril 2010 sõlmisid Maanteeameti esindaja T. Tsäkko ja ühispakkujate esindaja T. R.

hankelepingu (töövõtulepingu). Hoolimata sellest, et lepingus viidet 1+1-skeemile ei olnud, jäi see

kokkulepe faktiliselt jõusse. Ehitaja ei ehitanud ajutise lahendusena 2+2-lahendust.

1.6 Riigihangete seaduse (RHS) § 69 lg 3 kohaselt võib hankija sõlmitud hankelepingu muutmises

kokku leppida üksnes juhul, kui muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida ei olnud hankijal

võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette näha ja hankelepingu muutmata jätmise korral satuks

täielikult või olulises osas ohtu hankelepinguga taotletud eesmärgi saavutamine. RHS § 69 lg 4

sätestab, et hankija ei või hankelepingu muutmises kokku leppida, kui muutmisega taotletavat

eesmärki on võimalik saavutada uue hankelepingu sõlmimisega. Et T. Tsäkko lubas ehitajal ehitada

2+2-tüüpi tee asemel 1+1-tüüpi tee, nõustus ta sisuliselt hankelepingu muutmisega e toimis

riigihangete seaduse vastaselt.

1.7 Oma teoga tekitas T. Tsäkko riigile suure varalise kahju. Ehitustehnilise ekspertiisi kohaselt oleks

2+2-tüüpi tee ehitamine maksnud 520 247 eurot, 1+1-tüüpi tee maksumus oli vaid 486 579 eurot.

Ehitajale maksti aga hankelepingu järgi 520 247 eurot ehk 33 668 eurot enam, kui oli väärt töö, mille

ta riigile üle andis.

2. Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a otsusega tunnistati T. Tsäkko KarS § 2171 lg 1 ja § 300 järgi

süüdi ning karistati neljakuulise vangistusega, mis jäeti kolmeaastast katseaega kohaldades tingimisi

täitmisele pööramata.

2.1 Maanteeameti peadirektor T. Tsäkko oli ametiisik KarS § 288 lg 1 tähenduses, seega teosubjekt

KarS § 300 mõttes. Seoses KarS § 2172 lg-ga 1 märkis kohus, et koosseisupärane tegu on sisesuhte

tingimusi rikkuva tehingu tegemine, mille tulemusel on riigile tekkinud suur varaline kahju.

2.2 Ehkki 17. veebruari 2010. a koosolekul T. Tsäkko ei viibinud, allkirjastas ta koosoleku protokolli

ja andis seeläbi koosolekul kokkulepitule oma heakskiidu. Asjakohane ja põhjendatud ei ole

kaitseväide, et protokollil puudus algusest peale õiguslik tähendus ja kui sellel algul mingi tähendus

oligi, kadus see päev hiljem hankelepingu sõlmimisega. T. Tsäkko andis loa ehitada 2+2-lahenduse

asemel 1+1-lahendus, mis ka tegelikult ehitati. Mingeid pretensioone Maanteeamet (ega ka T. Tsäkko

isiklikult) AS-ile Merko Ehitus 1+1-tee ehitamise eest ei esitanud. Seega toimus 1+1-lahenduse

rajamine T. Tsäkko nõusolekul.

2.3 Hankelepingu muutmise lubamisega rikkus T. Tsäkko riigihangete seaduse nõudeid, kuivõrd RHS

§ 69 lg-te 3 ja 4 kohaselt ei olnud lepingu muutmine seaduslik.

2.4 Kuivõrd süüdistatav võttis riigile kohustuse maksta ehitajale ajutise lahendusena 2+2-tüüpi tee

eest 520 247 eurot, aga 1+1-lahendus oli väärt kõigest 486 579 eurot, maksti ehitajale 33 668 eurot

rohkem kui ehitaja töö väärt oli. Seeläbi tekitas süüdistatav riigile suure varalise kahju. Seega

realiseeris T. Tsäkko KarS § 2172 lg 1 ja § 300 koosseisud.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Tsäkko kaitsja vandeadvokaat Toomas Pikamäe, kes

taotles maakohtu otsuse tühistamist ja T. Tsäkko õigeksmõistmist järgmistel põhjendustel.

3.1 17. veebruari 2010. a koosoleku protokollis näidatu ja protokollil oleva T. Tsäkko allkirja õiguslik

tähendus kadus hiljemalt momendil, mil T. Tsäkko allkirjastas töövõtulepingu (s.o 18. veebruaril

2010). Töövõtulepingu järgi pidi ehitaja ehitama ajutise lahendusena 2+2-lahendusega tee, kuid

maakohus ei pööranud sellele lepingule piisavalt tähelepanu.

3.2 Maakohus kohaldas vääralt KarS § 21 lg 1, sest tunnistas süüdistatava süüdi tegevuse eest, mida

viimane ei valitsenud. Kohus pole selgitanud, millises täideviimise vormis saab T. Tsäkkole süüks

arvata seda, et hoolimata 18. veebruari 2010. a töövõtulepingus sisalduvast tema selgest korraldusest

ehitada 2+2-lahendus ehitati siiski 1+1-tüüpi tee. Ehitustööde kontrollimisega T. Tsäkko ei tegelenud

ega pidanudki tegelema.

3.3 Kohus kohaldas ebaõigesti KarS § 16. KarS § 2172 lg-s 1 ja §-s 300 sätestatud teod eeldavad

tahtlust. Tahtlus peab hõlmama nii tegude ebaseaduslikkust kui ka varalise kahju tekkimist. T. Tsäkko

allkirjastas 17. veebruari protokolli alles pärast seda, kui oma allkirja olid andnud Maanteeameti

peadirektori asetäitja M. P. ja õigusosakonna juhataja K. T. R.. Et spetsialistid olid kokkulepitule

varem oma heakskiidu andnud, ei saa kõneleda sellest, et T. Tsäkkol oli tahtlus rikkuda riigihangete

seaduse nõudeid. Ka ei olnud süüdistataval tahtlust tekitada riigile suurt varalist kahju.

3.4 Isegi kui asuda seisukohale, et 17. veebruari 2010. a protokollil on iseseisev õiguslik tähendus, ei

saa T. Tsäkkot ikka süüdi mõista. Süüdistatav ei toiminud ebaseaduslikult RHS § 69 lg 3 mõttes, sest

selle sätte kohaselt võib sõlmitud hankelepingu muutmises erandina kokku leppida, kui muutmise

tingivad objektiivsed asjaolud, mida ei olnud hankijal võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette

näha. Praegu ongi tegu selliste asjaoludega. Hankedokumentide kohaselt oleks pidanud kõigepealt

ehitama nn kogujatee, millele oleks saanud suunata liikluse remonditavalt teelõigult. Kogujateed aga

ei saanud plaanide järgi ehitada, sest riigil ei õnnestunud soovitud kiirusega osta kavandatud

kogujatee trassile jäävaid eramaatükke. Seega kujutas kogujatee ehitamise võimatus endas

objektiivset takistust RHS § 69 lg 3 mõttes ja lepingu muutmine oli õiguspärane.

3.5 Varaline kahju on arvutatud valesti. Kahjuks on loetud 33 668 eurot e summa, mis saada, kui

lahutada ehitaja tehtud töö väärtus (486 579 eurot) ehitajale makstud tasust (520 247 eurot).

Ehitustehnilise ekspertiisi tegemisel on aga jäetud tähelepanuta, et töövõtja oleks kandnud kulutusi ka

seoses kogujatee rajamise ja kasutamisega.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 3. veebruari 2014. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata järgmistel põhjendustel.

4.1 17. veebruari 2010. a koosoleku protokolli allkirjastades aktsepteeris T. Tsäkko selle sisu ja täitis

oma pädevuse piires kontrollfunktsiooni. Kaitsjaga ei saa nõustuda, et 18. veebruari 2010. a

töövõtulepingule pole tähelepanu pööratud. Lepingut on kajastatud süüdistusaktis. Maakohus on

põhjendanud, miks ta ei soostu kaitsja seisukohaga, et 18. veebruari 2010. a lepingu allkirjastamisega

kaotas 17. veebruari 2010. a protokoll tähenduse. Töövõtulepingusse jäeti protokollis kajastatud 1+1-

lahenduse kohta kokkulepitu sisse viimata seetõttu, et RHS § 69 lg 3 järgi ei olnud lepingu muutmine

võimalik.

4.2 Kuivõrd T. Tsäkko oli teadlik nii seaduses sätestatust kui ka 17. veebruari 2010. a kokkuleppest,

ei saa nõustuda kaitsjaga, et süüdistatav tunnistati süüdi teo eest, mida ta ei valitsenud. Ka oli

T. Tsäkko teadlik tööde mahust ja maksumusest ning sellestki, et makstes AS-ile Merko Ehitus

hankelepingus kokkulepitust vähema töö eest siiski sama lepinguga kokku lepitud summa, tekib

riigile kahju.

4.3 Pole tähtsust sellel, et enne T. Tsäkkot allkirjastasid 17. veebruari 2010. a koosoleku protokolli

teised Maanteeameti ametnikud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. detsembri 2007. a otsuses

asjas nr 3-1-1-79-07 märkinud, et olukorras, kus ametiisik allkirjastab lepingu, mille sõlmimise on

varem otsustanud või heaks kiitnud mõni muu ametiisik või organ, ei ole lepingu allkirjastamine

taandatav

puhttehniliseks

protseduuriks,

vaid

tähendab

suuremal

või

vähemal

määral

kontrollfunktsiooni täitmist. Protokolli allkirjastamisega anti ehitajale märku, et hoolimata

riigihangete seaduses sätestatust lubatakse ehitada teistsugune liikluskorraldus, kui oli kirjas

hankedokumentides.

4.4 Nõus ei saa olla kaitsja väitega, et T. Tsäkko tegu õigustab RHS § 69 lg 3. See säte peab silmas

olukordi, kus muudetakse juba sõlmitud lepingu tingimusi. Praegu aga toimusid läbirääkimised enne

hankelepingu sõlmimist ja pole alust kõneleda lepingu muutmisest selliste objektiivsete asjaolude

tõttu, mida hankijal ei olnud võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette näha.

4.5 Kahju suuruse puhul ei saa soostuda kaitsja viitega kogujatee kasutamise kulutustele. Nimelt on

ehitustehnilises ekspertiisis kogujatee kasutamisega arvestatud. T. Tsäkko tekitas 33 668 euro suuruse

kahju. Kuivõrd suure kahju määr oli 2010. aastal kehtivasse vääringusse ümberarvutatuna 27 802

eurot, on tegu suure kahjuga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Kassatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat T. Pikamäe, kes taotleb maa- ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning T. Tsäkko õigeksmõistmist.

5.1 T. Tsäkko süü on välistatud seetõttu, et pärast protokolli allkirjastamist kirjutas ta alla

hankelepingule, kus on sätestatud ehitaja kohustus ehitada ajutise lahendusena 2+2-tüüpi tee.

Maakohus ei ole hankelepingu kohta midagi öelnud, ent ringkonnakohus väitis sellest hoolimata, et

maakohus on selgitanud, miks hankelepingu allkirjastamine T. Tsäkko süüd ei välista. Seeläbi on

rikutud põhistamiskohustust.

5.2 Kohtud on ebaõigesti kohaldanud KarS § 21 lõiget 1. T. Tsäkkole ei saa süüks arvata seda, et

Maanteeameti ülejäänud ametnikud ja AS-i Merko Ehitus töötajad ei lähtunud hankelepingust, vaid

17. veebruari 2010 koosoleku protokollist. Projekti tegeliku elluviimisega T. Tsäkko seotud ei olnud.

5.3 Enne T. Tsäkkot olid 17. veebruari 2010. a koosoleku protokollile alla kirjutanud teised

ametnikud ja sellest tulenevalt ei teadnud süüdistatav, et ta rikub protokollile allkirja andes

riigihangete seaduse nõudeid ning et tema tegevuse tulemina tekib riigile suur varaline kahju.

T. Tsäkkol ei ole õigusharidust, mistõttu ta usaldas õigusosakonna juhti ega teadnud, et lepingut sel

moel muuta ei või. Ringkonnakohus ei põhjenda, millel baseerub tema väide, et T. Tsäkko oli teadlik

tööde mahust ja maksumusest ning ka sellest, et makstes AS-ile Merko Ehitus algul kokkulepitust

vähema töö eest siiski varem kokku lepitud summa, tekitab ta riigile kahju.

5.4 T. Tsäkkot ei saaks süüdi tunnistada ka siis, kui asuda väärale seisukohale, et 17. veebruari

2010. a koosoleku protokollil on õiguslik tähendus. Õiged on ringkonnakohtu väited, et see protokoll

koostati enne hankelepingu formaalset sõlmimist ja et RHS § 69 lg 3 reguleerib vaid sõlmitud

hankelepingute muutmist. Samas saab öelda, et sisuliselt oli hankeleping sõlmitud juba

17. veebruariks 2010, mistõttu saab kõnealuse koosoleku protokollis kajastuvaid otsuseid pidada

sõlmitud hankelepingu muutmiseks. Lepingut muudeti objektiivsetel põhjustel. Et eraomanikelt ei

suudetud osta planeeritud kogujatee trassi alla jäävat maad, ei olnud võimalik kogujateed ehitada,

mistõttu tuli 2+2-lahenduse ehitamise kavatsusest loobuda.

6. Kassatsioonivastuses leiab riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, et kohtuotsused on seaduslikud.

6.1 Kohtud on üheselt ära näidanud, et hoolimata 2+2-lahendusele viitava hankelepingu sõnastusest

järgiti tegelikult 17. veebruaril 2010. a sõlmitud kokkulepet ehitada 1+1-tüüpi tee. Selline

hanketingimuste muudatus oli RHS § 69 lg 3 kohaselt õigusvastane.

6.2 Eksitud pole ka KarS § 21 lg 1 vastu. T. Tsäkko vastutab seetõttu, et ta andis 1+1-lahendusele

nõusoleku. Ilma süüdistatava nõusolekuta ei oleks 17. veebruari 2010. a protokollil olnud sellist

tähendust, nagu pooled endale eesmärgiks seadsid. A. P. teavitas 17. veebruaril 2010 T. Tsäkkot

sellest, et 1+1-lahendusega nõustudes minnakse vastuollu hankedokumentidega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium analüüsib esmalt T. Tsäkko vastutust KarS § 300 järgi (I), annab seejärel hinnangu

KarS § 2172 lg 1 alusel esitatud süüdistuse kohta (II) ja võtab viimaks menetluse tulemuse kokku

(III).

I

8. KarS § 300 näeb ette karistuse riigihangete konkursil ühele osalejatest põhjendamatute

soodustingimuste või eeliste loomise või muul viisil riigihangete teostamise nõuete rikkumise eest,

kui sellega on tekitatud oluline varaline kahju.

9. Kohtud on käesolevat kriminaalasja arutades leidnud, et T. Tsäkko rikkus riigihangete teostamise

nõudeid. Süüdistatav nõustus hankelepingu muutmisega ja leppis ehitajaga kokku, et viimane võib

ehitada 1+1-lahendusega ajutise tee, ehkki hankedokumentide kohaselt tuli ehitada 2+2-tüüpi tee.

Hankelepingu selline muutmine läks vastuollu RHS § 69 lg-ga 3, sest selle sätte kohaselt võib hankija

sõlmitud hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes erandlikel juhtudel, praegu selliseid

asjaolusid ei esinenud.

10. Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha tuvastatud faktiliste asjaolude kohta. Nimelt väidab

T. Tsäkko kaitsja, et süüdistatav ei leppinud hankevõitjaga kokku, et viimane võib rajada 1+1-tüüpi

tee. Kolleegiumi hinnangul on veenev kohtute seisukoht, et hankelepingus kajastatud 2+2-

lahendusega tee ehitamise kavatsus ei vastanud hankija ja pakkuja vahel tegelikult sõlmitud

kokkuleppele. Faktiliselt leppis T. Tsäkko AS-iga Merko Ehitus kokku, et ajutise lahendusena

ehitatakse 1+1-tüüpi tee. Kohtud on seda väites viidanud nii 17. veebruari 2010. a koosoleku

protokollile kui ka asjaolule, et T. Tsäkko ei nõudnud 2+2-lahenduse väljaehitamist.

10.1 Protokolli allkirjastas T. Tsäkko kohtute hinnangul seetõttu, et kinnitada AS-ile Merko Ehitus, et

Maanteeamet on 1+1-tüüpi tee ehitamisega päri. Hankelepingus jäi aga see muudatus kajastamata,

sest Maanteeameti ametnike hinnangul oleks muudatus läinud vastuollu riigihangete seadusega.

Sellest informeerisid ametnikud ka T. Tsäkkot. Loogiline on kohtute seisukoht, et T. Tsäkko ja AS-i

Merko Ehitus esindajad juhindusid protokollis kajastuvast. Kui osapooled pidasid enne lepingu

sõlmimist mitme päeva jooksul meilitsi ja vahetult läbirääkimisi 1+1-lahenduse kasutamise kohta ja

jõudsid selles ka kirjalikult kokkuleppele, pole usutav, et vahetult pärast kokkulepet hankelepingut

ennast sõlmides sellisest kokkuleppest loobuti. Et kokkulepet peeti siduvaks, ilmneb ka

Maanteeameti hilisematest dokumentidest. Nimelt koostas Maanteeameti ehitusosakonna ametnik K.

R. 6. aprillil 2010 e-kirja, mille manus sisaldab ehitusosakonna seisukohta Loo-Maardu teelõigu

ehitusaegse liikluskorralduse kohta. Selles öeldakse, et 17. veebruari 2010 koosolekul andis

Maanteeamet põhimõttelise nõusoleku ehitada 1+1-tüüpi tee, kui ehitaja rajab ka sõidurajalaiuse

kindlustatud peenra (kd 2, tl-d 216 ja 218). Samuti viidatakse 17. veebruaril 2010 antud 1+1-

lahenduse rakendamise nõusolekule 1. aprilli 2010 kuupäevaga dateeritud Maanteeameti ametniku E.

R.-i poolt koostatud kirjas (kd 2, tl 225). Puudub alus arvata, et Maanteeameti ametnikud tegutsesid

1+1-tüüpi tee rajamisega nõustumisel iseseisvalt ja 17. veebruaril 2010. a 1+1-skeemi heaks kiitnud

T. Tsäkko hiljem enam sellise lahendusega nõus ei olnud.

10.2 Seoses 1+1-tüüpi tee ehitamisega esitati 2010. a mais Maanteeametile järelepärimine Majandus-

ja Kommunikatsiooniministeeriumist (kd 2, tl 222-223). Ei ole võimalik, et Maanteeameti

peadirektor T. Tsäkko ei olnud järelepärimisest ja sellele antud vastusest teadlik. Ta ei võtnud aga

hankelepingus kokkulepitud 2+2-lahenduse tagamiseks midagi ette, ehkki Maanteeameti

põhimääruse § 12 järgi pidi peadirektor seisma selle eest, et ameti tegevus oleks seaduslik. T. Tsäkko

passiivsus on seletatav sellega, et süüdistatav juhindus oma tegevuses ehitajaga 17. veebruaril 2010

sõlmitud kokkuleppest.

10.3 Seega ei saa kaitsjaga nõustuda, et 17. veebruari 2010. a protokollil puudub tähendus. Protokollil

on oluline tõenduslik tähendus, sest selle alusel on kohtud koostoimes teiste tõenditega tuvastanud, et

T. Tsäkko leppis ehitajaga kokku, et ajutise lahendusena ehitatakse 2+2-tüüpi tee asemel 1+1-tüüpi

tee.

11. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas ehitajaga 1+1-lahenduse kokkulepet sõlmides rikkus

süüdistatav riigihangete teostamise nõudeid.

11.1 Nõustuda ei saa prokuratuuri ja kohtute seisukohaga, et kokkuleppe sõlmimine on vastuolus

RHS § 69 lg-ga 3. RHS § 69 lg 3 lubab sõlmitud hankelepingut muuta üksnes siis, kui muutmist

tingivad objektiivsed asjaolud ilmnevad pärast hankelepingu sõlmimist ja neid ei olnud sõlmimise

ajal võimalik ette näha. RHS § 69 lg 3 peab silmas olukordi, kus muudetakse juba sõlmitud

hankelepingut. Praegusel juhul sõlmiti hankeleping 18. veebruaril 2010. Pärast seda ajutise

liikluskorralduse osas mingeid lepingumuudatusi ei tehtud. Seega ei saa kõneleda hankelepingu

muutmisest.

11.2 See aga ei tähenda, et T. Tsäkko riigihangete teostamise nõudeid ei rikkunud. Nimelt ilmneb

kohtute poolt tuvastatust, et ehkki lepingu tekstis kajastub 2+2-tüüpi tee rajamine, ei olnud poolte

tahe sellele suunatud. Hankelepingut sõlmides oli poolte vahel kokkulepe, et ehitaja rajab ajutise

liikluslahenduse 1+1-skeemi järgi. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas 1+1-tüüpi tee ehitamise tingimust

kokku leppides rikkus T. Tsäkko riigihangete teostamise nõudeid. RHS § 43 lg-st 2 tuleneb, et

pakkumus peab vastama hanketeates ja hankedokumentides sätestatud tingimustele. RHS § 47

kohaselt saab vastavaks tunnistada vaid hanketingimustele vastavaid pakkumusi. Võitja valitakse

välja vastavaks tunnistatud pakkumuste hulgast (RHS § 50 lg 1 ls 1 ja lg 2 ls 2). Seega saab

hankelepingu sõlmida vaid pakkujaga, kelle pakkumus vastab hankedokumentides kirjeldatud

tingimustele. Kuigi hankelepingu sõlmimist reguleerivast RHS §-st 69 otseselt nõudeid lepingu sisule

ei tulene, saab sätet tõlgendada vaid viisil, et hankeleping tuleb sõlmida samadel tingimustel, mis olid

välja toodud hankedokumentides. Vastasel juhul muutuks hankemenetlus mõttetuks, sest raske on

põhjendada, miks on tarvis läbi viia sellist menetlust, mille lõppedes võivad hankija ja pakkuja

sõlmida hankelepingu, mille sisu ei kattu hankedokumentides ja pakkumustes kajastatuga. Seega,

hankedokumentidest erineva sisuga lepingut sõlmides (1+1-lahendus 2+2-lahenduse asemel) rikkus

T. Tsäkko riigihangete teostamise nõudeid.

11.3 Eelöeldu tähendab, et asjasse puutuvad ei ole kaitseväited selle kohta, et T. Tsäkko käitumine oli

õiguspärane RHS § 69 lg 3 alusel, mis lubab teatud tingimustel sõlmitud hankelepingut muuta. Kui

edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja teatab, et hankijast mitteolenevatel põhjustel ei ole

tal võimalik hankelepingut sõlmida, on hankijal võimalik tunnistada edukaks muu pakkumus (RHS

§ 53 lg 1). Kui muid nõuetele vastavaid pakkumusi esitatud ei ole, ei ole lubatud hankelepingut

sõlmida. Seega on seadusandja lähtunud sellest, et hankeleping tuleb igal juhul sõlmida kooskõlas

hankedokumentidega või jätta üldse sõlmimata. Hankedokumentidest erineva sisuga lepingu

sõlmimine ei ole ühelgi põhjusel seaduslik, sest hankelepingu sõlmimise kohta ei ole RHS § 69 lg-

ga 3 analoogset regulatsiooni, mis lubaks teatud erandjuhtudel sõlmida hankelepingu

hankedokumentidest hälbiva sisuga.

12. Kolleegium märgib täiendavalt, et riigihangete seaduses puudub paindlik lahendus olukorras, kus

esialgu ettenägematud asjaolud ilmnevad pakkumuse edukaks tunnistamise ja hankelepingu

sõlmimise vahelisel ajal. RHS § 69 lg 3 puhul on seadusandja lähtunud loogikast, et lepingut täites

võivad ilmneda asjaolud, mida ei saanud lepingut sõlmides ette näha, ja seetõttu võib olla vaja algul

kokkulepitut muuta. Seoses teeremondi vahetähtaegadega andis Maanteeameti juures tegutseva

riigihangete komisjoni sekretär K. R. ütlusi, et hankelepingus ei saanud hankedokumentidest

erinevaid tähtaegu sätestada seetõttu, et riigihangete seadus seda ei võimalda. Seetõttu lepitigi kokku,

et hankelepingus kajastatakse samad vahetähtajad, mis hankedokumentides, aga kohe pärast

hankelepingu sõlmimist hakatakse ette valmistama lepingu muudatust, sest praegusel juhul oli

lepingu muutmine põhjendatud (kd 4, tl 78). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ilmnes ka

vahetähtaegade muutmise objektiivne vajadus juba enne hankelepingu sõlmimist 18. veebruaril 2010.

Käesolev kriminaalasi näitab, et vajaliku regulatsiooni puudumisel on oht, et pooled võivad sõlmida

mõne lepingutingimuse kohta eraldi kokkuleppe, mis erineb hilisema lepingu tekstist (näilik tehing),

ja muuta lepingu enda hiljem RHS § 69 lg 3 alusel reaalsusega kooskõlas olevaks või juhinduda

üksnes erikokkuleppest.

13. Tuvastanud riigihangete teostamise nõuete rikkumise, eeldab vastutus KarS § 300 järgi ka seda, et

teoga on tekitatud oluline varaline kahju. Varalise kahju kindlaksmääramisel tuleb lähtuda nn

saldopõhimõttest: kannatanu vara koguväärtust enne süüdistatavale ette heidetavat tegu tuleb võrrelda

sellega, kui palju on kannatanu vara väärt pärast tegu. Käsutatud varaga vähemalt sama palju väärt

olev vastusooritus kompenseerib käsutatud vara väärtuse ja sellisel juhul kannatanu vara

koguväärtuse vähenemisest e varalisest kahjust kannatanule kõneleda ei saa (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-14, p 9).

14. 18. veebruari 2010. a hankelepinguga võttis T. Tsäkko Maanteeametile kohustuse maksta

hankelepingu täitmisel ehitajale 24 367 644 eurot 11 senti (381 270 780 krooni 26 senti). Ehitaja

remontis Loo-Maardu teelõigu, aga kohtud on tuvastanud, et osapoolte vahel kokku lepitud ja hiljem

ka teoks tehtud vastusooritus ei kompenseerinud täies ulatuses T. Tsäkko tehtud varakäsutust. Nimelt

ehitas töövõtja ajutise liikluslahenduse 1+1-skeemi järgi. Sellise lahenduse väärtus oli aga 33 668

euro võrra väiksem kui 2+2-lahenduse väärtus, mille eest maksmise kohustuse T. Tsäkko

Maanteeametile võttis, kui sõlmis lepingu hinnaga 24 367 644 eurot 11 senti. Karistusseadustiku

rakendamise seaduse § 8 p 1 järgi on oluline kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus

kümnekordselt. Teo toimepanemise hetkel oli kuupalga alammäär 4350 krooni e 278 eurot 2 senti.

Seega oli olulise kahju määr 2780 eurot 20 senti. 33 668 euro suurune kahju ületab olulise kahju

alammäära, mistõttu saab öelda, et T. Tsäkko tekitas riigile olulise varalise kahju.

15. Kaitsjaga ei ole võimalik nõustuda selles, et T. Tsäkkot ei saa pidada teo täideviijaks KarS § 21

lg 1 mõttes. KarS § 300 koosseisutegu on selline riigihankemenetluse nõuete rikkumine, mille

tagajärg on oluline varaline kahju. Allkirjastades 18. veebruaril 2010 hankelepingu, kuid lähtudes

ajutise liikluskorralduse suhtes 17. veebruaril 2010 kokkulepitud 1+1-lahendusest, rikkus T. Tsäkko

riigihangete seadust ja tekitas seeläbi riigile olulise kahju, mistõttu tuleb T. Tsäkkot pidada

KarS § 300 vahetuks täideviijaks KarS § 21 lg 1 tähenduses.

16. Ka on kolleegiumi hinnangul täidetud KarS § 300 subjektiivne koosseis. KarS § 15 lg 1 järgi on

KarS § 300 objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemine karistatav juhul, kui süüdistatav

tegutses tahtlikult kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. T. Tsäkko nõustus 1+1-tüüpi tee

ehitamisega ja sõlmis ehitajaga sellekohase kokkuleppe teadlikult. Ka teadis süüdistatav, et

hankedokumentide kohaselt pidi ehitaja rajama ajutise liikluslahenduse 2+2-skeemi järgi. Seega oli

T. Tsäkkol tahtlus faktiliste asjaolude osas, mis kujutavad endast riigihangete teostamise nõuete

rikkumist. Samuti oli süüdistataval tahtlus olulise varalise kahju osas. Asjas tuvastatu kohaselt ei

teadnud T. Tsäkko täpselt, kui palju tema poolt tehtud varakäsutus ehitaja poolt tehtavast tööst vähem

väärt oli. Küll aga möönis süüdistatav (KarS § 16 lg 4), et võttes Maanteeametile kohustuse maksta

1+1-tüüpi tee eest 2+2-tüüpi tee ehitamiseks vaja mineva raha, tekitab ta vähemalt olulise kahju

alammäära suuruse kahju. Kui vaatamata riigihangete nõuete rikkumisele, mis seisnes

hankedokumentidest erinevas lepingutingimuses kokkuleppimises, oleks T. Tsäkko tegutsenud

sooviga maksta vähemas mahus tööde eest nende tööde väärtusele vastavat tasu (e kokkulepitust

väiksemat tasu), ei oleks kahju KarS § 300 koosseisulise tunnusena tekkinud.

17. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid süüdistatava käitumises ei esine. Küll aga leiab kaitsja, et

T. Tsäkko ei teadnud, et tema tegu oli vastuolus riigihangete seadusega. Seega asub kassaator

seisukohale, et T. Tsäkko tegutses keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes e mittesüüliselt. Oma väidet

põhistab kaitsja sellega, et õigushariduseta T. Tsäkko lähtus ehitajaga kokkulepet sõlmides juristidest

ametnike arvamusest. Kohtud on tuvastanud, et enne T. Tsäkkot allkirjastasid 17. veebruari 2010. a

koosoleku protokolli Maanteeameti peadirektori asetäitja M. P. ja õigusosakonna juhataja K-T. R.

17.1 Süü välistamine KarS § 39 lg 1 järgi nõuab seda, et täidetud oleks kaks eeldust. Esiteks peab teo

toimepanija olema õiguslikus eksimuses, nt pidama seaduslikuks sellist tegu, mis tegelikult on

keelatud. Teiseks peab eksimus olema eksija jaoks vältimatu, teisisõnu ei välista mitte kõik

õiguslikud eksimused isiku süüd. Üldjuhul ei ole eksimus vältimatu. Seda juhul, kui isikult saab

nõuda, et ta oleks pidanud ise või nt asjatundjaga konsulteerides tulema selle peale, et tema tegu võib

olla õigusvastane (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-31-14, p 25; 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15.1 ja 11. detsembri 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-92-13, p 17.2). Kui isik tegutseb teatud spetsiifilises valdkonnas, peab ta endale seda

valdkonda reguleeriva normistiku piisavalt selgeks tegema (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

24. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-44-02, p 6.1 ja 5. juuni 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-14-03,

p 13).

17.2 Kolleegium möönab, et hankelepingu muutmise õiguspärasuse hindamine oli praegusel juhul

õiguslikult keeruline. Maanteeameti riigihankespetsialistidest ametnikud asusid seisukohale, et

õiguslikult korrektne on leppida suuliselt kokku mõnes hankedokumendis sisalduvast erinevas

hanketingimuses ja see suuline kokkulepe hiljem RHS § 69 lg 3 alusel hankelepingu muudatusena

vormistada. Ka prokuratuur ja kohtud on asunud seisukohale, et praegusel juhul on RHS § 69 lg 3

iseenesest asjakohane, aga ajutise liikluskorralduse puhul ei saa kõneleda lepingu muutmist

õigustavatest asjaoludest nimetatud sätte mõttes. Kolleegium jõudis eespool aga seisukohale, et

RHS § 69 lg 3 praegusel juhul üldse ei aktualiseeru (vt otsuse p 11).

17.3 Ei saa välistada, et eksimus selles, et hankelepingut sõlmides võidi kokku leppida

hankedokumentidest teistsugused vahetähtajad (mis fikseeritakse hiljem ka kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis), oli T. Tsäkko jaoks vältimatu. Nii Maanteeameti juures tegutseva riigihangete

komisjoni ametnik K. R. kui ka Maanteeameti peadirektori asetäitja M. P. olid asjatundjad

riigihangete vallas ja asusid seisukohale, et vahetähtaegade muutmine on iseenesest võimalik. Nimelt

on nende muutmine võimalik RHS § 69 lg 3 alusel, sest oli ilmselge, et konkreetsete kuupäevadega

paika pandud vahetähtaegu ei olnud hankelepingu sõlmimise venimise tõttu võimalik järgida. Et

asjatundjad asusid sellisele seisukohale, ei pruugi olla võimalik sellele arvamusele tuginenud

isikutele, s.h T. Tsäkkole, teha karistusõiguslikke etteheiteid. T. Tsäkkot aga ei süüdistatagi riigihanke

nõuete mittetäitmises seoses vahetähtaegade muutmisega.

17.4 Teistsugune on olukord 1+1-lahendusega ajutise tee rajamise kokkuleppe puhul. Maanteeameti

ametnikud olid seisukohal, et ei esinenud objektiivseid asjaolusid, miks oleks pidanud rajama 2+2-

tüüpi tee asemel ajutise liikluskorralduse 1+1-skeemi järgi. Et ametnike hinnangul ei olnud

liikluskorralduse osas võimalik tugineda RHS § 69 lg-le 3, ilmneb juba 17. veebruari 2010. a

koosoleku protokolli sõnastusest. Nimelt on protokolli esimeses punktis märgitud, et lepingu

vahetähtaegade osas hakatakse pärast lepingu sõlmimist ette valmistama lepingu muudatust (kd 2,

tl 224). Hankedokumentidest erineva liikluskorralduse rajamist reguleerib aga protokolli teine punkt,

milles ei viidata soovile lepingut muuta, vaid sätestatakse, et Maanteeamet on nõus ehitaja

ettepanekuga rajada 1+1-tüüpi tee. Seega viitab protokolli tekst sellele, et ametnike hinnangul ei

olnud hankedokumentidest erineva liikluskorralduse rajamine RHS § 69 lg 3 alusel õigustatud. Seda

kinnitab ka asjaolu, et lepingut selles osas ei muudetudki. Ka K. R. andis kohtus ütlusi vaid

vahetähtaegade muutmise, mitte aga liikluskorralduse rajamise kohta (kd 2, tl 207; kd 4, tl 78).

18. Seega on T. Tsäkko KarS § 300 järgi õigesti süüdi tunnistatud.

II

19. T. Tsäkko on mõistetud süüdi ka usalduse kuritarvitamises KarS § 2172 lg 1 järgi. KarS § 2172

lg 1 tekstist ilmneb, et isiku saab usalduse kuritarvitamises süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema

tegu ei vasta vara omastamise koosseisule KarS § 201 tähenduses (vt ka otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-23-14, p 19). Kolleegium kontrollib järgnevalt, kas T. Tsäkko vastutus KarS § 201 järgi on

välistatud.

20. KarS § 201 teine alternatiiv näeb ette karistuse isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda

või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Puudub vaidlus selle üle, et T. Tsäkko poolt käsutatud

vara oli talle võõras, sest see kuulus riigile. Kuivõrd T. Tsäkkol oli õigus vara käsutada, oli see vara

talle usaldatud. Vara "enda või kolmanda isiku kasuks pööramisest" saab rääkida olukorras, kus isik

paneb toime teo, mille põhjal saab järeldada, et toimija soovib edaspidi käituda ise võõra vara

omanikuna või tahab lasta seda teha kolmandal isikul (vt otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-14, p 21).

Allkirjastades hankelepingu, mille alusel tekkis ehitajal õigus nõuda ja mille alusel riik ka maksis

ülemäärast tasu, pööras T. Tsäkko selle summa kolmanda isiku kasuks KarS § 201 lg 1 mõttes.

Kuivõrd 1+1-tüüpi tee ehitamise kohta lepingu sõlmimine eksis riigihanke seaduse nõuete vastu

(vt otsuse p 11), oli T. Tsäkko tegu vara omastamise koosseisu tähenduses ebaseaduslik.

21. KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi karistatakse vara omastamise eest rahalise karistuse või kuni

viieaastase vangistusega, kui see on toime pandud suures ulatuses või ametiisiku poolt.

21.1 KarS § 201 lg 2 p-s 2 sisalduvat tunnust „suur ulatus“ tuleb sisustada lähtudes karistusseadustiku

rakendamise seaduse §-st 82, mille kohaselt on suure ulatusega selline kahju, mis ületab kehtivat

palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Teo toimepanemise ajal oli suureulatusliku kahju piir seega

27 802 eurot. Et T. Tsäkko tekitas oma teoga 33 668 euro suuruse kahju, realiseeris ta KarS § 201 lg 2

p 2 objektiivse koosseisu. Kohtud ei ole aga analüüsinud ega põhjendanud, miks saab süüdistatavale

ette heita tahtlikult suures ulatuses kahju põhjustamist. Kuivõrd T. Tsäkko oli ametiisik, realiseeris ta

siiski kvalifitseeritud omastamise koosseisu KarS § 201 lg 2 p 3 järgi.

21.2 Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Ka oli tegu süüline, muu hulgas ei välista

T. Tsäkko süüd KarS § 39 (vt otsuse p 17).

22. Seega ei ole T. Tsäkko süüditunnistamine usalduse kuritarvitamises võimalik, sest seda sätet saab

kohaldada vaid juhul, kui isiku teos puudub omastamise koosseis. Seetõttu tuleb maa- ja

ringkonnakohtu otsus T. Tsäkko süüditunnistamises KarS § 2172 lg 1 järgi tühistada.

23. T. Tsäkko tuleb süüdi tunnistada ka KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. KarS § 300 ja § 201 lg 2 p 3

moodustavad ideaalkogumi ja KarS § 63 lg 1 alusel tuleb T. Tsäkkole mõista karistus KarS § 201 lg 2

p 3 järgi. Kolleegium leiab, et teo ümberkvalifitseerimine ei tingi T. Tsäkkole mõistetud karistuse

muutmist. KarS § 201 lg 2 ei näe ette leebemat karistust kui KarS § 2172 lg 1, mistõttu ei ole alust

T. Tsäkko karistust vähendada. Kõne alla ei tule ka karistuse suurendamine, sest KrMS § 361 lg 1 p 7

kohaselt ei või Riigikohus uut otsust tehes raskendada süüdimõistetu olukorda. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohtadega T. Tsäkko süü suuruse kohta ja mõistab süüdistatavale neljakuulise

vangistuse. Vangistus jäetakse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui

T. Tsäkko ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

24. KrMS § 268 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest

asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni vaid juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane

võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kolleegiumi hinnangul oli T. Tsäkkol võimalik

end vara omastamise süüdistuse vastu kaitsta. Seda põhjusel, et KarS §-de 2172 ja § 201

koosseisuelemendid on osaliselt kattuvad, sest mõlema sätte puhul on teoobjekt teo toimepanijale

mittekuuluv vara: usalduse kuritarvitamise korral teise isiku vara, omastamise puhul aga võõras vara.

Lisaks eeldab T. Tsäkkole ette heidetud KarS § 2172 otsesõnu, et puuduks KarS §-s 201 sätestatud

süüteokoosseis. Seega süüdistati T. Tsäkkot sellise sätte järgi, mille tekstis viidatakse omastamisele,

ja süüdistataval oli sellest lähtudes võimalik end ka omastamise süüdistuse vastu kaitsta.

III

25. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 28. juuni 2013. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu

3. veebruari 2014. a otsuse T. Tsäkko süüditunnistamises KarS § 2172 lg 1 järgi. Kolleegium teeb

täiendavaid tõendeid kogumata ise uue otsuse, tunnistades T. Tsäkko süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

ja mõistab talle karistuse. Muus osas jäetakse otsused muutmata. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

26. T. Tsäkko kaitsja T. Pikamäe palub kaitsealusele välja mõista tema poolt maakohtu menetluse

käigus kaitsjale makstud 4116 eurot 77 senti (sh käibemaks), apellatsioonimenetluses tasutud

1923 eurot 41 senti (sh käibemaks) ja kassatsioonimenetluses makstud 1484 eurot 74 senti

(sh käibemaks).

26.1 Maakohtu menetluses makstud tasu tuleb KrMS § 180 lg 1 järgi hüvitada süüdimõistetul.

Oluline ei ole, et Riigikohus kvalifitseerib T. Tsäkko käitumise (osaliselt) maakohtust erinevalt, sest

maakohus

pidas

T. Tsäkkole

ette

heidetavat

tegu

õigesti

kuriteoks

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 19).

26.2 T. Tsäkkole tuleb hüvitada apellatsioonimenetluses kantud kulud. Süüdistataval on õigus

eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus

ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61 ja

24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Kui Riigikohus leiab, et

ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ära langenud

õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava

kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust

apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2007. a

määrus asjas nr 3-1-1-21-07, p 7.3 ja 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21). Kolleegiumi

hinnangul on T. Tsäkko poolt apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud 1923 eurot 41 senti mõistliku

suurusega KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ja see raha tuleb riigilt süüdistatava kasuks välja mõista.

26.3 Kuivõrd Riigikohus tühistab osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, ei olnud ka

kassatsioonkaebus põhjendamatu. Kaitsjale makstud 1484 eurot 74 senti on mõistliku suurusega ja

see tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/