3-2-1-88-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-88-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. oktoober 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

J. J hagi A. D vastu kehtetute lepingupunktide alusel

saadu tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-16214

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. D kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

100 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. J, esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik

Kostja A. D, esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-16214 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-le (konto nr EE152200221025347530) A. D

kassatsioonkaebuselt 3. märtsil 2014 tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. J (hageja) esitas 24. aprillil 2012 A. D (kostja) vastu hagi, milles palus tühistada poolte

18. aprilli 2011. a vara jagamise lepingu (leping) p-d 3.1.1, 4.1–4.6 ja 6.1 või tunnistada leping selles

osas tühiseks ning kohustada kostjat andma nõusolek Harju maakonnas Rae vallas xxxxxxxxx xxxxx

xxxxxxxxx xxx XX asuva kinnisasja (kinnisasi) omanikukande muutmiseks selliselt, et hageja

kantakse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Hagiavaldust täpsustades palus hageja lugeda, et

ta tühistas hagiavaldust esitades poolte lepingu nimetatud punktid, või lugeda need lepingupunktid

tühiseks.

Samuti palus hageja kanda hagi tagamise korras kinnistusraamatusse nimetatud kinnisasja käsutamise

keelumärke.

Hagiavalduse kohaselt lahutasid pooled 18. aprillil 2011 notari juures abielu ning sõlmisid vara

jagamise lepingu ja hooldusõiguse kokkuleppe. Lepingu p 3.1.1 kohaselt sai kostja hagejale kuulunud

kinnisasja ainuomanikuks. Lepingu p-s 2.4.1 avaldasid pooled, et hageja omandas kinnisasja enne

abielu sõlmimist, kuid abielu kestel ehitati sellele elamu. Poolte abielu sõlmiti 5. detsembril 2003 ja

selleks ajaks oli elamust umbes pool valmis. Kahekorruseline elamu valmis abielu ajal. Seega kuulus

kinnisasi koos poole elamu väärtusega hageja lahusvara hulka ning ülejäänud pool elamu väärtusest

poolte ühisvara hulka. Hoonestatud 2465 m² suuruse kinnisasja väärtuseks märkisid pooled

lepingusse vaid 100 000 eurot, mis oli umbkaudu neli korda väiksem vara tegelikust väärtusest.

Lepingu p 4.1 järgi sai hageja kinnisasja omandi üleandmise eest kostjalt vastutasuks tingimusliku

isikliku kasutusõiguse kostjale kuuluvale kuni kolmetoalisele korterile. Lepingu p 4.4 kohaselt oli

kasutusõigus tähtajaline (kestusega kuni 4. augustini 2026) ja pidi lõppema ennetähtaegselt, kui

hageja uuesti abiellub või soovib korterisse elama võtta oma uue elukaaslase. Selliselt ei ole poolte

õigused ja kohustused tasakaalus ning leping on selgelt hagejale kahjulik.

Kuna lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja veel omandanud korterit, mille kasutusõiguse hageja pidi

saama, elasid pooled kuni 10. detsembrini 2011 kostjale loovutatud elamus ning hageja oli kostja

mõju all, taludes alandamist, ähvardusi ja vägivalda. Pärast kolimist mõju leevenes ning hageja

mõistis, et sõlmis endale kahjuliku lepingu kostja vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul, mitte

oma vabal tahtel. Hageja jaoks oli abielu kostjaga muutunud 2011. aastaks väljakannatamatuks, kuid

kostja nõustus abielu lahutama vaid tingimusel, et hageja loovutab kinnisasja temale. Seega sõlmis

hageja lepingu, et vabaneda kostja ähvardustest ja vägivallast. Asjaolu, et kostja oli hagejaga

vägivaldne, tõendavad patsiendikaardid, millest nähtub, et hageja on kostja peksmise tõttu pöördunud

meditsiiniasutusse. Kostja peksis hagejat tihti nende ühiste laste nähes, mis raskendas veelgi hageja

olukorda, sest ta soovis lapsi säästa vägivalla ja ähvarduste pealtvaatamisest.

Juhul kui kohus leiab, et hageja ei sõlminud lepingut ähvarduse ja vägivalla mõjul, on tehing tühine,

kuna see on vastuolus heade kommetega. Kostja teadis lepingut sõlmides, et hageja sõlmib endale

äärmiselt ebasoodsa lepingu erakorralise vajaduse tõttu vabaneda vägivaldsest suhtest. Asjaolu, et

kostja mõju ja vägivald jätkusid ka pärast lepingu sõlmimist, kinnitab lisaks patsiendikaartidele ka

kostja vastu 15. mail 2011 kriminaalmenetluse alustamine. Menetlus küll lõpetati, kuid seetõttu, et

kostja sundis hagejat avaldusest loobuma. Määruses on siiski tuvastatud, et kostja tunnistas oma süüd

ja kahetses hagejale füüsilise valu tekitamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning märkis, et isegi hagi rahuldamise

korral ei saaks hageja kinnisasja ainuomanikuks, vaid taastub olukord, kus abikaasade ühisvara on

jagamata. Kostja vaidles vastu ka haginõude muutmisele.

Kuigi pooled sõlmisid abielu 5. detsembril 2003, elasid nad juba aastaid enne seda koos. 2001. aastal

leidis kostja sobiva hoonestamata kinnisasja ja otsustas selle omandada, et ehitada sellele maja, kuhu

koos elukaaslasega (hagejaga) elama asuda. Tehingu läbirääkimiste ajal selgus, et kuna kostja oli

kodakondsuseta isik, ei saanud ta kehtiva õiguse järgi kinnisasja omandada. Seetõttu lepiti müüjaga

kokku, et kinnisasja eest tasub kostja, kuid selle omandab hageja. Elamu ehitati nii enne kui ka pärast

abielu sõlmimist kostja raha eest. Hagejal ei olnud sissetulekut, sest ta õppis ning aasta pärast abielu

sõlmimist sündis poolte esimene laps. Kostja võttis 23. aprillil 2004 elamu valmisehitamiseks

485 000 krooni laenu ja tasus laenu tagasimakseid ise. 27. detsembril 2004 müüs kostja ka talle

lahusvarana kuulunud korteriomandi 850 000 krooni eest, sest pangalaenust ei piisanud elamu

valmisehitamiseks.

Kostja kinnitab, et hageja väited kostja vägivaldsuse kohta on alusetud ja tõendamata. Poolte kooselu

purunes, kuna tekkisid konfliktid tavapärastest olmeprobleemidest, mis ajaga aina süvenesid. Pooltel

ei olnud erimeelsusi abielu lahutamise, vara jagamise ega laste hooldusõiguse osas, st konfliktid ei

tekkinud sel põhjusel. Seega ei ole ka konfliktid mõjutanud hagejat lepingut sõlmima. Hageja

tõendatud vigastused olid tingitud sellest, et kostja pidi hagejat hüsteeriahoogude ajal kinni hoidma,

et hageja ei oleks endale ega teistele ohtlik. Ka kostja sai neis konfliktides vigastada.

Pooled otsustasid 2011 abielu lahutada ning jagada vara ja lahendada laste hooldusõiguse küsimuse.

Selleks esitasid nad 14. märtsil 2011 notarile andmed tehingu sisu kohta ja abielu lahutamise

avalduse. 22. märtsil 2011 saatis notar pooltele tehingu projekti ning pooled allkirjastasid lepingu

18. aprillil 2011. Lepingu järgi sai hageja isikliku kasutusõiguse kostja omandatavale korteriomandile

kuni vanema lapse täisealiseks saamiseni, misjärel tuli korter jätta vanemale lapsele. Lepingu

täitmiseks käisid pooled koos ja ka eraldi vaatamas ca 10–15 korterit ning hageja kinnitas, et on nõus

Tallinnas Kivimurru XX–X asuva korteriomandiga, kui ta saab sinna elamust kaasa võtta kõik endale

meelepärased asjad. 10. detsembril 2011 kolis hageja lastega korterisse, kus kostja oli aidanud teha

sanitaarremondi. Seega ei teinud hageja tehingut vägivalla ega ähvarduse mõju all ning tegemist ei

olnud olukorraga, kus hagejal ei olnud võimalik teha mõistlikke valikuid. Hageja ei ole esitanud

kostjale üheselt mõistetavat tehingu tühistamise avaldust. Kui lugeda hagiavaldus tehingu tühistamise

avalduseks, on see esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist.

Kostja oli hea tahte märgina nõus andma korteriomandi omandi kohe poolte ühisele tütrele üle, et

kõrvaldada hageja etteheide, et ta ei saanud ühisvara jagamisel midagi.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. mai 2012. a määrusega hagi tagamise avalduse ja määras, et

kinnisasjale tuleb hageja kasuks kanda eelmärge omandiõiguse üle käiva kohtuvaidluse kohta. Harju

Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2012. a otsusega hagi, tuvastas, et hageja tühistas lepingu p-

d 3.1.1, 4.1–4.6 ja 6.1, ning kohustas kostjat andma nõusoleku kostja kui kinnisasja omaniku

kinnistusraamatust kustutamiseks ning hageja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja hagi täpsustades nõuet muutnud. Hageja on kogu

menetluse vältel soovinud lepingu osaliselt tühistada ja taastada lepingueelse olukorra. Hageja

hagiavalduse saab lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lg 1 järgi lepingu osalise

tühistamise avalduseks, kuna see on kostjale ka kätte toimetatud. Isik, kes tegi tehingu õigusvastase

ähvarduse või vägivalla mõjul, võib TsÜS § 96 lg 1 järgi tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald

oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku

valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning

olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. TsÜS § 96 lg 2 järgi on ähvardus õigusvastane, kui

õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati; 2) ähvarduse mõjul

tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele

kallutamiseks. Ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistamise tähtajaks on TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgi

ähvarduse või vägivalla korral kuus kuud, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas.

Hageja esitas 24. aprillil 2012 kostja vastu hagiavalduse, mida ta hiljem pidas ka tehingu tühistamise

avalduseks. Pooled sõlmisid vara jagamise lepingu 18. aprillil 2011. Kohtule esitatud arstitõenditest

nähtub, et hageja on saanud korduvalt sarnaseid füüsilisi vigastusi ning iga kord toonud välja nende

põhjuseks abikaasa tarvitatud vägivalla. Kostja tarvitas hageja vastu vägivalda hiljemalt

23. novembril 2011, mil on väljastatud viimane arstitõend, ning sellest päevast alates hakkas kulgema

ka tühistamisavalduse esitamise tähtaeg. Seega esitas hageja avalduse tähtaegselt. Füüsiline vägivald,

mis tõi kaasa kehavigastused, võib mõjutada isikut tegema tehinguid tema tahte vastaselt.

Perevägivalla mõju ei pruugi raugeda kohe pärast abikaasadevaheliste suhete lõppemist. Ka asjaolu,

mida kostja ei ole küll kohtumenetluses tõendanud, et pooled otsisid pärast lahutust koos korterit,

kuhu hageja võiks koos lastega elama asuda, ei tähenda, et kostja vägivalla mõju oleks hageja suhtes

lakanud. Seega on täidetud tühistamise nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Hageja on

esitanud tehingu teisele poolele tühistamisavalduse ning esines vägivald, mis kallutas hagejat

tehingut tegema. Seega on hageja nõue põhjendatud.

TsÜS § 90 lg 2 järgi tuleb tühistatud tehingu alusel saadu tagastada alusetu rikastumise sätete alusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1

järgi saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb

hiljem ära. Poolte sõlmitud lepingu p 3.1.1 järgi sai kostja kinnisasja ainuomanikuks, s.t kinnisasjast

sai tema lahusvara. Lepingu p 6.1 järgi leppisid pooled kokku lepingu eseme omandi üleandmises.

Seega saab hageja nõuda, et kostja annaks talle kinnisasja omandi tagasi.

4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 1. märtsi 2013. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Samuti tühistas ringkonnakohus kohtuotsuse jõustumisel hagi tagamise.

5. Riigikohus tühistas 25. septembri 2013. a otsusega (asi nr 3-2-1-83-13) ringkonnakohtu otsuse,

rahuldas hageja kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohtu otsuse kohaselt on hageja nõue suunatud kehtetu tehingu alusel saadu tagastamisele

(kinnistusraamatus omanikukande muutmisele) ning hagi alusena on hageja toonud välja selle, et

lepingu punktid, mille alusel kostja kinnistusraamatusse omanikuna sisse kanti, on kas tühised või

tühistatud. Nii tühise kui ka tühistatud tehingu alusel saadu tuleb TsÜS § 84 lg 1 teise lause ja § 90

lg 2 järgi üldjuhul alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 jj) alusel tagastada ja seda hageja hagis

nõuabki.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus on vääralt käsitlenud hageja nõuet kahe alternatiivse nõudena ning

lahendanud hageja ekslikult alternatiivsena sõnastatud nõuded hageja soovitud järjekorras, sh ei ole

maakohus lepingu osalise tühisuse kohta üldse seisukohta võtnud, kuna rahuldas hageja esimese

alternatiivse nõude, ringkonnakohus jättis aga hageja mõlemad alternatiivsed nõuded rahuldamata.

Riigikohtu hinnangul ei ole asjas tegemist alternatiivsete nõuetega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 370 lg 2 mõttes, mille puhul hageja esimesena esitatud nõude rahuldamise korral ei pea

teise rahuldamata jätmist põhjendama (TsMS § 442 lg 8 viies lause). Kohtutel tuli hageja nõuet

lahendades esmalt kontrollida ega poolte lepingu vaidlusalused punktid ole heade kommetega

vastuolu tõttu tühised, ning alles seejärel, kui selgub, et tühisuse aluseid ei esine, kontrollida, kas

hageja on need kehtivalt tühistanud.

Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine.

Ringkonnakohus ei ole asjas tähtsatele asjaoludele hinnangut andnud ega hageja väiteid

lepingupunktide heade kommete vastasuse kohta analüüsinud. Selle asemel on ringkonnakohus

asunud paljasõnaliselt seisukohale, et vaidlusalused lepingupunktid ei ole vastuolus heade

kommetega, sest hageja on tuginenud tühisust põhistades samadele asjaoludele (ähvardus ja vägivald)

nagu lepingu tühistamise puhul ja need asjaolud ei anna alust lugeda tehingut heade kommete

vastaseks. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtuga selles, et hageja tugines lepingupunktide heade

kommete vastasust põhistades üksnes asjaolule, et ta sõlmis vaidlusalused lepingupunktid kostja

vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul, ega sellega, et vägivallal või vägivallaga ähvardamisel ei

ole tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tähtsust.

Kuigi hageja on lepingupunktide kehtetust põhistanud eelkõige asjaoluga, et ta sõlmis lepingu kostja

ähvarduse ja vägivalla mõjul, on hageja juhtinud tähelepanu ka sellele, et kostja oli nõus lahutama

abielu üksnes siis, kui hageja loobub kinnisasja omandist, ning hageja soovis vabaneda vägivaldsest

suhtest, sh säästa poolte alaealisi lapsi vägivalla pealtnägemisest. Ka kostja ei ole eitanud, et

perekonnas esines konflikte ja füüsilist vägivalda. Seega ei pruukinud hageja sõlmida vaidlusaluseid

lepingupunkte kostja otsese vägivalla kasutamise või sellega ähvardamise mõjul, mis oleks tehingu

tühistamise aluseks, kuid eelnimetatut saab lepingu sõlmimise asjaolu ja ajendina koosmõjus kõigi

muude asjaoludega tehingu headele kommetele vastavust hinnates arvestada. Lisaks on hageja toonud

esile, et ajendatuna soovist vabaneda vägivaldsest suhtest sõlmis ta endale äärmiselt ebasoodsa

lepingu, kus hageja ja kostja õigused ja kohustused on oluliselt tasakaalust väljas, ning kostja teadis,

et hageja sõlmib neil tingimustel lepingu sundolukorras, vabanemaks vägivaldsest suhtest. Seega on

hageja tuginenud sellele, et vaidlusalused lepingupunktid on TsÜS § 86 lg 2 mõttes heade kommete

vastased. Ringkonnakohus ei ole ka neile asjaoludele hinnangut andnud ning on jätnud otsuse ka

selles osas täielikult põhjendamata.

Kohtutel tuli esmalt kontrollida, kas vaidlusalused lepingupunktid on hagejale äärmiselt ebasoodsad

TsÜS § 86 lg 2 p 1 mõttes ja kas hageja ning kostja vastastikuste kohustuste väärtus on TsÜS § 86

lg 2 p 2 mõttes heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuigi perekonnaseaduse § 37 lg 3 järgi

jagatakse abikaasade ühisvara üldjuhul võrdsetes osades, võivad abikaasad viidatud sätte järgi kokku

leppida ka ühisvara jagamise teistsuguses proportsioonis. Seetõttu ei ole iseenesest veel heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas ega ühele abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe,

kus abikaasade osad ühisvara jagamisel ei ole võrdsed. Samuti võib abikaasa anda abielu lõppedes

teise abikaasa omandisse endale lahusvarana kuuluvaid esemeid. Vara jagamise kokkuleppe heade

kommete vastasuse hindamisel saab lähtuda ühelt poolt sellest, mida olnuks kummalgi abikaasal

õigus seaduse järgi vara jagades saada, ning teiselt poolt sellest, mida kumbki abikaasa vara jagamise

kokkuleppe alusel sai.

Lisaks äärmiselt ebasoodsatele või tasakaalust väljas lepingutingimustele tuleb kohtul lepingu heade

kommete vastasust hinnates arvestada ka endale ebasoodsa või ebaproportsionaalse vara jagamise

lepingu sõlminud abikaasa olukorda lepingu sõlmimisel, sh seda, kas abikaasa sõlmis lepingu

erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse vms erakorralise asjaolu tõttu (TsÜS § 86 lg 2).

Viimaks tuleb lepingu heade kommete vastasust hinnates selgitada ka seda, kas lepingust

ebaproportsionaalse eelise saanud abikaasa teadis või pidi teadma, et teine abikaasa sõlmib temaga

sellise ebaproportsionaalse lepingu sundolukorras, sh eeldatakse teise lepingupoole teadmist, kui

lepingus on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuna

ringkonnakohus on jätnud ülalmärgitud asjaolud täielikult hindamata, tuleb asi saata

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vajadusel tuleb ringkonnakohtul anda pooltele võimalus

oma väiteid ja vastuväiteid tõendada.

Hageja on pidanud alandavateks neid lepingupunkte, mille kohaselt kaotab ta isikliku kasutusõiguse

uuesti abiellumise korral ega või korteris elada koos uue elukaaslasega. Abikaasade vara jagamise

kokkulepped, kus vara jagamise tulemus ja ühe abikaasa saadava vara väärtus on seatud sõltuvusse

selle abikaasa uuesti abiellumisest või uue elukaaslase leidmisest viisil, et abiellumisel või uue

elukaaslase leidmisel jääb abikaasa varast kas osaliselt või täielikult ilma, piirab oluliselt isiku vaba

eneseteostust ja õigust abielluda ning luua perekond. Sellised kokkulepped on TsÜS § 86 lg 1 mõttes

heade kommetega vastuolus, kuna kitsendavad lubamatult selle abikaasa põhiõigusi (vt ka Riigikohtu

6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 17). Kuna hageja isiklik kasutusõigus oli

seatud sellistest tingimustest sõltuvusse, tuleb ringkonnakohtul asja lahendades hinnata vaidlusaluste

lepingupunktide vastuolu heade kommetega ka sellest aspektist.

Tehingu tühistamist puudutavas osas nõustus Riigikohus ringkonnakohtu põhjendustega, mille

kohaselt TsÜS § 96 järgi saab tehingu tühistada üksnes juhul, kui vägivald või ähvardus oli suunatud

tehingu tegemiseks tahteavalduse andmisele ning asjaolusid arvestades oli see nii vahetu ja tõsine, et

ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, et

kostja oleks sundinud teda vägivalda tarvitades või sellega ähvardades vaidlusaluseid lepingupunkte

sõlmima.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. jaanuari 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi ning tuvastas, et hageja ja kostja vahel 18. aprillil 2011 sõlmitud leping vara

jagamise osas on p-de 3.1.1, 4.1 kuni 4.6 ja 6.1 osas tühine. Ringkonnakohus kohustas kostjat andma

asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajalik tahteavaldus (TsÜS § 68 lg 5 tähenduses), millega kostja lepib

kokku, et kinnisasi asukohaga Xxxxxxxxx xxx XX, Xxxxxxxxx xxxx, Rae vald, Harju maakond,

kinnistusregistri osa nr XXXXXX läheb hageja ainuomandisse. Samuti kohustas ringkonnakohus

kostjat andma nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa number XXXXXX teises jaos

senise kostja kohta tehtud kande kustutamiseks ning hageja ainuomanikuna sissekandmiseks.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme

ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

Ringkonnakohus märkis, et teeb asjas uue otsuse, selgitades, et kuigi maakohtu otsuse seisukoht, et

hagi tuleb rahuldada, on iseenesest õige, tuleb hageja nõue rahuldada ringkonnakohtu otsuses toodud

põhjendustel.

Vara jagamise kokkuleppe kohaselt sai kostja hagejale kuulunud kinnisasja ainuomanikuks ja hageja

samaväärset vastusooritust ei saanud. Lepingu p-s 4 lepiti kokku, et kostja kohustus omandama

korteri ja andma selle hagejale teatud tingimustel tähtajaliseks kasutamiseks (lepingu p-d 4.1–4.6),

mida ei saa pidada võrdseks vastusoorituseks vara jagamise mõttes. Kuna kostja ei toonud maakohtus

esile asjaolusid, mis oleksid andnud aluse vara jagamise võrdsusest kõrvale kalduda, sai kohus

lähtuda sellest, mida oleks olnud kummalgi abikaasal õigus seaduse järgi vara jagades saada ja mida

kumbki neist vaidlusaluse lepingu järgi sai, ning neil poolte maakohtus esile toodud asjaoludel oli

tegemist heade kommete vastase ühisvara jagamise kokkuleppega. Tehing oli tehtud äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel, kuna vastastikuste kohustuste väärtus on TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas, st hageja ei oleks seda tehingut sundolukorrata teinud. Hageja

on tõendanud, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas.

Hageja on tuginenud menetluses asjaoludele, mis kinnitasid tema sundolukorda, ja on neid asjaolusid

tõendanud. Hageja väidetel oli kostja vägivaldne ja abielu oli ta nõus lahutama üksnes siis, kui hageja

loobub kinnisasja omandist. Hageja soovis vabaneda vägivaldsest suhtest, sh säästa poolte alaealisi

lapsi vägivalla pealtnägemisest. Ka kostja ei ole eitanud, et perekonnas esines konflikte ja füüsilist

vägivalda. Hageja väitel kostja teadis, et hageja sõlmib neil tingimustel lepingu sundolukorras. Kostja

mõju ja vägivallatsemise tõendamiseks esitas hageja patsiendikaardid, mis kinnitasid hageja

pöördumist meditsiiniasutusse peksmise tagajärjel abi saamiseks. Vägivalla tõendamiseks esitatud

patsiendikaartidest nähtuvalt on hageja saanud koduse vägivalla ohvrina korduvalt med. abi ja tal on

soovitatud pöörduda politsei ja kriisiabi keskuse poole. Kostja vastu oli 15. mail 2011 alustatud

kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 121 alusel ja menetlus lõpetati avaliku menetlushuvi

puudumisel. Jõustunud määruse kohaselt tunnistas kostja konflikti hagejaga ja ta lõi hagejale käega

näkku. Eeltoodud asjaoludest tuleneb, et hageja tegi tehingu sundolukorras, st soovist vabaneda

vägivaldsest suhtest ning kostja teadis, et hageja sõlmib lepingu neil tingimustel vaid sundolukorras.

Kui lepingus on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, siis

eeldatakse teise lepingupoole teadmist, et abikaasa nõustus seda lepingut sõlmima teise abikaasa

perekondliku sõltuvussuhte tõttu, mitte põhjusel, et see vastab tema tegelikule tahtele. Kostja ei ole

tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma hageja sundolukorrast. Vastupidi, kostja, saades

hagejalt kinnisasja omandi, seadis hageja vara jagamise kokkuleppe tulemusena äärmiselt

ebasoodsasse olukorda, kui andis talle ajaliselt piiratud ja alandavate tingimustega isikliku

kasutusõiguse korteriomandile. Hageja pidas neid lepingupunkte (p 4.1, 4.4), mille kohaselt kaotab ta

isikliku kasutusõiguse uuesti abiellumise korral ega või korteris elada koos uue elukaaslasega,

alandavaks. Riigikohus on märkinud, et 18. aprilli 2011 vara jagamise lepingu p-s 4.4 sisalduv on

vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 mõttes, kuna piirab oluliselt isiku vaba eneseteostust ja

õigust abielluda ning luua perekond, s.t kitsendab lubamatult selle abikaasa põhiõigusi.

Poolte 18. aprilli 2011. a lepingu vaidlusalused punktid 3.1.1, 4.1–4.6 ja 6.1 on heade kommetega

vastuolu tõttu tühised ja hageja nõue tagastada tehingu alusel saadu tuleb rahuldada. Eeltoodu alusel

ei ole ringkonnakohtul vaja kontrollida lepingu tühistamisega seonduvat. Riigikohtu lahendi p 18

kohaselt puudusid asjaolud, mis oleksid andnud alust tehing tühistada.

Hageja nõude rahuldamise korral tuleb hagejale kinnisasja omand tagastada ja kinnistusraamatus

omanikukannet muuta. Kostjat tuleb kohustada andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajalik

tahteavaldus (TsÜS § 68 lg 5 tähenduses), millega ta lepib kokku, et kinnisasi läheb üle hageja

ainuomandisse. Veel tuleb kohustada kostjat tegema tahteavaldus, millega kustutada Harju Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa number XXXXXX teises jaos senine kanne kostja kohta ning

ainuomanikuna sisse kanda hageja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ning

saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, kui tühistas maakohtu

hagi rahuldava otsuse ja tegi uue sisulise hagi rahuldava otsuse uuesti, jättes apellatsioonkaebuse

samas rahuldamata.

Hageja ei ole esitanud tõendeid kinnisasja väärtuse kohta ega tõendanud, et tehingust tulenevate

vastastikuste soorituste väärtused on tasakaalust väljas (alles pärast seda saaks hinnata, kas

tasakaalust väljasolek on heade kommete vastane). Soorituste väärtuste vahe tõendamiskoormus oli

hagejal. Sellises olukorras ei ole võimalik aru saada, miks ringkonnakohus leidis, et tehtud tehing on

vastastikuste soorituste väärtuse osas heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Ei ole võimalik aru

saada ka seda, kas kohus on tasakaalust väljas oleva soorituse määramisel arvestanud lepingu p-

ga 1.1.6 (pooled ei soovi varaühisusse kuuluvate autode jagamist selle lepinguga), sest kohus on

kaevatava otsuse lk 8 ülalt esimeses lõigus märkinud, et kohus lähtus sellest, mida kumbki pool

pidanuks saama vara jagamisel seaduse järgi, ja võrdles seda tehingu järgi saaduga. Otsusest ei selgu,

kumma poole saaduks pidas kohus eelnimetatud autosid ning lepingu p-s 3.1.2 nimetatud raha

pangakontodel ja kuidas nn seaduse järgi jagamise võrdlusesse need autod ja raha asetuvad. Nii rahal

kui ka autodel oli väärtus.

Ringkonnakohus on jätnud arvestamata kostja väited, et kinnisasi osteti ja elamu ehitati kostja raha

eest. Kinnisasi jäi kostjale, kuna kostja oli sellesse rohkem panustanud. Samuti jäi kehtima

kinnisasjal olev hüpoteek, mis oli seatud kostja elamu ehituse finantseerimiseks võetud laenu

tagamiseks.

Kuna ringkonnakohus lahendas asja selles nõudes, mille Riigikohtu seisukohtade järgi olid madalama

astme kohtud (s.o nii maa- kui ka ringkonnakohus) menetlusnormi rikkudes käsitlemata jätnud või

mida oli ebapiisavalt käsitletud, siis pidi menetluses kerkima küsimus, kas kostja laiendab tehingu

osalise tühistamise lubatavuse vastuväite ka tehingu osalisele tühisusele TsÜS § 85 järgi. Kohus ei

käsitlenud seda küsimust ei omal initsiatiivil ega juhtinud poolte (eelkõige kostja) tähelepanu

vajadusele täpsustada osalise tühisuse vastuväidet. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas on vastastikuste

soorituste väärtus heade kommete kohaselt tasakaalust väljas (ja millised on need sooritused ning

kuidas need on vastastikused) näiteks lepingu p 4.2 puhul, milles pooled leppisid kokku, et hageja

kasuks kasutusõigusega koormatud korteris peab olema köögimööbel ning vannitoas sanitaartehnika.

Sama küsimus tekib lepingu p 4.3 kohta, milles kostja kohustus tutvustama hagejale võimalikke

omandatavaid kortereid ja arvestama hageja seisukohta korteri sobivuse kohta. Ka on küsitav

vastastikuse soorituse olemasolu üleüldse, näiteks p 4.6 sisuks olevas kokkuleppes hageja elukoha

õiguse säilimise kohta kinnistul olevas elamus kuni teise elamispinna andmiseni jne. Eraldi tekib

küsimus asjaõiguskokkuleppe (p 6.1) tühisuse kohta. Asjaõigusleping on tavapäraselt õiguslikult

neutraalne ja selle tühisus on pigem erand kui reegel ka olukorras, kus omandi andmise tehing on

võlaõiguslikus osas tühine. Kohus ei ole otsuses põhjendanud tühisust iga hageja osutatud

lepingupunkti kohta, küll on aga resolutsioonis tuvastanud kaheksa lepingupunkti tühisuse.

Üllatuslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja ei toonud välja asjaolusid, mis annaksid aluse

poolte vara võrdsusest kõrvale kalduda.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb

osaliselt rahuldada.

10. Tühistanud 25. septembri 2013. a otsusega samas asjas tehtud ringkonnakohtu varasema otsuse,

andis Riigikohus ringkonnakohtule juhised, mida tuli asja uuel läbivaatamisel järgida. Asja uuesti läbi

vaadanud, tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, kuid jättis Riigikohtu

juhised järgimata ja vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 ning § 654 lg-ga 4 asja lahendamiseks olulised

asjaolud tuvastamata. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et otsus on olulises ulatuses

põhjendamata.

11. Nõustuda tuleb kostja väitega, et kuigi ringkonnakohus pidi Riigikohtu juhiste kohaselt tehingu

heade kommete vastasuse hindamisel esmalt tuvastama vastastikuste võrreldavate soorituste

objektiivsed väärtused ja hindama nende väärtuste vahet, ei ole ringkonnakohus seda teinud.

Ringkonnakohtu otsuses sisaldub vaid üldsõnaline järeldus selle kohta, et tehing on tehtud äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel, kuna vastastikuste kohustuste väärtus on TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seejuures viitas ringkonnakohus lepingu p-s 4 sisalduvale

kostja kohustusele omandada korter ja anda see hagejale teatud tingimustel tähtajaliseks kasutamiseks

ning asjaolule, et kostja sai hagejale kuulunud kinnisasja ainuomanikuks, järeldades sellest, et hageja

ei saanud samaväärset vastusooritust. Faktilisi asjaolusid, millel taoline järeldus võiks põhineda,

ringkonnakohtu otsus ei sisalda.

Nii ei nähtu otsusest, milline on poolte eespool nimetatud vastastikuste lepinguliste kohustuste

objektiivne väärtus, nende võrdlusest rääkimata. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel

näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet

tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Riigikohus

juhib seejuures tähelepanu asjaolule, et vaidlusalusesse lepingusse on kinnisasja väärtuseks märgitud

100 000 eurot (I kd, tl 11) ning lepingu p 4.1 kohaselt pidi kostja omandama Tallinna linnas asuva

kahe- või kolmetoalise korteri väärtusega ligikaudu 45 000 eurot, mille ta pidi koormama isikliku

kasutusõigusega hageja kasuks. Lepingu kohaselt pidi kostja tagama, et hageja kasutusse antavas

korteris oleks köögimööbel koos integreeritud tehnikaga (pliit, ahi, külmkapp ja õhupuhasti) ning

vannitoas ja WC-s oleks sanitaartehnika, kusjuures hagejal pidi olema õigus korterit pikka aega tasuta

kasutada, kandes üksnes korteri kasutamisega seotud kommunaalkulud (p-d 4.2, 4.4 ja 4.5). Seejuures

säilis hagejal kuni kostja poolt kokkulepitud tingimustele vastava korteri omandamiseni õigus elada

kostja omandisse antavas elamus (p 4.6). Ringkonnakohus ei ole tuvastanud kinnisasja ega lepingus

kokkulepitud tingimustele vastava korteri kasutusõiguse tegelikke väärtusi.

Põhjendamatult on tähelepanuta jäetud kostja väide, et kinnistut koormab hüpoteek ning et laenu,

mille tagamiseks on kinnistule hüpoteek seatud ja mis on kulutatud kinnisasja omandamiseks, tasub

vaid kostja (I kd, tl 144), ometi võivad kostja esiletoodud asjaolud mõjutada poolte vastastikuste

kohustuste väärtuste vahekorda.

12. Oma järelduse sellest, nagu oleksid poolte vastastikused kohustused tasakaalust väljas, rajas

ringkonnakohus üksnes lepingu p-s 4 sisalduvale kostja kohustusele omandada korter ja anda see

hagejale teatud tingimustel tähtajaliseks kasutamiseks ning asjaolule, et kostja sai hagejale kuulunud

kinnisasja ainuomanikuks. Otsusest ei nähtu, milles seisneb tehingu kui terviku äärmine ebasoodsus

ühele poolele. Kostja on tuginenud sellele, et lepinguga jagasid pooled ka muud vara lisaks kostjale

jäänud kinnisasjale. Leping sisaldas lisaks hageja viidatule ka muid kokkuleppeid vara kohta. Nt on

lepingu p-s 1.1.6 märgitud, et selle lepinguga ei soovi pooled jagada muud vara peale lepingus

nimetatu, sh ei soovi nad jagada abielu kestel omandatud autosid (Nissan ja Santa Fe). Lepingu

p 3.1.2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et pangakontodel olev raha jääb selle abikaasa

lahusvaraks, kelle nimel oleval pangakontol see asub. Hindamaks lepingus kokku lepitud kohustuste

tasakaalu, tuleb arvesse võtta ka seda, millised on kokkulepped muu vara jagamise kohta peale

kinnisasja ja korteri kasutusõiguse. Ringkonnakohus ei ole seda teinud.

13. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et sai lähtuda sellest, mida oleks kummalgi abikaasal

olnud õigus seaduse järgi saada ja mida kumbki neist vaidlusaluse lepingu järgi sai, ning vihjanud,

nagu oleks lepingus kostja kasuks vara jagamise võrdsusest kõrvale kaldutud. Ringkonnakohus ei ole

aga tuvastanud seda, mida kumbki pool oleks seaduse järgi vara jagamisel saanud, ega seda, mida siis

tegelikult kumbki pool vara jagamise kokkuleppe alusel sai. Otsus ei sisaldagi faktilisi asjaolusid,

mille põhjal saaks võrrelda vara jaotust seaduse ja lepingu alusel. Nii ei ole kohus tuvastanud poolte

ühisvara koosseisu ega seda, mida oleks kumbki pool vara jagamisel seaduse järgi olnud õigustatud

saama. Muuhulgas oleks ringkonnakohtul tulnud hinnata poolte väiteid ja tuvastada, mis lepingus

käsitletud varast oli ühis-, mis lahusvara.

Seejuures juhib kolleegium tähelepanu ka sellele, et iseenesest ei ole veel heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas ega ühele abikaasale äärmiselt ebasoodne abikaasade kokkulepe, kus abikaasade

osad ühisvara jagamisel ei ole võrdsed. Lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada

kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, sh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise

asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke lepingu sõlmimisel.

Kostja on menetluses (sh kassatsioonkaebuses) muu hulgas väitnud, et elas juba enne abiellumist

hagejaga pikemalt koos ning vaidlusalune kinnisasi omandati samuti kooselu ajal. Kuna kostja oli

välismaalane, sai kinnisasja omanikuks hageja, kuigi selle eest maksis kostja. Maatükile elamu

ehitamise finantseerimiseks müüs kostja talle kuulunud korteriomandi, hiljem võttis ka pangalaenu,

mida ise tasus ja mille tagamiseks ongi kinnistule seatud hüpoteek. Hageja oli kostja väitel kinnisasja

omandamise ajal tudeng, kellel ei olnud sissetulekut. Kostja on lisaks väitnud, et kõiki neid

asjaolusid, sealhulgas seda, et kinnisasja panustas kostja enam kui hageja, arvestasid pooled

vaidlusaluse lepingu sõlmimisel, leppides kokku, et laenulepingu täitja saab endale ka laenu tagava

kinnisasja. Ringkonnakohus ei ole neid asjaolusid käsitlenud, kuigi heade kommete vastasuse

hindamisel tuleb arvestada kõiki lepingu sõlmimise asjaolusid, sh neid, mis eelnesid abielu

sõlmimisele. Tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11 on Riigikohus märkinud, et abieluvaralepingu dokument

võib sisaldada ka abikaasade kokkuleppeid abielueelsete varaliste küsimuste kohta, kuigi seaduse

järgi ei ole need abieluvaralepingu reguleerimisesemeks (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 18).

14. Riigikohtu juhise kohaselt oli soorituste objektiivsete väärtuste vahe tõendamise kohustus hagejal,

kusjuures soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuli poolel näidata võrreldavate soorituste

objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe

poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Ringkonnakohus ei tuvastanud võrreldavate

soorituste objektiivseid väärtusi ja nende vahet, ei käsitlenud sellekohaseid tõendeid ega andnud

hinnangut kostja eespool käsitletud väidetele ning seetõttu jääb arusaamatuks ringkonnakohtu

tõdemus, nagu oleks hageja tõendanud, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuna Riigikohus ise asjaolusid ei tuvasta ja tõendeid ei

hinda (TsMS § 688 lg-d 3–5), tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

15. Nagu eespool märgitud, leidis Riigikohus varasemas otsuses, et abikaasade vara jagamise

kokkulepped, kus vara jagamise tulemus ja ühe abikaasa saadava vara väärtus on seatud sõltuvusse

selle abikaasa uuesti abiellumisest või uue elukaaslase leidmisest viisil, et abiellumisel või uue

elukaaslase leidmisel jääb abikaasa varast kas osaliselt või täielikult ilma, piirab oluliselt isiku vaba

eneseteostust ja õigust abielluda ning luua perekond. Sellised kokkulepped on kolleegiumi hinnangul

TsÜS § 86 lg 1 mõttes heade kommetega vastuolus, kuna kitsendavad lubamatult selle abikaasa

põhiõigusi. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et tühine on lepingu p-s 4.4 sisalduv tingimus, mille

kohaselt lõpeb hageja õigus kasutada korteriomandit, kui ta abiellub enne 4. augustit 2026, samuti

tingimus, et hageja ei ole õigustatud elama nimetatud korteriomandis koos oma elukaaslasega.

Ringkonnakohtu otsusest ei ole aga selgelt mõistetav, mida on kohus järeldanud viidatud

lepingupunkti tühisusest tulenevalt ülejäänud vaidlustatud lepingutingimuste kohta. Kolleegium

leiab, et lepingu p-s 4.4 sisalduva tingimuse tühisus ei too iseenesest kaasa ülejäänud vaidlustatud

lepingutingimuste tühisust heade kommete vastasuse põhjendusel, sest tühise tingimuseta on hagejal

lepingu kohaselt õigus kasutada kostja poolt omandatavat korteriomandit lepingupunktis 4.4

sisalduvate piiranguteta.

16. Ringkonnakohus on otsuses lugenud tühiseks ka lepingu p 6.1, mis sisaldab asjaõiguskokkulepet

ja tahteavaldusi kannete tegemiseks kinnistusraamatusse kinnistu omaniku kohta (kustutada senine

kanne hageja kohta ja kanda ainuomanikuna kinnistusraamatusse kostja) (I kd, tl 10).

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et heade kommete vastasus saab enamasti puudutada vaid

käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut ning käsutustehing on üldjuhul õiguslikult neutraalne

ega saa olla vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel tühine. Käsutustehingu vastuolu heade

kommetega saab jaatada üksnes juhul, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade

kommete vastane, nt kui asja käsutamise eesmärk on teise isiku kahjustamine (vt Riigikohtu

13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 31; 8. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-56-09, p 12). Et ringkonnakohus ei käsitlenud otsuses käsutustehingu tühisust ega tuvastanud ka

faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda alust järeldusele käsutustehingu eesmärgi või käsutustehingu

enda heade kommete vastasuse kohta, on ringkonnakohus põhjendamatult lugenud heade kommete

vastaseks ja tühiseks asjaõiguskokkulepet sisaldava lepingupunkti 6.1.

17. Lisaks äärmiselt ebasoodsatele või tasakaalust väljas lepingutingimustele tuli ringkonnakohtul

lepingu heade kommete vastasust hinnates arvestada ka endale ebasoodsa või ebaproportsionaalse

vara jagamise lepingu sõlminud abikaasa olukorda lepingu sõlmimisel, sh seda, kas abikaasa sõlmis

lepingu erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse vms erakorralise asjaolu tõttu (TsÜS § 86

lg 2). Ringkonnakohus on käsitlenud otsuses hageja väiteid sundolukorra kohta lepingu sõlmimisel,

kuid nõustuda tuleb kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et kostja poolt nii maakohtu menetluses kui

ka apellatsioonkaebuses nende hageja väidete kohta esitatud vastuväited ja selgitused ning tõendid on

ringkonnakohus vastuolus TsMS § 654 lg-ga 5 jätnud igasuguse tähelepanuta.

18. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu järeldus apellatsioonkaebuse

läbivaatamise tulemuse kohta on mõnevõrra vastuoluline ja raskesti jälgitav, nõustuda ei saa aga

seisukohaga, nagu oleks sellest tulenevalt apellatsioonkaebuse piire ületatud. Otsuse põhjenduses on

ringkonnakohus märkinud, et on muutnud üksnes maakohtu otsuse põhjendust, kuid on otsuse sellele

vaatamata täielikult tühistanud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtub samas, et teatud

ulatuses on muudetud siiski ka maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust, selliste muudatuste vajadust

ei ole otsuses aga põhjendatud. Nii jääb otsuse muutmise ulatus ja vajadus ebaselgeks.

Ka on ringkonnakohus vastuoluliselt otsuse põhjenduse p-s 9 menetluskulude jaotuse all märkinud, et

„apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja otsusega hagi rahuldamisel jäävad kõik asjas kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda". Nagu eelnevast nähtub, jättis ringkonnakohus

otsuse resolutsiooni kohaselt apellatsioonkaebuse tegelikult rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon tervikuna on siiski selge ja üheselt mõistetav.

19. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel

sõltuvalt selle tulemusest.

20. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Malle Seppik