3-2-1-64-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. oktoober 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Gesti Hotel OÜ hagi OÜ Claris Investments ning

OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotihalduri vastu

nõude tunnustamiseks OÜ Claris Holding (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-38098

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotihalduri Andres

Hermeti kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Gesti Hotel OÜ (registrikood 11059002), esindaja

vandeadvokaat Anto Variku

Kostja OÜ Claris Investments (registrikood 11245963),

esindaja vandeadvokaat Monica Pihlak

Kostja OÜ Claris Holding (pankrotis) (registrikood

11246170) pankrotihaldur Andres Hermet, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marit Toom

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-38098

osas, milles ringkonnakohus jagas apellatsioonimenetluse kulud, ning teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ Claris Investments kanda. Jätta

ringkonnakohtu otsus muus osas muutmata, sh osas, milles ringkonnakohus jagas maakohtu

menetluskulud.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Claris Holding (pankrotis) kassatsioonkaebuselt 6. jaanuaril 2014 tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

4. Jätta kassatsioonimenetluse kulud OÜ Claris Investments kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gesti Hotel OÜ (hageja) esitas 21. septembril 2012 Harju Maakohtule OÜ Claris Investments

(kostja I, pankrotivõlausaldaja) ja OÜ Claris Holding (pankrotis) pankrotihalduri (kostja II) vastu

hagi, milles palus tunnustada OÜ Claris Holding (pankrotis) (pankrotivõlgnik) pankrotimenetluses II

järgu nõudena oma 1 508 970 euro 22 sendi suurust laenulepingust tulenevat nõuet. Hagiavalduse

kohaselt jäi hageja nõue nõuete kaitsmise koosolekul osaliselt tunnustamata, sest kostja I vaidles

sellele 1 117 307 euro 62 sendi ja kostja II 185 531 euro 71 sendi ulatuses vastu.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 18. juuni 2013. a otsusega hagi ja tunnustas täielikult hageja nõuet

pankrotivõlgniku pankrotimenetluses II järgu nõudena. Menetluskuludest jättis maakohus 88%

kostja I ja 12% kostja II kanda.

4. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega rahuldada hagi osaliselt ja tunnustada hageja nõuet üksnes 79 466 euro 30 sendi ulatuses, või

saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

10. novembril 2013 esitas kostja I taotluse jätta hagi kostja II vastu läbi vaatamata, sest hageja esitas

hagi tähtaegselt küll pankrotivõlgniku vastu, kuid pankrotihalduri vastu alles pärast pankrotiseaduse

(PankrS) § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaja möödumist. Hageja ei ole taotlenud tähtaja

ennistamist ja tähtaega ei ole ennistatud. Sellest tulenevalt palus kostja I maakohtu otsuse täielikult

tühistada ja saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

Mh märkis kostja, et maakohus jagas kostjate vahel menetluskulud ebaõiglaselt ega põhjendanud,

miks tuleb menetluskulud kostjate vahel sellises vahekorras jagada.

12. novembril 2013 edastas kostja I kohtule seisukoha, mille kohaselt ei saa lugeda maakohtu otsust

kostja II suhtes jõustunuks, sest kostja I on otsuse vaidlustanud. Kohtuotsust ei saa täita halduri

vaidlustamata osas, sest nõuded kostja I ja kostja II vastu kattuvad.

5. Kostja II ei esitanud apellatsioonkaebust. Vastuses apellatsioonkaebusele märkis kostja II, et tema

suhtes on maakohtu otsus jõustunud ja menetlus lõppenud, kuna tema ei ole apellatsioonkaebust

esitanud. Seega ei ole ta ka apellatsioonimenetluse osaline.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning kõik

menetluskulud kostja I kanda.

12. novembril 2013 esitas hageja täiendava vastuse, milles palus jätta rahuldamata kostja I taotluse

jätta hagi kostja II vastu läbi vaatamata ja menetluskulud kostja I kanda. Hageja möönis, et menetlus

kostja II vastu on lõppenud ja maakohtu otsus kostja II suhtes jõustunud. Samuti ei ole kostjal I

õigust esitada kostja II eest taotlusi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2013. a otsusega nii apellatsioonkaebuse kui ka

kostja II vastu hagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata,

kordamata maakohtu põhjendusi. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskuludest jättis

ringkonnakohus 83,4% kostja I ja 16,6% pankrotivõlgniku kanda.

Apellatsioonimenetluse osaliste kohta märkis ringkonnakohus, et ei nõustu kostja II arusaamaga, et

maakohtu otsus on tema suhtes jõustunud ja ta ei ole apellatsioonimenetluse osaline. Kuigi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 639 lg 2 kohaselt on apellatsioonimenetluse osalisteks

üldjuhul apellant, st menetlusosaline, kes esitab apellatsioonkaebuse ja vastustaja, on sellest reeglist

ka erandeid. TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause kohaselt loetakse kaashagejad ja kaaskostjad

kaasapellantideks või kaasvastustajateks juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada vaid kõigi

kaashagejate või kaaskostjate suhtes ühiselt.

Ka praeguses asjas on tegemist kaaskostjatega. Nõude tunnustamise hagi kohta tehtaval kohtuotsusel

on õiguslikud tagajärjed kõigi pankrotivõlgniku võlausaldajate ja ka pankrotivõlgniku suhtes. Sellest

tulenevalt ei saa tekkida olukorda, kus sama nõude tunnustamise üle käivat vaidlust lahendab mitu

kohut või sama vaidlust lahendataks erinevates menetlustes. Välistada tuleb olukord, kus ühes

menetluses tehakse sama nõude tunnustamise kohta ühesugune otsus ja teises menetluses teistsugune

otsus. Seetõttu tuleb nõude tunnustamist taotlenud võlausaldajal esitada nõude tunnustamise hagi

kõikide nõudele vastu vaielnud võlausaldajate või pankrotihalduri vastu ühes menetluses ning vaidlus

tuleb lahendada kõikide kostjate suhtes korraga, ühes menetluses.

Selleks, et vältida erinevate nõudele vastu vaielnud isikute suhtes erinevate kohtuotsuste tegemist,

tuleb välistada ka olukord, kus maakohtu otsus võiks osa kostjate suhtes jõustuda põhjusel, et nad ei

esita apellatsioonkaebust, ja teiste kostjate suhtes võidakse teha apellatsioonimenetluses teistsugune

kohtuotsus. Selleks tuleb nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul lugeda kõik kostjad

kaasapellantideks või kaasvastustajateks.

Iseenesest ei ole kehtivas õiguses sätet, mille kohaselt tuleks kõikide nõude tunnustamisele vastu

vaielnud isikute vastu esitada hagi samas menetluses, ega sätet, mille järgi tuleks sellised hagid liita

ühte menetlusse ja neid koos menetleda. Kuigi selliste eraldi esitatud hagide liitmine oleks igati

põhjendatud, sõltub hagide liitmine siiski maakohtu kaalutlusotsustest ning kohtupraktikas kõiki

liitmist vajavaid hagisid ei liideta. Kuna seaduses ei ole selget nõuet selliste hagide koos menetlemise

kohta, ei ole välistatud olukord, kus nõude tunnustamise üle peetavaid vaidlusi võidakse menetleda

eraldi ja sama nõude kohta võidakse teha ka mitu erinevat otsust.

Nõude tunnustamise üle peetavate vaidluste puhul, kui samale nõudele esitavad vastuväite mitu isikut

(kas mitu võlausaldajat või võlausaldaja ja haldur), on tegemist tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 38 lg-le 6 sarnase olukorraga, st olukorraga, kus nõude tunnustamise kohta tehtud

kohtulahend kehtib kõikide pankrotivõlgniku võlausaldajate ja pankrotihalduri suhtes, sh ka nende

suhtes, kes vastuväidet ei esitanud. Seetõttu tuleb asjas analoogia korras kohaldada TsÜS § 38 lg-t 6

ja pidada kostjat II kaasapellandiks TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause tähenduses.

Menetluskulude jaotuse kohta märkis ringkonnakohus, et maakohus jättis õigesti kõik menetluskulud

kostjate kanda. Kuna maakohus rahuldas hagi täielikult ja tunnustas hageja nõuet osas, milles kostjad

nõudele vastu vaidlesid, tuleb kõik menetluskulud jätta kostjate kanda. Õige ei ole aga

menetluskulude kostjate vahel jaotamise vahekord. Kuna kostja II vastuväite suhe kogu vastuväitesse,

mis nõudele esitati, oli 16,6%, tuleb menetluskulude jaotust selles osas muuta ja määrata, et hageja

menetluskuludest jääb 83,4% kostja I ja 16,6% kostja II kanda.

Seejuures ei saa menetluskulude jaotust määrata selliselt, et kostja II menetluskulud tuleks jätta

pankrotihalduri kui füüsilise isiku kanda. Menetluskulud saavad jääda siiski pankrotivõlgniku kanda.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostjate

kanda. Kuigi apellatsioonkaebuse esitas üksnes kostja I, on kostja II kaasapellant, mistõttu tuleb

apellatsioonimenetluse kulud jagada kostjate vahel samas vahekorras nagu maakohtu menetluskulud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

osas tühistada ja jätta selles osas jõusse maakohtu otsuse. Kassatsiooniastme menetluskulud palus

kostja II jätta hageja ja kostja I kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et kostja I ja

kostja II olid asjas kaaskostjad.

Kuna kostja II ei olnud kaaskostja ega apellatsioonimenetluse osaline, ei oleks õige jätta kostja II

kanda apellatsiooniastme menetluskulu.

Isegi kui kostja II oleks kaaskostja ja menetlusosaline apellatsioonimenetluses, ei oleks õige jätta

tema kanda apellatsioonkaebusest tulenevat menetluskulu, sest TsMS § 165 lg 2 järgi ei kanna

kaaskostja teise kostja kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid.

Kuna kostja II ei vaidlustanud maakohtu otsust, ei saanud ringkonnakohus muuta ka kostjate vahelist

menetluskulude jaotust kostjale II ebasoodsamaks, sest sellisel juhul tekitaks apellatsioonimenetlus

kostjale II põhjendamatuid menetluskulusid.

9. Hageja toetas kassatsioonkaebust ja palus kaebuse rahuldada. Kostjad ei ole asjas kaaskostjad.

Isegi kui pidada kostjaid kaaskostjateks, ei pea kostja II TsMS § 165 lg 2 järgi apellatsioonimenetluse

kulusid kandma. Kuna hageja ei ole kostja II seisukohtadele apellatsioonimenetluses vastu vaielnud

ning toetab ka praegu kostja II kaebust, ei ole põhjendatud kostja taotlus jätta kassatsiooniastme

menetluskulud kostja I ja hageja kanda.

10. Kostja I vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kassatsiooniastme

menetluskulud palus kostja I jätta kostja II kanda. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et

kostjad on kaaskostjad, ning muutis õigesti maakohtu määratud menetluskulude jaotuse vahekorda

kostjate vahel, sest maakohtu jaotus oli põhjendamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse osas tühistada. Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel teha uus otsus, millega jätta

apellatsiooniastme menetluskulud kostja I kanda. Muus osas, sh maakohtu menetluskulude jaotuse

osas, ei anna kassatsioonkaebus alust ringkonnakohtu otsust muuta.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes üksnes menetluskulude

jaotuse üle.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguses asjas saab kostjaid käsitada kaaskostjatena

TsMS § 207 lg 3 mõttes ning sellest tulenevalt ka kaasapellantidena TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause

mõttes.

Riigikohus on varem asunud seisukohale, et pankrotimenetluses nõude tunnustamise üle peetavas

kohtuvaidluses saab nõude kohta teha tuvastusotsuse üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute

suhtes ühiselt, mistõttu saab mitme kostja korral lugeda kassatsioonimenetluses kaaskassaatoriks ka

kostja, kes ei ole kassatsioonkaebust esitanud (vt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-89-08, p 9). Kostjaid saab pidada kaaskostjateks juhul, kui hagi on samas asjas esitatud

mitme kostja vastu (vt Riigikohtu 29. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-09, p 11).

Kolleegiumi arvates ei ole alust asuda apellatsioonimenetluse puhul ülalmärgitust erinevale

seisukohale. Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et kostjaid saab pidada praeguses asjas

kaasapellantideks.

Teisalt on kolleegium möönnud, et seaduses ei ole sätestatud kohtule kohustust pankrotimenetluses

nõude tunnustamise hagisid liita, kui hagid erinevate kostjate vastu on esitatud eraldi menetlustes.

Siiski on pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagide liitmine soovitatav. Seejuures on kolleegium

PankrS § 103 lg-st 2 järeldanud, et hagide eraldi menetlemise korral kehtib iga kohtulahend kõigi

nõudele vastu vaielnud isikute suhtes seeläbi, et nõude saab lugeda pankrotimenetluses tunnustatuks

üksnes juhul, kui kõigi kostjate vastu esitatud nõude tunnustamise hagid on rahuldatud. Kui kasvõi

ühe kostja vastu on nõue jäänud kohtulahendiga tunnustamata, ei saa seda nõuet pankrotimenetluses

tunnustatud nõudeks pidada (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-4-09,

p 10). See ei muuda aga ülalmärgitud seisukohta, et samas kohtumenetluses mitme kostja vastu

esitatud nõude tunnustamise asjas saab kostjaid pidada kaaskostjateks ning kohtulahendi

edasikaebamise korral ka kaasapellantideks või -vastustajateks TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause järgi

ning kaaskassaatoriteks või -vastustajateks TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi.

13. Eelmärgitu ei tähenda aga seda, et apellatsioonimenetlusse kaasapellandina TsMS § 639 lg 2

kolmanda lause alusel kaasatud kostja II peab kandma osa apellatsioonimenetluse kuludest, kui ta ise

ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning on sellega nõustunud.

Kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks, vastutavad kaaskostjad menetluskulude eest TsMS § 165

lg 1 järgi üldjuhul võrdsetes osades, kuid kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses,

võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Viidatud sätte järgi jagas

ringkonnakohus kostjate vahel põhjendatult maakohtu menetluskulu, arvestades kummagi kostja

vastuväite ulatust.

Õige ei ole kostja II arusaam, et ringkonnakohus ei saanud kostjate vahel maakohtu menetluskulude

jaotuse vahekorda kostja II kahjuks muuta. Kuna kostja I märkis apellatsioonkaebuses, et maakohus

on jaotanud menetluskulud kostjate vahel ebaõiglaselt ega ole seda põhjendatud, tuli ringkonnakohtul

kontrollida maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Kostja I apellatsioonkaebuse alusel sai

ringkonnakohus muuta menetluskulude jaotust sõltumata sellest, kas kostja II soovis olla

apellatsioonimenetluse osaline või mitte.

14. Apellatsioonimenetluse kulusid kostjate vahel jagades jättis aga ringkonnakohus põhjendamatult

kohaldamata TsMS § 165 lg 2, mille järgi ei kanna kaaskostja menetluses teise kaaskostja esitatud

avaldusest, taotlusest, väitest, tõendist, kaebusest või vaidlustamisest tulenevaid täiendavaid

menetluskulusid sõltumata sellest, kas need toimingud kehtivad TsMS § 207 lg 3 järgi ka kaaskostja

suhtes või mitte. Kolleegiumi arvates tähendab see mh seda, et kaasapellant ei pea kandma

apellatsioonimenetluse kulusid juhul, kui ta maakohtu lahendit ei vaidlustanud, kuid ta kaasati

kaasapellandina apellatsioonimenetlusse TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause alusel.

Eeltoodut arvestades tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta üksnes kostja I kanda, sest

ringkonnakohus jättis kostja I esitatud apellatsioonkaebuse haginõude osas rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning kostja II maakohtu otsust ei vaidlustanud. Ka asjaolu, et ringkonnakohus

muutis mõnevõrra menetluskulude jaotust kaaskostjate vahel, jaotades menetluskulud kostjate vahel

vahekorras 16,6% : 83,4% (maakohtu määratud vahekorra 12% : 88% asemel), ei anna kolleegiumi

arvates alust jätta apellatsioonimenetluse kulusid osaliselt kostja II kanda, sest see muudatus oli

apellatsiooni ulatust arvestades väheoluline.

15. Eeltoodud põhjendustel jäävad maakohtu menetluskulud täielikult kostja I ja kostja II kanda

vahekorras 83,4% : 16,6%, kuid apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja I kanda.

Kassatsioonimenetluse kulud tuleb jätta kostja I kanda, sest vaidluses selle üle, kuidas jagada

menetluskulud kaaskostjate vahel, saab kostjat II pidada kassatsioonimenetluses kassaatoriks ja

kostjat I vastustajaks. Kuna kostja II kassatsioonkaebus valdavas osas rahuldatakse, jätab kolleegium

TsMS § 171 lg-st 1 juhindudes kassatsioonimenetluse kulud täielikult kostja I kanda.

Kolleegium juhib tähelepanu, et menetlusosalistel on käesoleva otsuse alusel õigus pöörduda

30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude

kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja II kaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon OÜ-le Claris Holding

(pankrotis).

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu