3-3-1-47-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-47-14

Otsuse kuupäev

2. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Raino Oti kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 15 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-1990

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1990 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raino Ott (kaebaja) esitas 6. juunil 2012 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille aluseks

märkis vangla toimingu, mis seisnes tema vastu 19. novembril 2010 õigusvastaselt pipragaasi

kasutamises. Kahju hüvitamise nõudes möönis kaebaja, et lõhkus kambri sisustust ning loopis

metallist ning puidust lõhutud esemeid kambri ukse pihta vältimaks vanglaametnike sisenemist, kuna

vanglaametnikud ähvardasid teda füüsilise jõu kasutamisega. Küll aga ei olnud vanglaametnikel

kaebaja hinnangul õigust pihustada kambrisse pipragaasi ja arvestades kasutatud gaasi kogust

(kasutati väidetavalt nelja pipragaasiballooni), oli tegemist ülemäärase ja lubamatu võimuliialdusega.

Kaebaja pidi pipragaasises kambris viibima umbes 10 minutit. Kahju hüvitamise nõude esemena

märkis kaebaja mittevaralise kahju ning palus määrata hüvitiseks 15 000 eurot.

2. Tartu Vangla (vastustaja) andis kaebajale taotluses esinenud puuduste kõrvaldamiseks tähtaja ja

palus täpsustada, millist kahju kaebajale tekitati ning milles seisnes kahjulik tagajärg.

3. Puuduste kõrvaldamise avalduses märkis kaebaja, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud,

et pipragaasi kasutamine kinnipidamisasutuses ei ole lubatav (Ali Güneş vs. Türgi). Vangla toiming

oli inimsusevastane, sellega ohustati taotleja tervist ning põhjustati mittevaralist kahju.

4. Tartu Vangla jättis 10. septembri 2012. a otsusega nr 1-13/109-4 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole vangla teadlik, et taotleja tervist oleks kahjustatud ning vastavat

alust ei ole taotleja taotluses ega muudes vanglale esitatud dokumentides sõnaselgelt välja toonud.

Tervise ohtu seadmine ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 koosseisus ning juba seetõttu on

taotluse rahuldamine välistatud. Vangla tegevus oli õiguspärane. Kinnipeetav oli agressiivne ja

ähvardas vanglaametnike kambrisse sisenemisel neid rünnata. Vanglaametnike selgitusest nähtub, et

kaebaja lõhkus kambri sisustust ega allunud vanglaametnike korduvatele korraldustele lõpetada

kambri sisustuse lõhkumine. Seega ei olnud kaebaja vanglaametnike kontrolli all ning nende

julgeoleku tagamiseks oli vaja kambrisse pipragaasi pihustada. Euroopa Inimõiguste Kohtu viidatud

lahend ei ole asjakohane, sest faktilised asjaolud erinevad oluliselt. Pipragaasi kasutamise tingis

kaebaja enda tegevus, mistõttu oleks mittevaralise kahju rahaline hüvitamine ebatõenäoline, sest

hüvitise määramisel tuleks RVastS § 12 lg 1 p 4 alusel arvestada ka kaebaja enda osaga kahju

tekitamisel.

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kahju hüvitamise nõude, milles palus Tartu Vanglalt välja

mõista mittevaralise kahju tekitamise eest 15 000 eurot. Kahju põhjustanud toiminguks oli kaebaja

hinnangul kambrisse suures koguses pipragaasi pihustamine, milleks vanglal puudus õiguslik alus.

Kaebaja viibis pipragaasises kambris 10–15 minutit. Vangla tegevus tekitas kaebajale piinu ja

kannatusi.

6. Vastustaja jäi kohtueelses menetluses esitatud seisukohtade juurde ja palus jätta kaebuse

rahuldamata. Vastuses viidati lisaks asjaolule, et kriminaalasjas nr 1-11-14272 mõisteti kaebaja selle

intsidendiga seoses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 1 järgi. Kriminaalasja materjalid

kinnitavad, et pipragaasi kasutamiseks esines õiguslik alus ning see oli õiguspärane. Kuna kinni-

peetav oli agressiivne ja jätkas kambri sisustuse lõhkumist ning kambrisse sisenemine oleks võinud

olla ohtlik vanglaametnike tervisele, oli pipragaasi kasutamine õiguspärane. Kaebaja viskas lõhutud

esemeid kambri ukse pihta iga kord, kui ametnikud üritasid kambris toimuvast ülevaadet saada, ning

ähvardas korduvalt vägivalla kasutamisega. Pipragaasi kasutamise eesmärgiks oli lõpetada kinni-

peetava õigusrikkumine ning taastada vangla julgeolek. Kaebaja tervist ei kahjustatud.

7. Tartu Halduskohus jättis 19. novembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1990 kaebuse

rahuldamata. Kohtu hinnangul kasutati kaebaja vastu vangistusseaduse (VangS) § 70¹ lg 1 ja

relvaseaduse § 13 lg 1 mõttes teenistusrelvana gaasirelva. Teenistusrelva kasutamiseks esines õiguslik

alus, sest VangS § 71 lg-s 1 sätestatud tingimused olid täidetud. Kinnipeetav oli kambris agressiivne,

lõhkus kambri sisustust, loopis esemeid vastu kambri ust ning ähvardas kasutada kambrisse

sisenevate vanglaametnike vastu vägivalda. Kambri sisustuse lõhkumise tagajärjel olid tema valduses

esemed, millega võis tekitada vanglaametnikele kehavigastusi. Kamber oli suhteliselt kitsas ning

vanglaametnike arvuline ülekaal ei oleks metallist esemega vehkiva kinnipeetava mahasurumiseks

mingit arvestatavat eelist andnud. Seljaga seina ääres seistes ja toolijalaga vehkides oleks kinnipeetav

võinud tabada vanglaametnikke ning arvestades kinnipeetava valduses olnud metallist esemeid,

võinuks ka kiivriga kaitstud pea või kaela piirkonda suunatud löök kujutada vanglaametnike tervisele

ohtu. Kaebaja on ka varem sarnaselt käitunud. Sellises olukorras ei olnud vanglaametnikel pipragaasi

kasutamisele alternatiive. Ka kriminaalasjas nr 1-11-14272 kogutud tõenditest tuleneb, et oht oli

reaalne ning pipragaasi kasutamine põhjendatud. Kaebaja agressiivsus ei vähenenud ka pärast kahe

pipragaasiballooni kasutamist ning ta ähvardas jätkuvalt kasutada vanglaametnike vastu vägivalda.

Seepärast oli põhjendatud lisaks veel kahe pipragaasiballooni kasutamine. Vangla ei ületanud

kaalutlusõiguse piire ega rikkunud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet. Ehkki kaebaja

väidab tervise ohtu seadmist, ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kaebaja tervis oleks kannatada

saanud.

8. R. Ott esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse täies

ulatuses rahuldada. Apellatsioonkaebuses korrati varasemas menetluses esitatud seisukohti ning leiti,

et vangla tegevusega alandati kaebaja inimväärikust ning pandi tema tervis ohtu. Apellatsioon-

kaebuse täienduses märgiti, et kahju hüvitamise nõuet ei esitatud mitte alusetu rikastumise eesmärgil,

vaid hingeliste traumade leevendamiseks ja analoogse intsidendi vältimiseks tulevikus. Pipragaasi

kasutamine süvendas kaebaja vastupanu vanglaametnikele hetkeni, mil gaas hakkas mõjutama

kaebaja hingamis- ja nägemiselundite talitlust ning põhjustas isikule piina.

9. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 18. veebruari 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja menetluse jätkamiseks halduskohtule. Ringkonnakohtu

hinnangul oli kaebaja vastu pipragaasi kasutamine õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohtu

13. veebruari 2014. a otsuses asjas Tali vs. Eesti selgitati, et pipragaasi kasutamist on Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)

pidanud äärmiselt ohtlikuks ning leidnud, et seda ei tohiks kasutada siseruumides ega kunagi isiku

vastu, kes on juba kontrolli alla saadud. EIK-i hinnangul ei ole pipragaas käsitatav keemiarelvana

ning seda kasutatakse õiguskaitse eesmärgil, kuid selle kasutamine võib põhjustada erinevaid tõsiseid

meditsiinilisi probleeme. EIK leidis, et vanglaametnike käsutuses olnud teisi vahendeid arvestades ei

olnud väikeses ruumis pipragaasi kasutamine õigustatud. Ringkonnakohtu hinnangul on need

seisukohad kohaldatavad ka praeguses asjas, sest pipragaasi kasutati samuti väikeses ruumis ja

küllaltki suures koguses.

Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguslikku alust. Ainuüksi kaebaja

väited ohust tema tervisele ja hingeliste traumade tekkimine ei saa olla hüvitise väljamõistmise

aluseks. Halduskohtul tuleb anda kaebajale võimalus selgitada, millisel RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud

alusel soovib ta endale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Seejärel on halduskohtul võimalik

otsustada kahjunõude rahuldamise üle.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2014. a

otsuse asjas nr 3-12-1990 ning jätta jõusse Tartu Halduskohtu 19. novembri 2012. a otsus samas

asjas. Tartu Vangla jääb senises menetluses esitatud seisukohtade juurde ning nõustub halduskohtu

käsitlusega. Ringkonnakohus ei ole pipragaasi kasutamise õigusvastasuse tuvastamisel tuginenud

otseselt ühelegi õigusaktile ning on teinud otsuse üksnes EIK-i otsuses esitatud seisukohtadele

toetudes ning jätnud ebaõigesti VangS § 71 lg 1 eeldused kontrollimata. Kaudselt kohaldati inim-

õiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3 ja jäeti VangS § 71 lg 1 kohaldamata.

Seejuures on kohus jätnud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata. Ringkonnakohus

tunnistas pipragaasi kasutamise õigusvastaseks, ilma et oleks kasutatud pipragaasi mõju hinnanud ja

kasutamist tinginud asjaolusid analüüsinud. Otsuses viidatud lahendis on EIK arvestanud CPT

seisukohtadega kui taustmaterjalidega. Kaebaja käitumine õigustas pipragaasi kasutamist ning VangS

§ 71 eeldused olid täidetud. Arvestades kaebaja agressiivsust ja tema valduses olnud esemeid,

pidanuks vanglaametnikud pipragaasi kasutamata jätmisel kasutama tema vastu füüsilist jõudu ja

teleskoopnuiasid, mille korral oleks isikule tõenäoliselt tekitatud pipragaasi kasutamisega kaasnenud

tagajärgedega võrreldes negatiivsemaid tagajärgi. Arusaamatu on ringkonnakohtu käsitlus, et

pipragaas võib põhjustada isikule tõsiseid meditsiinilisi probleeme. Üldjuhul piisab pipragaasist

tingitud ärrituse korral esmaabina gaasiga kokku puutunud kehaosade veega pesemisest. Isegi kui

vangla toimingut saaks käsitada õigusvastasena, tuleks kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

Tervise ohtu seadmine ei ole samastatav tervise kahjustamisega RVastS § 9 lõike 1 mõttes.

Hüvitamiskaebuse puhul saab EIÕK artikli 3 rikkumine tähendada väärikuse alandamist RVastS § 9

lõike 1 mõttes. Praeguses asjas saab vaielda aga üksnes tervise ohtu seadmise üle, sest inimväärikuse

alandamisele pole kaebaja enne kohtumenetlust otseselt tuginenud.

11. R. Ott palub jätta Tartu Vangla kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus on õigesti lähtunud analoogses EIK-i otsuses kajastatud seisukohtadest

ning käsitanud kohaldatud meedet ebaproportsionaalsena. Pipragaasi kasutamine tekitas kaebajale

hingamisteede talitluse häireid, hirmu ja paanikat.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. VangS § 71 lg 1 kohaselt on vanglas erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse

ametnikel lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise

takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega

varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute

vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Erivahendi ning teenistusrelva kasutamise

korral tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul

vältimatu. Erivahendite ja teenistusrelvade, sh gaasirelva, kasutamiseks peab seega esinema oht

vangla julgeolekule, äärmine vajadus kasutada julgeoleku tagamiseks erivahendeid või teenistusrelva

ning nende kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele.

13. EIK on viidanud pipragaasi kasutamise võimalikele negatiivsetele tagajärgedele, eriti kinnistes

ruumides, ning CPT avaldatud murele selliste ainete kasutamise pärast korrakaitses (vt EIK-i

13. veebruari 2014. a otsus asjas nr 66393/10, Tali vs. Eesti; 23. juuli 2013. a otsus asjas nr 42606/05,

Izci vs. Türgi; 16. juuli 2013. a otsus asjas nr 44827/08, Abdullah Yaşa jt vs. Türgi; 10. aprilli 2012. a

otsus asjas nr 9829/07, Ali Güneş vs. Türgi). Euroopa Inimõiguste Kohus võttis otsuses asjas Tali vs.

Eesti arvesse nii pipragaasi kinnises ruumis kasutamisega kaasneda võivaid võimalikke raskeid

tagajärgi kui ka vanglaametnike käsutuses olnud alternatiivseid vahendeid, nagu soomusvestid,

kiivrid ja kaitsekilbid, ning leidis, et kõne all olevad asjaolud ei õigustanud pipragaasi kasutamist.

EIK hindas konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades pipragaasi kasutamise vajadust.

14. Kolleegium on seisukohal, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ei tulene, et vangla kinnistes

ruumides oleks gaasirelvana gaasipihusti kasutamine iseenesest õigusvastane. Küll aga peab selle

kasutamiseks olema erakorraline vajadus.

Ringkonnakohtu järeldus pipragaasi kasutamise õigusvastasuse kohta tugines eelkõige EIK-i

analoogses lahendis võetud seisukohtadele ja asjaolule, et kaebaja vastu kasutati gaasirelva väikeses

ruumis ja gaasi kogus oli küllalt suur. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus otsust piisavalt

motiveerinud, sellest ei nähtu konkreetse asja lahendamiseks oluliste asjaolude sisulist tuvastamist ja

hindamist. Otsuses on refereeritud EIK-i lahendi seisukohti ega ole sisuliselt võrreldud praeguse asja

asjaolusid EIK-i lahendi asjaoludega. Ringkonnakohus ei ole hinnanud siseriiklike õigusnormide

järgimist ega ole kontrollinud, kas VangS § 71 lg 1 tingimused olid täidetud ja kas abinõude

kohaldamisele eelnenud kaebaja käitumist ning vangla käsutuses olnud vahendeid arvestades oleks

olnud võimalik lahendada olukord vähemintensiivseid meetmeid kasutades. Ringkonnakohus ei ole

analüüsinud ka kaebajast lähtuva julgeolekuohu ulatust, tema valduses olnud esemete olemust ega

tema käitumist. Samuti ei ole arvesse võetud asjaolu, et kaebaja on ka varem sarnasel viisil

agressiivselt käitunud (haldusasi nr 3-12-1989).

Vangla on vastustes kaebusele ja apellatsioonkaebusele väitnud, et kaebaja käitumine oli agressiivne

ka pärast esimeste pipragaasiballoonide pihustamist kambrisse, temast lähtuv oht säilis ning kaebaja

ähvardas ikka veel vanglaametnikke kambrisse sisenemisel rünnata. Nimetatud asjaolu võib olla

oluline eelkõige meetme proportsionaalsuse hindamisel, kui käsitada pipragaasi algset kasutamist

õiguspärasena.

Seega ei ole ringkonnakohtu otsuses põhjendusi, millest nähtuks, miks ringkonnakohus asus teist-

sugusele seisukohale kui halduskohus. Sellega on ringkonnakohus rikkunud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 201 lg-t 3.

15. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et pipragaasi kasutamise õigusvastaseks ja inimväärikust

alandavaks kvalifitseerimise võib tingida ka ainuüksi kasutatud pipragaasi koguse ja selle kasutamise

ajavahemiku ebamõistlikkus. Hinnang meetme kasutamise proportsionaalsusele eeldab aga faktiliste

asjaolude tuvastamist ja hindamist, sh kaebaja käitumise ning temast lähtuva ohu hindamist. Neid

asjaolusid ei ole ringkonnakohus analüüsinud, vaid on piirdunud üksnes abstraktsete seisukohtadega.

16. Kuna Riigikohus võib juhinduda vaid madalama astme kohtu kindlaks tehtud faktilistest asja-

oludest ega hinda ise tõendeid (HKMS § 229 lg 2), tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Ringkonnakohtul tuleb faktilisi asjaolusid põhjalikult hinnates uuesti kontrollida

vaidlustatud toimingu õiguspärasust.

17. Vastuseks kassatsioonkaebuses esitatud seisukohale välislepingu vahetu kohaldamise kohta

märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuginenud välislepingule ja

seda vahetult kohaldanud.

Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi

või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Samas võib välisleping olla abiks Eesti õiguse

tõlgendamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02,

p 11). Sarnaselt võib õigusnormi tõlgendamisel arvestada välislepingu sätetele antud tõlgendustega

ning asjassepuutuva kohtu seisukohtadega. Seega ei ole EIK-i praktika arvestamine siseriiklike

õigusnormide sisustamisel ja toimingu õiguspärasuse hindamisel lubamatu. Praegusel juhul on Eesti

õiguses asjakohane norm, VangS § 71 lg 1, olemas ning välislepingu vahetuks kohaldamiseks puudub

alus ja vajadus. Kolleegiumi hinnangul ei ole VangS § 71 lg 1 vastuolus EIÕK artikliga 3.

Kohtuotsuse ebapiisav põhjendatus ei anna alust järeldada, et ringkonnakohus käsitas VangS § 71 lg-t

1 asjassepuutumatu normina või välislepinguga vastuolus olevana ning kohaldas vahetult EIÕK

artiklit 3.

Kolleegium märgib, et põhiseaduse (PS) § 123 alusel ei eelda välislepingu sätete vahetu kohaldamine

siseriikliku õigusnormi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Asja menetleval

kohtul on vastuolu tuvastamise korral õigus jätta PS § 123 lg 2 alusel siseriiklik õigusnorm

kohaldamata ja tugineda vahetult välislepingu sättele.

18. Kolleegium peab vajalikuks võtta mõistliku menetlusaja tagamiseks seisukoha ka kahjustatud

õigushüve ja kohtueelse menetluse läbimise kohta. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selge, millisele RVastS § 9 lg-s 1 märgitud kahjustatud

õigushüvele kaebaja kahjunõue tugineb. Kolleegium peab seda etteheidet põhjendamatuks.

20. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas

kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja

kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

20. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13). Riigikohtu praktika järgi ei ole kaebajal kohtu-

menetluses õigust nõuda sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist kohtueelses menetluses ei

taotletud. Kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles

kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb kohtul kontrollida

vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi lahendeid asjades nr 3-3-1-68-08, nr 3-3-1-41-10, nr 3-3-1-39-13).

Seevastu ametnike tegevusega riivatud õigusele juriidilise kvalifikatsiooni andmata jätmine kaebuses

ei anna alust jätta kahju hüvitamise taotlust läbi vaatamata (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni

2013. a määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 13). Seda, kas ja millist RVastS § 9 lg-s 1 märgitud õigust

isikule tekitatud kahju riivab, peavad kahju hüvitamise taotluses kahjunõude esemena kirjeldatud

faktilistest tagajärgedest lähtudes otsustama kahjunõuet lahendav haldusorgan ja kohus. Kohus on

kahjunõude läbivaatamisel seega seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud

tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta.

21. Inimväärikust alandavaks saab RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis

ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11 ja 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12,

p 25). Erivahendite ja teenistusrelva kohaldamine võib seega olla kinnipeetava inimväärikust alandav,

kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud

kinnipidamise režiimi järgimiseks.

22. Kaebaja märkis vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude alusena vangla õigusvastase tegevuse

gaasirelva kasutamisel. Kahjuliku tagajärjena märkis kaebaja, et ta pidi viibima pipragaasises kambris

umbes 10–15 minutit. Kaebaja hinnangul oli see käsitatav võimuliialdusena ning inimsusevastase

teona. Hilisemas täienduses väitis kaebaja, et pipragaasi kasutamisega seati ohtu tema tervis. Kahju

hüvitamise nõudes on kaebaja sisuliselt heitnud ette gaasirelva ebaproportsionaalse kasutamisega

kannatuste ja ebameeldivuste tekitamist. Kolleegiumi hinnangul võib nende tagajärgedega kaasneda

inimväärikuse alandamine.

23. Kaebaja ei ole kohtueelses ega ka kohtumenetluses välja toonud tagajärgi, mida oleks võimalik

käsitada tervise kahjustamisena, vaid viidanud üksnes tervise kahjustamise ohule. Ka kohtu-

menetluses on kaebaja tuginenud peaasjalikult väitele, et teenistusrelva ülemäärase kasutamisega

põhjustati talle ebavajalikke kannatusi, teda piinati ja alandati tema inimväärikust. Hingamisteede

talitluse häireid ning teisi võimalikke tervisekahjustusi on kaebaja väitnud esimest korda alles

apellatsioonimenetluses. Kolleegiumi hinnangul ei ole tervise kahjustamise ohule viitamine praegusel

juhul käsitatav mitte tervise kahjustamise väitena, vaid ühe inimväärikuse alandamist kinnitava

asjaoluna ehk kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ületamist ning vangla

tegevuse õigusvastasust kinnitava asjaoluna. Kuna kohtueelses menetluses ei ole tervisekahjustuse

põhjustamist väidetud ega tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamise taotlust esitatud, siis

tuleb ringkonnakohtul üksnes kontrollida, kas vangla tegevusega alandati kaebaja inimväärikust ja

põhjustati kaebajale seeläbi mittevaralist kahju. Tervisekahjustuse tekitamise väited tuleb jätta

hüvitamiskaebuse läbivaatamisel tähelepanuta. Vastasel juhul lahendaks kohus kahju hüvitamise

nõuet ulatuses, mis ei vasta kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõudele.

24. Seega ei ole võimalik tervisekahju praeguse vaidluse esemeks. Kui kaebaja leiab, et lisaks pipra-

gaasi kasutamisega ja gaasises kambris viibimisega vahetult kaasnenud kannatustele tekitati talle ka

tervisekahju, on kaebajal selle eest hüvitise saamiseks võimalik esitada vanglale täiendav taotlus ning

pöörduda vajaduse korral kohtusse.

25. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et kahju hüvitamise taotluse

lahendamisel tõendamist vajavad asjaolud on erinevad, olenevalt sellest, kas soovitakse tervise

kahjustamise või inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 13). Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul sellega arvestada.

26. Eelnevale tuginedes tuleb Tartu Vangla kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, sest Riigikohus ei

tee lõplikku otsust, vaid tühistab Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2014. a otsuse haldusasjas nr 3-

12-1990 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule (HKMS § 230 lg 5 p 2). Tartu

Vangla oli HKMS § 107 lg 9 alusel kautsjoni tasumisest vabastatud.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld