3-1-1-41-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-14

Otsuse kuupäev

1. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Alice Järveti süüdistuses KarS § 157 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-12-9341

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alice Järveti kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Leelet Kivioja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsuse põhiosa, asendades selles 27.

veebruaril 2009 toimepandud teoga seotud teiste isikute eraelu puudutavate andmete saladuses

hoidmise kohustust käsitlevad põhistused käesoleva otsuse punktides 11-12 toodud

põhistustega.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Alice Järveti kasuks välja 951 (üheksasada viiskümmend üks) eurot

ja 72 (seitsekümmend kaks) senti, sealhulgas käibemaks 158 (ükssada viiskümmend kaheksa)

eurot ning 62 (kuuskümmend kaks) senti, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud

tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. märtsi 2013. a otsusega tunnistati Alice Järvet süüdi karistusseadustiku (KarS)

§ 157 järgi ja teda karistati 240 päevamäära (9398 euro ning 40 sendi) suuruse rahalise karistusega.

KarS § 49 alusel võeti süüdistatavalt lisakaristusena 3 aastaks ära õigus töötada politseiametnikuna.

2. Süüdistuse kohaselt töötas A. Järvet Põhja politseiprefektuuri analüüsi- ja planeerimisbüroo

komissarina, kellele olid riigi poolt pandud võimuesindaja ülesanded, olles ametiisik KarS § 288

mõttes. Samal ajal oli ta ka isikuandmete töötleja isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-de 5 ja 7

tähenduses, kellel lasus IKS § 26 järgi kohustus hoida talle tööülesannete täitmisel teatavaks saanud

isikuandmeid saladuses. Süüdistatav avaldas ebaseaduslikult talle ametitegevuse käigus teatavaks

saanud teiste isikute tervist ja eraelu puudutavat teavet alljärgnevalt.

2.1. 19. veebruaril 2009 saatis ta enda ametikoha elektronposti aadressilt E. K. elektronposti

aadressile kirja, mille sisuks oli politsei andmebaasist KAIRI kopeeritud episood, mis kajastas M. L.-i

tervist ja eraelu puudutavat teavet.

2.2. 27. veebruaril 2009 saatis ta enda ametikoha elektronposti aadressilt E. K. elektronposti

aadressile kirja, mille sisuks oli politsei andmebaasist KAIRI A. R.-i kontolt kopeeritud episood K.-T.

L.-i ja M.-L. L.-i eraelu kohta.

2.3. Süüdistatav teadis, et kasutajal on keelatud teha politsei andmebaasis KAIRI päringuid, mis ei

ole seotud tema tööülesannetega, ja anda andmebaasis olevat teavet edasi kolmandatele isikutele.

Süüdistuses kirjeldatud teabe edastamine ei kuulunud A. Järveti töökohustuste hulka. Infot saatis ta

isikule, kes ei olnud selle saamiseks õigustatud. Kirjeldatud tegevusega rikkus süüdistatav IKS § 26

ja politseiseaduse § 51, politseipeadirektori 14. juuni 2004. a käskkirjaga kinnitatud „Infosüsteemi

KAIRI pidamise ja kasutamise korra“ p-de 61 ning 62 ja politseipeadirektori 2. juuni 2003. a

käskkirjaga nr 124 kinnitatud „Arvutite ja arvutivõrgu kasutamise korra ning andmekogude

kasutamise üldiste reeglite“ p 5 nõudeid.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg,

kes taotles otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamist. Alternatiivselt taotles apellant kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks

teises kohtukoosseisus.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2013. a määrusega rahuldati kaitsja apellatsioon osaliselt,

maakohtu otsus tühistati KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu ja

kriminaalasi saadeti maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.

5. Harju Maakohtu 11. oktoobri 2013. a otsusega tunnistati A. Järvet KarS § 157 järgi süüdi

käesoleva otsuse punktis 2 kirjeldatud kuritegudes ja teda karistati 240 päevamäära (9398 euro ning

40 sendi) suuruse rahalise karistusega. KarS § 49 alusel võeti temalt lisakaristusena 3 aastaks ära

õigus töötada politseiametnikuna. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

5.1. A. Järvetile etteheidetavad kuriteod on tõendatud. Süüdistatav teadis, et tal on keelatud teha

KAIRI-s päringuid, mis ei ole seotud tööülesannetega, ja anda infosüsteemis olevat teavet edasi

kolmandatele isikutele. A. Järvet on erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes ja süüdistuses

kirjeldatud andmed said talle teatavaks ametitegevuse raames. Politseiametniku ja isikuandmete

töötlejana lasus tal kohustus kasutada ametialaselt saadud andmeid üksnes teenistusülesannete

täitmiseks ja hoida neid saladuses. Süüdistuses kirjeldatud teabe näol oli tegemist infoga, mida isik

soovis hoida saladuses, ja selle edastamine E. K.-le oli ebaseaduslik.

5.2. Kaitsja leidis ekslikult, et süüdistatava kriminaalkorras karistamisega rikutaks põhiseaduse (PS)

§ 23 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keeldu, kuivõrd selles põhiseaduse normis peetakse silmas

väärtegusid ja kuritegusid. Põhja politseiprefektuuri 24. aprilli 2009. a käskkirjaga karistati A.

Järvetit distsiplinaarmenetluses teenistusest vabastamisega. Ka võib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsusest asjas nr 3-1-1-88-02 järeldada, et topeltkaristamise keelu (ne bis in idem-põhimõtte)

rikkumisega oleks tegemist, kui süüdistatavale määratud distsiplinaarkaristus oleks olemuselt

lähedane kriminaalkaristusele ja seotud isikult vabaduse võtmisega. Distsiplinaarmenetluse ajal

kehtinud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 10 ja avaliku teenistuse seaduse § 75 lg 9 kohaselt

ei takistanud töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele sama teo eest

distsiplinaarkaristuse määramist. Distsiplinaarmenetluse materjalist nähtub, et süüdistatav tegi

ajavahemikul 18. septembrist 2008 kuni 9. märtsini 2009 teenistusliku vajaduseta politsei

infosüsteemis KAIRI viissada viis päringut, sekkudes teiste isikute eraellu. A. Järvetile määratud

distsiplinaarkaristust ei tühistatud ka hiljem toimunud kohtumenetluses.

6. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes

taotles otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

7.1. Seoses ne bis in idem-põhimõtte väidetava rikkumisega on tuvastatav kattuvus distsiplinaar- ja

kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude vahel. A. Järvetile määratud distsiplinaarkaristus ei ole

siiski käsitatav sellise varasema karistusena, mis välistaks PS § 23 lg 3 kohaselt tema kriminaalkorras

süüditunnistamise (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. veebruari 2013. a otsus asjas Müller-Hartburg

vs. Austria).

7.2. Maakohus tõi otsuses välja süüteokoosseisu tuvastamiseks vajalikud asjaolud ja põhjendas,

kuidas need KarS § 157 koosseisutunnustega haakuvad. Põhistamiskohustuse rikkumisena ei saa

käsitada kõigile kaitsja väidetele vastamata jätmist. Kuna süüdistuses kajastub nii see, et A. Järvet

edastas E. K.-le M. L.-i tervist ja eraelu ning K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutavat teavet, aga ka

teabe konkreetne sisu, ei saa rääkida ka süüdistuse konkretiseerimata jätmisest. Samuti on

süüdistusaktis osutatud isikuandmete kaitse seaduse ja politseiseaduse sätetele, millest tulenes keeld

isikuandmeid avaldada. Seega järgis maakohus nõuet näidata ära need seadusest tulenevad

kohustused, mille rikkumises kuriteokoosseisu realiseerimine seisnes.

7.3. M. L.-i puudutavaks teabeks on tema surma asjaolud. Tegemist on isiku eraeluliste andmetega,

mille suhtes kehtib saladuses hoidmise huvi. Kõnealune teave sai süüdistatavale teatavaks põhjusel,

et politseiametnikuna oli tal juurdepääs infosüsteemile KAIRI. E. K. ei olnud selle teabe saamiseks

õigustatud, selleks ei andnud talle alust isikuandmete kaitse seadus ega Tallinna Laste Turvakeskuse

põhimäärus.

7.4. Süüdistuse asjaolud välistavad võimaluse, et süüdistusaktis kasutatud väljendi „prostitueerimise

võimaldamine“ all saab mõista pelgalt selliseks tegevuseks ettepaneku tegemist. Nõustuda ei saa ka

väitega, nagu olnuks K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutav info avalik põhjusel, et selleni sai jõuda

ajalehes Eesti Ekspress avaldatud artikli ning Tallinna Linnakohtu avalikult kuulutatud kohtuotsuse

kaudu. Ajaleheartiklis olid K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i nimed asendatud varjunimedega ning süüdistatava

ütluste kohaselt tuvastas ta artiklis kirjeldatud isikud üksnes varasema töö ja politsei infosüsteemist

saadud teabe alusel. Varjunimede kasutamine näitab, et K.-T. L. ja M.-L. L. ei soovinud enda

seostamist prostitutsiooniga. Tallinna Linnakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-1706/03 ei ole aga Riigi

Teataja kodulehel avaliku otsinguga vabalt kättesaadav. Kaitsja sai sellega tutvuda linnakohtu

arhiivis. Seega ei olnud K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutav teave igaühele vabalt kättesaadav

ning teabe edastamine toimus ebaseaduslikult.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Järveti kaitsja vandeadvokaat A.

Luberg, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist

ning valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Alternatiivselt taotleb kassaator nii maa- kui ka

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

8.1. Maakohtu lahendi põhjal ei ole jälgitav, missugused järeldused tõenditest tehti ja kuidas nende

alusel süüteokoosseisu tunnused tuvastati. Ringkonnakohus nõustus kaitsja väitega, et esimese astme

kohtu otsuse põhjendused on raskesti jälgitavad, kuid rikkumist ei kõrvaldanud, mis on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

8.2. Süüdistusest ei selgu, missugune osa E. K.-le edastatud teabest puudutas teiste isikute eraelu ja

missugune osa tervist. IKS § 13 lg-s 2 sätestatut arvesse võttes on see aga oluline, sest teatud juhtudel

ei ole isikuandmete töötlemiseks andmesubjekti nõusolek vajalik. Ka ei ole saladusega kaitstud

igasugune teave. Süüdistuses ei avata eraelulise ja tervist puudutava teabe sisu ning need puudused ei

ole KrMS § 268 lg 1 kohaselt lubatavad. Ebamäärased on ka süüdistusakti viited isikuandmete kaitse

seadusele, politseiseadusele ning politsei- ja piirivalveseadusele. Isikuandmete kaitse seadusega ei

saagi A. Järveti süüdistust sisustada.

8.3. K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutavate andmete näol on tegemist varem seaduse alusel

avalikustatud andmetega IKS § 11 lg 1 mõttes. Seetõttu ei täitnud süüdistatav nende isikute kohta

teavet avaldades süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. Sama teave avaldati A. R.-i kriminaalasja

arutamisel avaliku kohtuistungi käigus ja avalikult kuulutatud kohtuotsuses. A. R.-i ja kannatanute

tegevust kajastav ning kohtuotsusele viitav artikkel avaldati ka ajalehes Eesti Ekspress. Artiklis

kasutati K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i nimesid küll muudetud kujul, kuid süüdistuses kirjeldatud eraeluline

teave oli selle kaudu siiski hõlpsasti tuvastatav. Ka oli A. R.-i kohta tehtud kohtuotsus kohtu arhiivis

kergesti kättesaadav. Seega olid kannatanute eraelu puudutavad andmed meediale esitatud ja meedias

avaldatud IKS § 11 lg 2 alusel. Nendel asjaoludel on A. Järveti vastutus KarS § 157 järgi välistatud.

Ringkonnakohus IKS § 11 lg-te 1 ja 2 asjasse puutuvust ei hinnanud.

8.4. M. L.-i puudutavad andmed ei ole aga käsitatavad kindla teabena ja need ei ole seetõttu samuti

saladuse hoidmise kohustusest hõlmatud. Tõsikindlalt ei ole tuvastatud, et isik suri narkootikumide

üledoosi tõttu. Kriminaalasja materjalil ei põhine ka järeldus, et laiba leidmise kohas oli alust eeldada

surma asjaoludega seotud isikuandmete saladuses hoidmist. Ühtlasi oli E. K. käsitatav teabe

saamiseks õigustatud isikuna. Kuigi ta ei esitanud andmete saamiseks vormikohast teabepäringut, ei

mõjuta see puudus süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste tuvastamisega seotud asjaolusid.

8.5. A. Järveti käitumises süüteokoosseisu tunnuste tuvastamise korral tuleb kriminaalmenetlus siiski

lõpetada ne bis in idem-põhimõtte rikkumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel, sest süüdistatavat on

varem sama teo eest distsiplinaarkorras karistatud teenistusest vabastamisega.

9. Kassatsioonivastuses Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kaitsjaga ei

nõustu, leides, et A. Järveti süüdimõistmine on põhjendatud ja seaduslik. Prokuröri hinnangul

analüüsis ringkonnakohus kassatsioonis tõstatatud küsimusi põhjalikult ja see, et kaitsja otsuse

järeldustega ei nõustu, ei anna otsuse tühistamiseks alust. Süüdistusakti väidetavad puudused ei ole

kaasa toonud kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust ega tõendamiseseme asjaolude

tuvastamatust. Ühtlasi analüüsiti vaidlustatud otsuses kummagi teo puhul põhjalikult isikuandmete

kaitse seadusega seotud asjaolusid ja põhjendati, miks ei olnud K.-T. L.-i ning M.-L. L.-i puudutav

teave avalik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuvastasid kohtud õigesti, et süüdistatava näol on

tegemist KarS §-s 157 sätestatud süüteokoosseisu subjekti, s.t isikuga, kellele sai ametitegevuses

teatavaks teiste isikute tervist ja eraelu puudutav teave, ning et M. L.-i puhul oli ta kohustatud

seadusest tulenevalt seda teavet saladuses hoidma. Ringkonnakohus käsitles põhjalikult kaitsja

etteheiteid, mis on seotud maakohtu otsuse väidetava põhistamata jätmise, süüdistuse

ebakonkreetsuse, M. L.-i tervist ja eraelu puudutavate andmete avaldamise ebaseaduslikkuse ning E.

K. õigusega saada süüdistuses kirjeldatud teavet. Veenvalt on kummutatud ka argumendid, mille

kohaselt rikuks A. Järveti kriminaalkorras süüditunnistamine PS § 23 lg-s 3 sätestatud

topeltkaristamise keeldu. Nendel asjaoludel ei pea kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt

vajalikuks kõnealustes küsimustes ringkonnakohtu jälgitavaid ja õigustatud põhjendusi korrata ega

täiendada.

11. Samas nõustub kolleegium kassaatori seisukohaga, mille järgi ei olnud 27. veebruaril 2009 E. K.-

le elektronkirjaga saadetud K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutava teabe näol tegemist andmetega,

mille suhtes kehtis seadusest tulenev kohustus hoida neid andmeid saladuses.

11.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 23. veebruari 2009. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-81-08

märkinud, et KarS § 157 kohaselt on süüdlase karistusõigusliku vastutuse eelduseks asjaolu, et teise

isiku eraelu puudutav teave peab olema talle teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja

ametiseisundit kasutamata poleks see teave olnud kättesaadav. Selle süüdistusasja puhul tuli kohtutel

karistusõigusliku vastutuse aspektist lahendada küsimus, kas süüdistatav oleks selleks õigustamata

isikule avaldatud teavet saanud ka siis, kui ta ei oleks kasutanud politseiametnikule kättesaadavat

infosüsteemi (vt viidatud otsuse p 14.2).

11.2. Seega on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et KarS § 157 objektiivsetest tunnustest on

hõlmatud üksnes sellise kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või

äritegevust puudutava teabe avaldamine, mis ei ole vastava ametiseisundi ja infosüsteemile

juurdepääsuõiguseta

isikule

kättesaadav.

Vaadeldava

süüteokoosseisuga

kaitstakse

isiku

informatsioonilise enesemääramise õigust ja eraelu ning selle normi eesmärgiks on usaldusel

põhineva suhte loomise võimaldamine olukorras, kus üks isik peab teisele isikule avaldama

konfidentsiaalset informatsiooni. Seega teenib KarS § 157 nii andmesubjekti, kohustatud isiku kui ka

ühiskonna huve tervikuna. Teabe saladuses hoidmise huvi õigustatusest saab aga rääkida vaid siis, kui

saladuses hoitavaid andmeid ei saa hankida muul viisil.

11.3. Praeguse kriminaalasja lahendamiseks tuli kohtutel hinnata, kas süüdistuses kirjeldatud andmete

suhtes lasus süüdistataval seadusest tulenev kohustus hoida neid andmeid saladuses või oli tegemist

avaliku teabega. Ringkonnakohus sedastas põhjendatult, et A. R.-i, K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i tegevust

käsitleva artikli avaldamine ajalehes Eesti Ekspress ei ole käsitatav isikuandmete avaldamisena IKS §

11 lg 2 mõttes. Samuti tehti kindlaks, et avalikult ei ole kättesaadav Tallinna Linnakohtu 12. augusti

2003. a otsus kriminaalasjas nr 1-1706/03, millega tunnistati A. R. lihtmenetluses süüdi KarS § 268

lg 1 järgi. Tähelepanuta jäeti aga see, et kõnealuse kohtuotsuse kohaselt toimus kriminaalasja

arutamine avalikul kohtuistungil, kus süüdistuse esemeks oli muu hulgas sama teave, mille

ebaseaduslikku avaldamist heidetakse ette A. Järvetile. Kriminaalasja lahendamise ajal kehtinud

kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 383 lg 1, § 278 lg 1 ja § 388 lg 2 p-de 1 ning 2 järgi tuli

kohtulikul arutamisel lihtmenetluses avaldada süüdistusakt ja kuulutada istungisaalis süüdistuse sisu

ning kokkulepet kajastav kohtuotsus, mis tähendab, et avalikul kohtuistungil avaldati

kriminaalmenetlust reguleeriva seaduse alusel ka praeguse kriminaalmenetluse esemeks olev teave

K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu kohta.

11.4. IKS § 2 lg 2 sätestab, et käesolevat seadust kohaldatakse kriminaalmenetlusele ja

kohtumenetlusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. KrMK § 17 lg 2 p-de 2 ja 4 kohaselt oli

kohtul võimalik kuulutada kohtuistung või osa sellest kinniseks kõlbluse või inimese perekonna- või

eraelu kaitseks, aga samuti alaealise huvides. Seda aga ei tehtud. Seega avalikustati süüdistuses

kirjeldatud isiku eraelu puudutavad isikuandmed seaduse alusel, s.t süüdistusakti ja kohtuotsuse

avaldamise teel, millest johtuvalt ei saa nende andmete töötlemisele IKS § 11 lg 1 järgi kohaldada

isikuandmete kaitse seaduse teisi paragrahve ning rääkida teabe saladuses hoidmise huvist. Eeltoodud

põhjusel ei vasta A. Järvetile etteheidetav käitumine, mis seisnes E. K.-le K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i

eraelu puudutava teabe avaldamises, KarS § 157 objektiivsetele tunnustele.

12. Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, peab kohus oma algatusel

seejärel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo

katsena. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo

toimepanemisele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma

ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse koosseisu tuvastamist

alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest. Vastutus süüteokatse eest eeldab,

et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg

eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist (KarS

§ 25 lg 2) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p-d

21 ja 24). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse. KarS § 26 lg 1 järgi on süüteokatse kõlbmatu,

kui seda ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse

tõttu lõpule viia. Seega saab kõlbmatust süüteokatsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija

kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu,

ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 9).

12.1. Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt edastas süüdistatav 27. veebruaril 2009 enda

ametikoha elektronposti aadressilt E. K.-le kui selleks õigustamata isikule ebaseaduslikult kirja teel

politsei infosüsteemist KAIRI pärinevat K.-T. L.-i ja M.-L. L.-i eraelu puudutavat teavet.

Politseiametnikuna ja isikuandmete töötlejana lasus tal kohustus hoida talle ametitegevuses teatavaks

saanud teiste isikute eraelu puudutavat teavet saladuses. Puudub alus väita, et A. Järvet oli teadlik

süüdistuses kirjeldatud teabe varasemast avaldamisest avaliku kohtuistungi käigus. Kooskõlas

kohtulikul arutamisel kindlaks tehtuga pidi ta seetõttu võimalikuks pidama, et avaldab saladuses

hoitavat teavet ebaseaduslikult, ja seda möönma (KarS § 16 lg 4).

12.2. Süüdistatava tahtlus oli suunatud KarS §-ga 157 kaitstava õigushüve ründamisele, kuid süüteo

esemeks olnud teabe eelneva avalikuks saamise tõttu ei olnud A. Järvetil võimalik talle etteheidetavat

kuritegu lõpule viia. Kirjeldatud olukord on käsitatav süüteo kõlbmatu katsena KarS § 157 ja § 25 lg

2 ning § 26 lg 1 mõttes. Samas neeldub 27. veebruaril 2009 toimepandud kõlbmatu süüteokatse

kvalifikatsioon teises süüdistatavale etteheidetavas lõpuleviidud kuriteo kvalifikatsioonis, mille tõttu

ei kaasne ühte tegu puudutava materiaalõigusliku hinnangu muutmisega vajadust muuta kuritegude

lõplikku kvalifikatsiooni. Ka ei tingi ühe kuriteo kvalifitseerimine kõlbmatu katsena A. Järvetile

mõistetud karistuse kergendamist, kuna selleks puuduvad KarS § 26 lg-s 2 sätestatud alused.

Süüdistatavale mõistetud karistus jääb alla sanktsiooni keskmise määra ja vastab tema süü suurusele.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse põhiosa, asendades selles 27. veebruaril 2009

toimepandud kuriteoga seotud teiste isikute eraelu puudutavate andmete saladuses hoidmise

kohustust käsitlevad põhistused käesoleva otsuse punktides 11-12 toodud põhistustega. Muus osas

jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

14. Kassaator on esitanud taotluse valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu

hüvitamiseks 951 euro ja 72 sendi ulatuses, sealhulgas käibemaks 158 eurot ning 62 senti. Taotlusest

ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt on kaitsja kulutanud õigusabi osutamisele aega 7 tundi.

Kriminaalkolleegium leiab, et õigusabi eest makstud tasu tunnihind on põhjendatud ja osutatud

õigusteenus on olnud tervikuna vajalik. Põhjendatud on ka õigusteenuse osutamisele kulutatud aeg,

mille tõttu tuleb taotluses näidatud summa lugeda mõistliku suurusega tasuks ja süüdistatavale

hüvitada. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see summa välja mõista riigilt.

/allkirjastatud digitaalselt/