3-1-1-42-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-42-14

Otsuse kuupäev

1. oktoober 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Tarmo Paio süüdistuses KarS § 157 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-1729

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Paio kaitsja vandeadvokaat Mart Missik, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. september 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2014. a otsus Tarmo Paio süüdistuses KarS

§ 157 järgi osas, millega:

1.1 tühistati Pärnu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsus;

1.2 tunnistati Tarmo Paio süüdi KarS § 157 järgi, karistati teda vangistusega 1 aastaks ja jäeti

mõistetud karistus KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata;

1.3 mõisteti süüdistatavalt välja kriminaalmenetluse kulu ja sundraha.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Tarmo Paio kasuks välja 600 (kuussada) eurot, sealhulgas

käibemaks 100 (ükssada) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarmo Paio anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 157 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemises. Süüdistuse kohaselt töötas ta Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri

korrakaitsebüroo

Haapsalu

politseijaoskonna

patrullteenistuse

vanema

ametikohal

juhtivspetsialistina, olles ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. 31. märtsini 2013 kehtinud avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 67 järgi oli ta kohustatud hoidma saladuses talle teenistuse tõttu teatavaks

saanud riigi- ja ärisaladust, teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid ning muud

konfidentsiaalsena saadud informatsiooni. Isikuandmeid töötleva isikuna oli ta isikuandmete kaitse

seaduse (IKS) § 26 lg 2 järgi kohustatud hoidma saladuses talle tööülesannete täitmisel teatavaks

saanud isikuandmeid ka pärast töötlemisega seotud tööülesannete täitmist või töö- või teenistussuhte

lõppemist. Süüdistusaktis osutatakse ühtlasi 30. juunini 2014 kehtinud politsei- ja piirivalve seaduse

(PPVS) § 712 lg-le 2, mille kohaselt oli isikuandmete avalikustamine lubatud vaid sellisel juhul ja

sellises ulatuses, kui see oli vältimatult vajalik ohust või korrarikkumisest teavitamiseks. Süüdistatav

avaldas ebaseaduslikult talle ametitegevuse tõttu teatavaks saanud teiste isikute eraelu puudutavaid

andmeid alljärgnevalt.

1.1 14. märtsil 2012 kell 9.24 alanud telefonivestluses avaldas ta H. P.-le karistusregistri arhiivis

olevat teavet T. T. poolt ajavahemikul 2003.-2008. aastani toimepandud süütegude ja karistuste kohta,

saades selle teabe politsei infosüsteemi (POLIS) alamsüsteemi MIS kaudu.

1.2 7. mail 2012 kell 16.14 alanud telefonivestluses avaldas ta S. S.-ile teavet A. O. varasemate

mootorsõiduki joobes juhtimiste ja karistatuse ning viimatise mootorsõiduki joobes juhtimise eest

määratud karistuse kohta. Kõnealuse teabe sai süüdistatav Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo

Haapsalu politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja A. K. käest, kes sisenes 3. mail

2012 kell 8.55 POLIS-e alamsüsteemi KAIRI, tegi A. O. isikukoodi järgi päringu karistusregistrisse

ja edastas saadud andmed T. Paiole.

1.3 5. juunil 2012 ajavahemikul kell 11.09-11.13 toimunud kohtumisel avaldas ta K. A.-le A. I.

elukohtade aadressid. Need andmed sai süüdistatav Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu

politseijaoskonna patrullteenistuse vanemspetsialistilt I. K.-lt, kes tegi teabe saamiseks POLIS-e

alamsüsteemi MIS kaudu päringu.

1.4 5. juunil 2012 kell 13.43 alanud telefonivestluses avaldas ta R. V.-ile S. M.-i elukoha aadressi ja

telefoninumbrid. Need andmed sai süüdistatav A. K.-lt, kellel palus vaadata S. M.-i andmeid POLIS-

e alamsüsteemi MIS kaudu.

2. Pärnu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsusega mõisteti T. Paio süüdistuses KarS § 157 järgi

õigeks, kriminaalmenetluse kulu jäeti riigi kanda ja süüdistatavale otsustati hüvitada valitud kaitsjale

makstud tasu 2160 eurot. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

2.1 KrMS §-s 118 nimetatud jälitustoimingud tehti eeluurimiskohtuniku määruste alusel ja nendes

näidatud ajavahemikel ning sidevahendite suhtes. Selle kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu on

juhuleid, kuid et tegemist on tahtlikult toimepandud teise astme kuriteoga, mille eest on ette nähtud

karistusena vähemalt kuni 3 aastat vangistust, on jälitustoimingu protokoll kuni 31. detsembrini 2012

kehtinud KrMS § 110 lg 1 kohaselt lubatav tõend. Lubatavad tõendid on ka andmebaasidest tehtud

päringute logide väljatrükid.

2.2 T. Paio oli politseiametnik, kellele olid pandud juhtimis- ja järelevalveülesanded ning

võimuesindaja ülesanded. Seetõttu oli ta ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. Teo toimepanemise ajal

kehtinud ATS § 67 nägi süüdistatavale kui ametnikule ette kohustuse mitte avaldada talle teenistuse

tõttu teatavaks saanud teiste inimeste perekonna- ja eraellu puutuvaid andmeid. Samasugune

kohustus tuleneb 1. aprillil 2013 jõustunud ATS §-st 55. PPVS § 712 lg 2 ja IKS § 26 lg 2 ei ole aga

kriminaalasja lahendamisel asjasse puutuvad.

2.3 ATS §-s 67 sätestatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine ei too endaga automaatselt kaasa

KarS § 157 objektiivsete tunnuste täitmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuasjas nr 3-1-1-

81-08 selgitanud, et karistusõigusliku vastutuse eelduseks on asjaolu, et isiku eraelu puudutav teave

on isikule teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja ametiseisundit omamata ning

kasutamata ei oleks see teave temale kättesaadav olnud. A. O. karistusandmete ja A. I. ning S. M.-i

elukoha ja telefoninumbrite avaldamisega ei realiseerinud süüdistatav KarS § 157 objektiivseid

tunnuseid, sest need andmed olid kättesaadavad karistusregistrist ning avalikest andmebaasidest. T.

T.-d puudutava teabe avaldamise puhul ei ole aga tõendatud, et kolmandale isikule edastatud teabe sai

T. Paio karistusregistri arhiivist.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Indrek Kalda, kes taotles otsuse tühistamist, T. Paio süüditunnistamist KarS § 157 järgi ja tema

karistamist vangistusega 1 aastaks, jättes mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2014. a otsusega prokuröri apellatsioon rahuldati ja

maakohtu otsus tühistati. T. Paio tunnistati KarS § 157 järgi süüdi, teda karistati vangistusega 1

aastaks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ning 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata. T. Paiolt mõisteti riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulu ja sundraha.

Riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja 720 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud

tasu katteks. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 T. Paio teadis, et politsei infosüsteemide kasutajal on keelatud teha päringuid, mis ei ole tema

tööülesannetega seotud. Samuti teadis ta, et kasutajal on keelatud andmebaasides olevat teavet edasi

anda kolmandatele isikutele. Süüdistuses kirjeldatud teabe edastamine süüdistatava tööülesannete

hulka ei kuulunud ja ta andis seda isikutele, kellel ei olnud teabele juurdepääsu õigust.

4.2 Maakohus leidis ekslikult, et T. Paiole etteheidetavat käitumist saab käsitada üksnes ATS §-s 67

sätestatud kohustuse rikkumisena. Ka PPVS § 712 lg-s 2 nähti ette alused, millal politsei tohtis

isikuandmeid avaldada. Muudel juhtudel oli andmete avaldamine politsei- ja piirivalve seaduse

kohaselt keelatud. Ühtlasi avaldas süüdistatav teiste isikute eraelu puudutavaid isikuandmeid ja

seetõttu saab talle ette heita ka IKS § 26 lg 2 nõuete rikkumist. Süüdistuses märgitud teave sai T.

Paiole teatavaks ametiseisundi tõttu, pöördumised olid adresseeritud tema kui politseiametniku poole

ja nende tulemusena töötles ta teiste isikute isikuandmeid IKS § 5 mõttes, tehes seda ebaseaduslikult.

4.3 Maakohus märkis ebaõigesti, nagu ei oleks T. Paio süüditunnistamine võimalik põhjusel, et isiku

karistusandmed, elukohad ja telefoninumbrid on avalikest andmebaasidest igale isikule vabalt

kättesaadavad. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) ja karistusregistri seaduse (KarRS) kohaselt ei ole

nendesse andmebaasidesse kantud info näol alati tegemist andmetega, mis oleksid igaühele vabalt

ning piiranguteta kättesaadavad. Teave isiku elukoha ja toimepandud õigusrikkumiste kohta on

käsitatav eraelu puudutava teabena. Sellise teabe saladuses hoidmise huvi tuleb eeldada, kui

saladuses hoitavaid andmeid ei ole võimalik teada saada muul viisil kui isikute kaudu, kellel on

seadusest tulenev õigus saladuses hoitavat teavet kutse- või ametiseisundi tõttu kasutada.

4.4 T. T.-d puudutava teabe näol on tegemist karistusregistri arhiivi andmetega, millele juurdepääs on

KarRS § 24 lg 1 ja § 20 kohaselt piiratud. Maakohus põhjendas õigeksmõistvat otsust peamiselt

sellega, et süüdistatav ei vaadanud karistusregistri andmeid, kuid selliste andmete vaatamises ja

karistusregistrisse sisenemises teda ei süüdistata. On tuvastatud, et süüdistatav sai andmed T. T. poolt

2003.-2008. aastani toimepandud süütegude ja karistuste kohta POLIS-e alamsüsteemi MIS kaudu.

Süüdistuses kirjeldatud kuriteod pani T. Paio toime otsese tahtlusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Paio kaitsja vandeadvokaat Mart

Missik, kes taotleb otsuse tühistamist, kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on

järgmised.

5.1 Ringkonnakohus ei analüüsinud tõendeid, mille kohaselt olid A. I. ja S. M.-i telefoninumbrid ning

elukohtade aadressid lisaks avalikele andmebaasidele leitavad ka internetist. Samuti ei vastatud

kaitsja väidetele, mis olid seotud süüdistuse puudulikkuse, isikuandmete vahetu töötlemise,

jälitustoimingute tegemise (eeskätt ultima ratio-põhimõtte järgimise), politsei andmebaaside

isikuandmete kaitse seaduse nõuetele vastavuse ning nendest andmebaasidest tehtud päringute logide

väljatrükkide tõendina lubatavusega. Apellatsioonikohus ei käsitlenud ka kolmeastmelist

deliktistruktuuri ega eraldi ühtegi osategu, kuigi kolmandatele isikutele avaldatud teave ja selle

saamise viis olid erinevad.

5.2 Süüdistusaktis sisalduv teokirjeldus ei ole piisavalt täpne, rikkudes T. Paio kaitseõigust.

Süüdistatava kaitseõigust rikkus ringkonnakohus ka sellega, et täpsustas süüdistust T. T. andmete

edastamist puudutavas osas. KrMS § 154 lg 2 p 1 kohaselt peavad süüdistuse tekstist ilmnema kuriteo

asjaolud, kuid teokirjeldusest ei nähtu ühegi osateo puhul seda, missugust konkreetset infot T. Paio

avaldas.

5.3 Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu, kuid jättis

sisuliselt põhistamata, milles rikkumine seisnes. Süüdistuse kohaselt rikkus T. Paio IKS § 26 lg 2

nõudeid ja esimese astme kohus leidis õigesti, et see norm ei ole asjasse puutuv. Süüdistuse järgi ei

heideta isikule ette isikuandmete avalikustamist pärast teenistussuhte lõppemist. Kolme osateo puhul

edastas T. Paio aga teavet, mida sai kolleegidelt. Esimese astme kohus põhjendas õigesti sedagi, miks

ei ole PPVS § 712 lg-s 2 sätestatu asjakohane. T. Paiot ei süüdistata selles, et ta oleks avalikkust või

isikut ohust või korrarikkumisest teavitades avaldanud isikuandmeid.

6. Kassatsioonivastuses Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Kalda kassaatori

seisukohtadega ei nõustu. Prokuröri hinnangul vastab süüdistusakt kriminaalmenetluse seadustiku

nõuetele, kuna selles kajastuvad KarS § 157 koosseisulised asjaolud. Sarnaselt praegusele kohtuasjale

ei olnud Riigikohtu 23. veebruari 2009. a otsuses asjas nr 3-1-1-81-08 isikule esitatud süüdistust, kus

olnuks välja toodud konkreetsete elukohtade aadressid, telefoninumbrid ja täpsed andmed

õigusrikkumiste kohta. Ka ei täiendanud ringkonnakohus süüdistust, vaid hindas selles kirjeldatud

asjaolude tõendatust. Ühtlasi on õiged järeldused, mille kohaselt puudus isikuandmete

avalikustamiseks politsei- ja piirivalve seadusest tulenev alus ning et T. Paio rikkus IKS § 26 lg 2

nõudeid. Teiste isikute eraelu puudutav teave sai süüdistatavale teatavaks ametitegevuse tõttu. Saades

infot politsei andmebaasidest, ei võinud T. Paio teada, kas ja missugused andmed olid muudest

allikatest kättesaadavad. Asjaolusid kontrollimata ei võinud ta eeldada, et sama teavet saab mujalt.

Kui isik avaldab teiste isikute eraelu puudutavaid andmeid, saab talle karistusõigusliku etteheite teha

ka siis, kui hiljem selgub, et osa andmetest olid kättesaadavad muul viisil.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kohtulikul arutamisel tuvastati, et süüdistatavale sai T. T., A. O., A. I. ja S. M.-i eraelu puudutav

teave teatavaks ametitegevuse raames, s.t politseiametnikuna töötamise tõttu. Kassatsioonimenetluses

ei ole kahtluse alla seatud ka kohtute järeldust, mille kohaselt lasus T. Paiol kuni 31. märtsini 2013

kehtinud ATS §-st 67 tulenev kohustus hoida saladuses talle ametitegevuses teatavaks saanud teise

isiku eraelu puudutavat teavet ja et sarnane kohustus on ette nähtud ka 1. aprillil 2013 jõustunud ATS

§-s 55. KarS § 157 kui blanketse süüteokoosseisu sisustamiseks on piisav, kui süüdistuses ja

kohtuotsustes näidatakse ära vähemalt ühe põhiseaduse § 65 p 1 mõttes seaduse sätted, milles ette

nähtud kohustust süüdlane rikkus. See nõue on praegusel juhul täidetud. Samas põhjendas

ringkonnakohus arusaadavalt sedagi, miks ta peab asjasse puutuvaks PPVS § 712 lg 2 ja IKS § 26 lg 2

ning miks ta selles küsimuses kaitsja ja maakohtuga ei nõustu. Nendel asjaoludel on kohtuliku

arutamise tulemusena tõsikindlalt tuvastatud, et süüdistatava näol on tegemist KarS §-s 157 sätestatud

kuriteokoosseisu subjekti, s.t erilise isikutunnusega isikuga KarS § 24 lg 1 mõttes. Kolleegiumi

hinnangul ei mõjuta T. Paio karistusõiguslikku vastutust see, kas ta sai politsei andmebaasidest teavet

ise või teiste politseiametnike vahendusel. KarS § 157 objektiivseid tunnuseid silmas pidades oli

oluline kindlaks teha, et kõnealune teave sai talle teatavaks ametitegevuse raames. Ühtlasi ei ole

tähtis, kas teabe saamiseks kasutatud andmebaasid vastasid isikuandmete kaitse seaduse nõuetele.

Süüteokoosseisu tähenduses oli vajalik tuvastada, et tegemist on andmetega, mille suhtes kehtib

saladuses hoidmise huvi ja andmed ei oleks süüdlasele ametiseisundit omamata kättesaadavad olnud.

8. Põhjendatuks ei pea kolleegium kassaatori väiteid selle kohta, et süüdistus on ebakonkreetne, et

ringkonnakohus täpsustas otsuse tegemisel lubamatult süüdistust ja et politsei andmebaasidest tehtud

päringute logide väljavõtted ei ole lubatavad tõendid. Süüdistusakti põhiosast nähtuvad kooskõlas

KrMS § 154 lg 2 p 1 nõuetega piisava täpsusega need faktilised asjaolud, mis on T. Paio

karistusõigusliku vastutuse eelduseks ja mis prokuratuuri hinnangul moodustavad KarS §-s 157

sätestatud kuriteokoosseisu. Teokirjelduses kajastub arusaadavalt, missuguste konkreetsete isikute

andmeid süüdistatav selleks õigustamata isikutele avaldas ja missugune oli ebaseaduslikult avaldatud

andmete olemus ning sisu. Need asjaolud on piisavad, otsustamaks tõenditega seostatult selle üle, kas

ebaseaduslikult avaldatud teave on käsitatav eraelulisena KarS § 157 mõttes ja kas süüdlasel lasus

kohustus kõnealust teavet saladuses hoida. Süüdistusakti tekstile vastab ringkonnakohtu järeldus,

mille kohaselt avaldas süüdistatav H. P.-le karistusregistri arhiivi kantud T. T.-d puudutavat teavet, s.t

andmeid selle isiku poolt ajavahemikul 2003.-2008. aastani toimepandud süütegude ja karistuste

kohta. Seejuures ei ole niivõrd tähtis, missuguseid karistusregistri arhiivist nähtuvaid karistusotsuseid

puudutavaid andmeid avaldati, vaid see, et avaldatud teabeks oli kinnitus, kas T. T. on kõnealusel

ajavahemikul süütegusid toime pannud ja kas teda on nende tegude eest karistatud. Viimaks saab

lubatavate tõenditena käsitada ka politsei andmebaasidest tehtud päringute logide väljatrükke.

Osutatud tõendid kajastavad infosüsteemidesse MIS ja KAIRI salvestatud infot ning nende saamine

ja kriminaalasja materjali juurde võtmine on jälgitavalt dokumenteeritud.

9. Kontrollimaks kaitsja väiteid, mis puudutavad jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkust,

tutvus Riigikohtu kriminaalkolleegium jälitustoimiku ja prokuratuuri taotlustega kohtult jälitusloa

saamiseks. Nendest ei ilmne, et jälitustoimingute tegemisel oleks eiratud ultima ratio-põhimõtet kuni

31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 110 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 785-792). Jälitustoimiku materjal annab aluse

järeldada, et jälitustoimingu loa taotlemise ja andmise ajal oli menetlejal põhjendatud alus arvata, et

tõendite

kogumine

altkäemaksu

võtmisega

seotud

kahtlustuse

kohta

olnuks

muude

menetlustoimingutega

oluliselt

raskendatud.

Kohtutoimikusse

lisatud

Pärnu

Maakohtu

eeluurimiskohtuniku 17. veebruari ja 10. aprilli 2012. a määrusest nähtub ülevaade faktilistest

asjaoludest, millel kuriteokahtlus põhines. Kuigi kriminaalmenetlust alustati kahtlustuses KarS § 294

järgi, ilmnes pealtkuulamisel juhuleiuna teave ametitegevuses teatavaks saanud isikuandmete

edastamise kohta, mida kohus arvestas 10. aprilli 2012. a pealtkuulamise loa pikendamisel.

Hinnangut jälitustoimingute tegemise seaduslikkusele ei mõjuta see, et kriminaalmenetlus

altkäemaksu võtmist puudutava kahtlustuse osas hiljem lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise

tõttu. KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingute materiaalsed eeldused olid jälitustoimingu

lubade taotlemise ja andmise ajal olemas, sh ka põhjendatud kahtlus KrMS §-s 294 sätestatud kuriteo

toimepanemises. Lähtudes eeltoodust, nõustub kriminaalkolleegium maakohtu otsuse põhjendustega

selle kohta, miks on jälitustoimingute protokollide kasutamine KarS §-s 157 sätestatud teo

tõendamisel seaduslik.

10. Kohtuasja keskne vaidlus on aga ajendatud küsimusest, kas süüdistuses kirjeldatud teiste isikute

eraelu puudutav teave oli avalikult kättesaadav ja kas see välistab T. Paio karistusõigusliku vastutuse

KarS § 157 järgi. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt esitas kaitsja kõnealuse väite kinnitamiseks

tõendid, märkides, et vaidlusalused andmed olid lisaks politsei andmebaasides olevale infole vabalt

kättesaadavad ka internetist (I kd, lk 128-149). Maakohus on kirjeldatud argumendiga nõustunud,

rajades õigeksmõistva otsuse järeldused muu hulgas kaitsja esitatud tõenditele. Ringkonnakohus

maakohtu seisukohtadega ei nõustunud, analüüsides süüdistuses märgitud andmete kättesaadavust

rahvastikuregistri seaduse ja karistusregistri seaduse sätete valguses. Samas ei võtnud

apellatsioonikohus seisukohta, kas kaitsja esitatud tõendid on tõendamiseset silmas pidades asjasse

puutuvad ja kas need võiksid süüdlasele etteheidetava teo karistatavuse välistada.

10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2009. a otsuses asjas nr 3-1-1-81-08 väljendatud

seisukohtade järgi on KarS § 157 kohaselt kriminaalkorras karistatav teise isiku eraelu puudutava

teabe avaldamine isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist teavet saladuses, kui

see teave on talle teatavaks saanud kutse- või ametitegevuses. Seega on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks asjaolu, et teiste isikute eraelu puudutav teave on talle teatavaks saanud just

kutse- või ametitegevuses, ja vastavat ametiseisundit omamata ning kasutamata poleks see teave

olnud kättesaadav. Osutatud kohtuasja tehioludest nähtuvalt avaldas politseiametnikust süüdistatav

selleks õigustamata isikule teavet teiste isikute elukohtade, nende nimele registreeritud sõidukite ja

nende poolt toimepandud õigusrikkumiste kohta. Kriminaalkolleegium leidis, et selles asjas tuli

kohtutel süüdistatava kriminaalõigusliku vastutuse aspektist lahendada küsimus, kas süüdistatav

oleks süüdistuse kohaselt avaldatud teavet saanud ka siis, kui ta ei oleks kasutanud politseiametnikule

kättesaadavat infosüsteemi KAIRI (p 14.2).

10.2 Refereeritud seisukohtadest järeldub, et KarS § 157 objektiivsetest tunnustest on hõlmatud

üksnes sellise kutse- või ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku tervist, eraelu või äritegevust

puudutava

teabe

avaldamine,

mis

ei

ole

vastava

ametiseisundita

ja

infosüsteemile

juurdepääsuõiguseta isikule kättesaadav. Kuivõrd vaadeldava süüteokoosseisuga kaitstakse isiku

informatsioonilise enesemääramise õigust ja eraelu, on selle normi eesmärgiks usaldusel põhineva

suhte loomise võimaldamine olukorras, kus üks isik peab teisele isikule avaldama konfidentsiaalset

informatsiooni. Seega teenib KarS § 157 nii andmesubjekti, kohustatud isiku kui ka ühiskonna huve

tervikuna. Teabe saladuses hoidmise huvi õigustatusest saab siiski rääkida vaid juhul, kui saladuses

hoitavaid andmeid ei saa muul viisil hankida.

11. Eespool kirjeldatud põhjustel tuli kohtutel T. Paiole süüksarvatava teo karistusõiguslikul

hindamisel vältimatult kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud teiste isikute eraelu puudutavad

andmed võisid olla avalikult kättesaadavad kaitsja näidatud viisil. Nagu eelnevalt märgitud, ei

kujundanud ringkonnakohus maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamisel seisukohta, kas kaitsja

esitatud tõendid on kriminaalasja lahendamisel asjassepuutuvad ja kas need võiksid süüdlasele

etteheidetava teo karistatavuse välistada. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib

ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul,

kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu

järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb

apellatsioonikohtu

arvates

tõendikogumile

anda

teistsugune

hinnang

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. juuni 2011. a otsus asjas 3-1-1-41-11, p 25). Arutataval juhul

ringkonnakohus kõnealust kohustust ei täitnud ja see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 699). Osa tõendite hindamata jätmise tõttu ei saa Riigikohus lahendada

lõplikult küsimust, kas süüdistatavale etteheidetav käitumine kujutab endast KarS §-le 157 vastavat

kuritegu, kuna see eeldaks uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 järgi ei või

Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid tuvastada. Nendel põhjustel tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada ja saata kriminaalasi KrMS § 341 lg-s 3 sätestatut järgides samale ringkonnakohtule

uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

12. Puutuvalt ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohtadesse märgib kolleegium ühtlasi, et see,

kas isikul tuleb teabe kättesaamiseks astuda lisasamme avalikku registrisse päringu tegemise või

teabe saamise eest riigilõivu tasumise näol, ei ole teabe saladuses hoidmise kohustuse hindamise

seisukohalt otsustava tähendusega. Oluline on, kas taotletav teave oleks nende nõuete täidetuse korral

igaühe jaoks vabalt kättesaadav. Juhul, kui seadusandja ei ole teabe saamiseks õigustatud isikute ringi

piiranud, ei saa rääkida andmetest, mille suhtes kehtiks saladuses hoidmise huvi. Seega juhul, kui

kriminaalasjas kogutud tõendid võimaldavad arvata, et süüdistuses kirjeldatud teave oli igaühele

avalikult kättesaadav, peab kohus neid hindama kogumis teiste tõenditega ja otsustama, kas süüdlane

avaldas saladuses hoidmise kohustusega kaetud teavet.

13. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb lähtudes kaitsja esitatud tõenditest kontrollida, kas ja

missugused süüdistuses kirjeldatud andmed olid avalikult kättesaadavad. Oluline on hinnata ka seda,

kas kõnealustest tõenditest nähtuva teabe on isik avalikustanud eraisikuna või ettevõtluse eesmärgil.

Kolleegium osutab, et avalikult kättesaadavaid ettevõtja tegevust puudutavaid andmeid (nt

telefoninumber ja tegevuskoha aadress) ei saa samastada isiku eraelu puudutavate andmetega (nt

elukoha aadressiga) ning seda isegi siis, kui andmed kattuvad. Viimati märgitud olukorras ei saa

väita, et isik on ise avalikustanud enda eraelu puudutavaid andmeid. A. O. ja T. T. eraelu puudutavate

andmete puhul on tähtis kontrollida, kas ning missugune osa avaldatud teabest oli kättesaadav üksnes

piiratud hulgale isikutele (nt KarRS § 20 alusel). Juhul, kui KarS § 157 objektiivsete tunnuste

puudumine tuvastatakse põhjusel, et kolmandatele isikutele avaldatud teave oli avalikult kättesaadav,

peab kohus omal algatusel täiendavalt kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine on

kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1.

oktoobri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-14, p 12).

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu õigeksmõistev otsus,

tunnistati T. Paio KarS § 157 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ning jäeti mõistetud

karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Otsus tuleb

tühistada

ka

süüdistatavalt

kriminaalmenetluse

kulu

ja

sundraha

väljamõistmise

osas.

Kriminaalkolleegium saadab kriminaalasja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas, s.t valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud

tasu hüvitamises, jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.

15. Kassaator on esitanud taotluse kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks 600 euro ulatuses, sh käibemaks 100 eurot. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on

õigusabi eest makstud tasu tunnihind põhjendatud ja osutatud õigusteenus tervikuna vajalik.

Põhjendatud on ka õigusteenuse osutamisele kulutatud aeg. Taotluses näidatud summa tuleb seetõttu

lugeda mõistliku suurusega tasuks ja süüdistatavale hüvitada. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see

summa välja mõista riigilt.

/allkirjastatud digitaalselt/