3-2-1-66-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-66-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 30 september 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Vassili Tubiši (Tubiš) hagi Nikolai Naumovi (Naumov) ja

Marina Šitojeva vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-26043

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vassili Tubiši kassatsioonkaebus

Nikolai Naumovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Vassili Tubiši kassatsioonkaebuse hind 11 301 eurot

Nikolai Naumovi kassatsioonkaebuse hind 300 eurot 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vassili Tubiš, esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Kostja Nikolai Naumov, esindaja vandeadvokaat Hillar

Villers

Kostja Marina Šitojeva, esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

Asja läbivaatamise kuupäev

1. september 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-26043 osas,

milles ringkonnakohus rahuldas hagi Nikolai Naumovi vastu ja mõistis temalt välja

27 698 (kahekümne seitsme tuhande kuuesaja üheksakümne kaheksa) euro suuruse põhivõla

ning viivise, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis hagi Marina Šitojeva vastu

rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse osas. Saata tsiviilasi eeltoodud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi

Nikolai Naumovi vastu 13 951 (kolmeteistkümne tuhande üheksasaja viiekümne ühe) euro

44 sendi ulatuses, jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Nii Vassili Tubiši kassatsioonkaebus kui ka Nikolai Naumovi kassatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

3. Tagastada Vassili Tubiši kassatsioonkaebuselt 25. märtsil 2014 tasutud kautsjon 113 (ükssada

kolmteist) eurot 1 sent Vassili Tubiši kontole nr EE242200001102806729.

4. Tagastada Nikolai Naumovi kassatsioonkaebuselt 27. märtsil 2014 tasutud kautsjon

300 (kolmsada) eurot 11 senti Marina Šitojeva kontole nr EE492200221023648545.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vassili Tubiš (hageja) esitas 5. juulil 2012 Viru Maakohtule Nikolai Naumovi (kostja I) ja Marina

Šitojeva (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 82 097 eurot,

3283 euro 86 sendi suuruse viivise ajavahemiku 1. jaanuarist 2012 kuni 30. juunini 2012 eest ja

viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

1. juulist 2012 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt kirjutas kostja I 12. detsembril 2010 alla võlatunnistusele, millega kohustus

maksma hagejale 82 097 eurot hiljemalt 31. detsembriks 2011. Sama võlatunnistuse järgi kohustus

kostja II täitma kostja I kohustuse käendajana. Kostja I ei täitnud kohustust kokkulepitud ajaks, seega

on hagejal õigus nõuda nii põhivõla kui ka viivise tasumist kostjatelt solidaarselt. Kostja I on

kasutanud laenuraha oma ettevõtluses ja seega ei ole kostja I tarbija. Kostja I on alates 1996. aastast

olnud seotud 12 äriühinguga. Samuti on paljude äriühingutega seotud kostja II. Raha laenamine ei ole

hageja jaoks olnud ettevõtlus.

Hageja ei vaielnud vastu kostjate väitele, et võlakirjas märgitud summa koosneb põhivõlast ja

intressist. Hageja nõustus, et viivist ei saa nõuda intressilt, ning palus mõista kostjatelt välja viivise

tasumata põhivõlalt. Hageja nõustus 4. detsembril 2012 kohtule esitatud menetlusdokumendis, et

pärast hagi esitamist on osa võlga tasutud.

2. Viru Maakohus tegi 23. augustil 2012 tagaseljaotsuse, millega rahuldas hagi. Kostjad esitasid

11. septembril 2012 kaja, milles palusid menetluse taastada. Viru Maakohus rahuldas 9. oktoobri

2012. a määrusega kaja ja taastas tsiviilasja menetluse.

3. Kostjate 15. detsembri 2012. a vastuse järgi on hageja seisuga 9. august 2012 kinnitanud, et kostjad

võlgnevad talle 29 300 eurot põhivõlana ja 27 698 eurot intressina. Kostja I ei vaidle vastu sellele, et

ta peab hagejale tagastama põhivõla, mis seisuga 9. august 2012 oli 29 300 eurot.

Kostja I on osa võlga tasunud ja võlgneb hagejale tegelikult 14 505 eurot. Kostja I võttis laenu

isiklikeks vajadusteks tarbijana ja hageja andis kostjale I laenu majandus- ja kutsetegevuses, seega oli

poolte vahel tarbijakrediidileping. Hageja andis laenu suuliste laenulepingute alusel intressiga

2% kuus. Hageja andis kostjale I laenu korduvalt juurde. Hageja üheks majandustegevuseks on raha

laenamine tasu eest. Kostja I on hageja teenuseid kasutanud alates 2004. aastast. Ta on hagejalt

võtnud laenu näiteks kahel korral 2004. aastal, kolmel korral 2005. aastal, kolmel korral 2006. aastal,

neljal korral 2007. aastal ja vähemalt kahel korral 2008. aastal. Hageja teenuseid on korduvalt

kasutanud ka teised isikud. Kuna hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingud olid suulised, siis on

need tühised ja kostja I ei pea hagejale tühise intressikokkuleppe järgi intressi maksma. Kuna

intressikokkulepe on tühine ja kuna kostja I on hagejale tasunud intressi 13 026 eurot, siis tuleb see

arvestada põhivõla katteks. Lisaks on kostja I pärast 9. augustit 2012 osaliselt tasunud ka põhivõlga ja

kostja I võlg hagejale on tegelikult 14 505 eurot.

Kostja II ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II ei ole hagejaga

käenduslepingut sõlminud ja seega ei vastuta ta kostja I kohustuste eest. Kostja II avaldus käendusest

tuleneva kohustuse võtmiseks ei olnud antud nõutavas kirjalikus vormis, seega on käendusleping

tühine. Ka ei ole kostjaga II kokku lepitud käendaja vastutuse maksimummääras.

4. Viru Maakohus rahuldas 20. mai 2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja põhivõlana 43 972 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks seisuga 20. mai 2013 välja 6150 euro 67 sendi suuruse viivise ja alates 20. maist 2013 viivise

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 12. detsembri 2010. a kokkulepe deklaratiivne

võlatunnistus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et võlga ei ole või et see on tasutud. 82 097 euro

suurune võlg, mida kostja I võlatunnistusega tunnistab, on põhikohustus. Selle kohustuse täitis

kostja I vaid osaliselt ja tasutu tuleb lugeda põhikohustuse täitmiseks. Seisuga 20. mai 2013 oli

kostja I võlg hagejale 43 972 eurot ja viivis kokku 6150 eurot 67 senti.

Kostja II kinnitas võlatunnistusele alla kirjutades, et garanteerib kostja I kohustuse täitmist. Kostja II

sai aru, et kui kostja I ei tagasta laenu, pöördub hageja nõudega tema poole. Kostja II andis

võlatunnistuse eesmärgiga ühineda kostja I kohustusega VÕS § 178 lg 1 mõttes. VÕS § 178 lg 3 järgi

kohaldatakse juhul, kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil,

käenduslepingu vorminõudeid. VÕS § 144 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja

avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis.

Võlatunnistust sisaldav kokkuleppe on kirjalikus vormis, seega ei ole see tühine ja hagi tuleb ka

kostja II vastu rahuldada.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega hagi jäeti 5945 euro 22 sendi ulatuses rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus,

millega rahuldada hagi täielikult.

Hageja esitas 3. jaanuari 2014. a menetlusdokumendis selgituse, mille järgi oli hageja nõue

3. jaanuari 2014. a seisuga 54 675 eurot. Samas menetlusdokumendis esitas hageja viivise arvestuse,

milles nõudis viivist alates 10. augustist 2012.

6. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ja rahuldada hagi kostja I

vastu osaliselt. 6. jaanuari 2014. a menetlusdokumendis täpsustasid kostjad oma apellatsioonkaebuse

taotlust ja palusid mõista kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 13 951 eurot 44 senti ja viivise

20. mai 2013. a seisuga 804 eurot 15 senti ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise

põhinõudelt (13 951 eurolt 44 sendilt) alates 20. maist 2013 kuni põhinõude täitmiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. veebruari 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 43 972 eurot, viivise 20. mai

2013 seisuga 6150 eurot 67 senti ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 20. maist 2013

võlgnevuselt 43 972 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue

otsuse, millega jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kostja I vastu rahuldas ringkonnakohus hagi

osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja võla 41 649 eurot 44 senti, seisuga 31. detsember

2013 viivise 3117 eurot 16 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates

1. jaanuarist 2014 võlgnevuselt 41 649 eurot 44 senti kuni võlgnevuse tasumiseni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kirjutas kostja II 12. detsembri 2010. a kokkuleppele

alla füüsilise isikuna ja ei ole tõendatud, et ta oleks seda teinud oma majandus- või kutsetegevuses.

VÕS § 144 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, millega ta kohustub

võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Kuna deklaratiivne

võlatunnistus põhines suulistel laenulepingutel, siis ei ole täidetud VÕS § 144 lg-s 2 sätestatud

kirjaliku vormi nõue. Ainult võlatunnistusele käendajana alla kirjutamine ei tähenda, et kostja II oleks

sõlminud hagejaga käenduslepingu. Kuna käenduslepingu sõlmimine ei ole tõendatud, siis ei vastuta

kostja II kostja I kohustuste eest ja hagi tuleb kostja II vastu jätta rahuldamata. Isegi kui kostja II

allkirja võlatunnistusel saaks pidada käenduskohustuse võtmiseks, oleks käendusleping VÕS § 143

lg 2 järgi tühine, sest võlatunnistus ei sisalda kokkulepet kostja II vastutuse rahalise

maksimumsumma kohta. Üksnes asjaolust, et täiendavas kokkuleppes on märgitud kostja I võlg

hagejale, ei saa järeldada, et kostja II vastutab hageja ees samas ulatuses.

Hageja ei tegutsenud laenu andes majandus- või kutsetegevuses. Kaheksa aasta jooksul kümnele

inimesele raha laenamine ei tõenda, et hageja jaoks oli laenude andmine plaanipärane

majandustegevus. Kuna hageja käis palgatööl ja laenude andmise ajavahemik oli kaheksa aastat, siis

ei saanud laenudelt saadud intressi suurus olla nii märkimisväärne, et seda saaks lugeda hageja

majandustegevuseks VÕS § 402 tähenduses. Seega ei ole kostja I ja hageja vahel sõlmitud suulised

laenulepingud tühised ja kostja I peab lisaks põhivõlale maksma ka intressi.

Kostja I on pärast võlatunnistuse andmist sellel märgitud võlgnevusest tasunud intressivõlga

13 026 eurot ja põhivõlga 27 421 eurot 56 senti (sh hageja 3. jaanuari 2014. a menetlusdokumendis

märgitud 1106 eurot 56 senti), seega kokku 40 447 eurot 56 senti. Võlg oli maakohtu otsuse tegemise

ajal 41 649 eurot 44 senti. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I võlgneks talle suurema summa. Asja

materjalidest nähtuvalt olid pooled maakohtus seisukohal, et võlatunnistuses tunnustatud võlg

sisaldas nii põhi- kui ka intressivõlga. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et võlatunnistuses

tunnustatud võlg oli põhikohustus ja kõik kostja I tasutud summad tuleb lugeda põhikohustuse

täitmiseks. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja I tasus intressi 13 026 eurot mitte

võlakirja, vaid muul alusel, on tõendamata.

Kostja I võlgnes hagejale 41 649 eurot 44 senti. Hageja nõudis 29 300 eurolt viivist alates

10. augustist 2012. Seisuga 31. detsember 2012 tuleb seega välja mõista 3117 euro 16 sendi suurune

viivis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus

jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, samuti osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi kostja I

vastu põhinõude ja viiviste osas 11 301 euro võrra väiksemana, samuti menetluskulude jaotust

puudutavas osas. Hageja palub saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja II tarbija. Võlakirja vormistamise ja

käenduse andmise ajal, 12. detsembril 2010 kehtinud VÕS § 143 lg 1 järgi pidi

tarbijakäenduslepingus käendajaks olema tarbija. Tarbija oli tol ajal kehtinud VÕS § 34 järgi

füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

Ringkonnakohus ei arvestanud hageja tõenditega, millest nähtub, et kostja II on eraldi dokumentidel

võtnud käenduskohustused koos käendatavate summade äranäitamisega. Kostja II on vähemalt

10 aastat käendanud hagejalt võetavaid laenusid ja kuna ta on seotud laenusid kasutanud

äriühingutega, siis ei ole see tarbijakäendus.

Ringkonnakohtu lahend põhineb lihtsustatud arusaamal, et kõik, mida kostja I pärast 12. detsembrit

2010 maksis, oli tasutud võlakirjas märgitud kohustuse täitmiseks. Tegelikult täitis kostja makseid

tehes osaliselt ka hilisemaid kohustusi.

9. Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

10. Kostja I palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas

hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 41 649 eurot 44 senti ning viivise. Kostja I palub saata

asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja I ja hageja menetluskulud palub

kostja I jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kostja I vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi 30 010 euro

85 sendi ulatuses. 14 755 euro 59 sendi ulatuses (põhivõlg 13 951 eurot 44 senti ja viivis 804 eurot

15 senti) on hageja nõue kostja I arvates põhjendatud. Kostja I kassatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt põhines deklaratiivne võlatunnistus hageja ja kostja I vahel sõlmitud suulistel

laenulepingutel, mis olid tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 tähenduses, kuna hageja tegutses laenu

andes majandus- ja kutsetegevuses. Kostja I on tarbija ja kuna ta ei ole võtnud kohustust kirjaliku

avaldusega, siis on võlatunnistuste aluseks olevad tarbijakrediidilepingud VÕS § 408 lg 1 järgi

tühised. Sellest tulenevalt ei pea kostja I tasuma intressi ja juba tasutud intress tuleb arvata laenu

põhiosa katteks.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta ja analüüsimata tõendid, mis kinnitavad, et hageja tegutses

majandus- ja kutsetegevuses. Ekslik on seostada laenuvõtjate arvu ja hageja töötamist töölepingu

alusel majandustegevuse olemasolu või selle puudumisega. Majandustegevuse tunnusteks on

tegutsemise kestvus (hageja tegevus on pikaajaline) ja kavatsus kasumit teenida (praegusel juhul

järjepidev intressitulu krediidi saajatelt). Need eeldused on täidetud.

11. Hageja vaidleb kostja I kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb kostja I

kassatsioonkaebuse alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja

mõistis välja 27 698 euro suuruse põhivõla ning viivise. Hageja kassatsioonkaebuse alusel tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata.

Samuti tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saadab

kolleegium asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osas, millega ringkonnakohus

rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis välja põhivõla 13 951 eurot 44 senti, jääb ringkonnakohtu otsus

muutmata. Nii kostja I kui ka hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

13. Kolleegium käsitleb esmalt hageja ja kostja I vahelist õigussuhet.

Ringkonnakohus tuvastas, et kostja I võttis laenu füüsilise isikuna ja laenuvõtmine ei olnud seotud

tema majandus- ega kutsetegevusega ning selle üle pooled kassatsiooniastmes ei vaidle. Kohtute

tuvastatud asjaolude kohaselt oli hageja andnud kostjale I korduvalt laenu suuliste laenulepingute

alusel. 12. detsembril 2010 kirjutas hageja alla võlatunnistusele, millega kinnitas, et võlgneb hagejale

82 097 eurot ja kohustub selle summa ära maksma hiljemalt 31. detsembriks 2011. Kohtute

tuvastatud asjaolude kohaselt oli eelnimetatud võlatunnistus deklaratiivne.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tegutses laenu andes majandus- või kutsetegevuses ja kas

sellest tulenevalt olid võlatunnistuse aluseks hageja ja kostja I vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingud.

14. VÕS § 402 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ei saanud olla majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kuna ta

töötas laenude andmise ajal töölepingu alusel, andis laenu kaheksa aasta jooksul ning intressitulu ei

saanud olla suur. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on eelnimetatud järeldusega eksinud

majandus- ja kutsetegevuse mõiste tõlgendamisel.

15. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. aprilli 2008. a direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ

(tarbijakrediididirektiivi), preambuli lg 15 esimese lause järgi kohaldatakse direktiivi sätteid

sõltumata sellest, kas krediidiandjaks on juriidiline või füüsiline isik. Direktiivi art 3 lit b järgi on

krediidiandjaks füüsiline või juriidiline isik, kes annab või lubab anda krediiti oma kaubandus-, äri-

või kutsetegevuses. ÄS § 1 järgi loetakse äriühingu kõrval ettevõtjaks ka füüsilist isikut, kes pakub

oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv

tegevus.

Enne 13. juunit 2014 kehtinud VÕS § 34 järgi oli tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Alates 13. juunist 2014 kehtiva VÕS § 1 lg 6

redaktsiooni järgi on ettevõtja võlaõigusseaduse tähenduses isik, kes teeb tehingu, mis seondub

iseseisva majandus- või kutsetegevusega.

16. Kolleegium leiab, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma

majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise

püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja

ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib

viidata näiteks see, kui laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui

füüsiline isik, kes laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu

eest) laenu saada. Tegevuse püsivus on seejuures nii ajaline kui ka mahuline kriteerium. Seega on

õige kostja I kassatsioonkaebuse väide, et majandustegevuse tunnusteks on tegutsemise kestvus ja

laenuandja kavatsus kasumit teenida. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist

ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest

isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks

laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu

saamise. Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu

majandustegevusega või töötab töölepingu alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub

majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused.

17. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hageja tegevust

laenuandjana eelnimetatud kriteeriumide põhjal uuesti hinnata. Kui hageja vastab majandus- või

kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele, saab tema ja kostja I vahel sõlmitud laenulepinguid

pidada tarbijakrediidilepinguteks, millele laienevad kõik tarbijakrediidilepingute jaoks ettenähtud

nõuded.

18. Tarbijakrediidilepingu vorminõude kehtestab VÕS § 404 lg 1 ja selle kohaselt pidi

tarbijakrediidilepingus enne 1. juulit 2011 tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus

vormis. VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping vorminõude järgimata jätmisel tühine. Samas

näeb TsÜS § 84 lg 3 ette tühise tehingu kinnitamise võimaluse ja TsÜS § 84 lg 4 esimene lause

sätestab, et tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Seega on tehingu

kinnitamisega võimalik tehingu tühisust tingiv vormipuudus kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb hinnata, kas poolte eesmärk oli anda võlatunnistusega varasematele suulistele laenulepingutele

kirjalik vorm. Niisugusele eesmärgile võib kolleegiumi arvates muu hulgas viidata see, kui pooled on

varem lisaks suulistele laenulepingutele vormistanud laenulepinguid ka kirjalikult.

Kui pooled soovisid võlatunnistusega anda kirjaliku vormi varem sõlmitud laenulepingutele, peab ka

võlatunnistus vastama tarbijakrediidilepingu jaoks seaduses sätestatud nõuetele. Kolleegium märgib,

et VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping siiski lisaks vormipuudusele tühine ka juhul, kui

lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest (mh nt krediidi kulukuse määr). VÕS § 408

lg 2 kohaselt muutub krediidileping vaatamata VÕS § 404 lg-s 2 viidatud andmete (sh nt krediidi

kulukuse määra) puudumisele siiski kehtivaks, kui tarbija saab krediidi kätte või hakkab seda

kasutama. Kui pooled sõlmisid esialgu suulised tarbijakrediidilepingud ja hiljem vormistati nende

lepingute alusel saadu kohta kirjalik lepingudokument, siis tuleb hinnata, kas selles

lepingudokumendis sisaldusid kõik vajalikud andmed, mida seadus tarbija tahteavalduse jaoks ette

nägi (VÕS § 404 lg 2). Kui mõni neist andmetest puudub, tuleb hinnata, kas tarbija on laenu

tegelikult kätte saanud või seda kasutama hakanud. Kui tarbija on tegelikult saanud rahasumma, mille

kohta vormistatakse kirjalik lepingudokument, sh kui ta on saanud raha varasemate suuliste lepingute

alusel, siis muutub krediidileping VÕS § 408 lg 2 järgi vaatamata seaduses nõutud andmete

puudumisele kehtivaks.

Kui võlatunnistuses puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse

esialgse määra kohta, loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär. Kui võlatunnistuses puuduvad andmed tarbija võlgnetavate muude kulude kohta, ei

võlgne tarbijast krediidisaaja krediidiandjale talle avaldamata kulusid. Sellisel juhul võlgneb tarbija

krediidiandjale laenu põhiosa ning seaduses sätestatud intressi, mida tuleb arvestada kuni nõude

sissenõutavaks muutumiseni. Samuti on laenuandjal õigus nõuda võlgnetavalt põhiosalt viivist alates

nõude sissenõutavaks muutumisest kuni võla tasumiseni (VÕS § 113 lg 1).

19. Lisaks selgitab kolleegium, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul

alusel, võib VÕS § 396 lg 2 järgi võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse

laenuna. Seega on võimalik, et pärast suuliste ja seega tühiste tarbijakrediidilepingute sõlmimist

vormistavad pooled võlatunnistusega laenusaaja kohustuse tagastada laenuandjale vormipuuduse

tõttu tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 lg 1jj).

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, mille järgi on võlausaldajal alusetust rikastumisest

tuleneva tagastusnõude korral õigus nõuda seaduses sätestatud suuruses intressi VÕS § 1035 lg 3 p 2

järgi alates ajast, mil kostja sai teada või pidi saama teada asjaoludest, mis annavad aluse alusetult

saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel. Intressi suuruse sätestab VÕS § 94. Intressi

nõue VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi ei muutu sissenõutavaks enne, kui on muutunud sissenõutavaks

alusetust rikastumisest tulenev põhinõue. VÕS § 1035 lg 3 p 2 rakendamise korral ei pea kostja

intressi maksmisega viivitamise korral maksma viivist, sest VÕS § 113 lg 6 esimese lause järgi ei ole

viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Juhul kui kostja on raha

tagasimaksmisega viivituses ja samal ajal vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, võib seaduses

sätestatud intressi asemel nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 26).

20. Ringkonnakohtul tuleb eelnevat arvestades asja uuel läbivaatamisel haginõue uuesti lahendada.

Seejuures peab hageja selgitama, millistest osadest koosneb summa, mida ta võlatunnistuse alusel

nõuab, sh kas ja millises ulatuses sisaldab nõue intressi.

21. Järgmiseks analüüsib kolleegium hageja ja kostja II vahelist õigussuhet.

Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja II on tarbija, kas ta on kirjalikult võtnud

endale kostja I võla käendamise kohustuse ja kui jah, siis kas leping sisaldab käendaja vastutuse

maksimummäära. Vaidlusalusele võlatunnistusele kirjutas käendajana alla ka kostja II. Hageja

vaidlustab kassatsioonkaebuses muu hulgas seda osa ringkonnakohtu otsusest, millega

ringkonnakohus jättis hagi kostja II kui käendaja vastu rahuldamata.

22. Võlatunnistuse andmise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1 järgi oli tarbijakäendusleping selline

käendusleping, milles käendajaks oli tarbija. VÕS § 34 kohaselt oli tarbija füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Mõlemad kohtud lugesid

tuvastatuks, et kostja II on tarbija. TsMS § 688 lg 5 teise lause järgi ei kogu ega uuri Riigikohus

uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Sama paragrahvi neljanda

lõike kohaselt on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja

arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu

tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole

ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui on tuvastanud, et kostja II on tarbija.

23. Kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks peavad olema täidetud VÕS § 143 lg-s 2 ja § 144 lg-

s 2 sätestatud nõuded ehk käendaja peab olema võtnud käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega

ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

24. Maakohus leidis, et võlatunnistus oli kirjalikus vormis ja andes allkirja võlatunnistusele, sai

kostja II aru, et ta tagab kostja I võla tasumist. Ringkonnakohus seevastu leidis, et kuna deklaratiivne

võlatunnistus põhines suulistel laenulepingutel, siis ei olnud VÕS § 144 lg-s 2 sätestatud

tarbijakäenduse kirjalik vorminõue täidetud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud

vajalikke asjaolusid selleks, et hinnata, kas tarbijast käendaja avaldus oli antud kirjalikus vormis või

mitte. See, kui algsed tarbijakrediidilepingud olid tühised, ei välista, et võlatunnistusega võetud

käenduskohustus oleks kehtiv. Kolleegium nõustub, et üksnes allkirja andmine võlatunnistusele ei

pruugi veel tähendada käenduslepingu sõlmimist, kuid sõltuvalt asjaoludest ja poolte tahtest võib see

seda ka tähendada.

Selleks, et tuvastada, kas kostja II on võtnud kirjalikult kohustuse käendada kostja I kohustust, tuleb

eelkõige hinnata võlatunnistust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades

esmalt hinnata, kas hageja ja kostjate allkirjastatud võlatunnistus väljendas hageja ja kostja II ühist

tahet, et kostja II käendab hageja ees kostja I kohustust tagastada võlatunnistuses märgitud summa.

Kui kirjalikus võlatunnistuses sisaldus selline kokkulepe, on käenduskohustuse kehtivuseks vajalik

vorminõue täidetud.

Poolte tahet tuleb seejuures tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb

esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille

pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat (vt Riigikohtu

12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

25. Samuti leidis ringkonnakohus, et võlatunnistus ei sisaldanud hageja kokkulepet käendajaga tema

vastutuse rahalise maksimumsumma kohta, märkides otsuses, et üksnes asjaolust, et võlatunnistuses

on märgitud põhivõlgniku võlg hagejale, ei saa järeldada, et kostja II vastutab hageja ees samas

ulatuses. Kolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga ja leiab, et vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus

võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja

kohustub selle teatud tähtpäevaks tasuma ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab

aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud

võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks.

26. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel lisaks käesoleva otsuse p-des 17–20

märgitule hinnata vaidlusaluse võlatunnistuse vastavust tarbijakäenduse vorminõuetele. Samuti tuleb

võlatunnistust hinnata kostja II käenduskohustuse seisukohast ja teha kindlaks, kas poolte ühine tahe

oli suunatud sellise kohustuse loomisele. Seejuures tuleb kogutud tõendeid, sh võlatunnistust ja

kostja II vande all antud seletusi hinnata kogumis.

Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et tegemist oli kehtiva käenduskohustusega, siis vastutavad

VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

27. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

28. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu