3-1-2-2-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-2-14

Otsuse kuupäev

29. september 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Keijo Martini süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu

Maakohtu

17. juuni

2008.

a

ja

Tallinna

Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr

1-07-411

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keijo

Martini

kaitsja

vandeadvokaat

Paul

Järve,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. august 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Keijo Martini kaitsja vandeadvokaat Paul Järve teistmisavaldus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keijo Martinile esitati süüdistus KarS § 114 p 1 järgi selles, et ta 21. mail 2006 kella 18.15 paiku

tappis piinaval ja julmal viisil Pärnu-Jaagupi alevis Tallinna-Pärnu-Ikla maantee lähedal metsas

alaealise S. J.-i. K. Martin helistas samal päeval kell 18.15 S. J.-ile ja kutsus teda vestlemiseks Pärnu-

Jaagupis asuvate garaažide juurde. K. Martin võttis vanemate garaažist kaasa liharaiumise kirve,

mille peitis seljas olevate riiete alla. Seejärel suundus ta koos S. J.-iga sündmuskohta, kus lõi

kannatanule liharaiumise kirvega ootamatult kuklapiirkonda, mille tagajärjel kirvevars murdus.

Edasise rüseluse käigus lõi süüdistatav kannatanut veel mitu korda rusika ja kirveteraga pähe.

Seejärel surus ta maha kukkunud S. J.-i selili ja istudes kannatanu rindkerel, lõikas kahe käega

kirveterale surudes tema kõri läbi. Sel viisil põhjustas ta kannatanule kaela piirkonna lõikehaavad,

kägiveeni vigastuse ja sellest johtunud verekaotusliku šoki, mille tagajärjel suri S. J. sündmuskohal.

Samuti esitati K. Martinile süüdistus KarS § 199 lg 1 järgi varguses, kuid selles osas

teistmismenetlust ei toimu.

2. Pärnu Maakohtu 17. juuni 2008. a otsusega tunnistati K. Martin süüdi KarS § 114 p 1 järgi julmal

ja piinaval viisil toimepandud tapmises ja § 199 lg 1 järgi varguses.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2008. a otsusega mõisteti K. Martin õigeks tapmises julmal

viisil. Samuti mõisteti ta õigeks KarS § 199 lg 1 järgi. Süüdistuses KarS § 114 p 1 alt 1 järgi ehk

tapmine piinaval viisil ja K. Martinile KarS § 114 p 1 järgi mõistetud karistuse osas jäeti maakohtu

otsus muutmata. Ka muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, avaldades tervikuna K. Martini eeluurimisel

antud ütlused ja kasutades neid kohtuotsuse tegemisel. Sellest tulenevalt tuleb tõendikogumist välja

arvata kõik kohtueelses menetluses antud ütlused, sh ka need, mis sisaldusid ütluste olustikuga

seostamise protokollis.

3.2 Eeltoodule vaatamata on K. Martini süü S. J.-i tapmise toimepanemises tõendatud. Nimelt on

maakohtu otsuse põhistus olnud kahetine. Esmalt on käsitletud K. Martini kohtus antud ütlusi ja

selgitusi kuriteo asjaolude kohta ning tema versioon toimunu kohta ümber lükatud. Alles seejärel ja

täiendavalt on maakohus pöördunud kohtueelses menetluses antud ütluste poole, mille abil on

süüdistatava versioon ümber lükatud. Kuigi kohtuotsuse täiendaval põhjendamisel on toimitud

lubamatutele tõenditele tuginevalt, ei lükka see tõdemus ümber maakohtu seda arutluskäiku ja neid

järeldusi, mis on tehtud esmaselt ning K. Martini kohtus antud ütluste üldise usutavuse hindamisel,

ilma et sellesse oleks kaasatud kohtueelses menetluses antud ütlusi.

3.3 Puudub vaidlus selle üle, et K. Martin tunnistas kohtueelses menetluses üles mõrva

toimepanemise ja see tingis suuresti ka K. Martini kohtu alla andmise. Just sellest mõrva

toimepanemise ülestunnistamisest lähtuvalt viidi läbi ka menetlustoimingud. Mõrva toimepanemise

ülestunnistamist ei eitanud ringkonnakohtu istungil ka süüdistatav. On edasise menetluse ja tõendite

tervikhindamise küsimus, kas lugeda K. Martini kohtus antud ütlusi ja versiooni sündmuste kohta

tõepäraseks või mitte. Samuti tuleb tõendite tervikhindamisel otsustada, millised tõendid pärast

eeluurimisel antud ütluste kõrvalejätmist viitavad K. Martinile kui mõrva toimepanijale. Süüdistatava

kohtumenetluses antud ütlused sündmuse toimumise kohta, mis erinevad kohtueelses menetluses

antud ütlustest, on täiesti ebausutavad. K. Martini poolt kohtuistungil antud ütlused olid seosetud ja

vastuolus teiste tõenditega (sh ekspertiisiaktide, sündmuskoha vaatlusprotokollide ning tunnistajate

ütlustega). Seetõttu tuleb lugeda ebausaldusväärseks süüdistatava ütlused tervikuna. K. Martini süüd

kinnitab ka tema kiri enda vanematele, milles ta tunnistas mõrva toimepanemist. Tegemist ei olnud

puhtsüdamliku ülestunnistusega, mis oleks olnud suunatud menetlejale ja millest oleks tuletatav

üksnes soov ütluste andmiseks. Seega on kirja puhul tegemist iseseisva tõendiga, mille sisu saab

kasutada tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Kohtueelses menetluses kontrolliti välistusmeetodit

kasutades ka võimalikke teisi versioone toimunu kohta, mis ei leidnud kinnitust. Kokkuvõtvalt on

kõrvaldatud kahtlused, et kuriteo võis K. Martini asemel toime panna keegi teine.

4. Riigikohtu 5. jaanuari 2009. a määrusega jäeti K. Martini kaitsja kassatsioon ringkonnakohtu

otsuse peale menetlusse võtmata.

5. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis, et kriminaalmenetluses kahjustati pöördumatult

K. Martini kaitseõigust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artikkel 6 lg 1

ja lg 3 punkti c tähenduses (30. mai 2013. a otsus asjas Martin vs. Eesti). Samuti mõisteti K. Martini

kasuks Eesti riigilt välja rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 4500 eurot. EIK-

i hinnangul seisnes rikkumine selles, et rikuti kaebaja õigust kaitsta end kohtueelses menetluses

vabalt valitud kaitsja abil ning K. Martini süüdimõistmine tugines kohtueelses menetluses

kaitseõiguse rikkumisega kogutud tõenditel. Kuigi ringkonnakohus jättis kaitseõiguse rikkumisega

kogutud tõendid tõendikogumist välja, võttis ta need otsuse tegemisel tegelikult siiski arvesse.

5.1 Esialgu oli K. Martinil tema vanemate valitud kaitsja Paul Järve. 7. augustil 2006 kirjutas

kahtlustatav kaks avaldust, milles loobus valitud kaitsja teenustest. Seejärel ei lubanud menetlejad

P. Järvel enam K. Martiniga kohtuda põhjendusega, et tema teenustest on loobutud. Samal päeval

määras uurija süüdistatava kaitsjaks riigi õigusabi korras vandeadvokaat Rünno Roosmaa. Riigi

õigusabi taotlemise ankeedis on K. Martin nõustunud selle kaitsja määramisega. R. Roosmaa kinnitas

hiljem, et K. Martin ütles talle 7. augustil 2006, et soovib loobuda P. Järve teenustest seetõttu, et

viimane kaitseb ka kahte teist kahtlustatavat samas asjas. K. Martin ise kinnitas aga hiljem, et talle

avaldati uurijate poolt survet P. Järve teenustest loobumiseks. K. Martinit kuulati 7. augustil 2006 R.

Roosmaa juuresolekul üle ja selle käigus ta tunnistas üles mõrva toimepanemise. Samuti seostati

samal päeval ka K. Martini ütlusi olustikuga.

5.2 Kuna kuriteo toimepanemise ajal oli K. Martin alaealine, oli riigil eriline hoolsuskohustus õiglase

menetluse tagamiseks. Ametivõimud aga ei toimetanud ametlikku kaitsja taandamise menetlust

olukorras, mil oli alust oletada kaitsja huvide konflikti. Samas leidsid ilmselgelt aset

dokumenteerimata vestlused uurijate ja K. Martini vahel, mille käigus viimasele selgitati, et mõistlik

on P. Järve teenustest loobuda. Kuna ei ole täiesti selge, mis asjaoludel K. Martin loobus valitud

kaitsja teenustest, siis ei saa kõnealust kaitsja vahetamise soovi pidada täiesti siiraks ja

vabatahtlikuks.

5.3 K. Martini kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutati kriminaalmenetluses tema vastu.

Kohtueelses menetluses antud ütluste tõendikogumist väljaarvamine näitas, kui tähtsaks peab

ringkonnakohus kahtlustatava kaitseõiguse tagamist menetluse algusjärgust alates. Kuigi rikutud

tõendid kui sellised jäeti edasisest menetlusest välja, näitab ringkonnakohtu otsus käesolevas asjas, et

kaitseõiguse rikkumise tagajärgi ei likvideeritud täielikult, sest ringkonnakohus viitas enda otsuses

sellele, et K. Martin tunnistas kohtueelses menetluses oma süüd.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. K. Martini kaitsja vandeadvokaat P. Järve esitas teistmisavalduse, milles taotleb

kriminaalmenetluse uuendamist, maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja K. Martini

õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks. Teistmisavalduse põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised. Kaitsja leiab, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis mõjutada

kriminaalasjas tehtud otsust ehk K. Martini süüditunnistamist KarS § 114 p 1 järgi. Kui

ringkonnakohus oleks tõepoolest jätnud kõik kaitseõiguse rikkumisega kohtueelses menetluses

saadud tõendid arvestamata, poleks ta saanud opereerida ka n-ö üldise teadmisega selle kohta, et

K. Martin tunnistas end mõrvas süüdi. Muud kriminaalasjas kogutud tõendid osutuksid aga

K. Martini süüditunnistamiseks ebapiisavateks. Eeltoodust tulenevalt järeldub kaitsja hinnangul

paratamatult, et rikkumine mõjutas kriminaalasjas tehtud otsust. Seega, kui Riigikohus leiab, et

kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, saab ta ise teha uue, õigeksmõistva otsuse. Kui

Riigikohtu hinnangul on võimalik uusi asjaolusid tuvastada, tuleb kriminaalasi saata

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

7. Teistmisavaldusele esitas vastuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Helga

Aadamsoo, kes taotleb teistmisavalduse rahuldamata jätmist, põhjendades seda järgmiselt.

EIK otsusega tuvastatud rikkumine ei too kaasa kriminaalasja teistmise vajadust. EIK-i

otsusega K. Martinile õiglase rahalise hüvitise määramine kompenseerib kohtueelses menetluses

toimunud kaitseõiguse rikkumist. Kohtuotsuse tegemisel ei ole ringkonnakohus tuginenud EIK-i

otsuses sedastatud rikkumisega saadud tõenditele. Seega ei ole rikkumine mõjutanud õigusemõistmist

viisil, mis oleks viinud väära kohtulahendini, mistõttu ei tingi selle rikkumise tuvastamine ka

kriminaalmenetluse uuendamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -

määruse peale EIK-le esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise

tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega

tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08, 17. veebruari 2010. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-2-5-09 ja 11. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-13).

9. KrMS § 366 p-s 7 nimetatud teistmisaluse tuvastamine toimub kahes etapis.

9.1 Esmalt tuleb Riigikohtul hinnata, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja

riigisisest otsustamist. Nii nagu ka KrMS § 366 p-des 4, 5, 6 ja 8 sätestatud teistmisaluste puhul, saab

teistmismenetluse tulemiks olla vaid süüdistatava olukorra kergendamine. Seega tuleb otsustada, kas

ka siis, kui rikkumist poleks toimunud, oleks riigisisene kohus isikut samuti süüdi tunnistanud ja kas

süüditunnistamisega kaasnevad õigusjärelmid olnuksid sama rasked. Jaatava vastuse korral

teistmisalus puudub. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhiõiguste rikkumisega tekitatud

kahju on sel juhul võimalik lugeda hüvitatuks rikkumisega seoses määratud hüvitise maksmisega

EIK-i poolt (vt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08, p 16). Üldjuhul saabki rikkumisega

seoses määratud kompensatsioon olla käsitatav rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena vaid

olukordades, mil teistmismenetluses leitakse, et tuvastatud rikkumine ei mõjutanud kriminaalasja

otsustamist.

9.2 Kui teistmismenetluses leitakse, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis kriminaalasja riigisisest

otsustamist mõjutada, ei tähenda see veel automaatselt teistmisaluse sedastamist. Sellisel juhul tuleb

Riigikohtul teises etapis hinnata seda, kas rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud

kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu. Tõdemus, et ilma rikkumiseta ei oleks isikut süüdi

tunnistatud, ei võimalda piirduda EIK-i poolt väljamõistetud hüvitisega.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmisaluse

olemasolu sedastatud näiteks kriminaalasja nr 3-1-2-6-06 menetlemisel. Selles asjas oli EIK eelnevalt

tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 ja lõike 3 punkti d rikkumise (22. novembri 2005. a otsus asjas Taal

vs. Eesti). EIK märkis, et asja arutamisel ei kuulatud kohtuistungitel üle ühtegi tunnistajat ja kaitsja ei

saanud neile küsimusi esitada kohtueelses menetluses ega kohtumenetluse ajal. Samuti ei küsitlenud

kohtud tunnistajaid otse, vaid toetusid kohtueelses menetluses tunnistajate poolt antud ütluste

helisalvestistele, mis olid lisatud toimikule. EIK leidis, et sellega piirati süüdistatava kaitseõigust

sellises ulatuses, mis on vastuolus konventsiooni artikli 6 lõikes 1 ja lõike 3 punktis d sätestatud

õigustega. Kokkuvõtvalt tõdes EIK, et kuigi kaebaja asjas ei viidud kriminaalmenetlust läbi

kooskõlas konventsiooniga, ei saa üksnes oletustele tuginedes arutleda, kas menetluse tulemus oleks

olnud erinev, kui konventsiooni rikkumist ei oleks aset leidnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium

märkis teistmismenetluse tulemina tehtud otsuses, et kõnealuses asjas võisid EIK-i tuvastatud

rikkumised mõjutada süüasja otsustamist ja seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui

kriminaalmenetlust uuendades ning kriminaalasja uuesti arutades. Seejuures toonitas Riigikohus, et

kriminaalasja uuel arutamisel tuleb eeltoodud puudused kõrvaldada.

11. Kriminaalkolleegiumi arvates on EIK-i poolt kohtuasjades Taal vs. Eesti ja Martin vs. Eesti tehtud

lahendid ning ka nendes lahendites käsitletud riigisisesed kohtuasjad teineteisest selgelt eristatavad,

kuigi mõlema puhul täheldas EIK kokkuvõtvalt kaitseõiguse rikkumist. Kohtuasjas Taal vs. Eesti

nenditi esiteks kaitseõiguse rikkumist kohtumenetluses (ja seega kriminaalmenetluses tervikuna) ning

teiseks puudutas kaitseõiguse rikkumine kogu tõenduslikku baasi, millele süüdimõistev kohtuotsus

tugines. Ilmselt selle tõttu pidas EIK vajalikuks lisada enda lahendisse ka tõdemuse, et ta ei saa

üksnes oletustele tuginedes arutleda, kas menetluse tulemus oleks olnud erinev, kui

konventsiooni rikkumist ei oleks aset leidnud.

12. Kohtuasjas Martin vs. Eesti tehtud lahendis tuvastas EIK kaitseõiguse rikkumise kohtueelses

menetluses ja leidis seejärel, et ringkonnakohus ei jätnud ühemõtteliselt kõrvale süüdistatava

kohtueelses menetluses kaitseõiguse rikkumisega saadud ütlusi. Oluline on aga silmas pidada, et

selles asjas ei sedastatud kaitseõiguse rikkumist enam kohtumenetluses ja see rikkumine ei

puudutanud enamikku tõendeid, millele tugineti K. Martini süüditunnistamisel. Seega ei olnud

menetluse tulem sellest vahetult mõjutatud.

13. EIK-i lahendi p-s 95 on nenditud, et „hoolimata kaebaja eeluurimisel antud ütluste

väljaarvamisest leidis ringkonnakohus, et miski ei takista sellise „üldise teadmisega“ opereerimist.

Lisaks märkis ringkonnakohus, et tapmise ülestunnistamine oli suures osas olnud põhjus, miks

kaebaja oli tapmises süüdistatuna kohtu alla antud, ja uurimistoimingud viidi läbi selle teadmise

alusel (vt punkt 48 ülal)“. EIK-i lahendi p-s 96 leitakse seejärel, et kuigi rikutud tõendeid kui selliseid

võib edasisest menetlusest välja jätta, näitas ringkonnakohtu otsus käesolevas asjas, et kaitseõiguse

rikkumise tagajärgi ei likvideeritud täielikult. Kolleegium nõustub, et tõendi väljajätmisel ei ole

kohane sellele viitamine kohtuotsuses ka „üldise teadmise“ tasandil. Kokkuvõtvalt leiab aga

kriminaalkolleegium, et kohtueelses menetluses asetleidnud K. Martini kaitseõiguse rikkumine ei

mõjutanud määraval viisil teistetava asja otsustamist kohtumenetluses. Muud kohtuasjas kogutud

tõendid ja ringkonnakohtu otsuses sisalduvad analüüs ja põhistused ei anna alust väita, et

kriminaalasja menetluse uuendamine võiks viia K. Martini õigeksmõistmiseni.

14. EIK-i lahendi p-s 106 märgib EIK, et õiglane hüvitis selles asjas rikkumisest tingitud

mittevaralise kahju eest on 4500 eurot. Lisaks märkis EIK, et kui kohus on mõistnud isiku süüdi

menetluses, mis ei vastanud konventsioonis sätestatud õiglase menetluse nõudele, nagu juhtus

käesolevas asjas, on rikkumise kohaseks hüvitamiseks põhimõtteliselt kohtuasja taasläbivaatamine,

selle uurimise uuesti alustamine või teistmine, kui kaebaja seda taotleb. Kuigi EIK-i lahend nimetab

teistmise võimalike alternatiividena ka „kohtuasja taasläbivaatamist ja selle uurimise uuesti

alustamist“, siis tegelikult puuduvad kolleegiumi hinnangul käsitletavas olukorras riigisiseses õiguses

teistmismenetlusele alternatiivid. Kriminaalasjas kohtumenetluse uuendamine KrMS § 366 p-s 7

ettenähtud alusel on aga välistatud p-des 12-13 märgitud põhjustel.

II

15. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks selgitada mõningaid küsimusi, mida EIK on käsitlenud

lahendis Martin vs. Eesti.

15.1 EIK-i lahendi p-s 90 on märgitud, et „isegi kui P. Järve eeldatav huvide konflikt oleks olnud

tema asendamise aluseks, ei rakendatud käesolevas asjas kaitsja taandamiseks ametlikku menetlust,

mis huvide konflikti puhuks sätestatud KrMS §-des 54 ja 55 (vt punkt 53 ülal). Selles menetluses

oleks kaitsja saanud esitada oma seisukoha ja veenduda, et kaebajale ei ole survet avaldatud ning

kohus oleks asja sõltumatult ja erapooletult uurinud ning otsustanud, kas kaitsja tuleb huvide

konflikti tõttu taandada. Samuti oleks võidud kõik toimingud ja otsused nõuetekohaselt

dokumenteerida, et vältida kahtlusi lubamatu surve avaldamises.“ Kolleegium nendib, et EIK-i

etteheide

kaitsja

taandamismenetluse

kasutamata

jätmise

kohta

ei

tugine

Eesti

kriminaalmenetlusõigusele. Tulenevalt KrMS § 55 lg-st 2 ja §-dest 56-57 on kaitsja taandamise

(kohtu)menetlus ette nähtud vaid juhtudeks, mil prokuratuuril on tekkinud kahtlus selles, et kaitsja on

suhtlemisel kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega kuritarvitanud oma menetlusseisundit viisil, mis

võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist. Juhtudeks, mil

isik ise soovib loobuda kohtueelses menetluses tema poolt eelnevalt valitud kaitsjast, ei ole aga Eesti

kriminaalmenetluse õiguses spetsiifilist taandamismenetlust ette nähtud, kuna tegemist on isiku vaba

tahte väljendusega. Sellise taandamismenetluse puudumise põhiseadusevastasusest aga ei ole

kolleegiumi arvates põhjust rääkida seetõttu, et pikk ja põhjalik taandamismenetlus riivaks oluliselt

süüdistatava põhiõigust vabalt valida endale kaitsja.

15.2 Kohtuasjas Martin vs. Eesti tehtud lahendi p-s 88 on märgitud, et „ei ole täiesti selge, millistel

asjaoludel kaebaja P. Järve teenustest loobus. On raske seletada, miks kaebaja loobus P. Järve

teenustest kaitsjana esmaspäeval, 7. augustil, pärast seda, kui nad olid reedel, 4. augustil 2006 kokku

leppinud, et P. Järve külastab teda esmaspäeval, mida P. Järve tõepoolest üritas“. Lahendi p-s 90 aga

nendib EIK, et „võib ametlikest dokumentidest järeldada, et kaebaja ja uurijate vahel pidid kaitsja

juuresolekuta toimuma teatud protokollimata vestlused, mille käigus kaebajale selgitati, et oleks

mõistlik loobuda P. Järve teenustest kaitsjana.“ EIK-i lahendi p-s 91 väljendab EIK arusaamatust,

„miks viidi 7. augustil 2006 menetlustoimingud läbi kiiresti. Näib, et uurimine jätkus kohe pärast

seda, kui kaebaja oli loobunud P. Järve teenustest: kaebaja ülekuulamine algas kell 20.05 ja sellele

järgnenud ütluste seostamine olustikuga kestis peaaegu südaööni (vt punkt 17 ülal). Selle

taustainformatsiooni valguses ei tundu, et kaebaja väited uurija poolt avaldatud surve kohta oleksid

kohatud“. Kolleegiumi arvates tuleb nõustuda EIK-i etteheidetega, mille sisuks on väide, et

kriminaalmenetlus selle algetapil vähemalt ei näinud aus. Samas on kolleegium seisukohal, et ka

kehtiva kriminaalmenetluse õiguse kohaselt ei takista miski, sealhulgas ka valitud kaitsja taandamise

menetluse puudumine, ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist ja kaitseõiguse tegelikku tagamist.

Kolleegium nendib, et rikkumise hüvitamiseks mõistis EIK Eesti riigilt K. Martini kasuks välja 4500

eurot.

16. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohus K. Martini kaitsja

vandeadvokaat Paul Järve teistmisavalduse rahuldamata ja kriminaalmenetluse K. Martini

süüdistusasjas KarS § 114 p 1 järgi uuendamata.

/allkirjastatud digitaalselt/