3-1-1-37-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-37-14

Määruse kuupäev

29. september 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Saale Laos

Kohtuasi

Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine T. L.-ile

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-13-11437

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. L.-i esindaja vandeadvokaat Arne Ots ja Riigiprokuratuuri

esindaja Dilaila Nahkur-Tammiksaar, määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. august 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2014. a määruse põhiosa, asendades selles

toodud õiguslikud põhistused jälitustoimingu lubade, jälitustoimingu loa taotluse ja

kohtumäärusest koopiate tegemise kohta käesoleva määruse põhistustega. Muus osas jätta

ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. T. L.-i esindaja vandeadvokaat Arne Otsa määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Riigiprokuratuuri esindaja Dilaila Nahkur-Tammiksaare määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt T. L.-i kasuks välja 707 (seitsesada seitse) eurot, sh käibemaks,

Riigikohtu menetluses esindajale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. L.-i suhtes tehti 1. jaanuarist kuni 1. septembrini 2010 kriminaalasjade nr 10913000097 ja

1091300040 raames jälitustoiminguid. Asjas nr 10913000097 saadeti süüdistusakt 15. novembril

2012 kohtusse ning T. L.-i teavitati selles asjas tema suhtes tehtud jälitustoimingutest 11. veebruaril

2013. Jälitustegevusest asjas nr 1091300040 teavitati T. L.-i 29. jaanuaril 2013. Selles asjas lõpetati

kriminaalmenetlus 11. septembril 2013.

2. 7. mail ja 7. augustil 2013 käis T. L. oma esindajatega Kaitsepolitseiameti ruumes jälitustoimingute

käigus kogutud materjaliga tutvumas. 7. augustil 2013 tutvustati T. L.-ile jälitustoimingute lubasid

nr 1069 ja 1187, jälitustoimingute loa taotlust nr 1281 ja kohtumäärust nr 499 (osa teabest oli kinni

kaetud). Küll aga keelduti T. L.-ile väljastamast viimati nimetatud dokumentide koopiaid, samuti ei

lubatud teha neist väljakirjutusi.

3. 7. augustil 2013 esitas T. L.-i esindaja vandeadvokaat Arne Ots Riigiprokuratuurile taotluse saata

talle e-posti teel koopiad dokumentidest nr 1069, 1187, 1281 ja 499. Esindaja märkis ka, et T. L.-i ei

teavitatud jälitustoimingutest viivitamatult, nagu seadus seda nõuab.

4. Riigiprokuratuur käsitles A. Otsa taotlust kaebusena ja jättis selle 27. augusti 2013. a määrusega

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 229 lg 2 p 1 alusel rahuldamata. KrMS § 12614 lg 3 alusel

kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse "Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise

kord" (kord) § 5 lg 7 kohaselt ei tehta tutvumiseks esitatud andmetest koopiat. T. L.-i teavitati

jälitustegevusest õigeaegselt.

5. 20. septembril 2013 esitas A. Ots Riigiprokuratuuri 27. augusti 2013. a määruse peale kaebuse,

väites, et korra § 5 lg 7 ei välista koopiate väljastamist. Esiteks puudutab koopiate tegemise keeld

vaid jälitustegevuse tulemusi, mitte aga jälitustegevuse aluseks olevaid jälitustoimingu lubasid ja

prokuratuuri taotlust kohtule jälitustoimingu lubamiseks. Nimetatud menetlusdokumendid tuleb igal

juhul väljastada, sest vastasel juhul ei saa isik oma õigusi kaitsta. Teiseks ei saa koopiate tegemisest

keelduda seetõttu, et T. L.-ile näidatud dokumentidel on märge, mille kohaselt on dokumentide

salastatus lõppenud. Sõltumata koopiate tegemise võimaldamisest tuleks lubada T. L.-il teha

dokumentidest väljakirjutisi. Ka märkis A. Ots, et menetlejad ei ole põhjendanud, miks teavitati T. L.-

i 2010. aasta jälitustegevusest alles 2013. aasta alguses.

6. Riigiprokuratuuri 18. oktoobri 2013. a määrusega rahuldati kaebus osaliselt, lubades T. L.-il teha

taotletud dokumentidest mõistlikus mahus märkmeid.

6.1 Korra § 5 lg 7 kohaselt ei tohi teha tutvumiseks esitatud andmetest koopiaid. See keeld hõlmab nii

jälitustoimingute käigus kogutud andmeid kui ka jälitustoimingu aluseks olnud dokumente. Keelatud

ei ole aga väljakirjutuste tegemine mõistlikus mahus e ulatuses, mis ei muuda koopiate väljastamise

keeldu sisutühjaks. Seega tuleb T. L.-il lubada teha dokumentidest mõistlikus mahus märkmeid.

6.2 Kuni 9. juulini 2012 kehtinud KrMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt võis jätta jälitustoimingust

teavitamata, kui teavitamine võis kahjustada kriminaalmenetlust või soodustada kuritegevust.

Dokumentides nr 1069, 1187, 1281 ja 499 ongi märgitud, et puudutatud isikuid ei teavitata enne

kohtueelse menetluse lõpetamist, kuivõrd teavitamine võib kahjustada kriminaalmenetlust või

soodustada kuritegevust. Asjas nr 10913000097 lõppes kohtueelne menetlus 15. novembril 2012, mil

süüdistusakt saadeti kohtusse. Asjas nr 1091300040 lõppes kohtueelne menetlus alles 11. septembril

2013, mil tehti menetluse lõpetamise määrus - seega teavitati T. L.-i selles asjas juba enne menetluse

lõppemist. Et teavitada oli vaja kokku enam kui 60 isikut, oli selle korraldamine töömahukas,

mistõttu ei saa pidada T. L.-i teavitamist 29. jaanuaril 2013 ja 11. veebruaril 2013 ebaseaduslikuks

viivituseks.

7. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas A. Ots kaebuse Harju Maakohtule. Keeld teha koopiaid ei

kehti jälitustoimingu aluseks olevate materjalide kohta. Koopiate tegemist peaks võimaldama ka

seetõttu, et tutvustatud dokumendid pole enam salastatud. Ei ole aru saada, mida pidas

Riigiprokuratuur silmas "mõistlikus mahus" väljakirjutuste tegemise all. T. L.-i teavitati

jälitustoimingutest liiga hilja.

8. Harju Maakohtu 27. detsembri 2013. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. KrMS § 121 lg 1

kohaselt võis teavitamise lükata edasi, kui teavitamine võis kahjustada kriminaalmenetlust. Seega oli

menetlejal õigus seada teavitamine sõltuvusse kriminaalmenetluse lõppemisest. Riigiprokuratuur

andis 3. detsembril 2012 Kaitsepolitseiametile korralduse alustada asjasse puutuvate isikute

teavitamist jälitustoimingutest. Arvestades seda, et teavitada oli vaja enam kui 60 isikut, oli

teavitamisprotsess töömahukas, mistõttu tuleb teavitamist pidada viivitamatuks. Korra § 5 lg 7 alusel

keelduti õigesti koopiate väljastamisest. Keeld kehtib kõigi tutvustatud materjalide suhtes.

9. Maakohtu määruse peale esitas A. Ots kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes soovitud

dokumentidest koopiate saamist ja selle tuvastamist, et T. L.-i teavitati õigusvastase viivitusega.

Korra § 5 pealkirjast ilmneb, et silmas peetakse üksnes jälitustoiminguga kogutud andmeid, mitte

nende aluseks olevaid menetlusdokumente. Õiguste efektiivseks kaitseks on vaja koopiat, mitte

õigust teha märkmeid, sest tegu on mahuka kriminaalasjaga. Üldsõnaline viide võimalikule

kriminaalmenetluse kahjustamisele või kuritegevuse soodustamisele ei ole teavitamise viivitust

põhjendades piisav, sest menetleja pole ära näidanud, kuidas täpselt teavitamine kriminaalmenetlust

kahjustanud või kuritegevust soodustanud oleks. Et kriminaalasi on mahukas, ei tähenda seda, et

jälitustoimingutest teavitamisega saaks pikka aega viivitada. Mahukus võib rolli mängida alles

hiljem, kui isikutele hakatakse dokumente tutvustama - see võib mahuka asja korral võtta enam aega

kui väikesemahulise asja puhul.

10. Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2014. a määrusega rahuldati kaebus osaliselt ja kohustati

Kaitsepolitseiametit väljastama T. L.-ile dokumentide nr 1069, 1187, 1281 ja 499 koopiad.

10.1 Hoolimata sellest, et korra § 5 kannab pealkirja "Jälitustoiminguga kogutud andmete

tutvustamine" ja et sama pealkiri on ka KrMS §-l 12614, kehtib korra § 5 lg-s 7 sätestatud koopiate

väljastamise keeld ka jälitustegevuse aluseks olevate dokumentide kohta. Jälitustoimingu aluseks

olevad dokumendid on tihedalt seotud jälitustegevuse käigus kogutud teabega, mistõttu ei saa öelda,

et sätted peavad silmas üksnes kogutud teavet. Sisuliselt samale seisukohale on asutud ka Riigikohtu

21. mai 2012. a otsuses nr 3-1-1-31-12 (vt p 10). Koopiate tegemise keeld ei puuduta aga dokumente,

mille salastatus on lõppenud. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 p 1 ls 3

määrab, et jälitusasutuste poolt jälitustoimingu käigus kogutud teabe ning teabe kogumisel kasutatud

meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud

kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle

perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Seega kustus praegusel juhul salastatus

kindlaksmääratud sündmuse (isikule tutvustamine) saabumisel RSVS § 12 mõttes. Kui teabe

salastatus on kustunud, ei näe riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus selle tutvustamiseks ette

mingeid piiranguid.

10.2 T. L.-i teavitati seadusega ette nähtud aja jooksul. Esialgne viivitamine oli tingitud soovist

vältida kriminaalmenetluse kahjustamist ja ohtu tõendite kogumisele. Teavitamise edasilükkamise

alus langes ära alles siis, kui asi saadeti kohtusse. Arvestades jälitustoimingule allutatud isikute suurt

arvu ja nende isikute suurt arvu, kelle eraelu jälitustoiminguga riivati, oli teavitamine alles 2013. a

jaanuaris-veebruaris õiguspärane.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse Riigiprokuratuur, kes leiab, et ringkonnakohus

kohustas menetlejaid vääralt T. L.-ile dokumentide koopiaid väljastama.

11.1 Riigiprokuratuuri hinnangul on õige, et asjasse puutuvaid dokumente T. L.-ile tutvustades nende

riigisaladusega kaitstus kustus. Samuti on tõsi, et riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest ei

tulene piiranguid riigisaladuseks mitteolevate dokumentide kopeerimise kohta. Küll aga tulevad need

piirangud KrMS § 12614 lg-st 3, õigemini selle alusel kehtestatud korra § 5 lg-st 7. Kui

ringkonnakohus leidis, et korra § 5 lg-s 7 sätestatud koopia tegemise keeld ületab Vabariigi

Valitsusele KrMS § 12614 lg-s 3 antud volitusi, tulnuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus. Ringkonnakohtu tõlgendus muudab korra § 5 lg 7 sisutühjaks, sest sellise tõlgenduse

kohaselt ei ole võimalik keelduda tutvumiseks esitatud andmete koopia väljastamisest mitte kunagi.

11.2 Riigiprokuratuuri seisukohtadele esitas vastuväited A. Ots, kes leiab, et koopiaid on vaja

väljastada, sest vastasel korral ei saaks isik oma õigusi kaitsta. Kui dokumente on isikule tutvustatud,

ei saa koopiate väljastamise keelul olla mõistlikku põhjust. Teatud juhtudel saab keeld olla

põhjendatud üksnes jälitustoiminguga kogutud andmete osas.

12. Määruskaebuse esitas ka A. Ots.

12.1 Kaebaja palub Riigikohtul sedastada, et ringkonnakohus on koopiate andmise keelu ulatust

sisustanud valesti. Keeld ei kehti mitte dokumentide salastatuse lõppemise tõttu, vaid seepärast, et

tegu on jälitustegevuse aluseks olevate dokumentidega. Sellega seoses kordab kaebaja varem esitatud

argumente. Samuti palub kaebaja Riigikohtul tuvastada, et T. L.-i teavitamisega jälitustoimingutest

viivitati ebaseaduslikult. Ka selle väite põhjenduseks esitab kaebaja juba varem menetluses välja

toodud seisukohad.

12.2 Vastuses T. L.-i esindaja kaebusele märgib prokuratuur, et koopiate tegemise keeld tuleneb korra

§ 5 lg-st 7. T. L.-i teavitati õigel ajal. Teavitamine oli töömahukas, sest teavitada polnud vaja mitte

üksnes isikuid, kelle suhtes jälitustoiminguid tehti, vaid ka neid isikuid, kelle privaatsust

jälitustoimingud riivasid. Kõigi teavitamist vajavate isikute väljaselgitamine oli töö- ja ajamahukas,

sest kindlaks tuli teha nende isikute kontaktandmed ja informeerida igaühte just neid puudutanud

jälitustoimingust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Määruskaebemenetluses on keskendutud kahele teemale. Esiteks võtab kolleegium seisukoha

selle kohta, kas T. L.-i teavitati jälitustoimingutest hiljem, kui seda seaduse järgi teha tuleb (I).

Teiseks analüüsib kolleegium, kas T. L.-il oli õigus saada koopiaid talle tutvustatud jälitustoimingu

lubadest ja jälitustoimingu tegemise taotlusest (II). Viimaks võetakse määruskaebemenetluse tulemus

kokku ja tehakse otsustus menetluskulude kohta (III).

I

14. KrMS § 12613 lg 1 esimene lause sätestab, et jälitustoimingu tegemise loa tähtaja lõppemise

korral ning mitme ajaliselt vähemalt osaliselt kattuva jälitustoimingu tegemisel neist viimase loa

tähtaja lõppemise korral teavitab jälitusasutus viivitamata isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning

isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse

käigus tuvastatud. Vaidlust ei ole selle üle, et T. L.-i suhtes tehti kahes kriminaalasjas

jälitustoiminguid ja et T. L.-i sellest teavitati. Vaidlus käib selle üle, kas teavitamine toimus

viivitamata KrMS § 12613 lg 1 esimese lause mõttes.

15. Hindamaks seda, kas isikut teavitati viivitamata või mitte, tuleb kõigepealt teha kindlaks, millal

tekkis prokuratuuril T. L.-i teavitamise kohustus. Riigiprokuratuuri hinnangul tekkis selline kohustus

15. novembril 2012, mil kriminaalasjas nr 10913000097 saadeti süüdistusakt kohtusse. Sealjuures

viitab Riigiprokuratuur kuni 9. juulini 2012 kehtinud KrMS § 121 lg 1 p-le 4, mille kohaselt võis jätta

jälitustoimingust teatamata, kui see võis kahjustada kriminaalmenetlust või soodustada kuritegevust.

9. juulist kuni 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 121 lg 1 p 1 alusel võis prokuröri loal kuni

vastava aluse äralangemiseni jätta jälitustoimingust teatamata, kui see võib kahjustada oluliselt

kriminaalmenetlust. Ka kehtiva KrMS § 12613 lg 2 p 1 kohaselt võib jätta jälitustoimingust

teavitamata, kui see võib kahjustada oluliselt kriminaalmenetlust. Kolleegium on seisukohal, et isiku

teavitamine jälitustegevusest vahetult pärast jälitustoimingu lõppu, kui kohtueelne menetlus alles käib

ja kogutakse tõendeid, võib peaaegu alati kriminaalmenetlust oluliselt kahjustada, sest sellisel juhul

on tõenäoline, et jälitustoimingust teadlikuks saanud isik muudab oma käitumist nii, et edasiste

tõendite kogumine osutub keeruliseks või võimatuks. Seetõttu saab Riigiprokuratuuriga nõustuda, et

T. L.-i teavitamise kohustus asjas nr 10913000097 tehtud jälitustoimingutest tekkis 15. novembril

2012. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et asi nr 1091300040 oli asjaga nr 10913000097 tihedalt

seotud. Kriminaalasja nr 10913000097 kohtusse saates ei olnud enam põhjust pidada salajas ka asjas

nr 1091300040 tehtud jälitustoiminguid. Seega tekkis prokuratuuril 15. novembril 2012 ka kohustus

teavitada T. L.-i asjas nr 1091300040 aset leidnud jälitustoimingutest.

16. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas viivitamatuks saab lugeda ligi kaks ja pool kuud (asi

nr 10913000097) ning ligi kolm kuud (asi nr 1091300040) pärast teavitamiskohustuse tekkimist

tehtud teavitamist.

17. Termin "viivitamata" on kriminaalmenetluse seadustikus läbivalt kasutatav määratlemata

õigusmõiste. Kui mingi toiming tuleb seaduse kohaselt teha viivitamata, tähendab see seda, et

toiming tuleb teha võimalikult kiiresti ja kohustatud isik ei tohi toimingut edasi lükata kauem, kui see

vastavalt asjaoludele põhjendatud on. Ei ole võimalik öelda, et sõna "viivitamata" viitab alati

ühesuguse pikkusega ajavahemikule. Sõltuvalt asjasse puutuvast kohustusest ja konkreetsetest

asjaoludest võib termin hõlmata eri pikkusega perioode. Teatud toimingute puhul, mis tuleb seaduse

kohaselt teha viivitamata, on raske ette kujutada, et põhjendatuks saab pidada kasvõi päevastki

viivitust. Nii on see näiteks kahtlustatavale ja süüdistatavale õiguste viivitamatu tutvustamise (KrMS

§ 351 lg 1) ja vahistatu viivitamatu vabastamise (KrMS § 131 lg 5) korral. Ei saa aga välistada, et

viivitamatult tehtuks saab lugeda ka sellise toimingu, mis tehakse mitu päeva, nädalat või isegi kuud

pärast toimingu tegemise kohustuse tekkimist.

18. Ka KrMS § 12613 lg 1 (sarnaselt varem kehtinud KrMS § 121 lg 1 redaktsioonide) alusel

jälitustoimingust teavitamise korral ei ole võimalik kindlaks määrata konkreetset ajavahemikku, mille

ületamist tuleb igal juhul lugeda viivitamatu teavitamiskohustuse rikkumiseks. On võimalik, et

viivitamatu teavitamine eeldab isiku informeerimist mitu korda lühema perioodi jooksul, kui seda on

tehtud praegu, näiteks kui jälitustoiming kestis lühikest aega ja see puudutas üksnes isikut, kelle

suhtes toiming tehti. Kui aga tegemist on olukorraga, kus jälitustoimingud on aset leidnud pikema aja

jooksul, tehtud on erinevaid jälitustoiminguid ja riivatud on paljude isikute privaatsust, võib olla

põhjendatud see, et menetleja teavitab asjasse puutuvaid isikuid alles mitu nädalat või ka kuud pärast

informeerimiskohustuse tekkimist.

19. Praegusel juhul tehti T. L.-i suhtes jälitustoiminguid mitme kuu jooksul. Jälitustoiminguga

kogutud andmeid analüüsides tegi menetleja kindlaks, et jälitustoimingud puudutasid kokku 60 isikut,

keda tuli sellest ka teavitada. Sellises ulatuses jälitustoimingute analüüsimine ja asjaga seotud isikute

ning nende kontaktandmete väljaselgitamine võtab aega. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul

võimalik öelda, et praegusel juhul ei olnud teavitamise viibimine umbes kaks ja pool või kolm kuud

põhjendatud. See tähendab seda, et T. L.-i teavitati jälitustoimingutest kooskõlas KrMS § 12613 lg-

ga 1 esimesel võimalusel, s.o viivitamatult.

20. Eelöeldut ei väära ka kaebuse esitaja väide, et T. L.-i oleks pidanud teavitama kiiremini, küll aga

oleks jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine võinud aset leida pärast teavitamist.

Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib jälitustoimingust teavitamist ja jälitustoiminguga kogutud

andmete tutvustamist küll eraldi paragrahvides (§-d 12613 ja 12614), aga nii Vabariigi Valitsus korda

kehtestades kui ka menetlejad õigusakte rakendades on põhjendatult lähtunud sellest, et teavitamine

leiab aset alles siis, kui asjasse puutuvatele isikutele on võimalik andmeid ka tutvustada.

20.1 Isikul on KrMS § 12616 kohaselt õigus esitada seoses jälitustoiminguga kaebus.

Jälitustoiminguga seonduva rikkumise peale kaebamine eeldab teadmist jälitustoimingust ja

võimaliku rikkumise asjaoludest. Ainuüksi jälitustoimingu faktist ei ole võimalik teha järeldust, et

jälitamise käigus rikuti isiku õigusi. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et kõigepealt

peab toimuma teavitamine ja andmetega tutvumine ise võib aset leida alles siis, kui menetleja on

tutvumiseks esitatavad dokumendid ette valmistanud.

20.2 N-ö mitmeetapiline menetlus ei ole põhjendatud ka menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Kui iga

isikut, kelle privaatsust on riivatud, tuleks teavitada kohe, toimuks teavitamine iga isiku puhul eri

ajal, sest jälitustegevust analüüsides tuvastaks menetleja teavitamist vajavaid isikuid järk-järgult.

Piiratud menetlusressursi selline kasutamine ei ole põhjendatud, sh arvestades punktis 20.1

kirjeldatut.

II

21. Keeldudes T. L.-i esindaja taotletud dokumentidest koopiate tegemisest viitas Riigiprokuratuur

korra § 5 lg-le 7, mis sätestab, et tutvumiseks esitatud andmetest ei tehta koopiat. Ringkonnakohus

aga tugines RSVS § 8 p 1 ls-le 3 ja leidis, et kuivõrd T. L.-ile tutvustatud dokumendid ei olnud enam

riigisaladusega kaitstud, kopeerimiskeeld nende suhtes ei kehti. T. L.-i esindaja väidab, et

kopeerimiskeeld ei kehti seetõttu, et korra § 5 lg 7 peab silmas üksnes jälitustoiminguga kogutud

andmeid, mitte aga jälitustegevuse aluseks olevaid dokumente.

22. Kolleegium nõustub Riigiprokuratuuriga selles, et ringkonnakohtu tõlgendus muudab korra § 5

lg 7 sisutühjaks. RSVS § 8 p 1 ls-st 3 ilmneb, et jälitustegevust puudutava teabe salastatus kustub

ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes

jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati.

Tutvustamisega kustub riigisaladus seega alati ja isiku soovil tuleks teha koopiad kõigist talle

tutvustatud dokumentidest või nende osadest.

23. Samuti on õige Riigiprokuratuuri seisukoht, et kui ringkonnakohus pidas koopia tegemise keeldu

põhjendamatuks, oleks tulnud jätta see säte kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus. Koopia tegemise keeld korra § 5 lg-s 7 ei saa olla kehtestatud riigisaladuse kaitseks.

Kolleegium ei pea siiski vajalikuks selgitada välja selle keelu eesmärki ega hinnata keelu

põhiseaduspärasust, sest korra § 5 lg 7 ei ole praeguses kriminaalasjas asjasse puutuv säte

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 ls 1 tähenduses.

24. Kolleegium jagab T. L.-i esindaja seisukohta, et T. L.-ile tutvustatud kahest prokuratuuri

jälitustoimingu loast, jälitustoimingu loa taotlusest ja kohtumäärusest koopiate tegemist korra § 5 lg 7

ei keela.

24.1. KrMS § 12614 räägib läbivalt jälitustoiminguga kogutud andmetest. Jälitustoiminguga kogutud

andmetest kõneleb ka kord, sh § 5, milles on kehtestatud kopeerimiskeeld. Koopiaid ei tohi teha

jälitustoiminguga kogutud andmetest, jälitustoimingute aluseks olevate dokumentide kopeerimist ei

ole korra järgi keelatud. Nende menetlusdokumentide puhul kehtib KrMS § 1604 lg 1, mis võimaldab

isikul saada talle tutvustatud dokumendist tasu eest koopia. Lisaks tuleneb KrMS § 1604 lg-st 1, et

koopia tegemise keeld peab olema kehtestatud seadusega. KrMS § 12614 lg 3 volitab Vabariigi

Valitsust kehtestama üksnes jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise korda.

24.2. Eeltoodut ei välista ka ringkonnakohtu tõlgendus, mille järgi tuleneb isiku õigus tutvuda

dokumentidega, mis on olnud jälitustoiminguga tema kohta andmete kogumise aluseks, analoogia

korras KrMS §-st 12614. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kuna jälitustoiming riivab isiku

põhiõigusi, peab isikul olema lisaks tema kohta kogutud andmetega tutvumisele õigus veenduda ka

selles, et nende andmete kogumine on olnud õiguspärane. Kui jälitustoiminguga saadud teave on

kriminaalasjas tõend, tuleb jälitustoimingu aluseks olnud jälitustoimingu luba üldjuhul võtta

kriminaaltoimikusse koos jälitusprotokolliga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsus

asjas nr 3-1-1-31-12, p 10). Samal ajal on mõistlik, kui kohtumenetluses mitteosalevale isikule

tutvustatakse koos tema kohta kogutud andmetega ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevat

dokumenti, mis on ka kriminaaltoimikus. Olukorras, kus isikule tutvustatakse sellise

jälitustoiminguga tema kohta kogutud andmeid, mida ei kasutatud kriminaalasjas tõendina ega lisatud

seetõttu kriminaaltoimikusse, ei ole vaatamata jälitustoimingu loa säilitamisele jälitustoimikus samuti

tegemist jälitustoiminguga saadud andmetega (kuigi luba võib sisaldada mõne muu jälitustoiminguga

saadud teavet).

24.3. Mis puudutab prokuratuuri taotlust kohtult jälitustoimingu loa saamiseks, siis võib taotlus

sisaldada rohkem andmeid kui kohtumäärus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 439 ja 673). Osas, millega kriminaaltoimikusse lisamise või isikule

tutvustamisega on jälitustoimingu loa taotluses sisalduva teabe riigisaladuse kaitse lõppenud, ei kehti

korra § 5 lg 7 samadel põhjustel nagu jälitustoimingu loa puhul.

III

25. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2014. a määruse põhiosa, asendades

selles sisalduvad õiguslikud põhistused koopiate tegemise lubamise kohta käesoleva määruse p-s 24

sisalduvate põhistustega. Muus osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. T. L.-i esindaja

määruskaebuse rahuldab kolleegium osaliselt. Riigiprokuratuuri määruskaebus jääb rahuldamata.

26. T. L.-i esindaja vandeadvokaat A. Ots esitas Riigikohtule taotluse määrata kindlaks T. L.-i

menetluskulud ja need T. L.-ile hüvitada. A. Ots palub lugeda T. L.-ile hüvitatavateks

menetluskuludeks kokku 3380,40 eurot (sh käibemaks), mille T. L. on maksnud advokaadibüroole

kokku 15,5 töötunni eest. Nendest töötundidest kulus 5,8 tundi määruskaebuse koostamisele,

4,3 tundi prokuratuuri kaebusele vastuse ja 5,4 tundi täiendava taotluse koostamisele. Kuivõrd

täiendava taotluse jättis Riigikohus KrMS § 350 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, tuleb menetluskulude

kindlaksmääramisel analüüsida määruskaebuse ja prokuratuuri kaebusele esitatud vastuse

koostamisega seotud kulusid.

26.1 Menetluskulude hüvitamist määruskaebuse lahendamise menetluses reguleerib KrMS § 187.

Selle sätte esimene lõige puudutab olukordi, kus vaidlustatud kohtumäärus tühistatakse, teine lõige

aga situatsioone, kus määruskaebus jäetakse rahuldamata. Praegusel juhul T. L.-i esindaja kaebus küll

(osaliselt) rahuldatakse, aga Tallinna Ringkonnakohtu määrust ei tühistata. Seega on tegemist

olukorraga, mida KrMS § 187 ei reguleeri. Seetõttu tuleb kolleegiumi hinnangul koosmõjus KrMS

§ 390 lõikega 1 kohaldada kassatsioonimenetlust reguleerivat KrMS § 186. KrMS § 186 lg 1 sätestab,

et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks kriminaalmenetluse seadustiku § 361 punktides 2-7

nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 3

nimetatud lahendi, tuleb menetluskulud kanda riigil.

26.2 KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üksnes valitud esindajale makstud selline tasu,

mis on mõistliku suurusega. Õigusabitasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas

pidada nii õigusabi osutaja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse

vajalikkust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p 9).

26.3 Riigikohtule esitatud materjalide kohaselt tegelesid Riigikohtule esitatud menetlusdokumentide

ettevalmistamisega vandeadvokaadid A. Ots ja Jaanus Kasevits. A. Otsa osutatud õigusabi tunnihind

on 205 eurot. J. Kasevitsa antud õigusabi tunnihind on 170 eurot. Selliseid tunnihindu ei saa

kolleegiumi hinnangul pidada mõistlikuks. Mõistlikuks on kolleegium lugenud nt 120 ja 135 euro

suuruseid tunnihindu (s.h käibemaks) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-23-14, p 33; 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 15 ja 11. detsembri 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 29.1). Praegusel juhul tuleb mõistlikuks pidada 140-eurost tunnihinda

(sh käibemaks). Seega ei tule kõne alla üle 1414 euro hüvitamine (10,1 tundi määruskaebuse ja

prokuratuuri kaebusele vastuse koostamise eest 140-eurose tunnihinnaga).

26.4 Siiski on vaja vähendada ka eelmise lõigu lõpus nimetatud summat, sest kogu osutatud õigusabi

ei olnud vajalik. Nimelt esitas T. L.-i esindaja määruskaebuses kaks taotlust, millest rahuldatakse vaid

üks. Seetõttu saab lugeda põhjendatuks vaid ühe taotluse esitamist; rahuldamata jäänud taotluse

esitamine ei olnud vajalik ja sellega seoses ei saa makstud raha pidada mõistlikuks tasuks

KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik öelda, et ühe taotluse

põhistamiseks tehtud töö oleks olnud oluliselt mahukam kui teise taotluse motiveerimiseks tehtu.

Seetõttu leiab kolleegium, et mõlema taotluse põhistuste koostamine võttis ühepalju aega ja T. L.

maksis esindajale mõlema eest sama summa. Seega tuleb lugeda mõistlikuks pool T. L.-i makstud

kohase tunnihinnaga õigusabitasust, mistõttu tuleb mõistliku suurusega õigusabitasuks lugeda 707

eurot, sh käibemaks 117,83 eurot. Tulenevalt KrMS § 186 lg-st 1 jääb see kulu riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/