3-2-1-68-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-68-14

Määruse kuupäev

Tartu, 24. september 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

R. R hagi tagamise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-60331

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. R määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja R. R, esindaja vandeadvokaat Triin Raudsepp

Puudutatud isikud G. F, Z.-I. F, A.-I. B, nende esindaja

vandeadvokaat Senny Pello

Asja läbivaatamise kuupäev

25. august 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-60331.

Jätta jõusse Harju Maakohtu 19. detsembri 2013. a määruse resolutsioon samas tsiviilasjas,

arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud solidaarselt G. F, Z.-I. F ja A.-I. B kanda.

4. Tagastada R. R määruskaebuselt 20. märtsil 2014 tasutud kautsjon 50 eurot.

5. Jätta kohtutoimikusse võtmata R. R esitatud tõendid (Iisraeli kohtu 20. mai 2014. a otsus,

väljavõte Iisraeli pärimisseadusest, Maksu- ja Tolliameti tõend, DNA- eksperdi teatis, laste kiri,

J. F e-kiri, S. L avaldus), samuti G. F, Z.-I. F ja A.-I. B esitatud tõendid (J. F residentsuse

deklaratsioon, R. R notariaalne tunnistus, Harju Maakohtu 4. juuli 2014. a määrus ja J. F

hooldaja e-kiri).

6. Jätta rahuldamata R. R taotlus kuulutada kohtumenetlus kinniseks ja avalikustada

arvutivõrgus üksnes käesoleva määruse resolutsioon.

7. Rahuldada R. R taotlus asendada käesolevas määruses pärandaja, avaldaja ja puudutatud

isikute nimed initsiaalidega ning mitte avalda nende isikute isikukoodi ega pärandaja

surmaaega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. R (avaldaja) esitas 18. detsembril 2013 Harju Maakohtule avalduse, milles palus hagi tagamise

korras keelata J. F pärimisasjas notaril pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse ja sundosa saaja

tunnistuse väljastamine kuni vaidluse lõppemiseni Iisraelis seal 11. augustil 2013 tehtud suulise

testamendi kehtivuse üle.

Avaldaja isa J. F (pärandaja) tegi 26. mail 2009 Tallinna notar Tiit Sepa (edaspidi notar) juures

testamendi (edaspidi notariaalne testament), millega määras avaldaja kogu oma vara, ükskõik, kus see

asub või millest koosneb, ainupärijaks. Pärandaja, kes oli nii Eesti kui ka Iisraeli kodanik, suri

XX. xxxxxxxx XXXX Iisraelis. Pärandaja pärandvara hulka kuuluvad Eestis pool kinnistut Tallinnas,

kinnistu Tartus, kaks registrisse kantud sõidukit ja haagis. Avaldaja esitas 10. oktoobril 2013 notarile

pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avalduse. Avaldaja üllatuseks selgus aga

27. oktoobril 2013, tutvudes Tel Avivi pärimisregistris pärandaja toimikuga, et pärandaja olevat

teinud 11. augustil 2013 suulise testamendi (edaspidi suuline testament), millega pärandas kogu oma

vara võrdselt neljale lapsele (avaldajale ja puudutatud isikutele). Suulisest testamendist teavitati

notarit ning seda puudutavad dokumendid on notarile edastatud.

Avaldaja leiab, et suuline testament ei ole kehtiv. Ta on Iisraelis selle testamendi vaidlustanud,

esitades 14. oktoobril 2013 vastulause Tel Avivi pärimisasjade registrile. Vastulauset ei ole veel

kohtusse edasi saadetud. Notar soovib, olenemata Iisraelis toimuvast vaidlustusmenetlusest,

väljastada pärimistunnistuse suulise testamendi alusel. Kui pärimistunnistused antakse välja praegu,

on pärandisaajatel võimalik teha oma pärandiosaga tehinguid. Kui aga pärimistunnistused osutuvad

hiljem ebaõigeteks, oleks kogu pärandaja vara pärijaks avaldaja, kes oleks sellisel juhul jäänud ilma

õigustatult talle tegelikult kuuluvast varast. Asja muudab keerukaks seegi, et suulise testamendi järgi

pärijad on Iisraeli kodanikud, mistõttu menetlus saab ainuüksi selle fakti tõttu olema tavapärasest

pikem. Eeltoodud olukorda on võimalik vältida pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse ja sundosa

saaja tunnistuse väljastamise keeluga.

2. Harju Maakohus rahuldas 19. detsembri 2013. a määrusega avalduse ja keelas hagi tagamise korras

pärandaja pärimisasjas notaril pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse ja sundosa saaja tunnistuse

väljastamise kuni vaidluse lõppemiseni suulise testamendi kehtivuse üle.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 377 lg-tele 1 ja 2 ja § 378 lg 1 p-le 10. TsMS § 382 lg 3 järgi võib hagi tagamiseks vajaduse

korral hagi tagamise abinõu rakendada ka kohus, kelle tööpiirkonnas asub vara, mille suhtes hagi

tagamise abinõu rakendamist taotletakse, isegi kui hagi on esitatud või tuleb esitada mõnda muusse

Eesti või välisriigi kohtusse või vahekohtusse. Avalikku registrisse kantud vara suhtes võib hagi

tagamise abinõu rakendada ka registri asukoha järgne kohus. Notariaadiseaduse § 38 lg-st 2

tulenevalt peatatakse hagi tagamise või esialgse õiguskaitse kohtumääruse alusel kuni keelu

äralangemiseni ametitoimingu tegemine ja ametiteenuse osutamine.

Avaldaja on avalduses oma nõuet, mille tagamist soovitakse, ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid

piisavalt põhistanud (TsMS § 381 lg 2). Avalduses välja toodud argumendid annavad aluse hagi

tagada. Pärandaja oli Eesti Vabariigi kodanik ja elas Eestis. Pärandaja on teinud Eestis 26. mail 2009

notariaalse testamendi, millega määras oma vara ainupärijaks avaldaja. Pärast pärandaja surma on

Iisraelis 11. septembril 2013 deponeeritud suuline testament, millega pärandaja määras oma vara

pärijateks oma lapsed võrdselt. Avaldaja on suulise testamendi vaidlustanud. Notar soovib väidetavalt

väljastada pärimistunnistused suulise testamendi alusel. Pärast seda saaksid puudutatud isikud

pärandvara mh müüa. Seega võib juhul, kui vaidlus suulise testamendi üle lõppeb avaldaja suhtes

positiivselt, tekkida olukord, kus avaldaja huvid on saanud puudutatud isikutele pärimistunnistuse või

annakusaaja või sundosa saaja tunnistuse väljastamise tõttu pöördumatult kahjustada. Kohaldatav

hagi tagamise abinõu ei koorma puudutatud isikuid liigselt (TsMS § 378 lg 4).

3. Puudutatud isikud esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid maakohtu

määruse tühistada.

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. märtsi 2014. a määrusega maakohtu määruse TsMS § 667 lg 2

alusel ja jättis avaldaja hagi tagamise avalduse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi ei ole avaldaja taotlenud hagi tagamist enne hagi

esitamist TsMS § 382 lg 1 alusel ja maakohus ei ole avaldust ka sellisena käsitlenud. Maakohus

lähtus asjaolust, et avaldaja on pärandaja suulise testamendi Iisraelis vaidlustanud, ja tugines

TsMS § 382 lg-le 3. Seega lahendas kohus hagi tagamise avalduse nii, nagu oleks hagi esitatud

Iisraeli kohtusse, aga vara, mille suhtes hagi tagamist taotletakse, asub Eestis. Maakohus järeldas

valesti, et avaldaja on esitanud hagi Iisraeli kohtusse. Avaldaja ei ole seda väitnud ega sellekohast

hagi maakohtule esitanud. Avaldaja on lisanud avaldusele puudutatud isiku Tel Avivi pärimisasjade

registripidajale esitatud taotluse testamendi kinnituse väljastamiseks ja avaldaja vastulause sellele.

Määruskaebuse vastusele lisas avaldaja Tel Avivi pärimisasjade registripidaja 21. jaanuari 2014. a

otsuse asjaomase avalduse menetluspädevuse üleandmiseks perekonnaasjade kohtule. Puudutatud

isiku taotlusele esitatud vastulauset ei saa käsitada hagina. Avaldaja ei ole väitnud ega tõendanud, et

niisugust vastulauset käsitatakse Israeli seaduste kohaselt hagina. Seega pole hagi, mille tagamist

taotletakse, mistõttu on hagi tagamine põhjendamatu.

Asjakohane ei ole ka hagi tagamise vajaduse põhistus. Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada

pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest (pärimisseaduse § 148 lg 1). Juhul kui

notar väljastab suulise testamendi alusel pärimistunnistused kõigile neljale pärandaja lapsele võrdse

pärandiosa kohta, siis tähendab see üksnes seda, et pärandvara kuulub kõigile pärandaja lastele

võrdsetes osades ühiselt ning üksnes ühiselt on võimalik pärandvara käsutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu

määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määruse.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et puudub hagi, mille tagamist taotletakse. Avaldaja on esitanud

sellekohased dokumendid ning selgitanud, et Iisraelis algab vaidlus pärimisregistrile vastulause

esitamisega ning sealt edasi jätkub vaidlus kohtus. Avaldaja on juba esitanud hagi Iisraeli kohtusse ja

see on menetluses. Ringkonnakohtu järeldus on ka üllatuslik, sest menetlusosalised ei vaidle selle üle,

et avaldaja on Iisraelis suulise testamendi vaidlustanud. Samuti rikkus ringkonnakohus hagita

menetluses kehtivat uurimispõhimõtet, kui ei pöördunud avaldaja poole selgituste saamiseks ega

uurinud Iisraeli kohtust kohtumenetluse korda (olukorras, kus ta leidis, et avaldaja pole oma väidet

tõendanud).

Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hagi tagamise vajaduse põhistus ei ole asjakohane.

Tulenevalt PärS § 148 lg-st 1 võivad puudutatud isikud oma mõttelise osa pärandvarast võõrandada

kolmandatele isikutele, pantida või seda muul viisil käsutada. Olukorda, kus puudutatud isikud

võivad käsutada pärandvara kasvõi mõtteliste osadena, kuigi vara kuulub avaldajale, on võimalik

hagi tagamisega välistada.

7. Puudutatud isikud vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Puudutatud

isikud lisasid määruskaebuse vastusele pärandaja residentsuse deklaratsiooni ja avaldaja notariaalse

tunnistuse.

8. Avaldaja esitas 25. juunil 2014 Riigikohtule täiendava seisukoha, milles osutas, et pärast

määruskaebuse esitamist on Iisraeli kohus teinud 20. mail 2014 pärandaja pärimisasjas otsuse.

Otsuses märkis kohus, et tekkinud on vaidlus kohtualluvuse üle, ning kinnitas, et kohus ei ole teinud

ühtegi otsust ühegi vastaspoolte esitatud testamendi kehtivuse küsimuses. Avaldaja palus võtta asja

juurde nimetatud otsuse, väljavõtte Iisraeli pärimisseadusest ning Maksu- ja Tolliameti tõendi, millest

nähtub, et pärandaja peamine elukoht oli Eestis.

9. Puudutatud isikud esitasid 25. augustil 2014 seisukoha avaldaja täiendava seisukoha kohta ja

lisasid sellele Harju Maakohtu 4. juuli 2014. a määruse pärandaja pärandvara hoiumeetmete

rakendamise kohta ning pärandaja hooldaja e-kirja.

10. Avaldaja esitas Riigikohtule 25. augustil 2014 täiendava seisukoha ja taotluse, milles palus võtta

asja juurde DNA-eksperdi teatise, laste kirja, J. F e-kirja ja S. L avalduse. Samas palus avaldaja

kuulutada menetlus kinniseks ja avalikustada arvutivõrgus kohtulahendist üksnes resolutsioon.

Juhuks kui kohus ei rahulda eeltoodud taotlust, palub avaldaja asendada arvutivõrgus kohtulahendi

avalikustamisel menetlusosaliste ja pärandaja nimed initsiaalide või tähemärgiga ning mitte

avalikustada menetlusosaliste ja pärandaja isikukoode, sünniaegu ega aadresse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 695, § 701 lg 3 ja § 692 lg 1

p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 ja § 695

alusel jõusse maakohtu määruse resolutsiooni, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi.

12. Hagi tagamise avaldusest nähtuvalt on pärandaja teinud eri aegadel oma Eestis asuva vara kohta

kaks testamenti – 2013. a suulise testamendi Israelis ja 2009. a notariaalse testamendi Eestis.

Avaldaja palub hagi tagamise korras keelata notaril Eestis pärandaja pärimisasjas toimingute

(pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse ja sundosa saaja tunnistuse väljastamine) tegemine, kuni

Israelis lõppeb vaidlus suulise testamendi kehtivuse üle. Maakohus rahuldas hagi tagamise avalduse.

Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale ning jättis hagi tagamise avalduse rahuldamata.

13. Ringkonnakohus ei pannud tähele, et kohtu pädevuses on hagi tagamiseks keelata notaril hagi

tagamise avalduses märgitud toimingute tegemine pärandvara hoiumeetmena. PärS § 110 lg 2 p 2

järgi on pärandi hoiumeetmeks muu hulgas tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi

tagamise abinõude rakendamine. TsMS § 117 lg 1 järgi võib Eesti kohus Eestis asuva pärandvara

hoiumeetmeid rakendada sõltumata sellest, millise maa seaduse järgi pärimine toimub ja millise maa

ametiasutus või -isik võib pärandimenetlust kohtualluvuse järgi läbi viia. Sama paragrahvi lg 2 järgi

rakendab pärandi hoiumeetmeid pärandi avanemise koha järgne kohus. Kui pärand avaneb välisriigis

ja pärandvara asub Eestis, võib pärandi hoiumeetmeid rakendada vara asukoha järgne kohus.

PärS § 110 lg-s 1 on toodud loetelu juhtumitest, millal pärandvara hoiumeetmeid rakendatakse.

PärS § 110 lg 1 p 1 järgi saab pärandvara hoiumeetmeid rakendada ka juhul, kui pärija ei ole teada.

PärS § 111 lg 2 järgi rakendab kohus pärandvara hoiumeetmeid ka omal algatusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. PärS § 111 lg 4 sätestab, et vaidluse korral, kes on pärija, võib kohus pärandvara

hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärimisõiguse tunnistust nõudva isiku taotlusel. PärS § 111

lg-st 1 tulenevalt on võimalik rakendada pärandi hoiumeetmeid üldjuhul niikaua, kui pärijad on

pärandi vastu võtnud. PärS § 111 lg 5 sätestab, et sama paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhul

võib hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärast pärandi vastuvõtmist pärijate poolt, eelkõige

juhul, kui pärija tegevus või varaline olukord võivad seada ohtu pärandvara säilimise ja nõuete

rahuldamise pärandvara arvel. Pärandvara hoiumeetmed lõpetatakse PärS §-s 115 sätestatud korras.

14. Eeltoodut arvestades on kolleegiumi arvates avaldaja taotlus käsitatav PärS § 111 lg 4 järgi

esitatud taotlusena otsustada pärandvara hoiumeetmena hagi tagamise üle asjas, kus on tekkinud

vaidlus selle üle, kes on pärandaja Eestis asuva vara pärijaks. Puudutatud isikud ja avaldaja vaidlevad

selle üle, millise testamendi alusel vara pärimisele kuulub, ning avaldaja on teinud Iisraelis

toiminguid suulise testamendi vaidlustamiseks (ta on esitanud Iisraeli pärimisasjade registrile

14. oktoobril 2013 vastulause). Seega ei ole teada, kes saavad olla pärandaja Eestis asuva vara

pärijaks. Maakohtul tuli avaldaja taotluse alusel hinnata, kas selles esile toodud argumendid annavad

alust pärandi hoiumeetmena hagi tagada.

15. Maakohtu hinnangul on avaldaja hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid piisavalt põhistanud.

Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Arvestades tekkinud vaidlust, võtab pärandaja Eestis asuva

vara pärija kindlakstegemine aega. Kui notar annab Iisraelis tehtud suulise testamendi alusel

puudutatud isikutele välja pärimisõiguse tunnistuse, kuid hiljem selgub, et see testament on kehtetu,

võivad avaldaja huvid saada kahjustada. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on ekslik. PärS § 147

järgi kuulub pärandvara kaaspärijatele ühiselt (pärandvara ühisus) ning pärandvara ühisusele ja

kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. Asjaõigusseaduse § 73 lg 1 järgi

võib kaasomanik temale kuuluva mõttelise osa ühises asjas võõrandada, pantida või seda muul viisil

käsutada. Kaaspärija võib käsutada temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest (PärS § 148

lg 1 esimene lause). Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või

mõttelist osa nendest (PärS § 148 lg 1 teine lause). Eeltoodust tuleneb, et puudutatud isikud võivad

juhul, kui hagi ei tagata, võõrandada pärast pärimisõiguse tunnistuse saamist neile pärimisõiguse

tunnistuse järgi kuuluva mõttelise osa pärandavara ühisusest (sellisel juhul on kaaspärijatel

PärS § 149 järgi ostueesõigus), aga ka pantida või seda muul viisil käsutada. Sellise käsutuse esemeks

on mõtteline osa pärandavarast kui kogumist (vara ja sellega seotud õigused ja kohustused)

(vt PärS § 148 lg 2 ).

16. Kolleegium selgitab, et hagi tagamisel PärS § 110 lg 1 p 1 kohaldamiseks ei pea olema

pärandvara kohta algatatud kohtuvaidlust. Seega ei ole praeguses asjas tähtis, kas Iisraelis on

alustatud pärimise üle kohtuvaidlust või mitte. Kuna hagi tagamine on praegusel juhul pärandvara

hoiumeetmeks, siis ei kohaldu TsMS § 382 lg 2, mis näeb ette kohtu kohustuse määrata hagi tagamist

taotlenud isikule tähtaeg hagi esitamiseks.

Juhul kui avaldaja on esitanud hagi või esitab hagi Iisraeli kohtusse, ei taga vaidlusalune hagi

tagamise määrus Iisraelis esitatud või esitatavat hagi. Vaidlusalune kohtumäärus on hagi tagamise

määruseks üksnes pärandaja Eestis asuva pärandvara hoiumeetme tähenduses.

17. Praeguses asjas ei ole tähtsust sellel, et kohtu infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohus teinud

puudutatud isikute ja avaldaja taotlusel 4. juulil 2014 pärandaja pärandvara hoiumeetmete

rakendamise määruse (tsiviilasi nr 2-14-1010). Selle määruse kohaselt määras kohus pärija

pärandvarale hooldaja (sätestades tema õigused ja kohustused) ning keelas avaldajal üksinda

pärandvara valitsemise, tasuta kasutamise ning kohustas teda tegema pärandvaraga seotud

kindlaksmääratud toimingud. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on avaldaja esitanud maakohtu

eeltoodud määruse peale määruskaebuse ja see on menetlemisel Tallinna Ringkonnakohtus.

Praeguses asjas on rakendatud hagi tagamise korras pärandvara hoiumeedet, keelates notaril hagi

tagamise avalduses märgitud toimingute tegemine.

18. Asjas kohalduva TsMS § 382 lg 3 esimese lause järgi võib hagi tagamiseks vajaduse korral hagi

tagamise abinõu rakendada ka kohus, kelle tööpiirkonnas asub vara, mille suhtes hagi tagamise

abinõu rakendamist taotletakse, isegi kui hagi on esitatud või tuleb esitada mõnda muusse Eesti või

välisriigi kohtusse või vahekohtusse. TsMS § 382 lg 3 teise lause järgi võib avalikku registrisse

kantud vara suhtes hagi tagamise abinõu rakendada ka registri asukoha järgne kohus, laeva suhtes ka

kodusadama asukoha järgne kohus. Eelnimetatud sätted võimaldavad seega esitada Eestis hagi

tagamise avalduse nii juhul, kui hagi on esitatud mõnele välisriigi kohtule, kui ka juhul, kui hagi tuleb

esitada mõnele välisriigi kohtule. Järelikult leidis ringkonnakohus ekslikult, et asjas tuleb tuvastada

hagi esitamine Iisraeli kohtusse ning et kui hagi, mille tagamist taotletakse, ei ole esitatud, on hagi

tagamine põhjendamatu.

19. Menetlusosalised esitasid Riigikohtule mitmeid dokumente ja taotlesid nende asja juurde võtmist

dokumentaalsete tõenditena. Menetlusosaliste esitatud dokumendid ei ole pärandvara hoiumeetmena

hagi tagamise üle otsustamisel asjassepuutuvad. Seetõttu ei võta kolleegium neid dokumente asja

juurde. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid menetlusosalistele

tagastada.

20. Kolleegium ei pea põhjendatuks avaldaja taotlust kuulutada kohtumenetlus kinniseks ja

avalikustada TsMS § 462 lg 3 järgi arvutivõrgus üksnes määruse resolutsioon. Kolleegium arutas asja

kirjalikus menetluses. Kolleegium rahuldab TsMS § 462 lg 2 järgi avaldaja taotluse asendada oma

määruses pärandaja, avaldaja ja puudutatud isikute nimed initsiaalidega ning ei avalda nende isikute

isikukoodi, ega pärandaja surmaaega.

21. Kuna avaldaja määruskaebus rahuldatakse, tuleb kõigi kohtuastmete menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 teise lause alusel solidaarselt puudutatud isikute kanda.

Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest.

22. Avaldaja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu