3-2-1-67-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. september 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Alexander (Aleksandr) Linskiy hagi Sergei Karu vastu

27 059 euro 17 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-34845

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alexander (Aleksandr) Linskiy kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

27 059 eurot 17 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Alexander (Aleksandr) Linskiy, esindaja

vandeadvokaat Ilja Santašev

Kostja Sergei Karu, esindaja vandeadvokaat Ksenia

Kravtšenko

Asja läbivaatamise kuupäev

25. august 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-34845 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Ilja Santaševile (konto nr EE451010010369264017) Alexander (Aleksandr)

Linskiy eest 17. veebruaril 2014 tasutud kassatsioonikautsjon 270 (kakssada

seitsekümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alexander (Aleksandr) Linskiy (hageja) esitas 25. juulil 2011 Harju Maakohtule hagi Sergei Karu

(kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 27 059 eurot 17 senti. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 9. veebruaril 2007 laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt

samal päeval tähtajatult laenu 423 384 krooni (27 059 eurot 17 senti). Kostja sai hagejalt 13. juulil

2010 ja 23. septembril 2010 teate laenulepingu ülesütlemise kohta alates 24. novembrist 2010 ning

15. detsembril 2010 ka laenulepingu täitmise nõude, kuid ei ole võlga tasunud. Kostja kasutas saadud

laenu betoonimikseri Mixer Volvo V12 (sõiduk) soetamiseks, sõiduk kuulub OÜ-le Luseko (Luseko).

Sõiduki kasutamise kokkulepe sõlmiti hiljem ja see ei kajasta tegelikku olukorda. Poolte vahel ei ole

seltsingusuhet. Kostja ei ole hagejal lubanud sõidukit kasutada, ka ei ole ta teinud panust, tegutsenud

ühise eesmärgi saavutamiseks ega jaganud sõiduki kasutamisest saadud kasu. Hageja palus tasumata

laenu kostjalt välja mõista.

Hiljem tugines hageja alternatiivselt ka sellele, et kui poolte vahel ei olnud laenusuhet, sõlmisid nad

9. veebruaril 2007 seltsingulepingu sõiduki kasutamiseks 1. aprillist 2007 kuni 1. aprillini 2008, mida

rikkudes põhjustas kostja hagejale kahju. Hageja andis sõiduki ostuks 27 059 eurot 17 senti. Sõiduk

vormistati algselt hageja tööandja Osaühingu OMA MAITSE (OM) nimele. OM võõrandas sõiduki

hageja nõusolekuta 19. märtsil 2007 Lusekole, kelle juhatuse liige oli kostja. See tehing väljus

seltsingu igapäevase tegevuse raamest, milleks pidi olema hageja nõusolek. Seltsing lõppes sõiduki

OM-le ümbervormistamisega. 19. märtsist 2007 kuni 24. novembrini 2010 ei kehtinud

seltsinguleping faktiliselt viisil, milleks see oli sõlmitud, kuna sõiduk oli vormistatud kostja äriühingu

nimele ja kostja sai sõiduki kasutamisest kasu, mida ta ei ole hagejaga jaganud. Hagejal oli mõjuv

põhjus öelda 10. juulil 2010 leping alates 11. septembrist 2010 üles. Hageja andis kostjale

23. septembril 2010 täiendava tähtaja, teatades, et 24. novembrist 2010 loetakse leping lõppenuks.

Sõiduki hageja nõusolekuta võõrandamise ja 27 059 eurost 17 sendist ilmajätmisega põhjustas kostja

hagejale kahju. Hageja nõue ei ole aegunud. Kahju tekitati tahtlikult.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja nõustus, et hageja kandis tema kontole raha. Tema arvates ei olnud poolte vahel aga

laenusuhet, vaid seltsinguleping, mille järgi panustasid nad peaaegu võrdselt sõiduki ostmisse, et

saada selle kasutamisest kasu ja jagada tulu. Maksekorralduses kostja kontole oli märgitud vaid

„ülekanne", raha oli hageja sissemakseks seltsingulepingu alusel. Kostja palus kohaldada aegumist,

kuna laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Hageja on kinnitanud, et kostja pidi tagastama

hagejale laenu 2008. a veebruaris. Kostja ei ole nõus hagi aluse muutmisega selliselt, et hageja nõuab

seltsingulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Sõiduki kasutamiseks vormistati leping, sõiduk oli poolte ühises kasutuses 1. aprillist 2007 kuni

1. augustini 2008, selle kasutamisest saadava tulu pidid pooled võrdselt jagama. Samuti leppisid

pooled kokku, et kui 1. aprilliks 2008 maksab kostja hagejale poole sõiduki hinnast, läheb see kostja

ainukasutusse, vastasel juhul tuleb kokkulepet pikendada. Hageja ei ole OM lihttööline, vaid 1/3

osalusega osanik ja korraldas sõiduki omandamist. Sõidukit käis koos kostjaga Saksamaal valimas

hageja poeg, dokumendid koostas hageja. Hageja võib etteheited esitada OM juhatusele. Sõiduki hind

oli 59 500 eurot, seltsingulepingusse oli ekslikult märgitud selle maksumusena 66 000 eurot. Kostja

rahastas ülejäänud osas sõidukit pangalaenuga. Seltsingusse tehtud panuse tagastamise nõuet ei ole

hageja esitanud. Sõiduk oli 1. aprillist 2007 kuni 2010. a kevadeni poolte ühiskasutuses. 13. mail

2010 saatis hageja kostjale kirja, milles palus allkirjastada ja tagastada sõiduki kasutamise uue

lepingu, tunnustades sellega, et poolte suhte eesmärk oli sõiduki kasutamine, mitte laen. Kostja ei

olnud nõus uut lepingut allkirjastama hinna tõttu, lisaks oli sõiduk selleks ajaks müüdud Lusekole.

Alles pärast seda, kui kostja teatas hagejale, et ei ole nõus uues lepingus märgitud hinnaga, hakkas

hageja nõudma väidetava laenu tagastamist. Alates sõiduki võõrandamisest Lusekole vastas poolte

leping vaikiva seltsingu tunnustele, kus hageja oli vaikiv seltsinglane. Hageja saaks nõuda vaid

panuse tagastamist või seltsingu tegevuse tulemusena tekkinud kasumi jaotamist. See nõue saaks aga

olla vaid Luseko kui seltsingut juhtiva ettevõtja vastu. Kostja teatas hagivastuses ka omapoolsest

seltsingulepingu ülesütlemisest.

Hageja kahju hüvitamise nõue on samuti alusetu, tõendamata ja aegunud. Kui seltsinguleping lõppes

19. märtsil 2007, palus kostja kohaldada aegumist ka seltsingulepingust tulenevale nõudele. Kostja ei

ole lepingut tahtlikult rikkunud. Hiljemalt 2008. a juunis, s.o majandusaasta aruande esitamise ajal

pidi hageja olema sõiduki võõrandamise tehingust teadlik. Seltsinguleping ei lõppenud hageja

ülesütlemisega. Hageja 23. septembri 2010. a avaldusest ei nähtu, et ta oleks öelnud üles

seltsingulepingu. Isegi kui seda lugeda seltsingulepingu ülesütlemise avalduseks, oli hageja

ülesütlemisõiguse kaotanud, kuna ülesütlemine ei toimunud mõistliku aja jooksul, vaid 3,5 aastat

pärast väidetavat rikkumist.

3. Harju Maakohus jättis 5. juuni 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et hageja kandis 9. veebruaril 2007 kostjale üle 27 059 eurot

17 senti, mida kostja ei ole hagejale tagastanud. Korraldaval kohtuistungil kinnitas hageja, et kostja

pidi laenu tagasi maksma 2008. a veebruaris. Seega oli laenuleping tähtajaline. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi algas laenulepingust tuleneva nõude aegumine

1. märtsil 2008 kell 00.00 ja kolmeaastane tähtaeg lõppes 1. märtsil 2011 kell 24.00. Hagi saabus

kohtusse 25. juulil 2011, st pärast kolmeaastast aegumistähtaega. Seega on nõue aegunud. Tõendatud

ei ole, et kostja rikkus laenulepingut tahtlikult, mistõttu ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud

kümneaastane aegumistähtaeg. Kuna laenulepingust tulenev nõue jääb rahuldamata aegumise tõttu, ei

andnud maakohus hinnangut poolte väidetele laenusuhte tõendatuse kohta.

Tõendatud on, et pooled sõlmisid seltsingulepingu ja panustasid sõiduki ostmisel ning nende

eesmärgiks oli teha äri ja saada kasumit. Sõiduk registreeriti OM nimele, kelle osanik oli hageja.

19. märtsil 2007 müüs OM sõiduki Lusekole, kelle juhatuse liikmeks oli kostja. Pooled ei ole väitnud,

et see tehing tehti nende otsusel (võlaõigusseaduse (VÕS) § 587 lg 1). Hageja kahju hüvitamise nõue

muutus sissenõutavaks 19. märtsil 2007, juhul kui seltsing sel päeval lõppes ja kostja lepingut rikkus

(VÕS § 596 lg 1 p 5). Kuna äriseadustiku § 179 lg 2 järgi on osaühingu majandusaasta aruande

kinnitamine osanike pädevuses, pidi hageja olema hiljemalt 2008. a juuni lõpus teadlik OM 2007. a

majanduslikust olukorrast, tema varast ning seega ka sõidukiga 19. märtsil 2007 tehtud tehingust ja

selle tagajärjel tekkinud kahjust. Kuna hageja pidi teadma kahju tekkimisest ja seda põhjustanud

kohustuse rikkumisest hiljemalt 2008. a juuni lõpus, algas kahju hüvitamise nõude aegumine

TsÜS § 146 lg 1 järgi 1. juulil 2008 kell 00:00 ja aegumistähtaeg lõppes 1. juulil 2011 kell 24:00.

Hageja esitas kahju hüvitamise nõude kohtule alles 25. jaanuaril 2013. Varem, s.o 25. juunil 2012 on

hageja üksnes viidanud võimalikule kahju olemasolule. Seega on sõiduki hageja nõusolekuta

müügiga tekitatud kahju hüvitamise nõue aegunud. Kuna tõendatud ei ole, et kostja rikkus lepingut

tahtlikult, s.o eesmärgiga põhjustada hagejale kahju, ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4 järgne kümneaastane

aegumistähtaeg. Hageja esitatud tahteavaldustest nähtub üheselt, et hageja ütles laenulepingu üles ja

see lõpeb 24. novembril 2010. Hageja teates ei ole viidet, et poolte vahel oleks muu suhe, mille

lõpetamist hageja soovib. Seega ei ole hageja 10. juuli 2010. a ja 23. septembri 2010. a

tahteavaldustel seltsingulepingu ülesütlemise seisukohalt õiguslikku tähendust ja nende teatavaks

tegemisega kostjale ei ole seltsinguleping lõppenud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja tekitas talle kahju seltsingulepingu rikkumisega, jättes tegevusest

aru andmata ja sõiduki kasutamise tulu maksmata. Võimaliku kasumi jaotamisega tekkinud kahju

hüvitamise nõude saab hageja esitada VÕS §-de 615 ja 617 alusel ettevõtja, mitte kostja vastu.

Hageja ei ole nõudnud kostjalt seltsingu likvideerimisega seotud ebaõige panuse arvestamisega

tekkinud kahju hüvitamist. Eelneva põhjal ei ole vaja hinnata, kas ülesütlemine toimus mõistliku aja

jooksul.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. jaanuari 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes hageja

kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega laenu- ja seltsingulepingust tuleneva nõude

aegumise kohta ega korranud neid. Maakohus tuvastas nii võimaliku laenu tagasimaksmise kohustuse

kui ka seltsingulepingust tuleneva kahju hüvitamise asjaolud, s.o võimaliku lepingust tuleneva

kohustuse sissenõutavaks muutumise. Maakohus ei pidanud andma hinnangut seltsinguvara

koosseisule. Tuginetud ei ole alternatiivselt alusetu rikastumise sätetele, mistõttu ei pidanud

maakohus hindama seltsingulepingu kehtivust ja liiki. Asjas ei kohaldu TsÜS § 147 lg 3, sest

tähtajalise laenulepingu aegumise kulgemine algab nõude sissenõutavaks muutumisega TsÜS § 147

lg 1 alusel. Asjas ei kohaldu ka TsÜS § 150, sest hageja seltsingulepingust tulenev kahju hüvitamise

nõue ei ole deliktilise kahju hüvitamise nõue. Maakohtu arutluskäik vaikivast seltsingust ja

võimalikust kohasest kostjast ei muuda otsust valeks, vaid kajastab kohtu siseveendumuse

kujunemist. Hageja vaidles kostja käsitlusele vastu, kuid ei toonud esile ega põhistanud, kes tema

arvates on võimaliku seltsingu liikmeteks. Sellises olukorras sai kohus lähtuda üksnes kostja

esiletoodust ja arutleda võimaliku vaikiva seltsingu üle.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses alama astme kohtute otsused tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kuna hageja oli esitanud alternatiivse nõude laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks või

seltsingulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, pidi maakohus tegema kindlaks, kas

pooled sõlmisid laenu- või seltsingulepingu. Kohtud ei käsitlenud poolte suhteid ega andnud sellele

õiguslikku hinnangut.

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et pooled sõlmisid tähtajalise laenulepingu, ja jättis valesti

kohaldamata TsÜS § 147 lg 3. Kohtud ei teinud kindlaks, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks.

Kohtud jätsid arvestamata, et hageja nõudis 24. novembril 2010 laenulepingu täitmist ja laenu

tagastamist 15. detsembriks 2010. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 15. detsembril 2010,

mitte 28. veebruaril 2008, nagu maakohus ekslikult tuvastas.

Kohtud järeldasid valesti, et pooled sõlmisid seltsingulepingu, jättes hindamata, millised suhted

poolte vahel olid, kes on seltsingu pooled ja kas seltsinguleping kehtib. Poolte vahel ei olnud vaikivat

seltsingut, sest hageja ei sõlminud lepingut Lusekoga, ei investeerinud tema tegevusse ega osalenud

selle kasumi jaotamises. Kohtud tuvastasid valesti ka seltsingulepingu eesmärgi. Kostja ostis pärast

hagejalt raha saamist sõiduki enda kontrolli all olevale Lusekole, kes kasutas seda ainsana. Seetõttu ei

ole mõistetav, millised poolte suhted iseloomustavad seltsingulepingut ja milline oli poolte ühine

eesmärk. Kohtud ei teinud kindlaks seltsinguvara koosseisu. Samuti jääb arusaamatuks, mis ajast

loeti seltsinguleping poolte vahel sõlmituks.

Kohtud leidsid põhjendamatult, et asjas ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4 alusel kümneaastane

aegumistähtaeg. Kostja võõrandas tahtlikult poolte ühises omandis olnud sõiduki oma kontrolli all

äriühingule hageja nõusolekuta. Kuna tunnistaja ütluste kohaselt ei ostnud OM sõidukit, ei pidanud

hageja teadma selle võõrandamisest Lusekole hiljemalt 2008. a juunis.

Ringkonnakohus eksitas eelmenetluses pooli. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus soovis kirjas

pooltele arutada seltsingulepingu sõlmimise eesmärgi üle, ei ole otsuses VÕS § 29 kohaldatud. Samas

kirjas viitas ringkonnakohus sellele, et hageja seltsingulepingu rikkumisest tulenev nõue ei ole

aegunud, kuid otsuses nõustus maakohtu järeldusega selle nõude aegumise kohta. Samuti jääb

arusaamatuks, miks on ringkonnakohus teinud ettepaneku sõlmida kompromiss, millega kostja

maksab hagejale 20 000 eurot, kuid hiljem jätab maakohtu otsuse muutmata.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata

või muuta üksnes nende otsuste põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

10. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ja vaidlustamata asjaolusid (I), seejärel pooltevahelist

õigussuhet (II) ning kohtute seisukohti lepingute lõppemise kohta ja hageja nõude aegumist (III).

Lõpetuseks käsitleb kolleegium kokkuvõtlikult menetluslikke etteheiteid ja teeb menetluslikud

otsustused (IV).

I

11. Hageja nõuab kostjalt 27 059 euro 17 sendi maksmist.

Hageja on hagi esitamisel tuginenud sellele, et ta andis kostjale 9. veebruaril 2007 laenu ja nõuab

nüüd laenu tagastamist. Sellise nõude aluseks saaks olla VÕS § 108 lg 1 ja § 396 lg 1.

Oma nõude alternatiivses põhjenduses palub hageja rahuldada seltsingulepingu rikkumisest tuleneva

kahju hüvitamise nõude. Rikkumistena tugineb hageja asjaoludele, et kostja vormistas sõiduki algselt

OM nimele ja seejärel hageja nõusolekuta Luseko nimele (II kd, tl 13). Kahjuks luges hageja

ilmajäämist kostjale üleantud rahast kui otsest varalist kahju (II kd, tl 17; maakohtu otsuse p 30).

Sellise nõude aluseks saab olla VÕS § 115 lg 1 (vt selle nõude rahuldamise eelduse ja

tõendamiskoormuse kohta ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-

d 15–19).

12. Kostja on keeldunud hageja nõude rahuldamisest eelkõige põhjusel, et pooled ei ole sõlminud

laenulepingut, seltsingulepingust tulenevaid nõudeid saab hageja esitada Luseko, mitte kostja vastu

ning pealegi on hageja nõue aegunud.

13. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• 9. veebruaril 2007 kandis hageja kostja kontole 423 384 krooni (27 059 eurot 17 senti)

selgitusega „ülekanne", raha ei ole hagejale tagastatud;

• kostja tasus hagejalt saadud rahaga Saksamaa äriühingule sõiduki ostmise eest (sõiduki eest

tasuti kokku 59 500 eurot), sõiduk vormistati OM nimele;

• pooled sõlmisid lepingu (sõlmimise täpset aega ei ole tuvastatud), mille järgi lepiti kokku sõiduki

ühises kasutamises 1. aprillist 2007 kuni 1. aprillini 2008, kusjuures pärast 1. aprilli 2008 pidi

sõiduk minema kostja ainukasutusse, kui ta maksab poole sõiduki maksumusest (mis lepingu järgi

oli 66 000 eurot), vastasel juhul lepingut pikendatakse;

• OM sõlmis 19. märtsil 2007 Lusekoga lepingu, mille alusel võõrandas sõiduki (tasuta) viimasele;

• hageja oli OM 1/3 osalusega osanik ja töötaja, kostja oli Luseko juhatuse liige;

• hiljemalt 2010. a kevadest ei toimu sõidukiga seotud koostööd ei poolte ega OM ja Luseko

vahel;

• 13. mail 2010 saatis hageja kostjale kirja, milles palus allkirjastada ja tagastada sõiduki

kasutamise uue lepingu, kostja ei allkirjastanud uut lepingut;

• kostja sai hagejalt 13. juulil 2010 ja 23. septembril 2010 teate laenulepingu ülesütlemise kohta

ning 15. detsembril 2010 laenulepingu täitmise nõude.

Kuna kohtud ei ole poolte hilinenult esitatud asjaolude vastuvõtmisest sõnaselgelt keeldunud, lähtub

ka kolleegium asja lahendamisel kõigist nendest asjaoludest (niivõrd, kuivõrd see on nende

vastuolulisust arvestades võimalik).

II

14. Kolleegium leiab, et kohtute õiguslik hinnang asjaolude ja poolte õigussuhte kohta ei ole antud

nõuetekohaselt. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

pooltevahelist õigussuhet ja sellest tulenevalt hageja nõuet uuesti hinnata.

15. Kohtud hindasid hageja nõuet iseenesest põhjendatult nii laenulepingust tuleneva täitmise

nõudena kui ka seltsingulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena, nagu soovis ka

hageja. Seejuures ei ole aga selgelt tuvastatud, kas pooled olid laenu- või seltsingusuhtes. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb kohtul võtta selles selge seisukoht ja otsust vastuoludeta põhjendada.

Maakohus analüüsis laenulepingut esmajoones aegumise seisukohast ja leidis, et laenulepingust

tulenev võimalik nõue on aegunud, märkides, et maakohus ei võta seisukohta laenusuhte tõendatuse

(s.o olemasolu) kohta (vt maakohtu otsuse p 24). Samal ajal leidis maakohus, et pooled sõlmisid

seltsingulepingu (vt maakohtu otsuse p 29), mis välistab aga samal ajal laenulepingu olemasolu.

Esmajoones seltsingule viitav ringkonnakohtu otsuse põhjendus ei kõrvalda maakohtu otsusest

nähtuvat vastuolu.

16. Olukorras, kus nõuet on võimalik kvalifitseerida mitmeti, on põhjendatud analüüsida

kohtuotsuses erinevaid kvalifikatsioone, kuid samas peab lahend olema loogiline ja vältima

vastuolusid.

Kui kohtul puudub veendumus, millise materiaalõigusliku nõudega on tegu, kuid esitatud asjaoludel

ei ole seda võimalik rahuldada ühelgi õiguslikul alusel, tuleb seda otsuses selgelt väljendada. See

puudutab ka nõuete rahuldamata jätmist aegumise tõttu. Korrektne ei ole otsuses leida ühelt poolt, et

tegu on seltsingulepinguga, ja teisalt reservatsioonideta analüüsida laenulepingut, nagu järeldub

kohtuotsustest. Kui kohtud leidsid, et tegu ei ole laenulepinguga, pidanuks seda ka selgelt tuvastama

või põhjendama alternatiivselt, et kohtute arvates on tegu küll seltsinguga, aga isegi kui poolte vahel

oleks laenuleping, ei saaks nõuet ka selle alusel rahuldada.

17. Kolleegiumi arvates ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ka kohtulahenditest järeldatav seisukoht,

et pigem on tegu seltsingulepinguga. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud ei ole teinud kindlaks

olulisi asjaolusid, mh millal ja kelle vahel seltsinguleping sõlmiti, milline oli algse lepingu sisu ja kas

see muutus ehk kuidas pidi sõiduki kasutamine olema lepingu järgi korraldatud ja millised

kohustused sellest pooltele tulenesid. Eelnevat teadmata ei ole võimalik veatult hinnata ka lepingu

rikkumist.

Pooltevahelise suhte õigeks kvalifitseerimiseks tuleb asja uuel läbivaatamisel poolte sõlmitud lepingu

sisu ja nende tegelikku tahet hinnata uuesti TsÜS § 75 ja VÕS § 29 reegleid järgides.

18. Kolleegiumi arvates võib pooltevahelises suhtes näha nii laenu kui ka seltsingu (sh vaikiva

seltsingu) elemente, samuti võib lepingu sisu olla ajas muutunud.

Asja lahendamist raskendab asjaolu, et kumbki pool ei ole esitanud selget arusaama, kuidas sõiduki

kasutamine ning sellega tulu teenimine ja kasumi jaotamine oleks algselt kokkuleppe järgi pidanud

toimuma. Kirjaliku lepingu napp tekst ja poolte hilisem käitumine pakuvad erinevaid

tõlgendamisvõimalusi. Võimalik on, et pooled ei eristanud kokkulepet sõlmides ja algul seda täites

selgelt endid kui füüsilisi isikuid ning OM-i ja Lusekot kui sõiduki kasutamist tegelikult korraldama

pidanud juriidilisi isikuid.

19. Esitatud asjaoludest on raske järeldada tavapärase laenulepingu olemasolu poolte vahel.

Kirjalikku laenulepingut ei ole ja ka pangaülekande maksekorralduses ei viidata raha sihtotstarbele.

Pooled ei vaidle, et kostja pidi hageja ülekantud raha kasutama selleks, et osta sõiduk, mis pidi jääma

poolte ühiskasutusse.

Samas võivad laenusuhte elementidele viidata pooltevahelise kirjaliku kokkuleppe p-d 2 ja 3 selle

kohta, et kostja maksab 1. aprilliks 2008 hagejale raha tagasi või jätkatakse koostööd. Selliselt on

võimalik, et algselt oli tegu hageja kasumis osalemise (kui tasuna laenu kasutamise eest)

kokkuleppega laenuga, mis pidi raha 1. aprilliks 2008 tagastamata jätmise korral muutuma tavaliseks

seltsingulepinguks (või vaikivaks seltsinguks). Sellise käsitluse järgi oli kostjal õigus (optsioon) 2008

otsustada, kas tagastada hagejale saadud raha (tulenevalt kokkuleppe p-s 4 märgitud kõrgemast

hinnast, võimalik et sisuliselt tasuga ehk intressiga) või jätkata seltsinguna (või vaikiva seltsinguna).

Seega ei saa välistada, et poolte suhet saab hinnata mingis etapis nii laenu kui ka seltsinguna (või

vaikiva seltsinguna). Võimalik on, et seltsingu (vaikiva seltsingu) sätteid saab poolte suhtele

kohaldada osaliselt või ka üksnes alates 2008. a aprillist.

20. Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku

leppinud sõiduki kasutamise ja majandamise korras. Kui pooled pidid sõidukit kasutama ning

kasumit teenima ja jaotama ühiselt, võisid nad olla sõlminud seltsingulepingu (VÕS § 580 lg 1). Kui

aga hageja pidi raha üle andma enda panusena ja seejärel pidi kostja korraldama nii sõiduki

kasutamist ja majandamist kui ka kasumi jaotamist ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet

sõiduki omanikuna, viitab see pigem vaikivale seltsingule (VÕS § 610 lg 1), kus hageja on vaikiv

seltsinglane ja kostja ettevõtja, kes korraldas teenuste osutamist sõidukiga.

Seejuures teeb õigussuhte hindamise keeruliseks asjaolu, et kumbki pooltest ei ole väitnud, et sõiduki

omanikuks pidi saama kas hageja või kostja või et sõiduk pidi minema seltsinguvarana nende

ühisomandisse (VÕS § 589 lg 1). Nii ei saa välistada ka poolte kokkulepet, et kostja võis korraldada

sõiduki kasutamist ka oma kontrollitava äriühingu kaudu, seega ka Luseko kaudu, vähemasti alates

2008. a aprillist. Sel juhul pidi kostja aga tagama, et Luseko sõiduki kasutamisega saadud kasu

jaotatakse hagejaga, milleks võis kostja ja Luseko vahel olla leping, võimalik et ka vaikiva seltsingu

leping.

21. Kohtud ei ole hinnanud tunnistaja OM juhatuse liikme Jüri Ahe ütlusi, millest saab järeldada, et

tegelikult tuligi sõiduk kohe vormistada Luseko nimele ja et OM nimele vormistati sõiduk üksnes

formaalsetel põhjustel ning tegelikult õigusliku aluseta, mistõttu vormistatigi OM ja Luseko vahel

hiljem auto võõrandamise leping (II kd, tl 28–29). Sellist seisukohta saab järeldada ka hageja

maakohtus viimasena esitatud teesidena pealkirjastatud menetlusdokumendist (II kd, tl 34–35).

22. Kui aga juba algul pidigi poolte kokkuleppel autot kasutatama kostja või tema kontrollitava

Luseko korraldusel, ei saa sõiduki võõrandamist (kui seda üldse saabki asjaõiguslikult

võõrandamiseks lugeda) Lusekole pidada seltsingulepingu rikkumiseks, vaid see vastaski poolte

algsele tahtele. Hageja ei ole väitnud, et sõiduki kasutamine (lepingu täitmine) pidi toimuma OM

vahendusel, st et sõiduk kuulunuks OM-ile. Hageja ei ole väitnud ka seda, et kostja rikkus lepingut

juba sellega, et ei omandanud sõidukit algusest peale endale kui füüsilisele isikule või et tegelikult

omandas ta sõiduki ise, kuid dokumentides näidati ekslikult omanikuna OM-i. Asjaõiguslikku sõiduki

omandiõiguse üleminekut hinnata võimaldavaid asjaolusid ei ole piisavalt esitatud, pealegi võib

seejuures olla vajalik vähemalt esmase auto omandamise asjaolusid hinnata välisriigi õiguse järgi.

Isegi kui OM võõrandas sõiduki Lusekole, on raske näha seda kostja seltsingulepingu rikkumisena,

kuna võõrandav pool oli OM, mille osanikuks oli hageja, mitte kostja. Seega ei saanud kostja

seltsingulepingut rikkuda ega hagejale kahju tekitada.

Eelneva tõttu leiab kolleegium, et hageja nõue sõiduki võõrandamisega põhjustatud kahju

hüvitamiseks võib olla õiguslikult võimatu ja seega perspektiivitu.

23. Kolleegiumi arvates võivad kohtud olla ekslikult kohaldanud ka VÕS § 596 lg 1 p 5, leides, et

seltsinguleping lõppes seltsingu eesmärgi saavutamise võimatuse ilmnemisega.

Kui seltsingu eesmärk oli korraldada poolte vahel sõiduki kasutamist selliselt, et kostja tagab ise või

tema kontrollitava äriühingu kaudu sõiduki ühise kasutamise ja sellest saadava kasumi jaotamise, ei

muutunud sõiduki Lusekole võõrandamisega seltsingu eesmärgi saavutamine võimatuks. Pigem tekib

küsimus, et kuidas oleks võinud saavutada seltsingu eesmärki, kui sõiduki omanikuks oli OM, kes ei

maksnud selle eest raha ja keda kostja ei kontrollinud. Kui ringkonnakohus soovib ka asja uuel

läbivaatamisel tugineda VÕS § 596 lg 1 p-le 5, tuleb põhjendada, kuidas muutis sõiduki

võõrandamine Lusekole (kui see toimus) lepingu täitmise võrreldes varasema olukorraga võimatuks.

24. Hageja nõuab kostjalt ülekantud raha tagastamist või samas ulatuses kahju hüvitamist rahast

ilmajäämise tõttu. Kolleegium ei välista, et hageja nõude saab esitatud asjaoludel kvalifitseerida

sõltuvalt sellest, kas tegu on seltsingu või vaikiva seltsinguga, ka VÕS § 603 lg 1 või § 617 lg 1

järgseks seltsingusse tehtud panuse tagastamise nõudeks (vt selle nõude kohta vaikiva seltsingu puhul

ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 17). Asja uuel läbivaatamisel

tuleb ka seda pooltega arutada.

Hageja soovib, et kostja tagastaks talle makstud ja sihtotstarbeliselt sõiduki soetamiseks kasutatud

raha. See ei ole aga seltsingulepingust (või vaikiva seltsingu lepingust) tulenev kahju hüvitamise

nõue (mida väitis hageja), vaid kohustuse täitmise nõue. Kohus ei ole õiguse kohaldamisel seotud

poole väidetega (vt mh TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2), kuid õiguse kohaldamine ei või tulla

pooltele üllatuslikult.

Asjaolu, et tegelikult kasutas sõidukit Luseko, ei välista pooltevahelist seltsingut või vaikivat

seltsingut ning seltsinguvaraks saab lugeda sisuliselt võimaluse korraldada sõiduki kasutamist tulu

teenimiseks, mida kostja sai teha Luseko kaudu (seega kostja võimalikud nõuded Luseko vastu). Kui

kostja ei tugine sellele, et seltsingul oli panust vähendav kahjum, tuleb panus tagastada selles

ulatuses, nagu see tehti.

25. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud ka lugeda, et seltsinglaseks (või ettevõtjaks vaikiva seltsingu

korral) on Luseko, ning nõuda vähemasti panuse tagastamist temalt ja jätta kostja vastu esitatud

panuse tagastamise nõue rahuldamata. Selleks tuleks aga vastavad asjaolud tuvastada.

26. Hageja ei ole väitnud ega esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta tegi kostjale ülekande

õigusliku aluseta. Mõlemad pooled on olnud seisukohal, et ülekande aluseks oli nende kokkulepe.

Seetõttu ei ole eelduslikult ka põhjust kontrollida hageja nõuet lepinguvälisel alusel, mh käsundita

asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi või deliktilise nõudena.

27. Hageja ei ole nõudnud kahju hüvitamist, mis tekkis talle muude võimalike kostja

lepingurikkumistega, mh kahju hüvitamist, mis tekkis talle seltsingu tegevusest teavitamata jätmisest

või kasumi välja andmata jätmisest. Samuti ei ole hageja nõudnud oma osa väljamaksmist seltsingu

kasumist. Vaatamata sellele on maakohtu otsuse põhjenduste järgi lahendatud ja jäetud rahuldamata

ka teavitamata jätmise ja kasumi välja maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded

(vt maakohtu otsuse p-d 37–40). Ringkonnakohus ei ole maakohtu otsust selles osas muutnud.

Kohtud ei võinud ega saanud lahendada nõuet, mida ei ole esitatud (TsMS § 439). Ka see on

ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul maakohtu

otsust ka selles osas uuesti kontrollida.

28. Kolleegiumi arvates ei saa eeldada poolte tahtena 2007. a kokkuleppe sõlmimisel, et kostja

vabanes panuse tagastamise kohustusest seeläbi, et sõiduk võõrandati Lusekole, ja et hagejal ei olegi

kellegi vastu mingeid rahalisi nõudeid, mis puudutavad kostjale makstud raha, mida talle ei ole

tagastatud ja mille eest ta ei ole midagi vastu saanud. See tähendaks pooltevahelise suhte hindamist

kinkelepinguna, millele viitavaid asjaolusid ei ole esitatud.

III

29. Kuna pooltevahelist õigussuhet tuleb uuesti hinnata ja nõue kvalifitseerida, ei nõustu kolleegium

ka kohtute järeldustega nõude aegumise ja selle eeldusena tuvastatud lepingu lõppemise kohta.

Lisaks on kohtud kohaldanud osaliselt valesti aegumist reguleerivaid sätteid ja jätnud õigesti kindlaks

tegemata aegumise eeldused.

30. Kolleegium nõustub hagejaga, et meelevaldne ja põhjendamata on kohtute järeldus, et

laenuleping sõlmiti (kui see üldse sõlmiti) tähtajalisena selliselt, et laen tuli tagastada 2008. a

veebruaris. See järeldus oli kohtute jaoks keskse tähendusega, lugemaks hageja laenulepingu alusel

esitatud nõue aegunuks.

Nimelt kui laen tuli tõepoolest tagastada 2008. a veebruaris, muutus laenulepingust tulenev nõue siis

ka sissenõutavaks ja aegus TsÜS § 146 lg 1 ning § 147 lg-te 1 ja 2 järgi kolme aasta jooksul samast

ajast. Kuna hagi esitati 25. juulil 2011, oleks hageja laenulepingust tulenev nõue seetõttu aegunud.

31. Hageja on hagis tuginenud aga sellele, et laenuleping oli tähtajatu ja ta ütles selle korraliselt üles

laenu tagastamist nõudes 2010. a-l (vt hagi; I kd, tl 1). Sel juhul saaks VÕS § 398 alusel rääkida

laenusumma sissenõutavaks muutumisest 2010. a-l. Maakohus leidis hageja kohtuistungil esitatud

väitele tuginedes, et tema arvates oli leping tähtajaline ja lõppes 2008 (vt maakohtu otsuse p 22).

Kolleegiumi arvates on seejuures rikutud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus ei ole rikkumist

kõrvaldanud (hageja väiteid selgeks teinud).

Hageja on maakohtu 21. mai 2012. a istungil öelnud tõepoolest (vastusena kostja esindaja

küsimusele, mida protokollist ei nähtu) järgmist: „S. Karu oli kohustatud tagastama saadud laenu

aasta pärast, s.o veebruaris 2008 a või leping jätkub." (I kd, tl 182.) Samas ei ole maakohus hinnanud

lause teist poolt „või leping jätkub", mis võib viidata raha tagastamata jätmisel lepingu muutumisele

tähtajatuks. Kuna maakohtu hageja seisukohast tehtud järeldus on vastupidine hageja tähtajatu

laenulepingu ja selle ülesütlemise käsitlusega (seejuures on maakohus analüüsinud laenulepingu

ülesütlemise avaldusi seltsingu kontekstis, vt maakohtu otsuse p 34), pidanuks maakohus juhtima

hageja tähelepanu vastuoludele tema seisukohtades ja püüdma hageja tegeliku seisukoha selgeks

teha. Ühelegi tõendile ei ole maakohus laenulepingu tähtajalisust tuvastades samuti viidanud. Kuna

toimikust ei nähtu, et kostja oleks enne vaidlusalust maakohtu istungit või istungil väitnud, et pooled

sõlmisid tähtajalise laenulepingu, ei saa seda lugeda kostja omaksvõtuks TsMS § 231 lg 2 või lg 4

mõttes.

32. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel lahendamisel, et pooled olid sõlminud laenulepingu, peab

ringkonnakohus võtma selge seisukoha laenulepingu tähtaja ja ülesütlemise kohta.

33. Kohtud on asja lahendamisel põhjendamatult leidnud, et seltsinguleping lõppes 19. märtsil 2007

sõiduki võõrandamisega Lusekole kui lepingu rikkumisega, ning sidunud sellega hageja kahju

hüvitamise nõude aegumise algusaja arvestamise, milleks kohtud lugesid 2008. a juuni lõpu.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtute seisukohad arusaadavad ega loogilised, mis on osaliselt tingitud

poolte seisukohtade muutumisest ja vastuolulisusest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb poolte

seisukohad selgeks teha.

Õige on maakohtu otsuses märgitu, et hageja on menetluses väitnud, et seltsinguleping (kui see

olemas oli) lõppes sõiduki vormistamisega Luseko nimele (I kd, tl 146). Samas tugines hageja

edasises menetluses ka sellele, et ta soovis 2010. a-l allkirjastada uut kokkulepet sõiduki kasutamise

kohta, ja järeldada saab ka, et ta soovis 2010. a ülesütlemisavaldusi lugeda seltsingu ülesütlemise

avaldusteks (I kd, tl 189). Samuti saab hageja hilisematest seisukohtadest järeldada, et ta tugines

kahju hüvitamise nõude alusena seltsingulepingu jätkuvale rikkumisele ka pärast sõiduki Lusekole

võõrandamist (kostja ei jaganud hagejaga kasumit ega andnud aru seltsingu tegevusest), mida ei oleks

saanud olla pärast lepingu lõppemist (II kd, tl 13). Seega on hageja seisukohad olnud menetluses

vastuolulised ja ebaselged ning kohtud ei saanud neile rajada oma järeldust lepingu lõppemise kohta.

Seltsingulepingu kestuse osas on ebaselge ka kostja seisukoht. Kostja ei ole väitnud, et seltsing

lõppes 19. märtsil 2007 (vt kostja seisukohta nt I kd, tl 156). Esmalt oli kostja seisukohal, et

seltsinguleping kehtis kohtumenetluseni ja hoopis tema ütles selle üles 14. novembri 2011. a

avaldusega (I kd, tl 83). Samuti on kostja väitnud, et seltsinguleping ei lõppenud hageja

ülesütlemisega 2010. a-l (I kd, tl 156, 202). Samas saab kohtukõne seisukohtadena esitatud

dokumendist järeldada, et kostja arvates muutus poolte algne seltsing sõiduki võõrandamise järel

vaikivaks seltsinguks hageja ja sõiduki omaniku Luseko vahel, kelle vastu saab hageja esitada

seltsingust tulenevaid nõudeid (II kd, tl 43; vt ka I kd, tl 202).

34. Kui seltsing kehtis ega ole ülesütlemisega või muul alusel lõppenud, ei saa vähemasti panuse

tagastamise nõue olla sissenõutavaks muutunud ega seega ka aegunud. Kui seltsing lõppes hageja

ülesütlemisega 2010. a sügisel või kostja ülesütlemisega pärast hagi esitamist, muutus sellest ajast

sissenõutavaks ka panuse tagastamise nõue. See ei saanud olla aegunud ka siis, kui lugeda hagi

esitamise ajaks 25. jaanuar 2013, nagu tegi maakohus (vt maakohtu otsuse p 35).

35. Alusetu on kohtute käsitlus kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja sidumisest hageja teada

saama pidamisega kahjust (vt maakohtu otsuse p-d 33–35). TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi algab

lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude aegumine selle sissenõutavaks

muutumisega. Teadlikkus kahjust maakohtu otsuses kirjeldatud viisil ei ole seaduse järgi kahju

hüvitamise nõude sissenõutavuse eelduseks. Ringkonnakohus ei ole maakohtu põhjendusi muutnud.

36. Kolleegium nõustub kohtute tõlgendusega TsÜS § 147 lg 3 kohta, mis lükkab aegumistähtaja

alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule.

Kohtud leidsid õigesti, et nimetatud säte ei kohaldu esitatud asjaoludel ei laenulepingu täitmise

nõudele ega seltsingulepingu rikkumisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele.

Riigikohus on ka varem leidnud, et viidatud sätte mõttes ei ole tasu maksmise nõudega tegemist

laenu tagastamise nõude (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13,

p 22) ega seltsingulepingust tulenevate nõuete korral (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

37. Kolleegium nõustub kohtutega samuti selles, et pooled ei ole esitanud asjaolusid, mis annaks alust

kohaldada laenu tagastamise või seltsingulepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude

aegumisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega tahtliku rikkumise korral.

Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul,

kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning

ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav

(vt Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Selliseid asjaolusid ei ole

esitatud.

IV

38. Kolleegium juhib tähelepanu, et pooled on maakohtu menetluses korduvalt oma seisukohti

muutnud ja maakohus ei ole seda takistanud, jättes kehtestamata pooltele selged ja mõistlikud

tähtajad lõplike seisukohtade ja tõendite esitamiseks, ega ole kontrollinud nendest kinnipidamist

(vt selle kohta ka nt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 15). Kohtul tuleb

pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Muu

hulgas peab olema pooltele selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või

üksnes õiguslikke seisukohti (mh kirjaliku kohtuvaidluse jaoks tähtaega andes).

Eeltoodu, samuti poolte puuduliku esinduse tõttu on menetlus maakohtus veninud ligi kaks aastat,

kusjuures poolte seisukohad ja asja lahendamiseks olulised asjaolud ei ole ikkagi selgeks tehtud.

Ringkonnakohus ei ole maakohtu minetusi kõrvaldanud. Jättes asja lahendamiseks vajalikud olulised

asjaolud välja selgitamata, rikkusid kohtud TsMS § 351, kui jätsid osalt täitmata eelmenetluse

ülesanded (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–3). Juba ainuüksi seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

39. Kolleegium märgib, et kui kohus leiab otsust koostades, et olulised asjaolud on välja selgitamata

või poolte seisukohad oluliste asjaolude kohta on arusaamatud või vastuolulised, tuleks TsMS § 437

p 1 alusel asja arutamine vastavas osas uuendada ning seisukohad ja asjaolud selgeks teha.

40. Kolleegium ei pea õigeks tühistada maakohtu otsust (mille põhjendustega ringkonnakohus on

nõustunud), nagu soovib hageja.

Esitatud asjaolusid ja tõendeid saab asja uuel läbivaatamisel piisavalt hinnata ringkonnakohus,

kõrvaldades eelmenetluse puudused, tehes selgeks poolte seisukohad ja arutades nendega õiguslikku

olukorda. Vajadusel tuleb tagada pooltele ka võimalus esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kui

maakohtu menetluses ei olnud see neile tagatud vale õigusliku hinnangu tõttu asja ja

tõendamiskoormuse jaotuse kohta. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise asjaolusid

tuvastada ja tõendeid hinnata ega seega asja lõpuni lahendada.

41. Kolleegium ei loe menetlusnormi rikkumiseks seda, et maakohus nõustus vaatmata kostja

vastuväitele hageja nõude hilisema alternatiivse kvalifitseerimisega seltsingu sätete alusel ja sellega

seotud hagi aluseks olevate asjaolude täiendamisega. Kuna täiendamine tulenes eelkõige kostja

vastuväidetest poolte õigussuhte kohta, loeb kolleegium mõistlikuks sama menetluse kestel lubada

hagejal hagi vastavalt muuta, vältimaks uut menetlust, kuna vaidluse põhiese (kostjale ülekantud raha

väljanõudmine) sellest ei muutunud. Seega võis maakohus TsMS § 376 lg 2 järgi hagi muutmise

vastu võtta.

Küll juhib kolleegium tähelepanu sellele, et hageja on vastuolus TsMS § 328 lg-ga 1 kohut eksitanud

hagis esitatud väidetega (mh oluliste asjaolude mahavaikimisega) poolte suhte kohta (vt kohtu

eksitamise ja selle tagajärgede kohta ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

186-13, p 24).

42. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus on teda eelmenetluses asjaolusid selgitades ja

kompromissiettepanekut tehes oluliselt eksitanud (vt II kd, tl 100–103). Ringkonnakohtu kohtunik tõi

kirjas pooltele välja olulised asjaolud, mille üle pooled ei vaielnud, ja arutas neile hinnangu andmise

ja kompromissi sõlmimise võimaluste üle. Kolleegiumi arvates tuleb sellist selgitamiskohustuse

täitmist kirjalikus menetluses tunnustada. Kuigi selgitamine ei olnud praegusel juhul piisav ega

aidanud piisavalt kaasa vaidluse õigele lahendamisele, ei olnud see ka asja vale lahendamise

põhjuseks ega kaasteguriks.

Kohus peab asjaoludele õigusliku hinnangu andmist pooltega arutades arvestama, et kohtulahend ei

saa tulla pooltele üllatusena, st kui kohus selgitab seadust pooltele menetluses ühtmoodi, ei saa ta

lahendis asuda teistsugusele seisukohale, kui ta ei ole vajadusel menetlust uuendanud ja pooltele uut

tõlgendust esitanud ja võimaldanud vastavalt asjaoludele neil ka sellele reageerida, sh esitada

asjaolusid ja tõendeid, kui see muudab nt tõendamiskoormust. Samas ei saa kohtu arutelu

tõlgendusvõimaluste üle tähendada seda, et kohus ei või lahendis oma varasematest arutlustest üldse

väljuda. Oluline on, et kohus ei üllataks pooli teistsuguse käsitlusega. Ringkonnakohtu menetluses,

kus eelmenetluses on selgitanud pooltele õiguslikku olukorda üks kohtunik, tuleb arvestada ka

võimalusega, et see kohtunik jääb kollegiaalse otsuse tegemisel oma seisukohtadega vähemusse.

Ringkonnakohtu kirjas ei ole esitatud seisukohti, millest lähtudes saaks ringkonnakohtu otsust pidada

pooli üllatavaks. Kirjas ei ole leitud, et hageja nõue ei ole aegunud, nagu väidab hageja

kassatsioonkaebuses, vaid seda, et nõue ei ole aegunud, kui seltsing ei ole lõppenud (vt II kd, tl 102).

Kaasomandi lõpetamise sätete kohaldamise kohta ei võtnud ringkonnakohus kirjas selget seisukohta,

vaid juhtis poolte tähelepanu sellele, et hagejal võib olla nõue sel alusel. Kompromissiettepaneku

tegemine vastab TsMS § 4 lg-s 4 sätestatule. Hagejal ei olnud alust uskuda, et

kompromissiettepanekus pakutud ulatuses hagi kindlasti rahuldatakse.

43. Kolleegium märgib, et pooltel oleks mõistlik lahendada vaidlus mh edasiste vaidluste vältimiseks

kompromissiga, mille alusel nt üks pooltest tasub teisele (või teise kontrolli all olevale äriühingule)

sõiduki omandamise kuludest kantud osa ja teine pool saab sõiduki oma vaidlustamata kasutusse või

sõiduk müüakse poolte ühise kontrolli all ja saadud kasu jagatakse poolte vahel (vt ka kostja

kompromissettepanekut apellatsioonimenetluses; II kd, tl 117).

44. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

45. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve