3-1-1-39-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-39-14

Otsuse kuupäev

17. september 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Saale

Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Erki Toomla süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-8058

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Erki Toomla kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike

Allikmäe, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer

Amur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. august 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsus muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Uno Feldschmidt makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe poolt Erki Toomlale kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest 108 (ükssada kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 18

(kaheksateist) eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Erki Toomlalt Eesti Vabariigi

kasuks välja 108 (ükssada kaheksa) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Erki Toomla tunnistati Harju Maakohtu 19. detsembri 2013. a otsusega KarS § 424 järgi süüdi

selles, et ta juhtis 25. jaanuaril 2013 kella 12.10 ajal Tallinnas Pärnamäe teel mootorsõidukit, olles

gammahüdroksübutüraadi (GHB) tarvitamisest põhjustatud narkootilise joobe seisundis. Karistuseks

mõisteti E. Toomlale vangistus kümneks kuuks. KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel suurendati seda

karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistuse ärakandmata osa (s.o ühe aasta

üheteistkümne kuu ja kahekümne ühe päeva) võrra ja mõisteti liitkaristuseks vangistus kaheks

aastaks üheksaks kuuks ja kahekümne üheks päevaks. KarS § 68 lg-st 1 juhindudes loeti

liitkaristusest kantuks üks päev. Lisakaristusena võeti E. Toomlalt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel

juhtimisõigus ära üheksaks kuuks.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Toomla kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike

Allikmäe, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult

märkis kaitsja järgmist.

2.1. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ei ole tõendatud. Kuna terviseseisundi kirjeldamise

aktilt ja indikaatorvahendi kasutamise protokollilt puuduvad süüdistatava allkirjad, pole need tõendid

lubatavad. E. Toomla ei tarvitanud GHB-d.

2.2. Juhtimisõiguse äravõtmise kohta tehtud otsust pole võimalik täita. Karistusregistri väljavõtte

kohaselt võeti süüdistatavalt Põhja prefektuuri 20. mai 2013. a otsusega juhtimisõigus ära kümneks

kuuks.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 19. detsembri

2013. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid

järgmised.

3.1. Indikaatorvahendi kasutamise protokollilt puudub E. Toomla allkiri, sest ta polnud narkootilise

aine üledoosi tõttu võimeline protokolli allkirjastama. Samas pole indikaatorvahendi kasutamise

protokollil käesoleva kriminaalasja lahendamisel tähtsust. Indikaatorvahendiga kontrolliti alkoholi

sisaldumist E. Toomla väljahingatavas õhus, aga praegu süüdistatakse teda mootorsõiduki juhtimises

narkootilise joobe seisundis.

3.2. Narkootilise aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisund on tuvastatud seaduslikult. Nii

süüdistatava kui ka tunnistaja M. K. ütluste kohaselt jäi süüdistatav Pärnamäe ja Randvere tee

ristmikul valgusfoori taga mootorsõidukit juhtides magama. M. K. kutsus politsei, kes süüdistatava

äratas. Tunnistaja L. N.-i ütluste kohaselt püüdis ta süüdistatavat äratada, kuid viimane jäi jälle

magama. Küsimustele andis süüdistatav segaseid vastuseid, samuti olid tal koordinatsioonihäired

ning tema pupillid olid ahenenud. Sündmuskohale saabunud kiirabi tuvastas narkootilise aine

üledoosi ja andis süüdistatavale esmaabi. Pärast seda, kui indikaatorvahend alkoholijoovet ei

näidanud, viidi süüdistatav Wismari haiglasse ekspertiisi. Süüdistatava toimetamisega politseiautosse

oli raskusi, sest tal olid tasakaaluhäired. Samuti jäi süüdistatav politseiautos korduvalt magama.

Eeltoodust nähtuvalt esinesid E. Toomlal narkootilisele joobele viitavad tunnused. Terviseseisundi

kirjeldamise akti kohaselt tuvastati E. Toomlal arstliku läbivaatuse käigus kitsenenud pupillid,

kõnehäired, kõikumine ja ebastabiilne liikumine. Kliinilise pildi järgi sedastas arst narkootilise joobe

täpsustamata narkootilisest või psühhotroopsest ainest. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja,

terviseseisundi kirjeldamise akti ja eksperdiarvamuse kohaselt leiti E. Toomla uriiniproovist

narkootilist ainet GHB. Kaudseks tõendiks narkootikumi tarvitamise kohta on ka E. Toomla

karistusregistri väljavõte, mille kohaselt on teda ainuüksi 2013. aastal karistatud kolmel korral

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 järgi. Korduv

karistamine viitab sellele, et tegemist on narkootikume tarbiva isikuga.

3.3. Juhtimisõiguse äravõtmine E. Toomlalt on põhjendatud. Riigikohus asus 26. oktoobri 2009. a

otsuses nr 3-1-1-86-09 seisukohale, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena

eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval või menetlusalusel isikul.

E. Toomlal oli 25. jaanuaril 2013 mootorsõiduki juhtimise õigus olemas. Asjaolu, et maakohtu otsuse

tegemise ajaks oli mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, ei oma tähtsust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse peale esitas kassatsiooni E. Toomla kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi M. Allikmäe, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja

süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

4.1. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll ega terviseseisundi kirjeldamise akt pole tõenditena

lubatavad, sest nendel puudub süüdistatava allkiri. Arvestades, et E. Toomla allkirjastas

kahtlustatavana kinnipidamise protokolli vähem kui pool tundi pärast väidetava kuriteo

toimepanemist, on ringkonnakohtu seisukoht narkootilise aine üledoosi osas alusetu. Kohtu

eksimusele osutab ka asjaolu, et indikaatorvahendi kasutamise protokollil ega terviseseisundi

kirjeldamise aktil ei ole märget E. Toomla allkirja andmise võimetuse kohta. Indikaatorvahendi

kasutamise tulemused on praeguse asja lahendamise seisukohalt olulised, sest need osutavad

E. Toomla tervise seisundi ebaselgusele.

4.2. Kohtud pole E. Toomlale mõistetud põhi- ega lisakaristuste määrasid põhjendanud. Arvestades,

et Põhja prefektuuri 20. mai 2013. a otsusega võeti E. Toomlalt juhtimisõigus ära kümneks kuuks,

pole lisakaristuse mõistmine praeguses asjas õigustatud. Samuti pole juhtimisõiguse äravõtmine

võimalik, sest Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsuse nr 3-1-1-86-09 kohaselt pole isikult võimalik

ära võtta sellist õigust, mida tal pole.

5. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur, kes

leiab kokkuvõtlikult järgmist.

5.1. Ringkonnakohus on vastanud ammendavalt kõikidele kaitsja etteheidetele kriminaalasjas

kogutud tõendite lubamatuse kohta. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollis märgitud kellaaeg ei

ole protokolli koostamise aeg, vaid E. Toomla faktilise kinnipidamise aeg. Protokoll koostati vahetult

enne E. Toomla kahtlustatavana ülekuulamist, mil ta oli juba kaineks saanud. Seega ei osuta

kahtlustatavana kinnipidamise protokollil olev allkiri E. Toomla võimele vahetult pärast kuriteo

toimepanemist dokumente allkirjastada.

5.2. Kuna apellatsioonis ei vaidlustatud süüdistatavale mõistetud karistuste määrasid, ei pidanud

ringkonnakohus neil peatuma. Ringkonnakohus arutas kriminaalasja apellatsiooni piirides.

5.3. Juhtimisõiguse äravõtmisel kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust. Riigikohtu

kriminaalkolleegium asus 26. oktoobri 2009. a otsuses nr 3-1-1-86-09 seisukohale, et isikult ei ole

võimalik ära võtta sellist õigust, mida tal polegi olemas. Järelikult eeldab juhtimisõiguse äravõtmine

sellise õiguse olemasolu isikul nii teo toimepanemise ajal kui ka karistusotsuse tegemise ajal. Kuna

E. Toomlal maakohtu otsuse tegemise ajal juhtimisõigust polnud, ei saanud seda temalt ka ära võtta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Ringkonnakohtu seisukoht, et praeguses asjas ei sisalda indikaatorvahendi kasutamise protokoll

teavet ühegi KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu kohta, on põhjendatud. Kuna

E. Toomlat süüdistatakse mootorsõiduki juhtimises narkootilise joobe seisundis, ei oma alkoholijoobe

olemasolu või puudumine tema süüküsimuse lahendamisel tähtsust. Seetõttu jätab kolleegium

indikaatorvahendi kasutamise protokolli lubatavuse osas seisukoha võtmata.

7. Kolleegium nõustub kassaatoriga aga selles, et terviseseisundi kirjeldamise aktile oleks tulnud teha

märge E. Toomla allkirja andmise võimetuse kohta. Nimelt sätestab KrMS § 152 lg 5, et kui uurimis-

või menetlustoimingule allutatud isik keeldub protokollile alla kirjutamast või kui ta ei ole füüsilise

puude tõttu suuteline alla kirjutama, siis tehakse protokollis keeldumise ja selle põhjuse või allkirja

andmise võimatuse kohta märge, mille kinnitab uurimisasutuse ametnik. Kuigi KrMS § 152 lg 5

nimetab allkirja andmise võimetuse põhjusena vaid füüsilist puuet, tuleb kolleegiumi hinnangul

sellega KrMS § 152 lg 5 kontekstis samastada kõiki terviseseisundeid, mis takistavad isikul

protokolli allkirjastada. Vastasel juhul jääb protokolli pinnalt selgusetuks, millisel põhjusel jäeti isik

ilma õigusest tutvuda kriminaalmenetluses tema osalusel kogutud teabega, teha teabe kogumise kohta

märkusi ja vaidlustada menetlus- või uurimistoimingut. Eelnevast nähtuvalt rikuti terviseseisundi

kirjeldamise aktile E. Toomla allkirja andmise võimetuse kohta märke tegemata jätmisega

kriminaalmenetlusõigust.

8. Ülalkirjeldatud rikkumine ei anna praeguses asjas siiski alust jätta terviseseisundi kirjeldamise akti

tõendina kõrvale. Nimelt nähtub tunnistaja L. N.-i ütlustest, et sündmuskohal süüdistatav magas.

Tunnistaja püüdis süüdistatavat äratada, kuid viimane jäi jälle magama. Kohale tulnud kiirabi

tuvastas narkootilise aine üledoosi ja andis süüdistatavale esmaabi. Pärast äratamist ei suutnud

süüdistatav küsimustele adekvaatselt vastata ega kõrvalise abita politseiautoni kõndida, samuti jäi ta

politseiautos uuesti korduvalt magama. Kolleegiumi hinnangul polnud E. Toomla eeltoodust

nähtuvalt võimeline terviseseisundi aktiga sisuliselt tutvuma. Järelikult jäeti temalt allkiri õigustatult

võtmata. Seetõttu on E. Toomla allkirja andmise võimetuse kohta märke tegemata jätmise näol

tegemist üksnes vormilise puudusega, mis ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena ega mõjuta terviseseisundi kirjeldamise aktis kajastatud teabe seaduslikkust.

9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka lisakaristuse mõistmise osas. 26. oktoobri 2009. a

otsuses nr 3-1-1-86-09 vaagis Riigikohtu kriminaalkolleegium küsimust, kas juhtimisõigust on

võimalik ära võtta isikult, kel vastavat õigust teo toimepanemise ajal ei olnud, ja jõudis otsuse punktis

7.4 eitava vastuseni. Sellest lähtudes tuleb mõista ka viidatud otsuse punkti 7.4 teist lauset, mille

kohaselt ei ole isikult võimalik ära võtta sellist õigust, mida tal ei ole kunagi olnud. Kuna E. Toomlal

oli 25. jaanuaril 2013 juhtimisõigus olemas, oli maakohtu otsusega võimalik temalt see õigus ära

võtta. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et kohtuotsuse tegemise ajaks oli E. Toomlalt Põhja

prefektuuri 20. mai 2013. a otsusega juhtimisõigus ära võetud. Uute õigusrikkumiste toimepanemine

ei saa isiku olukorda kergendada ega lisakaristuse mõistmist takistada.

10. Kuna apellatsioonis ei vaidlustatud süüdistatavale mõistetud karistuste määrasid, on kaitsja

etteheide karistuste määrade põhjendamata jätmise kohta alusetu. E. Toomlale mõistetud karistused

on seaduslikud.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2014. a otsuse muutmata ja selle peale esitatud kassatsiooni

rahuldamata.

12. E. Toomla kaitsja M. Allikmäe on kassatsioonile lisanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks kassatsiooni koostamise eest Advokaadibüroole Uno Feldschmidt summas 108

eurot (sh käibemaks 18 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja nimetatud toiminguks 3 pooltundi.

Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja

§ 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. augusti 2014. a otsuse p-dest 4 ja 21 rahuldada. Kuna

Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud

menetluskulu KrMS § 186 lg 2 esimese lause alusel E. Toomlalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Saale Laos