3-1-1-31-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-31-14

Otsuse kuupäev

8. juuli 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Alar Oppari süüdistuses KarS § 293 lg 1 järgi ja

Thorben Gronkjaer Nielseni süüdistuses KarS § 297 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsus

kriminaalasjas nr 1-09-21729

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alar Oppari kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv ja Thorben

Gronkjaer Nielseni kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Laura Vaik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

14. mai 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsus Alar Oppari ja Thorben

Gronkjaer Nielseni süüdistusasjas muutmata.

2. Jätta kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.

3. Jätta Alar Oppari ja Thorben Gronkjaer Nielseni valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses

makstud tasud vastavalt 5944 (viis tuhat üheksasada nelikümmend neli) eurot ja 40

(nelikümmend) senti ning 4527 (neli tuhat viissada kakskümmend seitse) eurot ja 60

(kuuskümmend) senti süüdistatavate kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28. septembri 2011 otsusega mõisteti A. Oppar talle esitatud süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 järgi ning T. G. Nielsen süüdistuses KarS § 297

lg 1 järgi õigeks. Kummagi süüdistatava kasuks mõisteti kohtuotsuse järgi välja õigusabi eest

makstud tasu hüvitamiseks 35 000 eurot. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

Kaitseõiguse tagamiseks on süüdistuses oluline eristada, milline vara või muu soodustus on käsitatav

pistisena ja milline tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Süüdistusest aga ei selgu, millise vara või

millise muu soodustuse sai A. Oppar pistisena ja millise tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest.

Kuivõrd prokuratuur ei suutnud kindlaks määrata, kas mingi vara või muu soodustus on käsitatav

pistisena või tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest, ei ole süüdistus piisavalt selge ega võimalda täies

mahus realiseerida kaitseõigust.

2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras riigiprokurör Triin Bergmann, süüdistatava

A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilv ja süüdistatava T. G. Nielseni kaitsja vandeadvokaat J. Siim.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. aprilli 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri

ning kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Kriminaalasjas kogutud ja kohtuotsuses analüüsitud tõendid ei kinnita süüdistuses toodud

teokirjeldust, mistõttu puudub A. Oppari käitumises KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 1 järgi ning

T. G. Nielseni käitumises KarS § 297 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivne koosseis.

A. Opparile esitatud süüdistusest ei selgu, millise vara või muu soodustuse sai A. Oppar pistisena

ning millise tasuna mõjuvõimuga kauplemise eest. Süüdistuse konkretiseerituse aste peab olema

selline, mis võimaldab teha selget vahet, mida käesolevas asjas käsitada mõlema süüdistatava puhul

pistisena ja mida mõjuvõimuga kauplemisena ehk milliste tegude eest A. Oppar väidetavalt

T. G. Nielsenilt vara, tasu või hüvitisi sai või nende saamisega nõustus. Konkretiseerimata süüdistus

ei võimalda süüdistatavatel ega kaitsjatel realiseerida täies mahus nende kaitseõigust. A. Opparil ei

olnud Põllumajandusministeeriumis töötades iseseisvat otsustuspädevust, samuti puudus A. Opparil

29. aprillil 2008 ja 5. mail 2008 selline töökoht, mis võimaldanuks tal ametikohast tulenevalt avaliku

halduse ülesandeid täitvat ametiisikut mõjutada.

3.2. A. Oppar ei küsinud ajavahemikus 2007. a oktoober kuni 6. veebruar 2008 ega saanud

T. G. Nielsenilt laenu. Samuti ei sõlminud süüdistatavad kokkuleppeid A. Oppari tööleasumiseks

OÜ-sse FjordFresh Holding ja töötasu ettemaksu ning 2% osaluse saamiseks samalt äriühingult.

Kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et A. Oppar ei ole Maaelu Edendamise

Sihtasutuse (MES) nõukogu liikmena kedagi mõjutanud ega teinud ettepanekut muuta olemasolevat

korda nii, et Euroopa Kalandusfondi (EKF) ja 2007-2013. a Eesti maaelu arengukava (MAK)

meetmed kohalduks ka suurettevõtetele. A. Opparile antud laen, talle makstud töötasu ega lubatud

2% osalus OÜ-s FjordFresh Holding ei ole käsitatavad pistisena, kuna tõendamist pole leidnud, et

A. Oppar oleks ametiseisundist tulenevalt pannud toime või lubanud toime panna T. G. Nielseni või

äriühingu huvides mõne seadusega lubatud või lubamatu teo. 8. veebruaril 2008 T. G. Nielseni poolt

antud laenu 400 000 krooni on A. Oppar tagastanud 2008. a aprillis kahes osas ja tasunud sellelt 20

000 krooni intressi, mistõttu süüdistuse seisukoht, et laen oli antud intressita ja soodustingimustel, ei

põhine asjas kogutud tõenditel. Arvestades A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel sõlmitud suulise

laenulepingu tagastamise faktilist aega ja intressimäära suurust, oli arvestuslikuks intressimääraks

34%, mis ületab mitu korda seaduses ettenähtud intressimäära juhtudeks, kui intressi suurus ei ole

seaduses ega lepingus määratud. Prokuröri väide, et A. Oppar tasus 30. märtsil 2009 AS FjordFresh

Holding aktsiate eest ilmselt tehingu hilisema legaliseerimise huvides, ei põhine ühelgi kogutud

tõendil ja on oletuslik.

3.3. Maakohus on otsuses süüdistatavate valitud kaitsjale õigusabi eest makstud tasu üksnes osalist

hüvitamist põhjendanud. Õigusabikulude taotletud ulatuses hüvitamata jätmine maakohtu otsuses ei

kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 339 lg 1 p-de 7 ega 8 tähenduses.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Laura Vaik. Prokurör leidis, et

kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja taotles kohtuotsuste tühistamist ning

kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsusega rahuldati prokuratuuri kassatsioon ja

tühistati nii Harju Maakohtu 28. septembri 2011. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a

otsus Alar Oppari õigeksmõistmises KarS § 293 lg 1 ja § 2981 lg 1 järgi ning Thorben Gronkjaer

Nielseni õigeksmõistmises KarS § 297 lg 1 järgi. Muus osas jäeti kohtuotsused muutmata.

Kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12).

6. Prokuratuur muutis maakohtus kriminaalasja uuel arutamisel A. Opparile esitatud süüdistust.

6.1. Muudetud süüdistuse kohaselt süüdistatakse A. Opparit selles, et ta võttis põllumajandusministri

nõunikuna (25. aprill 2007 kuni 14. aprill 2008) ja MES-i nõukogu liikmena (17. mai 2007 kuni

3. november 2008) pistisena OÜ FjordFresh Holding juhatuse liikmelt T. G. Nielsenilt vastu järgmist

vara ja varalisi soodustusi:

- 8. veebruaril 2008 intressivaba laenu sularahas 400 000 krooni;

- 2008. a märtsis lubas OÜ FjordFresh Holding juhatuse liige T. G. Nielsen A. Opparile, et pärast

Põllumajandusministeeriumi teenistusest lahkumist annab OÜ FjordFresh Holding A. Opparile tööd

Audru valda rajatava kalakasvatuse projektijuhtimisel ning lisaks saab A. Oppar 2% suuruse osaluse

OÜ-s FjordFresh Holding. A. Oppar omandas AS-i FjordFresh Holding aktsiad 30. märtsil 2009;

- vara summas 531 000 krooni, mis 31. märtsil 2008. a kanti OÜ FjordFresh Holding juhatuse liikme

T. G. Nielseni korraldusel A. Oppari koostatud arve nr 2008/051 alusel OÜ FjordFresh Holding

Sampo panga arvelduskontolt Visand OÜ Swedbank arvelduskontole, misjärel Visand OÜ ametlik

osanik ja juhatuse liige R. O. võttis 1. aprillil 2008 kontolt sularahas välja 200 000 krooni, 2. aprillil

2008 võttis ta välja 300 000 krooni ja 7. aprillil 2008. a 28 000 krooni ning andis oma venna

A. Oppari kätte.

6.2. A. Oppar lubas nimetatud vara ja soodustuste eest põllumajandusministri nõunikuna toime panna

ja pani toime järgmised teod:

6.2.1. Alates 2007. a oktoobrist mõjutas A. Oppar Põllumajandusministeeriumi haldusalas olevaid

ametiisikuid muutma investeeringumeetmete garantiipoliitikat selliselt, et taotlejal tekiks

valikuvõimalus võtta välja toetus või garantii. Alates 2007. a novembrist tegi A. Oppar korduvalt

ettepanekuid rakendada kalandusrahastu investeerimismeetmetele garantiipoliitikat ning juhtis

Põllumajandusministeeriumis põllumajanduse ja muu maaettevõtlusinvesteeringute garanteerimise

väljatöötamist, korraldades ministeeriumis vastavasisulised arutelud 21. jaanuaril 2008, 4. veebruaril

2008 ja 17. märtsil 2008. Garantiipoliitika muutmise otsustamine oli Põllumajandusministeeriumi

pädevuses ja muutmise eesmärk oli võimaldada OÜ-1 FjordFresh Holding riigigarantii abil saada

võimalikult suures ulatuses laenu. A. Oppar lubas jätkata T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding

huvides garantiipoliitika muutmise ja vastuvõtmise mõjutamist ka pärast põllumajandusministri

nõuniku ametikohalt lahkumist, jäädes MES-i nõukogu liikmeks.

6.2.2. A. Oppar lubas mõjutada OÜ FjordFresh Holding huvides põllumajandusministrit H.-V. S.-i

ning teisi Põllumajandusministeeriumi ja selle haldusala asutuste ametiisikuid eesmärgiga tagada

EKF 2007-2013 rakenduskava meetmete vastuvõtmise OÜ-le FjordFresh Holding vajalikus

sõnastuses. Kuigi meetmete sõnastuse kujundamine ei kuulunud A. Oppari ametiülesannete hulka,

hoidis A. Oppar end alates 2008. a veebruarist kursis EKF 2007-2013 Eesti rakenduskava

seirekomisjoni tööga ja meetmetes tehtud muudatustega ning vahetult enne määruste kinnitamist

29. aprillist kuni 12. maini 2008 mõjutas korduvalt põllumajandusminister H.-V. S.-i ja asekantsler T.

K.-d

välja

võtma

meetme

2.1

„Vesiviljeluse

investeeringutoetus"

kohta

kehtestatud

põllumajandusministri määruses sätestatud ehitusloa ja detailplaneeringu nõuet taotluse esitamisel.

Seega pani A. Oppar põllumajandusministri nõunikuna (ametiisik KarS § 288 tähenduses) toime

KarS § 293 lg-s 1 sätestatud pistise võtmise.

6.3. MES-i nõukogu liikmena lubas A. Oppar toime panna ja pani toime järgmised teod:

6.3.1. A. Oppar tegi 10. jaanuaril 2008 OÜ FjordFresh Holding riigigarantiiga laenu tagamiseks

MES-i finantsjuhile A. N.-ile ettepaneku rakendada kalandusrahastu investeeringumeetmetele

garantiipoliitikat, et taotlejal tekiks valikuvõimalus võtta välja toetus või garantii.

6.3.2. MES-i nõukogu 11. jaanuari 2008. a koosolekul tutvustas A. Oppar garantiipoliitikat ning

teavitas nõukogu, et Põllumajandusministeerium läheb maaelu arengukava ja kalanduse

arendusrahastuse muutmise ettepanekutega Euroopa Komisjonilt luba taotlema, et oleks võimalik

põllumajandussektorisse abi anda laenuna ja garantiina. MES-i nõukogu koosolekul osalejad olid

ühehäälselt A. Oppari ettepaneku poolt ja otsustati toetada maaelu arengukava I ja III telje ning

kalanduse arendusrahastuse muutmise ettepanekut, et rakendada investeeringumeetmetele ka

garantiipoliitikat ning edastada nõukogu sellekohane seisukoht põllumajandusministrile.

6.3.3. MES-i nõukogu 8. mai 2008. a koosolekul tegi A. Oppar ettepaneku suhelda

Põllumajandusministeeriumiga muutmaks EKF-s ja MAK-is intress abikõlblikuks kuluks. Ettepaneku

tulemusena andis nõukogu juhatusele volituse ettepanekuga tegeleda.

6.3.4. Kalanduse investeeringumeetmetele garantiipoliitika kohaldamise eesmärk oli võimaldada

OÜ-1 FjordFresh Holding saada riigigarantii abil võimalikult suures ulatuses laenu. Saadud vara ja

varaliste soodustuste eest lubas A. Oppar jätkata tegutsemist T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh

Holding huvides sihtasutuse tegevuse kavandamisel, tegevuskava kinnitamisel, sealhulgas tagatiste

abikava kinnitamisel, samuti T. G. Nielseniga seotud ettevõtete toetus-, laenu- ja garantiitaotluste

läbivaatamisel ning rahuldamisel ka pärast 14. aprillil 2008 põllumajandusministri nõuniku

ametikohalt lahkumist, jäädes MES-i nõukogu liikmeks kuni tema tagasikutsumiseni 3. novembril

2008. Seega pani A. Oppar MES-i nõukogu liikmena (ametiisik KarS § 288 tähenduses) toime

KarS § 293 lg-s 1 sätestatud kuriteo.

6.4. T. G. Nielsenit süüdistatakse KarS § 297 lg 1 järgi A. Opparile käesoleva otsuse p-s 6.1

kirjeldatud vara ja soodustuse andmises. 2007. a septembrist, sealjuures alates 29. oktoobrist 2007

OÜ FjordFresh Holding juhatuse liikmena (alates 8. maist 2008 AS FjordFresh Holding), kuni

2008. a novembrini pöördus T. G. Nielsen korduvalt MES-i nõukogu liikme A. Oppari poole, et

A. Oppar aitaks MES-ist saada loodava kalakasvatuse ettevõtte OÜ FjordFresh Holding jaoks riigi

garantiiga laenu kuni 40 miljonit eurot.

7. Harju Maakohtu 3. septembri 2013. a otsusega mõisteti A. Oppar süüdistuses KarS § 293 lg 1 järgi

ja T. G. Nielsen süüdistuses KarS § 297 lg 1 järgi õigeks. Maakohus luges põhjendatuks ja vajalikuks

A. Oppari valitud kaitsjale makstud tasu summas 4130,55 eurot (taotlusest 80%) ja T. G. Nielseni

valitud kaitsjale makstud tasu summas 3304,44 eurot (80% A. Oppari kaitsja tasust), mis tuli KrMS §

181 lg 1 alusel riigieelarve vahenditest hüvitada süüdistatavate valitud kaitsjatele. Maakohtu

seisukohad A. Oppari ja T. G. Nielseni õigeksmõistmisel olid järgmised.

7.1. Ministri nõuniku ülesanne ongi anda ministrile nõu, kui minister neid nõuandeid kuulda ei

võtaks, muutuks nõuniku ametikoht mõttetuks. Samuti on üheselt mõistetav, et nõuniku ametikohale

võetavalt isikult eeldatakse põhjalikke teadmisi konkreetses valdkonnas just seetõttu, et isik saaks

ministeeriumis tehtavaid otsustusi riigi huve silmas pidades kõige paremal viisil kujundada ja

sisuliselt ette valmistada. Seega oli A. Opparil tööülesannetest lähtudes võimalus kujundada ja

sisuliselt suunata avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisiku, s.o põllumajandusministri, otsustusi.

Tunnistaja H.-V. S. on ka kinnitanud enda otsustuste ettevalmistamist ja kujundamist A. Oppari poolt,

kuid kinnitanud, et „ta küll ei tundnud mõjutamist erahuvist lähtuvalt". Samas ei tähenda otsuste

kujundamise mõjutamine ja sisuline suunamine otsuste tegemist kellegi teise eest. Kuigi A. Opparil

puudus otsustuspädevus ja võimalus osaleda otsustamisprotsessis, sai ta ministri nõunikuna siiski

otsuste tegemist ettepanekute tasandil suunata, s.o tal oli ametiseisund ja ta oli seega ametiisik KarS

§ 288 lg 1 mõistes.

7.2. Kuigi A. Oppar ei saanud üksinda mõjutada otsuste vastuvõtmist, sh teostada haldamis-,

järelevalve- ja juhtimisülesandeid ning varaliste väärtuste liikumist, sai A. Oppar MES-i nõukogu

liikmena hääletada ja seeläbi suunata eraõigusliku juriidilise isiku otsuseid, seega oli ta ametiisik

KarS § 288 lg 2 mõistes.

7.3. Vaidlust ei ole selles, et A. Oppar küsis 6. veebruaril 2008 T. G. Nielsenilt e-kirjaga, mis oli

saadetud ministeeriumist A. Oppari e-posti aadressilt, kuuks ajaks 400 000 eurot laenu ja

T. G. Nielsen andis 8. veebruaril 2008 A. Opparile laenu küsitud summas. Ei ole kahtlust, et

A. Oppari majanduslike huvide deklaratsioonid olid reaalselt A. Oppari poolt vastavatel kuupäevadel

esitatud dokumendid, kuna nende dokumentide koopiad on saadud Põllumajandusministeeriumist

läbiotsimise käigus. Seega on üheselt leidnud tõendamist, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile antud

400 000 krooni näol oli tegemist laenuga. Ei ole ka eluliselt usutav, et pistise võtja maksaks pistisena

saadud laenu/raha pistiseandjale ca kahe kuu möödudes tagasi, sest pistis peaks oma olemuselt olema

tasu pistise võtjale tehtava õiguspärase teo eest. Tavainimeses võib tekitada kahtlust asjaolu, et

T. G. Nielsen andis suulise lepinguga sularahas 400 000 krooni laenu inimesele, keda ta õieti ei

tundnud, ilma selle eest midagi olulist vastu saamata. Kuid samas ei saa kohtu arvates eluliselt

usutavaks pidada ka seda, et A. Oppar, saades T. G. Nielsenilt sularahas n-ö pistist, kannab selle kohe

oma pangakontole, sest igale ametnikule on ju üheselt teada, et iga pangakontole kantud suurem

summa raha võib tekitada kahtlusi ametniku aususes. Samas ei ole tingimata kohustust laenu kohta

kirjalikku lepingut teha, see on laenupoolte otsustada. T. G. Nielsen on kinnitanud 17. mai 2008. a

telefonikõnes Jaanus Murakale, et ta andis A. Opparile veebruaris laenu mitte sellepärast, et tegemist

on ministeeriumi ametnikuga, vaid sellepärast, et inimene oli rahahädas. T. G. Nielsen deklareeris

2008. a tuludeklaratsioonis A. Oppari poolt tasutud intressid summas 20 000 krooni. Kohtu arvates

kinnitab see, et A. Oppar tõepoolest tasus T. G. Nielsenile laenuintressi, sest ei ole eluliselt usutav, et

T. G. Nielseni taoline majanduslikult mõtlev ärimees deklareeriks intressina summa, mida ta

tegelikult pole saanud, teades, et peab sellelt summalt tulumaksu tasuma. Seega on tõendatud, et

T. G. Nielsenilt A. Opparile antud laen 400 000 krooni ei olnud intressivaba ja ei ole tõendamist

leidnud süüdistuses esitatud väide, et A. Oppar sai T. G. Nielsenilt 8. veebruaril 2008 intressivaba

laenu. Arvestades, et vähem kui kolmekuulise laenu eest tasus A. Oppar intressi 20 000 krooni, tuleks

aasta intressimääraks 20% ja sellise aastaintressiga laen ei saa olla soodustingimustel laen.

7.4. A. Oppar asus aktiivselt AS-i FjordFresh Holding tegevuses osalema alles pärast

Põllumajandusministeeriumist

lahkumist.

Kuigi

nähtuvalt

A. Oppari

e-posti

aadressilt

alar.oppar@agri.ee peetud kirjavahetusest on A. Oppar juba ka 21., 22., ja 23. märtsil 2008 saadetud

kirjades rääkinud OÜ FjordFresh Holding kalakasvatuse projektiga tehtud tegudest, sh et on otsinud

Tartus arhitekte ja võimalikke ehitajaid, kes oleksid võimelised projektiga tegelema, on korraldanud

kohtumise 26. märtsil 2008, ei ole see käsitatav A. Oppari poolt põllumajandusministri nõuniku

ametist tulenevalt ametiisiku mõjutamisena, mille eest oli talle pärast ametniku kohalt lahkumist

lubatud varalisi soodustusi. T. G. Nielsen ei lubanud A. Opparile tööd OÜ-s FjordFresh Holding

pärast ministeeriumist lahkumist, vaid A. Oppar pakkus ennast e-kirjast nähtuvalt ise T. G. Nielseni

juurde tööle ning läbirääkimised töö ja tingimuste osas peeti enne A. Oppari poolt ministeeriumist

lahkumist, kusjuures A. Oppar oli tingimuste esitaja. Kohus leiab, et töökohta vahetades peetaksegi

tavapäraselt enne vanast kohast lahkumist uue tööandjaga läbirääkimisi ja lepitakse kokku

tingimustes, nii et töötaja lahkub vanast kohast teadmisega ja uue tööandja lubadusega, et uus töökoht

on teda ootamas. Arvestades asjaolu, et A. Opparist sai AS-i FjordFresh Holding juhatuse liige, on

eluliselt usutav, et isik soovib äsja alustanud firmas oma juhatuse liikme riske vähendada ja soovib

omandada ka osalust ettevõttes, mis tulevikuplaanide perspektiivis pidanuks omama käivet 650

miljonit eurot. A. Oppari ettevõte Visand OÜ omandas 2% aktsiatest alles 30. märtsil 2009, s.o

oluliselt hiljem, kui süüdistatav OÜ-s FjordFresh Holding tööle asus. Seega ei saanud Visand OÜ

kohe A. Oppari tööle asudes AS-i FjordFresh Holding aktsionäriks. Eeltoodust tulenevalt ei saanud

A. Oppar mitte kunagi AS-i FjordFresh Holding 2% aktsiate omanikuks; nimetatud kokkulepe oli

mõeldud Visand OÜ-le aktsiate omandamiseks. Juriidiline ja füüsiline isik on õiguslikult olemuselt

kaks erinevat subjekti, s.t eristada tuleb juriidilist isikut Visand OÜ ja füüsilist isikut A. Opparit.

7.5. OÜ FjordFresh Holding tasus 531 000 krooni Visand OÜ-le arve nr 2008/051 alusel. See on

tõendatud pangakonto väljavõtte ja arvega. 25. märtsi 2008. a arvest nr 2008/051 nähtub selgelt, et

arve on koostatud ettemaksuarvena, nimelt arve kauba kirjelduses välja toodud mai, juuni, juuli eest,

mis näitavad, et arve on koostatud tulevikus osutatava teenuse eest. Kohus leiab, et A. Opparile

kolmekuulise ettemaksu tegemises kokkuleppimine on tõendatud nii süüdistavate kui ka J. Muraka

ütlustega. Kaitsja on viidanud, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lg 4 järgi võib käsundisaaja enne

käsundi täitmisele asumist nõuda käsundiandjalt mõistlikus ulatuses ettemakset tasu ja hüvitamisele

kuuluvate kulude eest ja kohus nõustub nimetatud seisukohaga, et tegemist oli ettemaksuga teenuse

osutamise lepingu eest. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et OÜ FjordFresh Holding tasus

arve 31. märtsil 2008 Visand OÜ-le ettemaksuarvena arve nr 2008/051 alusel, mis oli mõeldud

A. Oppari kolme kuu tasu ettemaksuna vastavalt poolte poolt kokkulepitule ja A. Oppar pole saanud

varalist soodustust 531 000 krooni näol. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber

süüdistatavate ütlused selle kohta, et 531 000 krooni oli kolme kuu töötasu ettemaks A. Opparile.

Nähtuvalt Visand OÜ konto väljavõttest on T. G. Nielsenile kuuluv äriühing OÜ Baltic Seafood

teinud Visand OÜ-le 4. juunil 2008 ülekande summas 75 000 krooni ning AS FjordFresh Holding on

teinud 11. juulil 2008 ülekande summas 25 000 krooni, 7. augustil 2008 ülekande summas 10 000

krooni, 12. augustil 2008 ülekande summas 15 000 krooni, 19. augustil 2008 ülekande summas 12

500 krooni, 29. augustil 2008 ülekande summas 14 500 krooni, 19. septembril 2008 ülekande

summas 100 000 krooni, 6. oktoobril 2008 ülekande summas 30 000 krooni, kokku 282 000 krooni

ning 30. märtsil 2009 ülekande summas 1 266 000 krooni, millest on samal kuupäeval 782 330

krooni tasutud AS-i FjordFresh Holding aktsia osaluse sissemakseks. Arvestades, et tõendamist on

leidnud, et A. Oppar soovis tööle asudes töötasuks 10 000 eurot pluss käibemaks ja kolme kuu osa

ettemaksuna, millega T. G. Nielsen nõustus ja Visand OÜ arvele kanti 531 000 krooni (s.o 450 000

pluss käibemaks 81 000 krooni). Ajavahemikul 4. juunist 2008 kuni 6. oktoobrini 2008 tasuti Visand

OÜ arvelduskontole A. Oppari töötasuna veel 282 000 krooni, sh käibemaks. Vastavalt A. Oppari ja

T. G. Nielseni vahelisele kokkuleppele tulnuks A. Oppari töötasuna tasuda mai-september, s.o 5 kuu

eest 750 000 krooni pluss käibemaks, ja tasu aprillis töötatud päevade eest. Eeltoodu põhjal järeldub,

et arvestades 31. märtsil 2008 Visand OÜ arvele kantud summat 531 000 krooni (sh käibemaks) ja

edaspidi kuni 6. jaanuarini 2008 kantud summat 282 000 krooni (sh käibemaks), s.o kokku 813 000

krooni (sh käibemaks), on tegemist A. Opparile välja makstud kokkulepitud töötasuga ning ei ole

põhjust käsitada 531 000 krooni suuruse summa maksmist A. Opparile varalise soodustuse

andmisena.

7.6. A. Opparile on esitatud süüdistus KarS § 293 lg 1 järgi pistise võtmises põllumajandusministri

nõunikuna ja MES-i nõukogu liikmena, kuid T. G. Nielsenile üksnes MES-i nõukogu liikmele pistise

andmises KarS § 297 lg 1 järgi. Pistise võtmise ja andmise kuriteokoosseisude seisukohalt on

keskseks tunnuseks ekvivalentsussuhte sisu ning koosseis eeldab eeskätt isikutevahelise

ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) esinemise kindlakstegemist. Süüdistuse järgi on A. Oppar

põllumajandusministri nõunikuna nõustunud ametnikuna vara ja varalise soodustuse vastuvõtmisega

selle eest, et ametiseisundit kasutades paneks toime seadusega lubatud teo, kuid T. G. Nielsenile pole

samas pistise andmist süüks arvatud. Seega pole võimalik tuvastada ekvivalentsussuhte (kokkuleppe)

olemasolu poolte vahel, st pole võimalik tuvastada sellist tegu isikute vahel, mille väljundiks oleks

ametiisiku poolt pistise andja huvides toime pandud õiguspärane tegu.

7.7. MES-i meetmed olid suunatud väikeettevõtetele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kuid

T. G. Nielseni ettevõte oli suurettevõte, ületades kõiki kolme kriteeriumi, millega määratakse

kindlaks suurettevõte ja millised nn klassifikaatorid on kehtestanud EL. AS FjordFresh Holding

poleks saanud MES-i meetmeid taotleda oma suuruse tõttu ega ka tütarettevõtete kaudu. Tunnistaja

Raul Rosenberg on selgitanud, et tütarettevõtete taotlused konsolideeritakse ja harva saab ühe

ettevõtte mitu tütart garantiid. Lisaks oli maksimaalne väljaantud garantii 1,5 miljonit eurot ning

sedagi siis, kui ettevõte vastas tingimustele, kuid AS FjordFresh Holding kui suurettevõte ei vastanud

tingimustele. Seega poleks AS FjordFresh Holding kunagi kvalifitseerunud saama toetust MES-ist ja

ta ei esitanud ka vastavasisulist taotlust. Veelgi enam, süüdistuses väidetud garantiipoliitika sai alguse

juba MES-i eelkäija ajal ja A. Oppar võttis garantiipoliitika teemal MES-i nõukogus sõna mais 2007,

mis on oluliselt enne seda kui ta T. G. Nielseniga tutvus. Oluliseks tuleb pidada ka asjaolu, et

T. G. Nielsen polnud kuni mai-juunini 2008 teadlik A. Oppari MES-i nõukogu liikmeks olekust. Seda

on kinnitanud nii A. Oppar ise kui ka T. G. Nielsen. Eeltoodust tulenevalt ei ole leidnud tõendamist

süüdistuses toodu, et kalanduse investeeringumeetmete garantiipoliitika kohaldamise eesmärk oli

võimaldada OÜ-l FjordFresh Holding riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu.

7.8. Nii A. Oppar kui ka T. G. Nielsen olid kursis MES-i meetmete rakendatavusega üksnes

väikeettevõtetele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning asjaoluga, et AS FjordFresh Holding oli

suurettevõte ja MES-i maksimaalne garantii oli 1,5 miljonit eurot. Seega ei saanud A. Opparil ega

T. G. Nielsenil olla ega olnudki ettekujutust, et MES-i garantiipoliitikat on võimalik muuta nii, et AS

FjordFresh Holding saaks taotleda riigigarantiid summas 40 miljonit eurot. Süüdistuses A. Opparile

etteheidetu, et Põllumajandusministeeriumi esindajana MES-i nõukokku kuulunud A. Oppar oli

MES-i nõukogus ka pärast Põllumajandusministeeriumist lahkumist, ei ole asjakohane, kuna

Põllumajandusministeeriumi täidetavale kohale MES-is sai liikme nimetada ja sealt tagasi kutsuda

vaid põllumajandusminister ja sellekohane ministri käskkiri on tehtud 3. novembril 2008.

7.9. A A. Oppar pole saanud T. G. Nielsenilt vara ja varalisi soodustusi selleks, et A. Oppar MES-i

nõukogu liikmena asuks ellu viima garantiipoliitikat selliselt, et sellega oleks võimalik AS-il

FjordFresh Holding ja T. G. Nielsenil riigigarantii abil saada võimalikult suures ulatuses laenu. Laenu

saamine AS-i FjordFresh Holding puhul MES-ist oli võimatu, kuna tegemist oli suurettevõttega,

kellele MES-i meetmed ei kohaldu. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või

tehtavat: see on pistiseandja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise võtja ehk

ametiisiku jaoks tasustatud või tasustatav teene. A. Oppar ametiisikuna ei ole esiteks saanud pistisena

käsitatavat tasu T. G. Nielsenilt ja T. G. Nielsen pole pistist ka andnud. Lisaks pole A. Oppar MES-i

garantiipoliitikaga seoses osutanud teenet T. G. Nielsenile ega ka AS-ile FjordFresh Holding. Samuti

pole T. G. Nielsen saanud A. Opparilt mingeid teeneid seoses MES-i garantiipoliitikaga AS-i

FjordFresh Holding tarbeks. T. G. Nielsen pole lubanud A. Opparile vara ja muid soodustusi AS-ile

FjordFresh Holding soodsate otsuste tegemise eest ning A. Oppar pole vastu võtnud vara ja varalisi

soodustusi ja lubanud nende eest ametiisikuna tegusid toime panna.

7.10. Pole täidetud pistise võtmise ja pistise andmise objektiivne koosseis, sest puudub süüteo vahetu

objekt ehk pistise ese. Seega ei saanud A. Oppar pistist vastu võtta ega T. G. Nielsen pistist anda. AS

FjordFresh Holding poleks kunagi saanud MES-i riigigarantii abil laenu võtta ega garantiid summas

40 miljonit eurot taotleda. Seega puudus ka ametiisiku poolt pistise andja huvides toime pandud

õiguspärane tegu. T. G. Nielseni poolt A. Opparile üle antud rahaliste vahendite näol on tegemist

intressiga 20 000 krooni tagastatud laenuga ning 3 kuu tasuga käsunduslepingu alusel. Kriminaalasja

menetlemisel ei ole kogutud tõendeid ja ammendatud on ka võimalused leida tõendeid, mis

kinnitaksid, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile antud laenu, töökoha ja osaluse ning vara summas

531 000 krooni näol oli tegemist pistisega, mille eest oodati A. Opparilt Audru kalakasvatusele

soodsate otsuste tegemist. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni riigiprokurör L. Vaik. Kaebuse esitaja taotles maakohtu

otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega mõistetaks süüdistatavad nendele esitatud

süüdistustes süüdi. Maakohus on arutanud kriminaalasja ühekülgselt ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja A. Oppar

tunnistati KarS § 293 lg 1 ning T. G. Nielsen KarS § 297 lg 1 järgi süüdi. A. Opparit karistati

vangistusega 6 kuud ja T. G. Nielsenit vangistusega 3 kuud, mis jäeti KarS § 73 alusel täitmisele

pööramata kolmeaastase katseajaga. Ringkonnakohtu otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

9.1. Maakohus on õigesti tuvastanud, et A. Oppar oli nii põllumajandusministri nõunikuna kui ka

MES-i nõukogu liikmena ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. See asjaolu ei ole ka vaidluse esemeks.

9.2. Tuleb nõustuda prokuratuuriga, et T. G. Nielseni 8. veebruaril 2008 F. G. B.-le saadetud e-kirja

sisu näitab üheselt, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et

ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo. Mis puudutab 20 000 krooni ulatuses intressi

maksmist A. Oppari poolt, siis selle kohta siiski usaldusväärsed tõendid puuduvad. Ükski kohtus

kontrollitud tõend peale süüdistatavate endi ütluste seda tõsikindlalt ei kinnita. Kuigi T. G. Nielsen

deklareeris intressid oma 2008. a tuludeklaratsioonis, tuleb tähele panna, et deklaratsiooni esitas ta

2009. a, s.o ajal, mil ta oli juba teadlik talle esitatud kahtlustuse sisust. A. Oppar teadis väga hästi,

kellelt laenu küsida ja T. G. Nielsen omakorda teadis, kellele ja miks seda andma peaks. Laen ületas

kindlasti analoogsete tehingute tavapärased majandusriskid ning seda tuleb hinnata varalise

soodustusena KarS § 293 lg 1 mõttes.

9.3. KarS § 293 lg-s 1 ettenähtud kuritegu on lõpule viidud juba pistise lubamisega nõustumisega, st

nõustumisega, et ametiisikule antakse tulevikus üle vara või muu soodustus. Süüdistusest nähtuvalt

lubas T. G. Nielsen 2008. a märtsis A. Opparile töö ning osaluse firmas, A. Oppar nõustus sellega ja

võttis hiljem ka vastu. Kuritegu oli seega realiseerunud siis, kui A. Oppar nõustus pistise lubamisega.

Oluline ei ole, millal soodustused üle anti või kas need hiljem üldse üle anti. Tähtsust ei ole, kas OÜ

Fjord Fresh Holding oli pistise lubamise ajal ümber kujundatud või mitte. Tähendust ei ole ka sellel,

kelle poolt tuli initsiatiiv pistise lubamiseks. Käesoleval juhul pole siis oluline, kas A. Oppar pakkus

ise ennast tööle või tegi esimese pakkumise T. G. Nielsen. Tähtis on, et T. G. Nielsen lubas pistist ja

A. Oppar nõustus sellega. Maakohus on tõendatuks lugenud selle, et T. G. Nielsen lubas A. Opparile

2% AS-i Fjord Fresh Holding aktsiatest ning A. Oppar nõustus sellega. A. Oppari süüküsimuse

otsustamisel ei ole aga tähtsust, et hiljem omandas aktsiad A. Oppari ettevõte Visand OÜ, s.o

ametiisikuga seotud kolmas isik.

9.4. Ka töö tegemise võimaldamine võib olla käsitatav varalise soodustusena. Praegusel juhul on 531

000 krooni ülekandmine käsunduslepingu alusel, millest väidetavalt on A. Opparile ettenähtud

palgasumma 10 000 eurot ehk 156 000 krooni kuus varaline soodustus KarS § 293 mõttes. 531 000

krooni vastas ligikaudu A. Oppari kahe aasta sissetulekule (neto), 10 000 euro suurune kuupalk ületas

A. Oppari Põllumajandusministeeriumist saadava kuupalga peaaegu seitsmekordselt.

9.5. Asjas kogutud ja uuritud tõenditest (e-posti kontode väljavõtted, kõnede salajased

pealtkuulamised jne) järeldub, et A. Oppar tegutses põllumajandusministri nõunikuna vaieldamatult

suunal, et tootjal tekiks võimalus saada toetusena kas laenu või garantiid. Selleks on ta saatnud

ministeeriumi esindajana ideed tutvustavaid kirju nii ministeeriumi sees kui ka väljapoole

ministeeriumi, korraldanud nõupidamisi. Selline tegevus ministri nõuniku poolt, kelle ülesandeks

ongi nõu andmine, soovituste jagamine ja seeläbi otsustusprotsessi suunamine, on kantud eesmärgist

ministri ja teiste ametnike otsuseid vastavalt mõjutada. A. Oppari tegevusele õigusliku hinnangu

andmise juures ei ole aga KarS § 293 mõttes tähtsust, kas ta pistise vastutasuna oma tegevusega ka

reaalselt otsustusi mõjutas, sest KarS § 293 ettenähtud kuriteokoosseis on realiseerunud sellega, kui

ametiisik on pistise andja suhtes näidanud üles valmisolekut panna toime seadusega lubatud tegu või

selle toimepanemisest hoiduda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses selles asjas samuti

osutanud, et pole oluline, kas ametiisik kokkulepitud teo ka tegelikult toime pani või toime panemata

jättis. See, kas A. Oppari tegevus otsuste kujundamisel oli kantud pistise lubamisest või saamisest või

jätkas ta varem kokkulepitud poliitikate elluviimist, ei ole KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 objektiivse

koosseisu tuvastamisel tähtsust.

9.6. Isiku tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmine toimub üksnes temale esitatud süüdistust

silmas pidades. Asjaolu, et T. G. Nielsenile ei ole A. Opparile kui põllumajandusministri nõunikule

pistise andmises süüdistust esitatud, ei saa olla takistuseks faktiliste asjaolude tuvastamisel ja nende

põhjal A. Oppari tegevusele õigusliku hinnangu andmisel. Pooltevahelise ekvivalentsussuhte

olemasolu või selle puudumine teo toimepanemise ajal ei saa sõltuda sellest, kas T. G. Nielsenile on

süüdistus esitatud või mitte, nagu ei ole kuriteost osavõtjale või kuritegeliku suhte teisele poolele

süüdistuse esitamata jätmine isiku õigeksmõistmise aluseks. Tuleb märkida sedagi, et süüdistataval

puudub õigus teistele sama teo toimepanemisega seotud isikutele süüdistuse esitamist nõuda.

Põhjused, miks käesolevas asjas T. G. Nielsenile selles osas süüdistust ei esitatud, tuleneb sellest, et

A. Opparile KarS § 2981 lg 1 (mõjuvõimuga kauplemine) järgi esitatud süüdistuse hindas süüdistaja

samade faktiliste asjaolude põhjal ümber KarS § 293 lg 1 järgi. Mõjuvõimuga kauplemise puhul ei

näe aga seadus ette vastutust mõjuvõimuga kauplevale isikule vara ja muu soodustuse andmise eest.

9.7. Pistise lubamisega nõustumine ei pea olema verbaalne, vaid võib väljenduda ka konkludentsetes

tegudes. Seega on käesoleva kriminaalasja kontekstis oluline teada, et T. G. Nielsen oli teadlik

A. Oppari kui ametiisiku tegevusalast, pädevusest ja võimalusest mõjutada otsustusprotsesse talle

vajalikus suunas. Kogutud tõendite alusel on kahtlusteta kindel, et T. G. Nielsen oli selgelt teadlik

A. Oppari

ametipositsioonist,

ülesannetest,

sellest,

et

A. Opparil

on

võimalik

nii

põllumajandusministeeriumis kui ka MES-is otsustusprotsesse mõjutada tema ning OÜ FjordFresh

Holding jaoks soovitud suunas seoses Audru valda rajatava kalakasvatuse projektiga. Ning samas oli

ka A. Oppar teadlik T. G. Nielseni huvidest OÜ FjordFresh Holding nimel tegutsedes. See sai

A. Opparile teatavaks juba siis, kui T. G. Nielsen esimest korda oma projekti 2007. a augustis

ministeeriumis tutvustamas käis.

9.8. 400 000-kroonise laenu andis T. G. Nielsen A. Opparile 8. veebruaril 2008, misjärel A. Oppar

ametiisikuna jätkas selliste tegude toimepanemist, mis teenisid T. G. Nielseni ning OÜ FjordFresh

Holding huve. Sellest hetkest ei saa enam rääkida ametiisiku objektiivsusest ning sõltumatusest oma

otsuste tegemisel. Eluliselt ei ole usutav, et T. G. Nielsen andis laenu ministeeriumi ametnikule, kes

võib suunata ja mõjutada tema kalakasvatusprojekti, kus on mängus kümnetesse miljonitesse

eurodesse ulatuvad summad, lihtsalt heast südamest. Seda ei saa kuidagi väita ka asjas tuvastatud

faktilisi asjaolusid silmas pidades. Kui tekib soov kedagi aidata laenu näol, siis ei ole raske valida

selleks kedagi, kes ei ole otseselt ja vahetult ametiisikuna tegev valdkonnas, mis on T. G. Nielseni

jaoks seotud väga suurte juba tehtud ja planeeritavate investeeringutega. T. G. Nielseni e-kiri

F. G. B.-le ja 2. juuli 2008. a telefonivestluse P. M.-iga salajase pealtkuulamise protokoll kinnitavad

seda seisukohta.

9.9. Pistise võtmine on lõpule viidud, kui ametiisik on pistise andja suhtes näidanud üles valmisolekut

panna toime seadusega lubatud tegu või sellest hoiduda. Praegusel juhul on piisav, et A. Oppar ja

T. G. Nielsen said aru, et hüved on ette nähtud vastutasuna tehtud või tulevikus tehtavate tegude eest.

Seega ei ole kõne all oleva kuriteokoosseisu realiseerimise hindamisel tähtis, kas A. Opparil õnnestus

garantiipoliitika läbisurumine soovitud viisil või EKF 2007-2013 rakendusmeetme vastuvõtmine

sõnastuses, mille kohaselt ei oleks meetmetest projektidele toetuse saamiseks taotluste esitamise ajal

vajalik ehitusloa ja detailplaneeringu olemasolu.

9.10. Süüdistust kinnitavad T. G. Nielseni e-kirjad A. Opparile 2007. a sügisest alates, samuti

A. Oppari 6. augusti 2008 e-kiri T. G. Nielsenile ja F. G. B.-le, milles ta kinnitab kokkuleppe

olemasolu juba veebruaris 2008. a. T. G. Nielseni ja D. L.-i vahelise 15. juuli 2008. a vestluse

salajase pealtkuulamise protokoll tõendab, et T. G. Nielsen oli teadlik A. Oppari tegevusest ja

ülesannetest MES-i nõukogu liikmena.

9.11. Pistise andmise ning võtmise koosseisu realiseerimisel ei ole oluline, kas ametiisik kavatseb

hakata tegu toime panema, on selle toimepanemist juba alustanud, on selle juba toime pannud või ei

kavatsegi ta seda tegelikult toime panna. Pistise andmise ja võtmise koosseis on realiseerunud ka

juhul, kui vara või varaline soodustus antakse teo eest, mille ametiisik on juba toime pannud, juhul

kui poolte vahel valitseb selles osas ühtne arusaam.

9.12. Maakohus on jätnud hindamata talle esitatud ja süüdistust toetavad ning objektiivsed tõendid

ega ole põhjendanud, miks ta neid tõendeid süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel ei arvestanud.

9.13. Mõlemad süüdistatavad tegutsesid kavatsetult. A. Oppari eesmärk oli vara või varaliste

soodustuste vastuvõtmine T. G. Nielsenilt tegude eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit

kasutades on toime pannud ning toime paneb. T. G. Nielsen seadis endale eesmärgiks A. Opparile kui

ametiisikule vara ning varaliste soodustuste andmise A. Oppari kui ametiisiku poolt toime pandud ja

toime pandavate tegude eest. Märkimata ei saa jätta ka asjaolusid, mis olid süüdistatavatele n-ö

liikumapanevaks jõuks. A. Oppar oli rahalistes raskustes, T. G. Nielsen pakkus neist vabanemiseks

nii ajutist lahendust laenu näol kui ka püsivat lahendust väga hea sissetuleku näol. T. G. Nielsen vajas

aga riigipoolset toetust selleks, et oma projekti teostada ning A. Oppar oli tema jaoks isikuks, kellel

oli võimalus pääseda otsustamisprotsessidele lähemale ja neid juhtida või suunata.

9.14. Tuginedes KrMS § 180 lg-le 1 tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ka osas, millega

mõisteti kaitsjatele maakohtus osutatud õigusabi eest makstud tasu välja Eesti Vabariigilt.

Apellatsioonimenetluses kaitsjatele makstud mõistlikud kulud mõistis ringkonnakohus KrMS § 185

lg 1 alusel riigilt välja A. Oppari kasuks summas 980 eurot ning T. G. Nielsenile summas 1580 eurot.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid süüdistatavate kaitsjad.

10.1. T. G. Nielseni kaitsja vandeadvokaat J. Siim taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja

alternatiivselt menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, maakohtu õigeksmõistva

otsuse jõustamist või ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassatsiooni põhistused on

järgmised.

10.1.1. Kohtuotsuses on põhjendamatult arvestatud üksnes süüdistust kinnitavate tõenditega ja jäetud

kõrvale süüdistatavaid õigustavad tõendid, sh tunnistajate ja süüdistatavate ütlused.

10.1.2. Kohtu järeldus A. Oppari laenu saamise võimatuse kohta teistest allikatest on oletuslik ega

põhine tõenditel. T. G. Nielseni antud laenu tingimused (intressimäär 33%) olid A. Oppari jaoks

turutingimustest (intressimäär 22-28%) oluliselt ebasoodsamad.

10.1.3. Laenu saamine ja A. Oppari väidetavad teod pole loogilises ajalises järjestuses, kuna

A. Oppar sai laenu alles pärast tema poolt MES-i finantsjuhile A. N.-ile ettepanekute tegemist

10. jaanuaril 2008 ning MES-i nõukogu koosolekutel ettepanekute tegemist 11. jaanuaril 2008 ja

8. mail 2008. A. Oppar küsis T. G. Nielsenilt viimase isiklikku e-posti aadressi alles 6. veebruaril

2008 saadetud e-kirjas (VI kd, tl 1-2) ja kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis viitaksid

kasvõi kaudselt süüdistatavate varasemale eraviisilisele läbikäimisele ning sellest tulenevalt

võimalusele, et A. Oppar saanuks viidatud koosolekutel realiseerida T. G. Nielseni ja/või AS/OÜ

FjordFresh Holding huve. Nende faktiliste asjaolude valguses jääb mõistetamatuks, millel põhineb

ringkonnakohtu järeldus, et A. Oppar teadis väga hästi, kellelt laenu küsida ja T. G. Nielsen

omakorda teadis, kellele ja miks seda andma peaks. T. G. Nielsen oli küll varem korduvalt e-posti teel

A. Oppari jt Põllumajandusministeeriumi ametnike poole pöördunud, et viimased aitaksid tal saada

planeeritava kalakasvatusprojekti jaoks toetusi, kuid A. Oppar kirjadele ei vastanud ja süüdistatavate

vahel isiklikku laadi suhtlemist ei kujunenud. Seega puudub põhjuslik seos väidetava pistise andmise

ja A. Oppari tegude vahel, mistõttu pole tuvastatav ka ekvivalentsussuhe.

10.1.4. Analoogselt A. Opparile antud laenuga ja sõlmitud käsunduslepingu alusel ülekantud

ettemaksega puudus ka lubatud optsioonil igasugune seos A. Oppari tegevusega MES-i nõukogu

liikmena. Puudub mõistlik ja loogiline põhjus, miks pidanuks T. G. Nielsen üldse maksma

A. Opparile pistist või lubama talle varalisi soodustusi olukorras, kus talle oli enne selge, et kehtiv

õiguslik regulatsioon välistab tema projekti rahastamise, sõltumata A. Oppari tegevusest. Kõnealuse

küsimuse on teise astme kohus vastuseta jätnud.

10.1.5. Maakohus on kogutud tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et OÜ FjordFresh Holding

ümberkujundamine ja A. Oppari määramine selle juhatuse liikmeks toimus alles pärast seda, kui

A. Oppar oli Põllumajandusministeeriumist lahkunud. Aktsiad olid talle tasu selle eest, et A. Oppar

oli nõus võtma äririske juhatuse liikmena, vastutades oma isikliku varaga juhatuse liikme tegevuse

eest. Maakohus on asunud igati põhjendatult seisukohale, et tegemist on kolme kuu töötasu

ettemaksuga A. Opparile, mistõttu ei ole põhjust käsitada talle 531 000 krooni suuruse summa

maksmist varalise soodustuse andmisena. Ettemakse tasumises ei saa olla midagi õigusvastast ega

tavapärase äripraktikaga vastuolus olevat, kuna VÕS § 628 lg 4 kohaselt võib käsundisaaja enne

käsundi täitmisele asumist nõuda käsundiandjalt mõistlikus ulatuses ettemaksu. Kuivõrd A. Oppar

koostas sõlmitud teenuse osutamise lepingu alusel pärast selle jõustumist OÜ-le FjordFresh Holding

uue äriplaani, finantsprojektsioonid, kolme majandusaasta aruanded, viie detailplaneeringu

dokumentatsiooni, Euroopa Liidu struktuurile esitatud abitaotlused, erinevaid lepingud jms, siis ei

olnud tegemist üksnes näilike tehingutega, vaid reaalselt osutatud teenustega, mille eest tasu

maksmine on igal juhul põhjendatud.

10.1.6. Ringkonnakohtu võrdlus A. Oppari ministeeriumis töötamise ajal saadud aastase

netosissetuleku ja kuupalgaga on meelevaldne, kuna kohus on jätnud võrdluse tegemisel tähelepanuta

tõsiasja, et Visand OÜ esitatud arve alusel tasutud summa sisse olid arvestatud muu hulgas kõik

teenuse osutamisega kaasnevad transpordi-, side- ja kontorikulud, mille hüvitamist A. Opparile kui

OÜ FjordFresh Holding juhatuse liikmele enam eraldi ette ei nähtud. Ministri nõunikuna töötamise

ajal hüvitati A. Opparile transpordi-, side- ja lähetuskulud eraldi ning neid töötasu sisse ei arvestatud.

Juhul kui palgakulu puhul võtta arvesse 33% sotsiaalmaksukohustus ja tööandja poolt tasutav 1%

töötuskindlustusmakse, ei ulatu vahe Visand OÜ kaudu osutatud projektijuhtimise teenuse eest

saadud tasu ja ministri nõunikuna saadud töötasu (brutopalga) vahel isegi kahe korrani.

10.1.7. Süüdistus ja selle põhjendatust kinnitav ringkonnakohtu otsus on kõiki tuvastatud asjaolusid

ja kogutud tõendeid arvestades kõnealuse episoodi osas vastuoluline ja ebaloogiline, kuna

süüdistusest ega vaidlustatud kohtulahendist ei selgu, miks käsitatakse pistisena teenuse osutamise

lepingu alusel vaid esimese kolme kuu eest ette makstud tasu, mitte aga hiljem osutatud teenuste eest

makstud tasu, ehkki A. Oppar tegutses MES-i nõukogu liikmena kuni 3. novembrini 2008.

10.1.8. Ringkonnakohus on vaidlustatud kohtulahendis seostanud A. Oppari algatust täiesti

meelevaldselt T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides tegutsemisega, jättes täielikult

tähelepanuta tõsiasja, et kui süüdistatav poleks koos MES-i juhatusega aktiivselt garantiipoliitika

väljatöötamisega tegelenud, oleks see viinud pärast üleminekuaja tähtaja lõppemist MES-i tegevuse

lõpetamiseni. Sama probleemi ees oli ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas

tegutsev Sihtasutus KredEx. Riiklikku garantiipoliitikat puudutav oli MES-i nõukogu koosolekutel

arutusel juba enne 2007. a septembrit, mil T. G. Nielsen pöördus süüdistuse kohaselt riigigarantiiga

laenu saamisele kaasaaitamiseks väidetavalt A. Oppari kui MES-i nõukogu liikme poole.

10.1.9. Kaitsjad esitasid kohtule Euroopa Komisjoni poolt Eesti riigile 19. mail 2008. a väljastatud

riigiabi loa nr 404/2007 (laenud hoiu-laenuühistute tegevuse arendamiseks) (VII kd, tl 8-12), 3. juunil

2008. a väljastatud riigiabi loa nr 606/2007 (laenud läbi krediidiasutuste) (VII kd, tl 13-16), samuti

28. mail 2008. a väljastatud riigiabi loa nr 48/2009 (meetod riigiabi elemendi arvutamiseks MES-i

garantiide andmisel) (VII kd, tl 17-22), mis võimaldavad kohtul veenduda, milline oli A. Oppari

poolt MES-i nõukogu liikmena 2007. a mais algatatud garantiipoliitika tulemus ja kas see saab olla

seotud väidetava tegutsemisega T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides, nagu märgitakse

ebaõigesti süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses.

10.1.10. Täiesti mõistetamatuks jääb, kuidas saab juba enne A. Oppari põllumajandusministri

nõunikuna tööle asumist Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud rakenduskava sisu refereerimine

kolmandale isikule (Martin Vallimäele, BNS-i uudisteagentuur) tõendada A. Oppari tegutsemist

T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides. Seda eriti veel olukorras, kus kohtu poolt osutatud

e-kirja lõpus on A. Oppar märkinud: "Rohkemat kui huvi väljendus ja informatsiooni jagamine, ei saa

me aga selle heaks teha".

10.1.11. Tunnistaja T. K. on 22. novembril 2011 ütlusi andes möönnud, et kogu asjaajamine

kalandusvolinik J. B. kabinetiülema W. S.-iga toimus tema initsiatiivil. Vastuseks prokuröri

küsimusele selgitas T. K., et Euroopa Komisjonist erinevate toetuste saamise võimaluste kohta uuris

ta omal algatusel. Ringkonnakohtu osutatud e-kirjas edastas A. Oppar ministeeriumis väljakujunenud

praktika kohaselt T. K.-le tema valdusesse sattunud materjali, kuna viimane sõitis teadaolevalt

kohtuma kalandusvoliniku kabinetiülema W. S.-iga. Nimetatud kohtumine toimus T. K. initsiatiivil

ning A. Opparil puudus selle korraldamisel ja koordineerimisel igasugune roll.

10.1.12. A. Opparil ei olnud põhjust küsida T. G. Nielsenilt süüdistuses loetletud vara ja varalisi

soodustusi tegude eest, mille toimepanemine ei olnud kehtinud õiguslikku raamistikku arvestades

tema võimuses ega objektiivselt võimalik, kuivõrd suurettevõtted ei kvalifitseerunud riigi abiks. OÜ-l

FjordFresh Holding olnuks võimalik saada riigigarantiiga laenu üksnes eeldusel, et ta vastab

kirjeldatud tingimustele ning lisaks sellele esitab õigusaktides ettenähtud vormis taotluse. OÜ

FjordFresh Holding ei ole aga kunagi esitanud asjaomastele Eesti asutustele ega isikutele ühtegi

taotlust laenu, garantii või muu finantstoetuse saamiseks. Seega ei olnud täidetud eeldused, mille

puhul võiks eeldada vastava taotluse menetlemist ja otsuse kujundamist OÜ FjordFresh Holding

huvides. Siinkohal jääb süüdistuse kontekstis arusaamatuks, mille eest ja nimel oleks T. G. Nielsen

pidanud vastavas olukorras maksma või lubama pistist A. Opparile. Kuna taotlust ei esitatud, ei olnud

MES-is võimalik OÜ FjordFresh Holding arendusprojekti üldse sisuliselt menetlema asuda.

10.1.13. Põllumajandusministeeriumi esindajad, sh ministri nõunik A. Oppar, pole andnud kordagi

T. G. Nielsenile informatsiooni, mis oleks olnud ebaadekvaatne või vastuolus eelviidatud meetmete

või EL riigiabi suunistega. Kriminaalmenetluse käigus ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis võimaldaks

väita, et A. Oppar andis ministri nõunikuna töötades T. G. Nielsenile lubaduse või sõlmis kokkuleppe

15. novembril 2007. a Põllumajandusministeeriumis toimunud kohtumisel teatavaks tehtud

toetusvõimaluste

muutmiseks

viimasele

soodsamas

suunas.

A. Oppari

garantiipoliitika

väljatöötamisele ja rakendamisele suunatud tegevuse seostamine T. G. Nielseni soovide ja huvidega

Audru kalakasvatuse projekti elluviimisel on meelevaldne ning vastuolus objektiivsete asjaolude ja

neid kinnitavate tõenditega, mis on ringkonnakohtu poolt põhjendusi esitamata pea täielikult kõrvale

jäetud.

10.1.14. Olukorras, kus ühele süüdistatavale heidetakse ette tema kui ametiisiku poolt talle vara ja

varalise soodustuse lubamisega nõustumist ning vastuvõtmist vastutasuna selle eest, et ta

ametiseisundit kasutades paneks toime seadusega lubatud teo, kuid teisele samas asjas kohtu alla

antud isikule ei ole vastavas osas inkrimineeritud pistise andmist, ei saa väita, et võimalik oleks

tuvastada selline tegu isikute vahel, mille puhul andja saab või on saanud vastuteenusena üleantu eest

ametiisikult mingi tema jaoks kasuliku teo. Eelkirjeldatud põhjusel on süüdistus pärast muutmist

selgelt vastuoluline ja ebaselge, rikkudes seetõttu ühtlasi süüdistatavate õigust efektiivsele kaitsele.

10.1.15. Kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal pole võimalik tuvastada ühegi lubaduse või

kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleks T. G. Nielseni poolt A. Opparile laenu andmine, töötasu

ettemakse tegemine või 2% osaluse lubamine olnud vastutasuks viimase poolt tehtavate tegude või

nende tegude tegemise kohta lubaduse andmise eest. Pole alust kahelda A. Oppari ja T. G. Nielseni

väidetes, et nimetatud rahalised vahendid on õiguspäraste tehingute alusel üle antud ning et tegemist

ei ole pistisega.

10.1.16. Kogutud tõendusteabe põhjal tuleb asuda seisukohale, et kriminaalmenetluse käigus ei ole

tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid vähimalgi määral T. G. Nielseni tahtlusele (eesmärgipärasele

tegevusele) panna toime süüdistuses inkrimineeritud süütegu. Eelviidatud objektiivsed asjaolud koos

neid kinnitavate tõenditega viitavad ühemõtteliselt sellele, et A. Opparil ei saanud eksisteerida

motiivi ja seeläbi mistahes vormis tahtlust T. G. Nielsenilt pistist võtta ja viimasel omakorda tahtlust

seda anda.

10.1.17. Ringkonnakohus ei ole mõistetavalt selgitanud, kuidas oleks tõendeid kogumis hinnates

võimalik jõuda maakohtuga võrreldes teistsugusele järeldusele isikute käitumises süüteokoosseisu

esinemise kohta, võttes arvesse süüdistuses toodud teokirjeldust. Viidates küll Riigiprokuratuuri

apellatsioonis märgitud tõenditele, mis süüdistaja hinnangul tõendavad süüdistatavate poolt

süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist, ei ole teise astme kohus seadnud kahtluse alla ühegi

õigustava tõendi usaldusväärsust ega maakohtu poolt neile antud hinnangut. Selle asemel on

nimetatud tõendid põhjendust esitamata sootuks hindamata jäetud.

10.1.18. Ringkonnakohtu otsuse tegemise aluseks olevad süüstavad tõendid on omakorda kontekstist

väljarebitud ega kajasta vestlusi ega kirjavahetust seoses Audru kalakasvatuse ega A. Oppari

tegevusega. Enne 2008. a veebruari pole A. Oppar T. G. Nielseni kirjadele ega taotlustele vastanud.

10.1.19. T. G. Nielseni suhtes süüdimõistva kohtulahendi teinud ringkonnakohus ei ole viidanud

mitte ühelegi asjakohasele tõendile, mis tõendite kogumis hindamise tulemusena annaks alust asuda

võrreldes vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvaga vastupidisele järeldusele süüdistuses märgitud

süüdistatava käitumises süüteokoosseisu objektiivse külje tunnuste esinemise kohta. Teisisõnu ei

anna ringkonnakohtu poolt viidatud tõendid alust muuta maakohtu otsuses põhjalikult analüüsitud

tõenditele antud hinnangut ja nende põhjal kohtu poolt tehtud järeldusi.

10.1.20. Kriminaalmenetluse kestust arvestades on praeguseks ajaks möödunud menetluse mõistlik

aeg, mistõttu tuleb süüdistatava karistust kergendada või menetlus tema suhtes lõpetada. Kohtuasja

esemeks on kuritegu, mille T. G. Nielsen pani süüdistusakti kohaselt toime 2008. a veebruaris ja

märtsis ehk praeguseks ligikaudu kuus aastat tagasi. Süüdistatavale esitati kahtlustus pistise andmises

KarS § 297 lg 1 järgi 10. septembril 2008. a. Praeguseks ajaks on kriminaalasja kohtueelne ja

kohtumenetlus süüdistatava suhtes väldanud seega kokku ligemale 5,5 aastat. Mõistetavalt pikeneks

menetlusaeg veelgi, kui kriminaalasi veel kord alama astme kohtule uueks arutamiseks saata. Uue

täiemahulise esimese astme kohtu menetluse korral oleks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS

§ 2742 lg 1 alusel vältimatu. Kriminaalmenetluse senine pikaajaline kestus ei ole tingitud

T. G. Nielseni käitumisest. Kriminaalasja toimiku materjalidest ei nähtu, nagu oleks süüdistatav

kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või mingilgi viisil takistanud menetluse läbiviimist. Samas on

ta pidanud märkimisväärselt pika aja jooksul taluma kriminaalmenetlusega kaasnevaid piiranguid,

eeskätt kohustust osa võtta menetlustoimingutest ja arvukatest kohtuistungitest. Sellise kohustuse

täitmine pikema aja vältel pärsib süüdistatava tavapärast elukorraldust ja vaba eneseteostust. Enne

ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsust mõistis Harju Maakohus kahel korral ja Tallinna

Ringkonnakohus ühel korral T. G. Nielseni talle esitatud süüdistuses õigeks, samas kui Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12 saadeti asi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Seetõttu tuleb kohtul kassatsioonimenetluses

lahendada küsimus asja lõpetamise või süüdistatava karistuse kergendamise kohta KrMS § 2742 lg 1

või § 306 lg 1 p 61 kohaselt.

10.1.21. Kassatsiooni esitamise aja seisuga ei ole T. G. Nielsenile vaidlustatud kohtuotsuse tõlget ei

taani- ega ingliskeelsena edastatud. Tegemist on olulise kaitseõiguse rikkumisega.

10.2. A. Oppari kaitsja vandeadvokaat A. Pilve kassatsiooni taotlused ja nende põhjendused on sisult

ning ülesehituselt analoogilised T. G. Nielseni kaitsja kassatsioonis esitatuga.

11. Kassatsioonidele esitatud vastuses taotleb riigiprokurör L. Vaik ringkonnakohtu põhjendatud ja

seadusliku otsuse muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Esmalt annab kolleegium hinnangu A. Oppari ja T. G. Nielseni süüditunnistamise põhjendatusele

vastavalt KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 järgi (I), seejärel analüüsib mõistliku menetlusajaga seonduvat

(II), võtab seisukoha kaitseõiguse väidetava rikkumise kohta seoses süüdistuse ebaselguse ja

kohtuotsuse tõlke viibimisega (III) ning lõpuks lahendab menetluskulude hüvitamise taotlused ja

võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV).

I

13. Isiku karistamine KarS § 293 lg 1 järgi eeldab seda, et pistise saaja on ametiisik. Nii maa- kui ka

ringkonnakohus on tuvastanud, et A. Oppar oli ametiisik. Kuivõrd põllumajandusministri nõunik sai

ministeeriumis tehtavaid otsuseid sisuliselt suunata, oli süüdistatav ametiisik KarS § 288 lg 1

tähenduses. Et MES-i nõukogu liige sai hääletamise teel mõjutada eraõigusliku juriidilise isiku

tegevust, oli A. Oppar ametiisik ka KarS § 288 lg 2 mõttes.

14. Kriminaalasjas on vaieldud selle üle, kas süüdistuses välja toodud T. G. Nielseni poolt

A. Opparile tehtud sooritusi ja antud lubadusi saab pidada pistise esemeks. Kolleegiumi hinnangul on

ringkonnakohus vastanud sellele küsimusele õigesti jaatavalt.

14.1. KarS § 293 lg 1 kohaselt on pistis vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud

pistise üldmõisteks "soodustust", mille alla kuulub muu hulgas "vara". Soodustusena tuleb mõista

pistiseandja sellist sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja

varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon,

kujutab sooritus endast "vara", kui paraneb tema muu olukord, siis „muud soodustust“ (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asja nr 3-1-1-14-14, p 904).

14.2. Kolleegium leiab, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile antud 400 000 krooni suurust laenu tuleb

pidada varaks sõltumata sellest, kas A. Oppar pidi sellelt summalt intresse maksma või mitte. Kui ta

pidi intressi tasuma, ei ole oluline, kas intressimäär oli madal või kõrge. Laenu saamine asetab

laenusaaja varalises mõttes laenamisele eelnevast paremasse varalisse olukorda, sest isikul tekib

võimalus laenatud summat käsutada. Selline võimalus tekib tal nii juhul, kui ta laenult intresse

maksma ei pea, kui ka siis, kui laenusaajal tekib kohustus intressid tasuda.

14.3. Kuivõrd osaühingu osakapital on rahas mõõdetav (vt äriseadustiku § 136), on lubatud osalus

OÜ-s FjordFresh Holding vara KarS § 293 lg 1 mõttes.

14.4. Vara on ka kalakasvatuse projektijuhi töökoha pakkumine, kuivõrd selle pakkumisega asetas

T. G. Nielsen A. Oppari positsioonile, kus ta sai hakata endisega võrreldes rohkem raha teenima.

Oluline ei ole, kas see algatus tuli T. G. Nielsenilt või A. Opparilt. Samuti pole tähtis, kas töökoha

saanud ametiisik hiljem ka tegelikult tööle asub ja oma tasu välja teenib või mitte. Oluline on silmas

pidada, et töökoha pakkumine sisaldas ka lubadust tasuda A. Opparile ettemaksuna 531 000 krooni.

15. Vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või soodustuse vastuvõtmine ametiisiku poolt ei

kujuta endast iseenesest veel KarS § 293 lg 1 järgi karistatavat tegu. Kolleegium on käesolevat

kriminaalasja esmakordselt menetledes korranud varasemat seisukohta, et pistise võtmisest ja

andmisest kõnelemine eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu pistise andja ja pistise võtja vahel.

Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga

ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3). Teisisõnu saab

öelda, et ekvivalentsussuhtest ilmnebki ebaõiguskokkulepe pistise võtja ja pistise andja vahel.

15.1. Eelöeldu tähendab, et pistise koosseisu puhul, mis koosneb kahest alternatiivist - soodustuse

lubamisega nõustumine ja soodustuse vastuvõtmine -, on määrav juba esimene ehk soodustuse

lubamisega nõustumine. Kui isikute vahel eelnevat kokkulepet ei ole ja ebaõiguskokkulepe

sõlmitakse sisuliselt samal momendil, mil ametiisik soodustuse vastu võtab (nt annab sõidukiga

kiiruseületamiselt tabatud autojuht politseiametnikule isikut tõendava dokumendi asemel rahatähe,

mille politseinik vastu võtab), kujutab soodustuse vastuvõtmine endast ühtlasi seda, et ametiisik

nõustub soodustuse lubamisega. Kui aga kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse üle

andma kunagi tulevikus, on mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine - tegu on juriidilises

mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine

ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo

(ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist. (Vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1016).

15.2. Koosseisu realiseerimise seisukohalt ei ole tähtsust ka ametialase teo toimepanemise ajal. Kui

soodustus on ette nähtud mõne teo eest, mille ametiisik on juba toime pannud, ei saa ametiisikule ette

heita mitte sellise teo toimepanemist, vaid alles soodustuse lubamisega nõustumist või soodustuse

vastuvõtmist. Kui aga soodustus kujutab endast tasu mõne tulevase teo eest, ei ole oluline, millal

ametiisik kokkuleppekohase teo toime panema peab, ja isegi mitte see, kas ametiisik selle üldse toime

paneb (vt otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3).

16. Eelöeldu tähendab, et praeguses asjas saab pistise võtmist jaatada juhul, kui A. Oppar ja

T. G. Nielsen sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt sai A. Oppar ülalnimetatud vara mõne oma

ametiseisundit kasutades toime pandud seadusega lubatud teo eest või selle eest, et ta paneks mõne

sellise teo toime tulevikus. Seega tuleb analüüsida, kas kohtud on tuvastanud sellise kokkuleppe

olemasolu A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel.

17. Korruptsioonikuriteod on ühed kõige raskemini avastatavad kuriteod, sest ebaõiguskokkulepe

sõlmitakse üldjuhul salaja. Samuti ei saa selle kuritegevusliigi puhul kõneleda klassikalises mõttes

ohvritest, mistõttu ei ole tavaliselt inimesi, kes riigivõime teavitaksid. Seetõttu tuleb

korruptsioonikuritegusid menetledes piirduda sageli kaudsete tõenditega. Ebaõiguskokkuleppe

olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on saanud mõne soodustuse ja ta on pannud

toime tegusid, mis on soodustuse andja huvides. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus viidanud

mitmele ebaõiguskokkuleppe olemasolu kinnitavale asjaolule ja neid koostoimes hinnates jõudnud

veenvalt järeldusele A. Oppari ja T. G. Nielseni vahelise ebaõiguskokkuleppe olemasolus.

18. Ringkonnakohtuga saab nõustuda selles, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile antud soodustused

olid A. Oppari jaoks tulusad.

18.1. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et intressi maksmist A. Oppari poolt temale antud laenult

kinnitavad vaid süüdistatava enda sõnad. Kui A. Oppar saadud rahalt intressi tasuski, oli laen

süüdistatava jaoks väga soodne, sest tulutult kiirlaenutaotlusi esitanud ja 2008. aastal napilt

270 000 krooni teeninud inimene ei oleks 400 000-kroonist tagatiseta laenu muidu saanud. Nõustuda

saab ka ringkonnakohtu seisukohaga, et eluliselt ei ole usutav T. G. Nielseni väide, et ta andis laenu

rahahädas olnud A. Opparile lihtsalt heast südamest.

18.2. Samuti on ringkonnakohus õigesti märkinud, et T. G. Nielseni poolt A. Opparile kalakasvatuses

lubatud 10 000-eurone kuupalk oli väga kõrge. Kassaatorite väited, et sellist palka ei saa pidada kuigi

kõrgeks, ei ole veenvad. Kassaatorite arvestuste paikapidavuses võib kahelda juba seetõttu, et

projektijuhi töötasu puhul lähtub kaitsja süüdistatava väidetavast netosissetulekust, A. Oppari

teenistustasu puhul viitab aga brutopalgale. Lisaks on kassaatorid väitnud, et kokkulepitud töötasust

pidi A. Oppar kandma ka transpordi-, side- ja kontorikulud. Kui see nii oligi, ei ole kassaator ära

näidanud, et need kulud oleksid olnud kuigivõrd suured. Lähtuda tuleb sellest, et nimetatud kulud ei

moodusta eriti suurt osa 10 000-eurosest kuutasust. Kui arvestada kokkulepitud tasust maha 33%

sotsiaalmaks ja 1% töötuskindlustusmakse, pidi A. Oppar ikkagi teenima mitu korda rohkem, kui ta

seni teeninud oli, ja saama palka, mis oli 2008. aasta Eesti oludes ülikõrge. Kaitseväide, et

T. G. Nielsen pidi A. Opparile antud tasult sotsiaalmaksu maksma, on paljasõnaline. Ringkonnakohtu

otsusega tuvastatu kohaselt tasus T. G. Nielsen väidetava teenuse eest OÜ-le Visand, kelle kontolt

A. Oppar summad R. O. vahendusel sularahas välja võttis.

19. Kolleegiumi hinnangul tõendavad nii süüdistuses kui ka kohtuotsustes kirjeldatud mitmed

A. Oppari poolt toime pandud teod A. Oppari ja T. G. Nielseni vahelise ebaõiguskokkuleppe

sõlmimist. A. Oppar astus nii põllumajandusministri nõuniku kui ka MES-i nõukogu liikmena samme

selleks,

et

Põllumajandusministeeriumi

ametnikud

muudaksid

investeeringumeetmete

garantiipoliitikat sel moel, et taotlejal oleks võimalik võtta välja toetus või garantii. Samuti töötas

A. Oppar selle nimel, et EKF-i 2007-2013 rakenduskava meetmest 2.1 „Vesiviljeluse

investeeringutoetus" võetaks välja ehitusloa ja detailplaneeringu olemasolu nõue taotluse esitamisel.

Ringkonnakohus on näidanud, et nimetatud A. Oppari teod olid T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh

Holding jaoks soodsad.

19.1. Ringkonnakohus on viidanud mitmele tõendile, millest ilmneb, et T. G. Nielsen oli väga

huvitatud, et A. Oppar tegutseks selle nimel, et investeeringumeetmete garantiipoliitikat puudutavat

määrust muudetaks viisil, et taotlejal oleks võimalik võtta välja toetus või garantii. Samuti soovis

T. G. Nielsen, et vesiviljeluse investeeringutoetuse puhul kaotataks ehitusloa ja detailplaneeringu

nõue. 15. novembril 2007. a saatis T. G. Nielsen A. Opparile e-kirja, milles räägib raha leidmise

vajadusest ja sellest, et "on vaja ka riigigarantiiga laenu vähemalt 40 miljonit eurot". 29. aprillil ja

5. mail 2008. a kõnelesid A. Oppar ja T. G. Nielsen telefonitsi korduvalt sellest, kuidas A. Oppar

töötab selle nimel, et muudetaks ära regulatsioon, mis nõuab taotluse esitamise korral ehitusluba ja

detailplaneeringut. 2. juulil 2008. a kõneles T. G. Nielsen telefonivestluses P. M.-ile, et „mõjukas"

A. Oppar muudab määrust, tuleb seejärel T. G. Nielseni juurde tööle ja T. G. Nielsen hakkab siis raha

"välja võtma".

19.2. Lisaks on ringkonnakohus tuginenud veel mitmele muule tõendile. 17. novembril 2007. a

saadetud elektronkirjas annab T. G. Nielsen A. Opparile korralduse kohtuda J. B.-ga, et arutada

T. G. Nielseni projekti rahastamist. 21. novembri 2007. a meilis ütleb T. G. Nielsen A. Opparile, et

viimane peab saama nädalavahetusel kokku T. R.-iga Taani-Eesti Kaubandustööstuskojast.

8. veebruaril 2008. a saatis T. G. Nielsen F. G. B.-le meili, kus kõneleb A. Opparist ja talle laenu

andmisest ning lisab: "kui sa allpool olevat meili näed, saad aru, mispärast, ta on ministri nõunik, ära

sellele meilile vasta, see on rangelt konfidentsiaalne". Ka osutab ringkonnakohus T. G. Nielseni ja D.

L. 15. juuli 2008. a vestlusele, mille käigus T. G. Nielsen ütleb, et MES-i nõukogu liiget A. Opparit ei

"näidata" AS-i FjordFresh Holding aktsionärina. 6. augustil 2008. a saatis A. Oppar T. G. Nielsenile

ja F. G. B.-le e-kirja: "2008 veebruaris leppisime Thorbeniga kokku, et aitan Thorbenil asutada

FjordFreshi. Leppisime kokku, et pean järgmise viie aasta jooksul FjordFreshi jaoks välja petma 20-

30 miljonit eurot (vähemalt) ning andma oma parima, et FjordFresh saaks detailplaneeringu ja kõik

vajalikud load kinnitatud septembriks 2008 ... minu nõue oli, et vähemalt 10% selles äris peab

kuuluma eestlastele: 2% mulle ja 8% minu heale sõbrale Jaanus Murakale."

20. Ülaltoodud tõendite valguses tuleb pidada loogiliseks ja arusaadavaks ringkonnakohtu seisukohta,

et A. Oppar ja T. G. Nielsen olid sõlminud ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt pidi A. Oppar

tegutsema ametiisikuna T. G. Nielseni ja OÜ FjordFresh Holding huvides. Korrektne on

ringkonnakohtu väide, et ebaõiguskokkuleppe võivad pooled sõlmida ka konkludentselt. Nii ei saa

välistada, et sõnaselget kokkulepet A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel ei olnudki. On mõeldav, et nad

jõudsid kokkuleppele üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel,

mil pooled olid oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki oli teise poolt soovitavaga

vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. Ringkonnakohus on

tuvastanud, et selline kokkulepe saavutati A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel hiljemalt 2008. aasta

veebruaris.

21. Kuivõrd ringkonnakohus on kokkuleppe olemasolu tuvastanud kaudsetele tõenditele tuginedes ja

kokkuleppe täpset sisu ei ole kindlaks tehtud, tuleb järgnevalt hinnata, kas poolte kokkulepe oli

piisavalt kindlaks määratud.

21.1. Nimelt saab kokkuleppimisest "seadusega lubatud teo" puhul KarS § 293 lg 1 tähenduses

kõneleda vaid siis, kui kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus

oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. Nõutavat konkreetsust teo osas ei ole näiteks juhul,

kui soodustus antakse selle eest, et ametiisik on lihtsalt oma ametiülesandeid täitnud, või selle eest, et

ta täidaks neid tulevikus. Selline ametiülesannete täitmise eest soodustamine võib kõne alla tulla

näiteks olukorras, kus soodustuse andja aimab ette, et ta võib tulevikus ametniku heasoovlikkust

vajada ja soovib seetõttu luua endast ametniku silmis head kuvandit. Kuivõrd niisuguses olukorras ei

ole pooltevahelises kokkuleppes mingilgi moel ametiisiku tegu kindlaks määratud, ei saa lugeda

soodustust antuks mõne teo eest. Samas ei pea ametiisiku tegu olema kindlaks määratud viimase kui

detailini. Kriminaalkoodeksi kehtimise ajal leidis kolleegium altkäemaksu võtmise koosseisus

ametiisiku teo mõistet sisustades, et silmas ei peeta tingimata ühekordset käitumisakti, vaid tegu võib

seisneda ka näiteks soodsama seisundi loomises altkäemaksuandjale, tema soosimises või

mahitamises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-70-97).

Samasugusest põhimõttest saab lähtuda ka KarS § 293 lg 1 tõlgendamisel. Seetõttu saab teost

kõneleda ka siis, kui ebaõiguskokkulepe ei kajasta üksikasjalikult, milliste juba astutud sammude eest

ametiisikut premeeritakse või milliseid konkreetseid samme ametiisik tulevikus astuma peab.

Piisavalt konkretiseeritud ametiisikult oodatav tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad

vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades

peab tegutsema hakkama.

21.2. Kolleegium tõdeb, et ringkonnakohtu otsuses on A. Oppari ja T. G. Nielseni kokkulepe

tuvastatud piisavas ulatuses kindlaks määratud tegude suhtes. Esiteks viitavad mitmed

ringkonnakohtu otsuses analüüsitud tõendid sellele, et A. Oppar rääkis T. G. Nielsenile küllaltki

täpselt, milliseid tegusid ta tema huvides toime panema hakkab: nii teadis T. G. Nielsen, et A. Oppar

tegutseb teatud määruste muutmise nimel. Samuti kinnitab T. G. Nielseni küllaltki täpset teadmist

A. Oppari sammudest asjaolu, et T. G. Nielsen ise jagas A. Opparile korraldusi selle kohta, kuidas

tegutseda. Isegi kui T. G. Nielsenil ei olnud A. Oppari ametialasest käitumisest üksikasjalikku

ettekujutust, on tuvastatud, et T. G. Nielsen jõudis A. Oppariga kokkuleppele selles, mille nimel

A. Oppar tegutsema peab (vt otsuse p 19). Sellist kokkuleppimist saab pidada ühiseks arusaamaks

piisavalt konkreetse käitumise suhtes, mistõttu on õigesti tuvastatud, et A. Oppari ja T. G. Nielseni

vahelise ebaõiguskokkuleppe sisuks oli "seadusega lubatud tegu" KarS § 293 lg 1 mõttes.

21.3. Eeltoodust tulenevalt ei väära ebaõiguskokkuleppe tõendatust ka asjaolu, et ei ole võimalik

kindlaks teha, millise soodustuse A. Oppar millise konkreetse teo eest sai. Kuivõrd kokkuleppe

kohaselt pidi A. Oppar tegutsema investeeringumeetmete garantiipoliitika ja vesiviljeluse

investeeringutoetuse meetme muutmise nimel, lubaski T. G. Nielsen A. Opparile vara selle eest, et ta

nimetatud eesmärkide suunas tegutseks; T. G. Nielsen ei sidunud oma lubadusi sellega, millised

konkreetsed teod A. Oppar eesmärgi saavutamiseks ette võtab.

22. Tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et pistise võtmist ei välista kaitseväide, et OÜ FjordFresh

Holding oli suurettevõte ega oleks seetõttu riigilt toetust taotleda saanud.

22.1. Esiteks ei ole see argument veenev T. G. Nielseni huvi ja aktiivsuse tõttu. Ei ole eluliselt usutav,

et äriga tegelev isik suhtleb kuude viisi aktiivselt ühe ametnikuga teemal, mis talle mingilgi moel

korda ei lähe või millel puudub igasugune perspektiiv, ja lisaks palkab ta hiljem tööle.

22.2. Teiseks ei pea paika väide, nagu ei oleks toetuse taotlemine suurettevõtte poolt mingil juhul

kõne alla tulnud. Kaitsjad on viidanud sellele, et meetme 2.1 „Vesiviljeluse investeeringutoetus"

kohta kehtestatud põllumajandusministri määrus baseerub EL-i õigusel ja viimane välistab igasuguse

toetuse suurettevõtetele. Tunnistaja T. K. sõnul on aga näiteks Taanis toetatud T. G. Nielseni

kavandatuga sarnaseid projekte umbes pooles ulatuses nende maksumusest (II kd, tl 90 pöördel). See

tähendab, et EL-i õigus ei sea absoluutset keeldu selliseid projekte toetada. Ka tuleb juhtida

tähelepanu nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 29 lg 2 p-le b,

mille kohaselt on abi investeerimiseks vesiviljelusse lubatud mikro-, väikeettevõtjate ja keskmise

suurusega ettevõtjate kõrval ka ettevõtjatele, kellel on vähem kui 750 töötajat või kelle käive on

väiksem kui 200 miljonit eurot. Sama artikli kolmas lõige sätestab, et erandina lõikest 2 võib abi anda

kõikidele ettevõtetele ühenduse äärepoolsemates piirkondades ja Kreeka saartel. Eeltoodust nähtub,

et liikmesriik võib kehtestada EL-ilt finantseeringu saamiseks riigisisese regulatsiooni, mille kohaselt

kvalifitseerub toetuse saamiseks ka keskmisest suurem ettevõte.

22.3. Samuti osutab kolleegium T. K. ütlustele, et Põllumajandusministeerium on üritanud vältida

seda, et toetust saaks mõni selline ettevõte, kes on lahutatud mõnest suuremast ettevõttest toetuse

saamise eesmärgil (II kd, tl 57). Seega ei saa välistada, et ettevõtteid kujundatakse toetuse saamiseks

ümber. Ka tuleb sellega seoses tähelepanu juhtida Euroopa Komisjoni 6. mai 2003. a soovitusele

nr 2003/361, mille lisa art-st 3 ilmneb, et ettevõtete liigitamine mikro- ja väikeettevõteteks ning

keskmise suurusega ettevõteteks ei pruugi alati olla nii selge ja üheselt kvantifitseeritavatel näitajatel

baseeruv, nagu eelnevalt art-s 2 defineeritud.

23. Kolleegium ei nõustu kassaatoritega selles, et pistisest ei saa rääkida seetõttu, et A. Oppar oli juba

varem töötanud suundades, mis langesid kokku T. G. Nielseni huvidega. Käesolevat asja esimest

korda arutades märkis Riigikohus, et kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja

muud pistise võtmise objektiivse koosseisu tunnused, kuid ametiisiku varem väljakujunenud

seisukohad ja huvid langevad kokku pistise andja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus

süüdistatava karistamist (vt otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3). Kuivõrd A. Oppar ja T. G. Nielsen

sõlmisid ebaõiguskokkuleppe (vt p-d 19-21), ei väära A. Oppari süüditunnistamist asjaolu, et ta pidas

T. G. Nielseni huvidega kokkulangevas suunas tegutsemist ka põhimõtteliselt õigeks. Samuti ei ole

ebaõiguskokkuleppe puhul määrav, kas kokkulepitu on objektiivselt põhjendatud või vajalik. Nii ei

ole asjasse puutuvad kaitseväited, et A. Oppari teod olid sisuliselt korrektsed. Kui kokkulepe oleks

puudutanud ebaseaduslikke tegusid, tulnuks analüüsida A. Oppari vastutust altkäemaksu võtmise eest

KarS § 294 lg 1 järgi. Eelmärgitu tähendab ka seda, et tähtsust ei ole sellel, kas mõni ametiisik sai

aru, et A. Oppar lähtub erahuvidest või mitte.

24. Ringkonnakohtu poolt tuvastatut ei sea kahtluse alla kaitsjate viide sellele, et A. Oppar ei

vastanud 2007. aastal T. G. Nielseni saadetud e-kirjadele. Kui A. Oppar esialgu tõepoolest

T. G. Nielseniga (meilitsi) suhelda ei soovinud, tähendab see üksnes sedaet ebaõiguskokkulepet ei

olnud pooled tõenäoliselt sõlminud kuigivõrd kaua enne 2008. a veebruari, mida ringkonnakohus

pidas kokkuleppe sõlmimise (hiliseimaks) ajaks.

25. Kuna ringkonnakohus on tuvastanud, et ebaõiguskokkuleppest pistise koosseisude mõttes saab

A. Oppari ja T. G. Nielseni vahel kõneleda hiljemalt 2008. a veebruarist, ei ole tähendust asjaolul, et

A. Oppar teavitas 3. aprilli 2008. a e-kirjas valitsuskabineti liikmeid sellest, et asub alates 14. aprillist

2008. a tööle OÜ-s FjordFresh Holding. See asjaolu võib KarS § 293 lg 1 tähenduses olla relevantne

üksnes A. Oppari süü hindamise tasandil. Kui eeldada, et oma tihedad sidemed OÜ-ga FjordFresh

Holding avalikuks teinud A. Oppar ei teadnud, et tema kokkulepe T. G. Nielseniga on karistatav,

oleks ta tegutsenud keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. Esiteks märgib kolleegium, et A. Oppar

tegi 3. aprillil 2008. a teatavaks asjaolu, mis kümmekond päeva hiljem tema seniselt tööpostilt

lahkumise ja uuele tööle asumisega niikuinii avalikuks tulnud oleks. Teiseks ei saa mööda vaadata

sellest, et A. Oppar informeeris adressaate üksnes oma tööleasumisest OÜ-s FjordFresh Holding,

mitte aga lubadusest tegutseda töökoha saamise eest ametiisikuna osaühingu huvides. Keelueksimus

on KarS § 39 lg 1 kohaselt süüd välistav vaid juhul, kui see on eksimuses olija jaoks vältimatu. Kui

A. Oppar tõepoolest uskus, et ta tohib T. G. Nielsenilt soodustusi vastu võtta ja viimase huvides

tegutseda, ei välista selline eksimus A. Oppari süüd. Ametiisikuna oleks ta pidanud ise või mõne

kolleegi või õigusteadmistega isiku abil aru saama, et ametnik ei tohi kolmandalt isikult võtta vastu

vara selle eest, et ta oma ametikohustusi täidaks.

26. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu seisukohaga, et isiku süüditunnistamine pistise võtmise eest ei

eelda seda, et süüdi tunnistatakse ka pistise andja. Kui kuriteo panevad toime mitu isikut, ei välista

ühe isiku süüditunnistamist asjaolu, et mõnda teist isikut süüdi ei mõisteta. Nii on kohtupraktikas

aktsepteeritud võimalust tunnistada süüdistatav süüdi kuriteo kaastäideviimises koos mõne

tundmatuks jäänud isikuga või narkootikumide ostmises mõnelt tundmatuks jäänud isikult (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-06, 18. märtsi

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 ja 18. veebruari 2013. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-89-12). Et mõni kuriteoosaline jääb menetlusõiguslikul põhjusel süüdi tunnistamata, ei saa

takistada selle isiku süüditunnistamist, kelle süü on tõendatud.

27. Pistise andmise koosseis on sisuliselt pistise võtmist sanktsioneeriva normi peegelpilt: kui

KarS § 293 lg 1 järgi karistatakse ebaõiguskokkuleppe sõlmimise eest ametiisikut, rakendatakse

KarS § 297 lõiget 1 kokkuleppe teise poole vastutusele võtmiseks. Seetõttu kehtib ülal A. Oppari

kohta öeldu vastavas osas (MES-i nõukogu liikmena alates veebruarist 2008) ka T. G. Nielseni

suhtes. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et ka T. G. Nielsen on õigesti KarS § 297

lg 1 järgi süüdi tunnistatud Üksnes T. G. Nielseni osas on tähendus maakohtu otsuses tuvastatud, kuid

ringkonnakohtu otsuses pealiskaudselt käsitletud asjaolul, et T. G. Nielsen sai alles 2008. a mais

teada, et A. Oppar oli MES-i nõukogu liige. Siiski ei välista see T. G. Nielseni süüditunnistamist.

27.1. KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 objektiivse koosseisu juures ei ole tähendust asjaolul, et

soodustuse andja ei tea, et isik, kellega ta saavutab mingi teo osas kokkuleppe, on ametiisik: kui keegi

annab ametiisikule soodustuse, et ametiisik teeks mingi teo, on mõlema sätte objektiivne koosseis

täidetud. Ka ei oma soodustuse andja mitteteadmine soodustuse saaja ametiisiku-staatusest tähendust

pistist võtva ametiisiku vastutuse seisukohalt: kui ametiisiku tahtlus katab kõik objektiivse koosseisu

asjaolud, on KarS § 293 lg 1 subjektiivne koosseis täidetud. Seega ei ole sellel väitel tähtsust

A. Oppari vastutuse seisukohalt. Küll aga ei saaks KarS § 297 lg 1 järgi subjektiivse koosseisu

mittetäidetuse tõttu karistada soodustuse andjat, sest tal puudub tahtlus koosseisutunnuse "ametiisik"

osas.

27.2. Praegusel juhul T. G. Nielseni vastutus p-s 27.1. märgitud põhjusel ära ei lange.

Ringkonnakohus on maakohtule ette heitnud küll üksnes seda, et sedastades T. G. Nielseni väidetavat

teadmatust A. Oppari töötamise kohta MES-is, on jäetud kõrvale süüdistust toetavad objektiivsed

tõendid. Samas ei ole ringkonnakohus ise täpselt ära näidanud, milliste tõendite põhjal on ta

järeldanud, et T. G. Nielsen oli A. Oppari ametipostist MES-is teadlik juba enne 2008. a maid või

juunit. Kolleegiumi hinnangul ei tingi selline minetus siiski ringkonnakohtu otsuse tühistamist,

kuivõrd kohtuotsusega tuvastatud asjaoludest ilmneb selgelt, et T. G. Nielsen oli A. Oppari

ametiisiku-staatusest teadlik. Nimelt ei eelda (vähemalt) kaudsest tahtlusest kõnelemine

koosseisuelemendi "ametiisik" suhtes seda, et pistise lubaja teab lubadusega nõustuja täpset

ametipositsiooni. Piisav on, kui soodustuse lubaja saab aru, et teine isik tegutseb mingis valdkonnas

mõnes institutsioonis teatud positsioonil ja võib seda positsiooni ära kasutades panna toime

kokkulepitud teo. Maa- ja ringkonnakohus on tuvastanud, et T. G. Nielsen teadis selgelt, et

A. Opparil oli pädevus mõjutada otsustamist või võtta vastu otsuseid nende projektide osas, mis

T. G. Nielsenile huvi pakkusid. Ei ole oluline, kui täpselt sai T. G. Nielsen aru, millised on A. Oppari

ametikohustused või kui palju teadis T. G. Nielsen ministeeriumi haldusala toimimise kohta, sh kas ta

oli teadlik sellest, et ministeerium võib oma valdkonda jäävaid ülesandeid täita ka eraõiguslike

juriidiliste isikute kaudu. Nii on MES-i riigi poolt asutatud sihtasutus, kelle asutajaõiguste teostaja on

Põllumajandusministeerium ja kelle nõukogu liikmed määrab ja kutsub tagasi põllumajandusminister

(vt 17. augustist 2005. a kuni 9. septembrini 2009 kehtinud MES põhikirja p-d 1.5 ja 5.3). Piisab

sellest, et T. G. Nielsen sai aru, et A. Oppar võib oma positsioonist tulenevalt mingil moel

ministeeriumi hallatavas valdkonnas tehtavaid otsuseid mõjutada. Seega on ringkonnakohus

märkinud õigesti, et T. G. Nielsen oli teadlik A. Oppari tegevusalast, pädevusest ja võimalusest

mõjutada otsustusprotsesse T. G. Nielsenile vajalikus suunas.

28. Kassatsioonides leitakse, et ringkonnakohus on A. Oppari ja T. G. Nielseni süüditunnistamisel

hinnanud tõendeid ühekülgselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus otsuse tegemisel

kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus on otsuses käsitlenud kaitsjate esitatud

olulisemaid väiteid ja esitanud põhistused, miks kohus nendega ei nõustu.

28.1. Ringkonnakohus on märkinud, et intressi maksmise kohta A. Oppari poolt puuduvad

usaldusväärsed tõendid. See kaitseväide põhineb üksnes süüdistatavate endi ütlustel, mis on kohtu

hinnangul ebausaldusväärsed. Seega on kohtuotsusest jälgitav ringkonnakohtu seisukoht, et

süüdistatavate ütlusi ta usaldusväärseks ei pidanud. Seejuures on kohus selgitanud, miks ta

süüdistatavate kaitseväitega laenuintressi tasumise kohta ei nõustu.

28.2. Ringkonnakohus jättis analüüsimata suurema osa maakohtus uuritud tunnistajate ütlustest ja

kaitsjate esitatud teistest tõenditest. Samas puudutasid tunnistajate ütlused eelkõige EL-i õiguse

riigiabi põhimõtteid, Põllumajandusministeeriumi ja MES-i tegevust. Nii näiteks rääkis tunnistaja

A. N. 20. mai 2013 ristküsitlusel peamiselt sellest, milliseid ülesandeid täitis MES ning kuidas toimus

suhtlus Põllumajandusministeeriumi ja EL institutsioonidega (kd I, tl 78-84). Samuti andis T. K.

sarnase sisuga ütlusi põllumajandusvaldkonna finantseerimispõhimõtete ja ministeeriumi ning selle

haldusala sisesuhete kohta (kd I, tl 89-93). Seega on tunnistajad rääkinud eelkõige taustainfost (vt ka

otsuse p-d 22-23). Need tõendid ei andnud olulist teavet KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1

tõendamiseseme asjaolude, s.o selle kohta, kas A. Oppar sai T. G. Nielsenilt vara või muid soodustusi

ja kas ta avaldas valmisolekut teha selle eest ametiisikuna tegusid. Kohus on analüüsinud ka

tunnistaja H.-V. S.-i ütlusi (kd I, tl 84-89) ja leidnud, et A. Oppar toetas MAK-i muudatusi seoses

võimalusega võtta rahalise toetuse asemel välja riigi garantii. Lisaks andis tunnistaja ütlusi selle

kohta, et tema hinnangul ei teeninud A. Oppar vastavat ettepanekut tehes erahuvi. Selline

subjektiivne hinnang ei ole aga käsitatavad otsese tõendina.

II

29. Kaitsjad on kassatsioonides tõstatanud mh menetluse mõistliku aja ammendumise küsimuse.

30. Kolleegium on menetluse mõistlikku aega käsitlenud ka vaidlusaluse kriminaalasja esmakordsel

arutamisel ja leidnud, et toonase Riigikohtu otsuse tegemise ajal 20. märtsil 2013. a polnud mõistlik

menetlusaeg veel möödunud. Siiski märgiti otsuses, et kui kriminaalasja edasisel menetlemisel

tekivad kohtutel kahtlused menetlusaja mõistlikkuses, on võimalik kasutada alates 1. septembrist

2011 kehtivaid KrMS §-s 2742 ning § 306 lg 1 p-s 61 nimetatud õiguskaitsevahendeid.

31. Kriminaalasjas pole vaidlust kriminaalmenetluse kestuse alguse ja pikkuse kindlaksmääramise

üle. Küll vajab lahendamist küsimus menetluse kestuse mõistlikkuse kohta. Euroopa Inimõiguste

Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja

asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus;

2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on

kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa 28. juuni 1978. a otsus, p-

d 99 ja 111; Kudla vs. Poola, p 124; Konashevskaya jt vs. Venemaa 3. juuni 2010.a otsus, p 42).

Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka

Riigikohus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-34-10, p 30).

32. Kolleegium on seisukohal, et käesolev kriminaalasi on õiguslike küsimuste poolest keskmisest

keerukam. Nii on erinevad kohtuastmed sisustanud KarS §-de 293, 297 ja 2981 (algse süüdistuse

järgi) koosseise erinevalt ning teinud sellest lähtuvalt diametraalselt lahknevad otsused. Samuti

muutis prokuratuur kohtupraktikast tulenevalt A. Opparile esitatud süüdistust kriminaalasja uuel

arutamisel maakohtus. Kuigi kriminaalasjas on ainult kaks süüdistatavat, on maakohtu menetluses üle

kuulatud hulgaliselt tunnistajaid. Samuti on kohtud erinevatele seisukohtadele asunud ka

menetlusõiguslikes küsimustes (nt süüdistuse konkretiseeritus). Need asjaolud mõjutasid olulisel

määral kriminaalmenetluse kestust.

33. Kolleegium ei tuvastanud süüdistatavate ja nende kaitsjate tegevuses obstruktsiooni või muud

tegevust, mis oleks takistanud kriminaalasja kiiremat menetlemist kohtutes.

34. Kolleegium on andnud hinnangu kriminaalmenetlusele ajavahemikul 10. september 2008 kuni

20. märts 2013 ja jääb selle seisukoha juurde. Edasise menetluse käik on olnud järgmine. Pärast

Riigikohtu esimest otsust pidas Harju Maakohus asjas korraldava istungi 10. aprillil 2013. a. Seejärel

peeti kohtuistungid 13., 20., ja 28. mail 2013. a. Maakohtu otsus kuulutati 3. septembril 2013. a.

Tallinna Ringkonnakohus tegi sama aasta 29. oktoobril korraldava määruse, millega määras prokuröri

apellatsiooni arutamiseks kirjalikus menetluses ja andis pooltele seisukohtade esitamiseks aega

20. novembrini 2013. Tallinna Ringkonnakohus tegi otsuse 17. detsembril 2013. Kaitsjad esitasid

kassatsioonid 16. jaanuaril 2014. Kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 2014. a määrusega võeti

kassatsioonid menetlusse ja määrati poolte seisukohtade esitamise tähtajaks 14. mai k.a. Seega on

kohtu- ja kaebemenetlused selles kriminaalasjas korraldatud ilma põhjendamatute viivitusteta.

35. Kuigi süüdistatavatele esitatud karistusõiguslikud etteheited pistise andmises ja võtmises on

avaliku menetlushuvi seisukohalt tõsised, on prokuröri taotletud ning ringkonnakohtu mõistetud

karistused sanktsiooni alampiiri lähedal. Süüdistatavad ei viibi vahi all ja nende suhtes pole

rakendatud teisi tõkendeid, mis piiraks arvestatavalt nende põhiõigusi.

36. Kriminaalmenetluse kogupikkus kokku üle viie aasta on tingitud eelkõige kriminaalasja

tagasisaatmisest uueks arutamiseks maakohtusse. Tagasisaatmise põhjustasid suuresti Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsuses asjas nr 3-1-1-95-12 ja käesolevas otsuses eelnevalt

kirjeldatud õiguslikud probleemid. Ka kaitsjate kassatsioonidest ei nähtu konkreetseid etteheiteid

õigussüsteemi tegevusele või tegevusetusele kriminaalasja menetlemisel, v.a menetlusaja kogukestus.

Kuna

süüdistatavatele

kriminaalmenetlusega

kaasnevad

piirangud

pole

tavapäraselt

kriminaalmenetlusega kaasnevast intensiivsemad ning kohtud on kriminaalasja uuel arutamisel

menetlenud kohusetundlikult ning kiiresti ja Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb asjas lõpliku

otsuse, puudub alus sedastada mõistliku menetlusaja möödumist.

III

37. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et praeguses asjas ei ole süüdistuses selliseid puudujääke,

mis muutnuksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks.

Siiski leiab kolleegium, et süüdistuse tekst sisaldab põhjendamatuid kordusi ja kuriteo koosseisu

tuvastamiseks ebaolulist teavet. Pistise võtmises esitatud süüdistuste tekstis on tervikuna uuesti

esitatud ka vastava pistise andmise teokirjeldus (v.a. selles osas, milles A. Oppari mõjuvõimuga

kauplemise süüdistuse muutmise tõttu pole T. G. Nielsenile süüdistust esitatud). Samuti on süüdistuse

struktuur kohati ebaloogiline, seostamata mõnesid faktilisi asjaolusid koosseisu kindlate tunnustega.

Ka süüdistatavate tegude ajaline kokkulangevus ja järgnevus pole süüdistusaktis alati selgelt välja

toodud. Süüdistuses kasutatakse ebajärjekindlalt mõisteid "vara" ja "varaline soodustus", ehkki

karistusseadustik viimati nimetatud terminit ei kasuta ja sisuliselt on varaline soodustus samastatav

varaga (vt ka eespool p 14.1.).

38. T. G. Nielseni kaitsja märkis, et kaitseõiguse teostamine kassatsioonimenetluses oli takistatud

ringkonnakohtu otsuse tõlke hilinemise tõttu.

38.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et T. G. Nielsenile saadeti ringkonnakohtu otsuse

taanikeelne tõlge 10. veebruaril 2014, seega pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Kahtlustatava ja

süüdistatava õigus tõlkele tagab nende tegeliku osavõtu kriminaalmenetlusest. See õigus tuleneb

KrMS § 34 lg 1 p-st 21 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3

p-st e. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010 direktiivi 2010/64/EL art 3 lg 1 kohaselt

võimaldavad liikmesriigid süüdistatavale, kes ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt,

mõistliku ajavahemiku jooksul kõikide oluliste dokumentide kirjaliku tõlke, et kindlustada talle

võimalus kasutada õigust kaitsele ja tagada menetluse õiglus. Sama artikli teise lõike järgi kuulub

kohtuotsus oluliste dokumentide hulka.

38.2. Kuigi T. G. Nielsenile kohtuotsuse emakeelse tõlke tagamisega on eelnimetatud nõuded

formaalselt täidetud, jääb üles küsimus, kas kohtuotsuse tõlge saadeti talle mõistliku aja jooksul.

Kohtuotsuse tõlke viibimine võib olla käsitatav mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamisel KrMS §

172 lg 1 ja lg 2 p 2 kohaselt. Kassatsiooni esitamise õigus on KrMS § 344 lg 3 p 2 alusel advokaadist

kaitsjal ja T. G. Nielseni kaitsja on kassatsiooni ka õigeaegselt esitanud. Kasseeritava otsuse tõlke

puudumine võis tõenäoliselt raskendada, kuid ei välistanud kaitsja võimalust otsuse sisu

süüdistatavale selgitada. Seega ei rikkunud kohtuotsuse tõlke viibimine kaitseõigust sedavõrd, et

oleks muutnud menetluse ebaausaks KrMS § 339 lg 1 p 12 mõistes.

IV

39. Kassaatorid taotlevad kassatsioonides kõigis kohtuastmetes tekkinud menetluskulude riigi kanda

jätmist, kui Riigikohus teeb ühe KrMS § 361 lg 1 p-des 2-7 nimetatud lahenditest. Sama korratakse

kaitsjate 14. mail 2014 esitatud taotlustes õigusabi osutamisega seotud menetluskulude hüvitamiseks,

tuginedes varem maa-, ringkonna- ja Riigikohtule esitatud kuludokumentidele.

40. Kriminaalmenetluse seadustiku järgi sõltub isiku kohustus hüvitada menetluskulud eeskätt

kriminaalmenetluse tulemist - maakohtus üldjuhul otsustusest süüdistatava süüküsimuses ning

ringkonna- ja Riigikohtus ka hinnangust eelnenud menetluse seaduslikkusele (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-91-11, p 14.2.). Isikul on õigus

eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus.

Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulusid, mis on tingitud asja lahendamisel maakohtu poolt

tehtud veast, mis tõi kaasa ka apellatsioonimenetluse korraldamise. Apellatsioonimenetluse kulude

väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud üksnes juhul, kui apellatsioonimenetlus (s.t ka sellega

seotud kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava või tema kaitsja põhjendamatust

apellatsioonist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06,

p 10.2.).

41. Käesolevat kriminaalasja on arutatud kõigis kohtuastmetes kahel korral. Asja esimest korda

kassatsioonimenetluses arutades tühistas Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused süüdistatavate

õigeksmõistmises, kuid jättis muus osas otsused muutmata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-12, resolutsiooni p 1 teine lause). Muutmata

jäänud osa otsusest puudutas just menetluskulude kohta tehtud otsustusi.

41.1. Ringkonnakohtu 2. aprilli 2012. a otsusega jäeti rahuldamata kaitsjate apellatsioonid, milles

vaidlustati kaitsekulude taotletud ulatuses hüvitamata jätmine. Seega jõustus maakohtu esimene otsus

osas, millega mõlema süüdistatava põhjendatud kaitsekuludeks kohtueelses ja maakohtu menetluses

loeti 35 000 krooni. Riigikohtu 20. märtsi 2013. a otsusega jäeti riigi kanda süüdistatavate

õigusabikulud kohtueelses ja kohtumenetluses, lähtudes käesoleva otsuse p-s 40 kirjeldatud

põhimõttest, et isikul on õigus eeldada tema kriminaalasja lõplikult õigesti lahendamist esimese

astme kohtus.

41.2. Samuti jõustus ringkonnakohtu esimene otsus osas, millega loeti põhjendatuks A. Oppari ja

T. G. Nielseni kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasu suurused apellatsioonimenetluses

vastavalt 4517,10 eurot (taotletust 75%) ja 3058,69 eurot (taotletust 50%). Apellatsioonimenetluse

kulud mõisteti riigilt süüdistatavate kasuks välja KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel, kuna

apellatsiooni esitas prokuratuur.

42. Järgnevalt tuleb lahendada nende menetluskulude hüvitamine, mis kaasnesid kohtutes

kriminaalasja teistkordse arutamisega.

43. Tulenevalt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest hüvitab süüdimõistva otsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu. Kuna kolleegium ei muuda ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a süüdimõistvat

kohtuotsust, jäävad maakohtu 3. septembri 2013. a otsuses kindlaks määratud valitud kaitsjatele

õigusabi eest makstud summad täies ulatuses süüdistatavate kanda.

44. Kui apellatsiooni esitab prokuratuur, jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 kohaselt

riigi kanda sõltumata sellest, milline KrMS § 337 lg-s 1 nimetatud lahend tehakse. Ringkonnakohtu

17. detsembri 2013. a otsusega mõisteti süüdistatavatel tekkinud mõistlikud apellatsioonimenetluse

kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigilt välja. A. Oppari kasuks mõisteti 980 eurot ja T. G. Nielseni

kasuks 1580 eurot. Kassaatorid ei ole ringkonnakohtu otsust mõistliku kaitsjatasu suuruse osas

vaidlustanud. Ringkonnakohtu otsus apellatsioonimenetluse kulude osas jääb muutmata.

45. Lõpuks tuleb lahendada kaitsjate taotlus kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks.

45.1. A. Oppari kaitsja A. Pilv ja T. G. Nielseni kaitsja J. Siim esitasid Riigikohtule taotlused mõista

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest välja vastavalt 5944,40 eurot (koos käibemaksuga) ja

4527,60 (koos käibemaksuga) eurot. Taotluste ja nende lisade kohaselt kulus kaitsjatel kassatsiooni

koostamiseks ja sellega seotud õigusteenuse osutamiseks vastavalt 35 t 23 min (sh 2 t ulatuses

T. G. Nielseni kaitsja osalemine kohtumisel A. Oppariga) ja 26 t 57 min.

45.2. KrMS § 186 lg 2 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse KrMS § 361 lg p-s 1 nimetatud

lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Üksnes juhul, kui

kassatsiooni esitab prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Käesolevas asjas esitasid kassatsioonid

kaitsjad. Kassatsioonimenetluse kulud jäävad süüdistatavate kanda.

46. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2013. a otsuse muutmata ja kaitsjate kassatsioonid

rahuldamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Saale Laos