3-1-1-35-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-35-14

Määruse kuupäev

30. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Tsiviilhagi esitamise tähtaegsuse vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 1-14-1413

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mihkel Lossi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep

Rajavere, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. mai 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2013. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mihkel Lossi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 2 järgi selles, et ta lõi 9. märtsil

2013. a Haapsalus Posti 41 asuvas Lemon Lounge baaris P. K.-le jalaga näkku, mille tagajärjel P. K.

kukkus kuklaga vastu põrandat. Sellega põhjustati kannatanule füüsilist valu ja järgmised

tervisekahjustused: peapõrutus, ninaluude murd koos põrutushaavaga ninaseljal ja põrutushaavad

ülahuulel ning kukla piirkonnas. Peatrauma tagajärjel häirus kannatanu lõhna- ja maitsetundlikkus,

mis on käsitatav raske kehalise haigusena.

2. P. K. esitas 14. juunil 2013 hagiavalduse õigusvastaselt tekitatud varalise kahju 280 euro 53 sendi

hüvitamise nõudes ja 3. jaanuaril 2014 täiendava nõude mittevaralise kahju katteks süüdistatavalt

15 000 euro väljamõistmiseks. 18. novembril 2013 koostatud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on

tuvastatud, et kannatanul on peatrauma tüsistusena tekkinud lõhna- ja maitsetundlikkuse häired

kestusega üle nelja kuu. Ekspert ei saanud kindlaks teha, kas kannatanu maitse- ja haistmisvõime

kadumine on püsiv. Kuna kannatanu vajab haistmismeelt ka tööalaselt, on tema toimetulek ja heaolu

häiritud. Samuti märkis ekspert, et P. K.-le ninaluu murrust põhjustatud ninaselja deformatsiooni võib

olla vajalik kirurgiliselt korrigeerida. Ehkki operatsioonikulud hüvitab Eesti Haigekassa, toob see

kannatanule kaasa töölt puudumisest tingitud kulutused.

3. Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2014. a määrusega anti M. Loss kohtu alla. Maakohus võttis

menetlusse P. K. tsiviilhagi õigusvastaselt tekitatud varalise kahju 280 euro 53 sendi hüvitamise

nõudes. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jättis aga kohus kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata.

3.1 Maakohus tuvastas, et P. K. tutvus kriminaaltoimiku materjalidega 19. detsembril 2013.

Kriminaaltoimikuga tutvumise protokolli märkis P. K.: „Soovin esitada täiendavat tsiviilhagi

kohtuekspertiisi tulemuste põhjal. Tsiviilhagi esitan hiljemalt 3. jaanuar 2014“. P. K. esitaski

3. jaanuaril 2014 prokuratuurile tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kannatanul oli

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 38 lg 1 p 2 ja § 225 lg 1 kohaselt õigus esitada tsiviilhagi

kümne päeva jooksul alates toimikuga tutvumisest. Seega saabus hagiavalduse esitamise tähtpäev

30. detsembril 2013 ja P. K. esitas hagi hilinenult.

3.2 KrMS § 225 lg 1 teise lause kohaselt võib prokuratuur kriminaalasja erilise keerukuse või

mahukuse korral menetlusosalise kirjaliku taotluse alusel taotluse esitamise kümnepäevast tähtaega

pikendada. Kohtu hinnangul ei saa kriminaaltoimiku kannatanule tutvumiseks esitamise protokolli

kantud P. K. avaldust täiendava tsiviilhagi esitamise kohta käsitada tsiviilhagi esitamise tähtaja

pikendamise kirjaliku taotlusena. Kannatanu ei täpsustanud, millisel KrMS § 225 lg-s 1 toodud alusel

ta tähtaja pikendamist taotles.

3.3 Kuna tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ei olnud esitatud KrMS § 225 lg-s 1

sätestatud tähtaja jooksul, tulnuks prokuratuuril sama paragrahvi lõike 11 järgi see määrusega

tagastada. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg-st 2 jättis kohus hagi läbi

vaatamata, sest avalduses esinevat puudust ei olnud võimalik kõrvaldada.

4. Kannatanu esitas maakohtu määruse peale kaebuse, vaidlustades mittevaralise kahju hüvitamise

nõude läbivaatamata jätmist.

4.1 Maakohus leidis ekslikult, et tegemist oli kahe eraldi hagiga. Mittevaralise kahju hüvitamise

nõude puhul oli KrMS § 2631 lg 1 mõttes tegemist tsiviilhagi täiendusega. Seega ei kohaldunud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisele KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaeg. KrMS § 2631

lg 1 ei võimalda tsiviilhagi osalist läbivaatamata jätmist.

4.2 Kannatanu esitas avalduse mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtueelses menetluses, mida juhib

prokuratuur. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise kuupäeva, s.o 3. jaanuari 2014, märkis

kannatanu avaldusse prokuröri abi juhistel. Seega ei oleks ka tähtaja rikkumise korral tegemist mitte

P. K., vaid prokuratuuri veaga.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrusega tühistati maakohtu määrus osas, millega

kohus jättis P. K. hagi mittevaralise kahju 15 000 euro hüvitamise nõudes läbi vaatamata.

Ringkonnakohus saatis kriminaalasja maakohtule tsiviilhagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

5.1 Prokuratuuril on KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaja pikendamiseks kaalutlusõigus. Praeguses

asjas teatas P. K., et esitab mittevaralise kahju hüvitamise nõude 3. jaanuaril 2014. Prokuratuur

käsitas seda tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamise kirjaliku taotlusena, mille ka rahuldas. Taotluse

rahuldamiseks ei pea KrMS § 225 lg 1 kohaselt koostama määrust. Kannatanul puudus kohustus

täpsustada, millisel seaduses nimetatud alusel ta pikendamist taotles. Võimalike aluste olemasolu

hindamise kohustus lasub prokuratuuril. Kuna prokuratuur kannatanu taotluse rahuldas, on ta

sedastanud sellise aluse olemasolu.

5.2 Tulenevalt KrMS § 225 lg-st 11 on tsiviilhagi tähtaegsuse kontrollimine prokuratuuri pädevuses.

Kui kohtueelses menetluses on hagi esitatud hilinenult, tagastab prokuratuur selle määrusega. Kui

hagi on esitatud tähtajaks, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Praegusel juhul on

prokuratuur saatnud kannatanu tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes koos

süüdistusaktiga kohtusse.

5.3 Maakohtul puudus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks õiguslik alus. Viidates TsMS § 3401

lg-le 2 jättis kohus tähelepanuta, et selle alusel saab hagiavalduse jätta menetlusse võtmata või läbi

vaatamata vaid juhul, kui avalduses on kõrvaldatav puudus, mis on jäetud tähtajaks kõrvaldamata.

Tsiviilhagi tähtajaks esitamata jätmist ei ole võimalik kohtu määratud tähtaja jooksul kõrvaldada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määruse peale esitas M. Lossi kaitsja määruskaebuse,

milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja P. K. kaebuse rahuldamata jätmist.

Määruskaebuse esitaja seisukohad on järgmised.

6.1 Kriminaaltoimikuga tutvumise protokolli 19. detsembril 2013 kantud kannatanu avaldus ei ole

käsitatav KrMS § 225 lg 1 kohase tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamise kirjaliku taotlusena.

Selles ei sisaldu taotlust võimaldada esitada hagi pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist ega

põhjendusi, miks kannatanul ei olnud võimalik tähtaega järgida. Taotluse faktiline ja õiguslik

põhistamine on vajalikud kaalumaks taotluse rahuldamist ja kontrollimaks hiljem selle otsustuse

õiguspärasust ning põhjendatust. Taotluse põhistamine on eriti oluline seetõttu, et prokuratuur ei pea

taotluse rahuldamist vormistama määrusega. Tähtaja pikendamine ei ole prokuratuuri suvaotsustus,

vaid on KrMS § 225 lg 1 kohaselt lubatav üksnes kriminaalasja mahukuse või keerukuse korral.

6.2 Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud KrMS § 225 lg-s 1 sätestatut ja asunud ekslikult

seisukohale, nagu oleks P. K. hagi esitamise tähtaja pikendamist taotlenud ja prokuratuur selle

taotluse ka rahuldanud. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga TsMS § 3401 lg 2

kohaldamatusest selles asjas. Põhjendamatu on olukorra loomine, kus prokuratuuri poolt tähtaja

rikkumisele reageerimata jätmisega kaasneks kohtu kohustus rikkumisele vaatamata tsiviilhagi

menetleda.

6.3 Kannatanu 3. jaanuaril 2014 esitatud avaldust ei saa käsitada varasema hagiavalduse täiendusena.

Kui hiljem esitatud nõudel on algul esitatud nõudega võrreldes erinev ese ja õiguslik alus, siis on

tegemist uue iseseisva nõudega, mitte hagi täpsustusega. P. K. 13. juunil 2013 esitatud tsiviilhagi

esemeks oli võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 130 sätestatud varaline kahju ravikulu ja ajutise

töövõimetuse tõttu saamata jäänud töötasu näol. 3. jaanuaril 2014 esitatud avalduse esemeks oli aga

mittevaraline kahju, mille hüvitamise materiaalõiguslik alus sisaldub VÕS § 134 lg-s 2. Tegemist on

küll samast kahju tekitamise sündmusest tulenevate, kuid samas siiski teineteisest sõltumatute

nõuetega. Nõudeid saab menetleda eraldi menetlustest ja ühe lahendamine ei sõltu teisest.

6.4 TsMS § 376 lg 1 näeb ette, et pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib

hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Samas täpsustab TsMS § 376

lg 4, et hagi muutmiseks ei loeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist,

ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, hageja põhinõude või kõrvalnõuete

suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist ega esialgu nõutud eseme asemel asjaolude

muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Neid kriteeriume võiks kohaldada ka

kriminaalmenetluses, et määrata kannatanu hagi täpsustamise lubatud ulatust pärast KrMS § 225 lg-

s 1 toodud tähtaja möödumist. Varalisele kahjule lisaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude

esitamine ilmselgelt neile kriteeriumitele ei vasta. Seega ei saa seda lugeda varem esitatud hagi osaks.

7. Määruskaebuse vastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud

ning selle tühistamiseks puudub alus.

7.1 Prokuratuur käsitas kannatanu poolt kriminaaltoimikuga tutvumise protokollis märgitud soovi

esitada täiendav tsiviilhagi hiljemalt 3. jaanuaril 2014 taotlusena pikendada taotluste esitamise

tähtaega. KrMS § 225 lg 1 kohaselt ei pea prokuratuur tähtaja pikendamise taotluse rahuldamist

määrusega vormistama. Kannatanu esitas taotluse prokuröri abile 19. detsembril 2013

kriminaaltoimikuga tutvumise protokollis. Prokuratuur rahuldas taotluse viisil, et võttis kannatanu

poolt taotletud tähtajaks esitatud täiendava tsiviilhagi vastu ja saatis selle koos süüdistusaktiga

kohtusse. Kui prokuratuur ei oleks kannatanu taotlust rahuldanud, oleks KrMS § 225 lg 1 kohaselt

koostatud vastav määrus. Seda aga ei tehtud.

7.2 Tsiviilhagi menetlusse võtmine ei riku süüdistatava õigusi, kuna tal ja kaitsjal on võimalik esitada

sellele vastuväiteid ja taotleda omapoolsete tõendite esitamist nii eelistungil kui ka kohtulikul

arutamisel. TsMS § 3401 lg 2 ei saanud olla tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise aluseks. Kannatanu oli

juba tähtajaks esitanud tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes. 3. jaanuaril 2014 esitatud

avaldus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes on käsitatav varasema hagiavalduse täienduse, mitte

eraldiseisva tsiviilhagina. Seega tulnuks tsiviilhagi tervikuna menetlusse võtta.

7.3 Riigikohtu 22. veebruari 2013. a otsuse nr 3-1-1-106-12 kohaselt on tsiviilhagi täpsustamine

erinevalt tsiviilhagi esitamisest võimalik ka pärast KrMS § 225 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist,

sh kohtumenetluses. TsMS § 376 lg-d 1 ja 4 ei välista kannatanu hagiavalduse täiendamist, kuna hagi

aluseks olevad faktilised asjaolud, s.o kahju tekitanud kuriteosündmus on sama. TsMS § 376 lg 4 p-

de 1 ja 2 alusel on võimalik kannatanu täiendavat hagiavaldust käsitada faktiliste ja õiguslike

asjaolude täiendamisena, millega suurendati ja laiendati hageja põhinõuet.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Määruskaebemenetluse kesksed õiguslikud küsimused on, kas 19. detsembril 2013

kriminaaltoimikuga tutvumise protokolli kantud kannatanu avaldust saab käsitada KrMS § 225 lg 1

kohase tähtaja pikendamise kirjaliku taotlusena ja kas prokuratuur oli pädev taotlust rahuldama ilma

sellekohast määrust koostamata. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vastus mõlemale küsimusele

jaatav.

9. Küsimus taotluse esitamise kohta aktualiseerub kriminaalmenetluses siis, kui isik tunnetab mingi

sellise menetlusliku sammu astumise vajadust, milleks tal enesel puudub vahetu menetluslik pädevus.

Taotluse esitamise kui menetlustoimingu sisuks on kas menetlusosalise pöördumine menetleja poole

selleks, et menetleja teeks menetlusosalise huvides menetlustoimingu või tagaks tema mõne

subjektiivse õiguse kasutamise, või siis ühe menetleja pöördumine teise menetleja poole (kohtueelse

menetleja pöördumine prokuratuuri poole ja prokuratuuri pöördumine kohtu poole), saamaks

seaduses sätestatud juhtudel luba põhiõigusi riivavate toimingute tegemiseks.

10. Seadusandja on taotlustega seotud üldregulatsiooni sätestamisel kriminaalmenetluse seadustikus

olnud napisõnaline. Kolleegiumi arvates tuleb käsitada taotluse esitamise üldreeglina seda, mis on

sätestatud KrMS § 225 lg 1 esimeses lauses, ja taotluse läbivaatamise (rahuldamise või rahuldamata

jätmise) üldreeglina KrMS § 225 lg-s 3 sätestatut.

11. Taotluse esitamise üldreegli kohaselt võib taotlus olla ka suuline, kui taotluse kirjalikkuse nõue ei

tulene otse seaduse sättest (nt KrMS § 225 lg 1 lause 2) või mõttest. Nii tuleneb taotluse kirjalikkuse

nõue näiteks KrMS § 1264 lg 1 lause 2, § 137 lg 1 või § 1371 lg 1 mõttest. Suulise taotluse esitamine

on põhjendatud protokollitava menetlustoimingu tegemisel, sest siis on võimalik ka suulisele

taotlusele anda protokolli kandmisega tajutav vorm (vt ka KrMS § 152 lg 2). Seega on suulised

taotlused aktsepteeritavad ka kriminaaltoimiku tutvustamisel kannatanule ja tsiviilkostjale, sest

vastavalt KrMS § 224 lg-le 2 ja §-le 146 peab see toiming olema protokollitud. Praeguses asjas on

kriminaaltoimiku materjalide kannatanule tutvustamise protokolliga tuvastatav, et kannatanu ei ole

19. detsembril 2013 pidanud taotluse esitamiseks KrMS § 225 lg-s 1 ettenähtud kümnepäevast

tähtaega piisavaks ja on taotlenud selle pikendamist 3. jaanuarini 2014. Kuigi selle tähtaja

pikendamist ei pea eelnimetatud sätte kohaselt eraldi põhjendama (võrdle näiteks KrMS § 227 lg-s 1

sätestatud kaitseakti esitamise tähtaja pikendamisega), on P. K. taotlust sisuliselt ka põhjendanud.

Nimelt ekspertiisiaktiga tutvumise vajadusega.

12. Taotluse läbivaatamise üldreegli kohaselt tuleb juhul, mil seaduses ei ole taotluse läbivaatamiseks

kehtestatud muud reeglit, vormistada taotluse rahuldamata jätmine määrusega, kuid taotluse

rahuldamisel puudub vajadus koostada selle kohta eraldi määrus. Sarnaselt KrMS § 2741 lg-s 3

märgituga on kolleegiumi arvates mutatis mutandis alust väita, et põhistatud määrusega tuleb taotluse

läbivaatamise tulem vormistada ka siis, kui taotlus rahuldatakse, kuid taotletavaga võrreldes mingil

muul viisil või ulatuses. Praeguse kohtuasja kontekstis on oluline märkida, et ülalkäsitletud reeglit on

korratud KrMS § 225 lg 1 kolmandas lauses. See tähendab, et seadusest ei tulene, et prokuratuur

oleks pidanud P. K. esitatud taotluse esitamise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamise vormistama

määrusega.

13. Hinnates prokuratuuri pädevust KrMS § 225 lg 1 alusel taotluste esitamise tähtaja pikendamiseks,

tuleb silmas pidada selle sätte 2011. aastal uuenenud redaktsiooni eesmärki. Kuni 1. septembrini 2011

võimaldas KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanul esitada tsiviilhagi kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni

maakohtus. Kehtiva regulatsiooni järgi võib kannatanu uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu esitada

hagi hiljemalt KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks so 10 päeva jooksul alates kriminaaltoimikuga

tutvumisest. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (599 SE II) seletuskirja kohaselt kandis KrMS § 38 lg 1 p 2 ja § 225 lg 1

ümbersõnastamine eesmärki tagada tsiviilhagi esitamine piisavalt varakult, et anda vaidluse pooltele

tõhus võimalus vastuväidete ja tõendite esitamiseks ning kohtule võimalus õiglaselt menetlust

juhtida. Seadusandja pidas vajalikuks, et tsiviilhagi jõuaks kohtuni enne kohtuistungit. Sellisel juhul

saaks kohus kontrollida tsiviilhagi nõuetele vastavust, anda vajadusel tähtaeg tsiviilhagis puuduste

kõrvaldamiseks ja valmistada ette tsiviilhagi arutamine kohtuistungil. Tsiviilhagi esitamine

prokuratuuri või uurimisasutuse kaudu peab tagama, et tsiviilhagi saadetakse maakohtusse koos

süüdistusaktiga ja nende menetlemist on võimalik koos ette valmistada. Et seaduses sätestatud

taotluste esitamise tähtaeg ei takistaks kirjeldatud eesmärgi saavutamist, on prokuratuurile

KrMS § 225 lg-s 1 jäetud võimalus menetlusosalise taotlusel tähtaega pikendada.

14. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga, et KrMS § 225 lg 1 alusel taotluste esitamise tähtaja

pikendamine ei ole prokuratuuri suvaotsustus. Ehkki viidatud sätte kohaselt vormistatakse määrusega

üksnes tähtaja pikendamata jätmine ja taotluse rahuldamise kohta prokuratuur määrust koostama ei

pea, tuleb selle küsimuse otsustamisel toimida kaalutlusõiguse teostamise nõuete kohaselt. Muu

hulgas ei tohi tähtaja pikendamine kaasa tuua kriminaalmenetluse ebamõistlikku venimist. Selleks

sätestab KrMS § 225 lg 1, et taotluse rahuldamine on võimalik vaid juhul, kui tegemist on mahuka

või keerulise kriminaalasjaga. Samu kriteeriume kohaldatakse KrMS § 2052 järgi menetlusaja

mõistlikkuse hindamisel. Seega peab prokuratuur taotluse esitamise tähtaja pikendamisel lähtuma

sellest, millist mõju avaldab see menetlusajale ning kas kriminaalasja asjaolud menetluse pikenemist

õigustavad. Siinkohal on oluline rõhutada, et enne tsiviilhagi prokuratuurile esitamise tähtaja

möödumist ei saa prokuratuur saata süüdistusakti kohtusse, sest vastavalt KrMS § 226 lg-le 7 edastab

prokuratuur tsiviilhagi kohtusse koos süüdistusaktiga. Seega peab prokuratuur tsiviilhagi esitamise

tähtaega pikendades jälgima, et sellega ei kaasneks kriminaalmenetluse ebamõistlikku venimist ja

tsiviilhagi esitamine ei hakkaks takistama süüdistusakti kohtusse saatmist.

15. Kolleegium märgib, et ainuüksi tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamine ei riku süüdistatava

õigusi, kui sellega ei kaasne kohtueelse menetluse ebamõistlikku venimist. Seejuures tuleb tähele

panna, et kriminaalmenetluse seadustik ei kehtesta süüdistusakti koostamisele ja kohtusse saatmisele

tähtaega. Vastava otsustuse tegemine on KrMS § 226 lg-st 1 tulenevalt prokuratuuri pädevuses. Seega

ei pruugi tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamine süüdistusakti kohtusse jõudmise aega üldse

mõjutada. Peaks see siiski nii olema, on süüdistataval ja tema kaitsjal kogu menetluse vältel võimalik

tõstatada küsimus mõistlikust menetlusajast, tuginedes seejuures põhjendamatule tsiviilhagi esitamise

tähtaja pikendamisele. Praeguses asjas pikendas prokuratuur tsiviilhagi esitamise tähtaega üksnes

nelja päeva võrra; süüdistusakti saatis prokuratuur kohtusse aga 13. veebruaril 2014, s.o ligi poolteist

kuud hiljem. Seetõttu küsimust menetluse venimisest tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamise tõttu

tõusetuda ei saa.

16. Eelkirjeldatud lähenemist tsiviilhagi esitamise tähtaja pikendamisele toetab ka tõdemus, et

hagiavalduse esitamist ei saa iseenesest käsitada süüdistatava õiguste rikkumisena. Nimelt säilib

kannatanul tsiviilhagi kriminaalmenetluse raames lahendamata jäämise korral õigus esitada oma

nõuded tsiviilkohtupidamise korras. Paralleelselt kahe menetluse (süüteo- ja tsiviilkohtumenetluse)

läbimine ei ole aga kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Tähtaja pikendamine ei mõjuta

süüdistatava õigust ega võimalusi esitada tsiviilhagile vastuväiteid. Sõltumata sellest, kas tsiviilhagi

esitamise tähtaega on pikendatud või mitte, edastab prokuratuur KrMS § 226 lg 7 kohaselt tsiviilhagi

koopia süüdistatavale ja tema kaitsjale pärast süüdistusakti koostamist. Seejärel on süüdistataval ja

kaitsjal võimalus hagi osas seisukoht kujundada ja seda kohtumenetluses avaldada.

17. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et kannatanu 3. jaanuaril 2014 esitatud

avaldust ei saa käsitada varasema hagiavalduse täiendusena. Sellise seisukoha õigsust kinnitavas

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-113-11 on märgitud järgmist:

„Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See

säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes

olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid

haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes. Tegemist

on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.“

Kuna mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei muutnud mingil moel kannatanu varem esitatud varalise

kahju hüvitamise nõuet (hagi alus ja ese jäid samaks), tuleb neid vaadelda iseseisvate nõuetena. See

omakorda tähendab, et KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaeg laienes mõlema nõude esitamisele. Kuna

aga kolleegium tõdes eelnevalt, et teine hagi oli esitatud pikendatud tähtaja jooksul, ei muuda see

lõpphinnangut.

18. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2013. a määruse muutmata ja M. Lossi

kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Saale Laos