3-1-1-14-14 · Riigikohus

Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. aasta otsusele 3-1-1-14-14

1. Eesti rekordit tähistavat enam kui 200-leheküljelist Riigikohtu otsust ei ole võimalik kuue

kohtunikuga nõunike aktiivsel abistamisel kokku panna täielikus üksmeeles ja hardas vaikuses.

Seisukohtade teatud lahknevus tuleneb vältimatult muu hulgas ka erinevast õigus-maailmavaatelisest

arusaamast küsimuses, et milline on menetlusõiguse osatähtsus kohtuasja sisuks olevate asjaolude

tuvastamisel. Selles küsimuses on võimalik eristada kahte äärmuslikku seisukohta. Ühe osa inimeste

arvates on piltlikult öeldes tegelikult oluline vaid see, et dopingu kasutamine kui nähtus on

kompromissitult ja ilma igasuguste „agadeta“ taunitav ning mistahes jutud täpsete protseduurireeglite

vajalikkusest dopingu tuvastamiseks on käsitatav pelgalt vaid (juristide või nendelaadsete)

keerutamisena täitmaks vaid enda kukrut. Teiste arvates on doping sotsiaalse nähtusena samuti

põhimõtteliselt igati taunitav. Aga - ütlevad nad - doping sotsiaalse nähtusena ja dopingutarvitamine

konkreetse sportlase poolt on ju täiesti erineva tasandi nähtused, millele ei saa läheneda ühtemoodi.

Konkreetse inimkäitumise hindamisel ei saa ega tohi olemas olla mingit intuitiivset või

ajakirjanduslikku tõde iseeneses ja lahutatult nõuetekohasest teest selle tõeni. Nõuetekohane tee

selles kontekstis on selline, mida saab probleemideta nt Regio kaardile kanda. Ja omakorda: sõidu

alustaja (ja/ või kaardilugeja) saab lugeda teed probleemitult kaardile kantuks tingimusel, kui ta

julgeb olla täiesti veendunud kõigi ohutuks sõiduks vajalike liiklusmärkide olemasolus, samuti selles,

et keegi ei hakka sõidu ajal mistahes õilsatel eesmärkidel liiklusmärke maha võtma, muutma ega

juurde panema (näiteks paigaldama auto tagatulede valguses sissesõidu keelu märki ) ja lõpuks ka

selles, et seda teed ei hakata mingil hetkel pikemaks ehitama põhjendusega, et mõned teed võivadki

alguses ekslikult tunduda ebamõistlikult lühikesena. Vabandust. Pidasin enesestmõistetavaks ja

unustasin seetõttu mainida, et selle tee algust tähistab igal varahommikul üha uuesti heisatav loosung

tekstiga: „Siit algab aus menetlus. Sõitke julgelt. Teiega ei saa juhtuda midagi halba, kui tunnete

liiklusreegleid ja järgite neid“. Tõe tuvastamise nõuetekohase tee vääramatuse vajalikkuses

veendunud on pidanud meie Põhiseaduse heuristilistest tõlgendustest kõige olulisemaks „avastust“, et

§-st 14 on tuletatav (paraku: vaid tuletava) meie kõigi põhiõigus menetlusele ja korraldusele. Ehk siis

kui kusagil Eesti riigis on kas juhuslikult või ka kavatsetult jäänud rajamata nõuetekohane,

usaldusväärne tee tõeni, on meil põhiõigus riigilt sellise tee rajamist nõuda. Siis vahepeal kontrollida,

kas teeehitajad on vahepeal kohal käinud. Ja siis jälle nõuda. Kui ei ole käinud.

2. Kohtunike lahkarvamuse korral lahendatakse küsimus teadupärast hääletamisega ja vähemusse

jäänud kohtunikul on õigus koostada eriarvamus. Küsimus kohtunike eriarvamuse tegelikust

tähendusest Eesti õiguskorras ei ole seni saanud lõplikku vastust. Mina olen pidanud eriarvamusi

Riigikohtu otsuste juurde eriti oluliseks just kriminaalmenetlusõiguslikes küsimustes ja seda

tulenevalt KrMS § 2 p-s 4 sätestatust. Kui Riigikohtu lahendiga luuakse sisuliselt mingit uut

menetlusõigust (ehk siis toimitakse õigusvaldkonnas, milles otsustamine Riigikogus eeldab PS § 104

p 14 kohaselt Riigikogu koosseisu häälteenamust) ja tehakse seda ilma tavalisele õigusloomele omase

õiguspoliitilise

diskussioonita,

siis

on

eriarvamus

sisuliselt

ainuke

võimalus

mingigi

diskussioonivõimaluse tekitamiseks. Leian, et kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. aasta otsusest

(edasiselt Otsus) 3-1-1-14-14 on diskussioonikõlbulikud järgmised küsimused.

3. Kõigepealt üks üldisem küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on mitmel

korral (vt näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu otsus nr 3-1-1-46-08) selgitatud

KrMS §-s 268 sisalduvat süüdistuse muutmise reeglistikku. Seejuures on toonitatud, et ausa

kohtumenetluse põhimõttest lähtuvalt ei ole lubatud süüdistatavat n-ö lõplikult (ilma süüdistatavat

sellest

eelnevalt

teavitamata)

üllatada

süüdistuse

poolsete

uute

mõttelendudega.

Kriminaalkolleegiumi senises praktikas on üllatamise-mitteüllatamise küsimused olnud kõne all

seoses materiaalõiguse kohaldamisega. Otsuse mitmete punktidega seoses väärib aga minu arvates

edasist diskussiooni küsimus sellest, et kas ja millistes piirides on lubatud sisult menetlusõiguslik

üllatamine sel teel, et kohtuasja lahendades antakse mingile kohtupraktikas pika aja jooksul

kinnistunud arusaamale kas senisest oluliselt erinev või suisa vastupidine ning süüdistatava

õiguspositsioone halvendav tõlgendus. Välisel vaatlusel (n-ö sõltumatule kolmandale) võib eriti

küsitav olla see, kui ühe kohtulahendiga esitatakse lausa ridamisi uusi ja süüdistatava

õiguspositsiooni oluliselt halvendavaid tõlgendusi. Näen juba ette, et see diskussioon ei saa olema

lihtne. Näiteks selle tõttu, et kahtlemata võib ka (Riigi)kohtu praktika meie muutuvas maailmas olla

muutuv. Kuidas aga vältida seejuures suurüllatusi? Kuidas üllatamist kompenseerida? Kas

kohtupraktika kõik aastased suurüllatused võivad koonduda ühte kohtulahendisse? Kas tõesti ka siin

on avalikul huvil kõikelegitimeeriv jõud?

4. Otsuses käsitletav esimene konkreetne oluline õiguslik problemaatika seondub menetluse mõistliku

ajaga. Selles osas Otsuses avaldatud seisukohtades pean ma diskussioonikõlbulikuks väidet, et

kahtlustatava X suhtes ei hakka mõistlik menetlusaeg kulgema hetkest, mil täiesti konkreetselt ja

üheselt tuvastatult toimetati jälitustegevust just tema suhtes (nt anti luba just tema telefoni

pealtkuulamiseks). Kõrvalpõikena: vaid nõustuda saab väitega, et üldjuhul ei ole kriminaalmenetluse

algusaeg ja mõistliku menetlusaja arvestamise alguspunkt kokkulangevad. Seda aga põhjusel, et

üldjuhul alustatakse ju menetlust n-ö fakti, mitte isiku suhtes. Muidugi ei ole põhjust seada ajalisi

piiranguid toimingutele, mis veel mingil määral kellegi õigusi ei riiva. Kuid „mõistliku menetlusaja

väline jälitustegevus“ on ikka midagi väga klassikaliste oksüümoronide hulka kuuluvat: me oleme

ühel poolt teadlikud sellest, et jälitustoimingute näol on tegemist kõigist võimalikest kõige tõsisemate

põhiõiguste riivetega ja püüame samas väita, et sellel jälitataval puudub õigus nõuda, et sellisel

jälitamisel peaks olema siiski mingi mõistlik ajaline piir. Aga miks siis puudub selline õigus?

Sellepärast, väidetakse Otsuses, et egas salajane pealtkuulamine ega ka muu jälitustegevus ju valu

tekita.... Las riik toimetab niikaua, kui heaks arvab. Möönan, et hiljuti ilmnenud globaalse

iseloomuga pealtkuulamisskandaalide taustal läheb kusagilt siit üldisem veelahe privaatsust veel

mingil määral väärtustavate ja tänast infoühiskonda piiritult kummardavate vahel. Mina tahan selles

diskussioonis edasiselt piirduda vaid väitega, et minu arvates ei suuna Otsuse kõnealune seisukoht

meie kriminaalmenetluslikku praktikat õiges - st põhiõiguste kaitse parema tagatuse suunas

jälitustoimingute tegemisel. Kuna ilmselt oleks keerukas rääkida sellest, et mingi ajavahemik ei lülitu

küll mõistliku aja hulka, kuid on sellegipoolest ajaliselt mõõdetav, siis tuleb pidada loogiliseks Otsuse

p-s 595 märgitut, et jälitustoiming (menetluse ajal, selle raames) ei käivita isiku suhtes menetluse aja

kulgemist. Mida aga tegelikult tähendab väide, et menetlus (kui olemuslikult aja kulgev nähtus)

kulgebki, aga menetluse aeg isiku suhtes mitte - see peab ilmselt jääma Riigikohtu järgmiste otsuste

teemaks, võimalik et füüsikute osalusel. Pean kahjuks märkima, et ükski Otsuse p-des 592 -594

viidatud EIK lahenditest ei ole minu arusaamise kohaselt antud küsimuse lahendamisel päris täpselt

asjakohane. Eriti visalt püüab Otsus otsida tuge EIK lahendist asjas Polz vs Austria. Mu meelest

siiski ebaõnnestunult. Ma ei saa näiteks kuidagi nõustuda Otsuse p-s 594 sisalduva väitega, et

kriminaalmenetluse mõistliku aja määramise seisukohalt ei ole mingit vahet sellel, kas me räägime

kriminaalmenetluse välisest või kriminaalmenetluslikust jälitustegevusest. Sellise eristamise

soovimatus on mulle tõesti arusaamatu: räägime ju siin väga konkreetselt kriminaalmenetluse sisesest

mõistlikust ajast. Ja üldse - kas ikka peab ilmtingimata kangelaslikult leidma EIK praktikas õigustust

jälitustegevuse tunnistamisele mõistliku menetlusaja kontekstis „persona non grataks“? Miks mitte

vaadata ka teises suunas ja mõelda, et egas iseenesest ei ole ju välistatud, et riigisiseselt tagatakse

põhiõiguste paremat kaitset kui seda nõuaks EIK ebamäärane standard. Aga on veel üks probleem,

millele tuleks Otsuse kõnealuse seisukoha valguses ilmselt varsti mõtlema hakata. Oletame, et

jälitustoimingud isiku suhtes vältasid alustatud kriminaalmenetluse raames 4 aastat. Otsusest

lähtuvalt peame ju oleme seisukohal, et need 4 aastat ei kuulu ei mõistliku ega ka üldse mitte

mingisuguse menetlusaja hulka, et need on seega ajavälised (kas ka ruumivälised?) nähtused.

Oletame edasiselt, et isik saab kunagi kauges tulevikus teada tema suhtes asetleidnud jälitamisest, ta

vaidlustab selle ja see jälitustegevus tunnistatakse õigusvastaseks. Nüüd tuleb ilmselt kuidagi

lahendada dilemma, et kas ja kuidas saab välja mõista hüvitist seoses ebaseadusliku

jälitustegevusega, kui ajalis-ruumiliselt ei olnud seda jälitustegevust üldse olemas. Ülesanne ei ole

kerge aga õigusteadusele kindlasti ka mitte ületamatu. Ja selle teema lõpetuseks ning järgmise

alustamiseks selline retooriline küsimus, et kas Otsuse p 593 lõpus on ikka korrektne väita, et

jälitustegevuse tulemina asetleidvate põhiõiguste riivete vastu ei pea meid kaitsma mitte mõistliku

menetlusaja nõue, vaid hoopis teised õiguslikud garantiid nagu nt ultima ratio - põhimõte.

5. Vaadakemgi siis järgnevalt, et kuidas on Otsuses sisustatud ultima ratio - põhimõtet kui

jälitustegevuse põhiõiguslikkuse tagamise õiguslikku garantiid. Seda problemaatikat käsitletakse

Otsuse punktides 765-792. Esmalt tõdetakse Otsuse p-des 774 ja 775, et käesolevas kriminaalasjas

tõendina kasutatud jälitusteabe kogumise aluseks olnud Tallinna Linnakohtu ja Harju Maakohtu

määruste (kohtu lubade) põhjendused ei vasta KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu

lubatavuseks vajaliku ultima ratio -põhimõtte kontrollimise nõuetele. Otsuses nõustutakse

kassaatoritega selles, et lubades ei ole välja toodud ühtegi konkreetset - kriminaalasja tehioludest ja

uurimise käigust lähtuvat - põhjendust selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise

muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. Järgnevalt käsitleb kolleegium aga

küsimust, et kas see, et jälitustoimingu lubades puudus KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud eelduste

nõuetekohane põhistus, tingib nende lubade alusel kogutud tõendite lubamatuse. Senise ( see

tähendab Otsuse eelse) võrdlemisi pikaajalise kohtupraktika kohaselt tähendas ultima ratio-

põhimõtte rikkumine jälitustegevuseks loa andmisel, kooskõlas sel ajal kehtinud KrMS §-ga 111,

koheselt ka jälitustegevusega saadud tõendi lubamatust. Otsusega pööratakse seda kohtupraktikas

juurdunud seisukohta kui mitte 180 kraadi, siis vähemalt 160 kraadi. Nii märgitakse Otsuse p-s 778,

et „jälitustoimingu loa ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa puudumisega. Asjaolu, et kohus on

jätnud jälitustoimingu tegemise aluseks olnud loa andmise nõuetekohaselt argumenteerimata, ei

tähenda, nagu oleks jälitustoiming tehtud väljaspool kohtulikku kontrolli täitevvõimu omavolina.

Jälitustoiminguid tegeva uurimisasutuse pädevuses ei ole otsustada, kas kohtu põhistus

jälitustoimingu loa andmise kohta on piisav. Kontrollides jälitustoiminguks nõutava kohtu loa

olemasolu, on uurimisasutus õigustatud lähtuma formaliseerituse printsiibist ja võtma aluseks

kohtumääruse resolutiivosa. Juhul kui sellega on konkreetse jälitustoimingu tegemine lubatud, on ka

uurimisasutus jälitustoimingut tehes KrMS § 112 lg 3 nõudeid järginud“. Seisukohta, et kõnealuste

jälitustoimingute ajal kehtinud regulatsiooni kohaselt tuli teineteisest väidetavalt selgelt lahus hoida

jälitustoiminguks kohtu loa andmist ja jälitustegevusega tõendi saamist (ja et seega seaduserikkumine

loa andmisel ei saanud mõjutada jälitustoiminguga tõendi saamise lubatavust) on Otsuses püütud

põhjendada sellega, et erinevalt omaaegsest KrMS §-st 111 on seadusandja pidanud vajalikuks

1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261 lg 4 tekstis tõepoolest eraldi rääkida vältimatust vajadusest

järgida seaduse nõudeid nii jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel, kui ka jälitustoimingu

tegemisel. Olen siiski veendunud, et kõnealune seadusmuudatus on käsitatav eranditult vaid seaduse

täpsustusena. Ei enamat. Loodetavasti teenib see tulevikus selgemalt põhiõiguste tagamise huvisid.

Loodetavasti ei ole seda muudatust tehtud käesolevas kohtuasjas omaaegse KrMS § 111 kitsendava

tõlgendamise võimaldamiseks. Olen sügavalt veendunud selles, et eeluurimiskohtuniku luba (ja

seaduses sätestatud nõuete täitmine loa andmisel) mingiks menetlustoiminguks kuulub lahutamatult

selle menetlustoimingu kui terviku seaduslikkuse nõuete hulka. Kas on näiteks võimalik kuidagi

eristada kohtu vahistamismäärust vahistamisest enesest (öeldes, et vahistamismäärus on marginaalia

ja tähtis on vahistamise enese seaduslikkus)? Aga mida siis õieti saab hõlmata tõendi saamise

seaduslikkus jälitustoimingu tegemisel, kui me mõttes eemaldame tõendi saamisest kõik kohtu loaga

seonduva? Siis oleme ju eemaldanud ka näiteks tähtajad, sest ka need on kohtu loas. Järele jäävad siis

ilmselt eeskätt jälitusseadmete tehnilised kirjeldused ja optimeerimisreeglid nende paigaldamiseks.

Ehk teisisõnu jääb järele see, mis ei ole eriti käsitatav seaduse nõuetena ja mis lisaks kõigele muule

jääb väga-väga pikaks ajaks riigisaladusega kaetuks. Kahtlemata on õige see, et ka kohtuasja arutav

kohus peab kontrollima, kas jälitustoiminguks loa andmisel on järgitud ultima ratio-põhimõtet. Olles

seisukohal, et selle põhimõtte rikkumine jälitustoiminguks loa andmisel oli käsitatav

seaduserikkumisena, ei saa ma nõustuda sellega, et asja sisuliselt lahendavad kohtud saavad

tagantjärele eeluurimiskohtuniku kõnealuse vea heastada. See selleks. Mis mind aga tõsiselt

murelikuks teeb, on need võimalikud järeldused, mida võidakse teha Otsuse p-des 781-791

märgitust. Kas Otsusest tuleks aru saada selliselt, et kuigi täna on seaduse rikkumisena käsitatavad

ka eeluurimiskohtuniku eksimused ultima ratio - põhimõtte rikkumisel, siis jälitustegevusega saadud

tõendi lubamatust ei tingi need rikkumised enam kunagi: asja lahendav kohtunik tuleb appi ja

parandab vead? Lõpetuseks: kahtlemata on õige, et omaaegne § 111 oli põhiõiguste tagamisel rangem

nt EIK standardist. Aga see oli seadusandja selge valik põhiõiguste tagamiseks olemuslikult väga

põhiõigusteriivelises valdkonnas. Seadusandja sellise valiku muutmiseks ja sisuliselt siis ultima

ratio-põhimõtte tühistamiseks oleks Riigikohus minu arvates pidanud tagama ärakuulamisõiguse ka

seadusandjale. Ilma seda tegemata on minu arvates toimitud üllatuslikult (vt ka eelnevalt p-s 3

märgitut).

6. Minu arusaamise kohaselt on Otsuses üllatuslikult toimitud ka KrMS § 339 lg 1 p-s 7 ja lg-s 2 ning

§-s 341 sätestatu käsitlemisel-tõlgendamisel. Seda problemaatikat analüüsitakse Otsuse p-des 686-

708.

6.1. Kokkuvõtvalt on siin küsimus sellest, et kas kõik kohtuotsused peavad olema põhjendatud ja

kuidas tuleks kõrgema astme kohtul põhjendamiskohustuse rikkumise tuvastamisel toimida. Ma ei

saa paraku kuidagi nõustuda Otsuse punktist 695 läbi kumava seisukohaga, nagu ei oleks umbes 10

aasta jooksul enne KrMS § 3051 kehtestamist 1. septembril 2011 Eesti kriminaalmenetlusõiguses

üldse kehtinud üldist kohtulahendite põhjendamise kohustust (ega ka nõuet, et kohtulahendid peavad

olema seaduslikud). See seisukoht soovib väga olla samasuguse põhjendusargumendi rollis, nagu

väide, et omaaegsest KrMS §-st 111 ei tulenenud nõuet, et ka kohtu jälituslubade osaline

ebaseaduslikkus tähendas jälitustoiminguga saadud tõendi lubamatust. Võiks öelda nii, et kohtu

põhjendamiskohustus on kohtumenetluse õigusele immanentselt omane. See lähtub põhimõtteliselt

juba PS §-st 3, kriminaalmenetlusõiguse printsiipide süsteemist, aga näiteks ka KrMS §-dest 306, 312

ja kahtlemata ka § 339 lg 1 p-st 7 ning lg-st 2. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas saab KrMS §

339 lg 1 p-st 7 (mille kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse absoluutseks rikkumiseks kohtuotsuses

põhjenduste puudumine) jätta välja lugemata kohustust, et kohtuotsus peab olema põhjendatud.

Muide - kusagil seaduses ei ole sätestatud otsesõnu n-ö positiivse (positivistliku) kohustusena, et

kohtuotsuse resolutiivosa järeldused peavad vastama tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kas

sellest võib siis järeldada, et sellise kohustuse rikkumise käsitamisel KrMS § 339 lg 1 p-s 8

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena puudub õiguslik tähendus? Õnneks sellist seisukohta ei

ole Riigikohus veel väljendanud.

6.2. On õige, et kohtuotsuse põhjendamise ja põhjendamiskohustuse rikkumise temaatika on väga

keerukas ning seni ei ole sellele (ka meie) teoorias ja praktikas suudetud väga häid lahendusi

pakkuda. Vältimatult tungivad sellesse diskussiooni pragmaatilised argumendid (Kas siis tõesti

igasugune põhjendamiskohustuse rikkumine on oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 tähenduses? Aga

mõistlik aeg? jne). Asja muudab veel keerukamaks seegi, et põhimõtteliselt võib ka materiaalõiguse

mistahes ebaõiges kohaldamises näha samaaegselt ka põhjendamiskohustuse rikkumist. Või siis

selline vana probleem retoorilise küsimuse kujul, et kui jätta maakohtu põhjendamiskohustuste

rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi kvalifitseerimata, siis mis stimuleerib maakohut

põhjendamiskohustust täitma? Õige! Kohtunike distsiplinaarkaristused. Aga kas menetlusõigusliku

probleemi lahendamine vaid distsiplinaarjõuga on nö jätkusuutlik?

6.3. Õige on seegi, et nii nagu märgitakse Otsuse p-s 691, on senises kohtupraktikas loetud KrMS §

339 lg 1 p 7 rikkumisteks väga erinevaid eksimusi kohtuotsuse põhjendamisel. Seega vastab ka tõele,

et aja jooksul välja kujunenud kohtupraktikas ei piirdutud arusaamaga, et kõnealune rikkumine

tähendab vaid olukorda, mil kohtuotsuses ei ole absoluutselt ega midagi põhjendatud. Vaevalt oleks

selline seisukoht saanud olla kooskõlas seadusandja aruka mõttega. Ja vaevalt et selliseid

kohtuotsuseid ka olemas on, mida ei ole absoluutselt põhjendatud (mõistetavalt ei peeta siinjuures

silmas nn resolutiivotsuseid).

6.4. Õigeks ei saa ma aga pidada Otsuse p-s 692 märgitut, et selles punktis loetletud Riigikohtu

lahendeis (otsus nr 3-1-1-8-05 jt) on Riigikohus sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumist käsitanud

hoopis KrMS § 339 lg 2 rikkumisena. Selline järeldus on mu meelest selgelt lugejat eksitav. Kõigis

kõnealustes lahendites on Riigikohus väga selgelt öelnud, et näeb siin mingit muud rikkumist

(ütlustes vastuolud kõrvaldamata; konkretiseerimata KarS §-s 142 ettenähtu kuriteo objektiivne

koosseis, otsuse rajanemine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele jne), mida ei saa käsitada

põhjendamiskohustuse rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

6.5. On täiesti võimalik, et kohtu põhjendamiskohustuse rikkumise hindamine oleks väärinud

seadusandja täiendavat sekkumist ja ehk oleks seejuures seadusandjale abiks võinud olla ka võrdlus

meie kohtumenetluse teiste harudega (Otsuse p 698). Kuid see, et Riigikohus on Otsuses kõigepealt

sedastanud, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohust ja seejärel öelnud, et see ei ole käsitatav

KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisena, on vähemalt üllatav mulle ja võimalik, et ka menetlusosalistele.

Ilmselt oleks raske eitada, et Otsusega on KrMS § 339 lg 1 p 7 sisuliselt „tühjaks kirjutatud“ ja antud

kõrgema astme kohtu(te)le vaba kaalutlusõigus otsustada, millise põhjendamiskohutuse rikkumisel

kuidas toimida.

7. Olen samas seda meelt, et KrMS § 339 lg 1 p 7 senikehtinud tõlgenduskaanonite kohaselt ei oleks

põhjust olnud maakohtu otsuse puhul rääkida selles põhjenduste puudumisest KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes. Täiesti õigesti on Otsuse p-s 702 (viitega RK varasemale lahendile nr 3-1-1-139-05) märgitu,

et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Otsuse teiste põhjenduste

valguses olekski olnud võimalik (ilma menetlusrevolutsiooniliste üllatusteta) asuda seisukohale, et

maakohtu seisukohad jälitustegevusega saadud tõendite lubamatuse suhtes olid lihtsalt ekslikud ja

seetõttu võis ringkonnakohus asuda KrMS § 339 lg-st 2 lähtuvalt kaaluma, kas ta saab ise viga

parandada. Mul on siiski väike kahtlus, et tulevikus kipuvad ringkonnakohtud sarnaste rikkumiste

tuvastamisel üsna veendunult väitma, et nemad küll ise sellist viga parandada ei saa.

Riigikohtunik Eerik Kergandberg