3-1-1-14-14 · Riigikohus

Riigikohtunik Saale Laose eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsusele nr 3-1-1-14-14

1. Jagan kolleegiumi seisukohta seoses kohtu jälitustoimingu lubade põhistamiskohustusega otsuse p-

des 770-776. Igati asjakohane on ka otsuse p-s 778 väljendatud arusaam, et jälitustoimingu loa

ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa puudumisega (loa puudumise kohta vt nt 26. mai 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p 14.3. ja 13. jaanuari 2014 a. otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 9.3), kuna

kriminaalasja lahendaval kohtul on võimalus ja kohustus jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavust

kontrollida kas poole taotlusel või omal algatusel (vt ka 5. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-63-08, p 13.3.).

2. Nõustun põhimõtteliselt p-s 779 väljaöeldud tõdemusega, et „[v]õimalus kontrollida, kas tõendi

saamisel jälitustoiminguga on järgitud KrMS §-st 110 tulenevaid nõudeid, sh ultima ratio-põhimõtet,

ei ammendu jälitustoiminguks loa andmise menetlusega“. Vaatamata kohtuliku ex post kontrolli

võimalikkusele, ei saa ma aga olla nõus otsuse p-s 779 tehtud järeldusega, et kohtu jälitustoimingu

loas nõuetekohase põhistuse puudumine KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole

käsitatav

seaduse

nõuete

rikkumisena

jälitustoiminguga

tõendi

"saamisel",

mis

kuni

31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt tõi (toob) kaasa sellise loa alusel tehtud

jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse.

3. Otsuse p-s 780 on õigesti sedastatud, et 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261 lg 4 on varasema

KrMS §-ga 111 võrreldes sõnastuselt laiem. Nimetatud muudatust tehes on Riigikogu õiguskomisjon

eelnõu teise lugemise seletuskirjas märkinud: „[---] Otstarbekaks ei saa pidada, et formaalsete vigade

pärast välistatakse automaatselt õiguspäraselt läbiviidud jälitustoiminguga saadud tõend. Sellest

lähtub ka käesolev eelnõu, millega olemasolev jäik regulatsioon muudetakse paindlikumaks. Kuigi

vastavalt Riigikohtu praktikale nüüd protokolli vormistusvead enam tõendit ei välista, võiks see olla

selgemalt reguleeritud ka seaduses. [uus lõik - minu märkus] Eelnõu täpsustab, et KrMS § 1261 lg 31

[kehtiva KrMS § 1261 lg 4 - minu märkus] kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui

jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse

nõudeid.“ (18.11.2010 seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise eelnõule

286 SE II-1, vt 6. muudatusettepanek).

4. Minu arusaamist mööda on Riigikogu kirjeldatud muudatust tehes pidanud silmas kahte eesmärki.

Esiteks, välistada jälitustoiminguga saadud teabe tõendina kasutamise lubamatus formaalsete

eksimuste tõttu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-15-10,

p 9.4.). Muudatuse teine eesmärk oli „täpsustada“, et tõendi lubatavuse eelduseks on seaduse nõuete

järgimine nii jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel kui ka jälitustoimingu tegemisel. Kui

seadusandja oleks kuni 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 sisustanud kitsamalt, oleks

seletuskirjas räägitud täpsustamise asemel senise regulatsiooni täiendamisest vmt. Samuti ei saa

kohtu määruses põhistuste puudumist - eelkõige konkreetsete asjaolude jälitustoimingu lubatavuse

eeldustega sidumata jätmine - pidada üksnes formaalseks rikkumiseks, sh Riigikohtu varasema

praktika valguses.

5. Alates 17. jaanuari 2005. a otsusest asjas nr 3-1-1-114-04 (p 14 obiter dictum korras) on

Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et KrMS § 111 kohaselt toob mistahes seaduserikkumine

jälitustegevuse vahendusel tõendeid kogudes kaasa selle lubamatuse tõendina (vt nt 5. detsembri

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p 13.2.). Riigikohus ei ole varasemalt pidanud hindama, mis on

jälitustoiminguks antud kohtu loas põhistuste puudumise õiguslik tagajärg, teisisõnu, kas

„jälitustoiminguga tõendi saamine“ KrMS § 111 mõttes hõlmas ka kohtu loale esitatavaid nõudeid.

6. Sisustades KrMS § 111 otsuse p-s 779 kirjapandud kujul, on võimalik, et kolleegium pidas silmas

mh asjaolu, et selles asjas jälituslubasid andnud kohtunikele ei saa etteheiteid teha ka seetõttu, et

aastatel 2004-2006 ei olnud veel välja kujunenud piisavalt kohtupraktikat (sh küsimuses kuidas

toimida riigisaladusega kaitstud teabe kajastamisel). See haakuks seadusandja tahte tõlgendamisega

viisil, et jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavuse reeglid muudeti rangemaks alates 1. jaanuarist

2013.

7. Kokkuvõttes on seadusandja otsustada, kas ja millised rikkumised jälitustoimingute tegemisel, sh

lubade taotlemisel ja andmisel toovad kaasa kogutud teabe kui tõendi kohtukõlbmatuse.

Jälitustoimingute olemusest tulenevalt on põhiseaduse nõue, et varjatud teabe kogumisega kaasnevad

riived oleksid tasakaalustatud ja kohtulikult kontrollitavad. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast

ei tulene, et jälitustoimingute korral peab mistahes rikkumise tagajärg olema tõendi välistamine (vt nt

EIK 12. juuli 1988. a otsus asjas Schenk vs. Šveits, p 46 ja 16. juuli 2013 otsus asjas Bălteanu vs.

Rumeenia, p 52). Jälitustoiminguks antava kohtu (aga ka prokuratuuri) loa põhjendamise kohustus on

üks põhiõiguste riivet tasakaalustav ja ühtlasi piirav abinõu, mis lisaks hilisema kontrolli

hõlbustamisele omab loa taotlemisel ja andmisel ka menetlejaid „korralekutsuvat“ toimet. Samuti on

põhjenduste loas kirjapanek oluline kaitseõiguse tagamisel süüdistatava ja kaitsja vaatepunktist.

8. Seetõttu leian, et vaatamata lubade taotlemise ajal kehtinud KrMS § 111 ja praegu kehtiva KrMS §

1261 lg 4 erinevale sõnastusele, oli seadusandja tahe juba alates 01.07.2004 sätestada kohtu jälitusloa

põhistatuse nõue jälitustoiminguga saadud teabe lubatavuse ühe eeldusena KrMS § 111 mõttes.

Saale Laos