3-1-1-14-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-14-14

Otsuse kuupäev

30. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi

Villu Reiljani süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1 järgi;

Kalev Kanguri süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi;

Toomas Annuse süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi;

Tarmo Pedjasaare süüdistuses KarS § 298 lg 1 ja § 294 lg 2 p 4 -

§ 22 lg 3 järgi,

Einar Vettuse süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi;

Tullio Libliku süüdistuses KarS § 298 lg 2 järgi;

Ester Tuiksoo süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi;

AS-i Järvevana (endise ärinimega AS Merko Ehitus) süüdistuses

KarS § 298 lg 4 järgi ja

E.L.L. Kinnisvara AS-i süüdistuses KarS § 298 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-4486

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Villu Reiljani kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, kassatsioon;

Kalev

Kanguri

kaitsja

vandeadvokaat

Margus

Mugu,

kassatsioon;

Toomas Annuse, AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i

kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, kassatsioon;

Tarmo

Pedjasaare

kaitsja

vandeadvokaat

Jüri

Leppik,

kassatsioon;

Einar Vettuse kaitsjad vandeadvokaadi abi Oliver Nääs ja

vandeadvokaat Üllar Talviste, kassatsioon;

Tullio Libliku kaitsja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets,

kassatsioon;

Ester Tuiksoo kaitsjad vandeadvokaat Viktor Särgava ja

vandeadvokaat Raivo Laus, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindajad riigiprokurör Laura Feldmanis ja

riigiprokurör Inna Ombler

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. mai 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2013. a otsus osas, millega:

1) Villu Reiljan tunnistati süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi;

2) Kalev Kangur tunnistati süüdi KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi;

3) Toomas Annus tunnistati süüdi KarS § 298 lg 2 järgi;

4) Tarmo Pedjasaar tunnistati süüdi KarS § 298 lg 1 ja § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 järgi, samuti

osas, millega Tarmo Pedjasaarele mõisteti KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 järgi karistus ning

KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;

5) Einar Vettus tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 298 lg 1 järgi;

6) Tullio Liblik tunnistati süüdi KarS § 298 lg 2 järgi;

7) Ester Tuiksoo tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 294 lg 1 järgi;

8) AS Merko Ehitus (käesoleval ajal AS Järvevana) tunnistati süüdi KarS § 298 lg 4 järgi;

9) E.L.L. Kinnisvara AS tunnistati süüdi KarS § 298 lg 3 järgi;

10) igalt süüdistatavalt mõisteti välja sundraha 800 eurot;

11) Villu Reiljanilt, Kalev Kangurilt, Toomas Annuselt, Tarmo Pedjasaarelt, Tullio Liblikult,

Einar Vettuselt ja Ester Tuiksoolt mõisteti riigi kasuks välja kaitsjatele kriminaaltoimiku

materjalist koopia tegemise kulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) tunnistada Villu Reiljan süüdi KarS § 293 lg 2 p 1 järgi, jättes talle mõistetud karistuse ja

liitkaristuse muutmata;

2) lõpetada kriminaalmenetlus Kalev Kanguri suhtes Einar Vettuselt altkäemaksu võtmise

osas KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu;

3) tunnistada Kalev Kangur süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, jättes talle mõistetud

karistuse muutmata;

4) tunnistada Toomas Annus süüdi KarS § 297 lg 2 järgi, jättes talle mõistetud karistuse

muutmata;

5) lõpetada kriminaalmenetlus Tarmo Pedjasaare süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3

järgi KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu;

6) tunnistada Tarmo Pedjasaar süüdi KarS § 297 lg 1 järgi, jättes talle mõistetud karistuse

muutmata;

7) lõpetada kriminaalmenetlus Einar Vettuse süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi KrMS § 2742

lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu;

8) tunnistada Tullio Liblik süüdi KarS § 297 lg 2 järgi, jättes talle mõistetud karistuse

muutmata;

9) tunnistada Ester Tuiksoo süüdi KarS § 293 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 3 (kolm)

kuud vangistust. Jätta see karistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3 (kolme) aasta

pikkuse katseajaga täitmisele pööramata;

10) tunnistada AS Järvevana süüdi KarS § 297 lg 3 järgi, jättes talle mõistetud karistuse

muutmata;

11) tunnistada E.L.L. Kinnisvara AS süüdi KarS § 297 lg 3 järgi, jättes talle mõistetud

karistuse muutmata;

12) mõista Villu Reiljanilt, Kalev Kangurilt, Toomas Annuselt, Tarmo Pedjasaarelt, Tullio

Liblikult, Ester Tuiksoolt, AS-ilt Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-ilt igaühelt riigi kasuks

välja sundraha 532 (viissada kolmkümmend kaks) eurot 50 senti;

13) mõista Eesti Vabariigilt Villu Reiljani kasuks välja 10 000 (kümme tuhat) eurot

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

14) mõista Eesti Vabariigilt AS Järvevana kasuks välja 15 000 (viisteist tuhat) eurot

kassatsioonimenetluses Toomas Annuse, AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i valitud

kaitsjale makstud tasu katteks;

15) mõista Eesti Vabariigilt Kalev Kanguri kasuks välja 39 586 (kolmkümmend üheksa tuhat

viissada kaheksakümmend kuus) eurot 80 senti kriminaalmenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks (sh 9586 eurot 80 senti kassatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu

eest ja 30 000 eurot kohtueelses menetluses ning esimese astme kohtu menetluses makstud

kaitsjatasu katteks);

16) mõista Eesti Vabariigilt Tarmo Pedjasaare kasuks välja 11 200 (üksteist tuhat kakssada)

eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

17) määrata Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ-le kassatsioonimenetluses Tarmo

Pedjasaarele osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 259 (kakssada

viiskümmend üheksa) eurot 20 senti (sh käibemaks 43 eurot 20 senti). Jätta see

menetluskulu riigi kanda;

18) mõista Eesti Vabariigilt Einar Vettuse kasuks välja 30 000 (kolmkümmend tuhat) eurot

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

19) mõista Eesti Vabariigilt Tullio Libliku kasuks välja 6327 (kuus tuhat kolmsada

kakskümmend seitse) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

20) süüdistatavate kaitsjatele kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud jätta riigi

kanda.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE891010220034796011

AS-is SEB Pank, nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank, nr EE403300333416110002

Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE701700017001577198 Nordea Bank AB Eesti filiaalis.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ja selgitus: "[SÜÜDISTATAVA EES- JA

PEREKONNANIMI], Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-

14-14, menetluskulu." Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul

alates otsuse jõustumisest. Kui rahalised kohustused ei ole täies ulatuses tähtajaks täidetud,

saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

Sisukord

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

(I) Menetluse käik

(1.) Kohtueelne menetlus

(2.) Kohtumenetlus

(a) Menetlus maakohtus

(b) Apellatsioonimenetlus

(c) Kassatsioonimenetlus

(II) Süüdistus

(1.) V. Reiljan ja K. Kangur võtsid altkäemaksu ning T. Annus ja AS Järvevana (AS Merko Ehitus)

andsid neile seda

(a) V. Reiljan ja K. Kangur olid ametiisikud

(b) Vara ja varaline soodustus T. Annuselt V. Reiljanile

(c) Vara ja varaline soodustus T. Annuselt ja AS-ilt Järvevana K. Kangurile

(d) V. Reiljani ja K. Kanguri ametialane tegu, mille nad panid oma ametiseisundit ära kasutades ühiselt ja

kooskõlastatult toime T. Annuse lubatud või antud vara või soodustuse eest

(e) V. Reiljani ja K. Kanguri ametialase teo ebaseaduslikkus

(f) T. Annuse teo omistamine AS-ile Järvevana (endise ärinimega AS Merko Ehitus)

(2.) V. Reiljan ja K. Kangur võtsid altkäemaksu ning T. Liblik andis neile seda

(a) V. Reiljan ja K. Kangur olid ametiisikud

(b) Varaline soodustus T. Liblikult V. Reiljanile

(c) Varaline soodustus T. Liblikult K. Kangurile

(d) V. Reiljani ja K. Kanguri ametialane tegu, mille nad panid oma ametiseisundit ära kasutades ühiselt ja

kooskõlastatult toime T. Libliku lubatud ja antud varalise soodustuse eest

(e) V. Reiljani ja K. Kanguri ametialase teo ebaseaduslikkus

(3.) K. Kangur võttis altkäemaksu ja T. Pedjasaar andis talle seda

(a) K. Kangur oli ametiisik

(b) Varaline soodustus T. Pedjasaarelt K. Kangurile

(c) K. Kanguri ametialane tegu, mille ta pani oma ametiseisundit ära kasutades toime T. Pedjasaare

lubatud ja antud varalise soodustuse eest

(d) K. Kanguri ametialase teo ebaseaduslikkus

(4.) K. Kangur võttis T. Pedjasaare kaasaaitamisel altkäemaksu ja E. Vettus andis talle seda

(a) K. Kangur oli ametiisik

(b) Vara E. Vettuselt K. Kangurile

(c) K. Kanguri ametialane tegu, mille ta pani ametiseisundit ära kasutades toime E. Vettuse lubatud ja

antud vara eest

(d) K. Kanguri ametialase teo ebaseaduslikkus

(e) T. Pedjasaare kaasaaitamistegu K. Kanguri poolt altkäemaksu võtmisele

(5.) E. Tuiksoo võttis altkäemaksu ja T. Annus ning E.L.L. Kinnisvara AS andsid talle seda

(a) E. Tuiksoo oli ametiisik

(b) Vara T. Annuselt ja E.L.L. Kinnisvara AS-ilt E. Tuiksoole

(c) E. Tuiksoo ametialane tegu, mille ta pani oma ametiseisundit ära kasutades toime T. Annuse lubatud

ja antud vara eest

(d) E. Tuiksoo ametialase teo ebaseaduslikkus

(e) T. Annuse teo omistamine E.L.L. Kinnisvara AS-ile

(III) Maakohtu otsus

(1.) Resolutiivosa

(2.) Põhiosa

(IV) Apellatsioon

(V) Ringkonnakohtu otsus

(1.) Resolutiivosa

(2.) Põhiosa

(a) Üldised menetlusõiguslikud küsimused

(b) Jälitustegevuse ja läbiotsimiste seaduslikkus

(c) Ekspertiisiakti kui tõendi lubatavus

(d) V. Reiljani ja K. Kanguri looduskaitseseaduse rakendamisega seotud ametialaste tegude

ebaseaduslikkus

(e) Tõendite hindamise üldküsimused

(f) K. Kanguri ja V. Reiljani tegutsemine altkäemaksu andjate huvides

(g) Maadevahetusega seotud altkäemaksu esemete üleandmise tõendatus

(h) E. Tuiksoo ja T. Annuse tegude tõendatus

(i) Karistuse mõistmine ja konfiskeerimise kohaldamine

(VI) Kassatsioonid ja kassatsioonivastus ning nendes esitatud taotlused

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE VÄITED JA KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

(I) Menetlusaeg ja selle mõistlikkus

(1.) Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse võetava aja pikkus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(2.) Menetlusaja mõistlikkus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(i) Kriminaalasja keerukus

(ii) Riigivõimu tegevus

(iii) Kaebajate käitumine

(iv) Menetluse mõju süüdistatavatele

(v) Lõppjäreldus

(3.) Mõistliku menetlusaja ammendumise ja ületamise õiguslikud tagajärjed

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(II) Kaitsjatele jälitustoimikus sisalduva materjali tutvustamata jätmine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(III) Apellatsioonimenetluse nõuete järgimine

(A) Prokuratuuri apellatsiooni nõuetele vastavus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(B) KrMS § 341 nõuete järgimisest ringkonnakohtu otsuses

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(C) Vahetu kohtuliku uurimise põhimõtte järgimine

(1.) Ringkonnakohtus uue otsuse tegemine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(2.) Tõendite avaldamine ringkonnakohtus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(3.) Jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimine ringkonnakohtus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(IV) Ringkonnakohtu otsuse aluseks olnud tõendite lubatavus

(A) Jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavus

(1.) Kohtult jälitustoimingu lubade andmist taotlenud prokuröride pädevus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(2.) Eeluurimiskohtunike pädevus väljastada Harju Maakohtu esimehe asemel jälitustoimingu lube

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(3.) Jälitustoimingu tähtaegade seaduslikkus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(4.) Logifailide kadumine ja jälitustoimingute faktilise kestuse kontrollitavus

(a) Kassaatorite väide

(b) Kolleegiumi seisukoht

(5.) Kohtu jälitustoimingu lubade põhistamine ja ultima ratio-põhimõtte järgimine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(6.) Prokuratuuri jälitustoimingu lubade põhistamatus ja selle tagajärjed

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(7.) Jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamine teises kriminaalasjas ja jälitustoimingule allutamata

isiku suhtes

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

8. Jälitustoiminguga tõendite kogumise korra 31. detsembrini 2012 kehtinud redaktsiooni

põhiseaduspärasus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(B) Läbiotsimisel arvutite kõvaketastelt leitud e-kirjade tõendina kasutamise seaduslikkus

(a) Kassaatorite väide

(b) Kolleegiumi seisukoht

(C) Raamatupidamisekspertiisi-akti nr KP 25-07 lubatavus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(V) Üldised materiaalõiguslikud küsimused

(1.) V. Reiljani, K. Kanguri ja E. Tuiksoo süüdistuses kirjeldatud ametialaste tegude ebaseaduslikkus

KarS § 294 (§ 298) mõttes

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(i) Üldist

(ii) V. Reiljani, K. Kanguri ja E. Tuiksoo ametialased teod, mis on süüdistuses loetud seadusega

mittelubatuks KarS § 294 mõttes

(iii) Kaalutlusviga KarS §-de 294 ja 298 kontekstis

(iv) Looduskaitseseaduse § 19 kohaldamine

(v) K. Kanguri teo vastuolu korruptsioonivastase seadusega

(2.) Ametiisiku poolt kolmandale isikule soodustuse lubamisega nõustumine või soodustuse

vastuvõtmine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(VI) Süüdistatavate tegude tuvastamise nõuetekohasus ja materiaalõiguslik hinnang

(A) Üldist

(B) Süüdistatavate teod

(1.) K. Kangur võtab ja T. Annus ning AS Merko Ehitus (AS Järvevana) annavad talle vara

(1.1) K. Kanguri poolt Rannametsa ja Jaani kinnistute omandamise võimaluse vastuvõtmine

kolmandatele isikutele

(a) Kassaatori väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(1.2) Xxxxx XX / Xxxxx X-XX korteri sisustus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(1.3) OÜ KV-Tarantel majandustegevuses osalemine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(2.) V. Reiljan võtab ja T. Annus ning AS Merko Ehitus (AS Järvevana) annavad talle vara

(2.1) Osaluse lubamine äriühingus

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(2.2) L. K.-le Xxxxxx xxx XX-33 asuva korteri tasuta kasutada andmine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(3.) K. Kangur võtab ja T. Pedjasaar annab talle vara

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(4.) K. Kangur võtab ja T. Liblik annab talle vara

(4.1) K. Kanguri poolt Tedre 4 ja Tarva 7a kinnistute omandamise võimaluse vastuvõtmine kolmandatele

isikutele

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(4.2) Võimalus investeerida OÜ Saarte Investeering äritegevusse

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(5.) V. Reiljan võtab ja T. Liblik annab talle vara

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(6.) K. Kangur võtab ja E. Vettus annab talle vara. T. Pedjasaar aitab K. Kanguri teole kaasa

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(7.) E. Tuiksoo võtab ja T. Annus annab talle vara

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(C) Tegude toimepanemise aeg ja aegumine

(1.) K. Kanguri ja T. Annusega seotud pistise andmine ja võtmine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(2.) K. Kanguri ja T. Pedjasaarega seotud pistise andmine ja võtmine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(VII) Süütuse presumptsiooni väidetav rikkumine

(a) Kassaatorite väited

(b) Kolleegiumi seisukoht

(VIII) Kokkuvõte

(IX) Menetluskulud

(a) Kassaatorite taotlused

(b) Kolleegiumi seisukoht

(i) Kassatsioonimenetluse kulude hüvitamine

(ii) Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamine

(iii) Maakohtus ja kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulude hüvitamine

(iv) Sundraha

(v) Kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

(I) MENETLUSE KÄIK

(1.) KOHTUEELNE MENETLUS

1. 2. septembrist 2004 kuni 2. jaanuarini 2005 tehti hiljem lõpetatud kriminaalasjas nr 04913000085 (nn

Kohtla-Järve objekti kriminaalasi) jälitustoiminguid Toomas Annuse vestluste salajaseks

pealtkuulamiseks. Muu hulgas kuulati pealt T. Annuse vestlusi Maa-ameti peadirektori

Kalev Kanguri, Einar Vettuse ja Villu Reiljaniga. Nende jälitustoimingutega kogutud teave kanti

jälitusprotokolli käesolevas kriminaalasjas 4. detsembril 2006. (Kohtutoimiku (KoTo), kd 28, tl 111-

112 ja kriminaaltoimiku (KrTo), kd 3, tl 1 jj.)

2. 18. augustil 2005 esitas Kaitsepolitseiameti komissar ameti peadirektorile ettekande selle kohta, et

K. Kanguri

tegevuses

seoses

maadevahetus-menetlustega

võib

täheldada

ametiseisundi

kuritarvitamise (karistusseadustiku (KarS) § 289) tunnuseid. Avalduses viidati muu hulgas sellele, et

vahetusmenetlustes osalenud ja veel osalevate OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp juht Tarmo Pedjasaar on

tasunud K. Kanguri kasutuses oleva korteri remondikulud (KrTo, kd 1, tl 1). Samal päeval alustati

käesolevat kriminaalmenetlust.

3. 23. augustist 2005 kuni 11. oktoobrini 2006 tegi kohtueelne menetleja (Kaitsepolitseiamet)

vaheaegadega erinevaid jälitustoiminguid (salajane pealtkuulamine ja -vaatamine, varjatud jälgimine,

e-posti ja telefonide teel edastatud sõnumite salajane jälgimine) K. Kanguri, T. Pedjasaare ja

Tullio Libliku suhtes, alates 16. detsembrist 2005 ka T. Annuse suhtes (KoTo, kd 28, tl 113 jj; kd 29,

tl 36-37; KrTo, kd 4-8). Jälitustegevuse käigus fikseeriti muu hulgas jälitatavate suhtlus V. Reiljani ja

Ester Tuiksooga. Nende jälitustoimingutega kogutud teabe alusel koostati kokku 5 köite mahus

jälitusprotokolle (KrTo, kd 4-8).

4. 29. septembril ja 7. oktoobril 2005 ning 21. veebruaril ja 19. märtsil 2007 tegi kohtueelne menetleja

AS-ile Hansa Liising Eesti erinevaid järelepärimisi K. Kanguri sõlmitud lepingute ja muude

dokumentide saamiseks (KrTo, kd 30, tl 1 jj).

5. 13. märtsil 2006 vaatles kohtueelne menetleja AS-ilt Hansapank välja nõutud turvakaamera

videosalvestust ja dokumente, mis puudutasid M. M.-i ja Tarmo Pedjasaare poolt Hansapanga Rävala

kontori külastust 6. märtsil 2006 (KrTo, kd 115, tl 1 jj).

6. 22. mail 2006 vaatles kohtueelne menetleja Harju Maakohtu registriosakonnast saadud dokumente,

5. mai 2006. a müügilepingut Xxxxxx xxx XX korterite XX, XX ja XXX kohta, äriregistri

väljavõtteid, samuti kinnisvaraportaalist "City 24" tehtud väljatrükke Xxxxxx xxx XX korterite

rendikuulutustest (KrTo, kd 115, tl 11 jj).

7. 7. juulil 2006 esitas Riigiprokuratuur Mani saare (Isle of Man) pädevale asutusele õigusabipalve

eesmärgiga saada Baltic Investment and Holding Company, Mundo Enterprises Ltd. ja Caymanx

Trust Company Ltd. pangakontode väljavõtted ja muud teavet (KrTo, kd 174, tl 1 jj). Vastus

õigusabipalvele koos lisatud dokumentidega saabus 4. detsembril 2006 (KrTo, kd 174, tl 5 jj).

8. 3. oktoobril 2006 peeti KarS § 289 ja § 293 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes

kahtlustatavana kinni K. Kangur (KrTo, kd 2, tl 31 jj). 4. oktoobril 2006 kuulati K. Kangur

kahtlustatavana üle. Kahtlustuse sisu puudutas osasid nendest samadest maadevahetustest, millega

seoses K. Kangurile hiljem süüdistus esitati. (KrTo, kd 2, tl 35 jj) Harju Maakohtu 5. oktoobri 2006. a

määrusega võeti K. Kangur vahi alla (KrTo, kd 2, tl 41 jj). Riigiprokuratuuri 21. detsembri 2006. a

määrusega vabastati K. Kangur vahi alt ja tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise

keeldu (KrTo, kd 2, tl 52 jj).

9. 3. oktoobril 2006 peeti KarS § 293 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos kahtlustatavana

kinni T. Pedjasaar (KrTo, kd 2, tl 86 jj). 4. oktoobril 2006 kuulati T. Pedjasaar kahtlustatavana üle

(KrTo, kd 2, tl 90 jj). Harju Maakohtu 5. oktoobri 2006. a määrusega võeti T. Pedjasaar vahi alla

(KrTo, kd 2, tl 95 jj). Riigiprokuratuuri 9. novembri 2006. a määrusega vabastati T. Pedjasaar vahi alt

ja tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu (KrTo, kd 2, tl 101 jj).

10. 3. oktoobril 2006 peeti KarS § 289 lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos kahtlustatavana

kinni T. Liblik (KrTo, kd 2, tl 140 jj). 4. oktoobril 2006 kuulati T. Liblik kahtlustatavana üle (KrTo,

kd 2, tl 146 jj). Kaitsepolitseiameti 5. oktoobri 2006. a määrusega kohaldati T. Libliku suhtes

tõkendina elukohast lahkumise keeldu (KrTo, kd 2, tl 150).

11. 3. oktoobril 2006 peeti KarS § 297 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos kahtlustatavana kinni

E. Vettus (KrTo, kd 2, tl 114 jj). 4. oktoobril 2006 kuulati E. Vettus kahtlustatavana üle (KrTo, kd 2, tl

119 jj). Harju Maakohtu 5. oktoobri 2006. a määrusega võeti E. Vettus vahi alla (KrTo, kd 2, tl 123

jj). Riigiprokuratuuri 9. novembri 2006. a määrusega vabastati E. Vettus vahi alt ja tema suhtes

kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu (KrTo, kd 2, tl 129 jj).

12. 3. oktoobril 2006 toimetati läbiotsimised K. Kanguri tööruumides Maa-ametis (KrTo, kd 16, tl 3 jj),

tema kasutuses olnud sõiduautos (KrTo, kd 29, tl 3 jj), K. Kanguri elukohas (KrTo, kd 29, tl 28 jj),

K. Kanguriga seotud talus (KrTo, kd 29, tl 33 jj) ja Maa-ameti töötaja U. U. kabinetis (KrTo, kd 29, tl

47 jj).

13. 3. oktoobril 2006 toimetati läbiotsimine AS-is Merko Ehitus ja viimasega seotud T. R., V. V.-i ja

T. Annuse tööruumides, samuti OÜ-s Woody, OÜ-s KV-Tarantel ja E.L.L. Kinnisvara AS-is (KrTo,

kd 104, tl 3 jj).

14. 3. oktoobril 2006 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise T. Pedjasaare elukohas (KrTo, kd 156, tl

3 jj) ja töökohas OÜ-des Mell ja Ikaros Grupp (KrTo, kd 156, tl 18 jj), samuti T. Pedjasaare

pangalaekas (KrTo, kd 156, tl 10 jj) ja sõiduautos (KrTo, kd 156, tl 13 jj).

15. 3. oktoobril 2006 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimised E. Vettuse töökohas AS-ide TSM ja

Sverting Invest asukohas, elukohas, sõiduautos ja pangalaekas (KrTo, kd 166, tl 1-23).

16. 3., 4. ja 9. oktoobril 2006 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimisi mitmes T. Liblikuga seotud

paigas: OÜ-s Saarte Investeering ja Heli Raamatupidamise OÜ-s (KrTo, kd 154, tl 5 jj), samuti

T. Libliku elukohas ja kolmes temaga seotud Tallinna korteris ning ühes talus. Läbi otsiti ka

T. Libliku sõiduauto ning pangalaegas. (KrTo, kd 154, tl 69-101)

17. 3. oktoobrist 2006. a 12. novembrini 2007 kuulas kohtueelne menetleja tunnistajana üle kokku 202

isikut, mitmeid neist korduvalt. Ühtlasi vaadeldi tunnistajate poolt üle antud dokumente. (KrTo, kd 9-

15 ja kd 171)

18. 4. oktoobril 2006 toimetati läbiotsimine OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn ja OÜ KVE ruumides ning

nende äriühingute töötajate A. T., I. V.-i, K. K., M. T., E. K. ja T. T. töökohtades, leidmaks riigi

vahetusmaa ja looduskaitseliste piirangutega kinnistute hindamisakte, hindamisprotsessi kujunemist

kajastavaid dokumente ja teabekandjaid, mis puudutavad hindajate suhtlust Maa-ameti töötajatega

(KrTo, kd 88, tl 1 jj).

19. 4. oktoobril 2006 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise S. R.-i töökohas ja elukohas, mis oli

ühtlasi ka OÜ Tulõq-Minõq asukoht, ning ühes Tartu korteris (KrTo, kd 67, tl 127jj, 140 jj, 159 jj).

Seda korterit ka vaadeldi (KrTo, kd 67, tl 161-167).

20. 4. oktoobril 2006 toimetas kohtueelne menetleja maadevahetustega seotud dokumentide leidmiseks

läbiotsimise A. K. töökohas AS-s Trigon Property (KrTo, kd 106, tl 158-160 jj).

21. 4. ja 18. oktoobril 2006 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimised OÜ-s Rimess MRI, mis osutas

raamatupidamisteenust OÜ-dele Mell, Ikaros Grupp, Rahamaa ja Iru Jõekääru (KrTo, kd 164, tl 3 jj;

kd 165, tl 3 jj).

22. 5. oktoobril 2006 toimetati läbiotsimine K. T.-K. töökohas OÜ-s Sisearhitektuuribüroo ArtAku,

samuti tema sõiduautos ning elukohas (KrTo, kd 29, tl 150 jj).

23. 6. ja 9. oktoobril 2006 nõudis kohtueelne menetleja Viimsi Varahalduse OÜ-lt andmeid ja dokumente

selle kohta, kes, kuidas ja millises ulatuses on alates 2005. a oktoobrikuust tasunud Xxxxxx xxx XX

korterite XX, XX ja XXX kommunaalteenuste arveid. Nõutud dokumendid anti menetlejale üle

nõuete esitamisega samadel päevadel. (KrTo, kd 115, tl 70 jj; 89 jj)

24. 6., 12., 13. ja 24. oktoobril 2006 ning 6. märtsil 2007 vaatles kohtueelne menetleja erinevatelt

mööblikaupluste pidajatelt saadud dokumente (KrTo, kd 29, tl 187 jj; 192 jj; 196 jj; 199 jj; 205 jj; 209

jj; 211 jj; 216 jj; 219 jj; 240 jj).

25. 9. oktoobril 2006 toimetati läbiotsimine maadevahetuse protsessis isikuid aidanud Kardal Halduse

OÜ juhatuse liikme ja osaniku K. R.-iga seotud korteris, kus asus OÜ-de Ehto ja Kallas-Plast kontor

(KrTo, kd 87, tl 5 jj).

26. 9. oktoobril 2006 vaatles kohtueelne menetleja K. Kanguri ja U. U. töökabinettidest ära võetud kolme

arvutit ja ühte USB-mäluseadet. Arvutite kõvaketastel ja USB-seadmel olevad andmed kopeeriti

(KrTo, kd 29, tl 52 jj).

27. 10. oktoobril 2006 toimetati läbiotsimine OÜ Sootel, Omakodumaja AS-i ja Kadaka Varahalduse AS-

i ruumides ning OÜ Sootel juhatuse liikme T. P. kabinetis aadressil Kadaka tee 84C, Tallinn (KrTo,

kd 29, tl 64 jj).

28. 13. oktoobrist 2006 kuni 9. aprillini 2007 vaatles kohtueelne menetleja E. Vettuse töökohas AS-ide

Sverting Invest ja TSM ruumides toimunud läbiotsimisel ära võetud E. Vettuse kasutuses olnud arvuti

kõvaketta andmetest tehtud koopiat. Vaatluse käigus leitud võimaliku tõendusliku väärtusega failidest

tehti väljatrükid, mis lisati protokollile (KrTo, kd 167, tl 1 jj).

29. 16. oktoobril 2006 toimetati läbiotsimine Tallinnas Järvevana tee 9g asuva AS-i Merko Ehitus

raamatupidamises ja töötajate A. T., J. A. ja R. T. töökohas, leidmaks maadevahetustega seotud

dokumentatsiooni (KrTo, kd 104, tl 27 jj; 29 jj).

30. 16. oktoobril 2006 toimetati OÜ-dega Mell ja Ikaros Grupp seotud dokumentide ja muude

teabekandjate leidmiseks läbiotsimine K. R.-i elukohas (KrTo, kd 67, tl 170 jj) ja tema töökohas AS-i

Woodbakers raamatupidamisruumis (KrTo, kd 67, tl 202 jj).

31. 17. oktoobril 2006 nõudis kohtueelne menetleja AS-ilt Merko Ehitus välja Xxxxxx xxx XX ja Xxxxx

XX / Xxxxx X elumajade korterite broneerimist ja müügiarvestust kajastavad dokumendid (KrTo, kd

115, tl 119). 24. mail 2007 vaadeldi neid dokumente (KrTo, kd 115, tl 120 jj).

32. 23. oktoobrist 1. novembrini 2006 vaatles kohtueelne menetleja Kinnisvaraekspert Tallinn OÜ-s

läbiotsimisel leitud ja ära võetud M. T. kasutuses olnud arvuti kõvaketta koopiat (KrTo, kd 99, tl 1 jj).

33. 26. oktoobril 2006, 29. ja 30. märtsil ning 17. aprillil 2007 vaatles kohtueelne menetleja U. U.

töökohas Maa-ametis toimunud läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo, kd 32-51).

34. 31. oktoobril 2006 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise Maa-ameti kinnisvara osakonnas

Tartus (KrTo, kd 67, tl 3 jj).

35. 2. novembril 2006 esitas kohtueelne menetleja Keskkonnaministeeriumile nõude K. Kangurit

puudutavate personalidokumentide väljastamiseks. Keskkonnaministeerium saatis vastuse koos

lisadega samal päeval. (KrTo, kd 1, tl 2 jj)

36. 2. novembrist 2006 kuni 8. juunini 2007 vaatles kohtueelne menetleja AS-i Merko Ehitus ruumides

toimunud läbiotsimisel kirjutatud DVD-plaati, millel olid kopeeritud AS-i Merko Ehitus serveris

olevad kataloogid, tehes võimaliku tõendusliku tähtsusega failidest väljatrükid (KrTo, kd 127, tl 1 jj).

37. 10. novembril 2006 ja 15., 16., 19., 20., 21., 22., 23. ning 26. veebruaril 2007 vaadeldi K. Kanguri

tööruumidest läbiotsimise käigus leitud dokumente (KrTo, kd 16-17).

38. 20. novembril 2006 vaatles kohtueelne menetleja Maa-ameti kinnisvara osakonna maakorraldusbüroo

peaspetsialisti tööarvutis olevat meiliprogrammi (KrTo, kd 155, tl 23 jj).

39. 23. novembril 2006 ja 26. veebruaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja Tallinnas Kadaka tee 84C

toimunud läbiotsimiste käigus ära võetud dokumente (KrTo, kd 29, tl 77 jj ning 123 jj).

40. 24. novembril 2006 nõudis kohtueelne menetleja Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuselt koopiaid

esitatud arvetest ja nendele vastavatest tellimiskirjadest (KrTo, kd 102, tl 1 jj).

41. 5. detsembril 2006 ja 21. veebruaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja Tallinna Maa-ametist ära

võetud maa tagastamise toimikuid (KrTo, kd 87, tl 147 jj).

42. 12., 13., 18., 19., 20., 21. detsembril 2006 ja 8., 9., 17., 23., 25., 26., 29., 30., 31. jaanuaril, 2., 13.,

14., 15., 19., 20. veebruaril, 12., 22. märtsil, 25. aprillil ning 4. mail 2007 vaatles kohtuväline

menetleja AS-ide Merko Grupp, Merko Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara ning OÜ-de Woody ja KV-

Tarantel ruumides Järvevana 9g toimunud läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo, kd 104, tl 43 jj,

45 jj, 47 jj, 51 jj; kd 105, tl 90 jj; kd 106, tl 1 jj; 24 jj; 46 jj; 51 jj; 54 jj; 61 jj; 92 jj; 96 jj; 112 jj; kd

107, tl 1 jj; tl 10 jj; 19 jj; 48 jj; 77 jj; kd 108, tl 1 jj; kd 109, tl 1 jj; kd 110, tl 35 jj, 301 jj; kd 111, tl 1

jj; kd 112, tl 1 jj; kd 113, tl 1 jj; kd 114, tl 1 jj).

43. 12. detsembril 2006 vaatles kohtueelne menetleja AS-i Merko Ehitus läbiotsimisel ära võetud K. P.

kasutuses olnud arvuti kõvakettast tehtud koopial olevaid faile, eraldades sealt võimaliku tõendusliku

väärtusega dokumendid, millest tehti väljatrükid (KrTo, kd 126,tl 1 jj).

44. 13. detsembril 2006 vaatles kohtueelne menetleja K. Kanguri kabinetist Maa-ametis ära võetud

printerit (KrTo, kd 185, tl 101 jj).

45. 19. detsembril 2006 ja 16. jaanuaril ning 23. aprillil 2007 määras kohtueelne menetleja kokku

3 DNA-ekspertiisi, kontrollimaks, kas teatud dokumentidel esineb K. Kangurilt või E. Vettuselt

pärinevat bioloogilist materjali (KrTo, kd 185, tl 1 jj; tl 3 jj; tl 5 jj). Ekspertiisiakt nendes määrustes

esitatud küsimuste kohta koostati 19. septembril 2007 (KrTo, kd 185, tl 9 jj).

46. 20. detsembril 2006 määras kohtueelne menetleja dokumendiekspertiisi, kontrollimaks, kas teatud

dokumendid on trükitud konkreetsete printerite ja koopiamasinatega (KrTo, kd 185, tl 84). Selle

määruse alusel tehtud ekspertiisi akt valmis 15. jaanuaril 2007 (KrTo, kd 185, tl 109 jj).

47. 21. detsembril 2006 vaatles kohtueelne menetleja OÜ Geoterra poolt välja antud dokumente (KrTo,

kd 103, tl 1 jj).

48. 2. jaanuaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja tunnistaja K. U. poolt täiendaval ülekuulamisel üle

antud dokumente (KrTo, kd 85, tl 51 jj).

49. 4. jaanuaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn läbiotsimisel leitud ja

ära võetud I. V.-i kasutuses olnud arvuti kõvakettast tehtud identset koopiat (KrTo, kd 97, tl 1 jj).

50. 4. ja 5. jaanuaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja Maa-ametis olevaid printer-skanner-

koopiamasinaid (KrTo, kd 185, tl 103 jj; 106 jj).

51. 5. jaanuaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja AS-i Merko Ehitus läbiotsimisel ära võetud A. T.

arvuti kõvakettast tehtud koopiat ja tegi võimaliku tõendusliku väärtusega failidest väljatrükid (KrTo,

kd 134, tl 1 jj).

52. 5. jaanuaril 2007 nõudis kohtueelne menetleja Harju Maakohtult koopiaid Xxxxxx xxx XX

korteritega XX ja XXX pärast 5. maid 2006 tehtud tehingutega seotud dokumentidest (KrTo, kd 115,

tl 40).

53. 5. jaanuaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja Maa-ameti dokumendihaldusprogrammi Postipoiss.

Vaatluse käigus tehti dokumendihaldusprogrammis otsinguid kinnistute kaupa (kokku 48 kinnistut).

Otsingutulemustena saadud dokumendid trükiti ja lisati vaatlusprotokollile (KrTo, kd 82, tl 1 jj).

54. 5. jaanuaril ja 24. aprillil 2007 esitas kohtueelne menetleja Keskkonnaministeeriumile erinevaid

nõudeid maadevahetus-menetlustega seotud andmete selgitamiseks ja dokumentide saamiseks. (KrTo,

kd 1, tl 56jj).

55. 15. jaanuaril 2007 nõudis kohtueelne menetleja Maa-ametilt kinnitatud koopiaid teatud kinnistute

kohta peetud kirjavahetusest. Maa-amet edastas nõutud dokumendid 8. veebruaril 2007 (KrTo, kd 83,

tl 1 jj).

56. 16. jaanuaril 2007 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise A. T.-ga seotud korteris (KrTo, kd 108,

tl 6 jj).

57. 16. jaanuaril, 28. märtsil, 23. ja 25. aprillil ning 18. mail 2007 määras kohtueelne menetleja mitu

sõrmejäljeekspertiisi, kontrollimaks, kas teatud dokumentidel leidub naha papilaarkurrustiku jälgi või

kas teatud dokumentidele on naha papilaarkurrustiku jäljed jätnud K. Kangur, E. Vettus või V. V.

(KrTo, kd 185, tl 13 jj; 18; 23 jj; 26, 29).

58. 22. jaanuaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja kõvaketast, millele AS-i Merko Ehitus läbiotsimisel

olid kopeeritud M. S.-i, A. O., T. K., T. T., T. K. ja J. M.-i arvutites olnud failid, millest võimaliku

tõendusliku tähtsusega failid välja trükiti (KrTo, kd 130, tl 1 jj).

59. 22. jaanuaril, 21. veebruaril ja 21. mail 2007 vaatles kohtueelne menetleja A. T.-ga seotud korteri

läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo, kd 108, tl 11 jj; 46 jj; 48 jj).

60. 23. jaanuaril 2007 kõrvaldati K. Kangur Harju Maakohtu määrusega kriminaalmenetluse ajaks Maa-

ameti peadirektori ametikohalt (KrTo, kd 2, tl 56 jj).

61. 24. jaanuaril 2007 määras kohtueelne menetleja kirjaekspertiisi, kontrollimaks, kas teatud

dokumentidel oleva käsikirjalise teksti numbrid on kirjutanud K. Kangur või V. V. (KrTo, kd 185, tl

57 jj). Selle määruse alusel koostati ekspertiisiakt 9. märtsil 2007 (KrTo, kd 185, tl 74 jj).

62. 25. jaanuaril 2007 toimetati läbiotsimised notar M. K. büroos ja arhiivis (KrTo, kd 87, tl 22 jj ning 28

jj).

63. 6. veebruaril 2007 otsis kohtueelne menetleja läbi notar T. T. büroo (KrTo, kd 86, tl 5 jj). 9. ja

12. veebruaril 2007 vaadeldi T. T. arvuti kõvaketastest tehtud identseid koopiaid. Vaatluse käigus

trükiti välja tõenduslikult tähtsaks peetud e-kirjad (KrTo, kd 86, tl 36 jj; 38 jj).

64. 7. veebruaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja T. Libliku elukohas ära võetud dokumente (KrTo, kd

155, tl 1 jj).

65. 12. veebruaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja AS-i Merko Ehitus läbiotsimisel ära võetud V. V.-i

kasutuses olnud arvuti kõvakettast tehtud koopiat (sellel olnud faile), eraldades sealt võimaliku

tõendusliku väärtusega dokumendid, millest tehti väljatrükid (KrTo, kd 116, tl 1 jj).

66. 22. veebruaril ja 7. märtsil 2007 vaatles kohtueelne menetleja OÜ-s Saarte Investeering ja Heli

Raamatupidamise OÜ-s toimunud läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo, kd 154, tl 185 jj; 222

jj).

67. 26. veebruarist 17. aprillini 2007 vaatles kohtueelne menetleja T. Pedjasaare töökohas toimunud

läbiotsimisel ära võetud kahe arvuti kõvaketastest tehtud koopiaid. Võimaliku tõendusliku väärtusega

dokumentidest tehti väljatrükid, mis lisati vaatlusprotokollile (KrTo, kd 159, tl 1 jj).

68. 27. ja 28. veebruaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja OÜ-de Kinnisvaraekspert Tallinn ja KVE

läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo, kd 88, tl 24 jj ja 249 jj).

69. 28. veebruaril 2007 vaatles kohtueelne menetleja K. T. töökohas toimunud läbiotsimisel ära võetud

dokumente (KrTo, kd 29, tl 153).

70. 2. märtsil 2007 vaadeldi K. Kanguri kasutuses olnud sõiduautost ära võetud dokumente (KrTo, kd 29,

tl 6 jj), samuti S. R.-i elukohast ja OÜ Tulõq-Minõq asukohast ära võetud dokumente (KrTo, kd 67, tl

129 jj).

71. 5. märtsil 2007 vaadeldi K. R.-i elu- ja töökohas toimunud läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo,

kd 67, tl 173 jj ning tl 207 jj).

72. 6., 7., 9. ja 22. märtsil ning 7. mail 2007 vaatles kohtueelne menetleja T. Pedjasaare elu- ja töökohas

toimunud läbiotsimisel ära võetud dokumente, sh töökohalt ära võetud 2 CD-plaati, millel olevatest

võimaliku tõendusliku väärtusega dokumentidest tehti väljatrükid (KrTo, kd 156, tl 5 jj; tl 42 jj; tl 140

jj; kd 157, tl 1 jj; KrTo, kd 158, tl 1 jj).

73. 7. märtsil 2007 vaatles kohtueelne menetleja E. Vettuse töökohas AS-ides TSM ja Sverting Invest

toimunud läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo, kd 166, tl 29 jj).

74. 9. märtsil 2007 vaatles kohtueelne menetleja K. R.-iga seotud ruumidest läbiotsimisel ära võetud

dokumente (KrTo, kd 87, tl 10 jj).

75. 13. märtsil ja 25. mail 2007 vaatles kohtueelne menetleja läbiotsimisel Maa-ameti kinnisvara

osakonnast ära võetud dokumente, sh Maa-ameti kinnisvaraosakonna maakorraldusbüroo juhataja

arvuti kõvakettast tehtud koopiat 3 DVD-plaadil. (KrTo, kd 67, tl 6 jj).

76. 14. märtsil 2007 määras kohtueelne menetleja raamatupidamisekspertiisi K. Kanguriga, Baltic

Investment and Holding Company Ltd-ga ja OÜ-dega Ikaros Grupp, Mell, Iru Jõekääru, KV-Tarantel

ning Woody seotud majanduslike küsimuste selgitamiseks (kokku 22 küsimuses) (KrTo, kd 187, tl 1

jj). Selle määruse alusel tehtud ekspertiisi akt valmis 25. juulil 2007 (KrTo, kd 187, tl 4 jj).

77. 15. ja 16. märtsil 2007 vaatles kohtueelne menetleja OÜ-s Rimess MRI 4. ja 18. oktoobril 2006

toimunud läbiotsimistel ära võetud dokumente ja CD-plaate (KrTo, kd 164, tl 8 jj; kd 165, tl 13 jj).

78. 16. märtsil 2007 vaatles kohtueelne menetleja OÜ-s Rimess MRI läbiotsimisel ära võetud dokumente

(KrTo, kd 164, tl 8 jj).

79. 26. märtsil 2007 määras Riigiprokuratuur kinnisvara hindamise komisjoniekspertiisi, kontrollimaks,

kas OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn ja selle tütarettevõtjad hindasid Maa-ameti tellimusel koostatud

hindamisaktides teatud kinnistuid turuväärtuse kohaselt (KrTo, kd 188, tl 1 jj). Selle määruse alusel

koostati eksperdihinnangud kokku 4 kinnisasja väärtuse kohta ja 8. mai 2007. a ekspertiisiakt (KrTo,

kd 188, tl 10 jj).

80. 2.-5. aprillini 2007 vaatles kohtueelne menetleja OÜ-s Saarte Investeering ja Heli Raamatupidamise

OÜ-s ära võetud arvutite kõvaketastest tehtud koopiaid, tehes tõendusliku väärtusega failidest (e-

kirjad) väljatrükid (KrTo, kd 154, tl 102 jj).

81. 9.-10. aprillil 2007 vaatles kohtueelne menetleja OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn läbiotsimisel leitud ja

ära võetud A. T. kasutuses olnud arvuti kõvakettast tehtud identset koopiat (KrTo, kd 89, tl 1 jj).

82. 10. aprillil 2007 vaatles kohtueelne menetleja OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn läbiotsimisel leitud ja

ära võetud E. K. kasutuses olnud arvuti kõvakettast tehtud koopiat (KrTo, kd 98, tl 1 jj).

83. 12. aprillil 2007 vaatles kohtueelne menetleja identset koopiat kõvakettast, millele Kinnisvaraekspert

Tallinn OÜ-s toimunud läbiotsimisel olid kopeeritud selle äriühingu serveris olnud failid (KrTo, kd

31, tl 181).

84. 13. aprillil 2007 saatis Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskus kohtueelse menetleja päringule

vastates teabe trükkimisseadme päritolu kohta ja seda kinnitava Europoli vastuse (KrTo, kd 185, tl

114 jj).

85. 16. aprillil 2007 vaatles kohtueelne menetleja Heli Raamatupidamise OÜ-s läbiotsimisel ära võetud

arvutist kopeeritud faile, samuti AS-i Saarte Investeering pearaamatu digitaalset koopiat (KrTo, kd

155, tl 10 jj).

86. 21. mail 2007 vaatles kohtueelne menetleja Maa-ameti töötaja U. U. arvuti kõvaketta koopiat. Läbi

vaadati kõvakettal olevad failid ja võimaliku tõendusliku väärtusega dokumentidest tehti väljatrükid,

mis vaatlusprotokollile lisatuna paigutati kriminaaltoimikusse (KrTo, kd 52-66).

87. 22. mail 2007 vaadeldi notar T. T. büroo läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo, kd 86, tl 9 jj).

88. 29. mail 2007 vaadeldi K. Kanguri arvuti kõvaketta koopiat ja K. Kanguri USB-pulgalt DVD-

plaadile kopeeritud andmeid (dokumendid, e-kirjad jmt). Menetlustoimingu käigus vaadati läbi

kõvakettal olevad failid, samuti mälupulgal olevad andmed. Vaadeldud dokumentidest ja kokku 683

e-kirjast (koos manustega) tehti väljatrükid, mis lisati vaatlusprotokollile. (KrTo, kd 18, tl 1-30.)

Väljatrükkide maht oli kokku 11 köidet (KrTo, kd 18-28).

89. 16. juulil ja 12. septembril 2007 nõudis kohtueelne menetleja Maa-ametilt andmeid ja dokumentide

koopiaid ostueesõiguse rakendamise või rakendamata jätmise kohta erinevate kinnistute lõikes. Maa-

amet täitis uurimisasutuse nõuded vastavalt 19. juulil ja 14. septembril 2007 (KrTo, kd 81, tl 2 jj ning

49 jj).

90. 8. augustil 2007 nõudis kohtueelne menetleja Maa-ametilt koopiat T. Pedjasaare avaldusest Uttika

kinnistu vahetamiseks, samuti koopiaid kaitseala valitseja arvamusest, kinnisasja hindamisaktidest.

Maa-amet saatis nõutud dokumendid 15. augustil 2007 (KrTo, kd 85, tl 1 jj).

91. 19. septembril 2007 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise K. L.-i elukohas (KrTo, kd 171, tl 23

jj).

92. 19. septembril 2007 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise AS-is Almes (KrTo, kd 171, tl 70).

93. 20. septembril 2007 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise Keskkonnaministeeriumis, leidmaks

teabekandjaid, mis on seotud maadevahetustega aastatel 2003-2006, samuti maadevahetusega seotud

ametiisikute majanduslikku olukorda ja suhteid kajastavaid teabekandjaid (KrTo, kd 171, tl 73 jj).

94. 20. septembril 2007 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise Põllumajandusministeeriumis,

leidmaks teabekandjaid, mis on seotud Põllumajandusministeeriumidele uute üüripindade saamiseks

hanke korraldamisega 2006. aastal (KrTo, kd 171, tl 86-88 jj).

95. 20. septembril 2007 toimetas kohtueelne menetleja läbiotsimise E.L.L. Kinnisvara AS-is (Järvevana

tee 9g), leidmaks Põllumajandusministeeriumile uute ruumide saamiseks hanke korraldamisega

seotud teabekandjaid (KrTo, kd 171, tl 111-113 jj).

96. 24. septembril 2007 vaatles kohtueelne menetleja Põllumajandusministeeriumi läbiotsimisel välja

antud CD-plaate, millel oli I. G., K. P. ja E. Tuiksoo kirjavahetus (KrTo, kd 172, tl 1 jj).

97. 24. septembril 2007 määras kohtueelne menetleja raamatupidamisekspertiisi V. Reiljani tulude ja

kulude tasakaalu kohta (KrTo, kd 186, tl 1 jj). Selle määruse alusel tehtud ekspertiisiakt valmis

31. detsembril 2007 (KrTo, kd 186, tl 3 jj).

98. 8. oktoobril 2007 kuulati K. Kangur üle kahtlustatavana KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

kvalifitseeritavates kuritegudes (KrTo, kd 2, tl 64 jj).

99. 8. oktoobril 2007 kuulati T. Pedjasaar üle kahtlustatavana KarS 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1

järgi kvalifitseeritavates kuritegudes (KrTo, kd 2, tl 103 jj).

100. 9. oktoobril 2007 kuulati T. Liblik üle kahtlustatavana KarS § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos (KrTo, kd 2, tl 151 jj).

101. 9. oktoobril 2007 kuulati E. Tuiksoo üle kahtlustatavana KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos (KrTo, kd 2, tl 1 jj).

102. 11. oktoobril 2007 kuulati A. S.-i üle kahtlustatavana KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos (KrTo, kd 2, tl 164). Kahtlustuse sisu puudutas väidetavat altkäemaksu andmist V. Reiljanile

vastutasuna V. Reiljani poolt looduskaitseseaduse (LKS) § 19 rakendamisel toime pandavate

ametialaste tegude eest.

103. 15. oktoobril 2007 kuulati E. Vettus üle kahtlustatavana KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos (KrTo, kd 2, tl 132 jj).

104.

15. oktoobril

2007

esitas

kohtueelne

menetleja

Põllumajandusministeeriumile

nõude

Põllumajandusministeeriumi uute rendipindade leidmist puudutavate dokumentide väljastamiseks.

Ministeerium vastas nõudele 17. oktoobril 2007 (KrTo, kd 173, tl 100 jj).

105. 15. ja 18. oktoobril ning 13. novembril 2007 kuulati T. Annus üle kahtlustatavana KarS § 298 lg 2 ja

§ 289 (§ 2172 järgi) järgi kvalifitseeritavates kuritegudes (KrTo, kd 2, tl 177 jj).

106. 15. ja 19. oktoobril 2007 kuulati AS Merko Ehitus (esindaja T. K.) üle kahtlustatavana KarS § 298

lg 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos (KrTo, kd 2, tl 210 jj).

107. 16. oktoobril 2007 kuulati V. Reiljan üle kahtlustatavana KarS § 294 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos (KrTo, kd 2, tl 12 jj).

108. 18. oktoobril 2007 vaatles kohtueelne menetleja Keskkonnaministeeriumis toimunud läbiotsimisel

salvestatud V. Reiljani e-posti arhiivi seisuga kuni 29. märts 2007, tehes sellest väljatrükke (KrTo, kd

171, tl 78 jj).

109. 23. oktoobril 2007 vaatles kohtueelne menetleja Põllumajandusministeeriumi läbiotsimisel ära

võetud dokumente (KrTo, kd 173, tl 6 jj).

110. 1. novembril 2007 vaatles kohtueelne menetleja internetis avalikult kättesaadavaid aruandeid

Rahvaliidu kulude kohta 2007. ja 2003. a valimistel (KrTo, kd 186, tl 135 jj).

111. 1. novembril 2007 esitas E. Tuiksoo kaitsja taotluse lõpetada E. Tuiksoo suhtes kriminaalmenetlus

(KrTo, kd 193, tl 51 jj). Riigiprokuratuuri 30. novembri 2007. a määrusega jäeti see taotlus

rahuldamata (KrTo, kd 193, tl 56).

112. 5. novembril 2007 vaatles kohtueelne menetleja E.L.L. Kinnisvara AS-is 20. septembril 2007

toimunud läbiotsimisel ära võetud dokumente (KrTo, kd 173, tl 103 jj).

113. 8. novembril 2007 vaatles kohtueelne menetleja K. L.-i elukohas toimunud läbiotsimisel ära võetud

dokumente (KrTo, kd 171, tl 44 jj).

114. 13. novembril 2007 kuulati E.L.L. Kinnisvara AS (esindaja A. D.) üle kahtlustatavana KarS § 298

lg 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos (KrTo, kd 2, tl 232 jj).

115. 23. novembril 2007 esitas E. Vettuse kaitsja Riigiprokuratuurile ja Kaitsepolitseiametile taotluse

E. Vettusele esitatud kahtlustuse täpsustamiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks (KrTo, kd 193, tl

59 jj). Riigiprokuratuuri 28. jaanuari 2008. a vastuses selgitati kahtlustuse sisu ja märgiti, et taotlus

täiendavate tõendite kogumiseks on võimalik lahendada alles pärast kriminaaltoimiku tutvustamist

kaitsjatele (KrTo, kd 193, tl 64 jj).

116. 26. novembril 2007 vaatles kohtueelne menetleja dokumente, millelt leiti K. Kanguri ja V. V.-i

papilaarkurrustiku jälgi (KrTo, kd 185, tl 42 jj).

117. 7. detsembril 2007 esitas V. Reiljani kaitsja Riigiprokuratuurile ja Kaitsepolitseiametile taotluse

V. Reiljani kahtlustuse täpsustamiseks (KrTo, kd 193, tl 67 jj). Prokuratuur vastas kaitsja taotlusele

selgitusega 7. jaanuaril 2008 (KrTo, kd 193, tl 77 jj).

118. 21. detsembril 2007 vaatles kohtueelne menetleja Riigikogu kantselei haldusteenistuse poolt

Riigiprokuratuurile edastatud V. Reiljani kuludokumente (KrTo, kd 186, tl 112 jj).

119. 27. detsembril 2007 esitas E. Tuiksoo kaitsja riigi peaprokurörile kaebuse Riigiprokuratuuri määruse

peale, millega oli kriminaalmenetlus E. Tuiksoo osas jäetud lõpetamata (KrTo, kd 193, tl 82 jj). Riigi

peaprokuröri 28. jaanuari 2008. a määrusega jäeti see kaebus rahuldamata (KrTo, kd 193, tl 90 jj).

120. 9. jaanuaril 2008 nõudis kohtueelne menetleja Maa-ametilt kokku 64 kinnistu riigi omandisse

jätmise käskkirjad ja seletuskirjad (KrTo, kd 31, tl 1-2). Tegemist oli süüdistuses nimetatud riigi

kinnistutega, mis vahetati looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vastu. Maa-amet saatis nõutud

dokumentide koopiad 17. jaanuaril 2008 (KrTo, kd 31, tl 3-120). 22. jaanuaril 2008 nõudis

kohtueelne menetleja Maa-ametilt samade kinnistute kohta käivaid maa riigi omandisse jätmise

taotlusi (KrTo, kd 31, tl 121-122). Maa-amet saatis nõutud dokumentide koopiad 29. jaanuaril 2008

(KrTo, kd 31, tl 123-180).

121. 28. jaanuaril 2008 vaatles kohtueelne menetleja juriidiliste isikute Kardal Haldus, PREFORIX,

Woody, KV-Tarantel, Mell, Ikaros Grupp, Iru Jõekääru, ICI Trust, Baltic Investment and Holding

Company Ltd., Lexington Consolidated & Sales Company Inc., Rimess, Rahamaa, Saarte

Investeering, VIP Reisid, Eesti Talleks ning füüsiliste isikute P. K., L. K., E. A., K. U., V. Reiljani,

A. Reiljani, A. S.-i, K. Kanguri ja T. Pedjasaare pangakontode väljavõtteid (KrTo, kd 189, tl 1 jj).

122. 11. veebruaril 2008 koostas Kaitsepolitseiamet kohtueelse menetluse kokkuvõtte (KrTo, kd 193, tl

93 jj) ja saatis kriminaalasja materjalid prokuratuuri (KrTo, kd 194, tl 1).

123. 14. märtsil 2008 lõpetas Riigiprokuratuur kriminaalmenetluse osas, milles A. S.-i kahtlustati KarS

§ 298 lg 1 järgi altkäemaksu andmises V. Reiljanile ja V. Reiljanit A. S.-ilt altkäemaksu võtmises

(KrTo, kd 193, tl 152 jj).

124. Ajavahemikul 17.-24. märtsini 2008 andis prokuratuur süüdistatavate kaitsjatele kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 223 ja § 224 alusel tutvumiseks kriminaaltoimiku koopia (191 köidet). Kaitsjate

taotlused toimikuga tutvumise aja osas olid erinevad, arvestades ka erinevust nende kaitsealuseid

puudutava toimikumaterjali mahus. T. Libliku kaitsja soovis toimikuga tutvumiseks vähemalt 6 kuud

(KrTo, kd 194, tl 14); V. Reiljani kaitsja 7 kuud (KrTo, kd 194, tl 18); E. Vettuse kaitsja 4 kuud

(KrTo, kd 194, tl 23); T. Pedjasaare kaitsja 8 kuud (KrTo, kd 194, tl 26); E. Tuiksoo kaitsja 3 kuud

(KrTo, kd 194, tl 29); T. Annuse kaitsja 7 kuud (KrTo, kd 194, tl 32), K. Kanguri kaitsjad 10 kuud

(KrTo, kd 194, tl 35). Riigiprokuratuuri 13. mai 2008. a määrusega anti kaitsjatele toimikuga

tutvumiseks aega 3. novembrini 2008 (KrTo, kd 194, tl 36).

125. 1. aprillil 2008 esitas T. Annuse kaitsja prokuratuurile taotluse T. Annuse ja AS-ide Merko Ehitus

ning E.L.L. Kinnisvara suhtes tehtud kõikide jälitustoimingute aluseks olevate määrustega

tutvumiseks (KrTo, kd 194, tl 37 jj). Riigiprokuratuuri 7. mai 2008. a määrusega rahuldati kaitsja

taotlus osaliselt, lubades kaitsjal prokuratuuri ruumides tutvuda riigisaladust sisaldavate

jälituslubadega, kuid keelduti nende koopiate väljastamisest. Riigisaladuseta dokumentidest nõustus

prokuratuur tegema kaitsjale koopiad (KrTo, kd 194, tl 40).

126. 22. aprillil 2008 kohaldas Riigiprokuratuur T. Annuse suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu

(KrTo, kd 194, tl 2 jj).

127. 25. aprillil 2008 esitasid K. Kanguri kaitsjad prokuratuurile taotluse kõrvaldada KrMS § 223 lg 2

alusel kriminaaltoimikust materjal, mille kohtulikku uurimist prokuratuur ei taotle, ja näidata ära,

milliste konkreetsete tõenditega on K. Kangurile esitatud kahtlustuse aluseks olevad asjaolud

prokuratuuri arvates tõendatud, seostades tõendid konkreetsete asjaoludega. Toimikust kõrvaldatud

materjali puhul piisanuks kaitsjate hinnangul nimekirjast, mille alusel saaks kaitsjad kontrollida, kas

nad soovivad ühe või teise tõendiga tutvuda või mitte. Kriminaaltoimiku läbitöötamine olemasoleval

kujul võtaks tohutu aja, mille eest kaitsealune ei ole võimeline tasuma. See tekitab kahtluse, et riigi

eesmärk on muuta kaitseõiguse teostamine võimatuks (KrTo, kd 194, tl 41 jj). Riigiprokuratuuri

12. mai 2008. a määrusega jäeti kaitsjate taotlus rahuldamata. Prokuratuur põhjendas oma otsustust

sellega, et kohtueelse menetluse lõpuleviimisel antakse kaitsjale tutvumiseks kõik menetluse käigus

kogutud tõendid, et kaitsja saaks hinnata, milliseid tõendeid peab ta kaitseõiguse teostamise

seisukohalt oluliseks (KrTo, kd 194, tl 44).

128. 28. aprillil 2008 esitas T. Annuse, AS-i Merko Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara AS-i kaitsja (edaspidi

T. Annuse kaitsja) prokuratuurile taotluse tõendamiseseme konkretiseerimise kohta, paludes muu

hulgas kõrvaldada kriminaaltoimikust materjalid, millele prokuratuur ei soovi kohtus tugineda,

samuti täpsustada, millise tõendiga millist asjaolu prokuratuur soovib tõendada. Kaitsja taotles ka

seda, et alles pärast nende toimingute tegemist määrataks uus toimikutega tutvumise tähtaeg (KrTo,

kd 194, tl 46 jj). Riigiprokuratuuri 8. mai 2008. a määrusega jäeti kaitsja taotlus rahuldamata. Muu

hulgas märgiti määruses, et kuna KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad prokuratuur ja uurimisasutus

kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud, oleks ebaseaduslik jätta toimikusse

vaid neid tõendeid, mida prokuratuur kavatseb kasutada süüdistatava vastu. Kaitseõiguse tagamiseks

tuleb kaitsjale anda kõik kohtueelses menetluses kogutud tõendid, et kaitsja saaks teha valiku,

milliseid tõendeid oma kaitsealuse huvides esitada (KrTo, kd 194, tl 54 jj).

129. 5. mail 2008 esitas T. Annuse kaitsja prokuratuurile taotluse jälitustoimingute alustamise otsuste

saamiseks (KrTo, kd 194, tl 56 jj). Riigiprokuratuuri 15. mai 2008. a määrusega jäeti taotlus

rahuldamata (KrTo, kd 194, tl 59).

130. 16. juunil 2008 esitas T. Annuse kaitsja prokuratuurile taotluse kriminaaltoimikust puuduva köite

170, samuti kõikide jälitustoimingute aluseks olnud määruste ärakirjade saamiseks (KrTo, kd 194, tl

61 jj). Riigiprokuratuuri 20. juuni 2008. a määrusega rahuldati kaitsja taotlus osaliselt ja otsustati

väljastada kaitsjale koopiad jälituslubadest ja jälituslubade väljavõtetest. Koopiat kriminaaltoimiku

köitest 170 otsustas prokuratuur kaitsjale mitte anda, kuid lubas kaitsjal tutvuda sellega prokuratuuris.

Määruses märgiti, et köide 170 on toimikust kõrvaldatud kui kriminaalasja seisukohast tähtsusetu

materjal, mistõttu pole selle koopia andmine kaitsjale põhjendatud. (KrTo, kd 194, tl 63 jj)

131. 4. augustil 2008 esitas E. Vettuse kaitsja prokuratuurile taotluse kohtueelse menetluse kokkuvõtte

täiendamiseks. Kaitsja palus täpsustada E. Vettusele etteheidetava teo kirjeldust, samuti seda, millised

kriminaaltoimikus olevad tõendid puudutavad E. Vettusele süüksarvatavat tegu (KrTo, kd 194, tl 65

jj). Riigiprokuratuuri 14. augusti 2008. a määrusega jäeti kaitsja taotlus rahuldamata (KrTo, kd 194, tl

68 jj).

132. 14. augustil 2008 esitas T. Libliku kaitsja prokuratuurile taotluse kohtueelse menetluse kokkuvõtte

täiendamiseks (KrTo, kd 194, tl 70 jj). Riigiprokuratuuri 25. augusti 2008. a määrusega jäeti taotlus

rahuldamata (KrTo, kd 194, tl 73 jj).

133. 28. oktoobril 2008 esitas T. Annuse kaitsja prokuratuurile kokku 7 taotlust, sh taotluse tema

kaitsealuste suhtes kriminaalmenetlus lõpetada (KrTo, kd 194, tl 75-154). Riigiprokuratuuri

10. detsembri 2008. a määrusega rahuldati kaitsja taotlus jälitustoimingu lubade kriminaaltoimikusse

lisamiseks. Muus osas jäeti kaitsja taotlused rahuldamata (KrTo, kd 194, tl 155 jj).

134. 31. oktoobril ja 3. novembril 2008 esitas K. Kanguri kaitsja prokuratuurile kokku 4 taotlust, sh

taotluse K. Kanguri suhtes kriminaalmenetlus lõpetada (KrTo, kd 194, tl 243-252 ja kd 195, tl 1-4).

Riigiprokuratuuri 10. detsembri 2008. a määrusega rahuldati kaitsja taotlus jälitustoimingu lubade

kriminaaltoimikusse võtmiseks. Ülejäänud osas jäeti taotlused rahuldamata. (KrTo, kd 195, tl 5 jj)

135. 3. novembril 2008 esitas E. Vettuse kaitsja taotluse E. Vettust puudutavas osas kriminaalmenetlus

lõpetada (KrTo, kd 195, tl 20 jj). Riigiprokuratuuri 10. detsembri 2008. a määrusega jäeti kaitsja

taotlus rahuldamata (KrTo, kd 195, tl 29 jj).

136. 3. novembril 2008 esitas T. Libliku kaitsja prokuratuurile taotluse kriminaalmenetlus tema

kaitsealust puudutavas osas lõpetada (KrTo, kd 195, tl 43 jj). Riigiprokuratuuri 10. detsembri 2008. a

määrusega jäeti kaitsja taotlus rahuldamata (KrTo, kd 195, tl 49 jj).

137. 4. novembril 2008 esitas T. Pedjasaare kaitsja prokuratuurile taotluse oma kaitsealuse suhtes

kriminaalmenetlus lõpetada, lisaks veel mitmeid alternatiivseid taotlusi (KrTo, kd 195, tl 10 jj).

Riigiprokuratuuri 10. detsembri 2008. a määrusega rahuldati kaitsja taotlus jälitustoimingu lubade

kriminaaltoimikusse võtmiseks. Ülejäänud osas jäeti taotlused rahuldamata. (KrTo, kd 195, tl 15 jj)

138. 4. novembril 2008 esitas E. Tuiksoo kaitsja prokuratuurile taotluse täiendavate dokumentide

kriminaalasja materjalide juurde võtmiseks ja E. Tuiksoo osas kriminaalmenetluse lõpetamiseks

(KrTo, kd 195, tl 31 jj). Riigiprokuratuuri 10. detsembri 2008. a määrusega jäeti kaitsja taotlus

rahuldamata (KrTo, kd 195, tl 39 jj).

139. 5. novembril 2008 esitas V. Reiljani kaitsja prokuratuurile taotluse V. Reiljani suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamiseks, sellega mittenõustumise korral aga kahtlustuse täpsustamiseks ja

selle

aluseks

olevate

tõendite

seostamiseks

tõendamiseseme

asjaoludega,

ebaseadusliku

jälitustegevusega kogutud tõendite eemaldamiseks ning jälitustoimingu lubade toimikusse lisamiseks,

samuti prokurör Inna Ombleri taandamiseks (KrTo, kd 194, tl 164 jj). 13. novembril 2008 esitas

kaitsja täiendava taotluse V. Reiljani eraelu puutumatust ebaproportsionaalselt riivanud

jälitustegevusega kogutud tõendite eemaldamiseks (KrTo, kd 194, tl 226 jj). I. Ombleri

taandamistaotluse jättis riigi peaprokurör 10. novembri 2008. a määrusega rahuldamata (KrTo, kd

194, tl 224 jj). Kaitsja ülejäänud taotlused lahendati Riigiprokuratuuri 10. detsembri 2008. a

määrusega. Prokuratuur otsustas lisada kriminaalasja materjalide juurde jälitustoimingute load. Muus

osas jäeti kaitsja taotlused rahuldamata. (KrTo, kd 194, tl 234 jj)

140. 12. detsembril 2008 esitas Riigiprokuratuur õiguskantslerile taotlused teha Riigikogule KrMS § 378

lg-s 1 nimetatud ettepanek anda nõusolek V. Reiljani ja E. Tuiksoo kohta süüdistusakti koostamiseks

(KrTo, kd 195, tl 51 jj).

141. 24. märtsi 2009. a otsustega andis Riigikogu nõusoleku V. Reiljani ja E. Tuiksoo kohta süüdistusakti

koostamiseks (KrTo, kd 195, tl 65-66).

142. 31. märtsil 2009 koostas Riigiprokuratuur süüdistusakti, mis samal päeval saadeti Harju

Maakohtusse (KrTo, kd 195, tl 82).

(2.) KOHTUMENETLUS

(A) MENETLUS MAAKOHTUS

143. 13. mail 2009 toimus Harju Maakohtus eelistung (KoTo, kd 1, tl 285 jj). Pärast kaitsjate esitatud

taotluste (15) lahendamist, asus kohus määrama kohtuistungi aega (KoTo, kd 1, tl 293 pöördel jj).

Kohus pakkus esimeseks istungiajaks 2. novembrit 2009, ent kuna see V. Reiljani kaitsjale ei sobinud,

määrati esimene istungipäev 12. novembriks 2009. Prokuratuur esitas ettepanekud kohtulikuks

uurimiseks (KoTo, kd 1, tl 294 jj ning 307 jj), paludes erinevateks menetlustoiminguteks planeerida

aega järgmiselt: KrMS §-des 285 ja 286 sätestatud menetlustoiminguteks 7 päeva; prokuratuuri

taotletud 87 tunnistaja ülekuulamiseks kokku 42 päeva; jälitustoimingute salvestiste uurimiseks 2

nädalat; ekspertiisiakti uurimiseks 3 päeva; kirjaliku materjali vahetuks uurimiseks umbes 1,5 kuud;

kohtuvaidluste ettevalmistamiseks ja kohtuvaidluseks 2,5 kuud. Kokkuvõttes pidas prokuratuur

võimalikuks arutada kriminaalasi maakohtus ära 7 kuuga, millele lisanduks kaitsjate esitatavate

tõendite uurimise aeg. Prokuratuur lähtus arvestusest, et ühes kuus on 20 tööpäeva. K. Kanguri

kaitsja, keda toetas ka V. Reiljani kaitsja, leidis, et 5-päevane töönädal ei ole mõeldav. V. Reiljani

kaitsja märkis, et igal nädalal peab olema ka üks ettevalmistav tööpäev, mil on võimalik kirjutada

taotlusi, valmistada ette järgmisteks kohtuistungiteks. Kaitsja tegi ettepaneku, et kohtuistungid

võiksid olla planeeritud teisipäevast kuni neljapäevani või siis vähemalt sellise arvestusega, et 3

tööpäeva nädalas, mitte rohkem. Sama seisukohta toetasid ka E. Tuiksoo ja T. Annuse kaitsjad

(KoTo, kd 1, tl 295 pöördel-296). Pärast arutelu kohtumenetluse pooltega ja ühele või teisele kaitsjale

ebasobivate päevade istungiaegade hulgast välistamist (1.-7. veebruar 2010 ei sobinud V. Reiljani

kaitsjale, 3.-12. märts 2010 T. Pedjasaare kaitsjale, 15.-28. märts T. Annuse kaitsjale, 13.-15. aprill

2010 ühelegi kaitsjale kaitsjatele, lisaks jäeti aprillis ja mais üks vaba nädal teiste kohtuasjade jaoks)

otsustas maakohus arutada kriminaalasja teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti algusega kell 10.00

järgmistel kuupäevadel: 12., 17.-19. ja 24.-26. novembril ning 1.-3. ja 8.-10. detsembril 2009; 12.-14.,

19.-21., 26.-28. jaanuaril, 9.-11., 16.-18. veebruaril, 6.-8., 20.-22. ja 27.-29. aprillil, 4.-6., 18.-20. ja

25.-27. mail ning 1.-3. juunil 2010 (kokku 49 istungipäeva). Edaspidi otsustati asja arutada samuti

teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti, kuid kohus pidi kuupäevad kindlaks määrama hiljem.

Prokuratuuri soovile määrata ära ka järgmised istungiajad, vältimaks sinna teiste asjade planeerimist,

vaidlesid vastu nii E. Vettuse, T. Pedjasaare, V. Reiljani kui ka T. Libliku kaitsjad, leides, et sedavõrd

pikaks ajaks on raske planeerida. Ka E. Tuiksoo ja T. Annuse kaitsjad toetasid seda, et istungiaegu ei

planeeritaks kauemaks kui aastaks (KoTo, kd 1, tl 297 pöördel - 298 pöördel).

144. 18. mail 2009 jättis Harju Maakohus rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistusakti tagastamiseks

prokuratuurile (KoTo, kd 1, tl 311 jj).

145. 31. augustil 2009 toimus Harju Maakohtus täiendav eelistung T. Libliku ja E. Vettuse kaitsjate poolt

21. ja 25. mail ning 4. ning 15. juunil 2009 esitatud taotluste, samuti E. Tuiksoo kaitsja ühe varem

esitatud taotluse lahendamiseks (KoTo, kd 1, tl 347 jj). Muu hulgas arutati eelistungil taotlusi

eraldada T. Liblikut, E. Vettust ja E. Tuiksood puudutav süüdistus menetlemiseks eraldi

kriminaalasjadesse, et tagada süüdistatavate õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul.

T. Libliku, E. Vettuse ja E. Tuiksoo kaitsjad tuginesid kriminaalasja eraldamist taotledes

kaitsealustele esitatud süüdistuse väikesele mahule ja osalt ka sellele, et puudub kattuvus teistele

süüdistatavatele esitatud süüdistusega, mistõttu pole ohtu, et eraldamine rikuks teiste isikute õigusi.

K. Kanguri ja V. Reiljani kaitsjad nõustusid kriminaalasja eraldamisega E. Tuiksood puudutavas osas,

ent mitte E. Vettust ja T. Liblikut puudutavas osas. Kaitsjad osutasid sellele, et K. Kanguri ja

V. Reiljani süüdistus on seotud nii E. Vettuse kui ka T. Libliku süüdistusega ja kriminaalasja

eraldamine nende süüdistatavate osas rikuks teiste süüdistatavate kaitseõigust. Muu hulgas peaksid

K. Kangur ja V. Reiljan osalema paralleelselt kahes kohtumenetluses, mis käsitlevad sisuliselt sama

süüdistust, samuti oleks äärmiselt keeruline nende kahe menetluse paralleelne korraldamine.

T. Annuse kaitsja E. Tuiksoo osas kriminaalasja eraldamisele vastu ei vaielnud, leides, et nii

eraldamine kui ka eraldamata jätmine on seaduslik ja jättis küsimuse kohtu otsustada. (KoTo, kd 1, tl

348-349) Prokuratuur vaidles eraldamisele vastu kõigi kolme süüdistatava puhul (KoTo, kd 1, tl 350-

351).

146. Harju Maakohtu 3. septembri 2009. a määrusega anti kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses

kohtu alla ja määrati kohtuistungi ajad vastavalt 18. mail 2009 eelistungil kokkulepitule (KoTo, kd 1,

tl 356-357). Samal kuupäeval tehtud teise määrusega jättis maakohus 31. augusti 2009. a

kohtuistungil arutatud kaitsjate taotlused läbi vaatamata või rahuldamata. Kriminaalasjade eraldamata

jätmist põhjendas maakohus teiste süüdistatavate õiguste tagamisega (KoTo, kd 1, tl 358 jj).

147. 12. november 2009, 1. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 1 jj). Esmalt lahendas kohus kaitsjate taotlused.

Seejärel alustati kohtulikku uurimist. Prokurör kandis ette süüdistuse avakõne, misjärel andsid

süüdistatavad ja kaitsjad süüdistuse kohta oma arvamuse. Pärast seda määras maakohus tõendite

uurimise järjekorra. Alates esimesest istungipäevast määras kohus iga istungipäeva lõpus ka selle,

millistel süüdistatavatel ja kaitsjatel tuleb (millisel kellaajal) järgmisel istungipäeval ilmuda. Nii

võimaldas kohus jätta kohtusse ilmumata menetlusosalistel, keda konkreetsel istungil uuritavad

tõendid ei puudutanud. Samuti lubati menetlusosalistel lahkuda istungipäeva keskel, kui edaspidi

arutatavad küsimused neid ei puudutanud.

148. 17. november 2009, 2. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 69 jj). Esmalt esitas V. Reiljani kaitsja taotluse, et

prokuratuur täpsustaks süüdistust ega esitaks ajakirjanduses süütuse presumptsiooni rikkuvaid

väiteid. Seejärel arutasid kohtumenetluse pooled korralduslikke küsimusi. Järgnevalt kuulati

prokuratuuri taotlusel üle üks tunnistaja. Pärast tunnistaja ülekuulamist, milleks kulus planeeritust

vähem aega, taotles prokuratuur, et asutaks avaldama kriminaaltoimikus olevaid tõendeid. Kohus

sellega ei nõustunud, leides, et dokumentaalseid tõendeid saab uurida alles pärast seda, kui

käsitletava teo osas on tunnistajad üle kuulatud (KoTo, kd 2, tl 83).

149. 18. november 2009, 3. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 95 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle 5

tunnistajat.

150. 19. november 2009, 4. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 107 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle üks

tunnistaja. Istungipäeva lõpul märkis kohus, et senise ülekuulamistempo jätkudes ei ole võimalik

mõistliku aja jooksul kohtuotsuse tegemiseni jõuda. Seetõttu tuleb ühel istungipäeval ülekuulatavate

tunnistajate arvu suurendada ja 10. detsembriks 2009 tuleks kõik tunnistajad üle kuulata. Prokuratuur

leidis, et see on võimatu. Prokuratuuri hinnangul võiks menetlust kiirendada tunnistajate

ülekuulamise vahel kirjalikke tõendeid avaldades. Kohus määras, et alates detsembrikuust tuleb

tihendada tunnistajate ülekuulamise ajakava: ennelõunal kuulata üle 10-12 tunnistajat, pärastlõunal 5-

6 tunnistajat. Ühtlasi teatas kohus, et 25. novembril 2009 planeeritud kohtuistungit ei toimu, sest üks

rahvakohtunik peab viibima tööülesannete täitmisel väljaspool kohtumaja.

151. 24. november 2009, 5. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 129 jj). Kohtuistungi alguses arutati

korralduslikke küsimusi. Prokuratuur esitas taotluse, et tal lubataks esitada omapoolseid tõendeid, sh

kriminaaltoimikus olevaid kirjalikke tõendeid enda valitud järjekorras. Kohus leidis, et kõigepealt

tuleks üle kuulata tunnistajad ja alles siis uurida kirjalikke tõendeid. Prokuratuur ja kaitsjad peavad

kokku leppima detsembrikuu tunnistajate ülekuulamise ajakava. Tunnistajate ülekuulamise ajakava

tuleb tihendada. Järgnevalt kuulati prokuratuuri taotlusel üle 3 tunnistajat.

152. 26. november 2009, 6. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 143 jj). Istungile ei ilmunud E. Vettus, kes oli

haigestunud. Prokuratuuri taotlusel kuulati üle üks tunnistaja küsimustes, mis ei puudutanud

E. Vettust. Istungi lõpus vaidlesid pooled menetluse edasise korraldamisega seotud küsimuste üle.

153. 1. detsember 2009, 7. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 172 jj). T. Pedjasaare kaitsja haigestumise tõttu

istungile ei ilmunud, samuti puudus T. Pedjasaar ise. Nende menetlusosaliste puudumise tõttu jäi üle

kuulamata üks kohtusse kutsutud tunnistaja. Kohus otsustas nõuda T. Pedjasaare kaitsjalt

asenduskaitsja määramist järgmiseks istungipäevaks. Kohtuistung jätkus kell 13.00, mil kuulati

prokuratuuri taotlusel üle kolm tunnistajat. Pärast tunnistajate ülekuulamist ja täiendavat

korralduslike küsimuste arutelu, otsustas kohus prokuratuuri ettepanekul ja kaitsjate nõusolekul asuda

avaldama kriminaaltoimikus olevaid kirjalikke tõendeid. Kaitsjad taotlesid, et prokuratuur näitaks iga

avaldatava dokumendi puhul ära, kuidas see süüdistusega haakub ja mida sellega tõendada

soovitakse. Prokuratuur vaidles sellele vastu, leides, et tõendite analüüs tuleb esitada kohtuvaidluses

(KoTo, kd 2, tl 180-184).

154. 2. detsember 2009, 8. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 186 jj). Istungile ei ilmunud E. Vettus, kes oli

haigestunud. Seetõttu jäi ära kella 10-13-ni planeeritud 4 tunnistaja ülekuulamine. Kohtuistung jätkus

13.33 prokuratuuri taotlusel tunnistaja ülekuulamisega. Pärast ülekuulamist taotles prokuratuur

istungi jätkamist kirjalike tõendite avaldamisega, millele eelnes kaitsjate ja prokuröride diskussioon

küsimuses, kas ja kui, siis millisel määral peab prokuratuur tõendit avaldades põhjendama selle seost

tõendamiseseme asjaoludega. Kohus otsustas prokuratuuri taotluse dokumentide avaldamiseks

rahuldada. Samuti määras kohus, et prokuratuur peab dokumente avaldades ära nimetama toimiku ja

toimikulehe numbri, avaldatava dokumendi sisu lühikokkuvõte, näidates ära, kas avaldatav dokument

on tõend süüdistuse kinnitamiseks või mitte. Seejärel asus kohus prokuratuuri taotlusel

kriminaaltoimiku materjale avaldama. Istungipäeva lõpus tegi T. Annuse kaitsja ettepaneku toimetada

dokumentide avaldamine selliselt, et prokurörid esitavad nimekirja toimiku lehtedest, mida nad

avaldada soovivad, kaitsjad vaatavad need üle ja annavad oma arvamuse. Senisel kohtusaalis

toimuval ühislugemisel kaitsja mõtet ei näinud. Prokuratuur vaidles kaitsja ettepanekule vastu,

põhjendades seda sellega, et tõend peab kohtusaalis kõlama ja kui seda pole tehtud, võib kõrgema

astme kohus teha sellekohase etteheite. Kohus määras, et pooled otsustavad omavahel tõendite

uurimise jätkamise korra ja teevad kohtule selle kohta ettepaneku.

155. 3. detsember 2009, 9. istungipäev (KrTo, kd 2, tl 200 jj). Esmalt kuulati prokuratuuri taotlusel üle

üks tunnistaja. Seejärel avaldati prokuratuuri taotlusel kriminaaltoimiku materjale.

156. 8. detsember 2009, 10. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 229 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle 5

tunnistajat. Üle jäi kuulamata üks tunnistaja, kes ei ilmunud kohtusse. Järgnevalt arutasid pooled selle

üle, kas haiguse tõttu kohtuistungilt puuduva E. Vettuse ja tema kaitsja osavõtuta on võimalik üle

kuulata tunnistaja M. Pork. Prokuratuur pidas seda võimalikuks, kaitsjad mitte. Kohus otsustas jätta

tunnistaja sel istungipäeval üle kuulamata. Seejärel arutasid pooled edasist töökorraldust, eeskätt

küsimust, kuidas tagada, et süüdistatavad ja kaitsjad ei peaks viibima kohtuistungil sel ajal, mil ei

käsitleta konkreetset süüdistatavat puudutavaid tõendeid, samuti seda, kas jaanuarikuust alates

peaksid kõik kaitsjad ja süüdistatavad kogu aeg istungisaalis viibima (KoTo, kd 2, tl 247p-249p).

T. Annuse ja V. Reiljani kaitsjad esitasid kohtule kirjalikult taotlused dokumentaalsete tõendite

avaldamise viisi muutmiseks selliselt, et prokuratuuri kohustataks põhjendama iga avaldatava tõendi

juures, miks tõend on asjakohane ja millist tõendamiseseme asjaolu sellega tõendada soovitakse

(KoTo, kd 2, tl 252 jj).

157. 9. detsember 2009, 11. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 266 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle kaks

tunnistajat. Kolmandat tunnistajat ei olnud võimalik sel päeval üle kuulata E. Vettuse haiguse tõttu.

Prokuratuur taotles istungi jätkamist A. T. arvuti kõvaketta vaatlusprotokolli avaldamisega.

T. Annuse kaitsja märkis, et ta ei vaidlusta tõendite avaldamist, kuid vaidlustab senist avaldamise

viisi. Esiteks tuleb esitada põhistused tõendi asjakohasuse kohta ja teiseks näidata, kuidas ja millises

episoodis soovitakse seda kasutada konkreetse süüdistatava vastu ja millise konkreetse süüdistuses

nimetatud asjaolu tõendamiseks. Ei piisa vaid üldsõnalistest selgitustest. Sellele järgnes prokuratuuri

ja kaitsjate vaidlus küsimuses, kuivõrd üksikasjalikult tuleb prokuratuuril iga avaldatava dokumendi

puhul selgitada dokumendi seotust süüdistuse sisuga. T. Annuse kaitsja arvamusega sarnast

seisukohta väljendasid ka istungil viibinud V. Reiljani ja K. Kanguri kaitsjad. Kohus leidis, et

prokuratuuril tuleks lähtuda V. Reiljani ja T. Annuse 8. detsembri 2009. a taotluste seisukohtadest ja

iga süüdistatava puhul peaks välja tooma, millise tõendiga selle süüdistatava süü tõendatud on.

Prokurörid vaidlesid sellele vastu, leides, et nad on senini piisavalt selgitanud, kuidas avaldatav

vaatlusprotokoll süüdistuses toodud asjaolusid tõendab ja miks see tõend kriminaalasjas tähtis on.

Samuti väljendas prokuratuur seisukohta, et kohtuliku uurimise käigus tulebki avada üksnes tõendi

sisu - see ette lugeda või näidata. V. Reiljani, T. Annuse ja K. Kanguri kaitsjad prokuratuuriga ei

nõustunud, leides, et tõendi tähenduse avamine peab toimuma juba kohtulikul uurimisel, mitte alles

kohtuvaidluses, ja et juba kohtulikul uurimisel tuleb iga tõendi puhul selgitada, millise süüdistuse-

episoodiga see seotud on ja millist asjaolu sellega tõendada soovitakse. Kohus jättis prokuratuuri

taotluse A. T. arvuti kõvaketta vaatlusprotokolli ja selle lisade uurimise jätkamiseks rahuldamata.

Ühtlasi määras kohus, et esmalt tuleb kõik prokuratuuri taotletud tunnistajad üle kuulata, seejärel

kutsutakse kõik süüdistatavad ja süüdistatavate kaitsjad kohtuistungile ja hakatakse kirjalikke

tõendeid avaldama. Prokuratuur märkis, et nende plaani kohaselt pidanuks pärast tunnistajate

ülekuulamist algama jälitustegevusega seotud tõendite uurimine. Prokuratuur leidis, et kirjalike

tõendite uurimise edasilükkamine võib osutuda menetlusökonoomiat rikkuvaks, kuna pole teada, kas

ja kui palju isikuid võib haigestuda, mis tooks kaasa istungite ärajäämise. Kohus asus seisukohale, et

12. jaanuari 2010. a toimuvale kohtuistungile tuleb kutsuda kõik süüdistatavad ja nende kaitsjad.

Ühtlasi lubas kohus prokuratuuril planeerida üheks istungipäevaks vähem kui 10 tunnistajat, kui on

alust arvata, et tunnistajate ülekuulamine võtab kauem aega. Pärast vaheaega kuulati prokuratuuri

taotlusel üle 4 tunnistajat.

158. 10. detsember 2009, 12. istungipäev (KoTo, kd 2, tl 287 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle 6

tunnistajat. Istungipäeva lõpul arutati korralduslikke küsimusi. Prokuratuur esitas taotluse, et kohus

kontrolliks jälitustegevuse seaduslikkust enne seda, kui hakatakse uurima jälitustoimingutega

kogutud tõendeid.

159. 12. jaanuar 2010, 13. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 4 jj). E. Vettus puudus haiguse tõttu kohtuistungilt,

tema kaitsja ei ilmunud samuti istungipäeva alguseks kohtusse, ehkki pidi kohal viibima. E. Tuiksoo

kaitsja R. Laus esitas taotluse muuta tunnistajate ülekuulamise ajakava, sest ta viibib 5.-15. jaanuarini

2010 puhkusel. Kaitsja palus viia E. Tuiksood puudutavate tunnistajate ülekuulamine jaanuari lõppu

või veebruari. Kaitsja ei pidanud võimalikuks, et E. Vettust kaitseb kaaskaitsja V. Särgava, sest

viimane osaleb menetluses üksnes abistavas rollis. Prokuratuur vaidles kaitsjale vastu, viidates mh

sellele, et jaanuarikuised istungiajad olid E. Tuiksoo kaitsjatele teada ja et varem on kaitsja osutanud

üksnes E. Tuiksoo jaanuarikuisele komandeeringule, mitte aga enda puhkusele. Kuna V. Särgava on

ka varem üksinda E. Tuiksood kaitsnud, suudab ta seda teha ka kahel päeval jaanuaris, mil toimub

E. Tuiksoo süüdistust puudutavate tunnistajate ülekuulamine. 17 tunnistaja kohtusse kutsumise aja

muutmine R. Lausi puhkuse tõttu on ebamõistlikult keerukas. E. Tuiksoo avaldas soovi, et

tunnistajate ülekuulamisel viibiks tema kaitsjana R. Laus. Kohus määras, et R. Lausil on objektiivne

põhjus kohtuistungile mitte tulla. 19. ja 20. jaanuariks 2010 planeeritud 17 tunnistajat kuulatakse üle

28. jaanuaril ja 10. veebruaril. Järgnevalt kuulati 12. jaanuari 2010. a istungipäeval prokuratuuri

taotlusel üle 8 tunnistajat.

160. 13. jaanuar 2010, 14. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 25 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle kolm

tunnistajat. Pärast seda arutati kaitsjate taotlusi, mis puudutasid dokumentaalsete tõendite avaldamise

korda. Toimus pikem diskussioon kaitsjate ja prokuratuuri vahel. Kaitsjad leidsid kokkuvõtlikult, et

prokuratuur peaks iga avaldatava tõendi puhul selgitama, millise süüdistatava millise süüdistuse

millist asjaolu sellega tõendada soovitakse. Prokuratuur leidis, et avaldamine on tõendi sisu suuline

esitamine, mitte aga analüüsimine, millisel viisil, kuidas on sellega põhjendatud ja tõendatud

süüdistus. Samas kinnitas prokuratuur, et selleks, et tõendit avaldada, seotakse see ära konkreetse

süüdistusega ja tagatakse, et need isikud, kellele esitatud süüdistust tõend puudutab, on kohtuistungil

kohal. Kohus vaidlusaluses küsimuses ühest seisukohta ei võtnud, määrates vaid, et 19. ja

20. jaanuari istungipäevadel jätkatakse dokumentaalsete tõendite avaldamist. 14. jaanuariks 2010

planeeritud kohtuistungi jättis kohus ära, sest sel päeval oli Riigikohtu 90. aastapäev ja kõik

kohtunikud olid kutsutud Riigikohtu esimehe vastuvõtule (KoTo, kd 3, tl 46 pöördel).

161. 19. jaanuar 2010, 15. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 60 jj). Esmalt arutati korralduslikke küsimusi. Muu

hulgas teatas K. Kanguri kaitsja M. Mugu, et ei saa viibida kohtus 19. jaanuari pärastlõunal ega

20. jaanuaril. Varasema ajakava alusel ei saanud ta arvestada, et sel ajal toimub dokumentaalsete

tõendite uurimine ja et K. Kanguril ning tema kaitsjatel on vaja kohtus olla. Prokuratuur vaidles

kaitsja taotlusele vastu, märkides, et 12. jaanuaril ilmnes, et seoses E. Tuiksoo kaitsja puhkusega

toimub ajakavas muudatus, ja 13. jaanuaril määras kohus, et 19. ja 20. jaanuaril avaldab ta

dokumentaalsed tõendid. Kohtumenetlust juhib kohus. K. Kanguril on kolm kaitsjat, taotlusest jääb

arusaamatuks, miks K. Kangur ega ükski tema kolmest kaitsjast ei saa kohtuistungil viibida. Kohus

märkis, et 13. jaanuari määrusele jätkata 19. ja 20. jaanuaril dokumentaalsete tõendite avaldamisega

vastuväiteid ei esitatud, kuid leidis, et 19. jaanuari pärastlõunal ja 20. jaanuaril tuleb istung ära jätta.

Pärast jätkas kohus kriminaaltoimikus olevate dokumentide avaldamist prokuratuuri taotlusel.

162. 21. jaanuar 2010, 16. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 84 jj). Jätkati kriminaaltoimikus olevate

dokumentide avaldamist prokuratuuri taotlusel. Istungipäeva lõpus käsitleti korralduslikke küsimusi.

Muu hulgas taotles prokuratuur uute istungiaegade planeerimist ja määramist 3. juunile 2010

järgnevaks ajaks. Kohus määras, et veebruarikuus toimuvad kohtuistungid 9., 16., 17. ja

18. kuupäeval. 10.-11. veebruaril istungeid ei toimu, andmaks kaitsjatele aega taotluste esitamiseks

seoses jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga. 11. veebruaril viibib kohtunik Riigikohtus. Samuti

määras kohus, et 16. veebruari 2010. a istungil, kuhu peavad ilmuma kõik süüdistatavad ja kaitsjad,

arutatakse kaitsjate taotlusi, mis on seotud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga ja mis tuleb

esitada hiljemalt 10. veebruariks. Lisaks määras kohus, et 16. veebruaril 2010 planeeritakse istungite

ajakava 3. juunile 2010 järgneva perioodi kohta.

163. 26. jaanuar 2010, 17. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 101 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle 8

tunnistajat.

164. 27. jaanuar 2010, 18. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 117 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle 10

tunnistajat.

165. 28. jaanuar 2010, 19. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 147 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle 8

tunnistajat.

166. 9. veebruar 2010, 20. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 172 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle 8

tunnistajat.

167. 16. veebruar 2010, 21. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 298 jj). Istungipäeva algul käsitleti uute

istungiaegade määramist pärast 3. juunit 2010, arvestades mh T. Annuse ja V. Reiljani kaitsjate

seotust teise mahuka kriminaalasjaga, milles pidi lähiajal algama istungiaegade planeerimine.

T. Pedjasaare ja T. Annuse kaitsjad leidsid, et täiendavate istungiaegade planeerimine oleks ennatlik

ja seda võiks vajadusel teha maikuus. Kohus pakkus pooltele võimalust alustada uute istungiaegade

planeerimist 1. septembrist 2010. Mitmele kaitsjale see ei sobinud. Kohtumenetluse pooled leidsid, et

enne 28. septembrit 2010 ei ole võimalik uusi istungiaegu määrata. Prokuratuuri ettepanekule

määrata kindlaks kogu oktoobrikuu istungipäevad vaidles vastu V. Reiljani kaitsja, märkides: "Me ei

saa nüüd niimoodi teha, et me kogu aeg määrame ainult seda asja. Me peame jätma ka selliseid

perioode, kus kaitsjatel on võimalik oma teiste seotud asjadega tegeleda." Kohus määras kokkuleppel

pooltega uued istungiajad järgmisteks päevadeks: 28.-29. september ja 5.-7. ning 12.-14. oktoober

2010. Ühtlasi avaldas kohus lootust, et selleks ajaks on kohtuvaidlused lõppenud. Järgnevalt käsitleti

kohtuistungil T. Annuse, E. Tuiksoo, K. Kanguri, V. Reiljani ja T. Libliku ning T. Pedjasaare taotlusi

jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks. Arutati, kuidas peaks jälitustegevuse seaduslikkuse

kontroll toimuma. Kaitsjad esitasid taotlused mõnede süüdistatavate suhtes kohaldatud elukohast

lahkumise keelu tühistamiseks.

168. 17. veebruar 2010, 22. istungipäev (KoTo, kd 3, tl 325 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle üks

tunnistaja. Samal päeval tehtud määrusega tühistas Harju Maakohus K. Kanguri, T. Annuse,

T. Pedjasaare, E. Vettuse ja T. Libliku suhtes tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelu (KoTo,

kd 3, tl 336).

169. 6. aprill 2010, 23. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 39 jj). Seoses jälitustegevuse seaduslikkuse

kontrolliga selgitas kohus pooltele järgmist: "[K]ohtunik käis Kaitsepolitseiametis toimikuid

vaatamas. Toimikud on kohtuniku käes, kohus ei ole jõudnud neid läbi vaadata, kui kohtunik vaatab

need toimikud läbi, siis arutame neid asju kohtuistungil edasi, olete nõus sellega. On neli mahukat

toimikut üle vaadata." Prokuratuur leidis, et enne kui asuda jälitustegevusega kogutud tõendeid

uurima, oleks vaja kohtu seisukohta, kas üks või teine uuritav jälitusprotokoll kajastab teavet, mis on

kogutud seaduslikult. V. Reiljani kaitsja väljendas samasugust arvamust ja leidis, et kohtu seisukoha

kujundamiseni võiks jätkata kirjalike tõendite avaldamisega. Teised kaitsjad olid sellega nõus.

Prokuratuur vaidles ettepanekule vastu, märkides, et varem paika pandud tõendite uurimise järjekorra

kohaselt pidi toimuma jälitustegevusega kogutud tõendite seaduslikkuse kontroll ja uurimine, millega

prokuratuur on ka arvestanud. Seepeale avaldas kohus, et "jälitustegevuseks väljaantud load on antud

vastavalt jälitustegevuse seadusele. Nii eeluurimise kohtuniku poolt kui ka prokuratuuri poolt

väljaantud load on seaduslikul alusel välja antud. Kohus leiab, et ei ole takistusi, miks ei saaks

alustada jälitusprotokollide uurimist. Kohtu arvates saaks hakata uurima jälitusprotokolle alustades

protokollide uurimist 3.-ndast köitest." Sellele järgnes pikem arutelu, mille käigus kaitsjad viitasid

oma varasematele kirjalikele taotlustele, mis puudutasid jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli, mh

taotlusele võimaldada süüdistatavatel ja kaitsjatel tutvuda vähemalt teatud osaga jälitustoimiku

materjalidest, samuti taotlusele nõuda välja logifailid pealtkuulatud telefonikõnede kohta. Arutati

jälitustegevuse seaduslikkuse edasist kontrolli. Maakohus lükkas kaitsjate taotluste kohta seisukoha

kujundamiseks kriminaalasja arutamise edasi 20. aprilliks 2010.

170. 7. aprillil 2010 tegi kriminaalasja arutava kohtukoosseisu eesistuja Valeri Lõõnik ainuisikuliselt

määruse, millega otsustas osaliselt rahuldada kaitsjate taotlused jälitustoimingute dokumentidega

tutvumiseks ja lubada neil tutvuda "piirangutega märgitud dokumentidega". Sama määrusega otsustas

kohtunik välja nõuda logifailid, tõdedes, et kohtu ja prokuratuuri load jälitustoimingute tegemiseks

olid seaduslikud, jälitustoimingute proportsionaalsust hindab kohus aga otsuses (KoTo, kd 4, tl 47-

48).

171. 16. aprillil 2010 tegi kriminaalasja arutav kohtukoosseis tervikuna määruse, millega tühistas

kohtuniku 7. aprilli 2010. a määruse osas, millega anti kaitsjatele luba jälitustoimiku materjalidega

tutvumiseks. Kaitsjate taotlused jäeti rahuldamata. Määruse põhistustes märgiti, et 7. aprilli

2010. a määrus on mitmeti mõistetav ja et tegelikult ei pidanud kohus selles silmas

juurdepääsupiiranguga dokumente, vaid dokumente, millelt oli märge "piiratud" kustutatud (KoTo, kd

4, tl 47-53). Maakohtu selle määruse peale esitasid V. Reiljani, T. Annuse ja K. Kanguri kaitsjad

määruskaebused, mis Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 2010. a määrusega jäeti läbi vaatamata, sest

KrMS § 385 p 16 kohaselt ei saa kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise

määruse peale määruskaebust esitada. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud kaitsjate

määruskaebused jättis Riigikohus oma 21. juuli 2010. a määrusega menetlusse võtmata (KoTo,

nummerdamata lisaköide).

172. 20. aprill 2010, 24. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 79 jj). Kohus selgitas pooltele 7. ja 16. aprilli 2010. a

määruste tegemise asjaolusid. Järgnevalt arutati istungipäeva lõpuni T. Annuse ja V. Reiljani kaitsjate

taotlusi, mis olid seotud maakohtu 7. ja 16. aprilli määrustega, samuti jälitustegevuse seaduslikkuse

kontrolli ja logifailide väljanõudmisega seotud küsimusi. Kohus otsustas, et kõigepealt nõuab ta ise

logifailid välja ning uurib neid ja seejärel otsustab, kas neid ka pooltele tutvustada või mitte. Kaitsjad

taotlesid, et seni, kuni toimub jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll, jätkataks teiste tõendite

uurimist. Prokuratuur nõustus sellega.

173. 21. aprill 2010, 25. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 92 jj). Jätkus kriminaaltoimiku materjalide

avaldamine prokuratuuri taotlusel. Kirjalike tõendite avaldamise vahepeal selgitas kohus tulemusi,

milleni

ta

on

jõudnud

jälitustegevuse

seaduslikkust

kontrollides.

Kohus

kinnitas,

et

Kaitsepolitseiamet kasutab pealtkuulamiseks rahvusvaheliselt sertifitseeritud süsteemi ja selle puhul

ei ole võltsingud võimalikud. Kõik pealtkuulatud kõned on täies mahus salvestatud ja salvestistelt

nähtub sekundilise täpsusega ka kõnede pealtkuulamise kellaaeg ja kestus. Kriminaaltoimikutes

olevad stenogrammid langevad salvestistega täielikult kokku, ehkki salvestised on pikemad. Kaitsjate

soovil võidakse kuulata ka salvestiste osi, mida pole protokolli kantud. Toimus poolte diskussioon.

Kohus määras, et logifailide kohta kutsutakse kohtuistungile selgitusi andma nii Kaitsepolitseiamet

kui ka sõltumatu sideoperaatorfirma spetsialist.

174. 27. aprill 2010, 27. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 154). Kuulati üle kohtu poolt spetsialistina kutsutud

AS-i EMT töötaja A. Õ. ja Kaitsepolitseiameti töötaja J. K., selgitamaks logifailide ja

Kaitsepolitseiameti keskse pealtkuulamissüsteemiga seotud tehnilisi küsimusi. Kohus märkis, et

pärast spetsialistide ärakuulamist on ta jõudnud järeldusele, et kohtul puudub vajadus ja õiguslik alus

logifailide väljanõudmiseks. Kaitsjate sellekohase taotluse jättis kohus rahuldamata. Seepeale esitasid

T. Annuse ja V. Reiljani kaitsjad uuesti taotluse logifailide väljanõudmiseks, samuti taotlesid kaitsjad,

et neil võimaldataks kohtusse kutsuda oma spetsialist, sest varem üle kuulatud spetsialistide ütlustes

olid kaitsjate hinnangul vastuolud. Ülejäänud kaitsjad toetasid neid taotlusi. Kohus otsustas tutvuda

Riigiprokuratuuris oleva kriminaalasjaga, mis puudutas osa logifailide kaotsiminekut, samuti kuulata

ära kaitsjate kutsutava spetsialisti ja seejärel otsustada lõplikult, kas nõuda logifailid välja või mitte.

175. 4. mai 2010, 28. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 190 jj). Logifailidega seotud temaatika täiendavaks

selgitamiseks kuulati tunnistajana üle kaitsjate kutsutud spetsialist K. L. Pärast seda taotles T. Annuse

kaitsja uuesti logifailide väljanõudmist ja kõigi ülejäänud süüdistatavate kaitsjad toetasid seda

taotlust. Prokuratuur vaidles taotlusele vastu. Sellele järgnes poolte diskussioon. Pärast seda vaidlesid

pooled pikalt selle üle, kas kohtu käsutuses olevaid materjale lõpetatud kriminaalasjas, mis puudutas

osa logifailide kaotsiminekut, tuleb kõigile seda soovivatele menetlusosalistele tutvustada või mitte.

Kohus selgitas, et jätab jõusse 16. aprilli 2010 määruse punkti selle kohta, et logifailid tuleb välja

nõuda. Selle määruse peale on T. Annuse, V. Reiljani ja K. Kanguri kaitsjad esitanud

määruskaebused, mis on ringkonnakohtus. Pärast seda avaldas prokuratuur soovi alustada

jälitustoimingutega kogutud tõendite uurimist, juhtides tähelepanu sellele, et jälitustoimingute

seaduslikkuse kontroll on kestnud juba veebruarikuust ja jätkuvalt oodatakse kohtu seisukohta.

Kaitsjad vaidlesid sellele vastu, leides, et enne tuleb uurida logifaile. Järgnes pikem diskussioon

poolte vahel. Kohus otsustas, et jälitustoimingutega kogutud tõendeid ei saa hakata avaldama enne,

kui on logifailid kohtu käsutuses ja need on ära kontrollitud. Samuti leidis kohus, et laekumata on

ringkonnakohtu määrus maakohtu 16. aprilli 2010. a määrusele esitatud määruskaebuste kohta.

Prokuratuur märkis, et ringkonnakohtu lahendi äraootamine pole vajalik, sest ringkonnakohus ei ole

maakohtu määruse täitmist peatanud. V. Reiljani kaitsja vaidles prokuratuurile vastu, leides, et

määruskaebemenetluse tulemus on vaja ära oodata. Kohtu määramisel jätkati kriminaaltoimikus

olevate tõendite avaldamist prokuratuuri taotlusel. T. Pedjasaare kaitsja esitas kohtule taotluse, et

enne K. Kanguri arvuti kõvaketta koopialt leitud dokumentide vaatlusprotokolli lisade avaldamist

kontrollitaks kõvaketta koopia identsust. Vastasel korral puudub võimalus kontrollida tõendite

päritolu. Seda taotlust toetas ka K. Kanguri kaitsja. Kohus rahuldas taotluse ja katkestas arvuti

kõvakettalt välja trükitud kirjalike tõendite uurimise.

176. 5. mai 2010, 29. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 235 jj). Jätkus kriminaaltoimikus olevate

dokumentaalsete tõendite avaldamine prokuratuuri taotlusel. Avaldati tõendeid, mis ei pärinenud

elektroonilistelt andmekandjatelt.

177. 6. mai 2010, 30. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 250 jj). Jätkus kriminaaltoimikus olevate tõendite

avaldamine prokuratuuri taotlusel.

178. 18. mai 2010, 31. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 265 jj). T. Pedjasaare kaitsja taotlusel ilmus kohtusse

Kaitsepolitseiameti IT-töötaja, kes hakkas uuritavate dokumentide päritolukohaks oleva arvuti

kõvaketta koopialt seinale kuvama kõvaketta sisu, et näidata, kas kõvaketta koopial on olemas need

materjalid, mis on kriminaalasja toimikus. T. Pedjasaare kaitsja esitas mitu taotlust demonstreeritava

kõvaketta koopia autentsuse kontrollimiseks. Teda toetasid ka K. Kanguri ja T. Annuse kaitsjad.

Kaitsjate taotlusel tuvastati kõvaketta koopia hash-väärtus (räsiväärtus). See ei langenud kokku

vaatlusprotokollis toodud kõvaketta koopia identifitseerimisnumbriga. IT-spetsialist selgitas, et

erinevus võib olla tingitud kõvaketta vahepealsest vaatlemisest. Toimus pikem diskussioon kõvaketta

autentsuse üle. Kohus määras, et kohtusse tuuakse samast kõvakettast tehtud puutumatu koopia, mida

ei ole vaadeldud, ja lõpetas istungi.

179. 19. mai 2010, 32. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 283 jj). Uuriti K. Kanguri arvuti kõvakettast tehtud

puutumatut koopiat, tuvastati kõvaketta räsiväärtust. Ilmnes, et kõvaketta räsiväärtus langeb kokku

kõvaketta vaatlusprotokollis oleva räsiväärtusega. Kohus määras jätkata dokumentide avaldamisega.

Alates sellest istungist toimus elektroonilistele andmekandjatelt pärinevate tõendite avaldamine IT-

spetsialisti juuresolekul. Poolte taotlusel avati toimikus olevate väljatrükkide aluseks olevad failid

elektroonilisel andmekandjal ja kuvati ekraanile (nt e-kirjade manused). Kohtuistung jätkus

kriminaaltoimikus olevate tõendite avaldamisega prokuratuuri taotlusel.

180. 25. mai 2010, 34. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 330 jj). Istungipäeva algul otsustati T. Pedjasaare

kaitsja taotlusel, et 26. mai 2010. a istung jääb e-toimiku konverentsi tõttu ära. Kohus jätkas

kriminaaltoimikus olevate tõendite avaldamist prokuratuuri taotlusel.

181. 27. mai 2010, 35. istungipäev (KoTo, kd 4, tl 356 jj). Jätkus kriminaaltoimikus olevate tõendite

avaldamine prokuratuuri taotlusel. T. Pedjasaare kaitsja taotlusel ja V. Reiljani, K. Kanguri ja

T. Annuse kaitsjate toetusel otsustas kohus 3. juuniks 2010 planeeritud istungi advokatuuri õppepäeva

tõttu ära jätta.

182. 1. juuni 2010, 36. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 2 jj). Istungipäeva alguses planeeriti uusi istungiaegu

2010. a sügiseks. Mitmed kohtu pakutud ajad ühele või teisele poolele ei sobinud, sest samaks ajaks

olid juba planeeritud teised kohtumenetlused või muud töökohustused. Kohus määras pooltega

kokkuleppel täiendavateks istungiaegadeks 1., 2., 7., 8., 9., 14., 15., ja 16. detsembri 2010. Seejärel

jätkus kriminaaltoimikus olevate tõendite avaldamine prokuratuuri taotlusel. Kaitsjate poolt

varasemal kohtuistungil esitatud taotluse alusel kontrolliti läbiotsimisel ära võetud ja

turvaplommidega kokku köidetud originaaldokumente.

183. 2. juuni 2010, 37. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 24 jj). Esmalt toimus U. U. arvuti kõvaketta

puutumatu koopia identifitseerimine (räsiväärtuse kontroll), kohus teavitas pooli Elisa Eesti AS-ist

saadud vastusest kohtu poolt nõutud logifailide puudumise kohta. Pärast kõvaketta identifitseerimist

jätkas kohus kriminaaltoimikus olevate tõendite avaldamist prokuratuuri taotlusel. Kohtu ettepanekul

leppisid pooled kokku uued kohtuistungi ajad. Kohus teatas, et aasta lõpuni on määratud 16

istungipäeva ja sellest võiks kohtuvaidluseni piisata. Prokuratuur taotles istungipäevade määramist

ajavaruga, millele T. Pedjasaare kaitsja vastu vaidles. Prokuratuur palus ka kaitsjatel teatada, kui kaua

nad planeerivad enda esitatavate tõendite uurimiseks. Kaitsjad selget prognoosi ei esitanud. Mitu

kohtu poolt 2011. a jaanuariks, veebruariks või märtsiks pakutud istungiaega ei sobinud V. Reiljani

või T. Annuse kaitsjatele, seda kas teiste kohtumenetluste või välisreiside tõttu. Samuti teatas

V. Reiljani kaitsja, et on teise kriminaalasjaga hõivatud 2.-20. maini 2011. Kohus määras uued

istungipäevad 8.-10. ja 15.-17. veebruariks ning 12.-14., 19.-20. ja 26.-28. aprilliks 2011.

T. Pedjasaare kaitsja palus, et aegade planeerimine lõpetataks. Kohus avaldas arvamust, et kui

aprilliks jõuab kohtulik uurimine lõpule, võiks juuniks 2011 planeerida kohtuvaidlusi.

184. 2. juunil 2010 edastas AS EMT Harju Maakohtule viimase nõutud logifailid säilinud mahus (KoTo,

kd 5, tl 47).

185. 28. september 2010, 38. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 120 jj). Kohtuistungilt puudus K. Kangur, kes

oli haigestunud. Seetõttu planeeritud uurimistoiminguid ei tehtud. Kohus võttis kriminaalasja juurde

V. Reiljani, T. Annuse ja E. Vettuse kaitsjate kirjalikud taotlused.

186. 5. oktoobril 2010 lükkas maakohus K. Kanguri haigestumise tõttu edasi 5.-7. oktoobrile 2010

planeeritud kohtuliku arutamise (KoTo, kd 5, tl 145).

187. 12. oktoober 2010, 39. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 156 jj). Istungi algus lükati kella 14-ks, sest

kohtusaali helisalvestustehnika oli korrast ära. E. Vettuse kaitsja oli haigestunud, mistõttu E. Vettust

puudutavaid tõendeid ei olnud võimalik uurida. Prokuratuur taotles kohtuliku uurimise jätkamist

jälitustegevusega kogutud tõendite uurimisega. Seejärel arutati T. Annuse ja V. Reiljani kaitsjate

täiendavaid taotlusi, mis puudutasid jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli. Maakohus kandis ette

oma seisukoha jälitustegevusega kogutud tõendite kõlblikkuse kontrolli kohta, märkides, et KrMS

§ 110 nõuete järgimist ja jälitustoimingute proportsionaalsust saab ta hinnata alles kohtuotsuses, olles

eelnevalt ära kuulanud prokuratuuri ja kaitsjate argumendid. Kohus jättis kaitsjate taotlused

rahuldamata ja määras, et kohtulikku uurimist jätkatakse jälitusprotokollide uurimisega. Sellele

järgnes poolte diskussioon küsimuses, kuidas peab avaldamine toimuma. Kohus võttis selle kohta

seisukoha. Sedastati, et järgmisel päeval jääb istung ära, sest T. Pedjasaare ja E. Tuiksoo kaitsjad

viibivad teises kriminaalasjas Riigikohtu istungil ja K. Kanguri kaitsjal on samuti mõjuv põhjus

istungile mitte tulla. K. Kangur ei nõustunud sellega, et teda kaitseks järgmise päeva istungil üksnes

S. Soolo. Kohus tegi ettepaneku leida novembrikuusse uued istungiajad. Prokuratuur oli sellega nõus,

ent V. Reiljani kaitsja avaldas, et tal on kõik ajad kinni. Järgnevalt alustati jälitustoimingutega

kogutud tõendite avaldamist prokuratuuri taotlusel.

188. 14. oktoober 2010, 40. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 172). Jätkati jälitustoimingutega kogutud tõendite

avaldamist prokuratuuri taotlusel.

189. 1. detsember 2010, 41. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 208 jj). Jätkati jälitustoimingutega kogutud

tõendite avaldamist prokuratuuri taotlusel.

190. 2. detsember 2010, 42. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 233 jj). Jätkati jälitustoimingutega kogutud

tõendite avaldamist prokuratuuri taotlusel ja sellega jõuti ka lõpule. Kohtuistung jätkus muude

kriminaaltoimiku materjalide avaldamisega prokuratuuri taotlusel.

191. 7. detsember 2010, 43. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 266 jj). Lähedase haigestumise tõttu ei ilmunud

kohtuistungile süüdistatav T. Pedjasaar, teavitades kohut, et ei saa kohtuistungile ilmuda ka järgmisel

ja ülejärgmisel planeeritud istungipäeval. Kuna tõendid, mida prokurörid soovisid avaldada,

puudutasid ka T. Pedjasaarele esitatud süüdistust, lükati kohtulik arutamine edasi. Järgmisel

istungipäeval plaaniti siiski üle kuulata üks tunnistaja, kelle ütlused ei olnud seotud T. Pedjasaare

süüdistusega.

192. 8. detsember 2010, 44. istungipäev (KoTo, kd 5, tl 270 jj). Prokuratuuri taotlusel kuulati üle üks

tunnistaja.

193. 14. detsember 2010, 45. istungipäev (KoTo, kd 105, tl 287 jj). Kohtuistungile jäi ilmumata

süüdistatav T. Pedjasaar, olles esitanud kohtule tõendi, et ei saa lähedase isiku haiguse tõttu ei sel ega

ka kahel järgmisel planeeritud istungipäeval (15. ja 16. detsember 2010) kohtumenetluses osaleda.

Ära jäänud istungite pärast leppisid pooled kokku uutes istungipäevades. Mitu kohtu pakutud

istungiaega ei sobinud V. Reiljani, T. Annuse, K. Kanguri, T. Libliku ja T. Pedjasaare kaitsjatele

eeskätt hõivatuse tõttu teiste kohtuistungitega. Mõni pakutud päevadest ei sobinud ka prokuratuurile.

Kokkuleppel pooltega määras kohus täiendavad istungipäevad 14., 21. (võimalusel) ja 31. jaanuariks,

18. veebruariks ning 15. aprilliks 2011. Lisaks planeeris kohus kokkuleppel pooltega kohtuvaidluseks

23.-27. mai ja 20.-22. juuni 2011.

194. 14. jaanuar 2011, 46. istungipäev (KoTo, kd 6, tl 2 jj). Kohtulik uurimine jätkus kriminaaltoimikus

olevate tõendite avaldamisega prokuratuuri taotlusel.

195. 21. jaanuar 2011, 47. istungipäev (KoTo, kd 6, tl 64 jj). Kohtulik uurimine jätkus kriminaaltoimikus

olevate tõendite avaldamisega prokuratuuri taotlusel. Lisaks otsustas kohus prokuratuuri taotlusel

võtta kriminaalasja toimiku juurde ja avaldada uuendatud äriregistri väljavõtted erinevate äriühingute

kohta. Järgnevalt vaidlesid pooled ekspertiisiakti KP 25-07 avaldamisega seotud küsimuste üle.

196. 31. jaanuar 2011, 48. istungipäev (KoTo, kd 6, tl 155 jj). Kohus avaldas ekspertiisiakti KP 25-07

(osaliselt).

197. 8. veebruar 2011, 49. istungipäev (KoTo, kd 6.1, tl 33 jj). Esmalt avaldas kohus prokuratuuri

taotlusel kriminaaltoimikus olevaid tõendeid. Seejärel esitas prokuratuur KrMS § 268 lg 2 korras

täpsustatud süüdistuse, nimetades süüdistuses tehtud muudatused eraldi nii kirjalikult kui ka suuliselt.

Kohus määras, et jätkatakse kaitsjate tõendite uurimisega ja kui kaitsjad soovivad seoses süüdistuses

tehtud muudatustega mingeid täiendavaid tõendeid avaldada, saavad nad seda hiljem teha. Kohus

asus avaldama kriminaaltoimikus olevaid tõendeid T. Pedjasaare ja T. Annuse kaitsjate taotlusel.

198. 9. veebruar 2011, 50. istungipäev (KoTo, kd 6.1, tl 70 jj, parandatud protokoll tl 92 jj). Kohtulikku

uurimist jätkati kriminaaltoimiku materjalide avaldamisega T. Annuse kaitsja taotlusel. Seejärel

avaldati kriminaaltoimikus olevaid tõendeid E. Tuiksoo, E. Vettuse ja T. Libliku kaitsjate taotlusel.

199. 10. veebruar 2011, 51. istungipäev (KoTo, kd 6.1, tl 84 jj ning 108 jj). Kohus avaldas

kriminaaltoimikus olevaid tõendeid K. Kanguri taotlusel.

200. 15. veebruar 2011, 52. istungipäev (KoTo, kd 6.1, tl 119 jj). Kohus jätkas kriminaaltoimikus olevate

tõendite avaldamisega K. Kanguri taotlusel.

201. 16. veebruar 2011, 53. istungipäev (KoTo, kd 6.1, tl 129 jj). Kohtulik uurimine jätkus

kriminaaltoimikus olevate tõendite avaldamisega V. Reiljani kaitsja taotlusel.

202. 17. veebruar 2011, 54. istungipäev (KoTo, kd 6.1, tl 151 jj). T. Annuse kaitsja taotlusel kuulati üle

kolm tunnistajat. Pärast seda jätkas kohus kriminaaltoimiku materjalide avaldamist V. Reiljani kaitsja

ja K. Kanguri taotlusel.

203. 18. veebruar 2011, 55. istungipäev (KoTo, kd 6.1, tl 174 jj). Kohtulik uurimine jätkus

kriminaaltoimiku materjalide avaldamisega K. Kanguri taotlusel.

204. 11. aprill 2011, 56. istungipäev (KoTo, kd 8, tl 46 jj). T. Annuse kaitsja taotlusel kuulati üle kolm

tunnistajat.

205. 12. aprill 2011, 57. istungipäev (KoTo, kd 8, tl 69 jj). T. Annuse kaitsja taotlusel kuulati üle kolm

tunnistajat.

206. 13. aprill 2011, 58. istungipäev (KoTo, kd 8, tl 101 jj). T. Annuse kaitsja taotlusel kuulati üle kuus

tunnistajat.

207. 14. aprill 2011, 59. istungipäev (KoTo, kd 8, tl 139 jj). E. Tuiksoo kaitsja taotlusel kuulati üle kolm

tunnistajat ja K. Kanguri kaitsja taotlusel üks tunnistaja. Seejärel jätkus kohtulik uurimine

kriminaaltoimikus olevate tõendite avaldamisega K. Kanguri taotlusel.

208. 15. aprill 2011, 60. istungipäev (KoTo, kd 8, tl 159 jj). K. Kanguri kaitsja taotlusel kuulati üle kaks

tunnistajat. Seejärel jätkus kohtulik uurimine kriminaaltoimikus olevate tõendite avaldamisega

K. Kanguri taotlusel.

209. 19. aprill 2011, 61. istungipäev (KoTo, kd 8, tl 179 jj). Kohtulik uurimine jätkus kriminaaltoimikus

olevate tõendite avaldamisega K. Kanguri taotlusel. Kirjalike tõendite uurimise vahepeal kuulati

K. Kanguri kaitsja taotlusel üle ka kaks tunnistajat.

210. 20. aprill 2011, 62. istungipäev (KoTo, kd 8, tl 201). Jätkus kriminaaltoimikus olevate tõendite

avaldamine K. Kanguri taotlusel.

211. 26. aprill 2011, 63. istungipäev (KoTo, kd 9, tl 94 jj). Esmalt arutas kohus pooltega täiendavate

istungipäevade määramist. Mitu kohtu pakutud võimalikku istungiaega septembri-, oktoobri- ja

novembrikuuks ei sobinud V. Reiljani, T. Annuse ja T. Pedjasaare kaitsjatele. Kokkuleppel pooltega

määras kohus uuteks istungipäevadeks 22. ja 23. septembri, 21. oktoobri, 1., 17., 18. novembri, 12.,

13., 14. ja 15. detsembri 2011. Seejärel jätkus kohtulik uurimine kriminaaltoimikus olevate tõendite

avaldamisega V. Reiljani kaitsja taotlusel.

212. 27. aprill 2011, 64. istungipäev (KoTo, kd 9, tl 127 jj). Jätkus kriminaaltoimikus olevate tõendite

avaldamine K. Kanguri taotlusel.

213. 28. aprill 2011, 65. istungipäev (KoTo, kd 9, tl 144 jj). Jätkus kriminaaltoimikus olevate tõendite

avaldamine K. Kanguri taotlusel.

214. 23. mai 2011, 66. istungipäev (KoTo, kd 10, tl 59 jj). Esmalt rahuldas kohus T. Libliku, E. Tuiksoo

ja T. Pedjasaare kaitsjate taotlused täiendavate tõendite kriminaalasja juurde võtmiseks ja ühe

täiendava tunnistaja ülekuulamiseks. Siis jätkus kohtulik uurimine kriminaaltoimikus olevate tõendite

avaldamisega esmalt V. Reiljani kaitsja, seejärel K. Kanguri taotlusel.

215. 24. mai 2011, 67. istungipäev (KoTo, kd 10, tl 77 jj); Kohtulik uurimine jätkus kriminaaltoimikus

olevate tõendite avaldamisega K. Kanguri taotlusel. Seejärel asus kohus avaldama kriminaaltoimiku

materjale T. Pedjasaare taotlusel. Samuti avaldas kohus T. Pedjasaare taotlusel tema poolt 10. mail

2011 kohtule esitatud täiendavad tõendid. Pärast seda esitas K. Kangur kohtule taotluse kontrollida

salajase pealtkuulamise protokollide vastavust salvestiste sisule (KoTo, kd 10, tl 91 jj). Prokuratuur

vaidles taotlusele vastu, osutades mh sellele, et prokuratuur soovis jälitusprotokollid avaldada koos

salvestistega, kuid kohus otsustas teisiti. Kohus rahuldas K. Kanguri taotluse.

216. 25. mai 2011, 68. istungipäev (KoTo, kd 10, tl 106 jj). E. Tuiksoo kaitsja taotlusel kuulati üle üks

tunnistaja.

217. 26. mai 2011, 69. istungipäev (KoTo, kd 10, tl 149 jj). E. Tuiksoo kaitsja taotlusel kuulati üle üks

tunnistaja. Samaks päevaks planeeritud V. Reiljani kaitsja taotletud tunnistaja ülekuulamine jäi ära,

sest tunnistaja viibis välismaal ja pidi saabuma alles järgmisel päeval. Järgnevalt arutas kohus

kaitsjate esitatud taotlusi.

218. 27. mai 2011, 70. istungipäev (KoTo, kd 10, tl 158 jj). V. Reiljani kaitsja taotlusel kuulati üle üks

tunnistaja. Seejärel avaldas maakohus T. Pedjasaare kaitsja taotlusel T. Pedjasaare kohtueelses

menetluses antud ütlused, sest kohtus ütluste andmisest T. Pedjasaar loobus. Järgnevalt kuulati

süüdistatavana üle E. Tuiksoo. T. Liblik ja E. Vettus loobusid kohtus ütluste andmisest. Pärast seda

arutas kohus prokuratuuri taotlusi täiendavate tõendite kriminaalasja juurde võtmiseks.

219. 20. juuni 2011, 71. istungipäev (KoTo, kd 10, tl 173 jj). Ilmnes, et K. Kangur ei saa tervislikel

põhjustel sel ega järgmisel päeval kohtuistungist osa võtta, mistõttu tuleb kohtulik arutamine edasi

lükata. Kohus ja pooled arutasid uute istungiaegade määramist. Kohtu poolt augusti- ja

septembrikuuks (välja arvatud 30. septembriks) pakutud istungiajad ei sobinud kas E. Vettuse,

T. Libliku, T. Pedjasaare või V. Reiljani kaitsjale. Kokkuleppel pooltega määras kohus täiendavad

istungiajad 30. septembriks ja 6. ning 7. oktoobriks 2011.

220. 22. september 2011, 72. istungipäev (KoTo, kd 11, tl 46 jj). Kohus arutas kohtumenetluse poolte

taotlusi, sh T. Annuse kaitsja taotlust täiendava tunnistaja ülekuulamiseks. Järgnevalt kuulati

süüdistatavana üle V. Reiljan ja alustati T. Annuse süüdistatavana ülekuulamist.

221. 23. september 2011, 72. istungipäev (KoTo, kd 11, tl 78 jj, parandatud protokoll, tl 191 jj). Jätkati

T. Annuse ülekuulamist.

222. 30. september 2011, 73. istungipäev (KoTo, kd 11, tl 111 jj, parandatud protokoll 221 jj). Esmalt

jätkati T. Annuse ülekuulamist ja viidi see lõpule. Seejärel kuulati T. Annuse kaitsja taotlusel üle üks

tunnistaja. Pärast seda alustati K. Kanguri süüdistatavana ülekuulamist.

223. 6. oktoober 2011, 74. istungipäev (KoTo, kd 11, tl 132 jj). Jätkati K. Kanguri ülekuulamist ja see

lõpetati. Seejärel arutas ja lahendas kohus kohtumenetluse poolte taotlusi, sh taotlusi täiendavate

tõendite kogumiseks. Istungi lõpus määras kohus, et 17. novembril 2011 jätkatakse prokuratuuri

süüdistuskõnega.

224. 17. november 2011, 75. istungipäev (KoTo, kd 11, tl 258 jj). Haigestumise tõttu ei ilmunud

kohtuistungile T. Pedjasaar. Seepärast lükati kohtulik arutamine edasi. Kohus ja pooled arutasid uute

istungiaegade määramist. Mitu kohtu pakutud aega ei sobinud kas prokuratuurile või kaitsjatele.

Kohus määras täiendavateks istungiaegadeks 15. detsembri 2011 ja 16.-20. jaanuari 2012.

225. 12. detsember 2011, 75. istungipäev (KoTo, kd 12, tl 1 jj). Kohus lõpetas kohtuliku uurimise ja

alustas kohtuvaidlust. Prokurörid asusid esitama süüdistuskõnet.

226. 14. detsember 2011, 76. istungipäev (KoTo, kd 13, tl 179 jj). Prokurörid jätkasid süüdistuskõne

esitamist.

227. 15. detsember 2011, 77. istungipäev (KoTo, kd 14, tl 1 jj). Prokuratuur lõpetas süüdistuskõne. Kuna

süüdistuskõne esitamine võttis planeeritud ühe istungipäeva asemel kaks ja pool, määras kohus uued

istungipäevad 23., 25., 27., ja 30. jaanuariks, samuti 3. ja 6. veebruariks 2012.

228. 16. jaanuar 2012, 78. istungipäev (KoTo, kd 15, tl 6 jj). Haigestumise tõttu puudus kohtuistungilt

süüdistatav E. Tuiksoo, kuid tema kaitsja nõusolekul jätkati kohtuvaidluse pidamist nendes

süüdistuse osades, mis ei olnud E. Tuiksooga seotud. Samas jäeti E. Tuiksoo haigestumise tõttu ära

järgnevaks päevaks planeeritud kohtuistung. Pärast korralduslike küsimuste lahendamist esinesid

kaitsekõnega E. Vettuse ja T. Libliku kaitsjad.

229. 18. jaanuar 2012, 79. istungipäev (KoTo, kd 24, tl 1 jj). V. Reiljani kaitsja alustas kaitsekõne

pidamist.

230. 19. jaanuar 2012, 80. istungipäev (KoTo, kd 24, tl 5 jj). V. Reiljani kaitsja lõpetas kaitsekõne.

231. 23. jaanuar 2012, 81. istungipäev (KoTo, kd 24, tl 7 jj). T. Pedjasaare kaitsja alustas kaitsekõne

pidamist.

232. 25. jaanuar 2012, 82. istungipäev (KoTo, kd 17, tl 1 jj). E. Tuiksoo kaitsja esitas kaitsekõne. Kohus

määras uuteks istungiaegadeks 13., 27. ja 29. veebruari ning 5. ja 6. märtsi 2012.

233. 27. jaanuar 2012, 83. istungipäev (KoTo, kd 18, tl 1 jj). T. Annuse kaitsja alustas kaitsekõne

pidamist.

234. 30. jaanuar 2012, 84. istungipäev (KoTo, kd 18, tl 8 jj). T. Annuse kaitsja lõpetas kaitsekõne.

Seejärel jätkas oma kaitsekõnet T. Pedjasaare kaitsja.

235. 3. veebruar 2012, 85. istungipäev (KoTo, kd 20, tl 1 jj). T. Pedjasaare kaitsja lõpetas kaitsekõne.

Seejärel alustas kaitsekõne pidamist K. Kanguri kaitsja.

236. 6. veebruar 2012, 86. istungipäev (KoTo, kd 20, tl 59 jj). K. Kanguri kaitsja lõpetas kaitsekõne.

Kohtuvaidlus jätkus esmalt prokuratuuri, seejärel T. Libliku, E. Vettuse, E. Tuiksoo, T. Pedjasaare ja

T. Annuse kaitsjate ning T. Pedjasaare repliikidega. Istungipäeva lõpus selgus, et 13. veebruaril ei saa

kohtuistungit pidada, kuna T. Libliku ja E. Tuiksoo kaitsjatel pole võimalik sel päeval istungil

osaleda. Kohus määras uuteks istungipäevadeks 7. ja 8. märtsi 2012.

237. 27. veebruar 2012, 87. istungipäev (KoTo, kd 21, tl 1 jj). Kohtuvaidlus jätkus V. Reiljani kaitsja ja

K. Kanguri repliigiga. Seejärel lõpetas kohus kohtuvaidluse ja andis viimase sõna T. Liblikule.

238. 29. veebruar 2012, 88. istungipäev (KoTo, kd 21, tl 91 jj). T. Annuse viimane sõna.

239. 5. märts 2012, 89. istungipäev (KoTo, kd 22, tl 16 jj). E. Vettuse, E. Tuiksoo, T. Pedjasaare ja

V. Reiljani viimane sõna.

240. 6. märts 2012, 90. istungipäev (KoTo, kd 23, tl 1 jj). K. Kangur alustas viimase sõnaga.

241. 7. märts 2012, 91. istungipäev (KoTo, kd 23, tl 6 jj). K. Kangur lõpetas viimase sõna. Pärast seda

esines sõnavõtuga kohtukoosseisu eesistuja, kes lõpetuseks teatas, et esialgne aeg kohtuotsuse

kuulutamiseks on 19. juuni 2012.

242. 19. juuni 2012, 92. istungipäev (KoTo, kd 25, tl 1 jj). Harju Maakohus kuulutas kohtuotsuse

tervikteksti. Maakohtu otsusega mõisteti kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks (vt

lähemalt käesoleva otsuse punkt 352 jj).

(B) APELLATSIOONIMENETLUS

243. 4. juulil 2012 esitas Riigiprokuratuur Harju Maakohtu 19. juuni 2012. a otsuse peale apellatsiooni

(KoTo, kd 26, tl 4 jj).

244. 13. juulil 2012 saatis Tallinna Ringkonnakohus kaitsjatele kirja, milles palus 8. augustiks 2012

teatada ringkonnakohtule neile sobivad kuupäevad, et saaks oktoobriks, novembriks ja detsembriks

määrata ringkonnakohtu istungi (KoTo, kd 28, tl 3).

245. 15. augustil 2012 saatis ringkonnakohus kaitsjatele uue kirja, milles märkis, et kaitsjate väljapakutud

kuupäevade hulgast ei olnud võimalik leida kõigile menetlusosalistele sobivaid istungipäevi, ja palus

anda teada, millised päevad sobivad ringkonnakohtu istungiks 2013. a jaanuari-, veebruari ja

märtsikuus (KoTo, kd 28, tl 21).

246. 17. augustil 2012 tegi Tallinna Ringkonnakohus kaitsjatelt saadud vastuste alusel määruse, milles

määras, et kriminaalasja arutamine toimub 14.-17. ja 21.-23. jaanuaril ning 4.-7. veebruaril 2013.

Sama määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus kontrollida ringkonnakohtus jälitustegevuse

seaduslikkust ja nõuti prokuratuurilt välja jälitustoimikud, samuti andmed jälitustoimingute faktilise

tegemise aja kohta (KoTo, kd 28, tl 36).

247. 4. detsembril 2012 tegi Tallinna Ringkonnakohus määruse, millega otsustas võtta kohtuasja

materjalide juurde kokku 21 Harju Maakohtu ja 44 prokuratuuri jälitustoimingu luba, nõudes

prokuratuurilt nende lubade esitamist hiljemalt 10. detsembriks 2012. Sama määrusega nähti ette, et

kaitsjatel ja nende vahendusel süüdistatavatel on alates 11. detsembrist 2012 õigus ringkonnakohtu

kantseleis lubadega tutvuda. Määruses esitati ka põhistused selle kohta, miks jälitustoimikute

ülejäänud materjale kaitsjatele ei tutvustata (KoTo, kd 28, tl 100 jj). Riigiprokuratuur edastas

ringkonnakohtu nõutud materjalid 10. detsembril 2012 (KoTo, kd 28, tl 109 jj).

248. 7. jaanuaril 2013 tegi Tallinna Ringkonnakohus määruse, millega jättis rahuldamata K. Kanguri

kaitsja täiendava taotluse jälitustoimikute ja prokuratuuri jälitustaotlustega tutvumiseks (KoTo, kd 29,

tl 12 jj).

249. 14., 15., 17., 21. ja 23. jaanuaril ning 4. ja 5. veebruaril 2013 toimus ringkonnakohtu istung. (KoTo,

kd 29, tl 61 jj; kd 30, tl 48 jj; kd 30, tl 50 jj; kd 31, tl 82 jj; kd 32, tl 66 jj; kd 34, tl 15 jj).

250. 19. juunil 2013 tegi Tallinna Ringkonnakohus kriminaalasjas otsuse. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tunnistas kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi (vt

lähemalt käesoleva otsuse punkt 421 jj).

(C) KASSATSIOONIMENETLUS

251. Ajavahemikus 17.-19. juulini 2013 esitasid kõigi süüdistatavate kaitsjad ringkonnakohtu otsuse

peale kassatsioonid kogumahus 773 lehekülge (sh T. Annuse kaitsja kassatsioon 323 lk, V. Reiljani

kaitsja kassatsioon 195 lk, K. Kanguri kaitsja kassatsioon 134 lk, T. Libliku kaitsja kassatsioon 51 lk,

E. Vettuse kaitsja kassatsioon 30 lk, T. Pedjasaare kaitsja kassatsioon 23 lk ja E. Tuiksoo kaitsja

kassatsioon 17 lk) (KoTo, kd 36-39).

252. 29. augustil 2013 edastas ringkonnakohus kassatsioonid koos kriminaal- ja kohtutoimikuga

Riigikohtule (KoTo, kd 40, tl 6).

253. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2013. a määrustega võeti kõigi kaitsjate

kassatsioonid menetlusse (KoTo, kd 40, tl 73 jj).

254. 22. jaanuaril 2014 andis Riigikohus kassatsioonimenetluse pooltele kirjalike seisukohtade

esitamiseks tähtaja 19. märtsini 2014 (KoTo, kd 40, tl 80 jj).

255. 27. jaanuaril 2014 nõudis Riigikohus Riigiprokuratuurilt välja jälitustoimiku (KoTo, kd 40, tl 93).

256. 10. aprilli 2014. a määrusega anti kriminaalasi läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kogu koosseisule, sest kriminaalasja lahendamisel tekkisid kohtukoosseisu liikmetel põhimõttelist

laadi eriarvamused, mis võisid viia vajaduseni muuta kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas

seaduse kohaldamise kohta esitatud seisukohta.

257. 15. aprillil 2014 määras Riigikohus kassatsioonimenetluse pooltele kirjalike seisukohtade esitamise

tähtajaks 28. mai 2014.

258. Riigikohus teeb käesolevas asjas otsuse 30. juunil 2014.

(II) SÜÜDISTUS

259. Käesolevas kriminaalasjas anti kohtu alla Villu Reiljan süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p 1 järgi; Kalev

Kangur süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi; Toomas Annus süüdistatuna KarS § 298 lg 2

järgi; Tarmo Pedjasaar süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 järgi; Einar Vettus

süüdistatuna KarS § 298 lg 1 järgi; Ester Tuiksoo süüdistatuna KarS § 294 lg 1 järgi; AS Järvevana

(endise ärinimega AS Merko Ehitus) süüdistatuna KarS § 298 lg 4 järgi ning E.L.L. Kinnisvara AS

süüdistatuna KarS § 298 lg 3 järgi.

260. Süüdistuse sisu oli kokkuvõtlikult järgmine.

(1.) V. REILJAN JA K. KANGUR VÕTSID ALTKÄEMAKSU NING T. ANNUS JA AS

JÄRVEVANA (AS MERKO EHITUS) ANDSID NEILE SEDA

(A) V. REILJAN JA K. KANGUR OLID AMETIISIKUD

261. V. Reiljan, olles 10. aprillist 2003 kuni 8. oktoobrini 2006 keskkonnaminister, ja K. Kangur, olles

alates 1. jaanuarist 1996 Maa-ameti peadirektor, olid ametiisikud KarS § 288 tähenduses.

(B) VARA JA VARALINE SOODUSTUS T. ANNUSELT V. REILJANILE

262. V. Reiljan nõustus talle vara ja varalise soodustuse lubamisega ning võttis vastu vara T. Annuselt

ning T. Annus lubas V. Reiljanile vara ja soodustust ning andis vara järgmiselt.

263. (1.) 10. novembril 2004. a küsis V. Reiljan T. Annuselt määramata ajaks Lea K. tasuta kasutusse

AS-i Merko Ehitus ehitatud ja müüdavat korterit. Esmalt soovis V. Reiljan korterit asukohaga Tallinn,

Xxxxx xxx XXXX-XX, kuid kohapeal tutvudes see korter L. K.-le ei meeldinud. Seejärel, 2004. a

detsembrikuu alguses, nõustus T. Annus, et L. K.-le antakse tasuta kasutada korter asukohaga

Tallinnas Xxxxxx xxx XX-XX (müügiväärtusega 1 624 650 krooni). 6. oktoobril 2005 anti see korter

V. Reiljaniga seotud L. K.-le, kes hakkas korterit elukohana kasutama. Korteri müügihinda ega

kasutamistasu L. K. AS-ile Merko Ehitus ei tasunud. Arvestades keskmisi üürihindu, tulnuks selle

korteri kasutamise eest ajavahemikul 6. novembrist 2005 kuni 11. oktoobrini 2006 tasuda vähemalt

108 252 krooni. Pärast AS-is Merko Ehitus toimunud läbiotsimist müüdi korter ja selle juurde kuuluv

parkimiskoht 3 176 000 krooni eest L. K.-le.

264. (2.) 8. augustil 2006. a Tallinnas Mustamäe tee / Sõstra 2 asuvas pubis Kamikaze nõustus V. Reiljan

T. Annuse poolt varalise soodustuse lubamisega. Nimelt lubas T. Annus V. Reiljanile, et viimane võib

tulevikus, kindlaksmääramata ajal omandada osaluse juriidilises isikus. Selleks lubas T. Annus

asutada juriidilise isiku ja suurendada endaga seotud äriühingu vara arvel selle juriidilise isiku vara.

T. Annus lubas ja nõustus sellega, et niikaua kui V. Reiljan seda ei soovi, ei ole ta äriühingu osalusega

seostatav ja äriühingu osanikuks ning juhatuse liikmeks on T. Annuse määratud isik. T. Annuse ja

V. Reiljani kokkuleppe kohaselt pidi V. Reiljan või tema määratud isik omandama V. Reiljani

määratud ajal osaluse äriühingus või muu varalise hüve äriühingu vara arvel.

(C) VARA JA VARALINE SOODUSTUS T. ANNUSELT JA AS-ILT JÄRVEVANA

K. KANGURILE

265. K. Kangur nõustus talle vara ja varalise soodustuse lubamisega ning võttis vastu vara T. Annuselt

ning T. Annus lubas K. Kangurile vara ja soodustust ning andis vara järgmiselt.

266. (1.) K. Kangur nõustus ja võttis vastu T. Annuse poolt 2003. a teisest poolest 2004. a esimese

pooleni korraldatud ja finantseeritud sisekujunduse lahenduse koostamise ja sisustuse eest tasumise

korterile asukohaga Tallinnas Xxxxx XX / Xxxxx X-XX summas 281 209 krooni. 2004. a algusest

K. Kanguri kasutuses olnud ja AS-i Merko Ehitus ehitatud Xxxxx XX / Xxxxx X-XX korter koos

garaažiga müüdi 30. detsembril 2003 AS-ile Hansa Liising Eesti. Sõlmiti liisinguleping summas

1 000 000 krooni. Liisinguvõtjaks vormistati OÜ Sootel, varjamaks K. Kanguri seost AS-iga Merko

Ehitus ning AS-i Merko Ehitus poolt soodustuse tegemist K. Kangurile. Korteri müümisel AS-ile

Hansa Liising ei arvanud AS Merko Ehitus korteri sisustuse ja sisekujunduslahenduse maksumust

korteri müügihinna sisse. 7. veebruaril 2005 vormistati K. Kangur Xxxxx XX / Xxxxx X-XX korteri

liisinguvõtjaks.

267. (2.) Aastatel 2000-2006 sõlmitud kokkulepete alusel andis T. Annus K. Kangurile võimaluse

suunata alates aastast 2000 enda huvides varjatult AS-i Merko Grupp kontserni kuuluva OÜ KV-

Tarantel majandustegevust. Aastatel 2000-2003 tegi K. Kangur seda A. S.-i kaudu ja alates

2003. aastast T. Annuse kaudu. Kokkuleppe kohaselt lubas T. Annus K. Kangurile, et viimane saab

tulevikus enda määratud tingimustel ja ajal kasu OÜ KV-Tarantel varast. OÜ KV-Tarantel ostis kokku

looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, vahetas neid riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ja müüs

need kinnistud edasi. OÜ KV-Tarantel poolt kinnisasjade soetamist, samuti OÜ KV-Tarantel

jooksvaid kulutusi, mis olid aastatel 2000-2003 ligikaudu 20 000 krooni kuus, finantseeris AS-i

Merko Grupp tütarettevõte E.L.L. Kinnisvara AS. T. Annus lubas K. Kangurile, et OÜ KV-Tarantel

ainukene osa antakse 2006. a sügisel K. Kanguri määratava isikule.

268. (3.) 2004. a oktoobris võttis K. Kangur T. Annuselt vastu võimaluse otsustada, kellele ja millistel

tingimustel võõrandada Harju Maakonnas Harku vallas Tiskre külas asuv Jaani 2 kinnisasi, mille

K. Kangur lisas AS-i Merko Ehitus tütarettevõtte OÜ Woody maadevahetus-menetlusse

(vahetusväärtusega 4 910 000 krooni). T. Annus võimaldas K. Kanguri määratud isikul omandada

riigi kinnisasja, mis talle huvi pakkus, ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega

pakkumiseta.

269. (4.) Ajavahemikus jaanuarist märtsini 2005 võttis K. Kangur T. Annuselt vastu võimaluse otsustada,

kellele ja millistel tingimustel võõrandada Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami külas asuv

Rannametsa kinnisasi, mille K. Kangur lisas AS-i Merko Ehitus tütarettevõtte OÜ Woody

maadevahetus-menetlusse (vahetusväärtusega 350 000 krooni). T. Annus võimaldas K. Kanguri

määratud isikul omandada riigi kinnisasja, mis talle huvi pakkus, ilma avaliku enampakkumiseta või

eelläbirääkimistega pakkumiseta.

(D) V. REILJANI JA K. KANGURI AMETIALANE TEGU, MILLE NAD PANID OMA

AMETISEISUNDIT ÄRA KASUTADES ÜHISELT JA KOOSKÕLASTATULT TOIME

T. ANNUSE LUBATUD VÕI ANTUD VARA VÕI SOODUSTUSE EEST

270. V. Reiljan ja K. Kangur nõustusid neile vara ning varalise soodustuse lubamisega ja võtsid vastu

vara ning T. Annus lubas ja andis neile vara ja varalist soodustust selle eest, et V. Reiljan ja

K. Kangur kasutasid ja lubasid kasutada ebaseaduslikult oma ametiseisundit looduskaitseseaduse

(LKS) § 19 rakendamisel.

271. V. Reiljan ja K. Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit, seisid 10. aprillist 2003 kuni

2. oktoobrini 2006 ühiselt ja kooskõlastatult selle eest, et looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade

vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu saaksid T. Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvid

seotud isikute OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel, OÜ Käibevara, K. U. ja E. L.-i kaudu võimalikult suures

ulatuses järgitud ja et neile oleks tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning et majanduslikud

riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute

tegemisel oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid

eeliseid ei tagatud ja nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud.

272. V. Reiljan ja K. Kangur andsid T. Annusele ja AS-i Merko Ehitus töötajatele enne seda, kui toimus

T. Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja

looduskaitseliste piirangutega maade nõudeõiguste omandamine, informatsiooni, kas neid kinnisasju

saab vahetusmenetluse käigus LKS § 19 järgi vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

K. Kangur andis teavet ka selle kohta, milliseks hinnataks vahetusmenetluse käigus kinnisasja hind.

273. V. Reiljan seisis oma ametiseisundit kasutades selle eest, et AS-iga Merko Ehitus seotud isikutel ei

tekiks maareformi käigus looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel takistusi. Selleks jättis

süüdistatav kasutamata võimaluse jätta maid tulenevalt nende looduskaitselistest piirangutest riigi

omandisse. Samal ajal oli V. Reiljan teadlik, et samu maid kavatsetakse kasutada maadevahetuseks

riigiga. Muu hulgas jättis V. Reiljan vastamata Tallinna abilinnapea 12. oktoobri 2004. a kirjale,

milles paluti keskkonnaministri seisukohta looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade tagastamise

kohta. Sellele kirjale vastates oleks V. Reiljan pidanud andma tagastamise suhtes eitava seisukoha.

Samuti seisis V. Reiljan selle eest, et keskkonnateenistused ei teeks looduskaitselistel eesmärkidel

takistusi maareformi käigus Tallinnas Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17,

Vabaõhukooli tee 108 kinnistute tagastamisele, teades, et AS Merko Ehitus kavatseb kasutada neid

maid enda määratud isiku kaudu maadevahetuseks riigiga.

274. K. Kangur jättis OÜ Woody, K. U. ja E. L.-i poolt nõudeõiguste omandamisel ja neile maade

tagastamisel kasutamata maareformi seaduse (MaaRS) § 38 lg 2 p-s 3 Maa-ametile antud õiguse teha

kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks, vaid see jäetaks MaaRS § 31 lg 1 p 2

alusel riigi omandisse.

275. K. Kangur tegi OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel ja K. U. poolt looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjade omandamisel keskkonnaministrile ettepaneku jätta hinnast tulenevalt kasutamata

kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) §-s 91 ja LKS §-s 16 sätestatud ostueesõigus. Seejuures

oli K. Kangur teadlik, et maadevahetuse käigus hinnatakse nende kinnisasjade väärtus soetushinnast

kõrgemaks.

276. V. Reiljan ei kasutanud OÜ Woody ja K. U. poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade

soetamisel ega OÜ KV-Tarantel poolt Ivaski I, Vete 16a looduskaitselise piiranguga kinnisasjade

soetamisel KLOS §-s 91 ja LKS §-s 16 sätestatud ostueesõigust. Seejuures teadis V. Reiljan, et neid

kinnistuid kasutatakse hiljem LKS §-s 19 ette nähtud maadevahetuses, pidades võimalikuks, et

maadevahetuse käigus hinnatakse kõnealuste kinnisasjade väärtus nende soetushinnast kõrgemaks.

277. V. Reiljan kasutas oma ametiseisundit maa riigi omandisse jätmise korra punkti 5 alapunkti 3 ja

MaaRS § 31 lg 1 p 8 rakendamisel, seistes selle eest, et riigi omandisse jäetakse kinnisasjad, mida AS

Merko Ehitus ja T. Annus soovisid endaga seotud isikute kaudu vahetusmenetluses omandada.

V. Reiljan ei kasutanud OÜ-le Woody, K. U.-le ja E. L.-ile maareformi käigus looduskaitseliste

piirangutega maade tagastamisel võimalust jätta MaaRS § 31 lg 1 p 2 alusel riigi omandisse kinnistud

järgmiste nõudeõiguste osas: 1) Kallaste 18 nõudeõigus, mille alusel 12. jaanuaril 2005 tagastati

Kiviaia tee 16 ja 9 kinnistud; 2) Pihlaka 19 nõudeõigus, mille alusel 12. jaanuaril 2005 tagastati

Kiviaia tee 11b, 10b ja 9a kinnistud; 3) Raku 7 nõudeõigus, mille alusel 2. märtsil 2005 tagastati

Vabaõhukooli 13 ja 84 kinnistud; 4) Iru Kõrts A-11/12/13 nõudeõigus, mille alusel 11. jaanuaril 2006

tagastati Narva mnt 180, Vabaõhukooli tee 15, Vabaõhukooli tee 17, Vabaõhukooli tee 108 kinnistud.

278. V. Reiljan ja K. Kangur olid teadlikud, et AS-idega Merko Ehitus ja Merko Grupp seotud isikud OÜ

Woody, OÜ KV-Tarantel, E. L. ja K. U. olid omandanud rea looduskaitseliste piirangutega kinnisasju

eesmärgiga vahetada need maadevahetuse käigus riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Samuti teadsid

V. Reiljan ja K. Kangur, et OÜ Käibevara võttis maadevahetuses osalemiseks OÜ-lt Brassland üle

Tallinnas asuvate Kõrkja tee 24 ja 26 kinnistute liisingulepingu AS-iga Hansa Liising Eesti.

279. K. Kangur juhtis Maa-ameti peadirektorina AS-iga Merko Ehitus ja AS-iga Merko Grupp seotud

OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel ja K. U. looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi,

samuti OÜ-ga Käibevara seotud vahetusmenetlust. Selleks korraldas K. Kangur vahetusavaldustele

vastamist, vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamist, kontrollis vahetatava maa vastavust LKS

§ 19 nõuetele ja kaasas menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja

vahetatava maa vastavuse LKS §-s 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise

otstarbekuse. K. Kangur korraldas ka kinnisasjade vahetamise kohta antavate keskkonnaministri

käskkirjade ettevalmistamist ja nende juurde seletuskirjade koostamist. K. Kangur seisis oma

ametiseisundit kasutades selle eest, et kõik OÜ-le Woody, OÜ-le KV-Tarantel ja K. U.-le kuuluvad

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad vahetataks riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Samuti

seisis K. Kangur oma ametiseisundit kasutades selle eest, et riigi omandisse jäetaks kinnisasjad, mille

puhul oli T. Annusel ja AS-il Merko Ehitus huvi need vahetusmenetluse käigus omandada või enda

kasutusse saada. K. Kangur kasutas oma volitusi selliselt, et T. Annuse ja AS-iga Merko Ehitus

seotud isikud saaksid vahetusmenetluste käigus need kinnisasjad, mida nad soovisid. Samuti seisis

K. Kangur selle eest, et kinnisasjade hindamisel arvestataks võimalikult palju AS-i Merko Ehitus ja

T. Annuse huve.

280. V. Reiljan andis 18. oktoobrist 2004 kuni 12. septembrini 2006 LKS § 19 alusel kokku 7 käskkirja

AS-idega Merko Ehitus ja Merko Grupp seotud isikute OÜ Woody, K. U., OÜ KV-Tarantel ja OÜ

Käibevara kinnistute vahetamise kohta riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Neid vahetusmenetlusi

juhtis K. Kangur. Maadevahetuse käigus võõrandas riik kinnisasjad, mis AS Merko Ehitus oli

eelnevalt kooskõlastatult K. Kanguri ja V. Reiljaniga välja valinud. V. Reiljani käskkirjade alusel

leidsid aset või kavandati järgmised maadevahetused:

Käskkiri /

selle alusel sõlmitud

vahetusleping

Riik otsustas omandada

Riik otsustas võõrandada

18.10.2004 käskkiri nr 970 /

4.12.2004 leping

OÜ-lt Woody

Tallinnas asuvad kinnistud

- Pärnamäe tee 1a;

- Kiviaia tee 11a,

hinnatud koguväärtusega

29 300 000 krooni

OÜ-le Woody

Tallinnas asuvad kinnistud

- Sõpruse pst 178;

- Räägu 10c;

- Räägu 10b;

- Räägu 10a;

- Mooni 89b;

- Kännu 29;

- Tüve 55;

- Räägu 14a / Tüve 57;

- Räägu 10 / Vuti 89 / Varese 10b;

- Varese 10a / Vuti 91

ja Harju Maakonnas Harku vallas Tiskre külas asuv

kinnistu

- Jaani 2,

hinnatud koguväärtusega

29 270 000 krooni

17.03.2005 käskkiri nr 305 /

24.03.2005 leping

OÜ-lt Woody

Tallinnas asuva kinnistu

- Kiviaia tee 11c

ja OÜ-lt KV-Tarantel

Viljandi maakonnas Vastemõisa vallas Sandra külas

asuva kinnistu

- Ivaski I

ja Pärnu maakonnas Koonga vallas Parasmaa külas

asuva kinnistu

- Kase I,

hinnatud koguväärtusega

26 163 333 krooni

OÜ-dele Woody ja KV-Tarantel

Tallinnas asuvad kinnistud

- Räägu 14 / Kännu 27;

- Räägu 12b / Kännu 30;

- Räägu 12 / Lehe 29;

- Mooni 34;

- Lehe 31;

- Kännu 32;

- Kolde pst 67

ja Tabasalus asuvad kinnistud

- Sarapuu põik 4;

- Sarapuu põik 7;

- Pähkli 14;

- Pähkli 12;

- Metsa 12

ja Lääne maakonnas Noarootsi vallas Dirhami küla

asuva kinnistu

- Rannametsa,

hinnatud koguväärtusega

26 163 333 krooni

02.12.2005 käskkiri nr 1671

/

6.12.2005 leping

OÜ-lt Woody

Tallinnas asuva kinnistu

- Kiviaia tee 9,

hinnatud väärtusega 39 400 000 krooni

OÜ-le Woody

Tallinnas asuvad kinnistud

- Riigimaa 40;

- Hobujaama 11a;

- Hobujaama 17b;

- Sõpruse pst 29;

- Kristiina 12,

hinnatud koguväärtusega

39 370 000 krooni

02.12.2005 käskkiri nr 1672

/

6.12.2005 leping

OÜ-lt Woody

Tallinnas asuva kinnistu

- Kiviaia tee 10b,

hinnatud väärtusega 21 200 000 krooni

OÜ-le Woody

Tallinnas asuvad kinnistud

- Kentmanni 8a;

- Sõpruse pst 33,

hinnatud koguväärtusega

21 125 000 krooni

16.12.2005 käskkiri nr 1769

/

22.12.2005 leping

K. U.-lt

Tallinnas asuvad kinnistud

- Vabaõhukooli tee 13;

- Vabaõhukooli tee 86a;

- Vabaõhukooli tee 106,

hinnatud koguväärtusega 51 100 000 krooni

K. U.-le

Tallinnas asuvad kinnistud

- Tedre 55;

- Sõpruse pst 145,

hinnatud koguväärtusega 51 180 000 krooni

07.07.2006 käskkiri nr 798 /

leping 18.07.2006

OÜ-lt KV-Tarantel

Tallinnas asuva kinnistu

- Vete 16b

ja Valga maakonnas Karula vallas Lüllemäe külas asuva

kinnistu

- Rebase

ja Saare maakonnas Kihelkonna vallas Viki külas asuva

kinnistu

- Tammiku I

ja Harju maakonnas Kuusalu vallas Pärispea külas asuva

kinnistu

- Merekalda,

hinnatud koguväärtusega 20 944 954 krooni

OÜ-le KV-Tarantel

Harju maakonnas Rae vallas Järvekülas asuva kinni

- Suurepõllu

ja Narvas asuva kinnistu

- Tallinna mnt 30b

ja Tartu maakonnas Luunja vallas Kabina külas asu

kinnistu

- Lana,

hinnatud koguväärtusega 20 870 000 krooni

12.09.2006 käskkiri nr 1040

AS-ilt Hansa Liising (liisinguvõtja OÜ Käibevara)

AS-ile Hansa Liising ja OÜ-le Woody

/

vahetusleping sõlmimata

Tallinnas asuvad kinnistud

- Kõrkja tee 24;

- Kõrkja tee 26

ja OÜ-lt Woody

Tallinnas asuvad kinnistud

- Kiviaia tee 9a;

- Kiviaia tee 11b;

- Kiviaia tee 16,

hinnatud koguväärtusega

107 280 000 krooni

Tallinnas asuvad kinnistud

- Riigimaa 39;

- Riigimaa 63;

- Armatuuri 4;

- Armatuuri 7,

hinnatud koguväärtusega 107 315 000 krooni

Käskkirja eelnõu 2006. a

septembrist

OÜ-lt KV-Tarantel

Tallinnas asuva kinnistu

- Vete 16a

ja Võru Maakonnas Rõuge vallas Nogu külas asuva

kinnistu

- Augli 4b

ja Võru maakonnas Haanja vallas Vakari külas asuva

kinnistu

- Vakari 153-I;

ja Viljandi maakonnas Suure-Jaani vallas Sandra külas

asuva kinnistu

- Kase,

hinnatud koguväärtusega

5 764 367 krooni

OÜ-le KV-Tarantel

Sillamäel asuv kinnistu

- Ehitajate tee 3c;

- Tööstuse 24;

- Tallinna mnt 1

ja Ida-Viru maakonnas Toila vallas Päite külas asuv

kinnistu

- 127M kinnisasja

ja Harju maakonnas Padise vallas Keibu külas asuv

kinnistu

- Keiburanna,

hinnatud koguväärtusega

5 858 647 krooni

(E) V. REILJANI JA K. KANGURI AMETIALASE TEO EBASEADUSLIKKUS

281. V. Reiljani ja K. Kanguri käitumine LKS § 19 rakendamisel oli vastuolus haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 4 lg-ga 2 ja § 5 lg-ga 2; 1. jaanuarist 1996 kuni 31. märtsini 2013 kehtinud avaliku

teenistuse seaduse (ATS v.r) § 59 lg-ga 1 ja 1. jaanuarist 2002 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud

riigivaraseaduse (RVS v.r) § 7 lg-tega 2 ja 3.

282. K. Kangur rikkus veel ka 28. veebruarist 1999 kuni 31. märtsini 2013 kehtinud korruptsioonivastase

seaduse (KVS v.r) § 21 lg 1 ja § 25 lg-t 1 ja 2 (enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis). Seda

seetõttu, et nendest sätetest tulenevalt ei oleks ta tohtinud osaleda OÜ KV-Tarantel kinnisasjade

vahetamisega seotud otsuste tegemisel ning oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei

saa selliste otsuste tegemisel osaleda. Nimelt teadis K. Kangur, et OÜ KV-Tarantel vara

suurenemisega oli seotud tema vara suurenemine, kuna ta pidi omandama OÜ KV-Tarantel osa. OÜ-

ga KV-Tarantel seotud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetluste otsused, mille

tegemisel K. Kangur osales, mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve.

283. Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määruse 241 "Kinnisasja vahetamise kord ja kinnisasja ning selle

oluliste osade väärtuse määramise alused" (kinnisasja vahetamise kord) § 16 lg 3 kohaselt hinnati

looduskaitselise väärtusega kinnisasju ilma looduskaitseseadusest tulevate kitsendusteta. Samas olid

AS Merko Ehitus ja temaga seotud isikud omandanud vahetusmenetluses riigile antavad kinnistud,

arvestades nendel lasuvaid looduskaitselisi piiranguid, mis vähendasid oluliselt nende kinnisasjade

majanduslikku väärtust. Seega oli maadevahetuse käigus tagatud võimalus saada majanduslikult

vähem väärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult oluliselt väärtuslikum kinnisasi.

Vahetusmenetluses võimaldati AS-idega Merko Ehitus ja Merko Grupp seotud isikutel omandada

riigilt kinnisasju, mis neile äritegevuse seisukohalt huvi pakkusid. Väljaspool vahetusmenetlust

olnuks neil võimalik omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või

eelläbirääkimistega pakkumisel. See oleks toonud kaasa konkureerimise teiste huvitatud isikutega.

Vahetusmenetluse käigus riigile kuuluvatele kinnisasjadele määratud väärtus olnuks enampakkumisel

alghind. Seega oli süüdistuses nimetatud isikute poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja

nõudeõiguste kokkuostmine ning nende vahetamine riigi kinnisasjade vastu kantud eesmärgist vältida

riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist ja saada

majanduslikult vähem väärtusliku kinnisasja vastu majanduslikult väärtuslikum kinnisasi. V. Reiljan

ja K. Kangur olid sellest eesmärgist teadlikud ja tegutsesid kooskõlastatult selle realiseerimise

huvides. LKS § 19 eesmärk ei olnud võimaldada omandada riigilt kinnisasju ilma avaliku

enampakkumiseta ja soodsamatel tingimustel.

284. LKS § 19 kohaselt oli vahetusmenetluse kohaldamine riigi võimalus, mitte kohustus.

Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui vahetusmenetluse kaudu. Ka

eraomanikule kehtivad omandiõiguse teostamisel looduskaitselised piirangud. Samuti oli

looduskaitselise piiranguga kinnisasju looduskaitseseaduse kohaselt võimalik omandada ilma

vahetusmenetluseta, kas kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel.

285. Valides võimalike alternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimisid V. Reiljan ja K. Kangur

looduskaitseliste eesmärkide täitmisel majanduslikult ebaotstarbekalt, jättes järgimata riigi huvid, ja

lähtusid T. Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvidest.

286. Eeltoodud põhjustel oleksid V. Reiljan ja K. Kangur pidanud punktis 280 loetletud maadevahetuste

puhul LKS §-s 19 ette nähtud vahetusmenetlustest keelduma.

(F) T. ANNUSE TEO OMISTAMINE AS-ILE JÄRVEVANA (ENDISE ÄRINIMEGA AS MERKO

EHITUS)

287. T. Annus oli 31. märtsist 1997 kuni 1. augustini 2008 AS-i Merko Ehitus nõukogu liige ja seega ka

juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses.

288. Lubades ja andes V. Reiljanile ja K. Kangurile maadevahetusega seotud ebaseaduslike ametialaste

tegude eest varalist soodustust, tegutses T. Annus AS-i Merko Ehitus huvides. AS Merko Ehitus

osales maadevahetuses oma tütarettevõtete OÜ Woody ja OÜ Käibevara ning E. L.-i ja K. U. kaudu.

AS-iga Merko Ehitus seotud isikud said maadevahetusega riigilt soodsatel tingimustel kinnisasju ja

seetõttu sai AS Merko Ehitus kinnisasjade edasimüümisel, arendamisel ja ehitamiseks kasutamisel

viia ellu oma ärilisi eesmärke.

(2.) V. REILJAN JA K. KANGUR VÕTSID ALTKÄEMAKSU NING T. LIBLIK

ANDIS NEILE SEDA

(A) V. REILJAN JA K. KANGUR OLID AMETIISIKUD

289. Vt otsuse punkt 261.

(B) VARALINE SOODUSTUS T. LIBLIKULT V. REILJANILE

290. V. Reiljan nõustus talle varalise soodustuse lubamisega ja võttis vastu soodustust T. Liblikult ning

T. Liblik lubas ja andis V. Reiljanile varalist soodustust järgmiselt.

291. (1.) Ajavahemikul 2004-2006 võttis V. Reiljan T. Liblikult vastu võimaluse otsustada, kellele ja

millistel tingimustel võõrandada Narvas Uus põik 2 asuv kinnisasi, mille V. Reiljan lisas OÜ Saarte

Investeering maadevahetuse menetlusse (vahetusväärtusega 665 000 krooni). T. Liblik võimaldas

V. Reiljani määratud isikul omandada riigi kinnisasja, mis talle varem huvi pakkus, ilma avaliku

enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

292. (2.) Ajavahemikul 2004-2006 võttis V. Reiljan T. Liblikult vastu võimaluse otsustada, kellele ja

millistel tingimustel võõrandada Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuv Tiigi kinnisasi,

mille V. Reiljan lisas OÜ Saarte Investeering maadevahetuse menetlusse (vahetusväärtusega 40 000

krooni). T. Liblik võimaldas V. Reiljani määratud isikul omandada riigi kinnisasja, mis talle enne

huvi pakkus, ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

(C) VARALINE SOODUSTUS T. LIBLIKULT K. KANGURILE

293. K. Kangur nõustus talle varalise soodustuse lubamisega ja võttis vastu soodustust T. Liblikult ning

T. Liblik lubas ja andis K. Kangurile varalist soodustust järgmiselt.

294. (1.) Ajavahemikul 2004-2006 võimaldas T. Liblik K. Kanguril viimase soovil varjatult investeerida

OÜ-sse Saarte Investeering ja suurendada nii oma vara. K. Kanguri investeering OÜ-sse Saarte

Investeering oli vormistatud OÜ Mell 16. septembri 2004. a ettemaksuna summas 1 800 000 krooni.

T. Liblik kasutas K. Kangurilt investeeringuna saadud raha K. Kanguri juhtnööride kohaselt selleks,

et OÜ Saarte Investeering ostaks looduskaitselise piiranguga kinnisasja aadressiga Tallinnas Priisle

tee 9. K. Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud Priisle tee 9 kinnistu vahetati riigile kuuluvate

kinnisasjade vastu ja need võõrandati. Nende tehingute tulemusel teenis K. Kangur 7 814 254 krooni

kasu.

295. (2.) Ajavahemikul 2004-2006 võttis K. Kangur T. Liblikult vastu võimaluse otsustada, kellele ja

millistel tingimustel võõrandada Pärnus asuvad kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7a, mille K. Kangur lisas

OÜ Saarte Investeering maadevahetus-menetlusse (esimese vahetusväärtus oli 105 000 krooni ja

teisel 550 000 krooni). T. Liblik võimaldas K. Kanguri määratud isikutel omandada neid eelnevalt

huvitanud riigi kinnisasjad ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

(D) V. REILJANI JA K. KANGURI AMETIALANE TEGU, MILLE NAD PANID OMA

AMETISEISUNDIT ÄRA KASUTADES ÜHISELT JA KOOSKÕLASTATULT TOIME

T. LIBLIKU LUBATUD JA ANTUD VARALISE SOODUSTUSE EEST

296. V. Reiljan ja K. Kangur nõustusid neile vara ning varalise soodustuse lubamisega ja võtsid vastu

vara ning T. Liblik lubas ja andis neile varalist soodustust selle eest, et V. Reiljan ja K. Kangur

kasutasid ja lubasid kasutada ebaseaduslikult oma ametiseisundit LKS § 19 rakendamisel.

297. V. Reiljan ja K. Kangur seisid ajavahemikul 2004-2006 ühiselt ja kooskõlastatult selle eest, et

T. Libliku huvid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate

kinnisasjade vastu saaksid OÜ Saarte Investeering kaudu võimalikult suures ulatuses järgitud ja et

T. Liblikule oleks tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning et majanduslikud riskid

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel

oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid ei

tagatud ja nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud.

298. K. Kangur, kes teadis, et Tallinnas Priisle tee 9 asuva kinnistu võimalik väärtus vahetusmenetluses

oleks oluliselt kõrgem kui summa, mille eest OÜ Saarte Investeering selle kinnistu 21. septembril

2004 AS-ilt Favorte ostis, tegi ettepaneku jätta hinnast tulenevalt kasutamata LKS §-s 16 lg-s 2

sätestatud ostueesõigus. Seejuures teadis K. Kangur ka seda, et OÜ Saarte Investeering omandas

kinnistu riigiga vahetamise eesmärgil.

299. V. Reiljan ei kasutanud OÜ Saarte Investeering poolt Tallinnas Priisle tee 9 ja Vete 16 asuvate

looduskaitselise piiranguga kinnisasjade soetamisel LKS §-s 16 sätestatud ostueesõigust. Seejuures

teadis V. Reiljan, et neid kinnistuid kasutatakse maadevahetuseks LKS § 19 järgi. Samuti pidas

V. Reiljan võimalikuks, et maadevahetuse käigus hinnatakse kinnisasjade väärtus nende soetushinnast

kõrgemaks.

300. K. Kangur juhtis OÜ Saarte Investeering looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade

vahetusmenetlust. Selleks korraldas ta OÜ Saarte Investeering vahetusavaldustele vastamise,

vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamise, kontrollis vahetatava maa vastavust LKS § 19 nõuetele

ja kaasas menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa

vastavuse LKS §-s 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekuse. K. Kangur

korraldas ka kinnisasjade vahetamise kohta antavate ministri käskkirjade ettevalmistamist ja nende

juurde seletuskirjade koostamist. Seejuures teadis K. Kangur, et T. Liblik oli OÜ Saarte Investeering

kaudu ostnud looduskaitseliste piirangutega kinnisasju selleks, et vahetada need riigile kuuluvate

kinnisasjade vastu.

301. K. Kangur väljastas 22. märtsil 2005 Maa-ameti peadirektorina Harjumaa Keskkonnateenistusele

kirja nr 6.3-6/3920, millega veenis kaitseala valitsejat loobuma seisukohast, et Priisle tee 9 asuva

kinnisasja omandamine ei ole riigile otstarbekas. K. Kanguri koostatud kirja alusel väljastas

Harjumaa Keskkonnateenistus 23. märtsil 2005 uue kirja, milles nõustus Priisle tee 9 kinnisasja

vahetamisega.

302. V. Reiljan andis 24. märtsil ja 7. novembril 2005. a LKS § 19 alusel kaks käskkirja OÜ Saarte

Investeering kinnistute vahetamise kohta riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Neid vahetusmenetlusi

juhtis K. Kangur. Maadevahetuse käigus võõrandas riik kinnisasjad, mis T. Liblik oli eelnevalt

kooskõlastatult K. Kanguri ja V. Reiljaniga välja valinud. V. Reiljani käskkirjade alusel leidsid aset

järgmised maadevahetused:

Käskkiri/

selle alusel sõlmitud

vahetusleping

Riik otsustas omandada

Riik otsustas võõrandada

24.03.2005 käskkiri nr 327 /

29.03.2005 leping

OÜ-lt Saarte Investeering

Tallinnas asuv kinnistu

- Priisle tee 9,

hinnatud koguväärtusega

14 800 000 krooni

OÜ-le Saarte Investeering

Tallinnas asuvad kinnistud

- Tehnika 53;

- Vana-Kuuli 15 / Liikuri 41;

ja Pärnus asuvad kinnistud

- Lai 5;

- Aida 8

ja Haapsalus asuva kinnistu

- Jaama 32

ja Sillamäel asuvad kinnistud

- Türsamäe;

- Ääremaa,

hinnatud koguväärtusega

14 940 000 krooni.

07.11.2005 käskkiri nr 1471

/

30.11.2005 leping

OÜ-lt Saarte Investeering

Tallinnas asuva kinnistu

- Vete 16

ja Valga Maakonnas Otepää vallas Mäha külas asuva

kinnistu

- Suure-Männiku,

hinnatud koguväärtusega

8 180 000 krooni

OÜ-le Saarte Investeering

Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas asuv

kinnistud

- Suve;

- Sügise

ja Pärnus asuvad kinnistud

- Tedre 4a

- Tarva 7a

ja Tartu maakonnas Mäksa vallas Vana-Kastre küla

asuva kinnistu

- Teekoha

ja Narvas asuva kinnistu

- Uus põik 2

ja Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asu

kinnistu

Tiigi,

hinnatud koguväärtusega

8 160 000 krooni.

(E) V. REILJANI JA K. KANGURI AMETIALASE TEO EBASEADUSLIKKUS

303. V. Reiljani ja K. Kanguri käitumine LKS § 19 rakendamisel OÜ Saarte Investeering maade

vahetamisel oli vastuolus HMS § 4 lg-ga 2 ja § 5 lg-ga 2; ATS v.r § 59 lg-ga 1 ning RVS v.r § 7 lg-

tega 2 ja 3. Seda analoogilistel põhjustel, nagu on kirjeldatud käesoleva otsuse punktides 283-286.

304. K. Kangur rikkus peale selle ka KVS v.r § 21 lg 1 ja § 25 lg-te 1 ja 2 nõudeid, sest nendest sätetest

tulenevalt ei oleks ta tohtinud osaleda OÜ Saarte Investeering kinnisasjade vahetamisega seotud

otsuste tegemisel ning oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste

tegemisel osaleda. Seda seetõttu, et need otsused mõjutasid oluliselt K. Kanguri enda majandushuve.

Nimelt oli K. Kangur investeerinud varjatult 1 800 000 krooni OÜ-sse Saarte Investeering

looduskaitseliste piirangutega kinnisasja soetamiseks.

(3.) K. KANGUR VÕTTIS ALTKÄEMAKSU JA T. PEDJASAAR ANDIS TALLE

SEDA

(A) K. KANGUR OLI AMETIISIK

305. Vt otsuse punkt 261.

(B) VARALINE SOODUSTUS T. PEDJASAARELT K. KANGURILE

306. K. Kangur nõustus talle varalise soodustuse lubamisega ja võttis vastu varalist soodustust

T. Pedjasaarelt ning T. Pedjasaar lubas ja andis K. Kangurile varalist soodustust järgmiselt.

307. Ajavahemikul 2001-2006 võttis K. Kangur OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp juhatuse liikmelt ja

osanikult T. Pedjasaarelt vastu võimaluse tegutseda varjatult ettevõtluses ja suurendada oma vara.

T. Pedjasaar võimaldas K. Kanguril varjatult investeerida OÜ-desse Ikaros Grupp ja Mell.

T. Pedjasaar lähtus K. Kanguri korraldustest ja tegutses K. Kanguri huvides ja arvel. Üksikasjades

toimus see järgmiselt.

308. K. Kangur oli ajavahemikul 6. novembrist 2001 kuni 6. oktoobrini 2003 investeerinud OÜ-

sse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostmiseks 584 490 krooni, mis

moodustas 50,9% looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostmisse paigutatud summast. OÜ Mell

puhul oli K. Kangur finantseerinud nii selle osa soetamist kui ka investeerinud

ajavahemikul 18. septembrist 2003 kuni 5. märtsini 2004 looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade

ostmiseks kokku 2 601 693 krooni. K. Kanguri osalus OÜ-s Mell oli 90,3%.

309. K. Kanguri poolt OÜ-desse Mell ja Ikaros Grupp investeeritud raha eest osteti looduskaitseliste

piirangutega kinnisasju, mis vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Need müüdi omakorda

vaheltkasuga edasi. Samuti müüdi looduskaitseliste piirangutega kinnisasju teistele isikutele, et

viimased saaksid need vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Selliste tehingute tulemusena

teenis K. Kangur oma investeeringutelt kasu OÜ-s Ikaros Grupp 2 032 315 krooni ja OÜ-s

Mell 2 732 560 krooni.

310. T. Pedjasaar andis K. Kangurile võimaluse kasutada investeeringutelt saadud kasu uuteks

äritehinguteks. K. Kanguri korraldusel kandis T. Pedjasaar 2004. a septembris OÜ-lt Mell OÜ-

le Saarte Investeering ettemaksuna 1 800 000 krooni ja andis 3. juulil 2006 OÜ Mell arvelt OÜ-le

Rahamaa 4 200 000 krooni laenu OÜ Iru Jõekääru osade ostmiseks.

(C) K. KANGURI AMETIALANE TEGU, MILLE TA PANI OMA AMETISEISUNDIT ÄRA

KASUTADES TOIME T. PEDJASAARE LUBATUD JA ANTUD VARALISE SOODUSTUSE

EEST

311. K. Kangur nõustus talle varalise soodustuse lubamisega ja võttis selle vastu ning T. Liblik lubas ja

andis K. Kangurile varalist soodustust selle eest, et K. Kangur kasutas ja lubas kasutada

ebaseaduslikult oma ametiseisundit LKS § 19 rakendamisel.

312. K. Kangur seisis ajavahemikul 2001-2006 selle eest, et T. Pedjasaare huvid looduskaitseliste

piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu saaksid OÜ-de Mell ja

Ikaros Grupp kaudu võimalikult suures ulatuses järgitud ja et T. Pedjasaarele oleks OÜ-de Mell ja

Ikaros Grupp kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum ning et majanduslikud riskid

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel

oleksid võimalikult väikesed. Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid ei

tagatud ja nende huvidega sellisel viisil ei arvestatud.

313. K. Kangur andis enne OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade

omandamist T. Pedjasaarele informatsiooni selle kohta, kas neid kinnisasju saab vahetusmenetluse

käigus LKS § 19 alusel vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

314. K. Kangur ei teinud ettepanekut OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp poolt looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjade omandamisel ostueesõiguse rakendamiseks. Seejuures oli K. Kangur teadlik, et neid

kinnisasju kasutatakse vahetusmenetluses, ja pidas võimalikuks, et kinnisasjade soetushind oli

väiksem kui see hind, mille riik neile vahetusmenetluse käigus määrab.

315. K. Kangur juhtis OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade

vahetusmenetlusi. Selleks korraldas ta OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp vahetusavaldustele vastamise,

vahetatava ja soovitud vahetusmaa hindamise, kontrollis vahetatava maa vastavust LKS § 19 nõuetele

ja kaasas menetlusosalisena kaitstava loodusobjekti valitseja, selgitamaks välja vahetatava maa

vastavuse LKS §-s 19 sätestatud kriteeriumitele ja kinnisasja vahetamise otstarbekuse. K. Kangur

korraldas ka kinnisasjade vahetamise kohta antavate keskkonnaministri käskkirjade ettevalmistamist

ja nende juurde seletuskirjade koostamist. K. Kangur seisis oma ametiseisundit kasutades selle eest,

et T. Pedjasaar saaks OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp kaudu looduskaitseliste kinnisasjade vahetamisel

need kinnisasjad, mida ta soovis, ja seda võimalikult soodsatel tingimustel.

316. Korraldades riigile kuuluva Võhma kinnisasja vahetamiseks keskkonnaministri käskkirja nr 263

kavandi ning seletuskirja ettevalmistamist, pidas K. Kangur ühtlasi läbirääkimisi Võhma kinnisasja

edasimüügiks. Need läbirääkimised päädisid 3. mail 2006 tehinguga, millega OÜ-d Mell ja Ikaros

Grupp müüsid Võhma kinnisasja 5 062 000 krooni eest. Seega oli K. Kangur vahetamiskäskkirja ette

valmistades teadlik, et Võhma kinnistu turuhind on kõrgem kui sellele vahetusmenetluses määratud

hind (3 550 000 krooni).

317. Korraldades riigile kuuluvate Järve ja Kotkapesa kinnistute vahetamiseks keskkonnaministri

käskkirja nr 797 kavandi ja seletuskirja, pidas K. Kangur ühtlasi läbirääkimisi nende kinnistute

edasimüügiks. Need läbirääkimised päädisid 28. augustil 2006 tehinguga, millega OÜ Ikaros Grupp

müüs Järve ja Kotkapesa kinnistud 3 250 000 krooni eest. Seega oli K. Kangur vahetamiskäskkirja

ette valmistades teadlik, et Järve ja Kotkapesa kinnistute turuhind on kõrgem kui sellele

vahetusmenetluses määratud hind (kokku 1 501 287 krooni).

318. K. Kanguri juhitud vahetusmenetlused OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp kinnisasjadega olid järgmised.

Käskkiri/

selle alusel sõlmitud

vahetusleping

Riik otsustas omandada

Riik otsustas võõrandada

06.03.2006 käskkiri nr 263 /

17.03.2006 leping

OÜ-lt Mell

kinnistu

- Suuretüki

ja OÜ-lt Ikaros Grupp

kinnistud

- Vahe-Eedi;

- Väike-Männiku,

hinnatud koguväärtusega

3 515 101 krooni

OÜ-dele Mell ja Ikaros Grupp

kinnistu

- Võhma,

hinnatud väärtusega 3 550 000 krooni

07.07.2006 käskkiri nr 797 /

13.07.2006 leping

OÜ-lt Ikaros Grupp

kinnistud

- Lohu A-136;

- Kõrtsi;

- Tohkre-Juhani,

hinnatud koguväärtusega

1 446 386 krooni

OÜ-le Ikaros Grupp

kinnistud

- Järve;

- Kotkapesa,

hinnatud koguväärtusega

1 501 287 krooni

(D) K. KANGURI AMETIALASE TEO EBASEADUSLIKKUS

319. K. Kangur rikkus KVS v.r § 21 lg 1 ja § 25 lg-te 1 ja 2 nõudeid, sest nendest sätetest tulenevalt ei

oleks ta tohtinud osaleda OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp kinnisasjade vahetamisega seotud otsuste

tegemisel ning oleks pidanud teatama oma vahetule ülemusele, et ta ei saa selliste otsuste tegemisel

osaleda. Seda põhjusel, et need otsused mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve, kuna K. Kangur

oli nii OÜ-s Mell kui ka OÜ-s Ikaros Grupp varjatud osanik, kes oli investeerinud nende äriühingute

kaudu looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisse.

320. Samuti oli K. Kanguri käitumine LKS § 19 rakendamisel OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp maade

vahetamisel vastuolus HMS § 4 lg-ga 2 ja § 5 lg-ga 2; ATS v.r § 59 lg-ga 1 ning RVS v.r § 7 lg-tega 2

ja 3. Seda analoogilistel põhjustel, nagu on kirjeldatud käesoleva otsuse punktides 283-286. Osaledes

OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate

kinnisasjade vastu, ei lähtunud K. Kangur mitte avalikust huvist, vaid T. Pedjasaare ja enda huvidest.

(4.) K. KANGUR VÕTTIS T. PEDJASAARE KAASAAITAMISEL ALTKÄEMAKSU

JA E. VETTUS ANDIS TALLE SEDA

(A) K. KANGUR OLI AMETIISIK

321. Vt otsuse punkt 261.

(B) VARA E. VETTUSELT K. KANGURILE

322. Ajavahemikul 2003-2006 nõustus K. Kangur võtma E. Vettuselt viimase poolt lubatud vara. Vara

andmine ja vastuvõtmine seisnes selles, et E. Vettus müüs AS-i Sverting Invest juhatuse

esimehena 3. juulil 2006. a OÜ-le Rahamaa 8 350 000 krooni eest OÜ Iru Jõekääru osa, mille

turuväärtus oli müügihetkel 18 315 784 krooni. OÜ Iru Jõekääru osa müügi tõttu suurenes

OÜ Rahamaa osa väärtus. K. Kangur oli OÜ Rahamaa tegelik osanik ja juhatuse liige, kuigi

äriregistri andmete kohaselt oli osanik ja juhatuse liige M. M. Seega suurenes OÜ Rahamaa osa

väärtuse kasvuga K. Kanguri vara.

(C) K. KANGURI AMETIALANE TEGU, MILLE TA PANI AMETISEISUNDIT ÄRA

KASUTADES TOIME E. VETTUSE LUBATUD JA ANTUD VARA EEST

323. K. Kangur nõustus talle vara lubamisega ja võttis selle vara vastu ning E. Vettus lubas ja andis

K. Kangurile vara selle eest, et K. Kangur kasutas ja lubas kasutada ebaseaduslikult oma

ametiseisundit LKS § 19 rakendamisel.

324. K. Kangur seisis ajavahemikul 2003-2006 selle eest, et E. Vettuse huvid looduskaitseliste

piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu saaksid OÜ Iru Jõekääru

kaudu võimalikult suures ulatuses järgitud ja et E. Vettusele oleks OÜ Iru Jõekääru kaudu tagatud

võimalikult suur majanduslik kasum ning et majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjade kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel oleksid võimalikult väikesed.

Teistele isikutele, kes soovisid maid vahetada, selliseid eeliseid ei tagatud ja nende huvidega sellisel

viisil ei arvestatud.

325. K. Kangur andis enne looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamist E. Vettusele

informatsiooni selle kohta, kas neid kinnisasju saab LKS § 19 alusel vahetada riigi kinnisasjade

vastu.

326. K. Kangur teadis, et E. Vettusega seotud OÜ Svertig Invest oli 8. jaanuaril 2003 omandanud OÜ Iru

Jõekääru osa. OÜ Iru Jõekääru osa omandamise abil sai E. Vettus OÜ Sverting Invest kaudu

käsutusõiguse looduskaitselise piiranguga maale Tallinnas Narva mnt 201a, mis 4. juunil 2003

tagastati OÜ-le Iru Jõekääru. See nõudeõigus oli omandatud vahetamiseks riigile kuuluvate

kinnisasjadega. Samuti oli K. Kangur teadlik, et OÜ Iru Jõekääru oli riigile kuuluvate kinnisasjadega

vahetamiseks OÜ-lt Mell omandanud Soe ja Jugametsa kinnisasjad. K. Kangur jättis kasutamata

MaaRS § 38 lg 2 p-s 3 Maa-ametile antud õiguse teha kohalikule omavalitsusele ettekirjutusi, et

maad ei tagastataks, vaid see jäetaks MaaRS § 31 lg 1 p 2 alusel riigi omandisse. Seejuures oli

K. Kangur teadlik, et ta tagab sellega võimaluse kasutada tagastatavat maad hiljem maadevahetuseks.

327. K. Kangur juhtis OÜ Iru Jõekääru kinnisasjade Narva mnt 201a (Tallinn) ja Soe (Jõepera küla,

Antsla Vald, Võru maakond) vahetamismenetlust. Selleks korraldas ta vahetusmaa ja vahetatava maa

hindamised. Samuti korraldas K. Kangur kinnistute vahetamiseks keskkonnaministri käskkirja

kavandi ja seletuskirja koostamise. Selle kavandi alusel allkirjastas keskkonnaminister

V. Reiljan 3. novembril 2004 käskkirja nr 1051.

328. 24. detsembril 2004 esitas E. Vettus OÜ Iru Jõekääru nimel täiendava avalduse Võrumaal Rõuge

vallas asuva Jugumetsa kinnisasja lisamiseks vahetusmenetlusse. K. Kangur kontrollis riigi

esindajana, kas seda kinnisasja võib LKS § 19 alusel vahetada, ja kaasas menetlusosalisena kaitstava

loodusobjekti valitseja, selgitamaks vahetatava maa vastavuse LKS §-s 19 sätestatud kriteeriumitele

ja kinnisasja vahetamise otstarbekuse. Samuti lasi K. Kangur Maa-ametil määrata kinnisasja

maksumuse. Hoolimata Haanja Looduspargi valitseja 13. jaanuari 2005. a arvamusest, et Jugumetsa

kinnisasja vahetamine riigile ei ole loodusobjekti kaitse korraldamiseks vajalik, lisas K. Kangur selle

kinnisasja vahetatava maana vahetusmenetlusse.

329. Seejärel korraldas K. Kangur keskkonnaministri kahe uue käskkirja kavandi ja seletuskirja

koostamise. Neist esimene oli keskkonnaministri 3. novembri 2004. a käskkirja nr 1051 tühistamiseks

ja teine Narva mnt 201a, Soe ja Jugumetsa kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluvate kinnisasjade

vastu. Keskkonnaminister V. Reiljan allkirjastas nende kavandite alusel 17. jaanuaril 2005 käskkirja

nr 36 ja 31. jaanuaril käskkirja nr 124.

330. Kuna vahetusmaana lubatud Vilisuu kinnisasi oli vajalik riigimaantee laiendamiseks, korraldas

K. Kangur 31. märtsil 2005 keskkonnaministri kahe uue käskkirja kavandi ja seletuskirja koostamise.

Neist esimene oli keskkonnaministri 31. jaanuari 2005. a käskkirja nr 124 tühistamiseks ja teine

Narva mnt 201a, Soe ja Jugumetsa kinnisasjade vahetamiseks riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

Keskkonnaminister V. Reiljan allkirjastas nende kavandite alusel 31. märtsil 2005. a käskkirjad

nr 370 ja nr 371.

331. K. Kanguri juhitud vahetusmenetlus OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp kinnisasjadega oli järgmine.

Käskkiri /

selle alusel sõlmitud

vahetusleping

Riik otsustas omandada

Riik otsustas võõrandada

31.03.2005 käskkiri nr 371 /

1.04.2005 leping

OÜ-lt Iru Jõekääru

Tallinnas asuv kinnistu

- Narva mnt 201a

ja Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas asuv kinnistu

- Soe

ja Võrumaal Rõuge vallas asuv kinnistu

- Jugametsa,

hinnatud koguväärtusega

37 704 762 krooni

OÜ-le Iru Jõekääru

Tallinnas asuvad kinnistud

- Tondi 10;

- Herne 23;

- Vesivärava 16 / J.Vilmsi 17;

- Gonsiori 40 / J.Vilmsi 49;

- Peterburi tee 52d;

- Poska 13

ja Läänemaal Noarootsi vallas Elbiku külas asuva

kinnistu

- Rannatuka,

hinnatud koguväärtusega

37 160 000 krooni

(D) K. KANGURI AMETIALASE TEO EBASEADUSLIKKUS

332. K. Kanguri ametialane tegu oli vastuolus HMS § 4 lg-ga 2 ja § 5 lg-ga 2; ATS v.r § 59 lg-ga 1 ning

RVS v.r § 7 lg-tega 2 ja 3. Seda analoogilistel põhjustel, nagu on kirjeldatud käesoleva otsuse

punktides 283-286.

333. Lisaks oli K. Kanguri tegevus Jugametsa kinnisasja riigile vahetamisel vastuolus LKS § 19 lg-ga 1,

sest loodusobjekti valitseja arvamuse kohaselt ei piiranud selle kinnistu kaitsekord oluliselt kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist.

(E) T. PEDJASAARE KAASAAITAMISTEGU K. KANGURI POOLT ALTKÄEMAKSU

VÕTMISELE

334. T. Pedjasaar aitas 2006. aastal K. Kanguril asutada sellise äriühingu, millega K. Kangur ei oleks

formaalselt seotud, kuid mida ta tegelikult kontrolliks ja mille kaudu ta saaks käsutada altkäemaksuks

saadud vara - OÜ Iru Jõekääru osa - ja tulevikus ka muud vara. T. Pedjasaar organiseeris K. Kanguri

juhiste järgi OÜ Rahamaa asutamise ja registreerimise M. M.-i nimele. Seda selleks, et varjata

K. Kanguri osalust ja seotust OÜ-ga Rahamaa. T. Pedjasaar andis M. M.-ile 40 000 krooni OÜ

Rahamaa asutamisel sissemakse tegemiseks. Samuti edastas T. Pedjasaar M. M.-ile juhised, kuidas,

millal ja millistel tingimustel OÜ Rahamaa omandab AS-ilt Sverting Invest OÜ Iru Jõekääru osa ja

mida tuleb M. M.-il selleks teha. Muu hulgas puudutas see informatsioon seda, millal notari juurde

minna, millistel tingimustel leping sõlmida ja milliseid muid dokumente M. M.-il tuleb seoses OÜ-ga

Rahamaa vormistada.

(5.) E. TUIKSOO VÕTTIS ALTKÄEMAKSU JA T. ANNUS NING

E.L.L. KINNISVARA AS ANDSID TALLE SEDA

(A) E. TUIKSOO OLI AMETIISIK

335. E. Tuiksoo, olles 5. aprillist 2004 kuni 5. aprillini 2007 põllumajandusminister, oli ametiisik KarS

§ 288 tähenduses.

(B) VARA T. ANNUSELT JA E.L.L. KINNISVARA AS-ILT E. TUIKSOOLE

336. E. Tuiksoo nõustus talle vara lubamisega ja võttis vastu vara T. Annuselt ning T. Annus andis ja

lubas vara E. Tuiksoole järgmiselt.

337. E. Tuiksoo võttis tuvastamata ajal ja kohas T. Annuselt vastu võimaluse valida enda tasuta kasutusse

Tallinnas Xxxxxx xxx XX asuv korter nr 101 (müügiväärtus 1 421 200 krooni) või korter nr 61

(müügiväärtus 1 696 300 krooni). E. Tuiksoo valis korteri nr 61 ja nõustus 10. aprillil 2006 selle

T. Annuselt määramata ajaks tasuta kasutamiseks vastu võtma. Varjamaks korteri nr 61 seost

E. Tuiksooga, vormistati see 5. mai 2006. a müügitehinguga T. Annusega seotud isiku P. K. nimele

ja 30. juunil 2006 T. Annusega seotud E. A. nimele. E. Tuiksoo kasutas korterit nr 61 tasuta

ajavahemikul 10. aprillist 5. oktoobrini 2006. Pärast Kaitsepolitseiameti poolt AS-is Merko

Ehitus 3. oktoobril 2006 toimetatud läbiotsimist ja selle kohta info avalikukstulekut loobus

E. Tuiksoo korteri kasutamise võimalusest, kartes, et võib välja tulla tema seos T. Annuse ja AS-i

Merko Grupp kontserni kuuluvate äriühingutega. Arvestades eluruumi keskmisi üürihindu, pidanuks

E. Tuiksoo korteri nr 61 kasutamise eest ajavahemikul 10. aprillist 5. oktoobrini 2006 maksma kokku

vähemalt 42 830 krooni.

(C) E. TUIKSOO AMETIALANE TEGU, MILLE TA PANI OMA AMETISEISUNDIT ÄRA

KASUTADES TOIME T. ANNUSE LUBATUD JA ANTUD VARA EEST

338. E. Tuiksoo nõustus talle vara lubamisega ja võttis vastu vara ning T. Annus lubas ja andis talle vara

selle eest, et E. Tuiksoo põllumajandusministrina tegi Põllumajandusministeeriumile rendipindadeks

uue hoone leidmise konkursil põhjendamatuid eelistusi AS-ile Merko Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara

AS-ile. Üksikasjades toimus see järgmiselt.

339. E. Tuiksoo tegutses oma ametiseisundit kasutades eesmärgil, et Põllumajandusministeerium

sõlmiks 2006. aastal uute ruumide rendilepingu T. Annusega seotud äriühinguga.

340. Selleks korraldas E. Tuiksoo 2006. a mais Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmiseks

mitteametlikult pakkumise võtmise AS-ilt Merko Ehitus. 5. juunil 2006 edastas AS Merko Ehitus

Põllumajandusministeeriumile pakkumise kahe objekti, s.o Tallinnas asuvate Pärnu mnt 141 ja

Rannamõisa tee 4a kohta. Olles saanud T. Annuselt ja AS-i Merko Ehitus juhatuse liikmelt T. K.-lt

AS-i Merko Ehitus pakkumise, andis E. Tuiksoo selle edasi Põllumajandusministeeriumi

asekantslerile K. P.-le, et viimane korraldaks selle alusel ametliku pakkumise võtmise üksnes AS-ilt

Merko Ehitus.

341. Kui K. P. avaldas arvamust, et rendipindade leidmiseks tuleks korraldada avatud konkurss ja et AS-i

Merko Ehitus mitteametlikus pakkumises toodud tingimused ei ole pakkumismenetluse läbiviimiseks

piisavad, andis E. Tuiksoo K. P.-le suunise pöörduda pakkumiskutse tingimuste koostamiseks T. K.

poole. Seda K. P. ka tegi.

342. T. K. koos E.L.L. Kinnisvara AS-i töötajatega koostas Põllumajandusministeeriumile uute

üüripindade leidmise pakkumise kutse dokumendid ja edastas need K. P.-le.

343. 20. juulil 2006 saatis Põllumajandusministeerium dokumendid eelnimetatud pakkumise kutse kohta

enda nimel ametlikult AS-idele Merko, Riigi Kinnisvara, Suva ja Skanska EMV. AS-ile Merko

adresseeritud pakkumise kutse edastas T. K. E.L.L. Kinnisvara AS-ile, mis kuulub AS-i Merko Grupp

kontserni.

344. E. Tuiksoo moodustas 16. augusti 2006. a käskkirjaga nr 140 komisjoni ministeeriumile uute

ruumide leidmiseks ja kasutuselevõtuks ning parima pakkumise kohta dokumentide koostamiseks ja

ettepanekute esitamiseks.

345. Põllumajandusministeeriumile esitasid oma pakkumise AS Ober-Haus AS-i Suva volitatud

esindajana, AS Riigi Kinnisvara ja AS Merko Grupp volitusel E.L.L. Kinnisvara AS.

346. Pakkumised vaadati läbi komisjoni 22. augusti 2006. a istungil. Kuna komisjon ei jõudnud

arusaamisele, et E.L.L. Kinnisvara AS-i pakkumine oleks olnud sisult parim, ja komisjoni esimees

K. P. ei olnud nõus E. Tuiksoo suunistega E.L.L. Kinnisvara AS-i eelistamiseks, ei koostanud

komisjon parima pakkumise kohta ettepanekut, vaid esitas ülevaatliku pakkumiste tabeli koos istungi

protokolliga otsustamiseks ministrile.

347. Et saada Vabariigi Valitsuselt E.L.L. Kinnisvara AS-iga lepingu sõlmimiseks luba, valmistati

Põllumajandusministeeriumis E. Tuiksoo korraldusel 2006. a augustis-septembris ette Vabariigi

Valitsuse korralduse eelnõu koos seletuskirjaga. Kuna E. Tuiksoo selgituste kohaselt oli Vabariigi

Valitsuse põhimõtteline heakskiit olemas, siis hakati ette valmistama rendilepingut E.L.L. Kinnisvara

AS-iga.

348. Pärast 3. oktoobril 2005. aastal AS-is Merko Ehitus toimetatud läbiotsimist ja selle kohta info

avalikustamist loobus E. Tuiksoo lepingu sõlmimisest E.L.L. Kinnisvara AS-iga. 14. novembril 2006

saatis Põllumajandusministeerium kõigile pakkumise teinud äriühingutele teate pakkumistest

loobumise kohta.

(D) E. TUIKSOO AMETIALASE TEO EBASEADUSLIKKUS

349. E. Tuiksoo tegu oli vastuolus HMS § 4 lg-ga 2. E. Tuiksoo rikkus oma teoga õiguse üldpõhimõtete

hulka kuuluvat võrdse kohtlemise põhimõtet, soosides T. Annust selliselt, et viimasega seotud

äriühingud AS Merko Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara AS saaksid sõlmida

Põllumajandusministeeriumiga uue hoone rendilepingu.

(E) T. ANNUSE TEO OMISTAMINE E.L.L. KINNISVARA AS-ILE

350. T. Annus on alates 28. juunist 1996 AS-i Merko Grupp juhatuse liige ja aktsionär. 31. märtsist 1997

on T. Annus AS-i Järvevana (endise ärinimega AS Merko Ehitus) nõukogu liige ja

alates 24. maist 1999 E.L.L. Kinnisvara AS-i nõukogu liige. Seega oli T. Annus juhtivtöötaja KarS

§ 14 lg 1 tähenduses.

351. Lubades ja andes 2006. a kevadel E. Tuiksoole vara, et viimane kasutaks ebaseaduslikult ära oma

ametiseisundit ning teeks Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade leidmise konkursil

põhjendamatuid eeliseid E.L.L. Kinnisvara AS-ile, tegutses T. Annus E.L.L. Kinnisvara AS-i

huvides. E.L.L. Kinnisvara AS-i eesmärk oli Põllumajandusministeeriumile ruumide rentimisega tulu

teenida.

(III) MAAKOHTU OTSUS

(1.) RESOLUTIIVOSA

352. Harju Maakohtu 19. juuni 2012. a otsusega mõisteti kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses

õigeks.

353. Sama kohtuotsusega mõisteti riigilt menetluskulude katteks välja 117 961 eurot 37 senti V. Reiljani

kasuks; 287 845 eurot 14 senti K. Kanguri kasuks; 33 376 eurot 78 senti T. Pedjasaare kasuks; 97 838

eurot 71 senti E. Vettuse kasuks; 75 144 eurot 51 senti T. Libliku kasuks; 56 626 eurot 85 senti

E. Tuiksoo kasuks ja 611 810 eurot AS-i Järvevana kasuks. Kaitsjatele kriminaaltoimiku koopiate

tegemise kulu 7000 eurot jättis kohus riigi kanda.

354. Kohus otsustas kohtuotsuse jõustumisest tühistada Harju Maakohtu 23. jaanuari 2007. a määruse

K. Kanguri kõrvaldamise kohta Maa-ameti peadirektori ametikohalt.

355. Ühtlasi märkis kohus, et päevade arv, mil süüdistatavatelt oli alusetult vabadus võetud, oli

K. Kanguri puhul 80, T. Pedjasaare puhul 38, E. Vettuse puhul 38 ja T. Libliku puhul 3.

(2.) PÕHIOSA

356. Maakohtu otsuse põhiosa koosneb 27 punktist.

357. Punktis 1 kirjeldas maakohus umbes 5 leheküljel kohtueelse menetluse käiku alates selle

alustamisest 18. augustil 2005 ja tegi seejuures mitmeid märkusi.

358. Nii tuvastas maakohus ebatäpsusi kahtlustatavate ja tunnistajate ülekuulamise protokollides

märgitud ülekuulamise aja ja koha osas. Seetõttu tekkis kohtul küsimus, kas protokollid olid varem

ette valmistatud.

359. Maakohus juhtis tähelepanu sellele, et samal ajavahemikul koostatud kohtueelse menetluse

dokumentides on kuriteokahtlustuse kvalifikatsioon erinev.

360. Kirjast, mille uurimisasutus oli enne osade kahtlustatavate vahistamist Tallinna Vanglale saatnud ja

milles paluti kahtlustatavad teineteisest isoleerida, tegi maakohus järelduse, et kohtueelne menetleja

oli juba ette täiesti kindel, et eeluurimiskohtunik võtab kahtlustatavad vahi alla.

361. Maakohus leidis ka seda, et vahistamist taotledes eksitas prokuratuur eeluurimiskohtunikku ja

ringkonnakohut, sest menetluse seisu arvestades puudus kahtlustatavatel vahistamistaotluses viidatud

võimalus hävitada enda süüd tõendavaid dokumente ja mõjutada tunnistajaid. Maakohus leidis, et

kõnealuses asjas puudus kohtueelses menetluses vajadus kohaldada tõkendina vahistamist, ja tuvastas

põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5

rikkumise.

362. Kohus osutas sellele, et isikutel ei lubatud lahkuda läbiotsimise juurest, ehkki KrMS § 91 lg 6 järgi

on läbiotsimise juures viibimine isiku õigus, mitte kohustus.

363. Punktis 2 andis maakohus 6 leheküljel ülevaate taotlustest, mis kaitsjad pärast kohtueelses

menetluses kriminaaltoimikuga tutvumist prokuratuurile esitasid, samuti prokuratuuri määrustest,

millega taotlused lahendati.

364. Punktis 3 käsitles kohus kaitsjate eelistungil esitatud taotlust süüdistusakti tagastamiseks

prokuratuurile, prokuratuuri vastust kaitsjate taotlusele ja kohtumäärust, millega kaitsjate kõnealune

taotlus jäeti rahuldamata. Peale selle pidas kohus vajalikuks otsuses märkida, et käesolevas asjas

esitatud süüdistusakt ei vasta 1. septembril 2011. a jõustunud KrMS § 154 lg 2 p 4 nõuetele ja sellega

on rikutud süüdistatavate õigust kaitse ettevalmistamiseks. Samuti ei seostanud prokurörid

kohtumenetluse käigus tõendeid süüdistatavatele etteheidetavate tegudega.

365. Punktis 4 asus maakohus seisukohale, et Kaitsepolitseiameti komissari 18. augusti 2005. a

ettekanne peadirektorile kriminaalmenetluse alustamise kohta ei andnud mingit alust kohe

kriminaalmenetlust alustada. Ettekandele ei ole lisatud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks komissari

poolt avaldatut. Uurimisasutuse juht oleks pidanud andma korralduse ettekandes toodud asjaolude

kontrollimiseks ja alles seejärel otsustama menetluse alustamise või alustamata jätmise. Kohe

kriminaalmenetlust alustades rikuti KrMS § 198, mis annab menetluse alustamise otsustamiseks 10-

päevase tähtaja. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, kuid arvestades

käesoleva kriminaalasja mahtu, tulnuks moodustada uurimisgrupp ja määrata vahetu juht, kelle

otsesel juhtimisel ja planeerimisel toimunuks kohtueelne menetlemine.

366. Ühtlasi märkis maakohus, et kriminaalasja materjalid ei kinnita 18. augustil 2005 esitatud väiteid.

Kaitsjad ja süüdistatavad esitasid kohtule fakte, mis lükkasid ümber süüdistatavate eelistamise

maadevahetuse hindade kujundamisel.

367. Kohtu hinnangul ei olnud see, et prokuratuur esitas juba neli päeva pärast kohtueelse menetluse

alustamist taotluse jälitustoimingute tegemiseks, "kaalutlusõiguse seisukohalt otstarbekohane".

Sellega, et jälitustoiminguid lubati teha 62 päeva jooksul, rikuti KrMS § 111.

368. Maakohus märkis võrdluseks, et pärast elamislubade skandaali puhkemist ajakirjanduses ei

alustanud kohtueelne menetleja kriminaalmenetlust mitme kuu vältel ja vaid Riigikogu liikme

sekkumine tõi endaga kaasa kriminaalmenetluse alustamise.

369. Punktis 5 pealkirjaga "Tunnistajad" märkis maakohus, et ta esitab mõned huvitavad tunnistajate

ülekuulamise seigad. Seejärel viitas kohus mõnele kohtueelses menetluses toimunud tunnistaja

ülekuulamise protokollile, tõdedes, et "materjalidest arusaadavalt" kuulati tunnistajad tegelikult üle

mingil muul ajal, kui protokollis märgitud.

370. Samuti leidis kohus, et kohtueelne menetleja on jämedalt rikkunud KrMS § 164 lg 4, mille kohaselt

tuleb kutse isikule teatavaks teha või kätte toimetada nii, et talle jääks ilmumiseks piisav ajavaru.

371. Seejärel tõdes kohus, et kohtuistungil muutis mitu tunnistajat, sh K. P., kohtueelses menetluses

antud ütlusi, põhjendades ka ütluste muutmist. Prokurörid ei taotlenud selliste tunnistajate suhtes

kriminaalmenetluse alustamist.

372. Punkti lõpus märkis kohus, et kohtus ülekuulatud tunnistajad rääkisid peamiselt maadevahetusest

ega osanud midagi vastata küsimustele altkäemaksu kohta.

373. Punktis 6 "Kriminaalasja materjalid ja ajakirjandus ning kohtu seisukoht" loetles maakohus

mitmeid käesoleva kriminaalmenetluse kohta ajakirjanduses ilmunud artikleid ja leidis, et need

kahjustavad kohtu mainet. Kohus märkis, et ajakirjanduses avaldatu ja ametiisikute poolt intervjuudes

väljaöeldu on käsitatav õigusemõistmisesse sekkumisena. Kohtu arvates on nn maadevahetuse

protsessis süüdistatavad juba enne kohtulahendit üldsuse silmis süüdi tunnistatud.

374. Punktides 7-11 käsitles maakohus eeskätt kriminaalasja jälitustegevust.

375. Punktis 7 asus kohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas puudub seaduslik alus kasutada

jälitusprotokolle, mis väidetavalt põhinevad 2. septembril 2004 KarS §-de 289 ja 300 tunnustel

alustatud ning 27. jaanuaril 2005 lõpetatud nn Kohtla-Järve objekti kriminaalmenetluses tehtud

jälitustoimingutel. Selles kriminaalasjas oli Tallinna Linnakohus andnud jälitusload 6 isiku, sh ka

T. Annuse suhtes. Käesolevas kriminaalasjas olevast jälitusprotokollist nähtub, et Kohtla-Järve

objekti kriminaalasjas on T. Annust pealt kuulatud. Samas Kohtla-Järve objekti kriminaalasja

materjalides ei ole T. Annuse telefonikõnede pealtkuulamine tuvastatav, samuti ei ole vormistatud

materjalide eraldamise määrust. Kohtla-Järve objekti kriminaalasjas ei vormistatud ühtegi

jälitusprotokolli T. Annuse telefonikõnede pealtkuulamise kohta. Selle kriminaalasja materjalidest

nähtub, et T. Annuse suhtes ei ole jälitustoiminguid tehtud. Kohtu hinnangul salvestati T. Annuse

telefonikõnesid väljaspool Kohtla-Järve objekti kriminaalasja menetlust, sest nimetatud

kriminaalasjas ei ole ühtegi viidet T. Annuse telefonikõnede pealtkuulamise faktile. Kohus ei

aktsepteerinud prokuröri selgitust, et jälitusprotokoll vormistati 4. detsembril 2006 käesolevas

kriminaalasjas, ehkki jälitusluba oli antud Kohtla-Järve objekti kriminaalasjas.

376. Täiendavalt põhjendas maakohus jälitusprotokollide lubamatust tõendina sellega, et

eeluurimiskohtunik oli 2004. a andnud jälitusloa kaks korda, esimesel korral 61 ja teisel 62 päevaks,

ehkki KrMS § 114 lg 2 kohaselt antakse jälitustoimingu luba kuni kaheks kuuks, s.o maksimaalselt

60 päevaks.

377. Punktis 8 loetles maakohus käesolevas kriminaalasjas eeluurimiskohtuniku ja prokuröri poolt antud

jälituslubasid, lisades loa kehtivuse algus- ja lõpukuupäeva ning päevade arvu, mille vältel

konkreetne jälitusluba maakohtu hinnangul tegelikult kehtis. Muu hulgas osutas maakohus Tallinna

Linnakohtu eeluurimiskohtuniku 22. augusti 2005. a määrusele, millega väljastati jälitusluba

K. Kanguri, T. Pedjasaare ja T. Libliku suhtes jälitustoimingute tegemiseks ajavahemikul

23. augustist 23. oktoobrini 2005 ehk 62 päevaks. Kohus leidis, et sellise määruse väljastamisega

rikuti KrMS § 114 lg 2, mille kohaselt antakse jälitustoimingu luba kuni kaheks kuuks ehk 60

päevaks. Samuti selgitas kohus seoses prokuratuuri 18. novembri 2005. a loaga ühe veoauto varjatud

jälgimiseks, et jälitustoiming on toiming, mis riivab isiku põhiõigusi, ja isiku põhiõigused tulenevad

põhiseadusest. Asjal, s.o antud juhul veoautol, ei ole põhiõigusi, seega ei saanud veoauto suhtes

teostada varjatud jälgimist. Alates 17. veebruarist 2011 võimaldab KrMS § 1265 lisaks isiku varjatud

jälgimisele teostada varjatud jälgimist ka asja või paikkonna suhtes. 2005. a oli aga veoauto varjatud

jälgimine ebaseaduslik.

378. Punktis 9 loetles kohus kriminaalasja materjalides olevad jälitusprotokollid ja nende aluseks olevad

jälitustegevuse load koos kehtivusajaga. Kohus väljendas ka arvamust, et T. Pedjasaare varjatud

jälgimine ajavahemikul 6. märtsist 19. maini 2006, samuti K. Kanguri ja T. Pedjasaare

suhtes 11. juunil 2006 tehtud jälitustoimingud olid ebaseaduslikud. Samuti märkis kohus, et

prokuratuur menetles kriminaalasja seoses pistisekuriteoga, aga eeluurimiskohtunikele esitati taotlusi

jälituslubade saamiseks seoses ametiseisundi kuritarvitamisega.

379. Punktis 10 asus kohus esmalt seisukohale, et uurimisasutuse ametnike kokkuvõtted

jälitustegevusega talletatud teabest ja erinevate teabetalletuste omavaheline analüüs ei ole

jälitustoiminguga kogutud teave ega tohiks sisalduda jälitusprotokollis. Sellised jälitusprotokolli

kokkuvõtted ei ole käsitatavad tõendina.

380. Seejärel andis maakohus ülevaate vastusest, mis ta oli kohtuistungil andnud seoses kaitsjate

taotlusega kontrollida jälitustegevuse aluseks olnud dokumentide seaduslikkust. Sellele ülevaatele

lisas kohus täiendavad järeldused, milleni ta oli jõudnud kohtuotsust tehes.

381. Nii leidis kohus, et pole võimalik kontrollida, kas selliste jälituslubade alusel, millega lubati

jälitustoiminguid teha nt 20, 30, 35 või 45 päeva jooksul pikema perioodi (nt kahe kuu) vältel, tehti

jälitustoiminguid ka tegelikult üksnes eeluurimiskohtuniku lubatud päevade jooksul.

382. Prokuröride poolt eeluurimiskohtunikule esitatud taotlused jälitustoimingute tegemiseks ei olnud

küllaldaselt põhjendatud ja järgnevad taotlused ei eristunud eelnevatest. Nende taotluste alusel

väljastasid eeluurimiskohtunikud ka load jälitustoiminguteks. Kuna käesolevas asjas koostati

jälitusprotokollid alles üks kuu kuni pool aastat pärast jälitustoimingute tegemist, puudusid

eeluurimiskohtunikul jälitustoimingute lubade pikendamisel kontrollimiseks vajalikud kirjalikud

lähteandmed. Kohus leidis, et ta ei saa kontrollida, kas prokurör esitas eeluurimiskohtunikule suulist

lisainformatsiooni. Maakohus asus seisukohale, et jälitustoimingu lubade väljastamisel oli kohus

prokuratuuri mõju all.

383. Seejärel selgitas maakohus põhjusi, miks ta oma 7. aprilli 2010. a määrusega rahuldas kaitsjate

taotluse ja lubas kaitsjatel tutvuda piiranguga märgitud jälitustegevuse dokumentidega ning miks

kohus oma 16. aprilli 2010. a määrusega 7. aprilli 2010. a määruse osaliselt tühistas. Samas tõdes

maakohus, et 7. aprilli 2010. a määruse tühistamise tõttu jäi kohtumenetluse poolte võrdsus tagamata.

384. Punktis 11 asus maakohus seisukohale, et jälitustoiminguid ei saa tõendina aktsepteerida, sest

kohtul ei ole võimalik kontrollida nende ajalist toimumist võrdluses logifailide originaalidega.

Seejuures osutas kohus asjaolule, et AS-is EMT ei ole logifailid telefonide pealtkuulamise kohta

nõuetekohaselt säilinud.

385. Punktides 12-13 käsitles maakohus kriminaalasjas toimetatud läbiotsimisi ja nende käigus

toimunud dokumentide ja arvutite võetust.

386. Esmalt andis maakohus ülevaate läbiotsimismäärustest, nende alusel toimunud läbiotsimistest ja

läbiotsimiste käigus ära võetud materjalidest, samuti kaitsjate seisukohtadest, mis puudutasid

läbiotsimise käigus saadud tõendite avaldamist kohtumenetluses.

387. Seejärel asus kohus seisukohale, et läbiotsimiste käigus ära võetud arvutitest ilma

eeluurimiskohtuniku loata andmete kopeerimine oli ebaseaduslik. KrMS § 114 kohaselt tuleb

arvutisse varjatud sisenemiseks taotleda eraldi luba eeluurimiskohtunikult. Põhiseaduse (PS) § 43

sätestab üldkasutataval viisil edastatavate sõnumite saladuse, mida saab riivata üksnes

eeluurimiskohtuniku määruse alusel. Osutatud sättest ei tulene, et kohtu luba on vajalik ainult "teel"

olevate sõnumite puhul. Arvutite kasutamise ajastul suhtlevad inimesed omavahel arvutite kaudu,

saates teineteisele e-kirju, samuti tööalast informatsiooni. Seega saab arvutit käsitada ümbrikuna ja

selle sisu kirjana. Seega on arvutites olev informatsioon PS § 43 kohaselt sõnumisaladusega kaitstud.

Läbiotsimismääruste alusel arvutitest informatsiooni hankimine oli põhiseadusvastane tegevus.

388. Maakohus lisas, et kui kõrgema astme kohtud tuvastavad, et kohtueelne menetleja on käitunud

seaduspäraselt, siis sel juhul pidanuks prokurör läbiotsimismääruses konkreetselt kindlaks määrama,

milliseid dokumente on vaja arvutist kätte saada. Praeguses asjas vormistatud läbiotsimismäärused on

trafaretsed ja formaalsed ning nendes on märgitud üksnes läbiotsimiste asukohad. Kohtueelne

menetleja ei arvestanud läbiotsimistel proportsionaalsuse põhimõtet.

389. Seoses sellega, et kohtueelne menetleja kopeeris ka OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn töötajate arvutites

oleva dokumentatsiooni ja määras 26. märtsil 2007 kinnisvara hindamise komisjoniekspertiisi, märkis

maakohus, et prokuratuuril puudus täielikult alus seada kahtluse alla OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn

kinnisvarahindajate kompetentsust. Seejuures refereeris maakohus maadevahetus-menetluse ja selle

käigus toimuva kinnisasjade hindamise korda ja märkis, et OÜ Kinnisvaraekspert Tallinn ekspertidel

on litsents, nad on tegutsenud kinnistute hindamisel sõltumatult kehtestatud maa hindamise korra

järgi ja kõik eksperthinnangus sisalduvad andmed on tõesed. Samuti andis maakohus ülevaate

kohtueelse menetleja määratud komisjoniekspertiisi tulemustest, tehes samas etteheiteid

ekspertiisimääruse sisu kohta. Ühtlasi märkis kohus, et kriminaalasjas olevad hindamisaktid

tõendavad, et vahetatavate kinnistute väärtused olid õiged ja riigilt saadud kinnistutega võrdväärsed.

390. Punktis 14 loetles maakohus Keskkonnaministeeriumi vastuseid Kaitsepolitseiameti

järelepärimistele.

391. Punktis 15 asus kohus seisukohale, et kohtueelsel menetlejal puudus seaduslik alus toimetada

läbiotsimine Tallinnas Kopli 31 asuvas Notarite Koja arhiivis, kuna eeluurimiskohtuniku määrusega

oli antud luba läbiotsimiseks üksnes notar M. K. büroos Haapsalus Posti 41.

392. Punktis 16 leidis kohus, et kriminaalasjas tehtud raamatupidamisekspertiisi akt on tõendina

lubamatu. Seda järgmistel põhjustel: 1) ekspertiisiakti koostanud A. K. ei olnud riiklikult tunnustatud

raamatupidamisekspert, samuti ei saanud ta olla kohtuekspert raamatupidamise alal, sest A. K.

haridus - bakalaureusekraad rahvamajanduse õppesuunal - ei vastanud kohtuekspertiisiseaduse (KES)

§ 6 lg 1 p 3 nõuetele; 2) samuti oleks A. K. pidanud KrMS § 96 kohaselt ekspertiisi tegemisest

taanduma, sest ta oli kohtueelset menetlust toimetanud uurimisasutuse - Kaitsepolitseiameti - töötaja,

kes pealegi toimetas 3. ja 16. oktoobril 2006 AS-i Merko Ehitus ruumides läbiotsimist; 3)

ekspertiisiaktist ei nähtu, millised raamatupidamisandmed on ekspertiisi tegemisel aluseks võetud ja

ekspertiisiaktis esitatud andmete põhjal tehtavad järeldused on täiesti jälgimatud, samuti puudub

ekspertiisiaktis uuringute kirjeldus ja nõuetekohane põhjendus; 4) ekspert on asunud ekspertiisiaktis

hindama tõendeid ja andma õiguslikke hinnanguid, tehes seega oma pädevust ületavaid järeldusi; 5)

ekspert on tuginenud tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlustele, s.o kohtumenetluses

avaldamata tõenditele.

393. Sellest tulenevalt tegi maakohus järelduse, et süüdistajad pole suutnud tõendada, et OÜ Mell poolt

16. septembril 2004 OÜ Saarte Investeering pangakontole kantud ettemaks 1 800 000 krooni oli

K. Kanguri investeering OÜ-sse Saarte Investeering. OÜ Saarte Investeering võttis OÜ-lt Mell laenu

ja puudub alus väita, et laenuleping oli midagi muud kui tavapärane finantstehing. Seega ei ole

tõendatud, et T. Liblik andis või lubas K. Kangurile altkäemaksu.

394. Punktis 17 "Süüdistusest tulenevalt maadevahetuste ebaseaduslike või seaduslike tehingute

kvalifikatsioonid" kirjeldas maakohus esmalt teatud kohtueelse menetluse toiminguid, osutas seejärel

asjaolule, et kaks süüdistusakti kohaselt K. Kanguri allkirjastatud keskkonnaministri käskkirja

kavandi seletuskirja allkirjastas tegelikult Maa-ameti peadirektori asetäitja, nentides, et sellest

tulenevalt pidanuks kohtueelne menetleja otsustama ka selle isiku suhtes kriminaalmenetluse

alustamise.

395. Seejärel märkis maakohus, et süüdistuses ebaseaduslikuks loetud maadevahetuse tehinguid ei ole

pooled edasi kaevanud ning need on notariaalselt kinnitatud. Samuti osutas maakohus Tallinna

Halduskohtu 15. märtsi 2012. a otsusele asjas nr 3-09-2096, millega kohustati Maa-ametit korraldama

vahetuslepingute sõlmimine K. Kanguri süüdistuses nimetatud kinnistute vahetamiseks

keskkonnaministri 12. septembri 2006. a käskkirja nr 1040 kohaselt. Halduskohus tuvastas, et

kinnisasjad vastasid looduskaitseseadusest tulenevatele kriteeriumidele, mis andis aluse otsustada

nende vahetamine riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

396. Seejärel väljendas kohus arusaamatust, miks prokuratuur ei võtnud tarvitusele meetmeid

ebaseaduslike maadevahetus-tehingute tühistamiseks.

397. Siis refereeris kohus maadevahetus-menetluse ja maa väärtuse määramise korda ning väljendas

seisukohta, et tõele ei vasta prokuratuuri väide, nagu oleks riigimaa vahetusväärtus olnud maa

enampakkumisega erastamisel üksnes alghind.

398. Järgnevalt püstitas maakohus küsimuse, miks kohtueelne menetleja lubas politsei- ja piirivalve

seaduse § 3 lg 1 p 1 nõudeid eirates kahtlustatavatel jätkata ebaseaduslikke tehinguid

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigi kinnisasjade vastu. Seejuures tõi

maakohus paralleeli liikluspolitseinike altkäemaksuga seotud kriminaalasjaga, mille puhul samuti

lubati jätkata altkäemaksu andmist ja võtmist.

399. Edasi asus kohus seisukohale, et süüdistatavate toimingud seoses maadevahetustega olid

seaduslikud, sest järgiti LKS § 19 ja kinnisasja vahetamise korra nõudeid, ühegi tehingu kohta pole

pooled kaebusi esitanud ja tehingud on jõus. Ka kohtueelne menetleja käsitles 2007. a oktoobrikuuni

kõnealuseid tehinguid seaduslikena. Kohus leidis, et kohtueelne menetleja kvalifitseeris

pistisesüüdistused ümber altkäemaksusüüdistusteks selleks, et vältida kuritegude aegumist.

400. Kuna süüdistatavate tegevus kinnisasjade vahetamisel oli seaduslik, tuleb süüdistatavad

altkäemaksuga seotud süütegudes õigeks mõista.

401. Arvestades seda, et ühegi konkreetse tõendiga pole tuvastatav, et süüdistatavad on seaduslike

tehingute käigus võtnud, vahendanud või andnud pistist, puudub ka alus kvalifitseerida nende

käitumist ümber KarS §-de 293, 295 või 297 järgi.

402. Punktis 18 käsitles maakohus E. Tuiksoole esitatud süüdistust.

403. Kohus märkis, et E. Tuiksoole esitatud süüdistus on üles ehitatud peamiselt tunnistaja K. P.

kohtueelses menetluses antud ütlustele ja jälitusprotokollis kajastatud E. Tuiksoo ja T. Annuse

omavahelisele kõnele.

404. Kohtus K. P. ei kinnitanud oma kohtueelses menetluses antud ütlusi. K. P. selgitas, et kohtueelne

menetleja protokollis tema ütlused valesti. Ta kirjutas ülekuulamisprotokollile alla, kuna oli väsinud

ja ärritunud. K. P. kahetseb, et ta ei pannud tähele, kui ta protokollile alla kirjutas. K. P. kohtus antud

ütlused haakuvad ka teiste tõenditega.

405. Kuna E. Tuiksoo suhtes jälitustoimingute tegemiseks eeluurimiskohtuniku luba puudus, ei saa

E. Tuiksoo süüdistuse tõendamisel tõendina kasutada ka teavet, mis on saadud teiste isikute suhtes

tehtud jälitustoimingute tulemusel.

406. Kohus asus seisukohale, et E. Tuiksoo tegutses Põllumajandusministeeriumile rendipindade

muretsemisel seaduslikult. Riigihangete seaduse kohaselt puudus vajadus avaliku konkursi

korraldamiseks. Seega tuleb E. Tuiksoo KarS § 294 järgi õigeks mõista.

407. Samuti tõdes kohus, et kohtuistungil ei tuvastatud, nagu oleks E. Tuiksoo tasuta kasutanud

süüdistuses nimetatud korterit. E. Tuiksool olid selle korteri võtmed, kuid seda selleks, et koos

abilistega tutvuda elamiskõlbmatu korteriga ja kujundada see elamiseks ja soetamiseks. E. Tuiksoo

loobus korteri ostmise mõttest ja tagastas võtmed advokaadibüroole.

408. Punktis 19, mis on pealkirjastatud kui "Prokuröride ja kaitsjate teesidest tulenev kohtu seisukoht",

käsitles kohus eeskätt LKS § 19 eesmärki ja asus seisukohale, et prokuratuur on süüdistuses

sisustanud vääralt looduskaitseseaduse eesmärki ja lähtunud ainult majandusliku kasumlikkuse

kriteeriumist. Täielikult on jäetud andmata hinnang sellele, et looduskaitseliste nõuete täitmise tagab

parimal viisil see, kui looduskaitsealused maad kuuluvad riigile. Prokuratuur ei ole väitnud ega

tõendanud, et maadevahetuses oli riigi majanduslik huvi ja vara suurendamise eesmärk oluliselt

tähtsam kui avalikes huvides looduskaitseliste maade omandamine nende parima kaitse eesmärgil.

409. Seejärel andis maakohus ülevaate kaitsjate seisukohast seoses süüdistuses V. Reiljanile ja

K. Kangurile tehtud etteheitega ostueesõiguse kasutamata jätmise kohta. Samuti kirjeldas kohus seda,

milliste normide alusel loeti V. Reiljani ja K. Kanguri tegu süüdistuses ebaseaduslikuks, ja viitas

kaitsjate seisukohale, mille kohaselt pole prokuratuur aru saanud, et altkäemaksu võtmise koosseis on

blanketne norm.

410. Järgnevalt nentis maakohus, et kuna Pirita kaitsealal oli elamu- ja sotsiaalehitus lubatud, ei olnud

V. Reiljanil kuni kaitse-eeskirja muutmiseni 2005. aastal õiguslikku alust maa tagastamisest keelduda.

Ühtlasi märkis kohus, et ilma kaitseala valitseja nõusolekuta vahetusmenetlusi läbi ei viidud ja see

kummutab süüdistuse käsitluse V. Reiljani ja K. Kanguri otsustuste subjektiivsest kujundamisest.

Kriminaalasjaga mitteseotud isikud vahetasid neile kuuluvaid kinnisasju riigile kuuluvate

kinnisasjadega paketina ja see oli tavapärane praktika, mis lihtsustas menetlust. Tegemist ei olnud

süüdistatavate privileegiga ja isikute ebavõrdse kohtlemisega.

411. Edasiselt refereeris kohus kaitsjate seisukohti seoses V. Reiljani ja K. Kanguri poolt LKS § 19

rakendamisel haldusmenetluse nõuete järgimisega ja asus seisukohale, et süüdistatavad on igati

järginud seaduse nõudeid. Prokuröride esitatu on paljasõnaline ja faktidega kinnitamata.

412. Maakohus luges põhjendamatuks ka süüdistuses V. Reiljanile tehtud etteheite Tallinna abilinnapea

kirjale vastamata jätmise kohta. Sellele kirjale vastas pädeva organina Harjumaa Keskkonnateenistus.

Abilinnapea kõnealune kiri ei ole Keskkonnaministeeriumisse jõudnud ja seega puuduvad ka

vastuskirjad.

413. Kohtu hinnangul ei ole tuvastatav, nagu oleks maadevahetus-menetluses kellelegi eeliseid antud.

K. Kangur lähtus riigi huvidest ja käsitles vahetusmenetluses kõiki isikuid võrdselt.

414. Ühtlasi tõstatas kohus küsimuse, miks on kokku 245 maadevahetus-tehingust ebaseaduslikuks

loetud vaid süüdistuses nimetatud 12 tehingut ja miks ei ole prokuratuur peatanud menetluses olevaid

maadevahetus-tehinguid, samuti jõustunud tehinguid. Kohus märkis, et maadevahetusi tehti ka enne

ja pärast V. Reiljanit ametis olnud keskkonnaministrite ajal. Kohtu hinnangul lähtusid

keskkonnaministrid, sh V. Reiljan, maadevahetuse käskkirjade allkirjastamisel Maa-ameti koostatud

eelnõudest. Käskkirjad allkirjastati üksnes seletuskirjade alusel, usaldades ja eeldades, et selles

sisalduv informatsioon on õige.

415. Kaitsealadel ja loodusparkides asuvaid maid tagastati ning erastati ka enne V. Reiljani ametisse

asumist, ilma et Keskkonnaministeerium oleks pidanud vajalikuks teostada ostueesõigust.

416. Punktides 20-26 andis maakohus kokku umbes 7 leheküljel veel kord kokkuvõtliku ülevaate

V. Reiljani, T. Annuse, K. Kanguri, E. Vettuse, T. Pedjasaare, T. Libliku, AS-i Merko Ehitus ja

E.L.L. Kinnisvara AS-i süüdistuse sisust. Samas refereeris maakohus ka süüdistatavate ütlusi neile

esitatud süüdistuse kohta ja kordas oma seisukohta, et süüdistused on põhjendamatud ja tõendamata

ning et süüdistatavad on käitunud seaduslikult.

417. Ühtlasi tegi kohus ka mõningaid uusi järeldusi üksikute süüdistuse väidete kohta. Näiteks luges

maakohus punktis 22 tõendatuks, et Xxxxx XX / Xxxxx X-XX korteri omandamisega ei olnud

K. Kanguril võimalik vara ega muud soodustust saada. Samuti pole tõendatud, nagu olnuks korteri

väärtus koos sisustusega alla mõistliku turuhinna. Punktis 23 märkis maakohus muu hulgas, et

süüdistuse kohaselt heidetakse E. Vettusele ette altkäemaksu andmist K. Kangurile, kuigi

süüdistusakti kohaselt anti vara üle M. M.-ile, kes ei tegutsenud K. Kanguri huvides altkäemaksu

vahendajana. Altkäemaksu andmine isikule, kes ei ole ametiisik, ei olnud karistatav. Seetõttu ei ole

E. Vettus juba ainuüksi süüdistusakti tekstist lähtudes kuritegu toime pannud.

418. Väidetava teo toimepanemise ajal oli altkäemaksu andmine karistatav ainult juhul, kui see anti

vahetult ametiisikule, ja altkäemaksu lubamine või andmine muutus ametiisikuga seotud kolmandale

isikule karistatavaks alles 28. juulist 2008. Ühtlasi luges maakohus E. Vettuse ja T. Pedjasaare

süüdistused ebakonkreetseteks, sest E. Vettuse ja K. Kanguri ning T. Pedjasaare ja K. Kanguri

väidetava altkäemaksu-kokkuleppe aeg on süüdistuses määratud liiga pika ajavahemikuga. Lisaks

kordas kohus, et süüdistusakti koostamisel on rikutud KrMS § 154 nõudeid.

419. Punktis 27 "Kohtu seisukoht kohtuistungil poolte poolt käsitletu ja kriminaalasjas kogutud

materjalide alusel" andis kohus 4 leheküljel veel kord kokkuvõtliku ülevaate samas otsuses eespool

väljendatud seisukohtadest jälitustegevuse, läbiotsimiste, raamatupidamisekspertiisi, tunnistajate

ülekuulamisele kutsumise viisi ja ajakirjanduses avaldatu ebaseaduslikkuse ning maadevahetus-

tehingute seaduslikkuse kohta. Samuti kordas kohus oma arvamust, et süüdistusakt ei vasta nõuetele

ja et ükski kohtus üle kuulatud tunnistaja ei teadnud tõendamiseseme asjaolusid, mille kohta

kohtueelses menetluses neile isegi küsimusi ei esitatud. Kohus luges põhjendamatuks ka süüdistuse

etteheited ostueesõiguse ja sundvõõrandamise kohaldamata jätmise kohta.

(IV) APELLATSIOON

420. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja kõigi süüdistatavate süüditunnistamist ja karistamist. Samuti palus apellant mõista

K. Kangurilt, V. Reiljanilt ja E. Tuiksoolt KarS § 84 ja § 831 lg 1 alusel riigi kasuks välja erinevad

rahasummad. Alternatiivselt taotles prokuratuur kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

maakohtule teises kohtukoosseisus.

(V) RINGKONNAKOHTU OTSUS

(1.) RESOLUTIIVOSA

421. Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2013. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 19. juuni 2012. a

otsus kõigi süüdistatavate õigeksmõistmise, K. Kanguri, T. Pedjasaare, E. Vettuse ja T. Libliku

alusetult vahi all viibitud päevade, K. Kanguri Maa-ameti peadirektori ametikohalt kõrvaldamise

osas, V. Reiljani, K. Kanguri, T. Pedjasaare, E. Vettuse, T. Libliku, E. Tuiksoo ja AS-i Järvevana

kasuks väljamõistetud õigusabikulude ning kaitsjatele kriminaaltoimiku materjalidest koopia

tegemise kulude riigi kanda jätmise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega

tunnistas V. Reiljani süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja karistas teda vangistusega 3 aastat ja 6 kuud.

Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata katseajaga 4 aastat.

K. Kangur tunnistati süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat ja 6 kuud. KarS

§ 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud 2 kuud ja 19 päeva karistusaja hulka ja ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 aastat 3 kuud ja 11 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3

alusel täitmisele pööramata katseajaga 5 aastat. T. Annus tunnistati süüdi KarS § 298 lg 2 järgi ja

karistati vangistusega 2 aastat ja 6 kuud, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata

katseajaga 3 aastat. T. Pedjasaar tunnistati süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2

aastat ja 6 kuud. Samuti tunnistati T. Pedjasaar süüdi KarS § 294 lg 2 p 4 - § 22 lg 3 järgi ja karistati

vangistusega 2 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti T. Pedjasaarele liitkaristuseks vangistus 2 aastat

ja 6 kuud, millest arvestati maha eelvangistuses viibitud aeg 1 kuu ja 7 päeva, ning ärakantavaks

karistuseks mõisteti 2 aastat 4 kuud ja 23 päeva vangistust. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1

ja 3 alusel täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat. E. Vettus tunnistati süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja

karistati vangistusega 2 aastat, millest arvestati maha eelvangistuses viibitud aeg 1 kuu ja 7 päeva, ja

ärakantavaks karistuseks mõisteti vangistus 1 aasta 10 kuud ja 23 päeva, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1

ja 3 alusel täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat. T. Liblik tunnistati süüdi KarS § 298 lg 2 järgi ja

karistati vangistusega 2 aastat ja 6 kuud, millest arvestati maha eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva, ja

ärakantavaks karistuseks mõisteti vangistus 2 aastat 5 kuud ja 27 päeva, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1

ja 3 alusel täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat. E. Tuiksoo tunnistati süüdi KarS § 294 lg 1 järgi

ja karistati vangistusega 1 aasta ja 6 kuud, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata

katseajaga 3 aastat. AS Järvevana tunnistati süüdi KarS § 298 lg 4 järgi ja karistati rahalise

karistusega 798 000 eurot. E.L.L. Kinnisvara AS tunnistati süüdi KarS § 298 lg 3 järgi ja karistati

rahalise karistusega 127 823 eurot.

422. K. Kangurilt mõisteti KarS § 83¹ lg 1, §-de 84 ja 85 alusel konfiskeerimise asendamise korras välja

konfiskeeritava vara väärtusele vastav summa 17 972 eurot 53 senti ja E. Tuiksoolt 2737 eurot 34

senti. V. Reiljanilt mõisteti menetluskuludena välja kaitsjale kriminaaltoimikust koopia tegemise

kulu 1861 eurot 22 senti ja sundraha 800 eurot, K. Kangurilt vastavalt 2054 eurot 9 senti ja 800 eurot,

T. Annuselt 2097 eurot 35 senti ja 800 eurot, T. Pedjasaarelt 781 eurot 61 senti ja 800 eurot,

T. Liblikult 70 senti ja 800 eurot, E. Vettuselt 70 senti ja 800 eurot, E. Tuiksoolt 204 eurot 80 senti ja

800 eurot. Süüdistatavate valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasud mõisteti välja

Eesti Vabariigilt ja määratud kaitsja tasu jäeti riigi kanda. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata

ja prokuratuuri apellatsioon rahuldati osaliselt.

(2.) PÕHIOSA

(A) ÜLDISED MENETLUSÕIGUSLIKUD KÜSIMUSED

423. Kuna seadusandja ei pidanud vajalikuks 1. septembril 2011. a jõustunud kriminaalmenetluse

seadustiku muudatuste suhtes kehtestada rakendussätteid, siis kooskõlas KrMS § 3 lg-s 2 sätestatuga

tuleb kõigi enne 1. septembrit 2011 tehtud menetlustoimingute hindamisel lähtuda enne seda tähtaega

kehtinud

kriminaalmenetluse

seadustiku

sõnastusest.

Pärast

1. septembrit

2011

tehtud

menetlustoimingute seaduslikkust tuleb hinnata sellel kuupäeval jõustunud kriminaalmenetluse

seadustiku redaktsioonist lähtudes.

424. Prokuratuuri apellatsioon on esitatud õigeaegselt. KrMS § 171 lg 3 kohaselt lõpeb päevades

arvutamise korral tähtaeg viimasel tööpäeval kell kakskümmend neli. KrMS § 171 lg 7 kohaselt ei

ole tähtaega mööda lastud, kui kaebus on postitatud või üldkasutatava tehnilise sidekanali kaudu

edastatud enne tähtaja möödumist. Apellatsioon on edastatud Harju Maakohtule 4. juulil 2012. a

kell 16.59 PDF-failina ja kell 17.23 digitaalselt allkirjastatuna. Samadel kellaaegadel on need

apellatsioonid maakohtus ka vastu võetud. KrMS § 171 lg 6 eesmärk on anda menetlusosalistele

kindlus küsimuses, mis ajaks teevad uurimisasutus, prokuratuur ja kohus toimingud, mida nad peavad

tegema menetlejatena. Seevastu apellatsiooni esitas prokuratuur kohtumenetluse poolena ja

kohtumenetluse poolte jaoks puudub erineva tähtaja kehtestamiseks igasugune põhjendus.

425. Prokuratuuri apellatsioon vastab KrMS § 321 lg 2 p-s 4 esitatud nõuetele, sest sellest nähtub,

millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja põhjendused ning apellandi

taotlused. Kehtiv menetlusseadus ega senine kohtupraktika ei keela kohtumenetluse poolel teha

apellatsioonis viiteid tema poolt maakohtus esitatud kohtukõnele. Prokurörid on enne maakohtu

nõupidamistuppa lahkumist esitanud oma kohtukõne teksti lisamiseks kohtuistungi protokollile.

KrMS § 300 lg 1 kohaselt on sellisel juhul kohtukõne tekst käsitatav kohtuistungi protokolli lisana.

Apellatsioonis on prokurörid taotlenud kõigi maakohtu istungite protokollide avaldamist. Kooskõlas

prokuratuuri taotlusega avaldati ringkonnakohtu 14. jaanuari 2013. a istungil kõik maakohtu istungite

protokollid. Seega oli kohtumenetluse pooltel võimalik kohtuvaidluses ning kohtukolleegiumil

kohtuotsust tehes anda omapoolne hinnang prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohtadele.

426. Menetlusaja mõistlikkust tuleb EIÕK art 6 lg 1 kohaselt hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude

põhjal, lähtudes seejuures järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus, 2) kaebaja käitumine, 3)

riigivõimu käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul. Süüdistatavate ja

kaitsjate menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada

süüdistatava loobumisena oma õigusest arutada asja mõistliku aja jooksul. Käesolev kohtuasi on

äärmiselt mahukas, hõlmates üheksa süüdistatavat ja mitu tegu pikema ajavahemiku vältel. Kuna

tegemist on n-ö peitkuriteoga, siis tuli selle avastamiseks teha hulgaliselt aeganõudvaid

jälitustoiminguid ning vormistada saadud teave tõendina. Samuti võttis aega jälitustoimingutega

kogutud teabe tutvustamine, kuna kriminaalasjas süüdistati seitset füüsilist isikut. Seega on kohtuasi

ka keerukas. Hoolimata sellest viidi 18. augustil 2005 alustatud kriminaalasja kohtueelne uurimine

lõpule 2008. a kevadeks, s.o vähem kui kolme aastaga. Pärast seda tutvusid kaitsjad ligi aasta

kohtutoimikutega ning 31. märtsil 2009 saadeti süüdistusakt koos kriminaalasjaga kohtusse. Seega ei

ole kohtueelne menetleja viivitanud menetlustoimingute tegemisega.

427. Süüdistuse esitamise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt pidi prokuratuur esitama

maakohtule nii süüdistatavate süüd kinnitavad kui ka õigustavad tõendid. Kui kaitsjad pidasid

vajalikuks prokuröride poolt juba taotletud tõendite uut avaldamist, siis ei olnud need tõendid

asjakohatud, nagu kaitsjad on kogu kohtumenetluse kestel väitnud. Jälitustoimingutega kogutud

tõendite avaldamine vältas ligi üheksa kuud, sest kaitsjad on teinud jälitustoimingutega kogutud teabe

seaduslikkuse kontrollimiseks aina uusi taotlusi. Kaitsjate taotlusel kontrollis kohtunik

jälitustoimingute seaduslikkust ja kinnitas kohtumenetluse pooltele, et jälitustegevus oli kooskõlas

seadusega.

428. Maakohus on kaitsjate taotlusel välja nõudnud lõpetatud kriminaalasja materjalid operaatorfirmas

logifailide kadumise kohta, ehkki sellel kriminaalasjal ei olnud kohtukolleegiumi hinnangul

kõnesoleva kriminaalasjaga vähimatki seost. Kohtutoimikust ei nähtu, et kaitsjad oleks AS-i EMT

logifailide või selle kaaskirja õigsuse kohta oma seisukohta väljendanud. Samuti on maakohus

V. Reiljani ja T. Annuse kaitsjate taotlusel lisanud kohtutoimikule ajaleheväljavõtteid, millel puudub

selles asjas tõenduslik tähendus. Prokuratuuri apellatsiooni läbivaatamine ringkonnakohtus viibis

pool aastat, sest kaitsjad ei pidanud võimalikuks tööga hõivatuse tõttu kohtuistungile tulla. T. Annuse

ja T. Pedjasaare kaitsjad esitasid taotlusi toimikutega tutvumise, mõistliku menetlusaja ja

apellatsioonile vastuväidete esitamise kohta, kuid nende taotluste esitamiseks puudus seaduslik alus.

Lisaks esitasid V. Reiljani ja T. Annuse kaitsjad kriminaalasja suulise arutamise ajal taotlusi

elektrooniliselt väljaspool kohtu tööaega, raskendades asja läbivaatamist. Kaitsjate käitumine

apellatsioonimenetluses annab tunnistust sellest, et süüdistatavad ja kaitsjad ei olnud huvitatud

kriminaalasja kiirest lahendamisest. Seega ei ole kriminaalasjas mõistlik menetlusaeg möödunud.

429. Maakohtu otsusest puuduvad kohtu iseseisvad järeldused ja põhistused ning lähtutud on üksnes

kaitsjate taotlustes esitatust. Kohtu tuginemine üksnes ühe kohtumenetluse poole seisukohtadele ei

tähenda alati KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumist, kuid tegemist võib olla kriminaalmenetluse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. KrMS § 341 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus,

tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, kohtuotsuse

tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus saab hinnata kohtueelses menetluses

kogutud tõendeid kogumis, sest 14. jaanuari 2013. a kohtuistungil avaldas kohtukolleegium KrMS

§ 335 lg 2 kohaselt kõik maakohtu kohtuistungite protokollid. Seeläbi said maakohtus uuritud tõendid

ka apellatsioonimenetluse osaks, mis annab ringkonnakohtule aluse neile kohtulahendi tegemisel

tugineda. Mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja

kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise. Kui kõrgema astme kohus

tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, kuid samas on tegemist mõistliku menetlusaja

põhimõtte rikkumisega, tuleks eelistada nõuet arutada kriminaalasja mõistliku aja jooksul. Käesoleva

kohtuasja süüdistuse mahtu, keerukust ja süüdistatavate arvu arvestades mööduks menetluse mõistlik

aeg kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks tagasi saates ilmselt enne, kui kohtulahend

kaebemenetluse jooksul jõustuda jõuab. Seetõttu ei ole kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks

saatmine põhjendatud isegi sel juhul, kui kohtukolleegium tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise, mida ei ole võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus.

430. Kuni 31. augustini 2011. a kehtinud KrMS § 216 lg 2 kohaselt võis eraldada kriminaalasja uude

toimikusse, kui see ei kahjustanud kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust.

Loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamine saaks olla põhjendatud üksnes nende

süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale. Kriminaalasja materjalide

eraldamist eraldi menetlusse käsitleti T. Libliku, E. Vettuse ja E. Tuiksoo kaitsjate taotlusel

juba 31. augustil 2009 Harju Maakohtus toimunud eelistungil. Kohtuistungi protokollist nähtub, et

teiste süüdistatavate kaitsjad ei toetanud T. Libliku ja E. Vettuse suhtes kriminaalasja materjalide

eraldamist iseseisvasse menetlusse ning E. Tuiksoo suhtes materjalide eraldamine jäeti kohtu

otsustada, kuivõrd süüdistuses kirjeldatud teod olid süüdistatavad toime pannud ühiselt ja

kooskõlastatult. Seega polnud võimalik ega vajalik eraldada kriminaalmenetlust T. Libliku, E. Vettuse

ja E. Tuiksoo osas menetluse kiirendamiseks ja maakohtu 3. septembri 2009. a määrus, millega

kaitsjate sellekohane taotlus jäeti rahuldamata, on seaduslik ja põhjendatud.

431. Kuni 31. augustini 2011 kehtinud KrMS § 154 lg 4 kohaselt tuli süüdistusakti põhiosas muu hulgas

märkida süüdistust kinnitavate tõendite loetelu, kuid puudus nõue viidata sellele, millist asjaolu

millise tõendiga tõendada soovitakse. Prokuratuur esitas 8. veebruari 2011. a kohtuistungil kaitsjatele

kirjalikult uue süüdistusakti tervikteksti, tähistades teksti jälgitavuse huvides muudetud kohad

allakriipsutusega. Samuti esitati uus süüdistusakt kaitsjate taotlusel ka elektrooniliselt. Kuna

täiendatud süüdistusakt oli esitatud enne 1. septembrit 2011, siis ei pidanud ka selle tekst

vastama 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 154 lg 4 muudatustele. Kriminaalmenetluse

seadustiku rakendamise seaduse § 23 lg 2 kohaselt ei kohaldata kriminaalasja kohtulikul arutamisel,

milles prokurör on kriminaaltoimiku kohtule esitanud enne 2011. aasta 1. septembrit,

2011. a 1. septembril jõustunud KrMS § 296 lõikes 2 sätestatut. Seega prokurör ei saanudki füüsiliselt

kohtule kirjalikke tõendeid ise esitada, kuna kirjalikud tõendid asusid juba varem kohtusse saadetud

kriminaalasja materjalides ja olid kohtu käsutuses. Tähelepanu väärib seegi, et kohtuistungi

protokollide kohaselt jõudis kohus süüdistusaktis loetletud kirjalike tõendite avaldamisega lõpule

enne 1. septembrit 2011. a. Pärast seda kuupäeva jätkati süüdistatavate ülekuulamisega ja kaitsjate

taotluste lahendamisega. Kohtule kirjalike tõendite avaldamise taotluse esitamisel nimetas prokurör

nii tõendit ennast, kui ka selgitas, mis tähtsus on sellel tõendil kriminaalasja lahendamiseks, vastates

lisaks selgituseks kaitsjate sagedastele küsimustele tõendi tõendamiseseme kohta. Samuti ei ole

kaitsjad selgitanud, kuidas ühe või teise kirjaliku tõendi esitamisega oleks rikutud süüdistatavate

kaitseõigust. Eeltoodut arvesse võttes ei saa nõustuda maakohtu seisukohtadega, et süüdistusakt ei

vastanud nõuetele ning prokurörid sidusid tõendid tõendamiseseme asjaoludega alles kohtuvaidluses.

432. Süüdistus peab sisaldama isikule etteheidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku

sisu. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab

sisalduma KrMS § 312 p 1 kohaselt kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas. Süüdistatavatele

esitatud süüdistus vastab eespool nimetatud nõuetele. Süüdistuses on välja toodud isikute kõik need

käitumise aspektid, mis täidavad KarS §-de 294 ja 295 koosseisulised tunnused. Seega on maakohtu

etteheited süüdistuse ebakonkreetsuse ja sellest tuleneva kaitseõiguse rikkumise osas alusetud.

433. Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest (KrMS § 6) lähtudes oli uurimisasutus kohustatud

kuriteotunnuste ilmnemisel alustama kriminaalmenetlust ja maakohtu vastupidine seisukoht on

põhjendamatu. Kaitsepolitsei komissari poolt peadirektorile tehtud ettekande (KrTo, kd 1, tl 1) puhul

oli tegemist kriminaalmenetluse ajendiga, mis ilmnes uurimisasutuse enda tegevuse tulemusena ehk

teabega KrMS § 197 lg 2 tähenduses, mitte kuriteoteatega KrMS § 195 tähenduses, mille

lahendamiseks on üldjuhul aega kümme päeva.

434. Süüdistuse kohaselt pandi viimane tegu toime 2006. aastal ja süüteo aegumise küsimuse

lahendamisel tuleb lähtuda sellest hetkest. Tegemist on jätkuva süüteoga KarS § 81 lg 4 tähenduses.

KarS § 81 lg 1 kohaselt on esimese astme kuriteo aegumistähtaeg kümme ja teise astme kuriteo

aegumistähtaeg viis aastat. Kuna pistis on teise astme kuritegu, siis oleks tegu aegunud 2011. aastal.

Süüdistusakt koostati juba 31. märtsil 2009, kuid kriminaalasjas on tehtud KarS § 81 lg 5 p-des 1, 2,

4 ja 5 nimetatud menetlustoimingud, s.o tõkendi kohaldamine, süüdistatavate kohtu alla andmine,

süüdistatavate ülekuulamine ning kohtulikul arutamisel täiendavate tõendite kogumise määramine.

Maakohus tegi 12. mail 2010 määruse, millega nõudis sideoperaatoritelt AS EMT ja Elisa välja

logifailid. Süüdistatavad kuulati üle 2011. a toimunud kohtuistungitel. Maakohus on teinud

kohtuistungi viimasel päeval, s.o 7. märtsil 2012, omal initsiatiivil Tallinna Vangla direktorile

järelepärimise selle kohta, kas K. Kangur ja T. Pedjasaar on viibinud ühes kambris, kelle korraldusel

nad sinna paigutati, kes neid üle kuulas ja kes veel ülekuulamise juures viibis. Tallinna Vangla

direktori R. Kuuse vastus saabus Harju Maakohtusse 29. märtsil 2012 ja kohus on selle

kohtutoimikusse võtnud ning kohtuotsuses tõendina käsitlenud, olles ise juba 7. märtsil 2012

nõupidamistuppa eemaldunud. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ei saa nõustuda maakohtu

seisukohaga, et süüdistused on esitatud altkäemaksus selleks, et vältida kuriteo aegumist.

(B) JÄLITUSTEGEVUSE JA LÄBIOTSIMISTE SEADUSLIKKUS

435. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rahuldas 4. detsembri 2012. a määrusega kaitsjate taotluse

jälitustoimikutega tutvumiseks osaliselt ja kohustas prokuratuuri 10. detsembriks 2012 esitama

ringkonnakohtule kõigi eeluurimiskohtunike määruste ja prokuröri lubade koopiad, mille alusel tehti

kriminaalasjas jälitustoiminguid (KoTo, kd 28, tl 100-107). Prokuratuur esitas nimetatud

dokumentide koopiad ringkonnakohtule ja kõigil kaitsjatel oli võimalus ringkonnakohtu kantseleis

nendega tutvuda (KoTo, kd 28, tl 109-189).T. Annuse kaitsja esitas enne ringkonnakohtu istungit ja

samuti istungil ning kohtulike vaidluste käigus taotluse võimaldada tal jälitustoimikutega ka

ülejäänud osas tutvuda.

436. Tulenevalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) §-st 25 peab enne kaitsjatele

riigisaladusele juurdepääsu andmist veenduma, et neil on vastava taseme riigisaladusele juurdepääsu

õigus ja teadmisvajadus. Kaitsjatel on teadmisvajadus jälitustoimikutega tutvumiseks, kuivõrd

suurem osa kohtueelses menetluses kogutud tõenditest on saadud jälitustegevuse tulemusena ja

kohtumenetluse pooltel peab KrMS § 111 alusel olema võimalik kontrollida sellise tõendi saamise

õiguspärasust. RSVS § 29 lg 1 kohaselt on piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme

riigisaladusele juurdepääsu õigus kriminaalasja kohtueelse menetlemise ja kohtumenetluse osalisel,

menetlusse kaasatud isikul ning kummagi esindajal uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu põhistatud

määruse alusel pärast julgeolekukontrolli läbimist, kui juurdepääs on kriminaalasja lahendamiseks

vältimatult vajalik. RSVS § 29 lg 3 kohaselt ei teostata julgeolekukontrolli kahtlustatava,

süüdistatava ega advokaadist kaitsja suhtes, kui teadmisvajadus tuleneb kaitseõiguse tagamisest

kriminaalmenetluses, mistõttu tuleb seda kohaldada ka selles kriminaalasjas. Samas RSVS § 29 lg 2

kohaselt ei lubata uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud,

konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustegevuse seaduse (JTS)

§ 8 lõike 1 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme riigisaladusele. JTS

§ 17 lg 2 ja KrMS § 121 lg 2 kohaselt on isikul, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikul, kelle

perekonna- või eraelu puutumatust on jälitustoiminguga riivatud, õigus taotleda tema kohta kogutud

jälitustoimingu materjalidega tutvumist. Materjalid võidakse jätta tutvustamata, kui selleks esineb

mõni JTS § 17 lg 2 p-des 1-7 ning KrMS § 121 lg 2 p-des 1-7 sätestatud alus. Seega ei laiene

tutvumise õigus kõigile jälitustoimiku materjalidele, vaid hõlmab üksnes konkreetse isiku kohta

kogutud andmeid. Sama põhimõte kehtib T. Annuse kaitsjale jälitustoimingu materjalide tutvustamise

kohta.

437. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 6. märtsi 2012. a otsuses asjas Leas vs. Eesti märgitakse, et

tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus.

Tõendi vastaspoolele mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses

politsei meetodid kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu

rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole

õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. Seega on eespool

kirjeldatud regulatsioon kooskõlas viidatud EIK lahendiga. Kuna RSVS § 29 lg 2 kohaselt ei lubata

kohtu määruse alusel juurdepääsu piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele, kui

see seab ohtu JTS § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuse täitmise, ja täiesti salajase taseme

riigisaladusele, siis kohus ei saa selliseid andmeid sisaldavaid materjale kaitsjale tutvustada. Seega on

kohtul kaalutlusõigus vaid jälitustoimiku nende materjalide tutvustamise osas, mis selliseid andmeid

ei sisalda.

438. RSVS § 8 lg-s 1 märgitakse, et jälitusasutuse poolt jälitustegevuse käigus kogutud teabe salastatus

kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes

jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati.

Kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutele, kelle

perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati, jälitustoimingute tegemiseks antud

lubasid tutvustatud. Tutvustatud on ka nende lubade alusel kogutud teavet. Seoses sellega on

jälitustoimingute tegemiseks loa andnud kohtu määruste ja prokuröri lubade salastatus RSVS § 8 lg 1

alusel kustunud. Harju Maakohtu kohtunik H. Särgava 2. septembri 2004. a määruse nr 63

ja 3. novembri 2004. a määruse nr 172 salastatus on kustunud vaid T. Annuse osas, sest need

kajastavad andmeid ka kolmandate isikute kohta. Prokuratuur on andnud kaitsjatele koos

süüdistusaktiga koopiad kohtu määrustest ja prokuröri lubadest, mille alusel tehtud jälitustoimingute

käigus kogutud tõend on võetud kriminaaltoimikusse, ehkki seadusest tulenevat kohustust selleks ei

olnud. Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga

kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud

jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid

käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille

salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda

jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel. Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu

aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti

jälitustoimingu tegemine ühekorraga mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse

kriminaalmenetlusse kaasatud, tuleks koostada luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.

439. 4. detsembri 2012. a kohtumäärusega võeti süüdistatavatele ja kaitsjatele tutvustatud ja

jälitustoimingu tegemise aluseks olnud kohtu määrused ning prokuratuuri load kohtutoimikusse.

Kuna kaitsjad taotlesid kogu jälitustoimikuga tutvumist, siis võttis kohus kohtutoimikusse ka need

kohtu määrused ja prokuröri load, mille alusel teostatud jälitustegevuse käigus tõendit ei

formeerunud. Seevastu ei saanud jälitustoimiku muid materjale, s.o jälituskokkuvõtteid, õiendeid ja

kirju, kaitsjatele tutvustada, sest ringkonnakohtul puudus nende dokumentide tutvustamise suhtes

kaalutlusõigus. Lisaks sellele on jälituskokkuvõtetes kajastuv teave olulisel määral kattuv

kriminaaltoimikus olevate jälitusprotokollidega. Kuna Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajas asuvad

prokuröri jälitustoimingu taotlused sisaldasid võrreldes kohtu määrustega oluliselt laiemat

informatsiooni, sealhulgas RSVS § 29 lõikes 2, JTS § 8 lõike 1 punktides 2, 3 ja 4 ning KrMS § 121

lõikes 2 sätestatut, siis ei olnud võimalik ka neid materjale kaitsjatele tutvustada. Jälitustoimikutest

teatud osa materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmine süüdistatavate kaitseõigust ei riiva, sest selles

osas kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust ringkonnakohus.

440. Maakohtu kohtunik koostas 7. aprillil 2010. a ainuisikulise määruse, millega rahuldas kaitsjate

taotluse ja andis neile loa tutvuda jälitustoimikus olevate piiranguga märgitud dokumentidega (KoTo,

kd 4, tl 47-48). Ehkki määruses puuduvad põhjendused ja kohtunik ühelegi seaduse sättele ei viita,

võib selle sõnastusest üheselt aru saada, et luba antakse RSVS §-s 5 märgitud piiratud tasemel

riigisaladusega tutvumiseks. 16. aprillil 2010. a koostas kohtunik koos rahvakohtunikega määruse,

millega tühistas oma varasema määruse kaitsjatele piiratud tasemega riigisaladuse tutvustamiseks

(KoTo, kd 4, tl 51-53). RSVS ja JTS sätetele viidates leidis kohus, et kuna kaitsjatel vastava taseme

riigisaladusele juurdepääsu õigus puudub, siis nende taotlus piiratud tasemega riigisaladusega

tutvumiseks

rahuldamisele

ei

kuulu.

Veel

leidis

kohus,

et

seoses

jõustunud

RSVS

seadusemuudatusega on osa piiratud tasemega dokumentide salastatus kustunud ja need on juba

kriminaaltoimikusse võetud, mistõttu neid ei ole vaja kaitsjatele tutvustada. Harju Maakohtu

kohtuniku 7. aprilli 2010. a määrus oli motiveerimata ja sisult ebaseaduslik, kuna kohtul puudus

kaalutlusõigus kaitstud teabe tutvustamiseks kaitsjatele. Kohtunik on oma eksimusest aru saades

ebaseadusliku määruse koos rahvakohtunikega tühistanud. RSVS § 8 lg 1 kohaselt oli

eeluurimiskohtunike määruste ja prokuröri lubade salastatus kustunud seoses sellega, et neid oli

tutvustatud isikutele, kelle suhtes jälitustoiming tehti. Maakohus ei rikkunud kohtumenetluse poolte

võrdse

kohtlemise

nõuet,

kui

ei

taotlenud

prokurörilt

kõikide

salastatuse

kaotanud

eeluurimiskohtunike määruste ja prokuröri lubade kohtutoimikusse võtmist, sest süüdistatavate suhtes

välja antud määruste ja lubade koopiad, mille alusel formeerus kriminaaltoimikusse tõend, olid koos

süüdistusaktiga kaitsjatele juba kätte antud. Maakohtu kohtunik oli enda motiive määruste

koostamisel ja tühistamisel kohtuistungitel ka selgitanud. Kohtuasja materjalide pinnalt ei ole

tuvastatav, et kohus oleks tühistanud kohtuniku määruse prokuratuuripoolse karistusähvarduse tõttu.

441. Maakohtu kohtunik on kaitsjate taotlusel jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust kontrollinud

ja leidnud, et jälitustoiminguks loa andmisel ning jälitustoimingute tegemisel ei ole seaduse nõudeid

rikutud. Selle käigus tutvus kohtunik Harju Maakohtu esimehe käskkirjadega, jälitustoimikutega,

prokuröri taotlustega jälitustoimingute tegemiseks, pealtkuulamisseadme tööga Kaitsepolitseiametis

ning vestles Harju Maakohtu esimehega. Kohtunik on avaldanud oma seisukoha jälitustoimingute

seaduslikkuse kohta kohtuistungitel ja see on detailselt kohtuistungi protokollides kajastatud.

Kohtuotsuses asus aga maakohus vastupidisele seisukohale, leides, et kõik jälitustoimingutega

kogutud tõendid on lubamatud. Mis põhjustel maakohus oma varasemat seisukohta jälitustoimingute

seaduslikkuse osas muutis, kohtuotsusest ei nähtu. Selleks, et kontrollida jälitustoimingute

seaduslikkust, tutvus apellatsioonikohus enne istungit Harju Maakohtu esimehe käskkirjade ja kohtu

dokumendiregistriga,

prokuröri

taotlustega

jälitustoimingute

tegemiseks

maakohtus,

jälitustoimikutega, pealtkuulamisseadme tööga Kaitsepolitseiametis ning vestles Harju Maakohtu

esimehega ja Kaitsepolitseiameti töötajatega.

442. Maakohtu esimees ei pidanud määrama jälitustoiminguks loa andva kohtuniku ilmtingimata

määrusega, nagu leidis T. Annuse kaitsja. Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt

haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks

antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus,

otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Maakohtu esimehe poolt käskkirja kui haldusakti

andmise volitus tuleneb kohtute seaduse § 12 lg-st 2 ja § 12 lg 3 p-st 1 ja KrMS § 24 lg-st 4, mis on

käskkirjades märgitud. Maakohtu esimees määras kohtu esimehe äraoleku ajaks jälitustoimingute

tegemiseks lube andvateks kohtunikeks V. Kõvaski alates 3. jaanuarist 2005, O. Tali

alates 23. septembrist 2005 ja E. Muraku alates 2. jaanuarist 2006.

443. Kohtutoimikusse lisatud määrused jälitustoiminguteks loa andmise kohta ongi välja antud nii

maakohtu esimehe kui ka nimetatud kolme eeluurimiskohtuniku poolt. KrMS § 114 lg 1 kohaselt

vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi

viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest. Kui maakohtu esimees on

mingil põhjusel ära, lahendab küsimuse viivitamatult eeluurimiskohtunik. Ühestki seadusest ei tulene,

et maakohtu esimehe poolt määratud eeluurimiskohtunikud võivad anda jälitustoimingute tegemiseks

lube vaid siis, kui kohtu esimees viibib puhkusel, komandeeringus, täiendkoolitusel, on haige vms.

Samuti olid need käskkirjad koostatud seaduslikult.

444. Jälitustoimingu protokoll on vaid üks tõendiliik KrMS § 63 lg-s 1 toodud tõendite loetelus. Seadus

ei näe ette, et enne jälitustoimingute alustamist peaks koguma teisi tõendeid. Eksisteerib kohtueelse

menetluse vaba kujundamise põhimõte, mille kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur kasutada

kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja

kohtumenetluse jaoks tingimuste loomiseks. Käesolevas kriminaalasjas on kohtueelne menetleja

lahendanud jälitustegevuse vajalikkuse ja otstarbekuse uurimistaktikast lähtudes. Jälitustoimingu loa

andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet selle kohta, et Maa-ametis tegeldakse looduskaitseliste

maade vahetamisega, mille käigus saavad ametnikud maid vahetanud isikutelt hüvitist. Ei ole eluliselt

usutav, et hüvitist andnud või saanud isik läheks vabatahtlikult uurimisasutusse ja annaks ütlusi

toimepandud kuriteo kohta. Seega esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teha

üksnes jälitustoimingutega. Jälitustoimingute tegemist võimaldasid ka KarS §-de 295 ja 297

sanktsioonid, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

445. Eeluurimiskohtunik V. Kõvaski 22. augusti 2005. a määrusest nr 399, millega anti esimene luba ja

tehti käesolevas kriminaalasjas jälitustoiminguid KrMS § 118 järgi, nähtub, et kohus on tutvunud

kriminaalasjas kogutud materjalidega ning leidnud, et prokuröri taotlus jälitustoimingute tegemiseks

kõnealuses kriminaalasjas on loas nimetatud isikute, sealhulgas T. Libliku suhtes põhjendatud. Kohtu

määruses on välja toodud argumendid, millega kohus põhjendab, et konkreetsel juhul on

jälitustoimingu tegemine seaduslik ja põhjendatud, arvestades kuriteo ohtlikkust ja õiguskorra

kaitsmise huvisid ning asjaolu, et selles kuriteos on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega

välistatud või oluliselt raskendatud. Prokuratuuri taotlustes esitati piisavalt andmeid selleks, et loas

märgitud isikute suhtes jälitustoimingu tegemiseks luba anda. 22. augusti 2005. a määruse nr 399

aluseks oleva prokuröri taotluse juures on ka Eesti Ekspressi 29. juuni 2005. a artikkel "Kullaaugud

kaitsealal", milles on kajastatud käesoleva kohtuasja aluseks olevate asjaolude kirjeldus ja hilisemate

süüdistatavate, sealhulgas T. Libliku nimed. Kahtlemata oli eeluurimiskohtunikul õigus selles artiklis

toodud asjaolusid loa andmisel arvestada. K. Kanguri kaitsja kohtukõnest ringkonnakohtus nähtus, et

kaitsja oli sellest artiklist teadlik. Eeltoodut arvesse võttes ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga,

et 22. augustil 2005 jälitustoiminguks loa andmine, sealhulgas T. Libliku suhtes, ei olnud

põhjendatud.

446. Jälitustoiminguks loa andmise otsustamise käigus tutvustab prokurör eeluurimiskohtunikule

kogutud andmeid, sealhulgas heli- ja videosalvestisi. Asjaolu, et teabekandjatel olev informatsioon ei

ole veel protokolli kantud, ei tee loa andmist ebaseaduslikuks, sest jälitustoimingu käigus kogutud

informatsioon vormistataksegi protokollina pärast jälitustoimingu tegemist. Maakohtu esimehe

H. Särgava 4. novembri 2005. a määrusest nr 568, millega anti luba K. Kanguri suhtes

jälitustoimingute tegemiseks, nähtub, et teise isiku suhtes on kohtunik loa andmisest keeldunud, sest

kohtunikule ei ole esitatud materjale, mis annaksid veendumuse rahuldada prokuröri taotlus ka teise

isiku suhtes (KoTo, kd 28, tl 115). Jälitustoiminguks loa andmisest keeldumise üliväike protsent

näitab eelkõige luba küsivate asutuste põhjalikku tööd, mitte aga nende kergekäelist väljaandmist.

Seega ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et prokuröride taotlused olid formaalsed ja

eeluurimiskohtunikud ei kontrollinud neid nõuetekohaselt.

447. Seadusega ei ole määratud jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega. Eeluurimiskohtunikule

esitatakse lubade taotlemisel jälitusteavet salvestiste ja stenogrammidena, mis kohtueelse menetluse

algstaadiumis ei pea olema vormistatud KrMS § 113 kohasteks jälitusprotokollideks. Jälitustoimingu

teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Kohtupraktikas

on aktsepteeritud isegi sellist olukorda, kus jälitustoimingu protokoll koostataksegi kohtueelse

uurimise ajal tehtud jälitustoimingu käigus saadud teabe põhjal alles pärast süüdistusakti kohtusse

saatmist. Kohtumenetluse pooltel ei ole maakohtus kohtumenetluse käigus jälitustoimingu

protokollide usaldusväärsuse suhtes kahtlusi tekkinud. Kohtuistungi protokollidest nähtub, et

prokurörid

on

korduvalt

taotlenud

jälitusprotokollide

sisu

kontrollimiseks

kohtuistungil

telefonivestluste salvestiste kuulamist, kuid kaitsjad on sellele vastu vaielnud ja kohus on jätnud selle

taotluse rahuldamata. Eeltoodut arvesse võttes ei saa nõustuda apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga,

et jälitusprotokollide hilisema vormistamise tõttu on need protokollid kohtukõlbmatud tõendid.

448. KrMS § 118 lg 2 kohaselt kantakse salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel salvestatud teabest

jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Jälitusprotokollile esitatavad nõuded

sisalduvad KrMS §-s 113. Protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja

mis ajavahemiku suhtes on tehtud teabepäring, ja viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll.

Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Seega

ei ole jälitusprotokollide koostamisel kriminaalmenetlusõiguse norme rikutud ja jälitusprotokollid

vastavad KrMS §-s 113 sätestatud nõuetele.

449. Kriminaalasjas nr 05913000055 on maksimaalse lubatud kahekuulise tähtajaga väljastatud üksnes

esimene, s.o 22. augusti 2005. a luba nr 399. Jälitustoimingu lubasid, milles on lubatud

jälitustoimingute tegemise aeg kindlaks määratud nii ajavahemiku kui ka selle kestel määratud

päevade arvuga, ei saa käsitleda maksimaalse tähtajaga väljastatud lubadena, sest neis lubades on

isikute põhiõiguste riive lubatud üksnes konkreetselt määratud päevade jooksul (30-45 päeva).

Käesolevas kriminaalasjas on eeluurimiskohtunike väljastatud lubadest üle poole väljastatud

tähtajaga üks kuu või vähem (load nr 568, 94, 161, 172, 226, 227, 273, 385, 442, 441, 499).

Kriminaalasjas nr 04913000085 on eeluurimiskohtunik väljastanud kaks jälitustoimingu luba

tähtajaga kaks kuud, kuid see ei näita kohtuniku poolt kaalutlusõiguse teostamata jätmist, sest

kohtumäärustes on põhistatud jälitustoimingute tegemise vajalikkust selle tähtaja jooksul. Ebaõige on

maakohtu seisukoht, et eeluurimiskohtunikud rikkusid kaalutlusõigust sellega, et väljastasid

jälituslubasid eranditult kaheks kuuks. KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt

jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi teises lõikes sätestatud jälitustoimingu loa

kehtivuse tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava

jälitustoimingu puhul. Prokuratuur ei olegi väljastanud jälituslube kauemaks kui kaheks kuuks.

Enamik lube KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoimingute tegemiseks on väljastatud keskmiselt üheks

kuuks. Kuna prokurör annab loa välja ise, siis ei pea ta selles põhjendusi esitama. Seetõttu ei saa

nõustuda K. Kanguri kaitsja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väidetega, et prokuröri luba peab

olema motiveeritud ning et jälitustoimingut teinud ametnik oleks pidanud jälitustoimingu tegemisest

keelduma, sest prokuröri luba on põhistamata.

450. KrMS § 171 lg 1 kohaselt arvutatakse tähtaega tundides, päevades ja kuudes. Tähtaja hulka ei arvata

tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. KrMS § 171 lg 4 kohaselt lõpeb kuudes arvutamise

korral tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Näiteks 1. veebruaril alanud ühekuuline tähtaeg

lõpeb 1. märtsil (üldjuhul 28 päeva), 1. märtsil alanud ühekuuline tähtaeg lõpeb 1. aprillil (31 päeva).

Seetõttu ei ole kuudes mõõdetavate tähtaegade puhul oluline kuudes olev päevade arv. Kuna kuudes

on erinev arv päevi, siis võivadki kuudes arvutatavad tähtajad päevade arvult erineda. Seega ei ole

kuu võrdsustatud kolmekümne päevaga, nagu ekslikult märgib maakohus oma otsuses. Erandina

üldisest põhimõttest, et tähtaja hulka ei arvata tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust,

arvutatakse KrMS § 171 lg 2 kohaselt isiku kahtlustatavana kinnipidamise või vahistamise korral

tähtaega tema kinnipidamisest. Seega on kehtiva menetlusõigusega kooskõlas ja seaduslik

eeluurimiskohtuniku 2. septembri 2004. a luba nr 63, millega anti luba T. Annuse suhtes

jälitustoimingute tegemiseks 2. septembrist 2004 kuni 2. novembrini 2004 (62 päeva). Samuti on

seadusega kooskõlas eeluurimiskohtuniku 22. augusti 2005. a luba nr 399, millega anti luba

jälitustoimingute tegemiseks K. Kanguri, T. Pedjasaare ja T. Libliku suhtes 23. augustist 2005 kuni

23. oktoobrini 2005 (62 päeva). Jälitustoimingu lubade ja faktilise jälitustegevuse andmete

võrdlemine kinnitas, et jälitustoimingu loa andmise päeval ei ole ühelgi juhul jälitustegevust

teostatud. Seega on nende lubade alusel tehtud jälitustoimingud kohtukolleegiumi hinnangul

seadusega lubatud tõendid.

451. V. Reiljani ja E. Tuiksoo suhtes ei ole käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingu lube väljastatud ega

nende suhtes jälitustoiminguid tehtud. Nende põhiõiguse riive on toimunud teiste isikute telefonide

pealtkuulamise või nendega kokkusaamiste kaudu, milles V. Reiljan ja E. Tuiksoo olid üheks

osapooleks. Kaitsepolitseiamet on neid siiski jälitustoimingutest teavitanud ja nad on nende

materjalidega tutvunud. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, et V. Reiljani suhtes oleks tehtud

jälitustoiminguid juba enne kriminaalmenetluse alustamist. Seega on maakohtu väide V. Reiljani ja

E. Tuiksoo suhtes ebaseadusliku jälitustegevuse kohta põhjendamatu. Tõene ei ole ka maakohtu

väide, et E. Tuiksood ei ole teda puudutavatest jälitustoimingutest teavitatud. E. Tuiksood teavitati

Kaitsepolitseiameti 16. juuni 2008. a kirjaga nr 2118. Eeluurimiskohtunikud on andnud lube

K. Kanguri, T. Annuse, T. Pedjasaare, T. Libliku ja E. Vettuse ja nende kaaslaste vestluste salaja

pealtkuulamiseks, vaatamiseks ja salvestamiseks. Kuna vestlust ei saa pidada üksinda, siis tuleb

vestluse all mõista nii nende enda poolt teistele kui ka teiste isikute poolt K. Kangurile, T. Annusele,

T. Pedjasaarele, T. Liblikule ja E. Vettusele edastatud teavet. Siinkohal peab kohtukolleegium

vajalikuks märkida, et selline seisukoht on kooskõlas varasema kohtupraktikaga jälitustoimingu

käigus saadud teabe seaduslikkuse hindamisel. Seega ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et kuna

V. Reiljani ja E. Tuiksoo vestluste salaja pealtkuulamiseks, vaatamiseks ja salvestamiseks ei ole

jälitustoimingu luba antud, siis ei ole nende osalusel peetud vestluste salvestised kohtukõlblikud

tõendid.

452.

Menetlustoimingute

tegemise

ajal

valitsenud

kohtupraktika

kohaselt

väljastasid

eeluurimiskohtunikud jälitustoimingute teostamise lube mitte alati kindlateks ajavahemikeks, vaid ka

teatud päevade arvuks kahe kuu jooksul. Kui lubatud päevade arv hakkas ammenduma, siis taotleti

eeluurimiskohtunikult vajaduse korral uus luba. Uue loa alusel alustati jälitustoimingute tegemist siis,

kui eelmise loa alusel lubatud päevade arv oli ära kasutatud. Selline praktika ei olnud vastuolus ei

tolleaegse

ega

praegu

kehtiva

kriminaalmenetlusõigusega.

Maakohtu

kohtunik

on

eeluurimiskohtunike lubadega, jälitustoimingu protokollidega ja Kaitsepolitseiametis asuva

pealtkuulamisseadme tööga tutvunud ja leidnud, et jälitusloas märgitud jälitustoimingud on tehtud

loas märgitud tähtajal ja isikute suhtes. Ta on selgitanud, et Kaitsepolitseiameti pealtkuulamisseade

on rahvusvaheliselt sertifitseeritud ja usaldusväärne süsteem, mistõttu mingeid eksimusi ei saa olla.

Pealtkuulamisseade kajastab pealtkuulamist nii, nagu see tegelikult aset leidis. Vaatamata sellele on

kaitsjad kohtuistungitel endiselt väitnud, et nad kahtlevad jälitustoimingute seaduslikkuses. Millel

senine kahtlus põhineb, ei ole nad põhjendanud. Prokurörid on korduvalt kinnitanud, et

jälitustoimingute seadusele vastavust on võimalik Kaitsepolitseiameti pealtkuulamisseadme abil

kontrollida. Kohtumenetluse pooled ei ole teinud kohtule taotlust nõuda Kaitsepolitseiametist

andmeid, millistel kuupäevadel on süüdistatavate suhtes faktiliselt jälitustegevust tehtud. Seega ei

olnud teistkordne jälitustoimingute kontroll vajalik, sest kohtunik oli juba kohtuistungil avaldanud

oma seisukoha jälitustoimingute seaduslikkuse, sealhulgas Kaitsepolitseiameti pealtkuulamisseadme

usaldusväärsuse ja kontrollitavuse suhtes ning see seisukoht oli kantud kohtuistungi protokolli. Kuna

maakohus asus kohtuotsuses varasemaga võrreldes diametraalselt vastupidisele seisukohale,

kontrollis ringkonnakohus jälitustoimikuid. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate suhtes

tehtud loas märgitud jälitustegevust loas märgitud ajal ja ulatuses, mistõttu on jälitustegevus olnud

seaduslik ja selle alusel vormistatud tõendid lubatavad. Ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et

tunnistaja J. K. ütluste kohaselt ei ole võimalik kontrollida, millal faktiliselt pealt kuulati.

Kohtuistungi protokollist nähtub, et tunnistaja J. K. ütluste kohaselt teostatakse jälitustegevust täpselt

nii nagu loas märgitud. Kohtukolleegium veendus J. K. ütluste õigsuses Kaitsepolitseiametis

pealtkuulamisseadmesse kandunud ja seal salvestatud logifailidega tutvudes ning neid

Kaitsepolitseiameti poolt koostatud tabeli andmetega võrreldes.

453. 12. mail 2010 rahuldas maakohus kaitsjate taotluse ja nõudis elektroonilise side seaduse §-le 113

tuginedes AS-idest EMT ja Elisa Eesti välja käesolevas kriminaalasjas salaja pealt kuulatud

telefoninumbrite ja IMEI-de logifaili väljatrüki ajavahemikul 1. jaanuarist 2004 kuni 31. detsembrini

2006 (KoTo, kd 4, tl 262). 2. juunil 2010. a saabus maakohtusse AS-i EMT juriidilise osakonna

juhataja M. Kiilmaa kaaskirjaga logifailide väljatrükk 120 lehel ja CD-l T. Pedjasaare telefoninumbri

503 3709 ja K. Kanguri telefoninumbri XXXXXXX ning IMEI-de lõpuga 640, 700, 190 kohta

ajavahemikul 9. veebruarist 2006. a 12. oktoobrini 2006. a. Kaaskirjas on märgitud kohtu poolt

nõutud telefoninumbrite pealtkuulamise aktiveerimise ja deaktiveerimise aeg. Muu hulgas on

kaaskirjas märgitud, et enne 2006. a veebruari salvestatud logifailid on loetamatud, mistõttu neid ei

ole võimalik kohtule esitada (KoTo, kd 5, tl 47). AS Elisa Eesti on maakohtule teatanud, et nendel ei

ole selle ajavahemiku kohta võimalik logifaile esitada, sest ümberseadistamisel tekkinud

arvutitehnilise vea tõttu ei ole need säilinud. Maakohtus avaldati AS-ist EMT saabunud materjalid ja

kõikidel menetlusosalistel oli võimalik nendega tutvuda. Kohtuistungil avaldati AS-i EMT kiri.

Lisaks sellele on K. Kanguri kaitsja kinnitanud, et kiri on kõigile kaitsjatele kättesaadav olnud. Seda

kinnitab ka asjaolu, et prokurörid on logifailide väljatrüki ja CD koopia endale saanud (KoTo, kd 5,

tl 52). Kohtukolleegiumi hinnangul ongi tõendina käsitatavad eelkõige logifailid, mille maakohus

AS-ist EMT välja nõudis, mitte aga selle juures olev kaaskiri. Seda põhjusel, et kaaskiri on koostatud

logifailide alusel, mitte vastupidi. Kaitsepolitseiameti koostatud tabeli ja AS-i EMT logifailide

andmed on omavahel kooskõlas. K. Kanguri ja T. Pedjasaare kaitsjate eksituse põhjuseks on asjaolu,

et nad on lähtunud oma väidetes vaid AS-i EMT kaaskirjas toodud andmetest, jättes kõrvale kirjaga

saadetud logifailides sisalduvad andmed. AS-i EMT logifaili andmed T. Pedjasaare ja K. Kanguri

telefonide ja IMEI-de pealtkuulamise kohta on kooskõlas Kaitsepolitsei esitatud andmetega.

454. 3. aprillil 2006. a kell 9.28 toimunud telefonikõne, mille üheks osapooleks oli E. Vettus, on

kajastatud 11. juuni 2006. a jälitusprotokollis. Üheselt on tuvastatud, et jälitusprotokolli kantud teave,

milles on kajastatud telefonikõne, mille üks osapool on E. Vettus, on saadud telefoninumbri

XXXXXXX pealtkuulamisel. 2. märtsi 2006. a kohtumääruse nr 112 järgi oli antud luba lisaks

teistele toimingutele K. Kanguri kasutuses oleva telefoni XXXXXXX pealtkuulamiseks

ajavahemikul 5. märtsist 5. maini 2006. a 45 päeva jooksul. Asjaolu, et vestluse teiseks pooleks oli

Maa-ameti töötaja, mitte K. Kangur, on põhjendatav asjaoluga, et telefonikõne sisust nähtuvalt oli

K. Kangur läinud koosolekule ning suunanud telefoni sekretärile. Seega on teave 3. aprillil 2006. a

toimunud telefonikõne kohta saadud, kuulates pealt numbrit XXXXXXX, mille salajaseks

pealtkuulamiseks oli K. Kanguri suhtes kohtu luba. Järelikult asjaolu, et E. Vettuse suhtes ei olnud

3. aprillil 2006. a jälitustoimingu luba väljastatud, ei muuda jälitustoimingu protokolli lubamatuks

tõendiks, nagu leidis maakohus, sest luba oli antud selleks, et pealt kuulata K. Kanguri telefoni,

millele E. Vettus helistas.

455. Eeluurimiskohtuniku 11. mai 2006. a määruse nr 273 alusel oli õigus T. Pedjasaare suhtes

jälitustoiminguid teha 30 päeva jooksul alates 12. maist kuni 11. juunini 2006. Seega oli kohtu

määruse alusel õigus jälitustoiminguid teha kuni 11. juunini 2006, kui eelnevalt ei olnud

jälitustoimingute tegemiseks ettenähtud 30 päeva ära kasutatud. Määruse nr 273 alusel ei alustatud

jälitustoimingute tegemist mitte 12. mail, vaid 13. mail 2006. Seega lõppes loas märgitud 30-päevane

tähtaeg 11. juunil 2006. a. Järelikult oli 11. juuni 2006 viimane lubatud päev jälitustoimingu

tegemiseks. Lubatud päevade arvu järgimine on kontrollitav Kaitsepolitseiameti tsentraalsest

jälgimisseadmest. Seega pole erinevalt maakohtu vastupidisest seisukohast tegemist ebaseadusliku

jälitustegevusega.

456. Maakohtu otsus on kriminaalasjas nr 04913000085 T. Annuse suhtes tehtud jälitustoimingute osas

vastuoluline. T. Annuse suhtes on kriminaalasjas nr 04913000085 tehtud jälitustoiminguid

2. septembri 2004. a kohtumääruse nr 63 ja 3. novembri 2004. a kohtumääruse nr 172 alusel (KoTo,

kd 28, tl 11-112). 23. aprillil 2008. a teavitati T. Annust Kaitsepolitseiameti jälitustoimingutest, mis

on tehtud nii kriminaalasja nr 04913000085 kui ka käesoleva kriminaalmenetluse raames. T. Annus

käis Kaitsepolitseiametis tutvumas tema suhtes tehtud jälitustoimingutega. Lisaks sellele said kõigi

süüdistatavate kaitsjad Riigiprokuratuurist koos süüdistusaktiga jälitustoimingute lubade koopiad.

T. Annuse kaitsjale anti mõlema kriminaalasja jälituslubade koopiad 3. aprillil 2009. Seega on

ebaõige kohtu väide, et T. Annus sai tema suhtes tehtud jälitustoimingutest teada alles käesoleva

kriminaalasja kohtuliku menetluse ajal. Tulenevalt KrMS § 206 lg-st 2 polnud T. Annuse teavitamine

kriminaalasja nr 04913000085 lõpetamisest vajalik. Ühes kriminaalasjas antud loa alusel

jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses

tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud ja ka jälitustoimingu käigus

ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue

kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima

ratio-põhimõtte järgimist. Kriminaalasjas 04913000085 tehti jälitustoiminguid kogumaks tõendeid

KarS §-des 293, 294, 297 või 298 kirjeldatud kuritegude tõendamiseks. Tegemist on kuritegudega,

mille raskusastmest lähtudes on jälitustoimingute tegemine lubatud. Samuti on täidetud ultima ratio-

nõue, sest samaväärseid tõendeid ametnike võimalike ebaseaduslike tegude kohta, mida püüti toime

panna varjatult, poleks muude menetlustoimingutega olnud võimalik saada.

457. Käesolevas kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguid on kasutatud KarS § 294 ja § 298 sätestatud

kuritegude tõendamiseks ning need vastavad KrMS § 110 toodud tingimustele. Samuti on täidetud

ultima ratio-põhimõte, sest isikute omavahelist telefonitsi toimunud suhtlust saavad tõendada ainult

jälitustegevusega kogutud tõendid. Seega on täidetud kõik tingimused, mis on vajalikud ühes

kriminaalasjas jälitustoiminguga kogutud teabe tõendina kasutamiseks teises kriminaalasjas.

Kriminaalasja nr 05913000055 alustati pärast kriminaalasja nr 04913000085 lõpetamist. Lõpetatud

kriminaalasjas ei saa enam toiminguid teha ega dokumente vormistada. Järelikult on igati

põhjendatud jälitusprotokollide vormistamine käesolevas asjas, tuues protokollis välja, et teave on

saadud teises kriminaalasjas jälitustoimingute tegemisel ning võimaldades seeläbi menetlusosalistel

kontrollida saadud teabe seaduslikkust. Seega oli kriminaalasjas nr 04913000085 kogutud teabe

vormistamine ja tõendina kasutamine kriminaalasjas nr 05913000055 põhjendatud.

458. 4. jaanuari 2006. a jälitusprotokollist nähtub, et jälitustoiminguid on tehtud T. Pedjasaare

suhtes

23. augustist

24. detsembrini

2005.

a

eeluurimiskohtunike

lubade

alusel.

Prokuröri 17. jaanuari 2006. a loaga nr 183 on antud Kaitsepolitseiametile luba KrMS §-s 117

sätestatud toimingute tegemiseks, millel ei ole kokkupuudet 4. jaanuaril 2006. a menetleja poolt

vormistatud jälitusprotokolliga. Seega, erinevalt maakohtu kohtuotsuses toodust, ei ole tuvastatud

T. Pedjasaare suhtes toimetatud jälitustegevuse ebaseaduslikkust.

459. KrMS § 115 ja kohtupraktika kohaselt saab varjatult jälgida isikut, asja või paikkonda. Varjatud

jälgimine seisneb jälitustoimingule allutatud isiku, sealhulgas asja (näiteks auto jälgimisel selle

valdaja) kohta isiku- ja muude andmete varjatud kogumises visuaalsel teel. Varjatud jälgimisel

kogutakse andmeid näiteks isiku kohtumiste ja harjumuste kohta, tuvastatakse isiku asukoht, samuti

saab sel viisil teavet isiku valduses oleva vara või asitõendite kohta. Kuigi seadus varjatud jälgimise

terminit ei sisalda, tuleneb KrMS 3. peatüki 8. jaost, et kriminaalmenetluse raames tehtavate

jälitustoimingute eesmärk on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Seega kogutakse

asja, sealhulgas auto või arvuti varjatud jälgimisega tõendeid mitte nimetatud asjade, vaid jälgimise

alla võetud isiku kohta, mistõttu maakohtu väited veoautol ja arvutil põhiõiguste puudumise kohta

pole asjasse puutuvad. Kohtuotsuse tegemise ajal KrMS § 1266 veel ei kehtinud, mistõttu maakohtu

viide on tehtud jõustumata normile.

460. Maakohtu viide KrMS §-le 114 kui e-kirjade arvutist saamise alusele ei vasta tegelikkusele. KrMS

§ 114 reguleerib jälitustoiminguna varjatud sisenemist arvutisüsteemi, mitte menetleja poolt

toimingule allutatud isiku teadmisel tema arvutis olevate andmete äravõtmist. KrMS § 114 nimetatud

varjatud sisenemisel arvutisüsteemi on toimingu tegemiseks vajalik kohtu luba lähtuvalt toimingu

salajasusest, mitte asjaolust, et soovitakse saada andmeid isiku arvutist. Kui menetleja võtab

kriminaalasja juurde avalikult menetlustoiminguga arvuti ja hiljem vaatleb selles olevaid e-kirju, siis

on tegemist menetlustoimingutega, mis on kirjeldatud KrMS §-s 91 (läbiotsimine) ning §-s 86

(vaatlus). Käesolevas kriminaalasjas on arvutis olevate andmete saamiseks kasutatud erinevaid

menetlustoiminguid: läbiotsimist KrMS § 91 kohaselt ning jälitustoiminguid KrMS §-de 114, 118

ja 115 alusel. Jälitustoiminguga koguti andmeid juhul, kui toimingut on soovitud teha info valdaja

eest salaja, ning läbiotsimisega juhul, kui toiminguid tehti avalikult menetlustoimingule allutatud

isiku suhtes. Eelnevalt püüd saada arvutis olevat informatsiooni jälitustoimingutega, ei välista

hilisema läbiotsimise seaduslikkust. Erinevaid jälitustoiminguid on kasutatud põhjendusel, et on

soovitud saada erinevaid andmeid: kas vaadelda arvutis olevaid dokumente (KrMS § 115) või e-kirja

suhtlust (KrMS § 118). Igal juhul on peetud vajalikuks võtta eraldi luba arvutisüsteemi sisenemiseks

KrMS 114 lg 3 järgi. Põhiseaduse § 43 sõnumisaladuse kaitsealasse kuuluvad vaid need sõnumid, mis

on hetkel kommunikatsiooniprotsessis, kuid sinna ei kuulu saadetud ja andmekandjale salvestatud

sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. Nimetatud asjaolu on põhjendatav sellega, et sõnumi

teeloleku ajal, kui ta on väljunud saatja valdusest ning pole veel adressaadini jõudnud, on sõnum

isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. Kui sõnum on

adressaadini jõudnud, on inimesel võimalik otsustada, kas sõnum kustutada või muul viisil teha

kolmandatele isikutele kättesaamatuks. Järelikult pole juba adressaadini jõudnud sõnumite

äravõtmisel kriminaalmenetluses kohtu luba vaja ning põhiseaduse-kohaseks uurimistoiminguks

nende saamiseks kriminaalasja juurde on nii läbiotsimine kui ka vaatlus.

461. Kõigis esitatud taotlustes on tehtud viide nii KarS §-le 289 kui ka uurimisversioonile.

Alates 14. detsembrist 2005 on nendes märgitud, et kohtueelses menetluses tuvastatud asjaoludest

ilmneb kahtlus seoses KarS §-de 297, § 293 ning § 295 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemisega. Eeluurimiskohtunikud on prokuröride taotluste alusel tehtud lubades viidanud

üksnes KarS §-le 289, mille alusel on kriminaalmenetlust alustatud. Asjaolu, et eeluurimiskohtunikud

pole pidanud vajalikuks viidata lubades prokuröride taotlustes toodud uurimisversiooni kajastavatele

KarS §-dele 297, 293 ja 295, ei tähenda, et eeluurimiskohtunikud oleks prokuratuuri lubades esitatud

andmed tähelepanuta jätnud. Eeluurimiskohtunike määrused ei pea sisaldama kõiki asjaolusid, mis on

märgitud prokuröride taotlustes. Kohtumäärustes peab olema esitatud jälitustoimingu vajalikkuse

põhjendus. Seega asjaolu, et prokuröride taotluste tekst ei vasta sõna-sõnalt kohtumääruste tekstile, ei

muuda kohtumäärusi ebaseaduslikeks. Sama ainetud on maakohtu etteheited prokuratuuri ja kohtu

lubade erinevuse kohta kohtueelse menetluse uurimisversioonide osas. Menetlustoimingute tegemise

ajal ja praegu kehtiv menetlusseadus ning senine kohtupraktika ei näe ette, et menetlusdokumentides

tuleks ära näidata ainult uurimistoimingu ajal kehtiv kuriteo kvalifikatsioon. Kriminaalmenetluse

seadustikuga ja senise kohtupraktikaga on igati kooskõlas, et menetlusdokumendis kajastatakse nii

kuriteo toimepanemise kui menetlustoimingu tegemise ajal kehtiv kuriteo kvalifikatsioon, mistõttu

maakohtu etteheited on asjakohatud.

462. KrMS § 118 näeb ette peale sidevõrgu kaudu edastatavate sõnumite pealtkuulamise ka muu teabe

salajast pealtkuulamist või -vaatamist eeluurimiskohtuniku loa alusel. KrMS §-s 118 märgitud muu

teave tähendabki üldkasutatavate tehniliste sidekanalite vahenduseta edastatavate sõnumite, näiteks

suulise vestluse pealtkuulamist ja -vaatamist. Käesolevas kriminaalasjas eeluurimiskohtunike poolt

KrMS §-s 118 ettenähtud jälitustoimingute tegemiseks koostatud määrustest nähtub, et

eeluurimiskohtunikud on andnud loa isikute pealtkuulamiseks nii nende kasutuses olevate telefonide

ja IMEI-koodide ehk elektroonilise sidevõrgu kaudu kui ka isikute ning nende kaaslaste vestluste

salajaseks pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks ning salvestamiseks nende asukohas. Eeltoodut arvesse

võttes ei saa nõustuda T. Annuse kaitsja väitega, et KrMS § 118 võimaldas vaid tehniliste sidekanalite

kaudu pealtkuulamist ja -vaatamist.

463. Juriidilise isiku suhtes ei ole võimalik jälitustoiminguid teha, sest juriidiline isik tegutseb ja paneb

süütegusid toime konkreetsete KarS §-s 14 loetletud füüsiliste isikute kaudu. Jälitustoimingute

tegemiseks väljastatakse load füüsiliste isikute suhtes. Käesolevas kohtuasjas on load väljastatud

T. Annuse suhtes, kes KarS §-s 14 märgitud isikuna andis altkäemaksu AS-i Merko Ehitus ja

E.L.L. Kinnisvara AS-i huvides. Seetõttu ei saa nõustuda T. Annuse kaitsja seisukohaga, et

jälitustoimingutega kogutud tõendeid ei saa kasutada juriidilistest isikutest süüdistatavate kohta.

464. KrMS § 110 lg 1 sätestas piisavalt täpselt, milliste kuritegude puhul ja mis tingimustel on

jälitustoimingutega tõendite kogumine lubatud. Isegi kui asuda seisukohale, et kuriteod, mille puhul

võib jälitustoiminguid teha, peaksid olema sättes nimetatud, ei tähendaks see kohtukolleegiumi

hinnangul, et praegusel juhul ei oleks tohtinud jälitustoimingutega tõendeid koguda. Nn

peitkuritegude hulka kuuluvad korruptsioonikuriteod kujutavad endast ikkagi kuritegusid, mille puhul

on jälitustoimingutega tõendite kogumine aktsepteeritud. Ka praegu kehtiv KrMS § 1262 lg 2 näeb

ette, et KarS §-de 293, 294, 297 ja 298 puhul on tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatav.

KrMS § 114 lg 1 alusel jälitustoiminguks loa andmist otsustades pidi kohtunik hindama ka seda, kas

tõendite kogumine muul moel on välistatud või oluliselt raskendatud. Seega ei saa nõustuda

seisukohaga, et KrMS § 114 lg 1 alusel jälitustoimingu loa andmiseks piisas sellest, kui olid täidetud

formaalsed eeldused. KrMS §-d 110 ja 114 ei riku konkretiseerituse nõuet ega ole põhiseadusega

vastuolus, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlust, nagu taotles T. Annuse kaitsja.

465. Maakohus nõudis kaitsjate taotlusel Riigiprokuratuurist välja kriminaalasja nr 0870000017

materjalid, mida alustati seoses logifailide kadumisega, kuigi prokurörid vaidlesid sellele taotlusele

vastu. Kriminaalasja menetlus lõpetati seetõttu, et ei tuvastatud kellegi ebaseaduslikku tegevust.

Jälitustoimingute lubades toodud päevade arvu järgimist on võimalik kontrollida Kaitsepolitseiameti

tsentraalsest pealtkuulamissüsteemist, mida kohtukolleegium käesolevas asjas tegi ja mille

usaldusväärsuses ei ole kohtukolleegiumil põhjust kahelda. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt

märkis, nõudis maakohus kaitsjate taotlustel välja AS-ist EMT käesoleva kriminaalasja

jälitustoimingute ajavahemikku hõlmavad logifailid K. Kanguri ja T. Pedjasaare telefoninumbrite ja

IMEI-de kohta, kuid kaitsjad ei pidanud vajalikuks neid kohtuistungil uurida. Eeltoodut arvesse

võttes ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et logifailide puudumise tõttu tuleks käesolevas asjas

tehtud jälitustegevus kogu ulatuses tunnistada ebaseaduslikuks. Ekslik on maakohtu seisukoht, et

prokurörid oleks pidanud tagama operaatorfirmades logifailide säilimise. Tegemist oli arvutitehnilise

veaga, mille ärahoidmist ei saanud ega pidanud prokuratuur tagama.

466. Teatud liiki kuritegude toimepanemisele on üldjuhul iseloomulik planeerituse kõrge tase,

süsteemsus ja juhuslikkuse välistamine. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatele etteheidetavad

teod on toime pandud aastatel 2000-2006, seega olulisemalt pikema aja jooksul kui

jälitustoimingutega hõlmatud ajavahemik. Seega arvutites olevate andmete (dokumentide, e-kirjade)

järgi oli võimalik tuvastada isikutevahelist suhtlust seoses ametnikele soodustuse andmisega ning

samuti ebaseaduslike ametialaste tegude toimepanemist. Pistise ja altkäemaksu andmisega seotud

kuriteod on juba oma iseloomult sellised, et puuduvad tunnistajad. Kuna kõrgemal riigiametnikul on

tabamise korral palju kaotada, siis on seda liiki kuritegude konspireerituse tase eriti kõrge. Ka

kõnesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad kasutasid telefonivestluses varjatud

teksti ja leppenimesid. Altkäemaksu andnud isikutega ei kohtunud nad mitte riigiasutuses, vaid

avalikes kohtades, s.o kohvikutes, pubides, spordisaalides, parkimisplatsidel vms. Kohtuti ka

V. Reiljani kodus, kus T. Annus K. Kanguri ja V. Reiljani juuresolekul jagas juhtnööre, kuidas

Tallinna aselinnapea K. Jäppineni kirjale vastamisest kõrvale hiilida. Eeltoodut arvesse võttes ei saa

nõustuda maakohtu seisukohaga, et K. Kanguri ja U. U. arvutitest saadud dokumentide väljatrükid ei

ole tõendina kasutatavad.

467. KrMS § 125 lg 5 sätestab, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi vaja

majandustegevuses või ametitegevuses, siis teeb menetleja sellest omanikule koopia. Kohtueelsel

uurimisel on tehtud kõikidest elektroonilistest andmekandjatest koopiad ning arvutite kõvakettad on

omanikele tagastatud. Nii nähtub 9. oktoobri 2006. a asitõendi vaatlusprotokollist, et U. U.-lt ja

K. Kangurilt nende töökoha läbiotsimise käigus ära võetud lauaarvuti, sülearvuti ja mälupulga

elektroonilistest andmekandjatest on tehtud koopiad (KrTo, kd 29, tl 52-54) ja need on samal päeval

Maa-ameti infotehnoloogiaosakonna peaspetsialistile R. Ressarile allkirja vastu üle antud

(KrTo, kd 29, tl 61). Samuti on andmekandjatest tehtud koopiad ja arvutid tagastatud 11. oktoobril

2006. a H. H.-le ja T. P.-le (KrTo, kd 29, tl 69-76). Kohtueelses menetluses on kasutatud üksnes

kõvaketaste koopiaid, mistõttu maakohtu etteheited arvutustehnika tagastamata jätmise kohta ei vasta

tegelikkusele.

468. Valdav osa läbiotsimismäärustest on koostatud 2. oktoobril 2006, seega enne K. Kanguri, T. Libliku,

E. Vettuse ja T. Pedjasaare kahtlustatavatena kinnipidamist. KrMS § 33 lg 1 kohaselt said nimetatud

isikud

kahtlustatava

staatuse

kahtlustatavana

kinnipidamisel

3. oktoobril

2006.

a.

Läbiotsimismääruste

koostamisel

need

isikud

veel

kahtlustatavad

ei

olnud,

mistõttu

läbiotsimismäärustes nende nimede märkimiseks puudus õiguslik alus. KrMS § 145 lg 2 p 3 kohaselt

tuleb läbiotsimismääruse sissejuhatavas osas märkida lisaks kriminaalasja numbrile kuriteo

kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistava nimi, seega on nime väljatoomine alternatiivne

tingimus kuriteo kvalifikatsiooni kõrval. Kõikides läbiotsimismäärustes on märgitud paragrahvid,

millele vastava uurimisversiooni tõendamiseks kohtueelses menetluses on teavet kogutud. Seetõttu

pole asjakohane maakohtu etteheide, et läbiotsimismäärustes, sealhulgas 5. oktoobri 2006. a määruses

ei ole kahtlustatava nime. Läbiotsimismääruste ühelaadne põhjendus on tingitud asjaolust, et kõik

kriminaalasjas tehtud läbiotsimised olid suunatud ühtede ja samade kuritegude kohta tõendite

kogumisele, mistõttu olid asjaolud sõnastatud sarnaselt. Samas on läbiotsimismäärustes märgitud

konkreetse isiku ja asukoha seos tõenditega. Eeltoodut arvesse võttes ei saa jagada maakohtu

seisukohta, et läbiotsimismäärused on nende sarnase teksti tõttu ebaseaduslikud.

(C) EKSPERTIISIAKTI KUI TÕENDI LUBATAVUS

469. KrMS § 16 lg 1 kohaselt on menetlejateks kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. A. K. ei ole

käsitatav uurimisasutusena, nagu ekslikult leiab kohus. KrMS § 95 lg 1 p 2 nimetab eksperdi

taandumise alusena sõltuvuse menetlusosalisest või uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses on

kriminaalasi. KrMS § 95 lg 2 kohaselt on menetlusosalisteks kahtlustatav, süüdistatav ning nende

kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et

ekspert A. K. olnuks ekspertiisi tegemise ajal mõne menetlusosalise ametialluvuses või temast muus

sõltuvuses. Ei ole ka tuvastatud, et A. K. olnuks sõltuvuses uurimisasutuse ametnikust, kelle

menetluses oli kriminaalasi. Maakohus heidab ette, et A. K. on osalenud läbiotsimistel ja vaatluse

tegemisel ning ei olnud seepärast erapooletu. Kohus on jätnud aga tähelepanuta KrMS § 98 lg 1 p-s 2

sätestatu, mille kohaselt on eksperdil ekspertiisimaterjali täielikkuse tagamiseks õigus osaleda

uurimisasutuse või prokuratuuri kutsel menetlustoimingus.

470. Ei ole võimalik nõustuda seisukohaga, et A. K. alluvust ja majanduslikku sõltuvust tõendab asjaolu,

et Kaitsepolitseiameti peadirektori 14. aprilli 2003. a käskkirja alusel nimetati A. K. kriminalistika

talituse vanemassistendi ametikohale. Asjaolu, et A. K. raamatupidamisekspertiisi tehes töötas

eksperdina Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse (KEKK) struktuuriüksuses, s.o kaitsepolitsei

kriminalistikatalituses, ei muuda teda erapoolikuks kriminaalmenetluse seaduse tähenduses.

Maakohus möönab, et A. K. oli ekspertiisi tegemise ajal KEKK-s ainuke raamatupidamisekspert,

kuid asub samas ebaõigele järeldusele, et A. K. pidanuks end ekspertiisi tegemisest taandama.

Ekspertiisiseadus näeb ette, et eksperdil peab olema ekspertiisi alal nõutav kõrgharidus, mis on

omandatud Eesti Vabariigi kõrgkoolis, või haridus peab vastama sellele tasemele. A. K. on lõpetanud

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna 1999. aastal rahvamajanduse suunal, omandades

bakalaureuse kraadi, ning seega olid tal erialased teadmised ja ta oli pädev tegema

raamatupidamisekspertiise

kriminaalmenetlustes.

Kohtueksperdi

vande

andis

ta

juba 5. septembril 2002. Ekspertiisiakt vastab KrMS §-s 107 esitatud nõuetele, sest see sisaldab

teavet ekspertiisi lähteandmete kohta, uuringute kirjeldust, uuringutulemuste hindamise andmeid ja

ka eksperdiarvamuse põhjendust. Maakohtu seisukoht, et ekspertiisiakt on kõlbmatu tõend ka

seetõttu, et eksperdil puudub nõutav haridus ja ta on teinud õiguslikke järeldusi, hinnanud tõendeid

ning ekspertiisiaktis puudub põhjendus, on alusetu.

(D) V. REILJANI JA K. KANGURI LOODUSKAITSESEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD

AMETIALASTE TEGUDE EBASEADUSLIKKUS

471. KarS §-des 293 ja 294 kirjeldatud käitumine kujutab endast ametiisiku aususe kohustuse rikkumist.

Karistatav on vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine, kusjuures

põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik,

piisab nn ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või

tehtavat: see on pistise või altkäemaksu andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise

või altkäemaksu võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku

teole ei seata. Pistise ja altkäemaksu võtmise süüteokoosseisud erinevad teineteisest üksnes selle

poolest, et pistise võtmise moodustab ametiisiku poolt pistiseandja huvides õiguspärase teo

toimepanemine või toime panemata jätmine, altkäemaksu võtmise puhul paneb aga ametiisik

altkäemaksuandja huvides toime või jätab toime panemata õigusvastase teo. KarS §-des 293 ja 294

ette nähtud süüteokoosseisudes sisalduvad tunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega

mittelubatud tegu" kujutavad endast kogu teole hinnangut andvaid koosseisutunnuseid. Seejuures on

oluline rõhutada, et ametiisiku teole antav õiguslik hinnang - õiguspärane või õigusvastane - ei sõltu

sellest, millised on talle vara või muu soodustuse andmise või pakkumise muud tingimused. Nii

näiteks ei anna pelgalt asjaolu, et ametiisik pani mingi teo toime või jättis toime panemata

vastutasuna saadud raha eest, alust vaadelda sellist käitumist altkäemaksu võtmisena KarS § 294

mõttes. Ametiisiku teo lugemine seaduslikuks või ebaseaduslikuks ei sõltu teistest objektiivsetest

koosseisutunnustest, vaid üksnes isoleeritult ametiisiku teole antavast hinnangust. Kuigi lõpliku

hinnangu teo seaduslikkusele annab kohus, tuleb kaitseõiguse tagamiseks KarS §-des 293 ja 294

sätestatud vastavad koosseisutunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu"

avada juba süüdistuses.

472. Käesolevas kohtuasjas ei olegi süüdistuse kohaselt V. Reiljanile ja K. Kangurile ette heidetud

looduskaitseseaduse rakendamisel looduskaitseliste eesmärkide olulisemaks pidamist riigi

majanduslikest huvidest. Neile on ette heidetud looduskaitseseaduse rakendamist eesmärgil tagada

altkäemaksu andnud isikutele riigilt ilma avalike enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel

kinnisasjade omandamine. Äriühingu esindaja pöördus V. Reiljani või K. Kanguri poole sooviga

omandada riigile kuuluv kinnistu. Seejärel pakkus V. Reiljan või K. Kangur välja, et äriühingute

jaoks on kõige soodsamaks viisiks riigilt maade saamiseks looduskaitseseaduses sätestatud

vahetusmenetlus. Riigiga vahetusmenetluse kaudu kinnisasjade omandamine oli soodne seetõttu, et

vahetusse minevad kinnisasjad olid omandatud, arvestades kinnisasjade looduskaitselisi piiranguid,

mis kahandasid oluliselt nende majanduslikku väärtust. Tagamaks isikutele võimalust kasutada

looduskaitseliste piirangutega maid vahetusemenetluses riigiga, jätsid V. Reiljan ja K. Kangur

looduskaitseliste piirangutega maade tagastamisel maareformi käigus kasutamata võimaluse jätta

maad riigi omandisse. Samuti jätsid nad looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamisel

kasutamata kaitstavate loodusobjektide seaduse §-s 91 ja LKS §-s 16 sätestatud ostueesõiguse, mille

kaudu oleks riigil olnud võimalus need kinnisasjad omandada. Seega on süüdistatavatele seadusega

ette heidetud mittelubatud teo mõiste süüdistuses ära näidatud.

473. V. Reiljani ja K. Kanguri ametialaste tegude ebaseaduslikkus ei tulene sellest, et looduskaitseliste

piirangutega kinnisasju poleks tohtinud seaduse kohaselt vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade

vastu, vaid sellest, et vahetusmenetlused viidi läbi haldusmenetluse seadust, avaliku teenistuse

seadust ja riigivara seadust rikkudes. Ülejäänud vahetusmenetluste puhul pole tuvastatud LKS § 19

ebaõiget rakendamist, mistõttu ei saa neid käsitada ebaseaduslikena. Seetõttu ei ole tõenduslikku

tähtsust K. Kanguri kaitsja poolt maakohtule ja hiljem uuesti ringkonnakohtule esitatud mahukal

dokumendikaustal kõikide süüdistusest väljapoole jäävate maadevahetuste kohta. Ametnik peab

kaalutlusotsust tehes lähtuma seaduse eesmärgist ja mõttest ega tohi lähtuda kaalutlustest, mis on

seaduse eesmärgiga vastuolus. LKS §-s 19 sätestatud normi eesmärk ei ole riigilt ilma avalike

enampakkumisteta ja soodsamatel tingimustel kinnisasjade omandamine. Isegi juhul, kui V. Reiljanile

ja K. Kangurile ei saaks ette heita kaalutlusõiguse rikkumist, ei tähendaks see kohtukolleegiumi

hinnangul nende õigeksmõistmist, sest sellisel juhul tuleks kvalifitseerida nende teod hüve saamise

korral pistise võtmisena KarS § 293 järgi. Asjaolu, et süüdistatavatele ette heidetud vahetuslepingud

on notarite poolt kinnitatud, ei tõenda nende seaduslikkust. Notaritele esitatud dokumentidest ei

nähtunud kaalutlusõiguse ebaõiget teostamist, sest kõik Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi poolt

koostatud dokumendid kajastasid õigusaktides ettenähtud andmeid. V. Reiljani ja K. Kanguri poolne

kaalutlusõiguse ebaõige teostamine nähtub kogumis nende käitumisaktidest, mis on tehtud neile

altkäemaksu andnud isikutele looduskaitseliste piirangutega maadevahetuse tehingute tegemise

tagamiseks. Ka Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2012. a otsus nr 3-02-2096, millega kohustati Maa-

ametit korraldama vahetuslepingute sõlmimine keskkonnaministri 12. septembri 2006. a käskkirja

nr 1040 kohaselt, ei kinnita ametiisikute tegude seaduslikkust, sest halduskohus ei hinnanud

V. Reiljani ja K. Kanguri poolt kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Kohtuotsuses on üksnes

sedastatud, et käskkirjas toodud kinnisasjad vastasid looduskaitseseaduse nõuetele. Nimetatud asjaolu

ei ole ka ebaseadusliku ametialase teo osana süüdistatavatele ette heidetud. Halduskohus on

kohustanud Maa-ametit täitma käskkirja põhjendusel, et Maa-amet haldusorganina ei olnud

haldusakti täitmist peatanud ning on seetõttu olnud õigusvastaselt tegevusetu.

474. Looduskaitseseaduse § 16 lg-s 5 on üheselt ja alternatiive välistavalt sätestatud, et ostueesõiguse

kehtivus ei sõltu kinnistusraamatusse vastava märkuse tegemisest. Reaalselt on rakendunud

looduskaitseseaduses ettenähtud kord, mille kohaselt on notarid loodusobjekti sisaldava kinnisasja

müügil esitanud kinnisasja võõrandamistehingu tõestatud ärakirjad Keskkonnaministeeriumile ning

Maa-amet kui Keskkonnaministeeriumi allasutus on andnud hinnangu ostueesõiguse kohaldamise

põhjendatuse kohta (KrTo, kd 81, tl 115−211). Ka süüdistuses toodud looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjade võõrandamise lepingutes on viidatud riigi ostueesõiguse kohaldamise võimalusele LKS

§ 16 alusel (nt KrTo, kd 75, tl 32, Priisle tee 9 võõrandamistehing). Samuti on Maa-amet andnud

seisukoha ostueesõiguse rakendamise põhjendatuse kohta ajal, kui kehtis kaitstavate loodusobjektide

seadus, mis nähtub Maa-ameti poolt esitatud seisukohtadest Keskkonnaministeeriumile. Nimetatud

dokumentides on kajastatud süüdistuses toodud kinnisasjad, mille suhtes on tehtud ettepanek

ostueesõigust mitte kohaldada (KrTo, kd 81, tl 1−100). K. Kangur on kaaskirjas ostueesõiguse

rakendamise kohta viidanud kaitstavate loodusobjektide seaduse §-le 91 kui riigipoolsele

ostueesõiguse teostamise alusele. Samuti selgitas notar kaitstavat loodusobjekti sisaldavates kinnistu

notariaalsetes võõrandamislepingutes, et riigil on ostueesõigus kaitstavate loodusobjektide seaduse

§ 91 alusel (nt KrTo, kd 74, tl 28, Kiviaia tee 11a võõrandamistehing). Maakohtu istungil ei ole

K. Kangur väitnud, et tal ei olnud võimalik ostueesõigust kinnistusraamatus märke puudumise tõttu

teostada. Ta on öelnud vaid seda, et ostueesõiguse teostamisel oleks riik pidanud astuma ostja

asemele ja ostma maa sama hinnaga, mis ostu-müügilepingus märgitud. Ta ei tahtnud riigile asjatuid

kulutusi tekitada. Peale selle puudusid riigil selle jaoks rahalised vahendid. Lähtudes eeltoodust, on

olnud põhjendatud K. Kangurile süüdistuses ette heita, et ta ametialasest pädevusest Maa-ameti

peadirektorina tegi Keskkonnaministeeriumile ettepaneku süüdistuses toodud kinnisasjade suhtes

ostueesõigust mitte rakendada.

475. Kokkuvõttes olid K. Kanguri ja V. Reiljani teod LKS § 19 rakendamisel vastuolus HMS § 4 lg-ga 2,

§ 5 lg-ga 2, ATS v.r § 59 lg-ga 1 ja riigivaraseaduse § 7 lg-tega 2 ja 3. Nad ei järginud nendes

õigusaktides väljendatud põhimõtteid, vaid süüdistuses nimetatud isikute huve, võimaldamaks

äriühingute esindajatel omandada ilma riigipoolse sekkumiseta looduskaitseliste piirangutega

kinnisasju ning hiljem vahetada neid riigile kuuluvate kinnisasjade vastu.

(E) TÕENDITE HINDAMISE ÜLDKÜSIMUSED

476. KrMS § 164 reguleerib isiku uurimisasutusse kutsumise korda, milles ühe võimalusena

sätestataksegi kutse edastamine telefoni teel. KrMS § 164 lg 4 kohaselt tuleb isikule kutse teatavaks

teha nii, et talle jääks ilmumiseks piisav ajavaru. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et

tunnistaja peaks saama valida endale kõige sobivama aja ülekuulamiseks. Maakohus on

meelevaldselt väitnud, et enamasti kohustati isikuid uurija juurde ilmuma samal päeval. Samas on

maakohus otsuses välja toonud üksnes ühe näite tunnistaja menetleja juurde kutsumise korra

rikkumise kohta, viidates tunnistaja K. P. väljakutsumisele kohtueelse menetleja poolt.

Ülekuulamisprotokolli

kohaselt

algas

uurimistoiming

kell

15.20

ning

lõppes

19.00.

Ülekuulamisprotokollist ei nähtu K. P. märkusi ega kaebusi uurimistoimingu tegemise kohta.

16. veebruari

2010.

a

kohtuistungil

esitasid

prokurörid

väljavõtte

Kaitsepolitseiameti

külalisteraamatust, millest nähtub, et K. P. on viibinud 20. septembril 2007. a Kaitsepolitseiametis

ajavahemikul kell 15.20 kuni 19.05. Eeltoodust lähtudes ei saa nõustuda kohtuotsuse järeldusega, et

K. P. ülekuulamine toimus Kaitsepolitseiametis vähemalt kella 22-ni ja et tunnistajate telefoni teel

väljakutsumisega rikuti kriminaalmenetlusõigust. Peale selle selgitati tunnistajatele ka KrMS § 163

lg 1 p 3 nõuete kohaselt ülekuulamise põhjust.

477. Isiku süüditunnistamine on võimalik ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed

tõendid ei erine teineteisest nendes sisalduva teabe tõeväärtuse, vaid selle poolest, kui vahetult nad

kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab seda,

et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha

järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu kohta. Altkäemaksu andmisega nõustutakse ning vara

antakse üle teiste isikute eest varjatult. Asjaolu, et tunnistajad ei olnud teadlikud kuriteosündmusest

kui tervikust ega näinud altkäemaksu lubamist või andmist, ei tähenda, et nende ütlused poleks

kriminaalmenetluses tõendina kasutatavad ning neid ei saaks käsitada tunnistajatena. Nende ütlusi

saab kasutada kaudsete tõenditena. Kohtulikul uurimisel üle kuulatud tunnistajad teadsid, kuidas

toimus altkäemaksu andnud ja võtnud isikutevaheline suhtlus ning millist informatsiooni vahetati,

milline oli süüdistatavate pädevus ja roll nende ametikohtadel, miks olid maadevahetused

äriühingutele olulised, miks kasutas AS Merko Ehitus tütarettevõtteid maadevahetuse tehingute

tegemiseks ning kuidas toimus süüdistustes kirjeldatud hüvede üleandmine. Eelkirjeldatud asjaoludel

on käesolevas kriminaalasjas tõenduslik tähtsus, kuivõrd neist saab teha järeldusi tõendamiseseme

asjaolude esinemise kohta. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et prokuratuuri poolt taotletud

tunnistajate kohtuistungil ülekuulamine oli põhjendamatu ja kohtumenetlust koormav, sest nad ei

olnud altkäemaksu andmist pealt näinud.

478. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, võttes kohtuotsuse tegemisel arvesse tõendi (Tallinna

Vangla vastus maakohtu 7. märtsi 2012. a järelepärimisele, mis saabus kohtusse 29. märtsil 2012),

mille ta on kohtumenetluse poolte teadmata võtnud kriminaalasja juurde ajal, kui kohus oli juba

eemaldunud

nõupidamistuppa.

See

tõend

tuleb

jätta

kõrvale,

sest

see

on

saadud

kriminaalmenetlusõigust rikkudes.

479. Kohtumenetluse poolel on kohtuvaidluses õigus tugineda kohtulikul uurimisel avaldatud tõenditele,

sõltumata sellest, kelle taotlusel need on avaldatud. KrMS § 3051 lg 2 järgi rajab kohus otsuse

kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida. 5. mai 2010. a

kohtuistungi protokollist (KoTo, kd 4, tl 3−28) nähtub, et prokuratuuri taotlusel on avaldatud

kriminaaltoimiku 29. köites asuvad dokumendid, sh K. T. töökoha läbiotsimisel ära võetud

dokumendid. Asjaolu, et osa avaldatud dokumentidest ei olnud kajastatud süüdistusakti loetelus, ei

takista kohtukolleegiumi hinnangul kohtumenetluse pooltel ega kohtul neid tõendeid käsitleda. Tegu

on kohtumenetluses poole taotlusel kohtuistungil avaldatud ja uuritud kriminaaltoimikus sisalduvate

tõenditega. Seega ei saa nõustuda süüdistatava K. Kanguri ja T. Annuse kaitsja väitega, et

prokuratuur on tuginenud kohtukõnes lubamatutele tõenditele.

(F) K. KANGURI JA V. REILJANI TEGUTSEMINE ALTKÄEMAKSU ANDJATE HUVIDES

480. Ei saa nõustuda maakohtu ega kaitsjate seisukohaga, et V. Reiljan vaid allkirjastas ministeeriumi

töötajate koostatud dokumente ega vastutanud nende sisu õigsuse eest. Käskkirju allkirjastades

kinnitab minister selle sisu õigsust ja annab õigusliku jõu. Ministeeriumi töötajatel puudub

käskkirjade allkirjastamise pädevus.

481. Kohtumenetluses uuritud tõenditega on tuvastatud, et V. Reiljan jättis vastamata Tallinna

abilinnapea K. Jäppineni 8. oktoobri 2004. a kirjale nr LV-1/4773, milles paluti keskkonnaministri

seisukohta looduskaitseliste kinnisasjade tagastamise kohta, kuna kirjale vastates oleks ta pidanud

andma eitava seisukoha nimetatud tingimustel tagastamise kohta. V. Reiljan korraldas koos

T. Annusega, et nimetatud kiri ei jõuaks Keskkonnaministeeriumisse, kuna sellele vastamisega oleks

takistatud looduskaitseliste piirangutega maade tagastamist T. Annusega seotud isikutele. Kogutud

tõendite kohaselt V. Reiljan teadis, et neid looduskaitseliste piirangutega maid kavatsetakse edaspidi

kasutada maade vahetamisel riigiga.

482. Süüdistuses on märgitud kinnistud, mille suhtes pidanuks riik teostama ostueesõigust. Alates

2004.

aastast

oli

riigieelarves

küllaldaselt

vahendeid

riigi

ostueesõiguse

teostamiseks.

Keskkonnaministeeriumi esitatud riigieelarve andmetest nähtub, et 2004. aastal müüs riik maid

43 432 490 krooni eest ja ostis 1 316 014 krooni 85 sendi eest. 2005. aastal müüdi maid kokku

93 141 032 krooni eest ja osteti 23 660 381 krooni eest. 2006. aastal müüdi maid kokku 104 134 556

krooni 95 sendi eest ja osteti 14 886 126 krooni 75 sendi eest (KrTo, kd 1, tl 58-59). 2000. aastate

alguses oli ostueesõiguse rakendamiseks ettenähtud summasid vähem, aga 2004. aastal kasvas

ostueesõiguse teostamiseks ettenähtud summa mitmekümne miljonini, sest eelarves ostueesõiguse

teostamiseks ette nähtud summasid ei kasutatud piisavalt. Kui ostueesõiguseks ettenähtud vahendid

jäid aasta lõpuks kasutamata, siis kanti need üle järgmise aasta eelarvesse. Keskkonnaministeeriumi

eelarves oli 2005. aastal alles 40,9 miljonit 2004. aasta maade ostmiseks. Maa-ameti 2005. aastal

kasutamata maade ostu raha sai üle kanda 2006. aastasse. Seega on põhjendamatu kohtu väide, et

ostueesõiguse teostamiseks ei olnud rahalisi vahendeid.

483. K. Kangur ja V. Reiljan tegutsesid maade vahetamisel T. Annuse ja AS-i Merko Ehitus huvides.

K. Kangur ja V. Reiljan andsid T. Annusele ja AS-i Merko Ehitus töötajatele enne AS-i Merko Ehitus

ja T. Annuse huvides looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ja looduskaitseliste piirangutega

kinnistute nõudeõiguste omandamist teavet selle kohta, kas kinnisasju saab vahetusmenetluse käigus

LKS § 19 kohaselt vahetada ning milline oleks kinnisasja hind, kui see vahetusmenetluse käigus

hinnatakse. 5., 7. ja 8. detsembri 2006. a jälitusprotokollide kohaselt suhtlesid septembrist kuni

novembrini 2004 K. Kangur ja V. Reiljan T. Annusega ning kooskõlastasid AS-i Merko Ehitus

huvides tehtavaid tehinguid looduskaitseliste piirangutega kinnistute soetamisel ja nende riigiga

vahetamiste planeerimisel. 22. detsembri 2005. a jälitusprotokolli kohaselt kohtusid K. Kangur ja

T. Annus 5. septembril 2005. Kohtumise käigus selgitas T. Annus, et AS-il Merko Ehitus on osa

kinnistuid K. U. ja veel kellegi nimel. K. Kangur osales aktiivselt maadevahetuse skeemides,

organiseerides väärtuslikumad kinnistud T. Annusega seotud ettevõtetele ning pannes koos

V. Reiljaniga kokkuleppel T. Annusega suurtesse vahetustesse "oma" kinnistuid.

484. 13. veebruari, 23. märtsi, 11. mai ja 18. augusti 2006. a jälitusprotokollidest, mis hõlmasid

2004. aastast kuni 2006. aasta augustini toimunud K. Kanguri, V. Reiljani ja T. Annuse vahelist

suhtlemist AS-i Merko Ehitus huvides toimuvate maadevahetuste osas, nähtub, et süüdistatavate

suhtlemine ei olnud ainult informatsiooni vahetamine hea haldusmenetluse tähenduses, nagu seda

väidavad süüdistatavad ja nende kaitsjad. T. Annusel oli võimalik igal ajal saada selgitusi ja teavet

ning nõuda endale sobivate otsuste tegemist riigiametnikelt, kes otsustasid Maa-ameti peadirektori ja

keskkonnaministrina maadevahetuse protsesside korraldamist. Riigiametnikud peavad arvestama

haldusmenetluses eraisiku huvidega, kuid samas ei tohi jätta kõrvale avalikke huvisid.

Riigiametnikud K. Kangur ja V. Reiljan tegutsesid üksnes äriühingu AS-i Merko Ehitus huvidest

lähtudes ning jätsid kõrvale avalikud huvid. Nende tegevus oli suunatud T. Annuse ja AS-i Merko

Ehitus huvide võimalikult suures ulatuses realiseerumisele. Tõenditest ilmneb, et T. Annus,

K. Kangur ja V. Reiljan tegutsesid ühiselt, et toimiks kokkulepitud skeem, mis võimaldaks AS-iga

Merko Ehitus seotud isikutel omandada ilma riigipoolse sekkumiseta looduskaitselise piirangutega

kinnisasju ning need hiljem vahetada riigile kuuluvate kinnisasjade vastu AS-i Merko Ehitus huvides.

485. 18. augusti 2006. a jälitusprotokollis on kajastatud K. Kanguri kohtumine T. Annuse ja V. Reiljaniga

Tallinnas Sõstra 2 asuvas söögikohas Kamikadze (KrTo, kd 8, tl 83−95). Vestluse käigus lubab

V. Reiljan konkurentidele mitte vastata juhul, kui keegi tahab teada, kas Nõmme läheb

looduskaitseliste piirangute alla. K. Kangur soovitab T. Annusel vahetada Lasnamäe kinnistud

Mustjõe kinnistute vastu ning ütleb, et teeme vahetuse ära. T. Annus lubab K. Kangurile ja

V. Reiljanile teha linnaga maadevahetuste tarvis spikri, millest saab vaadata, mida linn tahab, millal

seda hinnata saab, ning siis vaataks, kas seda kannatab teha. 5. jaanuari 2007. a vaatlusprotokollis on

vaadeldud AS-i Merko Ehitus maadeosakonna töötaja A. T. arvutist leitud eri aegadel koostatud

dokumente pealkirjaga "Spikker Villule", mis näitavad, milliseid kinnistuid soovib AS Merko Ehitus

riigilt maadevahetuse käigus omandada (KrTo, kd 152, tl 132-133; kd 134 tl 202; kd 135, tl

140−147). T. Annus räägib kohtumise käigus V. Reiljanile ja K. Kangurile oma huvidest seoses

Keiburanna kinnistuga. T. Annus soovib, et see läheks riigi poolt saadava vahetusmaana

vahetuspaketti. T. Annus soovib saada mereäärseid metsaga kinnistuid Keibu lahe ääres. Ta osutab

kahele kinnistule suurusega 300 ja 500 hektarit. V. Reiljan pakub 300 hektari hinnaks 15−20 miljonit,

mis võib-olla ei tekita suurt elevust, ning ütleb, et talle meeldib Puhhi ütlemine "Mõned saavad,

mõned ei saa". V. Reiljan annab T. Annusele lubaduse teha temast ühe tüki omanik (KrTo, kd 8, tl

91−94).

486. Tunnistaja A. K. tegeles AS-is Merko Ehitus 2005. aastani maade hankimisega koos V. V.-i, A. T. ja

J. A.-ga. Maade küsimuste lahendamiseks peeti nõupidamisi, millel osales AS-i Merko Ehitus

juhtkond, sealhulgas T. Annus. Maade vahetamise koosolekute kohta tehti tavaliselt protokoll.

Projektipõhiselt oli loodud OÜ Woody, mille omanik oli 100% ulatuses AS Merko Ehitus. OÜ

Woody nimele osteti looduskaitseliste piirangutega maid ja selleks sai ta laenu AS-ilt Merko Ehitus.

Aeg-ajalt lisati maadevahetuse paketti kinnistuid, mida nad ise riigilt ei olnud soovinud ja mida

nimetati kaasavaraks. Kinnistuid vahetas ka OÜ KV-Tarantel. Iga kuu tuli aru anda maadevahetuse

hetkeseisust ja suhtlemisest Maa-ametiga. Ta on sellel põhjusel K. Kanguriga kohtunud.

Looduskaitseliste maade vahetamisse oli kaasatud ka K. U., kelle nimele soetati looduskaitseliste

piirangutega kinnistud. Pärast A. K. lahkumist AS-ist Merko Ehitus võttis tema töö üle V. V.

487. Tunnistaja V. V.-i ütluste kohaselt ostsid looduskaitselisi maid ka K. U. ja E. L., kellele AS-i Merko

Ehitus maadeosakond olevat osutanud teenuseid. A. T. ütluste kohaselt ei omandanud AS Merko

Ehitus ise vahetamiseks looduskaitselisi maid, vaid neid soetasid kontserni ettevõtted OÜ Woody,

OÜ KV-Tarantel ja OÜ Käibevara ning ka eraisikud K. U. ja E. L. AS Merko Ehitus ei ostnud ise

maid vahetuseks, sest see võinuks siduda börsiettevõtet tehingutega, mis võivad tema mainele varju

heita. Samuti oleks konkurendid võinud avaldada pahameelt ja avalikustada, kuidas AS Merko Ehitus

maid hangib. Maade koosolekutel arutati kinnistute omandamisi ja vahetusi. Kui T. Annust

koosolekul ei olnud, siis otsuseid vastu ei võetud. A. T. ütluste kohaselt sai ta tehingute suhtes

juhtnööre ka T. Annuselt. Enne seda, kui n-ö kontaktisikud A. K. või V. V. läksid Maa-ametisse

K. Kanguriga kohtuma, arutati, millest tuleb rääkida, ja neile anti juhtnööre. T. Annus suhtles ka

keskkonnaminister V. Reiljaniga, kellele tunnistaja T. Annuse korraldusel samuti valmistas mõned

memod, mis puudutasid looduskaitseliste maade vahetamisi. AS-iga Merko Ehitus seotud isikute, s.o

OÜ Woody, OÜ KV-Tarantel ja K. U. vahetusavaldused rahuldati. Mõned jäid pooleli seoses 2006. a

sügisel toimunud läbiotsimisega.

488. Tunnistajate ütlustest ilmneb, et AS-i Merko Ehitus nimel looduskaitseliste maade vahetusi riigiga

ei tehtud, kuid AS Merko Ehitus tegi neid Merko kontserni kuuluvate ettevõtete OÜ Woody, OÜ KV-

Tarantel, OÜ Käibevara kaudu ning K. U. vahendusel. Looduskaitseliste maade vahetamine LKS

§ 19 alusel oli AS-ile Merko Ehitus kasulik võimalus hankida riigile kuuluvaid kinnistuid

arendustegevuseks. 3. oktoobril 2006 AS Merko Grupp ja AS Merko Ehitus ruumidest, T. Annuse ja

V. V.-i kabinettidest leitud dokumentidest ning A. T. arvuti kõvakettalt leitud e-kirjadest ja

dokumentidest nähtub, et T. Annus korraldas ja otsustas AS-i Merko Ehitus juhtivtöötajana

looduskaitseliste maade hankimist ja vahetamist. Kirjavahetus on kooskõlas tunnistajate A. T. ja

A. K. ütlustega T. Annuse juhtiva rolli kohta maadevahetuse küsimuste lahendamisel AS-is Merko

Ehitus.

489. Tunnistajate T. R.-i, E. E., T. Aava, A. K. ja S. S.-i ütluste kohaselt ei võimaldatud neil vahetada

looduskaitsealuseid kinnistuid, mida hiljem võimaldati aga AS-iga Merko Ehitus seotud isikutele.

AS-iga Merko Ehitus mitteseotud isikutel ei õnnestunud looduskaitseliste maade vahetusprotsessid

riigiga või sujusid äärmiselt keeruliselt. Samuti ei nähtu nende ütlustest, et K. Kangur ja V. Reiljan

oleksid nendega iga päev suhelnud, et neid aidata. Seega on tõendatud, et V. Reiljan ja K. Kangur

kasutasid ära oma ametiseisundit ning seisid ühiselt ja kooskõlastatult selle eest, et T. Annuse ja AS-i

Merko Ehitus huvid saaksid looduskaitseliste maade vahetamise käigus realiseeritud. Kriminaalasjas

on tõendatud K. Kanguri juhitud ja V. Reiljani otsustatud vahetustehingud AS-iga Merko Ehitus

seotud isikutele kuulunud kinnisasjadega.

490. Samuti on kindlaks tehtud, et K. Kangur ja V. Reiljan, kasutades ära oma ametiseisundit, tegutsesid

ajavahemikus 2004−2006 nii, et oleksid järgitud T. Libliku (OÜ Saarte Investeering kaudu) huvid

võimalikult suures ulatuses looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate

kinnisasjade vastu. T. Liblikule pidi OÜ Saarte Investeering kaudu olema tagatud võimalikult suur

majanduslik kasum ning majanduslikud riskid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade

kokkuostmisel ja hiljem nendega tehingute tegemisel pidid olema võimalikult väikesed.

Keskkonnaministri V. Reiljani käskkirjaga vahetati OÜ-le Saarte Investeering kuuluvat kinnistut

aadressil Priisle tee 9 riigile kuuluvate kinnistute vastu.

491. Tunnistaja J. P., kes on Harjumaa keskkonnateenistuse juht, andis ütlusi selle kohta, et ta ei olnud

nõus OÜ-le Saarte Investeering kuuluva Priisle tee 9 kinnistu vahetamisega, kuna kaitsekord ei

piiranud oluliselt kinnisasja kasutamist. K. Kangur saatis talle Maa-ameti peadirektorina kirja, milles

veendi tunnistajat oma seisukohast loobuma, mida tunnistaja lõppkokkuvõttes ka tegi. Samasisulisi

ütlusi andis keskkonnateenistuse töötaja T. Napp. Seega kasutas K. Kangur oma ametiseisundit, et

mõjutada Harjumaa Keskkonnateenistust muutma oma seisukohta maatüki vahetamise otstarbekuse

kohta.

492. K. Kanguri tegu tõendavad ka K. Kanguri tööarvuti kõvaketta koopia (KrTo, kd 16, tl 3−12; kd 29,

tl 52−60) ja 29. mai 2006. a vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud K. Kanguri meilivahetust seoses

Priisle tee 9 kinnistutega (KrTo, kd 18, tl 1−30). Sellest selgub, et juba päev enne Harjumaa

Keskkonnateenistuse nõustuva arvamuse saamist valmistati Maa-ametis ette Priisle tee 9 kinnistu

vahetamist. Kohe pärast arvamuse saamist andis keskkonnaminister käskkirja. Mõni päev hiljem

sõlmiti ka notariaalne leping. Ostu finantseerimiseks kasutas OÜ Saarte Investeering mh OÜ-lt Mell

saadud 1 800 000 krooni, mis on käsitatav K. Kanguri investeeringuna OÜ-sse Saarte Investeering.

Seega oli K. Kangur isiklikult huvitatud vahetuse toimumisest. Jälitustoimingute protokollidest

nähtub, et K. Kangur ja V. Reiljan tegutsesid aktiivselt, korraldamaks OÜ-le Saarte Investeering ja

T. Liblikule kasulikku vahetust, sh on jäädvustatud selleteemalised kohtumised ja kõned riigi poolt

vahetuseks antavate kinnistute hinna ja edasise saatuse osas (sh potentsiaalsete ostjatega).

493. Kriminaalasjas on tuvastatud, et K. Kangur juhtis aastatel 2001-2006 T. Pedjasaarega seotud

äriühingute OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp ning E. Vettusega seotud OÜ Iru Jõekääru kuuluvate

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetusmenetlusi. Ta tagas T. Pedjasaare huvide järgimise

temaga seotud äriühingute OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp kaudu ning E. Vettuse huvide järgimise

temaga seotud OÜ Iru Jõekääru kaudu, et nad saaksid vahetusmenetlusega takistusteta neid

kinnisasju, mida soovisid. K. Kangur oli teadlik, et OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp olid riigile

kuuluvate kinnisasjadega vahetamiseks omandanud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad.

494. K. Kangur korraldas keskkonnaministri 6. märtsi 2006. a käskkirja nr 263 ning selle juurde käiva

seletuskirja ettevalmistamist, mille tulemusena said OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell Võhma kinnisasja

omanikuks. Selle väärtuseks oli riigi poolt määratud 3 550 000 krooni. K. Kangur pidas tulevase

ostjaga ühtlasi ka vahetusena saadava maa edasise müügi üle läbirääkimisi, mis päädisid 3. mai

2006. a tehinguga, mille tulemusena OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp müüsid Võhma kinnistu O. P.-le

5 062 000 krooniga. K. Kangur oli käskkirja ette valmistades teadlik, et riigivara väärtus turul oleks

kõrgem kui vahetusel määratud hind.

495. K. Kanguri rolli Võhma kinnisasja võõrandamise korraldamisel tõendavad peamiselt

jälitustegevusega kogutud tõendid, mh K. Kanguri ja T. Pedjassaare vahel toimunud vestlused ning

K. Kanguri ja tulevase ostja huvides tegutseva isiku V. Maslovi vahel toimunud suhtlemine.

496. Samuti ilmneb kogutud tõenditest, et K. Kangur tegeles ametnikuna aktiivselt OÜ Mell ja OÜ

Ikaros Grupp vahetusmenetlustega ja korraldas nendele äriühingutele vahetusmenetluse käigus riigi

poolt antud Kotkapesa ning Järve kinnistute edasimüüki, suheldes selleks nii T. Pedjasaare kui ka

kinnistute ostja esindaja T. T.-ga. K. Kangur kasutas oma ametiseisundit, et OÜ Ikaros Grupp

vahetusmenetlusse lisataks riigi poolt vahetatavate kinnistutena Kotkapesa ja Järve kinnistud ja et

need võõrandataks T. T. nimetatud äriühingule. K. Kanguri kirjeldatud käitumine ametnikuna lähtus

erahuvide realiseerimisest, mitte avalikest huvidest.

497. Seda tõendavad jälitustegevusega kogutud tõendid, mille kohaselt K. Kangur suhtles T. T. ja

T. Pedjasaarega müügi korraldamise teemal, suunates T. T.-d pidama läbirääkimisi T. Pedjasaarega.

T. Pedjasaare ja T. T. kohtumisel räägitust nähtub, et kokkulepe Kotkapesa ja Järve kinnistute

omandamiseks oli T. T.-l K. Kanguriga. Samuti ilmneb, et K. Kanguril ja T. T.-l oli juba enne

vahetusmenetlust kokkuleppe, et nimetatud kinnistud saab T. T. K. Kangur oli otsustanud, et T. T. ei

teosta ise riigiga vahetust, et saada tema omandis olevate looduskaitseliste piirangutega maade vastu

Järve ja Kotkapesa kinnistuid, vaid need kinnistud vahetatakse OÜ-le Ikaros Grupp. Samuti olid

K. Kangur ja T. T. varem kokku leppinud, et kinnistud müüakse umbes vahetusel määratud hinnaga.

K. Kanguri äripartneriks ja osanikuks olemist OÜ-s Ikaros Grupp ning seda, et K. Kangur realiseeris

OÜ Ikaros Grupp kaudu oma ärihuvisid, kinnitab ka T. Pedjasaar 15. augustil 2006 kell 13.51

telefonivestluses K. K.-ga, selgitades olukorda Kotka ja Järve kinnistute tehinguga ja kokkuleppeid

T. T.-ga. Jälitustegevusega kogutud tõenditest nähtub, et K. Kangur tegutses selle nimel, et OÜ Mell

ja OÜ Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnistud saaks vahetatud riigiga ning äriühingute

majanduslikud riskid oleksid võimalikult madalad. K. Kanguri suhtlusest T. Pedjasaarega ilmneb, et

K. Kangur koordineeris nende äriühingute poolt soetatud kinnistutega tehtavaid toiminguid.

498. Samuti on kogutud tõenditega kindlaks tehtud, et K. Kangur, kasutades ära oma ametiseisundit,

seisis selle eest, et E. Vettuse huvid saaksid OÜ Iru Jõekääru kaudu looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjade vahetamisel riigile kuuluvate kinnisasjade vastu võimalikult suures ulatuses järgitud

ning E. Vettusele oleks OÜ Iru Jõekääru kaudu tagatud võimalikult suur majanduslik kasum. Peale

selle seisis ta selle eest, et majanduslikud riskid oleksid looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade

kokkuostmisel ning hiljem nendega tehingute tegemisel võimalikult väikesed. Jälitustegevusega

saadud tõendid kinnitavad, et K. Kangur ja E. Vettus suhtlesid OÜ Iru Jõekääru teemadel ning

K. Kangur koordineeris OÜ Iru Jõekääru tehinguid.

499. K. Kangur jättis kasutamata võimaluse sekkuda maade tagastamisprotsessi maareformi käigus

maareformiseaduse § 38 lg 2 p 3 kohaselt, mille kohaselt oli Maa-ametil õigus teha kohalikule

omavalitsusele ettekirjutusi, et maad ei tagastataks. Nimetatud võimaluse jättis ta kasutamata, olles

teadlik, et tema korraldusel kasutatakse nimetatud maad hiljem maadevahetuses. Hoolimata Haanja

looduspargi valitseja 13. jaanuaril 2005 antud arvamusest (KrTo, kd 34, tl 87), et Jugumetsa

kinnisasja vahetamine riigile ei ole loodusobjekti kaitse korraldamiseks vajalik, lisas K. Kangur selle

kinnisasja vahetatava maana vahetusmenetlusse. Eeltooduga rikkus K. Kangur LKS § 19 lg-s 1

loetletud nõudeid, kuna loodusobjekti valitseja ei pidanud Jugumetsa kinnisasja vahetamist riigile

vajalikuks, sest selle kaitsekord ei piiranud oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist.

500. Kohtuistungil andis ütlusi tunnistajana AS SRV Kinnisvara projektijuht M. M., kes kinnitas, et

nende äriühingul oli ammune huvi kinnistu vastu ja tehti erinevaid pöördumisi selle omandamiseks

nii Keskkonnaministeeriumisse kui ka Maa-ametisse. Riigilt lõpuks omandada seda kinnistut ei

saanudki, vaid nad ostsid selle E. Vettuselt 2005. aasta alguses. Võlaõigusliku ja asjaõiguslepingu

vahel oli ajaline vahe ja tunnistaja teada sel ajal, kui E. Vettus seda nende äriühingule müüa pakkus,

oli see veel riigi omandis. Tõenditest nähtub, et kinnistu Tondi 10, mille vastu AS SRV Kinnisvara

aastaid huvi tundis ja lõpuks 6. mail 2005 soetas oma tütarettevõttele Portoline OÜ-le E. Vettuselt ja

OÜ-lt Iru Jõekääru, oli saadud OÜ Iru Jõekääru poolt vahetusmenetlusel riigiga, mis

toimus 31. märtsil 2005 (KrTo, kd 76, tl 115−119). Samasisulisi ütlusi teiste riigi kinnistute kohta,

mida E. Vettus sai maadevahetuse käigus, andsid tunnistajad P. P. ja J. K. Seega selgub tunnistajate

P. P., M. M.-i ja J. K. ütlustest ja nendega kooskõlas olevatest muudest tõenditest, et E. Vettus oli

kindel riigile kuuluvate kinnistute võõrandamises juba enne, kui OÜ Iru Jõekääru oli need

omandanud vahetusmenetluse käigus riigiga.

501. Seda, et K. Kanguril oli maadevahetuste menetlustes sisulise otsustaja roll, tõendavad tunnistaja U.

U. (Maa-ameti töötaja) ütlused ja K. Kanguri e-kirjad, mis on saadud 3. oktoobril 2006. a Maa-ameti

läbiotsimisel K. Kanguri arvuti kõvaketta koopialt ning mida on vaadeldud 9. novembri 2006. a

vaatlusprotokollis (KrTo, kd 18, tl 1−30). Vaatluse käigus leitud e-kirjadest ilmneb, et K. Kangur

osales Maa-ameti peadirektorina aktiivselt süüdistustes kirjeldatud vahetusmenetluste läbiviimisel ja

korraldamisel kõikides vahetusmenetluse etappides. Lisaks U. U. ütlustele ja K. Kanguri e-kirjadele

kinnitavad K. Kanguri juhtivat rolli vahetusmenetlustes ning tema kontrolli vahetusmenetlusteks

valiku tegemise hindamisprotsessi üle 27. jaanuari 2010. a kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja

R. L.-i ütlused. Tema ütluste kohaselt kuulusid looduskaitsepiirangutega maade küsimused

K. Kanguri vastutusalasse.

502. K. Kanguri juhitud vahetustehingud seoses OÜ-dele Mell, Ikaros Grupp ja Iru Jõekääru kuulunud

kinnisasjadega on ebaseaduslikud, sest K. Kangur rikkus LKS § 19 rakendamisel HMS § 4 lg 2, § 5

lg 2, ATS v.r § 59 lg 1 ja RVS v.r § 7 lg-d 2 ja 3, mille kohaselt on riigivara valitsejad kohustatud

nende valitsemisel olevat riigivara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema igati selle

säilimise ja võimaliku väärtuse kasvu eest. Samuti peavad riigivara valitsejad ja volitatud asutused

riigivaraga mis tahes tehinguid sooritades juhinduma põhimõttest vältida kahju ja suurendada kasu,

mida riik võib neist tehingutest saada.

503. K. Kanguri tegu oli lisaks vastuolus korruptsioonivastase seaduse § 21 lg-ga 1 ja § 25 lg-tega 1 ja 2.

K. Kangur osales otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve, ning selliste

otsuste tegemisel osalemine on korruptsioonivastase seaduse kohaselt keelatud.

504. Kriminaalasjas on tuvastatud, et K. Kangur pidi omandama OÜ KV-Tarantel osa. K. Kangur oli

seega teadlik, et OÜ KV-Tarantel varade suurenemisega on seotud tema varade suurenemine. OÜ

KV-Tarantel osa omandamist käsitlevaid tõendeid analüüsib ringkonnakohus kohtuotsuse osas, kus

käsitleb K. Kangurile altkäemaksu andmist T. Annuse poolt.

505. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et K. Kangur oli OÜ-s Mell varjatud osanik,

kes finantseeris OÜ Mell looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamist 90,3% ulatuses. OÜ-s

Ikaros Grupp oli K. Kangur osalenud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade soetamises 50,9%

ulatuses. Seega ei oleks K. Kangur tohtinud osaleda otsuste tegemisel, mis olid seotud OÜ-dele Mell

ja Ikaros Grupp kuuluvate looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade vahetamisega riigile kuuluvate

kinnisasjade vastu. OÜ-ga Mell ja OÜ-ga Ikaros Grupp seotud asjaolusid analüüsib ringkonnakohus

otsuse osas, kus käsitleb K. Kangurile altkäemaksu andmist T. Pedjasaare poolt.

506. Kriminaalasjas on tuvastatud, et K. Kangur osales OÜ-s Saarte Investeering varjatud investeerijana

looduskaitseliste piirangutega kinnisasja soetamisel 1 800 000 krooni ulatuses. Seega osales

K. Kangur otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt tema enda majandushuve. Varjatud

investeerimist OÜ-sse Saarte Investeering analüüsib ringkonnakohus otsuse osas, kus käsitleb

K. Kangurile altkäemaksu andmist T. Libliku poolt.

507. V. Reiljan, teades talle süüdistuses ette heidetud vahetusmenetluste puhul, et kaalutlusõiguse

teostamine on vastuolus LKS § 19 eesmärgiga, pidanuks jätma käskkirjad allkirjastamata ja

ebaseaduslikud haldusaktid andmata. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et V. Reiljan

ja K. Kangur olid vahetult kursis süüdistustes kirjeldatud vahetusmenetlustega ja teabe andmine

altkäemaksu andnud isikutele ei olnud seotud hea haldusmenetluse põhimõtete järgimisega.

(G) MAADEVAHETUSEGA SEOTUD ALTKÄEMAKSU ESEMETE ÜLEANDMISE

TÕENDATUS

508. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et T. Pedjasaar andis K. Kangurile altkäemaksu,

nimelt võimaluse investeerida OÜ Ikaros Grupp poolt ajavahemikus 6. november 2001 -

6. oktoober 2003 soetatud järgmiste looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostu: Mere, Lohu, osa

Tohkre-Juhanist, Vahe-Eedi, Suure- Männiku, Ivaski I ja Kõrtsi. K. Kanguri poolt OÜ-desse Mell ja

Ikaros Grupp investeeritud summade eest osteti looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad, mis

vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Viimased müüdi omakorda vaheltkasuga edasi. Samuti

müüdi teistele isikutele looduskaitseliste piirangutega kinnisasju, et viimased saaksid need vahetada

riigile kuuluvate kinnisasjade vastu. Nende tehingute tulemusena teenis K. Kangur oma

investeeringutelt kasu OÜ-s Ikaros Grupp 2 032 315 krooni ja OÜ-s Mell 2 732 560 krooni.

T. Pedjasaar andis K. Kangurile võimaluse otsustada ja K. Kanguri investeeringutelt saadud kasum

edasi paigutada uuteks äritehinguteks.

509. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et K. Kanguri raha, mida OÜ Ikaros Grupp

kasutas looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostmiseks ajavahemikus 6. november 2001 -

6. oktoober 2003, laekus OÜ-sse Ikaros Grupp AS-ilt ICI Trust, kuhu see oli laekunud äriühingust

Baltic

Investment

and

Holding

Company

Limited

(BIHC).

Ringkonnakohus

tuvastas

raamatupidamisdokumentide, T. Pedjasaare arvuti kõvaketta vaatlusprotokolli ning tunnistajate S. K.,

K. R.-i ja M. Porgi ütluste alusel, et tegemist oli K. Kanguri varaga. Tunnistaja M. Porgi ütlustest

nähtub ka see, et K. Kangur soovis Maa-ameti peadirektorina samal ajal osaleda äriühingutes, mis

tegutsesid tema ametialaste ülesannete täitmisega seotud valdkondades. Varjamaks oma osalust ja

tegevust äriühingutes, kasutas ta variisikuna T. Pedjasaart.

510. Kokkuvõttes teenis K. Kangur OÜ-sse Ikaros Grupp paigutatud investeeringutelt kasu järgmiselt:

K. Kanguri kasuosa, mis saadi K. Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud looduskaitseliste piirangutega

kinnistute vahetamisel riigiga keskkonnaministri 6. märtsi 2006. a käskkirja nr 263 (Vahe-Eedi,

Väike-Männiku kinnistud) ning 7. juuli 2006. a käskkirja nr 797 (Lohu, Tohkre-Juhani, ja Kõrtsi

kinnistud) alusel, oli kokku 904 412 krooni 2 senti. K. Kanguri kasuosa, mis saadi Suure-Männiku

kinnistu võõrandamisel OÜ-le Saarte Investeering ning OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate kinnistute

võõrandamisel, mis olid omandatud loodukaitseliste piirangutega kinnistute vahetamisel riigiga

6. märtsi 2006. a käskkirja nr 263 (Võhma kinnistu) ning 7. juuli 2006. a käskkirja nr 797 (Kotkapesa

ja Järve kinnistud) alusel, oli kokku 956 471 krooni 32 senti. K. Kanguri kasuosa, mis saadi

looduskaitselise piiranguga kinnistu Ivaski I võõrandamisel 29. aprillil 2004 OÜ-le KV-Tarantel, oli

171 431 krooni 90 senti.

511. Kokku sai K. Kangur investeeringutelt OÜ-le Ikaros Grupp kasu 2 032 15 krooni 42 senti. Kogu

OÜ-sse Ikaros Grupp looduskaitseliste piirangutega kinnistute investeeringuks paigutatud rahasumma

on kajastatud raamatupidamisekspertiisi aktis (KrTo, kd 187, tl 57-58, lk-d 100-101). Kogutud

tõendid kinnitavad, et K. Kangur sai T. Pedjasaarelt altkäemaksu 2 032 315 krooni 42 senti.

Altkäemaks oli K. Kangurile antud üle võimalusena investeerida OÜ-sse Ikaros Grupp ning teenida

oma investeeringult kasu, mida K. Kangur ka teenis.

512. Ka jälitustegevusega kogutud tõendid ning tunnistajate ütlused kinnitavad K. Kanguri varjatud

tegutsemist OÜ-s Ikaros Grupp ja tema rolli OÜ Ikaros Grupp tehingutes, mis puudutasid

looduskaitseliste piirangutega kinnistuid, millelt K. Kangur teenis kasu ja mis ongi süüdistuse

kohaselt T. Pedjasaarelt saadud altkäemaks.

513. T. Pedjasaare ja T. T. vestlusest nähtub, et kokkulepe Kotkapesa ja Järve kinnistute omandamiseks

oli T. T.-l K. Kanguriga. K. Kangur otsustas selle enne vahetusmenetlust. Samuti otsustas K. Kangur,

et T. T. ei tee ise riigiga vahetust, saamaks looduskaitseliste piirangutega maade vastu Järve ja

Kotkapesa kinnistuid, vaid need kinnistud vahetatakse OÜ-le Ikaros Grupp. Varem oli kokku lepitud

K. Kanguri ja T. T. vahel kinnistute müük vahetusel määratud hinnaga. K. Kangurit nimetab

T. Pedjasaar K. K.-ga suheldes oma äripartneriks OÜ-s Ikaros Grupp. Tema vestlusest T. T.-ga

ilmneb, et mõlemad vestluspooled saavad aru nimesid nimetamata, et T. T. on tehingu tingimused

Kotkapesa ja Järve kinnistute osas leppinud kokku K. Kanguriga. Seda, et K. Kangur on OÜ-s Ikaros

Grupp äripartner ja osanik, ning seda, et K. Kangur realiseeris OÜ Ikaros Grupp kaudu oma

ärihuvisid, kinnitab T. Pedjasaar 15. augustil 2006 kell 13.51 telefonivestluses K. K.-ga, selgitades

olukorda Kotka ja Järve kinnistute tehinguga ja kokkuleppeid T. T.-ga (KrTo, kd 8, tl 125-126).

514. T. T. 8. detsembri 2009. a kohtuistungil antud ütlused on kooskõlas jälitustegevuses kogutud

tõenditega. T. T. selgitas, et tundis K. Kangurit hästi ning pöördus 2005. aastal K. Kanguri poole teda

huvitavate riigi kinnistute (Kotkapesa ja Järve kinnistud) omandamise sooviga. T. T. seletas, et kohtus

alates 2005. aastast K. Kanguriga erinevates kohtades Tartus ja selle ümbruses, et kinnistuid

puudutavat arutada ning et juttu oli ka riigiga vahetuse võimalusest. Millalgi 2006. a suvel teatas

K. Kangur talle, et kinnistut on võimalik osta hinnaga 1,8 miljonit krooni. K. Kangur rääkis talle veel

võimalusest lisaks Järve kinnistule omandada Kotkapesa kinnistu, millest T. T. samuti huvitus.

K. Kangur teatas, et tehingu teine osapool on T. Pedjasaar, kellega tuleb tehing teha. T. T. ütluste

kohaselt tekkis kinnistutele ka teine ostja K. K., kes pakkus T. Pedjasaarele kinnistute eest kõrgemat

hinda. T. T. suhtles sel teemal K. Kanguriga ning sai võimaluse osta kinnistud kõrgema hinnaga OÜ-

le Sarbas. Eeltoodust ilmneb, et K. Kangur otsustas, et kinnistud, mis kuulusid OÜ-le Ikaros Grupp,

s.o Kotkapesa ja Järve, müüakse T. T.-le ning T. Pedjasaare osaks oli tehingu vormistamine T. T.-ga.

515. T. Pedjasaare kaitsja taotlusel kuulati 26. mai 2001. a kohtuistungil üle tunnistaja R. M., kes oli

mõnda aega koos T. Pedjasaarega osanikuks OÜ-s Ikaros Grupp. R. M. selgitas ülekuulamisel, et

T. Pedjasaar arutas temaga OÜ-s Ikaros Grupp toimuvaid tehinguid, kuigi Järve ja Kotkapesa ega ka

Võhma kinnistutega seotud tehingutega ta ise ei tegelenud. R. M.-i ütlused ei ole usaldusväärsed, sest

kogutud tõendite kohaselt korraldasid OÜ Ikaros Grupp poolt riigiga 13. juulil 2006 vahetuse

tulemusel saadud kinnistute Kotkapesa ja Järve, aga ka 17. märtsil 2006 vahetuse tulemusel OÜ-ga

Mell kahasse saadud kinnisasja Võhma kinnistu (5/11 kaasomand) tehinguid üksnes T. Pedjasaar ja

K. Kangur. Kogutud tõenditest ei nähtu, et R. M. oleks osalenud eespool nimetatud tehingutes. Lisaks

kahandab R. M.-i ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta oli käesolevas kriminaalasjas T. Pedjasaare

kaitsja.

516. OÜ Mell puhul finantseeris K. Kangur OÜ Mell osa soetust ja investeeris ka looduskaitseliste

piirangutega kinnisasjade ostu ajavahemikul 18. september 2003 - 5. märts 2004 kokku 2 601 693

krooni ulatuses, misjärel oli K. Kanguri osalus OÜ-s Mell 90,3%. OÜ Mell osa soetas 1. oktoobril

2003. aastal 150 000 krooni eest T. Pedjasaar (KrTo, kd 183, tl 2−6). OÜ Mell juhatuse liige oli alates

1. oktoobrist 2003 T. Pedjasaar, kes oli samast ajast äriühingu ainuosanik osa väärtusega 150 000

krooni (KrTo, kd 183, tl 13). T. Pedjasaare töökohas tehti 3. oktoobril 2006 läbiotsimine, mille käigus

võeti ära arvuti kõvaketas (KrTo, kd 156, tl 18−22). Kõvakettast 9. oktoobril 2006 tehtud koopiat

(KrTo, kd 156, tl 34−40) vaadeldi 17. aprillil 2007. a (KrTo, kd 159, tl 1-2) ja sellelt leiti fail

"Kassa.xls" (KrTo, kd 161, tl 88-89). Fail "Kassa.xls" kujutab tabeleid, mis kajastavad OÜ Mell

investeeringute üle peetud arvestust isikute lõikes ajavahemikus 18. september 2003 - 5. märts 2004.

Selles failis kajastatud tabelites on T. Pedjasaar tähistatud märgistusega "Tarmo" ja K. Kangur

märgistusega "K". Tabelitest nähtub, et K. Kangur ehk "K" investeeris 18. september 2003 - 5. märts

2004 OÜ-sse Mell kokku 2 601 693 krooni ning tema osalus OÜ-s Mell moodustab 90,3%. Samadest

tabelitest nähtub, et T. Pedjasaare investeering on samal ajavahemikul 278 712 krooni ning tema

osalus OÜ-s Mell moodustab 9,7% (KrTo, kd 161, tl 88-89).

517. Tuginedes OÜ Mell raamatupidamisdokumentidele ja lähtudes K. Kanguri investeeringu osakaalust,

tuvastas ringkonnakohus, et K. Kangur teenis OÜ-sse Mell paigutatud investeeringult kasu

järgmiselt: K. Kanguri kasuosa, mis saadi K. Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud looduskaitseliste

piirangutega Suuretüki kinnistu vahetamisel riigiga keskkonnaministri 6. märtsi 2006. a käskkirja

nr 263 alusel, oli 1 139 011 krooni 37 senti. K. Kanguri kasu OÜ-le Mell kuuluva Võhma kinnistu

osa võõrandamisel oli 744 728 krooni 81 senti. K. Kanguri kasu looduskaitselise piirangutega

kinnistute Kaasavara, Kalda ja Nõmmjärve võõrandamisel 26. mail 2004 oli 848 820 krooni. Kokku

sai K. Kangur investeeringutelt OÜ-sse Mell kasu 2 732 560 krooni 18 senti. Kogu OÜ-sse Mell

looduskaitseliste piirangutega kinnistute investeeringuks paigutatud kasuosa on kajastatud

raamatupidamisekspertiisi arvamuslikus osas (KrTo, kd 187, tl 100-101), kus on tehtud viide

ekspertiisiakti uurimuslikule osale, milles on kajastatud K. Kanguri kasuosa konkreetsete tehingute

lõikes (KrTo, kd 187, tl 60-61). Kogutud tõendid kinnitavad, et K. Kangur sai T. Pedjasaarelt

altkäemaksu 2 732 560 krooni 18 senti. Altkäemaks anti K. Kangurile üle võimalusena investeerida

OÜ-sse Mell ning teenida oma investeeringult kasu, mida K. Kangur teenis summas 2 732 560 krooni

18 senti.

518. Jälitustegevusega kogutud tõendid ja tunnistajate ütlused tõendavad samuti K. Kanguri varjatud

tegutsemist OÜ-s Mell ja tema rolli OÜ-ga Mell seotud looduskaitselise piiranguga Suuretüki

kinnisasjaga tehtud tehingutes, millelt K. Kangur teenis kasu, mis moodustas osa talle süüdistuses

etteheidetud T. Pedjasaarelt saadud altkäemaksu summast.

519. Lisaks süüdistuses ette heidetud ja eespool käsitletud varjatud investeerimise võimalustele OÜ-tesse

Ikaros Grupp ja Mell võimaldas T. Pedjasaar rahastada K. Kanguril projekte ka teistes äriühingutes.

T. Pedjasaar kandis K. Kanguri korraldusel OÜ Mell poolt 16. septembril 2004 ettemaksuna üle OÜ-

le Saarte Investeering 1 800 000 krooni, mida kasutati OÜ Saarte Inveseering poolt looduskaitseliste

piirangutega kinnistu Priisle tee 9 soetamiseks, ning lisaks andis T. Pedjasaar 3. juulil 2006

K. Kanguri korraldusel OÜ-lt Mell laenu 4 200 000 krooni OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osade

ostmiseks. Seda kinnitavad nii dokumentaalsed tõendid kui ka jälitustegevusega kogutud andmed.

Jälitustoimingutega kogutud tõendid näitavad, et K. Kangur otsustas, millistel tingimustel toimub OÜ

Iru Jõekääru osa omandamine ning kuidas ja milliste vahendite arvel tasutakse OÜ Rahamaa poolt

AS-ile Sverting Invest ostuhind. Iru Jõekääru osa ostuhinnast 8 350 0000 kroonist moodustas pool

4 175 000 krooni.

520. Maakohtu otsuses leiti, et K. Kanguri tegevuses puudub altkäemaksu võtmise objektiivne koosseis,

sest ei ole tõendatud, et ta oleks varjatult investeeritud kasumi osaühingutest välja võtnud. Sellele

asjaolule juhtisid tähelepanu ka K. Kanguri ja T. Pedjasaare kaitsjad ringkonnakohtu istungil

kohtuvaidluste käigus. Vastuseks sellele viitas ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

19. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-68-05 väljendatud seisukohale, et kui KarS § 293 lg 2 p-s 2

sätestatud pistise nõudmise koosseis pole täidetud, siis võib ametiisiku-poolne initsiatiivi

ülesnäitamine pistise saamiseks siiski täita pistise võtmise koosseisu, sest sellises käitumises sisaldub

juba iseenesest võimaliku pistise võtmisega nõustumine ja seega KarS 17. ptk 2. jaos kaitstud

õigushüve − ametliku asjaajamise usaldatavust − rikkuv teoebaõigus.

521. Käesolevas kriminaalasjas esitati T. Liblikule ja K. Kangurile süüdistus selles, et K. Kanguri soovil

võimaldas T. Liblik ajavahemikul 2004-2006 K. Kanguril varjatult tegutseda ettevõtluses ning

suurendada oma vara. T. Liblik võimaldas K. Kanguril varjatult investeerida OÜ-sse Saarte

Investeering.

K. Kanguri

investeering

OÜ-sse

Saarte

Investeering

oli

vormistatud

16. septembril 2004 OÜ Mell nimel tehtud ettemaksuna 1 800 000 krooni. T. Liblik kasutas

K. Kangurilt investeeringuna saadud raha K. Kanguri juhtnööride kohaselt OÜ-le Saarte Investeering

Tallinnas Priisle tee 9 asuva looduskaitselise piiranguga kinnisasja ostuks. T. Liblik tegi kinnisasjaga

Priisle tee 9 tehinguid K. Kanguri juhtnööride kohaselt. K. Kanguri kaasinvesteerimisel ostetud

kinnistu asukohaga Priisle tee 9 vahetati riigile kuuluvate kinnisasjade vastu ning need võõrandati.

Nimetatud tehingute tulemusena teenis K. Kangur investeeringult OÜ-s Saarte Investeering

kasu 7 814 254 krooni.

522. Looduskaitseliste piirangutega kinnistu Priisle tee 9 ostuks 21. septembril 2004 kasutas OÜ Saarte

Investeering rahalisi vahendeid, mis laekusid AS-ilt Silmet Grupp summas 6 000 000 krooni, OÜ-lt

Mell 1 800 000 krooni ja AS-ilt Hansa Liising 1 500 000 krooni. OÜ-lt Mell laekunud 1 800 000

krooni on süüdistuse kohaselt käsitatav K. Kanguri investeeringuna OÜ-sse Saarte Investeering.

Raamatupidamisekspertiisist nähtub, et eksperdi arvamuse kohaselt moodustas Priisle tee 9 kinnistu

ostust OÜ Mell finantseering 49,09% ja OÜ Saarte Investeering finantseering moodustas 50,91%

(KrTo, kd 187, tl 93−97, 99).

523. OÜ Mell poolt üle kantud 1 800 000 krooni ning OÜ Saarte Investeering poolt kasutatud rahalised

vahendid 1 866 654 krooni 35 senti, mida on kasutatud Priisle tee 9 ostuks, on käsitatavad

investeeringutena järgmistel põhjustel. Nii OÜ Mell kui ka OÜ Saarte Investeering on raha

paigutanud Priisle tee 9 kinnistu omandamisse OÜ Saarte Investeering poolt, et see kinnistu vahetada

riigile kuuluvate kinnistute vastu ning seejärel need riigile kuuluvad kinnistud edasi võõrandada ning

kõik need tehingud teha selliselt, et need oleksid võimalikult kasulikud OÜ-le Saarte Investeering.

K. Kanguri poolt OÜ Mell nimel paigutatud rahasumma moodustas kogu investeeringust Priisle tee 9

kinnistusse 49,09% ning OÜ Saarte Investeering poolt paigutatu 50,9%. Järelikult jagunes kasum

15 918 220 krooni 65 senti nende vahel järgmiselt: OÜ Saarte Investeering sai kasu kokku 8 103 966

krooni 13 senti, s.o 2 613 386 krooni 27 senti (kasu vahetusest riigiga) ja 5 490 579 krooni 86 senti

(kasu maade müügist). K. Kangur sai OÜ Mell nimel tehtud investeeringult kasu kokku 7 814 254

krooni 52 senti, s.o 2 519 959 krooni 38 senti (kasu vahetusest riigiga) ja 5 294 295 krooni 14 senti

(kasu maade müügist).

524. Seega on uuritud tõenditega kinnitust leidnud, et K. Kangur sai T. Liblikult võimaluse varjatult

investeerida OÜ-sse Saarte Investeering, mille tulemusena ta teenis oma investeeringutelt kasu OÜ-s

Saarte Investeering summas 7 814 254 krooni, mis on käsitatav altkäemaksu esemena T. Liblikult

K. Kangurile. Ringkonnakohus märkis, et ka selle teo puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas K. Kangur

võttis varjatult saadud kasumi osaühingust välja. Kuna see summa ületas teo toimepanemise ajal

kehtinud kuupalga alammäära (2006. aastal 3000 krooni) üle saja korra, võimaldab see tulenevalt

karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p-st 2 teha järelduse, et K. Kanguri käitumises esines

KarS § 294 lg 2 p-s 4 sätestatud raskendav asjaolu - suur ulatus.

525. T. Liblikule ja K. Kangurile esitati süüdistus selles, et K. Kangur lisas OÜ Saarte Investeering

maadevahetus-menetlusse riigile kuuluva Pärnus Tedre 4 asuva kinnisasja vahetusväärtusega 105 000

krooni ja Pärnus Tarva 7a asuva kinnisasja vahetusväärtusega 550 000 krooni. Sellega seoses võttis

K. Kangur T. Liblikult ajavahemikul 2004-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas võimaluse otsustada

nende kinnisasjade puhul, kellele ja mis tingimustel need võõrandada. T. Liblik võimaldas

K. Kanguri poolt määratud isikutel omandada riigi kinnisasju, mis neile varem huvi pakkusid, ilma

avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

526. Jälitustegevusega saadud telefonikõnedest nähtub, et T. Liblik OÜ Saarte Investeering juhatajana ei

otsustanud, et Pärnus asuvad kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7a tuleks müüa K. K.-le, vaid see oli juba

K. K. ja nende ühise sõbra vahel kokku lepitud. T. Libliku roll selles tehingus oli täita üksnes talle

antud korraldusi ning lähtuda sellest, mida K. K. ja nende ühine sõber on kokku leppinud.

Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et isikuks, keda K. K. ja T. Libliku vestluses nimetati

ühiseks sõbraks ja kelle nime hoidutakse vestluses välja ütlemast ja kelle korraldusel on T. Liblik

pöördunud K. K. poole, et viimane saaks omandada Tarva 7a ja Tedre 4 kinnistud, oli K. Kangur.

527. Tunnistaja K. K. 9. detsembril 2009 kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta tundis

alates 2000. aastast huvi Pärnus Tedre 4 ja Tarva 7a asuvate kinnistute omandamise vastu. Algul

püüdis ta omandada nimetatud kinnistuid erastamise teel, suheldes selleks Pärnu Linnavalitsusega.

2004. aastal pöördus ta kinnistute omandamise sooviga Maa-ameti poole. Alguses pöördus ta Maa-

ameti poole kirjalikult, hiljem võttis juba otse K. Kanguriga ühendust, kohtudes K. Kanguriga Maa-

ametis 2004. aasta suvel. K. Kangur lubas talle, et tegeleb asjaga. 2004. ja 2005. aastal rääkis ta

K. Kanguriga korduvalt telefoni teel. K. Kangur teatas talle viimaks, et tal on võimalus Tedre 4 ja

Tarva 7a kinnistud omandada, kuid selleks tuleb tal oodata ning küll temaga võetakse ühendust.

Pärast viimast vestlust K. Kanguriga võttis temaga mõne kuu möödudes ühendust T. Liblik, kes

teatas, et nüüd on K. K.-l võimalik omandada kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7a. Varem K. K.

T. Liblikuga ei suhelnud.

528. Eeltoodust nähtub, et K. Kangur oli juba 2004. aastal teadlik K. K. soovist omandada Pärnus

kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7a ning K. Kangur võimaldas need kinnistud K. K.-l omandada T. Libliku

ja K. Kanguri vahelise altkäemaksulise seose tulemusena. K. Kangur korraldas K. K.-le võimaluse

omandada Pärnus asuvad kinnistud Tedre 4 ja Tarva 7a K. Kanguri poolt fikseeritud väärtusega,

milleks oli Tedre 4 kinnistule looduskaitseliste piirangutega maade vahetusel riigi poolt määratud

hind 105 000 krooni ja Tarva 7a kinnistule määratud 550 000 krooni ilma, et K. K. oleks pidanud

konkureerima teiste võimalike huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Liblik OÜ

Saarte Investeering nimel äriliste huvide realiseerimisest Tedre 4 ja Tarva 7a kinnistute osas, andes

K. Kangurile võimaluse otsustada, kellele ja mis tingimustel need kinnistud võõrandada. Seega andis

T. Liblik ebaseadusliku ametialase teo eest K. Kangurile üle varalise soodustuse, mis seisnes

võimaluses käsutada OÜ Saarte Investeering vara, s.t otsustada, kellele ja millistel tingimustel Tedre

4 ja Tarva 7a kinnistud võõrandada. K. Kanguri määratud isikul K. K.-l võimaldati sel teel omandada

riigi kinnisasi ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

529. Käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus E. Vettusele, K. Kangurile ja T. Pedjasaarele selles,

et K. Kangur nõustus ajavahemikul 2003-2006 eeluurimisel tuvastamata kohas E. Vettuselt vara vastu

võtma. Nimelt müüs E. Vettus AS Sverting Invest juhatuse esimehena 3. juulil 2006 OÜ-le Rahamaa

OÜ Iru Jõekääru osa hinnaga 8 350 000 krooni, mille turuväärtus oli müügihetkel 18 315 784 krooni.

Seega toimus OÜ Iru Jõekääru osa müük 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest odavamalt. AS-

i Sverting Invest poolt OÜ-le Rahamaa OÜ Iru Jõekääru osa müügi tõttu suurenes OÜ Rahamaa osa

väärtus. K. Kangur oli OÜ Rahamaa tegelik osanik ja juhatuse liige, kuigi äriregistri andmete

kohaselt oli osanikuks ja juhatuse liikmeks M. M. OÜ Rahamaa osa väärtuse kasvuga suurenes

K. Kanguri vara.

530. Süüdistuse kohaselt seisnes T. Pedjasaare aineline ja vaimne kaasabi selles, et ta aitas 2006. aastal

K. Kanguril asutada äriühingu, millega K. Kangur ei oleks formaalselt seotud, kuid tegelikult

kontrolliks seda ning saaks selle äriühingu kaudu käsutada altkäemaksuks saadud varasid - OÜ Iru

Jõekääru osa ning tulevikus muid varasid. T. Pedjasaar organiseeris vastavalt K. Kanguri juhistele

OÜ Rahamaa asutamise ning registreerimise 10. märtsil 2006 M. M.-i nimele, varjamaks K. Kanguri

osalust ja seotust OÜ-ga Rahamaa. T. Pedjasaar andis M. M.-ile 40 000 krooni sissemakse tegemiseks

OÜ Rahamaa asutamisel ning edastas talle juhised, kuidas, millal ja mis tingimustel toimub OÜ

Rahamaa poolt OÜ Iru Jõekääru osa omandamine AS-ilt Sverting Invest ning mida tuleb M. M.-il

selleks teha.

531. 3. oktoobril 2006 toimus läbiotsimine E. Vettuse töökohas AS-i TSM Tallinn ja Sverting Invest AS-i

ruumides (KrTo, kd 166, tl 20-23). Läbiotsimisel võeti ära dokumente, mida vaadeldi

vaatlusprotokollis 7. märtsil 2007 (KrTo, kd 166, tl 29-332). Läbiotsimise käigus leitud dokumentide

hulgas oli Svertig Invest AS-i ja OÜ Rahamaa vaheline ostu-müügileping, millest nähtub, et 3. juulil

2006 müüs Sverting Invest AS, keda esindas E. Vettus, Iru Jõekääru Osaühingu osa 8 350 000

krooniga OÜ-le Rahamaa, keda esindas M. M. (KrTo, kd 166, tl 247-259). Lepingu kohaselt pidi

OÜ Rahamaa hüvitama 8 350 000 kroonist Svertig Invest AS-ile 4 175 000 krooni lepingu sõlmimise

päeval ja 4 175 000 krooni hiljemalt 45 päeva jooksul lepingu sõlmimise päevast. OÜ Rahamaa

pangakonto väljavõttest nähtub, et 3. juulil 2006 kandis OÜ Rahamaa Sverting Invest AS-ile

4 175 000 krooni ja 6. septembril 2006. a 2 975 000 krooni (KrTo, kd 190, tl 161).

532. OÜ Iru Jõekääru osa ostuks 8 350 000 krooni eest sai OÜ Rahamaa K. Kanguri korralduse järgi

laenu OÜ-lt Mell 4 200 000 krooni suuruses summas. Nimetatud rahasumma kanti 3. juulil 2006 OÜ

Mell kontolt OÜ Rahamaa kontole ning OÜ Rahamaa kandis sellest samal päeval 4 175 000 krooni

Sverting Invest AS-ile ja 15 100 krooni notarikuludeks notar T. T. kontole (KrTo, kd 190, tl 161).

533. 7. jaanuaril 2010 andis M. M. kohtuistungil tunnistajana ütlusi selle kohta, et OÜ Rahamaa asutas ta

kinnisvaratehingute tegemiseks ja OÜ Iru Jõekääru osa ostmise info sai ta E. Vettuselt või

T. Pedjasaarelt. M. M.-i väitel sai ta OÜ Rahamaa juhatuse liikmeks ja osanikuks enda initsiatiivil ja

T. Pedjasaar andis OÜ Mell kaudu talle laenu AS-ilt Sverting Invest OÜ Iru Jõekääru osa ostmiseks.

M. M.-i ütluste kohaselt võõrandas OÜ Rahamaa edaspidi Sverting Invest AS-ilt omandatud OÜ Iru

Jõekääru osa OÜ-le Mell. Täpsemaid asjaolusid ei osanud M. M. selgitada.

534. Ringkonnakohus leidis, et M. M.-i ütlused ei ole usaldusväärsed. M. M.-i väitel tagastas

OÜ Rahamaa lepingus toodud tähtajal 31. detsembril 2006 (KrTo, kd 164, tl 26)

OÜ-le Mell 4 200 000 krooni suuruse laenu. Kriminaalasjas kogutud tõenditest aga nähtub, et

1. juulil 2006 sõlmitud lepingus toodud tähtajaks OÜ Rahamaa OÜ-le Mell laenu ei tagastanud. Tema

ütluste usaldusväärsust kahandab samuti asjaolu, et kohtueelsel uurimisel soovis menetleja

15. novembril 2006 M. M.-i tunnistajana üle kuulata, kuid viimane keeldus ütluste andmisest,

viidates, et oli 3. oktoobrist 14. novembrini 2006 T. Pedjasaare kaitsjaks (KrTo, kd 12, tl 157-158).

Kohtukolleegium leiab, et ei ole eluliselt usutav, et äriühingu ainus juht ja osanik ei osanud anda

konkreetseid vastuseid äriühingu tehtud tehingute kohta. Seda enam, et OÜ Rahamaa on asutamisest

alates teinud üksnes üksikud tehingud. Kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et tegelikult asutati

OÜ Rahamaa K. Kanguri tahtel just OÜ Iru Jõekääru osade omandamiseks ning M. M. ei ole

tegelikkuses OÜ Rahamaa tehingute tegemise üle otsustanud. Seda ilmestavad ka M. M.-i ütlused

kohtuistungil, millest ilmnes, et OÜ Rahamaaga seotud osas ei teadnud ta, millistel tingimustel ja

millal on tehinguid tehtud. Asjaolu, et M. M. ei olnud OÜ Rahamaa tegelik osanik ja juhatuse liige,

kinnitavad ka jälitustoiminguga kogutud tõendid.

535. Kogutud tõenditega on tuvastatud, et K. Kangur võttis E. Vettuselt OÜ Iru Jõekääru osa ostuga alla

turuhinna altkäemaksu suures ulatuses, s.o 9 965 784 krooni, ning et T. Pedjasaar aitas K. Kanguri

suures ulatuses altkäemaksu võtmisele kaasa. T. Pedjasaare tegu on käsitatav ainelise ja vaimse

kaasabina K. Kanguri poolt altkäemaksu võtmisele suures ulatuses. Ainelise kaasabi osutamisena on

käsitatav M. M.-ile 40 000 krooni andmine sissemaksu tegemiseks OÜ Rahamaa asutamisel.

T. Pedjasaare poolse vaimse kaasabina K. Kanguri teole on hinnatav M. M.-ile juhiste edastamine OÜ

Rahamaa asutamisel ning M. M.-i juhendamine ja suunamine seoses OÜ Iru Jõekääru osa

omandamise tehinguga OÜ-le Rahamaa. Tõenditest tuleneb, et T. Pedjasaar oli K. Kanguriga kokku

leppinud OÜ Rahamaa moodustamises ning selles, et seda äriühingut kasutades saab K. Kangur

äriühingu osa suurenemise kaudu suurendada oma vara. T. Pedjasaar aitas K. Kanguril moodustada

OÜ Rahamaa ja organiseerida OÜ Iru Jõekääru osa ostu OÜ Rahamaa poolt. Seejuures teadis

T. Pedjasaar, et tegemist on E. Vettuse poolt K. Kangurile antava hüvega seoses K. Kanguri poolt

toimepandud ebaseadusliku teoga looduskaitseliste piirangutega maade vahetamisel riigile kuuluvate

maade vastu looduskaitseseaduse § 19 järgi. T. Pedjasaar teadis, et OÜ Iru Jõekääru osa ostu kaudu

OÜ-le Rahamaa alla turuväärtuse, mis oli müügihetkel 18 315 784 krooni, sai K. Kangur E. Vettuselt

altkäemaksu 9 965 784 krooni. OÜ Iru Jõekääru osa müük on käsitatav soodustusena seetõttu, et see

müüdi OÜ-le Rahamaa alla osa tegelikku turuväärtust. Nimelt oli osa müügilepingus määratud

hinnaks 8 350 000 krooni. Tegelik OÜ Iru Jõekääru osa väärtus oli aga 18 315 784 krooni 87 senti.

Seega müüdi OÜ Iru Jõekääru osa 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest odavamalt.

536. Maakohtu otsuses leiti, et K. Kangurit ei saa selles kuriteos altkäemaksu võtmise eest süüdi

tunnistada, sest tegelikult andis E. Vettus altkäemaksu M. M.-ile, kes ei olnud ametiisik.

Apellatsioonikohus nõustus maakohtuga selles, et KarS §-s 294 sätestatud koosseisu puhul on

tegemist ehtsa ametialase süüteoga, mida saab toime panna vaid ametiisik, mitte keegi teine.

Maakohus jättis aga tähelepanuta, et K. Kangurile esitatud süüdistuse ja kogutud tõendite kohaselt

vormistas K. Kangur varad teise isiku, s.o M. M.-i nimele, varjamaks hüve saamist. M. M.-i kaudu oli

K. Kanguril võimalik neid varasid käsutada. Järelikult ei seisnud M. M.-i roll mitte ametialase

ebaseadusliku teo eest hüve vastuvõtmises, vaid K. Kanguri poolt ebaseadusliku ametialase teo eest

saadud hüve üleandmise fakti varjamises. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustunud ringkonnakohus

maakohtu seisukohaga, et kuna E. Vettus andis altkäemaksu M. M.-ile, siis on K. Kanguri vastutusele

võtmine altkäemaksu võtmise eest välistatud.

537. E. Vettuse kaitsja leidis ringkonnakohtus peetud kohtuvaidluses, et K. Kanguri ja E. Vettuse

süüdistuses ei ole avatud vahendlikku täideviimist M. M.-i kaudu. Vastuseks sellele viitab

kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsuses asjas nr 3-1-1-97-04 ja

1. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-61-08 väljendatud seisukohale, et erilist isikutunnust

nõudva süüteokoosseisu puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui nii vahendlikul

kui vahetul täideviijal on täideviija kvaliteet. Eeltoodud seisukohast tulenevalt ei saanud M. M. olla

altkäemaksu andmise ja võtmise vahetuks täideviijaks, sest tal puudus täideviija kvaliteet. Seetõttu ei

nõustu kohtukolleegium E. Vettuse kaitsja etteheitega, et süüdistuses on ära näitamata süüteo

vahendliku täideviimise asjaolud. K. Kangur võttis E. Vettuselt altkäemaksu 9 965 784 krooni.

Kriminaalasjas kogutud tõendid näitavad, et T. Pedjasaar, aidates K. Kanguril võtta E. Vettuselt

suures ulatuses altkäemaksu, pani toime KarS § 22 lg 3 ja § 294 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava

kuriteo. K. Kangur pani aga toime altkäemaksu võtmise suures ulatuses KarS § 294 lg 2 p 4 järgi.

538. Samuti on tuvastatud, et K. Kangur võttis T. Annuselt altkäemaksuna vastu korteri sisustuse.

3. oktoobril 2006 AS-de Merko Grupp ja AS-de Merko Ehitus läbiotsimisel leitud K. P., A. O.

dokumentide ja e-kirjade vaatlustprotokollidest nähtub, et K. Kangurile oli broneeritud korter

korterelamus Xxxxx XX / Xxxxx X. See kahetoaline korter nr 13 suurusega 55,5 m2 asub IV

korrusel. Korteril on rõdu suurusega 10,3 m2 ja garaaž. Korteri maksumus oli 943 500 krooni. AS-i

Hansa Liising poolt üleantud liisingulepingu nr 0070604L esemeks oli korteriomand aadressil Xxxxx

XX / Xxxxx X korter XX, mille müüjaks on AS Merko Ehitus. Liisinguleping on sõlmitud Sootel OÜ

(esindaja T. P.) kui liisinguvõtja ja AS-i Hansa Liising Eesti (esindaja K. K.-R.) vahel ning

allkirjastatud 29. detsembril 2003. Liisingueseme maksumuseks on lepingu p 1.2 kohaselt 63 911

eurot 49 senti. Lepingu p 3.4 kohaselt oli esimese osamakse suurus 25 564 eurot 59 senti, mille

tasumise tähtpäev on lepingu p 3.6 kohaselt 12. jaanuar 2004 (KrTo, kd 30, tl 6-9). Tähelepanu väärib

asjaolu, et Xxxxx XX / Xxxxx X-XX korteri osas oli Sootel OÜ ja AS-i Hansa Liising Eesti vahel

sõlmitud teine liisinguleping nr 0070604L (KrTo, kd 29, tl 140-45), mis on allkirjastatud

22. detsembril 2003. Selle lepingu kohaselt on Sootel OÜ esindajaks olnud T. P. ja AS-i Hansa

Liising Eesti esindajaks A. L. Lepingu p 3.4 kohaselt on esimese osamakse suurus 25 564 eurot 59

senti ning selle lepingu p 3.6 kohaselt on esimese osamakse tasumise tähtpäev 29. detsember 2003. a

(KrTo, kd 29, tl 141). Liisingulepingu nr 0070604L lisa nr 1 on liisingueseme 30. detsembri 2003. a

üleande-vastuvõtuakt, millest nähtub, et AS Hansa Liising Eesti volitas liisinguvõtjat Sootel OÜ-d

võtma müüjalt, s.o Merko Ehituse AS-ilt, vastu liisingueseme, s.o korteriomandi asukohaga Tallinnas

Xxxxx XX / Xxxxx X-XX (korteriomand ja garaaž) (KrTo, kd 30, tl 18). Liisingulepingu

nr 0070604L lisa nr 1 on liisingueseme 30. detsembri 2003. a üleandmis-vastuvõtuakt, millest nähtub,

et AS Hansa Liising Eesti volitab liisinguvõtjat Sootel OÜ-d võtma müüjalt, s.o Merko Ehituse AS-

ilt, vastu liisingueseme, s.o korteriomandi asukohaga Tallinnas Xxxxx XX / Xxxxx X-XX

(korteriomand ja garaaž) (KrTo, kd 30, tl 18).

539. AS Hansa Liising Eesti on 14. oktoobril 2005 väljastanud dokumendid, mille hulgas on ka

notariaalne korteriomandite müügi leping, kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kokkuleppe

muutmise kokkulepe ja 30. detsembri 2003. a asjaõigusleping nr 8946. Nimetatud asjaõiguslepingu

p 1.7 kohaselt on müügilepingu esemeks I Tallinna linnas Xxxxx XX / Xxxxx X asuv korteriomand,

mille reaalosaks on korter nr XX üldpinnaga 65,8 ruutmeetrit koos selle oluliste osade ja päraldistega,

ja p 1.8 kohaselt on müügilepingu esemeks II Tallinna linnas Xxxxx XX / Xxxxx X asuv

korteriomand, mille reaalosaks on mitteeluruum nr G (garaaž) üks (G1) üldpinnaga 35,7 ruutmeetrit

(KrTo, kd 30, tl 19-38). Lepingu kohaselt müüb AS Merko Ehitus korteriomandi koos garaažiga

30. detsembril 2003 AS-ile Hansa Liising Eesti kokku 1 000 000 krooniga (KrTo, kd 30, tl 28). Kuigi

kriminaalasjas tõendina nimetatud liisingulepingu nr 0094141L kohaselt sõlmis K. Kangur

liisinguvõtjana AS-iga Hansa Liising Eesti Tallinnas Xxxxx XX / Xxxxx X asuva korteri nr XX ja

selle juurde kuuluva garaaži kohta lepingu alles 7. veebruaril 2005 (KrTo, kd 30, tl 44-48), nähtub

kriminaalasjas kogutud tõenditest, et tegelikult kasutas K. Kangur Xxxxx XX / Xxxxx X asuvat

korterit nr XX juba alates 2004. a jaanuarist.

540. K. T.-K. ütlustega, tema töökoha läbiotsimise käigus saadud dokumentidega ning mööblisalongi

dokumentidega on tõendatud, et ta tegeles korteri nr 13 sisustamisega T. Annuse palvel 2003. aasta

teisel poolel. Samuti nähtub eelkirjeldatud tõenditest, et mööbliesemed ja sisekujundus koguväärtuses

281 209 krooni oli mõeldud K. Kangurile. Sisekujunduseks tehtud plaanidel ei ole viiteid J. G.-le ega

T. Annuse emale. Eluliselt usutav ei ole T. Annuse kaitseversioon, mille kohaselt T. Annus kui AS-i

Merko Ehitus ja E.L.L Kinnisvara AS-i juhtorganitesse kuuluv isik, kellel on ülevaade Merko

kontserni poolt ehitatavatest elamispindadest ja võimalused neid oma äranägemisel soetada, valis

oma emale korteri, mida tunnistajatest Merko kontserni töötajad on kohtuistungil kirjeldanud kui

raskesti müüdavat, ebamugavat ja ebaatraktiivset.

541. Kuigi Xxxxx XX / Xxxxx X korter XX oli 30. detsembrist 2003 liisitud OÜ Sootel poolt, kes tasus

ka kommunaalmakseid ajavahemikus jaanuar 2004 - veebruar 2005, kasutas korterit tegelikult

K. Kangur. Asjaolu, et alates korter 13 valmimisest ja sisustamisest on korteri kasutajaks olnud

üksnes süüdistatav K. Kangur, on kohtuistungil kinnitanud tunnistajad A. M., H. H. ja T. P.

Liisingulepingu võttis korteri XX tegeliku kasutajana OÜ-lt Sootel 7. veebruaril 2005 üle K. Kangur.

Seega on kriminaalasjas tuvastatud, et Xxxxx XX / Xxxxx X korterit XX kasutas ainult K. Kangur.

Samuti nähtub uuritud tõenditest, et korteri sisustus, mille organiseeris T. Annus ja finantseeris

AS Merko Ehitus, oli mõeldud just K. Kangurile, mitte tingitud korteri atraktiivsemaks muutmisest

müügi eesmärgil. Sisustus väärtusega 281 209 krooni, s.o 17 972 eurot 53 senti, ei kajastunud korteri

müügihinnas, vaid see oli hüveks, mille T. Annus andis K. Kangurile üle altkäemaksu esemena.

Seega ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et kuna korteri maksumuse sisse oli arvestatud mööbel,

siis ei ole T. Annus K. Kangurile altkäemaksu andnud.

542. Jaani 2 kinnistu lisati OÜ Woody poolt maadevahetuse käigus omandatavate kinnistute hulka

K. Kanguri korraldusel. Samuti pidi OÜ Woody pärast kinnistu omandamist maadevahetuse käigus

võõrandama selle K. Kangurilt saadud korralduste kohaselt. Jälitusprotokollides kajastatud suhtlusest

A. K., T. Annuse ja K. Kanguri vahel nähtub, et AS-i Merko Ehitus tütarettevõtte OÜ Woody

maadevahetusse riigiga on riigilt vastu saadavate kinnistute sekka lisatud K. Kanguri korraldusel

Jaani 2 kinnistu, kuigi OÜ-l Woody polnud huvi selle kinnistu omandamiseks. Samuti nähtub

vestlustest, et Jaani 2 kinnistu lisamist OÜ Woody maadevahetusse tuli T. Annusel aktsepteerida

vastuteenena K. Kangurile selleks, et OÜ-l Woody oleks võimalik omandada just neid huvitanud

kinnistud.

543. A. P. kohtuistungil antud ütluste kohaselt otsustas K. Kangur, et Jaani 2 kinnistu tuleb lisada OÜ

Woody maadevahetusse, sest sellest on huvitatud tema poolt määratud isik A. Prous, kellel muud

võimalused kinnistu omandamiseks riigilt puudusid. Riigile kuuluvat kinnistut saanuks tunnistaja

omandada ainult avalikul enampakkumisel. Avalikul enampakkumisel oleks kinnistu Jaani 2 hind

kujunenud märgatavamalt kallimaks kui 4 910 000 krooni ja A. Prous pidanuks kinnistu saamiseks

konkureerima teiste ostjatega. A. P. ütlustest nähtub, et kõigis olulistes küsimustes Jaani 2 kinnistu

omandamiseks suhtles ta K. Kanguriga, kes korraldas kinnistu omandamist. Järelikult loobus

T. Annus OÜ Woody nimel äriliste huvide realiseerimisest Jaani 2 kinnistu osas, andes K. Kangurile

võimaluse otsustada, kellele ja mis tingimustel Jaani 2 kinnistu võõrandada. Seega andis T. Annus

ebaseadusliku ametialase teo eest K. Kangurile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses

käsutada OÜ Woody vara s.o otsustada, kellele ja millistel tingimustel Jaani 2 kinnistu võõrandada.

544. Dokumentaalsete tõendite ja H. Õ. kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et K. Kangur

korraldas H. Õ.-le võimaluse omandada teda huvitanud Rannametsa kinnistu K. Kanguri poolt

määratud hinnaga. Selleks oli Rannametsa kinnistule looduskaitseliste piirangutega maade vahetusel

riigi poolt määratud hind 350 000 krooni. Samuti ei pidanud H. Õ. konkureerima teiste võimalike

huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Annus OÜ Woody nimel äriliste huvide

realiseerimisest Rannametsa kinnistu osas, andes võimaluse otsustada K. Kanguril, kellele ja mis

tingimustel Rannametsa kinnistu võõrandada. Seega andis T. Annus ebaseadusliku ametialase teo eest

K. Kangurile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses käsutada OÜ Woody vara, s.o otsustada

selle üle, kellele ja millistel tingimustel Rannametsa kinnistu võõrandada.

545. Tunnistajate A. O., J. V. ja E. Ä. kohtuistungil antud ütluste kohaselt kuulusid nad eri aegadel

E.L.L. Kinnisvara AS-i tütarettevõtte OÜ KV-Tarantel juhtorganitesse. Tunnistajate ütlustest ilmnes

ka, et nad ei ole vahetult osalenud OÜ KV-Tarantel poolt looduskaitseliste piirangutega kinnistute

tehingu asjaolude otsustamisel, vaid ainult dokumentide vormistamisel. Tunnistajad on kinnitanud, et

aastatel 2000-2003 oli OÜ KV-Tarantel ainukeseks töötajaks A. S. ning pärast tema lahkumist OÜ-st

KV-Tarantel ei olnud ühtegi töötajat. Tunnistaja A. S.-i ütlustest selgus, et ta allus küll J. V.-ile ja

E. Ä.-le, aga tööle oli ta vormistatud K. Kanguri abil, ja et K. Kangur oli isikuks, kellega ta iga

tehingu eel kooskõlastas kinnistute soetamise. K. Kanguri abi kasutas ta ka tehingu finantseerimisel

(T. Pedjasaare poolt antud käsiraha). OÜ Rahamaa, mille kaudu tegutses varjatult K. Kangur,

omandas OÜ Iru Jõekääru osa. OÜ Rahamaa oligi äriühinguks, mille kaudu pidid varad koonduma

K. Kanguri kätte. Kogutud tõenditest nähtub, et nii kaua, kuni K. Kangur on ametnik, pidi toimuma

rahade koondumine OÜ-sse Rahamaa varjatult. Kokkuleppe kohaselt oleks ärihingu osad vormistatud

K. Kanguri nimele ajal, mil neid tõenäoliselt ei seostataks hüvedega, mida K. Kangur on saanud

vastuteenena ebaseadusliku ametialase teo eest.

546. Kogutud tõenditest nähtub, et OÜ KV-Tarantel majandustegevust suunas K. Kangur. Tagamaks

K. Kangurile varade vahetut kasutamist, oli plaan toimida OÜ-ga KV-Tarantel selliselt nagu OÜ-ga

Iru Jõekääru, s.t vormistada sobival hetkel OÜ KV-Tarantel osad OÜ Rahamaa nimele. Eeltoodust

järeldub üheselt, et T. Annuse kabinetist leitud plaanil märgitud X tähistab K. Kangurit või temaga

seotud juriidilist isikut. Plaan kajastab ka seda, kuidas äriühingud, mille suhtes on K. Kanguril

majanduslik huvi, koonduvad OÜ Rahamaa kaudu K. Kanguri kätte. Eeltoodud väidet kinnitab

dokumendil olev tekst "Edasi omandab X nii Iru Jõekääru kui ka Tarantli aktsiad (viimaste hind

13M)". Looduskaitsealuste maade vahetusplaanide realiseerumine oleks pidanud tooma tulevikus

K. Kangurile kasu OÜ-s KV-Tarantel olevate varade arvel tema enda poolt määratud tingimustel ja

ajal. Kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on tõendatud, et

K. Kangur juhtis varjatult OÜ KV-Tarantel tegevust kokkuleppel T. Annusega. K. Kangur oli kursis

OÜ KV-Tarantel majandusseisuga, teadis, millised kinnistud äriühingule kuuluvad, ning ka seda,

milliseid tehinguid OÜ KV-Tarantel huvides kinnistutega teha. Eeltoodust järeldub, et K. Kanguril oli

tegelik kontroll OÜ KV-Tarantel majandustegevuse üle ning ta võttis vastu otsuseid OÜ-le KV-

Tarantel kuuluvate looduskaitselise piiranguga kinnistute kohta. Tõenditest nähtub, et OÜ KV-

Tarantel sai riigiga vahetusse suunata peaaegu kõik osaühingule kuuluvad looduskaitseliste

piirangutega kinnistud. Viimast vahetust ei viidud lõpuni, kuna käesolevas kriminaalasjas asuti

2006. a oktoobri alguses tegema menetlustoiminguid.

547. Kriminaalasjas on tõendatud, et riik nõustus vahetama OÜ-le KV-Tarantel kuuluvaid

looduskaitseliste piirangutega kinnisasju vahetustel hinnatud väärtusega kokku 27 872 654 krooni.

Sellega on ümber lükatud T. Annuse väide, et K. Kangur ja V. Reiljan keeldusid

OÜ-le KV-Tarantel kinnistuid vahetamast. Tegelikkusele ei vasta ka T. Annuse väide selle kohta, et

riik ei nõustunud vahetama OÜ-le KV-Tarantel kuuluvaid looduskaitseliste piirangutega kinnistuid,

mis asusid väljaspool Tallinna linna. Raamatupidamisekspertiisi akti kohaselt moodustas OÜ KV-

Tarantel osa väärtus seisuga 30. september 2006. a 12 197 734 krooni 51 senti ja tegu ei olnud

kahjumis ettevõttega. Kogutud tõenditega on lükatud ümber T. Annuse väide ka selle kohta, et OÜ

KV-Tarantel osa ei ole majanduslikult atraktiivne ja ei ole usutav, et keegi võiks huvi tunda OÜ KV-

Tarantel osa omandamise vastu, kuna tegu oli kahjumis ettevõttega.

548. K. Kangurile altkäemaksu andes lähtus T. Annus AS-i Merko Ehitus huvidest. OÜ Woody ja OÜ

Käibevara on AS-i Merko Ehitus tütarettevõtted ning AS-iga Merko Ehitus seotud isikud K. U. ja E.

L. tegutsesid AS-i Merko Ehitus huvides. E. L.-i nimele soetatud maadega ei jõutud vahetusmenetlust

alustada. AS-iga Merko Ehitus seotud isikud OÜ Woody, OÜ Käibevara ja K. U. said ning püüdsid

riigilt saada maadevahetusega enda omandusse või kasutusse soodsatel tingimustel kinnisasju.

AS Merko Ehitus realiseeris oma ärilisi eesmärke vahetuse teel saadud kinnisasjade edasimüümise,

arendamise ja ehitamiseks kasutamise kaudu. T. Annus on AS-i Merko Ehitus nõukogu liige alates

31. märtsist 1997 ja seega ka juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuivõrd T. Annus tegutses AS-

i Merko Ehitus huvides, vastutab altkäemaksu andmise eest ka AS Merko Ehitus juriidilise isikuna.

549. Tunnistaja A. K. ütluste, dokumentaalsete tõendite ja jälitustoimingu protokollidega on tõendatud, et

A. K. soovis kinnistut Narvas Uus põik 2 omandada juba 2004. aastal, kuid ei saanud. V. Reiljan

soovitas tal suhelda sel teemal K. Kanguriga ning lubas kõik korda ajada. A. K., lähtudes V. Reiljani

soovitusest, pöördus kirjalikult Maa-ametisse kinnistu Uus põik 2 ostu või kasutusvalduse saamiseks

ja suhtles V. Reiljani soovituse järgi K. Kanguriga. T. Liblikule kuuluv ja tema poolt juhitud

OÜ Saarte Investeering omandas riigiga vahetusmenetluse käigus kinnistu Narvas Uus põik 2,

kusjuures vahetusmenetluse 7. novembri 2005. a käskkirja nr 1471 allkirjastas V. Reiljan. Kinnistu

Narvas Uus põik 2 lisati OÜ Saarte Investeering ja riigi vahelisse vahetusmenetlusse OÜ Saarte

Investeering poolt riigilt saadava kinnistuna V. Reiljani korraldamisel, nagu ta oli varem A. K.-le

lubanud. V. Reiljanil oli T. Liblikuga kokkulepe, et nimetatud kinnistu saamisel võõrandab T. Liblik

selle A. K.-le. Tõendite alusel saab väita, et T. Libliku ja V. Reiljani vaheline kokkulepe realiseerus,

sest pärast vahetusmenetluse toimumist võttis T. Liblik ühendust A. K.-ga ning teatas, et vastavalt

V. Reiljani korraldusele on ta valmis müüma A. K.-le kinnistu Narvas Uus põik 2. A. K. ei pidanud

konkureerima teiste võimalike huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Liblik OÜ

Saarte Investeering nimel äriliste huvide realiseerimisest Uus põik 2 kinnistu osas, andes V. Reiljanile

võimaluse otsustada, kellele ja mis tingimustel see kinnistu võõrandada. Seega andis T. Liblik

ebaseadusliku ametialase teo eest V. Reiljanile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses

käsutada OÜ Saarte Investeering vara, s.o otsustada, kellele ja millistel tingimustel Narvas Uus

põik 2 kinnistu võõrandada.

550. V. Reiljani soovi kohaselt lisas T. Liblik OÜ Saarte Investeering vahetusavaldusse riigilt soovitud

kinnistute hulka Valga maakonnas Karula vallas Raavitsa külas asuva Tiigi kinnistu, mille osas

T. Liblikul endal ärilisi huve ei olnud. V. Reiljanil oli T. Liblikuga kokkulepe, et nimetatud kinnistu

saamisel võõrandab T. Liblik selle E. K.-le. T. Libliku ja V. Reiljani kokkulepe realiseerus, sest pärast

vahetusmenetluse toimumist müüs T. Liblik V. Reiljani korralduse kohaselt E. K.-le Karula vallas

Raavitsa külas asuva Tiigi kinnistu hinnaga 23 600 krooni, mis oli alla sellele kinnistule

vahetusmenetluse käigus hinnatud väärtust 40 000 krooni. Eeltooduga on kindlaks tehtud, et

V. Reiljan korraldas E. K.-le võimaluse omandada E. K.-d huvitanud Karula vallas Raavitsa külas

asuv Tiigi kinnistu V. Reiljani poolt määratud soodsatel tingimustel ilma, et E. K. oleks pidanud

konkureerima teiste võimalike huvilistega selle kinnistu soetamisel. Järelikult loobus T. Liblik OÜ

Saarte Investeering nimel äriliste huvide realiseerimisest Tiigi kinnistu osas, andes V. Reiljanile

võimaluse otsustada, kellele ja mis tingimustel see kinnistu võõrandada. Seega andis T. Liblik

ebaseadusliku ametialase teo eest V. Reiljanile üle varalise soodustuse, mis seisnes võimaluses

käsutada OÜ Saarte Investeering vara, s.o otsustada selle üle, kellele ja millistel tingimustel Tiigi

kinnistu võõrandada.

551. Jälitusprotokollist (KrTo, kd 8, tl 83-95) nähtub, et T. Annus pakkus V. Reiljanile varalist

soodustust, andes talle võimaluse tulevikus omandada osalus mingis T. Annusega seotud juriidilises

isikus. Vestlusest ilmneb, et osaluse andmine T. Annuse poolt toimub T. Annusega seotud äriühingute

varaliste vahendite arvel. V. Reiljan nõustub T. Annuse pakkumisega. Seejärel täpsustab T. Annus

oma pakkumist, lubades juriidilise isiku ise asutada ning suurendada selle vara. Samuti pakub

T. Annus välja, kuidas peaks toimuma varalise soodustuse üleandmine V. Reiljanile. Niikaua, kui

V. Reiljan on riigiametnik, oleks äriühingu osa mõne V. Reiljani poolt määratud isiku nimel. Pärast

V. Reiljani lahkumist riigiametist, näiteks viie aasta pärast, või siis, kui vaja läheb, võiks äriühingu

osaluse kanda V. Reiljani nimele, et V. Reiljan saaks siis äriühingu varasid ja osa oma äranägemisel

kasutada. T. Annus läheb konkreetsemaks ning uurib, kas V. Reiljanil pole välja pakkuda mõnda

sellist isikut, kelle nimel võiks äriühing olla seni, kuni V. Reiljan on ametnik. T. Annuse meelest

võiks selliseks isikuks olla minia või mõni sarnane isik. Seejärel sekkub vestlusesse K. Kangur,

öeldes, et minia on liiga lähedane. V. Reiljan nõustub K. Kanguri poolt öelduga ning arvab, et kõige

parem on, kui äriühingu osa on T. Annuse käes, kuigi eraldi. Nii saab V. Reiljan kõige paremini

kõrvalt jälgida, kuidas äriühingu ja tulevikus ka tema varad suurenevad, ning sisuliselt oleks tema

jaoks tegemist nagu "kolmanda või viienda pensionisambaga". V. Reiljan toob vestluses välja, et

praegu on oluline varjata tema seost T. Annuse poolt pakutava osalusega, sest ta soovib veel vähemalt

neli aastat poliitikas aktiivne olla. Juhul kui tuleks välja, et ta on T. Annuselt saanud varalist

soodustust ametialase teo eest, jääks V. Reiljan oma ametikohast ilma. V. Reiljani sõnade kohaselt on

tema ja T. Annuse vahelise varalise seose varjamine oluline ka seetõttu, et uurimisorganid jälgivad

kõrgete riigiametnike tegevust ning on huvitatud ärimehe ja suure poliitiku korruptsiooni juhtumi

avastamisest. Seega lubas T. Annus V. Reiljanile varalist soodustust äriühingu osana ja V. Reiljan

nõustus pakkumisega. Samuti kooskõlastasid V. Reiljan ja T. Annus, kuidas peaks toimuma varalise

soodustuse üleandmine, et see jääks uurimisorganitele varjatuks. Kogutud tõenditega on kinnitust

leidnud süüdistuses T. Annusele ette heidetud altkäemaksu lubamine 8. augustil 2006 Kamikadze

pubis V. Reiljanile ning V. Reiljani nõustumine sellega. Ebaseadusliku ametialase teo eest lubatud

altkäemaksu esemeks oli osalus äriühingus T. Annusega seotud äriühingu varaliste vahendite arvel.

T. Annuse ja V. Reiljani kokkuleppe kohaselt pidi V. Reiljan või tema poolt määratud isik omandama

V. Reiljani poolt määratud ajal osaluse äriühingus või muu varalise hüve äriühingu varaliste

vahendite arvel. Tähtsust ei ole asjaolul, et altkäemaksu esemeks oleva hüve väärtust ei ole kindlaks

tehtud.

552. T. Annuse ja V. Reiljani kaitseversiooni kohaselt ei ole T. Annus V. Reiljanile altkäemaksu

pakkunud. Nad väidavad, et T. Annus on pakkunud V. Reiljanile vaid võimalust investeerida

E.L.L. Kinnisvara AS-i investeerimisprojekti Sõpruse Ärimaja OÜ. 8. augustil 2006 Tallinnas

Kamikadze söögikohas toimunud kohtumisel V. Reiljani, T. Annuse ja K. Kanguri vahel olevat

T. Annus V. Reiljanilt vaid uurinud, kas V. Reiljan soovib investeerida AS Merko Ehitus

investeerimisprojekti ning kas soovib seda teha füüsilise või juriidilise isiku kaudu. T. Annuse väitel

ei nimetatud 8. augustil 2006 toimunud vestluses kordagi investeerimisprojekti seetõttu, et selle

vestluse ajal ei olevat olnud veel projekti asjaolud teada ja projekti nimi tekkis alles mitu kuud

hiljem. T. Annuse ja V. Reiljani väited ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Tunnistajate J. M.-i, A. A.,

T. R.-i, A. L.-i ja M. M.-i ütlustest nähtub, et Merko kontsernis oli 2000. aastate algusest tekkinud

idee investeerimisvõimaluse andmisest nii oma töötajatele kui ka sõpradele või huvilistele kontsernist

väljaspool. 2005. aasta lõpust ja 2006. aasta algusest alates konkretiseerus idee projektis Sõpruse

Ärimaja, kuhu otsustati kaasata üksnes Merko kontserni töötajad. Nende ütlustest nähtub, et juba

projekti algstaadiumis otsustati mitte lubada töötajatel investeerida juriidilise isiku kaudu. Kuna oli

alust arvata, et kontserni töötajate poolt on suur huvi investeerimise vastu, aga investorite ringi ei

tahetud kujundada suuremaks kui 50 inimest, siis otsustati, et investeerida saavad töötajad, kes on

kontsernis töötanud vähemalt 3 aastat, või isikud, kelle tööstaaž jääb küll alla 3 aasta, kuid kes on

kontserni ettevõtetes võtmepositsioonil. T. R.-i ja T. K. ütlustest ilmneb, et Sõpruse Ärimaja projekt

oli mõeldud investeerimisvõimalusena Merko kontserni töötajatele. Nende ütlustest nähtub, et juba

2006. aasta algusest oli otsustatud, et selliseks töötajatele mõeldud investeerimisprojektiks saab

Sõpruse pst asuv büroohoone, ja samast ajast oli võetud ka seisukoht, et nimetatud projekti

kaasatakse vaid oma kontserni töötajaid. Tunnistajate ütlused on kooskõlas AS-i Merko Ehitus

läbiotsimisel 3. oktoobril 2006 leitud dokumentidega. Juba veebruaris 2006 toimunud AS-i Merko

Ehitus

juhatuse

ja

nõukogu

koosolekutel

oli

otsustatud

töötajatest

väikeaktsionäridele

investeerimisvõimaluse pakkumine Sõpruse pst büroohoone näol. 18. septembril 2006 toimunud

E.L.L. Kinnisvara AS-i koosolekul otsustati küll asutada osaühing Sõpruse Investeeringud, kuid

väljastpoolt kontserni pärinevate investorite kaasamata jätmine oli otsustatud juba 2006. aasta

alguses. T. Annus on kõigil koosolekutel osalenud. Sellega on ümber lükatud T. Annuse väited selle

kohta, et tema Sõpruse Ärimaja projekti töögrupis ei osalenud. Kuna juriidilised isikud projekti

investeerida ei saanud, siis ei ole tõesed T. Annuse ja V. Reiljani ütlused selle kohta, et T. Annus

pakkus 8. augustil 2006 Kamikadze pubis V. Reiljanile võimalust investeerida Sõpruse Ärimaja

projekti varjatult juriidilise isiku kaudu. Lisaks sellele ei ilmne kohtumisel toimunud vestlusest, et

V. Reiljan sooviks Sõpruse Ärimaja projekti 200 000 krooni investeerida. Kuna kogutud tõenditest

nähtub, et projekt sai nime Sõpruse Ärimaja juba 2006. aasta alguses, siis ei vasta tõele T. Annuse

väide, et kohtumisel ei mainitud Sõpruse Ärimaja seetõttu, et see sai endale nime alles pärast

Kamikadzes toimunud kohtumist. Kaitsja väide, et V. Reiljanit püüti projekti kaasata investorite

ligimeelitamise eesmärgil, ei ole tõene, sest investeerida soovijaid oli liigagi palju, mistõttu nende

hulka tuli piirata. Teiseks näitab kaitsja väite paikapidamatust see, et juriidilise isiku all investeerides

ei saaks keegi teada, et tegemist on inimesega, kes investeerijaid ligi meelitaks. T. Annus pakub

V. Reiljanile nn firma värki, mille T. Annus ise loob ja mille etteotsa võiks panna variisikuna kellegi

V. Reiljani asemel, et V. Reiljan saaks mõne aasta pärast hüve kasutada.

553. Samuti on tuvastatud, et T. Annus lubas eeluurimisel tuvastamata kohas V. Reiljanile altkäemaksu.

T. Annuse ja V. Reiljani kokkuleppe kohaselt oli altkäemaksu esemeks AS-i Merko Ehitus kontserni

kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri andmine V. Reiljaniga seotud isiku kasutusse

määramata ajaks ja tasuta. V. Reiljani 8. novembri 2004. a e-kirjast elektronposti aadressile

XXXXXXX.XX, L. K. 9. novembri 2004. a e-kirjast AS-i Merko Ehitus müügijuhile M. S.-ile ja

11. detsembri 2006. a jälitusprotokollist (KrTo, kd 3, tl 144-149) nähtub, et V. Reiljaniga seotud isik,

kes hakkas tasuta kasutama T. Annuse poolt V. Reiljanile pakutud korterit, oli L. K. 5. novembril

2004 saatis T. Annus e-kirjaga V. Reiljanile pakkumise valida välja üks korter AS-i Merko Ehitus

elamuehitusprojektidest manusena lisatud nimekirjast ning sellest teada anda. Esmalt valis

V. Reiljaniga seotud isik L. K. T. Annuse poolt V. Reiljanile pakutud korteritest välja Xxxxx xxx

XXXX-XX korteri ning V. Reiljan teatas 10. oktoobril 2011 telefonikõnes T. Annusele, et soovib

broneerida Xxxxx xxx XXXX-XX korteri koos parkimiskohaga. Seejärel valis L. K. siiski korteri

aadressil Xxxxxx xxx XX-XX.

554. Eeltoodust nähtub, et T. Annus lubas ja V. Reiljan nõustus altkäemaksu lubamisega. Tõenditest

ilmneb, et tehingud Xxxxxx xxx XX korteritega XX, XX, XXX on korraldanud AS-i Merko Ehitus

töötajad ning need korterid on vormistatud P. K. ja E. A. nimele selleks, et varjata L. K.-le korteri 33

tasuta kasutamisse andmise asjaolusid. Selleks vormistati korterid müügitehinguna 5. mail 2006 AS-

ilt Merko Ehitus T. Annusega seotud isikule P. K.-le hinnaga 1 624 650 krooni ning 30. juunil 2006

T. Annusega seotud isikule E. A.-le hinnaga 1 700 000 krooni. Alles 11. oktoobril 2006, s.o käesoleva

kriminaalasja menetlemise ajal, vormistati korter nr XX koos parkimiskohaga L. K. nimele

(11. oktoobril 2006 sõlmitud Xxxxxx xxx XX korteri XX müügi leping ja asjaõigusleping, millega

E. A. müüb L. K.-le korteriomandi, KrTo, kd 115, tl 60-69). L. K. kasutas tasuta Xxxxxx xxx XX

korteriomandit XX ajavahemikul 6. oktoobrist 2005 kuni 11. oktoobrini 2006, ilma et oleks AS-ile

Merko Ehitus tasunud korteri müügihinda või selle kasutamise eest. L. K.-le on korteriomandi

Xxxxxx xxx XX-XX üle andnud 6. oktoobril 2005 AS-i Merko Ehitus (müüja) esindaja A. S. L. K.

on kinnitanud aktis, et on kätte saanud korteri nr 33 võtmed (3 tk) koos võtmekaardiga, postkasti

võtmed (2 tk), garaažiukse avamiskaardi ja parkimiskoha nr 24. Samas on fikseeritud ka elektri- ja

veearvestite näidud ning teavitatud korteriomandi saajat, et muu dokumentatsioon asub elamu haldaja

Viimsi Valduste OÜ esindaja käes (KrTo, kd 115, tl 72). L. K. on tasunud Xxxxxx xxx XX korteri

eest üksnes kommunaalmakseid. T. Annus lubas ja V. Reiljan nõustus altkäemaksu võtmisega, mis

seisnes selles, et T. Annus lubas eeluurimisel tuvastamata kohas V. Reiljanile AS-i Merko Ehitus

kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri V. Reiljaniga seotud isiku L. K.

kasutusse määramata ajaks ja ilma tasuta. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et V. Reiljan küsis

T. Annuselt korterit endaga seotud isikule tasuta kasutusse, kuna teo kvalifitseerimiseks KarS § 294

järgi ei ole oluline, kas initsiatiiv altkäemaksu võtmiseks tuleb andjalt või võtjalt. T. Annus lubas ja

V. Reiljan nõustus altkäemaksu võtmisega, mis seisnes selles, et T. Annus lubas V. Reiljanile AS-

i Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud ja müüdava korteri V. Reiljaniga seotud

isiku L. K. kasutusse määramata ajaks ja tasuta. T. Annus andis V. Reiljanile altkäemaksuna üle

Xxxxxx xxx XX-XX korteriomandi tasuta kasutamise, mida kasutas ajavahemikul 6. oktoobrist 2005

kuni 11. oktoobrini 2006 L. K. Seega kujunes T. Annuse poolt V. Reiljanile ebaseadusliku teo eest

altkäemaksu esemena üle antava hüve suuruseks 108 252 krooni ehk 6918 eurot 58 senti.

555. 28. juulil 2008 jõustunud seadusemuudatusega ei kriminaliseeritud kolmandale isikule vara või

soodustuse andmist, vaid üksnes täpsustati kehtivat regulatsiooni, et viia see sõnastuse osas

vastavusse rahvusvaheliste õigusaktidega. See nähtub karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu

seletuskirjast. Vara või varalise soodustuse andmine kolmandale isikule oli kriminaliseeritud ka enne

28. juulit 2008, mida kinnitab seni valitsenud kohtupraktika. Seega on V. Reiljanile etteheidetud tegu

T. Annuselt altkäemaksu võtmises tõendatud ning süüdistuses õigesti kvalifitseeritud altkäemaksu

võtmisena vähemalt teist korda.

(H) E. TUIKSOO JA T. ANNUSE TEGUDE TÕENDATUS

556. Samuti on tuvastatud, et E. Tuiksoo võttis T. Annuselt vastu altkäemaksu süüdistuses kirjeldatud

asjaoludel. Tingimused, mis esitati 5. juunil 2006 AS-i Merko Ehitus pakkumises ning

Põllumajandusministeeriumi poolt äriühingutele edastatud pakkumise kutse dokumentides, kattuvad

olulistes osades. AS-i Merko Ehitus 5. juuni 2006. a pakkumine Põllumajandusministeeriumile uute

ruumide rentimise kohta edastati E. Tuiksoole ministeeriumis kohtumisel, kus osalesid ka T. K. ja

T. Annus. Pärast seda andis E. Tuiksoo selle pakkumise ja T. K. visiitkaardi üle K. P.-le ja tegi talle

ülesandeks korraldada Põllumajandusministeeriumile uute rendipindade lepingu sõlmimine.

Tunnistajate K. Kleini ja I. G. ütlustest nähtub, et dokumendid Vabariigi Valitsuse poolt lepingu

heakskiitmiseks olid olemas juba 22. augustil 2006 enne hankekomisjoni teist istungit, kus toimus

pakkumiste sisuline arutelu. Järelikult ei olnud hankekomisjoni otsus, et E.L.L. Kinnisvara AS-i

pakkumine on parim, vaid E. Tuiksoo oli selle otsuse juba varem vastu võtnud. Tähtis on ka asjaolu,

et Põllumajandusministeeriumi pakkumise kutsedokumendid koostas E.L.L. Kinnisvara AS-i töötaja,

ehkki

seda

oleks

võinud

teha

Põllumajandusministeeriumi

ametnikud.

Ülekuulatud

Põllumajandusministeeriumi ametnikest ei teadnud keegi, et K. P. pöördus abi saamiseks

kutsedokumentide koostamisel AS-i Merko Ehitus töötaja T. K. poole ning et E.L.L. Kinnisvara AS-i

töötaja J. L. valmistas T. K. korraldusel ette pakkumise kutsedokumendid. Tunnistajate ütluste

kohaselt ei pöördunud K. P. Põllumajandusministeeriumi ametnike poole, et saada abi pakkumise

kutsedokumentide koostamisel. Kaasates AS-i Merko Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara AS-i töötajad

pakkumise kutsedokumentide koostamisse ning andes äriühingule võimaluse ka hiljem konkursil

osaleda, andis ta E.L.L. Kinnisvara AS-ile eelise konkureerivate äriühingute ees. Rendilepingu

sõlmimiseni ei jõutud üksnes seetõttu, et 3. oktoobril 2006 otsis Kaitsepolitseiamet AS-i Merko

Ehitus läbi ja selle avalikuks tuleku tõttu loobus E. Tuiksoo 5. oktoobril 2006 lepingu sõlmimisest

E.L.L. Kinnisvara AS-iga. 20. oktoobri 2006. a jälitusprotokollis toodud kõnedest nähtub, et

E. Tuiksoo annab T. Annusele teada, kuidas on kulgenud protsess, mille tulemusena peaks

Põllumajandusministeerium sõlmima rendilepingu E.L.L. Kinnisvara AS-iga. Samuti arutavad

T. Annus ja E. Tuiksoo, kuidas oleks parem käituda, et tagada rendilepingu sõlmimine

E.L.L. Kinnisvara AS-iga, et see ei tekitaks kõrvalseisjas kahtlust, et tegemist on E.L.L. Kinnisvara

AS-ile suunatud pakkumisega. Seega kinnitavad jälitustoimingutega kogutud tõendid seda, et

T. Annus

oli

huvitatud

sellest,

et

E. L.L

Kinnisvara

AS

sõlmiks

rendilepingu

Põllumajandusministeeriumiga ning E. Tuiksoo ministrina püüab oma ametiseisundist lähtudes

tagada, et rendileping sõlmitaks E.L.L. Kinnisvara AS-iga. Seega toimis E. Tuiksoo eelotsusega, et

rendilepingu peaks saama T. Annusega seotud äriühing E.L.L. Kinnisvara AS, andmata teistele

pakkujatele sisulist võimalust osaleda konkursil. E. Tuiksoole ei heideta ette riigihangete nõuete

rikkumist, vaid kaalutlusõiguse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist. Kui minister on

otsustanud, et rendilepingu sõlmiseks on vaja korraldada konkurss, siis tuleb sellel osalenute suhtes

kohaldada kaalutlusõigust, lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest, mitte toimida eelotsustuslikult ja

konkreetset äriühingut soosivalt.

557. E. Tuiksoo ametiisikuna ametiseisundit kasutades toime pandud tegu oli ebaseaduslik, sest see oli

vastuolus HMS § 4 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes

põhjendatud huve. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt peab kaalutlusõiguse teostamine olema kooskõlas

proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte

kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel.

Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte

rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike

põhjusteta erinevalt. E. Tuiksoo rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, sest eelistas konkurssi

korraldades AS-i Merko Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara AS-i.

558. E. Tuiksoo ja T. Annuse kokkuleppe kohaselt andis T. Annus E. Tuiksoole altkäemaksu esemena üle

E. Tuiksoo ebaseadusliku ametialase teo eest 10. aprillil 2006 korteri Xxxxxx xxx XX-XX koos

parkimiskohaga ilma lepinguta ja võimaluse seda tasuta kasutada. Altkäemaksu andmise varjamiseks

oli juba korteri üleandmisel otsustatud see AS-is Merko Ehitus ümber vormistada võimaliku variisiku

nimele. Eelkirjeldatud kõnest ilmneb, et juba kaks päeva pärast E. Tuiksoo poolt korteri 61 valimist

arutavad T. Annus ja K. P. nimetatud korteri vormistamist ühiselt koos korteritega nr 101 ja nr 33. On

tõendatud, et nende korterite ümbervormistamist AS-is Merko Ehitus organiseeris T. R. Tehingud

Xxxxxx xxx XX korteritega XX, XX, XXX korraldasid AS-i Merko Ehitus töötajad ning nende

korterite vormistamist P. K. ning E. A. nimele oli vaja selleks, et varjata E. Tuiksoole korteri 61

tasuta kasutamisse andmise asjaolusid. Sel eesmärgil vormistati korter müügitehinguna 5. mail 2006

AS-ilt Merko Ehitus T. Annusega seotud isikule P. K.-le hinnaga 1 624 650 krooni

ning 30. juunil 2006 T. Annusega seotud isikule E. A.-le hinnaga 1 700 000 krooni. E. Tuiksoo

kasutas tasuta Xxxxxx xxx XX korteriomandit XX ajavahemikul 10. aprill kuni 5. oktoober 2006,

ilma et oleks AS-ile Merko Ehitus tasunud korteri müügihinda või selle kasutamise eest.

Kriminaalasjas on ka tuvastatud, et 10. aprillil 2006 andis E. Tuiksoo ja T. Annuse kokkuleppe järgi

AS-i Merko Ehitus töötaja R. V. E. Tuiksoole üle korteri nr 61 koos parkimiskohaga, kõigi võtmetega

ning dokumentidega, fikseeriti arvestite näidud ja vormistati üleandmis-vastuvõtuakt. Sellega on

lükatud ümber E. Tuiksoo kohtus esitatud väited, mille kohaselt sai ta korteriga tutvumas käimiseks

vaid ühe võtme ja see võti oli tema käes ainult mõned nädalad. K. P. poolt 26. aprillil 2006 T. R.-ile

saadetud e-kirjas on E. Tuiksoole üle antud korteri kohta kirjas "Võeti kasutusele 10. aprillil 2006"

(KrTo, kd 125, tl 135-137). E. Tuiksoo teatas 5. oktoobril 2006 T. Annusele, et ta kavatseb loobuda

Xxxxxx xxx XX korterist XX. Märkimist väärib siinjuures, et telefonikõne korterist loobumise kohta

on tehtud pärast käesoleva kriminaalasja raames 3. oktoobril 2006 AS-is Merko Ehitus toimunud

läbiotsimisi ning E. Tuiksoo ütlustest ei ilmne tema poolt kohtuistungil väidetu selle kohta, justkui

oleks ta juba ammu võtmed ja muu temale 10. aprillil 2006 korteri üleandmise-vastuvõtmise käigus

antu kellelegi tagastanud. Seega on ümber lükatud ka T. Annuse väited selle kohta, et tema ei teadnud

E. Tuiksoo suhtlusest Xxxxxx xxx XX maja korterite teemal maakleritega. Kogutud tõenditega on

kindlaks tehtud, et T. Annuse korraldusel pakuti E. Tuiksoole nii Xxxxxx xxx XX korterit XXX kui

ka hiljem T. Annuse nimele broneeritud korterit XX. T. Annuse korraldusel altkäemaksu andmise

varjamiseks organiseeriti Xxxxxx xxx XX korterite XX, XX ja XXX vormistamine P. K. nimele ja

hiljem E. A. nimele. T. Annus andis E. Tuiksoole altkäemaksuna üle ja E. Tuiksoo võttis vastu AS-i

Merko Ehitus kontserni kuuluva ettevõtte poolt ehitatud korteri Tallinnas Xxxxxx xxx XX-XX

määramata ajaks tasuta kasutusse. E. Tuiksoo kasutas korterit ajavahemikul 10. aprillist 5. oktoobrini

2006. T. Annuse poolt E. Tuiksoole ebaseadusliku teo eest altkäemaksu esemena üle antava hüve

suuruseks kujunes 42 830 krooni ehk 2737 eurot 34 senti.

559. E. Tuiksoole altkäemaksu andes lähtus T. Annus E.L.L. Kinnisvara AS-i huvidest. T. Annus on

alates 28. juunist 1996 AS-i Merko Grupp juhatuse liige ja aktsionär, alates 31. märtsist 1997 AS-i

Merko Ehitus (äriregistri kood 10068022, praegune AS Järvevana) nõukogu liige ja alates 24. maist

1999 E.L.L. Kinnisvara AS-i nõukogu liige. Seega oli T. Annus juhtivtöötaja KarS § 14 lg 1

tähenduses ja E.L.L. Kinnisvara AS-i huvides tegutsedes lubas ja andis eespool kirjeldatud vara

põllumajandusminister E. Tuiksoole, et E. Tuiksoo kasutaks ebaseaduslikult ära oma ametiseisundit

ning teeks Põllumajandusministeeriumile rendipindade leidmise konkursil põhjendamatuid eelistusi

ning rendileping sõlmitaks AS-i Merko Grupp tütarettevõttega E.L.L Kinnisvara AS. Vastavalt AS-i

Merko Grupp ja tema tütarettevõtete sisesele tööjaotusele kuulus pikaajaliste rendilepingute täitmine

E.L.L. Kinnisvara AS-i pädevusse. E.L.L. Kinnisvara AS-i põhikirja (kinnitatud 4. jaanuari 2001

üldkoosoleku otsusega) p-de 3.1.2 ja 3.1.4 järgi on E.L.L. Kinnisvara AS-i tegevusaladeks kinnisvara

haldamine ning bürooteenuste osutamine. Seega oli E.L.L. Kinnisvara AS-i eesmärk

Põllumajandusministeeriumile ruumide rentimisega tulu teenida. Kuivõrd T. Annus tegutses E.L.L

Kinnisvara AS-i huvides, vastutab E.L.L. Kinnisvara AS juriidilise isikuna altkäemaksu andmise

eest.

560. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et T. Annus, T. Pedjasaar, E. Vettus, T. Liblik ja E. Tuiksoo

altkäemaksu andes ning K. Kangur ja V. Reiljan altkäemaksu võttes tegutsesid kindlal eesmärgil, s.o

kavatsetult. Altkäemaksu võtjate eesmärk oli saada oma ametialase ebaseadusliku teo eest vara või

muud soodustust. Altkäemaksu andjate eesmärk oli ametiisikule vara või soodustuse andmisega

kallutada teda ebaseadusliku teo toimepanemisele. Kavatsetuse puhul ei ole koosseisupärane tagajärg

mitte ainult isiku teo eesmärk, vaid ühtlasi selle sisemine põhjus, miks isik üldse teo toime paneb, s.o

toimepanijat liikumapanev jõud.

(I) KARISTUSE MÕISTMINE JA KONFISKEERIMISE KOHALDAMINE

561. V. Reiljani süü suuruse hindamisel arvestas ringkonnakohus eelkõige seda, et tegemist on

ministriga, s.o kõrgema riigiametnikuga, kelle otsustused toimivad üle kogu riigi. Nii nähtub

kriminaalasja materjalidest, et V. Reiljani ebaseaduslik tegevus maadevahetuse käigus ei piirdunud

ainult Tallinna linnaga, vaid sobilikke kinnistuid otsiti kogu riigist. Tegutseti äärmise

konspireeritusega ja kuriteoplaan oli detailselt läbi mõeldud; igal süüdistataval, sh V. Reiljanil oli

täita oma roll. Seetõttu kestis ebaseaduslik tegevus pikka aega. Eeltoodut arvesse võttes on

kohtukolleegium seisukohal, et V. Reiljani süü on suur. V. Reiljani karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Enne kõnealuse kuriteo toimepanemist ei ole V. Reiljan

kuritegusid toime pannud. Puudub alus arvata, et V. Reiljan jätkaks edaspidi kuritegude

toimepanemist. Seetõttu tuleb V. Reiljanile mõista vangistus alla sanktsiooni keskmist määra.

562. Süüdistatavate näol ei ole tegemist alaealistega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse

kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest elukogenud täiskasvanud isikul on väärtushinnangud

elu jooksul juba välja kujunenud. Loodetavasti on süüdistatavad oma senise elukogemuse varal ja

hariduse põhjal võimelised süütegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu ei saa nõustuda

prokuröride lühiajalise vangistuse kohaldamise taotlusega V. Reiljani, K. Kanguri, T. Annuse,

T. Pedjasaare ja E. Vettuse suhtes.

563. E. Tuiksoo sai ebaseadusliku teo eest T. Annuselt altkäemaksuna tasuta kasutusse korteri, mille eest

ta oleks tegelikult pidanud tasuma üüri 42 830 krooni ehk 2737 eurot 34 senti. Seega on tuvastatud, et

E. Tuiksoo sai kuriteo toimepanemise tulemusena kindlaksmääratud ulatuses vara, mistõttu see peaks

kuuluma konfiskeerimisele. Kuna aga E. Tuiksoo sai kriminaaltulu 2006. aastal, siis on ta selle

rahasumma praeguseks ära tarvitanud. Seetõttu tuleb nõustuda prokuratuuri taotlusega ja mõista

E. Tuiksoolt KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 85 alusel välja riigi omandisse konfiskeerimisele kuuluva vara

väärtuse, s.o 2727 eurot 34 senti.

564. KarS § 84 näeb ette kohtu õiguse, mille kohaldamise puhul tuleb kohtul arvesse võtta ka seda, miks

ei ole vara äravõtmine võimalik. Seejuures tuleb arvestada, kas see takistus on tingitud vara tahtlikust

võõrandamisest või hävines süüdlase tahtest olenematutel asjaoludel. Kriminaaltulu sai kohe täies

ulatuses enda käsutusse kolmas isik L. K. V. Reiljan kriminaaltulu enda kätte ei saanud ega osalenud

selle äratarvitamises. Kolmandat isikut L. K.-d ei ole käesolevasse kriminaalmenetlusse kaasatud ega

temalt kriminaaltulu konfiskeerimist KarS § 831 lg 2 p 1 alusel taotletud. Seega ei ole põhjendatud

mõista V. Reiljanilt välja rahasummat, mis vastaks L. K. huvides saadud ja tema poolt ära tarvitatud

rahasummale, mistõttu tuleb prokuratuuri taotlus jätta rahuldamata.

565. Kriminaalasjas ei ole andmeid selle kohta, et K. Kanguri poolt varjatult investeeritud kasumi oleks

OÜ Saarte Investeering, T. Liblik, OÜ Rahamaa, E. Vettus, OÜ Mell, OÜ Ikaros Grupp või

P. Pedjasaar sularahas, pangaülekandega või mingil muul moel K. Kangurile üle andnud. Kolmandaid

isikuid ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud ega nendelt kriminaaltulu konfiskeerimist KarS § 831

lg 2 p 1 alusel taotletud. Seega pole põhjendatud K. Kangurilt välja mõista rahasummat, mis vastaks

tema poolt varjatud investeeringutest saadud kasumile, mistõttu tuleb prokuröride taotlus jätta

rahuldamata.

(VI) KASSATSIOONID JA KASSATSIOONIVASTUS NING NENDES ESITATUD

TAOTLUSED

566. Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2013. a otsuse peale esitasid kassatsioonid V. Reiljani kaitsja

vandeadvokaat Aivar Pilv, K. Kanguri kaitsja vandeadvokaat Margus Mugu, T. Annuse, AS-i Merko

Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara AS-i kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, T. Pedjasaare kaitsja

vandeadvokaat Jüri Leppik, Einar Vettuse kaitsjad vandeadvokaadi abi Oliver Nääs ja vandeadvokaat

Üllar Talviste, T. Libliku kaitsja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets ja E. Tuiksoo kaitsjad

vandeadvokaat Viktor Särgava ning vandeadvokaat Raivo Laus.

567. V. Reiljani kaitsja kassatsioonis taotletakse V. Reiljani suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Juhul kui kohtu hinnangul ei ole alust kriminaalmenetlust

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada, palub kaitsja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

jõustada maakohtu otsuse V. Reiljani õigeksmõistmises või alternatiivselt saata kriminaalasi uueks

arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

568. K. Kanguri kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist K. Kangurit puudutavas osas ja

kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kui kohus mõistliku

menetlusaja möödumist ei tuvasta, palub kaitsja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada

maakohtu otsuse või alternatiivselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks kohtule, kes on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust või oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

569. T. Annuse, AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist oma kaitsealuseid puudutavas osas ja alternatiivselt kas 1) maakohtu õigeksmõistva

otsuse jõustamist, 2) kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtusse, 3)

uue õigeksmõistva otsuse tegemist või 4) kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu.

570. T. Pedjasaare kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. Pedjasaare süüditunnistamist

puudutavas osas ja maakohtu otsuse jõustamist või kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks kohtule,

kes on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

Kassatsiooni põhiosas märgib kaitsja täiendavalt, et taotleb jätkuvalt menetluse lõpetamist mõistliku

menetlusaja ületamise tõttu.

571. T. Libliku kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu või

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist või alternatiivselt kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks kohtule, kes on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

572. E. Vettuse kaitsjad taotlevad E. Vettuse suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu või ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist või

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

573. E. Tuiksoo kaitsjad taotlevad E. Tuiksoo osas kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu. Alternatiivselt paluvad kaitsjad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata

kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

574. Kassatsioonivastuses taotleb prokuratuur kõigi kassatsioonide rahuldamata jätmist.

575. Prokuratuuri kassatsioonivastuse kohta esitasid kirjalikud seisukohad V. Reiljani, K. Kanguri ja

T. Annuse ning T. Pedjasaare kaitsjad.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE VÄITED JA

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

576. Riigikohus käsitleb järgnevalt kassaatorite olulisemaid väiteid. Arvestades kassatsioonide

kogumahtu (773 lehekülge), samuti seda, et paljusid õiguslikke küsimusi on käsitletud mitmes

kassatsioonis, ei esita kolleegium eraldi terviklikku ülevaadet iga kassatsiooni põhjendustest.

Kassatsioonid leiavad käsitlemist teemade kaupa, kusjuures ühes ja samas küsimuses esitatud

kaitsjate väited on lühidalt kokku koondatud. Konkreetsele kassatsioonile on osutatud üksnes juhul,

kui viide kaitseväite allikale on kolleegiumi hinnangul vajalik.

(I) MENETLUSAEG JA SELLE MÕISTLIKKUS

577. Kõik kassaatorid on seisukohal, et nende kaitsealuste suhtes on menetlus toimunud ebamõistlikult

pikka aega, ja taotlevad seetõttu kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel.

578. Selle taotluse lahendamiseks tuleb esmalt selgitada, kui kaua käesolev menetlus ühe või teise

süüdistatava suhtes on kestnud. Seejärel on võimalik hinnata, kas see ajavahemik on ebamõistlikult

pikk. Kui ilmneb, et kõigi või mõne süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud,

vajab järgnevalt otsustamist, millist õiguskaitsevahendit selle rikkumise heastamiseks kohaldada. Ka

selline otsustus tuleb langetada iga süüdistatava puhul eraldi.

579. Järgnevas käsitluses on menetlusaja all silmas peetud üksnes selle mõistlikkuse hindamisel

arvestatavat ajavahemikku. See ei pruugi kattuda kriminaalmenetluse alustamisest ehk esimesest

uurimis- või muust menetlustoimingust (KrMS § 193 lg 1) möödunud ajaga.

(1.) MENETLUSAJA MÕISTLIKKUSE HINDAMISEL ARVESSE VÕETAVA AJA

PIKKUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

580. V. Reiljani kaitsja lähtub menetlusaja arvestamisel kriminaalmenetluse alustamise kuupäevast

(18. august 2005), märkides samas siiski, et V. Reiljan sai tema suhtes toimuvast

kriminaalmenetlusest teada hiljemalt 16. oktoobril 2007, mistõttu on kriminaalmenetlus tema suhtes

(kassatsiooni esitamise hetkeks) kestnud vähemalt 5 aastat ja 9 kuud.

581. K. Kanguri kaitsja arvates tuleb K. Kanguri suhtes toimuva menetluse kestust arvestada

kriminaalmenetluse alustamisest 18. augustil 2005. Seejuures tugineb kassaator asjaolule, et

K. Kanguri töökabinetti paigaldati jälitusseade, mille K. Kangur avastas vahetult pärast

kriminaalmenetluse alustamist. Oma avastusest informeeris K. Kangur nii oma vahetut ülemust kui

ka riigi peaprokuröri. Kuna riigi peaprokurör saadud informatsioonile ei reageerinud, oli K. Kanguri

jaoks selge, et tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust.

582. T. Annuse kaitsja leiab, et nii T. Annuse kui ka AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i suhtes

tuleb menetlusaja kulgu arvestada 2. septembrist 2004. Sel päeval alustati enne praeguse

kriminaalmenetluse alustamist lõpetatud kriminaalasjas nr 04913000085 T. Annuse suhtes väljastatud

jälitustoimingu loa alusel tema vestluste salajast pealtkuulamist ja salvestamist (nende salvestiste

alusel koostati käesolevas kriminaalasjas jälitusprotokoll, mida kasutati ka tõendina). Kaitsja leiab, et

T. Annuse suhtes jälitustoimingutega tõendite kogumise alustamise hetkest tuleb kriminaalmenetlus

tema suhtes lugeda alanuks, ja viitab oma seisukoha kinnituseks EIK 18. aprilli 2007. a otsusele asjas

Šubinski vs. Sloveenia.

583. T. Libliku kaitsja loeb oma kaitsealuse suhtes toimuva menetluse kestust 22. augustist 2005, mil

selles kriminaalasjas alustati T. Libliku suhtes jälitusmenetlust.

584. E. Vettuse kaitsjad leiavad, et E. Vettuse suhtes toimub kriminaalmenetlus 3. oktoobrist 2006, mil

E. Vettus kahtlustatavana kinni peeti ja mitmed temaga seotud paigad läbi otsiti.

585. E. Tuiksoo kaitsjate arvates toimub kriminaalmenetlus E. Tuiksoo suhtes 26. septembrist 2006, mil

T. Annuse suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel kuulati pealt T. Annuse ja E. Tuiksoo

telefonikõnet.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

586. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt algab EIÕK art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja"

kulg kriminaalasjades isiku "süüdistamisega". See võib olla asja kohtusse jõudmisele eelnev kuupäev,

näiteks vahi alla võtmise aeg, isikule tema süüdistamisest ametlikult teatamise aeg või kohtueelse

uurimise alustamise aeg. "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui

pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime

kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "[kahtlustatava] seisundit mõjutati oluliselt". (Vt nt

EIK 15. juuli 1982. a otsus asjas Eckle vs. Saksamaa, p 73; 4. veebruari 2010. a otsus asjas Malkov

vs. Eesti, p 56; 23. oktoobri 2012. a otsus asjas Grigoryev vs. Venemaa, p 90). Lisaks isikule esitatud

pädeva asutuse ametlikule teatele selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib

menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis

sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda (vt EIK

4. veebruari 2010. a otsus asjas Gerdzhikov vs. Bulgaaria, p 20).

587. Inimõiguste kohtu praktika kohaselt on isiku "süüdistamisega" tegemist muu hulgas juhul, kui

kohtueelne menetlus tema asjas on alanud ja, ehkki isik ei ole vahistatud, on ta ametlikult uurimisest

teada saanud või on see uurimine teda mõjutama hakanud (vt nt EIK 20. jaanuari 2004. a otsus asjas

Kangasluoma vs. Soome, p 26). Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla

näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana (EIK 18. jaanuari 2011. a otsus asjas Kravtas vs. Leedu,

p 36), isikuga seotud valduste läbiotsimine (EIK 15. detsembri 2006. a otsus asjas Barry vs. Iirimaa,

p-d 1 ja 35; 22. juuni 2000. a otsus asjas Coëme jt vs. Belgia, p 133; 15. novembri 2005. a otsus asjas

Lammi vs. Soome, p 25), dokumentide võetus (EIK 31. mai 2005. a otsus asjas T. K. ja S. E. vs.

Soome, p 27), isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid

pole tehtud (EIK 19. oktoobri 2000. a otsus asjas Włoch vs. Poola, p 145), isiku vahistamine

(EIK 16. jaanuari 2007 otsus asjas Bąk vs. Poola, p 74), teatud asjaoludel aga isegi esimese

kohtukutse saamine (EIK 27. juuli 2006. a otsus asjas Mamič vs. Sloveenia (nr 2), p 24).

588. Pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda

oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Nii ei arvestanud ka inimõiguste kohus asjas

Malkov vs. Eesti kaebaja suhtes toimunud menetluse kulgu kriminaalmenetluse alustamisest ega

kaebaja ülekuulamisest tunnistajana, vaid alles hetkest, mil kaebaja kohta oli koostatud

süüdistatavana vastutusele võtmise määrus ja ta oli teada saanud, et ametivõimud otsivad teda taga

(EIK 4. veebruari 2010. a otsus asjas Malkov vs. Eesti, p 57). Samuti leidis inimõiguste

kohus 25. oktoobri 2007. a otsuses asjas Govorushko vs. Venemaa, et kuna kumbki pool pole

viidanud sellele, et alates 7. augustist 2000 toimunud kriminaalmenetlus oleks kaebajat mingil moel

mõjutanud enne tema vahistamist 17. jaanuaril 2005, tuleb menetlusaja algust lugeda vahistamise

päevast (vt viidatud otsuse p 66). Asjas Mamič vs. Sloveenia (nr 2) esitas politsei juunis 1995

prokuratuurile kaebaja kohta kuriteokaebuse, väites, et viimane põhjustas mootorsõiduki hooletu

juhtimisega liiklusõnnetuse. Prokuratuur saatis kaebaja kohta koostatud süüdistuse kohtusse mais

1996. Inimõiguste kohus luges menetluse kaebaja puhul alanuks aga alles 1996. a novembrist, mil

kohus toimetas isikule kätte kohtukutse esimesele kohtuistungile, sest alles siis sai isik teada tema

suhtes toimuvast menetlusest. (Vt EIK 27. juuli 2006. a otsus asjas Mamič vs. Sloveenia (nr 2), p-d 7

ja 24.) Asjas Ferrarin vs. Itaalia oli tegemist olukorraga, kus prokuratuur esitas 5. märtsil 1990

eeluurimiskohtunikule taotluse, et kaebaja pankrotikuriteos kohtu alla antaks ja järgmisel päeval kanti

kaebaja nimi prokuratuuris peetud käimasolevate menetluste nimekirja. Kohtunik andis kaebaja kohtu

alla 30. mai 1990. a määrusega, mis toimetati kaebajale kätte 18. juunil 1990. Inimõiguste Kohus

luges menetlusaja kaebaja suhtes alanuks viimati nimetatud kuupäevast, märkides, et seni, kuni

kaebajat polnud informeeritud sellest, et eeluurimiskohtunik on ta kohtu alla andnud, polnud kaebaja

menetlusest mõjutatud (EIK 26. aprilli 2001. a otsus asjas Ferrarin vs. Itaalia, p-d 9, 10 ja 20).

589. Käesolevat kriminaalmenetlust alustati 18. augustil 2005. Menetluse alustamise tinginud

kuriteokahtlus puudutas seejuures algselt üksnes K. Kangurit ja T. Pedjasaart ning tõenäoliselt ka

T. Liblikut (vt otsuse punktid 2 ja 3). 18. augustil 2005 ükski süüdistatav kriminaalmenetlusest teada

ei saanud ja seega ei mõjutanud menetlus sel ajal ka nende olukorda. Seetõttu pole ka ühegi

süüdistatava puhul alust arvestada menetluse kestust 18. augustist 2005.

590. Mitmed kassaatorid arvestavad oma kaitsealuse suhtes toimuva menetluse kulgu ajast, mil

konkreetse isiku suhtes hakati tegema jälitustoiminguid. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.

591. Esmalt peab kolleegium alusetuks T. Annuse kaitsja seisukohta, nagu tuleks T. Annuse, AS-i

Järvevana

ja

E.L.L.

Kinnisvara

AS-i

suhtes

toimuva

menetluse

kestust

lugeda

juba 2. septembrist 2004, mil T. Annuse suhtes alustati jälitustoimingute tegemist nn Kohtla-Järve

objekti kriminaalasjas, mis hiljem lõpetati. Kaitsja ei ole väitnud ja ka toimikust ei nähtu, nagu

puudutanuks selle varasema kriminaalasja aluseks olnud kuriteokahtlus neidsamu tegusid, mis olid

käesoleva kriminaalmenetluse esemeks. Seega võib eeldada, et tegemist oli mitte üksnes formaalselt,

vaid ka sisuliselt erineva kriminaalmenetlusega. Järelikult puudub kaitsja viidatud kriminaalasjas

tehtud menetlustoimingutel käesoleva kriminaalmenetluse kestuse arvestamisel tähendus. Osutatud

järeldust ei muuda ka asjaolu, et varasema kriminaalmenetluse käigus jälitustegevusega kogutud

teave kanti jälitusprotokolli ja seda kasutati tõendina käesolevas kriminaalasjas.

592. Samuti on põhjendamatu E. Tuiksoo kaitsja seisukoht, nagu saaks kriminaalmenetluse isiku suhtes

alanuks lugeda juba päevast, mil teda mõne teise isiku suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel

salaja pealt kuulatakse. Ka näiteks kohtuasjas Malkov vs. Eesti oli kohtu loal T. koju paigaldatud

pealtkuulamisseade ja 11. mai 2001. a jälitustegevuse protokolli kohaselt rääkisid kaebaja (Malkov)

ja T. uuritavast kuriteosündmusest (vt EIK 4. veebruari 2010. a otsus asjas Malkov vs. Eesti, p 10).

Ometigi ei lugenud inimõiguste kohus menetlust kaebaja suhtes alanuks tema vestluse

pealtkuulamisest, vaid tunduvalt hilisemast ajast (vt viidatud otsuse punkt 57).

593. Sõltumata eeltoodust leiab kolleegium, et üldjuhul ei käivita jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse

hindamisel arvestatava aja kulgu isegi siis, kui jälitustoiming tehakse sama kriminaalmenetluse

raames ja isiku enda suhtes välja antud jälitustoimingu loa alusel. Õigus kriminaalmenetlusele

mõistliku aja jooksul teenib eesmärki vältida, et süüdistatav jääks oma saatuse osas liiga kauaks

ebakindlasse olukorda (vt nt EIK 13. detsembri 2005. a otsus asjas Lehtinen vs. Soome, p 28 ja

3. juuni 2010. a otsus asjas Konashevskaya jt vs. Venemaa, p 43). Jälitustegevus toimub olemuslikult

isiku eest varjatult ja sellega ei kaasne kuriteokahtluse teatavakstegemist, nagu see võib olla näiteks

läbiotsimise või mõne muu menetlustoimingu puhul. Seega ei saa jälitustoimingu tegemine tekitada

sellist ebakindluse seisundit, mille (ülemäärase kestuse) eest mõistliku menetlusaja nõue peab

pakkuma isikule kaitset. Jälitustoimingutega riivatakse küll isiku mitmeid põhiõigusi (eeskätt PS §-

dest 26 ja 43 ning EIÕK art-st 8 tulenevat õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele ning

sõnumisaladusele), ent selliste riivete proportsionaalsuse peavad kindlustama teised õiguslikud

garantiid (nt jälitustegevuse ultima ratio-põhimõte), mitte aga menetlusaja mõistlikkuse nõue.

594. Ka T. Annuse kaitsja viidatud EIK 18. jaanuari 2007. a otsusest asjas Šubinski vs. Sloveenia ei

tulene seisukohta, nagu käivitaks jälitustoimingu tegemine isiku suhtes menetlusaja kulgemise. Selles

asjas ei olnud vaatluse all jälitustoimingu mõju menetlusaja algusele. Seevastu asjas Polz vs. Austria

käsitleti juhtumit, kus 1998. aastal hakati kaebajat kahtlustama salakaubaveos, altkäemaksu võtmises

ja ametiseisundi kuritarvitamises. 29. jaanuaril 1998 andis kohus loa kaebaja telefonikõnede

pealtkuulamiseks ja salvestamiseks (vt EIK 25. oktoobri 2011. a otsus asjas Polz vs. Austria, p 5).

Esitades Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse tema suhtes toimunud menetluse ebamõistlikult pika

kestuse peale, leidis kaebaja, et menetluse algust tuleks lugeda 29. jaanuarist 1998, mil Austria kohus

andis loa tema telefonide pealtkuulamiseks (vt viidatud otsuse punkt 43). Inimõiguste kohus selle

seisukohaga aga ei nõustunud, märkides, et kõnealusel päeval ei "süüdistatud" kaebajat EIÕK art 6

lg 1 mõttes. Kaebajat ei teavitatud ametlikult tema suhtes eksisteerivast kuriteokahtlusest, samuti

puudus inimõiguste kohtu hinnangul alus väita, nagu olnuks kaebaja seisund "oluliselt mõjutatud" (vt

viidatud otsuse p 45). Polzi kohtuasjas oli küll tegemist olukorraga, kus jälitustoiminguid tehti enne

kriminaalmenetluse alustamist. Eesti õiguses algab kriminaalmenetlus esimese uurimis- või muu

menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), milleks võib olla ka jälitustoiming. Samas pole kolleegiumi

arvates isiku õiguste seisukohalt sisulist erinevust, kas tema suhtes tekkinud kuriteokahtluse

kontrollimiseks toimetatakse jälitustegevust formaalselt kriminaalmenetluse raames või väljaspool

seda.

595. Neil põhjustel leiab kolleegium, et jälitustoiming ei käivita üldjuhul isiku suhtes toimuva menetluse

aja kulgemist. Seetõttu ei saa ka T. Annuse, T. Libliku ega T. Vettuse suhtes toimuva

kriminaalmenetluse alguspunktiks pidada nende suhtes käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingute

alustamise aega.

596. K. Kanguri kaitsja toob eraldi välja asjaolu, et K. Kangur avastas varsti pärast jälitustoimingute

algust enda töökabinetist jälitusseadme, mistõttu sai ta teada tema suhtes toimuvast

kriminaalmenetlusest. Seetõttu hakkas menetlus teda oluliselt mõjutama juba vahetult pärast

kriminaalmenetluse ja jälitustoimingute alustamist. (Vt otsuse punkt 581.) Seoses sellega märgib

kolleegium järgmist.

597. 3. jaanuari 2006. a jälitusprotokollis on märgitud, et tehes ööl vastu 25. septembrit 2005 Maa-ameti

ruumides nn lutikatõrjet, avastas K. Kangur enda kabinetist jälitusseadme (KrTo, kd 4, tl 81 pöördel).

Ainuüksi selle fakti põhjal K. Kanguri teadlikkust tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest veel

järeldada ei saa. Samas kinnitavad ka jälitusprotokollide lisades toodud salajase pealtkuulamise

lahtikirjutused kaitsja väidet, et K. Kangur teadis tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest piisava

kindluse ja üksikasjalikkusega juba oluliselt varem kui 3. oktoobril 2006, mil teda menetlusest

ametlikult teavitati. Nii nähtub 9. mai 2006. a jälitusprotokollis toodud K. Kanguri ja T. Pedjasaare

7. märtsi 2006. a vestlusest (KrTo, kd 6, tl 195 jj), samuti 12. mai 2006. a jälitusprotokolli lisas

fikseeritud K. Kanguri ja H. H. 11. mai 2006. a vestlusest (KrTo, kd 8, tl 5 jj), et K. Kangur seostas

enda

kabinetist

jälitusseadme

leidmise

fakti

üheselt

riigiorganite

(Kaitsepolitseiameti)

kriminaalmenetlusliku tegevusega tema tegude uurimisel. Seda, et K. Kangur võttis saadud teavet

tõsiselt ja et see mõjutas teda, näitab muu hulgas ka tema poolt vestluses T. Pedjasaarega märgitu, et

ta tegi enda arvutis täispuhastuse "nii, et seda pole võimalik taastada" (KrTo, kd 6, tl 198). 11. mail

2006. a vestluses H. H.-ga arutles K. Kangur üksikasjalikult tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse

võimaliku edasise kulgemise üle, olles saanud selle kohta lisainformatsiooni. Muu hulgas viitas

K. Kangur taas jälitusseadmete demonteerimisele. (KrTo, kd 8, tl 5-7)

598. Ehkki ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et K. Kanguri selge arusaamine tema suhtes toimuvast

kriminaalmenetlusest kujunes välja vahetult pärast jälitusseadme leidmist 25. septembril 2005, peab

kolleegium seda eelneva taustal piisavalt tõenäoliseks. Seda kinnitab ka asjaolu, et K. Kangur ei

leidnud jälitusseadet juhuslikult, vaid spetsiaalselt seda otsides. Seejuures ei nähtu kriminaalasja

materjalidest, nagu oleks K. Kangur kahtlustanud enda jälitamises kedagi muud peale riigiorganite.

Seega oli K. Kanguri teadmine tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest ka enne tema

kahtlustatavana kinnipidamist 3. oktoobril 2006 sedavõrd konkretiseeritud ja kaalukas, et mõjutas

oluliselt K. Kanguri olukorda. K. Kangurile teatavaks saanud teave andis talle põhjendatud aluse

tunda seoses alustatud kriminaalmenetlusega ebakindlust oma tuleviku suhtes.

599. Lähtudes eeltoodust ja võttes aluseks kohtueelse menetluse käigu (vt otsuse punkt 2 jj), leiab

kolleegium, et kuupäevad, millest alates käesolev kriminaalmenetlus ühte või teist isikut oluliselt

mõjutama hakkas ja mida tuleb seega käsitada tema suhtes menetluse kulgemise alguspunktina, on:

1) K. Kanguri puhul 25. september 2005, mil ta leidis oma töökabinetist Kaitsepolitseiameti poolt

sinna paigaldatud jälitusseadme;

2) T. Pedjasaare, T. Libliku ja E. Vettuse puhul 3. oktoober 2006, mil nad kahtlustatavatena kinni

peeti ja nendega seotud valdustes toimetati läbiotsimisi (vt otsuse punktid 9-11);

3) T. Annuse puhul 3. oktoober 2006 nende tegude osas, mis puudutavad vara lubamist või andmist

V. Reiljanile ja K. Kangurile, ning 20. september 2007 nende tegude osas, mis puudutavad vara

andmist E. Tuiksoole. Esimesena nimetatud kuupäeval otsiti seoses nn maadevahetus-tehinguid

puudutava kuriteokahtlusega läbi AS-i Merko Ehitus ruumid, sh T. Annuse töökabinet (vt otsuse

punkt 13). 20. septembril 2007 toimus aga E.L.L. Kinnisvara AS-is läbiotsimine, mis oli seotud

Põllumajandusministeeriumi rendipindade konkursiga (vt otsuse punkt 95). Siinkohal kordab

kolleegium oma varasemat seisukohta, et olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja

raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo

menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 24);

4) AS-i Järvevana puhul 3. oktoober 2006 (vt otsuse punkt 13);

5) E.L.L. Kinnisvara AS-i puhul 20. september 2007 (vt otsuse punkt 95);

6) E. Tuiksoo puhul 9. oktoober 2007, mil ta esmakordselt kahtlustatavana üle kuulati (vt otsuse

punkt 101);

7) V. Reiljani puhul 16. oktoober 2007, mil ta esimest korda kahtlustatavana üle kuulati (vt otsuse

punkt 107).

600. Kriminaalmenetlus lõpeb kõigi süüdistatavate osas käesoleva otsuse tegemisega 30. juunil 2014.

601. Seega kokkuvõttes kestis kriminaalmenetlus K. Kanguri suhtes 8 aastat 9 kuud ja 5 päeva;

T. Pedjasaare, T. Libliku ja E. Vettuse suhtes 7 aastat 8 kuud 28 päeva; T. Annuse suhtes seoses

V. Reiljanile ja K. Kangurile vara lubamise ja andmise süüdistusega samuti 7 aastat 8 kuud ja

28 päeva. Osas, mis puudutas kahtlustust ja süüdistust vara lubamises ja andmises E. Tuiksoole,

vältas menetlus T. Annuse suhtes 6 aastat 9 kuud ja 11 päeva. AS-i Järvevana puhul on

kriminaalmenetluse kestuseks 7 aastat 8 kuud 28 päeva ning E.L.L. Kinnisvara AS-i puhul 6 aastat 9

kuud ja 11 päeva. E. Tuiksoo suhtes kestis kriminaalmenetlus 6 aastat 8 kuud ja 21 päeva ning

V. Reiljani suhtes 6 aastat 8 kuud ja 14 päeva.

(2.) MENETLUSAJA MÕISTLIKKUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

602. Kõik kassaatorid leiavad, et kriminaalmenetlus nende kaitsealuste suhtes on kestnud ebamõistlikult

kaua ja vastutus selle eest lasub riigil. Kaitsjate peamised argumendid on järgmised.

603. Kriminaalmenetluse ebamõistlikult pikk aeg on tingitud eeskätt asjaolust, et prokuratuur ei eristanud

kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulisi ja ebaolulisi tõendeid. Kaitsjatele esitati tutvumiseks ja

hiljem saadeti kohtusse kriminaaltoimik, mis koosnes 193 köitest ja hõlmas ca 39 000-40 000

lehekülge. Seetõttu olid kaitsjad sunnitud kulutama kriminaalasja materjalidega tutvumiseks

ebatavaliselt kaua aega. Kohtulikul uurimisel maakohtus palus prokuratuur kriminaaltoimikus

olevatest materjalidest avaldada ainult umbes 1/5 kuni 1/3 (erinevate kaitsjate hinnangud on

erinevad). Süüdistuse põhistamisel kasutati esitatud tõenditest vaid 1/20-1/11 (kaitsjate hinnangud

erinevad). Kaitsjad taotlesid nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus prokuratuurilt korduvalt asjas

olulise ning ebaolulise materjali eristamist, millest prokuratuur aga keeldus. Süüdistuses jätsid

prokurörid tõendid isikule etteheidetavate tegudega sidumata, mistõttu kaitsjad pidid tegema palju

lisatööd. Kriminaaltoimikusse on kogutud tohutul hulgal asjasse mittepuutuvat materjali. Samal ajal

puudusid kriminaaltoimikust mitmed asjakohased tõendid, mis olid süüdistatavaid õigustavad.

Riigiprokuratuur ei märkinud, millise süüdistusaktis nimetatud tõendiga millist süüdistuses nimetatud

faktilist asjaolu soovitakse tõendada. Tõendite avaldamisel ei selgitanud prokuratuur, millist asjaolu

selle tõendiga tõendada soovitakse, selgitades, et seob tõendid faktiliste asjaoludega kohtuvaidluses.

604. Maakohtus kuulati prokuratuuri taotlusel üle 80 tunnistajat, kellest ükski ei osanud anda ütlusi

altkäemaksu väidetava lubamise, andmise või saamise kohta ega ka muude süüdistuse väidete kohta.

Süüdistuskõnes kasutas prokuratuur 63 tunnistaja ütlusi, sh kaitse tunnistajad.

605. Asjakohatud ja ebaõiged on ringkonnakohtu etteheited, nagu oleksid kaitsjad menetlust venitanud.

Ringkonnakohus on kaitsjatele etteheiteid tehes eiranud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt on

kohtumenetluse mõistliku aja tagamine kohtu ülesanne (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 20.2).

606. Kaitsjatel ei kulunud kriminaaltoimikuga tutvumiseks aasta, nagu ringkonnakohus ebaõigesti

märkis, vaid tunduvalt vähem aega. Kriminaaltoimikuga tutvumise aja määras prokuratuur.

607. Ringkonnakohus leidis, et kaitsjad on põhjendamatult kohtutoimikut koormanud, viidates seejuures

20 leheküljel esitatud ajaleheartiklitele kui väidetavalt kohatule materjalile. Ringkonnakohus jättis

tähelepanuta, et täiendavate tõendite toimikusse võtmise otsustas maakohus, kes pidas

ajaleheartikleid asjakohasteks. Artiklid puudutasid tõendamiseseme asjaolusid. Ühtlasi jääb

arusaamatuks, kuidas ja millises ulatuses mõjutas artiklite esitamine ja vastuvõtmine menetluse

kestust.

608. Ringkonnakohus on vääralt käsitanud kaitseõiguse teostamist menetluse venitamisena. Kaitseõiguse

teostamine pole taunitav, vaid kohustuslik, ja see ei saa mõjutada süüdistatava õigust mõistlikule

menetlusajale.

609. Kaitsjad taotlesid maakohtus tõendite avaldamist oma seisukohtade põhjendamiseks, mitte

menetluse venitamiseks. Tõendite avaldamisel tekkis prokuröride ja kaitsjate vahel korduvalt

vaidlusi, mis olid tingitud viidete ebatäpsusest. Samuti ei olnud harvad olukorrad, kus süüdistajad ei

osanud esitada ühtegi selgitust avaldatava tõendi tõendusliku väärtuse ja süüdistusega seotuse kohta.

Sellises olukorras olid kaitsjad kohustatud esitama täpsustavaid küsimusi ja juhtima kohtu tähelepanu

menetluslikele puudustele. Väär on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kaitsjad poleks pidanud taotlema

nende tõendite avaldamist, mille avaldamist oli prokuratuur juba taotlenud. Riigikohus sedastas

otsuses asjas nr 3-1-1-90-11, et kui kohtumenetluse pool jätab dokumenti avaldades esitamata mõne

selle osa, mis on teise poole arvates tõenduslikult oluline, või avaldab dokumendi osa

kontekstiväliselt või moonutatult, on teisel kohtumenetluse poolel võimalik avaldada sama

dokumendi need osad, mis on tema hinnangul asjas olulised või mida tuleb dokumendi tegeliku sisu

mõistmiseks arvesse võtta (vt otsus asjas nr 3-1-1-90-11, p-d 21.3-21.4). Erinevalt prokuröridest, kes

nimetasid tõendeid avaldades vaid seda, milliste isikutega tõend on seotud, selgitasid kaitsjad

põhjalikult ka seda, mida nad ühe või teise tõendiga tõendada soovivad.

610. Jälitustegevusega seotud asjaolude ja tõendite kontrollimine ei saa olla käsitatav menetluse

venitamisena. Ringkonnakohus tunnistas jälitustegevuse kontrolli vajadust, kontrollides seda ka ise.

Seega olid kaitsjate taotlused põhjendatud.

611. Ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei olnuks maakohtu välja nõutud logifailidel kriminaalasja

lahendamisel tähtsust, on ebaõige ja vastuolus ringkonnakohtu enda põhjendustega, milles

jälitustegevuse seaduslikkust kinnitatakse just nendele logifailidele tuginedes.

612. Logifailide kaotsiminekuga seotud kriminaalasja materjalide väljanõudmine ei mõjutanud

kriminaalmenetluse kestust. Kriminaaltoimik nõuti välja ja sellega tutvuti paralleelselt istungitega

ning see ei tekitanud menetluses mingit viivitust.

613. Harju Maakohtu 16. aprilli 2010. a määruse vaidlustamine ei olnud põhjendamatu ega tinginud

kriminaalmenetluses pooleaastast viivitust. Kohtumääruse vaidlustamisele kulus 2 kuud ja 7 päeva,

mitte pool aastat, nagu märkis ringkonnakohus. Samuti ei takistanud määruskaebuse esitamine

kohtuliku uurimise jätkamist.

614. Väär on ringkonnakohtu väide, nagu väldanuks jälitustoimingutega kogutud tõendite avaldamine 9

kuud. Tegelikult kulus selleks 4 istungipäeva.

615. Kaitsjad ei venitanud kriminaalasja lahendamist apellatsiooniastmes pool aastat. Esmalt on

meelevaldne ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleksid kaitsjad pidanud olema pikema aja jooksul

valmis asja arutamiseks ringkonnakohtus, teadmata, millal kohus peab asja arutamist võimalikuks.

Teiseks on ringkonnakohtu väide asja arutamise 6-kuulise venimise kohta vastuolus kohtu enda

töökorraldusega. Ringkonnakohus saatis 13. juulil 2012 kaitsjatele e-kirja, milles palus 8. augustiks

2012 teatada need kuupäevad oktoobris, novembris ja detsembris, mil oleks võimalik apellatsiooni

arutada. Seega pidas kohus võimalikuks arutada kriminaalasja alates oktoobrist, mitte juulist, nagu

ekslikult jääb mulje kohtu arvestatud ajast. Arvestades süüdistatavate ja kaitsjate arvu, oli kõigile

kaitsjatele sobivate istungiaegade leidmine objektiivsetel põhjustel raske.

616. Ringkonnakohtu etteheited seoses taotluste esitamisega mitmes eksemplaris (paberkandjal ja

elektrooniliselt) ning pärast tööaja lõppu, on sisutud, kuna see ei saanud menetlust venitada.

617. Ringkonnakohus lähtus seadusevastaselt erinevate kaitsjate ja süüdistatavate kollektiivse vastutuse

kontseptsioonist, ehkki tegemist on iseseisvate menetlusosalistega. Ausa kohtumenetluse põhimõtte

kohaselt ei saa süüdistatavale ja tema kaitsjale ette heita mõne teise süüdistatava või kaitsja tegevust

menetluse väidetaval venitamisel. Kui nentida, et mõne süüdistatava või tema kaitsja tegevus oli

käsitatav venitamistaktikana, oleks kohus pidanud sellesse sekkuma, tagamaks, et teiste

süüdistatavate õigusi ei rikutaks.

618. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta küsimuse, kuidas riik on menetlust korraldanud ja milline

võib olla riigipoolne vastutus mõistliku menetlusaja ületamise eest. Kohus on üritanud menetleja

ilmselgeid minetusi kunstlikult õigustada ja luua ebaõiget muljet, et kaitsjad venitasid menetlust.

619. Kohus pole arvestanud, mis on süüdistatavatel käesolevas kriminaalasjas kaalul. Selle kriminaalasja

menetlemisega kaasnenud kõrgendatud avalik tähelepanu süüdistatavate suhtes kohustas riiki

kriminaalasja võimalikult kiiresti menetlema.

620. E. Vettuse ja E. Tuiksoo kaitsjate kassatsioonides tuuakse eraldi välja, et nende kaitsealuseid

puudutava süüdistuse maht on väike, hõlmates kummalgi juhul vaid üht tegu. E. Vettuse kaitsjad

märgivad, et seoses E. Vettuse süüdistusega oli menetluses vaid kaks vaidlusalust asjaolu: 1) milline

oli Iru Jõekääru OÜ osa turuväärtus müügihetkel ja 2) kas K. Kangur oli OÜ Rahamaa tegelik osanik

ja juhatuse liige. Seega oli E. Vettuse osas tegemist lihtsa ja vähemahuka kriminaalasjaga. Valdav osa

süüdistusaktis toodud tõenditest ei olnud E. Vettuse süüdistusega seotud. Süüdistatava suhtes

toimunud menetluse aja mõistlikkuse hindamisel ei saa arvesse võtta kaassüüdistatavatele esitatud

süüdistuste komplekssust. Samuti osutatakse nii E. Vettuse kui ka E. Tuiksoo kaitsjate

kassatsioonides sellele, et kaitsjad taotlesid eelistungil E. Vettuse ja E. Tuiksoo süüdistuse

menetlemist eraldi kriminaalasjade raames. Kohus neid taotlusi aga ei rahuldanud. E. Vettuse kaitsjad

leiavad, et kriminaalasja eraldamiseks takistusi ei olnud ja riik jättis eraldamisest keeldudes

kasutamata võimaluse tagada E. Vettuse süüdistuse arutamine mõistliku aja jooksul.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

621. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust

hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest:

1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle

olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt EIK 28. juuni 1978. a otsus asjas König vs.

Saksamaa, p-d 99 ja 111; 26. oktoobri 2000. a otsus asjas Kudła vs. Poola, p 124 ja 22. mai 2012. a

otsus asjas Idalov vs. Venemaa, p 186).

(I) KRIMINAALASJA KEERUKUS

622. Kolleegiumi hinnangul on käesolev kriminaalasi õiguslikult keskmisest keerukam, tõenduslikult aga

väga keerukas. Menetluse esemeks on nn peitkuritegude hulka kuuluvad aususe kohustuse

rikkumisega seotud süüteod. Enamiku süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemiseks kasutati

komplitseeritud skeeme ja süüdistatavate tegevus oli valdavalt ulatuslikult konspireeritud. See muutis

ka nende tegude kohta tõendite kogumise ja hilisema esitamise kohtumenetluses töö- ja ajamahukaks.

Otseste tõendite puudumisel tuli prokuratuuril paljudes küsimustes tugineda suurele hulgale

kaudsetele tõenditele ja nende omavahelistele seostele. Süüdistatavaid oli kriminaalasjas 9 (7 füüsilist

ja 2 juriidilist isikut), kahtlustatavaid 10 (vt käesoleva otsuse punktid 102 ja 123). Kohtueelses

menetluses kuulati tunnistajatena üle umbes 200 isikut, osa neist korduvalt. Kohtumenetluses kuulati

prokuratuuri poolt algul taotletud 87 tunnistajast üle 80, lisaks veel 28 tunnistajat kaitsjate taotlusel

ja 2 kohtu poolt spetsialistina kohtusse kutsutud isikut (seega kokku 110 tunnistajat). Sõltumata

sellest, kui suurt osa 193-köitelisest kriminaaltoimikust pidada tõendamiseseme seisukohalt

ebaoluliseks, on ilmne, et kohtueelses menetluses tuli menetlejal läbi töötada väga suur hulk

dokumente, millest vaid osa on lisatud kriminaaltoimikusse. Ka nende kirjalike tõendite maht, millele

pooled kohtus tuginesid, on märkimisväärne ja seda mitte üksnes prokuratuuri puhul. Näiteks

K. Kanguri taotlusel avaldati kriminaaltoimikus olevaid tõendeid kokku 12 istungipäeval, millest 6

päeva kulus tervikuna üksnes sellele (vt käesoleva otsuse punktid 199-200; 202-203; 207-210; 212-

215).

623. Jättes kõrvale kriminaaltoimiku mahu, märgib kolleegium, et ka kohtutoimik koos lisaköidetega

hõlmab 53 köidet. Suure osa sellest moodustavad kaitsjate esitatud taotlused, tõendid ja teesid.

Maakohus arutas kriminaalasja kokku 92 istungipäeval (lisaks 2 eelistungipäeva). Märgitu viitab

kriminaalasjas lahendamist vajanud küsimuste arvukusele ja keerukusele.

624. Mõningal määral suurendas menetluse ajamahukust seegi, et kaks süüdistatavat - V. Reiljan ja

E. Tuiksoo - olid kohtueelse menetluse lõpuleviimise ajal Riigikogu liikmed. Seetõttu oli

süüdistusakti koostamiseks PS § 76 teise lause ja KrMS § 376 lg 1 kohaselt vajalik õiguskantsleri

ettepanekul antud Riigikogu koosseisu enamuse nõusolek. See pikendas käesoleva kriminaalasja

menetlust enam kui 3 kuu võrra (vt käesoleva otsuse punktid 140-141). Kuna nn

immuniteedimenetlus toimus kolleegiumi hinnangul mõistliku aja jooksul, tuleb seda arvestada

menetluse ajamahukust suurendava objektiivse tegurina.

625. Kokkuvõttes peab kolleegium käesolevat kriminaalasja väga keerukaks ja selle menetlemist

ajamahukaks.

626. Ühtlasi ei saa nõustuda seisukohaga, nagu peaks üksikute süüdistatavate tegude menetlemise

keerukust kaaluma eraldi. Juhul kui mitme süüdistatava tegusid menetletakse põhjendatult ühe ja

sama kriminaalasja raames, tuleb kriminaalasja keerukust hinnata tervikuna.

(II) RIIGIVÕIMU TEGEVUS

627. Kõigepealt osutab kolleegium sellele, et kogu kriminaalmenetluse kestel - ei kohtueelses ega

kohtumenetluses - polnud pikemaid riigivõimu tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse perioode.

628. Kohtueelne menetlus kestis kokku umbes kolm ja pool aastat, millest ligikaudu kaks ja pool aastat

jääb ajavahemikku, mil enamiku süüdistatavate suhtes saab menetlusaja kulgemise alanuks lugeda.

Kolleegiumi hinnangul oli kohtueelse menetleja tegevus tõendite kogumisel intensiivne. Tuleb

arvestada sedagi, et lisaks kriminaaltoimikust nähtuvatele konkreetsetele menetlustoimingutele (vt

otsuse punktid 2-142) eeldas kriminaalasja uurimine ka keskmiselt ulatuslikumat analüütilist tööd,

mis kriminaaltoimikus vahetult kajastuda ei saa.

629. Ka kohtumenetlus (otsuse punkt 143 jj) toimus suuremate katkestusteta ja kogu menetluse vältel on

täheldatav kohtu püüdlus tagada kriminaalasja lahendamine mõistliku aja jooksul. Märgitu kehtib ka

apellatsioonimenetluse (vt otsuse punkt 243 jj) kohta.

630. Lisaajakulu esimese astme kohtu menetluses põhjustas siiski see, et kohus lubas kohtuistungitelt

puududa nendel menetlusosalistel, keda parasjagu uuritavad tõendid või arutatavad küsimused ei

puudutanud (vt otsuse punkt 147). See samm vähendas oluliselt enamiku süüdistatavate õiguste riivet

ja oli kolleegiumi hinnangul kokkuvõttes põhjendatud. Selle paratamatuks hinnaks oli aga

menetlusaja kasutamise paindlikkuse vähenemine ja menetluse kogukestuse mõningane pikenemine.

631. Kolleegium ei jaga kaitsjate arvamust, nagu oleks prokuratuur põhjustanud menetluse venimise

sellega, et lasi kohtusse kutsuda ja üle kuulata 80 tunnistajat, kellest ükski ei osanud anda ütlusi

altkäemaksu väidetava lubamise, andmise või saamise kohta. Selles kriminaalasjas on oluline roll

kaudsetel tõenditel ja sellistena on käsitatavad ka enamiku tunnistajate ütlused. Ringkonnakohus

viitas oma otsuses enam kui 60 tunnistaja ütlustele.

632. Samas ei ole riigivõimu tegevus menetlusaja mõistlikkuse tagamise seisukohalt olnud siiski

laitmatu. Siinkohal osutab kolleegium järgnevale.

633. Arvestades kriminaaltoimiku erakordset mahtu, pidanuks prokuratuur selle komplekteerimisel või

vähemalt toimiku kaitsjatele tutvustamisel ilmutama suuremat hoolikust. Kriminaaltoimik sisaldab

suurel hulgal - eeskätt läbiotsimistel leitud - materjali, millel küll on teatav puutumus süüdistuses

kirjeldatud asjaoludega, ent millele ükski pool kohtumenetluses tõenduslikku väärtust ei omistanud.

Ajal, mil need dokumendid kriminaaltoimikusse lisati, võis see olla põhjendatud, sest uurimine oli

pooleli ja tõendamiseseme asjaolude ring ei olnud veel selge. Toimikus ei ole nimetamisväärsel

hulgal sellist materjali, millel puuduks menetletavate tegudega üldse seos. Kohtueelse menetluse

lõpuleviimisel pidi prokuratuuri jaoks olema selge, et arvestataval osal kriminaaltoimiku sisust pole

koostatava süüdistuse tõendamise seisukohalt sisulist tähendust. Seda kinnitab kasvõi asjaolu, et

kohtulikul uurimisel nimetas prokuratuur vähemalt 31 sellist kriminaaltoimiku köidet, millest ta ei

taotlenud mitte ühegi tõendi avaldamist (KrTo, kd 37, 43, 45-51, 53-62, 64-66, 163, 175-182).

Ülejäänud köidete puhul taotles prokuratuur enamasti vaid nende osalist avaldamist. Samas on

iseenesest õige Riigiprokuratuuri 8. ja 12. mai 2008. a määrustest (vt otsuse punktid 127 ja 128)

tulenev seisukoht, et selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus

kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut

komplekteerides. Samuti ei ole kolleegium veendunud, et kui prokuratuur oleks kriminaaltoimikust

suuremal hulgal materjali kõrvaldanud, poleks vähemalt osa kaitsjatest soovinud sellega siiski

tutvuda. Siinkohal võib osutada T. Annuse kaitsja 16. juuni 2008. a taotlusele, et talle väljastataks

koopia kriminaaltoimiku köitest 170, mille prokuratuur oli selles sisalduva materjali tähtsusetuse

tõttu kriminaaltoimikust eemaldanud (vt otsuse punkt 130). Kolleegium ei pea praeguses asjas

vajalikuks võtta seisukohta, kas ja kui, siis millise osa kriminaaltoimikus olevast materjalist pidanuks

prokuratuur kohtueelse menetluse lõpuleviimisel KrMS § 223 lg 2 teise lause alusel

kriminaaltoimikust kõrvaldama. Samas leiab kolleegium, et arvestades kriminaalasja eripära,

järginuks prokuratuur suuremal määral KrMS § 224 lg 1 üldist mõtet ja eesmärki ning kiirendanuks

menetlust, kui ta oleks kasvõi osaliselt rahuldanud otsuse punktis 127 jj viidatud kaitsjate taotlused.

Selleks pidanuks prokuratuur nimetama kriminaaltoimiku osad, milles leiduvatele dokumentidele ta

kohtumenetluses tugineda ei kavatse, samuti näitama ära millised kriminaaltoimikus olevad tõendid

milliste süüdistatavate milliste tegude kohta käivad. Ehkki mõnest kassatsioonist tulenev väide, nagu

eeldanuks kaitseõiguse teostamine kogu kriminaaltoimiku ridarealist läbitöötamist, on liialdatud,

saanuks prokuratuur toimikuga tutvumist eeltoodud viisil lihtsustada ja sel viisil menetlust mõningal

määral kiirendada.

634. Kriminaalasja menetlemist võis mõnevõrra raskendada ka süüdistuse võrdlemisi halb kvaliteet.

Riigikohus on varemgi osutanud sellele, et süüdistusakti puudused võivad menetlust aeglustada (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 51). Praeguses asjas

ei ole süüdistuses küll selliseid vigu, mis muutnuksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise

võimatuks või ebamõistlikult raskeks, ent kvaliteetsema süüdistuse korral võtnuks selle läbitöötamine

ning sellele hinnangu andmine nii pooltelt kui ka kohtutelt eelduslikult vähem aega. Süüdistuse tekst,

mis hõlmab umbes 76 lehekülge, ei ole ülevaatlik, sisaldades massiivselt põhjendamatuid kordusi,

samuti faktiväiteid, millel pole isikute karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust.

Altkäemaksu andmises esitatud süüdistuste tekstis on tervikuna uuesti esitatud ka altkäemaksu

võtmise teokirjeldus. Prokuratuur oleks võinud piirduda ühe ja sama väidetava altkäemaksu andmise

ja võtmise puhul ühtse teokirjeldusega, mis hõlmanuks nii altkäemaksu andja kui ka võtja tegevust

(vrd käesoleva otsuse punktid 260 jj). Keeleliselt on süüdistuse tekst ebakorrektne, sisaldades

arvukalt lausestus- jm õigekirjavigu. Sageli korratakse süüdistuses üha uuesti ja uuesti teavet, mis on

eelnevas tekstis (mõnikord alles eelmises või üle-eelmises lauses) juba ära toodud. Samuti on

süüdistuse struktuur mõneti ebaloogiline. Altkäemaksu võtmises esitatud süüdistustes on

teokirjelduses nii vormiliselt kui ka sisuliselt esiplaanile asetatud ametiisikute teod, mille eest neile

väidetavalt vara lubati või anti. Vara vastuvõtmist või sellega nõustumist, mis on KarS §-s 294

kirjeldatud koosseisuteo raskuspunkt, kirjeldatakse hiljem ja väiksemas mahus. Altkäemaksu eest

tehtud ametialaste tegude kirjeldus on killustatud süüdistuse erinevate struktuuriüksuste vahel - osa

teokirjeldusest paikneb süüdistuse alaosades, mis ongi ette nähtud väidetavate altkäemaksu võtjate

ametialaste tegude kirjeldamiseks, samas osa nendesamade tegude kirjeldusest on ära toodud hoopis

süüdistuse nendes alaosades, mis alapealkirja järgi peaksid sisaldama üksnes ametialastele tegudele

antavat õiguslikku hinnangut (s.o selgitust, miks tegu oli KarS § 294 mõttes ebaseaduslik). Mõnel

juhul on ametialase teo õiguslikule hinnangule pühendatud alaosas eelnevas teokirjelduses toodud

fakte korratud, kuid seda teatud määral modifitseeritud (täiendatud) kujul. Süüdistuses kasutatakse

ebajärjekindlalt termineid "vara" ja "varaline soodustus", ehkki karistusseadustik viimati nimetatud

terminit ei kasuta ja sisuliselt on varaline soodustus samastatav varaga (vt ka otsuse punkt 904).

635. Võrreldes eelmainituga oli kolleegiumi hinnangul tunduvalt olulisem mõju käesoleva

kriminaalmenetluse kestusele aga asjaolul, et kohtumenetluse algetapil (maakohtu eelistungil) ei

planeeritud piisavalt istungiaegu, vaid lükati hilisemate istungiaegade paikapanek tulevikku.

Seejuures oli kohtule ja pooltele algusest peale teada, et eelistungil määratud 49 istungipäevast

kohtulikuks arutamiseks ei piisa (vt otsuse punkt 143). KrMS § 263 p 3 kohaselt märgitakse kohtu

alla andmise määruses muu hulgas kohtuistungi aeg ja koht (lause 1). Kui kohtuistung on planeeritud

mitmele päevale, siis märgitakse kohtuistungi toimumise ajana kõik kohtuliku arutamise päevad

(lause 2). Arvestades kriminaalasja mahukust, pidanuks maakohus eelistungil planeerima ja

süüdistatavate kohtu alla andmisel kindlaks määrama kõik eelduslikult vajaminevad istungipäevad

koos mõistliku varuga (arvestades menetluse pikenemise ja kohtuistungite ärajäämise ohtu, mis

sedavõrd mahuka ja paljude menetlusosalistega kohtuasja puhul oli arusaadavalt väga suur).

Istungiaegade alaplaneerimine oli maakohtu viga, mille eest kannavad teatud osas vastutust ka

E. Vettuse, T. Pedjasaare, V. Reiljani, T. Libliku, E. Tuiksoo ja T. Annuse kaitsjad, kes rohkem või

vähem aktiivselt vastustasid uute istungipäevade kindlaksmääramist, mida prokuratuur soovis (vt

otsuse punktid 143 ja 167). Õiguslikult ei ole arvestatav ka eeskätt T. Pedjasaare kaitsja poolt

maakohtu istungil esile toodud argument, et kõigi arvatavalt vajalike istungiaegade määramine

kahjustaks kaitsjate kutsetegevust, sest tekiks istungite üleplaneerimise oht. Kolleegium märgib, et

kui kohtumenetluse käigus oleks jooksvalt ilmnenud, et istungiaegu on planeeritud tõenäoliselt liiga

palju, olnuks kohtul võimalik osa määratud istungitest aegsasti tühistada, jättes kaitsjatele piisava

ajavaru vabanenud päevadele teiste tööülesannete leidmiseks. Istungiaegade alaplaneerimine - mis

jätkus sisuliselt kogu esimese astme kohtu menetluse vältel - põhjustas olukorra, kus uute

istungipäevade määramisel selgus, et paljud kohtu pakutud kuupäevad olid kaitsjatel (harvem ka

prokuröridel) juba teiste kohtuasjade või muude ülesannetega hõivatud. Seetõttu tuli uued istungiajad

määrata kaugemasse tulevikku ja istungipäevade vahelised perioodid pikenesid (vt otsuse punktid

162, 167, 182, 183, 187, 193, 211, 219, 224, 227, 232 ja 236).

636. Menetlust esimese astme kohtus pikendasid ka kohtukoosseisu eesistuja vead kohtuistungi

juhtimisel (KrMS § 266 lg 1). Kohtumenetluse pooltel, kelle arv selles asjas oli teatavasti suur, tekkis

kohtuistungi käigus alatihti erimeelsusi arvukates menetluslikes küsimustes. Kohtu poolt nende

küsimuste lahendamiseks korraldatud poolte seisukohtade ärakuulamine kujunes sageli poolte

kauakestvaks vaidluseks, milleks kuluvat aega kohus mõistlikult ei piiranud. Samuti ei suutnud kohus

tõusetunud menetluslikku küsimust piisavalt kiiresti ja kohasel viisil lahendada. Esines ka juhtumeid,

mil pärast kohtu poolt mingis vaidlusaluses küsimuses otsustuse tegemist asus pool, kes kohtu

seisukohaga ei nõustunud, seda vaidlustama, avades lõppenud diskussiooni uuesti ja saavutades ka

kohtu otsustuse muutmise. Seetõttu kulus maakohtu istungil erinevate menetluslike üksikküsimuste

lahendamiseks ilmselgelt liiga palju aega. Peamine vastutus selle eest lasub kohtul.

637. E. Vettuse ja E. Tuiksoo kaitsjad heidavad maakohtule ette, et vaatamata kaitsjate taotlusele, ei

eraldanud kohus E. Vettusele ja E. Tuiksoole esitatud süüdistusi menetlemiseks eraldi

kriminaalasjades (vt ka otsuse punktid 145-146). Kolleegium märgib, et isegi kui kriminaalasja

eraldamine kiirendaks mõne süüdistatava süüküsimuse lahendamist, ei pruugi see olla alati kooskõlas

hea õigusemõistmise põhimõttega (vt ka EIK 27. juuni 1968. a otsus asjas Neumeister vs. Austria,

kohtu seisukoha p 21). Seda eeskätt põhjusel, et kriminaalasjade eraldamine võib kahjustada teiste

süüdistatavate õigusi. Kriminaalasjade eraldamata jätmist tuleb hinnata E. Vettuse ja E. Tuiksoo

puhul erinevalt.

638. E. Vettuse süüdistuse aluseks olid needsamad faktilised asjaolud, millel põhines ka üks osa

K. Kangurile ja T. Pedjasaarele esitatud süüdistusest (vt otsuse punkt 321 jj). See tähendab, et

E. Vettuse süüdistuse eraldi menetlusse määramisel tulnuks eraldi menetleda ka üht osa K. Kanguri ja

T. Pedjasaare süüdistusest. Lisaks oli E. Vettuse süüdistus õiguslikust aspektist seotud teiste

süüdistustega, mis puudutasid K. Kangurile ja V. Reiljanile vara andmist maadevahetus-menetlustes

tehtud ametialaste tegude eest. Nii K. Kanguri kui ka T. Pedjasaare kaitsjad vaidlesid E. Vettuse

süüdistuse eraldamisele vastu, nähes selles oma kaitsealuse õiguste rikkumist (vt otsuse punkt 145).

Praeguses asjas polnud tegemist ka olukorraga, kus kriminaalasja eraldamata jätmine tähendanuks

E. Vettuse süüküsimuse arutamise seiskumist nt kaassüüdistatavate pakkumineku tõttu. Eelnevat

arvestades oli E. Vettuse süüdistuse osas kriminaalasja eraldamata jätmine kolleegiumi arvates

õigustatud, ehkki see pikendas tõenäoliselt E. Vettuse suhtes toimunud menetluse kestust.

639. E. Tuiksoole esitatud süüdistus ei puudutanud maadevahetusi ega olnud seega õiguslikult ülejäänud

süüdistustega seotud. Sellel oli ühisosa vaid ühe T. Annusele ja E.L.L. Kinnisvara AS-ile ette

heidetud teoga (vt otsuse punkt 335 jj). T. Annuse ja E.L.L. Kinnisvara AS-i kaitsja ei vaielnud

E. Tuiksoo osas kriminaalasja eraldamisele vastu, jättes selle küsimuse kohtu otsustada (vt otsuse

punkt 145). Kirjeldatud olukorras ei saa E. Tuiksoole esitatud süüdistust puudutava kriminaalasja

eraldamata jätmist mõistliku menetlusaja tagamise kontekstis põhjendatuks pidada.

640. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et ehkki nii prokuratuur kui ka maakohus oleksid saanud menetlust

mõningal määral kiirendada, oli menetlejate minetustest tingitud ajakulu osakaal selle

kriminaalmenetluse kogukestuses suhteliselt väikene (välja arvatud E. Tuiksoo kriminaalasja

eraldamata jätmise puhul). Seejuures oli kogu menetlusajale tõenäoliselt kõige suuremat mõju

avaldanud maakohtu viga - menetlusaegade alaplaneerimine - tehtud vastutulekuna enamiku kaitsjate

soovile.

Tervikpildis

menetleti

kriminaalasja

selle

keerukust

ja

mahukust

arvestades

märkimisväärsete katkestusteta ning pidades silmas menetlusaja mõistlikkuse nõuet.

(III) KAEBAJATE KÄITUMINE

641. Kolleegium nõustub suures osas kassaatorite kriitikaga, mis puudutab ringkonnakohtu otsuses

kaitsjate käitumisele tehtud etteheiteid. Ringkonnakohtu näited selle kohta, kuidas kaitsjad on

menetlusaega kulutanud, põhinevad mõnel juhul ekslikel faktiväidetel, vahel ei nähtu ringkonnakohtu

otsusest, mil moel ja määral sai ringkonnakohtu osutatud kaitsjate käitumine menetlusaega

pikendada. Samuti on ringkonnakohus tõlgendanud kaitseõigust kohati liiga kitsalt ja omistanud ühe

või mõne kaitsja käitumise ekslikult ka teistele.

642. Nii on väär ringkonnakohtu väide, nagu oleks kaitsjad kriminaaltoimikuga tutvunud ligikaudu aasta.

Prokuratuur andis kriminaaltoimiku koopia kaitsjatele üle 2008. a märtsi teises pooles ja määras

13. mai 2008. a määrusega tutvumistähtaja lõpuks 3. novembri 2008 (vt otsuse punkt 124). Kaitsjad

seda tähtaega järgisid. Seega tutvusid kaitsjad kriminaaltoimikuga veidi üle 7 kuu.

643. Ekslik on ka ringkonnakohtu järeldus, nagu oleks Harju Maakohtu 16. aprilli 2010. a määruse

alusetu vaidlustamine V. Reiljani, T. Annuse ja K. Kanguri kaitsjate poolt maakohtus toimuva

menetluse pooleks aastaks edasi lükanud. Kõnealuse määruse vaidlustamise tõttu lükkas maakohus

edasi - ja sedagi tegelikult alusetult - üksnes jälitustegevusega kogutud tõendite avaldamise. Samas

jätkas kohus määruskaebemenetluse ajal kriminaaltoimikus olevate muude tõendite avaldamist.

Seega ei lükkunud kohtulik arutamine tervikuna edasi.

644. Jälitustoimingutega kogutud tõendite avaldamine ei väldanud 9 kuud, nagu ringkonnakohus

ekslikult märkis. Jälitustoimingutega kogutud tõendeid avaldati prokuratuuri taotlusel kokku neljal

istungipäeval 12. oktoobrist 2. detsembrini 2010 (vt otsuse punktid 187-190).

645. Sarnaselt mitmele kassaatorile jääb ka kolleegiumile arusaamatuks, kuidas sai menetluse kestust

vähegi arvestataval määral mõjutada ringkonnakohtu poolt esile tõstetud fakt, et V. Reiljani ja

T. Annuse kaitsja esitasid maakohtule tõendina umbes paarikümnel leheküljel ajaleheartikleid, mille

kohus ka vastu võttis. Olukorras, kus kriminaaltoimiku maht ulatub kümnetesse tuhandetesse

lehekülgedesse, pole tõsiselt võetav väide, et menetlust pidurdas mõne ajaleheartikli toimikusse

lisamine.

646. Samuti ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, nagu oleksid kaitsjad põhjustanud

apellatsioonimenetluses 6-kuulise viivituse, kuna ei pidanud võimalikuks tööga hõivatuse tõttu

kohtuistungile tulla. Esmalt osutavad kassaatorid põhjendatult sellele, et ringkonnakohus ise

kavandas algselt kohtuistungi ajavahemikule oktoobrist detsembrini 2012 (vt käesoleva otsuse punkt

244). Kuna kohtuistung toimus kokkuleppel kaitsjatega jaanuaris ja veebruaris 2013 (vt otsuse punkt

249), ei saanud kaitsjatest tingitud viivitus ulatuda poole aastani. Lisaks jagab kolleegium

kassaatorite arvamust selleski osas, et kaitsjatelt ei saanud mõistlikult eeldada, et nad oleksid juba

enne apellatsioonimenetlust planeerinud oma ajakavadesse ringkonnakohtu võimaliku istungi,

teadmata kindlalt, millal see toimub. Ringkonnakohtu 8. juuli 2012. a järelepärimisele vastasid kõigi

süüdistatavate kaitsjad, pakkudes kõik ka välja endale sobivad istungipäevad oktoobri-, novembri- ja

detsembrikuuks. Arvestades ühelt poolt süüdistatavate ja kaitsjate arvu ning teisalt ringkonnakohtu

soovitud istungipäevade hulka, on see, et ringkonnakohtul ei õnnestunud oktoobrist detsembrini

kõigile menetlusosalistele sobivaid istungiaegu leida, vaadeldav objektiivse paratamatusena, mitte

kaitsjate venitamistaktikana.

647. Samuti jääb ringkonnakohtu otsusest ebaselgeks, kuidas pikendas menetlusaega kaitsjate poolt

taotluste esitamise viis apellatsioonimenetluses.

648. Õige on kassaatorite seisukoht, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei saa süüdistatava või tema

kaitsja menetlust takistavat käitumist omistada kaassüüdistatavatele ja nende kaitsjatele. Iseenesest ei

ole küll välistatud mitme süüdistatava või kaitsja koordineeritud käitumine menetluse viivitamiseks,

ent sellist kooskõlastatust ei saa eeldada.

649. Seoses süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumisega käesolevas kriminaalmenetluses - eeskätt

kohtumenetluses -, märgib kolleegium, et ei täheldanud sellist tegevust või tegevusetust, mille

ainukeseks või peamiseks eesmärgiks saaks pidada menetluse venitamist (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10 ja 4. novembri 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-81-11).

650. Ükski kohtuistung ei jäänud ära seetõttu, et mõni süüdistatavatest või kaitsjatest oleks jätnud

mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata. Samas jäi mitu kohtuistungit ära või toimus kavandatust

väiksemas mahus mõne süüdistatava, viimase lähedase või kaitsja haigestumise tõttu (vt otsuse

punktid 152-154, 156-157, 159, 185-187, 191, 193, 219, 224 ja 228). Kolleegium märgib, et raske

haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3). Süüdistatav ei saa

vastutada selle eest, kui terviseseisund ei võimalda tal kriminaalmenetluses osaleda. Samas tuleb

arvestada, et ajal, mil süüdistatava tervislik seisund välistab tema osavõtu kriminaalmenetlusest,

puudub ka riigil objektiivselt võimalus menetlust jätkata ja see lõpule viia. Seega ei saa aega, mil

kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 47.) Sarnasele

seisukohale on asunud ka EIK, leides, et süüdistatavale ei tohi ette heita menetluslikke viivitusi, mis

on tingitud tema terviseseisundist, kuid samas ei saa süüdistatava terviseseisundist tingitud viivitusi

omistada ka riigile, et põhjendada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist (vt EIK 28. novembri 2002. a otsus asjas

Lavents vs. Läti, p 100). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade

eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa

võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust. Praeguses kohtuasjas võimendas

erinevate menetlusosaliste haigestumisest tingitud mõju see, et istungiajad olid alaplaneeritud. Selle

tõttu polnud kohtul võimalik ära jäänud istungiaegu kiiresti asendada.

651. Vastab tõele, et kaitsjad - eriti T. Annuse, V. Reiljani, K. Kanguri ja T. Pedjasaare kaitsja -, samuti

osa süüdistatavaid (K. Kangur) teostasid maakohtu menetluses oma kaitseõigust intensiivselt ja ka

ajamahukalt. Erinevalt ringkonnakohtust ei näe kolleegium selles aga menetluse venitamise püüdu

ega pea õigeks menetlusosalistele nende tegevust ette heita. Isegi näiteks jälitustegevuse

seaduslikkuse kontrolliga seotud korduvate taotluste esitamise esmane eesmärk ei olnud

kohtumenetluse pidurdamine, vaid jälitustegevusega kogutud tõendite lubamatuks tunnistamine juba

enne nende avaldamist. Vastutus selle eest, et maakohus ei suutnud kaitsjate taotluste arutamisele

mõistlikke ajalisi piire seada ega taotlusi piisavalt kiiresti lahendada, lasub esmajoones riigivõimul.

Olukorras, kus maakohus võttis mõjuva põhjuseta ühes ja samas küsimuses esitatud korduvtaotlusi

uuesti arutada ning muutis nende alusel oma varasemaid otsustusi, on mõistetav, et kaitsjad sellist

kohtu antud võimalust oma protsessuaalse positsiooni realiseerimiseks ka kasutasid. EIK on

märkinud, et EIÕK art 6 ei nõua isikult aktiivset koostööd kohtuvõimuga. Samuti ei saa isikule teha

ühtegi etteheidet riigisisese õigusega ette nähtud kaitseabinõude täieliku ärakasutamise pärast. Sellele

vaatamata on isiku menetluslik käitumine vaadeldav objektiivse faktina, mida ei saa omistada

riigivõimule ja mida tuleb arvestada, hinnates seda, kas menetlus kestis EIÕK art 6 lg-s 1 nimetatud

mõistlikust ajast kauem (EIK 15. juuli 1982. a otsus asjas Eckle vs. Saksamaa, p 82

ja 7. aprilli 2005. a otsus asjas Calleja vs. Malta, p 132).

652. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et selles asjas ei saa süüdistatavatele ega kaitsjatele ette heita

menetluslikku obstruktsionismi. Väärib märkimist, et kohtumenetluses tuli ette juhtumeid, mil

kaitsjad tegid selliseid konstruktiivseid ettepanekuid, mis aitasid menetlust kiirendada. Näiteks kui

E. Tuiksoo haigestumise tõttu 16. jaanuaril 2012 kohtuvaidlusele ei ilmunud, jõuti just mitme kaitsja

initsiatiivil tulemuseni, mis võimaldas kohtuvaidlust siiski samal päeval jätkata nende tegude osas,

mis E. Tuiksood ei puudutanud (vt otsuse punkt 228). Samas oli enamiku kaitsjate poolt õiguspäraselt

valitud kaitsetaktika selline, mis koostoimes kriminaalasja keerukuse ja mahuga eeldaski

kriminaalasja põhjalikumat ja kauakestvamat menetlemist.

(IV) MENETLUSE MÕJU SÜÜDISTATAVATELE

653. Kolleegium ei kahtle, et menetlus on olnud kõigile süüdistatavatele koormav, seda muu hulgas suure

avaliku tähelepanu tõttu.

654. Teisalt võtab kolleegium arvesse, et V. Reiljan, E. Tuiksoo, T. Annus ja T. Liblik pole vahi all olnud.

K. Kangur oli eelvangistuses 2 kuud ja 19 päeva (vt otsuse punkt 8), T. Pedjasaar ja E. Vettus 1 kuu

ning 7 päeva (vt otsuse punktid 9 ja 11). T. Liblik oli 2 päeva kahtlustatavana kinni peetud (vt otsuse

punkt 10). 17. veebruaril 2010 tühistas Harju Maakohus ka K. Kanguri, T. Annuse, T. Pedjasaare,

E. Vettuse ja T. Libliku suhtes tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keelu (vt otsuse punkt 168).

655. Mõne süüdistatava õiguste riivet vähendas seegi, et maakohus ei nõudnud neilt ja nende kaitsjatelt

kohtuistungil viibimist sel ajal, mil toimunud kohtulik uurimine ei puudutanud konkreetselt neile

esitatud süüdistust või kui ei arutatud kõiki menetlusosalisi puudutavaid küsimusi.

(V) LÕPPJÄRELDUS

656. Võttes arvesse kõiki eeltoodud asjaolusid, leiab kolleegium, et mõistlik aeg selle kriminaalasja

menetlemiseks on tervikuna ammendumas, ent V. Reiljani, K. Kanguri, T. Annuse, T. Pedjasaare,

T. Libliku, E. Vettuse, AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i PS §-st 14 ja EIÕK art 6 lg-st 1

tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul pole praegu veel rikutud. Pidades silmas

kriminaalasja erakordset keerukust ja mahukust ning menetluse senist - oluliste katkestusteta - kulgu,

jääb menetluse kestus eelnimetatud süüdistatavate puhul proportsionaalsuse piiridesse, olles küll

nende ületamisele väga lähedal.

657. E. Tuiksoo puhul on aga mõistliku menetlusaja piir ületatud. Seda eeskätt põhjusel, et maakohus

jättis eelmenetluses õigustamatult rahuldamata taotluse eraldada kriminaalasjast E. Tuiksoo süüdistus

menetlemiseks iseseisvas menetluses (vt otsuse punkt 639).

(3.) MÕISTLIKU MENETLUSAJA AMMENDUMISE JA ÜLETAMISE

ÕIGUSLIKUD TAGAJÄRJED

(A) KASSAATORITE VÄITED

658. Kõik kassaatorid taotlevad enda kaitsealuste suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742

lg 1 alusel. Kõik süüdistatavad on andnud selleks ka KrMS § 2052 kohaselt nõutava nõusoleku.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

659. Kriminaalmenetluse seadustik näeb otsesõnu ette kaks õiguskaitsevahendit, mille kohaldamisega

saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele. Nendeks

õiguskaitsevahenditeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse

kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 22.2-22.3). Lisaks võib isikul väljaspool kriminaalmenetlust olla võimalus

nõuda ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

halduskohtumenetluses. Senises kohtupraktikas on küll käsitletud vaid juhtumit, mil menetlusaja

mõistlikkuse nõuet rikuti kohtueelses menetluses (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus

asjas nr 3-3-1-85-09).

660. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle sätte alusel üksnes juhul, kui

süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul

viisil heastada. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 järgi peab kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse

mõistliku aja möödumise tõttu arvestama muu hulgas kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Riigikohtu

praktika kohaselt tuleb kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise pärast lõpetada, kui

kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul

ebaproportsionaalselt

võrreldes

avaliku

menetlushuviga

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 21). Ühtlasi on kolleegium

selgitanud, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele

reageerida, tuleb kohtul kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo

raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude

rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.1

ja 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 16). Lisaks on Riigikohus leidnud sedagi, et

üldjuhul tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus kõne alla vaid juhul, kui kohus

tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Seda seetõttu, et

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud

õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 17.)

661. Arvestades menetluse senist kestust ja kriminaalasja uueks arutamiseks eelduslikult kuluvat aega,

välistab mõistliku menetlusaja ammendumine võimaluse saata kriminaalasi ükskõik millist

süüdistatavat puudutavas osas uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seetõttu toob

kriminaalasja uut arutamist eeldavate vigade tuvastamine praeguses kassatsioonimenetluses kaasa

kriminaalmenetluse lõpetamise asjasse puutuvas osas KrMS § 2742 lg 1 alusel (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-53-13, p 13).

662. Ehkki kolleegium asus enne seisukohale, et E. Tuiksoo õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on

juba praegu rikutud, ei anna see alust kriminaalmenetlust E. Tuiksoo suhtes lõpetada. Kaaludes ühelt

poolt E. Tuiksoo õiguste rikkumise ulatust ja teisalt avalikku menetlushuvi talle süüdistuses ette

heidetud kuriteo lahendamise vastu, märgib kolleegium järgmist.

663. Nagu otsuse punktis 601 sedastatud, on menetlus E. Tuiksoo suhtes väldanud 6 aastat 8 kuud ja 21

päeva. See aeg on küllaltki pikk. Pole võimalik kindlalt öelda, kui kaua oleks E. Tuiksoo süüküsimust

lahendatud kriminaalasjade eraldamise korral, ent eelduslikult jäänuks menetlusaeg oluliselt

lühemaks. Seega on E. Tuiksoo õigust mõistlikule menetlusajale rikutud ulatuses, mida ei saa pidada

väheoluliseks. Samas on avalik menetlushuvi E. Tuiksoo süüküsimuse lahendamise vastu

vaieldamatult kõrge. Süüdistuse kohaselt võttis E. Tuiksoo altkäemaksu põllumajandusministrina.

Olukord, kus Vabariigi Valitsuse liige võtab oma ametiseisundi kasutamise eest ebaseaduslikult vara

või muud soodustust, kujutab endast riigile fundamentaalset ohtu. See on ühelt poolt tingitud

valitsuse liikme volituste ulatusest, teisalt aga asjaolust, et sedavõrd kõrge ametiisiku

korrumpeerumine kahjustab oluliselt riigi usaldusväärsust. Seetõttu kaalub avalik menetlushuvi

E. Tuiksoole esitatud süüdistuse põhjendatuse kontrollimise vastu üles E. Tuiksoo huvi nõuda, et

tema suhtes ebamõistlikult kaua väldanud kriminaalmenetlus lõpetataks olenemata kriminaalasja uue

arutamise vajalikkusest. E. Tuiksoo õiguste rikkumine on heastatav tema karistuse kergendamisega

KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel (vt otsuse punkt 1043).

(II) KAITSJATELE JÄLITUSTOIMIKUS SISALDUVA MATERJALI TUTVUSTAMATA

JÄTMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

664. Kassaatorid leiavad, et piiratud juurdepääs jälitustoimiku materjalidele jätab kaitsja ilma

võimalusest tutvuda kõigi dokumentidega, mille alusel saaks kontrollida jälitustegevuse põhjendatust

ja proportsionaalsust. Jälitustoimingute lubade pinnalt ei ole võimalik sisuliselt hinnata, millistele

asjaoludele on lubade andmisel tuginetud, sest nendes sisalduvad põhjendused on trafaretsed ja üldise

iseloomuga. Muu hulgas leiavad kaitsjad, et ringkonnakohtu selgitused jälitustoimiku tutvustamise

võimatuse kohta ei pruugi puudutada kogu jälitustoimikus sisalduvat materjali. Vajadusel saaks osa

jälitustoimikust tutvustamisel n-ö kinni katta. K. Kanguri kaitsja juhib tähelepanu ka sellele, et

apellatsioonimenetluses esitas taotluse jälitustoimikuga tutvumiseks K. Kanguri teine kaitsja

vandeadvokaat V. Näslund, kellel oli sel ajal riigisaladuse juurdepääsu luba, kuid 7. jaanuari 2013. a

määrusega jättis ringkonnakohus ka tema taotluse rahuldamata. K. Kanguri kaitsja heidab

ringkonnakohtule täiendavalt ette, et otsuses ei ole võetud seisukohta jälitustoimingute tegemise ajal

kehtinud JTS § 10 lg 1 alusel kohustusliku jälitusasutuse juhi või tema volitatud ametniku

jälitusmenetluse alustamise otsuse olemasolu ja selle põhjendatuse kohta. Kaitsja hinnangul on ilma

sellise otsuseta jälitusmenetlus nii kriminaalasjas nr 04913000085, kui ka kriminaalasjas

nr 05913000055 kogu ulatuses ebaseaduslik. Ringkonnakohtu poolt kohaldatud juurdepääsukeeld ei

võimaldanud kaitsjatel aga seda väidet kontrollida.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

665. Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamist isikuandmete subjektile reguleerib KrMS § 12614

(kuni 1. jaanuarini 2013 KrMS § 121 lg 2). Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt võib prokuratuuri

loal jätta andmed tutvustamata punktides 1-7 nimetatud juhtudel vastava aluse äralangemiseni.

Viidatud alused võib jagada kolme rühma: andmed, mis puudutavad teiste isikute perekonna- või

eraelu või mille varjamine on vajalik nende isikute õiguste ja vabaduste kaitseks (p-d 1 ja 2); andmed,

mis sisaldavad riigisaladust, salastatud välisteavet või teiste isiku seadusega kaitstud saladust, näiteks

ärisaladust (p 3); andmed, mille tutvustamine võib kahjustada jälitustegevusse kaasatud või selles

osalenud isiku või tema lähikondse olulisi õigusi või mis puudutavad jälitusasutuste meetodeid,

taktikat ja vahendeid (p-d 4-6).

666. Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamisel peab riik arvestama kaalukat avalikku huvi tagada

seadusega lubatud eesmärkidel jälitustegevuse ja sellega seotud isikute õiguste kaitse. Kuigi KrMS

§ 12614 lg 1 punktides 1-2 ja 4-6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka

korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate

tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele

juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka

RSVS § 8 p 1 lause 3, mille kohaselt jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel

kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kustub kriminaaltoimikusse

kandmise kõrval teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle

perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Samas ei too ka riigisaladuse salastatuse

kustumine kaasa vaba juurdepääsu jälitustoimiku vastavale materjalile täies ulatuses (KrMS § 12614

lg 1). KrMS § 12614 lg 1 p 3 peab kolleegiumi hinnangul aga silmas eelkõige olukorda, kus

jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest

jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse

riigisaladusena käsitatavaid andmeid. Olukorras, kus tegemist on n-ö jälitustegevuse väliste

andmetega, mis jäetakse tutvustamata KrMS § 12614 lg 1 p 3 alusel teabe riigisaladusena käsitamise

tõttu, kaalutakse süüdistatava või tema kaitsja juurdepääsu õigust RSVS § 29 alusel, mille käigus

menetleja kontrollib isiku teadmisvajadust. RSVS § 29 lg 1 kohaselt peab tegemist olema olukorraga,

kus juurdepääs on kriminaalasja lahendamiseks vältimatult vajalik. Teadmisvajadust peab menetleja

kontrollima seejuures ka juhul, kui isikul on olemas n-ö üldine riigisaladusele juurdepääsu õigus

näiteks juurdepääsuloa alusel (vt ka RSVS § 25 lg 1).

667. EIK praktika kohaselt peab ausa ja õiglase kohtumenetluse tagamiseks pooltel olema võrdne

võimalus tutvuda kriminaalasjas kogutud tõendusteabega. EIK praktikast tuleneb konventsiooni

artikli 6 lg 3 punkti b kohaldamisel nõue, et igaühele, kelle kriminaalasja kohtus menetletakse, tuleb

anda võimalus tutvumiseks uurimismaterjalidega. Samas võib riigisisesest õigusest tuleneda nõue

põhjendada, miks on vajalik tutvuda kõigi uurimismaterjalidega ning liikmesriigi kohtutel peab

seejuures olema võimalik hinnata taotluse asjakohasust. EIK aktsepteerib, et teatud erandlikel

juhtudel on tutvumine võimatu, kuid sel juhul peab hindama, kas mõne uurimismaterjali osalist või

täielikku tutvustamata jätmist tasakaalustati lisameetmetega ja kas tutvustamata jätmine mõjutas

menetlust tervikuna, s.t kas menetlus oli aus ja õiglane (EIK 6. märtsi 2012. a otsus asjas Leas vs.

Eesti). Tasakaalustavaks meetmeks on muu hulgas kaitsjate kaasamine otsustamisprotsessi selle üle,

kas uurimise käigus võib olla kogutud nende jaoks olulist teavet. Samuti tuleb menetlejatel

põhjendada, miks juurdepääsu ei lubata ja millised materjalid (üldiselt) jälitustoimikus on.

668. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem käsitlenud uurimismaterjalide osalist tutvustamata jätmist

ja leidnud, et kaitsjale peab avaldama kõik tõendid, millele tugineb kohtuotsus, sealhulgas

jälitustegevuse protokollid ja load, mille alusel on jälitustoiminguid tehtud. Jälitustoimikus sisalduva

teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama

avaldamise võimatust. KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur

kahtlustatavat ning süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Sellest tuleneb, et kui

jälitustegevuse tulemusena on saadud kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustavat teavet, tuleb

ka see vormistada jälitustoimingu protokollis ja lisada kriminaaltoimikusse. Samuti peab kohus

kaitsja taotlusel tutvuma jälitustoimikuga ja kontrollima jälitustegevuse seaduslikkust. Eelöeldu ei

välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul

tekivad sellekohased kahtlused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-

1-2-1-13, vt ka 5. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p 13.3).

669. Jälitustoimikust nähtub, et maa- ja ringkonnakohus kontrollisid jälitustoimingute seaduslikkust

jälitustoimikuga tutvudes. Kohtuistungil asus maakohus seisukohale, et jälitustegevuse käigus

rikkumisi ei olnud. Kohtuotsuses pidas maakohus jälitustoimingutega saadud tõendeid lubamatuks,

kuid ei põhjendanud oma seisukohta arusaadavalt (vt ka otsuse punktid 169, 374 jj ning 783).

Ringkonnakohus rahuldas 4. detsembri 2012. a määrusega kaitsjate taotluse jälitustoimikutega

tutvumiseks osaliselt. Kaitsjatel võimaldati tutvuda kõigi eeluurimiskohtunike määruste ja prokuröri

lubade koopiatega, mille alusel kriminaalasjas jälitustoiminguid teostati (KoTo, kd 28, tl 100-107; tl

109-189). Ringkonnakohus märkis õigesti, et juba kohtueelses menetluses on kõigile isikutele, kelle

suhtes jälitustoiming tehti või kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga kaasnevalt

riivati, tutvustatud jälitustoimingute tegemiseks antud lube ja nende lubade alusel nende isikute kohta

kogutud teavet. Prokurör andis kaitsjatele koos süüdistusaktiga koopiad kohtumäärustest ja prokuröri

lubadest, mille alusel tehtud jälitustoimingute käigus kogutud tõendid on kriminaaltoimikusse võetud.

Ringkonnakohtu määrusega võeti kriminaaltoimikusse ka eeluurimiskohtuniku määrused ja prokuröri

load, mille alusel tehtud jälitustoimingutega teavet tõendina ei esitatud. Samas keeldus

ringkonnakohus tutvustamast kaitsjatele muid jälitustoimikus sisalduvaid materjale, sh

jälituskokkuvõtteid, õiendeid ja kirju, samuti Harju Maakohtus säilitatavaid prokuratuuri taotlusi

kohtult jälitusloa saamiseks. Ringkonnakohus selgitas seega otsuses, millised dokumendid sisalduvad

jälitustoimikus. Lisaks põhjendas ringkonnakohus, et soovitud dokumentide tutvustamine kaitsjatele

ei ole võimalik, viidates keeldumise õigusliku alusena RSVS § 29 lg-le 2 ja JTS § 8 lg 1 p-dele 2-4

ning KrMS § 121 lg 2 p-dele 1-7.

670. Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvus jälitustoimiku ja prokuratuuri taotlustega kohtult jälitusloa

saamiseks. Nendest materjalidest ei nähtu, et jälitustegevuse käigus oleks rikutud seadust, sealhulgas

ei ole alust väita, et jälitustoimingute tegemisel eirati ultima ratio-põhimõtet KrMS § 110 lg 1 (vt

otsuse punktid 785-792 ja 795-798) tähenduses. Samuti on nii kriminaalasja nr 04913000085 kui ka

kriminaalasja nr 05913000055 jälitustoimikus olemas selle avamise ajal kehtinud JTS § 10 lg 1 järgi

nõutav jälitusasutuse juhi või tema volitatud ametniku otsus, milles on kajastatud JTS § 101 lg-s 1

nimetatud põhjendused ja muud andmed. Seoses kaitsjate taotlustega võimaldada neil tutvuda kogu

jälitustoimiku materjaliga, märgib kolleegium järgmist.

671. Praeguses asjas esinevad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul jätkuvalt KrMS § 12614 lg 1 p-

des 1-2 ja 4-6 sätestatud jälitustoimiku materjali tutvustamata jätmise alused nende jälitustoimikus

sisalduvate andmete osas, mida ei ole kaitsjatele tutvustatud. Ringkonnakohus viitas jälitustoimiku

materjalide kaitsjatele tutvustamata jätmisel muu hulgas RSVS § 29 lg-le 2 ja seeläbi ka taotluse

rahuldamata jätmise määruse tegemise ajal 4. detsembril 2012 veel kehtinud, kuid otsuse tegemise

ajaks juba kehtetule jälitustegevuse seadusele. Kehtiv RSVS § 29 lg 2 viitab tõepoolest

alates 1. jaanuarist 2013 kehtetu JTS § 8 lg 1 p-dele 2-4, kuid kolleegiumi hinnangul on õige

ringkonnakohtu selgitus, et RSVS § 29 lg 2 keelab menetleja määruse alusel juurdepääsu piiratud,

konfidentsiaalsele ja salajase tasemega riigisaladusele, kui see seab ohtu jälitustoimingutega

puudutatud, jälitustoimingutesse kaasatud või jälitustoimingute tegemisele abi osutanud isikud või

nende lähedased ja koostöö salajasuse. Vaatamata vananenud viitele tuleneb sama põhimõte

kriminaalmenetluse seadustikust, sest pannes menetlejatele ühelt poolt kohustuse tagada

süüdistatavate kaitseõigus ja tutvustada isikule sõltumata tema menetlusstaatusest isiku kohta

jälitustoiminguga kogutud andmeid, on riik teisest küljest kohustatud kaaluma ka sellega kaasnevaid

õiguste riiveid kolmandatele isikutele ning ühtlasi tagama jälitustegevuse meetodite, taktika ja

vahendite salajasuse.

672. Kaitsjate ettepanek, mille kohaselt muid jälitustoimiku materjale saaks tutvustada, kattes vajadusel

osa andmed kinni, ei ole kolleegiumi hinnangul praktiliselt teostatav KrMS § 12614 lg 1 p 7

tähenduses. Samas leiab kolleegium, et süüdistatavate kaitseõigus ega menetluse kui terviku ausus ei

ole seeläbi kahjustatud. Seda esiteks põhjusel, et süüdistatavate kohta kogutud ja kriminaaltoimikusse

tõendina lisamata teavet on neile juba enne kohtumenetluse algust tutvustatud. Teiseks on nii

ringkonnakohus kui ka Riigikohus jälitustegevuse seaduslikkust kontrollides veendunud seaduse

nõuete järgimises. Kaitsjatel oli lisaks võimalik avaldada arvamust kogu kriminaalmenetluse käigus

jälitustoimingutega kogutud ja tõendina kasutatud teabe kohta, sealhulgas vaidlustada selle

usaldusväärsust või tõendi sisu. Nagu märkis ka ringkonnakohus, langeb jälituskokkuvõtetes ja

muudes n-ö tõendi vormistamisele eelnevates dokumentides esitatud teave valdavas osas kokku

jälitustoimingu protokollidesse kantud teabega.

673. K. Kanguri kaitsja kassatsioonist nähtub, et prokuratuuri taotlustega Harju Maakohtu esimehe loal

tutvunud kaitsja V. Näslundi hinnangul ei sisalda need riigisaladust RSVS § 8 p 1 mõttes, "samuti

esineb muid olulisi minetusi". Nimetatud prokuratuuri taotlusi ei pidanud ringkonnakohus

võimalikuks tutvustada teistele kaitsjatele ja süüdistatavatele eelnevalt punktis 669 toodud põhjustel.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et Harju Maakohtus säilitatavad prokuratuuri taotlused

sisaldavad kohtumäärustega võrreldes enam teavet (vt ka otsuse punkt 789).

674. Kolleegium tuvastas, et prokuratuuri taotlused jälitustoimingute tegemiseks on jätkuvalt kaitstud

piiratud tasemega riigisaladusena (toona kehtinud riigisaladuse seaduse § 41 lg 3 alusel) ja

prokuratuur ei ole taotlusi KrMS § 12614 alusel tutvustanud ega salastatust ennetähtaegselt

kustutanud. Nagu märgitud, tuleneb RSVS § 29 lg-st 2 ja KrMS § 12614 lg-st 1, et kriminaalasja

kohtueelse uurimise ajal erinevaid uurimisversioone ning kogutud ja kogutava teabe meetodeid,

taktikat ja vahendeid, sh jälitustoimingusse kaasatud isikuid kajastavaid andmeid on vaja kaitsta.

Jälitustoimingu loa andmist kaaluv eeluurimiskohtunik tutvub prokuratuuri taotluse ja selle aluseks

olevate uurimis- ja jälitusmaterjalidega ning peab riigisaladust avaldamata määruses põhjendama loa

andmist või sellest keeldumist vajalikus ulatuses konkreetsetele asjaoludele tuginedes. Kriminaalasja

menetlev kohus ei saa riigisaladuse põhjendatust ise ümber hinnata ega salastatust kustutada (RSVS

§ 8 p 1 ls 3 ja § 13 lg 1 koosmõjus KrMS § 12614 lg-ga 1 ning RSVS § 13 lg 3), vaid võib RSVS § 29

lg 1 alusel kaaluda juurdepääsu lubamist vältimatu vajaduse korral, kui ei esine RSVS § 29 lg-s 2

kirjeldatud takistavaid asjaolusid. Olukorras, kus jälitustoimingu luba on ebapiisavalt põhjendatud, on

prokuratuuri taotlustes sisalduval suurem tähtsus kaitseõiguse tagamisel ja ultima ratio-põhimõtte

järgimise kontrollil (vt ka otsuse punktid 779-781). Kolleegium leiab eeltoodud põhjustel, et

ringkonnakohus oleks pidanud praeguses asjas juhtima prokuratuuri kui riigisaladuse loonud asutuse

tähelepanu sellele, et viimane kontrolliks taotlustes sisalduva teabe riigisaladusena jätkuva kaitstuse

vajadust ning kaaluks võimalust tutvustada kaitsjatele taotlusi osaliselt, s.t ohustamata RSVS § 29 lg-

s 2 nimetatut. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et K. Kanguri ja ka teiste süüdistatavate kaitseõigust

on seeläbi oluliselt rikutud, kuna ringkonnakohus ja Riigikohus on hinnanud ultima ratio-põhimõtte

järgimist ega tuvastanud selles osas rikkumist.

675. Lisaks on prokuratuur kassatsioonivastuses põhjendatult märkinud, et juhul, kui K. Kanguri teine

kaitsja V. Näslund tuvastas prokuratuuri taotlustes kohtult jälitusloa saamiseks jälitustoimingu

seaduslikkust mõjutanud puuduseid (nt valed faktiväited, põhjenduste ebapiisavus), oleks saanud

riigisaladust avaldamata need eksimused kassatsioonis täpsemalt kirjeldades välja tuua. Samuti on

asjakohane prokuratuuri seisukoht, et kuna prokuratuuri taotlustega tutvumine leidis kassatsiooni

kohaselt aset menetluse ajal ringkonnakohtus ("sai juurdepääs võimalikuks alles pärast istungite

algust ringkonnakohtus"), oleks kaitsja (V. Näslund ringkonnakohtu istungitel ei osalenud) pidanud

vastuväited esitama juba apellatsioonimenetluses.

676. Mis puudutab kaitsjate õigust esitada süüdistatavaid õigustavat teavet, märgib kolleegium järgmist.

Kaitseõiguse teostamisel on kaitsjatel võimalik koostöös oma kaitsealustega viidata asjaoludele, mis

võivad olla jälitustoiminguga jäädvustatud, kuid jäetud mingil põhjusel jälitustoimingu protokollis

vormistamata. Sellise kaitseväite esitamisel kas kohtueelses- või kohtumenetluses peab menetleja

vastava teabe olemasolu kontrollima ning selle esinemisel teabe ka avaldama. Nagu märgib ka

K. Kanguri kaitsja, rahuldas maakohus T. Pedjasaare kaitsja taotluse ja kohustas menetlejat koostama

jälitustoimingu protokolli T. Pedjasaare ja teiste isikute vahel toiminud vestluste kohta, mis

kohtuistungil ka avaldati. Seega konkreetse taotluse esitamisel koostati jälitustoimingu protokoll ja

kaitsjatel võimaldati juurdepääs soovitud teabele. Muus osas ei ole menetluse vältel, sh

kassatsioonides viidatud konkreetsele teabele, mida kaitsjad sooviksid esitada tõendina (vt ka

Riigikohtu 11. aprilli 2013 otsus asjas nr 3-1-2-1-13, p 12.3. ja selles osutatud EIK 31. märtsi 2009. a

otsus asjas Natunen vs. Soome, kus kaebaja viitas sellele, et temale ja kohtule tutvustamata jäetud

ning kohtueelses menetluses hävitatud jälitusmaterjalide hulgas oli salvestisi tema ja

kaassüüdistatavate vahel toimunud telefonivestlustest, mis võiksid kinnitada tema kaitseversiooni).

(III) APELLATSIOONIMENETLUSE NÕUETE JÄRGIMINE

(A) PROKURATUURI APELLATSIOONI NÕUETELE VASTAVUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

677. Kassaatorid leiavad, et prokuratuuri apellatsioon on esitatud hilinenult ja ringkonnakohus oleks

pidanud selle KrMS § 171 lg 6 ja KrMS § 319 lg 2 kohaselt jätma läbi vaatamata. Prokuratuuri

apellatsioon ei vastanud KrMS § 321 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud nõuetele, sest selles puudusid

konkreetsed ja selged põhjendused. Prokurörid tegid apellatsioonis üldisi viiteid maakohtus peetud

süüdistuskõne teesidele, jättes märkimata, millisele alaosale, lõigule või punktile nad tuginevad.

Prokuratuur viitas apellatsioonis suurele hulgale tõenditele, millele ta süüdistuskõnes ei tuginenud.

Nii rikuti kaitseõigust, sest süüdistataval ja kaitsjal polnud võimalik üheselt mõista, millistele

asjaoludele ja seisukohtadele apellant tugines. Lugedes sellise apellatsiooni nõuetele vastavaks ja

jättes

kaitsja

vastuväiteid

piisava

tähelepanuta,

on

ringkonnakohus

rikkunud

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ka KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 12 ning lg 2 mõttes.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

678. Ringkonnakohtu otsuse punktis 6.2 on ammendavalt põhistatud, miks oli prokuratuuri apellatsioon

esitatud õigel ajal ja miks ei saa apellatsioonitähtaja arvestamisel kohaldada KrMS § 171 lg 6 (vt

käesoleva otsuse punkt 424). Nimelt rakendub see säte menetlustoimingule allutatud isiku kaitseks

juhtudel, kui prokuratuur on menetleja rollis ja teeb menetlustoiminguid. Seevastu apellatsiooni

esitades on prokuratuur kohtumenetluse pooleks KrMS § 17 lg 1 tähenduses. Prokuratuuri

apellatsiooni esitamise tähtaja piiramine KrMS § 171 lg 6 alusel tooks kaasa teiste kohtumenetluse

poolte põhjendamatu eelistamise, kuna neile selline kellaajaline kitsendus ei kohalduks. Apellatsiooni

esitamise tähtaega arvutatakse päevades, mitte tundides (vt KrMS § 171 lg 3 ja § 319 lg 2). Seega

tuleb nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et prokuratuuri apellatsioon esitati õigel ajal.

679. Prokuratuur esitas apellatsiooni 83 leheküljel. Apellandi põhjendused 78 leheküljel on jagatud kahte

ossa.

Esimeses

osas

(punktides

1.1-1.12)

vaidlustas

prokuratuur

maakohtu

järeldusi

kriminaalmenetlusõiguse konkreetsete rikkumiste kohta (nt kriminaalmenetluse alustamise

põhjendamatus,

jälitustoimingute

seaduslikkus,

raamatupidamisekspertiisi

akti

lubamatus,

süüdistusakti nõuetelevastavus jne), samuti maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustust. Apellatsiooni põhistuste II osa (punktid 2.1-2.3) kannab küll pealkirja "Materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine", kuid sisaldab suures osas kriitikat maakohtu seisukoha kohta, et süüdistus on

tõendamata, ja seda kriitikat põhistavat tõendite analüüsi. Apellatsiooni kõnealuse osa sissejuhatuses

on prokuratuur märkinud, et kuna maakohus ei käsitlenud prokuratuuri süüdistuskõne teese, peab

apellant vajalikuks teha apellatsioonis viiteid kohtuvaidlustes esitatud kirjaliku süüdistuskõne

lehekülgedele, kus on analüüsitud tõendeid ja toodud prokuratuuri põhistused süüdistuses kirjeldatud

asjaolude tuvastamise kohta. Apellant palus ringkonnakohtul apellatsiooni menetlemisel võtta aluseks

ka prokuratuuri süüdistuskõne teeside seisukohad.

680. Tuleb möönda, et arvukad viited süüdistuse teesidele võisid teatud määral vähendada apellatsiooni

jälgitavust. Samas ei saa nõustuda kassaatoritega, et apellatsioonis ei ole sisulisi põhjendusi ja viited

süüdistuse teesidele ei võimaldanud mõista, millistele asjaoludele ja seisukohtadele apellant taotluse

rajas. Kõik apellatsiooni viited süüdistuse teesidele olid seostatud konkreetsete apellandi väidetega.

Mitmel juhul hõlmas apellatsioonis tehtud viide küll mahukat tekstiosa süüdistuse teesidest, ent see ei

tähenda viidete ebamäärasust, nagu väidavad kaitsjad. Apellatsiooni põhjal on mõistetav, et seal, kus

viidatakse lehekülgedele süüdistuse teesidest, peetakse silmas nendel lehekülgedel paiknevat teksti

tervikuna, mitte üksnes ebamäärast osa sellest tekstist. Seega ei olnud süüdistatavad ja kaitsjad

olukorras, kus nad oleksid pidanud mõistatama, millele apellant tugineb. Tekst, millele viidati, oli

käsitletava küsimuse seisukohalt tervikuna asjasse puutuv. Viidete kasutamine ei muutnud

apellatsiooni oluliselt raskemini jälgitavaks, kui see olnuks siis, mil prokuratuur oleks viidatavad

lõigud süüdistuskõnest apellatsioonis taasesitanud. Süüdistuskõne tekst oli süüdistatavatele ja

kaitsjatele juba esimese astme kohtu menetlusest tuttav, mis eelduslikult pidanuks lihtsustama

apellatsiooni jälgitavust.

681. Kaitseväited, mis puudutavad apellatsioonis põhistuste puudumist, on üldsõnalised ega võimalda aru

saada, mil moel apellatsioonis süüdistuskõnele tehtud viited selle arusaadavust oluliselt vähendasid.

Küll tuleb kaitsjatega nõustuda selles, et ebatäpne on ringkonnakohtu seisukoht, nagu piisaks KrMS

§ 321 lg 2 p 4 nõuete järgimiseks sellest, kui apellatsioonis esitatud taotlused on sedavõrd selged, et

puudub vajadus pöörduda apellatsiooni põhjenduste poole. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on

apellatsiooni põhjendamine kohustuslik, sõltumata apellandi taotluste selgusest. Apellatsiooni

põhistused võimaldavad teistel kohtumenetluse pooltel aru saada, millistel põhjustel apellant

maakohtu otsusega ei nõustu ja milline on küsimuste ring, mille üle apellatsioonimenetluses

esmajoones vaieldakse ja mille kohta peab kohtumenetluse pool olema valmis väljendama oma

põhistatud seisukohti. Järelikult on apellatsiooni põhistustel - sõltumata taotluse sisust ja selgusest -

oluline roll ausa ja õiglase kohtumenetluse tagamisel.

682. Prokuratuuri apellatsiooni põhistused võimaldasid piisava selgusega aru saada, miks prokuratuur

maakohtu otsusega ei nõustu ja millistele väidetele ning tõenditele apellant tugineb. Seega ei

rikkunud

ringkonnakohus

prokuratuuri

apellatsiooni

nõuetele

vastavaks

tunnistamisega

põhistamiskohustust ega ausa ning õiglase kohtupidamise põhimõtet.

(B) KRMS § 341 NÕUETE JÄRGIMISEST RINGKONNAKOHTU OTSUSES

(A) KASSAATORITE VÄITED

683. Kassaatorid ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et maakohus on kaitsjate taotlustes toodut

esitanud oma seisukohana, lisamata omapoolseid põhjendusi.

684. Kui aga siiski lähtuda ringkonnakohtu hinnangust, et maakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel

põhistamiskohustust, tuleb seda rikkumist käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 1 p 7, mitte aga KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus tegi maakohtule

etteheiteid, mis eraldivõetuna või kogumis viitavad KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisele. KrMS § 339

lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele saab ringkonnakohus KrMS § 341 lg 2

kohaselt reageerida üksnes maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks saatmisega. Ringkonnakohus käsitas maakohtu põhistuse väidetavaid puudusi KrMS

§ 339 lg-s 2 sätestatud rikkumisena selleks, et kohtukolleegiumil oleks võimalik teha uus

süüdimõistev kohtuotsus. KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise korral olnuks see välistatud (vt

nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-35-13, p 16).

685. Otsuse punktis 6.5 on ringkonnakohus sisuliselt möönnud, et tuvastatud rikkumised eeldaksid

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtusse, kuid see on mõistliku menetlusaja nõude

tõttu võimatu. Ringkonnakohtu selline seisukoht on vastuolus seadusega. Süüdistatava õigus asja

menetlemisele mõistliku aja jooksul on tema õiguste kaitseks kehtestatud privileeg, mitte riigi

karistusvõimu kaitsev põhimõte. Mõistliku menetlusaja möödumise või selle ohuga ei saa õigustada

seaduses sätestatud menetlusreeglitest kõrvalekaldumist süüdistatava kahjuks. Olukorras, kus

tuvastatakse, et KrMS § 341 kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks

arutamiseks, mis tooks aga kaasa mõistliku menetlusaja nõude rikkumise, on õigeksmõistva otsuse

tühistamine välistatud (vt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-1-1-14-11 ja nr 3-1-1-100-09). Ka

praeguses asjas pidanuks ringkonnakohus kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu lõpetama, hindamata ümber maakohtu õigeksmõistvat otsust.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

686. Õige on kassaatorite seisukoht, et mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna

ringkonnakohtule ega Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras, kus KrMS § 341 lg 1, 2

või 3 (§ 361 lg 2) kohaselt tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks arutamiseks.

Sellises situatsioonis peab kõrgema astme kohus üldjuhul madalama astme kohtu otsuse tühistama ja

kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p-d 17-18 ja 17. mai 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-53-13, p-d 12-13). Erandina, kui avalik menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste

(tulevase) rikkumise ilmselgelt üles, tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata

madalama astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine heastada

muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS § 306 lg 1 p 61) või (väljaspool

kriminaalmenetlust) rahalise hüvitise maksmisega (vt otsuse punktid 659-660).

687. Samas ei järeldu kassaatorite viidatud ringkonnakohtu otsuse punktist 6.5 (vt käesoleva otsuse

punkt 429), nagu oleks kohus leidnud, et KrMS § 341 kohaselt tuleks käesolev kriminaalasi saata

maakohtule uueks arutamiseks, kuid mõistliku menetlusaja möödumise oht annab teise astme kohtule

õiguse teha asjas ise uus otsus. Ringkonnakohus märkis järgmist: "Kohtukolleegium leiab, et

käesoleva kohtuasja süüdistuse mahtu, keerukust ja süüdistatavate arvu arvestades mööduks

menetluse mõistlik aeg kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks tagasi saates ilmselt enne, kui

kohtulahend läbi kaebemenetluse jõustuda jõuab. Seetõttu ei ole kohtukolleegiumi hinnangul

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine põhjendatud isegi sel juhul, kui

kohtukolleegium tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole ringkonnakohtus

võimalik kõrvaldada." Osundatud lõigust ega ka ringkonnakohtu otsuse muudest osadest ei tulene,

nagu oleks ringkonnakohus tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida pole

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, või väitnud, et kui selline rikkumine peaks ilmnema,

annab mõistliku menetlusaja möödumise oht ringkonnakohtule siiski õiguse teha asjas ise uus

süüdimõistev otsus. Seisukoht, et mõistliku menetlusaja (oodatav) möödumine võib vaatamata KrMS

§-s 341 sätestatule välistada kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks madalama astme kohtule, on

iseenesest õige ja kooskõlas eespool viidatud Riigikohtu praktikaga. Ka kriminaalmenetluse

lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel välistab kriminaalasja tagastamise madalama astme kohtule,

ehkki KrMS § 341 lg-d 1-3 seda nõuaks.

688. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust, kas maakohtu otsuses oli tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 7

nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega, mis KrMS § 341 lg 2 kohaselt kohustanuks

ringkonnakohut saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-59-07, p 12; 6. mai 2011. a määrus

asjas nr 3-1-1-37-11, p 12.1 ja 7. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-82-13, p 10).

689. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kui kohtuotsuses puudub

põhjendus.

690. Senises kohtupraktikas on KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud rikkumisega enamasti samastatud

kohtulahendi

põhistamise

kohustuse

mis

tahes

rikkumine

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 20; 26. aprilli 2013. a määrus

asjas nr 3-1-1-34-13, p 10; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-40-12, p 13; 13. juuni 2012. a

otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 13; 12. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 7

ja 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.5). Riigikohus on leidnud, et KrMS § 339 lg 1 p-

s 7 (ja enne 1. juulit 2004 apellatsiooni- ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS)

§ 39 lg 3 p-s 7) nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega pole tegemist üksnes siis, kui

kohus ei ole oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud, vaid ka juhul, kui selle põhjenduse

kujunemine

ei

ole

kohtuotsuse

lugejale

jälgitav

või

veenev

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-47-04, p 10; 12. aprilli 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-13-05, p 7; 26. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-77-05, p 20; 17. novembri 2006. a

otsus asjas nr 3-1-1-100-06, p 10; 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-13-07, p 9.1).

691. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas loetud KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud

rikkumiseks:

·

tunnistaja ütluste või muude tõendite piisava põhjalikkusega analüüsimata jätmine, tõendite

analüüsi nappus ja pinnapealsus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-31-11, p 19.4; 21. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-75-11, p-d 8-10

ja 3. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 16), tõendite ühekülgne ja kriitikavaba

hindamine ning süüdistatava tahtluse põhistamata jätmine (24. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-50-

13, p-d 13-14 ja 8. juuli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-74-04, p 7), samuti tõendite selektiivne

hindamine (19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11, p 14);

·

kohtu seisukoha puudumine süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse kohta

(1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 16.5);

·

kohtuotsuses mõne kuriteo koosseisulise tunnuse käsitlemata jätmine (16. juuni 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-23-10, p 12.2);

·

selle ebapiisav põhjendamine, miks kaastäideviijate käitumine on kohtuotsuses erinevalt

kvalifitseeritud (17. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-100-06, p 13);

·

kaitseargumentidest tulenevate järelduste analüüsimata jätmine (19. oktoobri 2004. a otsus asjas

nr

3-1-1-94-04,

p

11.1)

või

olulise

tähtsusega

kaitseväite

analüüsimata

jätmine

(25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 8.2);

·

põhjenduste puudumine selle kohta, miks ja kuidas rikub kaitseõigust süüdistuses selle

täpsustamata jätmine, millised süüdistuses nimetatud varad või muud soodustused täitsid

mõjuvõimuga kauplemise ning millised pistise andmise ja võtmise koosseisu (20. märtsi 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 13);

·

ebapiisav põhjendus selle kohta, miks on süüdistatava tegusid käsitatud ideaalkogumina

(27. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-7-11, p 17);

·

isiku süüditunnistamine altkäemaksu andmises, ilma et väidetava altkäemaksu võtja ametiisiku

tunnustele vastavus oleks nõuetekohaselt tuvastatud (6. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-65-

07, p 8);

·

KarS § 31 lg 1 kohaldatavuse kontrollimata jätmine (6. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-

13, p 18);

·

kohtuotsuses põhjenduse puudumine küsimuses, miks pidas kohus signaalpüstolit relvaks KarS

§ 200 lg 2 p 8 mõttes (14. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 10);

·

süüdistatavale mõistetud põhi- või lisakaristuse põhistamata jätmine (26. novembri 2007. a otsus

asjas nr 3-1-1-59-07, p 12 ja 28. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-27-08, p 16);

·

kohtuotsuses nende õigusnormide märkimata jätmine, mille alusel kohus otsustas asitõendite ja

muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes rakendatavate meetmete üle

(22. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-22-08, p 9.2);

·

ringkonnakohtu otsuses esimese astme kohtus tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata

jätmine (paljudel juhtudel, nt 3. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-107-12, p 7).

692. Eeltoodust nähtuvalt on KrMS § 339 lg 1 p 7 senises kohtupraktikas tõlgendatud enamasti

laiendavalt, s.o nii, et see hõlmab kohtulahendi põhistamise kohustuse sisuliselt mis tahes rikkumisi,

sh põhistuse lünki kitsapiirilistes üksikküsimustes. Samas mõningatel juhtudel on Riigikohus lugenud

kohtuotsuse sarnased põhjendamispuudused siiski kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. märtsi 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-8-05, p 10; 15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-25-07, p 12; 19. juuni 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-33-08, p 10.4, 11. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 12.6; 9. novembri 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-87-11, p 9.2; 21. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-8-13, p 9; 27. märtsi

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-25-13, p 7).

693. Riigikohus on ringkonnakohtu tuvastatud KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisi eitanud kahel juhul: 1) kui

ringkonnakohtu etteheited maakohtu tõendite analüüsi puudumise kohta on Riigikohtu hinnangul

alusetud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-35-13, p 17);

2) kui ringkonnakohus on KrMS § 339 lg 1 p-le 7 tuginedes tegelikult osutanud materiaalõiguse

ebaõigele kohaldamisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-

37-11, p 13.1; 10. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-35-13, p 18). Samas on Riigikohus ka ise mõnel

juhul käsitanud põhjendamiskohustuse rikkumist süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku

hinnangu andmisel KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud rikkumisena (vt lisaks üle-eelmises punktis

toodud näidetele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-118-13,

p-d 9 ja 11).

694. Seega ei ole kolleegiumi praktika põhistamiskohustuse rikkumise kvalifitseerimisel järjekindel ja

seda tuleb ühtlustada.

695. KrMS § 3051 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Selles normis ette

nähtud kohtulahendi põhistamise kohustus on laiem kui KrMS § 339 lg 1 p-st 7 tulenev kohustus

mitte teha kohtuotsust, milles "puudub põhjendus". Järelikult ei saa KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud

kohtuotsuse üldise põhistamiskohustuse rikkumine, mis võib muu hulgas seisneda näiteks

kohtuotsuse põhjenduste ebaveenvuses või mitteammendavuses, olla kõikidel juhtudel käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

696. Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka KrMS § 339 lg-te 1 ja 2 süstemaatiline tõlgendamine. Kolleegium

on varem selgitanud, et KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 sätestatud absoluutsed ehk n-ö kataloogisisesed

menetlusõiguse rikkumised on seadusandja lugenud niivõrd kaalukateks kohtuliku arutamise

üldprintsiipide minetusteks, et nende esinemisel ei saa kohtulahendit ühelgi juhul sisuliselt õigeks

lugeda. Teisisõnu ei saa rääkida eelneva menetluse kohtulahendit legitimeerivast toimest. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-37-11, p 12.1.) Seejuures on

KrMS § 339 lg-s 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste näol valdavalt tegemist

selgepiiriliste

ja

formaalsete

vigadega,

mille

tuvastamine

ei

sisalda

märkimisväärset

kaalutlusmomenti ja mille puhul ei mängi rikkumise määr otsustavat rolli (nt pole KrMS § 339 lg 1

p 2 puhul oluline, kas kaitsja on puudunud kõigilt või üksnes mõnelt kohtuistungilt). Erandiks on

üksnes KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud rikkumine, mille aga KrMS § 341 lg 3 võrdsustab õiguslike

tagajärgede poolest § 339 lg-s 2 nimetatud rikkumistega. Kohtuotsuse põhjenduste piisavus ja

veenvus on suuresti hinnangulised kategooriad. Samuti võivad kohtuotsuse põhistuste puudused olla

iseloomult ja ulatuselt väga erinevad alates väikestest lünkadest või ebaselgustest mõne

üksikküsimuse lahendamisel kuni kohtuotsuse põhistava osa täieliku puudumiseni. Seepärast ei saa

põhistamiskohustuse mis tahes rikkumist lugeda puuduseks, mis on aprioorselt sedavõrd kaalukas, et

seab igal juhul kahtluse alla kogu kohtulahendi legitiimsuse ja eeldab uut menetlust samas

kohtuastmes.

697. Kohtuotsuse põhistamise kohustuse mis tahes rikkumise kvalifitseerimine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi

piiraks KrMS § 341 lg-st 2 tulenevalt ebamõistlikult ringkonnakohtu võimalust maakohtu vigu ise

kõrvaldada ja tooks paljudel juhtudel kaasa kriminaalmenetluse põhjendamatu aja- ja

ressursimahukuse.

698. Kolleegium osutab siinkohal kaudse tõlgendusargumendina ka võrdlusele tsiviil- ja

halduskohtumenetlusega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 järgi saadab

ringkonnakohus asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole

otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust

kõrvaldada. Seega ei too maakohtus kohtuotsuse põhistamise kohustuse (TsMS § 436 lg 1) rikkumine

tsiviilkohtumenetluses kaasa nõuet kohtuasi tingimata maakohtule uueks arutamiseks saata.

Ringkonnakohus peab iga kord hindama, kas tal on võimalik maakohtu viga ise kõrvaldada või mitte.

Seejuures on Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes

peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja

esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-154-11, p 16). Sarnane on olukord ka

halduskohtumenetluses. Halduskohtumenetluse seadustiku § 199 lg 2 p 2 kohaselt toob see, kui

maakohtu otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud, kaasa asja halduskohtule

uueks arutamiseks saatmise üksnes juhul, kui ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

Kolleegiumi hinnangul ei õigusta ei kriminaalmenetluse seadustiku sõnastus ega kriminaalmenetluse

eripära oluliselt teistsugust lähenemist maakohtu põhistamisvigade õiguslikele tagajärgedele.

699. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS

§ 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse

korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellele

osutab ka KrMS § 339 lg 2 sõnastus, kus nimetatakse "ebaseadusliku" kohtuotsuse kõrval eraldi

alternatiivina "põhjendamatut" kohtuotsust.

700. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige

ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud

kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib

"põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse

puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS

§ 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

701. Eeltoodust ei saa aga järeldada, nagu oleks ringkonnakohus, sedastades maakohtu otsuses KrMS

§ 339 lg 1 p-st 7 hõlmamata põhistamiskohustuse rikkumise, alati õigustatud ja kohustatud maakohtu

vea ise parandama. KrMS § 341 lg 3 sätestab, et tuvastades sama seadustiku § 339 lõike 1 punktis 12

või lõikes 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Seega kui maakohtu otsuse

põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise

lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid,

mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul

kriminaalasi ise ära lahendada.

702. Kolleegiumil ei ole kahtlust, et praeguses asjas rikkus maakohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud

kohtuotsuse põhistamise kohustust. Ringkonnakohus märkis õigesti, et maakohtu põhjendus (vt

käesoleva otsuse punkt 356 jj) rajanes suurel määral kaitsjate teeside (osalisel) ümberkirjutamisel.

Märkimisväärne osa kohtuotsuse põhiosast pole menetluseseme seisukohalt asjakohane, kuna selles

käsitletakse teemasid, millel puudub KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimuste lahendamisel tähtsus (vt

nt käesoleva otsuse punktid 357-365, 368-370, 389, 396, 398). Kohtu põhjendused, mis puudutavad

KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimusi, on paljuski lünklikud, ebaveenvad ja deklaratiivsed või

põhinevad raskesti hoomatavatel mõttekäikudel, samuti ei ole nende esitamisel vähimalgi määral

järgitud kolmeastmelisest deliktistruktuurist tulenevaid nõudeid õigusliku küsimuse lahendamise

metoodikale (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-136-05,

p 8). Vaatamata eelmärgitule on maakohtu otsusest siiski üldjoontes mõistetav, millistel põhjustel

kohus suure osa prokuratuuri esitatud tõenditest lubamatuks tunnistas ja seetõttu süüdistatavaid

õigeksmõistva otsuse tegemiseni jõudis. Kui tõendite lubatavuse hindamisel võtta aluseks maakohtu

seisukohad,

puuduks

selles

asjas

alternatiiv

kõigi

süüdistatavate

õigeksmõistmisele.

Põhistamiskohustuse aspektist pole tähtsust sellel, et maakohtu järeldused tõendite lubatavuse

küsimuses rajanesid valdavalt menetlusseaduse väärtõlgendustel. Kohtu põhistuste ekslikkus ei ole

samastatav nende puudumisega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus

asjas nr 3-1-1-139-05, p 15). Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et maakohtu otsuses polnud

tegemist põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Esimese astme kohtu vead otsuse

argumenteerimisel olid sellised, mis annavad alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest

rikkumisest KrMS § 339 lg 2 mõttes.

703. Sellega ei ole aga veel vastust saanud küsimus, kas ringkonnakohus oli KrMS § 341 lg-st 3

tulenevalt õigustatud ise uue kohtuotsuse tegema või pidanuks ta saatma kriminaalasja teistkordseks

arutamiseks Harju Maakohtule. Kolleegiumi arvates toimis apellatsioonikohus praeguses asjas uut

otsust tehes õigesti ja seda alltoodud põhjustel.

704. Ringkonnakohus tühistas maakohtu õigeksmõistva otsuse ja tegi uue, süüdimõistva kohtuotsuse.

Ringkonnakohtu lõppjärelduste erinevus võrreldes maakohtu järeldustega tulenes esmajoones

vastupidisest õiguslikust hinnangust mitmete tõendite lubatavusele. Tulenevalt KrMS §-ga 340

apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks

saatmata teha ise uue otsuse muu hulgas siis, kui ta soovib muuta kriminaalasjas kogutud tõenditele,

sh nende lubatavusele antud hinnangut (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-105-13, p 24). Ringkonnakohtu pädevus anda tõendite lubatavusele maakohtust

erinev hinnang ja teha sel põhjusel ise uus otsus ei olene sellest, kas maakohus on oma vastupidist

seisukohta tõendite lubatavuse küsimuses põhjendanud nõuetekohaselt.

705. Tõendikogum, millele ringkonnakohtu otsus tugines, oli küll maakohtu otsusega võrreldes oluliselt

erinev, ent koosnes sellistest tõenditest, mis olid esitatud juba maakohtus ja mille maakohus oli

kohtuistungil vastu võtnud ning mida esimese astme kohtus oli ka vahetult uuritud. Ringkonnakohus

ei tuginenud tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud

ja uuritud tõenditele. Ringkonnakohtus tõenditele antud hinnang ja tõendamiseseme asjaolude kohta

tehtud järeldused põhinesid üldjoontes samasugusel käsitlusel, millele oli rajatud ka prokuratuuri

süüdistuskõne maakohtus ning apellatsioon. Seega polnud ringkonnakohtu otsuse aluseks olevad

tõendid ja neile antud hinnang süüdistatavatele ja kaitsjatele üllatuslikud. Apellatsioonimenetluses

esitasid kaitsjad ringkonnakohtu hiljem omaks võetud käsitlusele mahukalt vastuargumente, mida

ringkonnakohus siiski põhjendatuks ei pidanud. Kaitsjatel oli võimalus vaidlustada kassatsioonides

muu hulgas ringkonnakohtu tõendite lubatavusele antud hinnangut (vt lähemalt otsuse punkt 719),

samuti taotleda kassatsioonikohtu kontrolli küsimuses, kas ringkonnakohtus tõenditest tehtud

järeldused

on

põhjendatud

selgelt,

ammendavalt

ja

vastuoludeta

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-33-08, p 8 ja 26. augusti 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-61-11, p 6). Seda võimalust kaitsjad ka kasutasid.

706. Vead maakohtu otsuse põhistamisel ei mõjutanud maakohtus toimunud tõendite uurimise

seaduslikkust ega takistanud ringkonnakohtul neid tõendeid KrMS § 15 lg 2 p 2 alusel avaldada ja

otsuses neile tugineda.

707. Pidades silmas kriminaalasja mahtu, süüdistatavate ning tunnistajate arvu, samuti asjaolu, et

kriminaalasja arutamiseks maakohtus kulus 92 istungipäeva, olnuks kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks saatmine menetlusökonoomia seisukohalt äärmiselt koormav. Ehkki menetlusökonoomia

argument ei ole KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel esmane

ega otsustav kriteerium, peab sellega siiski arvestama. Nagu eelnevatest punktidest nähtub, ei olnud

ringkonnakohtul praeguses asjas kaalukaid põhjuseid menetlusökonoomia põhimõtet tahaplaanile

jätta.

708. Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et ringkonnakohus oli KrMS § 341 lg-st 3 tulenevalt

õigustatud tegema kriminaalasjas ise uue otsuse vaatamata sellele, et maakohus rikkus kohtuotsuse

põhistamise kohustust.

(C) VAHETU KOHTULIKU UURIMISE PÕHIMÕTTE JÄRGIMINE

(1.) RINGKONNAKOHTUS UUE OTSUSE TEGEMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

709. Viidates muu hulgas EIK 4. juuni 2013. a otsusele asjas Hanu vs. Rumeenia, leiavad kassaatorid, et

ringkonnakohus rikkus maakohtuga diametraalselt erineva otsuse tegemisel PS § 24 lg 5 ja EIÕK 7.

lisaprotokolli art 2 nõudeid, mis tagavad isikule kaebeõiguse. Õiguspraktikas on omaks võetud

seisukoht, et tõendite esmase hindamise kohustus lasub esimese astme kohtul. Ringkonnakohus on

otsuse tegemisel tuginenud ka tõenditele, mida esimese astme kohus ei hinnanud. Esimest korda

nimetati põhitõenditeks viie köite jagu jälitustoimingu protokolle, ühe köite jagu ekspertiisimaterjale

ja teise astme kohtu poolt väljakutsumata jäetud tunnistajate ütlusi. Kohus on üksnes protokollide

põhjal lugenud mitme tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks. Kohtulik arutamine ringkonnakohtus oli

märksa pealiskaudsem ega ole võrreldav põhjaliku kohtuliku uurimisega maakohtu võistlevas

menetluses, milles osalesid ka rahvakohtunikud. Kaebeõigus Riigikohtusse pole kaebeõiguse

tagamiseks piisav, kuna tõendite hindamise peale ei saa kaevata.

710. Ringkonnakohus pidanuks saatma kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. Kui aga asuda

seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustik lubas ringkonnakohtul teha asjas uue otsuse, tuleb

kontrollida KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 346 p-de 1 ning 2 põhiseaduspärasust.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

711. Nagu kassatsioonides viidatakse, tegi ringkonnakohus otsuse maakohtuga võrreldes oluliselt erineva

tõendikogumi põhjal. Ringkonnakohus tugines olulisel määral maakohtu poolt lubamatuteks

tunnistatud tõenditele, nagu jälitustoimingute protokollid ja eksperdiarvamus. Lisaks on

ringkonnakohus jätnud tõendikogumist välja maakohtu otsuse aluseks olnud mitme süüdistatava ja

tunnistaja ütlused, lugedes need ebausaldusväärseks.

712. Ringkonnakohtus maakohtu otsusest diametraalselt erineva kohtuotsuse tegemine ei ole välistatud,

kuid

sellega

kaasneb

kõrgendatud

põhistamiskohustus

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

5. mai 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 10; 18. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07,

p 7.1; 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 12 ja 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-61-

12, p 11). Need lahendid on tehtud olukorras, kus ringkonnakohtu otsuse tegemise aluseks on sama

tõendikogum, mis maakohtus. Tõendikogum hõlmab KrMS § 61 lg 2 kohaselt üksnes kohtuliku

uurimise esemeks olnud teavet, mille asja lahendav kohus on tunnistanud lubatavaks. Välistatud ei

ole aga ka võimalus, et ringkonnakohus teeb maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse teistsuguse (sh

täienenud) tõendikogumi alusel. KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda nii

tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning

mis on protokollitud, kui ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on

apellatsioonimenetluses avaldatud. Osutatud sättest järeldub, et ringkonnakohtu lahend võib tugineda

ka tõenditele, mida ei ole maakohtus vahetult uuritud, kuid mida on ringkonnakohtus suuliselt

esitatud ja vahetult uuritud. Samuti pole välistatud ringkonnakohtu tuginemine maakohtus vahetult

uuritud tõenditele, mille maakohus alles kohtuotsuse tegemisel lubamatuks tunnistas. Olukorras, kus

ringkonnakohtul on teatud juhtudel õigus kardinaalselt muuta maakohtu poolt tõenditele antud

hinnangut, ei ole välistatud ka mõnele tõendile esmakordse hinnangu andmine. Seda tuleb arvestada

eriti siis, kui uusi tõendeid ei esitata esimest korda ringkonnakohtule, vaid need jäid esimese astme

kohtu otsuses arvestamata põhjusel, et maakohus pidas neid ekslikult lubamatuks.

713. Kassaatorite viidatud EIK 4. juuni 2013. a otsuses asjas Hanu vs. Rumeenia väljendatud seisukohad

ei ole praegu kohaldatavad. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel oli maa- ja ringkonnakohtu otsuste

aluseks erinev tõendikogum. Samuti on ringkonnakohus vahetult uurinud kohtuotsuse tegemise

aluseks olnud peamisi tõendeid - jälitustoimingu protokolle, tunnistajate ütlused on praeguses asjas

üksnes kaudseteks tõenditeks.

714. Kriminaalmenetlusõigust ei riku, kui ringkonnakohus tunnistab süüdistatavat õigustavad ütlused

ebausaldusväärseks, vaatamata sellele, et ringkonnakohus uurib neid tõendeid üksnes maakohtu

istungi protokollidele tuginedes. Ringkonnakohus on osade tunnistajate ütluste ebausaldusväärseks

lugemist põhistanud, hinnates neid ütlusi kogumis teiste tõenditega, võttes arvesse kõnealuste ütluste

sisemisi vastuolusid ja elulist usutavust. Tõendite lubatavuse üle otsustamine on õiguslik hinnang.

Seetõttu ei eelda sellise otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka

isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja

kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas.

715. Maakohtus õigeks mõistetud, kuid ringkonnakohtus prokuratuuri apellatsiooni alusel esimest korda

süüdi tunnistatud isik ei saa kassatsioonimenetluses vaidlustada süüdimõistmise aluseks olnud

faktilisi asjaolusid. Seega on tegemist kaebeõiguse riivega, mille proportsionaalsust tuleb kaitsjate

taotlusel kontrollida. Kolleegium hindab KrMS § 340 lg 4 p 2, § 341 ja KrMS § 363 lg 5 kooskõla PS

§ 24 lg-ga 5 koosmõjus EIÕK art-ga 6. Esmakordse süüdimõistva kohtuotse võimaldavad

ringkonnakohtul teha KrMS § 340 lg 4 p 2 ja § 341. Kassatsioonis ei ole võimalik taotleda uute

faktiliste asjaolude tuvastamist (KrMS § 363 lg 5). Järgnevalt hindab kolleegium nende sätete

põhiseaduspärasust.

716. PS § 24 lg 5 on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus. Seega võib seadusandja kaebeõigust piirata.

Ringkonnakohtu pädevus kriminaalasja lahendamisel ja PS § 24 lg 5 piirangu sobivus tuleneb

põhiseaduse süstemaatilisel tõlgendamisel ka PS § 149 lg-st 2, mille kohaselt on ringkonnakohtud

teise astme kohtud ja nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid, ning

sama paragrahvi lõikest 3, mille järgi on Riigikohus riigi kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid

läbi kassatsiooni korras. Seega on juba põhiseaduses endas ette nähtud teise astme kohtute ja

Riigikohtu erinev pädevus kohtuasja lahendamisel.

717. Apellatsioonimenetlus on täielik reformaatorlik kohtukaebemenetlus ja selle käigus saab vaidlustada

nii faktiliste asjaolude tuvastamist kui ka õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus võib hinnata asjas

kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, samuti muuta maakohtu õiguslikke seisukohti, tehes asjas

täielikult uue kohtuotsuse. KrMS § 331 sätestab kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise korra ja

piirid. Sama paragrahvi esimese lõike kohaselt peab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni

korras arutamisel juhinduma kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki (kohtumenetlus maakohtus)

sätetest arvestades 11. peatüki 3. jaos sätestatud eranditega. Üldjuhul arutab ringkonnakohus

kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, kuid KrMS § 331 lg-s 3 on toodud ka erandid, millal

ringkonnakohtul on õigus apellatsioonimenetluse piire võrreldes apellatsioonis taotletuga laiendada.

KrMS § 335 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus kohtulikul uurimisel järgima sama seadustiku §-

de 286−298 sätteid, mis reguleerivad kohtulikku uurimist maakohtus.

718. Seega toimub apellatsioonimenetluses kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul

on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme

kohtul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-8-05, p 8).

Teisalt pole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus,

vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Uute faktiliste

asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus peaks olema erandlik. Seda võib teha eelkõige juhul, kui

pärast esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2004. a määrus asjas nr 3-1-1-115-04, p 10). Seejuures võib

täiendava tõendiga olla tegemist ka siis, kui maakohus on tunnistanud selle põhjendamatult

lubamatuks ja jätnud tõendikogumist välja.

719. Kuigi kassatsioonimenetluses ei saa tuvastada uusi faktilisi asjaolusid, on Riigikohus KrMS § 362

p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas

tõendite

hindamisel

on

menetlusõigusest

kinni

peetud

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p 15; 28. aprilli 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-31-11, p 26). Seega on ringkonnakohtu hinnang tõenditele kassatsioonimenetluses teatud

ulatuses kontrollitav ja võimalikud vead kõrvaldatavad Riigikohtus. Kuigi edasikaebeõigust on

kitsendatud, on see põhiõiguse riive kehtestatud seadusega ja lähtub kassatsioonimenetluse kui

õigusliku vaidluse lahendamise olemusest. Samal ajal ei piira kassatsioonimenetlus ülemääraselt

kohtumenetluse poole õigust ringkonnakohtu esmakordse süüdimõistva otsuse vaidlustamisel, kuna

Riigikohus saab kontrollida tõendite hindamise õiguspärasust (menetlusõiguse nõuete järgimist) teise

astme kohtus.

720. Eeltoodu põhjal jõuab kolleegium järeldusele, et edasikaebeõiguse piirangud kassatsioonimenetluses

on sobivad, vajalikud ja mõõdukad ning ei ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks.

(2.) TÕENDITE AVALDAMINE RINGKONNAKOHTUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

721. Kuna ringkonnakohtu istungitel ei avaldatud uuesti dokumentaalseid tõendeid, ei saanud kohus

nendele tugineda. Nimelt avaldas ringkonnakohus maakohtu istungiprotokollid ja luges sellega kõik

maakohtus vahetult uuritud tõendid avaldatuks KrMS § 15 lg 2 p 2 tähenduses. Selline seisukoht on

ekslik, kuna kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 on istungiprotokoll ka ise tõend ja tõendit ei saa avaldada

teise tõendi vahendusel. Lisaks ei uuritud tõendeid vahetult ega kuulatud süüdistatavaid üle. Samas

tegi apellatsioonikohus maakohtu otsusega võrreldes vastupidise otsuse.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

722. KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama

lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult

uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Apellatsioonimenetluses toimub tõendi

avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti

(nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte

tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka

avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-117-13, p-d 9.1 ja 9.3).

723. Kohtuistungi protokollil on kahene tähendus: ühelt poolt on tegemist menetluskäiku kajastava

menetlusdokumendiga, teisalt jäädvustatakse selles kohtus toimunud tõendite vahetu uurimise

tulemused. Kohtumenetluse pooled, välja arvatud T. Pedjasaare kaitsja, ei ole ringkonnakohtu istungil

tõendite avaldamise viisi vaidlustanud. Järelikult on nad sellega vaikimisi nõustunud. Ei ole alust

arvata, et kohtumenetluse pooled ei saanud aru, et kohus avaldas protokollid tõendite avaldamiseks,

mitte menetluslike asjaolude tuvastamiseks. Pooled said maakohtus avalikul ja suulisel uurimisel

enda seisukohad esitada, mistõttu ei olnud vaja neid ringkonnakohtus uuesti ja täies mahus suuliselt

ette lugedes avaldada. Sellise menetlemise kasuks räägib ka mõistliku menetlusaja põhimõte, mida

nõnda mahukas asjas oleks vastasel juhul olnud raske kui mitte võimatu järgida.

(3.) JÄLITUSTOIMINGUTE SEADUSLIKKUSE KONTROLLIMINE

RINGKONNAKOHTUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

724. Kaitsjad leiavad jälitustoimingute logifailide kontrollimisega seoses, et kohtul ei olnud õiguslikku

alust võtta Kaitsepolitseiametiga ühendust väljaspool kohtulikku arutamist. Kaitsepolitseiameti

koostatud tabel jälitustoimingute kohta pole tõend. Ringkonnakohus on otsuses viidanud AS-i EMT

vastusele T. Pedjasaare pealtkuulamise logifailide kohta. Ringkonnakohus andis 16. jaanuari 2013. a

istungil menetlusosalistele teada, et istungitevahelisel ajal käis Harju Maakohtu kohtunik Tallinna

Ringkonnakohtus ja edastas EMT vastuse lisad, mis võeti ringkonnakohtu enda initsiatiivil

materjalide juurde. Nimetatud lisasid ei ole maakohtus avaldatud ega uuritud. Maakohtus uuriti vaid

AS-i EMT kirja, milles sisaldub vastus kohtunik V. Lõõnikule, kus on näidatud pealtkuulamise ajad

telefoninumbrite lõikes ning sellele tuginedes esitas kaitse omi seisukohti. Kirjaga kaasas olnud

lisasid ega CD-d ei ole kunagi avaldatud ega uuritud, kuna seda ei taotlenud kumbki menetluse pool.

Kaitsja ei saanud logifailidega tutvuda.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

725. Jälitustoiminguga saadud tõendite seaduslikkuse kontroll kohtu poolt ex officio teenib süüdistatava

kaitseõiguse ja ausa ning õiglase menetluse tagamise eesmärki. Kuigi seaduslikkuse kontroll pole

kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud, tuleneb see KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohtu praktikast

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19).

Põhjendamatu on ka kaitsjate väide, et ringkonnakohus uuris tõendeid väljaspool kriminaalasja

avalikku arutamist, millega rikkus KrMS §-de 15 ja 3051 nõudeid. Jälitustoimingu seaduslikkuse

kontrolli näol ei ole tegemist tõendamiseseme asjaolude, vaid kriminaalmenetluslike asjaolude

tuvastamisega, mis ei pea alati toimuma avaliku ja suulise kohtuliku arutamise raames.

Kontrollimisel sedastatud asjaolud iseenesest ei saa olla isiku süüditunnistamise aluseks. Ühtlasi pole

rikutud poolte võrdsuse nõuet, kuivõrd kohtu ülesanne on tagada jälitustoiminguga saadud tõendi

puhul teabe ebasümmeetrilisest jaotusest tuleneva ebavõrdsuse kompenseerimine kohtumenetluse

poolte vahel.

726. Ringkonnakohtu otsuse punktis 6.4.11 esitatud põhjenduste kohaselt on AS-idest EMT ja Elisa

saabunud vastused logifailide kohta 1. detsembri 2010. a maakohtu kohtuistungil avaldatud. Seda

kinnitab ka maakohtu istungi protokoll. Kolleegium nõustub nende põhjendustega.

(IV) RINGKONNAKOHTU OTSUSE ALUSEKS OLNUD TÕENDITE LUBATAVUS

(A) JÄLITUSTOIMINGUTEGA KOGUTUD TÕENDITE LUBATAVUS

(1.) KOHTULT JÄLITUSTOIMINGU LUBADE ANDMIST TAOTLENUD

PROKURÖRIDE PÄDEVUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

727. T. Annuse kaitsja märgib, et käesolevas asjas jälitustoimingute lubade taotlemise ajal kehtinud

KrMS § 114 lg 1 kohaselt oli kohtult nende lubade taotlemise õigus üksnes menetlust juhtival

prokuröril. Selles asjas on mitu jälitustoimingu luba, mida ei taotlenud menetlust juhtivad prokurörid.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

728. Tulenevalt KrMS § 30 lg-st 2 on igal prokuröril kriminaalmenetluses prokuratuuri õigused ja

kohustused ning tema menetlustoimingud loetakse tehtuks prokuratuuri poolt. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-18-13, p 10.)

729. 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 114 lg-s 1, mis nimetas jälitustoimingu loa taotlejana

menetlust juhtivat prokuröri, peeti silmas seda, et prokuratuurisiseselt on jälitustoimingu loa

taotlemise üle otsustamise õigus prokuröril või prokuröridel, kelle juhtimise all konkreetse

kriminaalasja menetlus toimub. See õigus laienes ka menetlust juhtiva prokuröri või juhtivate

prokuröride asendajatele, aga ka kõrgemalseisvale prokurörile. Seega oli tegemist prokuratuuri

sisemist pädevusjaotust reguleeriva tingimusega, mille järgimata jätmisel ei saanud olla mõju kohtu

antud jälitustoimingu loa kehtivusele (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2005. a

otsus asjas nr 3-1-1-121-05, p 8). Ühe või teise prokuröri nimetamine konkreetset menetlust juhtivaks

prokuröriks on prokuratuuri sisemine töökorralduslik küsimus. Lisaks osutab kolleegium sellele,

et 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1264 lg 1 nimetab jälitustoimingu loa taotlejana prokuratuuri

tervikuna.

730. Eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka menetlust juhtiva prokuröri nimetamisele 31. detsembrini 2012

kehtinud KrMS § 112 lg 3 teises lauses.

(2.) EELUURIMISKOHTUNIKE PÄDEVUS VÄLJASTADA HARJU MAAKOHTU

ESIMEHE ASEMEL JÄLITUSTOIMINGU LUBE

(A) KASSAATORITE VÄITED

731. K. Kanguri ja T. Annuse kaitsjad leiavad, et eeluurimiskohtunikel, kes lisaks Tallinna Linnakohtu

esimehele ja hiljem Harju Maakohtu esimehele andsid jälitustoimingu lube, puudus selleks KrMS

§ 24 lg 4 (enne 30. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis) kohaselt nõutav kohtu esimehe volitus.

732. Kaitsjatele ja süüdistatavatele esitati tutvumiseks nii Tallinna Linnakohtu kui ka Harju Maakohtu

esimehe blanketil KrMS § 24 lg 4 alusel antud käskkirjad, mis kannavad ühte kuupäeva ja numbrit,

kuid on erineva sisuga. Näiteks on kaitsjatele ja süüdistatavatele esitatud Tallinna Linnakohtu

esimehe blanketil vormistatud 23. septembri 2005 käskkiri nr 8-1/17, millega linnakohtu esimees

määras alates 23. septembrist 2005. a kohtu esimehe äraoleku ajaks enda asendajaks jälitustoimingute

lubade andmisel kohtunik Orvi Tali. Samas on väljastatud ka sama kuupäeva ja numbriga

(23. september 2005 nr 8-1/17) käskkiri Harju Maakohtu esimehe blanketil. Sellega määras kohtu

esimees jälitustoimingute tegemiseks lubade andjaks kohtunik O. Tali alates 2. jaanuarist 2006. Kuna

praegune Harju Maakohus moodustati alles 1. jaanuaril 2006, ei saanud keegi anda 23. septembril

2005 käskkirju Harju Maakohtu esimehe blanketil. Lisaks eeltoodule ei ole usutav, et Tallinna

Linnakohtu ja Harju Maakohtu dokumentide registreerimise süsteem oli identne. Kaitsjate valduses

on ka Harju Maakohtu esimehe blanketil antud 23. septembri 2005. a käskkiri nr 8-1/17, millega

O. Talile anti jälitustoimingute tegemiseks lubade väljastamise õigus alates 5. jaanuarist 2009. Seega

on O. Talile jälitustoimingute lubade andmise õiguse käskkirjad ilmselgelt defektsed, ei vasta nende

andmise ajal kehtinud "Maa- ja linnakohtu kantselei kodukorras" kehtestatud nõuetele ega saa

tõendada O. Talil KrMS § 24 lg-s 4 nimetatud volituste olemasolu. E. Murakule anti jälitustoimingute

lubade väljastamise õigus kuupäevast, mis oli tema ametist vabastamise kuupäevast hilisem.

733.

Harju

Maakohtu

esimehe

käskkirjadega

anti

teistele

kohtunikele

õigus

väljastada

jälituslubasid 2005. aastal üksnes kohtu esimehe äraolekul. Seetõttu palusid kaitsjad ringkonnakohtul

tuvastada, kas eeluurimiskohtunike poolt 2005. aastal väljastatud jälitustoimingute load olid antud

kohtu esimehe äraoleku (puhkuse, lähetuse vms) ajal. Ringkonnakohus seda aga ei teinud, leides

ekslikult, et pole tähtis, kus maakohtu esimees lubade väljastamise ajal viibis. Kui kohtu esimees

määras, et teised kohtunikud on õigustatud andma jälitustoimingu lube üksnes kohtu esimehe

äraolekul, siis ei ole alust väita, et teistel kohtunikel oli lubade andmise õigus ka siis, kui kohtu

esimees ära ei olnud. Kohtunikele kohtu esimehe äraoleku ajaks antud volitus jälitustoimingu lube

väljastada saab kehtida üksnes koos äraolekut fikseerivate käskkirjadega.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

734. Jälitustoimingu lubade andmise ajal kehtinud KrMS § 24 lg 4 kolmas lause sätestas, et

jälitustoiminguks

annab

eeluurimiskohtunikuna

loa

Tallinna

Linnakohtu

esimees

(alates 1. jaanuarist 2006 Harju maakohtu esimees) või tema määratud kohtunik.

735. Selles asjas on aastatel 2005-2006 lisaks kohtu esimehele Helve Särgavale andnud jälitustoimingu

lube kohtunikud Violetta Kõvask (22. augustil 2005), O. Tali (14. detsembril 2005, 24. jaanuaril 2006

(2 luba), 21. märtsil 2006, 29. märtsil 2006 ja 21. aprillil 2006 (2 luba)) ning Eda Murak

(21. veebruaril 2006, 11. mail 2006, 19. juulil 2006 ja 17. augustil 2006 (2 luba)).

736. Kohtutoimiku 2. köite lehtedel 36-38 ja 29. köite lehtedel 31-35 on koopiad kohtute seaduse § 12

lg 2 ja lg 3 p 1 ning KrMS § 24 lg 4 alusel antud Tallinna Linnakohtu ja Harju Maakohtu esimehe

käskkirjadest, mis käsitlevad jälitustoimingu lubade andmiseks pädevate kohtunike määramist. Need

käskkirjad on allkirjastanud H. Särgava. Mitmel käskkirjal on üks ja sama kuupäev ning number,

ehkki nende sisu on erinev.

737. Nii on kriminaalasja materjalide hulgas kolm käskkirja, millel on teksti algosas lehe paremas servas

märgitud kuupäev 23. september 2005 ja number 8-1/17. Seejuures on nii kuupäev "23" kui ka

käskkirja number "17" kirjutatud käsitsi. Üks eelnimetatud käskkirjadest on vormistatud Tallinna

Linnakohtu esimehe, ülejäänud kaks aga Harju Maakohtu esimehe blanketil. Tallinna Linnakohtu

esimehe blanketil väljastatud käskkirjaga määrati alates 23. septembrist 2005 kohtu esimehe äraoleku

ajaks tema asendajaks jälitustoimingu lubade andmisel kohtunik O. Tali. Ühe Harju Maakohtu

esimehe blanketil oleva 23. septembri 2005. a kuupäeva kandva käskkirjaga nr 8-1/17 määras kohtu

esimees alates 2. jaanuarist 2006 jälitustoimingu loa andjaks ka O. Tali. Teise Harju Maakohtu

esimehe blanketil vormistatud 23. septembri 2005. a käskkirjaga nr 8-1/17 määrati O. Tali

jälitustoimingu loa andjaks alates 5. jaanuarist 2009.

738. Samuti on toimikus kaks 2. jaanuari 2006. a kuupäeva ja numbrit 8-1/3 kandvat käskkirja, millest

ühega määrati E. Murak jälitustoimingu lubade andjaks alates 2. jaanuarist 2006, teisega aga alates

5. jaanuarist 2009.

739. Toimikus on ka 5. juuli 2004. a kuupäeva ja numbrit 8-1/9 kandev Tallinna Linnakohtu esimehe

käskkiri, millega viimane määras alates 3. jaanuarist 2005 kohtu esimehe äraoleku ajaks enda

asendajaks jälitustoimingu loa andmisel kohtunik V. Kõvaski, ja Harju Maakohtu esimehe 2. jaanuari

2006. a käskkiri nr 8-1/1, millega tühistatakse Tallinna Linnakohtu esimehe käskkiri nr 8-1/1 (mitte

8-1/9) kohtunik V. Kõvaski määramise kohta jälitustoimingu luba andvaks kohtunikuks.

740. Ringkonnakohus märkis seoses eeltooduga, et käskkirja numeratsiooni üle otsustab pädev isik

kooskõlas asutuse asjaajamise ja dokumendiregistriga. Käskkirjade registreerimise žurnaalist nähtub,

et maakohtu esimees on KrMS § 24 lg 4 kohaselt andnud igal aastal välja uue käskkirja, kuid kui

sama eeluurimiskohtunik oli jälituslube andvaks kohtunikuks ka eelmisel perioodil, siis kannab

käskkiri tema esimese määramise käskkirja kuupäeva ja numbrit. Maakohtu esimehe käskkirjadest ja

käskkirjade registreerimise žurnaalist nähtub, et maakohtu esimees määras kohtu esimehe äraoleku

ajaks jälitustoimingute lube andvateks kohtunikeks V. Kõvaski alates 3. jaanuarist 2005, O. Tali

alates 23. septembrist 2005 ja E. Muraku alates 2. jaanuarist 2006.

741. Kolleegium ringkonnakohtu käsitlusega ei nõustu. 1. jaanuaril 2006 jõustunud "Maa-, haldus- ja

ringkonnakohtu kantselei kodukorra" (RT I, 29.11.2013, 15) § 13 lg 3 p 2 kohaselt on kuupäev

dokumendi kohustuslik rekvisiit. Samasuguse nõude nägi ette ka 31. detsembrini 2005 kehtinud

"Maa- ja linnakohtu kantselei kodukorra" (RTL 2003, 92, 1374) § 13 lg 3 p 2. On üldteada, et

dokument kannab koostamise või allkirjastamise kuupäeva. Seega pidanuks ka Harju Maakohtu

esimehe käskkirjad, millega pikendati eeluurimiskohtunike volitusi jälitustoimingu lubade

andmiseks, kandma nende koostamise kuupäeva. Üksnes sellisel juhul nähtuks käskkirjast, millal

volituste pikendamise otsustus on tehtud, ja vajadusel tekkinuks võimalus kontrollida käskkirja

autentsust. Käskkirja põhiosas (tekstis) võinuks vajadusel sisalduda ka viide varasemale käskkirjale,

millega antud volitusi uue käskkirjaga pikendati. Vaadeldavates käskkirjades, millega kohtu esimees

määras ka senini jälitustoimingu lubade andmiseks volitatud kohtunikud uuest kuupäevast jätkuvalt

sama ülesannet täitma, ei viidata varasema määruse kuupäevale ja numbrile, vaid algse käskkirja

daatum ja number on kantud uue käskkirja teksti algusossa ülemisse paremasse serva, kus

tavapäraselt

paikneb

dokumendi

enda

kuupäev

ja

registreerimisnumber.

Uute,

n-ö

pikendamiskäskkirjade endi koostamise kuupäeva ja registreerimisnumbrit pole aga käskkirjade

tekstis üldse märgitud. Seetõttu jääb käskkirjade lugemisel mulje, et ühel ja samal kuupäeval on

tehtud mitu määrust, millega sama kohtunik määratakse jälitustoimingu lubasid andma erinevatest

kuupäevadest alates.

742. Eelnevalt kirjeldatud puudused kohtu esimehe käskkirjades, millega pikendati eeluurimiskohtunike

volitusi jälitustoimingute lubade andmiseks, koostoimes asjaoluga, et käskkirju ei registreeritud kohtu

elektroonilises dokumendiregistris (avaliku teabe seaduse §-d 11-12), vaid üksnes eraldi peetavas

käsikirjalises "žurnaalis", toovad kaasa selle, et pole võimalik piisavalt usaldusväärselt kontrollida,

kas käskkirjad anti ka tegelikult enne nendes nimetatud eeluurimiskohtuniku volituste pikenemise

kuupäeva. Seetõttu kolleegium kõnealuseid käskkirju eeluurimiskohtunike pädevuse kontrollimisel ei

arvesta.

743. Kohtu esimehe need käskkirjad, millega eeluurimiskohtunikele anti algul õigus jälitustoimingu lube

väljastada, vastavad vormistuslikele põhinõuetele. Kolleegium ei näe põhjust kahelda, et H. Särgava,

olles 31. detsembrini 2005 Tallinna Linnakohtu esimees ja alates 1. jaanuarist 2006 samast

kuupäevast moodustatud uue Harju Maakohtu esimees, määras 5. juulil 2004 jälitustoimingu lube

andvaks eeluurimiskohtunikuks V. Kõvaski, 23. septembril 2005 O. Tali ja 2. jaanuaril 2006

E. Muraku.

744. Kriminaalmenetluse seadustik ega ükski teine seadus ei näinud ette maksimaalset tähtaega, milleks

kohtu esimees võis eeluurimiskohtuniku jälitustoimingu lube andma määrata. Ka kõnealuste

käskkirjade resolutsioonidest ei nähtu, et need oleksid antud tähtajaliselt. Seetõttu leiab kolleegium,

et Tallinna Linnakohtu esimehe 5. juuli 2004. a ja 23. septembri 2005. a käskkiri vastavalt V. Kõvaski

ja O. Tali määramise kohta ning Harju Maakohtu esimehe 2. jaanuari 2006. a käskkiri E. Muraku

määramise kohta kehtisid senikaua, kuni kohtu esimees polnud käskkirju kehtetuks tunnistanud,

käskkirjades nimetatud kohtunike volitused kohtunikuna polnud lõppenud või käskkirja andmise

aluseks olev volitusnorm polnud oma kehtivust kaotanud. Praeguses asjas enne jälitustoimingu

lubade väljastamist selliseid asjaolusid ei esinenud. Tähtsust ei ole ka sellel, et 5. juuli 2004. a ja

23. septembri 2005. a käskkirja andis H. Särgava Tallinna Linnakohtu esimehena. Kohtute seaduse

§ 1384 lg 1 p 1 kohaselt loeti 2006. aasta 1. jaanuaril ametis olevad Tallinna Linnakohtu ja Harju

Maakohtu kohtunikud Harju Maakohtu kohtunikeks. Kolleegiumi arvates järeldub osutatud sättest ka

see, et varem eksisteerinud Tallinna Linnakohtu ja Harju Maakohtu ühendamine 1. jaanuaril 2006

uueks Harju Maakohtuks ei mõjutanud O. Tali ega E. Muraku pädevust otsustada jälitustoimingu

lubade andmist.

745. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et V. Kõvaski, O. Tali ja E. Muraku volitusi jälitustoimingu

lubade andmisel ei mõjutanud asjaolu, et kohtu esimehe hilisemad väidetavad volituste pikendamise

otsustused pole kontrollitavad.

746. Tallinna Linnakohtu esimees volitas O. Talit ja V. Kõvaskit väljastama jälitustoimingu lube kohtu

esimehe äraolekul. See ei tähenda, et O. Tali ja V. Kõvaski antud jälitustoimingu lubade kehtivus

olenes sellest, kas H. Särgava oli nende lubade andmise ajal ära (puhkusel, lähetuses vmt). KrMS

§ 24 lg 4 toonane redaktsioon ei andnud kohtu esimehele õigust piirata tema poolt jälituslube andma

määratud eeluurimiskohtunike pädevust nende volituste kehtivuse ajal ei esemeliselt ega ajaliselt.

Vaadeldavates käskkirjades tehtud osutus kohtu esimehe äraolekule on kolleegiumi hinnangul

ebamäärane ja selle õiguslik siduvus küsitav. Seda võib tõlgendada kui kohtuasutuse-sisest

töökorralduslikku otsustust. Eksternset toimet, mis võinuks mõjutada V. Kõvaski ja O. Tali välja

antud jälitustoimingute lubade kehtivust, linnakohtu esimehe seatud tingimusel aga olla ei saanud.

Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et pole vaja tuvastada, kus viibis või mida tegi

H. Särgava siis, kui O. Tali ja V. Kõvask käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingu lube väljastasid.

747. Kokkuvõttes leiab Riigikohus, et selles kriminaalasjas on kõik kohtu load jälitustoimingute

tegemiseks andnud välja kohtunikud, kellel oli selleks õigus.

(3.) JÄLITUSTOIMINGU TÄHTAEGADE SEADUSLIKKUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

748. Mitme kaitsja arvates ei vasta seaduse nõuetele jälitustoimingu load, millega kohus lubas

jälitustoiminguid teha teatud arvu päevi mingi sellest päevade arvust pikema aja jooksul (nt 20 päeva

kahekuulise ajavahemiku vältel). KrMS § 114 lg 2 andis kohtule volituse lubada isiku jälitamist

kindlal ajavahemikul, ent mitte õigust delegeerida sobivate jälituspäevade väljavalimist kohtueelsele

menetlejale. Tegemist oli põhiõiguste piiramist puudutava kohtu pädevuse põhiseadusvastase

üleandmisega. Ühtlasi ei ole kontrollitav, kas jälitustoimingute tegemisel järgiti loas nimetatud

päevade arvu või tehti jälitustoiminguid kogu kohtumääruses märgitud pikema ajavahemiku vältel.

Jälitusprotokollide kohaselt on jälitustoimingud tehtud katkestusteta. Prokuratuuri selgitus, mille

kohaselt ei ole jälitusprotokollide jaotises "jälitustoimingu aeg" näidatud mitte päevad, mil tegelikult

jälitustoiminguid tehti, vaid jälitusloas näidatud pikem ajavahemik, mille jooksul võis teatud arvu

päevi jälitustoiminguid teha, viitab jälitusprotokollide ebausaldusväärsusele.

749. Samuti osutavad kassaatorid jälitustoimingu lubadele, milles jälitustoimingu algus- ja lõpukuupäev

on kindlaks määratud kahe mittejärjestikulise kuu sama kuupäevaga (nt 23. augustist 23. oktoobrini

2005 või 15. detsembrist 2005 kuni 15. veebruarini 2006). Kaitsjad leiavad, et sellised load pole

väljastatud KrMS § 114 lg 2 kohaselt maksimaalselt lubatud 2 kuuks, vaid 2 kuuks ja 1 päevaks.

Näiteks Harju Maakohtu 22. augusti 2005. a määrusega lubati teatud jälitustoimingute tegemine

23. augustist 23. oktoobrini 2005, s.o 62 päeva jooksul. Seejuures on kahes järjestikuses kuus 62

päeva ainult ühel juhul - juulis ja augustis. KrMS § 114 lg-s 2 sätestatust pikemaks ajaks välja antud

jälitusload on ebaseaduslikud ning nende alusel tehtud jälitustoimingutega kogutud teave tõendina

kõlbmatu.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

750. Jälitustoimingu lubade andmise ajal kehtis KrMS § 114, mis oli jõus 31. detsembrini 2012. Selle

paragrahvi esimene lõige sätestas, et eeluurimiskohtunik vaatab menetlust juhtiva prokuröri

põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või

keeldub sellest. Sama paragrahvi teine lõige nägi ette, et jälitustoimingu luba antakse kuni kaheks

kuuks ja seda võib menetlust juhtiva prokuröri taotlusel pikendada korraga kahe kuu võrra.

751. Seega võimaldas KrMS § 114 lg 2 kohtul kas lubada jälitustoimingute tegemist kuni kahe kuu

jooksul iga päev või jätta jälitustoimingu luba üldse andmata. Sellises olukorras tuleb iseenesest

seaduslikuks pidada ka kohtu n-ö vahepealset otsustust, sh näiteks seda, kui kohus piiritles

jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid kitsendas jälitustoimingu

luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle ajavahemiku vältel, vaid

üksnes

teatud

arv

päevi.

Jälitusperioodi

kogupikkusest

väiksema

jälituspäevade

arvu

kindlaksmääramine vähendas isiku põhiõiguste riivet võrreldes olukorraga, kui kohus lubanuks

jälitamist kõigil jälitusloas nimetatud ajavahemikku jäävatel päevadel. Seega on ebaõige kassaatorite

seisukoht, nagu oleks kohus jälitustoimingu lube andes rikkunud seadusreservatsiooni nõuet ja

delegeerinud jälituspäevade valiku ebaseaduslikult täitevvõimule. Kohus ei pikendanud KrMS § 114

lg-ga 2 lubatud jälitustoimingu tegemise maksimaalset kahekuulist kestust, vaid lühendas seda.

Kolleegium kahtleb, kas jälitustoimingu lubade kehtivusaja määramist kõnealusel viisil saab pidada

mõistlikuks ja vajalikuks, ning möönab, et see võib põhjustada lisaraskusi kohtu loas märgitud tähtaja

järgimise kontrollimisel. Samas ei muuda märgitu vaadeldavat tähtaja määramist ebaseaduslikuks.

752. Ringkonnakohus kontrollis jälitustoimingu lubades ette nähtud tähtaegadest kinnipidamist, tutvudes

selle käigus muu hulgas Kaitsepolitseiameti keskse pealtkuulamisseadme tööga ja nõudis

prokuratuurilt välja lisaandmed jälitustoimingute tegemise tegeliku aja kohta. Apellatsioonikohus

põhjendas otsuse punktis 6.10.14, et kohtueelne menetleja on jälitustoimingute tegemisel lubades ette

nähtud tähtaegu järginud (vt käesoleva otsuse punkt 452). Kassatsioonides märgitu ei anna alust

ringkonnakohtu

seisukoha

paikapidavuses

kahelda.

Üksnes

apellatsioonikohtu

viidet

Riigikohtu 23. veebruari 2009. a otsusele asjas nr 3-1-1-81-08 peab kolleegium asjasse

mittepuutuvaks, sest osutatud kohtuasjas ei võtnud Riigikohus põhimõttelist seisukohta küsimuses,

kas kohus võib anda jälitustoimingu loa teatud arvuks päevadeks mingi pikema ajavahemiku jooksul.

753. Seega on jälitustoimingu load, millega kohus lubas jälitustoiminguid teha teatud arvu päevi mingi

sellest päevade arvust pikema (kuni kahekuulise) ajavahemiku jooksul, KrMS § 114 lg-ga 2

kooskõlas.

754. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust, kas KrMS § 114 lg-ga 2 on kooskõlas ka need kohtu

jälitustoimingu load, milles jälitustoimingu algus- ja lõpukuupäev on kindlaks määratud kahe

mittejärjestikulise kuu sama kuupäevaga (nt 23. augustist 23. oktoobrini 2005).

755. KrMS § 114 lg 2 sätestas kuudes arvutatava tähtaja. Mõistetavalt ei välistanud see kohtumääruses

jälitustoimingu tähtaja väljendamist päevades või teatud kuupäevade vahemikuna, ent ka selliselt

formuleeritud tähtaeg ei tohtinud ületada kahte kuud.

756. KrMS § 171 lg 4 esimese lause kohaselt lõpeb tähtaeg kuudes arvutamise korral viimase kuu

vastaval kuupäeval. "Vastav" on kolleegiumi arvates tähtaja viimase kuu see kuupäev, mis kannab

tähtaja kulgemise esimese päevaga sama numbrit või - juhul kui tähtaja viimases kuus sellise

numbriga kuupäeva ei ole - kuu viimane päev (KrMS § 171 lg 4 lause 2).

757. KrMS § 171 lg 3 esimene lause sätestab, et päevades arvutamise korral lõpeb tähtaeg viimasel

tööpäeval kell kakskümmend neli. Ehkki kriminaalmenetluse seadustikus ei ole kuudes arvutatava

tähtaja lõppemise kellaaega otsesõnu sätestatud, leiab kolleegium, et ka kuudes arvutatav tähtaeg

lõpeb üldjuhul tähtaja viimasel päeval kell 24.00. Puudub mõistlik põhjus, miks peaks tähtaja

kellaajaline lõpp kuudes ja päevades arvutatavate tähtaegade puhul erinema. Seda järeldust kinnitab

ka analoogia tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 137 lg-ga 1 ja TsMS § 62 lg-ga 2. Tuleb küll

silmas pidada, et mõningate kuudes arvutatavate tähtaegade puhul võib seaduses olla ette nähtud

varasem lõpukellaaeg (vt nt vangistusseaduse § 104 lg 3 koostoimes KrMS § 130 lg 3 esimese

lausega). Erinormi puudumisel lõpeb aga kuudes arvutatav tähtaeg tähtaja viimasel kuul tähtaja

kulgemise alguspäevale vastaval kuupäeval kell 24.00.

758. Järgmisena vajab selgitamist, millist kuupäeva lugeda 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 114

lg-s 2 sätestatud kahekuulise tähtaja viimase kuu "vastavaks kuupäevaks" KrMS § 171 lg 4 esimese

lause tähenduses.

759. Kolleegiumi arvates on selleks kuupäevaks jälitustoimingu loa esimesele kehtivuspäevale vastav

kuupäev ülejärgmisel kuul. KrMS § 114 lg-s 2 sätestatud tähtaja arvutamise puhul ei kohaldu KrMS

§ 171 lg 1 teine lause, mille kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja

algust. Viidatud säte laieneb üksnes tundides ja päevades arvutatavatele tähtaegadele, sest selle

eesmärk on vältida tähtaegade arvestamisel vastavalt tundide ja päevade murdosade kasutamist.

Kuudes arvestatavate tähtaegade puhul KrMS § 171 lg-st 4 tulenevalt aga sellist olukorda ei saa

tekkida. KrMS § 171 lg 1 teise lause ja lõike 4 esimese lause sisu sarnaneb TsÜS § 135 lg-ga 1 ja

§ 136 lg-tega 2-3. Viimati osutatud sätteid tõlgendades on Riigikohus leidnud, et kuudes (või

aastates) arvutatava tähtaja puhul tuleb "vastava päeva" all mõista päeva, mis vastab tähtaja algust

kindlaksmäärava sündmuse toimumise päevale või kalendripäevale, millega seadus seob tähtaja

alguse, mitte aga sellele järgnevale päevale (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. aprilli 2014. a otsus

asjas nr 3-2-1-162-13, p 29 ja 7. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-116-07, p 15 ning Riigikohtu

halduskolleegiumi 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 22). Kriminaalkolleegium ei

näe põhjust tõlgendada teistmoodi ka KrMS § 171 lg 1 teist lauset ja lõike 4 esimest lauset.

760. Eelnevast tulenevalt lõppes KrMS § 114 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu loa maksimaalne

kahekuuline kehtivusaeg ülejärgmisel kuul pärast loa jõustumist loa esimesele kehtivuspäevale

vastaval kuupäeval kell 24.00. Seega näiteks 23. augustil 2005. a kehtima hakanud jälitustoimingu

loa puhul möödus kahekuuline tähtaeg 23. oktoobril 2005 kell 24.00. Seega on kaitsjate viidatud

load, milles jälitustoimingu algus- ja lõpukuupäev määrati kahe mittejärjestikulise kuu sama

kuupäevaga, antud kaheks kuuks, mitte kaheks kuuks ja üheks päevaks, nagu kassaatorid leiavad.

Tulenevalt KrMS § 171 lg 4 esimeses lauses sätestatud reeglist, esineb tähtaja alguspäevale vastav

kuupäev kahekuulises ajavahemikus kolmel korral.

761. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kõigis käesolevas kriminaalasjas olevates kohtu jälitustoimingu

lubades on kehtivusaeg määratud kooskõlas KrMS § 114 lg-ga 2.

(4.) LOGIFAILIDE KADUMINE JA JÄLITUSTOIMINGUTE FAKTILISE KESTUSE

KONTROLLITAVUS

(A) KASSAATORITE VÄIDE

762. Kaitsjad leiavad, et jälitustoimingu protokollid on ebaseaduslikud tõendid, kuna nende saamise

seaduslikkust pole võimalik kontrollida, sest logifailid on sideettevõtjate serveritest kadunud.

Süüdistuse tõendite, sh jälitustoimingute protokollide seaduslikkuse kontrolli tagamise kohustus

lasub prokuratuuril, kellel on kriminaalmenetluses tõendamiskoormis. Seega vastutab prokuratuur

logifailide kadumise eest. Kaitsepolitseiameti tsentraalse jälitusseadme andmed pole objektiivsed

tõendid menetlusliku asjaolu tuvastamiseks.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

763. Ringkonnakohus on otsuse punktis 6.15 põhistanud, miks osade logifailide kadumine

operaatorfirmade serveritest ei too endaga kaasa jälitustoimingutega saadud tõendite ebaseaduslikkust

(vt käesoleva otsuse punkt 465). Kolleegium nõustub nende seisukohtadega ja lisab järgmist. Kohtud

on tuvastanud, et AS-ist EMT on kadunud kõik logifailid, mis on tehtud enne 2006. a veebruari. Elisa

Eesti AS teatas maakohtule, et kohtu kirjas märgitud ajavahemiku logifailid pole ümberseadistamisel

tekkinud arvutitehnilise vea tõttu säilinud. Seega on kriminaalasjas olemas üksnes AS-i EMT

logifailid ajavahemiku 1. veebruar kuni 11. oktoober 2006 kohta. Samuti alustati logifailide kadumise

tõttu kriminaalmenetlust nr 0870000017, mis aga lõpetati 5. novembril 2008 KrMS § 199 lg 1 p 1

alusel.

764. 1. jaanuaril 2005 jõustunud elektroonilise side seaduse (ESS) § 113 lg 5 kohaselt peab sõnumi

tsentraalsesse jälgimisseadmesse ülekandmine toimuma sõnumit jaotavat liidest ning vastavat riist- ja

tarkvara kasutades, tagades tsentraalse jälgimisseadme abil tehtud toimingute kohta sõltumatute

logifailide (toimingu aeg, liik, objekt ja number) säilimise vähemalt viis aastat. ESS § 113 lg-te 4 ja 5

kohaselt on aga andmete ülekandmine ja säilitamine elektroonilise side ettevõtte kohustus.

Prokuratuuril on üksnes õigus tutvuda sõnumi tsentraliseeritud jälgimisseadmesse ülekandmise korral

säilinud logifailidega (lg 8). Seega ei saa logifailide kadumist prokuratuurile ette heita. Samuti ei saa

logifailide säilitamist käsitada KrMS § 111 jälitustoiminguga tõendi saamise nõuete rikkumisena, mis

tooks endaga kaasa tõendi ebaseaduslikkuse või lubamatuse. Küll on logifailide kadumisel

raskendatud jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll. Samas ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et

jälitustoimingute tegemisel oleks teavet tahtlikult moonutatud või muul viisil jälitustoimingu

tegemise nõudeid rikutud.

(5.) KOHTU JÄLITUSTOIMINGU LUBADE PÕHISTAMINE JA ULTIMA RATIO-

PÕHIMÕTTE JÄRGIMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

765. KrMS § 114 lg 1 alusel välja antavale jälitustoimingu loale kehtivad KrMS § 145 lg 1 p-s 1

sätestatud nõuded, s.t luba peab olema kirjalikult vormistatud ja põhjendatud (vt Riigikohtu otsus

asjas nr 3-1-1-22-10, p 14.3). Tulenevalt 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 110 lg-st 1 pidi

jälitustoimingu loas sisalduma põhjendus selle kohta, et ultima ratio-põhimõtet on järgitud.

766. Enamik kohtumäärustest on sõna-sõnalt korduvad ega sisalda sisulisi põhjendusi. Määrused on

vormistatud lõikamise-kleepimise meetodil, mida lisaks tekstiosade sarnasusele kinnitavad ka

kirjavead ja teksti samasugune liigendus. Kõigile jälitustoimingu lubadele on iseloomulik, et

eeluurimiskohtunik nõustub prokuratuuri taotlusega. Kohus avaldab veendumust, et prokuröri

esitatud teave vajab kontrollimist ning seda on võimalik teha üksnes jälitustoimingutega. Üheski

jälitustoimingu loas pole põhjendatud, millistest elulistest asjaoludest nähtuvalt on tõendusteabe

kogumine muude vahenditega välistatud või oluliselt raskendatud. Jälitustoimingu lubades

kasutatakse läbivalt lauselist konstruktsiooni "kohtunik on veendunud, et prokuröri poolt esitatud

teave vajab kontrollimist ning seda on võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega" ning "kuna

selles kuriteos on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud". Need konstateeringud

on sama tähendusega ja kordavad sisuliselt KrMS § 110 lg 1 hüpoteesi. Õigusnormi hüpoteesi

ümberkirjutamist ei saa lugeda sisuliseks põhjenduseks. Jälitustoimingute tegemist ei saa põhjendada

ainult asjaoluga, et menetletakse ametialast kuritegu. Kõik kohtu väljastatud jälitusload peale ühe

viitavad menetletava kuriteo kvalifikatsioonina KarS §-le 289. Erandina on ühes määruses viidatud

KarS §-dele 289, 293 ja 297. Samas kinnitab ringkonnakohus, et juba 14. detsembrist 2005 on

prokuratuuri jälitustoimingu loa taotluste kohaselt uurimisesemeks olnud ka KarS §-des 293, 297

ja 295 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Järelikult ei ole kohtu kaalutlused lähtunud prokuratuuri

taotlustest.

767. Ringkonnakohtu väide, et menetlejal puudus vajadus kaaluda teisi tõendite kogumise viise, on

seadusega vastuolus. Ultima ratio-printsiip tähendab, et nii jälitustoimingu loa taotleja kui ka kohus

peavad veenduma, et tõendite kogumine muul viisil on välistatud. Nii jälitustoimingu lubades kui ka

ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks ei oleks saanud tõendeid koguda

muude menetlustoimingutega. Ultima ratio-põhimõte eeldab, et enne jälitustoimingute tegemist on

üritatud tõendeid koguda muul viisil, kohtu ette on toodud vastavad põhistused ja tõendid, kohus on

neid kaalunud ja teinud nende põhjal kaalutlusotsuse.

768. Kui kohtumääruses põhjendused puuduvad, siis peab kriminaalasja arutav kohus jälitustegevuse

seaduslikkuse kontrollimisel tõdema, et luba ja seega ka jälitustegevus ise on ebaseaduslik kas või

ainuüksi KrMS § 110 lg-st 1 lähtuva ultima ratio-põhimõtte kontrollimatuse tõttu. KrMS § 110 lg 1

nõuete rikkumine toob kaasa KrMS §-st 111 tulenevad tagajärjed.

769. Kaitsjad märgivad, et eeltoodud käsitlust kinnitab ka kriminaalasjas nr 1-12-2761 tehtud Tartu

Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2014. a otsus, mida prokuratuur ei vaidlustanud.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

770. Tõendina kasutatud jälitusteabe kogumise aluseks olnud jälitustoimingu lubade andmise ajal kehtis

KrMS § 114 lg 1 järgmises sõnastuses: "Eeluurimiskohtunik vaatab menetlust juhtiva prokuröri

põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või

keeldub sellest." Määrusele, sh jälitustoimingu loa andmise määrusele, esitatavaid nõudeid reguleerib

KrMS § 145. Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud

menetlusotsustus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10,

p 14.3).

771. Kohtulahendi põhistus peab üldjuhul hõlmama lahendi lõpposas esitatud otsustus(t)e kõiki seadusest

tulenevaid eeldusi. 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 110 lg 1 sätestas, et kriminaalmenetluses

on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega

on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu

või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni

kolm aastat vangistust. Osutatud sättest järeldub, et kohtu poolt jälitustoiminguteks lubade andmise

ajal oli jälitustoimingute tegemise üks eeldus see, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega

oli välistatud või oluliselt raskendatud (ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõte). Järelikult pidi ka

jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses sisalduma kohtu selge ja arusaadav

argumentatsioon, miks ei ole võimalik tõendeid koguda teisiti.

772. Kolleegium jagab kohtupraktikas väljendatud seisukohta, et jälitustoimingu eelduste olemasolu

põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu

järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. Ebapiisav on pelgalt viidata

prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite

kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka

kriminoloogilistele teadmistele. Näiteks võib tähtsust olla sellistel asjaoludel nagu kuriteo kõrge

organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate

tunnistajate eelduslik puudumine, asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga, samuti n-ö

konventsionaalsete menetlustoimingutega kaasnev aja- ja ressursikulu jne. Kuid ka osutatud

argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Määrusest peab olema selgelt aru saada,

et kohus on enne jälitustoimingu lubamist alternatiivsete tõendamismeetodite kasutatavust talle

teadaoleva teabe alusel kaalunud. Ühtlasi tuleb kohtumääruses esitada selged põhjendused, millistest

asjaoludest ja olemasolevatest tõenditest tulenevalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. (Vt Tartu

Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2014. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-2761, p-d 7.1-7.3. Kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/menetlus.html?

kohtuasjaNumber=1-12-2761/69.)

773. Samas leiab kolleegium, et sarnaselt põhjendatud kuriteokahtluse kontrollile KrMS § 142

kohaldamisel on kohtu põhistamiskohustus ka KrMS § 110 lg-s 1 (või KrMS § 1261 lg-s 2) sätestatud

eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades (vrd

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-96-13, p-d 10-12).

Jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva

tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni

määra. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumisviiside

kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik

põhjus seda eeldada. Ühtlasi on väär kassaatorite seisukoht, nagu eeldaks ultima ratio-põhimõte seda,

et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega

tõendeid koguda. Selline nõue muudaks jälitustoimingute tegemise paljudel juhtudel sisutuks (vt ka

allpool otsuse punkt 788). Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse

põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et

kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa

väljastamise otsustas.

774. Käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutatud jälitusteabe kogumise aluseks olnud Tallinna

Linnakohtu ja Harju Maakohtu määruste põhjendused KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu

tegemise

eelduste

olemasolu

kohta

ei

vasta

nõuetele.

Näiteks

Tallinna

Linnakohtu 2. septembri 2004. a määruse põhistus jälitustoimingute vajalikkuse kohta on järgmine

(siin ja alljärgnevalt kohtu kirjaviis ja -vead muutmata): "Arvestades antud kuriteo ohtlikkust,

õiguskorra

kaitsmise

huvisid,

kuna

antud

kuriteos

on

tõendite

kogumine

muude

menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt raskendatud, kuna kahtlustatakse kuriteos

ametiisikuid siis antud kuritegu riivab kõigi ühiskonnaliikmete õiglustunnet ning riigi mainet,

seetõttu lähtudes tõe väljaselgitamise huvidest on taotlus seaduslik ja igati põhjendatud." (KoTo,

kd 28, tl 111) Tallinna Linnakohtu 3. novembri 2004. a määruses korratakse täpselt sama põhjendust

(KoTo, kd 28, tl 112). Sama kohtu 22. augusti 2005. a määruse põhistus on formuleeritud mõnevõrra

teisiti, ent samavõrd üldsõnaliselt: "Kohtunik tutvunud kriminaalasjas kogutud materjalidega on

veendunud prokuröri taotluse põhjendatuses. Kriminaalmenetluse seadustik lubab tõendeid koguda

jälitustoimingutega. Arvestades antud kuriteo ohtlikkust, õiguskorra kaitsmise huvisid ja seda, et

selles kuriteos on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt

raskendatud, siis lähtudes tõe väljaselgitamise huvidest, on taotlus igati põhjendatud ja seaduslik."

(KoTo, kd 28, tl 113) Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 2005. a määruse põhistus on järgmine:

"Kohtunik on veendunud, et prokuröri poolt esitatud teave vajab kontrollimist ning seda on võimalik

teostada üksnes jälitustoimingutena, s.o salajast pealt kuulamist, -vaatamist ja salvestamist. Antud

kuritegu kuulub ametialaste süütegude liiki. Kui ametiisik kuritarvitab oma ametiseisundit, siis selline

tegevus tekitab ühiskonnaliikmetes usaldamatust ametiisikute vastu ning ühtlasi on kahjustatud ka

riigi maine. Arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid, antud kuriteo ohtlikkust ning seda, et taolised

kuriteod on raskesti avastatavad ja tõendatavad ning ohustavad inimeste kõiki õigushüvesid. Kuna

selles kuriteos on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt

raskendatud, siis lähtudes tõe väljaselgitamise huvidest on taotlus igati põhjendatud ja seaduslik."

(KoTo, kd 28, tl 114) Linnakohtu 4. novembri 2005. a määruses korratakse sisuliselt sama

põhjendust,

lisades,

et

"[a]ntud

kriminaalmenetluses

on

uurimisorganid

teostanud

rea

menetlustoiminguid tõendite kogumiseks ning tõendite kogumise käigus saadud informatsioon on

piisavaks aluseks kohtunikule rahuldada prokuröri taotlus ainult K. Kangur'i osas. Taotluses esitatud

teise isiku suhtes, ei ole kohtunikule mitte mingeid materjale esitatud, mis annaksid veendumuse

rahuldada prokuröri taotlus ka teise isiku suhtes." (KoTo, kd 28, tl 115) Ka Tallinna Linnakohtu

14. detsembri 2005. a ja Harju Maakohtu 13. jaanuari 2006. a määruses korratakse sõna-sõnalt

eelnevalt tsiteeritud seisukohti (KoTo, kd 28, tl 116-117). Harju Maakohtu 24. jaanuari 2006. a

määruses on täiendavalt tehtud viide riigi kohustusele tagada, et ametiisikud ei rikuks aususe

kohustust. Muus osas kordab tekst varasematest osundustest tuttavaid argumente. (KoTo, kd 28, tl

118). Eelnevatega sisu poolest kattuvate ja sõnastuslikult väga lähedaste põhistustega, mis rajanevad

vaid üldsõnalistel viidetel õiguskorra kaitsmise huvidele, ühiskonnaliikmetes usaldamatuse

tekitamisele, riigi maine kahjustamisele, "antud" kuriteo kuulumisele ametialaste kuritegude liiki ning

raskele avastatavusele jmt, piirdutakse ka teises Harju Maakohtu 24. jaanuari 2006. a määruses,

samuti määrustes, mis pärinevad 2006. a 21. veebruarist, 2. märtsist, 16. märtsist, 21. märtsist,

29. märtsist, 21. aprillist (2 määrust), 11. maist, 19. juulist, 17. augustist ja 15. septembrist. (KoTo, kd

28, tl 120-130)

775. Seega rajaneb kriminaalasjas olevate kohtu jälitustoimingute lubade põhistus standardsetel ja

deklaratiivsetel formuleeringutel. Kassaatorid märgivad õigustatult, et kohtu jälitustoimingu lubades

ei ole välja toodud ühtegi konkreetset - kriminaalasja tehioludest ja uurimise käigust lähtuvat -

põhjendust selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega

või raskendavad seda oluliselt. Nõustuma peab ka sellega, et KrMS § 110 lg 1 teksti ümberkirjutamist

kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks. Praegusel juhul on aga eeluurimiskohtunikud

jälitustoimingu lubade väljastamisel suuresti piirdunud just sellega, lisades trafaretseid üldsõnalisi

tõdemusi, mis korduvad määrusest määrusesse ega põhine konkreetsetel faktidel. Samuti on kaitsjatel

õigus selles, et jälitustoimingute tegemist ei saa põhjendada ainuüksi asjaoluga, et menetletatakse

ametialast kuritegu.

776. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust, kas see, et jälitustoimingu lubades puudus KrMS § 110 lg-

s 1 sätestatud eelduste nõuetekohane põhistus, tingib nende lubade alusel kogutud tõendite

lubamatuse.

777. Jälitustoimingu lubade andmise ja jälitustoimingute ajal kehtinud KrMS § 111 sätestas, et

jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Tõendi

saamisena KrMS § 111 mõttes tuleb kolleegiumi arvates mõista 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS

§ 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga. Seaduse

nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi

lubamatuse, on seega käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2

nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. Osutatud reeglite hulka kuulusid muu

hulgas nii KrMS §-s 110 ette nähtud jälitustoimingu materiaalsete eelduste täidetus kui ka KrMS

§ 112 lg 3 kohaselt nõutava kohtu või prokuratuuri loa olemasolu.

778. Jälitustoimingu loa ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa puudumisega. Asjaolu, et kohus on

jätnud jälitustoimingu tegemise aluseks olnud loa andmise nõuetekohaselt argumenteerimata, ei

tähenda, nagu oleks jälitustoiming tehtud väljaspool kohtulikku kontrolli täitevvõimu omavolina.

Jälitustoiminguid tegeva uurimisasutuse pädevuses ei ole otsustada, kas kohtu põhistus

jälitustoimingu loa andmise kohta on piisav. Kontrollides jälitustoiminguks nõutava kohtu loa

olemasolu, on uurimisasutus õigustatud lähtuma formaliseerituse printsiibist ja võtma aluseks

kohtumääruse resolutiivosa. Juhul kui sellega on konkreetse jälitustoimingu tegemine lubatud, on ka

uurimisasutus jälitustoimingut tehes KrMS § 112 lg 3 nõudeid järginud.

779. Seega asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud

eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi

"saamisel". Seetõttu ei too jälitustoimingu loa põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS

§ 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Võimalus

kontrollida, kas tõendi saamisel jälitustoiminguga on järgitud KrMS §-st 110 tulenevaid nõudeid, sh

ultima ratio-põhimõtet, ei ammendu jälitustoiminguks loa andmise menetlusega. Ka kriminaalasja

lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud

tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti KrMS § 110

nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses

märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS §-s 110 sätestatud

materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama selle toiminguga saadud tõendi lubamatuks.

Seega toimus jälitustoiminguks loa andmisel KrMS §-s 110 sätestatud tingimuste täidetuse

eelkontroll.

780. Kolleegium märgib, et 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1261 lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga

saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on

järgitud seaduse nõudeid. See säte on laiem kui varem kehtinud KrMS § 111. KrMS § 1261 lg 4 järgi

toob jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse kaasa ka jälitustoimingu loa põhistamatus, kuna

tegemist on seaduse nõuete rikkumisega jälitustoimingu loa andmisel. KrMS § 1261 lg 4 laieneb aga

üksnes juhtudele, mil seaduserikkumisega toimunud menetlustoiming - jälitustoimingu loa

taotlemine, andmine või jälitustoimingu tegemine - leidis aset 1. jaanuaril 2013 või hiljem.

Käesolevas kriminaalasjas see säte järelikult ei kohaldu.

781.

Ehkki

kohtu

jälitustoimingu

lubades

nõuetekohaste

põhistuste

puudumine

ei

too 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoimingutega kogutud tõendite

lubamatust, pole see puudus siiski õigusliku tähenduseta. Kui eeluurimiskohtunik pole

jälitustoiminguks

loa

andmisel

selgelt

ära

näidanud,

et

tõendite

kogumine

muude

menetlustoimingutega oli välistatud või oluliselt raskendatud, siis peab kriminaalasja arutamisel

erilise hoolikusega kontrollima ultima ratio-põhimõtte järgimist.

782. Käesolevas kriminaalasjas kontrollisid jälitustegevuse seaduslikkust, sh KrMS § 110 lg 1 nõuete

järgimist vahetult nii maakohus, ringkonnakohus kui ka Riigikohus.

783. Maakohus avaldas kohtuistungil, et jälitustoimingu load on välja antud seaduslikul alusel, asudes

küll kohtuotsuses - meelemuutust põhjendamata - vastupidisele seisukohale.

784. Ringkonnakohus märkis, et tutvus prokuratuuri kõikide jälitustoimingute taotlustega ja tuvastas, et

taotlustes on esitatud jälitustoimingu lubamiseks piisavalt andmeid. Kohtukolleegium leidis, et juba

esimese jälitustoimingu loa andmise ajaks 22. augustil 2005 oli kogutud piisavalt teavet selle kohta,

et Maa-ametis tegeldakse looduskaitseliste maade vahetamisega, mille käigus saavad ametnikud maid

vahetanud isikutelt hüvitist. Apellatsioonikohus märkis, et pole usutav, et hüvitist andnud või saanud

isik läinuks vabatahtlikult uurimisasutusse ja andnuks toimepandud kuriteo kohta ütlusi. Seetõttu asus

kohus seisukohale, et esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teha üksnes

jälitustoimingutega. (Vt otsuse punkt 444.)

785. Riigikohus, olles tutvunud vahetult ka jälitustoimiku materjalide ja prokuratuuri taotlustega, nõustub

ringkonnakohtu lõppjäreldusega ja leiab, et käesolevas asjas olid KrMS § 110 lg-st 1 tulenevad

jälitustoimingu tegemise eeldused jälitustoimingu lubade andmise ajal täidetud. Ringkonnakohtu

põhjendustele lisab kolleegium järgmist.

786. Jälitustegevuse vajalikkus tulenes esmajoones sellest, et süüdistatavate tegevus oli erinevate

variisikute ja varjatud tehingute kasutamise abil silmapaistvalt konspireeritud. K. Kangur, kelle

tegevusega seotud kuriteokahtluse uurimisest sai kriminaalmenetlus alguse, võttis ametialaste tegude

eest vara erinevate juriidiliste isikute (eeskätt OÜ-de Mell, Ikaros Grupp, KV-Tarantel) kaudu.

K. Kanguril oli nimetatud äriühingutes küll varjatud osalus, ent formaalselt ta nendega seotud polnud.

Sarnase skeemi kasutamine lepiti kokku ka vara üleandmiseks V. Reiljanile, kui T. Annus lubas

asutada V. Reiljani nimetatava variisiku osalusel äriühingu ning suurendada selle vara. Isikute ring,

kellelt K. Kangur ja V. Reiljan nõustusid oma ametiseisundi kasutamise eest vara vastu võtma, oli

piiratud ja näis eeldavat teatud tutvust. Maadevahetus-menetluste toimingud, mille eest K. Kangurile

ja V. Reiljanile vara anti või lubati, jäid Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi tavapärase tegevuse

raamesse ega osutanud väliselt sellele, et nendega oleks seotud mingi ebaseaduslik tegevus. Oluline

on ka oma ametiseisundi kasutamise eest vara võtnud või sellega nõustunud isikute positsioon -

K. Kangur oli Maa-ameti peadirektor ja V. Reiljan keskkonnaminister, kelle ees oli Maa-amet

aruandekohustuslik ja kes otsustas peadirektori ametisse nimetamise ning ametist vabastamise üle

(Maa-ameti põhimääruse (RTL 1999, 66, 857) punktid 4 ja 12). Seejuures olid Maa-ameti peadirektor

ja keskkonnaminister maadevahetus-menetluste seisukohalt võtmetähtsusega isikud. Maa-ameti

peadirektor vastutas konkreetse vahetusmenetluse sisulise ettevalmistamise eest ja keskkonnaminister

pidi maade vahetamist otsustades tagama muu hulgas Maa-ameti eelneva tegevuse seaduslikkuse

ning otstarbekuse kontrolli. Olukorras, kus teatud maadevahetuste eest võtsid vara või nõustusid seda

võtma nii kontrollitav kui ka kontrollija, oli rikkumise ilmsikstulek ning tõendamine avalike

uurimistoimingutega ebatõenäoline. Arvestades, kuivõrd kõrgete ametiisikutega oli tekkinud

kuriteokahtlus seotud, tuleb avalikku menetlushuvi selle kahtluse põhjendatuse võimalikult kiire

väljaselgitamise vastu pidada suureks.

787. Kolleegiumi hinnangul oli menetlejal algusest peale põhjendatud alus arvata, et tõenäoliselt pole

võimalik koguda selliseid kirjalikke või elektroonilisi dokumente, millest eraldivõetuna või kogumis

teiste dokumentide või muude väljaspool jälitustegevust kogutavate tõenditega piisaks uuritava

kuriteokahtluse kõrvaldamiseks või kuriteo tõendamiseks. Tagantjärele kinnitab seda ka

kriminaaltoimiku sisu, samuti näiteks 9. mai 2006. a jälitusprotokolli lisas kajastuv K. Kanguri ja

T. Pedjasaare 7. märtsi 2006. a vestluse üleskirjutus. Nimelt ütleb K. Kangur talle teatavakssaanud

kriminaalmenetlusest rääkides, et ei ole meili teel midagi vahetanud (KrTo, kd 6, tl 198). Vestluse

konteksti arvestades peab K. Kangur seejuures ilmselgelt silmas sellist teavet, mida oleks võimalik

kasutada tõendina tema vastu.

788. Mitte miski ei viita ka sellele, nagu olnuks kohtueelsel menetlejal võimalik leida tunnistajaid, kelle

ütlused võinuksid otsese tõendina tõsikindlalt kinnitada või ümber lükata seda, kas K. Kangur,

V. Reiljan ja E. Tuiksoo võtsid teistelt süüdistatavatelt oma ametiseisundi kasutamise eest vara või

mitte, ja kui võtsid, siis millistel asjaoludel. Kohtueelses menetluses kuulati üle umbes 200

tunnistajat, kohtus üle 100 ning nende ütlused osutusid üksnes kaudseteks tõenditeks. Arvestades

tekkinud kuriteokahtluse sisu, puudus menetlejal kriminaalmenetluse algstaadiumis igasugune põhjus

eeldada, nagu oleks sellega seotud asjaolusid võimalik olulisel määral välja selgitada tunnistajate

ütluste abil. Lisaks pidi kohtueelne menetleja arvestama, et asudes potentsiaalseid tunnistajaid üle

kuulama, saaksid võimaliku kuriteo toimepanijad menetlusest ja tekkinud kuriteokahtluse sisust

tõenäoliselt teada. See omakorda jätnuks menetleja eelduslikult ilma võimalusest koguda edaspidi -

juhul kui muud menetlustoimingud ebapiisavaks osutuvad - tõendeid jälitustoimingutega. Öeldu

kehtib samavõrra muude n-ö avalike menetlustoimingute (nt läbiotsimiste) kohta.

789. Tutvudes jälitustoimiku materjalide ja prokuratuuri taotlustega, tuvastas kolleegium, et taotledes

varasemate jälitustoimingu lubade pikendamist või uute lubade andmist, esitas prokuratuur

eeluurimiskohtunikele ülevaate senise jälitusmenetluse tulemustest, sh selle käigus ilmnenud uutest

kuriteokahtlustest, mille kontrollimiseks oli vaja teha täiendavaid jälitustoiminguid. Kohtueelne

menetlus, sh jälitustoimingute tegemine, toimus selgete uurimisplaanide alusel. Jälitustoimiku

materjalid kinnitavad, et jälitustoimingute tegemine põhines olemasolevatel põhjendatud

kuriteokahtlustel ja sellel ei olnud n-ö juhuleiu otsimise tunnuseid.

790. Ühtlasi oli jälitustoimingu lubade taotlemise ja andmise ajal põhjendatud alus arvata, et võimalikud

teod, mida kavandatavate jälitustoimingute abil uuritav kahtlus puudutab, kvalifitseeruvad KrMS

§ 110 lg-s 1 nimetatud kuritegudeks, mille puhul oli jälitustoimingute tegemine lubatav. Otsustavat

tähendust ei ole asjaolul, et algselt kvalifitseeris kohtueelne menetleja K. Kanguri suhtes tekkinud

kuriteokahtluse ametiseisundi kuritarvitamisena (KarS § 289). 15. märtsini 2007 kehtinud KarS §-

s 289 kirjeldatud kuritegu võis olla aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegudele olemuslikult

lähedane ja moodustada nendega ka ideaalkogumi. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest kahtlustati

K. Kangurit muu hulgas ametiseisundi kuritarvitamises ja T. Liblikut sellele kaasaaitamises ka veel

nende kahtlustatavana kinnipidamisel 3. oktoobril 2006 ehk ajal, mil jälitustoimingute tegemine oli

juba lõppenud (vt otsuse punktid 8 ja 10). Seega ei ole nende isikute suhtes antud jälitustoimingute

lubades kuriteokahtluse juures tehtud viide KarS §-le 289 iseenesest väär. Asjaolu, et enamikus kohtu

jälitustoimingu lubades puudub viide aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteokahtlusele, on

käsitatav kohtu veana, mis siiski ei mõjuta nende lubade alusel tehtud jälitustoimingute seaduslikkust.

791. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et jälitustoimingu lubade taotlemise ja andmise ajal oli olemas

põhjendatud kahtlus KrMS § 110 lg-s 1 nimetatud kuritegude toimepanemise kohta. Samuti on

Riigikohus veendunud, et jälitustoiminguid tegemata ei oleks osutunud võimalikuks selle

kuriteokahtluse kontrollimiseks piisavalt tõendeid koguda. Ehkki need järeldused on praegu

teadaoleva teabe taustal ilmsed, olid KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingute materiaalsed

eeldused tuvastatavad ka jälitustoimingu lubade taotlemise ja andmise ajal.

792. Järelikult ei ole käesolevas asjas jälitustoiminguid tehes KrMS § 110 lg 1 nõudeid rikutud ja nende

toimingutega kogutud tõendeid ei saa sel kaalutlusel lubamatuks pidada.

(6.) PROKURATUURI JÄLITUSTOIMINGU LUBADE PÕHISTAMATUS JA SELLE

TAGAJÄRJED

(A) KASSAATORITE VÄITED

793. Ringkonnakohus leidis, et prokuratuuri jälitustoimingu luba ei pea olema põhistatud. See seisukoht

on vastuolus KrMS § 145 lg 1 p-ga 1 ja lg 3 p-ga 1, asjades nr 3-1-1-31-12 ning 3-1-1-22-10

väljendatud Riigikohtu seisukohtadega, samuti õigusriigi aluspõhimõtetega. Tegemist on põhiõiguse

riivet võimaldava määrusega, mis peab olema kontrollitav. Määruse põhistatuse nõue on oluline ka

prokuratuuri enesekontrolli tagamiseks.

794. Samuti pole võimalik nõustuda apellatsioonikohtu arvamusega, et prokuratuuri väljastatud

jälituslubadele kohtulik kontroll ei laiene, s.t nagu ei saaks kriminaalasja lahendav kohus hinnata

prokuratuuri loa alusel toimunud jälitustegevuse eesmärgipärasust ja proportsionaalsust.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

795. Käesolevas kriminaalasjas tehti ka jälitustoiminguid, milleks loa andmise pädevus oli

31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 112 lg 3 teise lause kohaselt prokuratuuril. Suurem osa

prokuratuuri jälitustoimingu lubadest (KoTo, kd 28, tl 139-189) on vormistatud resolutsioonina, s.t

põhistust esitamata. Kolleegium nõustub kaitsjatega, et selliste jälitustoimingu lubade andmisel

rikkus prokuratuur seaduse nõudeid.

796. Ehkki erinevalt eeluurimiskohtuniku jälitustoimingu loast pole prokuratuuri loa puhul seaduses

otsesõnu sätestatud, et selle andmine otsustatakse määrusega, ei saa sellest järeldada, nagu toimuks

kohtu ja prokuratuuri jälitustoimingu lubade väljastamine erinevas vormis. Menetleja (KrMS § 16

lg 1) luba menetlustoimingu tegemiseks ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on

otsustusega, mis oma olemuselt vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse

vormis. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, kuulub jälitustoiminguks loa andmise määrus KrMS

§ 145 lg 1 p-s 1 nimetatud põhistatud määruste hulka (vt otsuse punkt 770). Seega peavad

prokuratuuri jälitustoimingu load olema põhistatud.

797. Asjaolu, et prokuratuuri jälitustoimingu load on enamasti põhistamata, ei too siiski kaasa nende

lubade alusel kogutud tõendite lubamatust. Kõnealune puudus jälitustoimingu lubade andmisel ei ole

käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi saamisel (vt otsuse punktid 777-779).

Samadel põhjustel, mis on esitatud selle otsuse punktides 785-792, leiab kolleegium, et KrMS § 110

lg-st 1 tulenevad eeldused prokuratuuri lubades määratud jälitustoimingute tegemiseks olid täidetud.

798. Mis puudutab ringkonnakohtu seisukohta, et prokuratuuri väljastatud jälitustoimingu luba ei ole

kohtulikult kontrollitav, siis ringkonnakohtu otsuse punktist 6.14.7 nähtuvalt pidas kohus tõenäoliselt

silmas prokuratuuri jälitustoimingu loa eelkontrolli selle andmise ajal. Kolleegium märgib, et

prokuratuuri jälitustoimingu luba ei ole kohtulikule eelkontrollile allutatud. Vastasel korral kaotaks

prokuratuuri õigus jälitustoimingu lube anda sisuliselt oma mõtte. Samas on kriminaalasja lahendav

kohus õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi

saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh KrMS § 110 lg-st 1 tulenevaid jälitustoimingu lubatavuse

eeldusi.

(7.) JÄLITUSTOIMINGUGA SAADUD TÕENDI KASUTAMINE TEISES

KRIMINAALASJAS JA JÄLITUSTOIMINGULE ALLUTAMATA ISIKU SUHTES

(A) KASSAATORITE VÄITED

799. Jälitustoimingule allutatud isikute vestluspartnerite salajaseks pealtkuulamiseks puudusid kohtu

load. Nii kuulati V. Reiljani pealt ilma kohtu loata kokku 663 päeva. Sellega riivati

ebaproportsionaalselt tema põhiõigust sõnumisaladusele ja eraelu puutumatusele. Pealtkuulatavate

isikute ring peab olema konkreetselt määratletud. Määratlus ei tohi olla liiga üldine, mis võimaldaks

lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale pealt kuulata ka teisi kuriteoga seotud isikuid. T. Annuse

suhtes kriminaalmenetluses nr 04913000085 tehtud jälitustoimingutega saadud teave pole käesolevas

kriminaalasjas lubatud tõend, kuna tegemist pole juhuleiuga, vaid vormistati protokollina alles selles

kriminaalasjas. Kohtu load puuduvad juriidiliste isikute pealtkuulamiseks. Need on aga PS § 9 lg 2

kohaselt nõutavad, kuna juriidilised isikud on iseseisvad õiguste ja kohustuste kandjad.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

800. Jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on jälitustoimingule

allutatud kahtlustatava vestluspartneriks, kuid kelle vestluste pealtkuulamiseks nimeliselt pole kohtu

luba väljastatud. Juhuleiu puhul on mõõtuandev eeldatava kuriteo toimumise fakt, mitte aga

tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada ka seda, et isik, kes

ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni

uurimisasutusele teada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-

1-1-92-13, p 9). Jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneri, kelle vestlusi pikema aja

jooksul pealt kuulatakse, suhtes kohtuliku loa andmise nõue võib kaasa tuua tema põhiõiguste

suurema riive. Nimelt laieneb sel juhul tema suhtluse pealtkuulamine kõigi vestluspartnerite osas,

mitte enam üksnes kommunikatsioon kahtlustatavaga. Jälitustoimingule esimesena allutatud

kahtlustatava kõigi võimalike suhtluspartnerite pealtkuulamiseks kohtu eelneva loa nõudmine ei ole

aga reaalne ja muudab jälitustoiminguga tõendi kogumise praktiliselt võimatuks. Need asjaolud

(võimalikud teised kahtlustatavad ja nende roll tegude toimepanemisel) selgitatakse sageli välja alles

jälitustoimingute tulemusena. Kaitsja lähenemisega nõustumine võib muu hulgas kaasa tuua

jälituslubade hulga veelgi ulatuslikuma kasvu, kuna kõigi pealtkuulatavate vestluste osaliste suhtes

oleks vajalik kohtu luba. Kohus peab olukorras, kus jälitustoiminguga saadakse teavet ka toimingule

allutamata isiku kuritegeliku käitumise kohta, tegema selliste toimingute seaduslikkuse järelkontrolli.

Ex post järelevalve käigus saab tuvastada põhiõiguste riive põhjendatuse ja saadud teabe tõendina

kasutamise lubatavuse.

801. Kolleegium kordab varasemat seisukohta, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu

tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et on

järgitud selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus

kuritegu vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uues kriminaalasjas ex post

kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19).

802. Selle kriminaalasja eripära võrreldes viidatud kriminaalasjadega on asjaolu, et teave on saadud juba

lõpetatud kriminaalasja arhiveeritud materjalidest. JTS § 104 lg 3 ja § 11 lg 2 p 1 kohaselt tuli

jälitustoimik lõpetada, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse. JTS § 161 lg 1 kohaselt säilitati lõpetatud

jälitustoimikuid jälitusasutuses. Sama paragrahvi teise lõike esimese punkti kohaselt säilitati

kriminaalmenetluse jaoks koostatud jälitustoimikuid kuni kuriteo aegumistähtaja saabumiseni, mille

järel need hävitati (JTS § 162 lg 1 teine lause). Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse, ei ole iseenesest

nõutav toimunud jälitustegevuse tulemuste jälitustegevuse protokollis vormistamine (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-30-13, p 15.3). Kriminaalmenetluse

seadustikus pole sätestatud ajalist piirangut jälitustoimingu protokolli koostamisele (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-23-10, p 10.1). Järelikult võisid

uurimisasutus ja prokuratuur vormistada lõpetatud kriminaalasjas tehtud jälitustoiminguga saadud

teabe jälitustoimingu protokollis ja kasutada seda tõendina käesolevas kriminaalasjas. KrMS § 12612

lg 2 p 1 ja lg 3 on sellise praktika alates 1. jaanuarist 2013 otsesõnu seadustanud. Eeltoodust

tulenevalt on T. Annuse suhtes kriminaalasjas nr 04913000085 jälitustoimingutega kogutud teave

muude välistavate tunnuste puudumisel kasutatav tõendina ka praeguses kriminaalasjas.

803. Kolleegium ei nõustu T. Annuse kaitsja väitega, et AS-ide Merko Ehitus ja E.L.L. Kinnisvara suhtes

tulnuks anda eraldi jälitustoimingu load. Asjaolu, et füüsilise isiku tegu, mida uuritakse, võib olla

toime pandud KarS § 14 lg 1 mõttes juriidilise isiku huvides, ei tähenda, et selle füüsilise isiku

jälitamiseks on nõutav jälitustoimingu luba ka juriidilise isiku suhtes. Praegusel juhul kuulati salaja

pealt T. Annuse vestlusi, mitte näiteks kõiki vestlusi, mis peeti AS-i Merko Ehitus või

E.L.L. Kinnisvara AS-i tööruumides või üldtelefone kasutades.

8. JÄLITUSTOIMINGUGA TÕENDITE KOGUMISE

KORRA 31. DETSEMBRINI 2012 KEHTINUD REDAKTSIOONI

PÕHISEADUSPÄRASUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

804. T. Annuse kaitsja kassatsioonis leitakse, et KrMS § 110 jj regulatsioon jälitustoimingute tõendite

kogumise osas ja jälitustegevuse seadus olid PS §-ga 43 ning EIÕK art-ga 8 vastuolus, kuna

jälitustoimingut võimaldavate kuritegude nimekiri oli nõuetekohaselt piiritlemata ega olnud

kooskõlas ettenähtavuse põhimõttega. Aastatel 2004-2006 kehtinud regulatsioon ei sätestanud ka

jälitustegevuse kogupikkust, mis on vastuolus PS §-dega 10, 11, 14 ja EIÕK art-ga 8. Seetõttu kuulati

T. Annust pealt ebaseaduslikult pika aja jooksul (enam kui kaks aastat) ja riivati ebaproportsionaalselt

tema õigust eraelu puutumatusele ja sõnumisaladusele. Süüdistatavate vahetu vestluse salajaseks

pealtkuulamiseks puudus seaduses alus, mistõttu on selle jälitustoimingu protokollid ebaseaduslikud

tõendid, mis tuleks kogumist välja jätta.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

805. Jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 110 lg 1 kohaselt oli sel viisil tõendi kogumine

lubatud, kui kriminaalmenetluse esemeks oli esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise

astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. See säte

on otsuse tegemise ajaks tunnistatud kehtetuks ja asendatud 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 1262

lg-ga 2, millega sätestati loetelu kuritegudest, mille puhul on seadusandja pidanud vajalikuks lubada

jälitustoimingutega tõendite kogumist. KrMS § 110 lg 1 sõnastus hõlmas suure osa karistusseadustiku

eriosas sätestatud kuriteokoosseisudest. Kaitsja kassatsioonis viidatud EIK 10. veebruaril 2009 asjas

Iordachi jt vs. Moldova tehtud otsuse p-s 44 heideti Moldovale ette, et kuriteod, mille kahtluse puhul

on lubatud isikute salajane pealtkuulamine, on seaduses piisavalt määratlemata, kuna pealtkuulamist

võib kohaldada rohkem kui poolte karistusseadustikus kirjeldatud kuritegude puhul. Siiski oli see

kriteerium vaid üks paljudest nimetatud otsuses riigisisesele kriminaalmenetlusõigusele etteheidetud

puudustest, mis tõi kaasa EIÕK art 8 rikkumise sedastamise.

806. Ettenähtavuse põhimõtte kriteeriumid on loetletud nt EIK 29. juunil 2006 asjas Weber ja Saravia vs.

Saksamaa tehtud otsuse p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust

rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema

sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid

analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse

tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste

kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik. Eesti seadused vastasid neile nõuetele ka

enne 1. jaanuari 2013 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-

92-13, p-d 10.1-10.2 ja 11).

807. KrMS § 1262 lg 2 loetelu hõlmab KarS §-des 293, 294, 297 ja 298 sätestatud kuriteokoosseise.

Karistusseadustiku 17. peatüki 2. jaos on kirjeldatud tüüpilisi raskeid peitkuritegusid, mille

tõendamiseks on jälitustoimingute kasutamine sageli põhjendatud. Seda on otsuse punktis 6.14.23

selgitanud ka ringkonnakohus (vt käesoleva otsuse punkt 464) ja kolleegium nõustub nende

põhistustega. T. Annuse suhtes jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud Eesti seadused vastasid

EIÕK art 8 lg-st 2 tulenevale ettenähtavuse põhimõttele. Eeltoodust tulenevalt pole taotlus KrMS

§ 110 lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks põhjendatud.

808. Jälitustoimingu kestust piirati kuni 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 114 lg 2 kohaselt

üldjuhul kahe kuuga ja (kohtuliku) jälitusloaga võidi täpsustada jälitustoimingu kestust konkreetsel

juhul. Jälitustoiminguks antud luba võidi kahe kuu kaupa pikendada ja seadus selget ülempiiri isiku

jälitustoimingule allutamiseks ette ei andnud. Ka jälitustegevuse seadustik ei sätestanud selget

absoluutset ajalist piirangut. KrMS § 1264 lg-s 2 on seatud ühe isiku suhtes ühes kriminaalasjas

tehtava jälitustoimingu kestuse ülempiiriks üks aasta. Seda tähtaega võib aga luba andev kohus riigi

peaprokuröri taotlusel erandjuhul, s.o kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral, ületada.

809. EIK praktikas pole võetud ühtset seisukohta ühe isiku sõnumisaladuse riive ajalise ülempiiri kohta.

Nii on nt EIK 22. novembri 2002. a otsuses asjas Lavents vs. Läti leidnud, et kinnipeetava

kirjavahetuse läbivaatus rohkem kui viie aasta jooksul on käsitatav EIÕK art 8 rikkumisena. Samas

on EIK 2. septembri 2010. a otsuses Uzun vs. Saksamaa leidnud, et kuriteos kahtlustatava salajane

jälgimine rohkem kui kolme aasta jooksul ei riivanud ülemäära kaebaja õigust eraelu kaitsele. Samuti

ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et ettenähtavuse põhimõttest tulenevalt peaks seadusega olema

reguleeritud isiku jälitustoimingule allutamise ajaline ülempiir. Sama eesmärgi saavutamisele oli

suunatud ka KrMS § 114 lg-s 2 sätestatud kohtu jälitustoimingu loa tähtaeg ja selle pikendamise

kord. 30. juulil 1998 asjas Valenzuela Contreras vs. Hispaania tehtud EIK otsuse p-s 59 märgitakse, et

seadusandja peab kehtestama ajalise piiri jälitustoimingu kohaldamisele, kuid sellest pole väljaloetav,

et piirang peaks olema absoluutne, st vajadusel ei tohiks isiku õiguse sõnumisaladusele ja eraelu

puutumatusele riivet pikendada.

810. T. Annuse suhtes tehti jälitustoiminguid 3. septembrist 2004 kuni 10. oktoobrini 2006, s.o 2 aastat 1

kuu ja 8 päeva. Neid toiminguid tehti kahes kriminaalmenetluses, millest varasem ei puudutanud

kahtlustust altkäemaksu andmises seoses maadevahetuse tehingute ega Põllumajandusministeeriumile

ruumide rentimisega. Esimesed toimingud tehti T. Annuse suhtes kriminaalasjas nr 049113000085 ja

nende toimingute protokolle on kasutatud praeguses kriminaalasjas. Jälitustoiminguid on tehtud

kokku nelja kuu jooksul 3. septembrist 2004 kuni 2. jaanuarini 2005. Järgmised jälitustoimingud on

T. Annuse suhtes tehtud käesolevas kriminaalasjas ja seda alates 16. detsembrist 2005

kuni 23. aprillini 2006 (vaheaegadega) ning 18. augustist kuni 10. oktoobrini 2006. Järelikult on

alusetu väita, et T. Annuse kõnede ja vestluste pealtkuulamine toimus katkestamatult rohkem kui

kahe aasta jooksul. T. Annus oli selles kriminaalasjas erinevatele jälitustoimingutele allutatud kokku

rohkem kui viieks kuuks ja mõlemas kriminaalasjas kokku rohkem kui üheksaks kuuks. Kohtu load,

mille alusel T. Annust eelnevalt viidatud perioodidel pealt kuulati, kehtisid kokku märksa vähem kui

aasta (320 päeva). See oli aeg, mille jooksul vähemalt osal päevadest (vt otsuse punkt 748 jj) oli

lubatud allutada T. Annus jälitustoimingule, st sõnumisaladuse riive oli võimalik. Siiski ei saa

kummagi eelnevalt käsitletud ajavahemiku kestust kuriteokahtluse sisu arvestades hinnata PS §-de 43

ja 11 kontekstis ülemääraseks sõnumisaladuse riiveks.

811. Selles kriminaalasjas allutati K. Kangur ja T. Pedjasaar jälitustoimingutele vähem kui aastaks,

T. Liblik rohkem kui seitsmeks kuuks ja E. Vettus enam kui kaheks kuuks. Teised süüdistatavad olid

jälitustoimingutele allutatud isikute vestluspartnerid ja nende suhtes pole jälituslube välja antud.

Seega ei ületa ühegi süüdistatava eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse faktiline riive eraldivõetuna

ühte aastat. Kuigi K. Kangur ja T. Pedjasaar on selles asjas allutatud jälitustoimingutele pikemaks

ajaks kui T. Annus, ei saa ka nende süüdistatavate puhul sedastada sõnumisaladuse ega eraelu

puutumatuse ülemäärast riivet. Arvestades, et tegemist oli keerulise kriminaalasjaga, milles

süüdistatavate teod pandi toime mitme aasta jooksul, oli süüdistatavate pikaajalisem pealtkuulamine

põhjendatud. Seega oli süüdistatavate sõnumisaladuse piiramise kestus selles kriminaalasjas

mõõdukas ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks ei ole alust.

812. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nii toimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 118 lg 1

kui ka KrMS § 1267 lg 1 annavad aluse isikutevahelise suhtluse salajaseks pealtkuulamiseks või -

vaatamiseks ka juhul, kui suhtlus toimub muul viisil kui üldkasutatava elektroonilise side võrgu

kaudu. "Muu teabe" või "muul viisil edastatava teabe" (KrMS § 1267 lg 1 sõnastus) salajane

pealtkuulamine hõlmab peamiselt isikute vahetut suhtlust kui otsest teabeedastust.

813. Arusaamatu on siinkohal kassaatori viide KrMS §-le 115, mis hõlmab üksnes visuaalset jälgimist ja

salvestamist, mitte aga teabe pealtkuulamist. See säte võib eespool kirjeldatud kontekstis tulla

kohaldamisele juhul, kui näiteks lisaks vestluse helisalvestamisele see talletatakse ka videokandjale.

Luba varjatud jälgimiseks ei ole iseseisev alus isikute vestluse sisu salajaseks pealtkuulamiseks ja

salvestamiseks.

814. Harju Maakohtu 19. juuli 2006. a määrusega oli antud luba muu hulgas K. Kanguri ja teiste

süüdistatavate suhtes jälitustoimingute tegemisel KrMS § 114 lg 3 alusel hoonesse sisenemiseks.

Seega on ainetu kaitsja väide, et pubis Kamikadze 8. augustil 2006 toimunud vestluse

pealtkuulamisel puudus kohtu luba ruumidesse sisenemiseks.

(B) LÄBIOTSIMISEL ARVUTITE KÕVAKETASTELT LEITUD E-KIRJADE TÕENDINA

KASUTAMISE SEADUSLIKKUS

(A) KASSAATORITE VÄIDE

815. Läbiotsimiste käigus ära võetud arvutitest eeluurimiskohtuniku loata andmete kopeerimine oli

ebaseaduslik. PS § 43 sätestab üldkasutataval viisil edastatavate sõnumite saladuse, mida saab riivata

üksnes eeluurimiskohtuniku määruse alusel. PS §-ga 43 on kaitstud kõik sõnumid, sh edastatud

kirjad.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

816. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu tõlgendusega, et PS § 43 kaitsealasse kuuluvad vaid need

sõnumid, mis on hetkel kommunikatsiooniprotsessis. Selle põhiõiguse kaitsealas ei ole saadetud ja

andmekandjale salvestatud sõnumid, mis on saatja või saaja valduses. PS § 43 sõnastus räägib

otsesõnu "edastatavatest" sõnumitest, mitte mis tahes sõnumitest. Maakohtu ja kaitsjate tõlgendus,

mille kohaselt PS § 43 laieneb ka juba isiku valduses olevale sõnumile ja isiku arvutis salvestatud e-

kirjadele ligipääsemiseks oleks nõutav KrMS § 114 lg 3 nõuete järgimine (kohtu luba arvutisse

sisenemiseks), muudaks sätte kaitseala liiga avaraks. Põhjendamatu on kaitsjate seisukoht, et isiku

valduses olev informatsioon, mis sisaldub tema saadud või saadetud (või tulevikus saadetavas)

sõnumis, on rangemini kaitstud kui isiku valduses oleva muu teabe puutumatus (PS § 26). PS § 43

omab tähendust üksnes kommunikatsiooniprotsessi kaitseklauslina.

817. Põhiseaduse range kaitse kohaldub seega e-kirjale või sms-sõnumile selle ärasaatmisest kuni saajani

jõudmiseni, telefonikõnele selle toimumise hetkel ning postisaadetisele alates selle üleandmisest

postiasutusele kuni adressaadini toimetamiseni. Nimetatud asjaolu on põhjendatav sellega, et sõnumi

teeloleku ajal, kui ta on väljunud saatja valdusest ning pole veel adressaadini jõudnud, on sõnum

isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. Kui sõnum on

adressaadini jõudnud, on inimesel võimalik otsustada, kas sõnum kustutada või teha muul viisil

kolmandatele isikutele kättesaamatuks. Järelikult pole juba adressaadini jõudnud sõnumite

äravõtmisel kriminaalmenetluses kohtu luba vaja ning põhiseaduse kohaseks uurimistoiminguks

nende saamiseks kriminaalasja juurde on nii läbiotsimine kui ka vaatlus.

(C) RAAMATUPIDAMISEKSPERTIISI-AKTI NR KP 25-07 LUBATAVUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

818. Ringkonnakohus tugines süüdimõistvat otsust tehes 25. juuli 2007. a ekspertiisiaktile nr KP 25-07,

mida tuleb pidada lubamatuks tõendiks järgmistel põhjustel.

819. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskusel puudus selles kriminaalasjas ekspertiisimääruse

koostamise ja raamatupidamisekspertiisi tegemise ajal õigus raamatupidamisekspertiise teha.

820. Ekspertiisiakti koostanud A. K. ei olnud õigusaktidega sätestatud korras eksperdiks määratud.

821. Ekspertiisi teinud A. K. ei olnud riiklikult tunnustatud raamatupidamisekspert. Samuti ei saanud ta

olla kohtuekspert raamatupidamise alal, sest tal puudus KES § 6 lg 1 p-s 3 nimetatud haridus.

822. A. K. ei olnud eksperdina erapooletu. Ta töötab 2003. aastast Kaitsepolitseiametis, olles seega

menetleja ametialluvuses. A. K. toimetas 3. ja 16. oktoobril 2006 käesolevas kriminaalasjas AS-i

Merko Ehitus ruumides läbiotsimisi. Menetleja, kes kogub tõendeid, ei tohi olla oma versiooni

kinnitavate tõendite looja. Selline isik ei saa olla erapooletu KES § 7 mõttes, sest tegemist on selge

huvide konfliktiga. Lisaks pidanuks A. K. taanduma KrMS § 96 lg 1 p 2 alusel. Märkides, et KrMS

§ 98 lg 1 p 2 kohaselt on eksperdil õigus osaleda menetlustoimingus, jättis ringkonnakohus

tähelepanuta, et läbiotsimistel osales A. K. Kaitsepolitseiameti vanemassistendina. Läbiotsimiste

ajal 2006. a oktoobris ei olnud ekspertiisi veel määratud, see määrati alles 14. märtsil 2007.

823. Samuti ei vasta ekspertiisiakt seaduses kehtestatud nõuetele, sest ekspert on teinud õiguslikke

järeldusi, hinnanud tõendeid, samuti puudub ekspertiisiaktis põhjendus.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

824. A. K. oli enne raametupidamisekspertiisi määramist osalenud samas kriminaalasjas mitmel

läbiotsimisel menetleja ametnikuna:

1) 3. oktoobri 2006. a läbiotsimisprotokolli (KrTo, kd 104, tl 3) kohaselt teostas Kaitsepolitseiameti

vanemassistent O. Rõõm läbiotsimise AS-ide Merko Grupp ja Merko Ehitus ning nendega seotud

isikute asu- ja töökohas Järvevana tee 9g, Tallinn. Protokollis on loetletud ka uurimistoimingus

osalevad kaitsepolitseiametnikud (5), teiste hulgas A. K. Protokollist nähtub, et kell 9.00 alustas

Kaitsepolitseiameti vanemassistent A. K. läbiotsimist V. V.-i kabinetis (KrTo, kd 104, tl 6). Samuti

teostas A. K. kell 13.00 läbiotsimise 4. korrusel asuvas ruumis 404, kus asusid OÜ KV-Tarantel

raamatupidamisdokumendid (KrTo, kd 104, tl 9). Kell 14.45 teostas A. K. Kaitsepolitseiameti

vanemassistendina läbiotsimise maja 3. korrusel asuvas kabinetis 324, kus asusid OÜ Woody

raamatupidamisdokumendid (KrTo, kd 104, tl 10). Läbiotsimisprotokollist ei nähtu, et

eelnimetatud ruumide läbiotsimisel oleks osalenud veel keegi peale A. K.;

2) 16. oktoobril 2006. a toimetas vanemassistent A. K. koos veel kahe Kaitsepolitseiameti

ametnikuga AS-i Merko Ehitus ruumide läbiotsimise (KrTo, kd 104, tl 10);

3) 18. oktoobril 2006. a otsis (KrTo kd 165, tl 3 jj) A. K. läbi OÜ Rimess MRI ruume.

Läbiotsimisprotokollile kirjutas menetleja ametnikuna alla ka A. K. (KrTo, kd 165, tl 6).

825. Eeltoodust tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et 14. märtsi 2007. a ekspertiisimääruse

alusel ekspertiisi teinud A. K. osales 2006. aasta sügisel läbiotsimistel eksperdina KrMS § 98 lg 1 p 2

alusel. Esmalt märgib kolleegium, et KrMS § 98 lg 1 kohaselt on eksperdil õigus menetlustoimingus

osaleda "ekspertiisi tehes". Ligikaudu pool aastat enne ekspertiisimääruse koostamist ei saa rääkida

ekspertiisi tegemisest. Teiseks ei kinnita läbiotsimisprotokollide sisu mingil moel versiooni, nagu

täitnuks A. K. läbiotsimistel KrMS § 98 lg 1 p-s 2 nimetatud eksperdi ülesandeid.

Läbiotsimisprotokollides räägiti A. K.-st kui Kaitsepolitseiameti vanemassistendist, kes "teostas"

läbiotsimisi, tehes seda mõnes ruumis ainuisikuliselt. Seega viitavad läbiotsimisprotokollid sellele, et

A. K. osales käesolevas kriminaalasjas enne ekspertiisi määramist toimunud läbiotsimistel

uurimisasutuse kui kohtueelse menetleja (KrMS § 16 lg 1) ametnikuna, täites läbiotsimistel

kohtueelse menetleja ülesandeid.

826. KrMS § 96 lg 1 p 1 koostoimes KrMS § 49 lg 1 p-ga 3 kohustavad - ja kohustasid ka 2007. aastal -

eksperti kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem osalenud samas kriminaalasjas

kriminaalmenetluse muu subjektina. Kriminaalmenetluse muu subjektina KrMS § 49 lg 1 p 3 mõttes

tuleb käsitada ka menetlustoimingu (sh läbiotsimise) tegemisest osa võtnud uurimisasutuse

ametnikku. Seega pidanuks A. K. eksperdina KrMS § 96 lg 1 p 1 ja § 49 lg 1 p 3 alusel taanduma.

827. Kolleegium on seisukohal, et eksperdi taandumata jäämine vaatamata taandumiskohustuse

olemasolule toob kaasa ekspertiisiakti kohtukõlbmatuse. Seega tunnistab kolleegium 25. juuli 2007. a

ekspertiisiakti nr KP 25-07 tervikuna lubamatuks tõendiks.

828. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus käsitleda kassaatorite ülejäänud etteheiteid kõnealusele

ekspertiisiaktile.

(V) ÜLDISED MATERIAALÕIGUSLIKUD KÜSIMUSED

(1.) V. REILJANI, K. KANGURI JA E. TUIKSOO SÜÜDISTUSES KIRJELDATUD

AMETIALASTE TEGUDE EBASEADUSLIKKUS KARS § 294 (§ 298) MÕTTES

(A) KASSAATORITE VÄITED

829. Süüdistuses kirjeldatud V. Reiljani ja K. Kanguri ametialane käitumine maadevahetus-menetlustes

oli seaduslik.

830. Ringkonnakohus eiras Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-118-06 toodud seisukohta, mille kohaselt ei

sõltu ametiisiku teo õiguslik hinnang ametiisikule vara või muu soodustuse andmisest.

831. Ringkonnakohus nõustus prokuröride seisukohaga, et V. Reiljani ja K. Kanguri ametialaste tegude

ebaseaduslikkus ei tulene sellest, et looduskaitseliste piirangutega kinnisasju poleks tohtinud seaduse

kohaselt riigile kuuluvate kinnisasjade vastu vahetada, vaid sellest, et süüdistatavad rikkusid

vahetusmenetlustes LKS § 19 rakendades HMS § 4 lg 2, § 5 lg 2, ATS v.r § 59 lg 1 ning RVS v.r § 7

lg-d 2 ja 3.

832. HMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2, ATS v.r § 59 lg 1 ning RVS v.r § 7 lg-d 2 ja 3 sätestavad üksnes üldise

iseloomuga printsiibid, mille kaudu ei saa sisustada KarS § 294 järgi kvalifitseeritava kuriteo

koosseisulisi tunnuseid.

833. V. Reiljan ja K. Kangur ei rikkunud maadevahetus-menetlustes HMS § 4 lg-st 2, § 5 lg-st 2, ATS v.r

§ 59 lg-st 1 ja RVS v.r § 7 lg-test 2 ja 3 tulenevaid põhimõtteid. Süüdistatavatele heidetakse ette, et

nad ei lähtunud maadevahetus-menetlustes LKS § 19 eesmärgist. Samas pole süüdistuses ega

ringkonnakohtu otsuses märgitud, mis oli LKS § 19 eesmärk. Looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjade vahetamisel ei saa lähtuda pelgalt majanduslikust kasust, vaid arvesse tuleb võtta ka

kinnisasja looduskaitselist väärtust, mille säilitamine on eelkõige riigi huvi ja ülesanne (LKS § 1).

Riik saab kinnisasjaga seotud looduskaitselisi eesmärke kõige tõhusamal viisil ellu viia kinnistu

omanikuna. Seega ei saa looduskaitseliste piirangutega kinnistute riigile omandamine LKS § 19

eesmärgiga vastuolus olla.

834. Süüdistuses ei ole väidetud, nagu oleks riigile omandatud maid, mille suhtes kehtinud

looduskaitselised piirangud polnud olulised. Samuti ei ole süüdistuses välja toodud, et kinnistute

hindamisel rikuti seadust. Kaitstavate loodusobjektide valitsejad pidasid maadevahetusi otstarbekaks.

Seega järgisid V. Reiljan ja K. Kangur LKS § 19 eesmärki.

835. Kinnisasjade vahetusmenetlus oli riigi jaoks soodne viis looduskaitseliste piirangutega kinnisasja

omandamiseks, sest see ei nõudnud riigilt raha ja vabastas riigi kuludest, mis tekkisid ebavajalike

kinnistute haldamisel. Väide, et kinnisasjade müük avalikul enampakkumisel olnuks riigile

majanduslikult kasulikum, pole tõendatud. Süüdistusaktist ega ringkonnakohtu otsusest ei selgu,

milles konkreetselt seisnes RVS v.r § 7 lg-te 2 ja 3 rikkumine. Sellele, et riigivaraseadust pole

rikutud, viitab ka süüdistusakti põhiosa, milles sedastatakse, et kuriteoga kahju ei tekitatud. Lisaks ei

ole riigivaraseadus maadevahetus-menetlustele kohaldatav.

836. Süüdistades K. Kangurit altkäemaksu võtmises ebaseaduslike tegude tegemise eest LKS § 19

rakendamisel, on süüdistuses ja kohtuotsuses kirjeldatud maadevahetusele ajaliselt eelnenud

(mõnedel juhtudel peaaegu 5 aastat varasemat) tegevusetust maa riigi omandisse jätmisel või

ostueesõiguse teostamata jätmisel. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas ostueesõiguse kasutamiseks

ettepaneku tegemata jätmine on KarS § 294 koosseisu realiseeriv ebaseaduslik tegu või mitte.

Ostueesõiguse kasutamine ei ole LKS § 19 rakendamise toiming. Samuti ei ole ringkonnakohtu

otsusest võimalik aru saada, kuidas K. Kangur osales ostueesõiguse kasutamise ettepaneku sisu

kujundamises ja millisel õiguslikul alusel oli ostueesõiguse kasutamiseks ettepaneku tegemine

kohustuslik. Arvestades maa hinna kiiret tõusu, samuti looduskaitseliste piirangutega kinnisasju

sageli koormanud piiratud asjaõigusi, oli kinnisasjade omandamine maadevahetus-menetluses riigile

ostueesõiguse kasutamisest kasulikum. Ringkonnakohus ei ole eristanud võlaõiguslikku ja

asjaõiguslikku ostueesõigust.

837. Süüdistuses nimetatud kinnistute kaitserežiim ei muutnud nende kasutamist võimatuks. Seega

polnud K. Kanguril MaaRS § 31 lg 1 p-st 2 tulenevat alust kohaliku omavalitsuse üksustel maade

tagastamist keelata.

838. V. Reiljani poolt kinnisasjade vahetamiseks antud käskkirju ei saa pidada ebaseaduslikeks. LKS

§ 19 kohaselt oli kõigil selles sättes nimetatud tingimustele vastavat kinnisasja omavatel isikutel

õigus riigiga maid vahetada. V. Reiljani toimingud vahetusmenetlustes on tehtud menetluskorda

järgides ja õiguslikule alusele tuginedes. Keskkonnaministril oli LKS § 19 lg-te 1 ja 4 ning kinnisasja

vahetamise korra § 18 alusel õigus otsustada seaduses sätestatud tunnustele vastava kinnisasja

vahetamine või sellest keeldumine. Kinnisasja vahetamise korra § 11 lg 4 kohaselt oli ministril õigus

vahetusest keelduda juhul, kui avalduses nimetatud kinnisasja ei olnud LKS §-s 19 sätestatust

tulenevalt lubatud vahetada. Muudel juhtudel LKS § 19 ega selle alusel kehtestatud kinnisasja

vahetamise kord maade vahetamisest keeldumist ette ei näinud. Kui kinnistu omanik oli teinud

avalduse maa vahetamiseks riigiga, vahetatav kinnistu vastas LKS § 19 lg-s 1 või 2 sätestatud

tingimustele, Maa-amet oli looduskaitseseaduse ja kinnisasja vahetamise korra alusel teinud

eeltoimingud, avalduse esitaja ja riigi vahel oli saavutatud kokkulepe vahetusmaade ning

vahetatavate maade kohta ning Maa-amet oli teinud keskkonnaministrile ettepaneku maade

vahetamiseks, oli ministri diskretsiooniruum piiratud ja keelduva haldusakti andmiseks puudus

õiguslik alus.

839. Asjakohatu on ringkonnakohtu argument, et süüdistuses nimetatud isikute jaoks oli kinnisasjade

omandamine vahetusmenetluses soodne. Kinnisasja vahetamise korra § 16 lg 3 kohaselt hinnati

vahetatavad kinnisasjad looduskaitseseadusest tulenevate kitsendusteta. V. Reiljanil polnud võimalik

seda normi ignoreerida. V. Reiljan ei puutunud kokku kinnisasjade väärtuste määramisega

vahetusmenetluses. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud ega väidetud, et kinnistute hindamisaktid olid

ebaõiged või et V. Reiljan eiras mõnes hindamisaktis toodud andmeid ja võimaldas kellelgi vahetada

maad soodsama hinnaga.

840. Puudus õiguslik alus keelduda kinnistute suhtes vahetusmenetluste läbiviimisest või maade

vahetamise otsustamisest põhjusel, et vahetatav kinnistu omandati pärast selle kaitse alla võtmist ja

eesmärgiga kasutada seda vahetusmenetluses. Seadus ei keelanud vahetusmenetluses vahetamiseks

kinnistuid

kokku

osta.

Süüdistuses

nimetatud

vahetustehingute

toimumise

ajal

ei

kehtinud 1. aprillil 2007 jõustunud LKS § 19 lg 21. Samuti ei näinud seadus ette, et maadevahetuses

saab osaleda vaid piiratud arv kordi või üksnes isik, kellele vahetatav maa maareformi käigus

tagastati. Seaduslik oli nii see, et isikud said avaldada soovi, milliseid riigile kuuluvaid kinnistuid nad

enda looduskaitseliste piirangutega kinnistute vastu vahetada soovivad, kui ka see, et maid vahetati n-

ö paketipõhiselt korraga mitme kinnistu kaupa. Avalduse saamisel oli Keskkonnaministeerium koos

Maa-ametiga kohustatud vahetusmenetluse läbi viima ja otsustama looduskaitsealuste maade

vahetamise.

841. Alusetu on süüdistatavatele tehtud etteheide informatsiooni andmise kohta süüdistuses nimetatud

äriühingutega seotud isikutele. Vahetusmenetluse kui seaduses ette nähtud menetluse soovitamist ja

selle kohta avaliku teabe andmist ei saa käsitada õigusvastase käitumisena. Teabe andmine oli

haldusmenetluse seadusest tulenev kohustus. Süüdistusest ega kogutud tõenditest ei nähtu, et

süüdistatavate antud informatsioon olnuks salastatud või mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks.

842. Ringkonnakohtu väide süüdistuses nimetatud isikute soosimisest maadevahetus-menetlustes on

oletuslik ega põhine tõenditel.

843. Maadevahetuste väidetav ebaseaduslikkus ei olnud nende toimumise ajal asjaosalistele mõistlikult

ette nähtav. Seega on isikute süüditunnistamisel sellele tuginemine vastuolus PS §-st 23 ja EIÕK art-

st 7 tulenevate nõuetega.

844. Väär on prokuratuuri ja ringkonnakohtu seisukoht, et K. Kanguri tegevus maade vahetamisel OÜ-

dega KV-Tarantel, Mell, Ikaros Grupp ja Saarte Investeering oli vastuolus ka KVS v.r § 21 lg-ga 1 ja

§ 25 lg-tega 1 ja 2.

845. Isegi kui E. Tuiksoo oleks T. Annusega süüdistuses kirjeldatud kuritegeliku kokkuleppe sõlminud,

siis oleks ta pannud toime seadusega lubatud teo ehk tegemist oleks pistise andmise ja võtmisega.

Tulenevalt süüdistuses käsitletud ajal kehtinud RHS § 4 lg 1 p-st 7 koosmõjus § 2 lg 1 teise lausega ei

saanud E. Tuiksoole inkrimineeritav tegu olla vastuolus HMS § 4 lg-ga 2. HMS § 4 lg 2 on üldnorm

ja RHS § 4 lg 1 p 7 ning § 2 lg 1 on erinormid. Seega praegusel juhul ei saanudki tekkida küsimust,

kas üht isikut teisele eelistatakse või mitte, sest Põllumajandusministeerium oleks võinud sõlmida

rendilepingu enda valitud isikuga pakkumismenetlust korraldamata.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

(I) ÜLDIST

846. Altkäemaksu võtmise ja andmise kuriteokoosseisude (KarS §-d 294 ja § 298) üheks tunnuseks on

see, et ametialane tegu, mille ametiisik vastutasuna vara või muu soodustuse või selle lubamise eest

toime paneb, on "seadusega mittelubatud" (ebaseaduslik).

847. Ametialase teo seaduslikkuse korral ei lange selle eest soodustuse vastuvõtmise või sellega

nõustumise või selle andmise või lubamise karistatavus siiski ära, vaid see kvalifitseerub vastavalt

kas pistise võtmiseks (KarS § 293) või andmiseks (KarS § 297). Pistise ja altkäemaksu võtmise

süüteokoosseisud erinevad teineteisest üksnes selle poolest, et pistise võtmise moodustab ametiisiku

poolt pistiseandja huvides õiguspärase teo toimepanemine või õiguspäraselt teo toime panemata

jätmine, altkäemaksu võtmise puhul paneb aga ametiisik altkäemaksuandja huvides toime

õigusvastase

teo

või

jätab

teo

õigusvastaselt

toime

panemata

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-118-06, p 15). Muude tunnuste osas

langevad aga nii altkäemaksu kui ka pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p 13.2.)

848. Eeltoodust järeldub, et kohtu poolt süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine altkäemaksu võtmiselt

(KarS § 294) pistise võtmisele (KarS § 293) või altkäemaksu andmiselt (KarS § 298) pistise

andmisele (KarS § 297), ei saa rikkuda süüdistatava kaitseõigust. Pistise võtmise (andmise)

koosseisulised tunnused on altkäemaksu võtmise (andmise) koosseisulistest tunnustest hõlmatud ning

süüdistatav ei saa pistise võtmise või andmise kvalifikatsioonile esitada ühtegi sellist vastuväidet, mis

altkäemaksu võtmise või andmise kvalifikatsiooni kontekstis ei ole asjakohane. Järelikult ei pea

kohus selleks, et käsitada vara või muu soodustuse eest tehtud või lubatud ametialast tegu erinevalt

süüdistusest õiguspärasena, tagama süüdistatavale selles küsimuses täiendavat ärakuulamist.

Eeltoodu ei kehti vastupidisel juhul: süüdistuses KarS § 293 järgi kvalifitseeritud teo

ümberkvalifitseerimine KarS § 294 järgi või KarS § 297 järgi kvalifitseeritud teo

ümberkvalifitseerimine KarS § 298 järgi on lubatav üksnes KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud korras.

849. Aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegude koosseisudes ette nähtud tunnused "seadusega

lubatud tegu" ja "seaduslikult" ning "seadusega mittelubatud tegu" ja "ebaseaduslikult" puudutavad

ametiisiku ametialast tegu eraldivõetuna, arvestamata selle eest soodustuse andmist ja vastuvõtmist

või lubamist ja nõustumist. See tähendab, et ametiisiku ametialasele teole kõnealuste

kuriteokoosseisude kontekstis antav õiguslik hinnang - seaduslik või ebaseaduslik - ei sõltu sellest, et

ametiisikule lubati või anti selle teo tegemise või tegemata jätmise eest vara või muud soodustust.

Teisisõnu ei sõltu ametiisiku teo lugemine seaduslikuks või ebaseaduslikuks teistest objektiivsetest

koosseisutunnustest, vaid ametiisiku teole antavast hinnangust. Vastasel korral muutuks pistise

koosseisud sisutühjaks. Seega tõsiasi, et ametiisik teeb midagi selle tõttu, et talle lubatakse või ka

antakse selle eest soodustust, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. (Vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-118-06, p 16.)

(II) V. REILJANI, K. KANGURI JA E. TUIKSOO AMETIALASED TEOD, MIS ON SÜÜDISTUSES LOETUD

SEADUSEGA MITTELUBATUKS KARS § 294 MÕTTES

850. V. Reiljanit, K. Kangurit ja E. Tuiksood süüdistatakse vara vastuvõtmises või sellega nõustumises

"seadusega mittelubatud" ametialaste tegude eest ja teisi süüdistatavaid neile "seadusega

mittelubatud" tegude eest vara andmises või lubamises.

851. E. Tuiksoo ebaseadusliku ametialase teona käsitletakse süüdistuses kogu tema tegevust, mis oli

suunatud Põllumajandusministeeriumi uute ruumide rendilepingu sõlmimisele T. Annusega seotud

äriühinguga. Seda tegevust on kirjeldatud otsuse punktis 339 jj.

852. Täpsustamist vajab, millist V. Reiljani ja K. Kanguri käitumist käsitatakse süüdistuses seadusega

mittelubatud ametialase teona, sest süüdistus ei ole selles küsimuses päris selge.

853. Ühelt poolt märgitakse maadevahetustega seotud süüdistuse alaosades sissejuhatavalt, et V. Reiljan

ja K. Kangur võtsid erinevatelt isikutelt vastu vara selle eest, et nad kasutasid ebaseaduslikult ära oma

ametiseisundit LKS § 19 rakendamisel. Samuti on süüdistuses V. Reiljani ja K. Kanguri ametialaste

tegude

ebaseaduslikkust

põhjendades

lõppjäreldusena

nenditud,

et

valides

võimalike

tegutsemisalternatiivide hulgast vahetusmenetluse, toimisid V. Reiljan ja K. Kangur ebaotstarbekalt,

ning et nad oleksid pidanud vahetusmenetlustest keelduma. Seega heidetakse V. Reiljanile ja

K. Kangurile vara või selle lubamise eest tehtud ebaseaduslike ametialaste tegudena ette

maadevahetus-menetluste toiminguid (vt otsuse punkt 859).

854. Teisalt nimetatakse süüdistuses V. Reiljani ja K. Kanguri ametialaseid tegusid kirjeldades ka

selliseid

ühe

või

teise

kinnistuga

seotud

toiminguid,

mis

ajaliselt

eelnesid

kinnistu

vahetusmenetlusele. Nii osutatakse süüdistuses muu hulgas sellele, et K. Kangur jättis teatud

looduskaitseliste piirangutega kinnistute puhul kasutamata MaaRS § 38 lg 2 p-st 3 tuleneva

võimaluse teha kohaliku omavalitsuse üksusele MaaRS § 31 lg 1 p 2 alusel ettekirjutus

omandireformi käigus maa tagastamata jätmiseks (vt otsuse punktid 274 ja 326). Ka V. Reiljani puhul

märgitakse, et ta ei kasutanud maa riigi omandisse jätmise korra § 5 alapunktist 3 tulenevat võimalust

jätta maa MaaRS § 31 lg 1 p-de 2 või 8 alusel riigi omandisse (vt otsuse punkt 277). Samuti tuuakse

süüdistuses välja, et K. Kangur tegi n-ö soodustatud isikute poolt looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjade omandamisel keskkonnaministrile ettepaneku jätta kasutamata KLOS §-s 91 ja LKS §-

s 16 sätestatud ostueesõigus (vt otsuse punktid 275, 298 ja 314) ning V. Reiljan jättis ostueesõiguse

kasutamata (vt otsuse punktid 276 ja 299).

855. Otsustused, mis puudutasid süüdistuses nimetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistute

tagastamist omandireformi käigus (omandireformi aluste seaduse § 12 ning MaaRS § 6 jj) või riigi

ostueesõiguse kasutamata jätmisel nende kinnistute edasivõõrandamisel (KLOS § 91 ja LKS § 16),

tehti väljaspool maadevahetus-menetlusi (LKS § 19) ja need olnud maadevahetus-menetlustega

seotud. Seega ei saa maa tagastamise takistamata jätmist ja ostueesõiguse kasutamata jätmist

vaadelda LKS § 19 rakendamise osana. Sel ajal, kui K. Kangur ja V. Reiljan tegid süüdistuses

nimetatud maadevahetus-menetluse toiminguid ehk rakendasid LKS § 19, polnud riigil enam

võimalust jätta looduskaitseliste piirangutega kinnistud maareformi käigus enda omandisse või

kasutada nende omandamiseks ostueesõigust.

856. Süüdistuse tekstist ei ole võimalik järeldada, et LKS § 19 ebakohase kohaldamise kõrval heidetakse

V. Reiljanile ja K. Kangurile seadusega mittelubatud ametialaste tegudena ette ka looduskaitseliste

piirangutega kinnistute tagastamise takistamata jätmist maareformi käigus või kinnistute

edasivõõrandamisel riigi ostueesõiguse kasutamata jätmist. Esiteks, nagu märgitud, on süüdistuse

sissejuhatuses ja lõppjärelduses teona, mille toimepanemisel V. Reiljan ja K. Kangur ebaseaduslikult

oma ametiseisundit ära kasutasid, nimetatud üksnes LKS § 19 rakendamist. Teiseks pole süüdistuses

osutatud ühelegi normile, millest tulenes V. Reiljani või K. Kanguri õiguslik kohustus astuda

maareformi käigus samme looduskaitseliste piirangutega kinnistute riigi omandisse jätmiseks või

kasutada nende kinnistute võõrandamisel riigi ostueesõigust. HMS § 4 lg-ga 2, § 5 lg-ga 2, ATS v.r

§ 59 lg-ga 1 ning RVS v.r § 7 lg-tega 2 ja 3 oli süüdistuse teksti järgi vastuolus üksnes LKS § 19

kohaldamine. Lisaks ei ole süüdistuses osutatud faktilistele asjaoludele, mis võimaldanuks jätta mõne

süüdistuses nimetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistu MaaRS § 31 lg 1 p 2 või 8 alusel riigi

omandisse. MaaRS § 31 lg 1 p 2 lubas jätta riigi omandisse ainult sellise maa, mille puhul kehtestatud

kaitserežiim tegi maa kasutamise teise isiku poolt "võimatuks". Maadevahetuseks piisas aga LKS

§ 19 lg 1 kohaselt sellest, et kaitsekord "piiras oluliselt" maa sihtotstarbelist kasutamist. Seega oli

maadevahetus lubatav ka selliste kinnistute puhul, mille tagastamata jätmiseks MaaRS § 31 lg 1 p 2

alust ei andnud. Süüdistuses pole näidatud (ega ringkonnakohtu otsuses tuvastatud), et süüdistuses

nimetatud looduskaitseliste piirangutega kinnistud vastasid MaaRS § 31 lg 1 p 2 tunnustele.

857. Seega on väär ringkonnakohtu otsuse punktis 6.32 väljendatud seisukoht, nagu oleks süüdistuses

konkreetselt märgitud need kinnistud, mille suhtes oleks riik pidanud ostueesõigust teostama (vt

otsuse punkt 482). Riigi ostueesõiguse teostamata jätmist, nagu ka maa riigi omandisse mittejätmist

pole süüdistuses - vähemalt piisava selgusega - seadusega mittelubatud ametialaste tegudena

käsitatud. Süüdistust on võimalik mõista üksnes selliselt, et V. Reiljani ja K. Kanguri tegevus LKS

§ 19 rakendamisel on loetud seadusega mittelubatuks muu hulgas põhjusel, et süüdistatavad

kohaldasid LKS § 19 olukorras, kus nad olid varem jätnud kasutamata võimaluse jätta samad

kinnistud riigi omandisse maareformi käigus või ostueesõigust kasutades.

858. Süüdistuses on esile toodud asjaolu, et V. Reiljan ja K. Kangur andsid vahetusmenetluses osalenud

süüdistatavatele ja nendega seotud isikutele enne viimaste poolt looduskaitseliste piirangutega

kinnisasjade soetamist informatsiooni selle kohta, kas üht või teist kinnisasja saab vahetusmenetluse

käigus LKS § 19 kohaselt vahetada ning milline on kinnisasja väärtus vahetusmenetluse käigus. Ka

sellist käitumist ei ole võimalik vaadelda V. Reiljani ja K. Kanguri seadusega mittelubatud ametialase

käitumisena. Esiteks pole kõnealuse teabe andmise näol tegemist osaga LKS § 19 ebakohasest

rakendamisest, mida süüdistuses V. Reiljani ja K. Kanguri ametiseisundi ebaseadusliku kasutamisena

käsitatakse. Teiseks pole süüdistuses väidetud, et V. Reiljani ja K. Kanguri antud teave oli riigisaladus

või piiratud juurdepääsuga teave avaliku teabe seaduse § 34 mõttes ega osutatud ühelegi

õigusnormile, millega kõnealuse informatsiooni jagamine oli vastuolus.

859. Seega tegudena, mis süüdistuse tekstis on piisava selgusega loetud V. Reiljani ja K. Kanguri

seadusega mittelubatud käitumiseks KarS § 294 mõttes, on vaadeldavad üksnes süüdistatavate

toimingud kinnisasjade vahetusmenetlustes. V. Reiljani puhul on selleks maadevahetuste käskkirjade

andmine (vt otsuse punktid 280 ja 302), K. Kanguri puhul aga vahetusmenetluste eeltoimingute

tegemine (vt otsuse punktid 279, 300-301, 315, 327-330).

(III) KAALUTLUSVIGA KARS §-DE 294 JA 298 KONTEKSTIS

860. Kõik V. Reiljani ja E. Tuiksoo ametialased teod ning osa K. Kanguri ametialastest tegudest on

loetud ebaseaduslikuks üksnes põhjusel, et väidetavalt tegid nad süüdistuses nimetatud ametialaste

otsustuste langetamisel kaalutlusvea. V. Reiljanile ja K. Kangurile heidetakse ette, et nende

ametialased teod maadevahetus-menetlustes LKS § 19 rakendamisel olid vastuolus HMS § 4 lg-ga 2

ja § 5 lg-ga 2, ATS v.r § 59 lg-ga 1 ning RVS v.r § 7 lg-tega 2 ja 3. Kolleegium saab süüdistusest ja

ringkonnakohtu otsusest aru nii, et V. Reiljan ja K. Kangur ei arvestanud LKS § 19 kohaldamisel

sellest normist tuleneva kaalutlusõiguse eesmärgiga (HMS § 4 lg 2), jättes muu hulgas arvesse

võtmata HMS § 5 lg-st 2, ATS v.r § 59 lg-st 1 ning RVS v.r § 7 lg-test 2 ja 3 tuleneva. E. Tuiksoo

tegu on loetud ebaseaduslikuks põhjusel, et see oli väidetavalt vastuolus HMS § 4 lg-ga 2, sest

E. Tuiksoo rikkus ametiisikuna õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvat võrdse kohtlemise põhimõtet.

861. Seega vajab esmalt selgitamist, kas ametiisiku kaalutlusviga oma ametiseisundi kasutamisel võib

olla käsitatav seadusega mittelubatud teo toimepanemisena või teo ebaseadusliku toime panemata

jätmisena KarS § 294 tähenduses, ja kui võib, siis millisel juhul.

862. HMS § 4 lg 1 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus

kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et

kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning põhjendatud huve.

863. Seega on kaalutlusõigusega tegemist siis, kui haldusorgan võib otsuse või toimingu tegemisel valida

erinevate toimimisviiside vahel. Kaalutlusõigus sätestatakse seadusega. Seetõttu peab see igal

üksikjuhul tulenema asjakohasest õigusnormist. Kaalutlusõigus võib põhineda sellel, "kas" haldus

üldse tahab rakendada lubatavat abinõu (otsustusdiskretsioon) või sellel, "millise" lubatud abinõudest

ta tahab kasutusele võtta (valikudiskretsioon). Kaalutlusveaga (diskretsiooniveaga) on tegemist siis,

kui asutus ei järgi seaduse nõudeid. Viide sellele, et asutuse otsus on ebaotstarbekas, et mõni teine

otsus oleks olnud mõistlikum või parem, ei ole seotud õiguspärasusega ja sel ei ole õiguslikku

tähendust. Haldusorganil on õigus ja võimalus valida paljude talle otstarbekana näivate abinõude

vahel või loobuda üldse sellekohasest tegevusest, s.t et haldusorganil on otsustamisõigus selle suhtes,

mis on igal üksikjuhtumil kõige sobivam toimimisviis. Kui adressaadi õigusi arvestades on mitu

otsust samal ajal õiguspärased, on haldusel ilma õiguslike kitsendusteta õigus vabalt valida kõige

sobivam lahendus. (Vt ka H. Maurer. Haldusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2004, lk 84 jj.)

864. Haldusorgani kaalutlusõiguse kohtulik kontroll on piiratud. Riigikohus on selgitanud, et kohus ei

hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel

ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas otsus on kooskõlas

kehtiva õigusega ja õiguse üldpõhimõtetega ning ei ole tehtud kaalutlusvigu. (Vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 14. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38 ja 2. aprilli 2014. a otsus

asjas nr 3-3-1-72-13, p 23). Olulise kaalutlusveaga võib olla tegemist ka juhul, kui otsustus jääb küll

kaalutlusõiguse piiridesse, kuid haldusorgan ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud

sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta (vt nt otsused

asjas nr 3-3-1-54-03, p 40 ja asjas nr 3-3-1-72-13, p 21). Otsustus selle üle, milline asjasse

puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse

tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul, mitte kohtul. Õiguste ja huvide

ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt

meelevaldselt,

ebaratsionaalselt

või

vastuolus

diskretsioonivolituse

eesmärgiga,

õiguse

üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. märtsi 2014. a

otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 19.)

865. Tulenevalt HMS § 4 lg-st 2 ja õigusteooriast on kaalutlusvigadena eristatavad 1) volituse piiride ehk

kaalutluspiiride ületamine; 2) kaalutlusõiguse vale kasutamine ja 3) diskretsioonivolituse kasutamata

jätmine. Kui kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) läheb sisuliselt vastuollu kehtiva õigusega,

on tegemist tulemusveaga. Tulemusest sõltumata on kaalutlusveana, täpsemalt kohaldamisveana

vaadeldav see, kui vigane on konkreetse kaalutlusotsuse tegemiseni viinud mõtte- ja tahteprotsess

(motivatsiooniviga)

ja/või

kaalutlusotsustuse

keeleliselt

formuleeritud

argumentatsioon

(põhjendusviga). (Vt ka Kaire Pikamäe. Kaalutlusvigadest. - Juridica 2006 nr 2, lk 75-83.)

866. Kaalutluspiiride ületamine ehk diskretsiooninormiga sätestamata õigusliku tagajärje kohaldamine on

kõige ilmsem kaalutlusviga, mille puhul ametiisik rikub õigusnormis otsesõnu sätestatud nõudeid.

Sellise vea tegemisel väljub ametiisik oma ametialase pädevuse piiridest. Diskretsioonipiiridest

väljumise korral on ametiisiku ametialane tegu ka KarS § 294 mõttes "seadusega mittelubatud" ja

selle eest antavat või lubatavat soodustust tuleb pidada altkäemaksuks, mitte pistiseks. Käesolevas

kriminaalasjas diskretsiooni piiride ületamist ühelegi süüdistatavale ette ei heideta.

867. Teist liiki kaalutlusviga - kaalutlusõiguse väärkasutamine -, mida süüdistuses ja ringkonnakohtu

otsuses sisuliselt ka V. Reiljanile, K. Kangurile ja E. Tuiksoole ette heidetakse, võib seisneda näiteks

diskretsiooninormi eesmärgi või õiguse üldpõhimõtete arvestamata jätmises, kaalutlusotsustuse

tegemisel oluliste asjaolude arvestamata jätmises või asjasse puutumatutele kaalutlustele tuginemises.

Diskretsiooniõiguse vale kasutamise üheks vormiks on ka kaalutlusõiguse kuritarvitamine, mis võib

väljenduda selles, et tegelikult meelevaldsele või lubamatule kaalutlusele tuginev otsustus

põhistatakse näiliselt lubatava kaalutlusega (vt ka Anno Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat.

Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk 283-284).

868. Järelikult alati, kui ametiisik võtab kaalutlusotsuse langetamisel kas või muu hulgas arvesse asjaolu,

et talle anti või lubati selle otsustuse eest vara või muu soodustust, on haldusõiguslikult tegemist

kohaldamisveaga, mis muudab kaalutlusotsuse õigusvastaseks. Seda sõltumata sellest, kas

kaalutlusotsuse lõppjäreldus (resolutsioon) on seadusega kooskõlas või mitte (tulemusviga). Juhul kui

lähtuda samasugusest õigusvastasuse käsitlusest ka KarS § 294 (§ 298) tõlgendamisel, muutuks

pistise koosseisud (KarS §-d 293, 295 ja 297) vähemalt kaalutlusotsustuste puhul suuresti sisutühjaks.

Seda seetõttu, et pistise ühele tunnusele (vara või muu soodustuse vastuvõtmine või sellega

nõustumine) vastavad asjaolud välistaksid üldjuhul ametialase teo seaduslikkuse kui teise

koosseisutunnuse. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas seadusandja tahtega pistise koosseisude

kehtestamisel. Seega kohaldamisviga (motivatsiooniviga), mis seisneb kaalutlusotsuse tegemisel

saadud või lubatud soodustuse arvessevõtmises, ei muuda ametiisiku tegu vaatamata

haldusõiguslikule õigusvastasusele seadusega mittelubatuks KarS § 294 mõttes.

869. Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et ametiisiku tegu ei muuda KarS § 294 mõttes seadusega

mittelubatuks ka muud kaalutlusõiguse väärkasutamised, mis kaalutlusõiguse teostamise eest saadava

vara või muu soodustuse arvestamisega vahetult seotud ei ole.

870. Vara saamisega seotud kaalutlus "reostab" kogu kaalumisprotsessi sellisel määral, et küsimine

muude arvesse võetud kaalutluste asjakohasuse ja õiglase hindamise kohta muutub sisuliselt

mõttetuks. Kui haldusõiguslikult toob ametiisikule antud või lubatud soodustusega seotud kaalutluse

arvestamine kaasa kaalutlusotsuse õigusvastasuse, muutes teiste võimalike kaalutlusvigade

tuvastamise ülearuseks, siis KarS § 294 sisustamisel ei saa kaalutlusotsust üksnes soodustuse andmise

või lubamise tõttu ebaseaduslikuna käsitada. Seega tuleks KarS § 294 kohaldamiseks täiendavalt

kindlaks teha, kas ametiisiku kaalutlusotsuse puhul olnuks kaalutlusveaga tegemist ka siis, kui ta

oleks samasuguse otsuse teinud vara või muud soodustust saamata või selle lubamisega nõustumata.

Üldjuhul on sellise hinnangu andmine väga raske, kui mitte võimatu. Kaalutlusotsuse legitiimsus

põhineb eeldusel, et kaalutlusõigust on kasutatud ausameelselt, mitte aga (varjatult) keelatud

kaalutlusi silmas pidades. Olukorras, kus ametiisik teeb otsuse üksnes, peamiselt, olulisel määral või

muu hulgas seetõttu, et ta sai selle eest soodustust, on ilmne, et muude (lubatavate) kaalutluste

osakaal otsuse tegemisel on moonutatud ja ebaõige. Seepärast poleks võimalik jõuda veenvalt

järelduseni, et kui soodustuse saamise kaalutlus välja jätta, oli kaalutlusotsus veatu, sest ülejäänud

osas võeti arvesse õigeid argumente ja neile anti õige tähendus ning kaal. Seega pole soodustuse eest

tehtud diskretsiooni piiresse jääva kaalutlusotsustuse õiguspärasust üldjuhul võimalik hinnata

soodustuse saamise faktist isoleerituna.

871. Ka tulemusviga ei ole kriteerium, mille alusel oleks diskretsiooni piiridesse jäävatest

kaalutlusotsustest võimalik eristada neid, mis on KarS § 294 mõttes seadusega mittelubatud.

Olukorras, kus ühelt poolt on diskretsiooninormi faktiline koosseis täidetud ja kohaldatud õiguslik

tagajärg jääb selle normiga kindlaksmääratud piiridesse, kuid teisalt on kaalutlusotsus tehtud

motivatsiooniveaga, mis seisneb ametiisiku poolt talle antud või lubatud soodustusega arvestamises,

puuduvad selged kriteeriumid, tuvastamaks, kas see motivatsiooniviga tõi kaasa ka tulemusvea.

Haldusõiguslikult pole sellel asjaolul ka otsest tähtsust, sest haldusakt on kohaldamisvea tõttu igal

juhul õigusvastane. Selleks, et lugeda kaalutlusotsuse tegemine KarS § 294 mõttes seadusega

mittelubatud teoks, ei piisa aga üksnes soodustusega arvestamises seisneva kohaldamisvea

tuvastamisest.

872. Ühtlasi on oluline, et kaalutlusotsuse õiguspärasust võivad mõjutada erinevad asjaolud, mis ei ole

seaduses täpselt kindlaks määratud. Kaalutlusvea olemasolu sõltub sellistest hinnangulistest ja sageli

vaieldavatest kriteeriumidest nagu kaalutlusnormi eesmärk, kaalutlusotsustuse tegemisel oluliste

asjaolude ring, ühele või teisele asjaolule õige kaalu andmine, kaalumise täielikkus jne.

Kaalutlusviga, mis ei ole seotud diskretsiooni piiridest väljumisega ega otsustuse eest saadava

soodustuse arvessevõtmisega, on selle tegemise ajal üldjuhul raskesti äratuntav. Seega, kui

tõlgendada KarS § 294 selliselt, et ametiisiku teo muudab seadusega mittelubatuks ka diskretsiooni

piiridesse jääv kaalutlusõiguse väärkohaldamine, tekiks olukord, kus ametiisikul oleks

kaalutlusotsuse eest soodustust võttes või sellega nõustudes üldjuhul sisuliselt võimatu ette näha, kas

rikkumise avastamise korral loetakse tema ametialane tegu, mille eest ta soodustust võttis, seadusega

lubatud või mittelubatud teoks. Nii võiks altkäemaksu võtmise, andmise ja vahendamise koosseis

sattuda vastuollu PS § 23 lg-st 1 tuleneva kuriteokoosseisu määratletuse nõudega (nullum crimen

nulla poena sine lege certa).

873. Neil põhjustel asub kolleegium seisukohale, et ametiisiku poolt talle seadusega antud

kaalutlusruumi piires tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega

mittelubatud (ebaseadusliku) teona KarS § 294 mõttes.

874. Seetõttu ei saa ka HMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2, ATS v.r § 59 lg 1 ning RVS v.r § 7 lg-te 2 ja 3 väidetav

rikkumine LKS § 19 kohaldamisel anda alust pidada V. Reiljani ja K. Kanguri süüdistuses kirjeldatud

ametialaseid tegusid maadevahetus-menetluste toimetamisel KarS § 294 mõttes seadusega

mittelubatud tegudeks. Samamoodi ei muudaks HMS § 4 lg 2 nõuete eiramine KarS § 294 tähenduses

seadusega mittelubatuks E. Tuiksoo tegevust Põllumajandusministeeriumile uue rendipinna

hankimisel.

(IV) LOODUSKAITSESEADUSE § 19 KOHALDAMINE

875. Eeltoodust tulenevalt ei võta Riigikohus seisukohta küsimuses, kas süüdistuses kirjeldatud

maadevahetuste puhul saab rääkida V. Reiljani ja K. Kanguri kaalutlusveast LKS § 19 kohaldamisel

ka juhul, kui nad poleks vahetusmenetlusi toimetades selle eest vara vastu võtnud või selle

lubamisega soostunud. Samas märgib kolleegium kassaatoritega osaliselt nõustuvalt, et vähemalt

mõned põhjendustest, millele tuginedes prokuratuur ja ringkonnakohus väitsid maadevahetuste

ebaseaduslikkust, on süüdistuses märgitud ajal kehtinud õiguse kontekstis asjakohatud.

876. Prokuratuur ja ringkonnakohus leidsid, et V. Reiljani ja K. Kanguri ametialaste tegude

ebaseaduslikkus tuleneb asjaolust, et vahetusmenetlused viidi läbi, rikkudes HMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2,

ATS v.r § 59 lg 1 ning RVS v.r § 7 lg-d 2 ja 3. Selline järeldus rajati süüdistuses ja ringkonnakohtu

otsuses peamiselt järgnevale:

1) süüdistuses nimetatud looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad olid omandatud vahetamiseks

riigile kuuluvate kinnisasjadega ning nende vahetamine oli kantud eesmärgist vältida

riigivaraseadusest tulenevat avalikku enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist;

2) maadevahetuse käigus said süüdistuses nimetatud isikud looduskaitseliste piirangutega

kinnisasja eest majanduslikult väärtuslikuma kinnisasja, sest vahetusmenetluses hinnati

kaitstavat loodusobjekti sisaldavaid kinnistuid looduskaitseseadusest tulenevate kitsendusteta.

Riigile vahetatud kinnistud olid varem omandatud, arvestades looduskaitselisi piiranguid, mis

kahandasid oluliselt kinnisasjade majanduslikku väärtust;

3) vahetusmenetlustes arvestati vahetusmaa valikul süüdistuses nimetatud isikute soove,

võimaldades neil nii saada äritegevuseks huvipakkuvaid kinnisasju;

4) V. Reiljan ja K. Kangur olid eeltoodud asjaoludest teadlikud;

5) K. Kangur ja V. Reiljan olid jätnud varem kasutamata võimaluse omandada riigile

looduskaitseliste piirangutega kinnistud maareformi käigus või ostueesõigust kasutades;

6) LKS § 19 eesmärk ei olnud riigilt avaliku enampakkumiseta ja soodsamatel tingimustel

kinnisasjade omandamine. LKS § 19 kohaselt oli riigil võimalus, mitte kohustus, kohaldada

vahetusmenetlust. Looduskaitselisi eesmärke oli võimalik saavutada ka muul viisil kui

vahetusmenetluse kaudu, kuna ka eraomanikule kehtivad omandiõiguse teostamisel

looduskaitselised piirangud. Samuti oli looduskaitseseaduse kohaselt võimalik looduskaitselise

piiranguga kinnisasju omandada kokkuleppel kinnisasja omanikuga või sundvõõrandamise teel.

877. Seadusliku aluse kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava kinnisasja vahetamiseks sätestas

alates 10. maist 2004 LKS § 19. Selle paragrahvi redaktsioon, mis kehtis 31. märtsini 2007, kõlas:

"§ 19. Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamine

(1) Kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldavat või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või

püsielupaigas asuvat kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, võib

riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada riigile kuuluva kinnisasja vastu.

(2) Kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või on suurem kui

kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd, võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel

vahetada riigile kuuluva kinnisasja vastu selle osa kinnisasjast, mis ulatub kaitsealale, hoiualale või

püsielupaika. Kui kinnisasja vastav osa on suurem kui kaks kolmandikku kinnisasja kogupindalast,

võib riigi ja kinnisasja omaniku kokkuleppel vahetada ka kogu kinnisasja.

(3) Kinnisasjad vahetatakse väärtuse alusel. Arvestades vahetatava kinnisasja erilist ökoloogilist

väärtust, võib Vabariigi Valitsuse nõusolekul eraõiguslikule isikule üleandmisele kuuluva

kinnisasja harilik väärtus olla suurem riigile üleantava kinnisasja harilikust väärtusest.

(4) Kinnisasja vahetamist on õigus algatada kinnisasja omanikul, kaitstava loodusobjekti valitsejal

või

keskkonnaministril.

Kinnisasja

vahetamise

otsustab

keskkonnaminister.

Kinnisasja

vahetamisega seotud kulud kannab riik.

(5) Kinnisasja vahetamise korra ning kinnisasja ja selle oluliste osade väärtuse määramise alused

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega."

878. Enne 10. maid 2004 nägi sarnase regulatsiooni ette KLOS § 281 (11. juunist 2001 kehtinud

redaktsioonis).

879. LKS § 19 lg 5 alusel antud Vabariigi Valitsuse 8. juuli 2004. a määrus nr 241 "Kinnisasja

vahetamise kord ja kinnisasja ning selle oluliste osade väärtuse määramise alused" (edaspidi ka kord

või kinnisasja vahetamise kord) sätestas muu hulgas järgmist. Kinnistu omanikul tuli

vahetusmenetluse algatamiseks esitada sama korra § 7 lg 1 nõuetele vastav avaldus, mis pidi

sisaldama andmeid avalduse esitaja ja vahetatava maa kohta, avaldaja soovi korral ka tema

ettepanekut vahetusmaa asukoha suhtes. Nõuetele vastava avalduse laekumisel pidi Maa-amet

keskkonnaministri määratud riigi esindajana korra § 11 lg 2 kohaselt tegema vahetamise

eeltoimingud, sh kontrollima, kas kinnisasja võib vahetada LKS §-s 19 sätestatust tulenevalt. Juhul

kui riigi esindaja oli vahetatava maa LKS § 19 kriteeriumidele vastavuse hindamiseks ja kinnisasja

vahetamise otstarbekuse selgitamiseks menetlusse kaasanud kaitstava loodusobjekti valitseja

(kaasamine oli korra § 10 lg 2 p 4 kohaselt riigi esindaja õigus), pidi valitseja andma oma seisukoha

kinnisasja vahetamise võimalikkuse ja otstarbekuse kohta (§ 11 lg 3). Korra § 11 lg 4 nägi ette, et kui

LKS §-s 19 sätestatust tulenevalt ei ole avalduses nimetatud kinnisasja lubatud vahetada, otsustab

keskkonnaminister vahetamisest keeldumise ning vahetusavaldus koos põhjendustega tagastatakse

avaldajale. Kinnisasjade vahetamise ettevalmistamise käigus pidi riigi esindaja korraldama ka

vahetatava maatüki ning selle oluliste osade väärtuse hindamise. Vahetusmenetluses maatüki väärtuse

hindamise aluseid reguleeris korra § 16 (metsaga maatüki puhul § 17). Maatüki väärtus, välja arvatud

metsaga maatüki väärtus, määrati tehingute võrdlemise meetodil: hinnatava objekti väärtus määrati

hinnatava objektiga sarnaste objektidega sooritatud tehingute hindade põhjal (§ 16 lg 1 esimene

lause). Seejuures nägi korra § 16 lg 3 otsesõnu ette, et maatüki väärtuse hindamisel ei arvestata

looduskaitseseadusest tulenevaid kaitstava loodusobjektiga seotud kitsendusi. Arvestades hindamise

tulemusi, pidi riigi esindaja tegema avaldajale ettepaneku vahetusmaa asukoha ning ligikaudsete

piiride suhtes (§ 12 lg 3). Kui avaldaja oli nõus vahetusmaa paiknemise, piiride ja pindalaga ja korra

§ 12 lõikes 5 nimetatud juhul väärtuste erinevuse hüvitamisega rahas, andis ta selle kohta oma

kirjaliku nõusoleku (§ 12 lg 6). Vahetamise otsustamist reguleeris korra § 18: "Riigi esindaja esitab

vahetamise eeltoimingute käigus koostatud toimiku keskkonnaministrile, kes otsustab maade

vahetamise või keeldub sellest." Kui kinnisasja omaniku ja riigi vahel ei saavutatud kinnisasja

vahetamises kokkulepet, võis riik teha ettepaneku kinnisasi omandada LKS §-s 20 sätestatud korras

või algatada kinnisasja sundvõõrandamine (§ 20 lg 1). Korra § 20 lg 3 kohaselt lõppes vahetamise

menetlus: 1) vahetatava maa ja vahetusmaa vahetamise lepingu sõlmimisega; 2) vahetatava maa

võõrandamisel kolmandale isikule; 3) Vabariigi Valitsuse otsusega riigi poolt tasu eest maa

omandamisega nõustumise kohta LKS § 20 lg 1 alusel; 4) vahetatava kinnisasja omaniku vastava

avalduse alusel. Vahetamise menetluse võis lõpetada keskkonnaminister, kui riigi esindaja oli

pakkunud vähemalt kolme vahetusmaad vahetatava maaga sarnases piirkonnas, kuid vahetatava maa

omanik ei nõustunud ühegi ettepanekuga (§ 20 lg 4).

880. Käesolevas kriminaalasjas ei ole enamikel juhtudel vaidlust selles, et süüdistuses nimetatud

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad vastasid LKS §-st 19 tulenevatele vahetamise

kriteeriumidele. Vaid mõne vahetatud kinnistu puhul (Jugumetsa ja Priisle tee 9) on prokuratuur ja

ringkonnakohus viidanud kaitseala valitseja varem antud arvamusele, et kehtestatud kaitsekord

kinnistu sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ei piiranud (LKS § 19 lg 1). Samas puudus kaitseala

valitsejal kinnisasja vahetamise korra kohaselt piirangu "olulisuse" lõpliku hindamise pädevus. Seega

võisid Maa-amet ja keskkonnaminister hinnata kaitsekorra piirangu olulisust ka kaitseala valitsejast

erinevalt. Ringkonnakohus pole esitanud ühtki põhjendust selle kohta, miks Jugumetsa ja Priisle tee 9

kinnistu kaitsekord kinnistute sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ei piiranud ja Maa-ameti ning

keskkonnaministri vastupidine seisukoht oli ebaõige. Ülejäänud kinnistute puhul on aga ka

prokuratuur ja ringkonnakohus möönnud, et LKS §-s 19 sätestatud vahetamise eeldused olid täidetud.

881. Samuti ei ole süüdistuses väidetud ega ringkonnakohtu otsuses tuvastatud, et vahetusmenetlustes

hinnati kinnisasjade väärtust valesti.

882. Eelnevast tulenevalt on asjakohatu prokuratuuri ja ringkonnakohtu argument, et maadevahetused

olid ebaseaduslikud põhjusel, et vahetusmenetluses said isikud looduskaitseliste piirangutega

kinnistute vastu majanduslikult väärtuslikumad kinnistud. Lisaks looduse kaitsmise huvile teenis

LKS § 19 ka kompensatoorset eesmärki - lõpetada (heastada) kinnistu omaniku omandipõhiõiguse

(PS § 32) riive, mis tulenes kinnistu kasutamisele avalikes huvides kehtestatud kitsendustest. Seda

järeldust kinnitab ka maadevahetuse regulatsiooni kujunemislugu: vt Riigikogu stenogramm

14. oktoobrist 1997. a (päevakorrapunkt 4), 15. veebruarist 2001 (päevakorrapunkt 4) ja 15. maist

2001 (päevakorrapunkt 6); seletuskiri 212 SE (Riigikogu XI koosseis) juurde. Just kompensatoorsest

eesmärgist lähtudes sätestas kinnisasja vahetamise korra § 16 lg 3 reegli, mille tulemusena pidi isik

vahetusmenetluses saama riigilt looduskaitseliste piirangutega kinnistu vastu kinnistu, mille

turuväärtus vastaks turuväärtusele, mis oleks tema kinnistul siis, kui see oleks looduskaitseliste

piiranguteta. Teisisõnu pidi kinnisasja vahetamise korra § 16 lg 3 kooskõlas LKS § 19 eesmärgiga

tagama isiku asetamise olukorda, mis oleks majanduslikult võimalikult lähedane olukorrale, milles ta

olnuks siis, kui tema kinnistule ei oleks looduskaitselisi piiranguid seatud. Seetõttu oli

vahetusmenetluses riigilt saadav kinnisasi eelduslikult alati majanduslikult väärtuslikum kui see

looduskaitseliste piirangutega kinnistu, mille isik riigile vastu andis. Vahe kinnistute turuväärtuses oli

vaadeldav kompensatsioonina looduskaitseliste piirangute eest. Sarnase põhimõtte kaitstava

loodusobjektiga kinnisasja hindamisel näeb ette ka praegu kehtiva LKS § 201 lg 21. Kuna erinevus

vahetatavate kinnistute turuväärtuses tulenes otseselt kinnisasja vahetamise korraga ette nähtud

maatüki hindamise reeglitest, ei saa sellega põhjendada maadevahetuste ebaseaduslikkust.

883. Asjaolu, et ka eraisikust omanik peab järgima kinnisasjal lasuvaid looduskaitselisi piiranguid, ei

saanud samuti muuta süüdistuses nimetatud maadevahetusi ebaseaduslikeks, sest LKS § 19 eesmärk

polnud üksnes looduse kaitsmine, vaid ka omandiõiguse piirangute hüvitamine.

884. Süüdistuses nimetatud maadevahetuste ebaseaduslikkust ei saa põhjendada ka sellega, et

vahetusmenetluses osalenud isikud olid looduskaitseliste piirangutega kinnistud omandanud pärast

kinnistutele piirangute seadmist, olles kinnistute omandamise ajal kitsendustest teadlikud.

Süüdistuses käsitletud ajavahemikul kehtinud seadus ega kinnisasja vahetamise kord ei piiranud

maadevahetuseks õigustatud isikute ringi üksnes selliste maaomanikega, kes olid looduskaitseliste

piirangutega kinnistu omandanud enne piirangute seadmist või kes polnud kinnistut omandades

piirangutest teadlikud. Alles 1. aprillil 2007 jõustunud LKS § 19 lg 21 sätestas, et kinnisasja ei

vahetata, kui see on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas § 16

järgi informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud seaduses sätestatud erijuhud

(kaitsekord muutub rangemaks või kinnisasi omandati pärimise teel või lähedaselt). Seejuures

kehtestas seadusandja koos LKS § 19 lg-ga 21 ka LKS § 91 lg 9, mis (1. aprillil 2007 jõustunud

redaktsioonis) nägi muu hulgas ette, et seaduse § 19 lõiget 21 ei kohaldata, kui kinnisasi on

omandatud enne selle lõike jõustumist. Seega lähtus seadusandja LKS § 19 lg 21 kehtestades

arusaamast, et enne 1. aprilli 2007 oli kinnisasja vahetamine lubatud ka juhul, kui see oli omandatud

pärast selle kaitse alla võtmist ja võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti

kohta.

885. LKS § 19 kohaldamise õiguspärasuse kontekstis on asjakohatu süüdistuses tehtud viide, et n-ö

soodustatud isikud said vahetusmenetlustes avaldada soovi, millist konkreetset kinnisasja nad riigi

käest vastu soovivad, ja et neid soove ka arvestati. See, et avaldaja võis vahetusmenetluses avaldada

soovi, millist kinnistut ta riigilt vastu soovib, oli kinnisasja vahetamise korra § 7 lg 1 p-s 4 otsesõnu

ette nähtud. Iseenesest ei saa konkureerivate taotluste puudumise korral ebaseaduslikuks pidada ka

sellise soovi arvestamist, sest vastasel korral puudunuks soovi avaldamise võimaluse sätestamisel

mõte.

886. Maadevahetuste seaduslikkuse seisukohalt polnud tähtsust ka sellel, millisel eesmärgil olid

vahetusmenetluses osalenud isikud looduskaitseliste piirangutega kinnistud soetanud ja miks nad

vahetusavaldused esitasid. Oluline oli see, kas ühe või teise vahetatava kinnistu riigile omandamiseks

oli olemas LKS § 19 lg 1 eesmärgist tulenev looduskaitseline ja kompensatoorne vajadus.

887. Samas ei jaga kolleegium kassaatorite arvamust, nagu olnuks riik kohustatud rahuldama

vahetusavalduse alati, kui selles nimetatud vahetatav kinnisasi vastas LKS § 19 lg-s 1 sätestatud

tingimustele ja riigil oli olemas isikule sobiv vahetusmaa. LKS § 19 lg-st 1 ei tulenenud omaniku

nõudeõigust kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamiseks, vaid üksnes õigus nõuda, et

riik teeks kinnisasja vahetamise kohta vigadeta kaalutlusotsuse. Pidades silmas LKS § 19 lg 1

kompensatoorset eesmärki, võis riigil olla alus vahetusest keelduda näiteks juhul, kui kaitstavat

loodusobjekti sisaldava kinnistu omanik oli selle soetanud hinnaga, mis omandamise ajal vastas

piirangutega kinnistu turuhinnale.

888. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire märgib Riigikohus, et süüdistuses käsitletud ajal jõus

olnud LKS § 19 ja kinnisasja vahetamise kord olid silmanähtavalt puudulikud, muutes kinnisasjade

vahetusmenetluse läbipaistmatuks ja ülemääraselt sõltuvaks kitsa ringi ametiisikute suvast. See

omakorda lõi soodusolukorra looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omanike ebavõrdseks

kohtlemiseks vahetusmenetluses ning selle menetluse kasutamiseks korruptiivsetel eesmärkidel.

889. Näiteks määratles LKS § 19 lg 1 vahetamiseks sobiva looduskaitseliste piirangutega kinnisasja,

lähtudes sellest, kas kaitsekord piiras kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist "oluliselt". Seaduses ja

kinnisasja vahetamise korras puudusid mis tahes kriteeriumid, hindamaks kaitsekorra piirangu

olulisust. Kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt piiravaks, on praegu vähemalt teatud detailsuse astmega sätestatud LKS § 20 lg 3 alusel

antud Vabariigi Valitsuse määruses (RT I, 03.09.2013, 6).

890. Samuti ei näinud looduskaitseseadus ega kinnisasja vahetamise kord otsesõnu ette nõuet menetleda

vahetusavaldusi nende laekumise järjekorras (vrd LKS § 20 lg 4 praeguse redaktsiooniga). Lisaks

polnud kinnisasja vahetusavalduse menetlemiseks ette nähtud tähtaega.

891.

Ühtlasi

iseloomustasid

maadevahetuse

kasutamist

kaitsekorrast

tulenevate

piirangute

kompenseerimise mehhanismina põhimõttelist laadi probleemid. 19. juunil 2008 vastu võetud

looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (212 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas märgiti,

et kinnistute vahetamisel riigile kuuluva maa vastu on võrdsete väärtuste vahetamise tagamine alati

keeruline ning seotud kinnisvaraturul toimuvatest muudatustest tuleneva ebamäärasusega. Nii näiteks

on alati kindel, et kaitsekorraga kinnisasja rahaline väärtus kinnisvaraturul ei tõuse sellisel määral

nagu kaitsekorrast vaba kinnisasja väärtus.

(V) K. KANGURI TEO VASTUOLU KORRUPTSIOONIVASTASE SEADUSEGA

892. Süüdstuses ja ringkonnakohtu otsuses on K. Kanguri tegevus OÜ-dega KV-Tarantel, Mell, Ikaros

Grupp ja Saarte Investeering seotud maadevahetustes loetud ebaseaduslikuks ka vastuolu tõttu KVS

v.r § 21 lg-ga 1 ja § 25 lg-tega 1 ja 2 (enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis).

893. KVS v.r § 21 lg 1 kohaselt käsitati toimingupiiranguna keeldu teha korruptiivse tulu saamist

võimaldavaid toiminguid. KVS v.r § 25 lg-d 1 ja 2 sätestasid toimingupiirangu alaliigina keelu teha

huvide konfliktiga seotud otsuseid. Teo toimepanemise ajal oli sätte esimese lõike sõnastuse kohaselt

huvide konfliktiga tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames

otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -

hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve, kui juriidiliseks isikuks on:

1) täisühing, mille osanik on ametiisik või tema lähisugulane või -hõimlane;

2) usaldusühing, mille täisosanik või usaldusosanik on ametiisik või tema lähisugulane või -

hõimlane;

3) osaühing, mille osanik või juhatuse või nõukogu liige on ametiisik või tema lähisugulane või -

hõimlane;

4) aktsiaselts, mille aktsionär või juhatuse või nõukogu liige on ametiisik või tema lähisugulane või

-hõimlane;

5) tulundusühistu, mille juhatuse või revisjonikomisjoni liige on ametiisik või tema lähisugulane

või -hõimlane;

6) muu eraõiguslik juriidiline isik, mille juht- või järelevalveorgani liige on ametiisik või tema

lähisugulane või -hõimlane.

Paragrahvi teine lõige nägi ette ametiisiku taandumis- ja teatamiskohustuse.

894. Süüdistuse kohaselt mõjutas K. Kanguri tegu oluliselt tema enda majandushuve põhjusel, et

OÜ KV-Tarantel käekäik ja maadevahetuse tulemusena saadav kasum pidid mõjutama tema saadavat

varalist kasu tulenevalt talle antud lubadusest, et ta saab tulevikus variisiku kaudu selle osaühingu

ainuosanikuks. Teiste äriühingute puhul pidid nende käekäik ja maadevahetuse tulemusena saadav

kasum mõjutama tema saadavat varalist kasu tema varjatud osaluse ja äriühingute tegevuse

finantseerimise tõttu.

895. KVS v.r § 25 lg 1 eristas alternatiividena 1) ametiisiku enda, 2) tema lähisugulaste ja -hõimlaste

ning 3) mõnede juriidiliste isikute majandushuvide mõjutamist. Seejuures sisaldas kõnealune säte

ammendavat loetelu juriidilistest isikutest, kelle majandushuve mõjutavate otsuste tegemine

ametiisiku poolt loeti huvide konfliktiks. Sellisel loetelul puudunuks mõte, kui seadusandja leidnuks,

et ametiisikuga seotud juriidilise isiku majandushuvid on samastatavad ametiisiku enda

majandushuvidega (s.o KVS v.r § 25 lg 1 esimese alternatiiviga). Näiteks on ilmne, et olukorras, kus

ametiisik on osanik osaühingus, kelle huvides otsus tehakse, mõjutatakse sellega kaudselt ka

ametiisiku huve, kuid seadusandja pidas siiski vajalikuks sellist olukorda eraldi reguleerida.

Õigusselguse ja määratletuse põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille puhul KVS v.r § 25 lg-s 1

nimetamata juriidilise isiku majandushuvid oleksid samastatavad füüsilisest isikust ametiisiku

majandushuvidega. Seda seisukohta kinnitab ka 15. märtsil 2007 jõustunud korruptsioonivastase

seaduse muudatus, millega täiendati KVS v.r § 25 lg 1 kahe punktiga. Muudatuse kohaselt oli

keelatud selliste otsuste tegemine, millega mõjutatakse äriühingu huve, mille osanik või aktsionär või

juht- või järelevalveorgani liige kokkuleppel ametiisikuga või tema lähisugulase või -hõimlasega

allub nende korraldustele, tegutseb nende huvides või arvel või milles ametiisikule või tema

lähisugulasele või -hõimlasele kuulub osaluse omandamise õigus.

896. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et K. Kanguri tegevus OÜ-dega KV-Tarantel, Mell, Ikaros

Grupp ja Saarte Investeering seotud maadevahetuste korraldamisel ei olnud ebaseaduslik ka KVS v.r

§ 21 lg 1 ja § 25 lg-te 1 ja 2 tähenduses.

(2.) AMETIISIKU POOLT KOLMANDALE ISIKULE SOODUSTUSE LUBAMISEGA

NÕUSTUMINE VÕI SOODUSTUSE VASTUVÕTMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

897. Kassaatorid leiavad, et süüdistuses nimetatud ajal, s.o enne 28. juulit 2008, ei olnud karistatav

altkäemaksu või pistise andmine, kui vara või muu soodustus lubati või anti kolmandale isikule, mitte

ametiisikule endale.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

898. Karistusseadustiku §-de 293 ja 294 muudatus, millega lisati koosseisude sõnastusse viide

kolmandale isikule, jõustus 28. juulil 2008. Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku

muutmise seaduse eelnõu (239 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas märgiti, et Majandusliku

Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) soovitas Eestil kui OECD kandidaatriigil pöörata

tähelepanu mõnedele probleemidele, mis tingivad seaduste muutmise vajaduse, saavutamaks Eesti

õiguse vastavus OECD 21. novembri 1997. a rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikule

altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsioonile. Muu hulgas ei selgu karistusseadustikust

üheselt, kas altkäemaksuga on tegemist juhul, kui õigusvastast soodustust pakutakse või antakse

kolmandale isikule, mitte ametiisikule. Seoses osutatud probleemiga on vaja täpsustada pistise ja

altkäemaksu määratlust KarS §-de 293 ja 294 lõikes 1. Vajalik tulemus saavutatakse sellega, et

eelnõu § 1 p-des 5 ja 6 sisalduva muudatuse kohaselt ei ole teo pistise või altkäemaksuna

määratlemiseks vajalik vara või muu õigusvastase soodustuse lubamine või andmine ametiisikule

endale, vaid arvesse võetakse ka kolmandale isikule, kelleks tavaliselt on ametiisikuga seotud

füüsiline või juriidiline isik, lubatud või antud õigusvastane soodustus. Eeltoodust nähtub, et eelnõu

autorid osutasid üksnes varasema regulatsiooni ebaselgusele.

899. Kolleegium nõustub, et enne 28. juulit 2008 ei sisaldanud seaduse sõnastus selget viidet sellele, et

altkäemaksu või pistise ese võidakse üle anda kolmandale isikule. Sellest ei saa siiski järeldada, et

soodustuse saajaks pidi olema ametiisik isiklikult. Seetõttu ongi eelnõu algataja seletuskirjas

rõhutanud vajadust seaduse sõnastust täpsustada. Soodustuse andja ja võtja kokkulepe, et vastutasuks

ametialase teo eest antakse soodustus kolmandale isikule, oli karistatav ka enne seaduse muutmist.

Oluline oli ametiisiku ja soodustuse andja üksmeel selles, et vara või muu soodustus on tasu tehtava

ametialase teo eest. Sisuliselt on vara või muu soodustuse lubamisel või andmisel kolmandale isikule

tegemist ametiisiku poolt soodustuse osas tehtava käsutusega. Ametiisik võib loovutada soodustuse

kolmanda isiku kasuks näiteks isikliku seose tõttu, võla tasumise, teo varjamise või muul eesmärgil.

Loovutuse põhjustel ei ole koosseisu täitmise seisukohalt tähtsust. Soodustuse lubamine või andmine

kolmandale isikule ei muuda teo ebaõigussisu, sest säilib ekvivalentsus: ametiisik nõustub teo

toimepanemisega vastutasuna soodustuse eest. Vara füüsiline vastuvõtmine ametiisiku poolt ei ole

määrav. Samamoodi käsitleb näiteks kelmuse koosseis (KarS § 209) tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamist, ütlemata, et varalise kasu saajaks võib olla ka

isik, kes ise tegelikest asjaoludest teadvat ettekujutust ei loo. Samas on kohtupraktika kohaselt

kelmuse koosseis täidetud ka siis, kui varalise kasu saaja on kolmas isik (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2012 otsus asjas nr 3-1-1-114-12, p 6).

900. Ka õiguskirjanduses on soodustuse üleandmist kolmandale isikule peetud aususe kohustuse

rikkumise vastaste süütegude koosseisudega hõlmatuks juba enne 28. juulil 2008 jõustunud

seadusemuudatust. Karistusseadustiku 2002. aasta kommenteeritud väljaandes märgitakse, et ei ole

oluline, kas pistise andja lubab vara või muu soodustuse anda või annab otse ametiisikule või mõnele

teisele ametiisikuga seotud isikule, näiteks perekonnaliikmele või sugulasele (vt Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura 2002, lk 542). Seetõttu

pidi teo keelatus ja karistatavus olema süüdistatavatele äratuntav ka teo toimepanemise ajal.

901. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et soodustuse lubamine või andmine kolmandale isikule oli

karistatav ka süüdistuses nimetatud tegude toimepanemise ajal.

(VI) SÜÜDISTATAVATE TEGUDE TUVASTAMISE NÕUETEKOHASUS JA

MATERIAALÕIGUSLIK HINNANG

(A) ÜLDIST

902. Kuigi Riigikohus ei või tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb

kolleegiumil

siiski

hinnata,

kas

kohtud

on

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

järginud

kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu

seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 17 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09,

p-d 15-16).

903. Kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et maadevahetuse tehingud tehti süüdistatavate osavõtul ja

initsiatiivil. Ringkonnakohus on neid küsimusi käsitlenud kohtuotsuse lk-del 159-172. Samuti pole

kahtlust V. Reiljani, K. Kanguri ega E. Tuiksoo ametiseisundis tegude toimepanemise ajal.

Kolleegium nõustub kassaatoritega, et sõltumata süüdistatavatele etteheidetavate tegude tõendatusest,

ei vasta süüdistuses kirjeldatud teod KarS §-de 294 ja 298 tunnustele. K. Kanguri, V. Reiljani ja

E. Tuiksoo teod, mida nad pidid toime panema vastutasuna soodustuse eest, ei olnud ebaseaduslikud

nende koosseisude tähenduses (vt otsuse punktid 860-874 ja 892-896). Muude tunnuste osas langevad

altkäemaksu ja pistise võtmise ning andmise süüteokoosseisud kokku (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p 13.2). Kolleegium kontrollib

järgnevalt pistise andmise ja võtmise koosseisude täitmist süüdistatavate poolt. Selleks hindab

kolleegium, kas süüdistuse ja ringkonnakohtu otsuste pinnalt on süüdistatavatele põhistatult ja

jälgitavalt omistatud ametiisikule või kolmandale isikule vara või muu soodustuse andmine või selle

lubamine ja vara või muu soodustuse vastuvõtmine või lubamisega nõustumine, samuti

ekvivalentsussuhe ametiisikute ja soodustuse ning vara andjate või lubajate vahel. Edaspidi

kasutatakse kohtuotsuses mõistet "pistis" mõiste "altkäemaks" asemel ka süüdistusele ja

ringkonnakohtu otsusele viidates.

904. Süüdistuses kasutatakse korduvalt mõistet "varaline soodustus". Seadusandja on näinud ette, et

pistise esemeks võib olla vara või muu soodustus. Seega on seadusandja pidanud üldmõisteks

soodustust, mille alla kuulub muu hulgas vara. Soodustusena tuleb seejuures mõista pistiseandja

sooritust ametiisikule või kolmandale isikule, mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes

paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus

endast "vara", kui ei parane, siis "muud soodustust". Vara mõiste on avatud TsÜS §-s 66 ehk tegemist

on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Varalise soodustuse

mõiste kasutamine viitab soodustuse varalisele mõõtmele ehk tegemist peab olema rahaliselt

hinnatava soodustusega. Sellest järeldab kolleegium, et süüdistuses kasutatud mõistet "varaline

soodustus" tuleb mõista varana.

905. Kuna kriminaalkolleegium leidis, et 25. juuli 2007. a raamatupidamisekspertiisi akt nr KP 25-07 on

lubamatu tõend (vt otsuse punktid 824-828), vajavad ringkonnakohtu otsuse järeldused süüdistatavate

tegude tuvastamise kohta täiendavat kontrolli osas, milles need tuginesid sellele eksperdiarvamusele.

(B) SÜÜDISTATAVATE TEOD

(1.) K. KANGUR VÕTAB JA T. ANNUS NING AS MERKO EHITUS (AS

JÄRVEVANA) ANNAVAD TALLE VARA

(1.1) K. KANGURI POOLT RANNAMETSA JA JAANI KINNISTUTE

OMANDAMISE VÕIMALUSE VASTUVÕTMINE KOLMANDATELE ISIKUTELE

(A) KASSAATORI VÄITED

906. Kassaatorite arvates ei ole tõendatud vara vastuvõtmine K. Kanguri poolt. Pealegi ei ole alust arvata,

et tegemist oli K. Kanguri jaoks varalise kasuga. Soodustuse andmine kolmanda isiku kasuks ei olnud

aga sel ajal karistatav.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

907. Ringkonnakohtu otsuses on T. Annuse poolt K. Kangurile Rannametsa ja Jaani kinnistute

omandamise võimaluse andmist kolmandate isikute OÜ Staford & KO (Jaani 2) ning OÜ Hagudi

Kruus (Rannametsa kinnistu) kasuks põhistatud lk-del 239-242 (otsuse p-d 6.40-6.41). K. Kangurile

ja T. Annusele on ette heidetud vara vastuvõtmist ja vara andmist, mis seisnes võimaluses määrata,

kellele võõrandatakse OÜ-le Woody kuuluvad kinnistud, mis saadi riigiga looduskaitselise piiranguga

kinnistute vahetamisel.

908. Süüdistuses toodud faktilised asjaolud ei viita sellele, et K. Kanguri varaline positsioon oleks talle

antud otsustusõiguse tulemusel paranenud. Ei saa väita, et võimalus määrata, kellele kinnistuid

võõrandatakse, mõjutas kuidagi K. Kanguri varalist positsiooni, oli mingil viisil tema jaoks rahaliselt

hinnatav või vähemalt andis selge varalise eelise mingil muul kujul. Soodustuse seotusest varaga ehk

kinnistute võõrandamisega, ei saa järeldada, et sellel oli varaline mõõde ka ametiisiku jaoks.

Süüdistuses ei ole välja toodud, mil viisil oli selline otsustusõigus ametniku jaoks varaliselt ehk

rahaliselt kasulik. Süüdistuses ega ringkonnakohtu otsuses ei ole põhjendatud ka seda, et tegemist

oleks ametiisiku jaoks muu soodustusega, s.t et tema olukord paraneks selle tulemusena mingil muul

viisil.

909. Pistisekokkuleppe tulemusena said vara kolmandad isikud, kes said omandada neid huvitanud riigile

kuulunud kinnistuid ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta.

Ringkonnakohtu otsuses on Jaani 2 ja Rannametsa kinnistu vahetustehinguid analüüsitud lk-del 239-

242. Selles kohtuotsuses käsitletud dokumentidest (KrTo, kd 74, tl 114-148, 304-313), tunnistajate

ütlustest (A. K. 17. novembri 2009, A. P. ja H. Õ. 1. detsembri 2009. a ristküsitlusel antud ütlused) ja

jälitustoimingutega saadud tõenditest (KrTo, kd 3, tl 109-113) nähtub K. Kanguri initsiatiiv nende

kinnistute vahetustehingutesse lisamiseks ja kinnistute suunamiseks soodustatud isikutele OÜ Staford

& KO (Jaani 2) ja OÜ Hagudi Kruus (Rannametsa kinnistu). Raamatupidamisekspertiisi aktile

ringkonnakohus nende tegude tuvastamisel ei tuginenud. K. Kanguri soovil tagas T. Annus OÜ

Staford ja KO võimaluse omandada A. P. huvitanud Jaani 2 kinnistu K. Kanguri poolt nimetatud

hinnaga. Selleks oli Jaani 2 kinnistu looduskaitseliste piirangutega maade vahetusel riigi määratud

hind 4 910 000 krooni. Seejuures ei pidanud OÜ Staford & KO konkureerima teiste võimalike

huvilistega selle kinnistu soetamisel. Samuti võimaldas K. Kanguri kokkulepe T. Annusega OÜ-l

Haguri Kruus omandada Rannametsa kinnistu K. Kanguri määratud hinnaga (350 000 krooni, mis

vastas kinnistu vahetusväärtusele), konkureerimata teiste võimalike huvilistega. Kolleegium on

otsuse punktides 898-901 leidnud, et karistatav on ka selline pistisekokkulepe, mille tulemusena pidi

vara või muu soodustus minema kolmandale isikule.

910. Järelikult vastutab K. Kangur selles osas pistise võtmise ja T. Annus pistise andmise eest.

(1.2) XXXXX XX / XXXXX X-XX KORTERI SISUSTUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

911. Kaitsjate hinnangul omandas korteri Xxxxx XX / Xxxxx X-XX AS Hansa Liising Eesti, mitte

K. Kangur. Korteri sisekujundus koos mööbliga oli vajalik korteri puuduste (mansardkorrus)

kompenseerimiseks. Ringkonnakohtu otsuses on väljutud süüdistuse piiridest, kuna viimases pole

mainitud K. T.-K. panust korteri siselahenduse tegemisel. Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisnes

T. Annusele etteheidetav käitumisakt K. Kangurile vara andmisel. Samuti on põhjendamata sisustuse

ja mööbli hinna (281 209 krooni) tuvastamine. Korteri hind vastas kaitsja esitatud tõendite kohaselt

turuhinnale, mistõttu pole ringkonnakohtu põhistused loogilised ja jälgitavad. Väide, et korter müüdi

alla turuhinna, on paljasõnaline. Kaitsjad viitavad eelkõige tunnistajate A. O., A. L.-i, H. H., T. P. ja

K. T.-K. kohtus antud ütlustele ning asjaõiguslikele lepingutele korteri XX võõrandamisel. Nende

tõendite kohaselt oli mööbel päraldisena korteri oluline osa ja seega müügihinna sees. Ei ole

tuvastatav, kas ja kui, siis millal K. Kangur korterisse 13 elama asus, ning kas ta elas seal alaliselt.

Kohus on ekslikult ära vahetanud korterid numbritega XX ja XX. Kõrvaldamata on kahtlus, et

mööbel ja sisustus oli korteris juba korteri liisingusse andmise hetkel ning kindlustatud. Seega ei

saanud korteri sisustus olla ka pistise ega altkäemaksu ese. Korter XX oli mõeldud algselt hoopis

T. Annuse emale ja müüdi hiljem J. G.-le.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

912. Ringkonnakohtu otsuses on T. Annuse poolt K. Kangurile korteri Xxxxx XX / Xxxxx X-XX mööbli

ja

sisustuse

andmise

tuvastamist

põhistatud

lk-del

231-239

(otsuse

p

6.39).

Kuna

raamatupidamisekspertiisi akti teo tõendamisel ei kasutatud, pole selle teo osas tõendikogum

praeguseks võrreldes ringkonnakohtu otsuse tegemisega muutunud. A. O. kabineti läbiotsimisel

saadud materjalide (KrTo, kd 106, tl 65-66) kohaselt oli see korter juba 11. juunil 2002 ette nähtud

K. Kangurile. K. Kangur sõlmis AS-iga Hansa Liising Eesti selle korteri liisingu lepingu 7. veebruaril

2005. a (KrTo, kd 30, tl 44-48). Samal päeval anti korter koos garaažiga üle K. Kangurile (KrTo, kd

30, 59). K. Kangur on sel päeval võtnud üle OÜ-lt Sootel liisingulepingu summas 1 100 000 krooni

(KrTo, kd 30, tl 60-61). Tunnistaja K. T.-K. 12. jaanuaril 2010 maakohtus antud ütluste kohaselt

andis T. Annus talle 2002. või 2003. aastal ülesande korteri XX sisustamiseks ja planeerimiseks.

K. T.-K. töökoha läbiotsimisel saadud dokumentide (KrTo, kd 29, tl 158, 163-167 ja 186) ja

mööblisalongide dokumentide (KrTo, kd 29, tl 187-239) vaatluse tulemusena tegi ringkonnakohus

kindlaks, et K. T.-K. tegeles 2003. aasta teisel poolel T. Annuse ülesandel korteri Xxxxx XX / Xxxxx

X-XX sisustamisega. Ta soetas selleks mööbliesemeid ja sisekujundust 281 209 krooni eest. Need

olid mõeldud K. Kangurile. K. Kangur kasutas korterit 13 juba enne liisingulepingu sõlmimist, mida

kinnitavad Luksi Maja AS-ilt OÜ-le Sootel väljastatud kommunaalarved. Tunnistaja A. A.

21. jaanuaril 2010 maakohtu istungil antud ütluste kohaselt selgitati talle 2003. a, et Xxxxx XX /

Xxxxx X korteri nr XX garaaž on broneeritud AS-i Merko Ehitus juhtkonna poolt. Tunnistaja A. M.-i

samal päeval antud ütluste kohaselt teadis ta, et korteris 13 elas aastatel 2003-2006 K. Kangur.

Tunnistaja T. P. 12. jaanuaril 2010 antud ütluste kohaselt anti korter H. H. ettepanekul 2004. aasta

esimesel poolel K. Kanguri kasutusse. Tunnistaja H. H. samal päeval antud ütluste kohaselt kasutas

K. Kangur korterit 13 üürnikuna 2004. aasta algusest, tasudes kommunaalmaksed ja liisinguintressi

sularahas. Erinevalt J. G. ostetud sarnasest korterist ei sisaldanud AS-i Hansa Liising Eesti ostetud ja

hiljem K. Kangurile liisitud korteri hind mööblit ega siseviimistlust.

913. Nagu eeltoodust näha, tugines ringkonnakohus T. Annuse ja K. Kanguri süüditunnistamisel

tõendikogumile, mis andis alust sedastada vara andmist ametiisikule tema ametialase teo eest. Kohtu

põhistused on tervikuna loogilised, jälgitavad ja ammendavad. Nendest nähtub, et korter Xxxxx XX /

Xxxxx X-XX oli mõeldud K. Kangurile ja mööbli ning sisekujunduse tellimise korraldas T. Annus.

Kuigi lepingute kohaselt omandas korteri 30. detsembril 2003 AS Hansa Liising Eesti ja

liisinguvõtjaks sai OÜ Sootel, oli see korter broneeritud K. Kangurile ja ta kasutas tunnistajate ütluste

kohaselt seda. Seega oli K. Kangur hiljemalt jaanuariks 2004 T. Annuse antud mööbli vastu võtnud ja

kasutas seda.

914. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et korteriomandi notariaalsest müügilepingust AS-ile Hansa

Liising Eesti, samuti liisingulepingutest OÜ-ga Sootel ega K. Kanguriga (vt KrTo, kd 30) ei nähtu, et

seda oleks müüdud või liisitud koos mööbliga. Kuna mööbli ja sisustuse hind moodustas korteri

müügihinnast üle veerandi, ei ole eluliselt usutav, et kui see vara oleks kuulunud liisingu eseme

hulka, nõustunuks professionaalne liisingufirma jätma selle müügilepingus ja liisingulepingus

märkimata. See võinuks vaidluste korral oluliselt kahjustada liisinguandja huve. Järelikult on alusetu

kaitsjate väide, et Xxxxx XX / Xxxxx X-XX mööbel läks üle korteriomandi päraldisena. Kaitsjate

tuginemine tüüplepingus sätestatud tingimustele päraldiste ülemineku kohta koos korteriga ei sisalda

mingit teavet vallasvarana käsitatava mööbli ja sisustuse väärtuse või omaduste kohta. Järelikult

polnud korteri sisustuse maksumus hõlmatud korteriomandi müügi- ja liisinguhinnaga. Seda kinnitab

ringkonnakohtu otsuses ka võrdlus J. G.-le korteri müügi lepinguga, milles olid mööbel ja sisustus

eraldi välja toodud. Lähtudes korterite sarnasusest ja hindadest korterite broneeringute tabelis, on

ilmne, et Xxxxx XX / Xxxxx X-XX korter müüdi ilma sisustuseta. Sisustus ja mööbel anti tasuta üle

K. Kanguri kasutusse, kellel oli vaba voli seda vallata ja soovi korral see ka tasu eest võõrandada.

Järelikult oli mööbli ja sisustuse näol tegemist varaga KarS § 293 lg 1 ja § 297 lg 1 tähenduses.

Sellel, mis hinnaga lõpuks korter K. Kangurile liisiti, ei ole pistise võtmise ega andmise koosseisude

tõendamise seisukohalt enam tähtsust, kuna ametiisik oli selleks ajaks vara juba pistise andjalt vastu

võtnud.

915. Kaitsjate väited on enamasti otsitud ja eksitavad ning neid kinnitavad tunnistajate ütlused on

vastuolulised. Kord väidetakse, et sisustatud korter oli broneeritud J. G.-le ja kohus on eksinud

korterinumbritega. Siis aga leitakse, et korterit sooviti anda hoopis T. Annuse emale või siis ikkagi

K. Kangurile, kuid mööbli ja sisekujunduse hind sisaldus korteri müügihinnas ning oli vajalik korteri

väidetavate puuduste kompenseerimiseks. Ringkonnakohus jättis põhjendatult süüdistatavate endi ja

tunnistajate A. O., A. L.-i ning Tiina Annuse ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale. Samuti on kohus

õigesti jätnud arvestamata kaitsjate esitatud AS Pindi Kinnisvara hinnangud korteri XX kohta, kuna

selline tõend polnud lubatav.

916. Asjakohane ei ole kaitseväide, et ringkonnakohus on väljunud süüdistuse piiridest, kuna selles pole

kirjeldatud K. T.-K. tegusid korteri mööbli ostmisel ja sisekujunduse tegemisel. K. T.-K. pole

erinevalt T. Annusest ebaõiguskokkuleppe osaline, vaid üksnes täitis T. Annuse tellimust. Seega ei

ole sisekujundaja tegevus pistise andmise tuvastamisel oluline.

917. Ebaõige on ringkonnakohtu otsuses J. R.-i kohtueelses menetluses antud ütluste refereerimine

(otsuse lk 235), mis avaldati KrMS § 289 (31. augustini 2011. a kehtinud redaktsioonis) alusel isiku

ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Ütluste andmise ajal kehtinud õigus ei võimaldanud tugineda

süüküsimuse lahendamisel tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis on avaldatud

ristküsitluse käigus tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Samas ei nähtu

ringkonnakohtu otsusest, et J. R.-i kohtueelses menetluses antud ütluste põhjal oleks tuvastatud

tõendamiseseme asjaolusid. Seetõttu osutatud eksimus ringkonnakohtu lõppjäreldust ei mõjuta.

918. Ei saa nõustuda kaitsjate väitega, et ringkonnakohus on tuginenud otsuse tegemisel tunnistajate

vastuolulistele ja seega ebausaldusväärsetele ütlustele. Nii pole alust sedastada nt tunnistaja K. T.-K.

ütluste ebausaldusväärsust või vastuolulisust. Ristküsitlusel ütlusi andes väitis K. T.-K., et tal "oli

selline väike isiklik arvamus, et äkki Toomas tahtis seda teha oma emale" (KoTo, kd 3, tl 10). Kuna

tunnistaja ei rääkinud enda kogetust, vaid pelgalt emotsioonist või arvamusest, siis ei saa rääkida ka

olulistest vastuoludest tema ütlustes. Kohtuotsuses refereeritud tõendid T. Annuse rolli kohta

K. Kangurile korteri sisustuse korraldamisel on pigem kaudsed. Siiski annavad need kogumis

hinnates piisava teabe süüdistatavate vahelise ekvivalentsussuhte sedastamiseks. Kaitsjate väidetest ja

ringkonnakohtu tuvastatust ei tulene kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatavate

kasuks.

919. Järelikult vastutab K. Kangur selles osas pistise võtmise ja T. Annus pistise andmise eest.

(1.3) OÜ KV-TARANTEL MAJANDUSTEGEVUSES OSALEMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

920. Kaitsjad heidavad ringkonnakohtu otsusele ette, et raamatupidamisekspertiisi akt on ebaseaduslik

tõend. Samuti leiavad kaitsjad, et OÜ KV-Tarantel osa eest nõutud summa oli suurem kui OÜ KV-

Tarantel osa väärtus. Tegemist oli konstantselt kahjumis ettevõttega, mistõttu ei saanud see olla

pistise või altkäemaksu esemeks. T. Annuselt K. Kangurile OÜ KV-Tarantel osa lubamise kohta

puuduvad tõendid. T. Annuse ja T. R.-i kabinettidest läbiotsimisel äravõetud märkmed on

isikustamata. Nende koostaja tuvastamiseks pole tehtud DNA-ekspertiisi, mistõttu ei saa need olla

tõendiks T. Annuse poolt vara andmise kohta K. Kangurile. Ringkonnakohus on hinnanud

tunnistajate A. O., E. Ä., J. V.-i ja L. P. ütlusi üksnes osaliselt, süüdistust kinnitavas osas, ning jätnud

mitmete tunnistajate (T.O., A. D., R. V. ja T. K.) ütlused üldse hindamata.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

921. K. Kanguri OÜ KV-Tarantel majandustegevuses osalemise tuvastamisele on ringkonnakohtu otsuses

pühendatud lk-d 243-251 (p 6.42). Ringkonnakohus on põhistanud asjaolu, et T. Annus tagas

K. Kangurile võimaluse kujundada OÜ KV-Tarantel majandustegevust kinnisvara kokkuostul ja

looduskaitsealuste maatükkide vahetustehingute tegemisel eesmärgiga anda osaühingu osa üle

K. Kanguriga seotud äriühingule, mitme tunnistaja ristküsitlusel antud ütlustega (A. S., A. O., J. V. ja

E. Ä.), jälitustoimingute protokollide ja läbiotsimisel äravõetud dokumentidega. Nii nähtub

17. aprillil 2006 Salsa Grillis toimunud kohtumise salajase pealtkuulamise protokollist (KrTo, kd 6, tl

144-163), et K. Kangur juhtis OÜ-ga KV-Tarantel tehtud maadevahetusi. Sama kinnitab ka 24. aprillil

2006 spordiklubis Status Club kohtumise salajase pealtkuulamise protokoll (KrTo, kd 6, tl 166-167),

millele kohus on viidanud otsuse lk-l 249.

922. Muu hulgas on ringkonnakohus tuginenud T. Annuse ja K. Kanguri süü tuvastamisel 25. juuli

2007. a raamatupidamisekspertiisi akti nr KP 25-07 tulemustele, kuid seda eelkõige subsidiaarselt

("leidnud kinnitamist ka raamatupidamise ekspertiisiaktiga", otsuse lk 248). Nii on ringkonnakohus

leidnud, et E.L.L. Kinnisvara AS on kuni 21. juulini 2006 andnud OÜ-le KV-Tarantel laenu kokku

summas 14 181 675 krooni ja on seega olnud tütarettevõtte tegevuse finantseerija. Seejuures on

kohus põhistanud E.L.L. Kinnisvara AS-i poolt laenude andmise kindlakstegemist osaühingu

pangakonto väljavõtetega.

923. Üksnes OÜ KV-Tarantel osa ja vara väärtuse kindlakstegemisel on ringkonnakohus tuginenud ainult

ekspertiisiaktile (otsuse lk 251). Siiski pole pistise eseme väärtus pistise võtmise põhikoosseisu (KarS

§ 293 lg 1) tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel oluline. Ringkonnakohtu otsuses tuvastatu

kohaselt lubas T. Annus K. Kanguril kasutada maadevahetuse tehinguteks OÜ-d KV-Tarantel, luues

K. Kangurile võimaluse osaleda äritegevuses ja saada kasu ametitegevusest. Samuti oli

ebaõiguskokkuleppe sisuks asjaolu, et K. Kangur või temaga seotud isik pidi omandama OÜ KV-

Tarantel osa 2006. a sügisel. Kolleegiumi hinnangul ei ole KarS §-de 293 ja 297 koosseisude

täitmisel tähendust, kas K. Kangur või OÜ Rahamaa pidid selle osa eest tasuma ning milline oli osa

turuväärtus või hind AS-i Merko Grupp töötajate hinnangul. Finantseerides faktiliselt K. Kanguri

kontrollitava äriühingu tegevust, andis T. Annus E.L.L. Kinnisvara AS-i kaudu OÜ-le Rahamaa ja

seega ka K. Kangurile, kes pidi OÜ KV-Tarantel osa hiljem omandama, sisuliselt laenu, mis on

käsitatav varana KarS § 293 lg 1 tähenduses.

924. Kaitsjate väited ringkonnakohtu otsuses tunnistajate ütluste valikulise ja vastuolulise hindamise

kohta on otsitud ning eksitavad. Tunnistajate T. O., A. D., R. V. ja T. K. ristküsitlusel antud ütlused ei

sisaldanud teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Tunnistajad väitsid, et ei teadnud T. Annuse ega

K. Kanguri süüdistuses kirjeldatud teost. Selliste ütluste kohtuotsuses hindamata jätmine pole nõnda

mahuka kriminaalasja ja pika kohtuotsuse puhul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena. Samuti on kohus hinnanud õigesti tunnistajate A. S.-i, A. O., E. Ä., J. V.-i ja L. P. ütlusi.

T. Annuse kaitsja esitab kassatsioonis tunnistajate ütlusi moonutavalt, andes nende subjektiivseid

arvamusi ja hinnanguid edasi faktiväidetena.

925. AS-i Merko Ehitus ruumide läbiotsimisel leitud dokumendid on kaudsed tõendid, mis viitavad

süüdistatavate omavahelistele seostele ja plaanidele tegude toimepanemisel. Kogumis teiste

tõenditega (jälitustoimingute protokollid, dokumentaalsed tõendid ja tunnistajate ütlused) kinnitavad

need dokumendid T. Annusele etteheidetava teo toimepanemist. Seda on ringkonnakohus otsuses ka

piisavalt põhistanud (otsuse lk-d 246-247). Samuti on otsuses jälgitavalt ja loogiliselt selgitatud, miks

T. Annuse kabinetist leitud dokumendil kajastatud "X", kes pidi omandama OÜ Iru Jõekääru ja OÜ

KV-Tarantel osa, oli K. Kangur või temaga seotud äriühing (OÜ Rahamaa). Sellele osutab ka

K. Kanguri tegutsemisviis. OÜ KV-Tarantel kasutamine variühinguna K. Kanguri huvides on sarnane

neile tegudele, mille käigus teised süüdistatavad lõid K. Kangurile võimaluse maadevahetustes

osalemiseks OÜ-de Mell ja Ikaros Grupp abil. Seega on ringkonnakohus õigesti tuvastanud

ekvivalentsussuhte olemasolu T. Annuse ja K. Kanguri vahel.

926. Ringkonnakohus on kummutanud kaitseväite, et T. Annuse määratud igakuised maksed 20 000

krooni tasuti G. K.-le, mitte K. Kanguri huvides OÜ-le KV-Tarantel. Ringkonnakohus põhistas enda

seisukohta, et süüdistatava ütlused pole usaldusväärsed (vt otsuse lk 248).

927. Ringkonnakohus on põhjendatult ümber lükanud ka kaitseväite, et OÜ KV-Tarantel oli pidevalt

kahjumis ja alati tema maadevahetused ei õnnestunud (otsuse lk-d 250-251).

928. Seega vastutab K. Kangur selles osas pistise lubamisega nõustumise ja T. Annus pistise lubamise

eest.

(2.) V. REILJAN VÕTAB JA T. ANNUS NING AS MERKO EHITUS (AS

JÄRVEVANA) ANNAVAD TALLE VARA

(2.1) OSALUSE LUBAMINE ÄRIÜHINGUS

(A) KASSAATORITE VÄITED

929. Kaitsjate väitel pakkus T. Annus V. Reiljanile osalemist AS-i Merko Grupp (AS Riverito) Sõpruse

Ärimaja projektis. Tegemist oleks olnud V. Reiljani investeeringuga, mida ei saa käsitada pistisena.

Ringkonnakohus ja prokuratuur on süüdistatavate vestlust hinnanud moonutavalt ja kontekstiväliselt.

V. Reiljani nõustumine T. Annuse pakkumisega pole jälitustoimingu protokolli põhjal üheselt

tuvastatav. Vestlusest ei ilmne, milline olnuks see rahaliselt hinnatav soodustus, mida V. Reiljan

pidanuks saama. Pistise ese on täpsustamata nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses, millega on rikutud

süüdistatava kaitseõigust. Kohus on jätnud käsitlemata tunnistajate M. M.-i ning A. L.-i ütlused.

T. R.-i ütlused leidsid käsitlemist valikuliselt. Ringkonnakohus omistas kaitseversiooni välistades

põhjendamatult ja moonutavalt määrava tähenduse kaudsete tunnistajate T. K., T. R.-i ja A. A.

üldsõnalistele meenutustele.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

930. T. Annuselt V. Reiljanile äriühingus osaluse lubamine ja V. Reiljani nõustumine sellega on

ringkonnakohtu otsuses põhistatud lk-del 256-262 (p 6.45). Ka selle teo osas on ringkonnakohtu

süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks peamiselt jälitustoiminguga saadud tõendid (eelkõige

8. augustil 2006 pubis Kamikadze toimunud kohtumise salajase pealtkuulamise protokoll),

tunnistajate T. R.-i. T. K., J. M.-i, A. A., T. R.-i, A. L.-i ja M. M.-i ütlused ning dokumentaalsed

tõendid, mis saadi AS-i Merko Ehitus läbiotsimisel. Ringkonnakohtu otsuse põhistused V. Reiljani ja

T. Annuse teo tuvastamisel on loogilised, jälgitavad ja ammendavad. Kaitsjate vastuväited on

argumenteeritult ümber lükatud.

931. Kaitsjate väide, et V. Reiljanile tehti ettepanek osaleda investeeringuga Sõpruse Ärimaja projektis,

on paljasõnaline ja vastuoluline. Esiteks poleks ministri anonüümne investeering juriidilise isiku

kaudu toonud kaasa soovitud mainekujunduslikku efekti. Teiseks pole sellises kontekstis tõsiselt

võetav T. Annuse ettepanek vormistada V. Reiljani investeering mõne sugulase kaudu ("Mõnda

nihukest sul ei ole .. füüsilist isikut? /../ Aga mõni minia või tead, mõni nihuke?"). Samuti on

arusaamatu, miks pidi T. Annus seda investeerimisvõimalust just V. Reiljani poliitikukarjääri lõpuni

varjama ja miks rääkis V. Reiljan just ise võimalikest korruptsioonikahtlustest (KrTo, kd 8, tl 88-89).

T. Annus lubas pubis Kamikadze toimunud vestluses leida V. Reiljanile "firma värgi" samadel alustel

nagu varem K. Kangurile. Samas ei nähtu ühestki tõendist, et K. Kangurit oleks Sõpruse Ärimaja või

mõnda

teise

AS-i

Merko

Grupp

investeerimisplaani

varem

kaasatud.

Süüdistatavate

konspiratsioonimeetmed ja kõnepruuk viitavad ühemõtteliselt ebaõiguskokkuleppe sõlmimise tahtele.

Järelikult on väited V. Reiljani võimaliku osalemise kohta Sõpruse Ärimaja projektis otsitud.

932. Alusetu on kaitsjate arvamus, et V. Reiljan ei võtnud T. Annuse pakkumist vastu. Nii on V. Reiljan

sama vestluse käigus kinnitanud: "Kõige parem kui ta sinu käes on. Pensioni kolmas sammas või

viies sammas. See, et ta eraldi paned, on hea, sest siis on näha, kas ta ka, õitseb.." (KrTo, kd 8, tl 88).

Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks. Vara

väärtus või konkreetne ese (osaühingu osa vms) ei pea olema seejuures täpselt tuvastatud (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 48), kui on olemas

pistise saaja põhimõtteline nõustumine pistise andja ettepanekuga. Kassatsioonidest nähtuvalt pole

süüdistuses pistise eseme täpsustamata jätmine takistanud kaitsjatel vastuväidete esitamist.

933. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud tõendeid valikuliselt ega moonutanud nende sisu. Tunnistajate

ütlused Sõpruse Ärimaja projekti kohta pole asjakohased ega mõjuta T. Annuse ega V. Reiljani

käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. Sõnastuslikud erinevused kohtuotsuse ja

jälitustoimingu protokolli teksti vahel pole kaasa toonud ebaõigeid järeldusi faktiliste asjaolude

tuvastamise osas.

(2.2) L. K.-LE XXXXXX XXX XX-XX ASUVA KORTERI TASUTA KASUTADA

ANDMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

934. Kaitsjate hinnangul pole ringkonnakohtu otsuses ega süüdistust kinnitavates tõendites kirjeldatud

T. Annuse ega V. Reiljani teopanust või V. Reiljani väidetavat seost L. K.-ga. T. Annus ega V. Reiljan

pole ühegi tõendi kohaselt väljendanud soovi võimaldada L. K.-le korteri tasuta kasutamist.

Kirjalikud tõendid viitavat sellele, et L. K. soovis omal initsiatiivil broneerida korterit ostuks. Sellele

osutavad omakorda osalise ettemaksu, finantseerimise ja hüpoteegi planeerimine. Ebaselge on, kuidas

kontrollis T. Annus P. K. ja E. A. tegevust, kuna neile pole kaasaaitamist altkäemaksu andmisele ette

heidetud. Samuti tegi L. K. korterile parendusi 115 000 krooni eest (infrapunasaun, köögisisustus

jms). Ta pidi korteri eest E. A.-le maksma alghinnast (1 624 650 krooni) kaks korda kõrgemat hinda

(3 176 000 krooni), mistõttu ei saa rääkida vara saamisest L. K. poolt.

935. Kolmandale isikule vara või soodustuse andmine polnud teo toimepanemise ajal karistatav. Pistise

lubamisega nõustumine ei saa seisneda väidetava hüve küsimises ehk ametiisiku initsiatiivis pistise

saamiseks.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

936. V. Reiljani poolt T. Annuselt L. K. jaoks korteri tasuta kasutusse küsimise tuvastamist on

ringkonnakohus põhistanud kohtuotsuse lk-del 262-270 (p 6.46). Seejuures on peamisteks tõenditeks

jälitustoimingute protokollid, läbiotsimistel saadud dokumendid ja tunnistajate ütlused. T. Annuse ja

V. Reiljani telefonivestluste pealtkuulamise protokollidest nähtub, et süüdistatavad tegelesid L. K.-le

korteri broneerimisega (KrTo, kd 3, tl 144-150). Mitmest vaadeldud e-kirjast ja dokumentaalsest

tõendist nähtub, et korterid Xxxxx xxx XXXX-XX ja Xxxxxx xxx XX-XX olid broneeritud L. K.-le.

Xxxxxx xxx XX-XX korterisse asus L. K. elama hiljemalt 6. oktoobril 2005, kasutades seda

lepinguta ja tasuta (KrTo, kd 125, tl 136). Samuti kinnitavad L. K. poolt korteri kasutamist ka tema

poolt korterile tehtud hinnalised parendused (infrapunasaun), mis viitavad sellele, et ta pidas korterit

endale kuuluvaks.

937. Kuigi korteri ostsid notariaalsete lepingute kohaselt esmalt P. K. ja seejärel E. A. K. U. rahalisel

kaasabil, oli tegemist variisikutega tehtud näiliste tehingutega, varjamaks L. K. poolt korteri tasuta

saamist. P. K.-le ja E. A.-le süüdistuse esitamata jätmine ei välista T. Annuse ega V. Reiljani

süüditunnistamist vastavalt pistise andmises ja võtmises. Ringkonnakohtu otsuses tuvastati, et

vaatamata L. K. algsele initsiatiivile korteri otsimisel lubati tal korterit Rävala 19-33 tasuta kasutama

asuda V. Reiljani ja T. Annuse kokkuleppel. Seni, kuni L. K. suhtles AS-i Merko Ehitus töötajatega n-

ö tavakliendina, ei tehtud talle broneeringu ja korteri eest tasumise osas mööndusi. Alles pärast

V. Reiljani ja T. Annuse 11. novembri 2004 telefonivestlust (KrTo, kd 3, tl 149-150) hakati L. K.-d

AS-i Merko Ehitus töötajate poolt soodsamalt kohtlema. Kui L. K. loobus korterist Xxxxx xxx

XXXX-XX, võimaldati tal samadel tingimustel asuda kasutama korterit Xxxxxx xxx XX-XX. Tema

e-kirjavahetusest K. P.-ga nähtub T. Annuse otsustav roll tehingu heakskiitmisel (KrTo, kd 106, tl 80-

91), millele on viidanud oma otsuses ka ringkonnakohus. L. K. oli Rahvaliidu kaudu V. Reiljaniga

seotud isik ja T. Annus suhtles omakorda aktiivselt V. Reiljaniga, teades tema soosingut L. K. suhtes

(vt nt KrTo, kd 3, tl 144-150). L. K. e-kirjast nähtub, et tema arusaama kohaselt "kogu asjaajamise

pool on T. Annuse korraldada." (KrTo, kd 26, tl 107).

938. Kaitseväide, mis tugineb P. K. ja E. A.-ga sõlmitud ning notariaalselt kinnitatud korteriomandi

müügi lepingutes sätestatule on asjakohatu. Ringkonnakohtu otsuses tuvastatu kohaselt oli korter

määratud V. Reiljani ja T. Annuse kokkuleppe järgi L. K.-le, kes asus seda kasutama. E. A. on

osalenud variisikuna ka K. Kangurile ja E. Tuiksoole korterite kasutusse andmisel. Pärast

kriminaalmenetlusest teadasaamist ostis L. K. kõnealuse korteri. Asjaolu, et L. K. tasus korteri ostu

eest oluliselt kõrgemat hinda kui korteri broneerimisel, ei välista korteri tasuta kasutamise kõlblikkust

pistise esemena. KarS § 293 lg 1 koosseisu objektiivseks tunnuseks on vara vastuvõtmisega

nõustumine. Kuna V. Reiljan nõustus T. Annuse pakutud korteri tasuta kasutamisega L. K. poolt, oli

KarS § 293 lg 1 koosseis täidetud.

939. Kolleegium märgib, et juhul kui ametiisik küsib kelleltki altkäemaksu või pistisena vara või muud

soodustust, väljendab ta sellega ühtlasi nõusolekut küsitav vara või muu soodustus vastu võtta, kui

teine pool on seda nõus andma. Seega hõlmab KarS §-des 294 ja 293 sätestatud tunnus "vara või muu

soodustuse lubamisega nõustumine" ka vara või muu soodustuse küsimist. Kassaatorite vastupidine

seisukoht

on

ainetu.

Seda

järeldust

kinnitab

ka

ringkonnakohtu

viidatud

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-68-05. Praeguses kriminaalasjas võttis ametiisik

soodustuse kolmandale isikule ka vastu, kuna L. K. kasutas korterit.

940. Seega on ringkonnakohus nõuetekohaselt tuvastanud, et T. Annus andis vara V. Reiljani määratud

isikule (L. K.) korteri Rävala 19-33 tasuta kasutamise näol.

941. Samuti on kolleegium selgitanud, et teo toimepanemise ajal oli karistatav ka altkäemaksu ja pistise

andmine kolmanda isiku kasuks (vt otsuse punktid 898-901).

942. Seega vastutab V. Reiljan selles osas pistise võtmise ja T. Annus pistise andmise eest.

(3.) K. KANGUR VÕTAB JA T. PEDJASAAR ANNAB TALLE VARA

(A) KASSAATORITE VÄITED

943. Kassaatorid leiavad, et K. Kanguri poolt T. Pedjasaarelt vara vastuvõtmine ei ole tõendatud.

Ringkonnakohtu viited investeerimis- või finantseerimissummade suurustele ei ole järjepidevad ja

nende rahasummade kujunemine ei ole jälgitav. Kohtuotsuse kohaselt pärinevad OÜ Mell poolt

looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostu investeeritud 2 601 693 krooni OÜ-lt Ikaros Grupp,

millesse K. Kangur oli sama süüdistuse kohaselt investeerinud vaid 584 490 krooni.

944. Ei ole tõendeid selle kohta, et seoses OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate kinnistutega oleks K. Kangur

andnud mingisuguseid korraldusi või et R. M. ja T. Pedjasaar tegutsesid K. Kanguri huvides või

arvel. Ükski ülekuulatud isik, kes müüs looduskaitseliste piirangutega kinnistuid OÜ-le Ikaros Grupp,

ei kinnitanud, et oleks kinnistute müügil kokku puutunud K. Kanguriga või müünud kinnistuid

K. Kangurile või tema juhiste kohaselt. Seega ei ole K. Kanguri osalemine OÜ Ikaros Grupp poolt

looduskaitseliste kinnistute kokkuostus tõendatud.

945. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaitseväited, et kuigi OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell esitasid

vahetusavaldused juba aastatel 2002-2003, toimusid vahetused alles 2006. aastal. Maa-amet on

korduvalt keeldunud andmast OÜ-le Ikaros Grupp tema poolt soovitud kinnistuid. Samas on

süüdistuses väidetud, et nii OÜ Ikaros Grupp kui ka kõik teised süüdistatavad said just neid

kinnistuid, mis neile huvi pakkusid. 29. detsembril 2005 (kahe aasta möödumisel avalduse

esitamisest) pakkus Maa-amet K. Kanguri allkirjastatud kirjaga vahetuseks Lohu kinnisasja vastu

maaüksusi Võru maakonnas, Urvaste vallas. Neid kinnistuid OÜ Ikaros Grupp ei soovinud.

946. OÜ Ikaros Grupp ei saanud maadevahetuse käigus neid kinnistuid, mida soovis. Samuti tegelesid

Maa-ametis OÜ Ikaros Grupp avaldustega erinevad töötajad. Kui T. Pedjasaar andis K. Kangurile

altkäemaksu, siis puudub mõistlik selgitus, miks kestis maadevahetus nii kaua ja miks K. Kangur ei

kindlustanud kiiret maadevahetust, eriti arvestades asjaolu, et süüdistuse kohaselt mõjutas kinnistute

vahetamine K. Kanguri varalisi huve.

947. OÜ Ikaros Grupp ainsa vahetustehingu riigi omandis olnud Järve ja Kotkapesa kinnistutega otsustas

keskkonnaminister V. Reiljan 7. juuli 2006. a käskkirjaga nr 797. Selle käskkirja seletuskirjale

kirjutas alla Maa-ameti peadirektori esimene asetäitja peadirektori ülesannetes R. V. Seega ei ole

tõendatud, et Järve ja Kotkapesa kinnistute vahetustehingu otsustamisel osales K. Kangur.

948. K. Kanguri ja T. Pedjasaare kaitsjad leiavad, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes

K. Kanguri ebaseaduslik tegu seoses OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp maadevahetustega.

Ringkonnakohus on küll väitnud, et ebaseaduslik oli K. Kanguri enda väidetav majanduslik huvi

tehingus, kuid sellisel juhul tuleb asuda seisukohale, et K. Kangur tegi enda huvides keelatud

toiminguid. Kasumi teenimine ei toimunud T. Pedjasaare arvelt. Selline tegu ei vasta altkäemaksu

tunnustele.

949. Kui OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp tegutsesid K. Kanguri huvides ning ka maadevahetuse sujuv ja

takistusteta kulgemine toimus OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp huvides, siis ei selgu ringkonnakohtu

otsusest, kuidas sellised maadevahetused soodustavad T. Pedjasaart ehk milline oli vara andja huvides

toimepandud tegu.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

950. K. Kanguri OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp majandustegevuses osalemise tuvastamisele on

ringkonnakohtu otsuses pühendatud lk-d 193-216 (p 6.35). T. Pedjasaar oli äriregistri väljavõtte

kohaselt alates 21. juulist 1998 OÜ Ikaros Grupp juhatuse liige. Asjaolu, et K. Kangur investeeris

varjatult looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostu OÜ Ikaros Grupp poolt, on apellatsioonikohtu

otsuse kohaselt tõendatud dokumentidega, mis leiti T. Pedjasaare töökoha läbiotsimisel 3. oktoobril

2006 ja mis on kajastatud arvuti kõvaketta 17. aprilli 2007. a vaatlusprotokollis. Samuti on

ringkonnakohus käsitlenud küsimust, kust pärineb K. Kanguri raha, mida ta kasutas kinnistute ostu

finantseerimiseks. K. Kanguri raha laekus OÜ-sse Ikaros Grupp AS-ilt ICI Trust, kuhu see oli

omakorda laekunud äriühingust Baltic Investment and Holding Company Limited (BIHC). AS-i ICI

Trust juhatuse esimees oli K. Kangur ja tegevdirektor T. Pedjasaar. Muu hulgas on

majandustegevuses osalemine tõendatud OÜ Rimess MRI 18. oktoobri 2006. a läbiotsimisel leitud

BIHC raamatupidamisdokumentidega (KrTo, kd 165, tl 3-6), mida vaadeldi 15. märtsil 2007 (KrTo,

kd 165, tl 13-16). Samuti kinnitab seda 17. aprilli 2007. a vaatlusprotokoll, mis kajastab T. Pedjasaare

töökohas läbiotsimise käigus arvuti kõvakettalt leitud dokumente, mis kirjeldavad BIHC osanikke ja

osaluste suurust.

951. Viidatud tõendite põhjal tuvastas ringkonnakohus, et K. Kangur sai investeeringutelt OÜ-sse Ikaros

Grupp kasu kokku 2 032 315 krooni 42 senti, mis kujunes järgmiselt:

1) K. Kanguri osa kasust, mis saadi tema kaasinvesteerimisel ostetud looduskaitseliste piirangutega

kinnistute vahetamisel riigi kinnisasjadega keskkonnaministri 6. märtsi 2006. a käskkirja nr 263

(Vahe-Eedi, Väike-Männiku kinnistud) ning 7. juuli 2006. a käskkirja nr 797 (Lohu, Tohkre-

Juhani ja Kõrtsi kinnistud) alusel, kokku 904 412 krooni 20 senti (248 645 krooni 17 senti ja

655 767 krooni 3 senti);

2) K. Kanguri osa kasust, mis saadi OÜ-le Ikaros Grupp kuuluvate kinnistute võõrandamisel, mis

olid omandatud looduskaitseliste piirangutega kinnistute vahetamisel riigi kinnisasjadega

6. märtsi 2006. a käskkirja nr 263 (Võhma kinnistu) ning 7. juuli 2006. a käskkirja nr 797

(Kotkapesa ja Järve kinnistud) alusel, ning Suure-Männiku kinnistu võõrandamisel OÜ-le Saarte

Investeering, s.o kokku 956 471 krooni 32 senti (457 026 krooni 94 senti ja 499 444 krooni 38

senti);

3) K. Kanguri osa kasust, mis saadi looduskaitselise piiranguga kinnistu Ivaski I võõrandamisel

29. aprillil 2004 OÜ-le KV-Tarantel, ehk 171 431 krooni 90 senti.

952. Selle tuvastamisel, et K. Kangur finantseeris looduskaitseliste piirangutega kinnistute ostmist OÜ

Ikaros Grupp poolt viitas apellatsioonikohus tunnistajate S. K. ja K. R.-i ütlustele selle kohta, et

K. Kangur paigutas vara äriühingutesse AS ICI Trust ja BIHC. Seda kinnitavad ka Manile (Isle of

Man) esitatud õigusabi palve alusel saadud dokumendid. Samuti nähtub 17. veebruari 2010. a

kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja M. Porgi ütlustest, et K. Kangur osales nii TSM Kinnisvara

AS-i kui ka AS-i Planserk asutamisdokumentide vormistamisel ja konsulteeris M. Porki äriühingute

tegutsemiseks vajalikes küsimustes. Kuna riigiametnikel ei olnud sobilik osaleda erinevates

äriühingutes, tegutses K. Kangur äriühingutes TSM Kinnisvara AS ja AS Planserk esindaja kaudu,

kelleks oli T. Pedjasaar. K. Kangur osales seega Maa-ameti peadirektorina äriühingutes, mis

tegutsesid tema ametialaste ülesannetega seotud valdkondades. Varjamaks oma osalust ja tegevust

äriühingutes, kasutas ta variisikuna T. Pedjasaart, nagu ta seda tegi ka OÜ-s Ikaros Grupp ja OÜ-s

Mell. Samuti viitas ringkonnakohus, et K. Kanguri osalemist OÜ Ikaros Grupp tegevuses tõendavad

jälitustoimingute protokollid, mis kajastavad tema suhtlust T. Pedjasaarega ja T. Pedjasaare ning

K. Kanguri suhtlust võimalike kinnistute ostjatega T. T. ja K. K.-ga. K. Kanguri äripartneriks ja

osanikuks olemist OÜ-s Ikaros Grupp ning seda, et K. Kangur realiseeris OÜ Ikaros Grupp kaudu

oma ärihuvisid, kinnitab T. Pedjasaar 15. augustil 2006 kell 13.51 telefonivestluses K. K.-ga,

selgitades olukorda Kotka ja Järve kinnistute tehinguga ja T. T.-ga kokkuleppeid K. K.-le (KrTo, kd

8, tl 125-126). Sama kinnitavad ka T. T. ja K. K. kohtumenetluses antud ütlused.

953. Apellatsioonikohus viitas ka raamatupidamisekspertiisi aktile (KrTo, kd 187, tl 57-58). Otsuse

punktides 824-828 toodud põhjustel jätab kolleegium raamatupidamisekspertiisi akti tõendikogumist

välja Seetõttu tuleb otsustada, millist kaalu on ringkonnakohus ekspertiisiaktile omistanud.

Riigikohtu hinnangul kasutas ringkonnakohus ekspertiisiakti tõendina, mis kinnitab raha liikumist

BIHC-st AS-i ICI Trust ja sealt omakorda OÜ-sse Ikaros Grupp. Samas ei sisaldanud ekspertiisiakt

selles osas kvalitatiivselt uusi andmeid, vaid selles käsitleti kriminaalasjas kogutud tõendeid, mida

ringkonnakohus uuris ja millele ta tugines otsuse põhjendustes ka ekspertiisiaktist sõltumatult.

Teiseks viitas apellatsioonikohus ekspertiisiaktile, hindamaks kasu, mida K. Kangur pidi saama OÜ

Ikaros Grupp maadevahetuste ja järgnenud kinnistute müügitehingute tulemusena. Vastavad

arvutused ekspertiisiaktis toetusid samuti kriminaaltoimiku materjalile (näiteks OÜ Ikaros Grupp

raamatupidamise andmed), millele ringkonnakohus viitas ka otse (ringkonnakohtu otsuse lk-d 200-

203). Samuti leiab kolleegium, et K. Kangurile lubatud soodustuse suurus on õiguslik hinnang, mille

andmine on kohtu, mitte eksperdi pädevuses. Eeltoodust tulenevalt ei tingi ekspertiisiakti tõendina

väljajätmine ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

954. Kaitseväide, et kinnistute vahetamiseks avalduse esitamise ja vahetuse toimumise vahel oli pikem

ajavahemik ja OÜ Ikaros Grupp ei saanud vahetuse käigus kõiki soovitud kinnistuid, ei tingi samuti

ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Apellatsioonikohus tuvastas ja põhjendas nõuetekohaselt asjaolu,

et K. Kangur sai T. Pedjasaarelt võimaluse finantseerida varjatult looduskaitseliste piirangutega

kinnistute ostu, mis võimaldanuks tal lõppkokkuvõttes saada kasu nende kinnistute vahetamisest ja

riigilt vahetuse käigus saadud kinnistute müügist. Maa-ameti peadirektorina sai ta suunata vastavaid

vahetusmenetlusi, mida kinnitavad ka tema vestlused T. Pedjasaare ja T. T.-ga. Samas tuleb

Riigikohtu hinnangul jätta K. Kangurile ja T. Pedjasaarele etteheidetava teo kirjeldusest vara saamise

osas välja tehing OÜ Ikaros Grupp ja OÜ KV-Tarantel vahel. Seda põhjusel, et K. Kangurile esitatud

süüdistuse kohaselt pidi OÜ KV-Tarantel osa minema variisiku kaudu üle K. Kanguri käsutusse,

mistõttu OÜ KV-Tarantel varaline seisund mõjutas vahetult tema osa väärtust tulevikus. Arvestades,

et varalise soodustusena kirjeldatakse süüdistuses OÜ Ikaros Grupp ja vastavas proportsioonis ka

K. Kanguri kui n-ö investeerija kasu suurenemist, tuleb arvesse võtta ka vastupidist olukorda, mis

puudutab OÜ KV-Tarantel vara. Samas ulatuses, kui rikastus OÜ Ikaros Grupp, millesse K. Kangur

investeeris, vähenes OÜ KV-Tarantel vara. Seega ei saa selles osas rääkida K. Kanguri vara

suurenemisest ega tema kasust.

955. K. Kangurile heidetakse ette pistise võtmist OÜ Mell kaudu ehk vara saamist võimalusena olla selle

äriühingu varjatud osanik ja saada kasu selle tegevusest, mida K. Kangur teenis summas 2 732 560

krooni 18 senti. Järgmisena käsitleb kolleegium selle teo tõendatust.

956. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt finantseeris K. Kangur OÜ Mell osa soetamist ja investeeris ka

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade ostu ajavahemikul 18. september 2003 - 5. märts 2004

kokku 2 601 693 krooni, mille järel oli K. Kanguri osalus OÜ-s Mell 90,3%. OÜ Mell osa soetas

150 000 krooni eest T. Pedjasaar 1. oktoobril 2003 (KrTo, kd 183, tl 2-6). OÜ Mell juhatuse liige ja

ainuosanik oli alates 1. oktoobrist 2003 T. Pedjasaar, kelle osa suurus oli 150 000 krooni (KrTo,

kd 183, tl 13). OÜ Mell osade müügi lepingust nähtub, et OÜ Mell müüjate esindaja oli D. V., kellele

T. Pedjasaar tasus enne lepingule allakirjutamist 100 000 krooni. Ülejäänud 50 000 krooni tuli tasuda

hiljem (KrTo, kd 183, tl 2-6).

957. Ringkonnakohus analüüsis põhjalikult K. Kanguri osaluse tõendatust OÜ-s Mell, viidates muu

hulgas dokumentidele, mis leiti T. Pedjasaare töökoha läbiotsimisel 3. oktoobril 2006 ja mis on

kajastatud arvuti kõvaketta 17. aprilli 2007. a vaatlusprotokollis. Fail "Kassa.xls" sisaldab tabeleid,

mis kajastavad OÜ Mell investeeringute üle peetud arvestust isikute lõikes ajavahemikus

18. september 2003 - 5. märts 2004 ja kuhu on märgitud K. Kanguri investeeringud äriühingusse.

Tabelitest nähtub, et T. Pedjasaare investeering samal perioodil on 278 712 krooni ning tema osalus

OÜ-s Mell moodustab 9,7% (KrTo, kd 161, tl 88-89). Dokumendist nähtub ka K. Kanguri

investeeringute

kasutamine

looduskaitseliste

piirangutega

kinnistute

ostuks.

Samuti

on

apellatsioonikohus viidanud OÜ Mell konto väljavõttele, millest nähtub raha liikumine OÜ-lt Ikaros

Grupp OÜ-le Mell.

958. Apellatsioonikohtu selgituste kohaselt ilmneb OÜ Mell ning Eesti Vabariigi vahel toimunud

kinnistute vahetuse lepingutest, et OÜ-le Mell kuulunud Suuretüki kinnistu on koos OÜ-le Ikaros

Grupp kuulunud Vahe-Eedi ning Väike-Männiku kinnistutega vahetatud 6. märtsil 2006 riigile

kuulunud Võhma kinnistu vastu (KrTo, kd 78, tl 5-14). Võhma kinnistu müüdi OÜ Ikaros Grupp ja

OÜ Mell poolt, keda mõlemat esindas T. Pedjasaar, 3. mail 2006 O. P.-le hinnaga 5 062 000 krooni

(KrTo, kd 78, tl 59-67). Võhma kinnistu võõrandamisest said kasu nii OÜ Ikaros Grupp kui ka OÜ

Mell ning seeläbi K. Kangur, kes oli raha paigutanud mõlemasse äriühingusse, soetamaks

looduskaitseliste piirangutega kinnistuid, millega tehti edasisi tehinguid. Samuti sai K. Kangur kasu

looduskaitseliste piirangutega kinnistute võõrandamisest OÜ Mell poolt (Kaasavara¸ Kalda ja

Nõmmjärve kinnistud). Kokku sai K. Kangur investeeringutelt OÜ-sse Mell kasu 2 732 560 krooni

18 senti (1 139 011 krooni 37 senti, 744 728 krooni 81 senti ja 848 820 krooni).

959. Ringkonnakohus märkis, et K. Kanguri investeering OÜ-sse Mell ja sellest tulenev kasu on

kajastatud ka raamatupidamisekspertiisi aktis (KrTo, kd 187, tl 60-61 ja 100-101).

960. Järgmisena käsitles ringkonnakohus jälitustegevusega kogutud tõendeid ja tunnistajate ütlusi, mis

tõendavad K. Kanguri varjatud tegutsemist OÜ-s Mell ja tema rolli OÜ-ga Mell seotud

looduskaitselise piiranguga Suuretüki kinnisasjaga tehtud tehingutes. K. Kangur teenis nendelt kasu,

mis moodustas osa talle süüdistuses ette heidetud T. Pedjasaarelt saadud pistise summast. Lisaks

süüdistuses ette heidetud ja eespool käsitletud varjatud investeerimise võimalustele OÜ-desse Ikaros

Grupp ja Mell võimaldas T. Pedjasaar rahastada K. Kanguril projekte ka teistes äriühingutes.

T. Pedjasaar kandis K. Kanguri korraldusel OÜ Mell poolt 16. septembril 2004 ettemaksuna üle OÜ-

le Saarte Investeering 1 800 000 krooni, mida OÜ Saarte Investeering kasutas looduskaitseliste

piirangutega kinnistu Priisle tee 9 soetamiseks ning peale selle andis T. Pedjasaar 3. juulil 2006

K. Kanguri korraldusel OÜ-lt Mell OÜ-le Rahamaa laenu 4 200 000 krooni OÜ Iru Jõekääru osade

ostmiseks.

961.

Nagu

eespool

märgitud,

tuleb

ka

selle

teo

puhul

jätta

tõendikogumist

välja

raamatupidamisekspertiisi akt. OÜ Mell puhul on ringkonnakohus tuginenud ekspertiisiaktile,

hindamaks K. Kanguri poolt teenitud kasu. Selles osas kajastab ekspertiisiakt samu

raamatupidamisdokumente, millele viitab ringkonnakohus oma põhjendustes ka sellest sõltumata,

näidates K. Kanguri poolt teenitud kasu kujunemist (esmalt looduskaitselise piiranguga kinnistu

vahetamine riigiga ja seejärel saadud kinnistute müümine). Samuti võtab kolleegium arvesse, et

K. Kangurile lubatud soodustuse suurus on õiguslik hinnang, mille andmine on kohtu, mitte eksperdi

pädevuses. Eeltoodust tulenevalt ei tingi ekspertiisiakti tõendina väljajätmine ringkonnakohtu otsuse

tühistamist. Ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud, et K. Kangur oli OÜ Mell varjatud osanik,

tuginedes tõendikogumile, muu hulgas jälitustegevusega kogutud tõenditele ja tunnistajate ütlustele.

962. Järgnevalt käsitleb kolleegium seda, kas K. Kanguri tegu vastab KarS § 293 lg-s 1 ja T. Pedjasaare

tegu KarS § 297 lg-s 1 kirjeldatud koosseisu tunnustele.

963. T. Pedjasaarele ja K. Kangurile esitati süüdistus vastavalt pistise andmises ja võtmises, mis eeldab

seda, et pistise ese on ka tegelikult üle antud. Süüdistuse kohaselt oli pistise ese vara, mille K. Kangur

sai T. Pedjasaarelt. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et K. Kangurile kui füüsilisele isikule oleks üle

antud äriühingute OÜ Mell ja OÜ Ikaros Grupp tegevuse käigus teenitud kasum. Vara saamiseks

K. Kanguri poolt ei saa lugeda pelgalt investeerimis- või äriühingu tegevuses varjatud osalemise

võimalust või isiku korralduste kohaselt äriühingu vara ülekandmist kolmandatele isikutele. Kuna

tegemist oli varjatud osalusega, siis ei saa rääkida ka osaühingu osa kui isikule kuuluva vara väärtuse

suurenemisest kinnistutega tehtud tehingute tulemusena. K. Kanguril puudus õiguslikult maksma

pandav nõue OÜ Mell või OÜ Ikaros Grupp vastu kasumiosa saamiseks.

964. Samas jõudis ringkonnakohus õigesti järeldusele, et KarS § 293 koosseisu täidab ka olukord, kus

ametiisik näitab üles initsiatiivi soodustuse saamiseks, sest selles sisaldub juba iseenesest pistisega

nõustumine. Pakkumise olemasolul on tegu lõpule viidud. Samuti nõustub kolleegium

ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist on vara lubamisega olukorras, kus vara võimaldatakse saada

äriühingus varjatud osalemise või äriühingu tegevuse varjatud finantseerimise kaudu. Seaduse

kohaselt võib vara saamine ametiisiku poolt vastata pistise koosseisu tunnustele sõltumata sellest,

millisest allikast see vara pärineb. Äriühingu tegevuse kaudu saadav kasum on vaieldamatult

rahaliselt hinnatav. Selle saamine osutus võimalikuks T. Pedjasaare tegevuse tõttu, kes varjas

K. Kanguri osalust äriühingutes ja samuti võimaldas teha tehinguid saadud kasumiga K. Kanguri

korralduste kohaselt.

965. Kolleegium nõustub selle seisukohaga ja leiab, et tuvastatud asjaoludel vastutab K. Kangur pistise

lubamisega nõustumise eest ja T. Pedjasaar pistise lubamise eest.

(4.) K. KANGUR VÕTAB JA T. LIBLIK ANNAB TALLE VARA

(4.1) K. KANGURI POOLT TEDRE 4 JA TARVA 7A KINNISTUTE OMANDAMISE

VÕIMALUSE VASTUVÕTMINE KOLMANDATELE ISIKUTELE

(A) KASSAATORITE VÄITED

966. Kassaatorid leiavad, et olukorras, kus T. Liblik võimaldas K. Kanguri poolt määratud isikul K. K.-l

omandada teda eelnevalt huvitanud kinnisasju ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega

pakkumiseta, ei ole tuvastatud, milles seisnes K Kangurile antav soodustus. Süüdistusest nähtub, et

võimalik soodustus - omandada kinnisasju ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega

pakkumiseta - võis tekkida ainult K. K.-l. Enne 28. juulit 2008 kehtinud karistusseadustiku

redaktsiooni kohaselt ei moodustanud kuriteo koosseisu ametiisiku poolt kolmandale isikule

soodustuse saamine või sellega nõustumine. Ka olukorras, kus soodustust antakse kolmandale isikule,

peab soodustatud isikuks olema ametiisikuga seotud kolmas isik, s.t selline isik, kes on ametiisikuga

majanduslikult seotud. On ebaselge, kuidas saab kolmandale isikule kinnistute võõrandamine olla

varaline soodustus, sest kohtuotsuses nimetatud isikuid ei saa pidada ametiisikutega seotuks. Pelk

tutvus või samasse erakonda kuuluvus seda ei ole. Teisalt oli nimetatud soodustus süüdistuse kohaselt

varaline ehk rahaliselt hinnatav, mis tähendab, et selle soodustuse saamisega oleks pidanud paranema

K. Kanguri varaline olukord. Süüdistuses ei viidata ühelegi tõendile selle kohta, et K. Kanguri

varaline seisund oleks seeläbi paranenud.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

967. Ringkonnakohtu otsuses on T. Libliku poolt K. Kangurile kinnistu omandamise võimaluse andmist

kolmanda isiku K. K. kasuks põhistatud lk-del 220-222 (p 6.37).

968. K. Kangurile ja T. Liblikule on ette heidetud vastavalt soodustuse vastuvõtmist ja andmist, mis

seisnes võimaluses määrata, kellele võõrandatakse OÜ-le Saarte Investeering kuuluvad kinnistud, mis

saadi riigiga looduskaitselise piiranguga kinnistute vahetamise käigus. Süüdistuses ei ole kirjeldatud

asjaolusid, mis annaksid alust otsustada selle üle, mil viisil oli selline otsustusõigus ametniku jaoks

varaliselt ehk rahaliselt kasulik. Ei ole võimalik kindlaks teha, et võimalus määrata, kellele kinnistuid

võõrandatakse, oli K. Kanguri jaoks rahaliselt hinnatav või vähemalt andis selge varalise eelise

mingil muul kujul. Süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses ei ole põhjendatud ka seda, et tegemist

oleks ametiisiku jaoks muu soodustusega, s.t et tema olukord paranes selle saamise tulemusena

mingil muul viisil.

969. Samas on kolleegiumi hinnangul tuvastatud, et pistisekokkuleppe tulemusena sai vara K. Kanguri

korraldusel ja nõusolekul kolmas isik K. K., kellel võimaldati omandada teda huvitavaid riigile

kuulunud kinnistuid ilma avaliku enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Tegu on

tõendatud tunnistaja K. K. ütlustega, samuti jälitustoimingu protokolliga, milles on kajastatud

telefonivestlus T. Libliku ja K. K. vahel, milles T. Liblik kinnitab, et "ühiste tuttavate" korraldamise

tulemusel on vastavad kinnistud nüüd OÜ Saarte Investeering omandis ja neid on võimalik

vormistada K. K. omandisse. Vestlusest nähtub, et ka müügihinnas on juba kokku lepitud. Samuti

on 1. märtsi 2006. a jälitustoimingu protokollis kajastatud K. Kanguri ja T. Libliku kohtumine, mille

käigus T. Liblik kannab K. Kangurile ette, et K. K.-ga on tehing korraldatud. Kolleegium on otsuse

punktides 898-901 leidnud, et karistatav oli ka selline kokkulepe, mille tulemusena pidi vara või muu

soodustus minema kolmandale isikule. Selle tulemusena paranes kolmanda isiku varaline positsioon:

ta sai omandada soovitud kinnistuid väljaspool tavapärast riigi kinnistute võõrandamise menetlust,

mille puhul ei oleks vara saamine kindel ja millega võinuksid kaasneda lisakulutused.

970. Eeltoodust tulenevalt vastutab K. Kangur selles osas pistise võtmise ja T. Liblik pistise andmise

eest.

(4.2) VÕIMALUS INVESTEERIDA OÜ SAARTE INVESTEERING ÄRITEGEVUSSE

(A) KASSAATORITE VÄITED

971. Kassaatorid leiavad, et OÜ Mell makse summas 1 800 000 krooni ei ole K. Kanguri varjatud

investeering OÜ-sse Saarte Investeering. Tegemist on tavapärase laenusuhtega. Kriminaalasjas on

tõendatud, et OÜ Mell tegi OÜ-le Saarte Investeering ettemaksu, mis hiljem vormistati

laenulepinguna, milles lepiti kokku ka intress. Ettemaks ei ole iseenesest käsitatav investeeringu või

finantseeringuna. Võlgnevuse või kohustuse võib igal hetkel vormistada laenuna. Laenusumma

tagasimaksed on tõendatud äriühingu pangakonto väljavõtetega. Ekspertiisiaktis kui lubamatus

tõendis väljendatud seisukohti ei saa arvestada. Sellest järeldub, et ei ole tõendatud ka T. Libliku

poolt K. Kangurile vara lubamine või andmine.

972. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud ekvivalentsussuhet K. Kanguri teo ja T. Libliku tegevuse

vahel. Kriminaalasjas ei ole tõendeid selle kohta, et T. Liblik teadis seosest K. Kanguri ja OÜ Mell

vahel. K. Kangur ei ole kunagi olnud OÜ Mell osanik ega juhtorgani liige. Samuti ei saa selles

olukorras väita, et T. Liblik oli vara andja.

973. T. Liblik ei andnud K. Kangurile altkäemaksu (Priisle tee 9 kinnistu vahetamisega seoses). Tema

tegevus OÜ Saarte Investeering esindajana oli seaduslik nii Priisle tee 9 kinnistu omandamisel AS-ilt

Favorte kui ka vahetustaotluse esitamisel. OÜ Saarte Investeering sai riigilt maad, mille turuväärtus

oli ligikaudu võrdne osaühingu poolt vahetusmenetlusse kaasatud maa väärtusega. Vahetusmenetluse

käigus omandatud maad võõrandas T. Liblik kolmandatele isikutele tavapärase majandamise käigus

ning keegi tehingute osapooltest ei olnud V. Reiljani või K. Kanguriga seotud. T. Liblikul oli alust

eeldada, et maadevahetus on seaduslik.

974. Ringkonnakohus tugines süüdimõistva otsuse tegemisel vaid kaudsetele tõenditele, mis on tuletatud

teiste süüdistatavate käitumisest. Süüdistuses ja kohtuotsuses ei ole põhjendatud seda, kuidas pidi

T. Liblik mõistma OÜ Saarte Investeering ja riigi vahel toimunud maadevahetuste väidetavat

ebaseaduslikkust, s.t kas ta pidi aru saama K. Kanguri tegude vastuolust õigusaktidega.

Jälitustegevusega saadud tõendite kohaselt suhtles T. Liblik teiste süüdistatavatega oma äritegevusse

puutuvalt, kuid nende vestluste sisu ei viita altkäemaksu andmise kokkuleppele.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

975. K. Kanguri OÜ Saarte Investeering majandustegevuses osalemise tuvastamisele on ringkonnakohtu

otsuses pühendatud lk-d 216-220 (p 6.36). Otsuse punktides 824-828 toodud põhjustel tuleb jätta

tõendikogumist välja raamatupidamisekspertiisi akt. Ringkonnakohus viitas oma otsuses tõepoolest

sellele, et ekspertiisiakti kohaselt moodustas Priisle tee 9 kinnistu ostust OÜ Mell finantseering

49,09% ja OÜ Saarte Investeering finantseering 50,91%. Seejärel viitas ringkonnakohus aga vahetult

ekspertiisimaterjaliks olnud tõenditele, s.o OÜ Saarte Investeering pangakonto väljavõttele; Priisle

tee 9 kinnistu müügi lepingule ja asjaõiguslepingule; 22. veebruari 2007. a vaatlusprotokollile, milles

on kajastatud Heli Raamatupidamise OÜ-st läbiotsimise käigus ära võetud dokumendid. Muu hulgas

vaadeldi ka dokumenti "Maadega seotud tehingute tulude ja kulude ülevaade seisuga 21. märts

2006", millel on märgitud: "Mell +Silmet+S.I finantseerisid Priisle ostu. Nende osaluse suurus ja

vastava kasumi jaotus". Samas dokumendis on OÜ-lt Mell saadud summade puhul toodud

arvutuskäik, mille kohaselt OÜ Mell investeeris 16. septembril 2004. a tehingutesse 1 800 000

krooni. Samuti viitas ringkonnakohus jälitustoimingu protokollidele, milles kajastatakse vestlusi

raamatupidaja ja T. Pedjasaare ning T. Libliku ja T. Pedjasaare vahel ning K. Kanguri ja T. Libliku

kohtumist baaris Karmen, kus arutatakse nn vahetatud kinnistutega tehtavaid edasisi tehinguid.

Samuti kuulati raamatupidaja tunnistajana üle. Lisaks on ringkonnakohtu tuvastatu, et OÜ Mell

makse OÜ-le Saarte Investeering on käsitatav varjatud investeeringuna, mitte laenuna, sisult õiguslik

hinnang. Seega ei tingi ekspertiisiakti kui tõendi väljajätmine ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Muudele kaitseväidetele on ringkonnakohus oma otsuses vastanud, viidates kriminaalasjas kogutud

tõenditele.

976. Otsuse punktis 960 viitas kolleegium ringkonnakohtu tuvastatud asjaolule, et OÜ Mell tehtud

investeering on käsitatav tegelikult K. Kanguri võimalusena investeerida OÜ-sse Saarte Investeering,

sest vastava ülekande tegi T. Pedjasaar OÜ Mell esindajana K. Kanguri juhiste kohaselt.

977. Ringkonnakohus nentis õigesti, et ei ole tuvastatud K. Kanguri poolt vara saamine. Nimelt heideti

süüdistatavatele ette, et K. Kangur sai soodustusena võimaluse investeerida OÜ-sse Saarte

Investeering, mille tulemusena teenis ta kasumit 7 814 254 eurot. Ringkonnakohtu seisukoha järgi ei

ole seejuures oluline, kas K. Kangur sai oma osa kasumist kätte. Võimalus investeerida kui selline ei

moodusta iseseisvalt vara: sellega ametiisik ei saa vara, vaid annab seda üle. K. Kangur ei olnud OÜ

Saarte Investeering osanik, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et selle osaühingu poolt tehingust

saadud kasum on ka tema kui füüsilise isiku kasu. Seega saab nimetatud kokkulepet K. Kanguri ja

T. Libliku vahel hinnata vastavalt vara lubamisena ja lubamisega nõustumisena.

978. Eeltoodust tulenevalt vastutab K. Kangur selles osas pistise lubamisega nõustumise ja T. Liblik

pistise lubamise eest. Nagu ringkonnakohus õigesti sedastas, nõustus K. Kangur suures ulatuses vara

lubamisega (vt otsuse punkt 524).

(5.) V. REILJAN VÕTAB JA T. LIBLIK ANNAB TALLE VARA

(A) KASSAATORITE VÄITED

979. T. Libliku kaitsja kassatsioonis korratakse valdavalt samu väiteid, mis K. Kanguriga seotud vara

andmisel (vt käesoleva otsuse punkt 966). V. Reiljani kaitsja kassatsioonis leitakse, et OÜ-ga Saarte

Investeering seotud maadevahetused olid seaduslikud.

980. V. Reiljanile esitatud süüdistusest ei nähtu, kes ja mil viisil oli soodustatud isik kahes kõnesolevas

tehingus ja kuidas avaldub altkäemaksule iseloomulik ekvivalentsussuhe altkäemaksu andja ja võtja

vahel. Samuti pole süüdistuses avatud, milles seisnes V. Reiljanile antud soodustus. OÜ Saarte

Investeering müüs vahetusmenetlustes omandatud kinnisasjad erinevatele ostjatele ja nende hind

kujunes poolte kokkuleppel. Kolmandad isikud ei ole väitnud, et nad esitasid V. Reiljanile

mingisuguseid tingimusi või palveid T. Liblikuga suhtlemiseks. Tuvastatud pole OÜ-lt Saarte

Investeering kinnistud ostnud isikute ja V. Reiljani omavahelist seost. Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, kuidas väidetav hinnakujundamine V. Reiljani poolt toimus ja milline oli V. Reiljani

väidetavalt saadud vara suurus. Tõenditest ei nähtu, kuidas ja mil viisil V. Reiljan otsustas kinnistu

käsutamise õiguse üle. Kui Tiigi kinnistu puhul on prokuratuur leidnud, et E. K. sai maatüki

odavamalt, kui oli selle hinnaks määratud vahetusmenetluses, siis Uus põik 2 puhul oli olukord

vastupidine. Seda vastuolu pole kohus kõrvaldanud. Jääb mõistetamatuks, millest T. Liblik

V. Reiljani kasuks loobus, kui ta müüs kinnisasja A. K. äriühingule ligikaudu 1/3 võrra kallimalt, kui

oli selle omandanud maadevahetuse käigus. Enne 28. juulit 2008 ei olnud kolmandale isikule antud

vara või muu soodustus käsitatav altkäemaksuna KarS § 294 tähenduses.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

981. V. Reiljanile ja T. Liblikule on ette heidetud vastavalt vara vastuvõtmist ja andmist, mis seisnes

võimaluses määrata, kellele võõrandatakse OÜ-le Saarte Investeering kuuluvad kinnistud, mis saadi

riigiga looduskaitselise piiranguga kinnistute vahetamise käigus. Ringkonnakohtu otsuses on teo

tõendatust põhistatud lk-del 252-256 (p-d 6.43-6.44)

982. Süüdistuses ei ole toodud faktilisi asjaolusid, mis viitaks sellele, et V. Reiljani varaline positsioon

paranes talle antud otsustusõiguse tulemusel. Samas puudub alus väitmaks, et võimalus määrata,

kellele kinnistuid võõrandatakse, mõjutas kuidagi V. Reiljani varalist positsiooni, oli mingil viisil

tema jaoks rahaliselt hinnatav või vähemalt andis selge varalise eelise mingil muul kujul. Sellest, et

soodustus oli seotud varaga ehk kinnistute võõrandamisega, ei saa järeldada, et sellel oli varaline

mõõde ka ametiisiku jaoks. Nimelt ei ole süüdistuses välja toodud asjaolusid, mis annaksid alust

otsustada selle üle, mil viisil oli selline otsustusõigus ametniku jaoks varaliselt ehk rahaliselt kasulik.

Süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses ei ole põhjendatud, et tegemist oleks ametiisiku jaoks muu

soodustusega, s.t et tema olukord paraneks selle tulemusena mingil muul viisil.

983. Samas on kolleegiumi hinnangul tuvastatud, et pistisekokkuleppe tulemusena said vara kolmandad

isikud A. K. ja E. K., kes omandasid neid huvitavaid riigile kuulunud kinnistuid ilma avaliku

enampakkumiseta või eelläbirääkimistega pakkumiseta. Ringkonnakohus tugines selles osas

tunnistajate A. K. ja E. K. ütlustele, kes kirjeldasid, kuidas toimus kinnistute omandamine ja

pöördumine abi saamiseks V. Reiljani poole, kes lubas omakorda probleemi lahendada. Seejärel

suhtlesid tunnistajatega K. Kangur ja T. Liblik, kes lõppkokkuvõttes ka müüs neile kinnistud (OÜ

Saarte Investeering kaudu). Tunnistajate ütlusi kinnitavad jälitustoimingutega kogutud tõendid,

millest nähtub, et läbirääkimised kinnistute omandamise üle toimusid T. Libliku ja tunnistajate vahel

ja vestlustes viidati ka V. Reiljanile kui vahetust korraldada lubanud isikule. Narva Uus põik 2

kinnistu hinnati vahetusmenetluses 665 000 kroonile ja see müüdi AS-ile Astri Narva

hinnaga 1 101 270 krooni 40 senti. Tiigi kinnistu hinnati vahetusmenetluses 40 000 kroonile ja OÜ

Saarte Investeering müüs selle E. K.-le hinnaga 23 600 krooni. Tõenditena on käsitatud ka

kinnisasjade vahetamise toimikuid, millest nähtub, et AS Saarte Investeering taotles vahetuse korras

mh just Narva Uus põik 2 ja Tiigi kinnistu saamist. Ringkonnakohus hindas kõiki tõendeid kogumis

ja järeldas, et T. Liblikul endal puudusid igasugused ärilised huvid nimetatud kinnistute saamiseks ja

nende taotlemine oli tingitud V. Reiljani ja kinnistuid osta soovinud isikute kokkulepetest.

Kolleegium on otsuse punktides 898-901 leidnud, et karistatav oli ka selline pistisekokkulepe, mille

tulemusena vara või muu soodustus pidi minema kolmandale isikule.

984. Eeltoodust tulenevalt vastutab V. Reiljan selles osas pistise lubamisega nõustumise ja T. Liblik

pistise lubamise eest.

(6.) K. KANGUR VÕTAB JA E. VETTUS ANNAB TALLE VARA. T. PEDJASAAR

AITAB K. KANGURI TEOLE KAASA

(A) KASSAATORITE VÄITED

985. Süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on oluliselt rikutud. Kuna kriminaalasjas

tehtud vead peaksid kaasa tooma selle maakohtule uueks arutamiseks saatmise, puudub positiivne

prognoos asja lahendamiseks lähiajal. Seetõttu tuleks kriminaalmenetlus süüdistatavate suhtes KrMS

§ 2742 alusel lõpetada. Süüdistatavad on andnud nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks

menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.

986. E. Vettusele heidetakse ette, et ta lubas K. Kangurile vara eeluurimisel tuvastamata kohas

ajavahemikul 2003-2006. Kuigi E. Vettusele heidetakse ette altkäemaksu andmist, on altkäemaksu

lubamine õiguslikult oluline tegu, kuivõrd selle teoga viiakse õiguslikult lõpule ka altkäemaksu

andmise koosseis. Olukorras, kus väidetava altkäemaksukokkuleppe sõlmimise aeg on süüdistuses

kindlaks määratud 4-aastase ajavahemikuga, täpsustamata ka kokkuleppe sõlmimise kohta, pole

E. Vettusel võimalik end mõistlikult kaitsta.

987. Kokkuvõtlikult heidetakse E. Vettusele ette altkäemaksu andmist K. Kangurile, kuigi süüdistusakti

kohaselt anti vara üle M. M.-ile, kes süüdistuse kohaselt ei tegutsenud altkäemaksu vahendajana või

altkäemaksu andmisele muul viisil kaasaaitajana ega olnud ka K. Kanguri vahendiks altkäemaksu

võtmisel. Altkäemaksu andmine isikule, kes ei ole ametiisik, pole kehtiva karistusõiguse kohaselt

karistatav. Seetõttu ei ole E. Vettusele süüdistusaktis ette heidetud tegu kuriteona karistatav.

Süüdistuses on K. Kangur loetud kehtivat õigust eirates OÜ Rahamaa osanikuks ja juhatuse liikmeks

ehk teisisõnu on M. M.-i käitumine OÜ Rahamaa osaniku ja juhatuse liikmena omistatud

K. Kangurile. Kehtiv karistusõigus lubab küll ühe isiku tegu teisele isikule omistada, kuid seda ainult

konkreetsel seadusest tuleneval alusel, millele praeguses asjas viidatud ei ole.

988. Väidetava teo toimepanemise ajal oli altkäemaksu andmine karistatav ainult juhul, kui see anti

vahetult ametiisikule, ja alles 28. juulist 2008 muutus karistatavaks altkäemaksu lubamine või

andmine ametiisikuga seotud kolmandale isikule.

989. Väites, et OÜ Iru Jõekääru osa müüdi turuväärtusest 9 965 784 krooni odavamalt, tuginesid

prokuratuur ja ringkonnakohus ekspertiisiaktile, mida tuleb pidada lubamatuks tõendiks.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

990. Ringkonnakohus tunnistas K. Kanguri süüdi muu hulgas vara vastuvõtmises E. Vettuselt, E. Vettuse

aga vara andmises K. Kangurile. T. Pedjasaar tunnistati süüdi muu hulgas selles, et ta aitas kaasa

K. Kanguri poolt vara võtmisele E. Vettuselt. Ringkonnakohtu otsuses käsitletakse selle teo

tõendatust lk-del 222-231 (p 6.38).

991. E. Vettuse poolt K. Kangurile vara andmisena käsitati süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses seda, et

E. Vettus AS-i Sverting Invest juhatuse esimehena müüs 3. juulil 2006. a OÜ-le Rahamaa 8 350 000

krooni eest OÜ Iru Jõekääru osa, mille turuväärtus oli müügihetkel 18 315 784 krooni. Süüdistuse

kohaselt suurenes OÜ Iru Jõekääru osa müügi tõttu OÜ Rahamaa osa väärtus. OÜ Rahamaa tegelik

osanik ja juhatuse liige oli K. Kangur.

992. Ringkonnakohtu otsuses sisalduv tõendite analüüs keskendub selle äranäitamisele, et formaalselt

M. M.-i juhtimisel tegutsenud OÜ Rahamaa oli tegelikult K. Kanguri juhtimise ja kontrolli all ning et

OÜ Iru Jõekääru osa osteti OÜ-le Rahamaa K. Kanguri tahtel. Samas puuduvad ringkonnakohtu

otsuses põhjendused ja viited tõenditele, mis puudutaksid OÜ Iru Jõekääru osa tegelikku väärtust.

Otsuse leheküljel 230 on vaid paljasõnaliselt konstateeritud, et "[s]oodustusena on käsitatav OÜ Iru

Jõekääru osa müük seetõttu, et see müüdi OÜ-le Rahamaa alla osa tegeliku turuväärtuse. Nimelt oli

osa müügi lepingus määratud hinnaks 8 350 000 krooni. Tegelik OÜ Iru Jõekääru osa väärtus oli aga

18 315 784,87 krooni. Seega müüdi OÜ Iru Jõekääru osa 9 965 784 krooni võrra turuväärtusest

odavamalt". Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks OÜ Iru Jõekääru

tegelikku turuväärtust. Prokuratuuri poolt OÜ Iru Jõekääru turuväärtuse kohta esitatud tõendid (vt

KoTo, kd 14, tl 130-131) jättis ringkonnakohus täielikult tähelepanuta.

993. Seega pole ringkonnakohus põhjendanud järeldust, et AS Sverting Invest müüs OÜ Iru Jõekääru osa

OÜ-le Rahamaa alla turuhinna. Kuna nii süüdistuses kui ka ringkonnakohtu otsuses käsitatakse

E. Vettuse poolt K. Kangurile ametialase teo eest lubatud ja antud varana just OÜ Iru Jõekääru osa

turu- ja müügihinna vahet, tähendab eelmärgitu ühtlasi seda, et ringkonnakohtu otsuses ei ole

põhjendatud E. Vettuse poolt K. Kangurile vara lubamist ja andmist. Olukorras, kus kohus ei

põhjendanud, milline oli Iru Jõekääru osa tegelik väärtus, pole ka võimalik väita, et selle müügihind

8 350 000 krooni oli turuhinnast väiksem.

994. Iseenesest ei ole välistatud, et osa müük võib sõltumata selle tegelikust väärtusest olla vaadeldav

muu soodustusena KarS § 293 mõttes. Sellist järeldust tuleb eraldi põhistada, mida süüdistuses ega

ringkonnakohtu otsuses pole tehtud. Ringkonnakohus, nimetades OÜ Iru Jõekääru osa müüki küll

soodustuseks, mitte konkreetselt varaks, põhjendas oma järeldust just sellega, et müük toimus alla

turuhinna ehk asjaoluga, mida ringkonnakohtu otsuste põhjenduste põhjal ei saa nõuetekohaselt

tuvastatuks lugeda.

995. Eeltoodust tulenevalt rikkus ringkonnakohus E. Vettuse poolt K. Kangurile vara lubamist ja andmist

tuvastades kohtuotsuse põhistamiskohustust (KrMS § 3051 lg 1). Praegusel juhul on tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest see tõi kaasa

olukorra, kus ühele pistise (altkäemaksu) andmise ja võtmise koosseisutunnusele vastav asjaolu on

nõuetekohaselt tuvastamata.

996. Kassatsioonimenetluses ei ole KrMS § 341 lg 3 mõttes võimalik ringkonnakohtu viga kõrvaldada,

sest KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude

tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus ringkonnakohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust

paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtuotsusest ei ilmne, millistel tõenditel ringkonnakohtu järeldus

rajaneb. KrMS § 363 lg 5 ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja

millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad ringkonnakohtu väidet.

997. Üldjuhul tooks ringkonnakohtu eksimus, mida eespool kirjeldati, kaasa kohtuotsuse tühistamise ja

kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kes faktiliste asjaolude tuvastamisel

põhistamiskohustust eiras. Praeguses asjas välistab sellise võimaluse aga menetlusaja ammendumine.

Kriminaalasja uuel arutamisel rikutaks süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul (vt

lähemalt käesoleva otsuse punkt 661).

998. Eeltoodust tulenevalt lõpetab Riigikohus E. Vettuse, K. Kanguri ja T. Pedjasaare suhtes KrMS

§ 274² lg 1 alusel kriminaalmenetluse osas, mis puudutab käesoleva otsuse punktides 321-334

kirjeldatud süüdistust. Kuna E. Vettust süüdistataksegi ainult selles teos, tuleb kriminaalmenetlus

tema suhtes lõpetada.

999. Kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kassaatorite väiteid, mis

puudutavad süüdistuse kõnealuse osa materiaalõiguslikku külge.

(7.) E. TUIKSOO VÕTAB JA T. ANNUS ANNAB TALLE VARA

(A) KASSAATORITE VÄITED

1000. Kassaatorid leiavad, et T. Annuse ja E.L.L. Kinnisvara AS-i süüditunnistamine altkäemaksu

andmises E. Tuiksoole ning E. Tuiksoo süüditunnistamine altkäemaksu võtmises on alusetu ja

ebaseaduslik, põhjendades seda järgmiselt.

1001. Süüdistusest ja kohtuotsusest jääb ebaselgeks, millal, kus ja millistel asjaoludel T. Annus teo toime

pani ja milles seisnes tema panus korteri tasuta kasutusse andmisel E. Tuiksoole. Pelgalt see, et

kolmandad isikud, kes eitavad T. Annuse panust, andsid iseseisvalt ostuhuvilisele korteriga

tutvumiseks üle võtmed, ei anna alust T. Annust ega E.L.L. Kinnisvara AS-i süüdi tunnistada. Samuti

on kohus väljunud süüdistuse piiridest. Tasuta kasutamise võimalus erinevalt reaalsest kasutusest pole

varaliselt hinnatav ega õiguslikult konkretiseeritav. Otsuses on aga tõenditele viitamata tuvastatud, et

E. Tuiksoo kasutas tasuta Xxxxxx xxx XX-XX korteriomandit ajavahemikul 10. aprill 2006 -

5. oktoober 2006. Seega on kohus vastuoluliselt, paljasõnaliselt ja süüdistuse piiridest väljudes

tuvastanud korteri faktilise kasutuse.

1002. Ringkonnakohus on jätnud otsuses kajastamata kõik tõendid, mis puudutavad väidet, et E. Tuiksoo

ei vajanud kasutusse ehituskarkassi, vaid otsis endale kodu, mida ta kavatses osta, makstes ka

täiendava viimistluse eest. Mõistlik isik planeerib ja aktsepteerib selliseid rahalisi kohustusi vaid

juhul, kui ta kavatseb korteri omandada. Kohus ignoreeris kaitsja viidatud tõendeid, mille kohaselt

E. Tuiksoo elas ametikorteris Rästa tänaval. Rävala tänava korter oli ehituskarkass, mida keegi ei

kasutanud ja mida polnud võimalik kasutada, ning seal puudusid kasutuse tunnused, s.o vee ja elektri

tarbimine. Kohus on eiranud tõendeid selle kohta, et korterit ei kasutatud: tunnistaja Ü. Pohjanheimo

ütlused, et Rävala tn korter oli elamiskõlbmatu; tunnistajate M. Mäekeri, I. Hirmo, K. P., R. Türneri,

A. Noodi,

R. Rüütli,

L.

K. ütlused,

et

E. Tuiksoo

elas

üksnes

Rästa

tänaval;

Põllumajandusministeeriumi tõend selle kohta, et E. Tuiksoo elas Rästa tänaval 2004-2007; OÜ

Viimsi Valduste poolt esitatud kommunaalarved, mille kohaselt Rävala pst 11 korteril 61 elektri ja

veekulu puudus (KrTo, kd 115, tl 96-102); ja tõendid, et E. Tuiksoo maksis kommunaalmakseid Rästa

tänaval.

1003. Kohus jättis tähelepanuta, et vahetult müügiga tegelenud tunnistajad välistasid igasuguse

T. Annuse rolli võtmete üleandmisel või kas või lühiajalise valduse võimaldamisel, ja selle, et võtmed

anti AS Merko Ehitus tavapraktika kohaselt korteriga tutvumiseks ja mõõtmiseks, mitte tasuta

kasutuseks. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu sellele, et juttu oli ainult müügist (VÕS § 208

tasulisest

tehingust);

broneerimisest

ehk

tasuliseks

ostuks

kinnipanekust;

tasulistest

viimistluspakettidest, mis jäid omaniku, mitte aga kasutaja omandusse (TsÜS § 54), ning

notariaalsetest tehingutest (asjaõigusseaduse § 119), mitte aga tasuta kasutusest. Kohus jättis

tähelepanuta ka selle, et dokumentides on korteri juurde alati märgitud hind, mis viitab tasulise

võõrandamise eesmärgile.

1004. Ringkonnakohtu otsusest (lk 277-278 ja 283) nähtub, et E. Tuiksoo süü tõendamisel on tuginetud

20. oktoobri 2006. a ja 9. oktoobri 2007. a jälitusprotokollile (KrTo, kd 8, tl 133-264 ja tl 268-278),

mis on koostatud T. Annuse suhtes tehtud jälitustoimingute alusel. Kriminaalasja materjalide hulgas

puudub eeluurimiskohtuniku luba E. Tuiksoo suhtes jälitustoimingute tegemiseks. Seega isegi kui

tegemist on seaduslikul teel saadud tõendiga, siis on see kasutatav ainult T. Annuse suhtes.

1005. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Põllumajandusministeeriumi töötajate, sh komisjoni

liikmete, ütlused selle kohta, et rendikonkurss toimus E.L.L. Kinnisvara AS-i soosimata, kusjuures

viimase pakkumist peeti komisjoni liikmete poolt objektiivselt parimaks. Peale selle ei pööranud

ringkonnakohus tähelepanu sellele, et E. Tuiksoo ei osalenud menetluses, vaid tema roll oli

16. augusti 2008. a käskkirja nr 140 alusel objektiivse komisjoni moodustamine, ning et arvesse võeti

kõigi töötajate seisukohti ja korraldati ka küsitlus.

1006. Kuna Põllumajandusministeeriumi rendikonkurss ei olnud seaduse kohaselt kohustuslik ja ruumid

võis rendile võtta otsustuskorras, siis on välistatud ebavõrdne kohtlemine riigihankemenetluses.

E. Tuiksoole süüks arvatav tegu ei olnud vastuolus HMS § 4 lg-ga 2, mille kohaselt peab isikuid

kohtlema võrdselt. Viidatud säte on üldnorm, millega ei saa sisustada ametialase teo

ebaseaduslikkust.

1007. Otsusest jääb selgusetuks, milles, kelle arvelt ja millise konkursitingimuse osas seisnes

E.L.L. Kinnisvara AS-i eelistamine. Selleks ei saa olla pakkumistingimuste täitmata jäetud ja

Internetist saadava standardpõhja saatmine, millega otsuses T. Annuse tegevust ei seostata. Selles

osas on kohus jätnud olulise menetlusõiguse rikkumisega kajastamata tunnistaja A. D. ütlused ja on

osaliselt jätnud kajastamata K. P., T. K. ja J. L.-i ütlused. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ühtegi

konkursitingimust, mis oleks olnud E.L.L. Kinnisvara AS-i suhtes soosiv või välistanuks teiste

pakkujate osalemise.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1008. Kõnesolevat süüdistust käsitleb ringkonnakohus oma otsuse lk-del 270-286 (p 6.47). Kolleegiumi

hinnangul taotlevad kaitsjad suuresti sisuliselt tõendite ümberhindamist ja uute faktiliste asjaolude

tuvastamist võrreldes ringkonnakohtu otsusega. Ringkonnakohus on nendele väidetele juba vastanud.

Põllumajandusministeeriumi ametnike ütlused E. Tuiksood ei süüsta, kuna need tunnistajad ei

teadnud konkursi tegelikke asjaolusid.

1009. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et E. Tuiksoo ja tunnistajate ütlused korteri

kasutamiskõlbmatuse kohta on ebausaldusväärsed ega lange kokku asjas kogutud teiste tõenditega.

Süüteokoosseisu tuvastamiseks ei ole õiguslikku tähendust asjaolul, kas E. Tuiksoo elas selles

korteris. Varana on käsitatav ka võimalus korterit tasuta kasutada.

1010. E. Tuiksoo süüditunnistamine rajaneb kaudsete tõendite kogumil, mille hulgas on olulise

tähtsusega jälitustoimingu protokollid, milles on jäädvustatud E. Tuiksoo ja T. Annuse vahelised

vestlused seoses Põllumajandusministeeriumile hoone otsimisega ning T. Annuse ja K. P. vahelised

vestlused seoses E. Tuiksoole korteri broneerimisega, ning kirjalikud tõendid, mis saadi AS-i Merko

Ehitus

kontori

läbiotsimise

käigus.

Vestluste

põhjal

on

ringkonnakohus

tuvastanud

ekvivalentsussuhte ehk T. Annuse ja E. Tuiksoo vahelise kokkuleppe olemasolu. Muu hulgas on

ringkonnakohus viidanud 20. oktoobri 2006. a jälitusprotokollile (KrTo, kd 8, tl 133-264), milles on

kajastatud telefonikõne E. Tuiksoo ja T. Annuse vahel, mis toimus 26. septembril 2006. a kell 8.54.

E. Tuiksoo helistas T. Annusele võõralt telefoninumbrilt ja teatas, et tal on täna kohtumine

peaministriga seoses Põllumajandusministeeriumile uute ruumide rentimisega. Ta soovis teada, kas

T. Annus on E.L.L Kinnisvara AS-i pakkumise üle vaadanud, sest rendilepingu sõlmimisega ollakse

lõpusirgel. T. Annus vastab, et nendepoolse pakkumisega on kõik korras, kuid tahab teada, kas

pakkumisi oli rendikonkursiks piisavalt, et mingit jama ei tule. E. Tuiksoo vastab, et oli veel kaks

pakkumist ning üks ei saatnud, kellele pakkumine saadeti. E. Tuiksoo märgib, et üle ei maksa

rendilepingu sõlmimist forsseerida, sest muidu võib imelik paista, mille peale T. Annus vastab, et

loomulikult tuleb rahulikult toimetada. T. Annus ütles, et kui on vaja veel kuskilt pakkumisi võtta,

siis võib ju veel võtta. E. Tuiksoo vastab, et praegu pole vaja ning enne tuleb ära oodata valitsuse

seisukoht (KrTo, kd 8, tl 211-212). 5. oktoobril 2006. a kell 15.35 toimunud telefonikõnes teatab

E. Tuiksoo T. Annusele, et kavatseb ikkagi konkursiga edasi minna, kuid sellest teisest asjast

(korterist) ta loobub. T. Annus vastab, et siis teeme nii, et meie ei saanud seda nii kaua hoida (KrTo,

kd 8, tl 220). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub 20. oktoobri 2006. a jälitusprotokollist, et E. Tuiksoo

andis

T. Annusele

teada,

kuidas

on

kulgenud

protsess,

mille

tulemusena

peaks

Põllumajandusministeerium sõlmima rendilepingu E.L.L. Kinnisvara AS-iga. Samuti arutavad

T. Annus ja E. Tuiksoo, kuidas oleks parem käituda, et tagada rendilepingu sõlmimine

E.L.L. Kinnisvara AS-iga ning et see ei tekitaks kõrvalseisjas kahtlust, et tegemist on

E.L.L. Kinnisvara AS-ile suunatud pakkumisega. Seega kinnitavad jälitustoimingute protokollid, et

T. Annus oli huvitatud rendilepingust E.L.L Kinnisvara AS-i ja Põllumajandusministeeriumi vahel

ning E. Tuiksoo ministrina püüdis selle rendilepingu sõlmimist tagada.

1011. Ringkonnakohus tuvastas, et võrreldes tingimusi, mis olid esitatud 5. juunil 2006 AS-i Merko

Ehitus pakkumises Põllumajandusministeeriumile Pärnu mnt 141 kohta (KrTo, kd 173, tl 20-23),

E.L.L.

Kinnisvara

AS-i

poolt

koostatud

pakkumise

kutse

dokumente,

mida

Põllumajandusministeerium oleks saanud konkursi alusmaterjalina kasutada (KrTo, kd 133, tl 25-33)

ning Põllumajandusministeeriumi poolt äriühingutele edastatud pakkumise kutse dokumente, siis

olulistes osades need kattuvad. Seega on tingimused, mis AS-i Merko Ehitus pakkumises 5. juunil

2006 kirjeldasid Pärnu mnt 141 hoonet, kajastatud Põllumajandusministeeriumi pakkumise kutse

tingimustes nõuetena, millele vastavat hoonet ministeerium otsis.

1012. Tunnistajate K. Kleini ja I. G. ütluste pinnalt tuvastas ringkonnakohus, et vajalikud dokumendid,

saamaks Vabariigi Valitsuse heakskiitu rendilepingu sõlmimiseks E.L.L. Kinnisvara AS-iga, olid

E. Tuiksool olemas juba 22. augustil 2006 enne hankekomisjoni teist istungit, kus toimus pakkumiste

sisuline arutelu.

1013. E. Tuiksoo tegu on kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena, s.t varalise soodustuse vastuvõtmisena

selle eest, et ta pani toime ebaseadusliku teo. Süüdistuse ja maa- ning ringkonnakohtu otsuste

kohaselt väljendub teo ebaseaduslikkus HMS § 4 lg 2 rikkumises, milles nähakse ette, et

kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Täpsemalt heidetakse

süüdistatavale ette võrdse kohtlemise põhimõtte kui õiguse üldpõhimõtte rikkumist, sest E. Tuiksoo

tegutses oma ametiseisundit kasutades selleks, et Põllumajandusministeerium sõlmiks 2006. aastal

uute ruumide rentimiseks lepingu T. Annusega seotud äriühinguga (E.L.L. Kinnisvara AS). Teo

ebaseaduslikkus tulenebki süüdistuse ja kohtute hinnangul sellest, et rendilepingu sõlmimise

korraldamisel soositi T. Annusega seotud äriühingut.

1014. E. Tuiksoole heidetakse ette kaalutlusõiguse põhimõtete rikkumist konkursi korraldamisel. Otsuse

punktis 860 jj leidis kolleegium, et ametiisiku poolt talle seadusega antud kaalutlusruumi piires

tehtud otsustust ei saa ainuüksi kaalutlusvea tõttu käsitada seadusega mittelubatud (ebaseadusliku)

teona KarS § 294 mõttes. Eeltoodust tulenevalt pani E. Tuiksoo toime pistise võtmise ja T. Annus

pistise andmise.

(C) TEGUDE TOIMEPANEMISE AEG JA AEGUMINE

(1.) K. KANGURI JA T. ANNUSEGA SEOTUD PISTISE ANDMINE JA VÕTMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

1015. Süüdistus luges ebaõigesti üheks teoks K. Kanguri poolt erinevate soodustuste võtmist T. Annuselt.

Tuvastamata on väidetava teo toimepanemise aeg.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1016. Pistise andmine ja võtmine on õiguslikult lõpule viidud vastavalt pistise lubamise ja lubamisega

nõustumisega või nõudmise esitamisega. Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et juhul, kui algul

lepitakse kokku soodustuse üleandmises ja alles hiljem toimub ka tegelik soodustuse üleandmine ja

vastuvõtmine, on tegemist erinevate tegudega, mille puhul võiks kõne alla tulla nt tegude korduvus.

Lubadus ja hilisem vara või muu soodustuse üleandmine on suunatud sama teo toimepanemisele

ametiisiku poolt; tegemist on sama kokkuleppe realiseerimisega, mistõttu on tegemist teo faktilise

lõpetamisega vaatamata sellele, et seadus sätestab need koosseisu alternatiividena. Seejuures võib ka

altkäemaksu (pistise) eseme üleandmine toimuda pikema aja jooksul. Kuigi õiguslikult on tegu lõpule

viidud juba esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo

faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine.

1017. Korteri sisustuse puhul tuleb vara vastuvõtmisena näha seda, kui K. Kangur sai uue

sisekujundusega korteri otsesesse valdusesse. Süüdistuse kohaselt kasutas K. Kangur korterit 2004. a

algusest, mis ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt tähendab jaanuarikuud. Ringkonnakohus tuvastas, et

K. T.-K. tegeles korteri XX sisustamisega T. Annuse palvel 2003. a teisel poolel (kohtuotsuse lk 234).

Seega sai 2004. a jaanuaris K. Kangur enda valdusse korteri, milles oli juba T. Annuse (AS Merko

Ehitus) kulul tellitud ja paigutatud sisustus. Vahetult enne seda, 30. detsembril 2003, omandas

kõnesoleva korteri AS Hansa Liising Eesti ja ringkonnakohtu poolt tuvastatu kohaselt K. Kanguri

huvides tegutsenud OÜ Sootel sai korteri suhtes liisingulepingust tulenevad õigused. Kuna korteri

sisustus ei ole vähemalt valdavas osas korteriomandi kui kinnisasja oluline osa, siis ei saa korteri ja

selle sisustuse õiguslikku saatust lõpuni samastada. Pealegi on varana käsitatav ka sisustuse hulka

kuuluvate asjade kasutusõigus (kasutuseelised), mitte üksnes nende omandiõigus. Seega tuleb asuda

seisukohale, et vara anti K. Kangurile üle jaanuaris 2004. Kuna korteri valduse üleandmise täpset

kuupäeva pole tuvastatud, tuleb, lähtudes põhimõttest in dubio pro reo, lugeda selleks 1. jaanuar

2004.

1018. Süüdistuse kohaselt olid T. Annuse ja K. Kanguri kokkulepped selle kohta, et K. Kangur sai

suunata OÜ KV-Tarantel majandustegevust, sõlmitud aastatel 2000 - 2006. Seega võib süüdistust

mõista nii, et pistisekokkulepe sõlmiti täpselt teadmata ajal 1. jaanuarist 2000 - 31. detsembrini 2006.

1019. Vara lubamisega nõustumine ehk kokkuleppe kinnitamine jätkus siis, kui K. Kangur kasutas talle

antud võimalust äriühingu tegevust suunata. Süüdistuse kohaselt suunas K. Kangur OÜ KV-Tarantel

majandustegevust A. S.-i kaudu aastatel 2000 - 2003 ja alates 2003. aastast T. Annuse kaudu. Selle

kohta, millise ajani selline suunamine kestis, süüdistuses teavet pole. Samuti pole süüdistuses välja

toodud, millal lubas T. Annus K. Kangurile, et OÜ KV-Tarantel osa antakse 2006. a sügisel

K. Kangurile üle.

1020. Ringkonnakohtu otsuses viidatakse T. Annuse ja K. Kanguri kohtumisele 17. ja 24. aprillil 2006 (lk

249). Ringkonnakohus leidis, et pealtkuulatud vestluse käigus andis K. Kangur korraldusi OÜ KV-

Tarantel kinnistutega tehtavate tehingute kohta. Ühtlasi tegi kohus vestluste põhjal järelduse, et

K. Kanguril oli tegelik kontroll OÜ KV-Tarantel majandustegevuse üle ning ta võttis vastu otsuseid

OÜ-le KV-Tarantel kuuluvate looduskaitselise piiranguga kinnistute kohta. Kuna K. Kangur kasutas

T. Annuse antud suunamisvõimalust, mida kolleegium loeb pistisekokkuleppe osaks (kokkuleppe

uuendamine või ülekinnitamine), veel 24. aprillil 2006, tuleb seda kuupäeva käsitada teo

toimepanemise ajana.

1021. Kolmandatele isikutele võõrandatud kinnistute Jaani 2 ja Rannametsa osas oli tegu faktiliselt

lõpetatud kinnistute võõrandamisega süüdistuses nimetatud isikutele, sest sel hetkel toimus pistise

eseme ehk kinnistute üleandmine. Siin lähtub kolleegium süüdistuses nimetatud teo toimepanemise

ajast (kinnistute vahetamise käskkirja tegemise aeg), mis on süüdistatavatele soodsam (vastavalt

oktoober 2004 ja märts 2005).

1022. Järgnevalt lahendab kolleegium küsimuse selle kohta, kas neid pistisekokkuleppeid võib käsitada

ühe jätkuva teona.

1023. Süüteo jätkuvuse küsimuse lahendamine on käesolevas asjas oluline aegumise lahendamise

seisukohalt. KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise

tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik

tegutses, kusjuures arvestatakse mitte õiguslikku lõpuleviimist, vaid teo faktilist lõpetamist.

1024. Jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või

mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad

endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08, p 15 ja 21. veebruari 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb

tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis,

kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise

läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule

objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (otsus asjas nr 3-1-1-1-08, p 5).

1025. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti

vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva

tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on

seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis,

õigusvastasus ja süü.

1026. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja

subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba

lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma

toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama

süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises

seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt

olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab

jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne

konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04.)

1027. Eeltoodust tulenevalt ei ole välistatud ka pistise võtmise või andmise toimepanemine jätkuva

süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos,

sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad pistisekokkulepped

on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo

toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine.

1028. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud K. Kanguri ja T. Annuse

pistisekokkulepete sarnane iseloom, kuivõrd need kõik hõlmasid maadevahetustega seotud otsuseid,

mida K. Kangur pidi ametiisikuna tegema või korraldama. Mõneti erinev vastutasuks saadavate

soodustuste iseloom (sh K. Kangurile endale või kolmandatele isikutele) ei ole kolleegiumi hinnangul

teo jätkuvuse seisukohalt määrav. Teod on omavahel ka tegevuse iseloomu arvestades piisava ajalise

tihedusega seotud. Eeltoodust tulenevalt tuleb teo toimepanemise faktilise lõpetamise ajaks lugeda

24. aprill 2006 ehk kuupäev, mil toimus viimane tuvastatud pistisekokkuleppe sõlmimine

(ülekinnitamine) (vt otsuse punkt 1020).

1029. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et K. Kangur ja T. Annus anti kohtu alla 3. septembril 2009 (vt

otsuse punkt 146) ning kuulati kohtus üle septembris-oktoobris 2011 (vt otsuse punktid 220-223), ei

ole nende teod KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 p-de 2 ja 4 kohaselt aegunud. Süüdistatavate teod ei ole

aegunud ka tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 redaktsiooni kohaselt.

(2.) K. KANGURI JA T. PEDJASAAREGA SEOTUD PISTISE ANDMINE JA

VÕTMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

1030. Kaitsjad leiavad, et süüdistusest ei nähtu selgelt teo toimepanemise aeg ja tegu võib olla aegunud.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1031. Süüdistuse kohaselt võttis K. Kangur T. Pedjasaarelt vastu võimaluse tegutseda OÜ-de Mell ja

Ikaros Grupp kaudu ettevõtluses ajavahemikul 2001-2006. Samas nimetatakse süüdistuses ka

konkreetseid ja ajaliselt kindlaks määratud juhtumeid, kui K. Kangur tegi OÜ Mell ja OÜ Ikaros

Grupp kaudu investeeringuid, ja nende toimumise on ringkonnakohus ka tuvastanud. Nii on mainitud

OÜ Mell kaudu tehtud investeeringuid, mille tegemise ajavahemiku lõpuna on välja

toodud 5. märts 2004. Samuti on kirjeldatud seda, kuidas T. Pedjasaar kandis 2004. a septembris

(kuupäeva täpsustamata) K. Kanguri korraldusel OÜ Mell arvelt OÜ-le Saarte Investeering 1 800 000

krooni ja 3. juulil 2006 OÜ-le Rahamaa 4 200 000 krooni. Seega T. Pedjasaare poolt T. Kanguri

korraldusel jutuksolevate ülekannete tegemine oli üks pistisekokkuleppe osa. Selles väljendus

T. Pedjasaare tahe K. Kangurile vara anda ja K. Kanguri tahe seda vastu võtta. Seega on vara

lubamise kokkuleppe kinnitamine toimunud veel 3. juulil 2006, mida kolleegium loeb teo

toimepanemise ajaks.

1032. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et K. Kangur ja T. Pedjasaar anti kohtu alla 3. septembril 2009

(vt otsuse punkt 146) ning K. Kangur kuulati kohtus üle septembris-oktoobris 2011 (vt otsuse punktid

222-223), ei ole nende teod KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 p-de 2 ja 4 kohaselt aegunud. Süüdistatavate

teod ei ole aegunud ka tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 redaktsiooni kohaselt.

(VII) SÜÜTUSE PRESUMPTSIOONI VÄIDETAV RIKKUMINE

(A) KASSAATORITE VÄITED

1033. Süüdistatavate ennatlik käsitamine kurjategijatena meedias rikkus süütuse presumptsiooni. Kogu

kriminaalmenetluse kestel on süüdistatavad pidanud taluma meedia negatiivset tähelepanu.

Süüdistatavate au ja hea nime kahjustamine on olnud niivõrd ulatuslik, et seda ei suudaks täielikult

kompenseerida ka õigeksmõistev kohtuotsus. Muu hulgas on meedias avaldatud arvamustes süütuse

presumptsiooni rikkunud Riigiprokuratuuri esindajad, Kaitsepolitseiameti peadirektor ja siseminister.

1034. Samuti ei ole ringkonnakohus sisuliselt analüüsinud Riigiprokuratuuri tegevust maakohtuniku

survestamisel, mille tulemusena tühistas maakohus oma 7. aprilli 2010. a määruse kaitsjatele

jälitustoimiku materjalide tutvustamise kohta. Pärast selle määruse tegemist ähvardas prokuratuur

maakohtunikku kriminaalmenetluse alustamisega saladuse hoidmise kohustuse rikkumise tunnustel.

Prokuratuuri mõjutustegevus võtab võimaluse rääkida selles asjas ausast ja erapooletust

kohtumenetlusest. Maakohus on ise otsuses märkinud, et ta ei olnud prokuratuuri ähvarduse tõttu

kriminaalasja arutades erapooletu. Kohtuniku erapoolikus ei pruukinud mõjutada üksnes konkreetse

menetlusliku küsimuse lahendamist (jälitustegevuse materjalide kaitsjale tutvustamist), vaid kogu

tõendusmaterjali kohtulikku uurimist ja tõendite põhjal järelduste tegemist. Ringkonnakohus tugines

süüdimõistva otsuse tegemisel maakohtu erapoolikus ja mitte ausas menetluses uuritud tõenditele.

See välistab ringkonnakohtu otsuse usaldusväärsuse tervikuna.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1035. Vaatamata sellele, et kriminaalasja kulg on avalikkuse suure huvi tõttu olnud ajakirjanduse

tähelepanu all, ei ole see toonud kaasa süütuse presumptsiooni rikkumist. Juhusliku ning ebatäieliku

informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude,

eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Samas rõhutab

kolleegium, et selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa praeguses asjas siduda

kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt

arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte

oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt.

(Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-74-11, p 8.)

Kolleegiumi hinnangul ei kinnita miski, et kohtute käitumine käesoleva kriminaalasja menetlemisel

oli ebaobjektiivne, süüdistatavatele kahjulikus suunas kallutatud ning mõjutatud ajakirjanduses

esitatud väidetest süüdistatavate süü kohta.

1036. Maakohtuniku väidetav survestamine seoses 7. aprilli 2010. a määruse tegemisega (vt otsuse

punktid 170-171) ei saanud mõjutada ringkonnakohtu otsustusi, mis puudutasid jälitustegevusega

seotud tõendite tutvustamist kaitsjatele, veel vähem ringkonnakohtu hinnangut jälitustegevuse

seaduslikkusele. Selgusetuks jääb, kuidas sai prokuratuuri osutus sellele, et maakohtu 7. aprilli

2010. a määruses nimetatud dokumentide kaitsjatele tutvustamine võib vastata kuriteokoosseisule,

muuta kogu tõendite uurimise esimese astme kohtus ebaseaduslikuks ja kallutada maakohut tegema

süüdistatavatele kahjulikke järeldusi. Selline väide on eriti arusaamatu olukorras, kus maakohus

mõistis kõik süüdistatavad õigeks ja rajas oma otsuse põhjendused valdavalt kaitsjate teesidele.

Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu otsuse punktis 6.27 toodud argumentidega, mis lükkavad

ümber kahtlused kohtu maine kahjustamise ning seeläbi ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte

rikkumise osas.

(VIII) KOKKUVÕTE

1037. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2013. a otsuse osaliselt ning teeb

tühistatud osas uue otsuse.

1038. KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetab kolleegium kriminaalmenetluse osas, mis puudutab E. Vettusele,

K. Kangurile ja T. Pedjasaarele esitatud süüdistust selles, et K. Kangur võttis T. Pedjasaare

kaasaaitamisel E. Vettuselt altkäemaksu ja E. Vettus andis K. Kangurile altkäemaksu (vt otsuse

punktid 990-998).

1039. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsuses altkäemaksu võtmise või andmisena käsitatud teod

ümber hinnata pistise võtmiseks ja andmiseks (vt otsuse punktid 860-874 ja 892-896). Kolleegium

kvalifitseerib V. Reiljani teo KarS § 293 lg 2 p 1 järgi, K. Kanguri teo KarS § 293 lg 2 p-de 1 ja 4

järgi ning E. Tuiksoo teo KarS § 293 lg 1 järgi. T. Annus ja T. Liblik tuleb süüdi tunnistada KarS

§ 297 lg 2 järgi, T. Pedjasaar KarS § 297 lg 1 järgi, AS-id Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara KarS § 297

lg 3 järgi.

1040. Kolleegium on seisukohal, et V. Reiljani, K. Kanguri, T. Annuse, T. Pedjasaare, T. Libliku ja

E. Tuiksoo ning AS-ide Järvevana ning E.L.L. Kinnisvara tegude ümberkvalifitseerimine pistise

võtmiseks või andmiseks ei anna alust süüdistatavatele mõistetud karistuse vähendamiseks.

Ringkonnakohtu mõistetud karistused jäävad süüdistatavatele etteheidetavate pistisekuritegude eest

ette nähtud sanktsioonide piiridesse. Võttes arvesse tegude toimepanemise kestust ja ulatust, samuti

seda, kuivõrd kõrged ametiisikud süüdistatavad olid, vastavad mõistetud karistused süüdistatavate

süü suurusele ja õiguskorra kaitsmise huvidele.

1041. K. Kanguri ja T. Pedjasaare karistuse muutmiseks ei anna alust ka nende suhtes

kriminaalmenetluse osaline lõpetamine. Pidades silmas K. Kanguri süüdistuse mahtu, ei mõjuta tegu,

mille osas menetlus lõpetatakse, süüdistatava süü suurust. Sama kehtib ka T. Pedjasaare puhul.

Seejuures tuleb arvestada, et T. Pedjasaarele altkäemaksu võtmisele kaasaaitamise eest mõistetud

karistuse luges ringkonnakohus liitkaristuse mõistmisel kaetuks süüdistatavale altkäemaksu andmise

eest mõistetud karistusega.

1042. K. Kanguri ja T. Pedjasaare karistuse muutmist ei tingi ka see, et K. Kangurile antud pistise ulatus

käesoleva otsuse punktis 954 märgitud põhjustel vähenes.

1043. Otsuse punktis 663 märgitud põhjusel, s.t menetluse mõistliku aja ületamise tõttu, kergendab

kolleegium KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel E. Tuiksoo karistust. Arvestades E. Tuiksoo õiguste

rikkumise ulatust, vähendab kolleegium E. Tuiksoole mõistetud vangistust ühelt aastalt ja kuuelt

kuult kolmele kuule.

(IX) MENETLUSKULUD

(A) KASSAATORITE TAOTLUSED

1044. V. Reiljani valitud kaitsja esitas Riigikohtule taotluse jätta V. Reiljani poolt kassatsioonimenetluses

kantud menetluskulu 25 746 eurot 6 senti riigi kanda, kui kassatsioonimenetluses tehakse üks KrMS

§ 361 lg 1 p-des 2-7 nimetatud lahend. Taotluse ja selle lisade kohaselt on AS Advokaadibüroo Aivar

Pilv esitanud V. Reiljanile kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kokku kolm arvet

kogusummas 25 746 eurot 6 senti. Spetsifikatsioonide kohaselt kulus vandeadvokaat A. Pilvel

V. Reiljanile kassatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks kokku 116 tundi 27 minutit, millest 17

tundi 12 minutit tegi advokaat tööd rahalise arvestuseta. A. Pilve osutatud õigusabi tunnitasu määr

oli 135 eurot, millele lisandus käibemaks. Lisaks A. Pilvele tegelesid V. Reiljanile

kassatsioonimenetluses õigusabi osutamisega ka vandeadvokaat Jaak Siim ja vandeadvokaadi abi

Marko Pilv. J. Siimul kulus õigusabi osutamiseks kokku 31 tundi 18 minutit, sellest 12 tundi 30

minutit rahalise arvestuseta. J. Siimu osutatud õigusabi tunnitasu määr oli 125 eurot, millele lisandus

käibemaks. M. Pilv osutas V. Reiljanile õigusabi kokku 98 tundi 31 minutit, sh 39 tundi 46 minutit

rahalise arvestuseta. M. Pilve osutatud õigusabi tunnitasu määr oli 115 eurot, millele lisandus

käibemaks. Lisaks rakendati ühe V. Reiljanile esitatud arve puhul soodustust 1049 eurot 95 senti.

1045. K. Kanguri valitud kaitsja palub riigilt K. Kanguri kasuks välja mõista kassatsioonimenetluse kulu

9586 eurot 80 senti, apellatsioonimenetluse kulu 16 872 eurot 77 senti ja esimese astme kohtus

tekkinud menetluskulu 287 845 eurot 14 senti. Kassatsioonimenetluse kulude kohta on taotlusele

lisatud Advokaadibüroo Borenius OÜ juriidilise konsultatsiooni arve K. Kangurile summas 11 600

eurot 3 senti (sh käibemaks) ja sama advokaadibüroo pidaja kreeditarve 2013 euro 23 sendi kohta.

1046. T. Annuse, AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i valitud kaitsja taotleb AS Järvevana kantud

menetluskulude hüvitamist kogusummas 727 842 eurot 83 senti, sh kassatsioonimenetluse kulude

hüvitamist 43 320 euro 36 sendi ulatuses. Taotlusele on lisatud Advokaadibüroo Glikman, Alvin &

Partnerid OÜ arved AS-ile Järvevana koos spetsifikatsioonide ja maksekorralduste koopiatega.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks kokku 271,1 tundi.

Taotluse esitaja märgib muu hulgas, et tema töömaht kassatsioonimenetluses on olnud äärmiselt suur,

arvestades eriti ringkonnakohtu otsuse mahtu ja kassatsioonitähtaja lühidust. Kaitsja rõhutas, et on

uurinud ulatuslikus mahus EIK praktikat.

1047. T. Libliku valitud kaitsja palub mõista riigilt T. Libliku kasuks välja 91 974 eurot 32 senti, sh 75

144 eurot 50 senti menetluskulude eest esimese astme kohtus, 10 502 eurot 82 senti

apellatsioonimenetluse kulude katteks ja 6327 eurot kassatsioonimenetluse kulude katteks. Taotlusele

on lisatud Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid OÜ (OÜ Maria Mägi Advokaadibüroo)

õigusabi arved T. Liblikule koos spetsifikatsioonidega. Taotluse lisade kohaselt kulus kaitsjal

õigusabi osutamiseks kassatsioonimenetluses kokku 50 tundi.

1048. T. Pedjasaare määratud kaitsja esitas taotluse määrata T. Pedjasaarele kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ-le tasu 259 eurot 20 senti (sh

käibemaks 43 eurot 20 senti).

1049. E. Vettuse ja E. Tuiksoo kaitsjad kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust ei esitanud.

(B) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

(I) KASSATSIOONIMENETLUSE KULUDE HÜVITAMINE

1050. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361

punktides 2-7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas KrMS

§ 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama süüdistatavate kassatsioonimenetluse kulud.

1051. Taotluste kohaselt seisnevad V. Reiljanil, K. Kanguril, AS-il Järvevana ja T. Liblikul

kassatsioonimenetluses tekkinud kulud tasus, mida nad valitud kaitsjate osutatud õigusabi eest

maksid või on kohustatud maksma.

1052. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav

menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat

kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle

hüvitamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29.)

1053. Arvestades kriminaalasja keerukust, K. Kanguri ja T. Libliku süüdistuse mahtu ning kassatsioonide

sisu, on nii K. Kanguri makstav kaitsjatasu 9586 eurot 80 senti kui ka T. Libliku makstav

kaitsjatasu 6327 eurot KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega ja tuleb süüdistatavatele

täies ulatuses hüvitada.

1054. V. Reiljani kaitsja taotluses nimetatud 25 746 eurot 6 senti ja T. Annuse, AS Järvevana ning

E.L.L. Kinnisvara AS-i taotluses märgitud 43 320 eurot 36 senti ületavad aga kolleegiumi hinnangul

kaitsjatasu mõistliku suuruse piiri.

1055. Esmalt osutab kolleegium sellele, et V. Reiljani kaitsja kassatsioon (195 lk), aga eriti T. Annuse

kaitsja kassatsioon (323 lehekülge) on nende sisu arvestades ülepaisutatud, sisaldades mahukalt

põhjendamatuid kordusi ja ebaolulisi detaile. Ühtlasi on mõlema kassatsiooni põhjendus võrdlemisi

raskesti jälgitav. Eriti T. Annuse kaitsja kassatsioonis on viidatud küll väga paljudele EIK lahenditele,

ent viited ei ole alati asjakohased, samuti pole nendes viidetes osutatud lahendi konkreetsetele

punktidele, milles väljendatud seisukohtadele kassaator tugineb.

1056. Paljuski põhinevad kõnealused kassatsioonid kaitsjate poolt juba esimese ja teise astme kohtu

menetluses esitatud argumentidel (KoTo, kd 17, tl 8-186; kd 18, tl 12-228; kd 19, tl 232-361; kd 27),

mille väljatöötamise eest makstav tasu on käsitatav nendes kohtuastmetes tekkinud menetluskuluna.

1057. Kolleegium arvestab sedagi, et K. Kanguri poolt kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud

tasu on väiksem kui 10 000 eurot, ehkki K. Kangurile esitatud süüdistuse maht oli selles asjas kõige

suurem. K. Kanguri kaitsja kassatsioon on küll lühem, kuid see ei jää argumentatsiooni sisulise

kvaliteedi poolest V. Reiljani ja T. Annuse kaitsjate kassatsioonidele alla.

1058. Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb samuti

võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 39.2). Selles

asjas osutus suur osa V. Reiljani ja T. Annuse kassatsioonide väidetest põhjendamatuks.

1059. Arvestades eeltoodut, ja pidades silmas V. Reiljani ning T. Annuse, AS Järvevana ja

E.L.L. Kinnisvara AS-i süüdistuste mahtu, loeb kolleegium selles kassatsioonimenetluses KrMS

§ 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega kaitsjatasuks V. Reiljani puhul 10 000 eurot,

T. Annuse, AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara puhul aga kokku 15 000 eurot. Need summad tuleb

riigilt KrMS § 186 lg 1 alusel vastavalt V. Reiljani ja AS Järvevana kasuks välja mõista.

1060. T. Pedjasaare kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks on põhjendatud ja tuleb riigi

õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (7. maist 31. augustini 2013 kehtinud redaktsioonis)

punktidest 2, 3 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb

T. Pedjasaare kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

(II) APELLATSIOONIMENETLUSE KULUDE HÜVITAMINE

1061. Ringkonnakohus, tehes selles asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, mõistis

süüdistatavatel tekkinud apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigilt süüdistatavate

kasuks välja. Selles osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

(III) MAAKOHTUS JA KOHTUEELSES MENETLUSES TEKKINUD MENETLUSKULUDE HÜVITAMINE

1062. KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab

menetluskulud süüdimõistetu. Kuna käesoleva otsuse kohaselt jäävad V. Reiljan, T. Annus, T. Liblik,

E. Tuiksoo ja AS-id Järvevana ning E.L.L. Kinnisvara süüdi kõigis tegudes, mida neile süüdistuses

ette heideti, peavad nad KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt kandma esimese astme kohtu

menetluses

ja

kohtueelses

menetluses

tekkinud

menetluskulud.

Süüdistatava

teo

ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta.

1063. Osas, mis puudutab K. Kangurile, T. Pedjasaarele ja E. Vettusele esitatud süüdistust selles, et

K. Kangur võttis T. Pedjasaare kaasaaitamisel E. Vettuselt altkäemaksu ja E. Vettus andis

K. Kangurile altkäemaksu (otsuse punktid 321-334), lõpetab kolleegium KrMS § 2742 lg 1 alusel

kriminaalmenetluse. See tähendab, et E. Vettuse suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus täies ulatuses,

K. Kanguri ja T. Pedjasaare suhtes osaliselt.

1064. KrMS § 183 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui

samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta KrMS §-s 183 ette

nähtud üldreeglist erandit juhuks, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse menetluse mõistliku aja

möödumise tõttu. Seetõttu peab E. Vettusele esitatud süüdistuse menetlemisel tekkinud kulud kandma

riik.

1065. Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse

osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle

osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p-d 19.1

ja 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei

nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles

süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle

asjaolu hinnanguliselt (vt otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.2). Seega tuleb riigil KrMS § 183 alusel

hüvitada ka K. Kanguril ja T. Pedjasaarel kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses

tekkinud kulud, mis on seotud otsuse punktides 321-334 toodud süüdistuse menetlemisega.

1066. E. Vettuse kaitsja esitas 12. detsembril 2011 Harju Maakohtule taotluse mõista riigilt KrMS § 181

lg 1 alusel E. Vettuse kasuks välja 97 838 eurot 71 senti. Taotluse (KoTo, kd 13, tl 67 jj) kohaselt oli

E. Vettus tasunud selle summa Advokaadibüroo LEXTAL OÜ-le nii kohtueelses menetluses kui ka

esimese astme kohtu menetluses osutatud 1450 tunni õigusteenuse eest. Maakohus selle taotluse ka

rahuldas ja prokuratuuri apellatsioonis selle kaitsjatasu suurust konkreetselt ei vaidlustatud

(apellatsiooni punktis 1.12 tehti maakohtule üldine etteheide, et kohtuotsusest ei nähtu, mille alusel

pidas kohus taotletud kaitsjatasu-summasid mõistlikuks). KrMS § 191 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse

peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha

uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud säte

annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude

suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust (KrMS § 175 lg 1 p 1) ka juhul, kui ükski

kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 52

ja 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 21).

1067. Selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1

tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka

dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks

on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-99-11, p 11.2). E. Vettuse kaitsja

12. detsembri 2011. a taotlusele on lisatud Advokaadibüroo OÜ LEXTAL arved E. Vettusele ja TSM

AS-ile, samuti pangakonto väljavõtted arvete tasumise kohta. Arvete selgitused on lakoonilised ja

sisaldavad üksnes üldsõnalist viidet sellele, et arve on esitanud advokaadibüroo LEXTAL õigusabi

osutamise eest E. Vettuse kriminaalasjas või maadevahetuse kriminaalasjas. Mõningatel juhtudel on

selgituses nimetatud ka õigusabi osutanud advokaadi või juristi nimi. Üksnes 13. novembri 2009. a

arvele, mis puudutab ühe määruskaebuse esitamist, on lisatud spetsifikatsioon selle kohta, milliseid

õigustoiminguid arvel näidatud tasu eest tehti. Ülejäänud osas ei ole taotluses näidatud kaitsjatasu

summa kujunemine jälgitav, s.t taotluse ja selle lisade alusel ei ole võimalik tuvastada käesoleva

punkti alguses nimetatud asjaolusid.

1068. Eelmises punktis märgitu ei tähenda siiski seda, et E. Vettuse kaitsja taotluses nimetatud summa

tuleb jätta täies ulatuses menetluskulude hulka arvamata. Ei ole alust kahelda, et advokaadibüroo

LEXTAL töötajad osutasid E. Vettusele selles kriminaalasjas õigusabi. Samas ei saa taotluses

nimetatud summat pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. E. Vettuse kaitsjad märgivad

kassatsioonis, et E. Vettust puudutavas osas oli tegemist lihtsa ja vähemahuka kriminaalasjaga, milles

oli ainult kaks vaidlusalust asjaolu (vt otsuse punkt 620). Kassaatorite sellise hinnangu valguses ja

arvestades, et puuduvad taotluses kajastatud kaitsjate töömahtu selgitavad dokumendid, on 97 838

eurot ja 71 senti kaitsjatasuna ebamõistlikult suur ja seda ei saa täies ulatuses menetluskulude hulka

arvata. Lähtudes E. Vettuse süüdistuse mahust, loeb kolleegium mõistliku suurusega kaitsjatasuks

kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest 30 000 eurot. See summa tuleb KrMS

§ 183 alusel riigilt E. Vettuse kasuks välja mõista.

1069. K. Kanguri kaitsja esitas 3. veebruaril 2012 Harju maakohtule taotluse mõista riigilt K. Kanguri

kasuks välja 287 845 eurot 14 senti süüdistataval kriminaalmenetluses tekkinud kulu (valitud

kaitsjale makstud tasu) katteks. Taotlusele on lisatud Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius

OÜ juriidilise konsultatsiooni arved, nende tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted, samuti

õigusteenuse osutamise spetsifikatsioonid. Spetsifikatsioonide pinnalt ei ole siiski täpselt tuvastatav,

milline osa taotluses nimetatud kaitsjatasust on seotud otsuse punktides 321 jj kirjeldatud süüdistuse

menetlemisega. Arvestades kõnealuse süüdistuse mahtu, moodustab selle osakaal K. Kanguri

süüdistuse kogumahust hinnanguliselt umbes 1/5. Samas on 57 569 eurot 3 senti (287 845 eurot 14

senti : 5) vaadeldava süüdistuse mahtu arvestades kaitsjatasuna ebamõistlikult suur summa.

Kolleegium leiab, et sarnaselt E. Vettusele tuleb ka K. Kanguri puhul menetluskuluks, mis tal tekkis

seoses otsuse punktides 321 jj kirjeldatud süüdistuse menetlemisega kohtueelses menetluses ja

esimese astme kohtus, lugeda 30 000 eurot.

1070. T. Pedjasaare kaitsja esitas maakohtule mitu taotlust hüvitada T. Pedjasaarele viimase poolt valitud

kaitsjale makstud tasu. Maakohtu otsuse kohaselt oli nende taotluste kogumaht 33 376 eurot 76 senti.

Käesoleva otsuse punktis 334 nimetatud kaasaaitamissüüdistus moodustas T. Pedjasaare süüdistuse

kogumahust hinnanguliselt umbes 1/3. Seetõttu tuleb selle teo menetlemisega seotud T. Pedjasaare

menetluskuluks kohtueelses menetluses ja maakohtus lugeda 11 200 eurot.

(IV) SUNDRAHA

1071. Kuna kolleegium lõpetab E. Vettuse suhtes kriminaalmenetluse, tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ka temalt sundraha (KrMS § 179) väljamõistmist puudutavas osas.

1072. Ülejäänud süüdistatavad tunnistab Riigikohus süüdi pistise võtmises ja andmises, mis on KarS § 4

lg 3 kohaselt teise astme kuriteod. Seetõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka osas, milles

süüdistatavatelt sundraha väljamõistmisel kohaldati koefitsienti 2,5. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt

tuleb igalt süüdistatavalt sundrahana välja mõista 1,5 kuupalga alammäära suurune summa. Ühtlasi

märgib kolleegium, et ka ringkonnakohtu õiguskäsitlusest lähtudes oli ebaõige kohtu väide, et kõik

süüdistatavad panid toime esimese astme kuriteo ja et nendelt sundraha väljamõistmisel peab aluseks

võtma koefitsiendi 2,5. KarS § 294 lg 1, mille järgi ringkonnakohus tunnistas süüdi E. Tuiksoo, ja

KarS § 298 lg 1, mille järgi tunnistati süüdi E. Vettus, näevad ette teise astme kuriteod.

1073. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 28). Praegu

kehtiv kuupalga alammäär on 355 eurot (RT I, 03.12.2013, 4). Seega tuleb nii V. Reiljanilt,

K. Kangurilt, T. Annuselt, T. Pedjasaarelt, T. Liblikult, E. Tuiksoolt kui ka AS-idelt Järvevana ja

E.L.L. Kinnisvara sundrahana välja mõista 532 eurot 50 senti.

(V) KRIMINAALTOIMIKU MATERJALIST KOOPIA TEGEMISE KULUD

1074. Arvestades prokuratuuri möödalaskmisi kriminaaltoimiku komplekteerimisel ja tutvustamisel ning

sellega kaitsjatele põhjustatud lisatööd (vt otsuse punkt 633), ei pea kolleegium õigeks

kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulu (KrMS § 175 lg 1 p 5) süüdistatavatelt välja

mõista. Juhindudes analoogia korras KrMS § 185 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 tulenevast põhimõttest, mille

kohaselt ei pea isik üldjuhul kandma riigi vigadest tingitud menetluskulu, jätab kolleegium koopiate

tegemise kulu riigi kanda.

Hannes Kiris

Jüri Ilvest

Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg

Lea Kivi

Saale Laos