3-2-1-153-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-2-1-153-13, millega

on ühinenud riigikohtunik Eerik Kergandberg

1. Ma ei nõustu üldkogu määruse resolutsiooni punktiga 1 ja selle kasuks esitatud põhjendustega.

Praegune asi on üldkogu määruse resolutsiooni punkti 1 puudutavas osas analoogiline

põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga nr 3-4-1-29-13, milles üldkogu leidis, et regulatsioon, mille järgi

kohtujurist võib tsiviilkohtumenetluses kindlaks määrata menetluskulud, on vastuolus põhiseadusega.

Kuna asjad nr 3-4-1-29-13 ja 3-2-1-153-13 on sisu ja üldkogu lahendite põhjenduste poolest

analoogilised, siis on minu eriarvamuses, mis on lisatud asjas nr 3-4-1-29-13 tehtud üldkogu otsusele,

esitatud seisukohad laiendatavad ka asjas nr 3-2-1-153-13 tehtud üldkogu määruse resolutsiooni

punktile 1. Seepärast ei hakka ma praeguse määruse puhul neid seisukohti kordama.

2. Ma ei nõustu alljärgnevatel põhjendustel ka üldkogu määruse resolutsiooni ülejäänud punktidega.

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 3 ja § 175 lg 4 ning nende alusel antud Vabariigi

Valitsuse määruste põhiseaduspärasuse üle peetud vaidluse põhjuseks oli asjaolu, et kostja ei olnud

nõus maakohtu kohtunikuabi määrusega ja ringkonnakohtu määrusega põhjusel, et talle mõisteti

lepingulise esindaja menetluskulud välja, võttes arvesse Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud

piirmäärasid. Kostja leidis, et need piirmäärad pole kooskõlas põhiseadusega ning tema kasuks

tulnuks lepingulise esindaja menetluskulud välja mõista suuremas ulatuses, kui võimaldavad

Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärad.

Minu jaoks ei seisne õiguslik probleem tsiviilkohtumenetluse seadustikuga kehtestatud

volitusnormides ja selles, et Vabariigi Valitsus kehtestas määrustega lepingulise esindaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Minu jaoks on õiguslik probleem selles, et kohus

ei saa neid piirmäärasid ületada ja välja mõista vajalikud ja põhjendatud kulud. Arvan, et

põhiseadusevastased pole tsiviilkohtumenetluse seadustikus olevad volitusnormid ja Vabariigi

Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärad, vaid see, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda

kohtul lepingulise esindaja menetluskulusid teistelt menetlusosalistelt välja mõista, kui see on vajalik

ja põhjendatud, nendest piirmääradest suuremas ulatuses. Arvan, et intensiivselt ei sekku isiku

põhiõigustesse mitte lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise piirmäärad

kui sellised või see, kes on pädev neid piirmäärasid kehtestama, vaid see, et kohus ei saa piirmäärasid

ületada, kui ta peab seda vajalikuks ja põhjendatuks.

4. Arvan, et asjakohase regulatsiooni puudumise tsiviilkohtumenetluse seadustikus saaks tunnistada

põhiseadusevastaseks vaid juhul, kui kohus on tuvastanud, et kostja vajalikud ja põhjendatud

õigusabikulud ületavad Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärasid. Seda ei ole

praeguses kohtuasjas tuvastatud (vt käesoleva eriarvamuse punkt 5).

5. Üldkogu enamus on asja lahendamisel ignoreerinud seda, et praeguses asjas pole tuvastatud, et

kostja lepingulise esindaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ületavad Vabariigi Valitsuse

määrustega kehtestatud piirmäära.

Tõsi, maakohtu kohtunikuabi leidis (vt üldkogu määruse punkt 8), et kostja põhjendatud ja vajalikud

õigusabikulud on suuremad kui Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud lepingulise esindaja

kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Kuid kuna üldkogu tunnistas praeguse

määruse resolutsiooni punktiga 1 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku

osas, mille kohaselt kohtunikuabi võib kindlaks määrata menetluskulud (§ 174 lg 8), ning tühistas

kohtunikuabi määruse ega tuvastanud ise vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurust, siis on

vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus praeguses kohtuasjas tuvastamata.

Sellises olukorras ei oleks üldkogu konkreetse normikontrolli raames saanud tunnistada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg-t 3 ja § 175 lg-t 4 ning Vabariigi Valitsuse määrusi

põhiseadusevastaseks. Üldkogu on praeguse asja lahendamisel konkreetse normikontrolli asemel

teostanud abstraktset normikontrolli.

6. Ma ei nõustu üldkogu enamusega, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärade kehtestamine kuulub olemuselt kohtumenetluse seaduse

reguleerimisalasse. Arvan, et kohtumenetluse seaduste olemuslikku reguleerimisalasse kuulub selle

sätestamine, et kohtul on õigus lepingulise esindaja õigusabikulud teistelt menetlusosalistelt välja

mõista nii piirmääradest väiksemas ulatuses kui ka piirmäärasid ületavas ulatuses või jätta need välja

mõistmata. Seadus, mis seob menetluskulude väljamõistmisel kohtu talle ette antud piirmääradega

jäigalt, ei pruugi anda omandiõigusesse, kaebeõigusesse ja edasikaebeõigusesse sekkumisel

proportsionaalset ning seega ka põhiseaduspärast tulemust.

Vaidlusaluste volitusnormide eesmärk ja ulatus on minu jaoks mõistetavad – kehtestatavad

piirmäärad peavad menetlusosalistel võimaldama prognoosida neilt väljamõistetavate õigusabikulude

suurust ja otsustada kohtumenetluse jätkamise mõistlikkuse üle, samuti ei tohi väljamõistetavad

õigusabikulud olla menetlusosalisele laostavad. Teisiti poleks piirmääradel mõtet.

Kuna vaidlusaluste volitusnormide eesmärk ja ulatus on minu jaoks mõistetavad, siis ei näe ma

põhimõttelist takistust kehtestada lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärad kohtumenetluse seaduses oleva volitusnormi alusel Vabariigi Valitsuse

antava praeter legem määrusega.

7. Kuna praeguses asjas on kostja vajalike ja põhjendatud õigusabikulude suurus kohtu poolt

tuvastamata, vaidlusaluste piirmäärade kehtestamine ei kuulu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

olemuslikku reguleerimisalasse ning põhiõigustesse ei saa intensiivselt sekkuda mitte volitusnorm ja

Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärade suurus, vaid see, et asja lahendaval kohtul

pole piirmäärade ületamise õigust, siis puudus üldkogul minu arvates võimalus tunnistada

põhiseadusevastaseks Vabariigi Valitsuse määruste aluseks olevad volitusnormid ja Vabariigi

Valitsuse määrused.

Jüri Põld, Eerik Kergandberg