3-4-1-9-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-9-14

Otsuse kuupäev

20. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Indrek

Koolmeister, Jaak Luik ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla

sisekorraeeskiri" kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud § 6

lõike 6 põhiseaduspärasuse kontroll osas, milles see nägi ette,

et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5

m2, aga võib olla väiksem kui 3 m2

Menetluse alus

Tartu Halduskohtu 11. märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-

13-1885

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Halduskohtu taotlus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vitali Tarasovski viibis Tallinna Vanglas 24. oktoobrist 2008 kuni 26. juulini 2011 ja 23. aprillist

kuni 7. maini 2013, kokku 1021 päeva. 1007 päeval oli kaebaja isiklik ruum alla 3 m2, 14 päeval oli

kaebaja isiklik ruum üle 3 m2.

2. Kaebajale oli Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal iga päev tagatud tunnine jalutuskäik koos viie

teise kinnipeetavaga jalutusaias suurusega 15 m2. 18. augustist 2010 kuni 26. juulini 2011 viibis

V. Tarasovski avatud sektsioonis, kus ta sai iga päev lisaks tunnisele jalutuskäigule neli tundi

osakonna piires liikuda ja kasutada spordisaali vastavalt graafikule.

3. V. Tarasovski esitas 9. juunil 2013 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse inimväärikuse

alandamise eest tema kinnipidamisel 24. oktoobrist 2008 kuni 26. juulini 2011 ja 23. aprillist kuni

7. maini 2013, kuna talle ei tagatud piisavat elamispinda ja jalutusvõimalust.

4. Tallinna Vangla tagastas 8. augusti 2013. a otsusega kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult

ajavahemiku 24. oktoobrist 2008 kuni 10. juunini 2010 kohta ja ülejäänud osas jättis taotluse

rahuldamata.

5. V. Tarasovski esitas 8. septembril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna

Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise piisava elamispinna tagamata jätmise eest

24. oktoobrist 2008 kuni 26. juulini 2011 ja 23. aprillist kuni 7. maini 2013. Lisaks taotles kaebaja

tunnistada põhiseaduse (PS) ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3,

samuti seda täpsustavate Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega vastuolus olevaks ja

kehtetuks vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 (kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud) lõike 6 ning

jätta see kohaldamata.

6. Tartu Halduskohus tagastas 11. novembri 2013. a määrusega kaebuse nõude osas tuvastada, et

VSKE § 6 lõige 6 on vastuolus EIÕK artikliga 3 ja seda täpsustavate EIK lahenditega, sest selline

nõue ei ole lubatav. Ülejäänud osas võttis kohus 12. novembri 2013. a määrusega kaebuse

menetlusse.

TARTU HALDUSKOHTU OTSUS

7. Tartu Halduskohus rahuldas taotluse osaliselt. Kohus tunnistas põhiseaduse vastaseks ja jättis

kohaldamata VSKE § 6 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud lõike 6 (lõike 6 v.r) osas, milles see nägi

ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m2, aga võib olla väiksem kui 3

m2. Halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise.

8. Kohus lähtus kaebaja isikliku ruumi kindlaksmääramisel kambri üldpindalast ja selles viibinud

kinnipeetavate arvust, seejuures arvas maha tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala, tuginedes mh EIK

19. detsembri 2013. a otsusele asjas nr 429/12, Tunis vs. Eesti ja 7. aprilli 2009. a otsusele asjas

nr 6586/03, Branduse vs. Rumeenia. Kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tema isiklik ruum

vahemikku 1,49–3,3 m2.

9. Kohus tugines EIK praktikale, mille järgi tuleb isikut kinni pidada inimväärikust austavates

tingimustes, nii et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis

ületaks kinnipidamisega kaasnevat vältimatut kannatust, ja et vangistuse praktilisi nõudeid arvestades

oleks tema tervislik seisund ja heaolu piisavalt tagatud (EIK 26. oktoobri 2000. a otsus asjas

nr 30210/96, Kudla vs. Poola, p-d 92–94). Äärmine ruumipuudus vanglakambris on kaalukas asjaolu,

mida tuleb arvesse võtta otsustamisel, kas vaidlusalused kinnipidamistingimused olid EIÕK artikli 3

seisukohast alandavad (EIK 10. jaanuari 2012. a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08, Ananyev jt

vs. Venemaa, p-d 143–148). Mitme kinnipeetavaga kambris on soovituslik määr 4 m2, kuid kui

kinnipeetava käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et

see õigustab iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist (EIK 20. oktoobri 2011. a otsus asjades

nr 5774/10 ja 5985/10, Mandič ja Jovič vs. Sloveenia, p-d 77–80; 10. jaanuari 2012. a otsus asjades

nr 42525/07 ja 60800/08, Ananyev jt vs. Venemaa, p 145; 19. märtsi 2013. a otsus asjas nr 7910/10,

Blejuşcă vs. Rumeenia, p 41; 19. detsembri 2013. a otsus asjas nr 429/12, Tunis vs. Eesti, p 46).

Asjades, kus ülerahvastatus ei põhjusta iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumist, hindab EIK artikli 3

rikkumise kontrollimiseks lisaks isikliku ruumi suurusele ka muid kinnipidamistingimusi (EIK

28. veebruari 2012. a otsus asjas nr 11463/09, Samaras jt vs. Kreeka). Kinnipidamistingimuste

hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille

jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (EIK 2. juuli 2009. a otsus asjas nr 41653/05,

Kochetkov vs. Eesti, p-d 39 ja 47).

10. EIÕK on Eestile siduv ja tulenevalt PS § 123 lõikest 2 ülimuslik riigisisese õiguse ees. PS § 10

sätestab, et põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid

õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja

vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. PS § 18 lõige 1

sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kuna EIÕK

on Eesti Vabariigile siduv välisleping, tuleb põhiseadusest tuleneva inimväärikuse põhimõtte

sisustamisel arvesse võtta ka EIK asjakohast praktikat. EIK on seisukohal, mille kohaselt on

olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris on väiksem kui 3 m2, tegemist igal juhul

inimväärikuse alandamisega. Järelikult on VSKE § 6 lõike 6 v.r osas, milles see nägi ette, et

kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m2, aga võib olla väiksem kui 3 m2,

vastuolus nii EIÕK-ga kui ka põhiseadusega.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Justiitsminister

11. Justiitsminister leiab, et VSKE § 6 lõike 6 v.r oli põhiseadusega kooskõlas.

12. VSKE § 6 lõike 6 v.r ei takistanud kinnipeetavaid kohtlemast põhiseaduse nõudeid järgides ning

EIK praktikast tulenevatele miinimumnõuetele vastavalt. Seetõttu ei peaks sätte põhiseaduspärasust

hindama.

13. Kui VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasust siiski hinnatakse, tuleb silmas pidada, et vähemalt

2,5 m2 nõue kehtis nii kambri kui ka toa kohta, kuid praeguses asjas on asjassepuutuv üksnes

minimaalse ruumi suurus kinnipeetava kohta kambris.

14. EIK leidis 19. detsembri 2013. a otsuses asjas nr 429/12, Tunis vs. Eesti rikkumist tuvastades, et

isik oli lukustatud kambrisse ööpäev läbi, välja arvatud üks tund ööpäevas. EIK lahendit analüüsides

võib möönda VSKE § 6 lõike 6 v.r problemaatilisust ja selle vastuolu EIÕK artikliga 3 ja PS §-ga 18.

Praeguses asjas viibis kinnipeetav aga osa ajast avatud sektsioonis ja sai liikuda väljaspool kambrit

12 või 4 tundi, lisaks jalutuskäik ja muud tegevused, mille raames oli süüdimõistetul võimalik viibida

väljaspool kambrit.

15. Kaebaja suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus 22. juulil 2010, seni kohaldus talle eelvangistuse

regulatsioon, pärast seda oli võimalik ta paigutada avatud sektsiooni. Arvestades Tallinna Vangla

selgitusi avatud sektsioonis viibimise ja sealsete tingimuste kohta, ei olnud kinnipidamistingimused

tervikuna koosmõjus inimväärikust alandavad ega põhiseadusega vastuolus.

16. Inimõigused on ajas dünaamilised ja nii on ka EIK praktika kambripinna kohta muutunud

rangemaks. Olukorra hindamisel tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika tekkimisel ja vastu

võetud meetmeid. Sätestatud „vähemalt 2,5 m2" tähendas miinimumi ja lähtuvalt võimalustest võis ja

võib alati ettenähtud põrandapind olla suurem. Alates 1. jaanuarist 2014 peab kambris olema

vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. Ka see ei välista vangistustingimuste kumulatiivsel

hindamisel inimväärikuse rikkumist ning esimesel võimalusel kehtestatakse kinnipeetavale kambris

ettenähtud põrandapinna suuruseks 4 m2. See, kas põrandapinna suurust on võimalik 4 m2-ni

suurendada enne Tallinna Vangla valmimist, sõltub kinnipeetavate ja vahistatute koguarvu

vähenemisest vanglates. Tallinna Vangla valmimine on lükkunud edasi objektiivsetel põhjustel, kuigi

riik on sellega kogu aeg tegelenud. Lisaks on alates 2000. a-st seadusandja muutnud vangistusseadust

(VangS) ja võtnud vastu kriminaalpoliitilisi otsuseid, millega on kinnipeetavate ja vahistatute arvu

pidevalt vähendatud.

17. Alates 1. juunist 2008 kehtib Vangs §41 lõige 1, mis nõuab, et kinnipeetavat, arestialust ja

vahistatut koheldaks viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine või

vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. EIÕK artikli 3 rikkumise eelduseks on EIK

praktika järgi see, et ületatud on minimaalne raskusaste, mitte iga ebamugavustunne, mida isik kogeb,

ei ole inimväärikuse alandamine. Minimaalne raskusaste sõltub erinevate asjaolude kogumõjust, sh

kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja vaimsest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu soost,

vanusest ja tervislikust seisundist.

18. Euroopa vanglareeglistik ei sätesta kambri suurusel miinimumpiiri. CPT soovitused näevad ette

minimaalsuuruse 4 m2 kinnipeetava kohta mitmekohalises kambris ja 6 m2 üksikkambris. EIK viitab

küll CPT soovitustele, aga need ei ole siduvad. EIK praktikast võib välja lugeda, et vähem kui 3 m2

isiku kohta võib olla problemaatiline. Samas nt asjas Valasinas vs. Leedu (2002) leidis kohus 2,6 m2

ja 3,2 m2 puhul, et suhteliselt piiratud isiklik ruum oli kompenseeritud magala võrdlemisi suurte

mõõtmetega ning liikumisvõimalusega. Seega ei saa asuda seisukohale, et kui isiku isiklik ruum jääb

alla 3 m2, on igal juhul tegu inimväärikuse alandamisega.

V. Tarasovski

19. Kaebaja nõustub halduskohtu seisukohaga VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseadusega vastuolu kohta.

Tallinna Vangla

20. Tallinna Vangla hinnangul oli VSKE § 6 lõike 6 v.r kooskõlas nii EIÕK artikliga 3 kui ka

põhiseadusega ja kaebajat ei ole pandud inimväärikust alandavasse olukorda.

21. VSKE § 6 lõike 6 v.r nägi ette kinnipeetavale toas või kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.

VangS § 45 lõike 1 järgi peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele

nõuetele. Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruse nr 38 "Eluruumidele esitatavad nõuded"

punktist 4 tulenevalt arvestatakse eluruumi põrandapindala, lähtudes toa laiusest. Seega ei tähenda

põrandapind VSKE mõttes ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust.

Tallinna Vangla lähtus sellest tõlgendusest ja tagas kinnipeetavatele vähemalt 2,5 m2 põrandapinda,

arvamata kambri ruutmeetritest maha tualettruumi ja mööblialust pinda.

22. Kaebaja nõue perioodi 24. oktoobrist 2008 kuni 10. juunini 2010 kohta ei ole esitatud tähtaegselt.

Kaebusega hõlmatud 1007 Tallinna Vanglas veedetud päevast 507 päeval oli kaebaja kohta üle 3 m2

põrandapinda. Ülejäänud ajast üksnes lühikestel perioodidel oli kaebaja jaoks põrandapinda alla

2,75 m2. Halduskohus ei arvestanud EIK seisukohaga 17. oktoobri 2013. a otsuses asjas nr 9967/06,

Balyayev vs. Venemaa, kus ebainimlikku ega inimväärikust alandavat kohtlemist ei tuvastatud, kuigi

isikule oli tagatud vähem kui 3 m2 isiklikku pinda.

23. V. Tarasovski paiknes avatud sektsioonis Tallinna Vanglas viibitud ajast 343 päeval. Sellest 65

päeval oli kambri uks avatud äratusest öörahuni, kl 6.00–22.00 ja kinnipeetav sai kambrist välja

liikuda 12 tunni vältel ööpäevas. Ülejäänud avatud sektsiooni ajal sai kinnipeetav kambrist väljas

liikuda 4 tundi ööpäevas. Lisaks sai kinnipeetav ühetunnise jalutuskäigu vabas õhus, külastada

spordisaali vastavalt graafikule ning 15. septembrist 12. detsembrini 2010 osales V. Tarasovski

riigikeele kursustel. Seega oli kaebajal Tallinna Vanglas viibitud ajast 343 päeval võimalik viibida

vähemalt 5 tundi ööpäevas kambrist väljas.

24. Kuigi kinnipeetava jaoks võiks olla ette nähtud enam põrandapinda, ei ole 2,5 m2 sedavõrd väike

pind, mis iseseisvalt tähendaks põhiõiguste rikkumist. Vangistustingimused kogumina ei ületanud

minimaalset raskusastet. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, osa õiguste kaitse läheb aja

jooksul rangemaks. Asjaolusid, mida võidi varem käsitada ebainimliku või alandava kohtlemisena,

võidakse ühiskonna arenedes käsitada piinamisena. Inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa

kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes

edasiulatuv.

Õiguskantsler

25. Õiguskantsler leiab, et VSKE § 6 lõike 6 v.r oli vastuolus PS §-dega 10 ja 18, kuna nägi ette, et

kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m2.

26. Vaidlustatud säte on asjassepuutuv osas, milles see võimaldas vanglateenistusel tagada

kinnipeetavale kambris põrandapinda vahemikus 2,5–3 m2. PS § 18 esimeses lauses ja EIÕK

artiklis 3 sätestatud põhiõigused on kattuvad, seega tuleb põhiõiguse rikkumise tuvastamiseks

sarnaselt EIK praktikale analüüsida, kas avaliku võimu tegevus on saavutanud teatava taseme, st

ületab kriitilise piiri. EIK on leidnud, et väärkohtlemine peab EIÕK artikli 3 toimealasse kuulumiseks

olema vähemalt minimaalse raskusastmega, mis sõltub kõigist juhtumi asjaoludest: vastava

kohtlemise kestusest, selle mõjust füüsilisele ja vaimsele seisundile, mõnedel juhtudel ka isiku soost,

vanusest ja terviseseisundist. Iga üksikjuhtu tuleb hinnata isiku, tingimuste ja asjaolude kogumis,

arvestades kaasaegseid väärtus- ja elutingimusi ning arusaamu. Praegusel juhul ei ole küsimuse all

vanglateenistuse tegevus üksikjuhtumil, vaid õigusnorm. Samas ei saa täielikult tähelepanuta jätta

kinnipidamistingimuste kogumit, kuigi ülejäänud head tingimused ei kompenseeri täielikult ülemäära

väikest kambri põrandapinda. Seetõttu tuleb välja selgitada, kui väike kinnipeetavatele ettenähtud

põrandapind kambris on selline, mis muid tingimusi arvestama on juba iseenesest inimväärika

kohtlemise nõude rikkumiseks.

27. EIK leidis 11. veebruari 2010. a otsuses asjas nr 43589/02, Salakhutdinov vs. Venemaa, kus

õigusaktides oli samuti sätestatud 2,5 m2 nõue, et seitsme kuu vältel isiklik ruum 1,5–4,2 m2, kust

võttis põrandapinda ka mööbel, kraanikauss ja tualett ning kus isik pidi viibima 23 tundi ööpäevas,

oli juba iseenesest ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks ehk EIÕK artikliga 3 vastuolus. EIK

leidis 19. märtsi 2013. a otsuses asjas nr 7910/10, Blejuşcă vs. Rumeenia, et kinnipeetavale kambris

jääv alla 3 m2 suurune põrandapind on juba iseenesest inimväärikuse põhimõtte rikkumine. Nende

otsuste valguses oli VSKE § 6 lõike 6 v.r osas, mis võimaldas pidada kinnipeetavat kambris, kus oli

talle ette nähtud 2,5–3 m2 põrandapinda, inimväärikust alandav ja seega vastuolus EIÕK artikliga 3 ja

PS § 18 esimese lausega.

28. EIK

on

oma

lahendeis

mõnel

juhul

lisaks

põrandapinnale

hinnanud

ka

muid

kinnipidamistingimusi, et otsustada EIÕK artikli 3 rikkumise üle. EIK on tuginenud Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (European

Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment – CPT)

seisukohtadele, standarditele ja visiitide raportitele. Arvestades Eesti vanglate kinnipidamistingimusi,

leidis CPT 2011 avaldatud Eesti 2007. a visiidi raportis, et VSKE § 6 lõike 6 v.r-s sätestatud

põrandapinna miinimummäär ei ole vastuvõetav.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

29. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine" kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6:

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

30. Põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olevas haldusasjas esitas isik halduskohtule kaebuse,

milles taotles kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest tema kinnipidamisel Tallinna Vanglas,

kuna talle ei tagatud piisavat elamispinda ja jalutusvõimalust. Pooled ei vaidle selle üle, et isikule oli

kogu kinnipidamise aja jooksul tagatud vähemalt toona vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud 2,5 m2

põrandapinda. Seejuures väidab kaebaja, et tegemist oli tema inimväärikuse alandamisega ja talle on

sellega kahju tekitatud. PS § 10 sätestab inimväärikuse põhimõtte. PS § 18 esimene lause sätestab

põhiõigusena, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Järelikult on küsimus selles, kas VSKE § 6 lõike 6 v.r oli põhiseadusega kooskõlas.

31. Selleks, et Riigikohus saaks hinnata normi põhiseaduspärasust, peab see norm olema

asjassepuutuv. Norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades selle põhiseadusele

mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu

üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

32. Juhul kui VSKE § 6 lõike 6 v.r-ga ettenähtud põrandapinna suurus kinnipeetava kohta on

põhiseadusega vastuolus inimväärikust alandavate tingimuste põhjustamise tõttu, oleks kaebaja

kinnipidamine sedavõrd väiksel pinnal iseenesest õigusvastane ja kohus peaks lahendama kaebuse

lähtuvalt sellest. Juhul kui VSKE § 6 lõike 6 v.r-ga ettenähtud põrandapinna suurus kinnipeetava

kohta on põhiseaduspärane, peaks kohus täiendavalt hindama, kas kaebajat koheldi inimväärikust

alandavalt vaatamata põhiseaduspärasele regulatsioonile. Kuna kohus peaks asja lahendama erinevalt

sõltuvalt VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasusest või -vastasusest, on norm asjassepuutuv.

33. Samas nägi VSKE § 6 lõike 6 v.r ette kinnipeetavale põrandapinna suuruse nii toas kui ka

kambris. VSKE § 6 lõike 2 järgi on kamber kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises

vanglas. Lähtuvalt sama paragrahvi lõikest 3 on tuba kinnipeetavatele ettenähtud eluruum avavanglas

või kinnise vangla avavanglaosakonnas. Praegusel juhul peeti isikut kinni üksnes kambris. Seega on

norm asjassepuutuv üksnes kinnise vangla kambri suuruse osas.

34. Määruse põhiseadusega kooskõlas olemise üheks eelduseks on, et see vastab seadustele. Kuna

ükski menetlusosaline ei ole väitnud, et vaidlusalune norm ei vastanud vangistusseadusele või mõnele

muule seadusele, ja ka kolleegium ei kahtle normi seadusele vastavuses, ei käsitleta seda lähemalt.

35. Järgnevalt kontrollib kolleegium PS § 18 lõikega 1 tagatud õiguse inimväärikale kohtlemisele

riivet.

36. Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud

karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega

paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga

seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused

võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise

käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased

kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub

mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest

mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise

tingimustest.

37. Praeguses asjas on küsimus selles, kas VSKE § 6 lõike 6 v.r-ga isikule ette nähtud kambri pindala

2,5 m2 oli isiku inimväärikust alandav. Kolleegium möönab, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et

pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee soovitab

tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m2 põrandapinda isiku kohta.

38. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille

puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll

kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on

tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused

väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses

asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis

tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.

39. VSKE § 8 lõike 1 esimene ja teine lause sätestavad, et väljaspool kambrit oma osakonna piires

võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal; oma osakonnas liikumiseks

ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Seega näeb VSKE ette minimaalse vaba aja

osakonnas liikumiseks, iga vangla kodukord sätestab selle täpsemalt ja võib ette näha pikema aja.

VSKE § 5 lõike 1 järgi moodustatakse osakond kinnise vangla ühest või mitmest kinnipeetavate

majutamiseks mõeldud hoonest või hoone osast. Arvestades seda, et osakond võidakse moodustada

ka mitmest hoonest, võib VSKE järgi tegemist olla küllaltki suure alaga. Seega näeb VSKE ette

minimaalse ajana neli tundi, mil isik peab saama suuremal territooriumil ringi liikuda. VSKE-st ei

tulene, et kinnipeetav peab viibima (vähese põrandapinnaga) kambris kogu ööpäeva või sellest

suurema osa. Lisaks eeltoodule näeb VSKE ette ka muu väljaspool kambrit liikumise, nagu

kokkusaamised (§ 31 jj), sisseostude tegemise (§ 74), töötamise väljaspool vanglat (§ 961 jj) jm. Ka

seadus näeb ette võimalused kambrist väljas liikuda – VangS § 34 jj sätestavad hariduse, koolituse ja

töötamise võimaluse või kohustuse, § 55 järgi peab vangla võimaldama kinnipeetaval kehakultuuriga

tegeleda ja viibida vähemalt tunni päevas värskes õhus.

40. Seega ei näinud regulatsioon kogumis ette kinnipeetava ega vahistatu pikaajalist vähese

põrandapinnaga kambris hoidmise kohustust. VSKE võimaldab kinnipeetavale ja vahistatule ette

näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Lisaks põhiseaduses sätestatud inimväärikusele näeb ka

VangS § 41 lõige 1 ette kinnipeetava ja vahistatu sellisel viisil kohtlemise kohustuse, mis austab tema

inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kinnipidamise

täpsemad tingimused sätestatakse vangla direktori kinnitatavas vangla kodukorras (VangS § 105

lõige 3). Seadus ja määrusega kehtestatud VSKE jätavad vanglale kui haldusorganile kaalutlusruumi

kinnipidamistingimuste täpsemaks määramiseks ja on võimalik, et kodukorrast tuleneb vangistuses

viibija kohustus viibida ööpäevas 20 tunni vältel (vähese põrandapinnaga) kambris. Vangla kodukord

on haldusakt haldusmenetluse seaduse mõttes. Haldusaktid, nagu ka halduse toimingud, peavad

vastama määrustele, seadustele ja ka põhiseadusele (PS § 3 lõige 1). Kui määrused ja seadused

jätavad haldusorganile kaalutlusruumi, siis ei sõltu määruste ega seaduste põhiseaduspärasus sellest,

kas

haldusorgan

rakendab

kaalutlusruumi

(põhi)seaduspäraselt.

Kui

haldusorgan

toimib

(põhi)seadusvastaselt, on küll tegemist rikkumisega, aga see ei muuda seaduspärast tõlgendust ja

tegevust võimaldavaid norme põhiseadusvastaseks. Haldusaktide põhiseaduspärasuse kontroll ei

kuulu Riigikohtu pädevusse põhiseaduslikkuse järelevalve korras, haldusaktide seadusele ja ka

põhiseadusele vastavust kontrollitakse halduskohtumenetluses. Seetõttu ei kontrolli kolleegium

vangla kodukorra põhiseaduspärasust.

41. Lähtuvalt eeltoodust leiab kolleegium, et VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette

kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja

õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike

6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik

konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks,

samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest

inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi

tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.

42. Menetlusosalised viitavad ka EIÕK-le ja EIK praktikale. EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei

või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Säte ei näe täpsemalt ette, milline

peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et tegu ei oleks alandava kohtlemise ega

karistamisega. Kinnipeetavate inimväärikuse tagamist puudutavat EIK praktikat on ulatuslikult.

Paljudes asjades on EIK tuvastanud rikkumised, mis on olnud seotud ka vähese kambripinnaga.

Kolleegium toob siinkohal välja EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12,

Semikhvostov vs. Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv

peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3

kooskõlaline kohtlemine (punkt 79).

43. Arvestades eeltoodut, jätab kolleegium põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

§ 15 lõike 1 punkti 6 alusel Tartu Halduskohtu taotluse rahuldamata.

44. Kolleegium rõhutab, et normi põhiseaduspärasus ei välista seda, et kinnipidamistingimustega

kogumis võidi rikkuda V. Tarasovski inimväärikust. Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust

alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri

põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid

muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Ivo Pilving