3-1-1-33-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-33-14

Otsuse kuupäev

20. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksei Aljajevi süüditunnistamises KarS

§ 1333 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 1-13-4758

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Aljajevi kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. mai 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsus.

2. Jõustada Harju Maakohtu 25. septembri 2013. a otsus, kuid muuta kohtuotsuse põhiosa,

jättes otsusest välja põhjenduse, mille kohaselt oleks pidanud süüdistatavale süüks arvatava teo

kvalifitseerima KarS § 1332 järgi.

3. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. J.-ile esitati karistusseadustiku (KarS) § 1332 lg 1 (kuni 14. aprillini 2012 KarS § 2681 lg 2 p 1)

järgi süüdistus kupeldamises selle eest, et ta muu hulgas pidas Aleksei Aljajevilt 18. augustil 2007. a

välja üüritud korteris Tallinnas Xxx XX-X bordelli. A. Aljajevile esitati süüdistus prostitutsioonile

kaasaaitamises KarS § 1333 lg 1 (kuni 14. aprillini 2012. a KarS § 2681 lg 2 p 1) järgi selle eest, et ta

andis L. J.-ile üürile korteri ja ehkki ta sai 2009. a jaanuaris korteris toimuvast prostitutsioonist

teadlikuks, ei võtnud ta selle tegevuse lõpetamiseks midagi ette, kuigi oli selleks kohustatud.

2. Harju Maakohtu 25. septembri 2013. a otsusega tunnistati L. J. KarS § 1332 lg 1 järgi süüdi.

A. Aljajev mõisteti KarS § 1333 lg 1 järgi õigeks. Korterit L. J.-ile välja üürides ei olnud A. Aljajev

teadlik, et L. J. hakkab seal bordelli pidama. Esimesed vihjed lõbumaja pidamise kohta sai A. Aljajev

2009. a jaanuaris. Kindel teadmine intiimteenuste osutamisest korteris tekkis A. Aljajevil hiljemalt

28. jaanuaril 2013. a. Kuivõrd süüdistusaktis heidetakse A. Aljajevile ette, et ta oleks pidanud

bordellipidamisest teadlikuks saanuna üürilepingu lõpetama, pannakse A. Aljajevile süüks kuriteo

toimepanemist tegevusetusega. Seega on A. Aljajevit võimalik süüdi tunnistada üksnes juhul, kui ta

oli tegutsemiseks kohustatud garant KarS § 13 lg 1 tähenduses. Süüdistuses ei ole täpsustatud,

millisel alusel oleks A. Aljajev pidanud garandina tegutsema. Sellist alust õiguskorras ei olegi,

mistõttu A. Aljajev ei pidanud üürilepingut lõpetama ja teda pole võimalik tegevusetusega

prostitutsioonile kaasaaitamises süüdi tunnistada. Et bordelli pidamiseks ruumi rentimine kujutab

endast kupeldamist KarS § 1332 järgi, tulnuks A. Aljajevi õigeksmõistmise aluse puudumise korral

süüdistatava tegu kvalifitseerida hoopis KarS § 1332 järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle-

Mai Velling, kes palus A. Aljajevi õigeksmõistmise tühistada ja A. Aljajev KarS § 1333 lg 1 järgi

süüdi tunnistada. A. Aljajev teadis prostitutsiooniga tegelemisest juba alates 2009. või 2010. aastast,

mitte alles 2013. a jaanuarist. Süüdistatav oleks pidanud L. J.-iga sõlmitud lepingu lõpetama.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 1 p-s 1 on sätestatud lepingu olemusest ja eesmärgist tulenevad

poolte kohustused. A. Aljajev ja L. J. sõlmisid eluruumi rendilepingu. A. Aljajev kohustus lubama

L. J.-il kasutada oma korterit eluruumina ja L. J. kohustus seda eluruumina kasutama. Et L. J. seda sel

otstarbel ei kasutanud, tekkis A. Aljajevil kohustus leping lõpetada.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsusega apellatsioon rahuldati ja maakohtu otsus

tühistati. A. Aljajev tunnistati KarS § 1333 lg 1 järgi süüdi ja karistati 250 päevamäära suuruse e

1500-eurose rahatrahviga ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel mõisteti

A. Aljajevi lõplikuks karistuseks rahatrahv 1000 eurot.

4.1 A. Aljajev oli prostitutsiooni osutamisest teadlik juba alates 2009. a jaanuarist. Senises

menetluses on oldud ebaõigel seisukohal, et süüdistatav pani teo toime tegevusetusega. KarS § 1333

on toime pandav vaid tegevusega ja A. Aljajevi tegu kujutabki endast tegevust. Korteri rentimine on

tegevus: isik annab või rendib ruumi bordelli pidamiseks hetkest, kui ta saab teada, et ruumis hakkab

tegutsema bordell, ning soostub sellega. A. Aljajevi süüditunnistamist ei väära ka asjaolu, et

süüdistuse kohaselt seisnes A. Aljajevi tegu tegevusetuses, sest A. Aljajevile etteheidetava käitumise

faktiline kirjeldus ja selle õiguslik sisu on KarS § 1333 lg 1 järgi süüditunnistamiseks piisav.

Prostitutsioonile kaasaaitamise pani A. Aljajev toime kaudse tahtlusega.

4.2 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et A. Aljajevi tegu kuulunuks kvalifitseerimisele

KarS § 1332 lg 1 järgi, sest see säte kohaldub bordelli pidamiseks ruumi rentimise korral. Küll aga ei

saa õigeks pidada maakohtu seisukohta, et A. Aljajevi oleks pidanud õigeks mõistma ka põhjusel, et

KarS § 1333 lg 1 järgi ei saagi vastutusele võtta bordelli pidamisele kaasaaitamise eest. Kohus, kes

leiab, et süüdistatavat ei ole võimalik süüdi tunnistada talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud

karistussätte järgi, peab omal algatusel kontrollima, kas tegu ei ole karistatav mõne sätte järgi, mis ei

ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Et

A. Aljajevi tegu vastas maakohtu hinnangul prostitutsiooni kaasaaitamisest (KarS § 1333) rangemat

sanktsiooni ette nägevale kupeldamisele (KarS § 1332), on A. Aljajevi süüditunnistamine

KarS § 1333 järgi võimalik.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Aljajevi kaitsja vandeadvokaat Dmitri

Školjar, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jõustada maakohtu otsus järgmistel

põhjendustel. Ringkonnakohtu hinnangul on A. Aljajevi tegu vaadeldav tegevusena, süüdistusaktis

heideti aga süüdistatavale ette tegevusetust. Kohtul ei ole võimalik omistada süüdistatavale

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. Seda tehes väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest.

6. Kassatsioonivastuses leiab E.-M. Velling, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik. Ringkonnakohus

pidas õigesti ekslikuks maakohtu seisukohta, et on tuvastamata, millal sai A. Aljajev teada tema

korteris prostitutsiooniga tegelemisest. Ka on ringkonnakohus leidnud õigesti, et maakohus oleks ise

pidanud kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõnele süüdistuses nimetamata

kuriteokoosseisule. Et prostitutsioonile kaasaaitamise eest on sätestatud kergem karistus kui

kupeldamise eest, oleks maakohus saanud A. Aljajevi tunnistada süüdi KarS § 1333 lg 1 järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kas A. Aljajevile ette heidetav tegu - prostitutsioonile

kaasaaitamine - kujutab endast tegevust või tegevusetust.

8. Kohtupraktikas on tegevuse ja tegevusetuse piiritlemiseks kasutatud nn isikukausaalsuse

kriteeriumi, mille rakendamiseks tuleb kaalutava teo ja sellele järgneva tagajärje saabumise ajaks isik

mõtteliselt eemaldada. Kui tagajärg saabub ikkagi, ei ole isik ja tema tegu tagajärjega seotud;

järelikult on põhjust rääkida tegevusetusest. Kui aga tagajärg jääks saabumata, on see isikuga seotud

ja järelikult on tagajärje põhjustanud tema tegevus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi

2002. a otsus asjas nr 3-1-1-28-02, p 10 ja 21. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-71-02, p 6.2).

Teisisõnu saab tegevusest kõneleda siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob

kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber

toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega.

9. Praeguses kriminaalasjas on prostitutsioonile kaasaaitamiseks loetud A. Aljajevi poolt L. J.-ile

korteri üürileandmist bordelli pidamiseks. Vaidlust ei ole selles, et üürilepingu sõlmimisel ja

korterivõtmete üleandmisel (tegevus) ei teadnud A. Aljajev L. J. bordellipidamise kavatsusest.

10. Korteri üleandmise järel A. Aljajev mingeid tegevusena vaadeldavaid tegusid toime ei pannud.

Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et tegevusena tuleb käsitada korteri rentimist

bordelliks hetkest, kui A. Aljajev sai teada, et ruumis hakkab tegutsema bordell, ja ta soostus sellega.

Millist konkreetset A. Aljajevi kehaliigutust ringkonnakohtu meelest rentimiseks lugeda tuleb,

kohtuotsusest ei selgu. Tuvastatud on, et 18. augustil 2007. a aset leidnud korteri üleandmise järel jäi

A. Aljajev passiivseks ega sekkunud korteri kasutamisse L. J. poolt. Isikukausaalsuse kriteeriumi

kohaselt tähendab see, et kui A. Aljajev pärast 18. augustit 2007. a mõtteliselt eemaldada, oleks

prostitutsioon talle kuuluvas korteris ikkagi aset leidnud. Seega ei saa kõneleda sellest, et süüdistuses

on A. Aljajevile ette heidetud käitumist, mida saab pidada tegevuseks (nt uutel tingimustel korteri

kasutamise lepingu sõlmimine). Seetõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et A. Aljajevile on süüks

arvatud teo toimepanemine tegevusetusega.

11. Ringkonnakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ka sellega, et mõistis A. Aljajevi

KarS § 1333 lg 1 alusel süüdi prostitutsioonile kaasaaitamises, mis on toime pandud kaudse

tahtlusega. Sõna „teadvalt" KarS § 1333 lg-s 1 tähendab, et prostitutsioonile kaasaaitamine on

karistatav vaid juhul, kui teo toimepanija tegutseb vähemalt otsese tahtlusega. Seega ei ole kaudse

tahtlusega tegutsevat isikut võimalik KarS § 1333 lg 1 järgi süüdi tunnistada.

12. Kaitsja kassatsioonis on asutud seisukohale, et ringkonnakohus väljus süüdistuse piiridest, kui

hindas A. Aljajevile etteheidetavat tegu erinevalt süüdistusest tegevuseks. Ringkonnakohtuga saab

nõustuda selles, et süüdistuses kirjeldatud A. Aljajevi käitumise faktiline kirjeldus ja selle põhjal

tehtud õiguslik etteheide on põhimõtteliselt piisavad süüdimõistmiseks KarS § 1333 lg 1 alusel

tegevuse vormis, s.t süüdimõistmine ei eelda prokuröri poolt süüdistuse muutmist. Kuna aga

kolleegium tuvastas eelnevalt ringkonnakohtu eksimuse materiaalõiguse kohaldamisel, siis on õige

maakohtu seisukoht, et A. Aljajevit ei saa tegevusetusega toimepandud teos süüdi mõista, kuna

süüdistusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel süüdistatav pidi garandina tegutsema (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-13-07, p 10 ja 4. oktoobri 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-72-13, p 12).

13. Maa- ja ringkonnakohus on asja arutades korrektselt kontrollinud A. Aljajevile etteheidetava teo

jätkuvat kuriteona karistamist pärast 14. aprillil 2012. a jõustunud karistusseadustiku muudatusi. Küll

on aga kohtud jõudnud väärale järeldusele, et bordelli pidamiseks ruumi rentimine kuulunuks

kvalifitseerimisele kupeldamisena KarS § 1332 alusel. A. Aljajevile süüdistuse esitamise ajal

kehtinud KarS § 2681 lg 1 rääkis prostitutsioonile kaasaaitamisest "ruumi andmisega". Kohtud on

praeguses kriminaalasjas tõlgendanud rentimise mõistet KarS §-s 1332 laiendavalt. VÕS § 339 järgi

kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks

rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite

järgi saadava vilja; rentnik aga on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Ruumi mistahes muus

eraõiguslikus vormis (nt tasuta kasutada andmine või üürimine) bordelli pidamiseks kasutada

andmine oleks paigutatav KarS § 1332 alla juhul, kui seadusandaja oleks normatiivse termini

„rentimine" asemel kasutanud üldkeelde kuuluvat sõnastust nagu kuni 14. aprillini 2012. a kehtinud

KarS §-s 2681 või kõnelenud näiteks "kasutada lubamisest". Rentimine tegevusetusega ei ole

võimalik.

14. KarS § 1332 puutuvalt on eksitav ka ringkonnakohtu väide, et maakohus saab süüdistuses esitatud

kuriteo kvalifikatsiooni muuta vaid juhul, kui ta ei raskenda süüdistatava olukorda. Alates

1. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 268 lg 6 järgi võib kohus mõista süüdistatava süüdi ka raskema

kuriteokoosseisu järgi kui see, mis on ära toodud süüdistuses. Samuti on prokuratuuri või kannatanu

apellatsiooni alusel ringkonnakohtu pädevuses KrMS § 340 lg 4 kohaselt süüdistatava raskemas

kuriteos süüdimõistmine või õigeksmõistetu süüdimõistmine, kui sellega ei väljuta süüdistuse

piiridest.

15. Kriminaalkolleegium leiab, et prostitutsiooniga tegelemise takistamata jätmine võib teatud

tingimustel olla karistatav KarS § 1333 järgi kui prostitutsioonile tegevusetusega kaasaaitamine.

Nagu ka maakohus on märkinud, saab mitteehtsa tegevusetusdelikti korral tegevusetuks jäävat isikut

vastutusele võtta juhul, kui isik on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud KarS § 13 lg 1 tähenduses e

ta on garant. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et A. Aljajevit ei saa pidada garandiks.

16. Alusetu on prokuröri apellatsioonis esitatud seisukoht, et A. Aljajevi garandistaatus tuleneb VÕS

§ 23 lg-st 1, mille kohaselt tekib lepingupoolel kohustus leping üles öelda, kui teine pool lepingut

rikub. Esiteks ei teki lepingu rikkumise korral ühe lepingupoole poolt teisel poolel lepingu

ülesütlemise kohustust, vaid õigus kohaldada õiguskaitsevahendeid (vt VÕS § 101). Teiseks ei oleks

see väide ka selle tsiviilõigusliku paikapidamise korral asjakohane, sest karistusõiguslikku

tegutsemiskohustust ei ole võimalik tuletada pelgalt asjaolust, et tsiviilõiguslikult on isikul tekkinud

kohustus midagi teha. Õiguslik kohustus KarS § 13 lg 1 tähenduses on normatiivne mõiste, mille

olemasolust saab kohtupraktika kohaselt kõneleda kahel juhul: kaitsegarant peab tagama, et tema

kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve

kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari

2010. a otsus asjas nr 3-1-1-104-09, p 12.1). Seega ei saa isikule garandistaatust omistada vaid

tsiviilõigusliku kohustuse alusel, vaid tuleb ära näidata, et isiku kaitse all oli teatud õigushüve, mida

ta pidi ohtude eest hoidma, või pidi isik teatud ohuallikast tulenevad kahjulikud mõjud elimineerima.

17. Kolleegiumi hinnangul ei esine ühtegi alust, mis võimaldaks püstitada hüpoteesi, et A. Aljajevi

tegutsemiskohustus tulenes sellest, et ta pidi mõnda ohus olevat õigushüve kaitsma. Kõne alla võiks

tulla üksnes A. Aljajevi vastutus valvegarandina. Valvegarandi staatust ei saa aga tuletada asjaolust,

et A. Aljajev andis korteri L. J. kasutusse. Varasem tegu saaks garandistaatuse analüüsil olla asjasse

puutuv juhul, kui see oleks ohtlik ja õiguslikult hukkamõistetav (nn ingerents; vt otsus asjas nr 3-1-1-

104-09, p 12.3). Pelk korteri väljaüürimine ei ole vaadeldav ohtliku ega hukkamõistetava teona.

Teatud juhtudel võib valvegarandistaatus tuleneda ka omandist. Omaniku tegutsemiskohustusest saab

kõneleda juhul, kui omandist lähtub mingi oht. Nii näiteks peab majaomanik hoolitsema selle eest, et

varisemisohtlik maja kokku ei kukuks ja seeläbi inimeste tervisele või võõrale varale kahju ei

tekitaks. Korteriomanikul aga ei saa olla pelgalt omandi tõttu kohustust hoida ära seda, et tema

korteris kuritegusid toime ei pandaks. Sellist kohustust saaks jaatada vaid juhul, kui korter oleks

mingite iseärasuste tõttu teatud kuritegude toimepanemiseks eriti sobiv ja seeläbi käsitatav

ohuallikana. Praegusel juhul millestki sellisest kõneleda ei saa, mistõttu on maakohus õigesti leidnud,

et Eesti õiguskord ei sisalda alust, millest tulenes A. Aljajevi kohustus hoida ära prostitutsiooni

osutamine tema korteris.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohus

Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2014. a otsuse ja jõustab Harju Maakohtu 25. septembri

2013. a õigeksmõistva otsuse. Kuna Riigikohtu hinnangul on väär maakohtu põhjendus selle kohta, et

A. Aljajevi teo õige kvalifikatsioon oleks õigeksmõistmise aluse puudumise korral olnud KarS § 1332

(vt punkt 13), tuleb see põhjendus KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosast välja jätta.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Saale Laos