3-2-1-41-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-41-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ Intelan (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela hagi

Anna Igumina, Jelena Kikase ja Osaühingu Westham

Invest vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja

tehingute alusel saadu tagastamiseks pankrotivarasse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-27953

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Intelan (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Taela

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

52 087 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Intelan (pankrotis, registrikood 11079200)

pankrotihaldur Sirje Tael, esindaja vandeadvokaat Kaimo

Räppo

Kostjad Anna Igumina, Jelena Kikas ja Osaühing Westham

Invest (registrikood 10637709)

Asja läbivaatamise kuupäev

21. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-27953 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Jaanus Silmale 6. veebruaril 2014 OÜ Intelan (pankrotis) pankrotihalduri Sirje

Taela kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 521 (viissada kakskümmend üks) eurot 87 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Intelan (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Sirje Tael (hageja) esitas 18. juulil 2012 Harju

Maakohtule hagi Anna Igumina (kostja I), Jelena Kikase (kostja II) ja Osaühingu Westham Invest

(kostja III) vastu tagasivõitmise korras tehingute (nõude loovutamise lepingud) kehtetuks

tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu tagastamiseks pankrotivarasse. Hageja esitas

alternatiivnõude juhuks, kui kohus jätab kaasamata kostjana Elias Mokhtari ning rahuldab

tagasivõitmise nõuded kostjate suhtes. Alternatiivnõudes palub hageja kostjatelt välja mõista

solidaarselt 52 087 eurot 99 senti (815 000 krooni). Maakohus tagas 1. augusti 2012. a määrusega

hagi ja keelas kostjal III Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2006. a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-

04-1481 tuleneva nõudeõiguse võõrandamise kolmandatele isikutele.

Hagiavalduse kohaselt on võlgniku ja Merle Peldese vahel vastastikused nõuded. Tsiviilasjas nr 2-04-

1481 lõpetas Tallinna Ringkonnakohus 1. oktoobril 2006 Padu 11 kaasomandi ning Merle Peldes

kohustus tasuma võlgnikule kaasomandi kaotamise eest hüvitist 815 000 krooni. Kuna võlgnik

keeldus valdust üle andmast, mõistis Harju Maakohus 27. septembri ja 10. märtsi 2007. a otsustega

Merle Peldese hagi alusel võlgnikult välja kahju 253 000 krooni ja menetluskulud. 4. septembril 2008

loovutas võlgnik nõudeõiguse Merle Peldese vastu kostjale I (edaspidi esimene tehing), kes oli nõude

loovutamise ajal võlgniku ainuosaniku kostja III nõukogu liige ja ainuosanik. Nõue loovutati hinnaga

700 000 krooni, s.o alla nominaalväärtuse. Ei nähtu, et nõude eest oleks tasutud. 31. detsembril 2008

loovutas kostja I nõude kostjale II, kes oli nõude loovutamise ajal võlgniku ainuosaniku kostja III

nõukogu liige. Nõue loovutati hinnaga 600 000 krooni. Ei nähtu, et nõude eest oleks tasutud.

4. novembril 2009 loovutas kostja II nõude kostjale III, kes oli nõude loovutamise ajal võlgniku

ainuosanik. Nõue loovutati hinnaga 600 000 krooni. Lepingusse märgiti, et tehingu eest tasuti

sularahas, kuid kostja III 2009. a majandusaasta aruandest sellist tasumist ei nähtu.

Hageja leiab, et kostjad on võlgniku lähikondsed ning nõude loovutamistega kahjustati võlausaldaja

huve, kuna selle tagajärjel muutus võlgnik varatuks. Võlgniku pankrot kuulutati välja 9. märtsil 2011.

Nõude loovutamise lepingud on näilikud tehingud, millega varjati kinkelepinguid. Tehingud tuleb

pankrotiseaduse (PankrS) § 111 lg 1 p 2 ja § 110 lg 1 p 3 alusel tagasi võita.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostjad I ja III leidsid, et tehtud tehinguid ei saa pidada võlausaldajate

huve kahjustavaks. Nõude loovutamise hetkel ei olnud teada, kas nõuet oleks üldse olnud võimalik

M. Peldesele kuuluva vara arvel rahuldada. Kostja I ei omandanud nõuet esimese tehingu järgi tasuta,

vaid tal oli võlgniku vastu vastunõue tulenevalt 29. detsembri 2004. a ja 16. veebruari 2005. a

laenulepingutest. Tegemist ei ole näiliku tehinguga või kinkelepinguga. Kõik edasised tehingud on

toimunud raha eest. Hageja ei saa vaidlusalust nõuet tehingute kehtetuks tunnistamisega

pankrotivarasse tagasi, kuna kostja III on loovutanud nõude 19. juulil 2012 kolmandale isikule.

Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole ta nõuet tasuta omandanud ega tasuta edasi loovutanud.

Kostja II laenas 2005. aastal kostjale I 600 000 krooni ja see nõue tasaarvestatigi kostjate I ja II vahel

sõlmitud nõude loovutamise lepinguga.

3. Harju Maakohus rahuldas 18. juuli 2013. a otsusega hagi ja tunnistas vaidlusalused tehingud

kehtetuks ning mõistis kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja 52 087 eurot 99 senti.

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et võlgniku ja M. Peldese vahel olid vastastikused

nõuded ning et sõlmiti nõude loovutamise lepingud. Registrikaartidelt nähtub, et kostjad on võlgniku

lähikondsed PankrS § 117 lg 2 p-de 1, 3 ja 6 järgi. PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus

tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu

toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

Maakohus tunnistas vaidlusalused tehingud PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi kehtetuks. Esimesest

tehingust nähtub, et nõude loovutamise hind tasaarvestati lepingupoolte vahel. Kostja I esitas

29. detsembri 2004. a ja 16. veebruari 2005. a laenulepingud, mille järgi andis ta võlgnikule laenu

vastavalt 950 000 krooni ja 850 000 krooni. Kostja I esitas samuti 29. detsembri 2004. a ja

16. veebruari 2005. a order-kviitungid vastavalt 950 000 krooni ja 600 000 krooni võlgnikule

üleandmise kohta. 16. veebruari 2005. a maksekorraldusega on kostja I tasunud võlgnikule

250 000 krooni. Esitatud order-kviitungid ei ole usaldusväärsed, kuna need ei ole kontrollitavad.

Raha üleandmist tõendab aga viidatud maksekorraldus. Kostja I omandas 815 000 krooni suuruse

nõude, millele lisandusid kõrvalnõuded (hageja hinnangul vähemalt 250 000 krooni). Seega ei ole

võlgnikule tasutud summa piisav, et tasaarvestada nõuet, mille kostja I omandas. Ka 700 000 krooni

suuruse nõude loovutamise hinna puhul ei oleks selle hinnaga nõude tasaarvestamine 250 000 krooni

suuruse nõudega piisav (sel juhul oleks nõue omandatud vaid 1/3 hinnaga). Seega on esimesel

tehingul osaliselt kinke iseloom ja sellele tuleb täiendavalt kohaldada PankrS § 111 lg-t 3. Ka

järgnevatel tehingutel on kinke iseloom, sest tehingutest ei nähtu nõude eest tasumist, samuti ei nähtu

nõuet, mida tasaarvestada. Kostja III 2009. a majandusaasta aruandest ei nähtu nõude loovutamise

eest 600 000 krooni tasumise. Hagejal on tulenevalt PankrS §-st 116 õigus esitada tagasivõitmise

nõue ka võlgnikuga tehingu teinud eriõigusjärglase vastu.

Esimese tehingu tegemisel ei olnud PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaeg möödunud. Asjas on

tuvastatud, et nõue loovutati võlgniku lähikondsele. Kostjad ei ole tõendanud, et võlgnik oli

kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Pankrotimäärusest

tulenevalt oli võlgnik 2008. aastal kahjumis 610 193 krooniga ja ajutise halduri hinnangul oli võlgnik

juba 2008. aastal maksejõuetu. Võlgnik sellele pankrotimenetluses vastu ei vaielnud. Seega oli

võlgnik nõude loovutamise ajal maksejõuetu. Kuivõrd võlgnikul 2008 enam majandustegevust ei

olnud, muutus võlgnik nõude loovutamisega püsivalt maksejõuetuks ning nõude loovutamine

kahjustas seega PankrS § 109 lg 1 mõttes võlausaldajate huve. Kuivõrd kostjad on võlgniku

lähikondsed, pidid nad teadma, et nad kahjustasid teadlikult võlausaldajate huve (see eeldus on

sätestatud PankrS § 110 lg-s 3). Seega on nõude loovutamise kehtetuks tunnistamise aluseks lisaks

PankrS § 111 lg 1 p-le 2 täiendavalt ka PankrS § 110 lg 1 p 4.

Hageja ei saa vaidlusalust nõuet tehingute kehtetuks tunnistamisega pankrotivarasse tagasi

(PankrS § 119 lg 1), kuna tegemist on kolmandale isikule kuuluva nõudega. Asjas on tuvastatud, et

kostja III loovutas 19. juulil 2012 vaidlusaluse nõude Elias Mokhtarile, kes tasus selle eest 20. juulil

2012. aastal 40 000 eurot. Kostjatelt tuleb PankrS § 119 lg 3 alusel solidaarselt võlgniku kasuks välja

mõista nõudeõiguse nominaalväärtus 52 097 eurot 99 senti (815 000 krooni). Nimetatud summa on

võlgniku kasuks kohtuotsusega M. Peldeselt välja mõistetud. Kostjate poolt nõude loovutamisega on

hageja selle summa väljanõudmisest M. Peldeselt ilma jäänud.

4. Kostjad I ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. jaanuari 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue

otsusega hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 639 lg 2 järgi

lugeda kostja II kaasapellandiks, vaatamata sellele, et ta apellatsioonkaebust ei esitanud.

PankrS § 116 võimaldab tagasivõitmist tagasivõidetava tehingu või toimingu teinud isiku

õigusjärglase suhtes. Kui kohus leiab, et nõude loovutamine kostjale I ei ole tagasivõidetav, ei ole

tagasivõidetav nõude loovutmine ka kostja I poolt kostjale II ega ka kostja II poolt kostjale III.

Ringkonnakohtu põhjendustel ei olnud esimene tehing näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89

tähenduses ning tegelikult on nõude eest tasutud. Kostjad on esile toonud, et nõue mida esimese

tehinguga tasaarvestati, tulenes kostja I ja võlgniku sõlmitud laenulepingutest. Oma väidete

tõendamiseks esitasid kostjad laenulepingud, order-kviitungid ja maksekorralduse. Kostjad I ja III on

esitanud apellatsioonimenetluses tõendi selle kohta, et võlgniku endine juhatuse liige on teinud

16. veebruaril 2005 võlgniku kontole 600 000 krooni suuruse sularaha sissemakse (edaspidi

16. veebruari 2005. a kviitung sularaha sissemakse kohta). Hagejal on olnud võimalus selle tõendiga

tutvuda ja sellele vastuväiteid esitada. Tõend kinnitab, et kostja I laenas võlgnikule raha. Nimetatud

tõendi saab vastu võtta, kuna see on asja õige lahendamise jaoks oluline. Tõenditest nähtuvalt on

tõendatud, et kostjal I oli nõue võlgniku vastu, mida sai esimese tehinguga tasaarvestada. Hageja ei

ole esitanud tõendeid, mis seda ümber lükkaksid. Tehingu näilikkust pidi tõendama hageja kui pool,

kes sellele tugines.

Esimesel tehingul ei ole PankrS § 111 lg 3 mõttes kinke iseloomu. Nimetatud nõude loovutamise

lepingus on märgitud, et nõue loovutatakse hinnaga 700 000 krooni. Nõude nominaalväärtuseks on

815 000 krooni, millele hageja väidete kohaselt lisandub seadusjärgne viivis 250 000 krooni. Võlgnik

ei pidanud loovutama nõuet nominaalväärtuse eest. Nõude puhul tuleb arvestada selle

sissenõudmiseks kuluvat aega ja selle sissenõudmiseks tehtavaid kulusid, samuti riski, et nõue võib

jääda täielikult või osaliselt rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I vastusooritus

võlgnikule on lubamatult tasakaalust väljas ja et sellest tulenevalt on tegemist osaliselt kinke

iseloomuga lepinguga. Hagi ei saa rahuldada ka tuginedes PankrS § 110 lg 1 p-le 3 (esimese nõude

loovutamise lepingu ajal kehtivas sõnastuses). PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt on sellise hagi

rahuldamise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Asjas pole tõendatud, et võlgnik loovutas

nõude alla selle turuväärtuse. Seega ei ole võlausaldajate huve kahjustatud. Samal põhjusel ei saa

hagi rahuldada ka PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel.

Kuna esimene tehing ei ole tagasivõidetav, ei ole tagasivõidetavad ka järgnevad tehingud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu

otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 652 lg-t 4, kui võttis apellatsioonimenetluses vastu täiendava tõendi.

Ühtegi mõjuvat põhjust, miks nimetatud tõendit ei esitatud maakohtus, ei ole esile toodud. Hageja

vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ka alljärgnevalt. Ringkonnakohus ei põhjendanud,

miks ta hindab võlgniku koostatud kassa ordereid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus jättis

hinnangu andmata hageja väitele, et esimeses tehingus ei sisaldu tasaarvestuse avaldust, vaid tegemist

on kokkuleppega, mis võimaldab esitada tasaarvestuse avalduse tulevikus, seda pole aga tehtud.

Lugedes tasaarvestuse esimese tehinguga toimunuks, rikkus ringkonnakohus ühtlasi

võlaõigusseaduse § 198. Samuti jättis ringkonnakohus hinnangu andmata hageja väitele ja tõenditele

loovutatud nõude väärtuse kohta. Loovutatud nõude väärtus on jäänud tuvastamata ning

ringkonnakohtu seisukoht, et kostja I vastusooritus oli tasakaalus nõude väärtusega, on ebaõige ja

oletuslik.

7. Kostjad I ja III palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kostja II arvates ei anna kassatsioonkaebuse väited alust tema suhtes hagi rahuldamiseks ja

ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kolleegium nõustub osaliselt hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtul ei olnud

iseenesest alust apellatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel vastu võtta uue

tõendina 16. veebruari 2005. a kviitungit sularaha sissemakse kohta. TsMS § 652 lg 4 järgi peab pool

uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on

ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

Ringkonnakohus põhjendas uue tõendi vastuvõtmist asjaoluga, et see on asja õige lahendamise jaoks

oluline ning hagejal on olnud võimalus tõendiga tutvuda ja sellele vastuväiteid esitada. Kolleegiumi

arvates ei saanud üksnes eeltooduga TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt uue tõendi vastuvõtmist

põhjendada, sest selle sätte tähenduses on vaja lisaks vastaspoole nõusolekut uue tõendi

vastuvõtmiseks.

Lisaks sätestab TsMS § 652 lg 3 p 2, et ringkonnakohus hindab esimese astme kohtu otsuses

hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et

asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese

astme kohtus. Ringkonnakohus ei leidnud ega põhjendanud oma lahendis, et kostjate I ja III taotlus

uue tõendi vastuvõtmise kohta tuleks rahuldada eelviidatud sätte alusel.

10. Kuna ei ole välistatud, et ringkonnakohtul võis siiski olla alust kohaldada TsMS § 652 lg 3 p 2,

peab kolleegium vajalikuks selgitada tõendite vastuvõtmise ja vastuvõtmisest keeldumise korda ning

selle korra järgimist käesolevas asjas.

TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse.

TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 463 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus lahendab

menetlusosaliste menetluslikud taotlused määrusega. TsMS § 238 lg 4 sätestab, et tõendi

vastuvõtmisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse. Seega peab kohus tegema tõendi

vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta määruse. Pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõendeid on

kohtul õigus vastu võtta vaid TsMS § 237 lg-s 1 sätestatud tingimustel.

TsMS § 399 p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid. Järelikult saab kohus

otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on TsMS § 238 lg 1 järgi vastu võtnud.

Tõendite uurimine kohtuistungil toimub TsMS §-s 243 sätestatud reegleid järgides. Juhul kui asja

lahendatakse kirjalikus menetluses, peab kohus pärast eelmenetluse lõppu teatama menetlusosalistele,

missugused esitatud tõenditest on vastu võetud ning missuguste tõendite vastuvõtmisest keeldutud.

Tõendi vastuvõtmisest keeldumise korral võib kohus teha menetlusosalisele TsMS § 230 lg 2 teise

lause järgi ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kolleegiumi arvates ei ole ilma tõendite

vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata kohtul üldjuhul võimalik

menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada,

missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite

vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste

asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid.

Kohtutoimikust nähtuvalt esitasid kostjad I ja III 29. detsembri 2004. a ja 16. veebruari 2005. a order-

kviitungid 30. augusti 2012. a menetlusdokumendi lisana (I kd, tl 139–140) ja maakohus edastas selle

menetlusdokumendi hagejale. Maakohus pidas 17. aprillil 2013 eelistungi ja 17. juunil 2013

eelistungi, kus asja arutati eelmenetluse jätkuna ka sisuliselt. Maakohus ei ole teinud määrust ei

nende tõendite vastuvõtmise ega ka vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kohtuistungi protokollidest ei

nähtu maakohtu seisukohta, et maakohus neid tõendeid ei arvesta. Sellise hinnangu on maakohus

andnud alles kohtuotsuses. Maakohus on jätnud nimetatud tõendid arvestamata põhjendusega, et need

ei ole usaldusväärsed, kuna neid ei saa kontrollida. Seega asus maakohus oma otsuses sisuliselt

seisukohale, et nimetatud tõendid on asjakohatud. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud tegema

TsMS § 238 lg 4 järgi määruse, millega keelduma nende tõendite vastuvõtmisest ning andma

kostjatele I ja III TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada kohustuse täitmist muude

tõenditega.

TsMS § 436 lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli

võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Praegusel

juhul on maakohtu otsus kõnealuste tõenditega mittearvestamise kohta kostjate I ja III jaoks üllatav,

sest nad ei osanud kohtuistungil arvestada, et order-kviitungeid ei võeta tõenditena vastu. Samuti ei

nähtu kohtuistungi protokollidest, et maakohus oleks nimetatud tõendite võimalikku

ebausaldusväärsust menetlusosalistega arutanud. Kostjad I ja III ei saanud seetõttu avaldada oma

arvamust asjas tähtsust omavate asjaolude tõendatuse kohta olukorras, kus eelnimetatud tõendeid ei

olnud kohtu poolt võetud asja juurde. Seetõttu võis iseenesest olla TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi

põhjendatud kostjate I ja III taotlus uue tõendi vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses.

11. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohtus hindama maakohtus menetlusõiguse normide

järgimist tõendite vastuvõtmisel ja hindamisel ning otsustama kostjate I ja III esitaud uue tõendi

vastuvõtmise küsimus. Ringkonnakohus peab järgima TsMS §-s 238 ja § 652 lg-s 4 sätestatut, tegema

tõendi vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määruse ning andma tõendi vastuvõtmise

korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada uue tõendiga seoses vastuväited ja tõendid.

Kolleegium selgitab, et üksnes sellega, et hagejal oli võimalik esitada uue tõendi vastuvõtmise kohta

vastuväiteid, ei saa õigustada eelnimetatud menetlusõiguse normide rikkumist. Kuna ringkonnakohus

ei otsustanud uue tõendi vastuvõtmist määrusega ega teatanud hagejale uue tõendi vastuvõtmisest,

siis oli selle tõendi vastuvõtmine ringkonnakohtu otsusega hageja jaoks üllatav. Seetõttu ei olnud

hagejal alust ega põhjust esitada enne ringkonnakohtu otsuse tegemist omi sisulisi seisukohti uue

tõendi kohta ja esitada ise uusi tõendeid, tuginedes TsMS § 652 lg 3 p-le 2.

12. Ringkonnakohus rikkus kolleegiumi arvates ka TsMS § 653 kui jättis põhjendamata, miks ta

hindab võlgniku 29. detsembri 2004. a ja 16. veebruari 2005. a order-kviitungeid maakohtust

erinevalt. Viidatud sätte kohaselt, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust

mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima

põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Maakohus leidis, et kviitungid raha saamise kohta ei ole

usaldusväärsed, kuna need ei ole kontrollitavad. Ringkonnakohus on nimetatud kviitungitega

arvestanud, kuid jätnud täitmata TsMS §-s 653 sätestatud põhjendamiskohustuse.

13. Hageja leiab õigesti, et tulenevalt TsMS § 654 lg-st 5 tuli ringkonnakohtul vastata ka hageja

maakohtus esitatud väidetele. Selle sätte kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha

poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või

teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja

teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud

kõikide väidete ja vastuväidete kohta.

14. Vastuseks hageja seisukohtadele märgib kolleegium loovutatud nõude väärtuse tuvastamise ja

kostja I vastusoorituse ja loovutatud nõude väärtuse tasakaalu kohta järgmist. Riigikohus on

selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või

osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra

(vt Riigikohtu 22. veebruaril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11 tehtud otsuse p 41). Seda on

ringkonnakohus ka teinud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et võlgnik ei pidanud

loovutama nõuet selle nominaalväärtuse eest. Oma sellekohast järeldust on ringkonnakohus

nõuetekohaselt põhjendanud.

15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. Hageja soovib, et kautsjon tagastatakse Jaanus Silma arvelduskontole.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu