3-3-1-38-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-38-14

Otsuse kuupäev

20. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

Meelis Säreli (Särel) kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti (PRIA) 20. juuni 2012. a otsuse nr 13-

6/1282 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas

nr 3-12-1818

Menetluse alus Riigikohtus

PRIA kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta PRIA kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta jõusse Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2014. a otsuse resolutsioon haldusasjas

nr 3-12-1818. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA peadirektori 16. juuni 2008. a käskkirjaga nr 1-3.13-7/138 määrati FIE Meelis Särelile

investeeringutoetuse taotluse nr 141008740893 ja põllumajandusministri 9. novembri 2007. a

määruse nr 128 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded,

toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" alusel Rehe kinnistul marjahoidla

ehitamiseks toetus 1 564 660 krooni (100 000 eurot). M. Särel esitas 18. märtsil 2010 PRIA-le kulu-

deklaratsiooni, mille kohaselt oli investeeringuprojekt täies mahus teostatud.

2. PRIA peadirektori 21. juuni 2010. a käskkirjaga nr 13-6/1128 otsustati jätta M. Särelile määratud

toetus tervikuna välja maksmata, sest toetuse saaja oli esitanud toetuse väljamaksmiseks kulu-

dokumendid tegemata tööde eest. Marjahoidlale olid jäänud paigaldamata Sandwich'i paneelid,

ehitamata otsaviilu luugid, tegemata elektritööd, osaliselt paigaldamata vihmaveesüsteem ja ette-

nähtud klaasiga välisuksed olid klaasita. Taotleja selgituse järgi kontrollaktis nr 3911 tuli osa

paneelidest tehases toodet praagi tõttu saata vahetamiseks tehasesse tagasi ja ehitaja oli lubanud

puudused kõrvaldada nädala jooksul. Seetõttu olid viibinud ka elektritööd.

3. M. Särel esitas 9. juulil 2010 PRIA-le vaide 21. juuni 2010. a käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ja

uue otsuse tegemiseks. PRIA jättis 29. juuli 2010. a otsusega nr 13-4/105 vaide rahuldamata.

4. M. Särel esitas 10. augustil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA

peadirektori 21. juuni 2010. a käskkiri ja 29. juuli 2010. a vaideotsus ning teha PRIA-le kohustav

ettekirjutus määratud investeeringutoetuse väljamaksmiseks. PRIA ei ole kaebaja hinnangul

arvestanud esitatud tõenditega ega hinnanud neid igakülgselt ja erapooletult. Kaebaja selgitas, et

tööde üleandmisaktis märgitud tööd olid tehtud juba 28. veebruariks 2010, mida kinnitab sellesisuline

tunnistus 26. maist 2010. Seda, et kõik paneelid olid 28. veebruariks 2010 paigaldatud, tõendab

üleandmise-vastuvõtmise akt, nagu ka ehitusettevõtja ja alltöövõtja vaheline paneelide üleandmise-

vastuvõtmise akt. PRIA väited otsaviilu luukide puudumise kohta on põhjendamatud, sest need olid

10. mail 2010 tehtud kohapealse kontrolli ajal olemas ja nähtavad. PRIA ei selgita käskkirjas ega

vaideotsuses, millised hinnapakkumises märgitud elektritööd olid marjahoidlas tegemata. PRIA

kontrolli käigus tuvastati, et vihmaveesüsteemi osa, veetorud, ei olnud maja küljes, vaid selle kõrval.

PRIA fotodel on näha, et hoone küljes olid vihmaveetorude kinnitused. Seega ei olnud kogu

vihmaveesüsteem 28. veebruariks 2010 välja ehitamata. Kaebaja oli jätnud marjahoidla metallustele

klaasid sihilikult ette panemata, mis ei tähenda, et ukseklaase ei olnud ja uksed oleksid olnud

odavamad.

5. Tartu Halduskohus tühistas 9. novembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-2055 PRIA pea-

direktori 21. juuni 2010. a käskkirja ja 29. juuli 2010. a vaideotsuse. PRIA-le tehti ettekirjutus maksta

M. Särelile määratud investeeringutoetus välja. Kohus märkis, et toetus jäeti välja maksmata PRIA-le

tahtliku valeandmete esitamise tõttu, mida käsitati toetuse saamise õiguse kuritarvitamisena määruse

(EÜ) nr 1975/2006 art 31 lg 2 mõttes. Vaidlustatud PRIA käskkiri tugineb aga ebaõigetele faktilistele

asjaoludele. Sellest tulenevalt kohaldas vastustaja vääralt määruse (EÜ) nr 1975/2006 art 31 lg-t 2.

6. PRIA esitas halduskohtu 9. novembri 2010. a otsuse peale apellatsioonkaebuse.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis PRIA apellatsioonkaebuse 17. juuni 2011. a otsusega rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata.

8. PRIA peadirektori 29. augusti 2011. a käskkirja nr 13-6/152 alusel maksti M. Särelile toetus

100 000 eurot välja.

9. PRIA peadirektori 20. juuni 2012. a otsusega nr 13-6/1282 nõuti M. Särelilt kogu toetus tagasi

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 66 lg-te 1, 2, 5 ja 6

ning § 67 lg 1 (26. märtsist 2007 kuni 31. juulini 2008 kehtinud redaktsioonis) alusel. Kohapealse

kontrolli käigus 25. aprillil 2012 oli selgunud, et investeeringuobjekti ei ole kasutatud alates selle

valmimisest. Rehe kinnistu ei olnud enam M. Säreli omandis. PRIA peadirektori otsuse järgi oli

M. Särel rikkunud investeeringuobjekti säilitamise ja sihipärase kasutamise nõuet. M. Särelit

kohustati toetuseks saadud summa koos lisanduva intressiga tagasi maksma 90 päeva jooksul otsuse

teatavakstegemisest.

10. M. Särel esitas vaide PRIA peadirektori 20. juuni 2012. a otsuse peale. PRIA jättis selle 26. juuli

2012. a vaideotsusega nr 13-4/243 rahuldamata.

11. M. Särel esitas 27. augustil 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA

peadirektori 20. juuni 2012. a otsus.

12. Tartu Halduskohus rahuldas 18. jaanuari 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1818 M. Säreli

kaebuse. Kohus tühistas PRIA peadirektori 20. juuni 2012. a otsuse ja mõistis PRIA-lt kaebaja kasuks

välja 600 eurot menetluskulu. Kohtuotsuse järgi on vaidlustatud PRIA otsus diskretsiooniveaga

haldusakt ja rikub kaebaja õigusi. On tõendatud, et marjahoidla valmis 2010. aastal ja sellele

väljastati 31. mail 2010 kasutusluba. ELÜPS § 66 lg 1 sätestas, et kui pärast toetuse väljamaksmist

selgub, et toetusraha on makstud alusetult või seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha

toetuse saanud isikult tagasi asjakohastes Euroopa Liidu määrustes sätestatud alustel. Kohus leidis, et

otsese viite tõttu Euroopa Liidu õigusele peab vaidlustatud otsus muu hulgas sisaldama kaalutlusi

selle kohta, kas Euroopa Liidu õigus sätestab aluse kaebajalt toetusraha tagasinõudmiseks või

esinevad seda välistavad asjaolud ELÜPS § 66 lg 3 järgi.

Haldusasjas nr 3-10-2055 tõendati, et vastustaja oli toetuse väljamaksmisel umbes pooleteise aasta

vältel õigusvastaselt tegevusetu. Seetõttu oleksid pidanud vaidlustatud PRIA peadirektori 20. juuni

2012. a otsuses sisalduma kaalutlused selle kohta, kas vastustaja enda õigusvastane käitumine

kaebaja suhtes annab alust jätta toetus osaliselt või täielikult tagasi nõudmata. ELÜPS § 66 lg-s 3

nimetatud määrused jätavad liikmesriikidele toetuste tagasinõudmise või tagasi nõudmata jätmise üle

otsustamisel arvestatava kaalutlusruumi. Vaidlustatud ei ole seda, et kinnistu võõrandamise tõttu ei

saa kaebaja täita oma kohustust kasutada investeeringuobjekti sihipäraselt viie aasta jooksul arvates

toetuse väljamaksmisest ning et investeeringuobjekti ei ole valmimisest alates kasutusele võetud.

Vastustaja õigusvastane tegevusetus ja kaebaja kohustuste täitmata jätmine võivad aga kohtu

hinnangul olla põhjuslikus seoses. Seega ei ole vaidlustatud haldusakt nõuetekohaselt motiveeritud ja

PRIA oleks pidanud selles ka enda tegevusele õigusliku hinnangu andma.

13. PRIA esitas halduskohtu otsuse peale 14. veebruaril 2013 apellatsioonkaebuse.

14. Tartu Ringkonnakohus ei rahuldanud 7. jaanuari 2014. a otsusega PRIA apellatsioonkaebust ja

jättis halduskohtu otsuse muutmata. Kohtu hinnangul oli PRIA lähtunud 20. juuni 2012. a otsuses

vähemalt osaliselt asjakohatutest kaalutlustest. Kohus leidis, et vaidlustatud otsuses oleks pidanud

vastustaja hindama vääramatu jõu esinemist määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 47 ja määruse

nr 817/2004/EÜ art 39 alusel. Kohus märkis, et nimetatud sätetes ei ole tegemist suletud loeteludega

ja lisaks vääramatule jõule võib esineda ka muid erandlikke asjaolusid, mis võivad tingida toetuse

tagasinõudmisest loobumise osaliselt või tervikuna. Kohus leidis, et sellise erandliku asjaoluna võib

käsitada ka olukorda, kus toetuse saaja ei saanud oma kohustusi täita (investeeringuobjekti säilitada

ja sihipäraselt kasutada) põhjusel, et toetuse jagaja jättis õigusvastase ja hiljem kohtumenetluse

käigus tühistatud haldusaktiga temale määratud toetuse tervikuna välja maksmata. Kohus leidis, et

vaidlustatud haldusakt pidanuks sisaldama kaalutlusi kaebaja väidetud erandlike asjaolude esinemise

kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2013. a otsus

ja Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1818 tühistada ning jätta

M. Säreli kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja märkis, et ELÜPS § 66 lg 3 käsitleb üksnes

vääramatu jõu asjaolusid. Sättes ei nimetata muid erandlikke asjaolusid, mille kohtud on aluseks

võtnud. Menetluse käigus hindab PRIA enne toetusraha tagasinõudmise otsuse tegemist niigi kõiki

tõendeid, kuid vääramatu jõu tunnuste puudumisel ei pea haldusorgan seda haldusaktis eraldi välja

tooma. M. Särelile jagatud toetuse tagasi nõudmata jätmiseks ei esinenud ühtegi vääramatu jõu

asjaolu. M. Säreli tõendamata väiteid täitmata võlakohustuste kohta ei saa käsitada vääramatu jõuna.

Eeltoodu alusel on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ei olnud motiveerimata ega

kaalutlusvigadega.

16. Kaebaja ei ole Riigikohtule vastust kassatsioonkaebusele esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium selgitab investeeringutoetuse tagasi nõudmata jätmise korda ELÜPS § 66 lg 3 järgi

(I), õigusvastaselt toetuse välja maksmata jätmise käsitatavust toetuse tagasi nõudmata jätmise

aluseks oleva vääramatu jõuna selle mõiste tavapärases tähenduses (II), ELÜPS § 66 lg 3 ulatust (III)

ja õigusvastaselt toetuse välja maksmata jätmise käsitatavust üksikjuhtumil arvesse võetava erandliku

asjaoluna toetuse tagasi nõudmata jätmiseks (IV). Viimaseks teeb kolleegium menetluslikud

otsustused (V).

I

18. ELÜPS § 66 lg 11 p 1 (26. märtsist 2007 kuni 31. juulini 2008 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et

maaelu arengu toetus nõutakse tagasi, kui toetusraha ei ole kasutatud sihipäraselt ja rikkumise

kõrvaldamiseks määratud tähtpäevaks ei ole toetusraha kasutamist nõuetekohaseks viidud või

rikkumist ei saa kõrvaldada või ei ole täidetud nõuded, mida peab täitma pärast toetusraha saamist.

Vaidlust ei ole selle üle, et kinnistu võõrandamise tõttu ei täitnud kaebaja põllumajandusministri

9. novembri 2007. a määruse nr 128 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse

saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 16 lg 2 p-s 1 sätestatud

kohustust kasutada investeeringuobjekti sihipäraselt viie aasta jooksul arvates toetuse välja-

maksmisest.

Maaelu arengu toetuse jagamist reguleeriva määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg 1 järgi peab

abisaaja tagastama toetuse, kui teine isik, kellele on abisaaja andnud üle toetuse määramise

tingimusena võetud kohustuse kehtivusajal kogu oma põllumajandusettevõtte või selle osa, ei võta

üle investeeringuobjekti sihipärase kasutamise kohustust. Investeeringuobjekt ei olnud valmimisest

alates kasutusele võetud. Asjaoludest ei nähtu ka, et määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg 2 punkti a

mõttes ei oleks õigusjärglasel olnud võimalik võtta marjahoidla sihipärase kasutamise kohustust üle.

Eelnimetatud põllumajandusministri määruse nr 128 § 16 lg 2 p-dele 1 ja 3 tuginev PRIA 20. juuni

2012. a otsus kaebajalt toetuse tagasinõudmiseks oli seega kooskõlas määruse (EÜ) nr 1974/2006 art

44 lg-ga 1.

19. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on seisukohal, et PRIA peadirektori 21. juuni 2010. a käskkiri

nr 13-6/1128 on õigusvastane ja selle haldusakti andmine ning kaebajale toetuse välja maksmata

jätmine on põhjuslikus seoses sellega, et investeeringuobjekti ei kasutatud sihipäraselt viie aasta

jooksul arvates toetuse väljamaksmisest. Kohtud leidsid, et kuna toetuse väljamaksmisega viivitati

umbes poolteist aastat, oleks haldusorgan võinud jätta toetuse tagasi nõudmata ELÜPS § 66 lg 3

alusel. Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist ELÜPS § 66 lg 3 mõttes erandliku asjaoluga, mida

haldusorgan pidanuks toetuse tagasinõudmisel kaaluma, sest see oleks võinud tingida toetuse

tagasinõudmisest loobumise osaliselt või tervikuna. PRIA peadirektori 20. juuni 2012. a otsuses

nr 13-6/1282 sellisele võimalikule erandlikule asjaolule hinnangut ei antud. Seetõttu on haldus- ja

ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on jätnud haldusakti andmisel olulise asjaolu arvestamata.

20. ELÜPS § 66 lg 3 sätestas asjassepuutuvas redaktsioonis, et maaelu arengu toetuste puhul

käsitatakse vääramatu jõuna, mille korral võib jätta toetuse tagasi nõudmata, määruse 817/2004/EÜ

artiklis 39 ja määruse (EÜ) nr 1974/2006 artiklis 47 nimetatud juhte. Asja lahendamiseks tuleb

selgitada, kas praegusel juhul on tegemist määruse 817/2004/EÜ artiklis 39 või määruse (EÜ)

nr 1974/2006 artiklis 47 nimetatud juhtumiga.

II

21. Kolleegium märgib esmalt, et vastupidi ringkonnakohtu hinnangule ei sundvõõrandatud M. Säreli

kinnistut, millel asub marjahoidla. Sundvõõrandamist on käsitatud vääramatu jõu ühe liigina määruse

817/2004/EÜ art 39 lg 1 p-s c ja määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 47 lg 1 p-s c. Kinnisasja

sundvõõrandamise seaduse § 2 järgi on kinnisasja sundvõõrandamine kinnisasja võõrandamine

omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest, mille otsustab üldiselt

Vabariigi Valitsus. Praeguses asjas oli tegemist kinnistuobjekti sundmüügiga kohtutäituri poolt.

22. PRIA maksis toetuse välja pärast kohtumenetlust asjas nr 3-10-2055. Kohtumenetluse põhjustas

PRIA hinnang, et kaebaja ei täitnud kõiki toetuse maksmiseks esitatud tingimusi. Kaebaja on

tunnistanud, et vihmaveesüsteem ei olnud PRIA kontrollkäigu ajal täielikult välja ehitatud ja metall-

uksed olid hoonele paigaldatud ettenähtud klaasideta. Sandwich'i paneelide paigaldamata jätmine,

mida PRIA pidas peamiseks puuduseks, oli kaebaja sõnul tingitud sellest, et tehases toodetud praagi

tõttu saadeti need väljavahetamiseks tagasi ja seetõttu venisid ka elektritööd.

23. Kolmandate isikute tegevus on üldiselt äritegevusega kaasnev paratamatu risk ega ole käsitatav

vääramatu jõuna (Euroopa Kohtu 8. märtsi 1988. a otsus asjas C-296/86: McNicholl jt, EKL 1988,

lk 1491, p 11). Seega olid muu hulgas vihmaveesüsteemi, metalluste ja paneelidega seotud puudused

M. Säreli mõjupiirkonnas. Kohtud on aga teinud kindlaks, et toetuse väljamaksmise eeldused olid

18. märtsi 2010. a seisuga täidetud (Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-12-1818, p 9). Seega ei tulenenud investeeringuobjekti sihipärase kasutamise nõude rikkumine

mitte kaebajale etteheidetavatest asjaoludest, vaid PRIA õigusvastasest tegevusest ja sellega

kaasnenud kohtuvaidlusest. Ka PRIA investeeringutoetuse väljamaksmisega viivitamine ei ole

käsitatav vääramatu jõuna selle mõiste tavapärases tähenduses (nt Euroopa Kohtu 18. juuli 2013. a

otsus asjas nr C-99/12: Eurofit, p 31).

III

24. ELÜPS § 66 lg 3 kohaldamisel ei saa lähtuda üksnes vääramatu jõu tavapärasest tähendusest, vaid

arvestada tuleb selles sättes tehtud viiteid määruse nr 817/2004/EÜ art-le 39 ja määruse nr 1974/2006

art-le 47. Neis määruste sätetes ei ole nimetatud pelgalt vääramatu jõu olukorrad tavapärases

tähenduses, vaid toetus lubatakse jätta tagasi nõudmata ka "muude erandlike asjaolude" (määruse

1974/2006 art 47) ja "üksikjuhtudel arvesse võetavate tingimuste" (määruse 817/2004 art 39) korral.

25. Kolleegiumi hinnangul oli seadusandja eesmärk ELÜPS § 66 lg 3 kehtestamisel jätta PRIA-le

avarad võimalused proportsionaalse otsuse tegemiseks toetuse tagasinõudmise kaalumisel. See

tähendab, et PRIA võib ELÜPS § 66 lg 3 alusel jätta toetuse tagasi nõudmata ka "üksikjuhtumitel

arvesse võetavatel tingimustel", samuti "muudel erandlikel asjaoludel", mis ei sisaldu kummagi

määruse sätte näidisloeteludes.

26. Kui Eesti seadusandja oleks ELÜPS § 66 lg 3 kohaldamisel piirdunud vaid määruste näidis-

loeteludele viitamisega ning kohustaks seega PRIA-t praegusel juhul toetust vältimatult tagasi

nõudma, oleks ELÜPS § 66 lg 3 vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Tõlgendus, mille järgi tuleks

M. Särelilt kogu PRIA välja makstud maaelu arengu toetus tagasi nõuda, oleks vastuolus ühenduse

toetuste maksmise süsteemi nõuetekohase toimimise nõudega, mille kohaselt ei ole liikmesriikidel

lubatud kahjustada määrusega taotletud eesmärke ega ühenduse õiguse põhimõtteid, eriti proportsio-

naalsuse põhimõtet, mis on Euroopa Liidu õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteemi üheks aluseks

(vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-79-08, p 15).

27. PRIA peadirektori 21. juuni 2010. a käskkirjast nr 13-6/1128 ja poolte selgitustest 19. oktoobri

2010. a istungil Tartu Halduskohtus ilmneb, et M. Särelile määrati maaelu arendamise toetus 100 000

eurot Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) rahalistest vahenditest. Seega

kohaldatakse M. Särelile jagatud investeeringutoetuse suhtes määrust (EÜ) nr 1974/2006. Praegusel

juhul on asjassepuutuv selle määruse art 47, milles viidatakse "muudele erandlikele asjaoludele".

IV

28. Kaebaja ei täitnud oma kohustust säilitada investeeringuobjekt ja kasutada seda sihipäraselt

põhjusel, et PRIA oli jätnud toetuse tervikuna välja maksmata haldusaktiga, mis hiljem kohtu-

menetluse käigus tühistati. Kolleegium leiab, et tegemist on sellise erandliku asjaoluga, mida üksik-

juhtumil tuleb toetuse tagasinõudmise otsustamisel arvesse võtta.

Tartu Halduskohtus 21. novembril 2012 toimunud istungil selgitas M. Särel, et ta ei saanud

investeeringutoetuse väljamaksmiseni marjahoidlat kasutada, sest tal ei olnud raha marjade ja muu

äritegevuseks vajaliku ostmiseks. M. Särelile maksti investeeringutoetus 100 000 eurot välja PRIA

peadirektori 29. augusti 2011. a käskkirja alusel alles pärast Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2011. a

otsuse tegemist.

PRIA oleks toetuse tagasinõudmise kaalumisel pidanud kontrollima, kas toetuse õigeaegsel välja-

maksmisel oleks kaebaja tõenäoliselt saanud alustada kavandatud äritegevusega.

29. PRIA maksis maaelu arengu toetuse välja kahe marjahooaja järel aasta teises pooles, 29. augustil

2011. M. Säreli sõnul ostis ta laekunud summa eest külmutusseadmeid marjahoidla jaoks ja tasus

laene. Laenude tagatiseks oli FIE M. Särel seadnud oma kinnistud, mille kohtutäitur pani sundmüüki

pärast 2011. aasta septembrit, kui pank oli M. Säreli laenulepingu üles öelnud. Toetuse välja-

maksmise selgusetus ja sellega seotud M. Säreli võimetus äritegevust alustada võisid 29. augustil

2011 kallutada panka M. Säreliga laenulepingut lõpetama. Ühel müüdud kinnistutest asus ka

marjahoidla, mistõttu ei saanud M. Särel seda edaspidi sihipäraselt kasutada.

30. Kolleegium leiab sarnaselt haldus- ja ringkonnakohtuga, et PRIA tegevuse ja kaebaja laenude

katteks kinnistuobjekti sundmüügi ning investeeringu sihipärase kasutamise kohustuse rikkumise

vahel võis olla põhjuslik seos. PRIA peab põhjuslikku seost kontrollima, kui ta asub uuesti toetuse

tagasinõudmist kaaluma.

Kuna PRIA-le oli teada vaidlusalune erandlik asjaolu (PRIA õigusvastane keeldumine toetuse välja-

maksmisest), ei pidanud kaebaja esitama PRIA-le selle kohta lisateadet ega tõendeid.

31. Eeltoodu tõttu oleks PRIA pidanud 20. juuni 2012. a otsuses kaaluma, kas praegusel juhul on

esinenud selliseid ELÜPS § 66 lg-s 3 viidatud erandlikke asjaolusid, mis välistavad maaelu arengu

toetuse tagasinõudmise. Kuna PRIA seda ei teinud, on haldusakt diskretsiooniveaga.

V

32. Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium PRIA kassatsioonkaebuse rahuldamata. Haldus- ja

ringkonnakohus on õigesti leidnud, et PRIA peadirektori 20. juuni 2012. a otsus nr 13-6/1282 on

diskretsiooniveaga haldusakt. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, kuid ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 6).

33. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nime-

kiri ja kuludokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Praeguses asjas tehakse otsus PRIA kahjuks. M. Särel ei esitanud Riigikohtule menetluskulude

nimekirja ega kuludokumente ning seetõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving