3-3-1-92-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-92-13

Otsuse kuupäev

19. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

Oliver Sada kaebus Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja

ehituse osakonna 6. septembri 2012. a ettekirjutuse nr 22

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-12-

2023

Menetluse alus Riigikohtus

Oliver Sada kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Oliver Sada kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-12-2023 muutmata.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

4. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsuse 2. augusti 2011. a korraldusega nr 864 määrati Aiaääre tn 11 kinnistul asuva

ehitise laiendamise projekteerimistingimused. Tartu Linnavalitsuse 26. oktoobri 2011. a paikvaatluse

akti kohaselt asuti ehitist laiendama ehitusprojektita ja ilma et kinnistu omanikule oleks väljastatud

ehitusluba. Tartu Linnavalitsuse 20. juuli 2012. a korraldusega nr 793 väljastati Aiaääre tn 11 elamu

laiendamiseks ehitusluba.

2. Tartu Linnavalitsuse 6. septembri 2012. a ettekirjutusega nr 22 kohustati Tartu linnas asuva

Aiaääre tn 11 kinnistu omanikku Oliver Sadat viivitamatult peatama ehitusprojektiväline ehitus-

tegevus. Ettekirjutuse kohaselt rikuti omavoliliselt tehtud ehitusprojektiväliste ehitustöödega ehitus-

seaduse (EhS) nõudeid, sest ehitis ei vastanud ehitusprojektile (EhS § 12 lg 1). Ehitusloa

lahutamatuks osaks olevas ehitusprojektis oli ehitise +/- 0,00 kõrgusmärk seotud olemasoleva hoone

esimese korruse põranda ja vundamendipealse kõrgusega. Kuna kõrgusmärk ei olnud ehitusprojektis

seotud abs. kõrgusega, siis mõõdistas Metricus OÜ olemasoleva ehitise vundamendipealse abs.

kõrguse (+/- 0,00 abs. kõrguseks oli 34.40 m). Kõrgusmärkide mõõdistamisel tuvastati, et ehitise

tänavapoolne räästas oli ehitusprojektis ettenähtust 0,65 meetrit, hoovipoolne räästas 0,453 meetrit ja

katusehari 0,36 meetrit kõrgemal.

3. Oliver Sada esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Linnavalitsuse ettekirjutuse tühistada.

Kaebuse kohaselt ei ole ettekirjutuses ehitustegevuse peatamise õiguslikku alust, haldusakt on

ebapiisavalt põhjendatud, ehitise ohtlikkus ei ole tõendatud ning ettekirjutuse abstraktse sõnastuse

tõttu ei ole see sisuliselt täidetav. Ehitustegevuse täielik peatamine võib ohustada katuse püsivust ja

ebasoodsate ilmastikutingimuste korral võib see saada oluliselt kahjustada. Kuna ettekirjutuses ei ole

selgitatud, mida mõeldakse "projektivälise ehitamise" all, ei ole kaebajal võimalik haldusakti täita.

Samuti ei ole ettekirjutuses antud kaebajale juhiseid edasise tegevuse kohta (EhS § 61 lg 4 p 3).

Ehitise varasemal mõõtmisel ei ole kasutatud nõuetekohaseid mõõteriistu ning lähtutud on väärast

lähteülesandest. Ehitise nullpunkt on valesti määratud, sest mõõtmisel lähtuti vundamendi pinnast,

mitte aga ehitise nullpunktiks olevast esimese korruse puhta põranda pinnast. Mõõtmisel tulnuks

lähtuda majandus- ja kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määrusest nr 69 "Ehitise

tehniliste andmete loetelu" (edaspidi määrus nr 69), mille § 23 lg 3 kohaselt on täiskõrguseks hoone

kõrgus esimese korruse puhtast põrandast pööningu vahelae soojusisolatsioonini. Tartu linna

ehitusmääruse § 26 lg 4 p 4 järgi määratakse projekteerimistingimustega kindlaks hoone esimese

korruse põrandapinna kõrgus (+/- 0,00). Seega ei ühti põrandapinna kõrgus +/- 0,00

vundamendipealse kõrgusega. Kuna ehitise konstruktsioon ei olnud täiesti valmis ehitatud, ei olnud

ka ehitise räästaste kõrgus objektiivselt mõõdetav.

4. Tartu Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata ja haldusakti muutmata. Vastuse kohaselt on

ettekirjutus nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. Ettekirjutuse õiguslikuks aluseks on

ehitusseaduse § 61 lg 1 p 3 ja § 61 lg 4 p 2. Viimati nimetatud normile ettekirjutuses viitamata

jätmine ei mõjutanud asja otsustamist ning on käsitatav haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 mõttes

ebaolulise puudusena. Ehitusprojektiväline ehitamine on seotud potentsiaalse ohuga, mis

realiseerumisel võib kaasa tuua kahju tekkimise. Kaebaja pidi pärast ehitusloa väljastamist mõistma,

et ehitustegevuse jätkamisel tuleb ehitise konstruktsioonid viia vastavusse ehitusloa ja ehitusprojektis

märgitud tingimustega. Ettekirjutuses on selgelt märgitud senise ehitustegevuse minetused (ehitise

kõrguse mittevastavus kehtestatud tingimustele) ning ettekirjutus on piisavalt motiveeritud ja

täidetav. Ehitise mittevastavust tingimustele kinnitavad Metricus OÜ mõõtmistulemused, millele on

ettekirjutuses ka selgelt viidatud. Ettekirjutuses ei ole tuginetud varasematele mõõtmistulemustele.

Mõõtmisel on lähtutud kaebaja esitatud ehitusprojektis märgitud andmetest, sh +/- 0,00

kõrgusmärgist, mis on maapinnast 0,5 meetrit kõrgemal. Paljasõnaline on kaebaja väide, et esimese

korruse puhta põrandapinna kõrgus ei ühti vundamendipealse kõrgusega.

5. Tartu Halduskohus jättis 19. detsembri 2012. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. 7. juunil 2012 tehtud paikvaatlusel tuvastati, et hoone kõrgus maapinnast katuseharjani oli

9,95 m ega vastanud projekteerimistingimustele. Haldusorganile esitatud ehitusprojekti kohaselt oli

hoone maksimaalseks kõrguseks maapinnast 9,5 m ning see vastas projekteerimistingimustele.

Hiljemalt ehitusloa väljastamisest alates oli kaebaja teadlik, et ehitamise jätkamisel tuleb oma-

voliliselt püstitatud ehitise kõrgus viia ehitusprojektiga kooskõlla ehk ehitise kõrgust tuli vähendada.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja ehitise kõrgust vähendanud

5.2. Ettekirjutuse õiguslikuks aluseks on EhS § 59 lg 2 koostoimes EhS § 61 lg 1 p-ga 3 ja EhS § 61

lg 4 p-ga 2. Viimasena märgitud sättele haldusaktis viitamata jätmine on vormiviga, mis ei tingi

HMS § 58 alusel haldusakti tühistamist. Ehitusjärelevalvet tegeval ametiisikul on kaalutlusruum ette-

kirjutuse sisu üle otsustamisel. Ettekirjutuse põhjendamise kohustus ei hõlma üldjuhul kohustust

selgitada, miks mõni EhS § 61 lg-s 4 nimetatud võimalustest jäetakse kasutamata. Ettekirjutuse

õiguspärasusele antavat hinnangut ei mõjuta asjaolu, et kaebajale ei ole kohe tehtud ka näiteks

lammutamisettekirjutust.

5.3. Ettekirjutus tugineb 27. augustil 2012 tehtud geodeetilistel mõõtmistel saadud andmetele, mille

õigsust ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Vaidlusaluse ehitise nullpunkt on Tartu linna ehitus-

määruse § 26 lg 4 p 4 alusel määratud olemasoleva hoone esimese korruse põranda pinnale ning

mõõtmise aluseks olnud vundamendipealne osa on ehitusprojektis määratud samale kõrgusele.

Projektijoonistest nähtub, et ehitise nullpunkt ja vundamendipealse kõrgus ühtivad. Ehitusloa

taotlejana vastutab kaebaja ehitusprojektis kajastatud andmete õigsuse eest ning ehitamise

kontrollimisel on vastustajal õigus tugineda ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti andmetele.

5.4. Metricus OÜ mõõtmistulemused kinnitavad nullpunkti määramise õigsust. Projektijooniste

kohaselt on ehitise kõrguseks +/- 0,00 kõrgusmärgist 9 meetrit ja maapind asub sellest 0,5 m allpool.

Seega oli ehitise maksimaalseks lubatud kõrguseks 9,5 m, mida ei ole ehitamisel aga järgitud. Null-

punktina määratletud vundamendi kõrgus maapinnast on vahemikus 0,68–0,77 meetrit. Mõõtmisel on

seega ehitise nullpunkt määratud maapinna suhtes kõrgemale kui ehitusprojektis. Nullpunkti tõstmine

ei muuda ehitise kõrgust maapinnast.

5.5. Ainuüksi väide maapinna tõstmise või mõne muu abinõu kasutamise võimalikkuse kohta ei ole

kaevatava ettekirjutuse tühistamiseks piisav. Liiatigi võib maapinna tõstmine sattuda omakorda

vastuollu väljastatud ehitusloaga.

5.6. Ehitise omanikul lasus kohustus välja selgitada, milline ehitise osa ja mil viisil tuleb ümber

ehitada, et see vastaks ehitusprojektis märgitud tingimustele. Ehitusprojekti järgimine on EhS § 12

lg 1 alusel kaebaja seadusjärgne kohustus. Ehitamise alustamisega enne ehitusloa väljastamist võttis

kaebaja riski, et ehitis ei pruugi vastata hilisema ehitusloa ja ehitusprojekti tingimustele. Ettekirjutus

on piisavalt täpne ja täidetav, sest ehitajal lasus kohustus järgida ehitamisel ehitusprojekti tingimusi.

Seega on kohustus peatada ehitusprojektiväline ehitamine arusaadav ja piisavalt selge. Viivitamatu

projektivälise ehitustegevuse peatamise nõue kannab ka kahju ärahoidmise eesmärki. Edasine

projektiväline ehitustegevus võib hilisema lammutusettekirjutuse korral suurendada kaebajale tekkiva

kahju ulatust.

6. Oliver Sada esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse täies

ulatuses rahuldada. Kaebaja jäi apellatsioonkaebuses varasemas menetluses esitatud seisukohtade

juurde. Ehitusloa väljastamisel ei kaalutud ehitise suuremat kõrgust. Ehitise lubatav kõrgus oli 9,5

meetrit ning kõrguse mõõtmisel tuleb lähtuda määruse nr 69 § 23 lg-st 3. Kõrguse mõõtmisel tuli

seega mõõta pind ehitise esimese korruse puhta põranda pinnast pööningu vahelae soojus-

isolatsioonini. Ettekirjutus on puudulikult motiveeritud, ebaselge ning pole täidetav. Vastustaja ei ole

esitanud arvutusi, millest nähtuks, kui palju erineb ehitise kõrgus lubatavast kõrgusest.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ehitis ei vasta ehitusprojektis märgitud tingimustele ja on ettenähtust

kõrgem. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et ehitise nullpunkti kõrgus ühtib ehitise vundamendi

kõrgusega. Määruse nr 69 § 23 lg 3 ei ole asjakohane, sest nimetatud norm reguleerib üksnes ehitise

mahu arvutamiseks vajaliku ehitise täiskõrguse kindlaksmääramist. On ilmne, et praegusel juhul oli

ehitusprojektis ja ehitusloas hoone kõrguse all silmas peetud hoone väliseid mõõtmeid, mitte ehitise

mahu väljaarvutamiseks vajaliku ühe mõõduna täiskõrgust (§ 23 lg 2). Ehitise nullpunkt asub maa-

pinnast kõrgemal ning ehitusprojektis oli ehitise kõrguseks märgitud seetõttu 9,5 m maapinnast ehk

9 m ehitise nullpunktist. Ehitusprojekt vastas projekteerimistingimustele, mille järgi oli lubatud

ehitise kõrguseks samuti 9,5 m maapinnast. Kaebaja oli sellest teadlik ning ehitusprojektis märgitud

andmetega ehitusloa väljastamise järgselt seotud. Vastustaja on oma vastustes selgitanud, miks

arvestati projekteerimistingimustes kõrgust maapinnast, ning nende põhjendustega tuleb nõustuda.

Haldusakt on motiveeritud, sellest nähtuvad põhikaalutlused ja minetused ehitise räästaste ja

katuseharja kõrguses. Kaebaja väited ettekirjutuse ebaselguse kohta ei ole asjakohased. Kaebaja on

enne ehitusloa väljastamist ehitama asudes võtnud teadliku riski, et ehitise kõrgus ei pruugi vastata

ehitusloa tingimustele. Õigusvastase tegevusega ei saa sundida haldusorganit leppima õigusvastase

käitumise tagajärgedega, see ei arvestaks kolmandate isikute õiguste ega avaliku huviga.

Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse jättis ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 84 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 53 lg 4 alusel rahuldamata ja lisas

vastuväited protokollile.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Oliver Sada palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kaebuse täies ulatuses

rahuldada. Kassaator jääb varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde ja leiab, et ettekirjutus

on ebapiisavalt motiveeritud ega ole täidetav ning ehitise kõrgust tulnuks mõõta hoone täiskõrguse

arvestamise reeglite järgi esimese korruse puhta põranda pinnast ja seega ei ületa ehitise kõrgus

lubatud 9,5 meetrit. Mõõtmisel ei lähtutud maapinnast, vaid vundamendipealse absoluutkõrgusest.

Ehitise kõrguse mõõtmisel ei ole ka põhjendatud lähtuda maapinnast. Haldusorganil lasub kohustus

kohelda taotlejaid ehitise kõrguse määramisel võrdselt. Ehitusprojektis märgitud andmetele tuginevat

ehitusluba on kaebaja hinnangul võimalik hiljem vajaduse korral muuta. Ringkonnakohus rikkus

oluliselt menetlusõiguse norme ja jättis vääralt kaebaja esitatud protokolli parandamise taotluse

rahuldamata. Kaebaja on kogu kohtumenetluses väitnud, et nullpunkt on valesti määratud ning

sellesisuline parandus tulnuks märkida ka kohtuistungi protokolli. Kohtud on jätnud Tartu linna

ehitusmääruse § 26 lg 4 p 4 valesti kohaldamata.

9. Tartu Linnavalitsus jääb varem esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta kassatsioonkaebuse

rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. HKMS § 229 lg 2 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel

faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. HKMS § 229 lg-st 3 tulenevalt on

Riigikohus seotud alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui

asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt

rikutud menetlusõiguse norme. Oliver Sada kassatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et

ringkonnakohus oleks materiaalõigust vääralt kohaldanud või oluliselt menetlusõiguse norme

rikkunud.

11. Ehitusseaduse § 19 lg 4 alusel antud Tartu linna ehitusmääruse § 26 lg 4 p-de 3 ja 4 kohaselt

määratakse projekteerimistingimustega sõltuvalt kavandatavast ehitustegevusest kindlaks hoone

suurim lubatud kõrgus ning hoone esimese korruse põrandapinna kõrgus (+/- 0,00 kõrgusmärk). Tartu

Linnavalitsuse 2. augusti 2011. a korraldusega nr 864, millega määrati Aiaääre 11 projekteerimis-

tingimused, ning 20. juuli 2012. a ehitusloa väljastamise korraldusega nr 793 määrati ehitise

suurimaks kõrguseks 9,5 meetrit maapinnast, mitte esimese korruse puhtast põrandapinnast.

Väljastatud ehitusloa p-s 6 oli ehitise lubatud kõrguseks märgitud 9,5 meetrit ning ehitusloa lisaks oli

p 4 kohaselt kaebaja esitatud ehitusprojekt. EhS § 27 lg 1 alusel peab esitatud ehitusprojekt olema

kooskõlas väljastatud projekteerimistingimustega. Kolleegiumi hinnangul tuleb ehitusloas märgitud

hoone kõrgust 9,5 meetrit sisustada kaebajale väljastatud projekteerimistingimuste, ehitusloa lisaks

oleva ehitusprojekti ning linnavalitsuse ehitusloa väljastamise korralduses märgitud hoone kõrguse

tingimuste alusel. Nende kohaselt oli lubatavaks ehitise kõrguseks 9,5 m maapinnast. Ehitusloa

aluseks olnud ehitusprojektis oli +/- 0,00 kõrgusmärk seatud maapinnast 0,5 meetrit kõrgemale ning

ehitise maksimaalne lubatav kõrgus nimetatud kõrgusmärgist oli 9 meetrit. Arvestatud polnud aga

asjaoluga, et maapind pole ehitise ümber ühekõrgune.

12. Kolleegiumi hinnangul arvestab kaebaja ebaõigesti hoone lubatud kõrgust +/- 0,00 kõrgusmärgist.

Ehitise kõrguse mõõtmise aluseid ei ole ehitusseaduses ega ehitise tehniliste nõuete määruses

üksikasjalikult reguleeritud. Määruse nr 69 §-s 23 on sätestatud ehitise mahu arvestamise reeglid.

Nimetatud paragrahvi lg-te 2 ja 3 kohaselt määratakse hoone maapealse osa maht hoone esimese

korruse piirde väliskontuuri mööda tehtud horisontaallõikepinna korrutamisel hoone täiskõrgusega,

millele lisatakse pööningukorruse maht, kui pööningukorrusel on võimalik ruumide väljaehitus, mille

kõrgus ületab 1,6 meetrit ning laius on üle 1 meetri. Täiskõrguseks on hoone kõrgus esimese korruse

puhtast põrandast pööningu vahelae soojusisolatsioonini. Kaebaja viidatud määruse nr 69 § 23

reguleerib seega üksnes ehitise mahu määramise ühe tingimuse, hoone täiskõrguse, mõõtmise aluseid

ja seab aluspunktiks ehitise esimese korruse puhta põrandapinna. See määrus reguleerib küll ehitise

tehnilisi andmeid ning nende arvestamise aluseid, kuid erinevalt näiteks ehitise ehitisealuse pinna,

kasuliku pinna ja ehitise mahu arvestamise tingimustest ei ole sellega kehtestatud hoone välise

kõrguse kui vertikaalmõõtme arvestamise täpseid tingimusi. Ehitise mahu arvestamise tingimused ei

ole automaatselt ülekantavad ehitise välise kõrguse arvestamisele. Ehitusseadus ei keela seada

projekteerimistingimustes, ehitusprojektis ja ehitusloas ehitise kõrguse mõõtmise aluseks hoone

täiskõrguse mõõtmisest erinevaid tingimusi. Näiteks lähtutakse väikeehitise kõrguse määramisel

maapinna kõrgusest (EhS § 15 lg 1 p 1) ja ka soklikorruse korruseks lugemisel on määravaks selle lae

kõrgus keskmisest ümbritsevast maapinnast (määrus nr 69 § 22 lg 2). Haldusorganil ei ole keelatud

seada ehitusõiguse olulised näitajad sõltuvusse maapinna kõrgusest. Kolleegium peab siiski

vajalikuks märkida, et seadusandja võiks selguse huvides hoone kõrguse mõõtmise aluseid

õigusaktides, nt eelnimetatud ehitise tehniliste andmete loetelu määruses täpsemalt reguleerida.

13. Väär on kassaatori seisukoht, et kohtud on jätnud Tartu linna ehitusmääruse § 26 lg 4

kohaldamata. Halduskohus tugines otsuse punktides 21 ja 22 nimetatud normile ning leidis kohtuasja

materjalidele tuginedes, et vaidlusaluse ehitise +/- 0,00 kõrgusmärk oli sisuliselt määratud hoone

esimese korruse põrandapinnale ning mõõtmise aluseks olnud ehitise vundamendipealse kõrgus oli

kaebaja esitatud ehitusprojektis määratud samale kõrgusele. Selle seisukohaga on sisuliselt nõustunud

ka ringkonnakohus (vt ringkonnakohtu otsuse punkt 8). Kolleegium märgib lisaks, et maapinna ja

katuseharja kõrguse vahe arvutamisel ei ole oluline vundamendi ja esimese korruse puhta

põrandapinna kõrgus.

14. HKMS § 229 lg 2 järgi lähtub Riigikohus ringkonnakohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel

nendest asjaoludest, mille on tuvastanud alama astme kohtud. Ettekirjutuse aluseks olnud OÜ

Metricus kõrgusmärkide mõõtmise tulemused kinnitavad kohtute hinnangul selgelt, et ehitise

katuseharja ja räästaste kõrgused ei vastanud +/- 0,00 kõrgusmärgist ega ka maapinnast mõõdetuna

ehitusprojekti joonistel märgitud tingimustele ehk ületasid lubatud maksimaalkõrgust. Kohtuasja

materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid faktiliste asjaolude tuvastamisel ja hindamisel rikkunud

kohtumenetluse norme. Seega ei vasta ehitise kõrgus ehitusloas, ehitusprojektis ja projekteerimis-

tingimustes sätestatud tingimustele.

15. Kolleegium möönab, et haldusakti motiveering pidanuks olema põhjalikum, sest ettekirjutuse

õiguspärasuse kontrollimine eeldas Metricus OÜ mõõtmistulemuste võrdlemist Aiaääre tn 11

asendiplaani ja ehitusprojekti joonistega. Mõõtmistulemused on väljendatud absoluutkõrgusest

lähtuvalt, ehitusprojektile on andmed märgitud aga maapinnast lähtuvalt. Kolleegiumi hinnangul on

ettekirjutuses toodud põhjendused siiski piisavad mõistmaks, milles seisnevad ehitise kõrgusega

seotud puudused. Ettekirjutusest nähtub, et valminud ehitise osad ei ole kooskõlas ehitusloas ja

ehitusprojektis märgitud tingimustega, sest ületavad lubatud kõrgust. Kohtumenetluses on faktiliste

asjaolude hindamine seda järeldust ka kinnitanud. Liiatigi oli juba varem juhitud kaebaja tähelepanu

ehitise mittevastavusele. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et kaebaja pidi mõistma ehitus-

projektil ja projekteerimistingimustes märgitud ehitise lubatud kõrgust ning enne ehitusprojekti

esitamist ja ehitusloa väljastamist ehitamisega alustamisega võttis kaebaja ise riski, et juba valminud

ehitise osad ei pruugi olla kooskõlas väljastatava ehitusloaga ja selle aluseks oleva ehitusprojektiga.

16. Ettekirjutuses ei ole märgitud EhS § 61 lg 4 p-s 3 nimetatud toiminguid ning hoone seadustamise

või muude toimingute tegemist see ettekirjutus ei reguleeri. Põhimõtteliselt on kaebajale tehtud

ettekirjutuse sisuks keeld jätkata ehitamist ehitusloas ja ehitusprojektis määratud tingimusi eirates ehk

teisisõnu, ehitise omanikul lasub kohustus järgida eelnimetatud dokumentide tingimusi. Ettekirjutuse

saamise järgselt oli kaebajal seega õigus jätkata ehitamist tingimusel, et see toimub kooskõlas

ehitusprojektiga. Kui ehitusprojekti muudetakse ehitise oluliste tingimuste osas, siis on isikul

võimalik taotleda väljastatud ehitusloa muutmist või uue ehitusloa väljastamist (EhS § 23 lg 81).

Haldusorganil lasub siis kohustus hinnata kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise

vajalikkust. Kui ehitis on valminud, siis tuleb kõrvalekalded kõrvaldada kasutusloa taotlemise käigus.

Ehitisele tervikuna kasutusloa andmisel tuleb haldusorganil hinnata muu hulgas ehitise vastavust

ehitusloa aluseks olnud ehitusprojektile ning kõrvalekallete ulatust ja olulisust, samuti ehitusloa

muutmise vajadust ja võimalikkust (EhS § 23 lg 81 ja § 34 lg 1 p 61).

17. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus kaebaja kohtuistungi protokolli parandamise

taotluse rahuldamata jätmisega oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium ei nõustu kassaatori

etteheitega. Protokolli parandamise taotluses on kaebaja soovinud pärast istungit lisada selgitusi ja

küsimusi vastustaja seisukohtade kohta. Kohtuistungi protokolli eesmärk ei ole täielikult korrata

menetlusosaliste kohtukõnedes avaldatud või juba varem kirjalikult esitatud seisukohti, vaid selles

tuleb kajastada menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise

seisukohalt olulist teavet (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 4. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-

68-12, p 29.4). Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2013. a kohtuistungi protokoll vastab HKMS

§-s 85 sätestatud tingimustele ning kaebaja esitatud protokolli parandamise taotlus on jäetud õigesti

HKMS § 84 lg 2 ja TsMS § 53 lg 4 alusel rahuldamata ning lisatud kohtutoimiku materjalide hulka.

18. Eelnevast tulenevalt jätab kolleegium Oliver Sada kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonna-

kohtu otsuse muutmata. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel arvata riigituludesse.

Menetlusosaliste kassatsiooniastme menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving