3-2-1-56-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-56-14

Määruse kuupäev

Tartu, 18. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Dmitry Lamikhovi hagi Aleksandr Liliku vastu 1987 euro

36 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-36689

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dmitry Lamikhovi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Dmitry Lamikhov, esindaja vandeadvokaat Raul

Markus

Kostja Aleksandr Lilik

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mai 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-36689 ja

saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Dmitry Lamikhovile (konto nr EE742200221013246203) määruskaebuselt

12. veebruaril 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dmitry Lamikhov (hageja) esitas 7. augustil 2013 Aleksandr Liliku (kostja) vastu hagi 1987 euro

36 sendi saamiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 27. mail 2011 osaühingu osa müügilepingu, mille

p 3.1 järgi müüs kostja hagejale Cargo Inkasso Invest OÜ (hiljem ärinimega Rail Fleet Services OÜ)

(osaühing) osa (100% osaühingu osakapitalist) hinnaga 32 051 eurot 37 senti. Kostja ja hageja

kinnitasid lepingu samas punktis, et osa hind on kostjale enne lepingu sõlmimist sularahas tasutud.

Müügilepingu p-s 2.1.3 kinnitas kostja, et osaühingu aruanded on koostatud raamatupidamisseadusest

ning heast raamatupidamistavast lähtudes, esitatud dokumentatsioon kajastab kõiki osaühingu varasid

ja kohustusi ning osaühingul ei ole kohustusi, samuti ei ole osaühing andnud garantiisid ega tagatisi,

mis ei ole hagejale esitatud dokumentides kajastatud.

19. augustil 2011 sõlmisid hageja ja Lemka Trading INC (registrikood 693693-1737627, Panama

Vabariik) sama osa võõrandamiseks müügilepingu, mille alusel müüs hageja nimetatud osa Lemka

Trading INC-ile.

Elisa Eesti AS saatis 17. aprillil 2013 osaühingule kirja, millest nähtus, et Elisa Eesti AS-il on

osaühingu vastu nõue 1987 eurot 36 senti. Nõue tulenes Elisa Eesti AS-i ja osaühingu 11. novembri

2010. a liitumislepingutest nr 984080, nr 984115 ja nr 984117 ning nende alusel enne osa

võõrandamist osutatud teenuste eest esitatud arvetest. Hageja sai nimetatud kirjast osaühingult teada

18. aprillil 2013.

Hageja tasus 2. augustil 2013 Elisa Eesti AS-ile arve alusel 1987 eurot 36 senti.

Kuna kostja ei teatanud osaühingu osa müües hagejale, et osaühingul on nimetatud kohustused, ei

vastanud osaühingu osa lepingutingimustele ning sellist asja hagejale üle andes on kostja tekitanud

hagejale kahju.

Asjaolu, et kostja ei ole lepinguid allkirjastanud, ei välista tema vastutust. Kostja oli lepingute

sõlmimise ajal osaühingu ainuosanik, määras ise juhatuse liikmed ning kannab juhatuse liikmete

tegevusega kaasnevaid riske.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole osaühingu nimel võtnud

hagis nimetatud kohustusi ega allkirjastanud ühtegi nimetatud lepingut, samuti ei ole kostja selliste

kohustuste olemasolust teadlik.

3. Harju Maakohus menetles asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi

lihtsustatud korras ning jättis 17. detsembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas esitatud asjaolude kohaselt täitnud hageja osaühingu

kohustuse ja nõuab hagis kostjalt kohustuse täitmiseks makstud summat tagasi. Osaühingu nimetatud

kohustus tekkis enne osaühingu osa võõrandamist hagejale. Hageja arvates ei vasta kostja müüdud asi

(osaühingu osa) lepingu tingimustele ja seeläbi on hageja kandnud kahju ning nõuab selle hüvitamist

kostjalt.

Poolte 27. mai 2011. a lepingu p 2.1.3 kohaselt kinnitas müüja, et ostjale esitatud osaühingu aruanded

on koostatud raamatupidamisseadusest ning heast raamatupidamistavast lähtudes, esitatud

dokumentatsioon kajastab kõiki osaühingu varasid ja kohustusi ning osaühingul ei ole kohustusi,

samuti ei ole osaühing andnud garantiisid või tagatisi, mis ei ole esitatud dokumentides kajastatud.

Ostjale üleantav asi peab võlaõigusseaduse (VÕS) § 217 lg 1 järgi vastama lepingutingimustele. Asi

ei vasta VÕS § 217 lg 2 p 4 järgi mh lepingu tingimustele, kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue

või muu õigus, mida ta võib esitada. Pooled ei vaidle selle üle, et Elisa Eesti AS-il oli nõue osaühingu

vastu. Kostja väidab, et ta polnud sellise kohustuse olemasolust teadlik. VÕS § 218 lg 1 järgi vastutab

müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise

ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Pooled ei vaidle

selle üle, et hagejale osa müümisel esitatud dokumentatsioon ei kajastanud Elisa Eesti AS-i nõuet

osaühingu vastu. Seega ei vastanud asi lepingu tingimustele.

Hageja vara on vähenenud, sest ta tasus osaühingu võla. See ei ole aga käsitatav hageja ja kostja

vahel sõlmitud lepingu rikkumisest tuleneva kahjuna. Otsese varalise kahju näidisloetelu tuleneb

VÕS § 128 lg-st 3, mille kohaselt hõlmab see eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või

vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamise

tõttu kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja

kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja nõutav summa ei ole kahju nimetatud sätte

järgi.

Omanik (sh eelmine omanik) ei vastuta osaühingu kohustuste eest. Hageja on tasunud vabatahtlikult

osaühingu võla, olemata selleks õiguslikult kohustatud. Nimetatud võla tasumiseks ei olnud

õiguslikult kohustatud ka kostja. Kuna kostjal ei olnud kohustusi osaühingu vastu, ei ole hagejal alust

nõuda osaühingu võla tasumiseks kulutatud summat kostjalt.

Isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik

seos). Praeguses asjas ei ole lepingu rikkumise ja hageja vara vähenemise vahel põhjuslikku seost ja

hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja ei nõustunud maakohtu otsusega ja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja

teha uue otsuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 30. jaanuari 2014. a (määrusel ekslikult 2013. a) määrusega

apellatsioonkaebust TsMS § 637 lg 2¹ alusel menetlusse võtmast ja otsustas selle hagejale tagastada

pärast määruse jõustumist.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

mõttes, sest hagihind ei ületa 2000 eurot. Maakohus ei andnud luba otsust edasi kaevata TsMS § 442

lg 10 tähenduses. Kuna maakohus ei ole asja lahendades selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid, ei

esine TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus

rahuldas põhjendatult hagi. Õige on maakohtu järeldus, et lepingurikkumise ja hageja vara

vähenemise vahel ei ole põhjuslikku seost, sest äriühingu osanik ei vastuta äriühingu kohustuste eest.

Asjas ei nähtu ka menetlusõiguse normide rikkumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt VÕS § 115 lg-d 1–3, § 127 lg-t 1,

§ 128 lg-d 1–3 ja § 225. Hageja esitas osa omandajana nõude kostja kui osa võõrandaja vastu

seetõttu, et müüdud osa ei vastanud lepingutingimustele, mitte osaühingu osaniku vastu sellest

tulenevalt, et osanik vastutab osaühingu kohustuste täitmise eest. Maakohus tuvastas õigesti, et

osaühingu dokumentatsioon ei kajastanud kohustusi Elisa Eesti AS-i vastu, mistõttu ei vastanud asi

lepingu tingimustele, kuid asus vääralt seisukohale, et hageja vara vähenemine ei ole kahju, mida

tuleks hüvitada. Kostja oli kuni 27. maini 2011 osaühingu juhatuse liige, mistõttu tegutses ta

tahtlikult või raskelt hooletult. Mh ei ole nimetatud võlg ainuke, mille kostja jättis lepingus

märkimata. Hageja tasus osaühingule regressi korras ka 1742 eurot 50 senti ning pöördus ka selle

nõudega kostja vastu kohtusse ning selles asjas rahuldas kohus hagi tagaseljaotsusega.

Ringkonnakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse normi, sh TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1 ja

§ 637 lg-t 2¹, sest maakohus rikkus tõendite hindamise reegleid ega teinud seaduslikku ning

põhjendatud otsust, mistõttu ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast.

7. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, ringkonnakohtu

määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

9. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse põhjendamatult menetlusse võtmata.

Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga selles, et tegemist on asjaga, mida maakohus saab TsMS § 405

alusel lahendada lihtsustatud korras, kuna hageja nõue on varaline ja hagihind ei ületa summat, mis

vastab 2000 eurole. TsMS § 637 lg 2¹ järgi võib ringkonnakohus jätta varalise nõudega asjas, mille

hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses

ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks ja kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt valesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi ning ei ole selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja tõendite hindamine ei võinud lahendit oluliselt mõjutada.

Kolleegium kordab oma varasemates lahendites väljendatut, et ringkonnakohus saab

menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse

menetlemisest keelduda tervikuna üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu

(vt Riigikohtu 13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; Riigikohtu 12. oktoobri

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18; Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-49-11, p 7).

Kolleegiumi arvates on maakohus tõlgendanud ja kohaldanud asja lahendades vääralt materiaalõiguse

normi ning see võis kaasa tuua asja ebaõige lahenduse. Seega ei ole täidetud TsMS § 637 lg-s 2¹

sätestatud eeldused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kui osaühingu osa ostja saab nõuda kostjalt kui osaühingu

osa müüjalt kahju hüvitamist, kui talle müüdi osaühingu 100%-line osalus ja müüja kinnitas

müügilepingus, et osaühingul ei ole muid kohustusi kui müüja esitatud dokumentides märgitud

kohustused, kuid hiljem esitab võlausaldaja ühingu vastu nõude kohustuse täitmiseks, millest müüja

ostjat ei teavitanud, ja ostja täidab isiklikult osaühingu kohustuse.

VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning müügilepingu puhul

peab VÕS § 217 lg 1 esimese lause järgi vastama ostjale üleantav asi lepingutingimustele. Asi ei

vasta VÕS § 217 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi lepingutingimustele mh juhul, kui asjal ei ole kokkulepitud

omadusi või kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada.

Kui müüja annab ostjale üle asja, mis ei vasta lepingutingimustele, ei ole ta müügilepingust tulenevat

kohustust kohaselt täitnud ning on VÕS § 100 tähenduses müügilepingut rikkunud. VÕS § 218 lg 1

esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on

olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus

ilmneb hiljem. Sellisel juhul saab ostja kasutada lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise

puhuks sätestatud õiguskaitsevahendeid. Eelkõige saab ostja nõuda müüjalt lepingu kohast täitmist

VÕS § 222 järgi, kuid lepingu olulise rikkumise või täitmise tähtaja möödumise korral saab ostja

nõuda täitmise asemel ka kahju hüvitamist VÕS §-de 115 ja 225 alusel, arvestades VÕS §-s 127

sätestatut. Sellise kahju hüvitamise nõude peamiseks eesmärgiks on hüvitada ostjale puudusteta asja

väärtuse ja lepingutingimustele mittevastavusest tingitud puudustega asja väärtuse vahe.

Arvestades ülalmärgitut, saab ostja esitada müüja vastu kahju hüvitamise nõude, kui müüdud asi ei

vasta lepingutingimustele.

11. Praeguses asjas oli müügilepingu esemeks osaühingu osa. Asja müügi kohta sätestatut

kohaldatakse VÕS § 208 lg 3 järgi mh ka õiguse ja muu eseme müügile, kui seadusest ei tulene teisiti

ja see pole vastuolus eseme olemusega. TsÜS § 48 kohaselt on esemeks ka õigused. Õiguste hulka

kuulub ka õigus osale. Kuna asja müügi kohta sätestatut kohaldatakse VÕS § 208 lg 3 järgi ka osa

müügi korral, on ka lepingutingimustele mittevastava osa üleandmise korral ostjal samad

õiguskaitsevahendid nagu ülal märgitud.

Osa lepingutingimustele vastavust hinnates tuleb hinnata, kas müüdud osa vastab

lepingutingimustele, ning üldjuhul ei saa lähtuda osaühingu ega selle kaudu tegutseva ettevõtte

omadustest. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et osaluse müümisel ei saa müügiesemeks

olevat osalust üldjuhul samastada äriühingu majandatava ettevõttega, st omistada müüdavale

osalusele lepingutingimustele vastavust hinnates äriühingu ettevõtte omadusi. Seega ei saa osaluse

müümisel üldjuhul hinnata müüdud osa lepingutingimustele mittevastavuse raames ka äriühingu

majanduslikku seisundit. Teisiti on aga olukord enamusosaluse müümisel, millega kaasneb kontroll

äriühingu majandustegevuse üle. Kui osalust võõrandades võõrandatakse ka äriühingu ettevõtet kui

majandusüksust, mille kaudu äriühing tegutseb, saab ettevõtte omadused lugeda müüdava osaluse

omadusteks ja hinnata neid osa lepingutingimustele mittevastavuse hindamisel (vt Riigikohtu

28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 14).

Eeltoodud seisukohta arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et hagejale müüdud osa ei

vastanud lepingutingimustele, sest osa müümisel hagejale esitatud osaühingu dokumentatsioon ei

kajastanud Elisa Eesti AS-i nõuet osaühingu vastu, kuigi kostja oli kinnitanud müügilepingus, et

osaühingul ei ole rohkem kohustusi, kui üleantud dokumentidest nähtub. Väär on aga maakohtu

järeldus, et hagejal ei ole müügilepingu rikkumise tõttu kahju tekkinud, sest kummalgi osanikul ei

olnud kohustust osaühingu võlga tasuda ja hageja tasus selle vabatahtlikult. Kolleegiumi arvates ei

ole eelmärgitud asjaoludel tähtsust, sest osa müüja peab lepingu kohaselt täitma ja andma ostjale üle

lepingutingimustele vastava osa.

Kuna asjas müüdi osaühingu 100%-line osalus, saab osa lepingutingimustele vastavust hinnates

arvestada ka osaühingu omadusi, sh osaühingu kohustusi. Kui osaühingu 100%-lise osa müüja

kinnitab müügilepingus, et osaühingul ei ole rohkem kohustusi, kui on ostjale teada antud, kuid

hiljem esitab võlausaldaja osaühingu vastu nõude, millest ostjat müügilepingut sõlmides ei teavitatud,

on müüja andnud ostjale üle lepingutingimustele mittevastava osa ning on sellega põhjustanud ostjale

kahju VÕS § 225 mõttes, kuna ei teavitanud ostjat kõigist osaühingu kohustustest. Sellisel juhul võib

kahju suuruseks olla ka varjatud kohustuse suurus, kui kohustuse täitis 100% osaluse ostja.

Eeltoodut arvestades asusid kohtud vääralt seisukohale, et hagejal ei saanud hagis esitatud asjaoludel

kahju tekkida ja et hageja vara vähenemine ei olnud põhjuslikus seoses lepingurikkumisega. Lisaks

on ringkonnakohus ekslikult ja vastuoluliselt põhjendustes märkinud, et maakohus rahuldas

põhjendatult hagi, kuigi maakohus jättis hagi rahuldamata.

12. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on tasunud kautsjoni hageja määruskaebuselt kolmas isik, kuid

hageja on palunud tagastada kautsjoni endale.

Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3

teise lause järgi asja lahendamisel ringkonnakohtu otsustada.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu