3-2-1-42-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-42-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn

Jõks

Kohtuasi

OÜ PROFESSIONAL TOUCH hagi Osaühingu

KARVETS-KA vastu kahjuhüvitise 20 000 euro

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-55652

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu KARVETS-KA kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

20 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ PROFESSIONAL TOUCH (registrikood

10490407), seaduslik esindaja juhatuse liige Tamara

Harutskaja

Kostja Osaühing KARVETS-KA (registrikood 10806477),

esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp

Asja läbivaatamise kuupäev

28. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-55652 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Osaühingule KARVETS-KA 18. novembril 2013 kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 200 (kakssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ PROFESSIONAL TOUCH (hageja) esitas 15. novembril 2011 Harju Maakohtule hagi

Osaühingu KARVETS-KA (kostja) vastu 20 000 euro suuruse saamata jäänud tulu väljamõistmiseks.

Hageja väitel sõlmisid pooled 1. aprillil 2011 äriruumi üürilepingu, millega kostja andis hagejale

1. aprillini 2016 üürile Tallinnas Sõle 64 asuva äriruumi suurusega 53,9 m² kasutamiseks

juuksurisalongina.

23. augustil 2011 edastas kostja hagejale kirjaliku teate üürilepingu erakorraliselt ülesütlemiseks,

tuginedes üürilepingu p-le 9.5, ja märkis üürilepingu lõppemise tähtajaks 1. november 2011. Hageja

vaidles üürilepingu ülesütlemisele vastu. 28. septembril 2011 sai hageja Tatjana Ikimilt kirjaliku

meeldetuletuse, millest selgus, et kostja võõrandas 20. septembril 2011 üürilepingu eseme Tatjana

Ikimile. Tatjana Ikim tunnistas kirjalikus meeldetuletuses, et on kostja sõlmitud üürilepingu suhtes

seaduslik õigusjärglane ning jääb kostja tahteavalduse juurde. Tatjana Ikimi survel oli hageja

sunnitud vabastama äriruumid 1. novembril 2011.

Kostjal ei olnud alust üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja üürilepingu ülesütlemise avaldus

on tühine. Üürilepingu ülesütlemise avaldus ei vasta võlaõigusseaduse (VÕS) § 325 lg-s 2 sätestatud

nõuetele, kuna ei sisalda ülesütlemise alust, samuti vaidlustamise korda ja tähtaega. Tatjana Ikimi

meeldetuletust ei saa vaadelda kui kehtivat üürilepingu ülesütlemise avaldust. Kuna kostja ja Tatjana

Ikim ei ole üürilepingut kehtivalt üles öelnud, kehtib leping edasi. Kostja üüripinna kasutamise

tõkestamine tõi kaasa hageja ärilise tegevuse lõpetamise, kuna hageja pidi juuksuritega töösuhte

lõpetama.

Hageja soovis kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 3 alusel. Hageja sai üüritud eseme kasutamisel

ajavahemikul 1. aprill 2011 kuni 31. oktoober 2011 ärilist kasumit 8324 eurot 94 senti, seega oli

igakuine kasum keskmiselt 1189 eurot 27 senti. Hagejal oli õigustatud ootus saada üürilepingu

lõppemiseni kasumit vähemalt 63 031 eurot 31 senti. Kõrgete riigilõivude tõttu ei ole hagejal

võimalik nimetatud summat kostjalt nõuda, mistõttu vähendas hageja nõuet 20 000 eurole.

24. novembri 2011. a määrusega rahuldas Harju Maakohus hagi tagamise avalduse ja seadis hagi

tagamiseks hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi 24 000 eurot kostjale kuuluvale kaasomandi osale

kinnistust aadressil Sõle 64–24, Tallinn. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus selle

rahuldada. Hageja hindas saamata jäänud tulu 20 000 eurole.

2. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

VÕS § 313 lg 2 kohaselt on üürilepingu erakorraline ülesütlemine lubatud ka muudel juhtudel kui

VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Hageja ja kostja leppisid üürilepingu p-s 9.5 kokku

võimaluses üürileping erakorraliselt üles öelda üürileandja algatusel tingimusel, et sellest teatatakse

60 päeva ette. Vajaduse üürilepingus ette näha võimalus üürileping üles öelda 60-päevase

etteteatamistähtajaga tingis kostja ainukese juhatuse liikme Julia Neskorodjanaja vanus ja tervislik

seisukord. See asjaolu oli üürilepingu sõlmimisel teada ja sellega arvestasid kostjaga üürilepinguid

sõlmides ka teised üürnikud. Lepingu p-s 9.5 ettenähtud tähtaeg oligi selleks, et üürniku huvid oleks

piisavalt tagatud ja tal oleks võimalus oma äritegevus mujale kolida. Hageja otsis pikema aja vältel

võimalust, et keegi tema üürilepingust tulenevad kohustused allüürnikuna üle võtaks või võõrandaks.

Seda, et hageja aktsepteeris üürilepingu ülesütlemist, kinnitavad ka vastuvõtmisaktid. Kostjale

teadaolevalt jätkas hageja oma tegevust uues asukohas. Hageja väited tekkinud kahju hüvitamise või

saamata jäänud kasumi kohta on asjakohatud ja põhjendamata. Hageja kasumiaruandest nähtuvalt

tegutses hageja kahjumiga nii 2009. kui ka 2010. a majandusaastal.

3. Harju Maakohus jättis 17. mai 2013. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise ja jättis

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on hageja vaidlustanud kostja 23. augustil 2011 hagejale tehtud

üürilepingu ülesütlemise. VÕS §-s 313 ja sellele järgnevates paragrahvides on reguleeritud

üürilepingu erakorralise ülesütlemise konkreetsed alused. Erakorraliselt saab üles öelda nii tähtajalist

kui ka tähtajatut üürilepingut. Üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peab esinema kaks eeldust –

õiguslik alus ja ülesütlemisavalduse esitamine teisele poolele. Kostja esitas hagejale 23. augustil 2011

üürilepingu ülesütlemise avalduse. Õiguslik alus võib tuleneda seadusest. Muu kui eluruumi

üürilepingu puhul võib üürilepingu ülesütlemise alus tuleneda ka poolte kokkuleppest. Kohus

tuvastas, et üürilepingu p-s 9.5 on pooled kokku leppinud, et üürileandja algatusel toimub lepingu

erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtajaga 60 päeva vastava kirjaliku avalduse alusel. Seega oli

kostjal olemas õiguslik alus üürilepingu ülesütlemiseks.

VÕS § 325 lg 2 reguleerib andmeid, mida üürileandja esitatud ülesütlemisavaldus peab sisaldama.

Seaduses sätestatud juhtudel tuleb ülesütlemisest ette teatada. VÕS § 325 lg 2 kohaselt peavad

üürileandja ülesütlemisavalduses sisalduma järgmised andmed: üüritud asi, lepingu lõppemise päev,

ülesütlemise alus, eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja

tähtaeg. VÕS § 325 lg 5 kohaselt on § 325 lg-tes 1–4 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine

tühine. Kostja 23. augusti 2011. a üürilepingu ülesütlemise avaldus ei ole tühine, kuna avaldus

sisaldab ülesütlemise alust – äriruumi üürilepingu nr 01/11 punkti 9.5. Kostjal oli õiguslik alus

üürilepingu ülesütlemiseks. Kuna poolte vahel oli sõlmitud äriruumi üürileping, siis

ülesütlemisavaldus ei pea sisaldama üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise korda ja tähtaega ning

VÕS § 325 lg 2 p 4 praegusel juhul ei kohaldu. Kostja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud,

üürileping on lõppenud, seega ei ole kostja hagejale kahju tekitanud ning hagi saamata jäänud tulu

nõudes tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning

teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 1. novembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada olulise menetlusnormi rikkumise ja

materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. VÕS § 313 lg 1 sätestab, et mõjuval põhjusel

võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui ka tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui

selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja

mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta jätkab lepingu täitmist. Sama sätte lg 2 järgi on

erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Kuivõrd

viidatud asjaolusid lepingu erakorralise ülesütlemise alusena ei esinenud, tuleb tuvastada, kas kostjal

esines lepingu ülesütlemiseks muu mõjuv põhjus. Riigikohtu seisukoha järgi õigustab üürilepingu

erakorralist ülesütlemist vaid poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid

kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Riigikohus

on ka selgitanud, et VÕS § 313 lg 1 rakendamine eeldab mõlema lepingupoole huvide kaalumist,

mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu

jätkamise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral. Viidatud

sätte eesmärgiks on tagada üürilepingu jätkamise võimatusel selle õiglase lõpetamise võimalus.

VÕS § 313 lg 1 kohaldamine nõuab kohtult diskretsiooniotsuse tegemist, sest kohtul tuleb kaaluda,

kas üürilepingu ülesütlemiseks oli olemas mõjuv põhjus, ning diskretsiooniotsuse sisu saavad

kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige osas, kas alama astme kohus on ületanud

diskretsiooni piire.

Maakohus ei ole andnud sisulist hinnangut erakorralise ülesütlemise teatele, vaid pidanud ekslikult

erakorralise ülesütlemise aluseks üürilepingu p 9.5. Üürilepingu p-s 9.5 leppisid pooled kokku, et

üürileandja algatusel toimub lepingu erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtajaga 60 päeva

kirjaliku avalduse alusel. Kolleegiumi hinnangul ei ole nimetatu käsitatav ülesütlemise alusena, vaid

sellega on pooled reguleerinud erakorralise ülesütlemise tähtaega, nagu on hageja vastuses kostjale ja

ka hagiavalduses leidnud. Kostja ei ole tõendanud, et pooled soovisid üürilepingu p-ga 9.5 välistada

VÕS § 313 kohaldamist. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt õigustab

üürilepingu erakorralist ülesütlemist vaid poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte

huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks.

Tingimata vajalik ei ole viide ülesütlemise aluseks olevale konkreetsele VÕS-i sättele, kuid on

oluline, et üürnik saaks aru, mistõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust.

Üürnikul on õigus vaidlustada ülesütlemine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega VÕS § 327 alusel nii

tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu puhul.

Kuna kostja 23. augustil 2011 esitatud erakorraline üürilepingu ülesütlemise teade ei sisaldanud

ülesütlemise alust, siis on see tühine. Kuna kostja ei ole üürilepingut kehtivalt üles öelnud, siis on

hagejal õigus esitada ka kahju hüvitamise nõue. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja kostjalt kahju

hüvitamist VÕS § 115 lg 3 alusel. Hageja sai üüritud eseme kasutamisel ajavahemikul 1. aprill 2011

kuni 31. oktoober 2011 ärilist kasumit 8324 eurot 94 senti, seega oli igakuine kasum keskmiselt

1189 eurot 27 senti. Hagejal oli õigustatud ootus saada üürilepingu lõppemiseni kasumit vähemalt

63 031 eurot 31 senti, kuid on vähendanud nõuet 20 000 euroni. Kahju suuruse kindlakstegemiseks

tuleb asi saata maakohtule, kuna maakohus ei ole selle suurust tuvastanud. Saamata jäänud tulu

suuruse kindlaksmääramisel ei saa aluseks võtta ainult kasumit, vaid tuleb kindlasti välja selgitada ka

hageja säästetud kulud VÕS § 127 lg 5 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väited lepingu

p-de 9.5 ja 9.4 analoogiast (üks üürniku, teine üürileandja kaitseks) ning sellega seostuvast

lepinguvabaduse printsiibist. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud ka viidet VÕS § 29 lg-le 4

koosmõjus viidatud ja maakohtus esitatud tõendiga (apellatsioonkaebuse vastuse lk 3; asjaolud, mis

puudutavad üürnik Eurolex Õigusbüroo OÜ lepingu ülesütlemist). Ringkonnakohus on tõendeid

hinnanud valikuliselt.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Viidates VÕS §-le 313 ja sellest

tulenevale lepingupoolte huvi kaalumisele, ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta on seadnud

üürniku huvid kõrgemale üürileandja huvidest. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks ta ei ole

arvestanud asjaoluga, et VÕS § 325 lg 2 p 4 praegusel juhul (äriruumi üürilepingu ülesütlemise

korral) ei kohaldu. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-2-06 (p-s 15) sedastanud: „Võlaõigusseaduse § 5

võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või

sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra

või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Võlaõigusseaduse § 196 lg-st 1 ja § 313 lg-st 1 ei

tulene, et nendest sätetest kõrvalekalduvate kokkulepete sõlmimine on keelatud."

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas nende vahel sõlmitud üürilepingu punkti 9.5,

mille kohaselt toimub üürileandja algatusel lepingu erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtajaga

60 päeva vastava kirjaliku avalduse alusel, saab lugeda iseseisvaks ülesütlemise aluseks. Seejuures

viitab kostja sellele, et ringkonnakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kui leidis, et üürilepingu

punkt 9.5 ei ole käsitatav ülesütlemise alusena, vaid sellega on pooled reguleerinud erakorralise

ülesütlemise tähtaega.

11. VÕS § 313 lg 1 kohaselt võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui ka

tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt

lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu

täitmist jätkab. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige

VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel ning sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt ei pea

üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Üldjuhul

(v.a seaduses sätestatud erandid) saab seega üürilepingu erakorraliselt üles öelda ilma ette teatamata.

Samas ei välista VÕS § 313 lg 3, et pooled lepivad omavahel kokku üürilepingu erakorralise

ülesütlemise etteteatamise tähtaja ka nendel juhtudel, mil seadus etteteatamist ei nõua.

Võlaõigusseaduse § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei

ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud (nt VÕS § 275

eluruumi üürilepingu puhul üürniku suhtes), või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade

kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Võlaõigusseaduse § 196 lg 1 ja § 313 lg 1 võimaldavad

poolte kokkuleppel äriruumide üürimisel nendest sätetest kõrvale kalduda (vt ka Riigikohtu 9. märtsi

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 15). Seega võivad üürilepingu pooled ka kokku leppida, et

erakorralise ülesütlemise aluseks ongi üksnes kindla etteteatamistähtaja järgimine.

12. Selleks, et kindlaks teha, kas pooled leppisid kokku lepingu p-s 9.5 eraldi lepingu erakorralise

ülesütlemise aluses või üksnes erakorralise ülesütlemise tähtajas, peab kohus lepingut tõlgendama, et

kindlaks teha poolte tahte. Lepingu tõlgendamisel tuleb järgida VÕS §-s 29 sätestatud lepingu

tõlgendamise reegleid. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et üürilepingu p 9.5 ei ole käsitatav

ülesütlemise alusena, vaid sellega on pooled reguleerinud erakorralise ülesütlemise tähtaega, ning et

kostja ei ole tõendanud, et pooled soovisid üürilepingu p-ga 9.5 välistada VÕS § 313 kohaldamist.

Seejuures ei nähtu, et ringkonnakohus oleks sellist järeldust tehes hinnanud lepingut VÕS § 29

reeglite järgi. Sellega on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 669 lg 1

p 5, § 436 lg 1), mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tõlgendada lepingu p 9.5, lähtudes muu hulgas

VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise

ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene

pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui

poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab

lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu

30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 11; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist. Seega tuleks ringkonnakohtul arvestada üürilepingu p 9.5 tõlgendamisel ka lepingu p 9.4,

mille kohaselt toimub üürniku algatusel lepingu erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtajaga

60 päeva vastava kirjaliku avalduse alusel. Samuti tuleks lepingu p 9.5 tõlgendamisel arvestada

lepingu p 9.6, kus on ära toodud ka eraldi kokku lepitud alused üürilepingu ülesütlemiseks, millest

tuleb üks kuu ette teatada.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel lepingu

tõlgendamise tulemusel leiab, et pooled ei leppinud lepingu p-s 9.5 kokku üürilepingu erakorralise

ülesütlemise aluses ja tuvastab lepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, siis tuleb ringkonnakohtul

endal hinnata ka kahjunõude põhjendatust ja teha sisuline otsus, kuna tegemist ei ole maakohtu poolt

menetlusõigusnormi rikkumisega, mis üldse annaks alust asja saatmiseks maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

14. Kolleegium märgib täiendavalt, et Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata

tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi

tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-11-11 p 13 ja 3-2-1-64-11 p 11).

Kolleegium selgitab, et ringkonnakohtul on iseenesest õigus tuvastada ka asjaolusid ja tuvastatud

asjaolude pinnalt teha järeldusi lepingu tõlgendamise kohta, kuid asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks tagasi saates on ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendel rajanevad järeldused

kohustuslikud maakohtule üksnes siis, kui ringkonnakohus teeb menetlusosalise taotluse alusel

vaheotsuse nõude põhjendatuse tunnustamise osas TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saadab asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid nõude (kahju) suuruse kindlakstegemiseks (vt Riigikohtu

lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 p 13).

15. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel

sõltuvalt selle tulemusest.

16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks