3-3-1-29-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-29-14

Määruse kuupäev

16. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 25. märtsi 2009. a käsk-

kirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud kodukorra punkti 4.1.3

osaliseks ja 19. detsembri 2012. a otsuse nr 6-20.3/5247-4

täielikuks tühistamiseks, 4. veebruari 2009. a taotluse uueks

läbivaatamiseks kohustamiseks ning vaide tagastamise

toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri 2013. a määrus haldus-

asjas nr 3-13-473

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Romeo Kalda määruskaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 26. novembri

2013. a määruse haldusasjas nr 3-13-473 resolutsiooni punkt 2 muutmata. Muuta ja täiendada

Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas 4. veebruaril 2009 Viru Vanglale taotluse, milles palus vangistusseaduse

(VangS) § 46 lg-le 2 tuginedes väljastada talle laost kambrisse isiklikud riietusesemed: kampsuni,

kaks maikasärki ja dressipüksid. Viru Vangla jättis 4. märtsi 2009. a otsusega nr 6-20/-3-5247-1

taotluse rahuldamata. Määruskaebuse esitaja esitas taotluse rahuldamata jätmise peale vaide, kuid

Justiitsministeerium jättis vaide rahuldamata. Tartu Halduskohus tegi Viru Vanglale 29. jaanuari

2010. a otsusega haldusasjas nr 3-09-2200 ettekirjutuse vaadata määruskaebuse esitaja taotlus uuesti

läbi. Viru Vangla vaatas määruskaebuse esitaja 4. veebruari 2009. a taotluse uuesti läbi ja jättis selle

2. detsembri 2010. a otsusega nr 6-20.3/5247-2 uuesti rahuldamata. Määruskaebuse esitaja esitas

otsuse peale vaide, mille Viru Vangla jättis rahuldamata. 16. juunil 2011 tegi Tartu Halduskohus Viru

Vanglale ettekirjutuse (haldusasi nr 3-11-615) 4. veebruari 2009. a taotlus uuesti läbi vaadata.

16. novembri 2011. a otsusega nr 6-20.3/5247-3 jättis Viru Vangla taotluse uuesti rahuldamata.

Määruskaebuse esitaja esitas otsuse peale vaide, mille Viru Vangla jättis rahuldamata. 30. augustil

2012 tegi Tartu Halduskohus Viru Vanglale ettekirjutuse (haldusasi nr 3-12-319) vaadata 4. veebruari

2009. a taotlus uuesti läbi.

2. Viru Vangla jättis 19. detsembri 2012. a otsusega nr 6-20.3/5247-4 määruskaebuse esitaja

4. veebruari 2009. a taotluse VangS § 46 lg-tele 1 ja 2 ning Viru Vangla 25. märtsi 2009. a

käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud kodukorra p-le 4.1.3 tuginedes rahuldamata. Vangla põhjendas

otsuses, et kuigi määruskaebuse esitaja vastab VangS § 46 lg-s 2 sätestatud tingimustele, tuleb

kaaluda, kas riietest saadav kasu ületaks nende lubamisega kaasneva riski vanglale. Dressipükste,

kampsuni ja maikasärkide kandmine raskendab isiku tuvastamist, sest isiklikes riietes kinnipeetav ei

ole täielikult eristatav vanglateenistujatest, vanglat külastavatest isikutest, töötajatest jt, kes kannavad

isiklikke riideid. Viru Vangla kodukorra p 4.1.3 kohustab kinnipeetavat kandma vangla riietust.

Dressipüksid, kampsun ja maikasärgid ei ole vanglas kinnipeetavale hädavajalikud esemed ning

kinnipeetava vajadused on tegelikult kaetud. Arvestades dressipükste, kampsuni ja maikasärkide

otstarvet, siis seda sama võimaldab ka vangla väljastatud vormiriietus, mille hulka kuuluvad muu

hulgas 4 T-särki, 2 paari pikki pükse ja 2 paari lühikesi pükse, mida on võimalik kombineerida, et

vajadused saaksid kaetud nii siseruumides kui ka välistingimustes. Vangla ei keela erandlikult isiklike

esemetena sokkide, aluspesu, jalanõude, kinnaste ja sallide väljastamist ning kasutamist, kuna need

esemed ei kuulu vangla riietuse hulka, kuid nende väljastamise ja kasutamise keelamine oleks vangla

hinnangul ebamõistlik.

3. Määruskaebuse esitaja esitas 27. detsembril 2012 vaide, milles taotles Viru Vangla 19. detsembri

2012. a otsuse nr 6-20.3/5247-4 kehtetuks tunnistamist, ettekirjutuse tegemist lahendada 4. veebruari

2009. a taotlus uuesti ning Viru Vangla kodukorra p 4.1.3 teise lause kehtetuks tunnistamist.

4. Määruskaebuse esitaja esitas 7. jaanuaril 2013 Viru Vanglale seisukoha ja taotluse vaide tähtaja

ennistamiseks. Taotluse kohaselt hakkas Viru Vangla kodukorra p 4.1.3 teine lause määruskaebuse

esitajale otseselt ja reaalselt mõju avaldama 20. detsembril 2012, mil määruskaebuse esitaja sai

tutvuda 19. detsembri 2012. a otsusega, milles esimest korda viidati 4. veebruari 2009. a taotluse

rahuldamata jätmise alusena Viru Vangla kodukorra p 4.1.3 teisele lausele. Kuna vaie esitati

26. detsembril 2012, siis on vaie selles osas esitatud tähtaegselt.

5. Viru Vangla direktor kinnitas 23. jaanuaril 2013 käskkirjaga nr 1-1/19 uue kodukorra, millega

kaotas kehtivuse 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud kodukord.

6. Viru Vangla jättis 24. jaanuari 2013. a vaideotsusega nr 6-12/452-3 vaide 19. detsembri 2012. a

otsuse kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata ja tagastas vaide Viru Vangla kodukorra p 4.1.3

teise lause kehtetuks tunnistamise nõudes.

Vaideotsust põhjendati järgmiselt:

1) alates 1. jaanuarist 2013 kehtiva VangS § 46 redaktsiooni järgi ei ole vanglal õigust otsustada

kinnipeetavale isikliku riietuse lubamise üle, mistõttu ei saa vangla määruskaebuse esitaja

4. veebruari 2009. a taotlust uuesti sisuliselt läbi vaadata ja taotlus tuleks talle läbivaatamatult

tagastada;

2) kodukorra p 4.1.3 on vaidlustatud vaide tähtaega rikkudes. R. Kaldale hakkas kodukorra p 4.1.3

mõju avaldama vähemalt 15. augustil 2012, mil ta sai teada varasemas haldusmenetluses tehtud Viru

Vangla 13. augusti 2012. a keelduvast otsusest nr 6-10/36948-4. Juba nimetatud haldusaktis on

vangla põhjendanud keeldumist kodukorra p-ga 4.1.3. Seega pidanuks R. Kalda taotlema kodukorra

p 4.1.3 kehtetuks tunnistamist 30 päeva jooksul alates 15. augustist 2012. Seda R. Kalda 5. septembril

2012 esitatud vaides ka tegi. Samasisuline vaidlus käib Tartu Halduskohtus kohtuasjas nr 3-12-2327.

R. Kalda esitas vaide 27. detsembril 2012, seega haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 75 sätestatud

tähtaega rikkudes. R. Kalda 7. jaanuaril 2013 esitatud põhjendused ei anna alust ennistada vaide

esitamise tähtaega. HMS § 79 lg 1 p-de 3 ja 5 kohaselt tagastatakse vaie läbivaatamatult, kui mööda

on lastud vaide esitamise tähtaeg ja seda ei ennistata või kui samas asjas toimub kohtumenetlus.

7. Määruskaebuse esitaja esitas 1. märtsil 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus järgmist:

1) tühistada Viru Vangla kodukorra p 4.1.3 teine lause ja/või teha kindlaks selle tühisus;

2) tühistada Viru Vangla 19. detsembri 2012. a haldusakt nr 6-20.3/5247-4 ning teha Viru Vanglale

ettekirjutus lahendada 4. veebruari 2009. a taotlus uuesti;

3) tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 24. jaanuari 2013. a toiming, millega tagastati vaie

kaebajale osaliselt.

Kaebuse kohaselt, ei ole vangla varem kaebaja 4. veebruari 2009. a taotluse rahuldamata jätmise

otsustes kodukorra p-le 4.1.3 keeldumise alusena viidanud ja seega on määruskaebuse esitaja

kodukorra sätte vaidlustanud tähtaegselt. Määruskaebuse esitaja ei nõustu vangla põhjendusega, et

VangS § 46 uus redaktsioon ei näe enam vanglale ette kinnipeetavale isikliku riietuse lubamist.

Vangistusseadus ei keela kinnipeetavale isikliku riietuse lubamist ning järelikult tuleb vanglal HMS

§ 4 lg 2 alusel teha kaalutlusotsus. Seejuures jääb kaebaja kõigi põhjenduste juurde, mille ta on

esitanud varasemates haldusasjades, samuti 26. detsembri 2012. a vaides ning 7. jaanuari 2013. a

vastuses.

8. Tartu Halduskohus tagastas 20. märtsi 2013. a määrusega kaebuse. Määruse põhjenduste kohaselt

ei ole määruskaebuse esitaja eesmärgid – saavutada isiklike riietusesemete kandmise õigus, tagada

tulevikus aset leida võivate sarnaste juhtumite puhuks vaide läbivaatamine ning saada positiivse

kohtulahendi abil hüvitist tekitatud mittevaralise kahju eest – esitatud kaebusega saavutatavad,

mistõttu tuleb kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult

tagastada. Alates 1. jaanuarist 2013 näeb VangS § 46 lg 2 ette isikliku riietuse üksnes avavanglas

viibivale kinnipeetavale ning sätet, mis võimaldaks vanglateenistusel või justiitsministril otsustada

isikliku riietuse lubamise üle, vangistusseaduses enam ei ole. Seega ei tulene vangistusseadusest

praegu enam vanglatele õigust ega võimalust otsustada isiklike riietusesemete lubamise üle ning kõik

kinnipeetavad, kes ei asu avavanglas, peavad kandma vangla riietust. Halduskohus ei saa kohustada

Viru Vanglat sooritama toimingut, mille tegemiseks ei ole tal seadusest tulenevat õigust, ning kaebaja

õiguste seisukohalt ei ole enam oluline ka see, millisel konkreetsel põhjusel on vangla enne

kirjeldatud seadusemuudatuse jõustumist keeldunud tema isiklike riietusesemete saamiseks esitatud

taotluste rahuldamisest. Praegusel ajal kehtib Viru Vanglas direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga

nr 1-1/19 kinnitatud kodukord. Seega ei reguleeri Viru Vangla direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga

nr 1.1-1/61 kinnitatud kodukorra p 4.1.3 enam kaebaja igapäevaelu ega pane talle kohustusi.

Määruskaebuse esitaja vaidlustatud 19. detsembri 2012. a otsuses nr 6-20.3/5245-4 on küll viidatud

varasema kodukorra p-le 4.1.3, kuid kohustus kanda vangla riietust tulenes talle selle andmise ajal ja

tuleneb ka praegu VangS § 46 lg-st 1. Seetõttu ei saa määruskaebuse esitaja praeguses asjas juba

kehtivuse kaotanud kodukorra vaidlustatud sätte tühistamise ega ka tühiseks tunnistamise nõude abil

oma eesmärke saavutada. Vaide tagastamise õigusvastaseks tunnistamiseks nõutava preventiivse huvi

kohta märgib halduskohus, et tuvastamisnõude rahuldamine ei muuda vaide tagastamise kohta tehtud

otsust kehtetuks ega taasta kaebaja õigusi muul viisil. Vaidemenetluse läbimine saaks praegusel juhul

tagada üksnes õiguse esitada halduskohtule kodukorra p 4.1.3 teise lause tühistamise nõudega kaebus.

Kuna tänaseks on see kodukord juba kehtivuse kaotanud, ei ole niisugune nõue enam võimalik, sest

kohus ei saa tühistada haldusakti, mis enam ei kehti. Tuvastamisnõude põhjendus ei saa tuleneda ka

kaebaja väidetud preventiivsest huvist ega soovist saada hüvitist kannatuste tõttu tekkinud

mittevaralise kahju eest.

9. R. Kalda esitas määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu 20. märtsi 2013. a määrus ja

võtta kaebus menetlusse.

10. Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu määruse vangla

kodukorra punkti 4.1.3 peale esitatud kaebuse osas ja saatis selles osas asja halduskohtule tagasi

kaebuse nõude täpsustamiseks ja menetlusse võtmise uueks otsustamiseks (määruse resolutsiooni

punkt 1). Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse

resolutsiooni muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi ringkonnakohtu määruse

põhjendustega (määruse resolutsiooni punkt 2).

Ringkonnakohus põhjendas määrust kodukorra p 4.1.3 teise lause osalise tühistamise nõude osas

järgmiselt:

1) seda kodukorra sätet ei saa enam osaliselt ega täielikult tühistada, kuna Viru Vangla direktor

kinnitas 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 uue kodukorra, millega kaotas kehtivuse

2009. aastast pärinev kodukord. Seega on halduskohus kaebuse tühistamisnõude osas õigesti

tagastanud HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel;

2) määruskaebuse esitaja on kaebuses esitanud alternatiivselt ka kodukorra p 4.1.3 tühisuse

tuvastamise nõude. Kontekstist nähtuvalt on selle eesmärgiks tagada nõuet kohustada vanglat uuesti

läbi vaatama määruskaebuse esitaja taotlust väljastada talle riietusesemeid. Ka tühisuse tuvastamise

nõue on õigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastatud, kuna kodukorra p 4.1.3 ei kehti enam ega

kehtinud juba ka kaebuse esitamise ajal. Samuti ei aitaks tagant järele tühisuse tuvastamine enam

tagada riietusesemete väljastamise taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuet, sest õiguslik

olukord oli uue kodukorra kehtestamise tõttu kaebuse esitamise ajaks muutunud;

3) määruskaebuses on määruskaebuse esitaja avaldanud soovi minna tühistamisnõudelt üle

õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Tegemist on kaebuse muutmise taotlusega, mida tuleb hinnata

HKMS § 49 kohaselt. HKMS § 49 lg 1 esimese lause järgi võib kaebaja kaebuse nõuet või alust

muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse

esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Põhimõtteliselt ei ole

tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminek välistatud. Ringkonnakohus juhib halduskohtu

tähelepanu sellele, et Viru Vangla vaideotsus nr 6-12/452-3 kannab kuupäeva 24. jaanuar 2013, s.t

see on tehtud pärast uue kodukorra kinnitamist 23. jaanuaril 2013. Samas ei ole vaideotsuses uut

kodukorda mainitud, mistõttu ei pruukinud määruskaebuse esitaja kaebuse esitamisel teada, et

vahepeal on õiguslik olukord muutunud. Siiski ei saa määruskaebuse menetluses võtta seisukohta

kaebuse muutmise taotluse otstarbekuse kohta, kuna seda, kas kaebuse nõude muutmine on

otstarbekas, peab otsustama halduskohus. Sellest lähtuvalt tuleb halduskohtu määrus osaliselt

tühistada ning saata asi kodukorra p 4.1.3 osas halduskohtule tagasi kaebuse nõude täpsustamiseks ja

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks;

4) seda hinnangut ei muuda Viru Vangla 24. jaanuari 2013. a vaideotsuses nr 6-12/452-3 toodud viide

samasisulisele vaidlusele kohtuasjas nr 3-12-2327. HKMS § 121 lg 1 p-st 3 tulenevalt tagastab kohus

kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama

nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. See eeldab, et tegemist on sama

alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, s.t põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse, peab

olema identne. Praeguse asja ja haldusasja nr 3-12-2327 aluseks olevad faktilised asjaolud siiski ei

ühti, sest kaebaja on taotlenud erinevate riietusesemete väljastamist.

Ringkonnakohus põhjendas määrust vastustaja 19. detsembri 2012. a otsuse tühistamise ja

4. veebruari 2009. a taotluse uueks lahendamiseks kohustamise nõude osas järgmiselt:

1) halduskohus kohaldas menetlusõiguse normi õigesti, kui leidis, et nii vangla 19. detsembri 2012. a

otsuse nr 6-20.3/5247-4 peale esitatud tühistamiskaebus kui ka 4. veebruari 2009. a taotluse uueks

läbivaatamiseks esitatud kohustamiskaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada, kuna

kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki;

2) ringkonnakohus võtab Riigikohtu halduskolleegiumi 26. märtsi 2012. a seisukoha haldusasjas nr 3-

3-1-77-11 (p 10) teadmiseks, kuid leiab, et Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsus, millega vangla

keeldus toimingut sooritamast, on haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes, s.o tegemist on reguleeriva

toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks

antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi.

Praegusel juhul oleks haldusakti tühistamiseks esitatud kaebus seega iseenesest küll tõhusaim vahend

HKMS § 45 lg 2 esimese lause mõttes, kuid see ei viiks kaebajat muutunud õigusliku olukorra tõttu

enam sihile. Praegusel juhul on tühistamine kohustamisnõude eeltingimuseks. Kohustamisnõude

esemeks on aga maikasärkide, kampsuni ja dressipükste väljastamise taotluse uus läbivaatamine;

3) kõigepealt möönab ringkonnakohus, et VangS § 46 lg-te 2 ja 3 uuest redaktsioonist tulenev ei

pruugi olla esmapilgul üheselt selge. VangS § 46 lg-s 3 ettenähtud vangla riietuse kirjeldust ja

kandmise korda ei ole justiitsminister eraldi kehtestanud. Seetõttu pöördus ringkonnakohus lisateabe

saamiseks Viru Vangla poole küsimusega, kas pärast 1. jaanuari 2013 on Viru Vanglas väljastatud

kinnipeetavatele maikasid, kampsuneid või dressipükse, et selgitada välja VangS § 46 kohaldamine

praktikas. Viru Vangla vastas 18. novembril 2013, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2013 kuni

18. novembrini 2013 ei ole kinnises vanglas karistust kandvatele kinnipeetavatele maikasid,

kampsuneid ega dressipükse väljastatud. Ringkonnakohus järeldab sellest, et vanglateenistus

tõlgendab VangS § 46 lg-t 2 samamoodi, kui halduskohus seda praeguses asjas on teinud. Ka

23. jaanuaril 2013 kinnitatud ja praegu kehtiv Viru Vangla kodukord ei näe ette nimetatud esemete

lubamist kambrisse. Nimelt tuleneb kodukorra punktist 8.3.1, et kambris on lubatud isiklikud

aluspüksid, sokid, jalanõud ja kartseris pikk aluspesu. Isiklikke maikasärke, kampsunit ega

dressipükse kodukorra järgi kambrisse ei lubata. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus

halduskohtu seisukohaga, et alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv VangS § 46 lg 2 redaktsioon näeb

isikliku riietuse kandmise võimaluse ette üksnes avavanglas viibivale kinnipeetavale ning

vanglateenistusele ei ole enam antud õigust otsustada isikliku riietuse lubamise üle. Seega on vaidlus

Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse õiguspärasuse üle täna viljatu. Kui kohus ka tühistaks

19. detsembri 2012. a otsuse ja kohustaks vanglat määruskaebuse esitaja 4. veebruari 2009. a taotlust

uuesti läbi vaatama, ei saaks vangla taotlust rahuldada. Seetõttu on õige halduskohtu järeldus, et

tühistamis- ega kohustamiskaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, mistõttu tuleb

need HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada;

4) kaebaja on taotlenud kohustamiskaebuse eeltingimusena alternatiivselt ka Viru Vangla

19. detsembri 2012. a otsuse õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohus jätab lahtiseks, kas

praegusel juhul on täidetud HKMS § 38 lg 4 nõuded, mille kohaselt tuleb tuvastamiskaebuses

selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks, sest kaebaja on juba

selgitanud, miks ta alternatiivselt tuvastamist soovib. Ringkonnakohus on seisukohal, et sõltumata

sellest ei oleks tuvastamiskaebus mingil juhul lubatav HKMS § 45 lg 2 esimese lause järgi, sest

taotlust rahuldamata jätvale haldusaktile vastu astumiseks on tühistamis- ka kohustamiskaebuse

kombinatsioon kõige tõhusam vahend. Seega tuleks tuvastamiskaebus igal juhul tagastada HKMS

§ 121 lg 2 p 1 alusel, kuna tõhusama vahendi olemasolu tõttu puudub kaebajal tuvastamiskaebuse

esitamise õigus.

Ringkonnakohus põhjendas määrust vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas

järgmiselt:

1) halduskohus tagastas õigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel määruskaebuse esitaja

tuvastamiskaebuse Viru Vangla toimingu, millega vangla osaliselt tagastas määruskaebuse esitaja

vaide, õigusvastaseks tunnistamiseks. Tegemist on sisutu kaebusega, kuna selle rahuldamine tagaks

vaid õiguse esitada halduskohtule kaebuse kodukorra p 4.1.3 osaliseks tühistamiseks.

Ringkonnakohus on aga juba varem tuvastanud, et selline kaebus tuleb määruskaebuse esitajale

tagastada. (vt käesoleva määruse I osa).

2) lisaks täiendas ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi alljärgnevaga:

a) Viru Vangla tagastas vaide õiguspäraselt, kuna vaie kodukorra p 4.1.3 kehtetuks tunnistamiseks oli

esitatud tähtaega ületades ja puudusid mõjuvad põhjused vaide esitamise tähtaja ennistamiseks.

VangS § 11 lg 1 kohaselt kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele

haldusmenetluse seadust, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. HMS § 75 järgi tuleb vaie

haldusaktile või toimingule esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast,

millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama.

Kohtule teise käimasoleva kohtumenetluse (haldusasi nr 3-12-2327) kaudu teadaolevalt hakkas

määruskaebuse esitajale kodukorra p 4.1.3 mõju avaldama vähemalt 15. augustil 2012, mil ta sai

teada varasemas haldusmenetluses tehtud Viru Vangla 13. augusti 2012. a keelduvast otsusest, mitte

20. detsembril 2012, mil määruskaebuse esitaja sai kätte 19. detsembri 2012. a otsuse. Seega hakkas

vaide esitamise tähtaeg kulgema alates 16. augustist 2012 ja vaide esitamise tähtaeg oli

14. septembril 2012. Määruskaebuse esitaja vaidlustas kodukorra p 4.1.3 aga alles 27. detsembril

2012 esitatud vaides, seega tähtaega oluliselt ületades;

b) iseenesest on õige määruskaebuse esitaja vaide esitamise tähtaja ennistamise taotluses toodud viide

Riigikohtu seiskohale (RKHK 13. veebruari 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-95-07), et kui

tegemist on vangla kodukorra sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei

mõjuta, saab kinnipeetav esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast selle

mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti

andmist. Sellegipoolest ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse esitaja seisukohaga, nagu poleks

varasemas haldusmenetluses samale kodukorra punktile tuginenud otsus kaebetähtaega käivitanud.

Ringkonnakohus selgitab, et haldusakti mõju ei pea avalduma igas haldusmenetluses eraldi. See

poleks ka õiguskindluse ja menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades mõistlik: muidu saaks isik

igas menetluses üha uuesti sama sätet vaidlustada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. R. Kalda palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus osas, millega määruskaebus

jäeti tervikuna rahuldamata, ning saata asi halduskohtule lahendamiseks. Kassaator selgitab

määruskaebuse põhjendustes, et ta vaidlustab ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 2.

Kassaator väidab järgmist:

1) kaebaja jääb kaebuses ja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väljendatud seisukohtade

juurde ja palub Riigikohtul nendega arvestada;

2) ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta, et kohus on kaebused rahuldanud ja teinud Viru

Vanglale ettekirjutused kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata (haldusasjad nr 3-09-2200 ja 3-12-319).

Haldusasjas nr 3-12-319 tehtud 30. augusti 2012. a otsusega rahuldati kaebus ja vanglale tehti

ettekirjutus kaebaja 4. veebruari 2009. a taotlus uuesti lahendada;

3) ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et vastustaja viitas kodukorra p-le 4.1.3 esimest korda alles

19. detsembri 2012. a otsuses ja kaebaja vaidlustas 26. detsembril 2012 selle otsuse koos kodukorra

p-ga 4.1.3 tähtaegselt. Kaebaja vastas tähtaegselt (7. jaanuaril 2013). 24. jaanuari 2013. a vaide-

otsusega jäeti vaie kehtetuks tunnistamise ja ettekirjutuse tegemise nõudes rahuldamata ja tagastati

kodukorra p 4.1.3 kehtetuks tunnistamise nõudes. Kaebaja esitas tühistamisnõude halduskohtule

tähtaegselt 25. veebruaril 2013. Uus kodukord jõustus 2. veebruaril 2013 ja kaebaja pole saanud seda

halduskohtus vaidlustada. Ka pole vangla viidanud keeldumise alusena uuele kodukorrale. Kohtud

pole tähelepanu pööranud sellele, et kodukorra p 4.1.3 teine lause ei keela isiklikke riideid, ja sellele

pole vangla varasemates haldusasjades (nr 3-09-2200 ja 3-11- 615) ja haldusaktides viidanud.

Kodukorra p 4.1.3 teisest lausest ("Kinnipeetav peab kandma vangla riietust") ei tulene, et isiklikud

riided on keelatud. Praktikas, ka praegu, on lubatud isiklikud sokid, aluspüksid ja jalatsid. Seega on

tühistamis- ja ettekirjutusnõuded asjakohased ja need tagastati ebaõigesti;

4) vale on ringkonnakohtu seisukoht, et vanglal pole enam diskretsiooni isiklike riiete lubamise

otsustamisel. VangS § 46 ei sätesta, et isiklikud riided on keelatud. Seetõttu on väär ringkonnakohtu

seisukoht, et vangla ei saaks 4. veebruari 2012. a taotlust rahuldada ka siis, kui kohus tühistaks

19. detsembri 2012. a otsuse ja kohustaks vanglat vaatama 4. veebruari 2012. a taotlust uuesti läbi;

5) ringkonnakohus on vastuoluliselt leidnud, et HKMS § 49 lg 2 järgi ei ole alternatiivne

tuvastamiskaebus lubatud. Ringkonnakohus leidis, et tõhusam on tühistamis- ja kohustamiskaebus.

Kuid tühistamis- ja kohustamiskaebus tagastati kaebajale. Seetõttu on kaebaja jäetud kohtulikust

kaitsest ilma;

6) ebaõige ja asjas nr 3-3-1-95-07 tehtud Riigikohtu määrusega vastuolus on ringkonnakohtu seisu-

koht, et vaie kodukorra p 4.1.3 peale on esitatud tähtaega ületades ja see on tagastatud õigesti.

Kaebaja sai üldkorralduse alusel tehtud piirangust teada 19. detsembril 2012 ja esitas vaide

27. detsembril 2012.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Vaidlus sai alguse sellest, et Viru Vangla keeldus 19. detsembri 2012. a otsusega neljandat korda

(vt käesoleva määruse punktid 1 ja 2) rahuldamast R. Kalda 4. veebruari 2009. a taotlust väljastada

talle vangla laost kambrisse isiklikud riietusesemed (kampsun, kaks maikasärki ja dressipüksid).

Halduskohus tagastas tervikuna kaebuse, milles R. Kalda esitas järgmised taotlused:

1) tühistada Viru Vangla kodukorra p 4.1.3 teine lause ja/või teha kindlaks selle tühisus;

2) tühistada Viru Vangla 19. detsembri 2012. a haldusakt nr 6-20.3/5247-4 ning teha Viru Vanglale

ettekirjutus lahendada 4. veebruari 2009. a taotlus uuesti;

3) tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 24. jaanuari 2013. a toiming, millega tagastati vaie, millega

taotleti Viru Vangla kodukorra p 4.1.3 teise lause kehtetuks tunnistamist.

Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu määruse Viru Vangla

kodukorra punkti 4.1.3 peale esitatud kaebuse osas ning saatis asja selles osas halduskohtule nõude

täpsustamiseks ja menetlusse võtmise uueks otsustamiseks (resolutsiooni punkt 1). Ülejäänud osas

(Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse tühistamise nõude ja kohustamisnõude osas, samuti vaide

tagastamise toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude osas) jäi määruskaebus rahuldamata ja

halduskohtu määrus muutmata (resolutsiooni punkt 2). Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei

saa halduskohus Viru Vangla kodukorra peale esitatud kaebuse osas otsustada tühistamis- või

kohustamisnõude menetlusse võtmise üle. Halduskohus peab otsustama kodukorra õigusvastasuse

tuvastamiseks esitatava nõude menetlusse võtmise üle.

13. Kolleegium mõistab määruskaebust (vt käesoleva määruse punktid 11, 6 ja 7) selliselt, et selle

esitaja on soovinud järgmist:

1) jätta jõusse ringkonnakohtu määrus osas, millega ringkonnakohus andis kaebajale võimaluse

esitada kaebus Viru Vangla kodukorra punkti 4.1.3 teise lause õigusvastasuse tuvastamiseks ja saatis

kaebuse selles osas halduskohtule kaebuse nõude täpsustamiseks ja menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks;

2) tühistada ringkonnakohtu määrus osas, millega halduskohtule esitatud kaebus tagastati osas, milles

taotleti Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse tühistamist ja Viru Vangla kohustamist läbi vaatama

kassaatori 4. veebruari 2009. a taotlust väljastada talle vangla laost isiklikud riided;

3) tühistada ringkonnakohtu määrus osas, millega halduskohtule esitatud kaebus tagastati osas, milles

taotleti Viru Vangla kodukorra punkti 4.1.3 teise lause peale esitatud vaide tagastamise

õigusvastaseks tunnistamist.

Määruskaebust ei ole võimalik mõista selliselt, et kaebaja soovib, et halduskohus otsustaks uuesti ka

Viru Vangla kodukorra punkti 4.1.3 tühistamiseks esitatud nõude menetlusse võtmise. Ringkonna-

kohtule esitatud määruskaebuses leiab kaebaja, et tühistamiskaebuse rahuldamise võimatuse korral

läheb ta üle tuvastamiskaebusele (tl 42). Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 ei ole

Riigikohtus vaidlustatud, mistõttu on see HKMS § 178 lg-te 2 ja 3 ning § 176 lg 1 ja § 176 lg 2 teise

lause alusel jõustunud.

Kaebaja on seisukohal, et talle tuleks 4. veebruari 2009. a taotluse alusel väljastada vangla laost

isiklikud riided.

II

14. Ehkki ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 1 on jõustunud ning Riigikohus ei saa seda

tühistada, märgib kolleegium halduskohtule esitatud nõude (tühistada Viru Vangla kodukorra punkti

4.1.3 teine lause või tunnistada selle tühisust) kohta järgmist.

15. Halduskohus ja ringkonnakohus põhjendasid kodukorra punkti 4.1.3 teise lause tühistamiseks või

tühisuse tuvastamiseks esitatud nõude tagastamist sellega, et see säte on Viru Vangla uue kodukorra

kinnitamise tõttu 23. jaanuaril 2013 kaotanud kehtivuse (vt käesoleva määruse punkt 10 lõik 2

alapunkt 1).

Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga.

16. Vaidlustatud sätet sisaldav kodukord on kehtetuks tunnistatud edasiulatuvalt. Halduskohus saab

haldusakti tühistada ka tagasiulatuvalt. Samuti saab halduskohus edasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud

haldusakti tühisust tuvastada tagasiulatuvalt.

17. Kolleegium on seisukohal, et kodukorra p 4.1.3 teise lause puhul puuduvad ilmselgelt HMS § 63

lg-s 1 sätestatud haldusakti tühisuse alused. Seetõttu olnuks kodukorra vaidlustatud sätte tühisuse

tuvastamiseks esitatud kaebus õige tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kui ilmselgelt

perspektiivitu.

18. Kolleegium on seisukohal, et kuna Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsusega seonduva

tühistamis- ja kohustamisnõude ning selle otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude läbivaatamine

oleks HKMS § 121 lg 2 p 1 mõttes ilmselgelt perspektiivitu (vt käesoleva määruse punktid 27–32),

siis olnuks ilmselgelt perspektiivitu ka kodukorra vaidlustatud sätte tagasiulatuva tühistamise nõude

läbivaatamine. Ka ei annaks selle sätte tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine kaebajale alust esitada

mittevaralise kahju hüvitamise nõuet riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel. Seega puudub

kaebajal HKMS § 44 lg 1 mõttes õigus, mida saaks kaitsta Viru Vangla kodukorra punkti 4.1.3 teise

lause tagasiulatuva tühistamise nõudega.

19. Ringkonnakohus selgitas kaebajale võimalust minna kodukorra vaidlustatud sätte tühistamise

nõudelt üle selle sätte õigusvastasuse tuvastamise nõudele (vt käesoleva määruse punkt 10 lõik 2

alapunkt 3) ja saatis asja selles osas halduskohtule kaebuse nõude täpsustamiseks ja kaebuse

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks (vt käesoleva määruse punkt 10 lõik 1).

Kolleegiumi jaoks on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni eesmärk selles osas mõistetamatu

olukorras, kus halduskohtu tagastatud kaebust üheski muus osas halduskohtule tagasi ei saadetud.

Sellises olukorras ei saa vaidlustatud üldkorraldus lahus selle alusel antud haldusaktidest kuidagi

rikkuda kaebaja õigusi. Samuti ei saa selle üldkorralduse õigusvastaseks tunnistamine kaasa tuua

perspektiivikat mittevaralise kahju nõuet RVastS § 9 lg 1 alusel, sest Viru Vangla kodukorra punkti

4.1.3 teises lauses sätestatud üldine isiklike riiete keeld ei saa tekitada RVastS § 9 lg 1 alusel

hüvitatavat mittevaralist kahju sõltumata sellest, kas isiklike riiete kambrisse mittelubamist on või ei

ole kohtus vaidlustatud. Kahju hüvitamise eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus oleks praegusel juhul

ilmselgelt perspektiivitu HKMS § 121 lg 2 p 1 mõttes.

III

20. Ringkonnakohus, käsitledes kaebust Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse peale, võttis

Riigikohtu halduskolleegiumi 26. märtsi 2012. a seisukoha haldusasjas nr 3-3-1-77-11 (p 10)

teadmiseks, kuid leidis, et Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsus, millega vangla keeldus toimingut

sooritamast, on haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes (vt käesoleva määruse punkt 10 lõik 2 alapunkt 2).

Haldusasjas nr 3-3-1-77-11 asus kolleegium seisukohale, et vangla keeldumine lubamast isiklikku

pesukaussi laost kinnipeetava kambrisse on toiming.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsus, millega jäeti

rahuldamata R. Kalda taotlus väljastada talle laost isikklikke riietusesemeid, on haldusakt.

19. detsembril 2012, mil vangla jättis R. Kalda taotluse rahuldamata, nägi VangS § 46 lg 1 esimene

lause ette, et kui samast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Kuid VangS

§ 46 lg-s 2 sätestati, et vanglateenistuse ametnik võib lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust,

kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse.

VangS § 46 lg-s 2 nimetatud luba kujutas endast haldusakti.

Kolleegiumi see seisukoht pole vastuolus haldusasjas nr 3-3-1-77-11 tehtud otsuse punktis 10

väljendatud seisukohaga, milles kolleegium leidis et eseme andmine kinnipeetavate isiklike asjade

laost kambrisse on toiming. Nimetatud asjas vaieldi pesukausi isiklike asjade laost kambrisse

andmisest keeldumise õiguspärasuse üle. Vangla selline keeldumine oli õige lugeda toiminguks, sest

pesukausi kambrisse lubamiseks ei olnud mingit seadusega ette nähtud eriluba vaja. Kuid isiklike

riiete lubamiseks eeldas VangS § 46 lg 2 luba ja seetõttu tuleb vastava taotluse rahuldamata jätmist

käsitleda haldusaktina (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 9. juuni 2010. a otsuse asjas nr 3-3-1-32-

10 p 17).

IV

21. Kolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtuga, et kohustamisnõuet, millega kinnipeetav

soovis vangla laost isiklikke riideid, ei ole praeguses asjas enam võimalik rahuldada, sest

1. jaanuarist 2013 on VangS § 46 lg-st 1 tulenevalt ette nähtud isiklik riietus üksnes avavanglas

karistust kandvale kinnipeetavale ning sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt kannab kinnises vanglas

karistust kandev kinnipeetav, kui seadusest ei tulene teisiti, vangla riietust. R. Kalda kannab karistust

kinnises vanglas ja seadusest ei tulene, et tal on õigus kanda isiklikku riietust.

Seega on R. Kalda kaebus tema 4. veebruari 2009. a taotluse läbivaatamiseks esitatud kohustamis-

nõude osas tagastatud õigesti.

V

22. Järgmisena käsitleb kolleegium Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse tühistamise nõuet ja

võimalust esitada tuvastamiskaebus selle otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks.

23. Ringkonnakohus leidis, et selle otsuse tühistamise nõue on kohustamisnõude eeltingimus (vt

käesoleva määruse punkt 10 lõik 3 alapunkt 2).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ja leiab, et praeguses asjas on Riigikohtule esitatud määrus-

kaebuse taotluse ja põhjenduste järgi tühistamisnõue kohustamisnõudega lahutamatult seotud ning

kohustamisnõude rahuldamise võimatus teeb võimatuks ka tühistamisnõude rahuldamise.

24. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on kohustamiskaebuse eeltingimusena alternatiivselt taotlenud

ka Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse õigusvastasuse tuvastamist (vt käesoleva määruse punkti

10 kolmanda lõigu alapunkti 4).

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses ega

ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palunud tuvastada Viru Vangla 19. detsembri 2012. a

otsuse õigusvastasust. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väljendas kaebaja soovi minna

Viru Vangla kodukorra punkti 4.1.3 teise lause tühistamiseks esitatud nõudelt üle selle sätte

õigusvastasuse tuvastamise nõudele (vt tl 42).

25. Kolleegium on seisukohal, et kaebajale tuleks anda võimalus HKMS § 49 lg 2 järgi muuta Viru

Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse peale esitatud kaebus tuvastamiskaebuseks, kui tal oleks

perspektiivi saada talle selle otsusega tekitatud mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 alusel rahalist

hüvitist.

Hoolimata sellest, et niisugust taotlust ei ole ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses, märgib

kolleegium menetlusökonoomia huvides järgmist.

26. Praeguses asjas halduskohtule esitatud kaebuses jäi R. Kalda kõigi põhjenduste juurde, mis ta

esitas haldusasjades nr 3-09-2200, 3-11-619 ja 3-12-319, milles samuti vaieldi tema 4. veebruari

2009. a taotluse üle saada vangla laost isiklikud riided (kampsun, kaks maikasärki ja dressipüksid), ja

palus kohtul nendega arvestada (tl 3). Haldusasjas nr 3-09-2200 väitis R. Kalda, et tal on taotletud

soojade riiete puudumise tõttu juba olnud külmetushaigusi, mida keegi ei peaks kogema ega

kannatama (haldusasja nr 3-09-2200 tl 6).

Kolleegium võtab kaebaja selle seisukoha teadmiseks, ehkki sellest, et praeguses haldusasjas esitatud

kaebuses tehtud viide varasemates haldusasjades esitatud kaebuste põhjendustele ei muuda neid

põhjendusi praeguses haldusasjas esitatud kaebuse põhjendusteks. Kolleegium on seisukohal, et

HKMS § 38 lg 1 p 7 järgi tuleb kaebuse faktiline põhjendus esitada samas haldusasjas esitatud

kaebuses. Varasemas haldusasjas esitatud väide külmetushaiguste kohta ei saa kuidagi aidata kaasa

praeguse haldusasja lahendamisele, milles on vaidluse all 19. detsembri 2012. a otsusega keeldumine

isiklike riiete kambrisse lubamisest.

27. Kolleegium peab mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõuet praegusel juhul ilmselgelt

perspektiivituks HKMS § 121 lg 2 p 1 mõttes, mistõttu oleks ka tuvastamiskaebus Viru Vangla

19. detsembri 2012. a otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks ilmselgelt perspektiivitu. HKMS § 45 lg 2

viimases lauses sätestatakse: "Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust

tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu."

28. Ka siis, kui eeldada, et kaebaja pidi vangla riietuses külmetama ja põdema seetõttu külmetus-

haigusi, ei saa talle isiklike riiete võimaldamata jätmine kaasa tuua tervisekahju rahalist hüvitamist

RVastS § 9 lg 1 alusel. Esiteks, eluliselt ei ole usutav, et sai olla põhjuslik seos väidetava külmetamise

ja tervisekahju ning vangla 19. detsembri 2012. a otsuse vahel. Vangla on vaidlustatud otsuses

kaebajale selgitanud, et vanglavormi hulka kuulub muu hulgas neli T-särki, kaks paari pikki pükse ja

kaks paari lühikesi pükse. Neid on võimalik kombineerida, et saaksid kaetud vajadused nii

siseruumides kui ka välistingimustes. Kinnipeetav võib vangla riietuse all kanda ka oma riietuseset,

pikka aluspesu. Vangla on kaebajale väljastanud soojad riided, arvestades nende vormielemente ja

kombineerimisvõimalust. Teiseks, pärast keeldumist lubada kambrisse isiklikke riideid olnuks

vajaduse korral kohane taotleda vanglalt lisaks sooje vangla riideid. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt

saab isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida sama seaduse §-s 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsemisega. RVastS § 6 näeb ette võimaluse nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu

kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama.

29. Vanglas isiklike riiete mittevõimaldamine ja vajadus kanda vangla riideid ei saa juba eelduslikult

rikkuda inimväärikust ega tuua kaasa rahalise kahju hüvitamist RVastS § 9 lg 1 alusel.

30. Vangistusseadusega ette nähtud vangla riiete kandmise kohustuse kohta märgib kolleegium

täiendavalt järgmist. Kolleegium nõustub Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuses esitatud

põhjendusega, et vangla riietus muudab kinnipeetavad võrdsemaks. Kui vanglas lubataks kanda

isiklikke riideid, tooks see kaasa rohkem kinnipeetavate omavahelisi arveteklaarimisi ja klassidesse

jaotumist, sest need kinnipeetavad, kel pole võimalik soetada tunnustatud firmamärkidega või

muudele tingimustele vastavaid rõivaid, võivad sattuda teiste põlu alla. Seetõttu on nimetatud

omandiõiguse piirang kolleegiumi arvates proportsionaalne.

31. Kuna tuvastamiskaebusele üleminek eesmärgiga saada hüvitist väidetavalt tekitatud mittevaralise

kahju eest oleks ilmselgelt perspektiivitu, siis ei anna kolleegium kaebajale võimalust muuta Viru

Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse peale esitatud kaebust tuvastamiskaebuseks.

32. Kolleegium märgib, et ka siis, kui Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse peale esitatud

tühistamisnõuet käsitada eraldi, mitte kohustamisnõudega lahutamatult seotud nõudena, ei aitaks

tühistamisnõue enam kaebaja õigusi kaitsta, sest praegusel juhul ei ole kaitstavat õigust HKMS § 44

lg 1 mõttes. Kaitstavaks õiguseks saaks olla õigus esitada pärast tühistamiskaebuse rahuldamist

riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Viimati nimetatud nõude ilmselget

perspektiivitust on käesolevas määruses eespool põhjendatud.

VI

33. Järgmisena käsitleb kolleegium ringkonnakohtu seisukohti kodukorra p 4.1.3 teise lause kehtetuks

tunnistamiseks esitatud vaide kohta, mille Viru Vangla tagastas vaide tähtaja rikkumise tõttu.

Halduskohus tagastas kaebuse tuvastada vangla toimingu, s.t vaide tagastamise, õigusvastasus.

Ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse resolutsiooni selles osas muutmata.

34. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vaidlus vaide tagastamise õiguspärasuse üle oleks

sisutu (vt käesoleva määruse punkti 10 lõigu 4 p 1). Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtuga

põhjendustega, miks vaidlus vaide tagastamise õiguspärasuse üle oleks praegusel juhul sisutu.

Ringkonnakohus pidas kohtuvaidlust vaide tagastamise õiguspärasuse üle sisutuks seepärast, et

sellise kaebuse rahuldamine tagaks vaid õiguse esitada halduskohtule kodukorra punkti 4.1.3

tühistamise nõudega kaebus, mille osas ringkonnakohus tuvastas, et see tuleb määruskaebuse esitajale

tagastada.

Kolleegium on seisukohal, et vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamine oleks sisutu seepärast, et

ei tagaks õigust esitada kohtule kaebust kodukorra selle sätte tagasiulatuvaks tühistamiseks. Selline

kaebus tuleks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada kui ilmselgelt perspektiivitu või menetlusse

võtmise korral jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata kui ilmselgelt perspektiivitu. Nimelt

ei avaks Viru Vangla kodukorra punkti 4.1.3 tagasiulatuv tühistamine teed mittevaralise kahju

hüvitamiseks RVastS § 9 lg 1 alusel (vt käesoleva määruse punkt 32).

35. Ringkonnakohus täiendas halduskohtu põhjendusi ja leidis, et Viru Vangla tagastas kodukorra

p 4.1.3 teise lause kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaide õiguspäraselt, kuna vaie oli ring-

konnakohtu arvates esitatud tähtaega ületades ja puudusid mõjuvad põhjused vaide esitamise tähtaja

ennistamiseks. Kohtule teise, haldusasjas nr 3-12-2327 käimasoleva kohtumenetluse kaudu teada-

olevalt hakkas kodukorra see säte kaebajale mõju avaldama vähemalt 15. augustil 2012, mil ta sai

teada varasemas menetluses tehtud Viru Vangla 13. augusti 2012. a keelduvast otsusest, mitte aga

20. detsembril 2012, mil ta sai kätte praeguses asjas vaidlustatud vangla 19. detsembri 2012. a otsuse.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga.

Üldkorralduse vaidlustamise kohta selgitas kolleegium haldusasjas nr 3-3-1-95-07 tehtud määruse

punktis 13 järgmist: "Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide

õigustele ei pruugi seega ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis

kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks.

Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest.

Selleks ajaks, kui üldkorralduses sätestatud ettekirjutuse mõju selle adressaadile avaldub, võib olla

möödunud oluliselt rohkem aega. Üldkorraldusega kehtestatud regulatsiooni rakendamine

haldusorgani poolt võib toimuda toimingute või täiendavate haldusaktide kaudu. Vangla juhtkonna

kehtestatud kinnipeetavate käitumis- ja elutingimusi reguleerivate aktide käsitamine üldkorraldustena

ei saa aga kaasa tuua olukorda, kus kinnipeetavatel ei ole võimalik vaidlustada nende õigusi

rikkuvaid, kuid üldkorraldusega kooskõlas olevaid toiminguid või haldusakte põhjusel, et nad ei ole

vaidlustanud toimingute või aktide aluseks olnud üldkorraldust 30 päeva jooksul pärast selle

teatavakstegemist."

Üldkorraldusest ühes haldusasjas teada saamine ei võta kolleegiumi arvates alati võimalust

vaidlustada sama üldkorraldust teises haldusasjas. Esiteks, sõltuvalt haldusasja asjaoludest võib

üldkorraldus ühes asjas isiku õigusi mitte rikkuda, teistes aga rikkuda. Üldkorralduse vaidlustamise

võimalust ei saa seepärast seada sõltuvusse üldkorraldusest teises haldusasjas teada saamisest.

Teiseks, kui lähtuda ringkonnakohtu seisukohast, siis ei saaks ringkonnakohtu kirjeldatud olukorras

vaidlustamata jäänud õigusvastase üldkorralduse alusel hiljem antud haldusakte tõhusalt vaidlustada.

Ehk teisisõnu, edaspidi saaks sellise üldkorralduse alusel korduvalt anda haldusakte, mida pole

võimalik tühistamiskaebusega vaidlustada. Kolmandaks, ringkonnakohtu seisukohta järgides tekiks

ebavõrdne kohtlemine, sest isikute suhtes, kes ei saa üldkorraldust vaidlustada, jääb sellisele

üldkorraldusele tuginev haldusakt kehtima, kuid üldkorralduse kehtetuks tunnistamise saavutanud

isikud saavutavad ka õigusvastasele üldkorraldusele tugineva haldusakti tühistamise.

VII

36. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium veel järgmist.

37. Määruskaebuses väidetakse, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta, et kohus on

varasemad kaebused haldusasjades nr 3-09-2200 ja 3-12-319 rahuldanud ning teinud Viru Vanglale

ettekirjutused kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata (vt käesoleva määruse punkt 11 alapunkt 2).

Kolleegium ei nõustu määruskaebuse selle väitega. Määruskaebuses nimetatud asjades ei vaieldud

Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse üle ja seetõttu ei ole nendes asjades tehtud kohtuotsused

praeguses asjas kohtule siduvad.

38. Määruskaebuses esitatud väide, et Viru Vangla praktikas on lubatud isiklikud sokid, aluspüksid ja

jalatsid (vt käesoleva määruse punkt 11 alapunkt 3), ei ole asjassepuutuv. Praeguses asjas esitatud

kaebusega soovib selle esitaja kanda vanglas isiklikku kampsunit, maikasärki ja dressipükse.

39. Ringkonnakohus leidis, et tuvastamiskaebus Viru Vangla 19. detsembri 2012. otsuse õigus-

vastasuse tuvastamiseks pole lubatav HKMS § 45 lg 2 esimese lause järgi, sest taotlust rahuldamata

jätvale haldusaktile vastu astumiseks on tühistamis- ja kohustamiskaebuse kombinatsioon kõige

tõhusam vahend ja seega tuleks tuvastamiskaebus igal juhul tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel,

kuna tõhusama vahendi olemasolu tõttu puudub kaebajal tuvastamiskaebuse esitamise õigus (vt

käesoleva määruse punkt 10 lõik 3 alapunkt 4). Samas on ringkonnakohus nõustunud halduskohtuga

ja leidnud, et tühistamis- ja kohustamiskaebusega pole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, kuna

1. jaanuarist 2013 ei ole vanglateenistusele enam ette nähtud õigust lubada kinnipeetavale isiklikku

riietust, ja seetõttu tuleb need kaebused HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada (vt käesoleva määruse

punkt 10 lõik 3 alapunkt 3).

Kolleegium peab sellist ringkonnakohtu seisukohta vastuoluliseks. Olukorras, kus tühistamis- ja

kohustamisnõue isiklike riiete saamiseks on tagasi lükatud, ei saa tuvastamisnõuet tagasi lükata

põhjendusega, et tühistamis- ja kohustamiskaebuse kombinatsioon kui tõhusam õiguskaitsevahend on

olemas. Tuvastamiskaebuse tagasilükkamist tuleb põhjendada teisiti. Kolleegium märgib, et kaebaja

ei ole esitanud Viru Vangla 19. detsembri 2012. a otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet.

VIII

40. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann